3-23-251/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juunil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-23-251

Haldusasi

G.L kaebus Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-

9/22/23848-2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja (apellant) – G.L ,

lepinguline esindaja Tuulikki Laesson

Vastustaja – Keskkonnaamet,

volitatud esindaja Kristiin Jääger

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G.L apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Avalik kohtuistung 19.05.2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu

08.12.2023 otsus osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Keskkonnaameti

04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 õigusvastasuse tuvastamiseks väljaspool

Tammehansu maaüksuse (42301:003:0052) ranna ehituskeeluvööndisse ja metsamaale

jäävat ala ehitamise lubamisest keeldumise küsimuses.

2. Rahuldada G.L kaebus osaliselt ja tuvastada, et Keskkonnaameti 04.01.2023 otsus

nr 7-9/22/23848-2 on õigusvastane osas, milles Keskkonnaamet keeldus ehitamise

lubamisest väljaspool Tammehansu maaüksuse (42301:003:0052) ranna

ehituskeeluvööndisse ja metsamaale jäävat ala.

3. Mõista Keskkonnaametilt G.L kasuks välja kahes kohtuastmes kantud

menetluskulu 1891 eurot ja 66 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 07.07.2025 (HKMS §

212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-23-251

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.L-ile (kaebaja) kuulub Tammehansu, Pärispea küla, Kuusalu vald, Harju maakond

(42301:003:0052) asuv kinnistu (edaspidi kinnistu või Tammehansu maaüksus). Kinnistu asub

Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis, mille suhtes kehtib Vabariigi Valitsuse

19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri)

ja Keskkonnaameti peadirektori 29.04.2016 käskkirjaga nr 1-4.2/15/23 kinnitatud „Lahemaa

rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2016–2025“ (KKK).

2. Kaebaja esitas 19.03.2021 Keskkonnaametile (edaspidi ka vastustaja) e-kirjaga päringu

(dtl 58–68) küsimusega, kas kinnistul on võimalik algset taluõue kohta taastada.

Keskkonnaamet vastas 19.03.2021 kirjaga nr 7-9/21/4970-2 (dtl 25–27 ja 70–72), et

taastamine vanale vundamendile ei ole võimalik. Kaitsekorra kohaselt puudub

Keskkonnaametil kaalutlusruum Tammehansu maaüksusel ajaloolises talukohas uue elamu ja

abihoonete püstitamise lubamist kaaluda. Vundamendi vare paikneb Läänemere ranna

ehituskeeluvööndis (edaspidi ka EKV) metsamaal, ligi 50 aastaga on hüljatud talukohas

looduslikud olud oluliselt muutunud, alal kasvab mets. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-de 1 ja 2

kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja ehitise püstitamine

ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5

sätestatud juhtudel. Erandit ehituskeeluvööndis hoonete püstitamiseks taluhoonestuse

taastamise ja väljaarendamisena ei sätestatud, kuna see läheb vastuollu ranna ja kalda kaitse-

eesmärkidega. Kaitse-eeskirjaga on kehtestatud ehitamise regulatsioon Lahemaa rahvuspargis

ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ning LKS § 40 lõikes 3 sätestatud ehituskeeluvööndi

vähendamist Keskkonnaameti nõusolekul Lahemaa rahvuspargis rakendada ei saa.

Keskkonnaametile ei ole antud volitusi muuta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

ehituskeeluvööndi ulatust ja kaitsekorda Tammehansu maaüksusel. Kui looduslikud olud seda

võimaldavad, saab Keskkonnaamet ehitusõigust ajaloolises talukohas lubada, kui on tagatud,

et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala.

Lähtuvalt hoonete püstitamise keelust metsamaale ja ehitiste püstitamise keelust ranna EKV-s

peab uue õueala kavandamisel arvestama, et kogu kavandatav õueala paikneks väljaspool

metsamaad ja ranna EKV-d. KKK kohaselt paikneb kinnistu väljaspool soovituslikku

ehitusala, väljaspool piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste

püstitamine aga kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega.

3. Kaebaja pöördus 05.12.2022 uuesti e-kirjaga (dtl 69) Keskkonnaameti poole küsimusega,

et kui ei lubata ehitada vanale vundamendile, kas on võimalik ehitada kinnistule peale

ehituskeeluvööndit, st merest kaugemale kui 200 m, samuti oli suhtluses vastustajaga juttu

algse hoone taastamisest. Keskkonnaamet jäi 04.01.2023 vastuskirjas nr 7-9/22/23848-2 (dtl

29) esiteks oma 19.03.2021 kirjas antud vastuse juurde, et arvestades looduslike oludega

(ranna ehituskeeluvöönd, metsamaa), ei ole ajaloolises talukohas hoonete kavandamine

võimalik. Teiseks vastas Keskkonnaamet, et väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad

õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-

eesmärgiga. KKK alusel paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala

(KKK lisa 8). Väljaspool kavas piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud

rajatiste püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Taastamise all on mõeldud

eelkõige hiljuti hävinud hooneid (nt tulekahju, tormikahjustus vms). Arvestades, et hooned

2(11)

3-23-251

on lammutatud/lagunenud enam kui 50 a tagasi, ei ole nende üks ühele taastamisel tagatud

vastavus tänapäevastele tuleohutus- jm nõuetele. Seega oleks tegemist uute hoonetega.

Kaitsealal vana talukoha (taluõue) olemasolu on üks argument, mida kaitseala valitseja

arvestab ehitusõiguse kaalumisel, aga taastamine ei saa toimuda teiste väärtuste arvelt.

Üksnes juhul, kui looduslikud olud võimaldavad, võib olla võimalik hävinud talukoha

taastamine.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 06.02.2023 kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõudena tuvastada Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 kui siduva

kooskõlastusest keeldumise menetlustoimingu õigusvastasus.

Kinnistu oli varem hoonestatud, mida tõendavad arhiivimaterjalid ja Maa-ameti

kaardirakenduse ajalooline kaart. Algse taluõue hoonete asukoht ja taluõu (500–600 m2) on

looduses selgelt tuvastatavad. Samuti on kinnistult leitavad vana korstnajala jäänused ja

vundamendi fraktsioonid. Hoonestus oli alles veel hiljemalt 1960-ndate alguses. Koostatud

geoaluse kohaselt oli vana vundamendi järgi hoone alune pind ca 40 m2.

Keskkonnaamet on jätnud tähelepanuta kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1, mille kohaselt on kaitse-

eesmärgiks mh kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sh piirkonnale

iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri. Kaitse-eeskirjas ei ole

väidetud, et taastamise all oleks silmas peetud ainult hiljuti hävinud hooneid. Kaitseala

valitsejal on ehitamise lubamisel äärmiselt lai kaalutlusõigus, mistõttu peavad otsused olema

põhjalikult motiveeritud ja arvestama kõiki asjaolusid, antud juhul aga ei ole toodud ühtegi

sisulist põhjendust, miks taastamine kaitse-eesmärki kahjustaks. Ca 40 m2 elamu taastamine

ajaloolises asukohas ei saa kaitseväärtusi kahjustada. Kaebaja ei ole soovinud rajada uut

hoonet. Tegemist on lagendikuga, kus metsa ei kasva, igasugust taimestikku ei saa pidada

metsakoosluseks. Seega ei saa taastamine ka metsakooslusi kahjustada ja vastustaja ei ole

põhjendanud, milline konkreetne looduskooslus kahjustatud saaks. Seevastu kasvavad

lagendikul õunapuud, mis kinnitab, et tegu on ajaloolise taluõuega. Samuti asub lagendiku

kõrval olemasolev juurdepääsutee.

Ebaõige on väide, nagu kaoks kinnistu hoonestamisel ajalooline selgepiiriline külade

asustusala. Läheduses on ka teisi elamuid, mis ei kuulu n-ö selgepiirilise asustusala sisse.

Ainuüksi talukoha asumine teistest veidi eemal ei too kaasa absoluutset keeldu talukoha

taastamiseks.

Kui vastustaja leiab, et looduskaitseseaduse (LKS) § 40 lg 3 alusel ei ole ajaloolise talukoha

vundamendi asukohas hoone taastamise lubamine võimalik, kuna kaitse-eeskirjaga on

kehtestatud EKV, siis selline seisukoht on põhiseaduse (PS) §-ga 32 vastuolus. Kaitse-

eeskirja § 3 tuleb sellises olukorras põhiseadusevastaseks tunnistada ja kohaldamata jätta.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ajalooline talukoht asub ranna EKV-s ja metsamaal. Keskkonnaametil ei ole kaalutlusruumi

lubada sinna ajaloolises talukohas uue elamu ja abihoonete püstitamist. Samale kinnistule

teise kohta õueala rajamist ei saa käsitleda ajaloolise talukoha taastamisena, vaid uue õueala

rajamisena.

Kui lubada hoonestamist väljaspool KKK-kohast ehitusala, kaoks selgepiiriline külade

asustusala. Külade ja külaosade hoonestatud alad kasvaksid kokku, mis ei ole kooskõlas

rahvuspargi piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga, kus külaosad on

selgelt piiritletud ja hoonestusalad vahelduvad looduslike ja poollooduslike aladega. Pärispea

küla on Lahemaal ainulaadne, koosneb seitsmest eraldi asuvast talude kogumist, mida

poolsaare keskele jääva Keskküla sumbkülaga ühendavad külavaheteed ja kiviaiad.

3(11)

3-23-251

Tammehansu maaüksusel paiknenud talukoht on olnud üksik talukoht kompaktsetest hoonete

õuede kobaratest eemal. Tammehansu maaüksust läbiv tee ei ole mõlemalt poolt teed

hoonestatud nagu küla tuumikut läbiv ja sellest kulgevad teed koos nende ääres kompaktselt

paiknevate hoonestatud kinnistutega. Arvestada tuleb ka valdavaid maaüksuste ja õuealade

suurusi piirkonnas, millele kinnistu ei vasta.

Väljapoole EKV-d ja metsamaad jääv muu maa kõlvik kinnistul on väiksem kui 0,3 ha.

Piirkonna õuedele ei ole iseloomulik ka piklik kuju, vaid iseloomulik on, et elamu paikneb

õueala keskel või juurdepääsutee lähedal ning abihooned õueala servas ja elamu taga. Kui

võimaliku õueala suurus ja kuju ei ole küla hoonestatud kinnistuid arvestades ligilähedase

suuruse ja kujuga, ei ole tagatud iseloomuliku miljöö säilimine ja ehitamine oleks vastuolus

kaitseala asustusstruktuuri kaitse-eesmärkidega. Muu maa kõlvikule elamu ehitamiseks tuleks

rajada ka 40 m teed läbi metsamaa. Oluliselt väiksemal alal nõusoleku andmisel üksikute

hoonete püstitamiseks hakatakse hoonete vahelist ja ümbritsevat ala kasutama õuealana ja

tagatud ei ole seniste looduskoosluste säilimine, toimuks puude raie nt hoonetele ohutuse

tagamiseks, puude alt regulaarsel niitmisel metsale omane alusmets kaob, tekib surve

laiendada õueala looduskoosluste arvelt.

Ajaloolise talukoha ala Tammehansu maaüksusel on arvatud ka projekteeritava

Metsaelupaikade looduskaitseala Metsaelupaikade sihtkaitsevööndi koosseisu, mille eesmärk

on tagada Natura 2000 võrgustiku alal paiknevate metsaelupaikade säilimine vastavalt

loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) artiklile 6.

6. Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja on teinud õiguspärase kaalutletud otsuse, kui leidis, et 1)

arvestades looduslike oludega (ranna EKV, metsamaa) ei ole ajaloolises talukohas hoonete

kavandamine võimalik; 2) väljaspool EKV-d ja metsamaad õueala kavandamine ei ole

kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga.

Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud LKS §-s 34, mille kohaselt on ranna või kalda

kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva

kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal

vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Seaduses on ka sätestatud võimalus vähendada EKV-

d kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel (LKS § 40 lg 1 ja 3). Seega

kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada – üldreeglina on ranna ja kalda EKV

piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning EKV vähendamine on üksnes erand,

millel peab olema selge põhjendus.

Antud juhul tuleb lisaks eeltoodule arvestada täiendavalt LKS §-s 31 sätestatud

piiranguvööndi nõuetega, kuivõrd kinnistu asub Lahemaa piiranguvööndis, ja kaitse-eeskirjas

sätestatuga. Kaitse-eeskirja § 3 lg 1 sätestab muu hulgas Läänemere ranna EKV ulatuse

mandril, mis on esitatud kaardil kaitse-eeskirja lisas. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-de 1 ja 2

kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja ehitiste püstitamine

ranna või kalda EKV-s, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud

juhtudel. Praegusel juhul ei ole viidatud eranditega tegemist.

Erandit EKV-s hoonete püstitamiseks taluhoonestuse taastamise ja väljaarendamisena ei ole

sätestatud. Varem, s.o Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kehtestatud

„Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja

välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 32 kohaselt oli see võimalik. Nimelt sätestas viidatud

määruse p 32, et rannal ja kaldal on vastavalt ranna ja kalda kaitse seaduse (RT I 1995, 31,

4(11)

3-23-251

382) paragrahvi 9 lõigetele 8 ja 9 keelatud hajaasustusaladel uute ehitiste rajamine, välja

arvatud rahvuspargi valitseja nõusolekul taluhoonestuse taastamiseks ja väljaarendamiseks.

Alates 2015.a-st kehtiv kaitse-eeskiri sellist võimalust enam ette ei näe. Kohus nõustub

vastustajaga, et kaitse-eeskirjaga on kehtestatud ehitamise regulatsioon Lahemaa rahvuspargis

ranna ja kalda EKV-s ning LKS § 40 lõikes 3 sätestatud EKV vähendamist Keskkonnaameti

nõusolekul Lahemaa rahvuspargis rakendada ei saa. Keskkonnaametile ei ole antud volitusi

muuta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud EKV ulatust ja kaitsekorda. Seega ei

pidanud vastustaja hakkama põhjalikult analüüsima ka kahjustatavaid kooslusi ega

asustusstruktuuri.

Kaitse-eeskiri ei ole vastuolus PS §-ga 32. Tammehansu maaüksus asub piiranguvööndis ning

piiranguvööndi kitsendused tulenevad otseselt LKS §-st 31, mille lg 2 p 8 sätestab üheselt ja

selgelt, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa

arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide

muutmine. Käesoleva juhul ei ole kaitse-eeskirjaga ette nähtud seadusest leebemat

regulatsiooni, sh antud vastustajale kaalutlusõigust. See ei tähenda, et piirang oleks sätestatud

kaitse-eeskirjaga, vaid omandiõiguse piirang tuleneb LKS § 31 lg 2 p-st 8, millest tulenevalt

ei ole rikutud PS § 32 teisest lõikest tulenevat nõuet, et omandiõiguse piirang peab olema

sätestatud seadusega. Keskkonnakaitsehuvi on kaalukas avalik huvi, mis õigustab

keskkonnakaitse eesmärgil omandiõiguse piiramist.

Kohus leiab, et vastustaja on teinud ka väljaspool piiranguvööndeid ehitamise mittelubamise

osas põhjendatud ja kaalutletud otsuse (HMS § 4 lg 2). Selles osas oli vastustajal LKS § 31 lg

2 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 koosmõjus kaalutlusõigus. Kaebaja ei ole vastustaja

kaalutlusi ümber lükanud ega neile sisuliselt vastu vaielnud. Ehitamiseks kaugemale kui 200

m rannast tuleks rajada tee läbi EKV-s asuva metsamaa, mis ei ole kaitse-eeskirja kohaselt

lubatud. Samuti on vastustaja kaalunud asjakohaselt asutusstruktuuriga seotud küsimusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitasid halduskohtu otsusele 08.01.2024 apellatsioonkaebuse, paludes

halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega Keskkonnaameti otsustus tühistada või tuvastada

selle õigusvastasus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust ja jätnud arvestamata asjas esitatud tõendid ja seisukohad.

Vaidlust ei ole, et Tammehansu maaüksusel on ajalooline talukoht. Kohus on lähtunud vääralt

eeldusest, et kaebaja soovib püstitada uut elamut. Kaebaja soov on olemasolev vana talukoht

taastada. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1, mis keelab piiranguvööndis hoonete püstitamise, käsitleb

uute hoonete püstitamist. EhS § 4 lg 3 p 6 näeb ette, et olukorda, kus taastatakse osaliselt või

täielikult hävinud ehitis, tuleb käsitleda ehitise ümberehitamisena. Halduskohus ei ole

esitanud ühtegi põhjendust, millest tulenevalt kohaldas ta ehitise püstitamisega seotud

õigusnorme. Püstitamiseks saab pidada vaid hoone esmakordset rajamist.

Kaitse-eeskirja eesmärgiga on vastuolus tõlgendus, nagu ei oleks hävinenud hoone

vundamendile võimalik hoonet taastada. Halduskohus on jätnud arvestamata asjas esitatud

tõendid selle kohta, et tegemist on lagendikuga, kus metsa ei kasva, kus kasvavad taluõuele

omased viljapuud, ja et looduslikud olud võimaldavad hoone taastada ilma metsakooslusi

kahjustamata. Ühtegi puud ei ole vaja likvideerida ja ühtegi LKS §-s 34 sätestatud ranna ja

kalda kaitse eesmärki ei kahjustata. Kui vanade hoonete taastamine on keelatud, siis ei ole

vana asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri säilitamine ja taastamine saavutatav.

Väär on tõlgendus, nagu puuduks Keskkonnaametil kaitse-eeskirja tõttu kaalutlusõigus LKS §

40 lg 3 alusel EKV vähendamiseks, kuna see oleks vastuolus EKV üldpõhimõtetega.

5(11)

3-23-251

Ehituskeeluvööndite ulatus määratakse planeerimismenetluses, mis on kohaliku omavalitsuse

pädevuses. Planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 12 kohaselt on üldplaneeringu ülesandeks

ka ranna ja kalda EKV suurendamine ja vähendamine. PlanS § 126 lg 1 p 16 kohaselt on

detailplaneeringu ülesandeks ranna ja kalda EKV vähendamine. LKS §-s 34 on sätestatud

ranna ja kalda kaitse eesmärk ning §-s 38 on sätestatud ranna ja kalda EKV ulatus. LKS § 40

lg 1 näeb ette, et ranna ja kalda EKV-d võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või

kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade

piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. LKS § 40 lg 3

sätestab, et ranna ja kalda EKV vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul.

Halduskohus on tõlgendanud LKS § 40 lõiget 3 põhjendamatult kitsendavalt. Seadusandja on

näinud ette, millistel tingimustel on lubatud EKV-d nii suurendada kui ka vähendada. LKS §

40 lõikega 3 on Keskkonnaametile antud õigus EKV-d ka vähendada. Halduskohtu

tõlgenduse õigsuse korral ei oleks vastustajal võimalik ka üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu menetluses ja EKV vähendamise taotluse saamisel kaaluda sisuliselt, kas

EKV vähendamine oleks põhjendatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidest ning kaitse-eeskirja

eesmärkidest tulenevalt. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas LKS-i §-ga 40 ega ka põhiseaduse

§-ga 32.

8. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Lisaks varem esitatud

põhjendustele märgib vastustaja oma vastuses kokkuvõttes järgmist.

Kaebaja pole esitatud ühtegi joonist kavandatavast ega ajaloolisest hoonest, kus oleks

tuvastatav, et tegemist oleks olemasoleva hoone taastamisega EhS § 4 lg 4 mõistes (tegemist

peaks olema olemuslikult sarnase hoone kavandamisega, st hoone kasutusotstarve,

arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu). Kinnistul ei ole antud asukohas ehitisi säilinud.

Tuvastatav on vaid üksik vundamendivare. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik olemasoleva

hoone taastamine. Talukoha taastamine ei tähenda üheselt ehitiste taastamist EhS § 4 lg 4

mõistes, vaid võib tähendada ka uute ehitiste püstitamist kunagisel, tänaseks hävinud taluõuel.

Ajalooline talukoht asub EKV-s ja seal on looduslikud olud taastunud. Seal kasvab

metsakooslus, mis vastab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevale elupaigatüübile

metsastunud luited koodiga 2180 (viimati inventeeritud 19.04.2022). Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskava alusel on rahvuspargis kaitse-eesmärgiks 744,4 ha (esinduslikkuse

eesmärk A) elupaigatüübile metsastunud luited (2180) vastavaid elupaiku, kuid Eesti looduse

infosüsteemi andmetel on neid kaardistatud vaid 663,7 ha (esinduslikkus A–C) – seega on

vajalik kõigi olemasolevate, sh Tammehansu maaüksusel registreeritud metsastunud luidetele

vastavate metsakoosluste säilitamine ja nende seisundi parandamine. Nii uue hoone

püstitamine kui ka olemasolevale vundamendivarele hoone taastamine kahjustaks Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eesmärke: loodusdirektiivi elupaigatüübile vastav metsakooslus häviks nii

kavandataval ehitusalal kui ka võimalikul õuemaal.

2021. aastal algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes rikkumismenetluse, mille üheks osaks oli

see, et metsaelupaiku raiutakse Natura 2000 aladel liiga kergekäeliselt. Projekteeritava

Metsaelupaikade looduskaitseala ettepanek on esmane kaitsemeede, kuni Riigikogu on

arutanud looduskaitseseaduse muutmist, kas ja kuidas metsaelupaiku tõhusamalt kaitsta.

Seega oleks metsamaale talukoha taastamine vastuolus ka Lahemaa loodusala kaitse-

eesmärkidega. Metsakooslus ei koosne vaid puudest ja isegi kui täiendavalt ei peaks raiuma

ühtegi puud, oleks tegu siiski metsakooslusele ehitamisega. Metsalagendik on tekkinud suures

osas ka alusmetsa (metsa järelkasv, põõsad) raie tõttu. Isegi kui oleks tegu looduslikult lageda

alaga, siis ka häilud (väikesed lagendikud) on omased metsakooslusele, sh luitemetsad ongi

üldjuhul hõredama puistuga. Seega igal juhul asub ajalooline taluõu tänasel metsamaal

metsaseaduse § 3 lg 2 mõttes. Paikvaatlusel ei tuvastanud Keskkonnaameti spetsialistid alal

6(11)

3-23-251

kasvavaid õunapuid, vaid vundamendivareme juures oli tegu ilmselt ühe kirsi- või

kreegipuuga. Üksikud viljapuud ei ole argumendiks, mis kaaluks üles metsakoosluse kaitse

vajaduse.

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kaitsekorra muutmine ei ole Keskkonnaameti pädevuses. Isegi

kui kaitse-eeskiri võimaldaks täiendavat EKV vähendamist, oleks tegemist erandiga

üldkehtivast normist, mis võib toimuda vaid erandkorras. See eeldaks, et ehitada on võimalik

ranna ja kalda kaitse-eesmärke kahjustamata – ehitamist ei kavandata taimekooslustel, alal on

juba seaduslikul alusel ehitatud ehitised, puudub vajadus reljeefi ja kõlvikute muutmiseks,

puudub vajadus täiendavate juurdepääsuteede, parklate ja tehnovõrkude ehitamiseks, ehitiste

lisandumisel ei muutu olemasolev maastikupilt, välistatud on inimtegevusest põhjustatud

reostuse kandumine pinna- ja põhjavette, tagatud on avalikkuse juurdepääs veekogule ja vaba

liikumine kallasrajal jm. Lahemaa rahvuspargis on EKV ulatuse kaalutlus tehtud kaitse-

eeskirja kehtestamisel. Arvestades olemasolevat looduslikku olukorda, ei näe Keskkonnaamet

ka EKV vähendamise taotlemise võimalusel perspektiivi nõusoleku saamiseks EKV

vähendamiseks või alal ehitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ennetava tuvastamiskaebusena, leides, et

sisuliselt on vastustaja 04.01.2023 kiri nr 7-9/22/23848-2 käsitatav siduva kooskõlastusest

keeldumise otsusena detailplaneeringu menetluses, milleta ei oleks võimalik

detailplaneeringut kehtestada ega ehitusluba anda. Ringkonnakohus täpsustab, et kuivõrd

asjaoludest ei nähtu, et oleks alustatud planeerimis- või muud menetlust kinnistul ehitusõiguse

saamiseks ning sõltuvalt faktilistest asjaoludest võib selleks olla vaja erinevaid menetlusi,

tuleb vaidlusalust otsust käsitada mitte menetlustoiminguna, vaid halduse toiminguna, millel

puudub iseseisev reguleeriv toime (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 08.06.2016 määrus nr 3-

3-1-12-16, p 9). Samuti tuleb rõhutada, et vaidlusaluse otsuse õiguslikku tähendust saab

mõista kitsalt kaebaja esitatud küsimuste ja andmete kontekstis, mis oma ulatuselt ja

detailsusastmelt olid üldisemad ja teoreetilisemad hüpoteetilisest kooskõlastamiseks

saadetavast detailplaneeringu lahendusest. Iseäranis ei ole kaebaja esitatud küsimustest ja

materjalidest võimalik piisava täpsusega tuletada hüpoteetilise detailplaneeringulahenduse

kavandatavat ehitusõigust PlanS § 126 lg 1 p 3 ja lg 4 mõttes ega kavandatava ehitise

ehituslikke, arhitektuurilisi ja kujunduslikke tingimusi lg 1 p-de 5 ja 6 mõttes, mistõttu oleks

kaebaja küsimusi võimalik käsitada ka üldisema selgitustaotlusena, mitte

kooskõlastustaotlusena.

10. Ringkonnakohus siiski nõustub, et põhimõtteliselt väljendab vaidlusalune otsus – eeskätt

viite kaudu vastustaja 19.03.2021 kirjale – vastustaja õiguslikku hinnangut nii võimaliku

tulevase üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses, kui kohalik omavalitsus

kavandaks ranna EKV vähendamist, et lubada hoone püstitamist kinnistul asuvas endises

talukohas (võimalik kooskõlastus LKS § 40 lg 3 alusel), kui võimaliku tulevase

detailplaneeringu kooskõlastamisel kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 alusel juhul, kui

planeeringulahendus puudutaks ehitusõiguse andmist Tammehansu maaüksusel väljaspool

kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 sätestatud keeluvööndeid. Seetõttu saab ka kohus anda hinnangu

vastustaja seisukoha õiguspärasusele, kuid seda kitsalt vastustajale esitatud küsimuste ja

materjalide kontekstis, st kas vastustaja sai konkreetselt sellises kontekstis õiguspäraselt jõuda

sellisele järeldusele. Kohus ei saa asuda sisustama ega laiendama vastustaja kaalutluste sisu

küsimustes, mille kohta vastustaja ei saanud sisuliselt oma hinnangut anda ning kohtu

hinnang otsuse õiguspärasusele ei puuduta kinnistule ehitamise õiguslikku võimalikkust

abstraktselt.

Ehitusõigus endise taluõue asukohas

7(11)

3-23-251

11. Endisele talukohale ehitamise õiguse osas asus vastustaja seisukohale, et tal puudub

kaitse-eeskirja § 23 lg-st 1 tulenevalt kaalutluspädevus lubada ehitamist Vabariigi Valitsuse

poolt kaitse-eeskirjaga määratud ranna EKV-s ja metsamaal. Lisaks esitas vastustaja otsuses

viidatud 19.03.2021 kirjas põhjendused, miks ei oleks tema hinnangul ehitamine lubatav ka

kaitseala kaitse-eesmärkidest lähtuvalt ning et rahvuspargi kaitse-eesmärkidega ei ole

kooskõlas ehitamine kinnistul, mis asub väljaspool KKK-s toodud soovituslikku ehitusala.

Vaidlustatud 04.01.2023 otsuses rõhutas vastustaja, et hoone taastamise all saab mõista hiljuti

hävinud hoonete taastamist ning ajaloolises talukohas saaks vastustaja ehitusõigust lubada,

kui kogu kavandatav õueala asuks väljaspool metsamaad ja ranna EKV-d. Halduskohus

nõustus vastustajaga.

12. Vaidlust ei ole selles, et endine talukoht kinnistul asub kaitse-eeskirja § 3 lg-s 1 ja kaitse-

eeskirja lisas määratud (täpsustatud) Läänemere ranna EKV-s ning see asuks ranna EKV-s

sõltumata kaitse-eeskirjast ka LKS § 38 lg 1 p 2 alusel. Ka ei ole vaidlust, et endine talukoht

asub metsaseaduse § 3 lg 2 p 1 mõttes metsamaal, st maakatastrisse kantud metsamaa

kõlvikul. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaitse-eeskirja § 23 lg 1 kohaselt on selles

asukohas ehitise püstitamine keelatud ning vastustajal ei olnud pädevust kaaluda Vabariigi

Valitsuse määrusega kehtestatud (võrreldes LKS § 38 lg 1 p-ga 2 täpsustatud) ranna EKV

muutmist. Lähtudes kaebaja 08.03.2021 kirjas (dtl 66) esitatud küsimusest „kas Tammehansu

kinnistul on võimalik algset taluõue kohta taastada“ ning selgitusest, et põhimõttelise

võimalikkuse korral taotleb ta vallalt detailplaneeringu algatamist EKV vähendamiseks, sai

vastustaja õiguspäraselt asuda seisukohale, et nimetatud taluõue asukoht asub EKV-s ning tal

ei ole pädevust kaaluda seal uue hoone ehitamise lubamist. Isegi kui vastustaja

kaalutluspädevust kaitse-eeskirjaga täpsustatud EKV ulatuse vähendamise lubamiseks LKS §

40 lg 3 alusel õiguslikult möönda, ei saaks vastustajale ette heita selle ebapiisavat kaalumist.

Ringkonnakohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et ka LKS § 38 lg-s 3

sätestatud ehituskeeluvööndisse ehitamise keelu rakendamiseks ei pea põhimõtteliselt

täiendavat kaalumist läbi viima (vt nt 15.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-751, p 8;

31.01.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-139, p 17). Seda enam puudub Keskkonnaametil

põhjaliku kaalumise kohustus Vabariigi Valitsuse kui kõrgema täidesaatva võimu kandja

määrusega täpsustatud EKV-s ehitamise keelu rakendamiseks.

13. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, et kaitse-eeskirja §-s 3 sätestatud

EKV ja § 23 lg-s 1 sätestatud keeld ei ole põhiseadusvastased, kuna omandipõhiõiguse riive

seadusreservatsiooni nõue on täidetud seeläbi, et LKS § 31 lg 2 p 8 ja § 38 lg 3 kohaselt on

ehitiste püstitamine vastavalt kaitseala piiranguvööndis ja ranna EKV-s eelduslikult keelatud.

Keeld tuleneb seadusest, kaitse-eeskiri sellest kaebaja endise talukoha osas erandit ei tee ning

kaebajal puudub alus nõuda, et kaitse-eeskiri teeks seaduses sätestatud keelust tema kasuks

erandi. Asjakohane on ka halduskohtu selgitus, et Lahemaa rahvuspargi varasem, 1997. a-l

kehtestatud kaitse-eeskiri nägi sõnaselgelt ette kaitseala valitseja kaalutluspädevuse anda

ranna EKV-s luba taluhoonestuse taastamiseks, kuid kehtiv, 08.03.2015 jõustunud kaitse-

eeskiri taolist erandit enam ette ei näe. Kaitse-eeskirja § 23 lõigetes 4 ja 5 on vastustaja

kaalutluspädevusse kuuluvad erandid sätestatud ammendavalt ja varasemas eeskirjas lubatud

talukoha taastamise erandi väljajätmist saab pidada määrusandja teadlikuks valikuks.

Õigusvastaseks ei muuda vastustaja seisukohta ka kaebaja tõstatatud küsimus, kas endise

taluõue alal on metsamaa kõlvik määratud põhjendatult. Lähtuvalt kaebaja esitatud

põhjendustest ja tõenditest, mille kohaselt endisel talukohal on säilinud korstnajalg, osa

vundamendist ja taluõuele iseloomulikud haljastuselemendid, võib tekkida vähemalt kahtlus

loodusliku metsakoosluse faktilises taastumises. Samas olukorras, kus endine talukoht asub

sellest sõltumata ranna EKV-s, mille vähendamiseks vastustajal kaalutluspädevus ja -kohustus

puudub, ei saa metsamaa küsimus omada määravat tähtsust ega anda vastustajale pädevust

EKV vähendamise lubamiseks. Sealjuures ei mõjuta vaidlusaluse otsuse õiguspärasust ka

8(11)

3-23-251

kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend kinnistu metsaelupaigaks määramise

ega selle esinduslikkuse klassi kohta.

14. Iseenesest põhjendatuks tuleb lugeda kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole

põhjendanud, miks ta kohaldas otsuses ehitise püstitamisega seotud õigusnorme, kuid ei

kohaldanud ehitise ümberehitamisega seotud norme. Kaebaja esimesest, 08.03.2021

küsimusest ei ole võimalik arusaadavalt välja lugeda eesmärki ehitise taastamiseks, vaid

kaebaja küsimus puudutab sõnaselgelt taluõue koha taastamist, mida võib mõista kui soovi

rajada hoone endisele taluõue asukohale. Arvestades endise hoonestuse lagunemisest

möödunud aega on loogiline, et vastustaja ei pidanud mõistma kaebaja soovi spetsiifiliselt

hoone taastamise mõttes. Seevastu oma teises, 05.12.2022 päringus on kaebaja selgitanud, et

ta pidas varasemas kirjas silmas „ehitamist vanale vundamendile“ ja viitas, et

osakonnajuhatajaga oli juttu, et on võimalik vana maja taastamine. Sellest lähtuvalt on

vastustaja teises, 04.01.2023 vastuskirjas käsitlenud lühidalt ka hoone taastamise võimalust,

leides, et taastamise all on mõeldud eelkõige hiljuti hävinud hooneid ning enam kui 50 a

tagasi hävinud hoonete taastamisel ei ole tagatud nende vastavus tuleohutus- jm seadusest

tulenevatele nõuetele, mistõttu oleks tegemist ikkagi uute hoonetega.

15. Ehitise püstitamine (ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 1) on erinev õigusmõiste ehitise

rekonstrueerimisest ehk ümberehitamisest EhS § 4 lg 3 mõttes, millele viitab mh see, et EhS

lisas 1 on nimetatud ehitamise liikidele ette nähtud erinevad loa- ja teatisenõuded. Kaitse-

eeskirja § 23 lg-s 1 on metsamaal ja ranna EKV-s ehituskeelu sätestamisel kasutatud EhS § 4

lg-le 1 vastavat mõistet „püstitamine“. LKS-i asjasse puutuvates sätetes kasutatakse

ehitustegevuse piirangute reguleerimisel erinevaid mõisteid. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna

või kalda EKV-s keelatud „uute hoonete või rajatiste ehitamine“. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt

on kaitseala piiranguvööndis keelatud „ehitise püstitamine“ ning „rahvuspargis ehitise

väliskontruktsioonide muutmine“. LKS § 14 lg 1 p 6 kohaselt ei või kaitsealal ilma valitseja

nõusolekuta lubada „ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist“.

Kui analüüsida EhS-i ja LKS-i viidatud sätteid süstemaatiliselt, saab EhS § 4 lg-s 1 ja LKS §

31 lg 2 p-s 8 kasutatud mõistet „ehitise püstitamine“ pidada samatähenduslikuks EhS § 38 lg-

s 3 kasutatud mõistega „uue ehitise ehitamine“. Seda tõlgendust toetab mh LKS § 31 lg 2 p 8

sätte teine pool, mis ehitise püstitamise kõval keelab eraldi ka ehitise väliskonstruktsioonide

muutmise, mida EhS § 4 lg 3 p 1 kohaselt saab käsitada teise ehitamise liigi, ehitise

rekonstrueerimise ühe viisina. Seevastu LKS § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud kaitseala valitseja

kooskõlastuse nõue ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise „ehitamise

lubamiseks“ ei viita ühelegi konkreetsele ehitamise liigile EhS § 4 mõttes, vaid puudutab mis

tahes liiki ehitamist, sh nii uue ehitise püstitamist kui ehitise rekonstrueerimist.

16. Kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 kehtestatud ehitise „püstitamise“ keeldu tuleb seetõttu samuti

mõista samatähenduslikuna LKS § 38 lg-s 3 sätestatud uute hoonete ja rajatiste ehitamise

keeluna ranna EKV-s. Tegemist on intensiivse omandipõhiõiguse piiranguga, mida ei saa

tõlgendada laiendavalt ega kohaldada automaatselt muudele EhS §-s 4 toodud ehitamise

liikidele, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika (nt 14.01.2008 otsus nr 3-1-1-90-07, p 9).

Seega on kaitse-eeskirja § 23 lg 1 alusel keelatud kaebaja kinnistul vana taluõue asukohas uue

ehitise püstitamine, kuid keeldu ei saa automaatselt laiendada ehitise rekonstrueerimisele, sh

rekonstrueerimisele taastamise teel EhS § 4 lg 3 p 6 mõttes. Kuivõrd siinse vaidluse

asjaoludest nähtuvalt asus vanas talukohas teadaolevalt ca 40 m2 aluspinnaga elamu, oleks

selle rekonstrueerimise korral EhS lisa 1 alusel tegu ehitusteatise kohustusega ehitisega,

millele ei laieneks ehituskeeld, kuid mille ehitamine oleks LKS § 14 lg 1 p 6 kohaselt lubatud

siiski vaid vastustaja nõusolekul.

17. Otseselt hoone rekonstrueerimist puudutvad vastustaja põhjendused vaidlusaluses otsuses

piirduvad hinnanguga, et taastamise all saab mõista eelkõige hiljuti nt tulekahju või

9(11)

3-23-251

tormikahjustuse mõjul hävinud hooneid ning enam kui 50 a tagasi lammutatud hoonete

taastamisel oleks tegu uute hoonetega, kuna identsena taastamisel ei vastaks hooned täna

kehtivatele nõuetele. Eraldivõetuna ei saaks sellist põhjendust ehitise taastamise lubamisest

keeldumise kaalutlusena piisavaks ega õiguspäraseks pidada. Seadus ei sätesta täpsemat piiri,

kui ammu või millisel määral võib ehitis olla lagunenud, et selle taasehitamist ei võiks

jätkuvalt käsitada rekonstrueerimisena taastamise teel. Nt on ringkonnakohus varasemas

praktikas pidanud EhS § 4 lg 3 p 6 mõttes taastamist võimalikuks aja jooksul lagunenud ja

vee alla jäänud sadamakai puhul, mille asukoht oli tuvastatav aerofotode ja kaardi abil

(29.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-16-2394, p 13). Seda, kas varasema ehitise asukohale

ehitamist saab käsitada ehitise taastamisena, tuleb hinnata faktiliste asjaolude kogumi põhjal

ning õiguslikult ei saa välistada, et rekonstrueerimise tunnustele võiks vastata ka sellise

ehitise taastamine, mida ei saa pidada hiljuti lagunenuks.

18. Samas tuleb antud juhul arvesse võtta, et kaebaja esitatud küsimustest ja tõenditest ei

nähtunud faktilisi asjaolusid, mille põhjal oleks vastustajal olnud isegi teoreetiliselt võimalik

kujundada seisukohta, kas kaebaja soovitud ehitamine võiks sisuliselt vastata taastamise

tunnustele, sh kas tegemist oleks EhS § 4 lg 4 mõttes olemuslikult sarnase ehitisega. Ehkki

vastustaja 19.03.2021 kirjas väljendatud kaalutlused, miks ta ei pea uue ehitise lubamist vanas

talukohas kaitseala kaitse-eesmärkidega haakuvaks, on põhimõtteliselt asjakohased ka hoone

taastamise lubamise otsustamisel LKS § 14 lg 1 p 6 alusel ja kohtumenetluses on vastustaja

sellekohaseid põhjendusi ka oluliselt täiendanud, ei saa sellistel asjaoludel kujundatud

seisukohta hoone taastamise võimatuse osas pidada võimalikus tulevases planeerimis- või

muus haldusmenetluses siiski kahtlusteta siduvaks ega kaebaja subjektiivseid õigusi

rikkuvaks. Asjakohane hinnang tuleks anda kavandatava ehitise faktiliste tunnuste põhjal igal

juhul uuesti. Seetõttu ei pea ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks tuvastada ka hoone

rekonstrueerimise võimalikkust puudutva vastustaja seisukoha õigusvastasust.

Ehitusõigus väljaspool keeluvööndeid

19. Õigusvastaseks tuleb vaidlusalune otsus lugeda aga osas, milles see välistab hoone

ehitamise ja õueala kujundamise väljaspool EKV-d ja metsamaad. Vaidlusaluses otsuses on

sellekohase põhjendusena esitatud vastustaja seisukoht, et taoline tegevus ei oleks kooskõlas

piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga, kuna KKK alusel paikneb

maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala ja väljaspool soovituslikke

ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kaitse-eesmärkidega

kooskõlas.

20. Vaidlust ei ole selles, et Tammehansu maaüksusel asub mh loodusliku rohumaa kõlvik,

mis ei kuulu kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 ega LKS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluvöönditesse

ning kus uue ehitise püstitamine on kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt kaitseala valitseja

nõusolekul lubatud. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalus on seadusega lubatud

erand LKS § 31 lg 1 p-st 8 tulenevast eelduslikust piiranguvööndisse uue ehitise püstitamise

keelust. Vaidlusaluses otsuses tugineb vastustaja antud alal ehitamise lubamisest keeldumisel

väitele, et rahvuspargi KKK kohaselt on väljaspool piiritletud soovituslikke ehitusalasid

hoonete püstitamine kaitseala kaitse-eesmärkidega vastuolus. Ringkonnakohus ei nõustu

halduskohtu järeldusega, et vastustaja on teinud selles osas põhjendatud ja kaalutletud otsuse.

21. Vastustaja põhjendus, et väljaspool keeluvööndeid kinnistule ehitamine oleks välistatud

pelgalt seetõttu, et kinnistu tervikuna paikneb väljaspool KKK-s määratud soovituslikke

ehitusalasid, ei tulene KKK ehitamist reguleerivatest sätetest. KKK peatükk 1.4.5 „Ehitamine

piiranguvööndis“ kordab sisuliselt kaitse-eeskirja §-s 23 sätestatut ja selgitab, mida on peetud

silmas metsamaa mõiste all, kuid ei kehtesta piiranguid ehitamiseks väljaspool

ehituskeelualasid. Peatüki 2.4.2.2 „Ehitusalad ja soovitused“ alapeatükk „Ehitusalad“ käsitleb

külastruktuuri tüüpe eelkõige kirjeldavalt, mitte normatiivselt. Alapeatükis esitatud viidet

10(11)

3-23-251

KKK lisale 7 saab mõista eelkõige selliselt, et lisas 7 sätestatakse iga küla osas teatud liiki

ehitusalade väärtustele vastavad kaitsemeetmed – Pärispea külas on need kehtestatud väga

väärtusliku ja väärtusliku külaosa kohta –, kuid sellest ei saa tuletada imperatiivset keeldu

lubada ehitamist väljaspool neid tsoone. Alapeatükis „Üldised ehitussoovitused“ saab

asjakohaseks pidada järgmist lõiku: „Uute õuealade loomisel ja hoonestuse püstitamisel tuleb

arvestada ajalooliste kruntide suurusi, kruntide paiknemist külateede suhtes, külatüübile

iseloomulikku õuealade omavahelist paiknemist ja kaugusi. Soovituslikud ehitusalad on

näidatud kaardil lisas 8.“ Samas on alapeatüki sissejuhatuses rõhutatud, et soovitused on

informatiivsed ja annavad kaitseala valitsejale taustainfot kaalutlusotsuse tegemiseks.

Vastustaja põhjendus, et ehitamine kinnistul väljaspool soovituslikke ehitusalasid on

rahvuspargi kaitse-eesmärgiga vastuolus, saaks olla õiguspärane alus kooskõlastusest

keeldumiseks eeldusel, et esitatud oleks sisulised ja arusaadavad põhjendused, kuidas

ehitamine antud asukohas kaitseala kaitse-eesmärke kahjustaks, ja miks kaaluvad need huvid

üles kaebaja huvi oma kinnistut kodu ehitamiseks kasutada. Selliseid põhjendusi vaidlustatud

otsusest ei nähtu.

22. Asjakohased ei ole sealjuures ka vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavad

põhjendused, millega halduskohus nõustus. Erinevalt halduskohtu otsuses märgitust, ei tulene

kaitse-eeskirjast keeldu rajada metsamaale ja EKV-sse teed. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1

kohaselt on metsamaal keelatud üksnes hoonete, mitte rajatiste püstitamine, ning lg 4 p 8

kohaselt ei laiene ranna ja kalda EKV teele ja tänavale. Seega on keeluvöönditesse tee

ehitamine võimalik kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 alusel vastustaja nõusolekul analoogselt

väljaspool keeluvööndeid hoonete ehitamisele. Samuti ei ole arusaadavalt jälgitavad

vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavad kaalutlused, miks oleks ehitamine

potentsiaalses keeluvöönditest väljapoole jäävas asukohas asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga

kooskõlas.

23. Seetõttu tuleb vaidlusalune otsus tunnistada oluliste kaalutlusvigade tõttu õigusvastaseks

osas, milles see välistab ehitusõiguse lubamise kinnistule väljaspool kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1

sätestatud keeluvööndeid.

Menetluskulude jaotus

24. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna sisuliselt andis vastustaja vaidlustatud

otsusega õigusliku hinnangu kahe hüpoteetilise faktiliste asjaolude kogumise osas, millest ühe

puhul tuvastas ringkonnakohus otsuse õigusvastasuse ja tühistas vastavas osas halduskohtu

otsuse, tuleb kaebaja menetluskulud poole ulatuses vastustajalt välja mõista.

25. Kaebaja on halduskohtus tasunud riigilõivu 20 eurot ja kandnud õigusabikulu koos

käibemaksuga 2262 eurot. Ringkonnakohtus on kaebaja tasunud riigilõivu 20 eurot ja

kandnud õigusabikulu 1481,32 eurot. Nimetatud kulud on kohtu hinnangul vajalikud ja

põhjendatud. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja taotlust mõista vastustajalt välja istungiga

seotud õigusabikulu vastavalt istungi kestvusele. HKMS § 109 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluses menetluskulude väljamõistmise eelduseks kuludokumendi esitamine,

millest nähtub menetlusosalise kohustus õigusabikulu kanda. Istungiga seotud kulude osas

kaebaja kuludokumenti esitanud ei ole, mistõttu ei kuulu sellised kulud vastaspoolelt

väljamõistmisele. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pool põhjendatud

menetluskulust, mis on kahes kohtuastmes kokku 1891 eurot ja 66 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)