3-25-1315/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

06.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1315

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Rika

Laarits ja Alice Kliemesch

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.05.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 02.05.2025 määruse peale

haldusasjas nr 3-25-1315.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2025 määrus

haldusasjas nr 3-25-1315 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, §

235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 01.05.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse X

(puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks

kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 ning § 361 lg

2 p-de 4 ja 5 alusel.

Taotluse kohaselt saabus India Vabariigi kodanik X 30.04.2025 lennuga Frankfurdist Eestisse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) regulatsiooni

alusel. Puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse, kuna isikule oli väljastatud Gruusias

3-25-1315

asuva Eesti saatkonna kaudu Eesti c-liiki viisa kehtivusega 24.11.2024‒15.12.2024. Saksamaa

esitatud teabe kohaselt sisenes isik 05.12.2024 Poolasse ja samal päeval Saksamaale, kus ta

esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse, mis vormistati kirjalikult 16.12.2024. PPA pidas

30.04.2025 kell 14.10 isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1

alusel 48 tunniks kinni. Isikuga viidi 30.04.2025 läbi vestlus, mille käigus isik selgitas, et

tema eesmärk oli minna tööle Ameerika Ühendriikidesse, kuid nüüd on ta Euroopas ja ta peab

saama Euroopalt abi, et ta saaks tööd teha. Eestisse tal plaani tulla ei olnud. Isiku pass on

vahendaja käes, nad reisisid koos Indiast Gruusiasse. Pärast viisa saamist liiguti koos edasi

Saksamaale. Vahendaja hülgas isiku Saksamaal ja seetõttu oli ta sunnitud taotlema Saksamaal

rahvusvahelist kaitset. Tema pere on Indias ja Eestis tal tuttavaid ei ole. Vestluse käigus

avaldas isik soovi saada Eestis rahvusvahelist kaitset. PPA ei ole taotluse esitamise hetkeks

alustanud VRKS § 15 lg-s 1 toodud toimingutega. Lisaks peab PPA VRKS § 18 lg 2 kohaselt

kontrollima esitatud andmete õigsust ja taotleja väidete usutavust, mis võtab aega rohkem kui

48 tundi.

Välismaalase suhtes esineb põgenemisoht, kuna PPA järeldab isiku hoiakutest ja käitumisest,

et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik taotles valeandmeid esitades Eesti viisa, ei

kasutanud seda eesmärgipäraselt, vaid liikus talle sobivaid marsruute pidi Saksamaale. Isik on

öelnud, et tal ei ole soovi minna tagasi koduriiki, vaid jääda Euroopasse tööd tegema.

Rahvusvahelise kaitse taotluse puhul on alust arvata, et see oli esitatud lahkumiskohustuse

täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik rakendada leebemaid järelevalvemeetmeid.

2. PPA selgitas 02.05.2025 kohtuistungil, et tugineb põgenemisohu hindamisel isiku

käitumisele ja ütlustele. Isik ei soovinud esialgsel vestlusel rahvusvahelist kaitset, mistõttu

otsustati ta alguses kinni pidada VSS-i alusel.

3. Puudutatud isik selgitas 02.05.2025 kohtuistungil, et ta ei tea, miks tema nimel on

tehtud viisa Eesti külastamiseks. Isik ei teadnud, et varjupaika tuleb taotleda esimeses

turvalises riigis. Isik on liiga vaene ja tahab seetõttu minna Ameerikasse. Isik avaldas, et tal

võivad olla kodumaal pereliikme tõttu muud probleemid, mistõttu soovib ta end kaitsta.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.05.2025 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.07.2025 (k.a).

Täidetud ei ole VRKS § 361 lg 2 p-s 5 toodud õiguslik alus puudutatud isiku kinnipidamiseks.

Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 punkti d alusel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise

üheks tingimuseks on tema varasem kinnipidamine menetluses, mida viidi läbi isiku tagasi-

või väljasaatmiseks direktiivi 2008/115/EÜ järgi. Ehkki taotluse kohaselt pidas PPA isiku

VSS-i alusel, ei olnud puudutatud isiku kinnipidamine VSS-i alusel lubatav, kuna puudutatud

isik saabus Eestisse rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses (vt tagasipöördumistunnistuses

viide rahvusvahelise kaitse taotlusele, dtl 31 – Antrags auf internationalen Schutz). Kolmanda

riigi kodanik või kodakondsuseta isik muutub rahvusvahelise kaitse taotlejaks direktiivi

2013/32 art 2 punkti c tähenduses niipea, kui ta sellise taotluse esitab (vt ka Euroopa Kohtu

25.06.2020 kohtuotsus Ministerio Fiscal, C 36/20 PPU, EU:C:2020:495, p 92). Puudutatud

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaal ning selle taotluse läbivaatamise eest

võttis vastutuse Eesti (vt Saksamaa taotlus dtl 12 ja tagasipöördumise tunnistus dtl 31).

Dublini III määrusest ei tulene, et kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isik antakse üle

tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutavale liikmesriigile, siis saabub

isik vastutava liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult viibiva isikuna, kelle taotluse eest

2(5)

3-25-1315

vastutav liikmesriik võiks direktiivi 2008/115/EÜ alusel väljasaatmiseks kinni pidada.

Taotluse läbi vaatamata jätmine (Dublini III määrus art 26 lg 1) põhjusel, et taotluse

läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, ei ole samastatav lõpliku otsusega, mis

rahvusvahelise kaitse taotleja õigused lõpetaks. Seda kinnitab ka VRKS § 181 lg 1 teise lause

sõnastus. Seega, isegi kui Eesti riik eeldab, et teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse

taotluse esitanud isik peab Eestisse saabudes esitama viivitamata uue rahvusvahelise kaitse

taotluse, tuleb seda puudutatud isikule viivitamatult selgitada, mitte oodata, kuniks ta ise selle

taotluse esitamise vajadust mõistab. Järeldada ei saa, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse Eestist väljasaatmise vältimiseks, kuna taotleja saadeti Eestisse põhjusel, et ta

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, mille läbivaatamise eest vastutab Eesti. Isikut ei saadetud

Eestisse selleks, et Eesti korraldaks Saksamaa asemel tema väljasaatmise kodumaale.

Eeltoodust tulenevalt ei ole puudutatud isikut Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni

peetud ning puudub põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Seega ei ole

täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus puudutatud isiku kinnipidamiseks.

Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud VRKS § 361 lg 2

p 4 alusel. Rahvusvahelise kaitse menetlust ei ole eelduslikult võimalik läbi viia 48 tunni

jooksul ning rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine

on jätkuvalt vajalik. Sealjuures selgus alles kohtuistungil võimalik tagakiusu põhistav

faktiline asjaolu. Sel alusel isiku kinnipidamine eeldab, et isiku osas esineb põgenemisoht.

VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitletakse põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68

nimetatud asjaolu. VSS § 68 p 6 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui

välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku eesmärk ei olnud

Euroopasse jääda ega ka siin rahvusvahelist kaitset taotleda. Isiku eesmärk oli jõuda töö

leidmiseks Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jõudmiseks kasutas tema pere vahendaja abi. Ta

on liikunud läbi mitme muu riigi rahvusvahelist kaitset taotlemata, sh läbi Gruusia ja Poola.

Tal ei olnud plaanis Eestisse tulla, ta ei tea Eestist midagi, kuid isikule on väljastatud viisa

Eesti külastamiseks turismi eesmärgil. Isik esitas Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse

alles siis, kui kontakt vahendajaga kadus. Isik ei põhjendanud sisuliselt oma rahvusvahelise

kaitse taotlust, s.o kartust tagasisaatmise ees. Isik on varem selgitanud üksnes seda, et ei soovi

Indiasse tagasi minna, kuna ta pere on vaene ja ta soovib siin töötada. Alles istungil avaldas

isik muu võimaliku põhjuse, mille tegelikkusele vastavust tuleb kontrollida.

Olukorras, kus isik on kasutanud vahendaja abi väljaspool koduriiki teiste riikide vahel

liikumiseks ja on sel eesmärgil esitanud ka valeandmeid Eesti viisa taotlemisel, võib eeldada,

et tal on ka vabaduses viibides kontaktid, teadmised, oskused ja vahendid soovi korral muusse

riiki edasi liikumiseks. Oluline on ka, et Eesti ega isegi mitte Euroopa ei olnud isiku

sihtpunktiks, vaid isik on algselt järjekindlalt avaldanud, et soovis Ameerikasse tööle minna.

Saksamaal varjupaigataotluse esitamine oli asjaolusid kogumis arvestades tõenäoliselt isikule

sundkäik olukorras, kus tal kadus vahendajaga kontakt, mitte soov esimeses turvalises kohas

kaitset saada. Ka istungil keskendus isik peamiselt vaesusele ja töö saamisele, mitte

põhjustele, miks tal võiks olla vaja saada rahvusvahelist kaitset. Eeltoodust tulenevalt ei

pruugi isik vabaduses viibides olla rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike

menetlustoimingute tarvis kättesaadav.

5. Puudutatud isik esitas 12.05.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse

(täiendatud 30.05.2025), milles palub Tallinna Halduskohtu 02.05.2025 määrus tühistada ja

teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik

kinnipidamiskeskusest.

3(5)

3-25-1315

Asjaolust, et isiku eesmärk ei olnud Euroopasse jääda ega rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid

eesmärk oli jõuda töö leidmiseks Ameerika Ühendriikidesse, ei saa automaatselt järeldada

põgenemisohtu. Isikul puuduvad teadmised, oskused ja kontaktid, et vabaduses viibides soovi

korral muusse riiki edasi liikuda. Isik on kõik ausalt ära rääkinud ja kinnitab, et teeb PPA-ga

koostööd. Isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid saab kontrollida ka siis, kui

isik viibib pagulaskeskuses või elab kindlaksmääratud elukohas. Isik kinnitab, et ta ei soovi

põgeneda. Põgenemisoht on põhjendamata. Isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel ei

ole põhjendatud. PPA ja kohus ei ole arvestanud isiku ütlustega. Kaaluma oleks pidanud

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud

kinnipidamise alus ning kinnipidamine sel alusel on proportsionaalne. Isik saabus Eestisse

Dublini III määruse regulatsiooni alusel Saksamaalt 30.04.2025 kell 14.00 ning avaldas samal

päeval toimunud vestlusel soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Eelneva tõttu on usutav, et

PPA ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel jõudnud VRKS § 15 lg-s 1

nimetatud toiminguid teha. PPA on taotluses selgitanud, et kontrollida tuleb esitatud andmete

õigsust ja taotleja väidete usutavust ning muid isikuga seotud asjaolusid. Samuti selgus

02.05.2025 kohtuistungil ka tagakiusu põhistav faktiline asjaolu. Seega on vaja välja selgitada

rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud.

8. Ainuüksi vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse

paigutamist. Kinnipidamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks

kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma

põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud

kohtupraktika). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praegusel juhul esineb

puudutatud isiku suhtes põgenemisoht (VRKS § 361 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6). Isik on

selgitanud, et ta ei tea Eestist midagi ja tal ei olnud plaanis siia tulla (30.04.2025 küsitluse

protokoll, lk 28), samas on isikule väljastatud viisa Eesti külastamiseks turismi eesmärgil. Isik

on liikunud läbi mitme riigi (sh Gruusia ja Poola, dtl 6) nendes rahvusvahelist kaitset

taotlemata. Haldusmenetluses antud seisukohtadest saab järeldada, et Saksamaal

varjupaigataotluse esitamine oli põhjustatud sellest, et isikul kadus seal viibides kontakt

vahendajaga, mitte soovist taotleda kaitset esimeses turvalises riigis. Seega ei olnud tema

eesmärk Euroopasse jääda ega siin rahvusvahelist kaitset taotleda ning Eesti viisa oli vajalik

Schengeni alale pääsemiseks. Isiku kinnitusel oli tema eesmärk jõuda Ameerika

Ühendriikidesse, et leida tööd (isikuandmete ankeet, dtl 23; 30.04.2025 küsitluse protokoll, lk

28). Isik on väljendanud PPA-le soovimatust minna tagasi Indiasse (30.04.2025 küsitluse

protokoll, lk 29). Kuna isik on väljaspool koduriiki liikumiseks kasutanud vahendajate abi

ning sel eesmärgil esitanud valeandmeid Eesti viisa taotlemiseks, on põhjendatud alus arvata,

et ka vabaduses viibides on tal kontaktid, teadmised, oskused ja vahendid Eestist edasi

liikumiseks. Eelneva tõttu on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vabaduses ei pruugi isik

olla rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike menetlustoimingute tarvis

kättesaadav. Põgenemisohtu ei vähenda isiku kinnitus, et ta ei soovi põgeneda.

4(5)

3-25-1315

9. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-

16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isiku kinnipidamist kuni 02.07.2025

pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise kinnipidamise pikkust ja tema

rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Isik ei ole esitanud väiteid, mis annaks pidada

tema kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega.

10. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2025

määrus muutmata.

11. Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtumääruses puudutatud isiku nime tähemärgiga

(HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)