3-25-677/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

06.06.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-677

Haldusasi

K.L.-i kaebus Võru Vallavalitsuse 28.01.2025. a

korralduse nr 66 tühistamiseks, alternatiivselt osaliselt

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.L.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja K.L.

Esindaja v.adv. Aldo Vassar

Vastustaja XXX

RESOLUTSIOON

Jätta K.L.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse

punkt 3 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Vallavalitsus saatis 16.01.2025. a kirja nr 5-4/235 K. L., milles vald selgitas kahte

võimalust vallale eratee kasutamisõiguse andmiseks ning et vald on otsustanud notariaalsete

kokkulepete sõlmimise suure kulu tõttu erateede avalikuks kasutamiseks määramiseks seada

eratee alustele maadele sundvaldused kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(KAHOS) alusel. Vald teavitas, et algatab K. L. kuuluval kinnistul (XXX, xxx küla,

katastriüksus nimetusega Xxx) asuva 124 m pikkuse eratee osas tähtajatu sundvalduse

seadmise valla kasuks. K. L. anti võimalus avaldada arvamust ja teavitada valda sundvalduse

seadmisega nõustumisest. Kirjale oli lisatud valla korralduse projekt koos selle sundvalduse

ala asendiplaaniga.

2. K. L. teatas 16.01.2025. a e-kirjas, et ta on nõus Xxx kinnistule Võru valla kasuks seatava

sundvaldusega, millega eratee muudetakse avalikult kasutatavaks teeks.

3. Võru Vallavalitsus seadis 28.01.2025. a korraldusega nr 66 tähtajatu sundvalduse Võru

vallas xxx külas asuvale Xxx katastriüksusele Võru valla kasuks. Sundvaldus seati eratee

lõigule (kogupikkusega 124 m) avalikuks kasutamiseks määramise eesmärgil. Sundvalduse

tasuks määrati ühekordne tasu 23 eurot.

4. K.L. esitas 19.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru Vallavalitsuse 28.01.2025. a

korralduse nr 66 tühistamiseks või alternatiivselt korralduse osaliseks tühistamiseks

sundvalduse tasu osas. Kaebaja leidis, et sundvalduse seadmise eeldused ei ole täidetud ning

sundvalduse tasu ei ole määratud õigesti.

5. Võru Vallavalitsus tunnistas 25.03.2025. a korraldusega nr 205 kehtetuks 28.01.2025. a

korralduse nr 66 ning kohustas K.L.-i tagastama vallale tema arvelduskontole makstud

sundvalduse tasu summas 13 eurot. Korralduse kohaselt lähtus vald sundvalduse seadmisel

asjaolust, et K.L. on nõus sundvalduse seadmisega ja selle eest määratud tasuga. Kohtule

esitatud kaebusest saab järeldada, et K.L. ei ole siiski sundvalduse seadmisega nõus. Vald

märkis, et Xxx kinnistu omanike nõusolekuta ei oleks vald sundvaldust seadnud. Vald lähtus

25.03.2025. a korralduse andmisel asjaolust, et Xxx kinnistu omanik ei soovi tema kinnistul

paikneva teelõigu avalikuks kasutamiseks määramist ja soovib, et tee jääks erateeks.

6. K.L. esitas 04.04.2025 Tartu Halduskohtule

taotluse

menetluse lõpetamiseks

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel. Kuna vastustaja

tunnistas vaidlustatud haldusakti kehtetuks peale kaebuse esitamist, siis palus kaebaja

tagastada kaebajale riigilõiv 20 eurot ja mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud sumas

1473,13 eurot.

7. Tartu Halduskohus selgitas 08.04.2025. a kohtunõudes kaebajale menetluse lõpetamise

tagajärgi ja võimalust taotleda menetluse jätkamist 28.01.2025. a korralduse õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

8. Võru Vallavalitsus teatas 15.04.2025. a seisukohas, et tal ei ole vastuväiteid menetluse

lõpetamisele ning palus jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vald selgitas, et on

seadnud erateedele sundvalduse seadmise üheks oluliseks tingimuseks tee omaniku nõusoleku

ning sellest tulenevalt võttis vald 28.01.2025 vastu korralduse nr 66. Kaebus halduskohtule

laekus vallale 20.03.2025. Vald lähtus sundvalduse korralduse andmisel asjaolust, et K.L. on

nõus sundvalduse seadmisega ja selle eest määratud tasuga, kuid kaebusest saab järeldada, et

kaebaja on oma nõusoleku sundvalduse seadmiseks tagasi võtnud valda teavitamata ning

seetõttu tunnistas vald vaidlustatud korralduse 25.03.2025. a korraldusega nr 205 kehtetuks.

Vald ei vaielnud, et 28.01.2025. a korralduse kehtetuks tunnistamise ajendiks oli kaebaja

avaldus kohtule, kuid seda asjaolul, et vallal puudus eelnevalt teadmine, et maaomanik on

oma meelt muutnud ja ei ole siiski nõus sundvalduse seadmisega. Vald oleks korralduse

kehtetuks tunnistanud ka siis, kui kaebaja oleks sama sooviga pöördunud valla poole

vaidemenetluse korras või kui maaomanik oleks valda teavitanud oma otsuse muutmisest.

Vald võttis vaidlusaluse korralduse vastu heas usu, arvestades maaomaniku nõusolekut.

9. Tartu Halduskohus lõpetas 26.05.2025. a määrusega menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel (resolutsiooni p 1); tagastas riigilõivu 20 eurot HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel

(resolutsiooni p 2); jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3).

Määruse põhjendused:

1) Ei saa öelda, et vastustaja tunnistas vaidlustatud korralduse kehtetuks kaebuse esitamise

tõttu HKMS § 108 lg 6 tähenduses. Vastustaja ei tunnistanud vaidlustatud korraldust

kehtetuks selle õigusvastasuse tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja võttis tagasi nõusoleku

sundvalduse seadmiseks. Vastustaja tunnistas korralduse kehtetuks kohe, kui ta sai teada, et

kaebaja on oma seisukohta muutnud. Kaebaja edastas kaebuse vastustajale 19.03.2025 (dtl 8),

24.03.2025 pooled suhtlesid omavahel (dtl 28) ja 25.03.2025 tunnistas vastustaja vaidlustatud

korralduse kehtetuks. Kaebaja menetluskulud ei tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse

tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei teavitanud vastustajat nõusoleku tagasivõtmisest, vaid esitas

kohe kaebuse kohtule. Kohus pidas usutavaks, et kaebaja oleks saavutanud oma eesmärgi ka

kaebust esitamata.

2) Kaebajal oli võimalus taotleda menetluse jätkamist tuvastamisnõudes. Kohtupraktikas on

tuvastamisnõudele ülemineku eesmärgina aktsepteeritud menetluskulude hüvitamise

saavutamist. Loobumine menetluse jätkamisest tuvastamisnõudes tähendab loobumist

õigusest menetluskulude hüvitamisele, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine ei toimunud

kaebuse esitamise tõttu.

3) Täidetud on ka HKMS § 108 lg 11 kohaldamise eeldused. Kui kaebaja annab nõusoleku

sundvalduse seadmiseks, võtab selle hiljem tagasi ega teavita sellest vastustajat, vaid esitab

kaebuse kohtule, ei ole menetlusõiguse heauskne teostamine. Sellises olukorras on

menetluskulude väljamõistmine vastustajalt äärmiselt ebaõiglane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. K.L. palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse

resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud täies

ulatuses vastustaja kanda. Kaebaja palus määrata tähtaeg täiendavate menetluskulude

(määruskaebusega seonduvalt) nimekirja esitamiseks. Määruskaebuse põhjendused:

1) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, lähtudes eeldusest, et sundvaldust saab seada

isiku nõusolekul. Isiku nõusolek ei puutu asjasse. Pelgalt isiku nö nõusoleku tagasivõtmine ei

saa olla alus korralduse kehtetuks tunnistamiseks, sest sundvaldus seati avalikes huvides,

mitte kaebaja huvides.

2) Kohus tõlgendas vääralt HKMS § 108 lg-t 6. Korralduse kehtetuks tunnistamiseks oli

asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse kohtusse. Ei nõustu kohtu põhjendusega, et kaebajal oli

võimalus taotleda menetluse jätkamist tuvastamisnõudes. Kaebaja toimis

menetlusökonoomika põhimõtet silmas pidades.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Määruskaebemenetluses on vaidlus üksnes Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a

määruse resolutsiooni p-i 3 üle, millega halduskohus jättis kaebaja menetluskulud

tema enda kanda.

12. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Halduskohtu hinnangul vastustaja ei tunnistanud vaidlustatud korraldust kehtetuks

selle õigusvastasuse tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja võttis tagasi nõusoleku

sundvalduse seadmiseks. Halduskohus sedastas, et kuna haldusakti kehtetuks

tunnistamine ei toimunud kaebuse esitamise tõttu HKMS § 108 lg 6 tähenduses, siis

lasub menetluskulude kandmise kohustus HKMS § 108 lg 4 alusel kaebajal. Lisaks

leidis halduskohus, et täidetud on ka HKMS § 108 lg 11 kohaldamise eeldused, sest

kui kaebaja annab nõusoleku sundvalduse seadmiseks ega teavita selle tagasivõtmisest

vastustajat, vaid esitab kaebuse kohtule, ei ole see oma menetlusõiguse heauskne

teostamine, millises olukorras on menetluskulude väljamõistmine vastustajalt

äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a

määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg

4). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle rahuldamiseks ja

halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib

ringkonnakohus järgmist.

14. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse õiguspärasust üksnes määruskaebusega

vaidlustatud ulatuses. Kuna kaebaja vaidlustas halduskohtu määrust üksnes menetluskulude

jaotuse osas, siis on asjakohatud kaebaja määruskaebuse väited halduskohtu poolt

materiaalõiguse ebaõigesti kohaldamise kohta sundvalduse seadmise osas. Ringkonnakohus

jätab need kaebaja väited tähelepanuta.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus tõlgendas vääralt

HKMS § 108 lg-t 6. HKMS § 108 lg 6 järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui

kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui

kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud

haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

Seega on HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral HKMS § 108 lg 6

järgi vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine võimalik teatud

olukorra esinemisel, s.t kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine

või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine on põhjustatud

kaebuse esitamisest. Eeltoodust järelduvalt ei pea vastustaja kandma kaebaja

menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud

seotud kaebuse esitamisega (tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega),

vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse

pöördumist. HKMS § 108 lg 6 kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust see, kas

haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu kehtetuks

seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse

kaalutlusel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse

esitamine või mitte (TlnRKm 14.07.2022, 3-21-2918, p 19 ning seal viidatud

kohtupraktika). Vastustaja 15.04.2025. a seisukohast halduskohtule nähtub, et vald

lähtus sundvalduse seadmisel asjaolust, et kaebaja oli nõus sundvalduse seadmisega

(kaebaja 16.01.2025. a e-kiri), kuid kaebusest halduskohtule ilmnes, et kaebaja on oma

nõusoleku sundvalduse seadmiseks tagasi võtnud ning seetõttu tunnistas vastustaja

28.01.2025. a korralduse kehtetuks. Seega haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud

vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise määravaks põhjuseks kaebaja kaebus

halduskohtule, vaid selle tingis asjaolu, et halduskohtule esitatud kaebusest sai

vastustaja järeldada, et kaebaja ei ole sundvalduse seadmisega enam nõus. Seost

kaebuse esitamise ja vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamise vahel käesoleval

juhul ei ilmne, vaid selle tingis selgelt asjaolu muutumine, kus kaebaja võttis tagasi

varasemalt antud nõusoleku sundvalduse seadmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asus

halduskohus õigesti seisukohale, et kohaldub HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud välistus

ning jättis põhjendatult kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

16. Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud vastuväiteid halduskohtu määrusele HKMS § 108

lg 11 kohaldamise osas.

17. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.05.2025. a määruse resolutsiooni p-i 3

muutmata.

18. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja määruskaebus jääb rahuldamata, siis puudub

vajadus anda kaebajale tähtaeg menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks.

(digitaalselt allkirjastatud)