3-23-1515/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1515

Haldusasi

P.E kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.08.2023

ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-5 resolutsiooni p 2 ja p 3

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – P.E

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.03.2024

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.07.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-1515

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 22.06.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/24151-3 P.E-

d tagasi maksma väljateenitud aastate pensioni summas 6112,13 eurot.

2. P.E esitas 05.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 22.06.2023 ettekirjutuse

tühistamiseks, mille halduskohus võttis 24.07.2023 määrusega menetlusse.

3. SKA tunnistas 29.08.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/24151-5 kehtetuks oma 22.06.2023

ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-3 (resolutsiooni p 1), kohustas P.E-d maksma tagasi

väljateenitud aastate pensioni summas 6112,13 eurot ja kandma see hiljemalt ühe kuu jooksul

ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Ettekirjutuse

põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

P.E taotles alates 05.03.2023 politseiametniku väljateenitud aastate pensioni määramist.

Esitatud teatisest nähtub tema politseiteenistus ajavahemikel 01.10.1991–31.12.2009,

01.01.2010–31.01.2020 ja 18.10.2021–05.03.2023. Ajavahemikul 01.02.2020–17.10.2021 ei

olnud ta politseiteenistuses, töötamine katkes ja vahe kahe töötamise vahel vabastamisest

alates on rohkem kui 90 kalendripäeva. Alates 01.11.2021 ei olnud P.E-l õigust saada

väljateenitud aastate pensioni pensionile õigust andval kutsealal või ametikohal töötamise

korral tulenevalt väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) §-st 26. VAPS § 26 jõustus

01.01.2020, P.E asus tööle 18.10.2021 ega teavitanud vastavale ametikohale tööle asumisest.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 391 lg 1 kohaselt on isik kohustatud kümne

päeva jooksul alates asjaolude tekkimisest teatama SKA-le kõikidest asjaoludest, mis toovad

kaasa pensioni maksmise peatamise või lõpetamise või pensioni suuruse muutumise.

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 3 kohaselt võib hüvitise andja tagasinõudest

loobuda, kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused või

muul seaduses sätestatud juhul. Praegusel juhul ei ole tagasinõudest loobumiseks alust ning

seaduse kohaselt ei olnud P.E-l õigust pensionile alates 01.11.2021. SÜS § 31 lg 1 p 2

kohaselt nõuab hüvitise andja isikule rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma

täielikult tagasi, kuna õigus hüvitisele oli lõppenud.

4. P.E esitas taotluse kaebuse muutmiseks, taotledes SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1-

16/24151-5 resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamist. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt

järgmised.

Kaebajale väljateenitud aastate pensioni määramise ajal kehtis politseiametnikele erisus, mis

võimaldas politseiametnikel saada väljateenitud aastate pensioni politseiteenistuses

töötamisega samal ajal. Teiste kutsealade töötajad (näiteks kaevurid, lendurid, baleriinid, kuid

välja arvatud päästeteenistujad ja vanglaametnikud) pidid väljateenitud aastate pensioni

vormistamisel oma kutsealal töötamise lõpetama. 01.01.2020 jõustus VAPS-i muudatus, mis

kaotas eelnimetatud erisuse. Muudatust selgitatakse eelnõu seletuskirjas. Kaebaja hinnangul

tähendas muudatus, et 01.01.2020 vähemalt 20-aastase teenistusstaažiga politseiametnikul on

25-aastase staaži täitumisel õigus saada väljateenitud aastate pensioni ja töötada samal ajal

politseiametnikuna edasi. Kõigil, kellel oli selleks päevaks kasvõi üks päev vähem staaži kui

20 aastat, võeti see õigus ära. Neil küll säilis õigus väljateenitud aastate pensioni saada, kuid

nad pidid 25-aastase staaži täitumisel teenistusest lahkuma. Lisatingimusena kehtestati, et

väljateenitud aastate pensioni saamist samal ajal töötamisega võimaldatakse neile

2(10)

3-23-1515

politseiametnikele, kes on katkematult politseiteenistuses või teenistuse katkemisel tuleb

naasta teenistusse hiljemalt 90 kalendripäeva jooksul.

SKA on seisukohal, et katkematu teenistuse tingimus kehtib ka neile politseiametnikele, kellel

oli seadusemuudatuse ajaks juba aastaid varem täitunud väljateenitud aastate pensioni staaž ja

väljateenitud aastate pension oli ka juba määratud. Nii oli kaebajal seadusemuudatuse ajaks

täitunud politseiteenistuse staaži 28 aastat 3 kuud 1 päev ning väljateenitud aastate pensioni

oli ta saanud juba pea 3 aastat. Vastupidi SKA arvamusele leiab kaebaja, et katkematu

teenistuse tingimus kehtib neile, kellel seaduse muudatuse jõustumise ajaks ei olnud veel

väljateenitud aastate pensioni määratud. Seadusandja on seletuskirjas katkematu teenistuse

põhjendustena toonud muu hulgas sarnasuse avaliku teenistuse seaduse (ATS)

soodustingimuste säilimisega, viidates ATS-i § 110 lg-le 3 ja § 111 lg-le 3. Tegemist ei ole

aga päris sarnaste olukordadega. Viidatud sätete kohaselt säilis ametnikul, kelle ametikoht

muutus alates 01.04.2013 töökohaks, õigus staažiarvestuse jätkumisele vanaduspensioni

suurendamiseks, samuti õigus 35-päevasele puhkusele. Seda aga tingimusel, et avalikust

teenistusest lahkumise ja sinna naasmise vahe ei või olla üle 90 päeva. Vanaduspensioni

suurendamine on seotud vanaduspensioni määramisega, sest pensioni ei saa suurendada, kui

seda ei ole määratud. Soodustingimuste säilimine staažiarvestuses tähendas seda, et see säilis

ametnikel, kellele veel pensioni ei olnud määratud. Seadusandja mõte ei olnud, et nendelt

ametnikelt, kes seadusmuudatuse jõustumise ajal olid küll teenistuses, kuid juba

vanaduspensionil ja said pensionisuurendust, võeti suurendus ära, kui nad avalikust

teenistusest lahkusid ning naasmisel olid olnud eemal üle 90 päeva. Teadaolevalt ei ole

soodustingimuste regulatsiooni selliselt tõlgendatud ega ka praktikas rakendatud.

Rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10). Kaebaja

suhtes on VAPS-i rakendussätet rakendatud tagasiulatuvalt. Kui inimesele on juba pension

määratud eluks ajaks ja ta ei ole ise teinud ühtegi tegu, mille tulemusel peaks temalt pensioni

ära võtma, on lubamatu rakendada kohustavat normi tagasiulatuvalt. Kaebajale väljateenitud

aastate pensioni määramise otsus tehti 03.10.2016. Seega asus kaebaja oma pensioniõigust

realiseerima enam kui kolm aastat enne 01.01.2020 jõustunud VAPS-i muudatusi, millest

kaebaja teadlik ei olnud ja mida ta ka oodata ei osanud. Ei ole ka mõistlik eeldada, et iga Eesti

inimene peab teadma kõiki seadusemuudatusi, eriti neid, mis ei leia ühiskonnas laia

kõlapinda, mida ei arutata enne nende vastuvõtmist, vaid need lisatakse juba Riigikogu

menetluses olevasse eelnõusse. Seda eriti juhul, kui inimene on juba asunud realiseerima talle

seadusega antud õigust. Praegusel juhul ei saanud ka tööandja kaebajat teenistusse naasmisel

teavitada, et vahepeal on õigusaktid muutunud. Tööandjal puudub teave, kes ja millist

pensioni saab. Arvestades SKA tõlgendust ja seda, kui oluliselt kõnealune muudatus isikute

õigusi mõjutab, oleks SKA pidanud puudutatud isikuid õigeaegselt teavitama ja selgitama

muudatuse sisu ja tähendust. Kõik vajalikud kontaktid on SKA-l olemas. Seda tegemata jättes

on SKA rikkunud hea halduse põhimõtet.

Seadusandja jättis loomata rakendussätte neile politseiametnikele, kellele väljateenitud aastate

pension oli määratud juba enne (sh palju aastaid enne) erisuse kaotamist. Politseiametnike

erisuse kaotamine võib puudutada veel mitmeid politseiametnikke, kellele on aastaid tagasi

väljateenitud aastate pension määratud, kes on politseiteenistusest lahkunud, kuid nüüd

otsustanud tagasi pöörduda. Isegi kui kaebaja sellisest muudatusest teadis, ei olnud ta teadlik

SKA tõlgendusest. Praegu on seadusandja loonud olukorra, kus ametiasutus ja inimene

saavad seadusemuudatusest täiesti erinevalt aru. See ei ole kooskõlas hea õigusloome

põhimõttega. Isegi kui seadusandja mõte oli, et katkematu töötamise või 90 kalendripäeva

jooksul ametikohale naasmise tingimus kehtib ka neile, kellele juba on pension määratud,

oleks see põhiseadusvastane nii õiguspärase ootuse rikkumise kui ka juba enne 01.01.2020

väljateenitud aastate pensioni saavate isikute jaoks rakendussätte loomata jätmise tõttu.

3(10)

3-23-1515

Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kaebaja ei lahkunud 01.02.2020 teenistusest oma

algatusel, vaid ta vabastati teenistusest ametikoha koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel.

Seega ei saanud ta oma otsustega kuidagi mõjutada asjaolu, et tema teenistus väljateenitud

aastate pensionile õigust andval politseiametniku ametikohal ei olnud katkematu. Sisuliselt

pannakse isik selliselt valiku ette, kas naasta võimaluse tekkimisel politseiteenistusse ja

sellega jääda ilma õigusest saada väljateenitud aastate pensioni või töötada mujal ja saada

jätkuvalt väljateenitud aastate pensioni. Selliste valikute vahel valimine aga on võimatu, kui

inimene isegi ei tea ja ei peagi teadma, et PPA-sse tööle tagasi minnes kaotab ta väljateenitud

aastate pensioni. Samuti on selline tõlgendus vastuolus riigi huvidega. Politseiametniku

väljaõpe on pikaajaline ja kulukas. Kui väljateenitud aastate pensionist ilmajäämise tõttu ei

taha kogenud politseiametnikud PPA-sse tagasi tulla, on see äärmiselt ebamõistlik riigi

ressursside kulutamine.

SKA on 29.08.2023 ettekirjutuses õigusliku alusena märkinud VAPS § 26 ja SÜS § 31 lg 1 p

2. SÜS-i § 31 lg 1 p 2 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena

alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused

osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või

lõppenud. Kuna kaebajal oli õigus väljateenitud aastate pensioni saada ka politseiteenistuses

olemise ajal, ei saa öelda, et tema väljateenitud aastate pensioni saamise õigus oli peatunud

või lõppenud ning puudub alus väljateenitud aastate pensioni tagasinõudmiseks.

SKA on 29.08.2023 ettekirjutusesse lisanud õigusliku alusena RPKS-i § 391 lg 1, mille

kohaselt on isik kohustatud 10 päeva jooksul alates asjaolude tekkimisest teatama SKA-le

kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa pensioni maksmise peatamise või lõpetamise või

pensioni suuruse muutumise. Kaebaja ei saanud 10 päeva jooksul teatada SKA-le asjaoludest,

mis toovad kaasa pensioni maksmise peatamise või lõpetamise või pensioni suuruse

muutumise, kuna talle teadaolevalt selliseid asjaolusid ei olnud.

5. Tallinna Halduskohus lõpetas 12.09.2023 määrusega menetluse kaebuse nõudes SKA

22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-3 tühistamiseks, rahuldas kaebaja taotluse kaebuse

nõude muutmiseks ning jätkas menetlust nõudes tühistada SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr

4.1- 16/24151-5 resolutsiooni p-d 2 ja 3.

6. SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajale on tehtud ettekirjutus tulenevalt VAPS §-st 26. Kaebaja on politseiametnik, kellele

on alates 03.10.2016 otsusega nr E04401 VAPS § 12 lg 1 alusel määratud väljateenitud

aastate pension. Tulenevalt VAPS §-st 10 määratakse ja makstakse väljateenitud aastate

pensioni pärast töötamise lõpetamist VAPS-i alusel pensioni saamise õigust andval kutsealal

või ametikohal. Sellele kutsealale või ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate

pensioni maksmine peatatakse. Isikule, kes jätkab töötamist kutsealal või ametikohal, mis ei

anna õigust saada pensioni VAPS-i alusel, makstakse väljateenitud aastate pensioni täies

ulatuses. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.05.1992 otsuse „Väljateenitud aastate pensionide

seaduse rakendamise kohta“ p 7 alusel oli kehtestatud erand VAPS §-s 12 loetletud ameti- või

töökohtadel töötamise korral ning neil oli lubatud saada väljateenitud aastate pensioni

olenemata palgast või muust sissetulekust. Ülemnõukogu 14.05.1992 otsus tunnistati

kehtetuks alates 01.01.2020 ning VAPS-i lisati § 26. VAPS § 26 alusel jäi kaebajale ka

01.01.2020 õigus töötamise korral politseiametnikuna saada väljateenitud aastate pensioni,

sest kaebajal oli enne 01.01.2020 tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning ta

töötas 01.01.2020 §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal. 24.03.2023 avaldusega soovis

kaebaja saada pensioni politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel. Politsei- ja

Piirivalveameti 09.03.2023 teatisest nr 1.9-3/694-1 selgus, et kaebaja lahkus

politseiteenistusest 01.02.2020 ja naasis teenistusse 18.10.2021, s.t rohkem kui 90

4(10)

3-23-1515

kalendripäeva hiljem. Tulenevalt VAPS §-st 26 oli kaebajal õigus saada samaaegselt

politseiametnikuna töötamisega väljateenitud aastate pensioni, kuid politseiteenistusest

lahkumisel ja naasmisel teenistusse rohkem kui 90 kalendripäeva hiljem see õigus lõppes.

Kaebajale kohaldus politseiteenistusse naasmisel, s.o 18.10.2021 VAPS § 10, s.t et

samaaegselt töötamisega ei olnud tal enam õigus saada väljateenitud aastate pensioni.

Kuna kaebajal ei olnud politseiteenistusse naasmisel 18.10.2021 enam õigust saada

samaaegselt töötamisega väljateenitud aastate pensioni, maksti talle pensioni alusetult. SÜS §

32 lg 1 kohaselt otsustab hüvitise andja alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise

ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise

andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Vastustaja on algatanud alusetu makse osas

haldusmenetluse, teavitades sellest kaebajat 18.04.2023 kirjaga. Kaebaja esitas oma

vastuväited, kuid need ei andnud alust tagasinõudest loobumiseks. VAPS § 26 kehtib ka

nende suhtes, kellele oli väljateenitud aastate pension juba määratud. Samuti ei ole

seadusandja teinud vahet, mis alusel teenistussuhe katkeb. Õigusliku regulatsiooni muutumine

ja isikute teadmatus sellest on inimlikult mõistetav, kuid ei ole aluseks tagasinõudest

loobumiseks. Kaebajal on võimalik tagastada nõutav summa osade kaupa ning seda võimalust

on talle teavituskirjas pakutud. Kaebaja ei ole küll väitnud, et nõutava summa tagastamine

talle raskusi valmistaks, pigem on kaebajal muud vastuväited tagasinõude osas.

7. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Kuni 31.12.2019 kehtis VAPS § 10 suhtes erand: Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega

„Väljateenitud aastate pensionide seaduse rakendamise kohta“ p 7 lubas maksta

politseiametnikule (samuti päästeteenistujale ja vanglaametnikule) väljateenitud aastate

pensioni olenemata sellest, et ta töötab politseiametniku ametikohal. Alates 01.01.2020 VAPS

§ 10 erisus kaotati ja muudatus sõnastati VAPS §-s 26.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: kaebaja on politseiametnik, kellel on

alates 03.10.2016 otsusega nr E04401 määratud väljateenitud aastate pension VAPS § 12 lg 1

alusel; kaebaja politseiteenistuse staaž oli 05.03.2023 seisuga 35 aastat 6 kuud 18 päeva (sh

teenistuse aeg 01.10.1991–01.09.1994 on arvutatud vastava ajavahemiku staaži hulka

kolmekordselt); kaebaja töötas ajavahemikul 18.10.2021–04.03.2023 politseiametnikuna, s.o

väljateenitud aastate pensioni saamise õigust andval ametikohal. Asjas on tõendamist leidnud,

et ajavahemikul 01.02.2020–17.10.2021 ei olnud kaebaja politseiteenistuses. Töötamine

katkes koondamise tõttu ja vahe kahe töötamise vahel vabastamisest alates on rohkem kui 90

kalendripäeva. Pooled vaidlevad selle üle, kas VAPS § 26 kohaldub ka neile

politseiametnikele, kellele oli väljateenitud aastate pension määratud juba enne selle sätte

kehtima hakkamist ehk enne 01.01.2020.

Tuleb nõustuda vastustajaga, et VAPS § 26 tuleb kohaldada ka nende isikute suhtes, kellele oli

väljateenitud aastate pension määratud juba enne selle sätte kehtima hakkamist. Seaduse

tekstist ja „447 SE II seletuskirjast kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu teise lugemise juurde“1 saab üheselt järeldada, et seadusandja tahe oli selgelt

piirata nende isikute hulka, kellel on õigus saada samaaegselt nii väljateenitud aastate pensioni

kui ka töötada väljateenitud aastate pensioni õigust andval ametikohal. Nimetatud seletuskirjas

on selgitatud, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14. mai 1992. a otsuse p-ga 7 kehtestatud erand

on vastuolus VAPS-iga, mille eesmärk on maksta pensioni nende kutsealade töötajatele ja

spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioniikka jõudmist

kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal

Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9c-e362-4f18-b9c0-89b434ed5a93/

kaitsevaeteenistuse-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus/

5(10)

3-23-1515

töötamise jätkamist, ning eelnimetatud erand oli mõeldud ajutise abinõuna. Seletuskirjas on

märgitud ka järgmist: „Käesoleva muudatusega tunnistatakse Ülemnõukogu otsus kehtetuks,

kuid VAPSi §-ga 26 kehtestatakse üleminekusäte. Paragrahv 26 säilitab õiguse saada

väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega pensioniõigust andvatel kutsealadel

neile politsei- ja vanglaametnikele ning päästeteenistujatele, kellel käesoleva muudatuse

jõustumise ajal on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (s.o kas seda juba makstakse või

neil on saanud staaž täis, kuid nad ei ole veel jõudnud pensioni taotleda või on jõudnud

taotleda, kuid Sotsiaalkindlustusamet alles menetleb vastavat taotlust vms) ja kes sel ajal

töötavad ühel neist ametikohtadest. Samuti säilib õigus saada üheaegselt palka ja pensionit

neil, kellel on muudatuse jõustumise ajaks omandatud 25-aastasest staažinõudest 20 aastat.

Nimetatud õigus (s.o saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega VAPS-i §-s

12 nimetatud töö- või ametikohal) ei säili piiramatult. Kui need isikud, kelle vastav õigus

säilitatakse, ei tööta VAPS-i §-s 12 nimetatud ametikohal kauem kui 90 kalendripäeva (s.o nad

ei tööta katkematult), siis koheldakse neid sarnaselt nende isikutega, kes muudatuse

jõustumise ajal §-s 12 nimetatud ametikohal ei tööta või kellel ei olnud selleks ajaks veel

õigust pensionile. See tähendab, et juhul, kui nimetatud isikud naasevad VAPS-i §-s 12

nimetatud töö- või ametikohale hiljem kui 90 päeva pärast, ei maksta neile samaaegselt

töötamisega väljateenitud aastate pensioni. Katkematu töötamise puhul kuni 90-päevase

töövaheaja võimaldamine on sarnane avaliku teenistuse seaduses soodustingimuste säilimisega

(vt ATS § 110 lg 3 ja § 111 lg 3).“

Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukoht, et VAPS § 26 ei tulnud tema suhtes kohaldada,

ekslik. VAPS § 26 on ka piisavalt selge, et kaebaja pidi uuesti politseiteenistusse asudes aru

saama, et kuivõrd tema politseiteenistuses katkematu töötamise vahe on pikem kui 90 päeva,

siis uuesti tööle asudes kaotab ta õiguse saada samaaegselt politseiametniku töötasu ja

väljateenitud aastate pensioni. Seega pole asjakohased ka kaebaja väited, et vajalik oleks eraldi

rakendussätet isikute suhtes, kes juba said VAPS § 26 jõustumisel väljateenitud aastate

pensioni. Nõustuda ei saa ka, et VAPS § 26 rikub kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtet ning

sättel on tagasiulatuv mõju. Kaebajal oli enne teenistusse naasmist 18.10.2021 võimalik välja

selgitada, kuidas võib teenistusse naasmine mõjutada temale määratud väljateenitud aastate

pensioni, arvestades mh, et VAPS-is sätestatud üldise põhimõtte kohaselt makstakse

väljateenitud aastate pensioni pärast töötamise lõpetamist. Iseenesest tuleb möönda, et ka riigi

enda huvidega võib vastuolus olla, kui sisuliselt pannakse kõnealuse sättega isik valiku ette,

kas naasta võimaluse tekkimisel politseiteenistusse ja sellega jääda ilma õigusest saada

väljateenitud aastate pensioni või töötada mujal ja saada jätkuvalt pensioni, sest seetõttu ei

taha kogenud politseiametnikud tööle naasta. Tegemist on aga seadusandja poliitilise tahte

elluviimise ja otstarbekuse küsimusega, kuhu kohtuvõim sekkuda ei saa, v.a juhul, kui

tegemist oleks selgelt põhiseadusvastase olukorraga. Ei nähtu, et VAPS § 26 või kaebaja poolt

viidatud täiendava rakendussätte puudumine oleks põhiseadusega vastuolus.

Ettekirjutuses on märgitud õige alus väljateenitud aastate pensioni tagasinõudmiseks (RPKS §

48 lg 1). Kuna kaebaja asus 18.10.2021 tööle politseiametniku ametikohale, ei olnud tal alates

01.11.2021 enam õigust saada väljateenitud aastate pensioni. Järelikult tuli vastustajal VAPS §

26 ja RPKS § 48 lg 1 kohaselt kaebajale alusetult makstud väljateenitud aastate pension tagasi

nõuda, lähtudes tagasinõudmisel SÜS-is sätestatust. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses

tuginenud asjakohaselt SÜS § 31 lg 1 p-le 2. Vastuseks kaebaja seisukohale, et tal ei olnud

võimalik täita ettekirjutuses viidatud RPKS § 391 lg-s 1 nimetatud kohustust, tuleb märkida, et

SKA-l puudus seadusest tulenevalt kohustus kõiki väljateenitud aastate pensioni saavaid

isikuid seadusemuudatusest ja selle sisust eraldi teavitada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6(10)

3-23-1515

8. P.E palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 05.03.2024 otsus ja uue otsusega

rahuldada kaebus.

Halduskohus nõustus otsuses SKA seisukohaga, et katkematu teenistuse tingimus kehtib ka

neile politseiametnikele, kellel seadusemuudatuse ajaks oli aastaid enne täitunud väljateenitud

aastate pensioni staaž ja väljateenitud aastate pension oli ka juba määratud. Halduskohus ei ole

aga pööranud tähelepanu sellele, et kaebaja oli juba mitu aastat pensioniõigust kasutanud ning

seega ei kehti tema suhtes pensioni määramiseks katkematu teenistuse reegel. Kaebaja jääb

seisukohale, et katkematu teenistuse tingimus kehtib neile, kellel seadusmuudatuse jõustumise

ajaks ei olnud veel väljateenitud aastate pensioni määratud. Seadusandja on katkematu

teenistuse põhjendustena toonud muu hulgas sarnasuse ATS soodustingimuste säilimisega,

viidates ATS-i § 110 lg-le 3 ja § 111 lg-le 3. Kaebaja jääb nende sätetega seoses kaebuses

toodud selgituste juurde.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks 01.01.2020 jõustunud VAPS-i muudatus ja SKA

tõlgendus sellest ei riku kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja suhtes on VAPS-i muudatust

rakendatud tagasiulatuvalt. See on olnud talle üllatuslik ning rikkunud tema õiguspärast ootust.

Inimese jaoks nii olulise muudatuse korral oleks seadusandja pidanud seadusesse selgelt

lisama, mis ajast ja kelle suhtes muudatust kohaldatakse. Kaebaja jääb selles osas oma

varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus ei ole oma seisukohta, et tegemist ei ole

põhiseadusvastase olukorraga, kuidagi põhjendanud. Halduskohtu seisukoht on arusaamatu.

Inimeselt on võetud ära õigus, mida ta juba kasutab. Nt on Riigikohus 21.11.2023 otsuses nr 5-

23-1 leidnud, et kuigi politseiametnikule ei oldud seaduse muudatuse jõustumise ajaks

pensioni veel määratudki, on sellele vaatamata rikutud tema õiguspärast ootust, kuna tal oli

juba enne pensioni määramist ootus, et säilib olukord, millega ta oli arvestanud, kui asus

pensionitingimusi täitma. Lisaks on Riigikohus seoses õigusega pensionile selgitanud

omandipõhiõiguse riivet. Praeguses asjas on eelnimetatud asjaga sarnased asjaolud: kaebaja oli

pikalt politseiteenistuses, ta oli politseiteenistuses ka seadusemuudatuse jõustumise ajal ning

samal ajal oli ta juba mitu aastat saanud väljateenitud aastate pensioni. Kaebajal oli selle

saamise eelduseks olev 25-aastane politseiteenistuse staaž täitunud juba 2016. a-l. Peaaegu

sama kaua, kui kaebaja oli olnud politseiteenistuses (s.o alates 1992. aastast), oli kehtinud

erand, mille kohaselt ei pidanud politseiametnik väljateenitud aastate pensioni saamiseks

politseiteenistusest lahkuma. Seadusmuudatuse jõustumise ajaks oli kaebaja üle kolme aasta

saanud väljateenitud aastate pensioni. Kaebaja ei saanud ega pidanudki ette nägema, et kui ta

naaseb politseiteenistusse, kaotab ta õiguse talle juba määratud pensionile. Eeltoodud

asjaolude põhjal võib öelda, et kaebajalt pensioni äravõtmine mitte ainult ei riiva, vaid rikub

tema õiguspärast ootust ning ühtlasi ka omandipõhiõigust.

Kaebaja jääb seisukohale, et seadusandja oleks pidanud looma rakendussätte neile

politseiametnikele, kellele väljateenitud aastate pension oli määratud juba (sh palju aastaid)

enne erisuse kaotamist. Praegu on loodud olukord, kus ametiasutus ja inimene saavad seaduse

muudatusest täiesti erinevalt aru. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja ei lahkunud 01.02.2020

teenistusest oma algatusel, vaid ta vabastati teenistusest ametikoha koondamise tõttu ATS § 90

lg 1 p 2 alusel. Seega ei saanud ta oma otsustega kuidagi mõjutada asjaolu, et tema teenistus

politseiametniku ametikohal ei olnud katkematu. Võttes arvesse, kui oluliselt kõnealune

muudatus isikute õigusi mõjutab, oleks SKA siiski võinud puudutatud isikuid õigeaegselt

teavitada, selgitades muudatuse sisu ja tähendust.

9. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade

juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(10)

3-23-1515

10. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. VAPS § 12 lg 1 sätestab, et õigus saada väljateenitud aastate pensioni on

politseiametnikel, päästeteenistujatel ja vanglaametnikel, kes on töötanud politseis,

päästeteenistuses või vanglas sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel

vähemalt 25 aastat. VAPS § 26 sätestab: „Käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud isikutel,

kellel on enne 2020. aasta 1. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning kes

2020. aasta 1. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal või kes on

töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel

töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkeni, säilib õigus saada väljateenitud

aastate pensioni sel kutsealal või ametikohal töötamise korral üksnes juhul, kui nad töötavad

katkematult õigust andval kutsealal või ametikohal või jätkavad ühelt õigust andvalt kutsealalt

või ametikohalt vabastamise korral töötamist samal või teisel õigust andval kutsealal või

ametikohal hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel endiselt kutsealalt või ametikohalt

vabastamisest arvates.“

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et VAPS § 26 tuleb kohaldada ka nende isikute

suhtes, kellele oli väljateenitud aastate pension määratud juba enne selle sätte kehtima

hakkamist, s.o ka kaebaja suhtes. Ei ole mingit põhjust järeldada, et kõnealuses sättes sisalduv

fraas „kellel on enne 2020. aasta 1. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile“

puudutab üksnes isikuid, kellel on õigus pensionile tekkinud, kuid pensioni veel määratud ei

ole. Tuleb arvestada, et VAPS § 10 lg 2 sätestab üldpõhimõtte, et väljateenitud aastate

pensionile õigust andvale ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate pensioni

maksmine peatatakse. Seega on loogiline eeldada, et VAPS §-ga 26 sätestas seadusandja

erandi VAPS § 10 lg-s 2 sätestatud üldpõhimõtte suhtes, s.o nägi ette, et erandina ei peatata

väljateenitud pensioni maksmist neil isikutel, kellel on õigus pensionile tekkinud enne 2020.

aasta 1. jaanuari ja kes 2020. aasta 1. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või

ametikohal (samuti nendel, kes on töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal

vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse

tekkeni) ning kes lisaks täidavad n-ö katkematu teenistuse tingimuse. Sellise tõlgenduse

õigsust kinnitab ka „447 SE II seletuskirjas kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde“ märgitu (lk 14–15): „Paragrahv 26 säilitab

õiguse saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega pensioniõigust andvatel

kutsealadel neile politsei- ja vanglaametnikele ning päästeteenistujatele, kellel käesoleva

muudatuse jõustumise ajal on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (s.o kas seda juba

makstakse või neil on saanud staaž täis, kuid nad ei ole veel jõudnud pensioni taotleda või on

jõudnud taotleda, kuid Sotsiaalkindlustusamet alles menetleb vastavat taotlust vms) /…/“.

Asjakohane ei ole kaebaja mõttekäik seoses seletuskirjas toodud viidetega ATS § 110 lg-le 3

ja § 111 lg-le 3. Seletuskirjas (lk 15) on märgitud: „Katkematu töötamise puhul kuni 90-

päevase töövaheaja võimaldamine on sarnane avaliku teenistuse seaduses soodustingimuste

säilimisega (vt ATS § 110 lg 3 ja § 111 lg 3).“ Ringkonnakohtu hinnangul on selle selgitusega

põhjendatud üksnes, miks on ajavahemikuks, mille jooksul tuleb pensioni saamiseks jätkata

ametikohal töötamist, määratud just 90 päeva – seda on tehtud analoogselt ATS § 110 lg-ga 3

ja § 111 lg-ga 3, kus nähakse samuti ette soodustingimuste säilimine üksnes juhul, kui

töötamist jätkatakse hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel.

13. VAPS § 26 kehtib seega kõigi nende VAPS § 12 lg-s 1 nimetatud isikute, s.o muu hulgas

politseiametnike suhtes, kellel oli tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile enne

01.01.2020, sõltumata sellest, kas ja millal oli kõnealune pension määratud. Seetõttu on

8(10)

3-23-1515

põhjendamatu kaebaja väide, et seadusandja oleks pidanud looma veel eraldi rakendussätte

neile politseiametnikele, kellele väljateenitud aastate pension oli määratud juba (sh palju

aastaid) enne erisuse kaotamist. Ühtlasi jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et

VAPS § 26 on piisavalt selge, saamaks aru, et see kehtib ka kaebaja suhtes. Igal juhul ei

saanud VAPS § 26 jääda arusaamatuks eelnimetatud seletuskirja valguses, millega kaebajal

oleks olnud vajaduse korral võimalik tutvuda. Seega on kokkuvõttes alusetu kaebaja

seisukoht, et praegu on loodud olukord, kus ametiasutus ja inimene saavad seaduse

muudatusest täiesti erinevalt aru. Kuigi inimlikult on arusaadav, et kaebaja ei pruukinud

VAPS-i muudatuste kehtima hakkamisest teadlik olla, ei tähenda see, et VAPS § 26 kaebajale

ei kohaldu. Kaebaja ei ole ka väitnud ning ringkonnakohtule ei nähtu, et VAPS-i muudatusi ei

oleks ettenähtud korras avaldatud.

14. Halduskohus leidis õigesti, et VAPS § 26 ei ole põhjust pidada põhiseadusega vastuolus

olevaks ning kaebaja õiguspärast ootust pole rikutud.

Kuigi 01.01.2020 VAPS-i muudatustega kohaldub iseenesest koormav regulatsioon

õigussuhtele, mis tekkis enne normi jõustumist, on see lubatud, kui selle järele on

põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt

nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 29). Eelviidatud seletuskirjas (lk 13 jj) on

märgitud, et VAPS-i üldpõhimõte on, et väljateenitud aastate pensioni makstakse teatud

elukutsetel töötavatele inimestele, kellele töötamiseks seatud kõrgendatud tingimused või

töökeskkond võivad olla takistuseks töötada erialal kuni üldise vanaduspensioni ea

saabumiseni; ning pensioni makstakse üldjuhul siis, kui sellel ametikohal on töösuhe

lõppenud. Seletuskirja kohaselt kehtestati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.05.1992 otsusega

erand VAPS § 10 suhtes omal ajal lisamotivaatorina, sest asjaomastel ametikohtadel töötavate

isikute palgad ei olnud üldisel tööturul konkurentsivõimelised, kuid praeguseks on nende

palgatasemed muutunud tööturul konkurentsivõimelisteks, mis ei eelda enam erikorra

kehtestamist. Samuti on märgitud, et pensionisüsteemi eesmärk pole palgalisa maksmine.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohase põhjendusega, mis teenib avalikku huvi, et

väljateenitud aastate pensioni makstakse kõigile selleks õigust omavatele isikutele samadel

alustel ning selleks, et teatud ametikohtadel on raskemate töötingimuste tõttu takistatud

töötamine kuni üldise vanaduspensioni ea saabumiseni.

Kaebaja õiguspärast ootust ei ole praegusel juhul ebaproportsionaalselt kahjustatud. Kaebaja

kaotas õiguse väljateenitud aastate pensioni saamiseks seetõttu, et ta naasis 18.10.2021

politseiteenistusse. Selleks ajaks olid aga juba eelnimetatud VAPS-i muudatused jõustunud.

Järelikult oli kaebajal võimalik võtta arvesse asjaolu, et politseiteenistusse naastes kaotab ta

õiguse väljateenitud aastata pensionile, ja vastavalt sellele teha ka oma elukorralduslikud

valikud. Seetõttu ei ole ühtlasi asjakohased kaebaja viited Riigikohtu 21.11.2023 otsusele nr

5-23-1. Kõnealuses asjas tegi kaebaja oma elukorraldust muutva otsuse enne temale

ebasoodsa seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamist, s.t ta naasis politseiteenistusse ajal,

kui veel kehtis senine, kaebajale soodsam pensioni arvutamise kord (vt Riigikohtu 21.11.2023

otsus nr 5-23-1, p 63). Siinsel juhul aga oli ajaks, kui kaebaja otsustas pensioniteenistusse

naasta, temale ebasoodne seadusemuudatus juba jõustunud. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka

asjaolu, et kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu. Teenistusest vabastamine

iseenesest ei mõjutanud kaebaja õigust saada jätkuvalt väljateenitud aastate pensioni, sest

teenistusest vabastamise järel kaebajal see õigus säilis. Kaebaja õigust väljateenitud aastate

pensionile mõjutas üksnes politseiteenistusse naasmine 18.10.2021. Kuna kaebaja vabastati ka

teenistusest pärast VAPS § 26 jõustumist, oli tal tegelikult juba teenistusest vabastamise ajal

võimalik arvestada asjaolu, et pensioni säilimiseks tuleks tal politseiteenistusse naasta vähem

kui 90 päeva möödudes.

9(10)

3-23-1515

15. Eelnevast tulenevalt leidis SKA õigesti, et kaebajal ei olnud 18.10.2021 politseiametniku

ametikohal tööle asumise tõttu alates 01.11.2021 enam õigust saada väljateenitud aastate

pensioni. RPKS § 48 lg 1 sätestab, et kui isikul ei ole õigust saada riiklikku pensioni või kui

riikliku pensioni maksmine lõpetatakse enne, kui Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel

tasaarvestatud summa on täielikult kustutatud, nõuab Sotsiaalkindlustusamet isikule alusetult

makstud riikliku pensioni tagasi sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras. Seega

näeb seadus ette, et aluseta makstud pension nõutakse isikult tagasi ning SKA-l ei ole selles

küsimuses kaalutlusõigust. Küll on SKA-l võimalik otsustada, mis tähtajaks alusetult makstu

tagasi nõutakse ja kas seda saab teha ka osamaksetena. Viimast saab SKA otsustada

kokkuleppel isikuga või isiku põhjendatud taotluse alusel (SÜS § 32 lg 2). Asja materjalidest

nähtub, et kaebajale on 18.04.2023 kirjas seda võimalust ka selgitatud (dtl 48). Samuti on

vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et kaebajal oleks võimalik tagastada nõutud summa

osade kaupa. Ringkonnakohtule arusaadavalt ei ole kaebaja selleks soovi avaldanud, samuti ei

ole ta iseenesest vastu vaielnud vaidlustatud ettekirjutuses määratud ühe kuu pikkusele

maksmise tähtajale. Seega ei ole praegusel juhul põhjust pidada õigusvastaseks SKA otsust

nõuda kaebajalt kogu alusetult makstud pension tagasi ühe kuu jooksul ettekirjutuse

kättesaamisest.

16. SKA on asjakohaselt heitnud kaebajale ette teavitamiskohustuse täitmata jätmist. RPKS §

391 lg-d 1 ja 2 sätestavad pensioni saajale selge kohustuse teavitada SKA-d tööle asumisest

ametikohal, mis toob kaasa eriseaduse (praegusel juhul VAPS-i) alusel makstava pensioni

maksmise peatamise või lõpetamise. Asjaolu, et isik ei pruugi sellisest eriseadusega

kehtestatud normist teadlik olla, ei vabasta teda iseenesest RPKS § 391 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

kohustusest.

17. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 05.03.2024 otsus

muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)