3-25-1438/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1438

Haldusasi

F.F-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

maksta kaebajale vangistuses viibimise ajal pensionit

Menetlusosalised

Kaebaja F.F

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada F.F-i kaebus läbivaatamatult selle esitajale.

2. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata.

SELGITUSED

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

käesoleva määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203

lg 1, § 121 lg 4). Sekretäril saata määrus kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtusse saabus 15.05.2025 F.F-i kaebus nõuetes viia riikliku

pensionikindlustuse seadus (RPKS) vastavalt Euroopa pensionikindlustusega sarnaseks ning

maksta kaebajale välja perioodi eest 10.11.2021-10.03.2022 saamata jäänud pension ning

edaspidi katkematult alates 04.03.2024. Kaebuses taotleb F.F menetlusabi riigilõivust

vabastamiseks.

Kaebuse kohaselt määrati kaebajale alates 26.10.2021 pension. Kaebaja arreteeriti

10.11.2021, mil peatati pensioni maksmine. Uuesti hakati kaebajale pensioni maksma

05.04.2022 ning viimane pensionimakse tehti 04.03.2024, kuivõrd kaebaja asus alates

04.03.2024 vanglas karistust kandma (15 aastat ja 8 kuud). Kaebaja leiab, et tal on ka vanglas

viibides õigus pensioni saada (RPKS § 46).

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Kaebaja on pöördunud kohtusse kohustamisnõudega, eesmärgiga, et talle makstaks välja

vangistuses viibimise tõttu saamata jäänud (ning tulevikus saamata jääv) pension. Seega on

kaebaja eesmärgiks talle peatatud pensioni maksmise jätkamine.

3-25-1438

3. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

4. Tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 saab halduskohtusse kaebusega pöörduda isik oma õiguste

kaitseks. See tähendab, et hinnangu andmine vaidlustatud toimingule aitab piisaval määral

kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Isiku subjektiivseid avalikke õigusi tuleb mõista kui põhiõigusi

ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest

tulenevaid õigusi; kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti

tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku

huve; kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne

õigus nõuda sättest kinnipidamist; seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi

kaalukust (vt Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 22).

5. Kohus on seisukohal, et käesolevalt esitatud kaebuse puhul sellised eeldused täidetud ei

ole. Kaebuses viidatud RPKS § 46 lg 1 ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda ka

vanglas viibimise ajal pensioni maksmist. RPKS § 46 lg 1 kohaselt, kui kohus mõistab

pensionäri süüdi ja karistab teda vangistusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine

vangistuse kandmise ajaks. Põhiseaduse § 28 lg-st 2 tuleneb Eesti kodaniku õigus riigi abile

mh vanaduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Seega on seadusandja otsustada, millistel tingimustel tagatakse riigi poolt kodanikele abi. Nii

on kaebajale ka Sotsiaalministeerium selgitanud, et üheks selliseks juhuks on pensioni

maksmine pensionäri kohtuliku karistamise korral ning RPKS § 46 lg 1 piirangu

põhjenduseks on asjaolu, et isiku suhtes on rakendatud riikliku sunni meetmeid ning isikud ei

finantseeri oma ülalpidamist (digitaalse kohtutoimiku leht (dtl) 4). Alljärgnevalt on toodud, et

vangistust vanglas kandes ei ole kaebaja sellises abitus olukorras, mis eeldaks vanaduse korral

riigipoolset abi, kuivõrd kaebaja on juba niigi riigi ülalpidamisel.

6. Sotsiaalkaitseministri 12. detsembri 2016. a määruse nr 70 „Riikliku pensioni määramise,

ümberarvutamise ja maksmise juhendi“ § 10 lg 1 sätestab, et kui kohus mõistab pensionäri

süüdi ja karistab teda vangistusega või kui pensionäri suhtes on tõkendina kasutatud vahi alla

võtmist või kui kohus on määranud pensionäri suhtes psühhiaatrilise ravi, peatatakse pensioni

maksmine eelnimetatud asjaolule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Eelnevast nähtub, et

pensioni maksmise peatamise kohustus tuleb eelmainitud õigusaktidest selgesõnaliselt. Kohus

leiab seega, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda pensioni maksmist ajal, mil ta viibib

kinnipidamisasutuses.

7. Kohus selgitab, et kohtutel tuleb kohtuasja lahendamisel hinnata, kas kohaldamisele kuuluv

õigustloov akt on põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 4 lg 3 ja § 9 lg-d 1 ja 2 ning HKMS § 204 lg 3 ja § 235 lg 4 kohaselt saab kohus

põhiseadusevastase normi kohaldamata jätmist otsustada ka kohtumäärusega. Kohtupraktikast

ei nähtu, et kohtutel oleks varasemalt tõusetunud küsimust RPKS § 46 lg 1

põhiseadusvastasusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus asjas nr 3-18-1091,

Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2028 otsus asjas nr 3-17-1131). Kohtule ei nähtu selliseid

asjaolusid ka käesolevas asjas.

8. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ka kaebuse taotlus viia RPKS sarnaseks Euroopa

pensionikindlustusega. Käesoleva kaebuse asjaolude pinnalt on selge, et kaebajal puudub mis

tahes puutumus Euroopa Liidu õigusega. Teisalt tegeleb Eesti Vabariigis seadusloomega

Riigikogu, mitte kohtud.

9. Vastuseks kaebuses toodud väidetele märgib kohus järgnevat. Kehtiva Tallinna Vangla

kodukorra punkti 11.3.1. kohaselt väljastab vangla kinnipeetavale hügieenipaki, kui tema

isiklikul arvel on taotluse esitamisele eelnenud kolmel kuul vabaks kasutuseks olnud

2(3)

3-25-1438

rahasumma alla 15 euro, arvestades perioodi alg- ja lõppsaldot. Kinnipeetaval, kes on

vangistuses viibinud vähem kui kolm kuud, võetakse arvestuse aluseks ühe kuu keskmine

rahasumma ning alla 30 päevane periood võrdsustatakse seejuures ühe täiskuuga.

Hügieenipakk väljastatakse kinnipeetavale iga kolme kuu järel. Erandjuhtudel võib taotluse

alusel kinnipeetavale hügieenitarbeid väljastada hügieenitarvete väljastamisega tegelev

vanglateenistuja. Punkti 11.3.2. kohaselt sisaldab hügieenipakk tualettseepi,

majapidamisseepi, hambapastat, hambaharja, ühekordseid raseerijaid, šampooni ja naissoost

kinnipeetavale hügieenisidemeid. Kodukorra punkti 11.3.5. kohaselt võib hügieenipaki

saamiseks vähekindlustatud kinnipeetav, kellel hügieenitarbeid ei ole ja kellel puudub raha

nende soetamiseks, esitada taotluse. Taotlus peab olema selgesti loetav ning sisaldama nime

(trükitähtedega), sünniaega ja kambri numbrit. Eelnevast nähtub, et kaebajale tagatakse piisav

võimalus enda hügieeni eest hoolitsemiseks ka olukorras, kus tal võib-olla ei ole võimalik

meelepäraseid tarbeid vanglapoest täiendavalt ise soetada.

10. Seoses toitlustamisega selgitab kohus, et kinnipeetavaid toitlustatakse sotsiaalministri 31.

detsembri 2002. aasta määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel, mille

kohaselt võetakse toitlustamisel muu hulgas arvesse näiteks konkreetse kinnipeetava

toiduenergiavajadust ning vitamiinide ja mineraalainete minimaalseid vajalikke koguseid.

Nimetatud määruse § 4 lg 1 kohaselt määrab haigete ning muude erivajadustega

kinnipeetavate ja nende laste toidunormi tervishoiutöötaja, kes arvestab seejuures käesoleva

määruse ja sotsiaalministri määrustega kehtestatud tervisekaitsenõudeid. Eelnevast tulenevalt,

kuivõrd tagatakse vanglas toitlustamisel üldised toitumisalased nõuded, on kaebaja väited

pakutava toidu üksluisuse kohta asjakohatud ja subjektiivsed.

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus kuulub HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel selle

esitajale tagastamisele.

12. Kohus juhib täiendavalt tähelepanu, et vastavalt vangistusseaduse (VangS) §-le 45 on

kinnipeetavale tagatud majutus kambris. VangS § 46 järgi tagab vangla kinnipeetavale

riietuse ja VangS § 47 järgi toitlustuse. VangS §-d 49, 52 ja 53 näevad kinnipeetavatele ette

ravivõimalused. Eelnev tähendab, et isegi juhul, kui kaebeõigust jaatada, kuuluks kaebus selle

esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 21 alusel tagastamisele, kuivõrd viibib kaebaja

kinnipidamisasutuses, kus tema ülalpidamise, söögi ja arstiabi tagamise eest vastutab (ja seega

rahastab) riik. Sellest tulenevalt on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning

eelnevalt kirjeldatud asjaoludest tulenevalt kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

13. Viimaks märgib kohus, et koos kohustamisnõudega tuleks eesmärgi saavutamiseks esitada

pensioni maksmise peatamise otsuse tühistamisnõue. Arvestades, et kaebuse andmetel peatati

kaebajale pensioni maksmine juba 10.11.2021 ning teisel korral peatati pensioni maksmine

04.03.2024. Seega on ilmselge, et tühistamisnõue oleks tähtaja rikkumisega (HKMS § 46 lg

1). Kuivõrd aga kaebus kuulub tagastamisele, siis ei ole vajadust tähtaja küsimustel peatuda

ega kaebust käiguta jätta.

14. Kuivõrd kuulub F.F-i kaebus tagastamisele, tuleb kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivust

vabastamiseks rahuldamata jätta (HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 3).

15. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)