1-21-8170/230 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-21-8170

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja

Markus Kärner

Istungisekretärid

Elina Huobolainen, Kea Lemming

Kriminaalasi

Mailis Repsi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 ja KarS §

209 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. septembril 2024 üldmenetluses

tehtud otsus

Apellandid

kaitsjad, kannatanu lepinguline esindaja

Prokurörid

Riigiprokurör Alan Rüütel, riigiprokurör Eneli

Laurits, abiprokurör Teeli Mägi

Süüdistatav

Mailis Reps

isikukood 47501130348, Eesti Vabariigi kodanik;

kehtivaid karistusi pole, tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsjad

vandeadvokaadid Paul Keres ja Andri Rohtla

Kannatanu

Lepinguline esindaja

Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi

kaudu)

vandeadvokaat Marko Kairjak

RESOLUTSIOON

Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse Mailis Repsi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

süüdi tunnistamises 13. jaanuaril 2020 Haridus- ja Teadusministeeriumis peetud

sünnipäevaürituse ministeeriumi kulul pidamise osas ning mõistab selles osas Mailis

Repsi õigeks.

WRC Rally Estonia lähetuskulusid puudutava kelmuse osas jätab ringkonnakohus

KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsusest välja asjaolu, et Mailis Reps lasi JL

eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ

väljastatud arve 120 eurot.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tsiviilhagi puudutavate otsustuste osas, välja

arvatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata kohvimasina Jura X8 Platin

soetamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude.

Tsiviilhagi osas teeb ringkonnakohus uued otsustused järgnevalt:

a) jätab tsiviilhagi läbi vaatamata Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva

ametiauto isiklikes huvides kasutamisega seonduvas nõudes ning Haridus- ja

Teadusministeeriumile kuuluva kütusekaardi nr 7084271101238872 isiklikes

huvides kasutamisega seonduvas nõudes;

b) jätab tsiviilhagi läbi vaatamata 13. jaanuaril 2020 Haridus- ja

Teadusministeeriumis korraldatud ürituse kulu 3188 euro ja Mailis Repsi WRC

Rally Estoniale viinud autojuhi majutusega seotud 120 euro suuruse kulu nõudes;

c) rahuldab tsiviilhagi osaliselt, mõistes ministeeriumi töötajatele isiklikes huvides

tööülesannete andmisega tekitatud kahju hüvitamiseks Mailis Repsilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 27 786 eurot ning restoranis Mon Repos korraldatud

õhtusöögi kulu hüvitamiseks 2762,5 eurot.

Ringkonnakohus mõistab Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja 30 548,5 euro

ulatuses rahuldatud põhinõudelt arvestatud viivise 6. septembrist 2021 kuni 4. juunini

2025 (k.a) ulatuva ajavahemiku eest 11 892 euro 46 sendi suuruse summana ning alates

5. juunist 2025 kuni välja mõistetud põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kannatanu

Eesti Vabariigi kokku 77 546 euro suuruse õigusabikulu katteks Mailis Repsilt

kannatanule välja 3877,30 eurot.

Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, mõistes Mailis Repsilt kannatanu

kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulude katteks Eesti Vabariigile

(Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) välja kokku 46 426,5 eurot.

Lisaks sellele jäävad kannatanu menetluskuludest 17 000 riigi kui menetleja kanda ning

14 119,5 eurot riigi kui kannatanu (Haridus- ja Teadusministeeriumi) kanda.

Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis Mailis

Repsi kohtueelse menetluse ja maakohtumenetluse õigusabikulud täies ulatuses

süüdistatava enda kanda.

Ringkonnakohus mõistab riigilt Mailis Repsi kasuks tema kohtueelse menetluse ja

maakohtumenetluse õigusabikulude katteks välja 52 000 eurot.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Kaitsjate taotluse mõista Mailis Repsi kasuks välja hüvitis süüteomenetluses tekitatud

kahju eest ning kohustada prokuratuuri Mailis Repsi ees vabandama jätab

ringkonnakohus rahuldamata.

Apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

Apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks mõistab ringkonnakohus riigilt Mailis

Repsi kasuks välja 30 000 eurot ning riigi kui kannatanu (Haridus- ja

Teadusministeeriumi) kasuks 18 000 eurot.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mailis Repsile on esitatud süüdistus KarS § 201 lg 2 p 3 ja KarS § 209 lg 2 p 2 järgi

ehk ametiisiku toime pandud omastamises ja kelmuses. Mailis Reps pani kuriteod toime

ametiisikuna, kuna ta oli 22.11.2016 kuni 21.11.2020 haridus- ja teadusminister. Mõlemad

kuriteod pani ta toime mitmest osateost koosneva jätkuva kuriteona. Süüdistuse kohaselt

pööras Mailis Reps ametiisikuna ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud võõrast vara

kokku vähemalt 3579,06 euro ulatuses.

1.1

Süüdistuse kohaselt pani Mailis Reps omastamise toime järgmiste tegudega.

1.1.1

Olles haridus- ja teadusminister, kasutas Mailis Reps täpselt tuvastamata ajal, kuid

vähemalt ajavahemikul 15.03.2017 kuni 21.11.2020 tema alluvuses olevaid Haridus- ja

Teadusministeeriumi (HTM) töötajaid tema enda ja tema pere huvides olevate, kuid

ametiülesannetega mitteseotud tööde tegemiseks – laste eest hoolitsemiseks (mh kuulusid

transport, hoid, abistamine jms), tema enda ja teiste isikute transpordiks ning kauba

soetamiseks ja selle veoks. Selleks andis Mailis Reps korraldusi ministeeriumi koosseisuliste

töötajatele: ministri autojuhile UKle, ministri nõunikule KTle, haldusspetsialistile-autojuhtile

PEle, MTle, kes oli süüdistuses märgitud ajavahemikul eri ametites – juhiabi, büroojuht,

haldusosakonna asejuhataja, ministri nõunik ja abi, ministeri nõunikule LIle ja ministri

nõunikule MJle (J). Mailis Repsil ei olnud aga õigust kohustada töötajad oma korraldustega

tegema töölepingus kokku leppimata tööd HTM makstava töötasu eest.

1.1.2

Mailis Reps soetas 12.06.2019, 29.06.2019 ja 03.08.2019 tema valduses olnud

ministeeriumi sõiduki Mercedes-Benz reg.nr 579BTF jaoks väljastatud HTM kütusekaardiga

nr 7084271101238872 Olerexi tanklatest kokku kolmel korral kütust isiklikuks kasutamiseks,

olles teadlik, et see ei ole kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega ja HTM sisekorraga.

1.1.3

Mailis Reps 13.01.2020 korraldas HTM-s (aadressil Tõnismägi 5a, Tallinn) peetud

sünnipäevaürituse kulude hüvitamise talle kui ministrile usaldatud HTM eelarvelistest

vahenditest, kuigi ta teadis, et enda sünnipäeva puhul korraldatud toitlustusteenuste sisseost ei

ole kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega.

Sünnipäeva üritusel pakkusid toitlustusteenuseid XXX ja YYY, kes osutasid Mailis Repsile

toitlustusteenuseid hinnanguliselt ca 150 inimesele kokku 3188,00 euro eest.

1.2

Kelmuse pani Mailis Reps süüdistuse kohaselt toime järgmiste tegudega.

1.2.1

Selleks, et HTM kataks ajavahemikul 05.-12.01.2019 toimunud välislähetusel

Ameerika Ühendriikidesse temaga koos reisinud lapse CR kaasa reisimisega, andis Mailis

Reps HTM töötajale LLle korralduse lasta vormistada last puudutavad arved ümber HTM-le,

nii et tema isiklikku kulu kajastataks tema USA reisiga seotud õiguspärasele hüvitamisele

kuuluva kuluna. Sellega viidi eksitusse asekantsler IR, kes ei teadnud, et tegemist oli Mailis

Repsi lapse reisikuluga, mida HTM ei peaks tasuma, kes kinnitas arvete põhjendatust ja tegi

sellega varakäsutuse.

1.2.2

Mailis Reps andis 2019. a maikuus MT vahendusel HTM üldosakonna haldusbüroo

juhile JLle korralduse soetada kindlatele kriteeriumitele (ilma veeühenduseta,

piimatemperatuuri muutmise võimalusega) vastav kohvimasin. Viimane tellis J OÜ-lt

kohvimasina Jura X8 Platin, lähtudes arusaamast, et tegemist on Tallinnas Tõnismägi 5a

hoones HTM juhtkonnale kasutamiseks mõeldud soetatava varaga. Arve kinnitas enne selle

tasumist riigivara valitseja esindajana kantslerit ML asendanud asekantsler IR, kes lähtus

samuti ekslikult arusaamast, et tegemist on Tallinnas Tõnismägi 5a hoonesse HTM tarbeks

soetatava varaga. Mailis Repsi korraldusel toimetas UK aga kohvimasina 2019. aasta mais

Mailis Repsi koju, kus see oli Mailis Repsi isiklikus kasutuses kuni tema ametist

vabastamiseni, misjärel toimetas tuvastamata isik kohvimasina HTM-i ruumidesse.

1.2.3

Mailis Reps lasi HTM eelarveliste vahendite arvelt katta restoranis Mon Repos

13.01.2020 toimunud sünnipäevaürituse kulud. Selleks lõi ta HTM kantslerile MLle kulu

põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse. Selle tulemusel leidis kantsler, et kulu hüvitamine on

põhjendatud. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine seisnes selles, et kantslerile

selgitas Mailis Reps, et tegemist oli ministri vastuvõtuga. Mailis Repsi sünnipäeva pidamiseks

ja külaliste vastuvõtmiseks ei olnud HTM-l eelarvelisi vahendeid ette nähtud.

1.2.4. Mailis Reps lasi HTM-i eelarveliste vahendite arvelt hüvitada enda ja pereliikmete

majutuse kulu seoses 04-05.09.2020 Lõuna-Eestis toimunud WRC Rally Estonia külastusega.

Mailis Reps oli teadlik, et WRC Rally Estonia külastus ei ole teenistuslähetus ja selle

majutuskulude tasumiseks HTM eelarveliste vahendite arvelt pole seaduslikku alust, kuid lõi

kantsler MLle vale ettekujutuse, et tegemist on siselähetuse kuluga, mille peab tasuma HTM.

Selle tulemusel tegi kantsler varakäsutuse.

Samuti tasus ministeerium pettuse tulemusel spetsialist-autojuhi PE majutusega seotud kulu,

mis tekkis seoses Mailis Repsi ja tema laste transportimisega WRC Rally Estonia

külastamisele.

2. Kriminaalasjas on Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu esitanud

tsiviilhagi. Täpsemalt on esitanud tsiviilhagi Haridus- ja Teadusministeeriumi lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak.

Tsiviilhagis taotletakse Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks kokku 118 819,77 euro

väljamõistmist.

Täpsemalt taotletakse Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajate isiklikes huvides

kasutamisega tekkinud kahju hüvitamist 70 561,34 euro suuruses summas. Alternatiivselt on

tsiviilhagis taotletud, et kohus määraks tekkinud kahju summa kindlaks kohtu

siseveendumuse kohaselt või mõistaks Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks 70 561,34 eurot

välja alusetu rikastumise alusel.

Kannatanu taotleb Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva ametiauto isiklikes huvides

kasutamisega tekkinud kahju eest 40 507,31 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.

Alternatiivselt on tsiviilhagis taotletud, et kohus määraks tekkinud kahju summa kindlaks

kohtu siseveendumuse kohaselt või mõistaks Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks 40 507,31

eurot välja alusetu rikastumise alusel.

1Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva kütusekaardi isiklikes huvides kasutamisega

tekkinud kahju hüvitiseks taotleb kannatanu 120,32 euro välja mõistmist. Alternatiivselt

taotleb kannatanu selle summa välja mõistmist alusetu rikastumise alusel.

Kannatanu taotleb, et kohus mõistaks Mailis Repsilt Haridus- ja Teadusministeeriumi arvel

13.01.2020 sünnipäeva pidamisega tekkinud kahju hüvitamiseks välja 5 950 eurot.

Alternatiivselt taotleb kannatanu selle summa Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja

mõistmist alusetu rikastumise alusel.

Kannatanu taotleb Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks kohvimasin Jura X8 Platin

kasutamisega tekkinud kahju hüvitisena 1 560,80 euro välja mõistmist. Alternatiivselt palub

kannatanu määrata alusetu rikastumise summa kindlaks kohtu siseveendumuse kohaselt või

mõista eespool nimetatud summa välja alusetu rikastumise alusel.

WRC Rally Estonia 2020 ürituse külastamisega tekkinud kahju hüvitamiseks taotleb

kannatanu Mailis Repsilt 120 euro välja mõistmist. Alternatiivselt palub kannatanu mõista

Mailis Repsilt 120 eurot välja alusetu rikastumise alusel.

Ühtlasi palub kannatanu mõista Mailis Repsilt välja viivis eespool nimetatud nõuetelt alates

hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samuti palub kannatanu hüvitada talle tekkinud menetluskulud.

3. Harju Maakohus tegi 27. septembril 2024 otsuse, millega tunnistas Mailis Repsi KarS

§ 209 lg 2 p 2 järgi süüdi täies ulatuses, KarS § 201 lg 2 p 3 järgi aga osaliselt. Nimelt lõpetas

kohus menetluse kütusekaardi ebaseadusliku kasutamise osas, leides, et teos on väärteo

tunnused.

KarS § 209 lg 2 p 2 järgi mõistis kohus Mailis Repsile karistuseks ühe aasta vangistust, KarS

§ 201 lg 2 p 3 järgi kaheksa kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõistis kohus 1 aasta 5 kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis maakohus Mailis Repsile mõistetud vangistuse täitmisele

pööramata tingimusel, et Mailis Reps ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt, mõistes Mailis Repsilt VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 5, 7, 8 alusel välja 6070 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus Mailis Repsilt Eesti

Vabariigi kasuks välja viivise 1742 eurot ja 10 senti 29. novembrist 2021 kuni 27. septembrini

2024 ulatuva ajavahemiku eest ning alates kohtuotsuse kuulutamise päevast VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni välja mõistetud põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte

rohkem kui põhinõue.

Kohus mõistis Mailis Repsilt veel välja sundraha 1230 eurot ja kannatanu õigusabikulude

osaliseks hüvitamiseks 3877 eurot 30 senti.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Mailis Repsi kaitsjad ja kannatanu

lepinguline esindaja.

4.1

Kaitsjad paluvad apellatsioonis:

1) tühistada Harju Maakohtu 27.09.2024 otsus osas, millega mõisteti Mailis Reps süüdi

kelmuses ja omastamises ning rahuldati tsiviilhagi osaliselt;

2) teha uus otsus, millega mõista Mailis Reps kogu süüdimõistetud osas õigeks ja jätta

läbi vaatamata või alternatiivselt terves ulatuses rahuldamata kannatanu tsiviilhagi;

3) õigeksmõistva otsuse puhul mõista riigilt Mailis Repsi kasuks välja ametist

kõrvaldamisega tekitatud kahju 259 527,36 eurot;

4) kohustada riiki heastama Mailis Repsi õiguste rikkumist menetleja süülise käitumise

tõttu vabandusega apellatsioonis toodud viisil ja sõnastuses;

5) mõista mittevaralise kahju hüvitis osas, milles kahju tekitamine ei ole heastatav

eksimuse tunnistamisega, faktiväidete ümberlükkamisega ja vabandamisega, kohtu

äranägemisel õiglases suuruses;

6) jätta kõik menetluskulud riigi kanda.

Kaitsjad leiavad, et maakohus pole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kohus on jätnud

tõendikogumist alusetult välja tõendeid, on võtnud tõendikogumisse kuuldusi, mida ei saa

tõendina arvestada, on teinud tõenditest järeldusi, mis nendest ei nähtu. Samuti on kohus

jätnud vastamata asjakohastele kaitseväidetele ja -taotlustele. Kuivõrd kaitsjad on esitanud

põhjaliku, eluliselt usutava ja kohtumenetluses uuritud tõenditega tõendatud kaitseversiooni,

siis tulnuks kohtul seda ka analüüsida ning otsuse tegemisel kaitseversiooni ja

süüdistusversiooni vahelised vastuolud kõrvaldada.

Lisaks sellele ei ole kohus suutnud kaitsjate hinnangul jääda erapooletuks, sest tegi läbivalt

süüdistatavat tarbetult halvustavaid kommentaare ning märkusi.

Kaitsjate hinnangul näitab juba menetluse pikkust ja uuritud tõendite mahule mittevastav

kohtuotsuse maht otsuse pinnapealsust ja põhistamiskohustuse rikkumist. Kohtupraktika

kohaselt ei tohi süüdimõistev otsus tugineda oletustele ning süüteokoosseis peab olema

realiseeritud vähemalt väljaspool mõistlikku kahtlust. Maakohus nendest põhimõtetest oma

otsust tehes lähtunud pole. Süüdistatavale etteheidetud teod on konkreetselt tuvastamata,

tõendatusse põhjendamata, kohtu esitatud väited põhjendamata ja kaitsjate välja toodud

vastuolud tõendites kõrvaldamata.

Kohus on ulatuslikult tuginenud ulatuslikult prokuratuuri olulisima tunnistaja autojuht UK

ütlustele, kes on kaitsjate apellatsiooni kohaselt ilmselgelt ebausaldusväärne tunnistaja.

Kaitsjad heidavad ette, et kohus pole tunnistaja usaldusväärsust sisuliselt kontrollinud.

Apellatsiooni kohaselt oli UKl plaan Mailis Repsile kätte maksta ja teda võimalikult halvas

valguses näidata. Seda on kinnitanud tunnistajad TK ja KT.

UK on juba enne kohtumenetlust levitanud Mailis Repsi kohta valeväiteid ning tunnistas

kohtus, et andis kohtus ennevaleütluse.

UK ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega.

Selle tuvastamisel, kui palju konkreetsed ministeeriumi töötajad Mailis Repsi lastega

tegelesid, on kohus tuginenud mitte nende inimeste endi, vaid hoopis UK ütlustele ja on

lugenud nende ütluste alusel tõendatuks sellised tegevused, mida lastega tegelenud töötajad

ise pole nimetanud.

Ühe episoodi osas on kohus tuginenud samuti ebausaldusväärsele HTM-i töötajale LLle.

Lisaks on kohus läbivalt tuginenud ka erinevate tunnistajate poolt esitatud kuuldustele.

Seejuures pole kohus osalt isegi maininud, et kajastatud asjaolu polnud tajunud ütluste andja

ise, vaid tegemist oli teiselt isikult kuulduga. Teiselt isikult kuuldu on tõendina kasutatav vaid

seaduses sätestatud juhtudel. Kuna kohus pole nende aluste esinemist ära näidanud, on kohus

teinud kriminaalmenetlusõigust rikkudes järeldusi lubamatutest tõenditest.

Kohus on süüdistatava ja kaitseversiooni kasuks ütlusi andnud tunnistajate ütlusi kajastanud

hoopis süüstavate väidetena tunnistajate tegelikult öeldut süüdistatava kahjuks moonutades.

Kohus on läbivalt lugenud süüdistatava subjektiivse koosseisu täidetuks ilma tõenditele

tuginevat analüüsi tegemata.

Mailis Reps ei omastanud HTM-i vara töötajatele korralduste andmisega

Kohus ei ole töötajate korralduste andmise episoodis tuvastanud, mis oli omastamise objekt.

Kohus on märkinud, et Mailis Reps sai tulu, kasutades ministeeriumi personali, kuid inimesed

ja personal ei saa olla omastamise objekt. Maakohus on otsuses leidnud, et omastatud varaks

oleks justkui töötajatele makstud töötasu. Samas pole kohus tuvastanud, et HTM oleks Mailis

Repsi tegevuse tulemusel mingist varast ilma jäänud. Sellest, et HTM oleks mingist varast

ilma jäänud, saaks rääkida juhul, kui HTM-i töötajad, saades küll HTM-lt palka, ei täitnud

tegelikult oma töökohustusi ja tegelesid ainult Mailis Repsi eraeluliste ülesannetega. Kui

töötajad täitsid oma töökohustusi, siis oli HTM-l kohustus neile ka töötasu maksta, seda

olenemata sellest, kas nad Mailis Repsi antud tööväliseid ülesandeid täitsid või mitte.

Prokuratuur pole suutnud kohtumenetluses tõendada, et ühelgi töötajal jäi Mailis Repsi

eraeluliste küsimustega tegelemise tõttu mõni tööülesanne täitmata. Maakohus maininud, et

justkui oleks HTM maksnud töötajatele Mailis Repsi eraeluliste ülesannete tegemise eest

tulemustasu. Samas on kohus otsuses siiski õigesti märkinud, et ei ole tuvastatav, kas need

olid seotud Mailis Repsi isiklike asjade ajamisega. Kuna kellelgi oma tööülesanded täitmata ei

jäänud, siis ei ole HTM ka millestki ilma jäänud ning seetõttu ei ole täidetud omastamise

objektiivne koosseis.

Veel välistab kaitsjate hinnangul Mailis Repsi vastutuse omastamise eest see, et olemas oli

vara omaniku nõusolek. Harju Maakohus on täielikult käsitlemata jätnud kaitsjate argumendid

selle kohta, et Mailis Repsil oli olemas HTM-i kantslerite nõusolek, kes teostasid kontrolli

ministri kulutuste eest.

TV ütluste kohaselt oli ta teadlik, et erinevad HTM-i töötajad on Mailis Repsi teda oma

eraelulistes ülesannetes aidanud on.

Pärast TVt kantsleriks saanud ML on samuti kinnitanud, et oli teadlik, et HTM-i ametnikud ja

töötajad on Mailis Repsi lastega tegelenud.

Isegi juhul, kui kohus leiab, et eelolevat ei saa pidada kannatanu nõusolekuks, tuleb seda

arvestada KarS § 39 lõike 1 kontekstis. Sel juhul oli Mailis Reps eksimuses, arvates, et

etteheidetav tegu pole ebaseaduslik.

Kaitsjad leiavad, et maakohtu ja prokuratuuri seisukohaga nõustudes tekib olukord, kus

igasugune tööväline tegevus tööajal oleks mitte ainult keelatud, vaid piisava rahaliselt

hinnatava ulatuse korral lausa kriminaalkorras karistatav. Selline käsitlus on vastuolus üheks

karistusõiguse aluspõhimõtteks oleva määratlusnõudega.

Kuigi kohus on erinevalt prokuratuurist asunud seisukohale, et kõik omastamise etteheited on

käsitatavad eraldiseisvate tegudena, pole kohus iga etteheidetud teo puhul süüdistatava

tahtlust eraldi hinnanud. Selle asemel on kõigi omastamise episoodide järel tehtud justkui

kõiki omastamise episoode hõlmav üldine kokkuvõte, et süüdistatav pidi mitmekordse

ministrina olema kursis riigi vara valitsemise põhimõtetega ning kohtule teadaolevalt on

süüdistataval kõrgem juriidiline haridus.

HTM-s toimunud vastuvõtt ei olnud Mailis Repsi isiklikes huvides toimunud üritus

Kohus on süüdimõistva otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt ainult asjaolust, et üritus toimus

samal päeval süüdistatava sünnipäevaga ning ka vastuvõtule saadetud kutse sõnastus tegi viite

süüdistatava sünnipäevale. Ürituse sisusse kohus süvenenud ei ole. Otsustamaks, kas

mingisuguse ürituse korraldamine ministeeriumi eelarvest on õiguspärane, tuleb ilmselgelt

lähtuda ürituse sisust, mitte aga ürituse toimumise kuupäevast või üritusel vahetatud

viisakusavaldustest.

Kohus on otsuse tegemisel tuginenud üksnes ministri õnnitlemisega seotud ütlustele, kõik

vastuvõtu sisu selgitavad tõendid ja ütlused on jäetud tähelepanuta. Kohtumenetluses uuritud

tõenditest nähtub, et 13.01.2020 toimunud üritus oli traditsiooniks saanud uue aasta vastuvõtt,

mille korraldamine kuuluski ministeeriumi tegevuse hulka ja eelarvesse. Mailis Repsi, UL ja

ML ütlustest nähtub kolm 2020. aasta vastuvõtu töist eesmärki: 1) uue aasta vastuvõtu

korraldamine 2) uue maja tutvustamine 3) laiendatud juhtkonna kokkusaamine.

Väga paljud kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajad andnud ütlusi, et oma sünnipäeval

õnnitluste vastuvõtmine kolleegidelt, allasutustelt ja sotsiaalsetelt partneritelt kuulub ministri

kui kõrge ametikoha kandja reaalsusse ja võib isegi öelda, et kohustuste hulka.

Ainuke sünnipäevast ajendatud kulu, mida vastuvõtuga saab siduda (üritusel esinenud kitarrist

DT tasu), oli süüdistatava enda kantud.

Ürituse kutsest järelduste tegemisel ei ole kohus arvestanud kutse koostanud ametnike ütlusi.

Samuti jäetakse tähelepanuta, et Mailis Repsi sünnipäevaga koos on selles räägitud uue aasta

alguse tähistamisest.

Kuna tegemist oli traditsioonilise ja töise üritusega, mitte aga sünnipäeva tähistamiseks

korraldatud pidustustega, oligi vastuvõtu eest tasumine HTM-i kohustus. Ürituse

korraldamine oli HTM-i eelarves ja ürituse korraldamiseks oli kantsler ML igakülgne

heakskiit.

Kohus on täielikult jätnud tuvastamata subjektiivse kuriteokoosseisu. Ei saa pidada piisavaks

subjektiivse koosseisu jaatamist üksnes viitega, et mitmekordne ja õigusharidusega minister

peab teadma riigi vara valitsemise põhimõtteid. Kohus ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis

näitaks süüdistatava tahet ebaseaduslikult tegutseda.

Kaitsjad leiavad, et olukorras, kus ministril on õigus korraldada ministri arengukuludest

vastuvõtte ja motivatsiooniüritusi, polnud ministril mingit põhjust kahelda oma teo

seaduslikkuses. Teiseks ei saa rääkida tahtlusest ebaseaduslikult tegutseda olukorras, kus

kantsler ministri tegevuse heaks kiitis.

Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses USA lähetuskuludega

Maakohus on oma põhjendusetes tuginenud vääralt tunnistajate ütlustele ning samas jätnud

lahendamata põhimõttelised erinevused erinevate tunnistajate ütluste vahel. Lisaks on kohus

valesti tõlgendanud oluliste tunnistajate ütlusi ja jätnud subjektiivse koosseisu sisuliselt

tuvastamata. Maakohus tugines peaasjalikult LL ütlustele, mis sisaldavad tõsiseid

vasturääkivusi, tema ütlusi ei kinnita ühegi teise usaldusväärse tunnistaja ütlused. Seejuures

võttis kohus arvesse vaid prokuröridele antud vastuseid, jättes käsitlemata kaitsjatele antud

vastused.

Kui jätta LL ebausaldusväärsed ütlused kõrvale ja hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid

kogumis, on selge, et Mailis Repsil ei olnud puutumust HTM-le väljastatud arvetega, ta pole

toime pannud petmistegu ega andnud korraldusi arvete muutmiseks.

Maakohus on Mailis Repsi väidetavast nentimisest, et arve on liiga suur, teinud alusetult

järelduse, et tal on soov panna arve mittemaksmiseks toime kelmus. Apellatsiooni kohaselt ei

olegi aga Mailis Reps öelnud, et arve on liiga suur. Ka ei ole ta öelnud, et ministeerium peaks

arve kinni maksma. Seda soovi ei ole Mailis Reps kunagi väljendanud ning tegemist oli vaid

pelgalt MT eeldusega.

Isegi kui leida, et Mailis Reps oleks MTle öelnud, et piletite eest peaks maksma HTM, ei saa

seda võtta korraldusena HTM-i petta. MT on väitnud, et Mailis Reps rääkis talle väidetavast

kantsleri ja MJ vahelisest kokkuleppest seoses nende arvetega.

Tunnistajate ütlustest ei ilmne, et Mailis Repsil oleks olnud tahtlus kelmuse toimepanemiseks.

LL on ise öelnud, et ta ise ei suhelnud arvete teemal Mailis Repsiga mitte kordagi. MT on

jällegi eitanud täielikult, et ta oleks LLt kuidagi mõjutanud pettust toime panema.

Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses kohvimasinaga

Maakohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks täiesti ebaõiged või asjassepuutumatud

asjaolud, jättes samal ajal kõrvale kelmuse koosseisus tegelikult tähtsust omavad aspektid.

Süüdimõistev otsus on tehtud tuginedes eeskätt asjaolule, et kohvimasin viidi mõneks ajaks

süüdistatava koju. Kaitsjad on kohtumenetluses selgitanud, et kohvimasin soetati

ministeeriumile soovi ja teadmisega, et selle omanikuks saab ja jääb ministeerium.

2019. aastal kolis HTM ühest majast teise. Kolimisega seoses otsustati ministeeriumile tellida

kümmekond uut kohvimasinat. Kohvimasin Jura X8 Platin osteti juhtkonna korrusele,

teenindamaks ministeeriumi töötajaid ja külalisi. See võeti ka ministeeriumi varana arvele.

Kohvimasin Jura X8 Platin soetati seega ministeeriumile, mitte süüdistatavale. Seda, et

tegemist oli ministeeriumi kohvimasinaga, tõendab ka fakt, et hiljemalt 14.10.2020 ehk enne

kriminaalmenetluse algust oli kohvimasin ministeeriumis tagasi. Kohvimasina ajutiselt Mailis

Repsi koju viimise põhjuseks oli ministri soov ja vajadus töötada mõnda aega eeskätt

kodukontoris, mistõttu ka tema külalised ja töötajad töötasid tihti just süüdistatava juures

kodus. Pealegi oleks ministeeriumi kolimisega ühest majast teise paigutatud kõnealune

kohvimasin uues majas ajutiselt ministri tagatuppa, kus see oleks jäänud uue maja

renoveerimise lõppu ootama. Seal niisama seistes ei oleks kohvimasin mingisugust kasutust

leidnud. Seega oli kohvimasina kodukontorisse viimiseks teinegi mõjuv põhjus, sest

süüdistatava kodukontoris sai kohvimasin erinevalt ministri tagatoas seismisest oma

funktsiooni täita.

Kaitsjate hinnangul on kohus püüdnud jätta kõikvõimalikul moel muljet, justkui oleks

kohvimasina isiklikuks otstarbeks soetamine tõendatud asjaoluga, et kohvimasin oli

süüdistatava kodus pidevalt Mailis Repsi ja tema perekonna poolt kasutuses. Seejuures

tugineb kohus ühe tunnistaja ütlustele, kuigi 15 tunnistajat on andnud vastupidiseid ütlusi.

Seejuures on kaitsjate väitel omistanud tunnistajate ütlustele süüstavaid väiteid, mida

tunnistajad tegelikult kunagi öelnud ei ole.

Kaitsjad toovad veel apellatsioonis välja, et maakohus on kohvimasinaga seoses väljendanud

otsuses vastuolulisi seisukohti. Süüküsimuse lahendamisel on kohus väitnud, et süüdistatav

soovis oma isiklikke kulusid kokku hoida ja ministeeriumi kulul endale kodutehnikat soetada,

tsiviilhagi lahendamisel leidis kohus aga, et süüdistatava sissetulekut arvestades oleks

kohvimasina ostmine talle igati jõukohane olnud ning ta võinuks seadme endale soovi korral

vabalt osta.

Kaitsjate apellatsiooni kohaselt pole Mailis Reps pannud toime ka petmistegu, sest tema

ütluste kohaselt ei avaldanud tema soovi uue kohvimasina soetamiseks ja muud tõendid

vastupidist ei kinnita. Ka ei vasta tõele kohtu väide, et Mailis Reps avaldas MTle soovi

soetada kindlate funktsioonide ja omadustega kohvimasin. Ka ei ole kantslerit kohvimasina

soetamisel kuidagi eksitusse viidud, sest kantsler on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta

teadis, et see kohvimasin läheb Mailis Repsi kodukontorisse. Kaitsjatele arusaamatult on

kohus tõlgendanud ML nõusolekut lõõpimisena. Tegelikult pole ML kohtus ütlusi andes

kordagi väitnud, et kohvimasina koju viimise nõusoleku andis ta lihtsalt lõõpides ilma seda

tõsiselt mõtlemata.

Kohtuotsuse kohaselt kinnitas ka IR kohvimasina arve üksnes süüdistatava petmisteost

tulenenud eksimuse tulemusel, kuid kohtuotsus ei ütle, millal ja kuidas süüdistatav IR eksitas.

Puudub ka kelmuse objektiivses koosseisus nõutav kahju. Kohtuotsuse kohaselt on

ministeeriumile tekitatud kahju kokku 2100 eurot, mis oli kohvimasina Jura X8 Platin

maksumus. Sellist kahju ministeeriumile aga tekkinud ei ole. Kohvimasin osteti ministeeriumi

vara hulka ministeeriumi töötajate ja külaliste teenindamiseks. Kohvimasin jäi ministeeriumi

omandisse ja ministeeriumi töötajaid ja külalisi teenindama ka Mailis Repsi kodukontoris.

Tsiviilhagi lahendamisel on kohus isegi leidnud, et kannatanule kahju tekitatud ei ole, kuna

kohvimasin on tagasi ministeeriumis ja seda saavad kasutada ministeeriumi teenistujad ja

külalised.

Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses Mon Repos’ üritusega

Sellegi ürituse puhul heidavad kaitsjad ette, et kohus ei ole süvenenud ürituse sisusse. See, kas

kohtumise kulud tuleb katta HTM-i eelarvest, sõltub aga just kohtumise sisust. Kohtumisel

osalenud on tunnistajatena andnud ütlusi, et üritus oli rangelt töine. HTM-i nimel ürituse arve

kinnitanud kantsler ML oli teadlik ürituse iseloomust, sest andis HTM-i nimel heakskiidu arve

tasuda alles pärast ürituse iseloomu kohta lisaküsimuste küsimist.

Kohus on ületähtsustanud kutse teksti, sest kutse koostas TK ja saatis MT. Süüdistatavale ei

saa ette heita kellegi teise poolt kutse sõnastamist viisil, mis mh kohtumise langemist tema

sünnipäevale märgib. MT andis kohtus ütlusi, et kutsele lisatud põrandakella fondi

panustamise võimalus oligi pelgalt vastus fraktsiooni esitatud küsimusele, mida süüdistatav

fraktsiooni liikmete poolt juubeliks soovib.

See, kas keegi süüdistatavale tema juubelil heatahtlikkusest ja/või viisakusest kingituse tõid,

ei ole kaitsjate hinnangul kelmuse kontekstis absoluutselt oluline.

Kantsler ML ei olnud arvet kinnitades eksimuses, sest tegemist oligi ministri vastuvõtuga ja

seega ministeeriumi eelarvest tasutava arvega. ML on oma ütlustes kinnitanud, et oli kutsutud

külalistest ja ürituse sisust teadlik.

Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses WRC üritusega

Valdav osa kohtuotsuses toodud väidetest ei põhine mitte ühelgi tõendil, tuvastamata on

jäetud kelmuse objektiivse ja subjektiivse koosseisu kõik nõutavad tunnused ning kõrvale on

jäetud kõik kaitsjate tõendid ja kaitsekõnes välja toodud vastuolud.

Mailis Reps osales WRC üritusel vaid ürituse korraldaja palvel, kes kutsus Mailis Repsi koos

oma perega.

Kaitsjad leiavad, et maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud tööalase lähetusega, näitab, et

kohus pole „isegi üritanud aru saada ega selgeks teha, mis on ministri kohustused, millal ja

mis moel täidab minister oma esindusfunktsiooni ning miks oli konkreetselt WRC Rally

Estonial osalemine teenistusülesande täitmine“. Kohtumenetluses ütlusi andnud valitsuse

liikmed ja ministrid on selgelt ümber lükanud kohtu arusaama ministri tööülesannetest.

Kutsete saamine erinevatele (kultuuri)üritustele on täiesti tavaline ja nendest üritustest osa

võtmine on lahutamatu osa ministri tööst. Laste kaasa võtmise fakt ei muuda ürituse töist sisu

ega tee klassikalisest lähetusest erasündmust.

Ebaõige kohtu väide, et ministri osavõtu olulisust kohtumenetluses tõendatud ei ole, kuna

puuduvad tõendid, mille kohaselt süüdistatav oleks üritusel nn tähtsade inimestega suhelnud.

Kaitsjate jaoks jääb arusaamatuks, miks ei pidanud kohus sellekohaseks tõendiks Mailis Repsi

enda ütlusi. Tema ütlusi on aga kinnitanud oma ütlustes ka UA ja ER.

Kuigi kohtuotsuse järgi lõi süüdistatav väidetavalt kulu põhjendatuse osas tegelikest

asjaoludest ebaõige ettekujutuse kooskõlastusringil, siis ühtegi konkreetset tegu kohus välja

toonud ei ole, rääkimata seda väidet kinnitavatest tõenditest.

Rally Estonia majutuse organiseerimine käis läbi Riigikantselei ja WRC korraldustiimi,

tubade broneerimisega süüdistatav seotud ei olnud. Kui arve lõpuks ministeeriumisse jõudis ja

see ministeeriumi poolt ka tasuti, ei toimunud see mitte süüdistatava petmisteo tulemusel,

vaid arvetega tegelenud KS ja MT omavahelisest asjaajamisest.

Ka kantsler ei olnud arvet kinnitades eksimuses, vaid teadis täpselt, et süüdistatav käis just

WRC Rally Estonial ja teadis ka seda, et valitsusliikmete osavõtt oli korraldajapoolne huvi.

Seda teades pidas kantsler põhjendatuks üritusest osavõtuga tekkinud kulude tasumise

lähetuskuludena. Ka JL teadis, et majutusega seotud kulud tekkisid justnimelt ralli

külastamisega.

Isegi, kui leida, et kelmuse objektiivne ja subjektiivne koosseis on nn täiendava hotellitoa eest

tasumise osas täidetud, täidaks see KarS §-s 218 sätestatud väheväärtusliku asja või varalise

õiguse vastu toime pandud süüteo koosseisu. Hotell Pallase majutuse eest väljastatud arve nr

112582 kohaselt kuulus 2 hotellitoa eest tasumisele kokku 360 eurot. Kummagi toa hind oli

180 eurot. Väidetav kelmus saab järelikult olla toime pandud ühe toa maksumuse ulatuses, s.t

maksimaalselt 180 euro ulatuses. Tulenevalt KarS § 218 lõikest 4 ja KarS § 44 lõikest 2 tuleb

etteheidetav tegu seega kvalifitseerida mitte KarS § 209, vaid KarS § 218 lõike 1 järgi.

Tsiviilhagi, menetluskulud ja kahju hüvitamise taotlus

Kuna Mailis Reps tuleb kogu süüdistuse ulatuses õigeks mõista, tuleb HTM-i tsiviilhagi jätta

KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi vaatamata. Hagi läbivaatamisel tuleb see aga igal juhul jätta

rahuldamata, sest tsiviilhagis esitatud nõuete eeldused on täitmata. Õigeksmõistva

kohtuotsuse puhul tuleb jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Isegi kui

ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tsiviilhagi osas muutmata, tuleb muuta

menetluskulude hüvitamise otsustust. Kuna maakohus jättis tsiviilhagi suuremas osas

rahuldamata, tulnuks ka süüdistava kasuks mõista välja menetluskulud, mis tal seoses

kannatanu tsiviilhagile vastu vaidlemisega tekkisid. Kuivõrd maakohus leidis, et käesolevas

kriminaalasjas on 443,12 tundi mõistlik ja põhjendatud aeg tsiviilhagiga seoses õigusteenuse

osutamiseks, siis tuleb süüdistatavale hüvitada samast mahust 95% menetluskulusid.

Veel toovad kaitsjad välja, et maakohus jättis nende esitatud taotluse hüvitada süüdistatavale

süüteomenetluses tekitatud kahju tervikuna tähelepanuta, hoolimata sellest, et selles oli

esitatud ka taotlus, mis kuulus lahendamisele sõltumata otsuse sisust.

4.2

Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu

otsuse osas, millega maakohus

1. jättis kannatanu tsiviilhagi põhinõudes 112 749,77 euro ulatuses rahuldamata;

2. mõistis Mailis Repsilt välja viivise 6070 euro suuruselt põhinõudelt ajavahemiku

29.11.2021–27.09.2024 eest kindlas summas 1742,10 eurot ning alates kohtuotsuse

kuulutamise päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue;

3. jättis 73 668,70 eurot kannatanu menetluskuludest kannatanu enda kanda.

Tühistatud osas palub kannatanu esindaja teha uus kohtuotsuse, millega:

1)

mõista Mailis Repsilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) Eesti Vabariigi kasuks

välja Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajate isiklikes huvides kasutamisega tekitatud kahju

hüvitamiseks 70 561,34 eurot või alternatiivselt a) määrata tekitatud kahju summa kindlaks

kohtu siseveendumuse järgi või b) mõista 70 561,34 eurot välja alusetu rikastumise sätete

alusel;

2)

jätta kannatanu tsiviilhagi Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva ametiauto ja

kütusekaardi isiklikes huvides kasutamisega seonduvas nõudes läbi vaatamata;

3)

mõista Mailis Repsilt kannatanu kasuks välja viivis 76 631,34 euro suuruselt

põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning

edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras või

alternatiivselt 6070 euro suuruselt põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras;

4)

mõista Mailis Repsilt kannatanu kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja lisaks

maakohtu poolt juba välja mõistetud 3877,30 eurole täiendav menetluskulude hüvitis

vastavalt kannatanu lepingulise esindaja esitatud menetluskulude nimekirjale ringkonnakohtu

poolt põhjendatuks peetavas ulatuses.

Apellatsioonis on märgitud, et kannatanu ei vaidlusta otsust WRC Rally külastamise kulude ja

sünnipäevade pidamise kulude hüvitada laskmist puudutavas osas. Apellatsioonis on

märgitud, et kannatanu ei vaidlusta maakohtu otsust ka osas, milles kohus jättis rahuldamata

kohvimasina kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kannatanu leiab aga, et

maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja kohaldas

ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata nende nõuete osas, mis

seonduvad Mailis Repsi poolt HTM-i töötajate, ametiauto ja kütusekaardi isiklikes huvides

kasutamisega.

Kannatanu vaidlustab ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvate nõuete osas

tsiviilhagi rahuldamata jätmise, sest tsiviilhagi rahuldamata jätmise asemel pidanuks

maakohus jätma tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 kohaselt vastavate nõuete osas läbi vaatamata.

Kannatanu esindaja leiab, et maakohus rikkus läbivalt põhistamiskohustust.

Kohus eksis viivise väljamõistmisel. Maakohus mõistis rahuldatud põhinõudelt viivise kindlas

summas Mailis Repsilt välja alates tsiviilhagi kohtusse saabumisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni, kuid oleks pidanud mõistma selle välja alates tsiviilhagi esitamisest.

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peab kannatanu esitama tsiviilhagi kohtueelses

menetluses. Ka kohtupraktika järgi loetakse viivist tsiviilhagi esitamise ajast.

Lisaks on maakohus teinud viivisesumma arvutamisel arvutusvea, kuna maakohtu

arvutuskäigu järgi saab kannatanu lepinguline esindaja teistsuguse viivisesumma.

Apellatsiooni kohaselt tegi maakohus vea, kui jättis rahuldamata ministeeriumi töötajate

isiklikes huvides kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kuigi kohus jaatas, et

Mailis Reps sai HTM-i arvel kasu, keeldus kohus HTM-i kahju määratlemast. Sisuliselt

põhjendas kohus seda sellega, et tal pole kahju suuruse kindlaks määramiseks piisavalt

andmeid. Sellisel juhul oleks kohus pidanud aga kohaldama VÕS § 127 lg-t 6 ja määrama ise

kahju ulatuses.

Kannatanu esindaja leiab, et Mailis Repsi süüditunnistamisel oleks kohus pidanud tsiviilhagi

rahuldama vähemalt 200,01 euro ulatuses.

Kohus jättis oma seadusest tulenevaid kohustusi eirates välja selgitamata tsiviilhagi

lahendamiseks vajalikud asjaolud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 tähenduses. Maakohtu seisukoht, nagu puuduks andmed, mille alusel kahju suurus

kindlaks määrata, on ekslik. Kohus seadis ebamõistlikult kõrgeid nõudeid

tõendamiskoormisele. Kahjusumma täpseks määratlemiseks vajalikke andmeid ei olegi

võimalik esitada, kuid olemasolevate tõendite põhjal oli kohtul võimalik tuvastada, et suure

tõenäosusega kasutas Mailis Reps HTM-i töötajaid isiklikes huvides igakuiselt. Kannatanu

esindaja tõi kohtule välja võrreldavad andmed selle kohta, kui palju oleks Mailis Reps

pidanud tegema isiklikke kulutusi, kui ta ei oleks saanud kasutada HTM-i töötajaid oma

eraeluliste asjade ajamiseks.

Apellant leiab, et maakohus rahuldas taotluse kannatanule õigusabikulude hüvitamiseks

põhjendamatult väikses ulatuses. Kannatanu taotles maakohtult kokku 77 546 euro suuruste

menetluskulude hüvitamist. Maakohus leidis, et tsiviilhagi edukaks osutumisel oleksid need

kulud olnud mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud, kuid et tsiviilhagi kuulus rahuldamisele

vaid osaliselt, mõistis maakohus Mailis Repsilt kannatanu kasuks välja kõigest 3877,30 euro

suuruse õigusabikulude hüvitise. Jättes suurema osa menetluskuludest kannatanu enda kanda,

rikkus maakohus kannatanu lepingulise esindaja hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Nimelt jättis maakohus tähelepanuta, et kannatanu menetluskulud seondusid nii tsiviilhagi

menetlemisega kui ka Mailis Repsi süüküsimuse lahendamisega. Kuna maakohus tunnistas

Mailis Repsi temale esitatud süüdistuses osaliselt süüdi ning pidas kannatanu menetluskulusid

iseenesest mõistlikeks ja vajalikeks, pidanuks maakohus andma hinnangu, milline osa

kannatanu menetluskuludest seondus Mailis Repsi süüküsimuse lahendamisega ning milline

osa tsiviilhagi menetlemisega.

5. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde, prokuratuur

vaidles kaitsjate apellatsioonile vastu.

6. Ringkonnakohus uuendas kohtuliku arutamise 7. mai 2025 määrusega, leides, et

Riigikohtu üldkogu 2. mail 2025 kriminaalasjas nr 1-21-5728 tehtud kohtuotsuses väljendatud

seisukohad võivad mõjutada käesolevat kohtuasja, täpsemalt küsimust, kas ringkonnakohus

saab tsiviilhagi lahendada ja mis saab olla kahjunõude materiaalõiguslik alus.

Ringkonnakohtu 21. mai 2025 istungil leidis kannatanu esindaja, et Riigikohtu üldkogu 2. mai

2025 otsus ei mõjuta praegust kriminaalasja ning kannatanu on õigesti esitanud tsiviilhagi.

Kaitsjate seisukoht oli see, et eraõiguslikule alusele tuginedes ei saa M. Repsilt kahjuhüvitist

välja mõista, kuid tema puhul ei ole kohaldatavad ka Riigikohtu üldkogu otsusest tulenevad

vastutuse alused. Prokuratuuri seisukoht oli, et Riigikohtu seisukohtadele tuginemine võiks

olla võimalik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium käsitleb apellatsioonides tõstatatud küsimusi alltoodud järjekorras.

Y

SÜÜDISTUS OMASTAMISES...................................................................................15

7. Ministeeriumi töötajatele tööväliste ülesannete andmine........................................15

8. Sünnipäeva tähistamine ministeeriumis..............................................................32

KELMUSE SÜÜDISTUS...........................................................................................37

9. Ministeeriumil lapse reisikulude tasuda laskmine.................................................37

10. Kohvimasina endal kodus kasutamiseks soetada laskmine..................................45

11. Sünnipäeva tähistamiseks ministeeriumi kulul õhtusöögi korraldamine restoranis

Mon Repos...........................................................................................................56

12. Ministeeriumil WRC Rally Estonial käimise majutuskulude hüvitada laskmine......66

KARISTUS.............................................................................................................74

TSIVIILHAGI.........................................................................................................74

14. Maakohtu otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiste muutmine.............................74

15. Ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvad nõuded..............................75

16. Ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmisega tekitatud kahju.........75

17. Viivis........................................................................................................83

MENETLUSEGA TEKITATUD KAHJU HÜVITAMISE TAOTLUS.................................84

MENETLUSKULUD................................................................................................85

KOKKUVÕTE........................................................................................................87

SÜÜDISTUS OMASTAMISES

7. Ministeeriumi töötajatele tööväliste ülesannete andmine

7.1

Apellatsiooni kohaselt on maakohtu otsuses tehtud tõendite hindamisel vigu, mis on

viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Nii on apellatsioonis heidetud ette, et maakohus on

tuginenud tunnistajate ütlustele, mis ei ole KrMS § 66 lõike 21 järgi tõendid. Nimelt näeb

KrMS § 66 lõike 21 ette, et kui välja arvata samas sättes loetletud juhud, ei ole tunnistaja ütlus

tõend selliste tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise

isiku vahendusel. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus seda arvestanud, vaid on otsuses

korduvalt tuginenud isikute ütlustele teistelt kuuldu kohta, ilma et oleks ära näidanud, et

sellisele ütlusele tuginemiseks on mõni KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud alus. Kuigi etteheide

on esitatud üldisena, puudutavad toodud näited ministeeriumi töötajate tegelemist M. Repsi

lastega – maakohus on selle tuvastamisel, et M. Repsi nõunikud hoidsid tema kodus tema

lapsi, tuginenud UK ja mitme M. Repsi nõuniku ning teiste tunnistajana üle kuulatud

ministeeriumi ametnike ütlustele selle kohta, mida nad olid teistelt ministeeriumi töötajatelt

kuulnud.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsuses on tõesti üsna palju viidatud tunnistajate

ütlustele selle kohta, mida keegi teine oli neile rääkinud. Seejuures ei ole maakohus märkinud,

et tugineb mõnele KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud alusele. Samas tuleb märkida, et Riigikohtu

praktikast tulenevalt saab juhul, kui KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud aluseid ei esine, kasutada

teistelt kuuldu kohta antud ütlusi kontrollimaks nende isikute ütluste usaldusväärsust, kelle

räägitut vahendati (vt nt RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on sellise

olukorraga tegemist enamiku juhtude puhul, millele kaitsjad on viidanud.

Apellatsioonis toodud näited asuvad tihti lõigus, mis algab nentimisega, et järgnev kinnitab

äsja käsitletud tunnistaja ütlusi. Nii on see nt järgmisel juhul (alla joonitud on apellatsioonis

välja toodud näide ütluse lubamatu kasutamise kohta):

„UK kohtuistungil antud ütlusi kinnitavad järgnevad kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate

ütlused. JL HTM-i haldusvaldkonna juhina oli UKga korduvalt rääkinud, et sellise lastega

tegelemine oli ja see oli pidev ning see oli muutunud vastumeelseks.“

„PE ütlusi kinnitavad järgmised tunnistajate ütlused. JL sõnul PE puutus sama moodi ja samal

määral kokku laste sõidutamisega nagu UK (04.03.2022 kohtuistungi protokoll). KT teab, et

on viinud lapsi lasteaiast ja koolist koju, P ise ütles (16.08.2022 kohtuistungi protokoll).“

Mitu apellatsioonis toodud näidet pärinevad lõigust, mis algab lausega „MT ütlusi kinnitavad

järgmised tunnistajate ütlused.“ Selles lõigus sisalduvad nii JL ütlused, et „M jutu järgi

välisvisiitidel hoidis väikest last ajal, kui ministril oli kohtumised. (04.03.2022 kohtuistungi

protokoll)“ kui ka lause „UKle rääkisid nõunikud, et lähetustel tegelesid lapse hoidmisega,

hoidsid hotellis last, käisid lapsega jalutamas, rohkem käis MT aga ka MJ (27.04.2022

kohtuistungi protokoll).“ St kohus on toonud välja, et MT on nii JLle kui ka UKle rääkinud, et

hoidis välislähetustel ministri last; kohtuotsuse kohaselt toetavad JL ja UK ütlused MT enda

räägitut. Veel on samas lõigus lause „LLle on MT rääkinud, et tegeles CRga või ministri teiste

lastega ministeeriumis, kui minister oli hõivatud (03.03.2022 kohtuistungi protokoll)“.

Tõsi küll, maakohus ei ole ise otsuses eristanud ütlusi teistelt isikutelt kuuldu kohta ülejäänud

ütlustest ja muudest tõenditest ega pööranud seetõttu tähelepanu ka sellele, mis tingimustel ja

mis eesmärgil need ütlused kasutatavad on. Seetõttu on maakohus kasutanud kohati selliseid

teiselt isikult kuuldut kajastavaid ütlusi kasutanud kohati ka viisil, mis ei ole ringkonnakohtu

hinnangul lubatav.

Nii on kohus MT ütlusi toetavana muu hulgas kasutanud ka KT ütlust, et ta on UKlt kuulnud,

et MT aidanud F ja CR lasteaeda viimisega. Siinkohal peab ringkonnakohus probleemseks

seda, et KT ei ole andnud edasi mitte MT, vaid hoopis UK räägitut, st tegemist ei ole samalt

isikult pärineva teabe võrdlemisega, sellisel juhul pole aga enam kindel, kas see kolmas isik

andis edasi sellelt isikult pärit infot, kelle ütluste usaldusväärsust kontrollitakse. Samas tuleb

praegusel juhul tõdeda, et KT kõnealuse ütluse kõrvale jätmine ei muuda tõsiasja, et MT ise

on 25. märtsil 2022 antud ütlustes rääkinud nii CR kui ka F lasteaeda viimisest.

Veel tõdeb ringkonnakohus, et maakohtu otsuses oleva väite „MJ oli K käest kuulnud, et ta

käis lastega tegelemas ka ministri kodus“ puhul ei tule otsuse tekstist selgelt välja, et tegemist

oleks KT enda ütlusi toetava tõendiga. Siingi tuleb tõdeda, et kui ka kõnealune MJ ütlus

kõrvale jätta, jäävad ikkagi alles KT enda ütlused, mille kohaselt oli ta mõnikord õhtuti

mõned tunnid M. Repsi palvel lastega, kui M. Reps ise hiljem koju jõudis (16. augusti 2022

kohtuistungi protokolli lk 21).

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi maakohus ei ole ise otsuses eristanud

ütlusi teistelt isikutelt kuuldu kohta, mis ei ole kasutatavad iseseisvate tõenditena, ülejäänud

ütlustest ja muudest tõenditest, oli neile viitamine olukorras, kus neid kasutati vaid teiste

tõendite usaldusväärsuse kinnitamiseks, lubatav. Oluline ongi see, et maakohtu järeldused ei

põhine ainult tunnistajate ütlustel teistelt isikutelt kuuldu kohta, vaid maakohus on viidanud

ka teistele tõenditele. Kuivõrd ütlusi teistelt isikuilt kuuldu kohta on kasutatud teiste

ministeeriumi töötajate ütlusi toetavatena, ongi esmaseks tõendiks lastega tegelemist ja ka

teiste ministeeriumi tööga mitteseotud ülesannete täitmist tunnistanud endiste ministeeriumi

töötajate endi ütlused. Maakohus on otsuses refereerinud UK, PE, MT, KT, MJ ja LI ütlusi,

milles nad on kirjeldanud M. Repsi lastega tegelemist.

UK ütluste kohaselt oli minister Mailis Repsi autojuhina töötades tema põhitegevus lastega

tegelemine ja ministri enda teenindamine oli teisejärguline. Ta toimetas lapsed hommikul

kooli ja lasteaeda, õhtul aga koju. Kui lastel oli õhtul trenn, siis ootas, kuni see läbi sai, ja viis

siis lapsed koju. Samuti täitis ta muid ülesandeid, mis ei olnud seotud ministeeriumitööga

(transportis suveks ministri suvekoju ATV-sid ja murutraktori, vedas ehitusmaterjali, liiva, tõi

vuttidele süüa, toimetas ministri koju ministri lapsele ostetud arvuti).

Pärast UK (alates 3. septembrist 2020) ministri autojuhina töötanud PE andis samuti ütlusi

selle kohta, et sõidutas hommikul lapsi kooli ja lasteaeda, õhtuti käis ka lastel järel. Õhtuti viis

lapsed koju või ministeeriumisse, vastavalt sellele, mida MT või minister ütles. Lisaks on ta

viinud last sünnipäevale, muusikakooli.

MT, kes töötas ministeeriumis eri ametikohtadel alates 24. novembrist 2016 kuni 6. juulini

2018 ning uuesti 29. novembrist 2018, andis ütlusi, et tegeles peamiselt CRga.

Maist 2017 kuni juulini 2018 vaatas ta pea igapäevaselt CR järele, kui minister ei saanud last

kohtumistele või ettekannetele kaasa võtta. Ta tegeles lapsega olenevalt päevast kas tund või

3–4 tundi, kui minister oli kõrval, siis võis olla kuni 4–5 tundi. Kui ministril olid väljasõidud

Tallinnast välja, oli MT kaasa mineku üheks põhjuseks see, et oli vaja vahepeal CR hoida.

Lisaks sellele viis ta väiksemaid lapsi ujuma või viiulitundi. Kui lapsed olid enne trenni

ministeeriumis ja ministrit ei olnud, siis aitas lastel õppida. Paaril korral käis ta M. Repsi eest

lastevanemate koosolekul ja tegi märkmeid. Veel tegeles MT M. Repsi laste sünnipäevade

korraldamisega, aegade kokku leppimisega. Kahe sünnipäeva puhul, mis ministri kodus peeti,

viis ta neid ise läbi ja tellis tordi. Kui ta läks ministeeriumisse tööle tagasi, käis CR juba

lasteaias, siis üksikutel kordadel enne koroonat oli vaja laps lasteaeda viia. Mõned korrad

võttis MT CR ka endale koju kaasa, kui nägi, et päev venib pikemaks ja ministril on

kohtumised.

LI, kes töötas Mailis Repsi nõunikuna 1. märtsist 2017 kuni 28. septembrini 2018, andis

ütlusi, et pidi vahel hoidma väiksemat last, vahepeal käisid suuremad lapsed ministeeriumis

õppimas peale kooli, mingitel hommikutel viis lapsed lasteaeda ja kooli. Sõltuvalt päevast

valvas ta last 30 minutit kuni paar tundi. Ta käis ka M. Repsi kodus CR hoidmas, sõltuvalt

päevast oli seal 2-6 tundi. Seda tuli ette ka nädalavahetusel. Ühel korral 2018. aasta suvel käis

M. Repsi lapsi valvamas tema suvekodus Märjamaal. Sise- ja välisreisidel hoidis ta CR ajal,

kui M. Repsil olid kohtumised ja ta ise seda teinud ei saanud. Paaril korral on ta viinud R ja F

lasteaeda. Ühel korral on ta R ujumistrenni viinud, ära toonud aga mitmeid kordi.

KT, kes töötas ministri nõunikuna 21. maist 2018 kuni 21. novembrini 2020, väitis, et tegeles

M. Repsi lastega põhiliselt 2019. aasta sügisel-talvel. 2019. aasta sügisel käis Rl pärast kooli

järel ja tõi ta ministeeriumisse. 2019. aasta sügisel viis ta koos UKga R ka Kalev SPA-sse

ujumistundi. Samuti käis ta koos UKga 2019. aasta sügisel-talvel üks kuni kolm korda nädalas

CRl ja Fl lasteaias järel, nad viisid lapsed kas Kalev SPA-sse, ministeeriumisse või koju.

Mõnel korral on ta käinud Mailis Repsi palvel kaasas F viiulitunnis. Üksikutel kordadel on ta

koos lastega õhtuti kuni kaks tundi M. Repsi juures kodus oodanud, kuni viimane koju jõuab.

2019. aasta sügisel käis ka Fga logopeedi juures. Veel viis ta 2019. aasta suvel koos UKga R

Mailis Repsi suvekodust Pärnusse viiulilaagrisse.

MJ, kes töötas ministeeriumis M. Repsi nõunikuna 10. septembrist 2018 kuni 24. aprillini

2019, andis ütlusi selle kohta, et kui minister pidi minema kuskile vastuvõtule või olid

riigikogus pikad päevad, siis tegeles tema M. Repsi kodus lastega koos lapsehoidjaga –

üldiselt nädalas korra, vahel rohkem, vahel vähem. Olenevalt päevast viibis seal paar tundi

või terve päeva. Samuti käis Rga viiulitunnis ning R ja Fga ujumistundides. Ministeeriumis

tegeles ta lastega üksikutel kordadel, kui nad õhtul ema ootasid, samamoodi tegeles ta

üksikutel kordadel CRga. Välislähetustel tegeles CRga, kui minister pidi lapsest eemal olema,

nt nõupidamiste, kõnede ajal.

Lisaks sellele, et eespool toodud ütlustes on tunnistajad kirjeldanud enda kohustusi, on nad

kirjeldanud ka seda, mida pidid tegema teised. Seejuures ei ole tegemist üksnes ütlustega

teistelt kuuldu kohta, vaid ütlustes on kirjeldatud ka vahetult kogetut – mingeid kohustusi

täideti koos või jagati omavahel (Nt viis UK lapsi trenni mõne ministri nõunikuga koos).

Lisaks sellele kinnitavad tunnistajate ütlusi kirjalikud tõendid (M. Repsi ja MT elektrooniliste

postkastide ning UKle saadetud sõnumite vaatlusprotokollid). Kohati nähtub kirjalikest

tõenditest, et ministri nõunike kohustuste ulatus M. Repsi lastega tegelemisel oli nende endi

kirjeldatust suuremgi (seda käsitleb kohus lähemalt allpool).

Kui UK kõrvale jätta, ei ole apellatsioonis tunnistajate ütlusi ega ka neid toetavaid kirjalikke

tõendeid – ja seega kokkuvõttes fakti, et ministeeriumi ametnikud tegelesid M. Repsi lastega

–, vaidlustatud. Sellest tulenevalt ei mõjuta see, et maakohus on toonud otsuses välja

tunnistajate ütlusi teistelt kuuldu kohta, selgitamata, mis alusel ta seda teeb, asjaolude

tõendatust puudutavaid maakohtu järeldusi.

Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni väide, et maakohus on faktiliste asjaolude

tuvastamisel tuginenud ütlustele, millele KrMS § 66 lg 21 kohaselt tugineda ei tohi, alust

järelduseks, et maakohus on teinud faktiliste asjaolude tuvastamisel vea, ega faktiliste

asjaolude kohta maakohtust erineva järelduse tegemiseks.

7.2

Apellatsiooni kohaselt tugines maakohus selle tuvastamisel, et ministeeriumi

teenistujad pidid täitma M. Repsi lastega seotud tööväliseid ülesandeid, suures osas tunnistaja

UK ebausaldusväärsetele ütlustele.

Sellega seoses märgib kohtukolleegium esiteks, et ei jaga kaitsjate seisukohta, nagu tugineks

maakohtu järeldused selle kohta, kuidas M. Reps lasi ministeeriumi töötajatel täita eri

tööülesandeid tema isiklikes huvides, suures osas UK ütlustele. UK on küll andnud ütlusi selle

kohta, kuidas nõunikud M. Repsi lastega tegelesid (selleks andis põhjust asjaolu, et nii UK

enda kui ka ministri nõunike ütluste kohaselt sõidutas UK nõunikke lastega eri kohtadesse).

Samas on – nagu eespool ütlusi refereerides näidatud – oma ütlustes suuremal või vähemal

määral kinnitanud, et nad tegelesid M. Repsi lastega, ministri nõunikuna töötanud MT, KT,

MJ ja LI. Samuti on laste sõidutamist kinnitanud ka hilisem autojuht PE. Maakohus on ka

nende tunnistajate ütlused otsuses välja toonud, samuti on kohus viidanud kirjalikele

tõenditele. Seetõttu ei saa rääkida sellest, nagu toetuks maakohtu otsus selle süüdistuspunkti

osas suuresti vaid UK ütlustel. Öeldu ei tähenda siiski, et apellatsiooni argumente UK ütluste

ebausaldusväärsuse kohta ei oleks põhjust käsitleda – tõendeid tuleb hinnata kogumis ja kui

väidetakse, et mõni kogumisse kuuluv tõend tuleb sealt välja jätta, tuleb seda kontrollida ja

vajadusel muutunud tõendikogumit uuesti hinnata.

UK ütlused on kaitsjate hinnangul ebausaldusväärsed juba põhjusel, et tunnistajate KT ja TK

ütluste kohaselt oli ta rääkinud, et tahab M. Repsile kätte maksta. Maakohus ei pidanud seda

asjaoluks, mis muudaks UK ütlused ebausaldusväärseks. Kohus leidis, et TKle ja KTle

öeldust jääb pigem mulje, et UK tahtis rääkida, kuidas asjad tema hinnangul tegelikud käisid.

See, et UK polnud rahul, et pidi ministri lastega tegelema ja seoses sellega ületunde tegema,

ning pidas ebaõiglaseks ka töölepingu lõpetamist, oli teada.

Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et UK väljendatud soov kätte maksta ei tähenda

automaatselt, et tema ütlused tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kättemaks võib

seisneda nii ebaausas või ebaseaduslikus käitumises, kui ka selles, et kasutatakse lihtsalt ära

võimalus tuua välja mingi teist isikut negatiivselt iseloomustav, kuid tõene teave. Viimaseks

pakub võimalust ka kriminaalmenetluses ütluste andmine.

Öeldu ei tähenda siiski, et tunnistajana ütlusi andnud isiku varasemad ähvardused

süüdistatavale kätte maksta ei omaks ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt tähtsust.

Kuigi sellisest ähvardusest ei saa automaatselt teha järeldust, et tunnistaja plaanib valetada, ei

saa ka lähtuda eeldusest, et kättemaksu all mõeldi just ebamugava tõe paljastamist.

Ringkonnakohtu hinnangul tähendab varasem kättemaksuähvardus seda, et tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse küsimusele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Eelkõige peab kohtukolleegium

oluliseks seda, kas ja mis ulatuses toetavad kätte maksta ähvardanud tunnistaja ütlusi teised

tõendid, mille usaldusväärsuses pole alust kahelda.

Kaitsjate väitel on UK esitanud ütlustes väiteid, mis ei pea üldse paika või on vähemalt

ülepaisutatud. Apellatsioonis on toodud välja, et UK on andnud KT kohta ütlusi, mis on

vastuolus KT enda ütlustega. Apellatsiooni kohaselt on UK ja KT ütlused selges vastuolus

2020. kevadel toimunu osas. Ühtlasi heidavad kaitsjad maakohtule ette, et kohus pole ütluste

omavahelisele vastuolule tähelepanu pööranud, vaid on tuginenud mõlema ütlustele.

Vastuolu UK ja KT ütlustes on apellatsiooni kohaselt järgmine. UK väitel sõidutas ta 2020.

aasta 15. märtsist kuni jaanipäevani KT igal hommikul M. Repsi juurde ja õhtul sealt ära. KT

hoidis ministri kodus lapsi ning aitas R ja F õppimisega. KT seevastu andis ütlusi, mille

kohaselt oli ta 2020. aastal ministri kodus mõnedel päevadel mõned tunnid, kusjuures ta eitas

resoluutselt, nagu oleks ta hoidnud 2020. a kevadel M. Repsi juures viimase lapsi.

Kohtukolleegium nõustub, et UK ja KT ütlustes on 2020. a kevadel toimunu osas vastuolu.

See ei tähenda aga, et tingimata tuleks ebaõigeteks lugeda UK ütlused.

Esiteks tuleb nentida, et kuigi KT ütluste kohaselt käis ta 2020. a kevadel M. Repsi juures

selleks, et seal tööd teha, siis toimikus olevad sms-id ja e-kirjad näitavad, et KT käis M. Repsi

kodus ajal, kui viimane ise kodus ei olnud. Nii on M. Reps saatnud 6. aprillil 2020 UKle sms-i

„Tere hommikust, Kui viid K ära, palun võta mu pesuruumist suur veepudel kaasa ... Palun

võta mind ministeeriumi juurest kell 13 kaasa. Mailis“ (UK kasutuses oleva nutitelefoni

vaatlusprotokoll (protokolli kohaselt andis UK telefonile juurdepääsu vabatahtlikult); kd III;

tl. 154). Seega pidi UK viima hommikul KT M. Repsi koju ja võtma sealt veepudeli. Sellise

korralduse andmine tähendab, et M. Reps viibis ise mujal. Viimast näitab ka fakt, et UK pidi

M. Repsi hiljem ministeeriumi juurest auto peale võtma. Selgelt tuleb see, et KT viibis M.

Repsi juures kodus ajal, kui M. Reps ise seal ei olnud, esile M. Repsi 15. aprillil 2020 KTle

saadetud e-kirjast, milles on M. Reps andnud muu hulgas teada, et „Homme tuleb 1230

ehitajate punt ja läheb keldrisse. Lihtsalt et teaksid. Kui midagi küsivad, helista“ (kd VII; tl.

135; vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud e-kirjas saadud Registrite ja Infosüsteemide

Keskuselt keskusele saadetud nõudekirja alusel, st korras, mis on kooskõlas kriminaalasjas nr

3-1-1-93-15 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015 otsuse p-s 64

öelduga).

Mis puutub KT kinnitusse, et ta 2020. a kevadel M. Repsi juures viimase lapsi ei hoidnud, siis

on ta ise hiljem esitatud küsimustele vastates rääkinud sellest, et aitas koroona-ajal Rt,

näidates talle, kuidas arvutist zoomi-tunde või mingeid linke avada (16. augusti 2022

kohtuistungi protokolli lk 21). Seega tuleneb juba tema enda ütlustest, et ta siiski tegeles

koroona-ajal M. Repsi lastega.

M. Repsi enda sms-id UKle ning M. Repsi ja KT e-kirjavahetus näitavad aga, et KT roll R

koolitöödega aitamisel oli suurem, kui KT esitatud kirjelduse järgi võiks arvata. Näiteks on

M. Reps saatnud kolmapäeval, 18. märtsil 2020 UKle sms-id, et UK peab viima KT M. Repsi

juurde, „sest R on juba kaks päeva õpingutes maas“. Järgnevalt palus M. Reps UKl KT hiljem

ära ka viia: „Palun vii pärastlõunal K koju ka, ma ei taha, et ta ühistranspordi või taksoga

sõidab.“ (kd III; tl. 151–152). See väärib tähelepanu põhjusel, et kinnitab UK ütlusi – UK

ütluste kohaselt pidi tema KT M. Repsi juurde ja sealt ära viima, sest M. Reps ei tahtnud

koroonaviiruse pärast, et KT ühistransporti kasutab (26. aprilli 2022 kohtuistungi protokolli lk

2).

Eelnevaga 18. märtsi 2020 sms-id ei piirdunud. Eespool käsitletutele lisaks andis M. Reps

UKle teada, et sama kehtib järgmise päeva (ehk neljapäeva) kohta, samuti esmaspäeva kohta:

„Esmaspäeval on K jälle abiks. Muidu R õppimisega hakkama ei saa.“ (kd III; tl. 151–153).

Seda, et KT aitas Rl õppida ja see ei piirdunud muu töö kõrvalt zoomi-tundide avamisega,

näitab ka nt KT 17. aprilli 2020 e-kiri M. Repsile, milles KT selgitab M. Repsile, et kuigi R

õpetaja on teatanud, et üks tööleht on tegemata, ei pea see paika: „Me Rga tegelikult tegime

selle ammu juba ära … Ma kirjutasin praegu mälu järgi uuesti ja täitsin selle töölehe ära“ (kd

VII; tl. 136).

Seda, et KT tegeles aprillis ja mais M. Repsi lastega, näitab veel M. Repsi ja KT aprilli ja mai

e-kirjavahetus lapse või laste kõneravi teemal. Seejuures tuleb kirjavahetusest selgelt välja, et

just KT on see, kes on kursis, kuidas harjutusega läheb, ja annab sellest M. Repsile detailse

ülevaate (kd VII; tl. 132, 134, 135, 141–146).

Eelnevaga haakub ka M. Repsi 6. mail 2020 UKle saadetud sms, mis näitab, et KT käis töö

ajal M. Repsi kodus ka mais: „Palun kas Sa saaksid homme hommikul kui K ara tood aidata

K- ta peab tšello viima muusikakooli juurde parandusse. Ta leppis kokku et u 10 paiku

(meister on alates 915 olemas). Tänan.“ (kd III; tl. 156)

Need sms-id ja e-kirjad lükkavad ringkonnakohtu hinnangul kahtlusteta ümber KT väite, et ta

2020. a kevadel M. Repsi lapsi ei hoidnud. Viidatud sms-ide ja e-kirjade alusel ei saa küll

tuvastada, et KT oleks tegelenud 2020. a kevadel M. Repsi lastega igapäevaselt, kuid nende

järgi tegeles KT M. Repsi lastega ilmselgelt märkimisväärses ulatuses, mis tähendab, et

vähemalt üldjoontes peab UK kirjeldus paika.

Seoses KT ütlustega tuleb veel tõdeda, et kuigi tema väitel tegeles ta M. Repsi lastega

sisuliselt ainult 2019. a sügisel-talvel, nähtub M. Repsi e-kirjadest, et M. Reps on saatnud

2019. a kevadel korduvalt edasi lasteaiast saabunud e-kirju (kd VII; tl. 79, 80, 87–89), sh 3.

mail 2019 lasteaia kontserdi peaproovi puudutava e-kirja, kus on muu hulgas info, mis kellast

lapsed kätte saab (kd VII, tl. 56). Samuti on M. Reps saatnud 30. mail 2019 KTle edasi e-kirja

31. juunil toimuva laste ujumisvõistluste ajakavaga (kd VII; tl. 81).

Eelneva valguses peab ringkonnakohus täiesti põhjendamatuks kaitsjate etteheidet, et KT M.

Repsi lastega tegelemist analüüsides on kohus viidanud KT enda ja UK ütlustele umbes

võrdses ulatuses. Kaitsjad leiavad, et sellega pole kohus lähtunud mitte KT enda ütlustest,

vaid asunud KT tegevust tuvastama suures osas UK ütluste põhjal. Sellega tekitas kohus

olukorra, kus ta omistas KTle tegusid, mida KT ega keegi teine tunnistaja peale UK ei

kinnitanud. Ka laiemalt on kaitsjad heitnud ette, et maakohus on UK ütluste alusel lugenud

tõendatuks asjaolusid, mille kohta pole isik, keda ütlus puudutab, ise midagi öelnud

(apellatsiooni änr 113.).

Need etteheited on ringkonnakohtu hinnangul vastuolus kriminaalmenetluse tõendite

hindamise kesksete põhimõtetega. KrMS § 61 lg 1 kohaselt pole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Sellest tulenevalt ei ole isiku enda ütlustel tema tegevust puudutavas

osas eelispositsiooni teiste tõendite ees. Kuna kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, võibki kohus isikut puudutavate asjaolude

tuvastamisel lähtuda isiku enda ütluste asemel teistest tõenditest, kui ta peab neid

usaldusväärsemaks. Kriminaalmenetluse regulatsioonist ei tulene ka mingeid piiranguid

sellele, millises mahus kohus tõendit otsuses käsitleb. See, millises ulatuses kohus seda teeb,

sõltub sellest, kui palju tõend asjassepuutuvat teavet sisaldab, samuti sellest, millises ulatuses

on vaja seda järelduste tegemiseks teiste tõenditega kõrvutada. Seega määrab sellegi ära

tõendite kogumis hindamise nõue.

Öeldu ei tähenda, et KT ütlused tuleks tervikuna kõrvale jätta. Osaliselt haakuvad KT ütlused

teiste tõenditega, mistõttu pole alust neid selles osas ebausaldusväärseks lugeda.

Nagu eespool välja toodud, tunnistas KT, et ta tegeles M. Repsi lastega 2019. a sügisel,

samuti seda, et viis R 2019. a suvel viiulilaagrisse (kuhu ja kust ära sõidutas teda ja Rt UK)

ning sügisel ja talvel lapsi ka ujuma.

2019. a sügisel-talvel käis KT enda sõnul 1–3 korral nädalas lasteaias järel CRl ja Fl, sinna

viis teda UK, lasteaiast sõitsid ministeeriumisse, ujuma või viisid lapsed koju. Samuti andis

KT ütlusi, et umbes viiel korral ta ka viis F lasteaeda. Ka siis sõidutas U neid. KT ütluste

kohaselt ta 2019. a sügisel mõned korrad ka ootas õhtul lastega nende kodus, kuni M. Reps

koju jõudis.

Muu hulgas haakusid KT ütlused UK omadega (nt on mõlemad rääkinud sellest, et lapsed

käisid õhtuti ujumas, sel ajal ootas neid ministri nõunik, nt KT, ja UK, kes nad lõpuks autoga

koju viis), mistõttu on maakohus põhjendatult käsitanud KT ja UK ütlusi omavahel

haakuvatena.

Kuigi ülal toodud küsimuses ei näidanud apellatsiooni argumendid seda, et UK oleks

ristküsitlusel antud ütlustes valetanud, peab paika apellatsioonis esitatud väide, et ristküsitluse

raames pidi UK ise tunnistama, et ei rääkinud pisut varem antud vastuses tõtt. Nimelt väitis

UK ühele küsimusele vastates, et ei mäleta, kui kaitsja jätkas selle kohta küsimuste esitamist,

tunnistas aga, et ta lihtsalt ei tahtnud nimetada inimest, kellelt ta konkreetset infot kuulis.

Nimelt väitis UK auto läbisõitu puudutavasse küsimusse puutuvalt, et ei mäleta, kellelt ta oli

sellest kuulnud, hiljem tunnistas aga üles, et ei tahtnud J (Haridus- ja Teadusministeeriumi

üldosakonna haldusbüroo juhti JL) mainida. Sellega näitas UK, et on põhimõtteliselt valmis

kohut eksitama, kui seda vajalikuks peab. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et see ei

tähenda, et UK ütlused tuleks täies ulatuses ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. UK püüdis

vältida ühe konkreetse asjaolu kohta sisulise vastuse andmist, väites, et ei mäleta seda asjaolu.

Teema, mille kohta küsimus esitati, ei ole vahetult seotud sellega, kas ja mis ulatuses lasi M.

Reps ministeeriumi töötajatel teha tööd tema erahuvides. Sellest tulenevalt ei anna

apellatsioonis välja toodud UK ütlused alust lugeda ebausaldusväärseks ka tema ütlusi, mis

puudutavad seda, kuidas ta ise ministri lapsi transportis ja kuidas ministri nõunikud lastega

tegelesid. Kuigi olukorras, kus isik on mingis küsimuses ütlusi andes valetanud, tekib

küsimus, kas ta võib olla teinud seda muudegi küsimuste puhul, tuleb arvestada, et UK

ütlused ei ole ainus tõend. Maakohus on otsuses käsitlenud suhteliselt põhjalikult seda, kuidas

UK ütlused haakuvad teiste tõenditega. Ka ringkonnakohus tõi eespool käsitletud UK ja KT

ütluste vastuolu küsimuse käsitlemisel välja, et UK väiteid toetavad M. Repsi saadetud sms-id

ja e-kirjad. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et UK ütlustele saab tugineda nende

asjaolude puhul, mida puudutavaid ütlusi toetavad teised tõendid – olgu siis kirjalikud tõendid

(sms-id ja e-kirjad) või teiste isikute ütlused.

Ringkonnakohtu hinnangul toetavad teiste tunnistajate ütlused UK ütlustest tulenevat üldpilti

M. Repsi lastega tegelemisest. Seda, et UK sõidutas lapsed hommikul kooli ja lasteaeda, õhtul

aga koju, on oma ütlustes maininud ka ministri nõunikud, kes ka lastega tegelesid ja selle

raames UKga kokku puutusid. See, et nt KT kirjeldas lastega tegelemist mitte väga suure

koormusena, ei muuda UK ütlusi ebausaldusväärseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

arvestada, et nõunike koormus lastega tegelemisel jaotus vähemalt mingil määral mitme

nõuniku vahel (nt jagasid omavahel kohustusi KT ja MT), siis transpordi osas langes kogu

koormus UKle. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kirjalike tõendite põhjal on alust järelduseks,

et KT püüdiski lastega tegelemise koormust näidata tegelikust tagasihoidlikumana.

UK ütlusi, et lastega tegelemine oli tema igapäevane igapäevane kohustus, toetavad ka

Haridus- ja Teadusministeeriumi üldosakonna haldusbüroo juhi JL ja kantsleri TV ütlused. JL

ütluste kohaselt oli UKga olnud lastega tegelemisest korduvalt juttu – kuna see oli pidev, oli

see muutunud UKle vastumeelseks (4. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 8). Ka Haridus-

ja Teadusministeeriumi endine kantsler TV andis ütlusi, et UK oli rääkinud talle laste kooli

viimisest, lasteaeda viimisest, lasteaiast ära toomisest, koolist ära toomisest (20. mai 2022

kohtuistungi protokolli lk 5). Kuna nende tunnistajate viidatud ütlused kajastavad seda, mida

UK neile rääkis, ei ole need KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt kasutatavad iseseisva

tõendamiseseme asjaolu tõendava tõendina, küll aga UK ütluste usaldusväärsust kinnitava

tõendina. Need ütlused kinnitavad, et lastega tegelemise koormus oli UK jaoks ebameeldiv ja

ta kurtis seda juba ministeeriumis tööl olles – seda koguni kantslerile.

Seda, et ministri isiklikes huvides antud ülesannetega tegelemine oli tavapärane, kinnitavad

ringkonnakohtu hinnangul ka kirjalikud M. Repsi UKle saadetud sms-d, milles M. Reps

annab UKle lapsi puudutavaid korraldusi. Nende sõnumite sisu ega tonaalsus ei viita sellele,

et palutaks täita mingeid erandlikke ülesandeid. Nt on M. Reps 18. detsembril 2019 andnud

lihtsalt teada, mis ajal on lastel vaja hommikul ära minna: „Homme on lapsed: R 945, R ja E

930. R 1045.“ (kd III; tl. 157) 3. märtsil 2020 saadetud sms-is on M. Reps sellest rääkides,

kuhu ja millal lastel on vaja minna, öelnud „Ujumas ei ole Ei /---/, aga teised on. Kotid on mul

bussis, buss värava taga. E ja R toimetavad ise. Teised neli rutiinis. Ehk võtad vahepeal siit

bussi ja jätad auto ja õhtul vahetad tagasi? Eks sa vaatad ise.“ (kd III; tl. 161). Selles sõnumis

on M. Reps eristanud lapsi, kes „toimetavad ise“, ja lapsi, kes on „rutiinis“. Et see info oli

saadetud autojuhile, oli seega tegemist juhtnööriga, mida teha nendega, kes ei toimeta ise

(nagu sms-st näha, pidi UK võtma päeva sees laste transportimiseks bussi, kuhu olid laste

kotid juba valmis pandud). Kuna juhtnööri sisuks oli, et teised lapsed on „rutiinis“ ehk nende

päevakava on tavaline, pidi autojuht olema selle tavalise päevakavaga kursis.

Lõpuks peab ringkonnakohus UK ütluste usaldusväärsust kinnitavaks pärast teda ministri

autojuhina töötanud PE ütlusi. PE oli Haridus- ja Teadusministeeriumi autojuht alates 3.

septembrist 2020. Kuna P. Reps astus tagasi 21. novembril 2020, jõudis PE olla tema autojuht

alla kolme kuu. PE ütluste kohaselt viis ta hommikuti ministri lapsed kooli juurde, CR aga

Kadriorgu lasteaeda (nädalas umbes 2–3 korda). Õhtuti käis ta lastel järel, CRl lasteaias ja

teised lapsed tulid ise bussi, viis lapsed koju või ministeeriumisse, vastavalt sellele, mida MT

või minister ütles. Lisaks sellele viis ta kahel korral R sünnipäevale ja käis tal pärast järel,

ühel korral tõi K päeval kodust linna tšellotundi. See kirjeldus näitab, et selle lühikese aja

jooksul, mis PE oli M. Repsi autojuht, tegeles temagi süsteemselt ministri laste

transportimisega ning lisaks rutiinsetele transpordikohustustele jõudis mitmel korral täita ka

lisakohustusi. Kuna selline kirjeldus sarnaneb UK ütlustele, on põhjust pidada mõlema

autojuhi ütlusi usaldusväärseks. Nii saab järeldada, et uue autojuhi tööle asumisel pandi talle

enam-vähem sarnased ülesanded laste transportimiseks, nagu olid olnud eelmisel juhul.

7.3

Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud vea, tuginedes UK ütlustele osas, milles ta

kirjeldas teiste isikute tegevust (vt juba eespool käsitletud etteheide, et kohus on UK ütluste

alusel lugenud tõendatuks asjaolusid, mille kohta pole tunnistaja ise midagi öelnud). Kaitsjad

leiavad, et maakohus on paljudel juhtudel alusetult väitnud, et UK ütlused riimuvad teiste

tunnistajate ütlustega, kuigi UK ja teiste tunnistajate ütlused erinevad oluliste detailide

poolest. Ringkonnakohtu hinnangul jääb see etteheide üldsõnaliseks. Apellatsioonist ei selgu,

millise asjaolude kogumi on maakohus alusetult tõendatuks lugenud ja kuidas see

lõppjäreldust mõjutab. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et see, kui eri tunnistajate ütlused

mingites osades ei kattu, ei tähenda, et neid ei või põhimõtteliselt omavahel kokkusobivateks

ja üksteist toetavateks lugeda.

Apellatsiooni argumentidest võib järeldada, et sarnaselt enda koormusele on UK kirjeldanud

kaitsjate hinnangul ka teiste ministeeriumi töötajate koormust M. Repsi antud ülesannete

täitmisel tegelikust suuremana. Ringkonnakohtu hinnangul selliseks järelduseks alust ei ole.

See, et lastega tegelemise koormus oli suur, ei tulene ainult UK ütlustest.

Nagu eespool välja toodud, tegeles MT enda sõnul suhteliselt pika aja vältel – 2017. a maist

kuni 2018. a juulini – CRga igapäevaselt, kusjuures see võis võtta päevas päris mitu tundi (21.

märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 21). Seejuures andis LI ütlusi, et lisaks MTle hoidis ka

tema CRt, sõltuvalt päevast valvas last 30 minutit kuni paar tundi (13. juuni 2022 kohtuistungi

protokolli lk 3).

MT ütluste kohaselt ta valvas last, kui ta magas; kui laps oli ärkvel, tegeles temaga; kui laps

oli suurem, ka söötis teda, kussutas magama või läks vankriga õue; samuti vahetas ta lapsel

mähkmeid. Lisaks sellele tegeles ta ka teiste M. Repsi lastega (kellega tegeles ka KT).

Nendega tegelemise ulatust näitab MT tunnistus, et kui ta pidi õhtuti ministri lastega

tegelema, siis oma lastega kahjuks tegeleda ei jõudnud, aitasid abikaasa ja ema-isa. Seejuures

jääb kirjalikest tõenditest mulje, et tegelik ülesannete ulatus oli MT kirjeldatust veel suurem.

MT on tunnistanud, et aitas M. Repsi lastel õppida, kui nad ministeeriumis olid, tema väitel

seisnes aga abi selles, et ta vastas nende küsimustele, kui neid oli (21. märtsi 2022

kohtuisungi protokolli lk 23). MT ja M. Repsi e-kirjadest tuleb välja aga see, et MT tegeles

korduvalt laste kodutöödega – kooli jaoks tehtavate PowerPointi esitlustega (küsides abi oma

pereliikmeteltki: kd V; tl. 86), samuti tõlketööga (kd V; tl. 50-54, 61–62, 63–67, 86–88; 136).

Ka ei piirdunud MT roll laste sünnipäevade korraldamisel üksnes ürituseks kohtade

broneerimisega, vaid ta tegeles ka toitude ja tegevuste planeerimisega, kutsete vormistamise

ning tortide tellimisega, kooskõlastades nii kutsete kui ka tortide kujunduse M. Repsiga (kd V;

tl. 50, 54, 55–60, 98, 105, 106, 116–118). Seejuures ei olnud MT ainus nõunik, kes tegeles

muu hulgas laste sünnipäevade korraldamisega, seda tegi ka KT (kd VII; 54–55).

LI ja MJ ütlustest väärib tähelepanu mitte niivõrd lastega tegelemise maht, kuivõrd selle

iseloom – nad käisid lapsi hoidmas Mailis Repsi kodus, LI ütluste kohaselt tegi tema seda ka

mõnel nädalavahetusel, kui ministril oli tööalaselt tegemisi.

Seda, kui ulatuslikult jagas M. Reps ministeeriumi töötajatele kohustusi oma erahuvides,

illustreerib ringkonnakohtu hinnangul veel nende ülesannete mitmekesisus, mida

ministeeriumi töötajaid täitma pidid. Lisaks n-ö tavapärastele ülesannetele, nagu laste

lasteaeda, kooli, trenni, pilliõppesse jne viimine, kasutas M. Reps ministeeriumi töötajate abi

kõiksugu ette tulnud olukordade lahendamiseks. Järgnevalt on neist kohustustest antud

ülevaade, kuid sellega seoses tuleb märkida, et ülesannete rühmitamise huvides on loetelu

pigem näitlik, mitte ammendav.

KT ja MT pidid käima M. Repsi eest kooli lastevanemate koosolekutel ja tegema nendest

kokkuvõtteid (kd V; tl. 137; kd VI; tl 125). MT tegeles ka laste lasteaia, kooli ja muusikakooli

asjaajamisega (kd V; 32, 47; tl 108–109, 111, 140, 193–196).

Samuti ulatusid nõunike kohustused, mis puudutasid laste treeninguid, kaugemale laste

lihtsalt trenni viimisest. Seda näitab asjaolu, et 30. mail 2019 on M. Reps saatnud KTle edasi

teabe laste ujumisvõistluste kohta, 12. septembril 2019 aga meeldetuletuse Kalevi

Ujumiskooli infopäeva kohta. 13. septembril 2019 saatis KT infopäeva kokkuvõtte. See, et

lisaks M. Repsile saatis KT infopäeva kokkuvõtte ka MTle (kd V; tl. 136), näitab

ringkonnakohtu hinnangul, kui suur oli nõunike roll laste trennis käimise korraldamisel.

Nii UK kui ka KT ütlustest ilmneb, et nad pidid toimetama R 2019. a suvel viiulilaagri ajal

igal päeval laagrisse ja tagasi.

Nõunike abi kasutas M. Reps ka laste terviseprobleemide puhul. Nt kirjutas M. Reps 2020. a

kevadel lapse terviseprobleemi pärast arstile, teatades aga kirjas, et ta ise ei saa lapsega arsti

juurde tulla, „aga ta abi tooks lapsed mis iganes ajal sobib“. (kd VII; tl. 106, 107) KT pidi

käima M. Repsi lapsega haiglas, kuhu pidi neile järele minema UK (kd VII; tl. 107).

Nii UK kui ka PE ütluste kohaselt tuli viia M. Repsi lapsi ka teiste laste sünnipäevadele. Neid

väiteid kinnitab nt M. Repsi sms 30. jaanuarist 2020 (kd III; tl. 147).

Veel pidi UK oma ütluste kohaselt transportima M. Repsi jaoks ka eri asju. Nii pidi ta tooma

M. Repsile liivakasti jaoks liiva (seda, et M. Reps liivakasti jaoks liiva tellinud, kinnitab tema

e-kirjavahetus AS-ga Silikaat: kd VII; tl 136-139), tema vuttidele süüa (seda kinnitavad M.

Repsi sms-d 18. maist ja 26. juulist 2020), vedama ATV-sid ja murutraktori M. Repsi

suvilasse (sellega haakuvaks võib pidada M. Repsi sms-i UKle, milles M. Reps annab teada,

et on maal ja tal ei õnnestunud ATV-d tööle saada: kd III; tl. 159). Samuti pidi UK käima ja

võtma vastu M. Repsi lapsele ostetud sülearvuti (mida kinnitavad M. Repsi sms-id ja e-kirjad:

kd III; tl 150, kd VII; tl 108– 128). Märkimist väärib, et selle sülearvuti kasutuseks valmis

seadmisega tegeles M. Repsi soovil ministeeriumi IT-töötaja, seda korraldas omakorda MT

(kd V; tl. 182–185).

Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus, mille kohaselt andis M. Reps ministeeriumi

töötajatele süüdistuses toodud ajavahemikul süsteemselt ülesandeid, mis olid seotud tema pere

ja laste vajadustega, kusjuures neid ülesandeid oli kokku palju, põhjendatud.

7.4

Kaitsjad leiavad, et maakohus pole otsuses käsitlenud, mis oli omastamise esemeks.

Kohus on küll maininud, et M. Reps sai tulu ministeeriumi arvelt, kasutades ministeeriumi

personali, kuid inimesed ei saa olla omastamise objektiks.

Seoses kaitsjate märgituga, et inimesed ei saa olla omastamise objektiks, märgib

ringkonnakohus, et sellist tegu pole M. Repsile ette heidetudki. Vastavalt KarS § 201

lg-le 1 saab omastada isikule usaldatud võõrast vara. TsÜS § 66 kohaselt on vara rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega saab omastada mis tahes õigust, kui sellel on

rahaline väärtus. Süüdistuse kohaselt moodustasid vara, mille M. Reps ministeeriumi

töötajatele enda isiklikes huvides ülesandeid andes ja neil ministeeriumi palga eest enda

huvides tööd teha lastes omastas, Haridus- ja Teadusministeeriumi rahaliselt hinnatavad

nõuded asutuse töötajate vastu. Täpsemalt oli tegemist õigusega nõuda töötasu eest töö

tegemist. Teisisõnu pannakse M. Repsile süüks seda, et ta omastas tööandja õiguse anda

töötajatele tööülesandeid, samas kui tööandja kohustus maksta töötasu jäi endiselt

ministeeriumi kanda. See, et tööandja õigus nõuda töötajalt töö tegemist on vara TsÜS §-i 66

mõttes, tuleneb töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-s 1 öeldust. Viidatud sätte järgi seisnebki

tööleping tööandja õiguses nõuda töö tegemist ning tema kohustuses maksta selle töö eest

tasu. Rahaliselt hinnatava töö käsitamine varana ei ole välistatud ka teiste varavastaste

kuritegude korral. Näiteks on kelmusega tegemist, kui teisel isikul lastakse teha ära mingi töö

– niita muru, hoida last, parandada midagi – lubades selle eest tasu, kuid plaanimata tegelikult

selle eest maksta. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et võimalus lasta teisel

isikul teha tööd kuulub vara hulka, mille suhtes toime pandud teod võivad vastata varavastaste

kuritegude koosseisudele.

Kahtlemata ei ole tegemist õigusega, mille omastamise etteheide oleks tavapärane. Seega

vajab lähemat käsitlemist küsimus, kas selline konstruktsioon vastab omastamise

kuriteokoosseisu tunnustele. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et M.

Repsile esitatud süüdistus rikub määratletuse põhimõtet ning prokuratuuri esitatud õigusliku

konstruktsiooniga nõustumisel tekiks olukord, kus igasugune tööväline tegevus tööajal oleks

keelatud ja piisava rahaliselt hinnatava ulatuse korral kriminaalkorras karistatav.

Apellatsioonis esitatud väide, justkui tähendaks süüdistuses esitatud seisukohtadega

nõustumine, et igasugune tööväline tegevus tööajal muutub keelatuks, jääb paljasõnaliseks.

KarS §-le 201 vastava omastamisega saab olla tegemist üksnes juhul, kui ebaseaduslikult

pööratakse enda või kolmanda isiku kasuks valduses olev võõras vallasasi või isikule

usaldatud muu võõras vara. Seega saab ka tööajal toime pandud tegu vastata omastamise

koosseisule vaid juhul, kui sellega pööratakse kuidagi enda või kolmanda isiku kasuks võõras

vallasasi või vara. M. Repsile ei ole heidetud ette töövälist tegevust tööajal, vaid konkreetse

Haridus- ja Teadusministeeriumile kui tööandjale kuulunud õiguse enda kasuks pööramist.

Seda, kuidas süüdistuses välja toodud õigus muudaks vara mõiste ebamääraseks ja

võimaldaks seda mõista nii, et selle alla läheb igasugune tööajal aset leidev tööväline tegevus,

apellatsioonis ära näidatud pole.

Tuleb aga tunnistada, et maakohtu otsus on küsimuses, kas süüdistuses nimetatud õigust saab

omastada ja kas süüdistuses esitatud konstruktsioon vastab omastamise kuriteokoosseisu

tunnustele, pealiskaudne. Maakohus on keskendunud selle kirjeldamisele, mida M. Reps tegi,

võtmata sõnaselgelt seisukohta, kas see vastab süüdistuse seisukohale selle kohta, millise

õiguse M. Reps omastas. Siiski leiab ringkonnakohus, et maakohtu seisukohad on seostatavad

süüdistuse omadega. Sel põhjusel ei saa nõustuda nende järeldustega, mida on maakohtu

otsusest teinud oma apellatsioonis kaitsjad.

Maakohus on otsuses märkinud, et M. Reps lõi ministrina „sellise olukorra, kus lisaks

saadavale kõrgele palgale sai ta tulu ka ministeeriumi arvelt, kasutades nii ministeeriumi

personali kui ka muid hüvesid, s.h ametisõidukit, vara ja rahalisi vahendeid, ise selleks kulu

kandmata, korraldades selliselt ära nii laste hoidmise, kooli ja trennidesse toimetamise, laste

koduste ülesannete tegemise ja muud olmeprobleemid“. Seega maksis Haridus- ja

Teadusministeerium töö- ja tulemustasusid töötajatele, kelle tööajast osa kulus

tööülesannetega mitteseotud M. Repsilt saadud korralduste täitmisele. Kohus asus

seisukohale, et „Mailis Reps korraldas temale usaldatud ministeeriumi vara arvelt

ministeeriumi huvidega vastuolus olevate avaliku võimu teostamisega mitte seonduvate

isiklike kulutuste rahastamise, pöörates enda kasuks vara kokku enam kui 200 euro ulatuses“.

Samuti ütles maakohus, nagu apellatsioonis märgitud, et „kasutades ära ministeeriumi

töötajaid tööväliste ülesannete täimiseks oma eraeluliste ja olmeküsimuste lahendamisel,

kasutas süüdistatav temale avaliku ülesande täitmise tagamiseks usaldatud tööjõudu ja

ministeeriumi vara, pöörates ministeeriumi palgafondist tasustatud töötajate töö enda kasuks

selliselt, et töötajad täitsid tema ametiväliselt antud ülesandeid ministeeriumist saadava

töötasu arvelt“.

Rõhutades osundatud teksti viimaseid sõnu „saadava töötasu arvelt“, leiavad kaitsjad, et

maakohus luges omastatavaks varaks töötajate töötasu. Ringkonnakohus möönab, et

maakohtu seisukohtadest võib selline mulje jääda, sest kohus on mitmel pool toonud välja, et

ministeerium maksis töötasu (ja ka tulemustasu) töötajatele, kes osalt täitsid ülesandeid, mis

ei olnud seotud nende ministeeriumile tehtava tööga. Samas tuleb pöörata tähelepanu, et

kaitsjate endi viidatud lauses on maakohus nimetanud varaks, mille M. Reps enda kasuks

pööras, ministeeriumi töötajate tööd. Selles kontekstis on maakohtu viide ministeeriumi

makstud töötasule mõistetav osutusena, et omastatul on rahaline väärtus.

Tunnistada tuleb, et maakohtu otsuses ei ole õieti käsitletud seda, kas õigus, mille enda kasuks

pööramist M. Repsile ette heidetakse, on üldse õigus, mida saaks omastada. Ka pole

maakohus selgelt välja toonud, miks saab M. Repsi tegu pidada õiguse enda kasuks

pööramiseks. See ei ole aga puudus, mis iseenesest tooks kaasa vaidlustatud kohtuotsuse

tühistamise (RKKKo 3-1-1-14-14, p 695 jj). Kõrgema astme kohtul on õigus vaidlustatud

otsuse põhjendusi kohendada ja täiendada.

Ringkonnakohtu hinnangul on õigus nõuda töö tegemist õigus, mida on võimalik omastada.

Nagu eespool öeldud, on vara TsÜS § 66 kohaselt rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste

kogum. Seega kuulub vara hulka iga rahaliselt hinnatav õigus ehk õiguslikult tunnustatav voli

mingil viisil toimida. Ka KarS § 201 lg 1 ei sea piiranguid omastatava vara olemusele. Seega

saab omastada mis tahes õigust, kui sellel on rahaline väärtus.

Selleks, et mingit õigust saaks omastada, peaks see õigus olemas olema. Süüdistuse kohaselt

omastas M. Reps Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva õiguse. Seega on süüdistusest

tulenevalt küsimus, kas Haridus- ja Teadusministeeriumile kuulus õigus nõuda UKlt, KTlt,

PElt, MTlt, LIlt ja MJlt töö tegemist. Vastus sellele küsimusele on jah. Tegemist oli Haridus-

ja Teadusministeeriumi töötajatega ning töösuhe annab töölepingu seaduse § 1 lg 1 kohaselt

tööandjale õiguse nõuda töötajalt töö tegemist.

Kuna tööandjal omakorda kohustus maksta töötajale tasu, on tehtaval tööl ja seega ka õigusel

nõuda töö tegemist rahaline väärtus. Niisiis on süüdistuses nimetatud õigus vastavalt

TsÜS §-le 66 vara hulka kuuluv õigus.

Kuna eespool nimetatud isikutel oli töösuhe Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kuulusid

töösuhtest tulenevad õigused ministeeriumile, mitte M. Repsile, ja olid seega KarS § 201 lg 1

tähenduses M. Repsi jaoks võõrad. See-eest oli nendest töösuhetest tulenev õigus nõuda töö

tegemist usaldatud M. Repsile – töölepingute kohaselt olid töötajad kohustatud täitma lisaks

kokkulepitud tööülesannetele ka muid tööandja seaduslikke korraldusi (nõunike lepingus on

juttu konkreetselt ministri antud ühekordsetest ülesannetest) (kd I; tl. 9, 32; kd II, tl. 25, 45,

59, 64) ning ametijuhendite kohaselt oli ministril õigus anda teenistusalaseid korraldusi (kd I;

tl. 11, 35; kd II; tl. 11, 17).

Eri töötajate ütlustest tuleneb, et nad täitsid M. Repsi antud lastega tegelemise või muid

korraldusi just põhjusel, et M. Reps andis need korraldused ministrina ja nemad olid

ministeeriumi töötajad. Nt MT selgitas ministri korralduste täitmist muu hulgas sõnadega „kui

mulle mingisuguseid tööülesandeid või asju antakse, ma olen tavaliselt kõik ära teinud, nii ka

seekord“ (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 24). LL selgitas, et lastega tegelemise

kohta ei olnud konkreetset kokkulepet, vaid see kujunes töökorralduse käigus (10. juuni 2022

kohtuistungi protokolli lk 16). MJ andis ütlusi, et ta võttis saadud korraldusi kui ülesannet.

Täpsustavale küsimusele, kas kui tööülesannet, vastas ta: „Lihtsalt ülesannet aga selles suhtes

jah, et tema oli ikkagi minu ülemus ja ma võtsin seda, kui midagi, mida ma pean tegema“ (27.

mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 7). PE ütluste kohaselt küsiti talt juba töövestlusel, kas tal

on midagi selle vastu, kui peab lapsi sõidutama. Ta mõistis tööjuhendis märgitud ministri

abistamise ülesannet nii, et see hõlmab ka laste kooli viimist. (23. augusti 2022 kohtuistungi

protokolli lk 3) Seega võtsid M. Repsilt korraldusi saanud töötajad saadud korraldusi

töökohustustena, mida nad täitsid põhjusel, et neil oli töösuhe ministeeriumiga.

7.5

Omastamine seisneb isikule usaldatud vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku

kasuks pööramises. Õiguse enda kasuks pööramine seisneb teos, millega muudetakse see

faktiliselt endale kuuluvaks. Juhul, kui isik, kellel on tööandja nimel õigus anda töötajatele

korraldusi töö tegemiseks, annab töötajatele korraldusi teha tööd enda isiklikes huvides,

kasutab ta õigust tööülesandeid anda enda isikliku õigusena, mitte õigusena, mille andmise

õigus on tal kui tööandja esindajal. Seejuures tuleb siiski täpsustada, et eristada tuleb lihtsalt

töökaaslaselt abi palumist – mis on töökaaslaste vahelise suhtluse normaalne osa – ja

töökaaslastele (alluvatele) töökorralduste andmise õiguse enda kasuks pööramist. Nõuab ju

omastamist puudutav väljakujunenud kohtupraktika, et omastamistegu peab olema

omastamistahet manifesteeriv. Kohtukolleegium leiab, et kriteeriumiks on see, kas soov saada

abi on – ka alluvale – väljendatud nii, et on aru saada, et see on juhuslik ja konkreetsest

olukorrast tingitud palve, mille täitmine on vabatahtlik, või on selle puhul midagi sellist, mis

näitab, et sooviavalduse esitaja lähtub oma õigusest korraldusi anda ja eeldab, et

sooviavaldust võetakse täitmiseks kohustuslikuna. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel

juhul tegemist just viimasega. Sellele viitab kohtukolleegiumi hinnangul eeskätt tõik, et antud

ülesanded väljusid ilmselgelt tavapärase abivalmiduse piiridest. Seda näitab nii kohustuste

ulatus (nii ajaline ulatus kui ka sagedus ning see, et kohustustega oli hõlmatud mitu töötajat)

kui ka iseloom (osa ülesandeid olid nii sagedased, et neid võib nimetada rutiinseteks (nt laste

trenni viimine), osa ülesanded olid niivõrd töömahukad, et nendele tuli ohverdada oma vaba

aega ning paluda abi lähedasteltki). Seda, et neist oli sisuliselt saanud töökorralduse osa,

näitab seegi, et töötajad koordineerisid omavahel kohustuste täitmist. Kui vaadata ka sms-e ja

e-kirju, millega korraldusi jagati, siis neist vaid osa on sõnastatud palvena, osadest kumab

selgelt läbi see, et neid võetakse kui välja kujunenud tavapärase töökorralduse osa – nende

ülesannete täitmine kuulus süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajate töö juurde. Sellest

tulenevalt leiab kohtukolleegium, et andes süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajatele

korraldusi teha tööd mitte ministeeriumi, vaid tema enda huvides, pööras M. Reps enda

kasuks ministeeriumile kui süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajate tööandjale kuuluva

õiguse nõuda töötajatelt töö tegemist, nagu süüdistuses leitud.

7.6

Selleks, et tegemist oleks omastamisega, peab vara enda kasuks pööramine olema

ebaseaduslik. Ringkonnakohtu istungil väljendasid kaitsjad seisukohta, et töötajatel lastega

tegeleda laskmine ei olnud õigusvastane, sest soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lg 1 p-st

3 tulenevalt on tööandjal kohustus tõhustada töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures

töötajate vajadusi. Kohtukolleegium seda seisukohta ei jaga. See, et tööandja peab

soodustama töö- ja pereelu ühitamist, tähendab seda, et tööandja peab võimaluste piires ja töö

iseloomu arvesse võttes võimaldama töötajal korraldada oma tööd pereelu vajadusi

arvestavalt (nt tähendab see lühendatud tööaja või eri tööaegade või nt kaugtöö võimaldamist

– vt K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk

110). Kindlasti ei tähenda aga kohustus tõhustada töö- ja pereelu ühitamist, et tööandja peaks

osaliselt võtma üle töötaja pereelu korraldamise.

Kaitsjate väitel ei olnud M. Repsi tegu ebaseaduslik ka põhjusel, et ministeeriumi kantslerid

olid teadlikud sellest, et ministeeriumi töötajad ja ametnikud M. Repsi lastega tegelesid, ja

olid sellega nõus. Apellatsiooni kohaselt tähendas see kannatanu nõusolekut. Apellatsioonist

ei nähtu aga, et kantsleril oleks olnud ses osas õigus kannatanu nõusolekut anda. Tõenditest ei

nähtu, et see, milliseid tööülesandeid minister alluvatele annab, oleks allunud kantsleri

järelevalvele. M. Repsil lasus aga ministrina, st ministeeriumi juhina VVS § 49 lg 1 p-st 1 ja

lg-st 4 tulenevalt endal kohustus lähtuda talle usaldatud õiguse kasutamisel Haridus- ja

Teadusministeeriumi huvidest. Sellest tulenevalt ei saanud M. Reps olla ka ekslikult

arvamusel, et talle on selliste tööülesannete andmiseks ministeeriumi nõusolek.

7.7

Apellatsiooni kohaselt oleks maakohus pidanud ära näitama ka selle, et Haridus- ja

Teadusministeerium jäi M. Repsi tegevuse tulemusel omakorda mingist varast ilma.

Tõepoolest, kui varem valitses kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-92-13, p 16. 3-1-1-23-14, p 19)

ja õiguskirjanduses (J. Sootak: § 201, komm. 10.3. – J. Sootak, P. Pikamäe (koost.).

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a., Tallinn 2015) seisukoht, et kuna kahju

ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element, ei pea vara enda kasuks pööramine tooma endaga

kaasa varalist kahju vara omanikule, siis 28. juunil 2024 kriminaalasjas nr 1-20-3101 tehtud

otsuses leidis Riigikohus, et erinevalt vallasasjadest tuleb muu vara puhul üldjuhul tuvastada,

et kannatanu vara väärtus on teo tagajärjel vähenenud. Omastamisega ei pruugi olla tegemist,

kui võõra vara käsutamise tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab

täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi

suureneb.

Maakohus ei ole tekitatud kahju küsimust selgelt välja toonud ja käsitlenud. Kui aga vaadata

maakohtu argumentatsiooni, mis puudutab küsimust, kas M. Reps pööras enda kasuks vara

enam kui 200 euro ulatuses, siis räägib argumentatsioon ringkonnakohtu hinnangul eeskätt

just ministeeriumile tekitatud kahjust. Kohus on toonud välja selle, kui palju maksis

ministeerium UKle, PEle, KTle, MTle, LIle ja MJle palka. Samuti tõdes maakohus, et

ministeerium maksis neile tulemustasusid nii heade tulemuste kui lisaülesannete täitmise eest.

Kohus leidis, et „seega HTM maksis nimetatud töötajate töö- ja tulemustasusid, kuid osa

tööajast kulus süsteemselt Mailis Repsilt saadud tööülesannetega mitte seotud korralduste

täitmisele“. Sellest tegi kohus järelduse, et korraldades ministeeriumi vara arvelt

ministeeriumi huvidega vastuolus olevate avaliku võimu teostamisega mitte seonduvate

isiklike kulutuste rahastamise, pööras M. Reps talle usaldatud vara enda kasuks enam kui 200

euro ulatuses. Kohtukolleegium nendib, et varaline võit, mille M. Reps ministeeriumi

töötajatele isiklikes huvides tööülesannete andmisest sai, tuleneb sellest, et ülesannete täitjate

palgakulu jäi ministeeriumi kanda. Samas tuleb tõdeda, et enda kasuks pööratud õiguse

varaline väärtus M. Repsi ja ministeeriumi jaoks ei pruugi kattuda. M. Repsi jaoks väljendub

selle õiguse varaline väärtus selles, kui palju ta hoidis kokku selle arvelt, et ei pidanu ise

palkama autojuhti, kes lapsi sõidutaks ja (veel ühte või lausa mitut) lapsehoidjat ja

koduõpetajat. St tema jaoks sõltub omandatud õiguse väärtus selliste teenuste üldisest hinnast.

See hind ei pruugi kattuda ministeeriumi töötajatele makstud töötasu suurusega (millele

lisanduvad pealegi tööjõumaksud). ÜN 6. septembril 2022 antud ütluste kohaselt sai tema

laste hoidmise eest 2020. aastal netotasu 1000 eurot kuus (mis tähendab, et brutokulu oli

suurem), samas kui M. Repsilt erahuvides antud ülesandeid saanud ministeeriumi töötajate

brutopalk jäi umbkaudu 1200–2500 euro vahele. Eelnev ei muuda valeks maakohtu tõdemust,

et M. Reps pööras enda kasuks vara enam kui 200 euro väärtuses, s.o ulatuses, mille puhul on

omastamine kuritegu. Isegi, kui lähtuda sellest, kui palju M. Reps ministeeriumi töötajatele

erahuvides tööülesandeid andes võitis, on ilmne, et see võit on selgelt üle 200 euro.

Arvestades eespool tuvastatud nõunike koormust M. Repsi lastega tegelemisel ka 2020. aasta

kevadel, võib öelda, et nende koormus oli vähemalt kohati võrreldav lapsehoidja koormusega.

ÜN töötasust lähtudes oli 2020. aastal kokkuhoid ühe täiendava lapsehoidja palkamata jätmise

pealt 1000 eurot kuus. Seega juba lapsehoidja tasu ühe kuu kokkuhoid ületab eespool

nimetatud 200-eurose piiri suurelt.

Seevastu ministeeriumile tekitatud kahju on seotud eespool loetletud töötajatele makstud

palga ja lisatasudega ning nendega seotud tööjõumaksudega. Ministeerium maksis töötajatele,

kel oli seega kohustus ministeeriumile tööd teha, palka ja lisatasusid, kuid ulatuses, milles

töötajad täitsid M. Repsi isiklikes huvides antud korraldusi, ministeerium makstud tasu eest

vastusooritust ei saanud. Seda ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber kaitsjate väide, et

ministeerium oleks pidanud maksma oma töötajatele palka sõltumata sellest, kas viimased

täitsid M. Repsi isiklikes huvides antud korraldusi, ning tõendatud ei ole, et mingid

ministeeriumi jaoks vajalikud tööülesanded oleksid jäänud M. Repsi erahuvides antud

ülesannete tõttu täitmata.

Kohtukolleegiumi hinnangul võib M. Repsile süüks pandavat tegu võrrelda olukorraga, kus

ministeeriumi palgale oleks võetud töötaja, kellele saanuks tööalaseid korraldusi anda vaid

minister ja kelle töökohustused oleks piirdunud M. Repsi erahuvides antud ülesannete

täitmisega (nt töötaja, kelle ülesanne olekski sõltumata ametinimetusest olnud tegeleda M.

Repsi lastega). Hoolimata sellest, et ka sellisel juhul saaks öelda, et ükski ministeeriumi antud

ülesanne täitmata ei jäänud, ei tohiks sellisel juhul olla kohtukolleegiumi meelest kahtlust, et

ministeeriumile on isikule makstud palga ja võimalike täiendavate maksete ning

tööjõumaksude ulatuses tekitatud kahju, sest ministeerium ise makstud tasu eest vastusooritust

ei saanud.

See, et praegusel juhul jagati erahuvides antud ülesannete täitmine ära mitme töötaja peale

ning töötajad täitsid ka muid ülesandeid, ei muuda fakti, et ministeerium maksis palka

muuhulgas ministri erahuvides antud ülesannete täitmise eest. Ülesannete jaotamine tõi kaasa

selle, et alusetult ei makstud ühe (või mitme) isiku kogu töötasu, vaid eri töötajate palkadest

ja/või lisatasudest mingi osa osutus – ministeeriumi seisukohalt – alusetult makstuks

(ministeeriumi seisukohalt on olukord võrdne sellega, kui tasu makstakse kellelegi, kes selle

eest mingit tööd ei tee). See, et erahuvides antud ülesanded jaotusid mitme isiku vahel ja

segunesid ministeeriumi jaoks tehtava töö ülesannetega, tähendab, et keeruline on tuvastada,

millises ulatuses maksti töötasu erahuvides antud ülesannete täitmise eest. Kohtukolleegium

ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et mingist kahjust ei saa rääkida, sest ministeeriumi

töötajatele oleks tulnud nagunii, ainuüksi ministeeriumi huvides tehtud töö eest palka maksta.

Isikut on põhjust tööle võtta ja tööl hoida juhul, kui talle on tööd anda. Isikule, kellele ei ole

pakkuda tööd täistööajale vastavas ulatuses, ei ole ka põhjust maksta täistöötasu, rääkimata

sellele lisaks täiendavate tööülesannete täitmise eest lisatasu maksmisest. Seega juhul, kui M.

Repsi erahuvides antud ülesanneteta poleks olnud töötajatele piisavat töökoormust pakkuda,

poleks olnud põhjust neile sellises ulatuses tasu maksta.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et täidetud on ka Riigikohtu praktikast

tulenev tingimus, et kannatanu, kelle õigus pöörati enda kasuks, ei saanud selle eest

vastusooritust, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud õiguse väärtuse. Ringkonnakohus

nendib, et kuivõrd juba UKle, KTle, MTle, LIle ja MJle määratud lisa- ja tulemustasud

ulatuvad mitmekümne tuhande euroni, on ilmne, et omastamise tulemusel tekitati

ministeeriumile kahju üle 200 euro. Tekitatud kahju suurust käsitleb ringkonnakohus lähemalt

otsuse tsiviilhagi puudutavas osas.

7.8

Kaitsjad on heitnud maakohtule ette sedagi, et kohus on subjektiivset külge käsitlenud

väga pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu käsitlus on üldsõnaline. Samas

tuleb märkida, et praegusel juhul on tahtlus objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt nii ilmne, et

seda on keeruline eraldi käsitleda. Eespool kirjeldatust nähtub, et M. Reps andis enda huvides

korraldusi talle vahetult alluvatele ministeeriumi töötajatele, st inimestele, kellele ta ka muidu

andis tööalaseid korraldusi. Nagu eespool märgitud, on ülesandeid antud selliselt, et neist on

näha, et neid võeti kui töökorralduse osa. Seega lähtus M. Reps neid ülesandeid andes sellest,

et tal on õigus anda neile töötajatele tööalaseid korraldusi. On aga ilmne, et M. Repsi lastega

tegelemine ja muud eespool käsitletud ülesanded ei olnud seotud ministeeriumi tööga, küll on

need ministri isiklikes huvides. M. Reps on ise allkirjastanud töölepinguid nõunikega, milles

on nende töökohustused kajastatud (nt KT tööleping: kd II; tl. 45–49). Ka oma maakohtus

antud ütlustes on M. Reps ise kirjeldanud, millised on nn poliitiliste nõunike ülesanded, ka

nende ütluste kohaselt ei kuulunud poliitiliste nõunike töökohustuste hulka ministri

erahuvides antud ülesannete täitmine (12. veebruari 2024 kohtuistungi protokoll).

Seega sai M. Reps aru, et andes ministeeriumi töötajatele justkui tööülesannetena ülesandeid,

mis olid tema enda isiklikes huvides, kasutab ta talle antud õigust töökorraldusi anda moel,

milleks see ei ole ette nähtud. Kokkuvõttes tähendab see, et M. Reps pööras õiguse nõuda

ministeeriumi töötajatelt töö tegemist tahtlikult enda kasuks.

7.9

Ringkonnakohus peab ilmselgelt põhjendamatuks ka kaitsjate seisukohta, et M. Reps

võis olla keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses. Kaitsjad ei too välja ühtegi õiguslikku

asjaolu, milles M. Reps oleks eksinud, samuti ei nähtu apellatsioonist, miks oli see väidetav

eksimus M. Repsi jaoks vältimatu. Kohtukolleegiumi hinnangul on üldteada, et töösuhe

tähendab töötaja kohustust teha tööd tööandjale, täites eeskätt eelnevalt kokku lepitud

tööülesandeid, mistõttu on õiguslik eksimus, rääkimata selle vältimatusest, välistatud.

7.10

Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse

muutmiseks ministeeriumi töötajatele erahuvides tööülesannete andmise osas.

8. Sünnipäeva tähistamine ministeeriumis

Maakohus leidis, et M. Reps pani omastamise toime ka sellega, et korraldas 13. jaanuaril

2020 ministeeriumis ministeeriumi vara arvel ürituse oma sünnipäeva tähistamiseks. Kaitsjad

vaidlevad apellatsioonis vastu kohtu seisukohale, et tegemist oli sünnipäeva tähistamisega.

Nad leiavad, et maakohus on liigset tähelepanu pöörand kutse sõnastusele ja jätnud

tähelepanuta ürituse tegeliku olemuse.

8.1

Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni argumendid ei lükka ümber maakohtu

seisukohta, et 13. jaanuaril 2020 üritus oli korraldatud M. Repsi sünnipäeva tähistamiseks.

Erinevalt kaitsjatest ja sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et kutse annab aimu

ürituse olemusest – kutsega informeeritakse kutsutavat sellest, mis üritusele teda kutsutakse.

13. jaanuari 2020 ürituse kutse tekst oli järgmine „Armsad ja austatud kolleegid ning

koostööpartnerid! Mul on uue aasta ja uue eluaasta vahel ainult kolmteist päeva. See nii

lühike aeg, et korraga saab tähistada mõlemat. Kui Sul on juhtumisi järgmisel esmaspäeval

16st 17ni tunnike vaba aega, siis oled oodatud HTM-i Tallinna esindusse, Tõnismägi 5a.

Sööme üheskonnas meie YYY ning XXX tublide õppurite valmistatud suppi!“ Samasuguse

tekstiga kutse oli saadetud ka Vabariigi Valitsuse liikmetele ja kõrgkoolide rektoritele,

erinevus oli kellaajas, mis oli vastavalt 17st 18ni. (kutsete tekstid: kd V; tl. 160) Niisiis oli

saadetud kutses oli selgelt öeldud, et kavas on tähistada M. Repsi uue eluaasta algust ehk

sünnipäeva – seda ei muuda ka asjaolu, et ühtlasi räägitakse aasta alguse tähistamisest.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, justkui näitaks ka kutse ettevalmistamist

kajastavad tõendid, et tegemist ei olnud kutsega M. Repsi sünnipäeva tähistama.

MT ja TK kirjavahetus annab aimu just sellest, et arutati, kuidas kutsuda inimesi M. Repsi

sünnipäevale. MT on 6. jaanuari 2020 hommikul kell 09.26 saatnud TKle e-kirja, milles on

info selle kohta, keda on kavas kutsuda, koos arvamusega, et võiks olla kolm erinevat kutset

eri kellaaegadeks. E-kirjas on ka esialgne ettepanek, mis võiks kirja tekst olla: „Tekst midagi

sellist: Kuna paljud teist on küsinud, siis igaks juhuks ütlen ära, et 13.jaanuaril kell

toimub…..“ Sellele on TK vastanud kell 10.25 ja pakkunud oma variandi kutse tekstist, millel

lõplik kutse põhineski. Selles kirjas on TK märkinud: „Avastasin just, et hoopis SINA oled

täna sünnipäevalaps – hästi palju õnne“ (kd V; tl. 159)

Tähelepanu väärib, et kuigi kaitsjate väide on, et tegemist oli just traditsioonilise aasta alguse

üritusega, ei ole esimeses kirjas juttu aasta alguse tähistamisest. Samas oleks loogiline, et

soovides kutsuda inimesi traditsioonilisele aasta alguse üritusele, viidatakse sellele juba kutse

algvariandis. See-eest räägitakse MT välja pakutud kutse esialgses tekstis sellest, et paljud on

küsinud midagi 13. jaanuari kohta ehk selle päeva kohta, mil M. Repsil oli sünnipäev,

kusjuures sel aastal n-ö pooljuubel. Niisiis kujutas MT välja pakutud esialgne versioon endast

üksnes sünnipäevakutset.

Sellele, et kirjavahetuse poolte jaoks oli arusaadav, et kutse mõte on kutsuda inimesi M. Repsi

sünnipäevale, viitab seegi, et vastuses MT kirjale pidas TK MTle sünnipäeva puhul õnne

soovides vajalikuks rõhutada, et nende kirjavahetuse päeval on hoopis MT sünnipäevalaps.

Eelnevale lisandub tõsiasi, et MT e-kirjadel, mille ta on saatnud ürituse toitlustamise

korraldamiseks, on teemaks märgitud „ministri sünnipäev 13.01“ (kd V; tl. 148–149, 153–

156), mitte aasta alguse vastuvõtt vms. ML vastus küsimusele, kuidas seda üritust

ministeeriumis nimetati, kinnitab, et ministeeriumis teatigi seda üritust ministri sünnipäevana:

„Ta koondnimetus oli ministri sünnipäev minu arust“. (27. aprilli 2022 kohtuistungi

protokolli lk 29)

Kohtukolleegium tõdeb, et mitme tunnistaja – ÜL, ÜE – ütluste kohaselt oli ka varasematel

aastatel korraldatud ministeeriumis aasta alguse üritust. Samas ei anna see veel alust

järelduseks, et 13. jaanuari 2020 üritus korraldati ministeeriumis aasta alguse tähistamise

traditsiooni tõttu.

Esiteks ei tulene tunnistajate ütlustest üheselt, et tegemist oleks olnud kindla traditsiooniga.

Kui ÜL väitis, et tegemist on ministeeriumis pika traditsiooniga (5. veebruari 2024

kohtuistungi protokolli lk 16), siis nt samuti pikka aega ministeeriumis töötanud RO aasta

alguse üritust traditsiooniliste ürituste seas välja ei toonud (26. jaanuari 2024 kohtuistungi

protokoll). Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektori ÜE sõnul oli praktika ses osas eri ministrite

ajal erinev (4. detsembri 2023 kohtuistungi protokolli lk 3). TK on küsimusele, kas aastal

2019, 2018, 2017 peeti ka selliseid aasta alguse puhul üritusi, vastanud, et ta mäletab ühte

korda, kui jõulupidu ei olnud ja tehti jaanuaris ministeeriumile Tartus üritus, kus arutati

teemasid ja mh sooviti head uut aastat ja siis oli meekonnatöö harjutus. (30. septembri 2022

kohtuistungi protokolli lk 19–20). Seega kolmeaastase ajavahemiku kohta mäletas TK ühte

sellist üritust. Kaitsjate viidatud HTM-i siseveebi 16. jaanuari 2019 e-kiri JLle (kd IX; tl. 23)

ja ML ütlused kinnitavad, et aasta alguse üritus toimus 2019. aasta jaanuaris. TK esitatud

ürituse kirjeldus viitab sellele, et ka tema mõtles just sama üritust. Nimelt rääkis TK, et

ürituse meeskonnatöö harjutus seisnes selles, et tuli „mingi liikluslinnak kokku panna või

midagi sellist“, HTM-i siseveebi kirjas ära toodud ürituse kavas on muu hulgas nimetatud

strateegia- ja meeskonnamängu „Träffik“. JL on ütlustes selgitanud, et 2019. aasta üritus oli

seotud sellega, et „peale väikest segadusaegu sai kantsler paika ja nö arutati tulevikuplaane

aga terve maja oli koos küll“. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, seostas ka MT 2019. aasta

jaanuaris toimunud üritust sellega, et uus kantsler pandi ametisse ja ürituse mõte oli uue

kantsleri tutvustamine (25. märtsi 2022 istungi protokolli lk 22).

Seda, et 13. jaanuaril 2020 toimunud üritust ei korraldatud traditsiooni jätkamiseks, näitab

ML kinnitus, et 2020. aasta üritus ei olnud eelmise aasta omaga analoogne ja see ei olnud

planeeritud traditsiooniliste ürituste seas, vaid „ta oli spontaanne“. (27. aprilli 2022 istungi

protokolli lk 28) Sellega on kooskõlas ka MT ütlused. Nii 21. kui ka 25. märtsil 2022 antud

ütluses rääkis MT, et mõtte, et võiks teha sellise ürituse, käis välja minister enne jõule. Niisiis

ei olnud tegemist mingi üritusega, mille korraldamine oleks olnud enesestmõistetav, vaid

minister avaldas eraldi soovi, et selline üritus korraldataks.

Iseenesest ei määra pelgalt traditsioon seda, kas tegemist oli aasta alguse üritusega.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et arvesse tuleb võtta ürituse sisu. Sellega seoses

tuleb aga tõdeda, et tõenditest ei nähtu selliseid 13. jaanuari 2020 üritust iseloomustavaid

asjaolusid, mis näitaks, et tegemist oli just ministeeriumi aasta alguse üritusega. Nii on UL,

kelle ütlustele apellatsioonis on tuginetud, selgitanud, et uue aasta alguses oli vaja üritust

selleks, et sai rääkida „uue aasta tööplaanidest ja asjadest“ (5. veebruari 2024 istungi

protokolli lk 18). Ka 2019. aasta alguse ürituse korraldamist põhjendas ML sellega, et sel sai

arutada tulevikuplaane. 13. jaanuari 2020 ürituse kutse TK välja pakutud sõnastuses oli

samuti viide uue aasta plaanide tegemisele, aga MT leidis, et „lause lõpp „teeme plaane

alanud aastaks“ paneb nad kõik siia jooksma“ ja see jäeti kutse lõplikust versioonist välja (kd

V; tl. 159–160). Ka ei nähtu tunnistajate ütlustest, et üritusel oleks juhtkond rääkinud alanud

aasta plaanidest. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, on eri tunnistajad (UK, LL, JL) andnud

ütlusi, et üritusel õnnitleti ministrit, pakuti suppi, suupisteid ja torti ning taustaks mängis

pillimees – seetõttu ei pea paika ka kaitsjate etteheide, nagu oleks maakohus jätnud ürituse

sisu täiesti tähelepanuta. Niisiis ei nähtu tõenditest, et 13. jaanuari 2020 üritus oleks oma sisu

poolest olnud tavapärane aasta alguse üritus.

Kaitsjate väitel oli ML, MT ja UL ütluste kohaselt vastuvõtu pearõhk uue maja tutvustamisel

ja uue alanud aasta avamisel. Ringkonnakohus tõdeb, et nii ML kui ka UL on maininud

ürituse ühe põhjusena seda, et kuigi kolimisüritus oli toimunud juba 2019. aasta novembris, ei

olnud kõik ministeeriumi töötajad ja partnerid veel uut maja näinud. Samas ei nähtu nende

ütlustest, et üritusel oleks maja tutvustamine olnud kuidagi korraldatud. MT, kes oli küll

ürituse päeval haige, andis ütlusi selle kohta, milline oli ürituse planeeritud kava. Tema sõnul

minister ütles, et ta lihtsalt vabalt inimestega tahab suhelda, alguses teeb mingisuguse väikese

kõne või tervituse ja siis suheldakse vabas õhkkonnas. Ühtlasi tuleb tema ütlustest välja, et

ürituse planeerimisel arvestati, et enamik Tartus töötavaid ministeeriumi ametnikke

Tallinnasse sõitma ei hakka, sest kõik ei oleks saali ära mahtunud. Tema sõnul „oli ette teada,

et Tartu inimesed, kes konkreetselt sel päeval Tallinnas ei pea mingil põhjusel olema, et neist

väga paljud Tallinnasse ei sõida“. (21. märtsi 2022 istungi protokolli lk 7) ML ütluste kohaselt

oli üritusel vaid öeldud, et kes tahab, sellel on võimalus majaga tutvuda (27. aprilli 2022

kohtuistungi protokolli lk 31). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kus maja

tutvustamine ei ole kuidagi korraldatud, vaid soovijatel on pelgalt võimalus majas ringi

vaadata, sugugi rääkida sellest, et ürituse põhirõhk oleks olnud maja tutvustamisel. Ka

kaitsjate viidatud tunnistajate endi ütlustest tuleb välja, et majaga tutvumine oli pigem

üritusega kaasnenud lisavõimalus. Kui MLle esitati küsimus ürituse olemuse kohta, ei

maininud ta üldse maja tutvustamist. Ta selgitas, et „tegu oli üritusega, mis oli suunatud HTM

töötajatele ja partneritele, kus saadi kokku, räägiti, tähistati ministri sünnipäeva“. See haakub

eespool kajastatud MT kirjeldusega sellest, millisena oli üritus planeeritud.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei nähtu tõenditest mingeid selliseid asjaolusid, mis näitaks, et

tegemist oli aasta alguse üritusega. Olukorras, kus korraldatud tegevus piirdus sellega, et

kohale tulnuile pakuti süüa ja taustaks mängis muusik, ning ka omavaheliseks suhtluseks ei

olnud antud ette mingit kindlat vormi ega teemasid, ei saa rääkida sellest, et tegemist oleks

olnud arusaadavalt aasta alguse üritusega, mitte samal päeval olnud M. Repsi sünnipäeva

tähistamisega.

Ringkonnakohus nõustub täielikult kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on elementaarne, et

sünnipäeval ja eriti juubelil soovitakse õnne ning ministri sünnipäeval tahavad seda teha ka

inimesed väljastpoolt ministeeriumi (apellatsiooni p 152 jj), aga see argument ei aita

ringkonnakohtu meelest kuidagi tuvastada, et tegemist poleks olnud sünnipäevaüritusega. Kui

ürituse n-ö ametlik osa piirdubki õnnesoovidega, nagu see eespool nimetatud tunnistajate

ütluste kohaselt oli, siis ongi tegemist sünnipäeva tähistamiseks korraldatud üritusega.

Kohtukolleegiumi hinnangul selgitab just kaitsjate välja toodud asjaolu, et sünnipäeva puhul

tahavad paljud inimesed ministrile õnne soovida, M. Repsi soovi, et selline üritus

korraldataks. Nimelt nähtub nt MT 21. märtsi 2022 ütlustest, et M. Repsil ei olnud tavaliselt

kombeks ministeeriumis sünnipäeva pidada. Samas oli 2020. aastal M. Repsil n-ö pooljuubel,

mistõttu võib eeldada, et neid, kes tahtnuks ministrile õnne soovida, oli tavapärasest

rohkemgi. Seda näitab ringkonnakohtu hinnangul ka MT TKle saadetud e-kirjas olev esialgse

kutse tekst, mille kohaselt alanuks teadaanne ürituse kohta sõnadega „kuna paljud teist on

küsinud“ (MT 21. märtsil 2022 antud ütluse kohaselt ütles M. Reps, milline see tekst peaks

olema, tema kooskõlastas selle ka kommunikatsiooniosakonna juhatajaga, seega peegeldab

just kutse esialgne variant ringkonnakohtu arusaama kohaselt ministri soovi). Kokkuvõttes

näitavad tõendid kohtukolleegiumi hinnangul, et ürituse korraldamiseks andis põhjust M.

Repsi arusaam, et talt oodatakse, et ta tähistaks oma sünnipäeva ja annaks võimaluse talle

õnne soovida.

8.2

Eelnevast hoolimata ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et M. Reps pööras üritust

korraldada ja ministeeriumil kinni maksta lastes ministeeriumi rahalised vahendid

ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus on sellest, et tegemist oli sünnipäeva tähistamiseks

korraldatud üritusega, järeldanud, et selle kulusid ei oleks tohtinud katta ministeeriumi

rahalistest vahenditest. Kohus tugines nii ministeeriumi ametnike ütlustele, et ministeeriumis

kehtis põhimõte, et enda sünnipäeva pidamise kulud katab inimene ise, kui ka ministeeriumi

finantsosakonna juhi MT ja haldusküsimuste asekantsleri PR hinnangule, et ministeeriumi

eelarvelisi vahendeid ei võigi kasutada töötajate sünnipäevade pidamiseks, sest tegemist on

eraelulise, mitte tööga seotud kuluga.

Ringkonnakohus nendib, et ministeeriumis valitsevast üldisest arusaamast, et sünnipäeva

tähistamise kulud on igaühe enda kanda, ei saa veel teha järeldust, et kulude jätmine

ministeeriumi kanda on õiguslikult lubamatu. Küll tuleb pöörata tähelepanu argumendile, et

ministeerium võib kanda ministeeriumi eesmärkide täitmiseks vajalikke kulusid. Sellega

seoses tuleb aga arvestada, et vastus küsimusele, kas mingi kulu on seotud ministeeriumi

eesmärkidega, ei ole ühene. Nii toonase kantsleri ML kui ka finantsosakonna juhi MT ütluste

(18. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 11) kohaselt oli ministeeriumi arengukulude realt

korraldada ka n-ö pehmemaid üritusi, mis ei ole rangelt tööalased; selliste ürituste

korraldamine oli osa töötajate motivatsioonipaketist. ML ütluste kohaselt oli ka ministri jaoks

eelarves ette nähtud arengukulude rida ja just ministri arengukulude arvelt ürituse kulu

kaetigi. Maakohus asus otsuses seisukohale, et „Mailis Repsi sünnipäeva pidamist ei saa

pidada motivatsiooni ürituseks“, kuid oma seisukohta maakohus põhjendanud ei ole.

Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi selle põhjal, et üritus korraldati M. Repsi

sünnipäeva puhul, ei saa välistada selle käsitamist motivatsiooniüritusena. Fakt on see, et

üritus oli suunatud ministeeriumi teenistujatele ja ministeeriumi haldusalas olevate asutuste

esindajatele (see on näha nt toimikus olevatest kutsetest). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt on

küsimuses, mida võib pidada motivatsiooniürituseks, avar tõlgendamisruum. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et iseenesest ei oleks lubatav motivatsiooniüritusena ministeeriumi

töötajatele ja ministeeriumi haldusala asutuste esindajatele ürituse korraldamine, mille raames

pakutakse kutsekoolides valmistatud roogi ja pakutakse inimestele võimalust vabas

õhkkonnas omavahel suhelda (st üritus toimub ministri vastuvõtu formaadis). Ka ei ole

kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kuidagi oleks olnud reguleeritud, millal või mille

puhul võib motivatsiooniüritusi korraldada. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada lubamatuks

seda, kui motivatsiooniüritus peetakse ministri sünnipäeval, ega isegi seda, kui selle

korraldamise ajendiks ongi ministri sünnipäev. See, et tegemist oli M. Repsi sünnipäeva

tähistamisega, ei tähenda kohtukolleegiumi arvates seda, et ainus isik, kelle huvides see üritus

toimub või kellele see kasu toob, oli M. Reps. Hüved, mida see üritus pakkus – pakutud

toidud, võimalus vabas õhustikus suhelda –, olid suunatud ka ürituse külalistele. Sellest

tulenevalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et 13. jaanuaril 2020 ministeeriumis

korraldatud üritust saab pidada motivatsiooniürituseks.

Kokkuvõttes võib olla eetiliselt küsitav, kui minister korraldab oma sünnipäeva puhul

ministeeriumis selle teenistujatele ja ministeeriumi koostööpartneritele vastuvõtu üldist tava

eirates ministeeriumi kulul, kuid juhul, kui peeti kinni eelarve tingimustest, on see

õiguspärane.

Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus märkima, et lisaks sellele, et täidetud pole omastamise

koosseisu tunnuseks oleva isikule usaldatud vara kasutamise õigusvastasuse tingimus, ei

ilmne maakohtu otsusest tegelikult ka seda, kas üldse oli tegemist isikule usaldatud varaga,

ega seda, milles seisnes tegu, millega M. Reps manifesteeris omastamistahet. Küsimus, kas

vara, mille arvel ürituse kulud kaeti, oli M. Repsile usaldatud, ei ole üheselt selge, sest nii

süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on välja toodud seegi, et ministeerium tasus arve pärast

seda, kui selle kinnitas kantsler ML. Ka ei ole maakohtu otsuses käsitletud seda, milles

seisnes tegu, millega M. Reps pööras vara enda kasuks, kui raha välja maksmise otsustas

kantsler.

Selle asemel, et kirjeldada tegu, millega M. Reps manifesteeris omastamistahet, on maakohtu

otsuses räägitud hoopis arve tasumise heaks kiitnud kantsleri eksitamisest, mis jätab mulje,

justkui oleks lähtutud kelmuse kuriteokoosseisust: „Seega loodi kulu kinnitama pidavale

isikule mulje kui ministeeriumi üritusest, mis on korraldatud ministeeriumi töötajate ja

allasutuste töötajate üritusena ning ML ei saanud aru sellest, et ürituse eesmärk on tegelikult

ministri sünnipäeva tähistamine, mida esitati kui ministeeriumi üritust laiemalt.“

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa olla tegemist ka kelmusega, sest puudub nii eksitamistegu

(kooskõlastusringile esitati arved selgitusega, mis kirjeldas tegelikult toimunud üritust:

„Ministri vastuvõtt. Meie majast 30 inimest. Kokku 150. Tasuda ministri realt.“) kui ka

kantsleri eksimus. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millel põhineb järeldus, et kantsler

kinnitas kulu, kuna oli eksitusse viidud ega saanud aru, et tegemist oli ministri sünnipäeva

tähistamisega. Kantsleri ütluste kohaselt oli ta ise üritusel kohal ja soovis ministrile

sünnipäeva puhul õnne, tema ütluste kohaselt valmistati üritust ka ette ministri sünnipäeva

nime all.

Eelnevalt tulenevalt tuleb M. Reps ministeeriumis sünnipäevaürituse ebaseaduslikult

ministeeriumi raha arvel korraldamise süüdistuses õigeks mõista.

KELMUSE SÜÜDISTUS

9. Ministeeriumil lapse reisikulude tasuda laskmine

Kaitsjad vaidlevad vastu M. Repsi süüditunnistamisele selles, et ta pani toime kelmuse, et

ministeerium tasuks tema Ameerika Ühendriikide lähetusel kaasas olnud lapse reisikulud.

Apellatsioonis ei ole vaidlustatud järgmisi maakohtu tuvastatud asjaolusid. Mailis Reps oli 5.

kuni 12. jaanuarini 2019 visiidil Ameerika Ühendriikides. Sellel lähedusel oli tal kaasas laps

CR. Lapse reisipiletite ja nende ümbervormistamise eest esitati eraldi arved. Need arved

edastati ministeeriumile, kui neid tähtaegselt ei tasutud, saatis reisibüroo (CWT)

ministeeriumile meeldetuletusi. 7. mail 2019 vormistas CWT arved ümber ja edastas need

ministeeriumile. Ümber tehtud arvetel on reisijaks märgitud vaid Reps, eesnime märkimata.

Haridus- ja Teadusministeerium tasus vastavad arved 28. mail 2019. Mõlema arve

kinnitusringil olid lõplik kinnitaja ML. ML kinnitas arved, lähtudes sellest, et need olid seotud

ministri USA-lähetuse reisiplaanide kallinemisega või muutumisega.

9.1

Apellatsiooni kohaselt põhineb süüdimõistev otsus tunnistaja LL ütlustel. Tegemist on

aga ebausaldusväärsete ütlustega. LL on ainus tunnistaja, kes on väitnud, et M. Reps oli

andnud käsu arved ministeeriumile ümber vormistada. Mitte ükski muu tunnistaja või

dokumentaalne tõend sellist M. Repsi käsku või korraldust ei kinnita.

Kohtukolleegium möönab, et on asjaolusid, mis annavad põhjust küsida, kas LL ütlused on

usaldusväärsed. On fakt, et LL on süüdistuses nimetatud arvetega seoses valetanud – ta lubas

reisibüroo (CWT) esindajale, et viib arved isiklikult M. Repsile, mida ta ei teinud, ning

kinnitas ministeeriumi rahandusosakonna finantsarvestuse eksperdile MMle, et tegemist ei ole

M. Repsi last puudutavate arvetega. Samuti tunnistas LL, et on neid arveid puudutavaid kirju

kustutanud.

Samas tuleb tõdeda, et olukorras, kus ta oli lasknud arved ümber teha (mida LL ei eita), kuigi

selleks ei olnud tema teada alust, pidigi LL oma tehtu kaitseks eitama, et tegemist oli M.

Repsi last puudutava arvega.

Sellega haakub ka kirjade kustutamine – LL selgitas seda ise asjaoluga, et tegemist oli tema

jaoks ebameeldiva teemaga. Ringkonnakohus peab seda väidet usutavaks. Reisibüroo saatis

meeldetuletusi mitme kuu jooksul, kohati üsnagi sageli, ning lõpuks oli kirjadest selgelt tunda

CWT esindaja rahulolematust. Ilmselgelt on lahendamata küsimuse regulaarne meelde

tuletamine ebameeldiv. Samas näitab seda, et tegemist oli LL jaoks mingil põhjusel

ebamugava teemaga, see, et ta vältis kuni 30. aprillini 2019 sellist lihtsat sammu asja edasi

suunamiseks, nagu arvete e-kirjaga edasi saatmine.

Kokkuvõttes on üks võimalikke selgitusi käitumisele, millele tuginedes peavad kaitsjad LL

ütlusi ebausaldusväärseks, see, et LL soovis varjata just süüdistuses kirjeldatud tegu (arve

muutmise palve esitamist). Seetõttu ei saa ringkonnakohtu meelest üksnes nende asjaolude

põhjal lugeda LL ütlusi ebausaldusväärseks. Määrav on see, kuivõrd haakuvad LL ütlused

teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei jaga kaitsjate seisukohta, et ühestki muust tõendist ei

nähtu selliseid asjaolusid, mida on kirjeldanud LL.

9.2

Kaitsjate väitel jättis LL saabunud arvetega ise õigeaegselt tegelemata ja on proovinud

Mailis Repsi ja tema nõunikke oma tegematajätmistes süüdistada, tunnistajate ütlused ja

muud tõendid (e-kirjad) lükkavad aga tema versiooni ümber. Ringkonnakohus seda seisukohta

ei jaga.

LL väitel oli ta korduvalt pöördunud esmalt MJ ja hiljem MT poole, et nood teavitaks

ministrit maksmata arvetest. Seejuures tegi ta seda esialgu suuliselt ja andis arved ministrile

edasi andmiseks väljaprinditult. Esitatud tõenditest nähtuvalt sai ta ise CWT-lt esimese e-kirja

tasumata arve kohta 7. veebruaril 2019 (kd IV; 68), millele järgnes mitme kuu jooksul veel

rida sarnaseid teateid, arved vormistati ümber 7. mail 2019.

Apellatsiooni kohaselt lükkavad MJ ütlused ümber väite, et LL teda maksmata arvetest

teavitas. Apellatsioonis on rõhutatud, et MJ ütluste kohaselt ei tegelenud tema arvetega. Seda

on MJ oma ütlustes tõesti kinnitanud (27. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 4). Samas tuleb

arvestada, et küsimus polnudki tavalises arvetega tegelemises – tegemist ei olnud

ministeeriumi arvetega, vaid ministrit puudutava spetsiifilise küsimusega. Seetõttu väärib

tähelepanu, et küsimustele selle kohta, kas ta tegeles konkreetsetelt USA-lähetust puudutavate

arvetega, on MJ vastanud, et ta ei mäleta, et ta oleks nendega tegelenud (27. mai 2022

kohtuistungi protokolli lk 5). Kuna MJ ütluste kohaselt tema ei mäleta, et ta oleks nende

arvetega tegelenud, ei aita tema ütlused ka tuvastada, kas LL pöördus ministri maksmata

arvete asjus tema poole, ning puuduvad tõendeid, mis lükkaks ümber LL ütlused selle kohta,

et ta andis arved MJle, et too need ministrile edasi annaks.

Eelneval on aga tähtsust üksnes niivõrd, et MJ ütluste põhjal ei saa tuvastada, et LL oleks

jätnud CWT teadetele esialgu reageerimata ning sellest tulenevalt ei anna vähemalt MJ

ütlused alust lugeda LL ütlusi ebausaldusväärseks.

LL ütluste kohaselt oli see, kes andis talle teada, et arved tuleks ümber teha, MT. Selle üle, et

LL MTt maksmata arvetest informeeris, vaidlust ei ole. Seda, et talle maksmata arvete kohta

teada anti, on tunnistanud oma ütlustes ka MT ise. Vaidlus on üksnes selles, millal ta sellest

teada sai. Nii prokuröri kui ka kaitsja küsimustele vastates ütles MT, et see võis olla veebruari

keskpaiku. Samas tuleb tema ütlustest välja, et tegemist oli pigem asjaoludest tuletatud

arvamusega kui tegeliku mälestusega. Maakohtu 21. märtsi 2022 istungi protokolli kohaselt

ütles MT sellest rääkides, millal ta tasumata arvetest teada sai: „Ma ei mäleta, kas neid

esimene kord päring tuli kuskil veebruaris või…“ (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk

11) 25. märtsi 2022 istungil küsitles MT tasumata arvetest teada saamise aja kohta kaitsja. Siis

selgitas MT seda, miks tema arvates võis see olla veebruaris, järgnevalt: „Ma ei tea aga see oli

päris tükk aega peale seda, kui see reis oli toimunud, see võis olla veebruaris millalgi, sellest

reisist oli päris pikka aega möödas.“ Vastuseks küsimusele, kas ta võis saada arvetest teada

hiljem, möönis MT, et see on võimalik. (25. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 29)

Kaitsjate versiooni järgi sai M. Reps info maksmata arvete kohta alles 2. mail 2019 (mis seab

kahtluse alla selle, et arved tehti ümber M. Repsi survel, sest muudetud arve saadeti

ministeeriumile juba 7. mail). See versioon põhineb asjaolul, et LL saatis arved, mille CWT

oli taaskord meeldetuletuseks saatnud, 30. aprillil 2019 meilitsi edasi MTle (kd IV; tl. 78) ja

MT omakorda 2. mail 2019 M. Repsile (kd V; tl. 92). Apellatsiooni kohaselt on MT

tunnistajana „loogiliselt selgitanud, et ta sai alles 02.05.2019 teada sellest, et C. Repsi arve on

tasumata“. Ütlustena, mida kaitsjad mõtlevad, on välja toodud järgmine lõik MT

ristküsitlemist kajastavast istungiprotokollist:

„Tunnistaja ei mäleta täpselt seda, mis vormis käis tema suhtlus LLga, ta ei mäleta ka täpselt

seda, millal see toimus, see võis olla veebruar aga see võis olla ka muu aeg tunnistaja ütluste

järgi ja ta ei mäleta ka seda, kas ta on suhelnud sellel teemal reisibürooga, sellest tulenevalt

sooviksin tunnistaja mälu värskendamiseks näidata tunnistajale kõigepealt 30.04.2019 a e-

kirjavahetust LL ja MT vahel, unikaalne nr 8705 kd 7 lk 78, mäletate seda kirjavahetust?

– Ei mäleta, ju ta siis nii oli, ma ütlesin, et ma ei mäleta kuda pidi need kirjad mulle jõudsid,

kas läbi reisibüroo või läbi L.

See on siis see kiri, millega teie saite teada nendest arvetest?

– Järelikult.

[…]

Mida te selle e-kirjaga tegite, kas te seda mäletate?

– Kui ma sain sellest teada, sain need arved, siis ma läksin nendega ministri juurde.

Kas te seda mäletate, millal te läksite nendega ministri juurde?

– Ei mäleta, tõenäoliselt esimesel võimalusel, mul ikkagi tavaliselt olid kõik asjad, mis tulid,

ma üritasin ükskõik, mis teemad, mis oli vaja ministrilt küsida, kui need olid tulnud, järgmine

variant, kui sain ministriga kokku, siis ma nendest ministriga rääkisin.

[…]

Kuna tunnistaja ei mäleta siis tunnistaja mälu värskendamiseks näidata tema 2 mai e-kirja

Mailis Repsile, lk 92-94 kd 8, saadetud neljapäeval 2 mail 2019 kell 8.49 hommikul, 2 mai ja

kohe tööpäeva alguses, teie tööpäev algab, mis kell?

– Ma tavaliselt tulin peale 8, kui lapsed läksid kooli, kuskil sellel ajal tulin majja.

See nüüd siis ongi tegelikult esimesel võimalusel?

– Jah, meili teel järelikult läks siis.“

Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, nagu oleks MT nendes ütlustes loogiliselt

selgitanud, millal ta tasumata arvetest teada sai. Ülal toodud vastustest ei ilmne, et MTl oleks

talle tutvuda antud kirjaga seotud asjaolud meenunud – esimese vastuse algul kinnitas ta seda

otsesõnu. Seega ei täitnud kirja tunnistajale näitamine tegelikult KrMS § 288 lg 9 p 3

eesmärki. Kuna tunnistaja vastustest nähtub, et e-kirja nägemisel tal sellega seotud

sündmustik ei meenunud, ei näita ka tunnistaja vastus kaitsja küsimusele, kas ta sai selle kirja

tulemusel maksmata arvetest teada, tema veendumust, et see nii oli. Vastus „Järelikult“

tähendab üksnes seda, et MT möönis, et kui muud tõendid nii näitavad, ju siis nii on. Seega

kinnitab ka kaitsjate esile toodu üksnes seda, et MT ei mäleta, millal ja kuidas ta tasumata

arvetest teada sai.

Samas peab ringkonnakohus tõdema, et nii muud tõendid kui ka MT ütlustes välja toodud

asjaolud viitavad sellele, et MT sai kõnealustest arvetest teada tõesti LL 30. aprilli 2022

kirjast. Sellele viitab kirja enda tekst. E-kirjas, millega LL saatis MTle edasi CWT arved, ei

ole viidatud varasemale omavahelisele suhtlusele nende arvete teemal ja kirjast ei jää muljet,

et LL eeldaks, et MT teab, mis arved LL talle edasi saadab. LL on pidanud vajalikuks

selgitada, mis arvetega tegemist on:

„Mulle helistati täna CWTst seoses USA arvetega, mis ministril väidetavalt CR kohta

on tasumata jäänud. Kas saaksid uurida? Meed arved on jõuluajast ja uuest aastast, tol

hetkel M tegeles nende teemadega. :(“

Teiseks on MT ise öelnud, et kui ta ministrile arvetest rääkis, siis sai ta vastuseks, et nende

arvete kohta pidavat olema mingi kokkulepe kantsleri ja nõuniku vahel, kes olid aga mõlemad

ministeeriumist lahkunud. Nõunikuks, keda MT mainis, oli MJ. MJ tööleping ministeeriumiga

lõppes nii tema enda ütluste (kohtutoimik II; tl. 86) kui ka toimikus oleva töölepingu lisa (kd

II; tl. 63) kohaselt 2019. a aprilli lõpus.

Ringkonnakohtu hinnangul sobib sellega, et MT sai arvetest teada LL 30. aprilli 2019 kirjast,

tõik, et CWT raamatupidaja MK ütluste kohaselt tuli ministeeriumilt soov arvete ümber

tegemiseks just aprilli lõpus – mai alguses (see viitab võimalusele, et just siis jõudis LLni

info, et minister tahab, et ministeerium arve ära maksaks).

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et MT poole pöördus LL ministri

tasumata arvete pärast 30. aprilli 2019. a e-kirjaga. Apellatsioonis on leitud, et kuna juba 7.

mail 2019 edastas reisibüroo LLle ringi tehtud arve, ei saa pidada arvete pärast toimunud

suhtlust pikaajaliseks. Apellatsiooni kohaselt lükkab see ümber maakohtu otsuses märgitu,

nagu kinnitaks MT ütlused LL väidet, et suhtlus reisibürooga kestis pikemat aega.

Ringkonnakohus seisukohta, nagu seaks eeltoodu kahtluse alla LL ütlused või lükkaks ümber

maakohtu järelduse, ei jaga.

Tõsi on see, et maakohus luges tuvastatuks, et suhtlus reisibürooga toimus pikemat aega. See

väide on aga ka põhjendatud – maksmata arvete teemal suhtles reisibüroo LLga mitme kuu

vältel. Esimene meeldetuletus tasumata arvete kohta pärineb 7. veebruarist 2019, muudetud

arved saadeti 7. mail 2019. See ei tähenda aga, et ka läbirääkimised arve muutmise teemal

oleks toimunud sama kaua. Kohtukolleegium ei täheldanud, et LL oleks oma ütlustes selle

kohta, kui kaua ta reisibürooga läbirääkimisi pidas, esitanud väiteid selle kohta, kui kaua

sellised läbirääkimised kestsid. Ta on andnud ütlusi, et ta suhtles sel teemal reisibürooga

telefonitsi mitu korda. Seda ei muuda võimatuks see, kui MT sai arvetest esimest korda teada

tema 30. aprilli 2019 e-kirja tulemusel. Ka sellisel juhul oli mitmeks telefonivestluseks

piisavalt aega. Seda, et sellised läbirääkimised toimusid, kinnitavad ka MK ütlused. Ta on

andnud ütlusi, et osa suhtlusest toimus telefoni teel, telefonivestlused olid aprilli lõpus – mai

alguses. Samuti selgitas ta, et vestluste sisu oli arvete ümber tegemine, sest minister neid

arveid ei tasu. MK ütluse kohaselt ütles tema, et teeb „need arved üks-ühele ministeeriumile

ümber“, siis ministeeriumi poolt öeldi, et selliseid arveid ei saa ministeerium tasuda, sest

reisija ei ole ministeeriumi töötaja. Jutuks oli arve sisus reisija nime muutmine. Sel teemal

suhtles LLga ka nende toonane tegevjuht EB. See oli vajalik seetõttu, et EB oli see, kes sai

anda nõusoleku arvete ümber tegemiseks. Seda, et ka EB LLga suhtles, kinnitab EB 6. mai

2019 e-kiri MKle, milles ta teatab, et ta rääkis LLga ja viimane soovib, et arved tehtaks

Haridus- ja Teadusministeeriumile (kd III; tl. 57).

Seega tuleb MK ütlustest välja, et ta ei olnud kohe valmis arvel andmeid soovitud kujul

muutma – tema oli valmis vaid tegema „arved üks-ühele ministeeriumile ümber“ ehk muutma

arvete adressaati. Arve muutmiseks oli vaja ettevõtte tegevjuhi nõusolekut ja kokkuleppeni

jõuti mitme telefonikõne tulemusel (LLga suhtles ka ettevõtte tegevjuht). MK ütlused, et tema

oli valmis vormistama ministeeriumile sama sisuga arved, tähendab ka seda, et kaitsjate

viidatud MK 2. mai 2019 e-kiri (kd IV; tl 187), milles ta ähvardab arved ministeeriumile

ümber vormistada, ei tähendanud reisibüroo initsiatiivi arveid muuta nii, et ministeerium

saaks need ära maksta.

Ka MT ütlused toetavad, mitte ei kummuta LL ütlusi reisibürooga peetud läbirääkimiste

kohta. LL ütluste kohaselt jõudis M. Repsi soov, et arved vormistataks ümber nii, et need

saaks tasuda ministeerium, temani MT vahendusel. Kaitsjate seisukohta, nagu oleks MT

lükanud LL ütlused ümber, kohtukolleegium ei jaga. Apellatsioonis peetakse LL ütlusi

kummutavateks järgmisi küsimusi ja neile antud vastuseid:

- Teie koos LLga palusite arved ümber teha?

- Ei, mina küll ei ole palunud neid ringi teha sedasi, mina ei ole ka reisibürooga sellel

teemal suhelnud, mina sain LLlt info, et need on ümber tehtud.

- Kas teie tegite, kas otse või LL kaudu reisibüroole ettepaneku muuta neid arveid, mis

nendes meilides on manustena?

- Ei.

Kohtukolleegium osutab, et mõlemas vastuses eitab MT seda, nagu tema oleks – kas eraldi

või koos LLga – avaldanud reisibüroole soovi, et arved tehtaks ümber. See-eest seda, et ta

vahendas LLle ministri neid arveid puudutavat seisukohta, MT eitanud pole. Ta kinnitas, et

suhtles nende arvete pärast nii LLga kui ka minister M. Repsiga. Muu hulgas selgitas MT: „…

mina ütlesin seda, mida ministrilt teada sain, ütlesin Lle … “ (kohtutoimik I; tl. 164). Tema

ütlustest tuleb ühtlasi välja, et tema arusaamise kohaselt soovis minister, et ministeerium

tasuks need arved. MT kohtus antud ütluste kohaselt minister seda küll otse välja ei öelnud,

kuid sellise järelduse tegi ta ministri käitumisest – kuigi ta tuletas neid arveid ministrile

korduvalt meelde, minister neid ära ei maksnud, vaid rääkis iga kord mingist ametist lahkunud

nõuniku ja kantsleri kokkuleppest ning viis lõpuks jutu mujale (kohtutoimik I; tl. 164).

Ringkonnakohtu hinnangul on kirjeldatud käitumist – arve maksmise asemel väitmist, et selle

kohta on mingi ministeeriumisisene kokkulepe – raske mõista teisiti kui seisukohana, et selle

arve tasumine on ministeeriumi asi. Seejuures ilmneb nii MT kui ka LL ütlustest, et nende

jaoks oli selge, et saadud arveid ministeeriumil alust tasuda ei ole – välislähetusele kaasa

võetud pereliikmete eest ei tasunud ministeerium ja seetõttu oli arvetel ka kliendiks Mailis

Reps, mitte ministeerium. Seda, et selline seisukoht oli põhjendatud, näitab ilmekalt asjaolu,

et ka ümber tehtud arve puhul küsis rahandusosakonna finantsarvestuse ekspert MM üle, ega

need ei ole arved M. Repsi lapse piletite eest (kd IV; tl. 192).

Seega, kui MT andis LLle edasi selle, et minister ei tasunud arvet, vaid räägib, et vastavalt

mingile ministeeriumisisesele kokkuleppele peaks selle tasuma ministeerium, tähendas see

sisuliselt sõnumit, et tuleb lasta ümber teha nii, et ministeerium saaks need tasuda.

See, et MT väitis ütlustes esialgu, et tuletas ministrile päris pika ajavahemiku jooksul

tasumata arveid meelde, hiljem möönis aga, et võis saada arvetest teada alles 30. aprilli 2019

kirjast, ei muuda olematuks MT ütlusi selle kohta, et ta suhtles ministriga suuliselt. Ta

selgitas, et kuigi ajavahemik 2. maist 7. maini võib tagantjärele tunduda väga lühike, see talle

nii ei tundunud, sest ta tegeles selle asjaga igapäevaselt (25. märtsi 2022 kohtuistungi

protokolli lk 32). Kuigi tegemist ei ole pika ajavahemikuga, on see aeg piisav, et selle jooksul

oleks olnud MTl võimalik korduvalt rääkida nii M. Repsiga kui LLga.

Apellatsioonis pole MT ütlusi kahtluse alla seatud. Vastupidi, neid ütlusi on nimetatud

tõendite seas, mida kaitsjad peavad usaldusväärseks (apellatsiooni p 26). Ka ringkonnakohus

ei näe alust pidada neid ütlusi ebausaldusväärseks. See, et kinnitust ei leidnud MT esialgne

väide, et ta tuletas M. Repsile tasumata arveid meelde pika aja jooksul, ei tähenda, et oleks

põhjust kahelda, kas ta mäletab ülejäänud asjaolusid õigesti. Küsimustele vastates tunnistas

MT ise, et ta täpselt ei mäleta, millal ta tasumata arvetest teada sai ja nendega tegelema

hakkas (nt alustas ta vastuseid küsimustele sõnadega „ma ei mäleta“). See-eest M. Repsi ja

LLga suhtlemise asjaolusid on ta kirjeldanud üsna detailselt. Samuti on ta kirjeldanud sellega

kaasnenud emotsioone – tema sõnul nad arutasid LLga omavahel, ei teadnud, mida ette võtta.

Võib pidada üldteadaolevaks seda, et sellised emotsioone tekitavad asjaolud jäävad paremini

meelde. Ka ei ole alust arvata, et MT süüstaks alusetult M. Repsi. Tema ütlused viitavad

pigem sellele, et ta on nii palju kui võimalik püüdnud end arvete ümber tegemisest

distantseerida – ta eitas seda, et M. Reps oleks sõnaselgelt nõudnud arvete ümber tegemist,

samuti eitas ta seda, et ta oleks otsesõnu öelnud LLle, et nii tuleks toimida. Kõiki neid

asjaolusid arvestades ei näe ringkonnakohus ühtki põhjust, miks pidanuks MT rääkima

ütlustes sellest, et minister rääkis arvete maksmise asemel mingist kantsleri ja nõuniku

vahelisest kokkuleppest, kui midagi sellist poleks päriselt toimunud.

Kokkuvõttes sobivad LL ütlused MTga suhtlemise osas MT ütlustega, reisibüroo töötajatega

suhtlemise osas aga MK ütlusega. Nende ütlused kogumis annavad alust järgmisteks

järeldusteks:

a) MTga suhtlemise tulemusel jõudis LLni info, et minister ei plaani arvet maksta, vaid

väidab, et mingi kokkuleppe kohaselt peaks seda tegema ministeerium;

b) samal perioodil toimus MK ja EBga suhtlus küsimuses, kas saab arvet teha ümber nii,

et ministeeriumit ei märgitaks lihtsalt adressaadiks, vaid arveid muudetaks nii, et

poleks aru saada, et need puudutavad CR.

9.2

Kaitsjad on apellatsioonis leidnud, et M. Reps ei ole andnud mingisuguseid korraldusi.

Isegi kui M. Reps andis MTle mõista, et tema neid arveid ei tasu, ei tekkinud MTl ega LLl

sellest kohustust nende arvetega tegeleda. Pelgalt nentimine, et arve on liiga suur, ei tähenda,

et isikul oleks soov panna toime kelmus või muu kuritegu selle arve mitte maksmiseks.

Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et MT ütluste kohaselt ei piirdunud M. Repsi

kommentaar sellega, et arve on suur, vaid M. Reps rääkis korduvalt sellest, et nende arvete

kohta olevat mingi endise kantsleri ja nõuniku kokkulepe. Sellisele kokkuleppele viitamine

tähendab märku andmist, et tegemist on ministeeriumi küsimusega – vastasel juhul poleks

ministeeriumi kantsleril ja nõunikul põhjust mingeid neid puudutavaid kokkuleppeid teha.

Arvestades, et kokkuleppest rääkis M. Reps just arvete kontekstis, oli ilmne, et viidatud

kokkulepe pidi puudutama just arve tasumist. Kuna M. Reps ka ammugi üle tähtaja olevaid

arveid tasuma ei kiirustanud, oli tema käitumine tervikuna selgelt mõistetav sooviavaldusena,

et ministeerium peaks arved tasuma. Seejuures oli ka ilmne, et selle küsimuse lahendamine

muutus nende probleemiks, kes kõnealuste arvetega tegelesid ja kellelt reisibüroo lahendust

ootas – seega MT ja LL probleemiks. Kuigi M. Reps andis mõista, et arved peaks tasuma

ministeerium, MTle, tegutses viimane ministri ja LL vahelise info vahendajana, mistõttu

suunaski M. Reps oma käitumisega arveid muutma LLt. MT ja LL kinnitasid oma ütlustes, et

ministeeriumil ei olnud alust M. Repsi lapse kulude kinni maksmiseks, mistõttu olukorras, kus

arvel oli välja toodud, et tegemist on CR reisikuludega, ei oleks ministeerium arvet tasunud.

Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsjatega, et M. Repsi öeldust või käitumisest ei

tulenenud MT ega LL kohustust nende arvetega tegeleda.

Eelnevast tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et soovides ise lapsega seotud

reisikulusid mitte tasuda, lasi M. Reps LLl leida lahenduse, kuidas teha arved ümber nii, et

arved saaks esitada Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes need ka tasuks. Kuna LLle oli

teada, et ministeerium lähedaste sõidukulusid ei kata, tähendas lahenduse leidmine just arvete

ümber teha laskmist, et arvetelt ei oleks näha, et need pole kulud, mida ministeerium kandma

ei peaks.

9.3

Apellatsioonis on heidetud ette, et kohus on mõistnud M. Repsi kelmuses süüdi, jättes

kelmuse subjektiivse koosseisu täiesti käsitlemata. Apellatsiooni kohaselt on kohus teinud

nelja kelmuse episoodi kohta teinud kõiki kelmuse episoode hõlmava üldise kokkuvõte, et

süüdistatav pidi mitmekordse ministrina olema kursis riigi vara valitsemise põhimõtetega ning

kohtule teadaolevalt on süüdistataval kõrgem juriidiline haridus. Sellele tuginedes leidis

kohus, et kõigi episoodide puhul saab jaatada vähemalt otsest tahtlust teo toimepanemiseks.

Kaitsjad osutavad, et kelmuse subjektiivne koosseis eeldab varalise kasu saamise osas

kavatsetust.

Ringkonnakohus nendib, et maakohus on tõepoolest otsuses teinud kõiki kelmusi hõlmava

kokkuvõtte subjektiivse külje kohta, öeldes ühtlasi, et M. Reps pani teod toime vähemalt

otsese tahtlusega (otsuse lk 47). See käsitlus pole ammendav ega näita ka kelmuse koosseisu

nõutavat tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei piirdu kelmuse subjektiivse külje käsitlus

maakohtu otsuses siiski kaitsjate viidatud kokkuvõttega. Kelmuse subjektiivset koosseisu

puudutavaid järeldusi on teinud maakohus ka arvete muutmise käsitluse juures.

Nii on maakohus näidanud ära, et M. Reps oli teadlik, et oma lapse lähetusele kaasa

võtmisega seotud kulud peab ta tasuma ise, tuues TV ütlustele ja CWT kirjale tuginedes välja,

et eelnevalt oli ta lapse reisikulud ise tasunud (otsuse lk 38–39).

Maakohtu otsuse leheküljel 35 on maakohus ühtlasi väljendanud seisukohta, et M. Reps lasi

LLl leida lahenduse, kuidas teha arved ümber nii, et need saaks esitada ministeeriumile,

soovides ise lapsega seotud reisikulusid mitte tasuda. Selles lauses on öelnud nii seda, et M.

Repsil oli varalise kasu saamise eesmärk, kui ka seda, et sel eesmärgil lasi ta LLl luua

ametnikule, kes pidi arvete tasumise heaks kiitma, mulje, mille kohta M. Reps ise teadis, et

see on vale. Maakohtu öeldu, et M. Repsi tegevuse taga oli soov lapsega seotud reisikulusid

mitte tasuda, ei tähenda midagi muud, kui et M. Repsi eesmärk oli saavutada see, et ta ei

peaks arveid tasuma ja saaks nii varalist kasu. Kuigi vahetult selle järelduse juures ei ole

kohus viidanud asjaoludele, millele see tugineb, on see kohtuotsuses eespool tuvastatuks

loetud asjaolude põhjal ringkonnakohtu hinnangul arusaadav – MT ütlustest tulenevalt

väljendas M. Reps nii tahtmatust ise arveid ära maksta (ta ei tasunud arveid, mida talle meelde

tuletati, ja leidis, et nõutav summa on suur) kui ka seisukohta, et ministeerium peaks need

tasuma (jutt kantsleri ja nõuniku kokkuleppest).

Olukorras, kus ministeeriumil ei olnud alust tasuda tema lapse reisikulusid, sai ministeerium

arve tasuda vaid juhul, kui arve heakskiitjale jäetakse mulje, et tegemist on lähetuse, seega

ministri enda kuluga. Seega, kui M. Reps andis mõista, et arved peaks tasuma ministeerium,

teades ise, et lapse reisikulud ei ole ministeeriumi poolt hüvitatavad, on põhjust järelduseks, et

ta suunas LLt esitama arve tasumist heaks kiitma pädevale isikule infot, mille kohta M. Reps

ise teadis, et see pole õige. Maakohtu otsuses öeldu, et „M. Reps lasi LLl leida lahenduse,

kuidas teha arved ümber“, tähendabki seda, et M. Reps esitas isikule, kes pidi arvete tasumise

heaks kiitma, LL vahendusel teadvalt valeinfot. Seega on maakohus, hoolimata sellest, et

subjektiivse külje põhjendused pole esitatud kõige õnnestunumalt, tegelikult tuvastanud nii

varalise kasu saamise eesmärgi, kui ka selle, et selle eesmärgi saavutamiseks lasi ta tahtlikult

esitada vara käsutamiseks pädevale isikule teavet, mille kohta ta ise teadis, et see ei pea paika.

Seega on maakohus tuvastanud kõik subjektiivse külje seisukohalt olulised asjaolud.

Eelnevast tulenevalt ei ole käsitletud osas alust maakohtu otsuse muutmiseks.

10. Kohvimasina endal kodus kasutamiseks soetada laskmine

Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei saanud M. Reps ministeeriumi kohvimasinat enda koju

kelmuse tulemusena.

Vaidlus puudub selles, et kohvimasin telliti ja see M. Repsi kodus oli. Eeskätt M. Repsi

ütlustele tuginedes väidavad kaitsjad aga, et süüdistuses nimetatud kohvimasina tellimise

põhjuseks oli otsus tellida ministeeriumile kolimisega seoses kümmekond uut kohvimasinat.

Ringkonnakohus nendib, et tõenditest nähtuvalt soetati ministeeriumile 2019. aasta jooksul

(aga ka 2018. a sügisel) uusi kohvimasinaid, kuid sama moodi näitavad tõendid, et

konkreetsetele tingimustele vastav kohvimasin soetati sel ajahetkel tulenevalt ministri soovist,

mis tähendab, et paika ei pea M. Repsi väide, nagu poleks tema kohvimasina soetamisse

sekkunud ega tahtnudki sekkuda.

10.1

Süüdistuses nimetatud kohvimasin telliti tõendite kohaselt teistest kohvimasinatest

eraldi. Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusest Politsei- ja Piirivalveameti nõudekirjale

ilmneb, et 2019. aastal soetati ministeeriumile kohvimasinaid põhiliselt aasta teises pooles:

Tallinnasse telliti neli masinat septembris 2019, Tartusse üks masin novembris ja üks

detsembris. Enne seda soetati Tallinnasse üks kohvimasin veebruaris 2019 ning – süüdistuses

nimetatud kohvimasin – mais 2019. (kd II; tl. 1–3) 2019. a veebruaris soetatud kohvimasinat

on seadme pakkuja J OÜ esindaja MM nimetanud 27. veebruari 2019 e-kirjas „Tallinnasse

lisaks saanud“ masinaks (kd III; tl. 95). 10. mai 2019 e-kirjas ministeeriumi haldusosakonna

juhile JLle viitab J OÜ esindaja MM 2018. a sügisel nii Tallinnasse kui Tartusse paigaldatud

kohvimasinatele (kd III; tl. 94). Seega oli veebruaris soetatud kohvimasin tellitud täiendavalt

2018. a sügisel saadud kohvimasinatele. Eelnev tähendab, et süüdistuses nimetatud

kohvimasin telliti umbes pool aastat pärast MM 10. mai 2019 e-kirjas mainitud kohvimasinaid

ja mitu kuud pärast juba lisaks tellitud kohvimasinat, ühtlasi aga mitu kuud enne seda, kui

Tallinna esindusse soetati mitu kohvimasinat korraga. Seejuures ilmneb eespool mainitud

Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusest menetleja päringule ja ML 6. mail 2022 antud

ütlustest, et kui hilisemad kohvimasinad soetati haldusosakonna kulurea arvel, nende

soetamine oli kolimisega seotud kulude sees, siis konkreetne kohvimasin soetati kantsleri

kuludest. ML selgitas seda sellega, et ilmselt ei olnud kolimisega seotud kulud veel n-ö

avanenud. Ringkonnakohtu hinnangul räägib juba see, et kohvimasin soetati ajaliselt teistest

eraldi, enne eesseisvat teise majja kolimist ning seejuures ei oodatud ära selleks ettenähtud

rahaliste vahendite vabanemist, vaid kasutati muud kulurida, vastu väitele, et konkreetse

kohvimasina soetamine oli kõigest osa suuremast kohvimasinate hankimisest. Seejuures

näitavad JL ütlused selle kohta, mis kohvimasinast pärast selle ministeeriumisse tagasi

toomist edasi sai, et sellele ei olnud seal kohta: mingi aja seisis kohvimasin laos; kui

Tõnismägi 5a maja soklikorrusele tehti nõupidamisruumid, paigutati see mõneks ajaks sinna,

sest sinna tellitud veeühendusega kohvimasina tarne viibis; kui Tõnismägi 5a õige masin

saabus, siis jäi see masin omakorda üle ja lõpuks viidi see Tartusse (4. märtsi 2022

kohtuistungi protokolli lk 6).

Seda, et kõnealuse kohvimasina soetamine ei olnud ette planeeritud, on kinnitanud masina

tellinud JL oma 4. märtsil 2022 antud ütlustes. Tema sõnul helistas talle ministri abi MT ja

ütles, et ministeeriumi juhtkonna tarbeks on vaja mingitele konkreetsetele kriteeriumidele

vastavat kohvimasinat. JL väitel uuris tema, milleks seda aparaati ikkagi vaja on, sest

Tallinnas olid masinad olemas. Talle selgitati, et on vaja masinat, mida saab vastavalt

vajadusele kohtumiste ja ürituste jaoks ümber tõsta. Sel põhjusel sai tellitud veeühenduseta

kohvimasin. Vastavalt MTlt saadud infole ta paigaldust ei tellinud, vaid palus lihtsalt masin

tarnida, seadme pidi vastu võtma MT.

Seda, et ministeeriumi Tallinna esinduses olid kohvimasinad olemas, kinnitas oma ütlustes ka

MT. Tema ütluste kohaselt oli Tallinna esinduses mitu kohvimasinat, üks neist asus ministri ja

kantsleri kabineti lähedal, kus oli vastuvõturuum; kohvimasin oli seal väikses kööginurgas

kraanikausi juures (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5).

JL kirjeldust, mis asjaoludel piima temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasin soetati,

toetab tema e-kirjavahetus ühelt poolt J OÜ esindajaga ja teistelt poolt MTga. Kõnealune

kirjavahetus näitab, et ministeeriumil tekkis 2019. a mais ootamatult soov hankida piima

temperatuuri reguleerimise võimalusega kohvimasin. Nimelt on JL saatnud 10. mail 2019 J

OÜ-le järelepärimise, kas neil on pakkuda kohvimasinat, millel saab muuta piima

temperatuuri. Küsimuse sõnastusest on näha, et JL on saanud ülesande selle kohta uurida:

„Küsin sellist asja, et pidi olema [kaldkirjas tekst on ringkonnakohtu rõhutus] mingi selline

kohvimasin, millel on võimalik piima temperatuuri muuta 1-10 skaalal vms. Hind vist mingi

2500 eurot. Oskad Sa öelda, mis mark see on ja on Sul sellist pakkuda?“ J OÜ esindaja vastas

sellele, et Jural on see võimalus koduseeria mudelitel Z6 ja Z8 ning profiseeria mudelil X8.

Viimase kohta selgitas J OÜ esindaja, et see on „sama, mis sai koos veeühenduse komplektiga

sügisel Tartusse ja Tallinnasse“. (kd III; tl. 94) JL saatis selle info edasi MTle, mis kinnitab

asjaolu, et küsimus piima temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasina kohta oli tulnud

MTlt.

Seda, et tema suhtles kohvimasina soetamise küsimuses JLga, on oma ütlustes tunnistanud ka

MT. Tema ütluste kohaselt oli sellise võimalusega kohvimasina saamiseks avaldanud soovi M.

Reps (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). Kaitsjad on seadnud kahtluse alla selle,

kuivõrd saab MT ütlustele tugineda, kuivõrd MT tunnistas, et ta täpselt ei mäleta. Sellega

seoses märgib ringkonnakohus, et MT on öelnud, et ta seda täpselt ei mäleta, ühe konkreetse

asjaolu kohta. Asjaoluks, mida ta ei mäletanud, oli see, kas konkreetselt andis ülesande uus

masin hankida minister või kantsler. Samas kinnitas ta, et uue masina ostmist soovis just

minister, kes soovis, et Tallinnas esinduses oleks kohvimasin, mis oleks ainult juhtkonna

kasutada – seda masinat, mis oli juhtkonna ruumide juures, võis kasutada igaüks. Ühtlasi

kinnitas MT, et ka see, et masinal oleks kindlad funktsioonid, soovis just minister. Tema

ütlustest ei nähtu midagi sellist, mis seaks kahtluse alla selle asjaolu mäletamise. MT ütlused

muudab ses osas usaldusväärseks see, et lisaks väitmisele, et tegemist oli ministri sooviga, on

MT ka selgitanud, millest see soov tingitud oli – minister pidas piima temperatuuri

reguleerimise võimalust oluliseks, sest jõi latet või cappuccino’t; teadmine, et on piima

temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasinad, tulenes sellest, et riigikantseleil olevat

olnud selline kohvimasin. Ringkonnakohus tõdeb, et MT selgitus, kust pärineb soov, et

kohvimasinal oleks piima temperatuuri seadistamise võimalus, haakub paremini JL päringuga

J OÜ-le kui M. Repsi selgitus, et selle mõtte aluseks oli guugeldades leitud info. JL kirjast

nähtub, et talle on väidetud, et olevat selliseid kohvimasinaid, kuid ta ei tea midagi täpsemat,

juhul, kui selline info oleks leitud guugeldades, oleks olnud võimalik anda JLle edasi info,

millistel masinatel on soovitud võimalus olemas.

Kui JL saatis MTle edasi MMlt saadud info selle kohta, millistel Jura kohvimasinatel on

piima temperatuuri reguleerimise võimalus, küsis ta ühtlasi MTlt, kas peaks Tallinna esinduse

esimesel ja teisel korrusel olevad masinad omavahel ära vahetama, st tõstma ministeeriumil

olemas oleva vastava võimekusega masina juhtkonna korrusele. Sellise küsimuse tõstatamine

kinnitab JL väidet, et ta avaldas kahtlust, kas uut kohvimasinat ikkagi on vaja, kuna Tallinna

esinduses on kohvimasinad olemas, ning näitab ühtlasi, et tegemist ei olnud üldise,

plaanipärase kohvimasina soetamisega.

MT vastusest tuleb välja, et ta veendus, et Tallinna esinduse teise korruse masinal on tõesti

piima temperatuuri muutmise võimalus. Sellest hoolimata palus ta küsida samasuguse

kohvimasina hinda. (kd V; tl. 109) JL tegigi seda kohe 10. mail ning esitas 13. mail 2019

tellimuse veeühenduseta masinale, andes ühtlasi teada, et masina paigaldamist ministeerium

ei soovi (kd III; tl. 94).

Eelnev näitab, et 2019. a mais esitas ministeeriumi haldusjuht J OÜ-le päringu just

konkreetsest funktsioonist lähtudes. Seda uuris ta MT palvel, kes omakorda vahendas ministri

soovi. Kui selgus, et ministeerium on alles hiljuti sellise funktsiooniga masina hankinud, tegi

haldusjuht ettepaneku juba olemasolev masin juhtkonna korrusele paigutada, kuid MT vastus

viitab sellele, et see ministrile ei sobinud – hoolimata sellest, et ministeeriumi Tallinna

esinduses oli piima temperatuuri reguleerimise võimalusega masin olemas, palus MT uurida

uue sellise masina hinda. Selle valguses ei ole veenev apellatsioonis viidatud M. Repsi

selgitus, et otsus kohvimasina soetamiseks oli ministeeriumil juba tehtud ja tema mõtles koos

MTga kohvimasina teemal lihtsalt põgusalt kaasa.

JL ettepanek tõsta kohvimasinad ümber osutab ringkonnakohtu hinnangul selgelt, et tegemist

ei olnud kohvimasina etteplaneeritud soetamisega ja otsest vajadust uue kohvimasina

soetamiseks sel hetkel ei olnud ning kohvimasina soetamisega lõppenud protsessi tingis n-ö

ülevalt poolt saabunud soov. Apellatsiooni argumendid seda järeldust ümber ei lükka.

Vastupidi: apellatsioonis on rõhutatud, et ML ja M. Repsi enda selgituste kohaselt oleks

kõnealune kohvimasin seoses ministeeriumi pooleli olnud kolimisega paigutatud uues majas –

vähemalt ajutiselt – ministri tagatuppa, kus see poleks sisuliselt kasutust leidnud. Seega ei

olnud ministeeriumi Tallinna esinduses otsest vajadust uue kohvimasina järele mitte ainult

selle tellimise ajal, vaid ette ei olnud näha sedagi, et selline vajadus tekiks kohe uude majja

kolimisel. Arvestades sedagi, et kohvimasinad pidid soetatama kolimiseks ette nähtud

haldusrahade eest, mida ei saanud veel kasutada, on raske näha, et ministeeriumil oleks olnud

vaja sel hetkel kohvimasin soetada, isegi kui oli olemas üldine kava uued kohvimasinad

muretseda.

Seda, et tegemist ei olnud vastavalt plaanile ministeeriumi juhtkonna ruumidesse soetatud

kohvimasinaga, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka see fakt ise, et kohvimasinat ei jäetud

juhtkonna ruumidesse, vaid M. Reps lasi selle viia oma koju. Ühtlasi selgitab see seda, miks

soetati uus kohvimasin, selle asemel, et paigutada ümber juba ministeeriumis olemas olnud

soovitud funktsiooniga kohvimasin. Nii MT kui ka UK ütluste kohaselt tuli käsk viia

kohvimasin ministri koju pea kohe pärast seda, kui kohvimasin ministeeriumisse toodi. MT

ütluste kohaselt viis UK kohvimasina M. Repsi koju mõni päev pärast seda, kui see oli

ministeeriumisse toodud (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 6), UK sõnul toimus see

suisa järgmisel päeval (8. aprilli 2022 kohtuistungi protokolli lk 17). See erinevus tunnistajate

ütlustes ei ole ringkonnakohtu hinnangul selline, mis ütlused ebausaldusväärseks muudaks –

see, et tunnistajate ütlused täielikult ei kattu, on tavaline. Fakt on, et mõlema tunnistaja ütluste

kohaselt tuli korraldus viia kohvimasin M. Repsi koju väga lühikest aega pärast kohvimasina

hankimist. Nende ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka JL ütlused, mille kohaselt sai tema

umbes nädal pärast seda, kui oli masina tellinud, UKlt teada, et viimane oli viinud masina

ministri koju (4. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). See, et M. Reps lasi kohvimasina,

mis oli tellitud tema soovil, pea kohe viia oma koju, näitab ringkonnakohtu hinnangul, et M.

Reps lasigi tellida kohvimasina arvestusega, et võtab selle endale koju. Selle kasuks räägivad

ka soetatud masina omadused – lisaks sellele, et sellel oli ministri soovitud piima

temperatuuri reguleerimise võimalus, oli tegemist veeühenduseta kohvimasinaga, tänu millele

ei olnud vaja paigaldust ja masinat oli võimalik ümber paigutada.

10.2

Kaitsjate väitel oli M. Repsil kodukontorisse kohvimasina soetamiseks kantsler ML

nõusolek. Kaitsjad tuginevad ML ütlustele, mille kohaselt toimus 2019. aasta kevadel tema ja

M. Repsi vahel jutuajamine, kus minister rääkis, et plaanib teha oma töökorralduses muutusi

ja töötada rohkem kodus; sellel vestlusel oli jutuks seegi, et kodukontorisse oleks vaja

kohvimasinat. Apellatsioonis on tsiteeritud ML vastust küsimusele „Kui see kohvimasin

soetati ja teie kooskõlastasite, et määratleda ringi õigsus oma kinnitusega, kas te teadsite,

kuhu see kohvimasin soetamise järgselt paigaldatakse?“, milles ta kinnitas: „Jah, ma teadsin,

et see läheb Mailis Repsi kodukontorisse.“

Maakohus kaitsjatega ei nõustunud, märkides, et ML sõnul oli sellest juttu lõõpimisi.

Apellatsioonis leiavad kaitsjad, et maakohus tugines lubamatult ML kohtueelses menetluses

antud ütlustele, mis avaldati – kaitsjate väitel olematu – vastuolu tuvastamiseks. Maakohtu

istungi protokolli kohaselt tuli lõõpimine ML ristküsitlemisel maakohtul jutuks tõepoolest

seoses sellega, et väidetava vastuolu tuvastamiseks avaldati ML kohtueelses menetluses antud

ütlused, mille kohaselt oli see, et M. Repsil võiks kohvimasina koju saada, mõeldud rohkem

lõõpimisena. Kohtueelses menetluses öeldu avaldati prokuröri taotlusel pärast seda, kui ML

oli prokuröri küsimusele, kas vestluses, mida ML oli varem ütlusi andes maininud, oli juttu

kohvimasina vajadusest, vastanud: „Jah, väga põgusalt.“

Õige on kaitsjate seisukoht, et sel alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustele

süüdistuse seisukohalt tähtsust omava asjaolu tuvastamisel tugineda ei või. See-eest pole

keelatud tugineda ütlustele, mida tunnistaja andis, kui talle esitati pärast kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist küsimusi vastuolu ja selle põhjuse välja selgitamiseks.

Nendes ei lükanud ML ümber hinnangut, et räägitu oli mõeldud pigem lõõpimisena. Kui talt

küsiti, kas tema arusaamise järgi tegid nad Mailis Repsiga kohvimasinast rääkides pigem

nalja, vastas ta: „Ega ka naljast võivad tõsised asjad välja tulla aga see kontekst oli selles, et

seal oli üks kohvimasin, mida ei kasutatud Tallinna juhtkonna poolt eriti ja Mailis Reps ütles,

et pigem kasutaks kohvimasinat kodus koos kodukontoriga aga see ei olnud jutt konkreetsest

masinast, siia-sinna viimisest.“ (6. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 6) Fraasist „ega ka

naljast võivad tõsised asjad välja tulla“ saab ringkonnakohus aru nii, et ML möönis, et sel

ajal, kui kohvimasinast ja kodukontorist juttu oli, ei olnud see tõsiselt mõeldud. Seega ei saa

nõustuda kaitsjatega, nagu põhinenuks maakohtu järeldus, et ML sõnul oli kohvimasina

kodukontorisse viimisest juttu lõõpimisi, ainult ML kohtueelses menetluses antud ütlusel.

Sellest hoolimata ei pea ringkonnakohus erinevalt maakohtust võimalikuks ML ütlustele

tugineda. Nimelt on ML andnud ristküsitluse raames omavahel niivõrd selges vastuolus

olevaid ütlusi, et nende alusel ei ole võimalik piisavalt kindlaid järeldusi teha.

Nagu eespool osundatud, vastas ML 6. mail 2022 ütlusi andes üheselt mõistetavalt, et ta

teadis, et soetatav kohvimasin läheb M. Repsi kodukontorisse. Järgnevalt selgitas ta, et see

teadmine pärines vestlusest M. Repsiga, milles M. Reps rääkis plaanist edaspidi rohkem

kodus tööd teha. Mõni aeg hiljem vastas ML küsimusele, kas sellel vestlusel oli juttu

kohvimasina vajadusest: „Jah, väga põgusalt.“ See oligi vastus, mis viis kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul näitab juba vastus, et

kohvimasinast oli juttu väga põgusalt, enda distantseerimist väitest, nagu oleks kohvimasina

M. Repsi koju soetamises selgelt kokku lepitud. Järgnevate vastustega tegi ML seda üha

enam. Kui MLl paluti selgitada vastuolu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluse vahel,

leidis ta, et vastuolu pole. Ta kordas, et kohvimasin tuli põgusalt jutuks, kuid neil ei olnud

mingist konkreetsest margist, mudelist või millestki muust juttu. Kui MLlt küsiti edasi, kas

tema arusaamise järgi tegid nad Mailis Repsiga kohvimasinast rääkides pigem nalja, vastas ta:

„Ega ka naljast võivad tõsised asjad välja tulla aga see kontekst oli selles, et seal oli üks

kohvimasin, mida ei kasutatud Tallinna juhtkonna poolt eriti ja Mailis Reps ütles, et pigem

kasutaks kohvimasinat kodus koos kodukontoriga aga see ei olnud jutt konkreetsest masinast,

siia-sinna viimisest.“ (6. mai 2022 protokolli lk 6) Lisaks sellele, et öelduga möönis ML, et

vähemalt tema ei võtnud seda, et ministeerium peaks andma ministrile koju kohvimasina

kodukontorisse, tõsiselt, väärib tähelepanu see, et ML selgituse kohaselt tuli kohvimasina

kodukontorisse viimine jutuks seoses sellega, et ministeeriumis oli juhtkonna kasutuses

kohvimasin, mida eriti ei kasutatud. See haakub omakorda ML 27. aprilli 2022 istungil antud

vastusega küsimusele, kas sel vestlusel, kus oli juttu, et M. Reps plaanib edaspidi rohkem

kodus töötada, avaldas M. Reps soovi saada kodukontori jaoks mingisugust tehnikat. ML

ütles: „Jah, seal rääkisime ainult sellest, et kuna seal oli see, kuna me olime välja kolimas

Tõnismägi 11 ruumidest kuhu siis tulid üle linna meie allasutused, siis seal oli kaks

kohvimasinat esimesel korrusel, üks oli nagu [protokolli kohaselt vastus lõppeb].“ Seega ka

sel korral ütles ML, et juttu oli ministeeriumis olemas olnud kohvimasina(te)st. Seega nende

ütluste kohaselt ei olnud juttu uue kohvimasina soetamisest M. Repsi kodukontori jaoks.

Niisiis jõudis ML kinnitusest, et ta oli teadlik sellest, et soetatav kohvimasin läheb ministri

kodukontorisse, väiteni, et kohvimasinast oli juttu põgusalt ja ebamääraselt ning sealt edasi

väiteni, et kodukontorisse viimise võimalusest räägiti seoses masinaga, mis ministeeriumis

kasutust ei leidnud. Märkimist väärib veel seegi, et enne kinnitamist, et ta teadis, et M. Repsi

kodukontori jaoks soetatakse kohvimasin, väitis ML 6. mail 2022 antud ütlustes, et tal puudub

selle kohvimasina soetamisega igasugune kokkupuude. Küsimused ja vastused olid järgnevad:

Kas te mäletate, kas teie olete selle kohvimasina soetamisega kuidagi kokku puutunud?

-

Otseselt selle masinaga nüüd mitte, minu arust.

Mida te mõtlete sellega?

-

Et ma oleks sellega kuidagi ise seotud olnud.

Te ei mäleta?

-

Ma ise küll ei mäleta, et ma sellega mingeid liigutusi oleks teinud.

Olukorras, kus tunnistaja ütlused pendeldavad ühest äärmusest (kinnitusest, et ta pole

kohvimasina soetamisega üldse seotud) teise (kinnituseni, et ta teadis, et kohvimasin

soetatakse M. Repsi kodukontori jaoks) ja siis mõnevõrra modifitseeritud kujul (juttu oli

ministeeriumil olemas olevast kohvimasinast ja sedagi vaid põgusalt ja ebamääraselt) tagasi,

tuleb tunnistaja ütlusi pidada ebausaldusväärseteks ja neile ei saa tugineda. Ka ükski teine

tõend ei kinnita seda, et kantsler ML oleks andnud heakskiidu kohvimasina soetamiseks, et

M. Reps saaks kasutada seda kodukontoris.

Seda ei kinnita isegi M. Repsi enda ütlused – M. Reps on küll öelnud, et kantsleriga oli

kohvimasinast juttu, aga temagi sõnul oli juttu naljatamisi, kusjuures M. Reps ei ole väitnud,

et ta soovis kohvimasinat koju seoses sooviga rohkem kodus tööd teha. M. Reps rääkis, et

naljatamisi öelduni, et kohvimasin võiks tal kodus olla, viis see, et kantsler näitas plaanil, et

uues majas paigutataks kohvimasin tagatuppa. Jutt läks selleni, et sinna ruumi keegi ei satuks,

tõenäoliselt käib tal kodus rohkem külalisi kui seal tagatoas. Edasi selgitas M. Reps: „…

sellest naljast keris see, et ohoh, et näed, et ministril käivad need töökoosolekud, et las ta siis

võtab seal kodus neid külalisi vastu.“ (23. veebruari 2024 protokolli lk 19) Ühtlasi väitis M.

Reps, et kohvimasina talle koju viimise korraldas kantsler tema teadmata: „…ühel päeval

läksin ma koju ja kohvimasin oli mulle koju toodud reaalselt sel hetkel, kui mind isegi kodus

ei olnud.“ Kui ta sellest kantsleriga rääkis, siis kantsler ütles, et ära muretse, küll siis toome

masina ministeeriumisse tagasi, kui soklikorrus valmis saab (samas, lk 20).

MT 21. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt rääkis tema kantsleriga sellest, et M. Reps käskis

masina tema koju viia pärast seda, kui masin oli M. Repsi koju viidud (protokolli lk 6). MT

ütluste kohaselt siis kantsleril mingeid vastuväiteid sellele, et masin oli ministri koju viidud, ei

olnud, kuid ringkonnakohus peab oluliseks fakti, et tegemist on sisuliselt juhtunu

aktsepteerimisega, mis ei näita seda, et kohvimasin olekski ostetud arvestusega, et seda läheb

ministril vaja kodukontoris.

Kohvimasina tellinud JL ja kohvimasina eest raha maksmise kinnitanud asekantsler IR on

mõlemad kinnitanud, et kantsler neile seda, et vastavalt ministri soovile soetatakse

kohvimasin ministrile kodus kasutamiseks, teada ei andnud, seda tunnistas ML oma ütlustes

ka ise.

IR kinnitas 23. mail 2022 antud ütlustes, et temaga keegi selle kohvimasina soetamise

asjaoludest ei rääkinud ja ta ei teadnud, et selle kohvimasinaga oleks mingid erikokkulepped.

JL 4. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt selgitati talle seda, miks uut kohvimasinat vaja on,

nii, et vaja on sellist masinat, mida saab sõltuvalt ürituse vajadusest ümber tõsta – nt, kui tuleb

mingi delegatsioon külla, saab masina panna esimese korruse saali, kui juhtkonnal on

väljasõit kuhugi, saab masina kaasa võtta. Seda, et kohvimasin viidi ministri koju, sai ta teada

umbes nädal hiljem UKlt, kes rääkis, et viis masina ministri koju (ringkonnakohtu hinnangul

ei ole siinkohal JL ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt keelatud, sest tõendatav

faktiline asjaolu ei ole siinkohal fakt, et UK masina ministri koju viis, vaid see, kuidas sai JL

teada, et masin viidi M. Repsi koju). Seda, et JL tegutses teadmises, et kohvimasinat

soovitakse ministeeriumi Tallinna esindusse juhtkonna ruumidesse, kinnitab tõsiasi, et kui

selgus, et soovitud funktsionaalsusega masin on ministeeriumi Tallinna esinduses olemas, ei

pidanud JL vajalikuks uue masina ostmist, vaid pakkus, et selle võiks paigutada hoone I

korrusele.

Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud see, et kantsler oleks andnud nõusoleku kohvimasina

soetamiseks M. Repsi kodukontorisse viimiseks. Ühtlasi tuleb rõhutada, et arve tasumist ei

kiitnud viimase kinnitajana heaks kantsler ML, vaid teda asendanud IR (seda, miks IR pidi

ML asendama, ei suutnud maakohtus ütlusi andes neist kumbki meenutada). Seega olukorras,

kui M. Reps soovis, et ministeerium soetaks kohvimasina talle koju, oli oluline see, kas sellest

oli teadlik isik, kes andis kulutuse tegemiseks lõpliku kinnituse, seega IR.

Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et kaitsjate apellatsioonis viidatud süüdistatava ja

tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Repsi kodukontoris tehtava töö iseloom oleks olnud

selline, et sellest tulenevalt oleks olnud põhjendatud kohvimasina sinna paigutamine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohvimasin ei ole kaugtöö jaoks vajalik töövahend

(töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 5 lg-st 1 tulenevalt saab töövahendiks pidada vaid

vahetult töö tegemiseks vajalikku vahendit). Kuivõrd kohvimasina soetamist põhjendati

muuhulgas sellega, et seda läheb vaja ministri külaliste teenindamiseks, siis olnuks selle

paigutamine ministri koju õigustatud juhul, kui minister oleks pidanud oma kodus

reeglipäraseid ja sagedasi tööalaseid kohtumisi, millel on vaja külalistele ka kohvi pakkuda.

M. Repsi enda ja apellatsioonis nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt käisid ministri juures

ministeeriumi töötajatest eeskätt tema nõunikud (kelle puhul on aga tuvastatud, et nad täitsid

suuresti ministri enda, mitte ministeeriumi antud ülesandeid), aga ka erakonnakaaslased.

Regulaarsete koosolekute pidamist aga tunnistajate ütlustest välja ei tule. Lisaks sellele on eri

tunnistajad, kelle sõnade kohaselt on nad käinud M. Repsi kodus tööd tegemas või temaga

seal kohtumas (MT, KT, KS, UL), kinnitanud, et nemad kohvi ei joo või et M. Reps kohvi ei

pakkunud. Seega ei nähtu antud ütlustest, et M. Repsil oleks olnud kodus peetud

töökohtumistest tulenevalt tekkinud vajadus kohvimasina järele.

10.3

Eelnev näitab, et M. Reps lasi ministeeriumil tellida tema soovidele vastava

kohvimasina olukorras, kus ministeeriumil kohvimasina järele vajadus puudus, koos

asjaoluga, et kohvimasin viidi pea kohe M. Repsi koju, et M. Repsi tegevus oli kantud soovist

saada sellisel moel kohvimasin isiklikuks koduseks kasutamiseks. Kaitsjate apellatsiooni

kohaselt pole põhjust, miks pidanuks M. Reps isiklikuks kasutamiseks kohvimasinat tahtma.

Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus on ignoreerinud fakti, et suur hulk

tunnistajaid kinnitas, et M. Reps kohvi ei joo. Ringkonnakohus möönab, et hulk tunnistajaid

on kinnitanud, et M. Reps jõi peamiselt teed ja nemad pole M. Repsi kohvi joomas näinud.

See, et valdavalt jõi M. Reps teed, ei muuda aga ebausaldusväärseks MT ütlusi, mille kohaselt

jõi M. Reps piimaga kohvi (latet või cappuccino’t). Seda väidet toetab tõik, et ka ÜN ütluste

kohaselt tegi M. Reps endale tal kodus olnud masinaga kohvi (6. septembri 2022 istungi

protokolli lk 3). Ühtlasi tuleb tõdeda, et küsimus, kas M. Reps ise kohvi jõi, on teisejärguline,

kui on muid asjaolusid, mis viitavad sellele, et ta pidas vajalikuks, et tal kohvimasin kodus on.

Mitu tunnistajat – ministri nõunikud KT, KA ja lapsehoidja ÜN, – on oma ütlustes kinnitanud,

et kohvimasin leidis M. Repsi kodus kasutust. KT ütluste kohaselt tegi M. Reps masinaga

väiksele lapsele kakaod (16. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 8). Ka ÜN ütluste

kohaselt armastasid osad lapsed kakaod ja selleks kasutas ta lastega masinat piimavahu

tegemiseks (6. septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 3). Ka KA ütluste kohaselt nägi ta

mõned korrad, kuidas lapsed kasutasid kohvimasinat sooja piima võtmiseks (8. septembri

2022 kohtuistungi protokolli lk 11). M. Repsi lapsi hoidnud ÜN ütluste kohaselt kasutas ta

kohvimasinat ka ise endale kohvi tegemiseks (neid väiteid kinnitas omakorda KA). See, et

kohvimasinat kasutati nii lastele kui ka lastehoidjale jookide tegemiseks, näitab seda, et

masinat võeti tavalise kodus olnud kohvimasinana.

Märkimist väärib veel see, et KA ütluse kohaselt oli M. Repsil ka enne kõnealust Jura

kohvimasinat kodus kohvimasin, mida KA kirjeldas kui mulksuvat kohvimasinat. See näitab,

et isegi kui M. Reps ei olnud eriti suur kohvijooja, pidas ta kodus kohvimasina olemasolu

vajalikuks. Pigem oli ministeeriumist toodud kohvimasin eelnevast just sobivam, kuna

võimaldas teha ka muid jooke. Tähelepanu väärib, et mitme tunnistaja ütluste kohaselt

kasutati masinat just sooja piima või piimavahu saamiseks – tõik, et piima soojendamise

võimalus oli oluline, selgitab, miks pidas M. Reps oluliseks piima temperatuuri reguleerimise

võimalust.

Lõpuks ei saa mööda minna M. Repsi enda ütlustest, mille kohaselt pidas ta pea kohe pärast

ametist tagasi astumist vajalikuks soetada endale uue Jura kohvimasina (23. veebruari 2024

kohtuistungi protokolli lk 18). Seegi näitab, et M. Repsi jaoks oli oluline, et tal selline

kohvimasin kodus olemas oleks.

10.4

Kaitsjad rõhutavad apellatsioonis, et kohvimasin soetati ministeeriumile soovi ja

teadmisega, et selle omanikuks saab ja jääb ministeerium. Nende hinnangul on maakohus

põhjendamatult järeldanud faktist, et kohvimasin viidi mõneks ajaks M. Repsi

kodukontorisse, et M. Reps soovis kohvimasinat hoopis enda isiklikku omandisse. Sellega

seoses tõdeb ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsuses öelnud, et kohvimasin läks M. Repsi

omandisse. Kohus räägib sellest, et kohvimasin läks M. Repsi isiklikku kasutusse. Ka

süüdistuses räägitakse sellest, et M. Reps saavutas kohvimasina soetamise tema isiklikuks

kasutamiseks. Seega oli varaliseks kasuks, mille M. Reps saavutas, õigus kohvimasinat tasuta

kasutada. Tegemist oli varalise kasuga, kuna sellega vältis M. Reps, kui ta soovis endale koju

sellist kohvimasinat, vajadust see endale osta või seda rentida. Eelnevast tulenevalt ei oma

tähtsust ka kaitsjate rõhutatud asjaolu, et masin oli võetud ministeeriumis arvele. See asjaolu

ei näita, et masina soetamise ajal oleks teatud, et kohvimasin soetatakse ministri koju

viimiseks. Märkida tuleb, et ametlikult ei olnud ministeeriumil veel pärast masina soetamistki

teavet, et see asub ministril kodus. JL ütluste kohaselt võeti kohvimasin arvele 2020. aastal,

sest eelnevalt ei olnud väikevarade arvele võtmise ja arvepidamise korda. Väidet, et

kohvimasin võeti arvele 2020. aastal, kinnitab Haridus- ja Teadusministeeriumi vastus

Politsei- ja Piirivalveameti nõudekirjale. Kuigi varasid inventeeriti, näitavad 2020. aastal

inventuuri läbiviimisel osalenud ministeeriumi finantsarvestuse eksperdi KP ütlused, et see

ministeeriumile konkreetse kohvimasina asukoha kohta tegelikku teavet ei andnud. KP

kinnitas, et tema sai sellest, et kohvimasin oli ministri kodus, teada meedia vahendusel,

inventuuri tegemise ajal ta seda ei teadnud (23.septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 6).

Kuna varalise kasu saamise eesmärk seisnes kohvimasina oma kasutusse, mitte omandisse

saamises, ei näita selle eesmärgi puudumist asjaolu, et kohvimasin toimetati lõpuks

ministeeriumisse tagasi. See, et kohvimasin oli viidud M. Repsi koju, näitab, et siis, kui tema

soovil kohvimasin soetati, oli tal oli eesmärk saada kohvimasin oma isiklikku kasutusse.

Ringkonnakohtu hinnangul oli ministri soov saada masin enda kasutusse määramata ajaks.

Seda ei lükka ümber asjaolu, et masin toimetati 2020. aastal ministeeriumisse tagasi.

Tagastamise asjaolud näitavad, et tegemist oli sunnitud sammuga. M. Repsi enda ütluste

kohaselt tagastas ta masina millalgi 2020. aasta septembri esimesel-teisel nädalal

(23.veebruari 2024 istungi protokolli lk 20), st tükk aega enne ametist tagasi astumist.

Seevastu PR, kes oli Haridus- ja Teadusministeeriumi planeerimise ja halduse asekantsler,

andis ütlusi, et tema sai sellest, et M. Repsi käes on ministeeriumi kohvimasin, üldse teada

2020. a novembris. Seejuures olid teada saamise põhjuseks M. Repsi kohta ilmunud artiklid ja

ministeeriumis tuli koridori peal jutuks, kas on veel mingeid probleemseid teemasid, mis

võivad meediale huvi pakkuda. Selle mõttevahetuse käigus leiti, et kohvimasin tuleb

ministeeriumisse tagasi tuua. (30. augusti 2022 istungi protokolli lk 4) Sellega haakuvad MT

ütlused, mille kohaselt avastas ta, et kohvimasin on toodud lattu, umbes siis, kui M. Reps

tagasi astus (seega 20. novembri paiku). Lähtudes sellest, et kohvimasin tagastati vargsi pärast

seda, kui M. Repsil oli tekkinud skandaal ministeeriumi töötajate ja ministeeriumi vara oma

huvides kasutamise pärast, ei näita fakt, et masin toimetati lõppkokkuvõttes ministeeriumisse,

seda, et kohvimasin olekski pidanud olema M. Repsi kodus vaid ajutiselt.

Tõik, et soetatud kohvimasin jäi ministeeriumi omandisse, ei tähenda, et ministeerium ei oleks

saanud kahju: ministeeriumi ametnikud soetasid kohvimasina arvates ekslikult, et seda on

vaja Tallinna esindusse juhtkonna kasutusse, kuigi selle järele tegelikult vajadus puudus ja

reaalselt ei oleks ministeeriumil ka tekkinud võimalust selle kasutamiseks, sest kohvimasin

paiknes M. Repsi kodus.

10.5

Kaitsjad leiavad apellatsioonis, et maakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes

petmistegu. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Maakohtu otsuse kohaselt seisnes

petmistegu selles, et M. Reps tekitas ministeeriumi ametnikele ebaõige ettekujutuse selle

kohta, milleks kohvimasinat vaja on, ning võttis kohvimasina hoopis isiklikku kasutusse.

Maakohtu otsusest tuleneb, et M. Reps eksitas MTt ja tema kaudu (ehk tema eksimust ära

kasutades) teisi ministeeriumi ametnikke, kuna MT oli see, kes andis korralduse kohvimasin

tellida edasi. M. Reps selgitas MTle, et kohvimasinat on vaja juhtkonnale kasutamiseks,

kusjuures masinat pidi kasutatama ministeeriumi ruumides. See võimaldas kajastada

kohvimasina soetamist õiguspärasele hüvitamisele kuuluva kuluna ning lõi kooskõlastusringil

ebaõige ettekujutuse kohvimasina kulu põhjendatusest.

Kohtukolleegium möönab, et maakohus ei ole eksitamise asjaolusid kuigi detailselt lahti

kirjutanud, kuid kohus on toonud välja põhilised asjaolud.

See, kuidas põhjendas minister vajadust uue kohvimasina soetamiseks, tuleneb MT ja JL

ütlustest. MT selgituse kohaselt oli ministri soov, et Tallinna esindusse ostetaks uus

kohvimasin, mis oleks ainult juhtkonna kasutada, sest seda kohvimasinat, mis oli

vastuvõtualas, võis kasutada igaüks, kes majas oli.

JL andis omakorda ütlusi, et sai MTlt info, et on vaja uut kohvimasinat ministeeriumi

juhtkonna tarbeks. Kui ta kahtles, miks seda masinat vaja on, selgitati, et on vaja külaliste

vastu võtmisel, sooviti, et masinat saaks vastavalt vajadusele ümber tõsta või kuhugi minnes

kaasagi võtta.

Kuigi MT andis edasi M. Repsilt ja JL omakorda MTlt kuuldut, ei välista KrMS § 66 lg 21

ringkonnakohtu hinnangul nendele ütlustele tuginemist. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole

reeglina tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud

teadlikuks teise isiku vahendusel. Praegusel juhul ei ole ütluste sisuks mitte mingisuguse M.

Repsilt kuuldud faktilise asjaolu edasi andmine, vaid see, kuidas ta MTle ja MT omakorda

JLle kohvimasina ostmise vajadust põhjendas, selliselt on nii MT kui ka JL ütluste sisuks need

asjaolud, mida nemad ise vahetult tajusid (olukord on analoogne nt kellegi ütlustega selle

kohta, kuidas teda ähvardati või solvati).

Mõlema tunnistaja ütlused kinnitavad, et korraldust uus kohvimasin hankida põhjendati

sellega, et ministeeriumi Tallinna esindusse on juhtkonnale külaliste vastuvõtuks jms jaoks

vaja eraldi kohvimasinat, millele ei oleks majasiseselt igaühel juurdepääsu. Ütlustest on näha,

et mõlemad tunnistajad said aru nii, et tegemist pidi olema ministeeriumi Tallinna esindusse

tuleva kohvimasinaga. Seda näitab seegi, et kohvimasin lasti toimetada ministeeriumi Tallinna

esindusse.

JL ütlustest ilmneb, et ta aktsepteeris selgitust, miks kohvimasinat vaja on, ja see viis

kohvimasina tellimiseni. Kulutuse kinnitanud IR ütlustest tuleneb omakorda, tema

kohvimasina soetamise asjaolusid ei teadnud ja lähtus sellest, et tegemist on rutiinse

küsimusega. Kombeks oli see, et kui on mingeid võimalikke murekohti, tuli neist teada anda.

Teda keegi ei informeerinud, et selle kohvimasina tellimisega võiks olla mingeid

probleemseid küsimusi. Tema selgituste kohaselt väiksemate igapäevaste asjade puhul ei

olnud ilma eelneva vihjeta või mureta põhjust hakata täiendavalt kontrollima või süvenema.

Seega ilmneb IR ütlustest, et kuna talle kohvimasina soetamise kohta mingit lisainfot ei antud,

lähtus ta eeldusest, et see on tavapärane ministeeriumi jaoks tehtav kulutus. Samas on ilmne,

et kohvimasina soetamisega seotud ministeeriumi ametnikud ei saanudki talle mingit lisainfot

edasi anda, sest neile oli selgitatud, et tegemist ongi ministeeriumi Tallinna esindusse

soetatava kohvimasinaga. Seega omas põhjendus, mille M. Reps oli esitanud MTle ja MT

omakorda JLle, lõppkokkuvõttes mõju ka IR otsustusele kulutus heaks kiita. Eelnev tähendab,

et IR tegi varakäsutuse, olles eksimuses, et tegemist on ministeeriumi jaoks ministeeriumisse

kohvimasina soetamiseks tehtava kulutusega, kuigi tegelikult oli tegemist kohvimasina

soetamisega M. Repsile tema koju. Kuna muretsetud kohvimasin ei läinud ministeeriumi

Tallinna esinduse juhtkonna ruumidesse, vaid jõudis hoopis M. Repsi koju, ei saanud tehtud

varakäsutuse tulemusel vastusooritust ministeerium, vaid hoopis M. Reps. Seetõttu sai

ministeerium tehtud varakäsutuse ulatuses kahju.

10.6

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et M. Repsi tegu täidab kelmuse

objektiivse koosseisu tunnused. Andes korralduse kohvimasin tellida, väitis M. Reps, et

soovib kohvimasinat juhtkonna kasutusse ministeeriumi Tallinna esindusse. See, et ta ei

lasknud saabunud masinat paigutada sinna, vaid viia selle hoopis oma koju, näitab, et

tegelikult oli korraldus tingitud soovist saada kohvimasin endale kodus kasutamiseks. Esitatud

väide, et juhtkonnale on vaja uut kohvimasinat ministeeriumi Tallinna esindusse, tõi kaasa

varakäsutuse. JL tellis kohvimasina, lähtudes talle antud infost, et tegemist on ministeeriumi

Tallinna esindusse mineva masinaga. Kohvimasina eest tasumise kinnitanud IR oli samuti

eksimuses selle suhtes, milleks kohvimasin soetatakse, seda aga põhjusel, et teda masina

soetamise asjaoludest ei informeeritud – seetõttu lähtus ta eeldusest, et masina soetamisega ei

ole seotud mingeid erandlikke asjaolusid, vaid tegemist on tavalise ministeeriumi jaoks

tehtava kulutusega. Kuna ministeerium tasus kohvimasina eest, mille järele tal puudus vajadus

ja millest ta ka esialgu sisuliselt ilma jäi, tegi ministeerium varakäsutuse, mille eest ta kohast

vastusooritust ei saanud, mistõttu sai ministeerium – varakäsutuse tegemise seisuga – kahju

kohvimasina väärtuse ulatuses.

10.7

Mis puutub kuriteokoosseisu subjektiivsesse külge, siis sellegi teo puhul ei ole

maakohus seda terviklikult käsitlenud ja eri kelmuste käsitluse lõpus olev tahtluse käsitluski

on pealiskaudne ja osalt asjakohatu. Seejuures on maakohtu kokkuvõte, et tegu on toime

pandud otsese tahtlusega, ekslik. Otsene tahtlus tuleb tuvastada tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse loomise puhul – tuleb tuvastada, et teo toimepanija teadis, et teisele isikule

esitatav väide ei pea paika. Lisaks sellele tuleb tuvastada kavatsetus varalise kasu saamise

suhtes – varalise kasu saamise eesmärk. Viimasega koos käib omakorda varalise kahju

tekitamine, mille puhul piisab ka kaudsest tahtlusest.

Maakohtu otsuses välja toodud asjaoludest tulenevalt on maakohus siiski sisuliselt tuvastanud

M. Repsi tahtluse selle kuriteokoosseisus nõutavates vormides.

Maakohus on toonud otsuses välja selle, et M. Repsil oli varalise kasu saamise eesmärk – ta

soovis endale kohvimasinat ministeeriumi kulul. Maakohtu otsusest tulevad välja ka asjaolud,

mis seda näitavad: M. Reps esitas tingimused, millele kohvimasin vastama peab, ja lasi

kohvimasina võimalikult kiiresti viia oma koju, kuhu see jäi kuni M. Repsi puhkenud

skandaali tõttu tagasi astumiseni.

Olukorras, kus üks isik saab enda kasutusse midagi teise isiku kulul, kes oma kulutuse eest

loodetud vastusooritust ei saa, on tavalise mõistliku inimese jaoks arusaadav, et ilma

vastusooritust saamata kulutuse teinud isik saab kahju. Seega on alust järeldada, et kui M.

Reps sooviski saada enda kasutusse kohvimasina nii, et tema enda asemel maksaks selle eest

ministeerium, mõistis ta, et tema teo tulemusel saab ministeerium kahju, tehes asja

soetamiseks rahalise kulutuse, ilma et tekiks võimalust võtta asi kasutusele selliselt, nagu oli

seda soetades arvestatud.

Maakohus on ära näidanud ka selle, et veenmaks ministeeriumi töötajaid kohvimasinat

soetama, esitas M. Reps neile teadvalt väiteid, mis ei pidanud paika. Ta väitis, et kohvimasinat

on vaja ministeeriumi Tallinna esindusse juhtkonna ruumidesse, kuid näitas oma tegevusega,

et tegelikult oli tal soov saada kohvimasin endale koju – ta ei lasknud seda ministeeriumis

kasutusele võtta, vaid andis korralduse see endale koju viia.

10.8

Eelnevast tulenevalt jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et M. Reps pani

ministeeriumil endale kohvimasinat soetada lastes ametiisikuna toime kelmuse (selle, et M.

Reps oli ametiisik, on maakohus tuvastanud ja seda vaidlustatud ei ole).

11. Sünnipäeva tähistamiseks ministeeriumi kulul õhtusöögi korraldamine restoranis

Mon Repos

Lisaks 13. jaanuaril 2020 ministeeriumis toimunud ministri vastuvõtule korraldas M. Reps

sama päeva õhtul restoranis Mon Repos õhtusöögi, kuhu olid kutsutud valitsusse, Riigikogu

keskerakonna fraktsiooni ja Tallinna linnavalitsusse või volikokku kuuluvad Eesti

Keskerakonna liikmed. Kutse tekstis kirjeldati üritust, millele kutsutakse, samade sõnadega,

nagu samal päeval ministeeriumis toimunud ürituse kutses; päevase ürituse kutsest erinev oli

pöördumine ja lisandunud oli info kingisoovi kohta:

„Armas sõber! Mul on uue aasta ja uue eluaasta alguse vahel ainult kolmteist päeva.

See on nii lühike aeg, et korraga saab tähistada mõlemat. Oled oodatud esmaspäeval

13. jaanuaril kell 19.00 restorani Mon Repos, Narva mnt 92. Parimate soovidega

Mailis PS Kingitus ei suurenda minu heameelt ja tänulikkust, et sa tuled. Soovi korral

võid panustada põrandakella fondi.“

Õhtusöögi kulu lasi M. Reps katta ministeeriumil. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud M.

Repsi tööalase üritusega, vaid tema sünnipäeva tähistamisega ja selle kulude ministeeriumi

kanda jätmiseks ei olnud alust.

11.1

Kaitsjad vaidlevad maakohtule vastu väitega, et tegemist oli puht töise

koosviibimisega, maakohus on aga mõistnud M. Repsi süüdi mitte ürituse sisu, vaid pelgalt

kutse sõnastuse alusel. Apellatsiooni kohaselt ei saa kutse sõnastusest teha järeldusi ürituse

iseloomu kohta ning nende hinnangul ürituse sisu, millesse kohus süvenenud pole, „välistab

igasuguse võimaliku õigusvastase tegutsemise selles episoodis“.

Kohtukolleegium ei pea maakohtu otsusele tehtud etteheiteid põhjendatuks. Esiteks on

maakohus käsitlenud ka tunnistajate ütlusi ürituse sisu kohta, kuid leidnud, et neistki ei nähtu,

et ürituse sisu oleks olnud selline, mille puhul oleks olnud õigustatud selle kulu kandmine

Haridus- ja Teadusministeeriumi vahenditest. Seda, et paika ei pea väide, nagu poleks

maakohus ürituse sisu kohta käivatele tõenditele üldse tähelepanu pööranud, näitab tõsiasi, et

apellatsioonis on heidetud ette nende tõendite käsitlemisel – kaitsjate hinnangul – tehtud vigu.

Küll tuleb tõdeda, et maakohus on pidanud ürituse olemuse hindamisel kutse teksti oluliseks.

Kaitsjate seisukohaga, nagu ei näitaks kutse tekst midagi, ei nõustu ka ringkonnakohus.

Loomulikult tuleb arvestada kõiki kohtule kättesaadavaid andmeid ürituse iseloomu kohta,

kuid kutse tekst on kahtlemata üks neist infokildudest, mille põhjal ürituse iseloomu kohta

järeldusi teha – nagu öeldud ministeeriumis korraldatud ürituse käsitluses, annab kutse

kutsutavale informatsiooni selle kohta, mis üritusele teda kutsutakse. Praegusel juhul ei viita

kutse mitte mingil moel kokkusaamise töisele iseloomule. Seevastu ütleb saadetud kutse tekst

üheselt, et kutse saajad on oodatud sünnipäeva tähistamisele – nagu maakohtu otsuseski välja

toodud, viidatakse kutses sünnipäevale (uue eluaasta algusele) ja räägitakse selle

tähistamisest, ühtlasi on kutses ära toodud kingisoov. Kutse toon ei ole sugugi ametlik:

kutsutute poole pöördutakse sõnadega „Armas sõber!“ ning väljendatakse heameelt ja

tänulikkust, kui kutsutu saab tulla – kingitusega või ilma. Sellisest pöördumisest ei jää muljet,

et tegemist oleks töise kohtumisega, millest osavõtt peaks olema enam-vähem kohustuslik,

nagu valitsuse liikmete kokkusaamisi kirjeldati.

Väide, et info kingisoovi kohta oli mõeldud ainult osale kutsututest, ei väära järeldust, et

tegemist oli kutsega sünnipäevaüritusele – ükskõik, mitmele kutsutule info kingisoovi kohta

mõeldud on, rõhutab see sõnumit, et kutsutakse tähistama M. Repsi sünnipäeva. Ühtlasi

nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et olukorras, kus kõik kutsutud said ühesuguse kutse,

milles mainitakse võimalust panustada põrandakella fondi, ei ole väide, et tegemist oli vaid

osadele kutsututele mõeldud sõnumiga, veenev.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus toonud otsuses välja ka argumendi, mis lükkab

ümber kaitsjate väite, nagu puudunuks M. Repsil igasugune puutumus kutse koostamisega –

Mon Repos’ õhtusöögi kutses on viide konkreetsele kingisoovile. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et info selle kohta, mida M. Reps kingituseks tahab, pidi pärinema M. Repsilt

endalt. Oma kutsesoovi kutsele lisamiseks teada andmine näitab, et M. Reps oli kursis sellega,

et kutses on juttu tema sünnipäeva tähistamisest.

Kaitsjad on rõhutanud, et üritusel osalenute hinnangul restoranis M. Repsi sünnipäeva kuidagi

ei tähistatud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtus ütlusi andnud üritusel osalenud on

deklareerinud, et tegemist ei olnud sünnipäeva tähistamisega. Samas ei sõltu kohtu järeldus,

kas tegemist oli sünnipäeva tähistamisega või mitte, pelgalt tunnistajate väitest, vaid ka

üritusel toimunu kirjeldusest. Tunnistaja seisukoht, kas tegemist oli sünnipäeva tähistamisega,

sõltub tema arusaamast, kuidas sünnipäevi tähistatakse. Üritusel olnute ütlustest nähtub, et

keskerakonna poliitikud seostavad sünnipäeva tähistamist väga kindla formaadiga. Nt KK

vastas küsimusele, kas ta on kunagi olnud kutsutud või käinud M. Repsi sünnipäeval: „Ei ole,

ma võin kohe siin päris kindlasti öelda, et näiteks Mailis Repsi kodus ma ei ole käinud.“ (14.

oktoobri 2022 kohtuistungi protokoll) AO ütluste järgi ei tundnud ta Mon Repos’ restoranis, et

ta oleks olnud sünnipäeval, kuna sellel üritusel „ei olnud väga sünnipäeva tunnuseid“.

Vastuseks küsimusele, mis on tema arvates sünnipäeva tunnused, selgitas ta: „Ma ei tea, võib-

olla ma olen teisest kultuuriruumist pärit, aga minu jaoks on ikkagi sünnipäev selline nagu

lõbus üritus, kus on muusika ja tants.“ (21. oktoobri 2022 kohtuistungi protokoll)

Sellesarnaselt selgitas seda, miks tema hinnangul polnud tegemist sünnipäeva tähistamisega,

KS. Ringkonnakohus nendib, et ilmselgelt on võimalik pidada sünnipäeva erineval moel,

kusjuures sama sünnipäeva võib eri seltskondadega pidada erinevalt. Õhtusöök väärikas

restoranis pole sünnipäeva pidamise viisina kindlasti midagi enneolematut ega kohatut. Ka

nähtub tunnistajate ütlustest, et sel õhtusöögil M. Repsi sünnipäeva ei ignoreeritud, vaid

saabudes sooviti talle õnne, lauldi sünnipäevalapsele, anti üle lilled ja kingitus.

Ringkonnakohtu hinnangul näeb see igati sünnipäeva pidamise moodi välja, kui keegi kutsub

rea tuttavaid enda korraldatud üritusele, märkides ise kutses, et tegemist on sünnipäeva

tähistamisega, üritusel soovitakse talle sünnipäeva puhul õnne ja ürituse sisuks on

omavaheline suhtlemine heade söökide ja jookide juures.

Kuigi eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et üritusel on sünnipäeva

tähistamise tunnused olemas, ei tähenda see automaatselt, et tegemist oli üritusega, mille

kulusid ei oleks pidanud katma Haridus- ja Teadusministeerium. Küsimus on selles, kas üritus

oli seotud ministri teenistuskohustustega või mitte, ning seegi, kas üritusel tähistati M. Repsi

sünnipäeva, ei tähenda, et selle õhtusöögi raames üldse töiste küsimustega ei tegeldud.

Kaitsjad leiavad, et tegemist oli valitsuses tavaks olnud vormis toimunud kokkusaamisega.

Ühtlasi deklareerivad apellandid, et Mon Repos’ restoranis toimunud vastuvõtt oli otseselt

seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusalaga, mistõttu vastuvõtuga kaasnenud

kulutused kuulusidki ministeeriumi kanda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seda aga

apellatsioonis ära näidatud. Tõsi on see, et Mon Repos’ vastuvõtul käinud kinnitasid

maakohtus tunnistajana antud ütlustes, et tegemist oli tööalase üritusega. Kaitsjate

apellatsioonis välja toodud ütlustest ei nähtu aga, et see, mida nemad käsitasid tööna, oleks

olnud seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesannete või valitsemisalaga. Ühtlasi märgib

kohtukolleegium, et kuigi maakohtu otsuses toodud tõendite analüüs on napp ja seetõttu

suhteliselt pealiskaudne, ei ole alust kaitsjate hinnangul, et maakohus oleks hinnanud tõendeid

valikuliselt ja nende sisu moonutades. Apellatsioonis välja toodud ütlused ei kummuta

maakohtu järeldusi.

Kaitsjate nimetatud tunnistajatest ainus, kes kinnitas, et M. Reps tegeles Mon Repos’

õhtusöögil haridusküsimustega, on MK, kes kirjeldas M. Repsi tööd järgnevalt: „Loomulikult

Mailis Reps ka seal tegi tööd, sest see ei ole vahetustega tööd, see ei ole töö, kus sa seisad

mingi pingi juures ja teed tööd 5st 8ni. Ministri töö on pidev töö inimestega suhete

arendamisel, inimeste mõtete korjamisega, inimeste murede korjamisega, inimeste murede

lahendamine ja tagasiside saamine…“ Täpsustavale küsimusele, kas ta teab täpselt, milliseid

tööülesanded M. Reps selle ürituse raames täitis, vastas MK (kaldkirjas on toodud välja

ringkonnakohtu rõhutused): „Ma ütlen veelkord, kui Mailis Reps suhtles erakonnakaaslastega,

siis erakonnakaaslased kindlasti pöördusid tema poole erinevate muredega, probleemidega.

Erakonnakaaslased kasutasid võimalust temaga rääkimiseks ja ideede vahetuseks ja mis

konkreetset jutuajamist Mailis Reps koha peal pidas loomulikult ma ei tea. Kindlasti temaga

arutati kooliprobleeme, haridusprobleeme, kindlasti arutati, mis saab edasi. See on pidev

protsess, see protsess kunagi ei peatu, kui te nii küsite. Mis konkreetset ülesannet tema

lahendas seal, mina ütlen, et hetkel mina ei oska seda välja tuua, aga see, et tema poole

pöörduti erinevate probleemide ja küsimustega ja tema arutas neid probleeme ja küsimusi, see

on kindel fakt.“ Seega väitis MK, et erakonnakaaslased kindlasti pöördusid M. Repsi poole

haridusküsimustega, aga tunnistas seejuures korduvalt, et seda, mida sel üritusel M. Repsiga

räägiti, tema ei tea. Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes

võib teada tõendamiseseme asjaolusid. See tähendab, et tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude

kohta, mida ta teab. Kui tunnistaja möönab, et ta ei tea, mida sel üritusel M. Repsiga räägiti,

siis ei ole tema kinnitusel, et kindlasti räägiti M. Repsiga haridusküsimustest, tõenduslikku

tähendust. Sellest, et MK ei tea, millest M. Repsiga räägiti, järeldub ühtlasi, et teda nende

väidetavate haridusküsimuste arutamisse ei kaasatud. Ka MK ise ei ole enda osalemist üritusel

põhjendanud haridusküsimuse lahendamisega, vaid tema jaoks oli tegemist tööüritusega, sest

ta oli tollal erakonna peasekretär ja tema töö oli erakonnakaaslastega suhtlemine. Ta selgitas:

„…loomulikult ma tegin seal tööd, sest seal olid minu erakaaslased.“ (30. augusti 2022

kohtuistungi protokoll) Sellest selgitusest ei ilmne, et MKi osalemine Mon Repos’ õhtusöögil

oleks olnud kuidagi Haridus- ja Teadusministeeriumi huvides.

Kui vaadata teiste tunnistajate ütlusi, siis TK kirjeldus töisest üritusest piirdus väitega, et

„räägiti tööjutte“. Sellest, mida õhtusöögil osalenud mõistsid tööjuttude all, annavad hea

ülevaate AO ja KK ütlused. AO andis ütlusi, et nad rääkisid „poliitikast üleüldiselt. Kogu see

foon oli ikkagi ainult poliitika“. KK selgituste kohaselt olid riigi ja kohaliku omavalitsuse

tasandi poliitikute arutelud tavalised, kusjuures esines arutelusid, kus tuli end ette valmistada,

aga oli ka üldisemaid arutelusid, milleks mingeid konkreetseid teemasid ette ei valmistatud,

ning restoranis Mon Repos toimunu kuulus viimaste hulka. Küsimusele, kas selle ürituse

jaoks tuli mingi teema ette valmistada, vastas ta: „Ei, ma sain aru, et see on niisugune üldine

poliitiline arutelu ega üldiste poliitiliste arutelude puhul ei valmistata teemaid ette, need

eelmised, millest ma rääkisin, mõned olid jälle üldpoliitilised, kus ei valmistata konkreetseid

teemasid ette aga seal ma valmistasin kommunaalteema ette aga nt , kui me kohtusime kuskil

mujal peaministri, valitsusliikmetega väiksemas seltskonnas, ringis, siis olid seal

üldpoliitilised, kuidas koalitsioonil läheb, kaua siis vabandame EKRE eest jne, sellised

teemad, kuidas linn, mis seisukohad peaks kujundama, kuidas riigi seisukohad kujunevad…“

Küsimusele, kas keegi teine oli valmistanud ette mingid teemad, mida arutada, vastas KK:

„Nagu ma ütlesin, see oli üldpoliitiline minu arvates arutelu, kui ma õigesti mäletan, et

konkreetseid teemasid kellelgi ei olnud, ei olnud transporditeemasid, ei olnud

keskkonnateemasid, oli lihtsalt üldpoliitilised teemad, nagu ma ütlesin, et probleemid meie

jaoks olid juba siis olemas.“ (14. oktoobri 2022 kohtuistungi protokolli lk 10–11)

Niisiis näitavad kaitsjate apellatsioonis välja toodud üritusel osalenute ütlused seda, et

tegemist ei olnud üritusega, mis oleks korraldatud mingite selliste küsimuste käsitlemiseks,

mille lahendamise eest peaks seisma haridusminister. Ütlustest ei nähtu, et üritus oleks

korraldatud hariduse või teadusega seotud teemade käsitlemiseks. Samuti ei ilmne ütlustest, et

kokku saamise oleks tinginud mingite konkreetsete eri ministrite või riigi ja Tallinna linna

vaheliste küsimuste käsitlemine, mille lahendamine oleks olnud haridus- ja teadusministri

mure. Üritusel osalenute ütlustest tuleb välja, et eelnevalt mingeid teemasid, mis arutusele

tulevad, teada ei antud. Eri tunnistajate ütluste kohaselt olid õhtusöögil jutuks aktuaalsed

üldpoliitilised teemad.

Lisaks sellele, et üldpoliitiliste teemade arutelu on raske siduda Haridus- ja

Teadusministeeriumi ja seda juhtiva ministri ülesannete ja eesmärkidega, ei ole tuvastatav

seegi, et üritus oleks korraldatud viisil, et see oleks saanud anda ministrile ja ministeeriumile

mingi vajaliku poliitilise sisendi. Nimelt tuleb tunnistajate ütlustest välja, et arutatavates

küsimustes ei toimunud mingit üldist diskussiooni, vaid inimesed lihtsalt suhtlesid omavahel

väiksemates gruppides. Nii, nagu MK ei teadnud, mida M. Repsiga arutati, tunnistas ka KK,

et tal ei olnud ülevaadet sellest, mida teised kohal olnud arutasid: „Inimesed istusid ju

erinevalt, kes kõrvuti, kes vastastikku, eks need väiksemad grupid ka niimoodi tekkisid, mida

kõik arutasid, ma ei oska seda öelda, eks arutelu toimub pidevalt nii linna kui riigi asjade üle,

kui ühes väikeses ruumis on palju poliitikuid koos.“ (14. oktoobri 2022 istungi protokolli lk 3)

Seega lisaks asjaolule, et osalejad ei pidanud enda jaoks mingit teemat ette valmistama, ei

olnud kohapeal ka mingit ühtset aruteluringi, vaid sisuliselt räägiti mingites väikestes

seltskondades, millest vajalikuks peeti, ja teistel osalenutel ei olnud neist aruteludest

ülevaadet.

Lõpuks tuleb ringkonnakohtu hinnangul üritusel osalenute endi ütlustest välja, et arutelud ei

lähtunud mitte Haridus- ja Teadusministeeriumi, vaid Eesti Keskerakonna huvidest. Nii on

KK selgitanud, et teemad, mida omavahel võidi arutada, puudutasid seda, „kuidas

koalitsioonil läheb, kaua siis vabandame EKRE eest jne, sellised teemad, kuidas linn, mis

seisukohad peaks kujundama, kuidas riigi seisukohad kujunevad“. Seda, et neid teemasid

käsitleti just keskerakonna vaatenurgast, näitab ilmekalt KK vastus küsimusele, kas üritusel

oli ka teiste erakondade esindajaid: „…ma arvan, et ei olnud muidu me poleks võib olla neid

tööteemasid niipalju arutanud.“ Eelnevaga haakub ka MK põhjendus, miks oli tema jaoks

tegemist tööüritusega – MK selgitas, et tema oli üritusel kohal erakonna peasekretärina

selleks, et arutada asju erakonna oluliste inimestega. Eelnevast tulenevalt võis poliitiliste

küsimuste arutelu olla õhtusöögil osalenud poliitikute vaatevinklist küll tööalane arutelu, kuid

tegemist oli erakonna siseküsimuste, mitte Haridus- ja Teadusministeeriumi küsimuste

lahendamisega.

Eelnevalt tulenevalt on põhjendatud maakohtu järeldus, et ministeeriumi eelarveliste

vahenditega tasuti erakondliku ürituse korraldamise eest – ka ringkonnakohtu hinnangul

kasutas M. Reps oma sünnipäeva ajendina korraldada oma erakonna valitsusse, Riigikogu

fraktsiooni ning Tallinna linnavalitsusse ja volikogusse kuuluvate liikmete õhtusöök,

pakkumaks erakonnaliikmetele võimalust arutada „väljaspool ametiasutusi“ (nagu väljendus

KK) aktuaalseid poliitilisi küsimusi, mis kutsututele olulised tundusid. Erakonnasisese arutelu

võimaldamine ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi ega seda ministeeriumi juhtiva ministri

ülesanne, mistõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et sellise arutelu võimaldamiseks

ürituse korraldamine Haridus- ja Teadusministeeriumi kuludega ei ole õigustatud. Erakonna

tegevusega seotud kulud on erakonna kanda. Teistsuguseks seisukohaks ei anna alust MKi

väljendatud seisukoht, et tegemist oli M. Repsi tööalase üritusega, sest minister teeb tööd

kogu aeg ja hommikust õhtuni ning ministri ülesannete hulka kuulub inimestega suhtlemine ja

neilt ettepanekute ja teemade kogumine. Kohtukolleegium ei vaidle vastu sellele, et ministri

töö ei ole üheksast-viieni-töö, ega ka sellele, et ministri töö juurde kuulub inimestega, sh

erakonnakaaslastega suhtlemine. See ei tähenda aga, et igasugune ministri suhtlus

erakonnakaaslastega oleks käsitatav ministri ülesannete täitmisena. See, et ministri ametis

olija on minister ööpäev läbi, ei tähenda, et tal ministrirolli kõrval ei võiks olla muid rolle.

Üks neist rollidest on ka erakonnaliikme roll. Erakonnakaaslastega selliste poliitiliste

küsimuste arutamisel, mis jäävad väljapoole konkreetse ministri vastutusvaldkonda või mis ei

haaku vahetult tema ülesannetega valitsuse liikmena, ei ole kohtukolleegiumi meelest

tegemist ministri, vaid erakonnaliikme rolli täitmisega.

11.2

Eelnevat hinnangut ei muuda ka väide, et selliste õhtusöökide korraldamine oligi

valitsusel tavaks. Tõepoolest on JA andnud ütlusi, et keskerakonna ministrite omavahelised

või ministrite ja Tallinna linnavalitsuse vahelised kokkusaamised olid enam-vähem

regulaarsed, tõsi küll, restoranis olevat neid peetud alles 2019. aasta teisest poolest –

esimesena olevat selle restoranis korraldanud peaminister, siis M. Reps (kes oli niisiis

korraldanud ühe kokkusaamise restoranis ka enne 2020. aasta jaanuari) ja JA ise (kuivõrd

peaministril ministeeriumi juhtida ei ole ja tema juhibki valitsust tervikuna, siis esimeseks

ministriks, kes ministeeriumi kulul õhtusöögi korraldamisega väidetavale traditsioonile aluse

pani, oli JA ütluste järgi M. Reps ise). Tähelepanu väärib aga see, kuidas JA selgitas vajadust

selliste õhtuste kokkusaamiste järele. JA sõnul arutati ministritevahelistel nõupidamistel läbi

„lähiajalised ütleme teemad, probleemid või eelnõud, mis valitsuse istungile tuleb ja mitte

ainult meie ministrite valdkond, me pidime vaatama laiemalt seda pilti, mis algatustega, mis

eelnõudega valitsusse tullakse, kuidas on need meie seisukohad, kas me soovime seal midagi

muuta ehk siis me pidime olema ühes inforuumis sees, me arutasite eed küsimused väga

detailselt läbi. Arutasime ka selliseid võib olla perspektiivseid asju, mis valitsuse tööplaanis

on edaspidi tulemas, millised võivad need meie algatused olla“. Selliste kokkusaamiste juures

oli „kindlasti peaministri büroost keegi, kes siis ka märkis üles, puhtalt, et meelde tuletada ja

protokollina edastada, et mis asju siis keegi peaks tegema, täpsustama, mis on tööjaotus“.

Tallinna juhtkonnaga koos toimusid arutelud siis, kui „Tallinn oli püstitanud mingi küsimuse,

mida pidi arutama või olime meie püstitanud Tallinnale mingi küsimuse, mida pidime

arutama“. Selle arutelu korraldamist kirjeldas JA nii: „Meil oli jaotatud nagu järjest niimoodi,

et iga minister valmistas ka sisuliselt ette teatud küsimused, mida pikemalt arutasime ja see

minister ka korraldas ise, otsis selle koha, saatis kutseid, leppis ajad kokku, see käis

külakorda.“ (14. oktoobri 2022 kohtuistungi protokolli lk 24) Niisiis on JA kirjeldanud

regulaarseid keskerakondlastest valitsuse liikmete kokkusaamisi kindlate teemade

lahendamiseks korraldatud nõupidamistena, millel kokkulepitud seisukohad ja ülesanded pani

arutelu juures olnud peaministri büroo töötaja ka kirja. Ka Tallinna linnavalitsusega korraldati

kokkusaamisi lähtuvalt vajadusest – kui linnavalitsusel või valitsusel oli mingi teema, mida

oli omavahel vaja arutada. Seejuures oli teemade valikul oluline roll kokkusaamist

korraldaval ministril. JA ütlused lähevad kokku ka KK kirjeldusega, mille kohaselt oli

toiminud riigi ja linna tasandi poliitikute nõupidamisi, milleks tuli mingid teemad ka ette

valmistada.

Seevastu vastused küsimustele, mis puudutasid õhtusööki restoranis Mon Repos, eelnevaga

kokku ei lähe. Nii JA kui ka KK ütlustest tuleb välja, et selleks korraks midagi ette ei

valmistatud ja tegemist oli üldise poliitilise aruteluga. Seejuures on vastuolulised ka JA

ütlused, miks pidi üritust taas korraldama M. Reps, kes oli juba varem sellist restoranis

toimuvat nõupidamist korraldanud, samas kui osa keskerakondlastest ministreid ei olnud

üritust korraldanudki. JA väitel eelmisel kohtumisel mingeid teemasid kokku ei lepitud, niisiis

ei olnud küsimus selles, et ülal oleks olnud mingi haridusküsimus, mis andnuks põhjust

korraldada kokkusaamine haridus- ja teadusministri eestvedamisel. JA põhjendas seda, miks

pidi kokkusaamist võõrustama M. Reps sellega, et järgmine kokkusaamine oli plaanis teha

linnajuhtidega ja „tavaliselt Mailisel õnnestus linna juhtidega paremini läbi saada kui ükskõik

kellelgi teisel“. Selline põhjendus on vastuoluline, kuna JA väitis oma ütlustes ühest küljest, et

eelnenud kohtumisel mingeid teemasid paika ei pandud, teisest küljest väitis ta, et Tallinna

linnavalitsusega tehti kokkusaamisi, kui oli mingeid kindlaid teemasid, mida üks või teine

osapool soovis arutada.

Ühtlasi on JA ja TA andnud ütlusi, justkui oleks õhtusöök sattunud 13. jaanuarile 2020

juhuslikult. Nende ütluste kohaselt pannakse kokkusaamise aeg paika asjaosaliste kalendreid

arvestades, sobiva aja leidmise ja kooskõlastamisega tegelevad nõunikud. Seejuures väitis TA,

et nõupidamine pidi toimuma detsembris, aga lükkus edasi (25.oktoobri 2022 istungi

protokoll lk 19). MT, kes broneeris restoranis kohad ja saatis kutsed, aga sellist

kooskõlastamist ei maini. Tema ütluste kohaselt sai tema ministrilt korralduse, et ta broneeriks

restorani ära, minister ütles ka osalejate arvu ja nimed. (21.märtsi 2022 istungi protokolli lk

9).

Eelnev annab ringkonnakohtu hinnangul alust kaheks järelduseks.

JA ja TA ütluste kohaselt oli küll keskerakonna ministritel tavaks korraldada õhtusi

nõupidamisi, kuid restoranis Mon Repos toimunud üritus, mille puhul ei olnud eelnevalt

kokku lepitud mingeid aruteluteemasid, ei vasta nende ürituste kirjeldusele ega ole seega selle

tavaga selgitatav. See erinevus tähendab, et isegi, kui varasemad restoranis peetud

nõupidamised võisid olla sellised, et nende kulu mõne ministeeriumi kanda oli põhjendatud,

siis konkreetsele üritusele see ei laiene, sest tuvastamist ei leidnud, et see arutelu oleks olnud

seotud haridus- ja teadusministri valdkonnaga.

Teiseks on tunnistajate ütlused selle kohta, miks pidi M. Reps 2020. aasta jaanuaris

kokkusaamise korraldama, vastuolulised ega anna veenvat selgitust. See-eest pakub selgitust,

miks M. Reps pidas vajalikuks sel ajal selle õhtusöögi korraldada, saadetud kutse, mis

selgitab, et tegemist on tema sünnipäeva – ja kuna uue aasta algusest on möödunud nii vähe

aega, siis ka selle – tähistamisega. Seda ei väära asjaolu, et üritusel arutati päevakajalisi

poliitilisi teemasid – sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus loomulikuks seda, et

vesteldakse teemadel, mis kohalolijaid seovad.

Seda, et 13. jaanuari 2020 õhtusöök erines varasematest kokkusaamistest, näitavad ka ML

ütlused selle kohta, et üritus osutus oodatust kulukamaks. ML selgitas, et ürituse kulu „oli

veidi tavapärasest õhtusöögist suurem“. Täpsustavale küsimusele, kui suure kuluga tema oli

arvestanud, vastas ta, et tavaliselt sellise õhtusöögi, kus on kümmekond inimest, kulu jääb

200–300 euro juurde, aga saabunud arve „oli ikkagi märka suurem“. (27. aprilli 2022 istungi

protokolli lk 34) Kuivõrd arve oli 2762,50 eurot, tähendab see, et saabunud arve ületas seda,

millega ML oli arvestanud, sisuliselt kümnekordselt. See, et saabunud arve erines nii

ulatuslikult sellest, millega kantsler oli arvestanud, tähendab, et tehtud kulu pidi sedavõrd

erinema varasema(te) samalaadse(te) üritus(te) kulust, seega ka väidetavalt M. Repsi enda

varem korraldatud ministrite töörühma kohtumise kulust. See, et M. Reps korraldas just oma

sünnipäeval oodatust suuremale seltskonnale ja/või tavalisest vastuvõtust luksuslikuma

õhtusöögi, viitab ringkonnakohtu hinnangul taas sellele, et õhtusöök oli mõeldud just

sünnipäeva tähistamiseks.

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et tuvastatud asjaolud kinnitavad maakohtu järeldust, et

tegemist ei olnud tööalase kokkusaamisega, vaid n-ö ümmarguse sünnipäeva tähistamiseks

erakonnakaaslastele korraldatud õhtusöögiga. Seega ei olnud tegemist kuluga, mille Haridus-

ja Teadusministeeriumi kanda jätmine oleks olnud õigustatud.

11.3

Maakohtu otsuse kohaselt eksitas M. Reps selleks, et ministeerium kannaks õhtusöögi

kulu, kantsler ML, et too arve tasumise kinnitaks. Kaitsjad leiavad, et maakohus ei ole otsuses

ära näidanud, milles eksitamine seisnes. Apellatsiooni järgi lõi süüdistatav otsuse kohaselt

küll ebaõige ettekujutuse, kuid see, millal ja kuidas ta seda tegi ning mis seda tõendab,

otsusest ei selgu. Kohtukolleegium peab tõdema, et maakohus on eksitamist kui

kuriteokoosseisule vastavat tegu käsitlenud äärmiselt napilt ning vähenegi info on esitatud

fragmenteeritult. Sellest hoolimata on põhilised asjaolud ja nende kohta käivad tõendid

kohtuotsuses ära toodud. Maakohus on otsuses esitanud järelduse, et M. Reps „lõi eksimuse

kooskõlastusringil, lastes ürituse korraldamist kajastada õiguspärasele hüvitamisele kuuluva

kuluna“. Sellest eraldi on maakohus märkinud, et soovides tähistada erakonnakaaslastega oma

sünnipäeva restoranis Mon Repos, palus M. Reps MTl kooskõlastada üritus restoranis ja lõi

kantsler MLle kulu põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse, öeldes, et tegemist oli ministri

vastuvõtuga. Kohus on refereerinud MT ütlusi, et minister palus, et ta paneks Mon Repos’

restorani kinni, telliks toidud ja saadaks kutsed, minister ütles ka kutsutavate inimeste arvu ja

nimed. Kohtuotsuses on märgitud, et MT ja restorani vahelise kirjavahetuse kohaselt tellis MT

Mon Repos’lt 6-käigulise õhtusöögi 13. jaanuaril 2020, JL allkirjastas ministeeriumi nimel

arve tasumise kohta garantiikirja. Mon Repos esitas 2762,50 euro suuruse arve, mille

ministeerium 20. jaanuaril 2019 tasus.

Maakohus on välja toonud ka selle, et MT oli arve kooskõlastusringil ning oli kimbatuses, mis

sinna kirjutada (viimast selgitab asjaolu, et MT 21. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt oli

tema kontaktisikuna kooskõlastusringil esimene). Lõpuks on maakohus refereerinud ML

ütlusi, mille kohaselt selgitas Mailis Reps talle, et tegemist oli ministri vastuvõtuga, erinevad

ministrid pidid mingisuguse regulaarsusega korraldama selliseid üritusi ja kutsutakse

vastavaid partnereid.

Sellest tulenevalt seisneb M. Repsi tegu selles, et ta lasi õhtusöögi korraldada ministeeriumil,

mis tõi kaasa selle, et arve esitati ministeeriumile ja kontaktisikuks olnud MT esitas selle

kooskõlastamiseks kui vastuvõtu kulu, kuigi – nagu eespool märgitud – ei olnud tegemist M.

Repsi kui haridus- ja teadusministri ametialase kuluga. Minister kinnitas talt kulu kohta

küsinud kantslerile, et tegemist oli tema kui ministri vastuvõtuga ning sellise vastuvõtu

korraldamine on tavapärane. ML on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta küsis ministrilt

selle õhtusöögi kohta, sest arve oli ootamatult suur ja ta oli sunnitud selle laskma tasuda oma

eelarverealt. ML ütluste kohaselt oli ta teadlik, et selline üritus toimub, aga kuna see läks

oodatust kulukamaks, siis ta küsis üle. Minister selgitas talle, et tegemist oli koalitsiooni

liikmetele ja teistele poliitikutele (poliitilistele partneritele) korraldatud vastuvõtuga. Kaitsjate

seisukoht, et minister ei varjanud ML eest restoranis Mon Repos toimunud ürituse sisu ja ML

ei sattunud ürituse iseloomu osas eksimusse, on kohtukolleegiumi meelest ekslik. M. Reps ei

varjanud ML eest küll seda, et tegemist oli õhtusöögiga, millel osalesid poliitikud, kuid selline

õhtusöök võib olla nii tööalane kui ka mittetööalane. See, kas õhtusöögi kulu peaks katma

ministeerium, sõltubki sellest, kas tegemist oli kas ministeeriumi eesmärkide või ministri

ülesannete täitmiseks korraldatud üritusega. Just küsimuses, kas tegemist oli tööalase

vastuvõtuga või mitte, eksitas M. Reps kantslerit.

ML sõnul kinnitas minister talle, et tegemist ei olnud peoga, eri ministrid pididki mingisuguse

regulaarsusega korraldama selliseid üritusi. Seega tuleneb ML ütlustest üheselt, et enne seda,

kui ta arve tasumise kinnitas, sai ta M. Repsilt konkreetse kinnituse, et tegemist ei olnud

sünnipäevapeoga, vaid sellise töise üritusega, mida ministrid roteeruvalt korraldavad. Nagu

eespool selgitatud, ei pea see paika – kuigi tegemist oli valitsuse, Riigikogu ja Tallinna linna

poliitikute kokkusaamisega, ei olnud selle eesmärk mingite haridus- ja teadusministri

vastutusvaldkonda kuuluvate küsimuste lahendamine, vaid tööna esitati lihtsalt õhtusöögiga

kaasas käinud vestlust. Lisaks nähtub ML ütlustest, et tema teada olid üritusele kutsutud

koalitsiooni liikmed.

Seega nähtub ML ütlustest, et kui kantsler selle küsimuse tõstatas, eitas M. Reps üheselt

ürituse mittetöist iseloomu. Selle kinnitamiseks väitis ta, et selliste ürituste korraldamine on

kokku lepitud töökorraldus. Nagu eespool märgitud, esineb mitu asjaolu (kutse üritusele

rääkis sünnipäeva tähistamisest; puudusid konkreetsed aruteluteemad; ürituse kulu oli

vastuvõtu kohta erakordselt suur; põhjendused, miks pidi valitsuse, Riigikogu ja kohaliku

omavalitsuse poliitikute kokkusaamise korraldama just sel ajal just M. Reps, on ebamäärased

ja vastuolulised), mis näitavad, et tegemist ei olnud tavalise ministrite töörühma või riigi ja

kohaliku omavalitsuse tasandi poliitikute kohtumisega. See viitab sellele, et M. Reps püüdis

olukorras, kus ta oli kutsunud külalised oma sünnipäeva tähistamisele, iseloomustada üritust

tagantjärgi sellisena, mis – vähemalt tema enda arusaama kohaselt – liigitus töövastuvõtuks,

mille kulu ministeeriumi kanda jätmine oli õigustatud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ministeeriumi kantsler, kes üritusel ise ei osalenud, ei pea

hakkama eraldi välja selgitama seda, milliseid töiseid küsimusi üritusel käsitleti, vaid võib

lähtuda ürituse sisuga kursis oleva ministri hinnangust. Olukorras, kus minister talle kinnitab,

et õhtusöök oli töine, on kantsleril alust sellest lähtuda.

ML ütluste kohaselt teda ministri selgitused rahuldasid ja ta kinnitas kulu. Kuna tegelikult ei

olnud tegemist koalitsioonipartnerite kohtumisega ja õhtusöögil ei haridus- ja teadusministri

ja tema juhitava ministeeriumi valitsusalasse kuuluvaid küsimusi, oli ministri kinnitus, et

tegemist oli tema töise vastuvõtuga, eksitav.

Samuti ilmneb ML ütlustest, et ka tema arusaam üritusel osalenutest oli mõnevõrra

moonutatud: tema teada osalesid vastuvõtul koalitsioonipoliitikud, kuigi tegelikult olid

kutsutud vaid ühe koalitsiooni osapoole – M. Repsi n-ö koduerakonna – liikmed (seegi

eksimus on oluline, kuna väldib küsimust, kas erakonnasisese ürituse kulu kandmine

ministeeriumi eelarvest on põhjendatud).

Eeltoodust tulenevalt kinnitas kantsler arve tasumise ministri selgitusest eksimusse viiduna,

arvates ekslikult, et tegemist on kuluga, mille jätmine ministeeriumi kanda on põhjendatud.

11.4

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et maakohus ei ole otsuses ka selle teo puhul

käsitlenud subjektiivset kuriteokoosseisu. Lisaks sellele, et kohus on käsitlenud subjektiivset

külge kõiki kelmuse episoode kokku võttes, on kohus käsitlenud subjektiivse koosseisu

tunnustele vastavaid asjaolusid ka vahetult Mon Repos’ õhtusöögi ministeeriumi kulul

korraldamise käsitluse juures. Jällegi tuleb tõdeda, et kuigi maakohus on tahtluse võtnud

kokku väitega, et tegu on pandud toime otsese tahtlusega, on kohus tegelikult tuvastanud, et

M. Reps tegutses, lähtudes varalise kasu saamise eesmärgist, mis tegelikult tähendab

tegutsemist kavatsetusega. Kohus on märkinud, et M. Reps palus MTl kooskõlastada üritus

restoranis ja lõi kantsler MLle kulu põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse, soovides pidada

restoranis Mon Repos erakonnakaaslastega sünnipäeva, mille eest tasutaks ministeeriumi

eelarvelistest vahendistest. Seisukoht, et M. Reps soovis pidada restoranis sünnipäeva

ministeeriumi kulul, tähendab, et ta tahtis saada varalist kasu (hoiduda ise vastava kulu

kandmisest), tema tegevus oli kantud sellest eesmärgist, st ta tegutses kavatsetusega.

Maakohus on sisuliselt toonud välja ka selle, et M. Reps oli teadlik, et ministeeriumil sellise

ürituse kulu kinni maksta laskmine ei ole õigustatud. Kohus on öelnud: „Mailis Reps pidi

HTM-i ministrina olema kursis ministeeriumi eelarveliste vahendite kasutamise

põhimõtetega, mille jaoks on arengukulud või kantsleri kulud ette nähtud ning olema teadlik,

et tal lasub kohustus valitseda riigivara eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja

heaperemehelikult. Sünnipäeva kulude ministeeriumi poolne hüvitamine ei ole kuidagi

ministeeriumi praktikaks, kuna tegemist ei ole tööga seotud kuluga ning seda ei saa ka pidada

töötajatele korraldatud ürituse motivatsiooni kuludena.“

Kuna M. Reps kinnitas MLle, et tegemist on töise vastuvõtuga ja selliste vastuvõttude

korraldamine ministeeriumi kulul on tavaline praktika, teades ise, et tegemist on tema

sünnipäeva tähistamisega, mis erineb varem korraldatud töistest vastuvõttudest, tähendab see,

et ta esitas kantslerile teadvalt valeandmeid. Kuna ta tegi seda selleks, et ministeerium tasuks

ürituse arve, tegi ta seda varalise kasu saamise eesmärgil ehk kokkuvõttes tegutses M. Reps

kavatsetusega.

11.5

Apellatsioonis on selle kelmuse episoodi käsitlusse puutuvalt heidetud maakohtule ette

ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Menetlusõiguse rikkumine seisnes apellatsiooni

kohaselt selles, et kohus on teinud M. Repsi kohta tarbetult halvustavaid kommentaare.

Apellantide väitel on Riigikohus pidanud seda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks. Apellandid on maakohtu halvustava seisukohana toonud välja lause „Tuleb küll

tõdeda, et valdava osa kulude kandmine jäeti Haridus- ja Teadusministeeriumi kanda ning

loodetavasti kandis kodus peetud sünnipäeva kulud sünnipäevalaps ise“. Ringkonnakohus

möönab, et lause teine pool on sarkastiline ja pealegi ebavajalik, kuna koduse sünnipäeva

tähistamist ministeeriumi kulul pole M. Repsile ette heidetud. Sellega seoses märgib

kohtukolleegium, et kuivõrd kohus võtab kriminaalasjas seisukoha isiku süü suhtes, on kohtul

põhimõtteliselt õigus väljendada oma arvamust isiku teo taunitavuse kohta, kuid sarkasm ei

ole selleks tõesti kohane vahend. Siiski ei anna seegi argument alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Kaitsjate väide, nagu oleks menetlusosaliste kohta halvustavate kommentaaride tegemine

Riigikohtu praktika järgi oluline menetlusõiguse rikkumine, ei pea paika. Apellatsioonis

viidatud Riigikohtu määruses (RKKKm 3-1-1-87-13) on Riigikohus küll juhtinud

ringkonnakohtu tähelepanu ülemäära ründavale sõnakasutusele (mis oli ringkonnakohtu

hinnangul tunduvalt teravam kui maakohtu praeguses asjas väljendatud seisukoht), kuid ei ole

seda lugenud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 ega 2 järgi. Ka

ei toonud see etteheide kaasa vaidlustatud määruse tühistamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda maakohtu öeldu ka seda, et maakohus oleks olnud

kriminaalasja lahendades ebaobjektiivne. Maakohus on seda, millele tuginedes ta leidis, et M.

Reps pani sellega, et lasi ministeeriumil maksta kinni M. Repos’s peetud õhtusöögi kulud,

jälgitavalt ja asjakohaselt põhistanud ning maakohtu otsusest on näha, et kõnealuse märkuse

kutsuski esile see, et maakohus jõudis järeldusele, et M. Reps lasi alusetult kinni maksta nii

ministeeriumis toimunud kui ka õhtul Mon Repos’s erakonnakaaslastega peetud

sünnipäevaürituse kulud. St tehtud märkus sõltus kohtu tehtud järeldusest, mitte vastupidi.

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsjate etteheitest ei nähtu olulist

menetlusõiguse rikkumist.

11.6

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse kõnealuse süüdistuspunkti

osas muutmata.

12. Ministeeriumil WRC Rally Estonial käimise majutuskulude hüvitada laskmine

Vaidlus puudub selles, et M. Reps külastas koos lastega korraldajate kutsel WRC Rally

Estoniat ning ööbis sellega seoses hotellis Pallas. Samuti puudub vaidlus selles, et see

vormistati lähetusena ning 360 euro suurused majutuskulud kandis ministeerium.

Ministri ja tema lapsed sõidutas Tartusse autojuht PE, kelle majutuse eest esitas

Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ Haridus ja Teadusministeeriumile 120 euro suuruse arve,

mille ministeerium tasus.

12.1

Vaidlus on selles, kas tegemist oli teenistuslähetusega – 2020. a kehtinud Haridus- ja

Teadusministeeriumi lähetusjuhendi p 2 kohaselt saab lähetusse suunata teenistus- või

tööülesande täitmiseks või koolitusele (kd VIII; tl. 123). Maakohus leidis, et WRC Rally

Estonia külastamine ei kujutanud endast teenistuskohustuse täitmist. Kaitsjate väitel on

maakohus jätnud ilma põhjendusteta kõrvale nende tõendid ja asunud ilma ühelegi tõendile

viitamata seisukohale, et WRC Rally Estonia külastus ei olnud teenistuslähetus, kuivõrd selle

raames ei teostanud süüdistatav ministrina avalikku võimu ega ole seetõttu kooskõlas riigivara

valitsemise põhimõtetega. Ringkonnakohus apellatsioonis väidetuga ei nõustu. Maakohus on

oma seisukohta põhistanud ja esitatud põhistused on kohus kas ise tõenditega seostanud või

on kohtuotsusest vähemalt aru saada, millisel faktilisel asjaolul maakohtu järeldus põhineb ja

millistest tõenditest see faktiline asjaolu nähtub.

Oma seisukohta põhjendades on maakohus märkinud, et „juba laste kaasavõtmine viitab

sellele, et süüdistatav veetis vaba aega“. Seega on kohus tuginenud eri tõenditele, mis

tõendavad, et M. Reps käis üritusel koos lastega (maakohtu otsuses on sellekohaste tõenditena

toodud välja nt MT ja autojuht PE ütlused ning ministeeriumi vastus menetleja nõudekirjale).

Lisaks leidis kohus, et korraldajad väljendasid kutsega tänu toetuse eest ja kutse ei

tähendanud, et selle saajate jaoks oleks WRC Rally Estoniale minek muutunud

teenistusülesandeks. Seegi argument põhineb tõendil – rallit korraldanud UA ütlustel, millele

on maakohus otsuses ka viidanud.

Oma seisukoha esitamisel käsitles maakohus ka süüdistatava ütlusi. Maakohus leidis, et WRC

Rally Estonial käimist ei muutnud tööürituseks see, et M. Repsi väitel vestles ta üritusel

oluliste isikutega, tehes teene Eesti Vabariigile. Kohus leidis, et oluliste isikutega suhtlemisest

on rääkinud vaid süüdistatav, kuid mingeid andmeid konkreetsete isikute, nende olulisuse jne

kohta kohtule esitatud ei ole, mistõttu on tegemist tõendamata väitega, millega kohus

arvestada ei saa.

Eelnevast tulenevalt ei pea kaitsjate etteheide, nagu ei põhineks maakohtu seisukohad ühelgi

tõendil, paika. Eraldi küsimus on aga see, kas maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud

teenistuslähetusega, on õige. Järgnevalt käsitlebki ringkonnakohus seda küsimust.

12.2

Kaitsjate arvates ei ole maakohus mõistnud ministri töö olemust. Olulise osa ministri

tööst moodustavad kohtumised ja inimestega suhtlemine. Üheks selliseks tööülesandeks on ka

riigi jaoks olulistel kultuuriüritustel osalemine. MH, UR, TT, AO ja JA on maakohtus

selgitanud, et kutsete saamine erinevatele (kultuuri)üritustele on täiesti tavaline ja nendest

üritustest ka osa võtmine just ministrina on lahutamatu osa ministri tööst.

Ringkonnakohus nõustub, et maakohtus ülekuulatud ministrite ütluste kohaselt moodustavad

olulise osa ministri tööst eri kohtumised, sh kokkusaamised väljaspool ministeeriumi. Samas

tõid ministrid näiteid, et need kohtumised on eelkõige ministeeriumi allasutustega või mingite

huvigruppide esindajatega. Seega on ministrid seostanud neid kohtumisi oma valdkonnaga,

mistõttu on nende kohtumiste puhul tuvastatav seos ministri töökohustustega. Ka M. Repsi

enda loetelu siselähetustest näitab, et eelkõige olid need seotud ministeeriumi haldusalaga:

lisaks koolide külastamisele olid siselähetused seotud Tartus ministeeriumis käimisega ja

ülikooli külastamisega, eri haridusüritustel (nt kutseharidusüritusel, Pärnus toimuval

koolijuhtide üritusel) osalemisega, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu

kohtumisel osalemisega, üle-eestilistel konverentsidel osalemisega, avamiste-sulgemistega,

maakonnavisiitidega, kuskil tekkinud probleemide lahendamisega, koolituste ja ministeeriumi

üritustega väljaspool maja (21. veebruari 2024 istungi protokolli lk 20).

Seda, et WRC Rally Estonia oleks olnud kuidagi seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi

valitsemisalaga, tõendatud ei ole. Ralli korraldaja UA ütluste kohaselt olid ministeeriumideks,

kellega peamiselt koostööd tehti, kultuuri- ja rahandusministeerium.

On tõsi, et eri ministrite – MH, UR, TT ja AO – ütlustest tuli välja seegi, et ministrid saavad

kutseid kultuuri- ja spordiüritustele, kuhu neid kutsutakse just nende ministriametist

tulenevalt. Seejuures ei pea kutse vastuvõtmisega kaasnema muid kohustusi peale osalemise

ning lisaks ministrile endale võib kutse olla ka kaaslasele. Selles, et ministrid on oma ametist

tulenevalt mitte üksnes ministeeriumi juhid, vaid ka esindusisikud, kelle osalemisest eri

üritustel on ürituste korraldajad huvitatud, ei olegi alust kahelda. Küsimus on aga selles, kas

see, et kutse saamise põhjus on ministriamet, teeb kutse alusel üritusel osalemisest

töökohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul see alati nii ei ole. Eristada tuleb üritusi, millel

osalemine kujutab endast töökohustust, ja üritusi, millele kutse saamine on austus- või

viisakusavaldus ja millel osalemine sõltub siiski lõppkokkuvõttes kutse saaja äranägemisest.

Ringkonnakohtu hinnangul näitab VVS § 311, mis näeb ette, et valitsuse liikmetele makstakse

igakuiselt 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks, ilma et selle hüvitise saamiseks oleks

ette nähtud mingeid lisatingimusi, et seadusandjagi on arvestanud sellega, et ministril tekib

esinduskulusid, mis ei ole vahetult tööülesande täitmisega.

Kui kultuuriministrid, kelle valitsusalasse nende ürituste korraldajad kuulusid, välja jätta, on

tunnistajana ütlusi andnud endised ministrid käsitanud kutseid kultuuri- ja spordiüritustele

ringkonnakohtu hinnangul just vaba valikuna. Nt rääkis UR, et oli saanud kutse Narvas

toimuvale teatrietendusele. Ta selgitas, et tema arusaamist mööda oli see kutse mõeldud

piirkonna kultuurielule tähelepanu tõmbamiseks, tema roll oleks piirdunud publiku hulka

kuulumisega. Ta leidis, et selline tähelepanu juhtimine on iseenesest oluline, kuid ei plaaninud

üritusele minna. Veel rääkis ta, kuidas sai kutse Melchiori filmi esilinastusele, mille ta vastu

võttis. (4.novembri 2022 istungi protokoll) Ütlustest ei jää muljet, et UR oleks võtnud

võimalust minna filmi esilinastusele kui kohustust. Sama tuleb ringkonnakohtu hinnangul

välja ka MH ütlustest, mille kohaselt oli ta saanud kutseid jalgpallivõistlustele, kus ta mõned

korrad ka käis (27. oktoobri 2022 istungi protokoll). Seega on saadud kutseid võetud kui

võimalust, mida soovi korral kasutada. Seejuures ei tule tunnistajate ütlustest välja, et sellistel

üritustel käike oleks võetud kui lähetusi, mille kulud peaks katma ministeerium.

Sarnane on ringkonnakohtu hinnangul olukord ka WRC Rally Estonia kutsetega ülejäänud

ministrite jaoks peale peaministri ja kultuuriministri – neist esimene pidas UA ja KS ütluste

kohaselt kõne ralli avamisel, teine lõpetamisel, st nemad täitsid ka formaalset

esindusfunktsiooni. Seda, et ülejäänud valitsuse liikmetel oleks olnud kohustus üritusel

osaleda, tõenditest ei ilmne. KS ütluste kohaselt uuris ta peaministri ja riigikantselei töötajate

kaelakaarte välja võttes, kas on osalemas veel teisi valitsuse liikmeid, ja sai teada, et

kaelakaardid on välja võetud M. Repsi ja kultuuriministri jaoks (25. augusti 2022 kohtuistungi

protokolli lk 8).

Ralli korraldamist juhtinud UAle esitati 8. detsembril 2022 toimunud ristküsitlusel küsimusi

nii selle kohta, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil oli WRC Rally Estonia korraldamisega

mingi kokkupuude, kui ka selle kohta, milline oli haridusministri roll sel üritusel.

Küsimusele, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil oli mingisugune roll, vastas UA: „Peame

siit minema protsessiga päris pikalt tagasi, see suhe on järjest kasvanud ja riiklik rahastus on

ka kasvanud. Võib väga julgelt öelda, et kui 2018 me tegime WRC testrallit, 2019 tegime

promotsiooni rallit, räägime juba summadest 2018 a natuke alla miljoni, 2019 a 1,3 miljonist,

2020 2,5 miljonist, siit nüüd kuidagi võtta kuskilt tükk välja ja öelda, et siit nüüd tekkis roll ja

siit nüüd lõppes roll, siis ma ütleks, et need 12 a järjest kasvavalt on olnud nende

ministeeriumite roll, keda te nimetasite ja ka valitsuskabineti roll.“

Kui korrati küsimust, mis oli konkreetselt Haridus- ja Teadusministeeriumi roll, andis UA

vastuse: „Kui me räägime sellest, et, me peame vaatama, mis on Rally Estonia, missugust

kuvandit me maailmas näitame, siis kindlasti me ei taha näidata seda, et me oleme harimatud,

meil ei ole õigusriiki, meil ei ole teadust, ei ole haridust, pigem me näitame kommunikeerime

seda, et meil on tugev õigussüsteem, me oleme väga arenenud riik sh IT riik, võistlus toimub

Eesti ülikoolilinnas Tartus, need on alati olnud kommunikeeritud. Ma ei taha öelda, et üks

minister on tähtsam kui teine, loomulikult ralliga on mingitel ministritel suurem seos ja

mingitel on väiksem seos aga nüüd öelda, et haridus-ja teadusminister ei ole nii keeruka

üritusega kuidagi seotud, siis ma ütleks, et see väide on vale.“ Kui selle vastuse peale paluti

Haridus- ja Teadusministeeriumi rolli täpsustada, nentis UA, et ta ei oska ministeeriumi rolli

enam kuidagi täpsemalt välja tuua.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne kummastki vastusest, et Haridus- ja Teadusministeeriumil

ja seega haridusministril oleks olnud mingi spetsiifiline roll WRC Rally Estonia

korraldamisel. Esimeses vastuses räägib UA riigi rahastusest, mis on valitsuse otsus, teises tõi

välja, et ralli toimus ülikoolilinnas ja ralli raames sooviti presenteerida Eestit kui hea

haridusega riiki. Samas ei toonud ta välja ministeeriumi ega ministri rolli selle juures, vaid

piirdus üldsõnalise tõdemusega, et „öelda, et haridus-ja teadusminister ei ole nii keeruka

üritusega kuidagi seotud, siis ma ütleks, et see väide on vale“. Nagu märgitud, rohkem

täpsustada UA Haridus- ja Teadusministeeriumi rolli ei osanud.

Konkreetsemad on vastused selle kohta, milline oli M. Repsi kui haridusministri roll, kuid

nendestki nähtub, et roll seisnes eelneva rahastamisotsuse tegemisel osalemises. Küsimusele,

kas M. Repsil oli peale selle, et ta üritusele lastega kohale tuli, veel mingi muu roll, vastas

UA: „Tal oli väga suur roll, ministri roll ja valitsuse liikme roll.“ Täpsustavale küsimusele,

mis roll M. Repsil ministrina sel üritusel oli, vastas UA aga: „Otsustada, siis kui oli vaja

kiirelt otsustada, siis kui me räägime riigi reservi otsusest, siis niipalju, kui mina tean, siis

seda teeb valitsus ja kui valitsus Rally Estonia puhul on aastal 2020, 2021, 2022 ja ka 2023

aastaks, kuna üritus on nii suur, teinud reservi otsuse, siis nende otsuste juures on olnud kõik

valitsuse liikmed ja ma arvan, et see on piisav roll ja kui ma peaksin paluma aastast aastasse

valitsuse liikmetel otsustada nii suure asja üle ilma, et nad ei ole kurssi viidud, siis ma arvan,

et see oleks väga-väga vale.“ Seega ei tulene UA ütlustest, et M. Repsil oleks olnud WRC

Rally Estonial mingi kindel ülesanne täita, vaid tema roll oli oluline, kuna Vabariigi Valitsuse

liikmena osales ta ürituse rahastamise otsuse langetamisel. Seda, miks valitsuse liikmed WRC

Rally Estoniale kutsuti, küsiti veel mitu korda, ning ka nendele küsimustele antud vastuste

kohaselt olid valitsuse liikmed võistlusele kutsutud, et neile näidata, mis see endast kujutab,

mille kohta nad otsuse langetasid ja võimalik, et ka tulevikus langetavad. (6. detsembri 2022

istungi protokoll) Seega sisuliselt väljendasid kutsed ühest küljest tänu saadud rahastuse eest,

nagu leidis maakohus, teisalt oli tegemist lobivahendiga – pakkudes valitsuse liikmetele

võimalust näha üritust ja selle korraldamist, sooviti saavutada soosivat suhtumist

edaspidiseks.

Sama tuleb ringkonnakohtu hinnangul välja ka M. Repsi enda ütlustest. Küsimusele, kuidas ta

WRC Rally Estoniale sattus, vastas M. Reps selgitusega, et tegemist oli valitsusele väga suure

asjaga; Eesti Autospordi Liidu inimesed käisid seda valitsuses kolmel korral tutvustamas,

küsimus oli rahalises toetuses. Seejuures möönis M. Reps, et WRC-ralli teemaga tegeles

eeskätt kultuuriministeerium, rahalist poolt analüüsis rahandusministeerium. Järgnevalt küsiti,

kas WRC Rally Estoniale olid kõik valitsuse liikmed kutsutud, millele M. Reps vastas: „Jah

kindlasti, alati on, kõik igasugused suvelavastused, spordiüritused, vähemalt

kultuuriministeerium ei tee kunagi seda viga, et teeb vahet, nii, et alati kutsuti vabariigi

valitsus…“ (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 25) Nagu eelnevast näha, on M.

Reps ise pannud WRC Rally Estonia samale pulgale teiste kultuuri- ja spordiüritustega,

millele valitsuse liikmed kutseid saavad. Nagu eespool käsitletud teiste endiste ministrite

ütlused näitavad, võeti selliseid kõigile valitsuse liikmetele jagatavaid kutseid kui võimalust

vastavalt soovile üritust külastada.

Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad M. Reps rallile mineku asjaolud, et ka M. Reps ei

võtnud seda üritust kohustuslikuna. M. Repsi 21. veebruaril 2024 antud ütluste kohaselt oli

tavaline ürituste kutsete üle otsustamise protsess selline, et MT koostas tabeli üritustest, kuhu

minister kutsutud oli, enamikule üritustele sai diplomaatiliselt ära öeldud või leitud asendaja,

olulised asjad tõsteti juhtkonda. Seda, et WRC Rally Estonial osalemine oleks selliselt

otsustatud, esitatud tõenditest, sh M. Repsi enda ütlustest ei nähtu.

KS ütlustest ja ralli korraldajatele 3. septembril 2020 saadetud kirjast, milles sooviti M. Repsi

ja tema laste jaoks kahte hotellituba (kd VIII; tl. 133 prd), ilmneb, et M. Reps avaldas soovi

WRC Rally Estoniale minna kõigest päev enne selle algust. Seda, et otsus tekkis viimasel

hetkel, näitab ka M. Repsi enda vastus küsimusele, kuidas ta sai info, millal kus olla: „JR

ütles, et homme sa ju WRCle tuled, saame seal kokku, et noh kuna minu roll oli olla inglise

keelt kõnelevalt ja noh ma olin kogu aeg JR saatjaskonnas koos, siis ma ei oska isegi rohkem

täpsustada.“ (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 25) Kirjeldatud kujul ei jäta JR

öeldu muljet, et tegemist oleks olnud korraldusega, millest nähtuks, et peaminister oleks

nõudnud haridus- ja teadusministri osalemist sel üritusel. Niisiis ei tulenenud WRC Rally

Estoniale minek ministeeriumis eelnevalt tehtud otsustusest, et tegemist on üritusega, millel

haridus- ja teadusministri osalemine on vajalik, valitsuse seisukohast, et ministrite osalemine

on vajalik, ega ka peaministri korraldusest. Tõuke WRC Rally Estoniale minekuks lihtsalt JR

ettepanek erakonnakaaslasele saada kokku üritusel, millele nad mõlemad olid kutsutud.

M. Reps tõi ütlustes välja selle, et inglise keele valdajana sai ta suhelda oluliste inimestega.

Kaitsjate hinnangul ongi maakohus alusetult jätnud tõendatuks lugemata asjaolu, et M. Reps

täitis oma teenistusülesandeid sellega, et suhtles sel üritusel oluliste inimestega. Vastuseks

maakohtu seisukohale, et vastav suhtlus on üksnes M. Repsi enda väide, mida ei kinnita ükski

tõend, osutavad kaitsjad, et ka M. Repsi ütlus on tõend. Ühtlasi märgivad kaitsjad, et M. Repsi

sõnu kinnitavad UA ja M. Repsi lapse ER ütlused. Ringkonnakohus nendib, et mõlemad

väited peavad paika. Kaitsjate seisukohta, et sellega on tõendatud, et M. Reps täitis

ametikohustusi, ringkonnakohus siiski ei jaga. M. Repsi ega UA ütlustest ei nähtu, et tegemist

oleks olnud mingite kokku lepitud kohtumistega, millel oleks tulnud esindada mingeid

kindlaid seisukohti, UA ei ütlustest ei nähtu, et korraldajad ise oleks näinud valitsuse liikmeid

kutsudes seda suhtlust valitsuse liikmete ülesandena. Peetud vestlusi kirjeldas M. Reps nii:

„…kuskil seisis mingi ingliskeelne inimene, siis ma läksin ligi, tutvustasin ennast, siis me

rääkisime seal põgusalt, siis läksime järgmisesse kohta ja noh peamine küsimus oligi see, et

kas Eesti riik nagu toetab seda ja miks me seda toetame, miks on see meile oluline.“ (21.

veebruari 2024 istungi protokoll) Selline kirjeldus vastab kohtukolleegiumi meelest tavalisele

small talk’ile, pelgalt viisaka vestluse pidamine ega ringkonnakohtu hinnangul üritusel

osalemisest töökohustust ei tee. Kuivõrd M. Repsi ja UA ütlused küsimuses, kellega ja millest

räägiti, jäävad ebamääraseks, peab ringkonnakohus selgitust, et lähetuse muutis tööalaseks

suhtlus oluliste isikutega, otsitud õigustuseks.

Mis puutub maakohtu seisukohta, et juba laste kaasa võtmine näitab, et tegemist polnud

töökohustuste täitmisega, siis erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus seda määravaks –

käimasoleva menetluse raames on esitatud tõendid, et sise- ega välislähetustesse lähedaste

kaasa võtmine ei olnud keelatud, lihtsalt nende kulud tuli ise kanda. Tõenditest nähtuvalt olid

ka WRC Rally Estonial avakõne pidanud JRl pereliikmed kaasas. Seega ei tähenda üritusele

lähedaste kaasa võtmine tingimata, et minister ei võiks üritusel täita töökohustusi. Samas

koostoimes teiste WRC-rallile mineku asjaoludega (konkreetsete kohustuste puudumine,

viimasel hetkel langetatud otsustus) räägib ka viie lapse kaasa võtmine selle kasuks, et WRC-

rallile minek ei olnud mõeldud töökohustuse täitmisena, vaid perekondliku ajaveetmisena

koos JR perega.

12.3

Kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kuigi kohtuotsuse järgi lõi M. Reps

kooskõlastusringil kulu põhjendatuse osas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ei ole

kohus toonud välja ühtegi konkreetset tegu. Ringkonnakohus peab seda väidet põhjendatuks

autojuhi majutuse kulu puudutavas osas. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on keskendutud M.

Repsi ja tema laste majutuse arvele ja selle ära näitamisele, et M. Reps eksitas kantslerit

ürituse olemuse osas, et kantsler arve tasumise kinnitaks. Selle põhjal on tehtud ühtlasi

järeldus, et kelmusega saavutati ka autojuhi majutuse arve kinnitamine. Ometi korraldati PE

majutus eraldi ja arved esitati ning kinnitati eraldi ja eri isikute poolt. Kui M. Repsi ja tema

laste majutus korraldati riigikantselei vahendusel, siis JL ütlustest nähtuvalt otsis PEle

majutust ministeerium ise. Selle majutuse eest esitati eraldi arve. Kui M. Repsi ja tema laste

majutuse eest esitas Estonian Autosport Events MTÜ arve 1.oktoobril 2020 (kd II; tl 95), siis

spetsialist-autojuhi majutuse arve esitas Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ 12. septembril 2020

(kd II; tl. 94). PE lähetuseks oli vormistatud eraldi siselähetuskorraldus ja arve tasumine

kinnitati eraldi M. Repsi majutuse arvest, arve tasumist ei kinnitanud kantsler ML, vaid JL (kd

II; tl 89–94). Seda, et M. Repsil oleks olnud mingisugune puutumus selle arve kinnitamisega,

tõenditest ei nähtu. Seega ei ole kuidagi tõendatud see, et M. Reps oleks korraldanud selle

arve kinnitamise.

Autojuhi majutusest eraldi tuleb käsitleda M. Repsi enda ja tema laste majutuse eest esitatud

arve ministeeriumil tasuda laskmist. Kaitsjate hinnangul tuleneb tunnistajate ütlustest selgelt,

et mingit petmistegu ei olnud. Seda kinnitab apellatsiooni kohaselt asjaolu, et M. Reps ei

tegelenud hotelli broneerimisega. Ministri roll majutuse broneerimisel piirdus üksnes KSle

kinnitamisega, et ta soovib Tartus võimaluse korral ka majutust, ning üritusele kaasa tulevate

laste isikukoodide andmisega. Vastuseks sellele osutab ringkonnakohus, et M. Repsile ei ole

heidetud ette hotellitubade broneerimist. Seda, et hotellitubade broneerimine või neis

ööbimine oleks õigusvastane, ei ole väidetud. Süüdistuses heidetakse ette seda, et M. Reps

lasi nende tubade eest tasuda ministeeriumil. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses ongi

pandud M. Repsile süüks konkreetselt kulu kinnitajate eksitamist kooskõlastusringil.

Kohtukolleegium möönab, et maakohtu otsusest on raske aru saada, kuidas lõi M. Reps

kooskõlastusringil tasumise kooskõlastanud ametnikel kulu põhjendatusest ebaõige

ettekujutuse. Väide, et maakohus pole tegu üldse käsitlenud, ei pea siiski paika. Nimelt on

maakohus öelnud, et M. Reps oli saabunud arvest MT kaudu teadlik ja laskis selle

ministeeriumil ära maksta. Sisuliselt ütleb maakohus, et M. Reps pani kelmuse toime

vahendlikult, kuna kinnitas MTle, kes eeldas, et ministeeriumile saabunud arve tuleb suunata

tasumisele, et see nii on – st M. Reps valitses MTt ülekaaluka teadmisega, kuivõrd M. Repsil

endal oli teada, kas ta täitis rallit külastades mingeid ametikohustusi või mitte. Seevastu

kaitsjad on apellatsioonis väitnud, et ministeerium tasus arve vaid arvetega tegelenud

Riigikantselei poolelt asjaga tegelenud KS ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolel sellega

tegelenud MT omavahelise asjaajamise tulemusel: KS saatis arve Haridus- ja

Teadusministeeriumile edasi, eeldades, et kui arve ei kuulu ministeeriumi poolt tasumisele,

siis laseb ministeeriumi arve ümber teha või esitab arve omakorda M. Repsile, MT, kes

erinevalt tavapärasest sel korral majutuse korraldamisega ise tegelema ei pidanud, lähtus

eeldusest, et kogu ministeeriumi nimele tulnud arve kuulub lähetuskuluna väljamaksmisele.

Ringkonnakohus nendib, et tulenevalt samadest MT ütlustest, millele on apellatsioonis

tuginetud, ei pea kaitsjate väide, nagu poleks M. Repsil olnud arvete tasumisele suunamisega

mingit puutumust, paika. Apellatsiooni kohaselt ei küsinud MT enne arve väljamaksmisele

saatmist ministrilt selle kohta midagi üle, kuna ta ei märganud, et arve koosneb mitme

hotellitoa hinnast (st hõlmab ka laste majutust, mille puhul poleks ka juhul, kui tegemist oli

teenistuslähetusega, olnud põhjust lugeda neid ministeeriumi kuluks). Ringkonnakohus

nendib, et MT ütluste kohaselt ei osanud ta tõesti pöörata tähelepanu sellele, et arve hõlmab

ka laste majutust. Sellest hoolimata on MT väitnud, et ta andis arvest ministrile teada ja sai

kinnituse, et see tuleb tasuda. Nimelt selgitas MT, et esialgu oli olnud info, et ministeerium

majutuse eest tasuma ei pea, kui aga mingi aeg hiljem ikkagi arve saabus, andis ta sellest

ministrile teada. MT sõnul ütles minister, et „järelikult ikkagi nad saatsid arve, siis läheb

tasumisele“. Siis lisas ta selle arve lähetuskorralduse juurde ehk tasumiseks. (21. märtsi 2022

istungi protokolli lk 16) Seega on MT viidanud konkreetsele asjaolule, millest tulenevalt tal

tekkis küsimus, kas ministeerium peab arve tasuma, ning väitnud, et sai ministrilt kinnituse, et

peab. Neid MT ütlusi on otsuses refereerinud ka maakohus. Apellatsioonis ei ole MT ütlusi

kahtluse alla seatud. Vastupidi, apellatsioonis endas on viidatud MT ütlustele, sh ütlustele

selle kohta, kuidas ta lisas arve lähetuskorralduse juurde – sellest räägib MT mh samas

ütluses, milles on juttu sellest, kuidas ta ministrit arvest informeeris.

Ringkonnakohtu hinnangul ei välista petmistegu kuidagi apellatsioonis rõhutatud asjaolu, et

ministeeriumi töötajatele ja majutusega tegelejatele oli teada, et M. Reps käis lähetusel koos

lastega. Petmistegu seisnes nii süüdistuse kui ka maakohtu otsuse järgi mitte selles, et M.

Reps oleks varjanud laste kaasa võtmist WRC Rally Estoniale, vaid selles, et M. Reps näitas

WRC Rally Estonia külastamist kui sellist oma töökohustuse täitmisena, kuigi see seda ei

olnud, ja seal käimist teenistuslähetusena. Seega on süüdistuse ja maakohtu seisukoht – mida

jagab ka ringkonnakohus – see, et majutuskulude näitamine lähetuskuludena oli tervikuna

alusetu ning M. Repsi enda ja laste majutuskulu eristamiseks ei ole alust.

12.4

Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei olnud ML majutuskulu kinnitades eksimuses, sest ta

teadis, et kulu on seotud WRC Rally Estonial käimisega. Paika peab see, et ML kinnituse

kohaselt teadis ta, et kulu on seotud WRC Rally Estonial käimisega. Ringkonnakohtu

arusaama järgi ei olegi see aga asjaolu, milles kulu kinnitanud kantslerit eksitati. Küsimus ei

ole mitte selles, kas kulu oli seotud WRC Rally Estonial käimisega, vaid selles, kas M. Reps

käis WRC Rally Estonial ametikohustust täitmas. Andes MTle korralduse lasta arve ära

maksta, kinnitas M. Reps, et tegemist oli teenistuslähetusega. Arvet kinnitades lähtus ML

sellest. Apellatsioonis tsiteeritud ML ütluste kohaselt arvestas tema, et tegemist oli

rahvusvaheliste suhete küsimusega ja oluline oli, et valitsus oleks võimalikult ulatuslikult

esindatud. Nagu eespool välja toodud, ei olnud kutse põhjuseks korraldajate soov, et haridus-

ja teadusminister täidaks mingit kindlat rolli nt rahvusvahelise autospordi liidu esindajatega

suhtlemisel, vaid UA ütluste kohaselt oli korraldajate jaoks oluline näidata valitsuse

liikmetele, mida korraldatav üritus endast kujutab. Seejuures said kõik valitsuse liikmed kutse

pigem võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt. M. Repsi enda ütlusest ilmneb, et ta otsustas

(pea viimasel hetkel) rallit külastada, sest JR tegi ettepaneku, et nad võiks seal kohtuda.

Kinnitades, et saabunud arve tuleb saata tasumiseks, esitas M. Reps sisuliselt kinnituse, et ta

täitis üritusel ametikohustusi, kuigi ta seda tegelikult ei teinud. Kuna see, kas WRC Rally

Estonial osalemist sai pidada ametikohustuse täitmiseks või mitte, sõltus sellest, mida M.

Reps üritusel tegi, saidki arve kinnitajad, kes ise üritusel ei viibinud, arve tasumise

põhjendatuse hindamisel lähtuda eelkõige M. Repsi enda kinnitusest.

12.5

Lõpuks leiavad kaitsjad sellegi teo puhul, et tuvastatud ei ole nõutavat tahtlust. Ka siin

tuleb tunnistada, et maakohus on kelmuste kohta kokkuvõtvalt leidnud, et teod on pandud

toime vähemalt otsese tahtlusega. Ringkonnakohus tõdeb aga, et WRC Rally Estonia

majutuskulu hüvitada laskmise käsitlemise juures on maakohus väljendanud seisukohti, mis

puudutavad subjektiivset külge.

Maakohus on lugenud tõendatuks ka selle, et M. Reps oli teadlik, et tema majutuse eest esitas

Estonian Events MTÜ 360 euro suuruse arve, ning lasi selle ministeeriumil ära maksta – see

väide põhineb eespool käsitletud MT ütlusel. Kohus leidis, et lastes ministeeriumil arve

tasuda, tegutses M. Reps varalise kasu saamise eesmärgil. Selline järeldus on arusaadav,

kuivõrd selle tulemusel lükkas M. Reps tekkinud kulu ministeeriumi kanda.

Samuti on maakohus tõdenud, et „Mailis Reps oli teadlik, et WRC Rally Estonia külastus ei

ole teenistuslähetus, kuivõrd selle raames ei teostanud Mailis Reps ministrina avalikku

võimu“. See tähendab maakohtu järeldust, et M. Reps teadis, et asjaolu, millele tuginedes ta

laseb ministeeriumil arve tasuda, ei pea paika. Niisiis tuvastas maakohus, et M. Reps tekitas

arve tasumise kinnitajal (kantsleril) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse.

Selline maakohtu järeldus on visiidi tuvastatud sisu valguses ka põhjendatud. Tegemist oli

üritusega, millel puudus vahetu seos Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalaga, M.

Repsil ei olnud sel üritusel täita muud rolli peale külalise oma. Selles kontekstis viitab M.

Repsi enda arusaamisele, et tal ei ole täita ametikohustusi, ka see, et ta otsustas WRC-rallile

minna viimasel hetkel, koos maakohtu välja toodud asjaoluga, et ta võttis sellele üritusele

kaasa mitu last.

Seda, et M. Reps ise teadis, et tegemist ei olnud sisuliselt teenistuslähetusega, näitab asjaolu,

et ta on esitanud 17. novembril 2020 avalduse, et tema palgast peetaks kinni 4.–5. septembri

2020 majutuskulu summas 360 eurot ehk mitte üksnes laste, vaid ka tema enda majutuskulu

(kd I; tl 152–153). See, et minister palus hiljem, kui arve oli tasutud, kulu tema palgast kinni

pidada, ei muuda aga olematuks tuvastatud asjaolu, et arve saabumisel kinnitas ta, et arve

peab tasuma ministeerium.

12.6

Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks maakohtu

järeldust, et M. Reps pani toime kelmuse, lastes ministeeriumil tasuda lähetuskuluna enda ja

oma laste majutuse arve, mida ei olnud tegelikult alust lähetuskuluks lugeda. Küll leiab

ringkonnakohus, et maakohus on mõistnud M. Repsi alusetult süüdi selles, et ta lasi JLd

eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud

arve 120 eurot. Kuna süüdistuses ega maakohtu otsuses pole seda käsitatud iseseisva teona,

vaid osana WRC Rally Estonia kulusid puudutavast kelmusest, ei too ringkonnakohtu

seisukoht kaasa M. Repsi õigeks mõistmist – Riigikohtu praktika kohaselt saab süüdistatava

õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (RKKKo 1-20-3910

p 14). Sellest tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 3 ettenähtud otsustuse ja

jätab maakohtu otsuse põhiosast välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades ministeeriumil

alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot.

KARISTUS

13. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ühes omastamises ning mõistab selles osas

M. Repsi õigeks. Samuti jätab ringkonnakohus ühe kelmuse asjaoludest välja väite, et M.

Reps pani kelmuse toime ka autojuhi majutuskulusid puudutavas osas. Kui ringkonnakohus

mõistab süüdistatava osas kuritegudes õigeks, on kohtul vastavalt KrMS § 340 lg 2 p-le 2

mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata.

Kohtukolleegium leiab, et tehtud otsustused ei anna alust M. Repsile maakohtu otsusega

mõistetud karistuse muutmiseks. M. Repsile on mõistetud omastamise eest karistus, mis jääb

rohkem sanktsiooni alammäära kui keskmise määra lähedale. Seejuures on oma ulatuselt

kaalukam omastamistegu ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmine, mida

puudutavas osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu

mõistetud karistus vastab KarS § 56 lg 1 nõuetele ka juhul, kui ainsaks omastamiseks jääb

ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmine.

Ka kelmuse eest mõistetud karistuse muutmiseks ei ole alust, sest maakohus on mõistnud

sanktsiooni alammäärale vastava karistuse.

Eelnevast tulenevalt jääb muutmata ka maakohtu mõistetud liitkaristus.

TSIVIILHAGI

14. Maakohtu otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiste muutmine

Maakohus mõistis Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja 6070 euro suuruse kahjuhüvitise

ning sellelt summalt arvutatud viivise. Kahjuhüvitise moodustasid M. Repsi

sünnipäevaürituste kulud 5950 eurot (täpsemalt oli ministeeriumis toimunud ürituse kulu oli

3188 eurot ja restoranis Mon Repos toimunud ürituse kulu 2762,5 eurot) ning WRC Rally

Estonia külastusega seotud autojuhi majutuse kulu 120 eurot.

Ringkonnakohus leidis, et M. Reps tuleb mõista õigeks ministeeriumis korraldatud

sünnipäevaüritusega seotud omastamise süüdistuses, samuti jättis ringkonnakohus maakohtu

otsusest välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni

Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot. KrMS § 310 lg 2 näeb ette, et kui

kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või

avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Seega on ilmne, et maakohtu otsus tuleb

tühistada M. Repsilt ministeeriumis toimunud ürituse kulu ehk 3188 euro välja mõistmise

osas ja selle nõude osas tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

Autojuhi majutuskulusid puudutavas kelmuse süüdistuses ei mõistnud ringkonnakohus M.

Repsi õigeks, vaid jättis maakohtu otsusest välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades

ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120

eurot. Sellise otsustuse põhjuseks oli asjaolu, et süüdistuse kohaselt oli see kulu mitte

iseseisev, vaid osa WRC Rally Estonia majutuskuludest ning Riigikohtu praktikast tulenevate

juhtnööride kohaselt ei mõisteta süüdistatavat juhul, kui mingi teo osa asjaolusid ei leia

kinnitust, nende asjaolude osas õigeks. Olemuslikult on siiski tegemist õigeksmõistmisega,

mistõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada kas ses osas KrMS § 310 lg-t 2.

Eelnevast lähtuvalt tuleb vastavalt KrMS § 310 lg-le 2 jätta tsiviilhagi nende süüdistustega

seotud osas ehk 3188 euro ja 120 euro suuruse kahjuhüvitise nõudes läbi vaatamata.

15. Ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvad nõuded

Eelnevaga haakub kannatanu esindaja apellatsiooni taotlus tühistada maakohtu otsus osas,

milles maakohus jättis ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvate nõuete osas

tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanu esindaja leiab, tsiviilhagi rahuldamata jätmise asemel

pidanuks maakohus jätma tsiviilhagi vastavate nõuete osas läbi vaatamata, sest kütusekaardi

kasutamisega seonduva süüdistuse osas lõpetas kohus kriminaalmenetluse ning kannatanu

ametiautoga seonduva tsiviilhagi nõude osas leidis, et see nõue ei vasta KrMS § 381 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimustele. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et KrMS § 310 lg-st

2 tulenevalt pidanuks kohus jätma kannatanu tsiviilhagi kütusekaardi ja ametiauto

kasutamisega seonduvate nõuete osas läbi vaatamata. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus

tsiviilhagi nimetatud osades rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

tsiviilhagi nimetatud osades läbi vaatamata.

16. Ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmisega tekitatud kahju

Kannatanu esindaja on vaidlustanud maakohtu otsustuse jätta tsiviilhagi rahuldamata osas,

milles kannatanu taotles ministeeriumi töötajate erahuvides kasutamisega tekitatud varalise

kahju hüvitamist. Maakohus põhjendas oma otsustust seisukohaga, et seda, kui suure kulu M.

Reps ministeeriumile töötajate erahuvides kasutamisega tekitas, ei ole võimalik tuvastada.

Kohus leidis, et pelgalt oletuslikul alusel tehtud arvutustega ei saa võimalikku kahju suurust

tuvastada.

Maakohtu seisukohale, et tekkinud kahju täpne suurus ei ole tuvastatav, kannatanu esindaja

esitatud apellatsioonis vastu ei vaidle, kuid leiab, et sel alusel ei oleks tohtinud jätta tsiviilhagi

rahuldamata, vaid kohus oleks pidanud määrama kahju suuruse kindlaks VÕS § 127 lg 6

alusel. Kuna maakohus seda ei teinud, taotleb kannatanu esindaja sel alusel kahju suuruse

kindlaks määramist ringkonnakohtult.

Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks

põhjendusega, et kahju suurus ei ole tuvastatav, ei ole õiguslikku alust. Nagu apellatsioonis (ja

juba tsiviilhagiski) osutatud, on olukorras, kus kahju on tuvastatud, kuid selle täpne suurus

pole kindlaks tehtav, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on

kohtuasjas nr 3-2-1-81-02 tehtud kohtuotsuses kinnitanud, et see, kui tekkinud kahju suurus

pole lõplikult selge, ei ole asjaolu, mis takistaks kahjuhüvitise väljamõistmist.

Apellatsioonimenetluses tekkis aga küsimus, kas ringkonnakohtul on üldse alust tsiviilhagi

läbi vaadata ning kas kahju hüvitamise aluseks saab olla deliktiõigus (või, kui sel alusel

hüvitise välja mõistmiseks alust pole, siis alusetu rikastumise regulatsioon), millele on

tuginetud tsiviilhagis.

Nimelt tegi Riigikohtu üldkogu sel ajal, kui ringkonnakohus oli tegemas kriminaalasjas otsust,

otsuse, milles leidis ringkonnakohtu hinnangul analoogses asjas, et kahju on tekitatud avalik-

õigusliku suhte raames, mistõttu ei ole deliktiõigus kohaldatav (Riigikohtu üldkogu 2. mai

2025 otsus kriminaalasjas 1-21-5728).

Riigikohtu otsus puudutab olukorda, kus vallavanem sõlmis valla esindajana notariaalselt

tõestatud müügilepingu, millega vald osaühingu osa vallale kahjulikel tingimustel, tekitades

vallale kahju 749 700 eurot. Süüdistus esitati KarS § 2172 lg 1 järgi, kuid kohus kvalifitseeris

teo ümber KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi.

Vald esitas avalik-õigusliku nõudeavalduse, milles palus määrata kindlaks vallavanema

rahaline kohustus ja viivis sellelt summalt.

Riigikohus arutas kriminaalasja valla kassatsiooni alusel, lahendades tekitatud kahju

hüvitamise küsimust. Riigikohus märkis otsuses, et lahendatav küsimus on, kas ja kui, siis

millisel alusel vastutab vallavanem teenistuskohustuste rikkumisega vallale tekitatud kahju

hüvitamise eest.

Riigikohus märkis, et deliktiõigus ei reguleeri kahju tekitaja ja kannatanu vahel juba

olemasolevast õigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui

rikutud kohustuse eesmärk oli tekkinud kahju ärahoidmine. Riigikohus nentis, et on senises

praktikas VÕS § 1044 lg-le 2 tuginedes välistanud deliktiõigusliku nõude esitamise äriühingu

ja tema juhatuse liikme vahelises suhtes, aga ka näiteks töölepingu poolte vahel. Vallavanema

teenistussuhe vallaga sarnaneb eelnevalt nimetatutega ja seetõttu ei vastuta ka

teenistuskohustusi rikkunud vallavanem kohaliku omavalitsuse üksusele tekitatud kahju

hüvitamise eest deliktiõiguslikul alusel.

Kohtukolleegiumi hinnangul oli M. Repsil süüdistuses kirjeldatud ajal riigiga õigussuhe, mis

on võrreldav Riigikohtu üldkogu otsuses käsitletutega. Nii nagu vallavanemal on

teenistussuhe vallaga, on ministril teenistussuhe ehk avaliku võimu teostamist hõlmavas

töötamises seisnev suhe riigiga – tsiviilhagiski on deklareeritud, et „MR vastutus tuleneb VVS

alusel avaliku teenistuse laadsest õigussuhtest Eesti Vabariigiga“. Minister on nimetatud

ametisse teostamaks oma pädevuse piires täidesaatvat riigivõimu ehk tegutsemaks riigi

huvides; vastavalt VVS § 1 lg-le , § 3 lg-le 1, § 39 lg-le 3 ja § 49 lg 1 p-le 1 on minister

täidesaatvat riigivõimu teostava Vabariigi Valitsuse liige, kes ühtlasi juhib täidesaatva

riigivõimu asutuseks olevat ministeeriumi. Seega võib asuda seisukohale, et ka minister ei

vastuta teenistuskohustusi rikkudes tekitatud kahju eest deliktiõiguslikul alusel.

Arutelus, kas Riigikohtu üldkogu otsuse seisukohad on praegusel juhul kohaldatavad, asus

kannatanu esindaja aga seisukohale, et M. Reps ei ole talle etteheidetavate tegudega tekitanud

kahju ametialase tegevusega, vaid väljaspool seda. Kannatanu esindaja rõhutas, et Riigikohtu

üldkogu otsuses käsitletud juhul pani vallavanem kuriteo toime oma teenistuskohustust täites

– ta tegi tehingu, milleks oli vallavolikogu talle õiguse andnud, kuid tegi tehingu vallale

kahjulikul moel. Seevastu M. Reps tekitas kahju mitte oma teenistusülesandeid täites, vaid

lihtsalt enda huvides tegutsedes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kannatanu esindaja välja

toodud erinevus selle tuvastamisel, kas kahju tekitati kahju tekitanu ja kahju saanu vahelise

õigussuhte raames, määrava tähtsusega. Teenistussuhe ei piirdu pelgalt konkreetsete

ülesannetega, vaid tegemist on laiema vastastikuseid õigusi ja kohustusi hõlmava

õigussuhtega. Muu hulgas võivad need õigused ja kohustused olla seotud isikule usaldatud

vara kasutamise või käsutamisega. M. Repsile pannaksegi süüks seda, et omastas vara, mis oli

usaldatud talle kui ministrile, st vara, mille riik oli talle usaldanud tema teenistussuhte tõttu.

Seejuures oli M. Repsil – nagu juba süüdistuses välja toodud – VVS § 49 lg 1 p-st 8 tulenevalt

ministrina kohustus seista vara eesmärgipärase ja otstarbeka kasutamise eest. Seda, et sellise

kohustuse rikkumine enda või kolmanda isiku huvides õigusliku aluseta kulutusi tehes

tähendab sisuliselt teenistussuhte raames kahju tekitamist, tuleneb Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas 1-20-3101. Selle otsuse punktis 101 leidis

Riigikohus esiteks, et vallajuhil on teenistussuhtest tulenevalt valla ees lojaalsuskohustus ja

sellest tulenevalt valla varaliste huvide järgimise kohustus, ning teiseks, et kõnesoleva

kohustusega on vastuolus see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda

või kolmandate isikute huvides. Tuletades vallavanema valla varaliste huvide järgimise

kohustuse teenistussuhtest ning lugedes selle, kui vallavanem kasutab valla vara enda või

kolmanda isiku kasuks, valla varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumiseks, luges

Riigikohus selle, kui vallavanem kasutab valla vara enda või kolmanda isiku huvides,

sisuliselt vallavanema ja valla vahel oleva teenistussuhte rikkumiseks, mis tähendab, et sellise

rikkumisega tekitatud kahju on õigussuhte raames tekitatud kahju. Praegusel juhul on olukord

samasugune. Ministri puhul ei ole küll vaja tuletada riigi varaliste huvide järgimise kohustust

teenistussuhte olemusest, vaid see on vahetult seadusest tulenev kohustus, kuid tegemist on

ilmselgelt teenistuskohustusest tuleneva kohustusega – tegemist on seadusega ministrile

pandud kohustusega, st konkreetsel isikul tekib see kohustus just ministriametist tulenevalt.

See tähendab, et ka juhul, kui minister kasutab riigi vara iseenda või kolmanda isiku huvides,

rikub ta teenistussuhtest tulenevat kohustust ja tekitab kahju teenistussuhte raames.

Kaitsjad seevastu asusid seisukohale, et M. Reps ei saa olla oma teenistuskohustusi rikkunud,

sest kantsler on see, kes käsutab ministeeriumi vara – just kantsleri pädevuses on maksete

tegemise otsustamine. Seejuures möönavad kaitsjad, et seaduse kohaselt on ministril kohustus

seista hea ministeeriumi vallata antud vara heaperemeheliku ja õiguspärase kasutamise eest.

Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et väide riigile kahju tekitamise kohta ei põhinegi

sellel, et M. Reps oleks teinud ise enda huvides rahalisi makseid. Kelmuste puhul tekitaski M.

Reps kahju selle isiku eksitamisega, kes lõppkokkuvõttes otsustas rahalise kohustuse

tasumise. Samas rikub ka selline eksitamine ministri kohustust hoolitseda ministeeriumi

vallata antud vara heaperemeheliku ja õiguspärase kasutamise eest. Ka omastamise puhul ei

tugine väide riigile kahju tekitamise kohta sellel, et M. Reps oleks otsustanud mingi(te)

väljamakse(te) tegemise. Süüdistuse ja tsiviilhagi kohaselt tekitas M. Reps kahju sellega, et

andis ministeeriumi töötajatele enda huvides tööülesandeid. Nagu eespool käsitletud, ei

pööranud ta enda kasuks mitte rahalisi vahendeid, vaid õiguse anda töötajatele korraldusi. See

oli õigus, mis oli antud ministrile (töötajate kohustus täita ministri antud korraldusi tuli

töölepingust ja/või ametijuhendist) ja selle õiguse kasutamiseks ei vajanud M. Reps kantsleri

heakskiitu. Seega ei kummuta ka kaitsjate väide järeldust, et kui M. Reps tekitas talle

süükspandavate tegudega riigile kahju, tegi ta seda oma teenistussuhte raames, mistõttu ei saa

ta vastutada tekitatud kahju eest deliktiõiguslikul alusel.

Teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitatud varalise kahju eest vastutab isik üldjuhul

ATS § 80 alusel. Samas näeb ATS § 2 lg 3 p 4 ette, et avaliku teenistuse seadus ei laiene

Vabariigi Valitsuse liikmetele. Selleski osas on olukord analoogne Riigikohtu üldkogu otsuses

käsitletuga – ATS § 2 lg 3 p 10 kohaselt ei laiene avaliku teenistuse seaduse regulatsioon

valla- või linnavalitsuse liikmetele. Riigikohus asus seisukohale, et „samas ei järeldu ATS § 2

lg-st 3, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid

teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud“. Riigikohus lisas, et

ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju

hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse

kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. Osa kõrgemate ametiisikute täielik vastutamatus

enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku

õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega. Sellega on Riigikohtu üldkogu

andnud suunise, et edasised järeldused vastutuse aluste kohta ei käi ainult valla- või

linnavalitsuse liikmete kohta.

Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et vallavanem vastutab vallale tekitatud kahju eest

juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse regulatsiooni alusel, kuna kohaliku omavalitsuse

üksus kuulub TsÜS § 25 lg 2 järgi avalik-õiguslike juriidiliste isikute hulka. KOKS § 4 p-st 2

ja §-st 30 tulenevalt on valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalik-

õigusliku juriidilise isiku juhtorgan. Oma kohustuse rikkumisega juriidilisele isikule kahju

tekitanud juriidilise isiku juhtorgani liige vastutab juriidilise isiku ees TsÜS § 37 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus nendib, et nii nagu kohaliku omavalitsuse üksuski, on ka riik vastavalt TsÜS

§ 25 lg-le 2 avalik-õiguslik juriidiline isik. See tähendab, et ka riigi kui avalik-õigusliku

juriidilise isiku juhtorgani liige saab oma kohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahju eest

vastutada TsÜS § 37 lg 1 alusel. Seega tuleb lahendada küsimus, kas minister on riigi kui

avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani liige. Ministri teenistussuhe riigiga, sh ministri

pädevus ministeeriumi juhina tuleneb PS § 88 ja VVS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt sellest, et ta on

nimetatud ametisse Vabariigi Valitsuse liikmena – ei saa olla Vabariigi Valitsusse

mittekuuluvat ministrit. Seega on küsimus selles, kas Vabariigi Valitsus on Eesti Vabariigi kui

avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan. TsÜS § 31 lg 4 ütleb, et avalik-õigusliku juriidilise

isiku organid ja nende pädevus nähakse ette seadusega. Riigi puhul näeb peamised organid,

mille kaudu riik tegutseb, ette põhiseadus. PS § 86 ütleb, et Vabariigi Valitsusele kuulub

täidesaatev riigivõim, ning PS § 87 kirjeldab Vabariigi Valitsuse pädevust. Muu hulgas täidab

Vabariigi Valitsus järgmisi ülesandeid: viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja

koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi

Presidendi aktide täitmist, korraldab suhtlemist teiste riikidega. Seega täidab Vabariigi

Valitsus välissuhtlusega tegeledes esindus- ning riigi igapäevast toimimist korraldades

juhtimisfunktsiooni, st juriidilise isiku juhatuse omadega võrreldavaid funktsioone. Sellest

tulenevalt on ka ministri puhul säte, mis annab riigile materiaalõigusliku aluse nõuda

teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, TsÜS § 37 lg 1 esimene lause.

Riigikohtu üldkogu toonitas, et kui kohustus, mida rikuti, on avalik-õiguslik, on kahju

tekitatud avalik-õiguslikus teenistussuhtes ja tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega

hoolimata sellest, et materiaalõiguslik alusnorm on eraõiguslik. Seega saab

kriminaalmenetluses esitada kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslikus nõudeavalduses.

Praeguses menetluses on esitatud tsiviilhagi. Kohtukolleegium leiab, et Riigikohtu üldkogu

seisukoht, et nõue oleks tulnud esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus, ei takista praegusel

juhul tsiviilhagina esitatud nõude lahendamist.

Kriminaalmenetluse seadustik eristab tsiviilhagi ja avalik-õiguslikku nõudeavaldust põhjusel,

et eraõiguslikus ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on

erinevad: eraõiguslikul alusel saab kahju hüvitamist nõuda hagimenetluses, avaliku võimu

kandja saab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju nõude esitada haldusmenetluses. Seega

ongi kriminaalmenetluse eripära kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel see, et

kriminaalasja lahendav kohus on pädev lahendama nõudeid, mida muidu tuleks lahendada

erinevates menetlustes. Kuna kriminaalasja lahendav kohus on pädev läbi vaatama nii

tsiviilhagi kui ka avalik-õiguslikku nõudeavaldust, ei saa kriminaalasja lahendav kohus

olukorras, kus avalik-õigusliku nõudeavalduse asemel on esitatud tsiviilhagi, jätta tsiviilhagi

läbi vaatamata põhjusel, et selle lahendamine ei ole kohtu pädevuses.

Seejuures ei ole kriminaalmenetluses tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse

lahendamisel põhimõttelist menetluslikku erinevust. Tõsi küll, kriminaalmenetluse

seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel pöörduda KrMS § 381 lg

6 kohaselt tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni poole, avalik-õigusliku nõudeavalduse puhul

aga KrMS § 381 lg 7 kohaselt halduskohtumenetluse seadustiku 26. peatükis sätestatu poole.

Kohtukolleegium ei tuvastanud, et käesolevas menetluses oleks süüdistatava olukord, sh tema

võimalus esitatud nõudele vastu vaielda, olnud teine, kui kannatanu oleks esitanud tsiviilhagi

asemel avalik-õigusliku nõudeavalduse. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuigi kahju, mille

hüvitamist kannatanu nõuab, on tekitatud avalik-õigusliku suhte raames, saab ringkonnakohus

tsiviilhagi, mille maakohus on menetlusse võtnud, lahendada. Seejuures lähtub

ringkonnakohus aga sellest, et nõude materiaalõiguslikuks aluseks on TsÜS § 37 lg 1 esimene

lause.

Vastutus TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel eeldab seda, et juriidilise isiku juhtorgani liige

on rikkunud tema teenistussuhet reguleerivatest normidest tulenevat kohustust juriidilise isiku

ees.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ministri riigi varaliste huvide järgimise kohustus

riigivaraseadusest (RVS), Vabariigi Valitsuse seadusest ja Haridus- ja Teadusministeeriumi

põhimäärusest.

RVS § 8 lg 1 kohaselt on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt,

otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Vastavalt RVS § 4 lg 2 p-le 7 on riigivara

valitsejaks ministeerium ning riigivara on RVS § 1 lg 3 kohaselt riigile kuuluvate rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. RVS § 4 lg 5 kohaselt määratakse asutusesiseselt

isikud, kes täidavad riigivara valitseja ülesandeid riigivara valitseja nimel, kui seadusest või

määrusest ei tulene teisiti.

See, et ministeeriumi valitseda antud riigivara heaperemeheliku kasutamise eest vastutab

minister, tuleneb VVS § 49 lg 1 p-st 8, mille kohaselt minister otsustab ministeeriumi

eelarvevahendite kasutamise üle ning valvab eelarve täpse ja otstarbeka täitmise üle. Sama

paragrahvi lg 4 sätestab, et minister vastutab riigivara säilimise ja heaperemeheliku

kasutamise eest ning korraldab seda kooskõlas riigivaraseadusega. Vastavad kohustused

kordab üle Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimäärus: nii 16. septembrist 2016 kuni 31.

detsembrini 2017 kehtinud Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimääruse § 23 lg 2 p 15 kui

ka alates 1. jaanuarist 2018 kuni kehtinud põhimääruse § 6 p 8 kohaselt vastutas haridus- ja

teadusminister riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest.

Vastavalt RVS §-le 10 lg-le 1 valitsetakse riigivara järgmistel eesmärkidel:

1) riigivõimu teostamiseks;

2) muul riigivara valitseja poolt määratud ja seadusest tuleneval avalikul eesmärgil;

3) tulu saamiseks;

4) reservina säilitamiseks.

Tsiviilhagi kohaselt tekitas M. Reps riigile kahju sellega, et andis haridus- ja teadusministrina

ministeeriumi töötajatele tööülesandeid iseenda, mitte ministeeriumi huvides. Nagu

kohtuotsuses eespool märgitud, on õigus anda tööandja nimel töötajatele tööülesandeid

rahaliselt hinnatav õigus. Järelikult on see vastavalt RVS § 1 lg-le 3 arvatav riigivara hulka.

Riigivara hulka kuuluva õiguse kasutamine isiklikes huvides ei ole kooskõlas RVS § 10 lg-s 1

nimetatud riigivara valitsemise eesmärkidega, mis tähendab, et õigust enda huvides kasutades

rikkus M. Reps VVS § 49 lg 1 p-st 8 ja lg-st 4 tulenevat kohustust valitseda riigivara

eesmärgipäraselt ja säästlikult. See, et M. Reps lasi aastatel 2017–2020 Haridus- ja

Teadusministeeriumi töötajatel ministeeriumi makstava töötasu eest lisaks ministeeriumi

huvides tehtavale tööle täita suures ulatuses ka M. Repsi isiklikes huvides antud

tööülesandeid, on leidnud käesolevas menetluses tuvastamist. Ühtlasi asus ringkonnakohus

seisukohale, et sellega tekitas M. Reps riigile kahju.

Kohtukolleegium jagab aga maakohtu ja kannatanu seisukohta, et tekitatud kahju täpset

suurust ei ole võimalik tuvastada. Selle põhjuseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul niivõrd

tunnistajate ütluste pealiskaudsus ja vastuolulisus, mida on heitnud ette maakohus, kuivõrd

asjaolu, et neid ülesandeid anti mitme aasta vältel, kusjuures ministri erahuvides antud

ülesandeid täitsid ministeeriumi töötajad segamini oma muude tööülesannetega ning nende

ülesannete ajakulu üle ei peetud arvestust. Sellest tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, milline

oli erahuvides antud ülesannete osakaal neid saanud ministeeriumi töötajate töökoormusest eri

ajahetkedel. Samuti ei ole lõpuni tuvastatav selle koormuse muutumine eri aegadel.

Apellatsioonis on tuginetud ka tsiviilhagis väljendatud seisukohale, et kahju suuruse kindlaks

määramisel võiks lähtuda sellest, kui palju hoidis M. Reps ministeeriumi töötajatele lastega

tegelemise ülesandeid andes lapsehoidja pealt kokku. Kannatanu esindaja lähtub sellest, et

2020. aastal osutati M. Repsile lapsehoidja teenust netotasuga 1000 eurot kuus. Kuna

ministeeriumi töötajad täitsid sisuliselt samu ülesandeid, hoidis M. Reps kuus kokku vähemalt

ühe lapsehoidja tasule vastava summa. Seega on M. Reps rikastunud kuus vähemalt 1589,22

euro ulatuses. Kuna tema tegevus ulatus 10. märtsist 2017 kuni 21. novembrini 2020, rikastus

ta 44,4 kuu jooksul Haridus- ja Teadusministeeriumi arvel kokku 70 561,34 euro võrra.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest konstruktsioonist lähtuda, sest kõnealune arvutus

näitab seda, kui palju M. Reps ministeeriumi arvel rikastus (vältis vajadust ise rahalisi

kulutusi teha), mitte aga ministeeriumile tekitatud kahju suurust (ühtlasi nendib

ringkonnakohus, et see arvutus laiendab alusetult 2020. aastal lapsehoidjale makstus tasu ka

eelnevatele aastatele, kuigi KAu 8. septembri 2022 kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli

MKle makstud palk väiksem). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelnevast tulenevalt määrata

kahju suurus kindlaks VÕS § 127 lg 6 alusel.

Kaitsjad on rõhutanud, et ministeerium maksis tööle võetud töötajatele kokkulepitud palka

ning sama palka oleks ministeerium pidanud maksma palka ka siis, kui töötajad ei oleks

täitnud ministri erahuvides antud ülesandeid. Nagu märgitud omastamise küsimuse

lahendamisel, ei jaga ringkonnakohus täielikult seisukohta, et erahuvides antud ülesanded ei

saanud üldse palka mõjutada – töökoormus ja töö iseloom on ilmselgelt asjaolud, mis

mõjutavad kokkulepitavat palka, mistõttu oleks väiksema töökoormuse ja teistsuguste

ülesannete puhul põhjendatud ka teistsugune tasu. Kohtukolleegium tõdeb, et kohtu kasutuses

ei ole tõendeid, mille alusel tuvastada, kas M. Repsi erahuvides antud tööülesandeid täitnud

ministeeriumi töötajad oleks võinud saada teistsugust põhipalka, kui nad poleks pidanud

eespool nimetatud ministri antud ülesandeid täitma. Küll väärib aga tähelepanu, et

ministeeriumi töötajatele, kes täitsid muu hulgas M. Repsi erahuvides antud tööülesandeid,

maksti lisatasusid ületunnitöö ja/või tööülesannete tulemusliku täitmise eest. Tegemist on

tasudega, mis ei olnud fikseeritud ja mille maksmine oli otseselt seotud tööülesannete

täitmisega. Kuna tuvastamist leidis, et M. Repsi erahuvides antud ülesannete täitmine võttis

kohati märkimisväärse osa ministri autojuhi ja ministri nõunike tööajast ning ülesandeid

täideti ka väljaspool ametlikku tööaega, on alust järelduseks, et kui lisatasu määramisel pole

välja toodud konkreetseid tööülesandeid, mille eest lisatasu makstakse, hõlmab lisatasu ka

erahuvides antud tööülesandeid. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kahju suuruse

kindlaks määramisel tuleb võtta aluseks just makstud lisatasud ja töökoormusest tulenevad

ajutised põhipalga suurendamised. Mis puutub maakohtu seisukohta, et tuvastatav pole, kas ja

mis ulatuses on lisatasud seotud M. Repsi erahuvides antud ülesannetega (mida on

tunnistanud ka kannatanu esindaja), siis ringkonnakohtu hinnangul saabki siin lähtuda VÕS §

127 lg-st 6 tulenevast kohtu õigusest tuvastada kahju suurus hinnanguliselt.

Arvestades seda, et tõendid ei näita, et ministeeriumi töötajad, kellele ta andis oma

erahuvidest lähtuvaid tööülesandeid, oleksid täitnud ainult selliseid ülesandeid, ei saa lugeda

lisatasusid või põhipalga suurendamisi täies ulatuses ministri isiklikes huvides antud

ülesannete täitmise eest makstuteks. See, kui suure osa tööajast võtsid enda alla M. Repsi

erahuvides antud ülesanded, ei ole võimalik tuvastada. Samas tuleb tõdeda, et nt UK väitel

moodustas ministri erahuvides antud korralduste täitmine suure osa tema tööst. Ministri

nõunike osas on tuvastatav, et selliste ülesannete täitmine oli nende jaoks pidev, kuid nende

ülesannete maht kõikuv – nt LI ja MT ütlustest tulenevalt võis selle maht kõikuda poolest

tunnist kuskil viie tunnini, KT puhul on tuvastatud, et ta tegeles 2020. aasta kevadel pidevalt

M. Repsi lastega, UK ütluste kohaselt viis ta KT hommikul ministri koju ja tõi kella 15–16

paiku ära. Arvestades seda, et ministri erahuvides antud ülesannete täitmine oli sisuliselt pidev

ning võttis kohati isegi suurema osa tööpäevast, leiab ringkonnakohus, et kohane on lugeda

erahuvides antud ülesannete eest makstud tasuks 50% makstud lisatasudest ja töötasu

suurendamistest.

UK töölepingu kohaselt oli alates 30. septembrist 2015 tema töötasu suurus 1250 eurot bruto,

millele lisandus lisatasu 350 eurot täiendavate tööülesannete täitmise eest (kd I; tl. 8).

Süüdistuse piiresse jääva perioodi jooksul määrati UKle lisatasusid või suurendati

lisakohustuste täitmise eest tema töötasu järgnevalt:

-

seoses täiendavate tööülesannete täitmisega ministri ja ministeeriumi teenindamisel

ajavahemikus 01.03.2017–30.04.2017 määrati UKle ühekordne lisatasu 839 eurot

(käskkiri 30.05.2017: kd I; tl 45);

-

perioodil 01.05.2017-31.12.2017 asendati töölepingujärgne 350 euro suurune lisatasu

seoses täiendavate tööülesannete täitmisega (transporditeenuse osutamine väljaspool

tööaega) 550eurose lisatasuga (aluseks käskkiri 13.06.2017: kd I; tl. 12);

-

eelnevale lisaks määrati 22.11.2017 käskkirjaga UKle oodatust tulemuslikuma töö

eest, selle eest, et ta pidi täitma tööülesandeid tihti nädalavahetustel, lisaks ministrilt

saadud muude logistiliste ülesannete täitmise eest tulemuspalk 1100 eurot (kd I; tl.

47);

-

seoses töömahu olulise suurenemisega suurendati perioodiks 01.01.2018–30.06.2018

töötasu 1950 euroni; lepingus on märgitud, et tööülesannete vähenemisel võib töötasu

muuta varem (aluseks käskkiri 26.01.2018: kd I; tl. 14);

-

perioodiks 02.08.2018-31.05.2019 suurendati töötasu seoses töömahu olulise

suurenemisega taas 1950 euroni (aluseks käskkiri 02.08.2018: kd I; tl. 21);

-

22.11.2018 käskkirjaga määrati UKle tulemuspalk 2150 eurot nõutavast

tulemuslikuma töö ja suures mahus lisaülesannete täitmise eest (kd I; tl 47);

-

20.11.2019 käskkirjaga määrati UKle tulemuspalk 1150 eurot tööülesannete

eeskujuliku täitmise eest (kd I; tl. 49);

-

perioodil 01.02.2020-31.03.2020 seoses täiendavate tööülesannete (ministri

teenindamisega seotud töömahu suurenemine) täitmisega 495 eurot (aluseks käskkiri

23.03.2020);

-

seoses täiendavate tööülesannete täitmisega (transporditeenuse osutamine väljaspool

tavapärast tööaega) perioodil 01.03.2020-31.07.2020 määrati UKle lisatasu 4000 eurot

(aluseks käskkiri 26.08.2020: kd I; tl. 27). Samal päeval koostatud teise käskkirja

alusel lõpetati UKga poolte kokkuleppel töösuhe, millega määrati 2020 aasta eest

2000 euro suurune tulemuspalk.

Seega oli ühekordsete lisatasude maht kokku 11 734 eurot ja tööjõumaksudega oli tööandja

kogukulu 15 700,09 eurot. Sellest 50% on ümardatult 7850 eurot.

See, et perioodil 1. maist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 asendati töölepingujärgne 350 euro

suurune lisatasu 550eurose lisatasuga, tähendab, et kaheksaks kuuks suurendati lisatasu 200

euro võrra.

Ajavahemikuks 1. jaanuarist 2018 30. juunini 2018 ja 2.08.2018-31.05.2019 ehk kokku 16

kuuks tõsteti UK senine 1250 euro suurune töötasu 1950 euroni, st töötasu suurendati 16

kuuks 700 euro võrra.

Kokku suurendati sel moel UK tasu 12 800 euro võrra. Tööjõumaksudega oli tööandja kulu

17 126,40 eurot. Sellest pool on ümardatult 8563 eurot.

Seega loeb ringkonnakohus UKle ministri erahuvides lisakohustuste andmisega

ministeeriumile tekitatud kuluks kokku 16 413 eurot.

Lisa- ja tulemustasusid maksti ka MTle, KTle, LIle ja MJle. Lisa- ja tulemuspalga

määramistest jätab ringkonnakohus kõrvale need, milles on tasu maksmist põhjendatud

mingite konkreetsete ülesannete täitmisega. Nii on MTle määratud 05.12.2018 lisatasu

majandusarengu komisjoni istungite infosüsteemis materjalide koordineerimise eest (kd II; tl.

33). Kahel korral on talle määratud lisatasu lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise

eest seoses EL eesistumisega (kd II; tl. 77, 81). Lõpuks on talle kahel korral määratud

tulemustasu ministeeriumi kolimisega seotud ülesannete täitmise eest (kd II; tl. 79, 88).

Lisa- ja tulemustasusid, mille puhul ei ole täpsustatud, milliste töökohustuste eest need

määratakse, on ministri nõunikele määratud järgnevalt.

-

LIle määrati 22.11.2017 tulemustasu 1000 eurot heade töötulemuste ja tööülesannete

korrektse täitmise eest (kd II; tl. 79).

-

MTle määrati 4. juulil 2018 preemia 4000 eurot heade töötulemuste eest perioodil 1.

jaanuarist 8. juulini 2018 (tl. 84).

-

LIle määrati 14. septembril 2018 töölepingu lõpetamisel tulemuspalk 4000 eurot

kokkulepitud tööeesmärkide tulemusliku täitmise eest (kd II; tl. 73).

-

MTle ja KTle määrati 28. novembril 2018 tulemuspalk 500 eurot tulemusliku töö ja

kvaliteetse teenistusülesannete täitmise eest (kd II; tl. 86 ).

-

KTle määrati 24. aprillil 2019 töölepingu lõpetamisel tähtaja lõppemise tõttu 2000

euro suurune preemia väga heade töötulemuste eest (kd II; tl. 53) 25. aprillil 2019

sõlmiti KTga uus leping.

-

MJle määrati 24. aprillil 2019 töölepingu lõpetamisel tähtaja möödumise tõttu väga

heade töötulemuste eest preemia 4000 eurot (kd II; tl. 66).

-

KTle määrati 21. novembril 2019 tulemuspalk 1000 eurot teenistusülesannete

tulemusliku, kvaliteetse ning tähtaegse täitmise eest 2019. aastal (kd II; tl. 90).

Seega maksti ministri nõunikele tulemuspalka 17 000 eurot, mis tähendab, et tööandja kulud

pidid olema 22 746 eurot. Seega kui lugeda lisatasud pooles ulatuses makstuks ministri

erahuvides antud ülesannete eest, on ministeeriumi sellega seotud kulu 11 373 eurot.

Kokku loeb ringkonnakohus VÕS § 127 lg-st 6 lähtudes kannatanu kahju suuruseks 27 786

eurot.

17. Viivis

Kannatanu esindaja on esitanud taotluse mõista nõuetelt Mailis Repsilt kannatanu kasuks

välja viivis alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning

edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt saab viivist

arvestada hagi esitamisest. Apellatsioonis välja toodud Riigikohtu lahenditest tulenevalt

kehtib see ka kriminaalmenetluses.

Ringkonnakohus mõistab kannatanu kasuks välja 30 548,5 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Tsiviilhagi on esitatud 6. septembril 2021. Sellest tulenevalt

kujuneb viiviseks kuni kohtuotsuse tegemiseni 11 892,46 eurot:

Ajavahemik

% aastas

% päevas

Summa

päevas

Päevade arv

Perioodi

viivisesumma

06.09.2021–

31.12.2021

8%

0,021918

6,695562

783,38

01.01.2022–

30.06.2022

8%

0,021918

6,695562

1211,90

01.07.2022–

31.12.2022

8%

0,021918

6,695562

1231,98

01.01.2023–

30.06.2023

10,5%

0,028767

8,787925

1590,61

01.07.2023–

31.12.2023

12%

0,032877

10,043342

1847,97

01.01.2024–

30.06.2024

12,5%

0,034153

10,433231

1898,85

01.07.2024–

31.12.2024

12,25%

0,03347

10,224566

1881,32

01.01.2025–

04.06.2025

11,15%

0,030548

9,331939

1446,45

Kokku

11 892,46

Ühtlasi on kannatanu esindaja taotlenud, et Mailis Repsilt mõistetaks viivis välja kohtuotsuse

tegemisest kuni välja mõistetud põhinõude kohase täitmiseni. Kooskõlas TsMS §-ga 367

palub kannatanu esindaja alates kohtuotsuse kuulutamise päevast mõista viivis välja VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu osutatud sätetest

tulenevalt on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Sellest tulenevalt mõistab

ringkonnakohus alates 5. juunist 2025 (k.a) kuni põhinõude kohase täitmiseni Mailis Repsilt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSEGA TEKITATUD KAHJU HÜVITAMISE TAOTLUS

18. Apellatsioonis on kaitsjad juhtinud tähelepanu sellele, et maakohus on jätnud

lahendamata maakohtumenetluses esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse, ning taotletud ringkonnakohtult taotluse rahuldamist.

Õigeksmõistva otsuse puhul paluvad apellandid mõista menetluse tõttu saamata jäänud

Riigikogu liikme palga hüvitamiseks M. Repsi kasuks välja 259 527,36 eurot. Lisaks sellele

taotlevad kaitsjad M. Repsile tekitatud mittevaralise kahju heastamist, kohustades

Riigiprokuratuuri avalikult vabandama ning mõistes välja hüvitise kohtu äranägemisel.

Saamata jäänud palga hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata juba seetõttu, et

ringkonnakohus ei mõista M. Repsi omastamise ega kelmuse süüdistuses täielikult õigeks

ning SKHS § 5 lg 1 tingimus hüvitise välja mõistmiseks ei ole täidetud.

Mittevaralise kahju heastamiseks hüvitise välja mõistmist ja prokuratuuri vabandama

kohustamist on kaitsjad taotlenud SKHS § 7 lg 1 alusel ehk sõltumata kriminaalmenetluse

tulemusest. Nimetatud sätte alusel on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kui menetleja rikub

süüliselt menetlusõigust. Taotluse kohaselt rikkus prokuratuur süüliselt menetlusõigust

sellega, et prokurör andis „Ringvaate“ saates intervjuu, rikkudes süütuse presumptsiooni

põhimõtet.

Kohtukolleegiumi hinnangul taotluse argumentide alusel süütuse presumptsiooni rikkumine

tuvastatav ei ole, mistõttu jääb taotlus rahuldamata.

Taotluse peamine etteheide on see, et prokurör andis intervjuu meelelahutussaates. Kaitsjad

viitavad ERR-i kodulehel olevale „Ringvaate“ tutvustusele, mille kohaselt „“Ringvaade“ toob

vaatajate ette Eesti elu kirevaimad tegelased ja suurimad seiklused. Saatejuhid MR ja GL on

otse-eetris ning igav nendega ei hakka!“ Taotluses on leitud, et arvestades nii

kriminaalmenetluse tõsidust ja süüdistatava põhiõiguste riive intensiivsust, on sellises

meediumis esinemine on üdini kohatu. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses seda kirjeldust

üle tähtsustatud. Nimi „Ringvaade“ osutab, et tegemist on päevakajalise saatega, ka ERR-i

portaalis https://jupiter.err.ee/v-saated on see kategoorias „Uudised ja magasinid“. Selles ei

kajastata ainult ajaviitelisi teemasid. Nt 30. aprilli 2025 saates intervjueeriti HIMARS-

mitmikraketiheitjate

Eestisse

jõudmise

puhul

Eestisse

kaitseministrit

(https://jupiter.err.ee/1609681571/tere-tulemast-himars). Kuigi „Ringvaates“ käsitletakse

teemasid võrreldes uudistesaadetega meelelahutuslikumalt, ei ole tegemist n-ö kollase

ajakirjandusega ega saatega, milles esitaks käsitletavaid teemasid koomilises võtmes või

naeruvääristavalt.

Taotluse kohaselt viitab intervjuu andmine meelelahutuslikus saates „üheselt intensiivsele

pressikampaaniale, mille eesmärgiks on võimalikult paljude inimesteni levitada oma narratiivi

kriminaalmenetluse eseme ja kulgemise kohta“. Kohtukolleegium on seisukohal, et ühe

intervjuu andmist ei saa kuidagi pidada intensiivseks pressikampaaniaks. Seda, et saates

esitatud info võib jõuda paljude inimesteni, ei pea ringkonnakohus süüdistatava õigusi

rikkuvaks. Arvestada tuleb, et tegemist oli endise ministriga ning see, et tema suhtes toimub

kriminaalmenetlus, mille sisuks oli ministeeriumi varade kasutamine, oli enne teada. Sellises

olukorras on mõistetav avalikkuse huvi selle vastu, milliste järeldusteni menetluses jõutakse.

Seetõttu peab ringkonnakohus kohaseks avalikkuse teavitamist sellest, et kriminaalmenetlus

on jõudnud järgmisesse staadiumisse, ning selle selgitamist, mida süüdistatavale ette

heidetakse.

Taotluse kohaselt oli intervjuu eesmärk avalikkuse meelsuse kujundamine süütuse

presumptsiooni räigelt rikkudes. Selle näitena on esitatud tsitaat ERR-i portaalis avaldatud

kirjalikust uudisest: „Ühiskond ei pea taluma priiskamist ja veelgi vähem kuritarvitamist

riigivaraga ümberkäimisel, mis kahjustab riiki varaliselt aga ühtlasi mõjutab ka kogu avaliku

sektori mainet ja usaldusväärsust.“ Tsiteeritud seisukohale viidates on ühtlasi väidetud, et

prokurör esitas ebaõigeid väiteid M. Repsi ja kriminaalmenetluse kohta. Sellega seoses tõdeb

ringkonnakohus, et tsiteeritud tekstis ei ole üldse esitatud väiteid M. Repsi enda ega

kriminaalmenetluse kulu kohta. Tegemist on üksnes üldise selgitusega, miks selliseid tegusid,

mida M. Repsile ette heidetakse, kriminaalkorras menetletakse.

Kokkuvõttes ei pea ringkonnakohus seda, et prokurör andis seoses M. Repsile süüdistuse

esitamisega päevakajalises saates intervjuu, M. Repsi õiguste rikkumiseks. Samuti ei ole

tuvastatav see, et prokurör oleks käsitanud M. Repsi juba süüdi olevana või püüdnud kuidagi

kallutada avalikku arvamust. Sellest tulenevalt jääb ka SKHS § 7 lg 1 alusel esitatud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

19. Kannatanu esindaja vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsustust jätta kannatanu

õigusabikulud suures osas kannatanu kanda. Maakohus luges kannatanu menetluskulud

mõistlikuks, kuid leidis, et kuna kohus rahuldab tsiviilhagi vaid väikses osas, tuleb ka valdav

osa menetluskulusid jätta kannatanu kanda. Kannatanu esindaja osutab apellatsioonis, et

Riigikohtu praktika järgi tuleb eristada menetluskulude jaotamise otsustuse tegemisel

menetluskulusid, mis on kannatanul tekkinud seoses tsiviilhagi esitamisega, ning

menetluskulusid, mis on kannatanul tekkinud seoses süüküsimuse lahendamisega.

Ringkonnakohus tõdeb, et kriminaalasjas nr 1-18-5732 on Riigikohus tõesti sellist seisukohta

väljendanud, mistõttu on maakohtu menetluskulude jaotus põhjendamatu. Lisaks vajab see

muutmist seoses sellega, et ringkonnakohus muudab tsiviilhagi puudutavaid otsustusi.

Tõdeda tuleb, et kannatanu esindaja ei ole ise esitanud kalkulatsiooni, kui suur osa

menetluskuludest on seotud süüküsimuse lahendamisega, kui suur aga tsiviilhagi

lahendamisega. Seega saab ringkonnakohus lähtuda eelkõige esitatud arvetest.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtumenetluses osalemisega seotud kulud tuleb lugeda

süüküsimuse lahendamisega seotud kuludeks – kannatanul on õigus osaleda kriminaalasja

kohtulikul arutamisel, sh osaleda aktiivselt tõendite uurimisel sõltumata sellest, kas ta on

esitanud tsiviilhagi. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vahetult tsiviilhagiga seotuks

saab pidada arvet nr 213989 (arve suurus käibemaksuta on 18 819,50 eurot), milles on

loetletud tsiviilhagi koostamisega seotud toiminguid.

Vastavalt KrMS § 182 lg 3 näeb ette, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise

rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest

tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel.

Praegusel juhul oli tsiviilhagi nõuete summa 118 819,77 eurot. Ringkonnakohus rahuldab

kannatanu põhinõuded 30 548,5 euro ehk taotletust ligi veerandi ulatuses. Sellest tulenevalt

jätab ringkonnakohus 18 819,5 euro suurusest õigusabikulust 4700 eurot süüdistatava kanda,

ülejäänu, st 14 119,5 eurot aga kannatanu enda kanda.

58 726,5 eurot loeb ringkonnakohus süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskuludeks.

Need menetluskulud jaotuvad vastavalt KrMS §-dele 180 ja 181 süüdistatava ja riigi vahel

sõltuvalt süüdistatava süüdimõistmisest. Maakohus lõpetas M. Repsi suhtes osaliselt ning ka

ringkonnakohus mõistab M. Repsi osaliselt õigeks ja osaliselt vähendab süüdistust.

Arvestades seda, et sisuliselt on langenud ära kaks süüdistuspunkti seitsmest, leiab

ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda 17 000 euro ulatuses, ülejäänud osa,

st 41 726,5 eurot mõista aga välja süüdistatavalt.

20. Arvestades seda, et maakohus lõpetas M. Repsi suhtes osaliselt menetluse ning

ringkonnakohus mõistab M. Repsi osaliselt õigeks, peab ringkonnakohus vajalikuks aga

korrigeerida ka maakohtu otsustust jätta M. Repsi õigusabikulud täies ulatuses tema enda

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt oli M. Repsi õigusabikulu 182 836,68 eurot. Kuigi see on oluliselt

suurem kannatanu menetluskuludest, ei ole maakohus nende põhjendatust kahtluse alla

seadnud. Arvestades menetluse mahukust, ei ole ka ringkonnakohtul alust seda teha.

Ringkonnakohus arvestab ka M. Repsi õigusabikulude puhul, et ära langes kaks

süüdistuspunkti seitsmest. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatava

õigusabikulud tuleb jätta riigi kanda 52 000 euro ulatuses.

21. Kaitsjad taotlevad süüdistatavale ning kannatanu esindaja kannatanule ka

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamist. KrMS § 185 lg 1 näeb ette, et kui

ringkonnakohus teeb lahendi, millega kasvõi osaliselt muudab maakohtu otsust, kannab

menetluskulud riik. Sellega seoses tuleb aga arvestada, et Riigikohus on osutanud, et

menetluskuludeks on mõistlikud õigusabikulud, ning on sellest tuletanud, et apellandile

hüvitatava kulu suurus peaks sõltuma sellest, mis ulatuses apellatsioon rahuldatakse.

21.1

Kaitsjate taotluse ja õigusabitoimingute nimekirja kohaselt on M. Repsi

apellatsioonimenetluse õigusabikulu kokku 45 440,12 eurot (koos käibemaksuga). Talle

osutatud õigusabi maht on ca 260 tundi, keskmine tunnihind koos käibemaksuga 175 eurot.

Kohtukolleegium tõdeb, et tunnihinda tuleb pidada igati turuhinnale vastavaks. Töö mahtu

peab ringkonnakohus aga mõnevõrra ülemääraseks. Esitatud apellatsioon on küll mahukas,

kuid kordab paljuski maakohtus esitatud argumente, samuti moodustavad suure osa

apellatsioonist mahukad ütluste tsitaadid. Ühtlasi tuleb arvestada, et kaitsjate apellatsioon ei

olnud suuremas osas edukas. Samas ei saa lähtuda ainult sellest, mis ulatuses ringkonnakohus

kaitsjate apellatsiooni rahuldas – süüdistatava õigusabikulu on tingitud ka kannatanu esindaja

apellatsioonist, kusjuures täiendav vajadus õigusabiks oli tingitud kohtuliku arutamise

uuendamisest. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks, mille riik peab

M. Repsile hüvitama, 30 000 eurot.

21.2

Kannatanu esindaja esitatud taotluste ja neile lisatud arvete kohaselt on apellatsiooni

esitamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu 6107,81 eurot, sellele järgnenud

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu 10 525,55 eurot ning kohtuliku arutamise

uuendamisest tingitud õigusabikulu 5040 eurot (summad ilma käibemaksuta). Kokku on

kannatanu apellatsioonimenetluse õigusabikulud seega 21 673,36 eurot. Ka nende

menetluskulude puhul tuleb arvestada sellega, et ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsiooni

täies ulatuses (mistõttu pole põhjendatud apellatsiooni esitamise kulude täies ulatuses

hüvitamine), aga ka seda, et apellatsioonimenetlus ei toimunud ainult kannatanu esindaja

apellatsiooni alusel ning täiendavaid õigusabikulusid tekitas kriminaalasja arutamise

uuendamine. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks, mis tuleb

kannatanule hüvitada (mis praegusel juhul tähendab, et riik hüvitab kulu riigile), 18 000 eurot.

KOKKUVÕTE

22. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonid osaliselt, tühistab maakohtu otsuse kooskõlas

KrMS § 337 lg 1 p-dele 3 ja 4 ning § 338 p 2 osaliselt ja teeb tühistatud osas uued otsustused.

Süüküsimust puudutavas osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse Mailis Repsi KarS §

201 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistamises 13. jaanuaril 2020 Haridus- ja Teadusministeeriumis

peetud sünnipäevaürituse ministeeriumi kulul pidamise osas ja mõistab Mailis Repsi selles

osas õigeks, samuti jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsusest välja

asjaolu, et Mailis Reps lasi JL eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni

Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka tsiviilhagi puudutavate otsustuste osas, v.a

kohvimasina soetamisega tekitatud kahju hüvitamata jätmist puudutavas osas.

Ringkonnakohus teeb tsiviilhagi puudutavas osas uued otsustused, jättes tsiviilhagi osaliselt

läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldades tsiviilhagi osaliselt, mõistes kannatanu kasuks

välja taotletust väiksema kahjuhüvitise. Ühtlasi mõistab ringkonnakohus kannatanu kasuks

välja viivise tema kasuks välja mõistetud põhinõudelt.

Lõpuks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ka menetluskulude otsustuste osas

ja teeb ses osas uued otsustused.

Allkirjastatud digitaalselt