3-22-1028/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1028

Haldusasi

T.D kaebus Keskkonnaameti 7. jaanuari 2022. a

ettekirjutuse nr 1547 osaliseks tühistamiseks ja osaliselt

selle õigusvastasuse tuvastamiseks ning 6. aprilli 2022.

a vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – T.D, esindaja v.adv Silja Holsmer

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Eveli Misnik,

Maret Vildak ja Mareile Michelson

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.D apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

5. mai 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.D apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 6.

veebruari 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1028 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. juulil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1028

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kohustas 07.01.2022 ettekirjutusega nr 1547 T.D-d

looduskaitseseaduse (LKS) § 702 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel hiljemalt

07.07.2022 likvideerima järgmised ehitised:

–

Harju maakonnas Kuusalu vallas Kotka külas asuvalt Porksi kinnistult (katastritunnus

42301:004:1200) palkhoone, kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda

kinnitatud horisontaalne palk ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis (p 1);

–

Harju maakonnas Kuusalu vallas Nõmmeveski külas asuvalt Lahemaa rahvuspark 97

maaüksuselt (katastritunnus 42301:005:0496) puidust värav (p 2).

Ettekirjutuse kohaselt tuleb ehitiste likvideerimisel järgida, et tööde teostamisel ei kahjustata

Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 kinnistutele registreeritud kaitsealuste liikide elupaiku ega

poollooduslikku kooslust. Järelkontroll ettekirjutusega pandud kohustuste täitmise üle toimub

alates 08.07.2022. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et kui T.D ei täida ettekirjutuses pandud

kohustusi tähtaegselt (s.o 07.07.2022), siis rakendatakse KorS § 28 lg 2 ja LKS § 706 ning

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 alusel tema suhtes sunniraha p-s 1

toodud kohustuste puhul 3000 eurot ja p-s 2 toodud kohustuste puhul 500 eurot.

Ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt alustas KeA 14.01.2020 haldusmenetlust eesmärgiga

viia faktiline olukord Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustel kooskõlla õigusaktidega,

mis tähendab, et neile püstitatud ehitised tuleb likvideerida. Porksi maaüksus paikneb

Lahemaa piiranguvööndis, metsamaa kõlviku osas Kotka sihtkaitsevööndis ja valdavas osas

Loobu jõe ehituskeeluvööndis. Lahemaa rahvuspark 97 maaüksus asub tervikuna Kotka

sihtkaitsevööndis. Vaidlusalused ehitised püstitati teadaolevalt 14.05.2019–04.10.2019 Porksi

kinnistu omaniku T.D korraldusel kohalike ehitajate poolt. Porksi kinnistul tuvastatud ehitised

asuvad Loobu jõest ca 20 m kaugusel, seega ehituskeeluvööndis, mis on LKS § 38 lg 1 p 4

järgi 50 m. Kuigi palkhoone on püstitatud Porksi kinnistul asunud vana küüni asemele, on

tegemist uue ehitise püstitamisega, sest hoone püstitamisel lammutati vana küün täielikult ja

valati uus vundament (mõõtmetega 4,6 m × 7,3 m). Samuti erineb hoone märkimisväärselt

vanast küünist: kasutatud on kaasaegseid ehitusmaterjale, katusematerjal on muutunud

(eelneva puidust katte asemel rookatus) ja ehitis on kahekordne. Hoone vundament võib küll

olla endiste mõõtmetega, kuid hoone idapoolse külje teise korruse väljaehitis ulatub 2 m välja

ja toetub puupalkidele, mille all on fibo plokid. Lisaks on uuel hoonel korsten, millest

järeldub, et omanik on soovinud ehitisse paigaldada küttesüsteemi, mis lammutatud hoonel

puudus.

Isegi kui tegemist oleks ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 3 p 1 või 2 tähenduses rekonstrueeritud

olemasoleva hoonega, puudus rekonstrueerimiseks kaitseala valitseja (KeA) nõusolek. Porksi

kinnistul asuvad ehitised on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-ga 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-ga 2

ning neid ei ole võimalik tagantjärele seadustada, kuna see võib kahjustada kaitse-eeskirja § 1

lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki ja kaitseala seisundit.

KeA 15.10.2018 kirjast nr 7-9/18/15213-2 ja 13.06.2019 kirjast nr 7-9/19/9210-2 nähtuvalt oli

lubatud olemasolevat abihoonet remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises

2(20)

3-22-1028

funktsioonis (küün). Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine

ning uue õueala rajamine pole asutusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik,

kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ning see ei paikne küla ajaloolises asustusalas.

Kotka sihtkaitsevööndis paiknevad Porksi kinnistu metsamaa kõlvikul maapinda paigaldatud

plastiktorude abil aluspinnasega ühendatud rajatis (mõõtmetega 3,2 m × 7,3 m) ning Lahemaa

rahvuspark 97 maaüksusel olev puidust värav, mis on suletud tabalukuga, on püstitatud LKS

§ 30 lg 2 p-s 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p-s 3 sätestatut rikkudes ning neid ei ole võimalik

ka tagantjärele seadustada, sest tegemist ei ole Lahemaa rahvuspargi tarbeks vajalike

rajatistega. Keskkonnainspektsiooni 04.10.2020 protokollist väärteoasjas nr 940019001000

nähtub, et värav püstitati 2016. või 2017. a-l T.D korraldusel turvalisuse huvides. KeA ei ole

nende ehitiste püstitamiseks nõusolekut andnud.

Avaliku korra eest vastutavaks isikuks on KorS § 15 lg-te 1 ja 4 kohaselt T.D. LKS § 70 2 lg 1

ja KorS § 28 lg 1 kohaselt on KeA pädev tegema ettekirjutuse korrarikkumise lõpetamiseks.

Kuna Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustele rajatud ehitised on õigusvastased ning

puudub võimalus neid tagantjärele seadustada, siis on korrarikkumine võimalik kõrvaldada

vaid ehitiste likvideerimisega. Erinevalt T.D seisukohast ei ole toimunud vana hoone ümber

ehitamist või renoveerimist EhS § 4 lg 4 tähenduses (vt ka Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus

väärteoasjas nr 4-20-3532). Kuna hoone ehitisealune pind on 30,36 m2, siis olnuks EhS lisa 1

järgi ehitise püstitamiseks nõutavad ehitusteatis ja ehitusprojekt, millele tulnuks saada ka KeA

nõusolek. Porksi kinnistule rajatud kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ja puude

ladustamise alusplatvorm on samuti ehitised EhS § 3 lg 1 tähenduses. Kuna puuduvad

andmed varasema veevõtukoha kohta, siis on ka vee hoiustamise mahuti uus ehitis EhS § 3 lg

1 mõttes. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) märkis 03.01.2022 kirjas nr 3-

1.1/2021/7329, et värav on püstitatud ilma RMK kui Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu

volitatud asutuse nõusolekuta. Värav takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale

Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele, mistõttu on selle likvideerimine RMK

seisukohalt hädavajalik. Porksi kinnistu ei ole ajalooline talukoht ning küüni ümberehitamine

suvilaks ja uue õueala rajamine ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja

taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega. Kuna on selge, et hoonet ning seda teenindavaid rajatisi

soovitakse kasutada peamiselt muudel eesmärkidel kui küün, ei ole võimalik lasta hoonet

osaliselt lammutada, vaid likvideerida tuleb kõik ehitised, mis soodustavad õueala teket,

rikkudes Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri.

2. Keskkonnaamet jättis 06.04.2022 vaideotsusega nr 1-7/22/23-6 rahuldamata T.D

10.02.2022 vaide KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 kehtetuks tunnistamiseks. Ettekirjutus

on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane ning proportsionaalne. Ehitiste likvideerimiseks

antud 6-kuuline tähtaeg ei ole ebamõistlik. Põhjendatud taotluse alusel on võimalik tähtaega

ka pikendada.

3. T.D esitas halduskohtule 05.05.2022 kaebuse KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 ja

06.04.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse.

Tallinna Halduskohus jättis 30.05.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.06.2022 määrusega T.D määruskaebuse, tühistas

halduskohtu määruse ning rahuldas T.D esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, keelates KeA-l

07.01.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p 1 alap-de a, b ja c ning resolutsiooni p 2

sundtäitmisele pööramise (s.o sunniraha rakendamise ja asendustäitmise) kuni käesolevas

asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Ülejäänud osas jäeti esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et ettekirjutusega on kohustatud kogu palkhoone

likvideerima, samas oli KeA nõus endise küüni remontimise või autentsena taastamisega.

3(20)

3-22-1028

Kuna ettekirjutus välistab võimaluse muuta palkhoonet selliselt, et see vastaks kinnistul

varem asunud küünile ja täidaks selle algset funktsiooni, siis võib palkhoone likvideerimise

nõue olla ülemäärane. Seega võib kaebus teatud osas omada perspektiivi, et kaaluda esialgse

õiguskaitse abinõude kohaldamist. Palkhoone püstitamisega on ajaloolise heinaküüni ümber

inventeeritud poollooduslik kooslus lubjavaene aruniit (6270*) ca 300 m2 ulatuses hävinud

ning võib hoone ja õueala kasutamisel hävida veelgi enam. Ehitamisega on kahju juba

saabunud. Kui vaidlusalust hoonet koos juurde kuuluvate rajatistega hakatakse kasutama

pikemajaliseks elamiseks, mõjutaks see väärtuslikku niidukooslust ja takistaks hävitatud

niidukoosluse taastumist. Kaebajal ei ole õigustatud ootust, et ta saab küüni taastamise raames

rajada hoone, mida saab kasutada pikemajaliseks elamiseks. Esialgse õiguskaitse osalise

kohaldamise eelduseks on see, et Porksi kinnistul asuvat hoonet kasutatakse kinnistul varem

asunud hoone kasutusotstarbel ja sellele vastava intensiivsusega. Kui kaebaja peaks Porksi

kinnistul asuvat hoonet kasutama elamuna, mitte kõrvalhoonena (küün), on alust kaaluda

esialgse õiguskaitse tühistamist (HKMS § 253 lg 1). Samuti on esialgse õiguskaitse

kohaldamise eelduseks, et vaidlusalune värav ei ole lukus, vaid võimaldab vaba liikumist ja

ligipääsu hooldatavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele.

4. T.D palus kaebuses (vastavalt Tallinna Halduskohtu 13.01.2023 määrusega muudetud

nõuetele) tühistada KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 resolutsiooni p 1 alap-d a, b ja c

ning tuvastada resolutsiooni p-de d, e ja f õigusvastasus, samuti tühistada KeA 06.04.2022

vaideotsus nr 1-7/22/23-6.

Kuna vastustaja viis haldusmenetluse läbi eesmärgiga teha ettekirjutus ehitised likvideerida, ei

saa rääkida objektiivsest ja ausast menetlusest ning kaebaja huvidega arvestamisest. Kaebajale

ei ole arusaadav, milles seisneb vaidlusaluse hoone tegelik vastuolu kaitse-eeskirjaga ja

kuidas on see võimalik heastada. Vastustaja on keeldunud sisulisest diskussioonist ja ei

pidanud isegi vajalikuks kaaluda leebemaid meetmeid. Olulised tõendid on asja juurde

võtmata (kohtuistungi protokoll väärteoasjas; AK 14.10.2020 ekspertarvamus; Loksa

Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldus nr 319; OH 01.04.2021 ekspertarvamus) ja 04.08.2021

istungit ei ole protokollitud. Viimase tõttu ei ole kaebaja saanud esitada vastutõendeid väitele,

et hoone ei ole arhitektuurselt sobiv. Ettekirjutus tuleb tühistada juba ainuüksi menetlusvigade

tõttu.

Ettekirjutus lähtub ekslikust eeldusest, et Porksi kinnistule on püstitatud uus hoone. Kui ehitis

lammutatakse ja ehitatakse olemuslikult sarnane ehitis, on tegemist ehitise ümberehitamisega

ehk rekonstrueerimisega (EhS § 4 lg 4). Kaebaja alustas ehitustöödega pärast KeA 15.10.2018

kirja nr 7-9718/15213-2, milles teavitati, et olemasolevat hoonet võib remontida ja taastada.

Porksi maaüksusel on ajalooliselt olnud hoone ning praeguse hoone vundament lähtub endise

vundamendi piiridest ja paikneb samas kohas. Varasem hoone oli äärmiselt halvas

seisukorras, mistõttu see lammutati ja endine vundament rekonstrueeriti senistes mõõtmetes.

Haldusorgan ei tohi käituda isiku suhtes sõnamurdlikult. Vaidlusaluse hoone vundament

järgib vana hoone vundamendi mõõtmeid ja mõlemad on olnud palkehitised. Endisel hoonel

oli olemas vahelagi (nn lakaalune) ja uus hoone on samuti katusealusega, mitte

kahekorruseline. Erinev on üksnes ilma vundamendita rajatud katusealuse 2-meetrine

väljaehitus, mis toetub palkidele. Tegemist ei ole olemusliku erinevusega. Sarnasust varasema

hoonega ei muuda ka kütmisvõimalus ning kaasaegsete kommunikatsioonide olemasolu,

samuti kaasaegsete materjalide kasutamine ning katusematerjali muutmine. Kõik need

argumendid on ettekirjutuses jäetud sisulise analüüsita. Ehitusinsener AK selgitas, et tegu oli

hoone rekonstrueerimisega. Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud

kasutusloa kohaselt oli vana hoone ehitusalune pind 41 m2 ja hoone maht 92 m3. Hoone lubati

taastada samas asukohas ja ajaloolises funktsioonis. Ajalooline funktsioon (kasutusotstarve)

4(20)

3-22-1028

on abihoone (kood 12744). Vastustaja on asjakohatult juhindunud üksnes ehitisregistris

märgitud ehitise nimetusest (küün). Ettekirjutuses on asutud üllatuslikult üldse seisukohale, et

tegemist on elamuga, tuginedes seejuures liitumisprojektile, mida ei ole esitanud kaebaja.

Tegemist ei ole elamuga ja hoonet ka ei kasutata elamiseks.

Kuna vastustaja on lubanud hoone taastamist, tuleb hinnata, millised olid nõusoleku andmisel

määravad asjaolud ehk kas ja kuidas oleks hoone taastamine vastuolus Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirjaga. Vastustaja ei ole seda analüüsinud. Täielikult jäeti kõrvale

keskkonnaekspert OH arvamus, mille kohaselt ei ole tegemist avalikuks kasutamiseks

mõeldud intensiivse rajatisega, vaid maaomaniku enda poolt teatud perioodil kasutatava

objektiga, mis ei eelda ala pidevat niitmist ja tallamist ega too kaasa ala kaitse-eesmärkide

kahjustamist. Seega oleks KeA juhistest lähtudes võimalik kinnistu kasutamist jätkata. Lisaks

märgitakse, et kui asuda kinnistul asuvaid ehitisi likvideerima, toimuks niidukoosluste

rikkumine. Vaidlusaluse abihoone rajas kaebaja vanaisa ning tegemist oli talu abihoonega,

kus hoiustati heina, tööriistu ja põllusaadusi. Puudub mõistlik põhjus väita, et tegemist on

elamuga üksnes seetõttu, et hoonesse on soovitud elektrit ja vett. Need elementaarsed

kommunikatsioonid on olemas enamusel rekonstrueeritud ajaloolistel hoonetel. Pädeval

haldusorganil on võimalik sekkuda, kui abihoonet ei kasutata kasutusotstarbe kohaselt.

Kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ja puude ladustamise alusplatvorm ei ole ehitised

(EhS § 3 lg 1). Kaebaja ei ole paigaldanud kinnistule vee hoiustamise mahutit, vaid on

loomade jootmiseks kasutatud vana kaevu katnud kaanega. Sellele väitele ei ole ettekirjutuses

vastatud. Samuti puudub Porksi kinnistul kanalisatsioonisüsteem, vaid paigaldatud on

teisaldatav ajutine kogumismahuti. Kiik ja horisontaalne ronimispalk lastele ei ole ehitised,

vaid ajutised objektid, mis on lihtsasti teisaldatavad. Ohutuse tagamiseks on need kinnitatud

maa külge. Rajatis ei ole ka puude ladustamisplatvorm, sest see ei ole maaga kohtkindlalt

ühendatud. Eksperdi hinnangul tooks Porksi kinnistul asuvate objektide likvideerimine kaasa

kaitse-eesmärkide kahjustamise. Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu omanik on RMK, seega

puudub õiguslik alus nõuda kaebajalt seal asuva värava kõrvaldamist. Ettekirjutuses ei ole

põhjendatud, kuidas saab kaebajalt nõuda võõral maal tööde tegemist. Ettekirjutus tulnuks

teha RMK-le. Värav rajati varasema asemele 2016. või 2017. a-l ehk tegemist oli värava

rekonstrueerimisega. See toimus RMK teadmisel ja kui RMK seisukohad on muutunud, siis

on tal alati võimalik värav eemaldada. Vastustaja ei ole kaalunud lammutamisele vähem

koormavaid alternatiive. Vaidlusalused objektid ei kahjusta kaitsealuseid liike ega

looduskeskkonda. Vastustaja on viidanud pärandkultuurimaastiku kaitse eesmärgile, kuid pole

teinud ainsatki selget etteheidet hoone mittesobivusele. OH on täiendavalt 28.09.2022

eksperthinnangus leidnud, et KeA väide looduskoosluste kahjustamisest 300 m2 ulatuses on

väär ning pärast rekonstrueerimistööde lõppu on tehtud korrektsed pinnase ja taimkatte

taastamistööd ning niitmine on mõjunud taimestiku kooslusele positiivselt. Lisaks on

vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus Lahemaa rahvusparki sobiv, sarnane

teiste analoogsete objektidega ning sobitub piirkonna ajaloolisse visuaal-esteetilisse maastiku-

ja asustusstruktuuri. Ettekirjutuse õigusvastasuse tõttu jäi vaie õigusvastaselt rahuldamata

ning tühistada tuleb ka vaideotsus. Vaideotsus tugineb mh väidetele ja tõenditele, millele ei

ole ettekirjutuses viidatud.

5. Keskkonnaamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Võimalikud menetlusvead ei

mõjutanud asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Menetluse käigus on

jõutud järeldusele, et ehitiste seadustamine ei ole võimalik ja seetõttu tuleb ehitised

lammutada. KeA ei ole jätnud olulisi tõendeid tähelepanuta, kõigi kaebaja esitatud

dokumentidega on tutvutud. Tõendite asjakohatust on ettekirjutuses ja vaideotsuses

põhjendatud. 04.08.2021 kohtumine on jäänud protokollimata, kuid see ei mõjutanud asja

5(20)

3-22-1028

lahendamist, sest kaebaja on saanud esitada kõigis küsimustes oma seisukohad. Palkhoone

vastuolu Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega on

välja toodud KeA 01.03.2021 kirjas, millele kaebaja vastas 08.04.2021. Vaidlust ei ole, et

uute ehitiste püstitamine on vastuolus kaitse-eeskirjaga. Vaidlus on selles, kas palkhoone on

uus või renoveeritud ehitis ning kas ülejäänud ettekirjutuses nimetatud objektid on ehitised.

Kuigi palkhoone püstitati kinnistul asunud vana küüni asemele, ei ole see küüniga

olemuslikult sarnane, vaid tegemist on uue ehitisega, mille püstitamine ei olnud LKS § 31 lg

2 p 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 järgi lubatud. Palkhoone õigusvastase ehitamisega seoses

viidi läbi ka väärteomenetlus ning puuduvad väited ja tõendid, mis annaksid alust asuda

praeguses vaidluses teistsugusele seisukohale kui väärteoasjas nr 4-20-3532, milles leiti, et

tegemist ei olnud vana hoone ümberehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg 4 tähenduses.

Seejuures ei ole ka selge, kas olemasoleva hoone vundament on suurem või mitte.

Ehitisregistri järgi oli varasema hoone ehitisealune pind 18 m2 ja see nähtub mh 2002. a

ortofotolt, vaidlusaluse hoone vundamendi pindala on seevastu 30,36 m2. Isegi kui vundament

lähtub endise hoone vundamendi piiridest, ei tähenda see, et tegemist oli hoone

rekonstrueerimisega. Vundamendi suurus ei määra hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja

kasutusotstarvet. Täiendavalt on olemasolevale hoonele (ehitisealune pind ca 63,24 m2)

rajatud palkidele toetuv katusealune väljaehitis, mistõttu saab tuvastada hoone mahu olulise

suurenemise. Kaebaja esitatud kasutusluba ei tõenda ilma selle aluseks olnud

inventariseerimisjoonisteta, millisele hoonele see on antud. Seega võis vastustaja eeldada

ehitisregistri andmete õigsust, mida kinnitasid lisaks ajaloolised ortofotod. Hoonete

arhitektuuriline lahendus on oluliselt erinev. Samuti ei vasta olemasoleva hoone

kasutusotstarve samas kohas varem asunud hoone kasutusotstarbele. Porksi kinnistul varem

asunud küün vastas Lahemaa maakülade traditsioonilise heinalao kirjeldusele. Teenindavate

kommunikatsioonide (WC, kanalisatsioonirajatis; korsten; elektriühenduse valmidus /

generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Tegemist ei ole enam traditsioonilise

heinaküüniga. AK 14.10.2020 arvamuses ei ole hinnatud, kas olemasolev hoone vastab

kinnistul varem paiknenud hoonele. Vastustaja ei ole käitunud kaebaja suhtes sõnamurdlikult,

sest 15.10.2018 kirjas anti üksnes põhimõtteline seisukoht, mitte nõusolekut konkreetse hoone

ehitamiseks. Kaebaja on teadlikult püstitanud hoone õigusnorme rikkudes. Porksi kinnistul

asuv hoone on elamu, täpsemalt suvila.

OH arvamus ei andnud KeA-le alust oma seisukohta muuta. Eksperthinnang keskendub

poollooduslikule kooslusele ja lammutamisest sellele tekkivale kahjulikule mõjule, kuid ei

käsitle

hoone

vastuolu

Lahemaa

rahvuspargi

kaitse-eeskirjast

tuleneva

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Ehitiste likvideerimisega poollooduslikule

kooslusele kaasneva võimaliku kahju ärahoidmise vajadus ei kaalu praegusel juhul üles

ehitiste likvideerimisest saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitsele. Pärast ehitiste

likvideerimist niidukooslused eelduste kohaselt taastuvad. KeA ei nõustu OH 28.09.2022

arvamusega, et poollooduslikku kooslust on kahjustatud vähem kui 300 m2 ulatuses ning

hoone arhitektuur ja visuaalne lahendus sobivad Lahemaa rahvusparki. Isegi kui tegemist

olnuks rekonstrueerimisega, tulnuks teha samasisuline ettekirjutus, sest KeA ei ole andud

nõusolekut vana küüni väliskonstruktsioonide muutmiseks ega saanudki seda teha, sest hoone

sel viisil rekonstrueerimine ja sellega paratamatult kaasnev õueala tekkimine on vastuolus

asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega.

Porksi kinnistu ülejäänud rajatised on kõik ehitised (EhS § 3 lg-d 1 ja 4). Tähtsust ei oma, kas

need on ajutised või üksnes toetuvad maapinnale. Samas on need kõik valatud betooni,

mistõttu ei ole lihtsasti eemaldatavad. Kaebaja ema seletuste põhjal ei ole võimalik tuvastada,

et väidetav loomade jootmiskoht asus olemasoleva veemahuti asukohas. Kaebajalt sai KorS §

6(20)

3-22-1028

15 lg 1 alusel nõuda ka Lahemaa rahvuspark 97 maaüksuselt puidust värava likvideerimist.

Ettekirjutus on proportsionaalne, sest ehitised on formaalselt ja materiaalselt õigusvastased.

Ehitiste vastuolu kaitse-eesmärkidega ei ole võimalik kõrvaldada nende osalise

ümberehitamisega. Avalik huvi keskkonna kaitseks kaalub üles kaebaja erahuvi ehitiste

säilitamiseks. Kaebajal puudub LKS § 14 lg-st 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt

õigustatud ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes, kaebaja püstitas ehitised teadvalt

õigusvastaselt ning ehitised ei ole kaebajale eluliselt olulised. Kuna kaebaja vaie jäeti

põhjendatult rahuldamata, siis on ka vaideotsus õiguspärane. Vaidemenetluses täiendavate

tõendite kogumine ei ole keelatud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja poolt

õigusvastaselt (ilma kaitseala valitseja nõusolekuta) vaidlusaluste objektide püstitamine

Porksi kinnistule leidis tuvastamist väärteomenetluses (vt Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus

nr 4-20-3532, mis jõustus Riigikohtu 04.03.2021 määrusega). Maakohtu järeldused ei ole

halduskohtule siduvad (HKMS § 61 lg 4), kuid samas pole halduskohtul põhjust maakohtuga

mitte nõustuda.

Ettekirjutuses ja vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks ei saa Porksi kinnistul

varasemalt asunud (heina)küüni asemele palkhoone püstitamist pidada küüni taastamiseks.

Kohus ei korda kõiki haldusorgani põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Väärteoasjas nr 4-20-3532

kogutud tõendite põhjal leidis ka maakohus, et tegemist oli uue hoone püstitamisega. Küün ja

funktsionaalsuselt elamuna (suvilana) kasutatav ehitis on visuaalselt niivõrd erinevad, et

vastupidiseks järelduseks pole vähimatki alust. Erinevus on ilmne, arvestades kõiki EhS § 4 lg

4 viimases lauses toodud ehitise olemusliku sarnasuse hindamise kriteeriume

(kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus, maht). Kaebaja ei saanud KeA-lt 15.10.2018 kirjaga

nr 7-9/18/15213-2 nõusolekut püstitada konkreetne hoone, vaid talle selgitati EhS § 4 lg-s 3

sätestatut ning seda, et küüni laiendamine ei ole kooskõlas elupaigatüüpide kaitse-eesmärgiga.

KeA on üheselt arusaadavalt märkinud, et olemasolevat abihoonet võib remontida või

autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis ehk küünina, kusjuures ajaloolise

heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala rajamine ei ole

asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist pole ajaloolise

talukohaga ega küla ajaloolise asustusalaga. Kui kaebaja tahe oli püstitada küüni asemele

suurem ja suvilana kasutatav ehitis, pidanuks ta käsitama KeA 15.10.2018 kirja nõusoleku

andmisest keeldumisena, mida oli võimalik kohtus vaidlustada. KeA ei ole ka hiljem

kaebajale nõusolekut andnud. Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu ei piira KeA kui kaitseala

valitseja pädevust kaitse-eeskirja eesmärkide tagamisel ning KeA-l oli õigus täpsustada,

millise abihoonena on ehitise taastamine põhimõtteliselt lubatav.

Fotomaterjal kinnitab üheselt, et ajaloolist küüni ei ole autentsena (sh samas mahus) taastatud

ning ilmselgelt ei plaanita hoonet kasutada (heina)küünina (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

20.06.2022 määrus, p 13). Ehitustööde tulemusel on valminud suvila ning isegi ligikaudsete

mõõtmiste põhjal on ilmne, et hoone maht on oluliselt suurenenud, lisaks muutus

arhitektuurne lahendus ja kasutusotstarve. Kaebaja esitatud 21.11.1997 kasutusloa nr 162

andmed on kas ekslikud või ei puuduta vaidlusalust küüni. Hoone vundamendi suurus ei

määra lisaks hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet. Hoone olemust

muudab juba ainuüksi teenindavate kommunikatsioonide olemasolu, mis on vajalikud

inimeste majutamiseks, mitte heinte hoidmiseks. Hoone käsitamist elamuna (suvilana) ei

välista see, et kaebaja elukohaks ei ole Porksi kinnistu. Ehitusinseneri 14.10.2020 arvamus, et

küüni ehitustööd liigituvad EhS-i tähenduses renoveerimiseks, ei oma tähtsust, sest tegemist

on õigusliku hinnanguga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 14). Asjaolust, et

Keskkonnainspektsioon ei keelanud ehitustegevust jätkata, ei tulene kaebajale õiguspärast

7(20)

3-22-1028

ootust ehitada suvila. Inspektor pidanuks vundamendi ülemõõtmise ja hiljemalt KeA

15.10.2018 kirjaga tutvumisel mõistma, et valmiv ehitis on tõenäoliselt varasemast küünist

suurem ja ehitustegevuse selles osas peatama, kuid järelevalveorgani tegevusetus ei ole sellele

vaatamata käsitatav kaitseala valitseja nõusolekuna. Kaebaja väited vastustaja

sõnamurdlikkusest on alusetud.

Küüni laiendamise vastuolu kaitse-eesmärkidega on selgitatud KeA 15.10.2018 ja 01.03.2021

kirjades. Ettekirjutuse tegemisel arvestati, et küüni asemele eluhoonena kasutamist

võimaldava kommunikatsioonidega palkhoone püstitamine ja õueala rajamine ei ole

kooskõlas Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega.

Vahetult ajaloolise küüni ümber on inventeeritud poollooduslik kooslus lubjavaene aruniit

(6270*), mis on palkhoone püstitamisega hävinud juba ca 300 m2 ulatuses ning võib hoone ja

õueala kasutamisel hävida veelgi ulatuslikumalt. OH 28.09.2022 arvamuse järgi on hävitatud

taimestik asendunud loodusliku ristiku ja hariliku võilillega, mis ei kujuta lubjavaesele

aruniidule iseloomulikku taimestikku. See võiks OH arvates taastuda alles mõne aasta

möödudes, sõltudes mh kasutusintensiivsusest. Tõenditest ei järeldu, et suvila ehitus poleks

kaitstavat looduskooslust kahjustanud. Ehitisealuse pinna suurenemist ja hoone suvilana

kasutamise koormust arvestades ei saagi kaitstav looduslik kooslus seal taastuda. Kaebaja ei

saa nõuda hoone säilitamist üksnes põhjusel, et ehitise likvideerimine võib poollooduslikku

kooslust samuti kahjustada. Vastustaja on selgitanud, et pärast ehitiste likvideerimist

niidukooslused eelduslikult taastuvad ning seega on kaalukam huvi kaitsta

pärandkultuurimaastikku. Halduskohus nõustub mh KeA 13.10.2022 seisukohaga, et OH

hinnang palkhoone arhitektuurilise sobivuse kohta ei ole käsitatav asjatundja arvamusena.

Hoone arhitektuuri kõrval omab tähtsust ka asutusstruktuur. Lahemaal ei ole isegi väljaspool

ehituskeeluvööndit ja väljakujunenud asustust paiknevate lagunenud üksikute küünide vm

põllumajandushoonete baasil uute elamisfunktsiooniga hoonete ehitamine lubatud. Porksi

kinnistul asunud küün sarnanes ajaloolise heinalaoga, millele õigusvastaselt valminud suvila

ilmselgelt ei sarnane. Vastustaja on põhjendanud, miks ei oleks palkhoone säilitamine

võimalik isegi juhul, kui seda mitte käsitada uue ehitisena. Kuna kaebaja tegelikuks tahteks ei

olnud küüni taastamine, siis ei pidanud ka KeA lammutamisettekirjutuse tegemisel kaaluma

lahendust, mida kaebaja ei soovinud (s.o muuta palkhoone mõõtmetelt ja funktsioonilt algsele

küünile vastavaks). KeA on hinnanud hoone seadustamise võimalust, kuid praegusel juhul ei

olnud hoone likvideerimise asemel mõõdukamat meedet.

Porksi maaüksusel asuvaid muid objekte on KeA õigesti käsitanud uute ehitistena EhS § 3 lg

1 tähenduses (vt ka Harju Maakohtu 10.11.2020 otsus nr 4-20-3532). Ettekirjutuses on

käsitletud rajatiste ehitamise vastuolu õigusaktidega ja KeA on arusaadavalt selgitanud, miks

ei ole võimalik kaaluda objektide säilitamist nende praeguses asukohas. Kohus ei korda

haldusorgani kõiki põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kiik ja ronimispalk on käsitatavad

ehitistena (rajatised), sest need on inimtegevuse tulemusena loodud ja aluspinnaga ühendatud

ning neil on vaba aja veetmise kasutusotstarve. KeA ei ole rajatiste ehitamisega nõustunud.

Kanalisatsioonisüsteem on samuti käsitatav uue rajatisena, sõltumata sellest, kas see on

kinnistule paigaldatud ajutiselt ja kas see on lihtsasti teisaldatav. Kuna asjade ladustamiseks

mõeldud puidust platvorm on paigutatud maapinda paigaldatud plasttorudele, siis on see

maapinnaga kohtkindlalt ühendatud ja vastab samuti rajatise eeldustele. Kaebaja ei ole

esitanud uusi väiteid ja tõendeid, mis need järeldused ümber lükkaks. Vee hoiustamise mahuti

olemasolu kinnistul on tõendatud, kuid pole võimalik tuvastada, et taastatud oleks vana

kaevu. Isegi kui kaev selles kohas kunagi asus, ei olnud see kaevuna säilinud ja veemahuti on

käsitatav uue rajatisena. Kui veemahuti on hiljem eemaldatud, ei muuda see ettekirjutust

õigusvastaseks (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Uue rajatise (sh ajutise) ehitamiseks

ehituskeeluvööndisse puudus kaebajal KeA nõusolek. KeA on arusaadavalt põhjendanud,

8(20)

3-22-1028

mille alusel saab kaebajalt nõuda ka Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul paikneva puidust

värava likvideerimist. Tegemist on uue ehitisega, mille püstitamine KeA nõusolekuta on

keelatud. Rajatis ei ole vajalik kaitseala tarbeks ega kinnistu tarbeks, millel see asub. RMK on

pidanud värava likvideerimist hädavajalikuks, mistõttu ei oma metsaülema väidetav suuline

nõusolek tähtsust. Isegi kui vaidlusaluses kohas oli juba varem olemas lagunenud värav, siis

ei olnud kaebajal õigust ilma maaomaniku nõusolekuta võõral maatükil väravat

rekonstrueerida. KorS § 15 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigusvastase tagajärje kõrvaldamise

kohustus ning ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast ei oma tähtsust, kas kinnistu omanik

saaks enda maale teise isiku poolt ebaseaduslikult rajatud värava ise likvideerida.

Lammutamisettekirjutuse tegemiseks ei piisa üksnes ehitise formaalsest õigusvastasusest, vaid

tuvastada tuleb ka ehitise materiaalne õigusvastasus (vt Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-

64-02, p 15). Tuvastatud on, et kõik ehitised püstitati ilma kaitseala valitseja (KeA)

nõusolekuta ja need on vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Vastustaja on

kaalunud, kas rikkumist ja ohtu saaks kõrvaldada isikut vähem koormaval viisil, kuid leidis, et

ehitisi ei ole võimalik tagantjärele seadustada. Lammutamisettekirjutus on proportsionaalne,

sest avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvi ebaseaduslike ehitiste säilitamiseks. Ettekirjutuse

õigusvastasust ei tingi ka väidetav haldusmenetluse reeglite rikkumine. KeA on kaebaja

etteheidetele vastanud 06.04.2022 vaideotsuses ja 24.10.2022 vastuses kaebusele, millega

kohus nõustub. Kaebajale oli tagatud õigus olla ära kuulatud (kõik olulised asjaolud

kajastusid KeA 01.03.2021 kirjas, millele kaebaja vastas 08.04.2021). Tõendite kõrvalejätmist

on ettekirjutuses ja vaideotsuses piisavalt põhjendatud. Vaidemenetluses ei ole tuginetud

sellistele tõenditele, mis saanuks olla kaebaja jaoks üllatuslikud ja milles ta ei olnud teadlik.

HMS § 83 ei keela haldusorganil vaideotsuses oma seisukohti täiendavalt põhjendada ja

tõendada. Vaideotsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ettekirjutusest eraldiseisvalt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. T.D palub 08.03.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ning

ei korda neid. Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid valikuliselt ja vääralt. Kohtuotsuse

põhistus lähtub täielikult vastustaja seisukohtadest ja eesmärgist jätta kaebus rahuldamata.

Ettekirjutuse koostamisel on oluliselt rikutud haldusmenetluse reegleid (HMS § 5 lg 2, § 6).

Menetluse eesmärgiks oli Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksustele püstitatud ehitiste

likvideerimine, kuid selline eesmärk ei saa olla õiguspärane ning pole alust rääkida

objektiivsest ja ausast haldusmenetlusest, mis arvestas mh kaebaja huvidega. Alternatiivseid

meetmeid ei ole hinnatud ka KeA 01.03.2021 kirjas nr 7-28/21/4436, mis lähtus ekslikust

eeldusest, et Porksi kinnistul asub suvila ja hoonet kavatsetakse kasutada elamuna. Fakt on, et

kinnistul on olnud abihoone ja vastustaja lubas abihoone taastada ehk rekonstrueerida. Seegi

kinnitab, et olukorra lahendamiseks on vähem koormavaid meetmeid kui hoone

lammutamine, kuid vastustaja ei ole neid kaalunud. Ehitiste seadustamisele on viidatud vaid

haldusmenetluse alustamise 14.01.2020 teates, kuid kogu järgneva menetluse jooksul nähti

lahendusena üksnes ehitiste likvideerimist. Seda olukorras, kus kaebaja on teinud korduvalt

ettepanekuid leida kompromiss. Kaebaja on olnud huvitatud koostööst, et saada aru, milles

seisneb hoone tegelik vastuolu kaitse-eeskirjaga ja kuidas on võimalik seda heastada, kuid

vastustaja on sisulisest diskussioonist keeldunud. Kaebaja tõi lisaks välja, et vastustaja jättis

mitmed olulised tõendid asja juurde võtmata, kuid halduskohus leidis, et vastustaja kinnitusel

olid need toimiku osaks. Halduskohus ei selgitanud, kuidas on menetlusnõuetega kooskõlas

see, kui kaebaja väiteid kinnitavad tõendid jäetakse arvestamata. Kaebaja tugines mh

9(20)

3-22-1028

04.08.2021 kohtumise ettekirjutuses käsitlemata jätmisele. Selle kohtumise protokolli

koostamata jätmisega rikuti HMS § 45 lg-t 5. Sellel arutelul ei seatud kahtluse alla OH

eksperthinnangu järeldusi, et negatiivset mõju looduskooslustele ei esine, samas asus KeA

ametnik seisukohale, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurilt sobiv. Kaebaja esindaja

taotles seejärel vastava analüüsi esitamist ja soovis anda selle kohta arvamuse, kuid

dokumenti ei esitatud ja seda üldse ei koostatudki. Seetõttu ei ole kaebaja saanud seniajani

esitada tõendeid, mis lükkaks ümber KeA väite, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurselt

sobiv. Sellises olukorras ei ole põhjendatud seisukoht, et menetlusvead ei ole mõjutanud asja

otsustamist. Sedavõrd olulisi rikkumisi ei saanud ega püütudki kõrvaldada ka

vaidemenetluses. Kaebus tuleb juba ainuüksi eeltoodud põhjustel rahuldada.

Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2. Seega

on lähtutud ekslikust eeldusest, et Porksi kinnistule on püstitatud uus hoone, kuigi toimunud

on vana hoone rekonstrueerimine. Ehitise ümberehitamise ehk rekonstrueerimisega on

tegemist mh juhul, kui ehitis lammutatakse ja selle asemele püstitatakse olemuslikult sarnane

ehitis (EhS § 4 lg-d 3 ja 4). Vaidlust ei ole, et KeA 15.10.2018 kirjaga lubati olemasolevat

hoonet remontida või taastada. Kuna hoone oli äärmiselt halvas olukorras (katus sisse

kukkunud, seinad osaliselt sisse kukkunud, palgid mädanenud, vundament täielikult ära

vajunud jne), siis toimus hoone rekonstrueerimine viisil, et hoone lammutati ja endise

vundamendi mõõtudest lähtuvalt rajati uus vundament, millele püstitati sarnaselt varasemale

palkidest seinad. Ehitustööde ajal käisid kinnistul Keskkonnainspektsiooni ametnikud, kes

kinnitasid, et ehitustöid on lubatud jätkata. Halduskohus leidis meelevaldselt, et ehitustööline

eksitas ametnikku, et ehitamine toimub vana vundamendi mõõtudes (vt ka tunnistaja IO

ütlused väärteomenetluses). Ehitisealust pinda ei saa tuvastada 2002. a ortofotolt ja

ehitisregistri andmed ei kajasta tegelikku olukorda. Vastustaja on nõustunud, et hoone lähtub

endise vundamendi suurusest. Ehitisregistri andmete ebaõigsust tõendab ka Loksa

Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud kasutusluba, mille kohaselt on

hoone ehitusalune pind 41 m2 ja hoone maht 92 m3. Seisukoht, et kasutusluba ei puuduta

vaidlusalust ehitist, on meelevaldne. Kaebaja sai kasutusloa arhiivist ja ajalooliselt on

vaidlusalust hoonet nimetatud Sillaotsa küüniks. Kasutusloas viidatud krundi suurus vastab

Porksi maaüksuse suurusele ja piirkonnas ei ole teisi sarnaseid hooneid. Seega on kasutusluba

asjassepuutuv ja hoone rekonstrueeriti olemasolevast vundamendist lähtudes.

Halduskohus lähtus eeldusest, et kaebaja püstitas elamu. Samas puuduvad tõendid, mille järgi

on kaebaja soovinud ehitada ja ehitanud elamu. Kommunikatsioonide olemasolu on tänapäeva

abihoonete puhul tavapärane ning need ei muuda abihoonet veel elamuks. Kaebaja on

soovinud taastada enda vanaisa poolt rajatud ajaloolise abihoone ja kasutada seda abihoonena.

Kaebajal on olemas eramu, kus perega elada, lisaks on eemal vanavanemate taluhooned koos

elamuga. Kohus ei saa eeldada, et kaebaja asub käituma õigusvastaselt ja kasutama abihoonet

elamuna. Asjas ei ole ühtegi tõendit, milles oleks sisuliselt hinnatud abihoone vastavust

eluruumidele esitatavatele nõuetele. Vastustaja ei ole hoonet seest isegi vaadelnud. Elektrilevi

OÜ tellimusel koostatud kinnistu elektrivõrguga liitumise projekt ei käsitle hoonete ehitamist

ja eelduslikult on tegemist tüüpprojektiga, mida sarnasetel objektidel kasutatakse. Kaebaja on

täitnud üksnes avalduse elektrivõrguga liitumiseks ja projektiga tutvus esmakordselt alles

haldusmenetluse toimiku raames. Elektrilevi OÜ ei saa määrata kaebaja hoone

kasutusotstarvet. Kaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamine ja katusematerjali muutmine ei

mõjuta hinnangut, et tegemist on rekonstrueerimisega (taastamine). Vaidemenetluses märgiti,

et varem olid palgid õhuvahedega ja uuel hoonel on avatäited (aknad, uksed). Samas ei

selgitatud, milline oleks sobiv õhuvahe, ja vastatud ei ole kaebaja ettepanekule sulgeda

avatäited luukidega. Varasemal hoonel olid samuti avatäited, aga need olid lagunenud. Kuna

neid väiteid ettekirjutuses ei sisaldunud, tuleb need jätta tähelepanuta. Vastustaja ei ole ka

10(20)

3-22-1028

selgitanud, milliste mittekaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamist ta aktsepteeriks või kuidas

olnuks mädanenud ja osaliselt sisse langenud hoone taastamine võimalik muul viisil.

Katusekattematerjali muutmine ei tingi ehitise lammutamist, sest materjali saab vahetada.

Ehitise kütmisvõimalus ei mõjuta sarnasust varasema hoonega, sest see on tänapäeval

tavapärane kommunikatsioon. Kaebaja on kompromissina olnud nõus ka korstna

likvideerima. Kommunikatsioonid ei mõjuta kuidagi hoone sobivust miljöösse, millele

vastustaja on viidanud.

Rekonstrueerimise ehk taastamise puhul on oluline tuvastada, kas tegemist on olemuslikult

sarnase hoonega. Vaidlusalune hoone on rajatud vana hoone vundamendiga samades

mõõtudes, nii endine kui ka praegune hoone on palkehitised, endisel hoonel oli vahelagi (nn

lakaalune) ja praegusel hoonel on sarnane katusealune (tegemist ei ole 2-korruselise

hoonega). Erinevus on üksnes katusealuse 2-meetrisel väljaehitisel, mis toetub palkidele. See

erisus ei ole nii oluline, et muudaks hooned olemuslikult erinevaks. Väljaulatuva osa saab

vajaduse korral kinni ehitada. Ehitusinsener AK eksperthinnangu kohaselt on tegemist hoone

rekonstrueerimisega. Halduskohus leidis põhjendamatult, et ekspert on andnud õigusliku

hinnangu. Määrav on see, et vastustaja ise lubas pärast vundamendi üle mõõtmist

ehitustegevust jätkata. Kaebaja esitas täiendava tõendina OH arvamuse, milles mh leiti, et

vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki ning

piirkonna ajaloolisse visuaal-esteetilisse maastiku- ja asustusstruktuuri sobiv. Vastustaja ei

pidanud OH pädevaks isikuks, kuid halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust kohtuliku

ekspertiisi määramiseks, viidates, et asjas on olemas OH hinnang ning vastustaja esitatud

Eesti Maaülikooli 2019. a uuring ja KeA vastava kompetentsiga menetleja arvamus.

Maaülikooli uuringule KeA haldusmenetluses ei tuginenud ja menetleja arvamus puudub.

Asjakohatu on ka väide, et isegi kui tegemist oleks rekonstrueerimisega, tuleb arvestada ka

asustusstruktuuri, sest maaülikooli uuringu kohaselt asusidki sellised abihooned taludest

eemal heinamaadel.

Halduskohus leidis lisaks vääralt, et ehitustegevusega on Porksi maaüksusel hävinud ca 300

m2 ulatuses lubjavaest aruniitu. OH on selle üheselt ümber lükanud. Niit kahjustus üksnes

hoone vahetus ümbruses ja oli 2022. a-ks taastunud. Haldusmenetluses vastustaja nõustus, et

ehitustegevus ei ole avaldanud negatiivset mõju Porksi kinnistu looduskooslustele. Unustada

ei saa sedagi, et vastustaja lubas kinnistul hoone taastada ehk pidi arvestama mh

taastamistööde mõjudega niidukooslusele. OH hinnangul on kinnistu kasutamist võimalik

jätkata, kui järgida KeA juhiseid niitmiskordade, -viiside ja -aja osas. Vaidlusalune hoone ei

kahjustaks kaitseala kaitse-eesmärke, kuid ehitiste likvideerimine tooks kaasa niidukoosluste

rikkumise. Kohatu on halduskohtu etteheide, et niitmine ei eelda suvila olemasolu. Kohus ei

ole vastanud väitele, et palkhoone ajalooline funktsioon oli abihoone (kasutusotstarbe kood

12744) ja küün on üksnes ehitise nimetus, mitte kasutusotstarve. Ka ajalooliselt ei hoitud

hoones ainult heinu, vaid ka erinevaid tööriistu jms. Hoones on vajaduse korral praegugi

võimalik heina hoiustada. Tegemist ei ole elamuga ning vastupidine väide ei põhine ühelgi

tõendil. Elamuna kasutamise välistab elementaarsete elamistingimuste puudumine ja ka

sellekohane vajadus. Ettekirjutus on samas ka vastuoluline, sest selle järgi tuleks hoone

lammutada isegi juhul, kui see oleks pelgalt „küün“. Vastustaja on sisuliselt igasugused

ümberehitustööd välistanud ja nõuab lammutamist.

Halduskohus nõustus KeA-ga, et Porksi kinnistule on rajatud ehitistena

kanalisatsioonisüsteem, vee kogumise mahuti, kiik, ronimispalk ja puude ladustamise

alusplatvorm. Ükski objekt neist ei kujuta endast ehitist (EhS § 3 lg 1). Kiik ja ronimispalk on

ajutised objektid, mis on lihtsasti teisaldatavad. Ohutuse tagamiseks tuleb need kinnitada maa

külge (sarnaselt batuutidega jm), kuid see ei muuda neid ehitisteks. Jääb arusaamatuks, kuidas

11(20)

3-22-1028

lubatakse nt RMK-l paigaldada selliseid objekte erinevatele kaitsealadele, kuid eramaal on see

keelatud. Kinnistul ajalooliselt olnud loomade jootmiseks ette nähtud kaevule on paigaldatud

kaas (kate). Kaevu olemasolu on tõendatud kaebaja ema (X) kirjaliku seletusega. Halduskohtu

viidatud paikvaatlus on tehtud eemalt ja ei tõenda kaevu puudumist. Veemahuti olemasolu ei

nähtu ühestki tõendist. Vanale kaevule kaane paigaldamine ei ole ilmselgelt uue rajatise

ehitamine. Kinnistul ei ole ka kanalisatsioonisüsteemi, vaid on paigaldatud teisaldatav ajutine

kogumismahuti. Lisaks ei ole rajatiseks puude ladustamisplatvorm, mis ei olnud maaga

kohtkindlalt ühendatud, vaid toetus maapinda paigaldatud plasttorudele. Selle eesmärk oli

hoida ära ladustatud puidu mädanemist. Sarnast lahendust kasutatakse ka mujal ja seda ei

peeta tavapäraselt ehitiseks. Tõendatud ei ole, et vaidlusalused objektid on ehitised, mille

rajamine oli lubamatu. Ettekirjutuse koostamisel ei ole kaalutud OH ekspertarvamuses (lk 5)

pakutud keskkonnameetmete ettepanekuid. Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusel asuva

ajaloolise lagunenud värava asendas kaebaja RMK nõusolekul (kooskõlastades tegevuse

telefoni teel). Kui RMK leiab, et värav tuleb kõrvaldada, ei anna see alust nõuda seda

kaebajalt. KeA ettekirjutus lähtub ebaõigest eeldusest, et Lahemaa rahvuspark 97

maaüksusele rajati värav esmakordselt, mitte ei rekonstrueeritud endist väravat.

Kokkuvõtlikult on lammutamisettekirjutus ilmselgelt õigusvastane ja halduskohus on jätnud

kaebuse alusetult rahuldamata. Kaebaja lähtus vanaisa talu juures asunud abihoone

taastamisel oma parimatest arusaamadest ning eri ametnike seisukohtadest. Ehitise

lammutamise nõue on ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest kaebajat vähem koormavaid

alternatiive ei ole kaalutud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2018 otsus nr 3-16-2100).

Väär on lähtekoht, et kaebaja on soovinud hoonet kasutada elamuna. Ehitise kasutusotstarbe

vastane kasutamine on lubamatu. Kaebaja eesmärk oli vanaisa mälestuseks rekonstrueerida

aastakümneid eksisteerinud abihoone ning kasutada seda talu abihoonena. Vaidlusalused

objektid ei kahjusta kaitsealuseid liike ega muul viisil looduskeskkonda. Hoone

pärandkultuurimaastikku sobimatuse kohta ei ole esitatud ühegi selget etteheidet ja puudub ka

asjakohane analüüs. Kuna ettekirjutus on õigusvastane, siis tuleb tühistada ka vaideotsus,

millega kaebaja vaie jäeti rahuldamata. Vaideotsuses on esitatud ka väiteid, millele ei ole

ettekirjutuses tuginetud, ja tuginetud tõenditele, mida haldusmenetluse toimik ei sisalda.

Vaide läbivaatamisel on seetõttu rikutud HMS §-s 83 sätestatut.

8. Keskkonnaamet palub 27.04.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Kuna pooled on eri

meelt nii vaidlusaluse ehitise algsele küünile vastavuse kui ka mittevastavuse likvideerimise

võimalikkuse osas, siis ei ole asjas kompromissile jõutud. Jätkuvalt on vaidluse all, millistel

tingimustel saaks olemasoleva hoone ehitada ümber nii, et see sarnaneks varasema hoonega.

Vastustaja hinnangul ei ole ümberehitamisega võimalik saavutada ajaloolisele küünile omast

arhitektuurset lahendust, mistõttu tuleb hoone lammutada. Ettekirjutuse tegemisega lõppenud

haldusmenetlust ei korraldatud eesmärgiga teha igal juhul ettekirjutus ehitise

likvideerimiseks. Kaebaja heidab ette leebemate meetmete kaalumata jätmist, kuid ei ole

selgitanud, milliseid leebemaid meetmeid oleks tema arvates saanud rakendada.

Ettekirjutusest tuleneb arusaadavalt, et likvideerida tuleb kõik ehitised, mis soodustavad

õueala teket. Samas asukohas varem olnud küüni ja kaebaja püstitatud uue hoone erinevus on

ilmne kõigist EhS § 4 lg 4 viimases lauses toodud kriteeriumitest (kasutusotstarve,

arhitektuurne lahendus, maht) lähtudes ning vastustaja pädevust ei piira asjaolu, et mõlema

ehitise kasutusotstarbeks on olnud abihoone. Vastustaja on pidanud võimalikuks Porksi

kinnistul paiknenud ajaloolise küüni taastamist üksnes autentsena (s.o kividele toetuv, hõreda

palkseinaga, ilma avatäideteta, laudkatusega, ilma korstnata). Uuel hoonel on seevastu ühe

külje 2. korruse tasandil 2 m välja ulatuv ja puupalkidele toetav osa, valatud vundament,

õhutihedad palkseinad, avatäited (uksed, aknad), rookatus. Kuna praegust hoonet ei saa

12(20)

3-22-1028

varasema küüniga sarnaseks ümber ehitada ja see tuleks lammutada mh juhul, kui kaebaja

soovib samas kohas asunud küüni autentsena taastada, ei esine lammutusettekirjutusest vähem

koormavamat meedet. Halduskohus leidis õigesti, et ka muud Porksi kinnistul paiknevad

objektid on ehitised, mida ei ole võimalik seadustada ja mis tuleb seetõttu lammutada. Samuti

tuleb likvideerida Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul asuv värav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et T.D apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning

ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk

10. Vaidlust ei ole selles, et Porksi kinnistu (katastritunnus 42301:004:1200) ja Lahemaa

rahvuspark 97 maaüksus (katastritunnus 42301:005:0496) paiknevad Lahemaa rahvuspargis.

Porksi kinnistu jääb peamiselt Lahemaa piiranguvööndisse ja metsamaa kõlviku osas Kotka

sihtkaitsevööndisse, samuti paikneb kinnistu peaaegu tervikuna Loobu jõe ehituskeeluvööndis

(sh jäävad või jäid ehituskeeluvööndi alale kõik vaidlusalused ehitised). Lahemaa rahvuspark

97 maaüksus asub tervikuna Kotka sihtkaitsevööndis.

11. LKS § 30 lg 2 p 3 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud uute ehitiste püstitamine, kui

kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt on piiranguvööndis keelatud

ehitise, k.a ajutise ehitise, püstitamine ja rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide

muutmine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. LKS § 38 lg 1 p 4 kohaselt on üle 25 km2

suuruse valgalaga jõel ehituskeeluvööndi laius kaldal 50 meetrit. LKS § 14 lg 2 kohaselt ei

kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt tema

nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või

kaitstava loodusobjekti seisundit. Nõusoleku andmisel võib kaitstava loodusobjekti valitseja

seada LKS § 14 lg 3 alusel tegevusele tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava

loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. LKS § 14 lg

4 näeb mh ette, et kui tegevustes ei arvestatud kaitstava loodusobjekti valitseja seatud

tingimusi, siis ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse

seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. LKS § 702 lg 1 järgi teostab

riiklikku järelevalvet LKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle

Keskkonnaamet.

12. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 1

lg 1 p-i 1 kohaselt on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk kaitsta Põhja-Eestile

iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sealhulgas maastikuilmet, pinnavorme,

kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, loodus- ja pärandkultuurmaastikke, maastiku

üksikelemente, põllumajanduslikku maakasutust ja traditsioonilist rannakalandust,

tasakaalustatud keskkonnakasutust, piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri,

taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja

tutvustamise. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-i 2 kohaselt kaitstakse Lahemaa rahvuspargis mh

loodusdirektiivi1 I lisas nimetatud elupaigatüüpi liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*).

1 Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta

13(20)

3-22-1028

Kotka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitse eeskirja § 13 lg-st 3 tulenevalt looduse

mitmekesisuse, maastikuilme, koosluste tüüpide ja neile omase liigilise ja vanuselise

mitmekesisuse säilitamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende

elupaikade kaitse. Sihtkaitsevööndis on keelatud mh uute ehitiste püstitamine, välja arvatud

kaitseala valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste

püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks

(kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3).

13. Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sealhulgas

pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise

väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende

elupaikade kaitse (kaitse-eeskirja § 18 lg 2). Kaitse-eeskirja seletuskirjas2 (lk 43) on

selgitatud, et Lahemaa piiranguvöönd võtab enda alla kõik sihtkaitsevöönditesse või teistesse

rangema kaitsekorraga piiranguvöönditesse mittekuuluva maismaa-ala, mis moodustab puhvri

teistele vöönditele. Vöönd on oluline kultuuripärandi, sh pärandkultuurmaastike kaitsel –

enamus Lahemaa rahvuspargi külade hoonestatud alasid jääb sellesse piiranguvööndisse.

Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-st 2 tulenevalt on piiranguvööndis keelatud ehitiste püstitamine

ranna või kalda ehituskeeluvööndis, v.a kaitseala valitseja nõusolekul kaitse-eeskirja § 23 lg-

tes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 1 kohaselt on piiranguvööndis

kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine. Lahemaa

piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ka ehitiste püstitamine (kaitse-

eeskirja § 23 lg 2 p 2). Seletuskirjast (lk 102–103) nähtuvalt on kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2

kehtestatud ranna ja kalda kaitseks, kuid kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud

piirangud ehitamiseks ilma kaitseala valitseja nõusolekuta on eeskätt kultuuripärandi

(materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused) ja maastike kaitse (külamiljöö,

maastikuilme, asustusstruktuur) eesmärkide tagamiseks. Seletuskirja (lk 103) kohaselt

arvestab kaitseala valitseja seejuures loodusdirektiivi elupaigatüüpide paiknemist, näiteks ei

saa ehitamist lubada väärtuslikule elupaigatüübile (nt looduslikule rohumaale, mis on

inventeeritud niiduelupaigatüübiks).

14. Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 näeb ette, et kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis

kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala

kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Lisaks tuleneb kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2,

et kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud

kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta

kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides

nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse

õiguspärasuse suhtes.

Vaidlusalune palkhoone

15. Porksi kinnistul asus varem küün või nn heinaladu (vt ajalooline foto: A. Kaasik, E.

Kask. Lahemaa rahvuspark. Tallinn, 1983, lk 77 – dtl 477), mis oli lagunenud (vt 19.09.2018

fotod – dtl 124–125). Kaebaja pöördus 17.09.2018 kirjaga (dtl 237) KeA poole, et selgitada

välja, kas hoonet oleks võimalik rekonstrueerida ka suuremas mahus (nt pindalaga 50 m2).

KeA selgitas 15.10.2018 kirjas nr 7-9/18/15213-2 (dtl 30–32), et kuna küün paikneb vahetult

loodusdirektiivi esmatähtsa elupaigatüübina inventeeritud niiduala servas, siis ei oleks küüni

laiendamine kooskõlas loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitse-eesmärgiga. Olemasolevat

abihoonet võib remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis –

2 https://pilv.envir.ee/index.php/s/LMmeWPj2FdZNS4g?dir=undefined&path=%2FKaitsealad&openfile=3467

14(20)

3-22-1028

küünina. Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue

õueala rajamine pole asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik.

16. KeA 07.01.2022 ettekirjutusega nr 1547 (dtl 69–77) on kohustatud kaebajat

likvideerima kõik Porksi kinnistule püstitatud ehitised, sh palkhoone.

Vasakpoolsel pildil ajalooline palkidest küün, parempoolsel pildil praegune palkhoone.

17. Poolte vahel on esiteks vaidlus selles, kas tegemist on uue ehitise püstitamisega või

mitte. Seejuures ei ole vaidluse all, et olemasoleva hoone tarbeks rajati uus vundament ning

uue hoone terrass ja väljaulatuv katusealune osa toetuvad postidele (nt 13.09.2019 objekti

kontrollimise protokoll – dtl 243–244). Kuna varasema hoone andmed olid puudulikud, siis

on ebaselge, kas olemasoleva hoone vundament järgib täpselt varasema hoone vundamendi

mõõtmeid või mitte. Ehitisregistri andmetest 07.10.2014 seisuga (dtl 28–29) nähtub, et küüni

ehitisealune pind oli 18 m2. Samas on kaebaja esitanud 21.11.1997 väljastatud kasutusloa (dtl

27), mille kohaselt on väidetavalt sama hoone ehitusalune pind 41 m2. Mõlema tõendi järgi on

hoone suletud netopind (kasulik pind) seejuures 16,2 m2. Kaebaja on 17.09.2018 e-kirjas (dtl

237) KeA-le viidanud, et hoone suurus on alla 20 m2 ja küsis seisukohta hoone

rekonstrueerimiseks suuremas mahus. KeA hinnangul erineb vaidlusalune palkhoone

vundamendi asukohast ning suuruse järgimisest olenemata varasemast küünist nii ulatuslikult,

et tegemist on uusehitisega (sisuliselt eluhoone, täpsemalt suvila), ning isegi kui tegemist

oleks rekonstrueerimisega, ei olnud selleks kaitseala valitseja nõusolekut.

18. Olukorras, kus vastustaja on 15.10.2018 kirjas pidanud võimalikuks üksnes ajaloolise

küüni autentsena taastamist (vastustaja on samale seisukohale jäänud ka kohtumenetluses), sai

kaebaja käsitada seda nõusolekuna üksnes osaliselt hävinud ehitise taastamiseks (EhS § 4 lg 3

p 6 ja lg 4 teine lause), mitte ehitise muul viisil rekonstrueerimiseks. EhS § 4 lg 4 kolmanda

lause kohaselt, kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale

olemuslikult uus ehitis, siis on tegemist ühe ehitise lammutamise ja teise ehitise ehitamisega,

st püstitamise või rajamisega. EhS § 4 lg 4 neljas lause sätestab, et ehitis on olemuslikult

sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu.

Ringkonnakohus jääb 20.06.2022 määruses (p-d 13–14) väljendatud seisukoha juurde, et

15(20)

3-22-1028

tuvastatud asjaolude ja tõendite põhjal ei saa järeldada, et vaidlusalune hoone on kinnistul

varem asunud küüniga olemuslikult sarnane EhS § 4 lg 4 neljanda lause tähenduses, mistõttu

ei olnud ka tegemist küüni taastamisega, vaid küün lammutati ja selle asemele püstitati

olemuslikult uus ehitis (EhS § 4 lg 4 kolmas lause). Kaebaja esitatud volitatud ehitusinseneri

AK 14.10.2020 arvamus (dtl 60–61) ei ole kohtule ja ei olnud ka vastustajale siduv, sest

tegemist on õigusliku hinnanguga.

19. Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma määravat tähtsust, kas vaidlusalust palkhoonet

tuleks kasutusotstarbe järgi liigitada elamuks (sh suvila, aiamaja – kood 11103, vt majandus-

ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa) või

mitteelamuks (sh elamu, kooli vms abihoone – kood 12744). Ringkonnakohus nõustub

kaebaja seisukohaga, et Porksi kinnistule püstitatud hoonet ei ole alust käsitada elamuna

pelgalt selle põhjal, et hoones on olemas elamiseks vajalikud kommunikatsioonid, nt vesi ja

kanalisatsioon, küttekolle, elekter (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2024 otsus nr 3-22-

2209, p-d 24–25). Vastustaja ei ole ettekirjutuses ega ka vaideotsuses sisuliselt hinnanud, kas

vaidlusaluse hoone puhul oleksid täidetud majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr

85 „Eluruumile esitatavad nõuded“. Piisav ei ole lähtuda pelgalt Elektrilevi OÜ poolt tellitud

ja AS Connecto Eesti 12.04.2019 koostatud elektrivõrguga liitumise projekti (dtl 306–321)

sõnastusest. Samas ei tinginudki ettekirjutuse tegemist mitte see, et vastustaja hinnangul on

tegemist elamuga, vaid asjaolu, et uus ehitis ei ole Porksi kinnistul varasemalt asunud

ehitisega olemuslikult sarnane.

20. Kaebajal on õigus selles, et kaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamine ja katusematerjali

muutmine ei muuda ehitist olemuslikult erinevaks. EhS § 4 lg 4 neljanda lause järgi on ehitise

olemuslikeks tunnusteks nimetatud sätte tähenduses kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus

ja maht. Ringkonnakohtu hinnangul erineb uus hoone varasemast kõigis viidatud aspektides.

Seejuures ei saa pidada määravaks, et nii endise küüni kui ka praeguse palkhoone

ehitisregistri järgne kasutusotstarve (s.o abihoone) ei ole muutunud. Vaidlusalust ettekirjutust

ei ole tehtud ehitusseadustiku alusel, vaid see tugineb LKS-i ja selle alusel kehtestatud kaitse-

eeskirja sätete rikkumisele. Kui vastustaja pidas võimalikuks endise küüni autentsena

taastamist ja selle nõude aluseks oli kultuuripärandi kaitse, siis tuleb kasutusotstarbe

muutumist hinnates võtta aluseks kitsam kasutusotstarve. Mõistlikku vaidlust ei saa olla

selles, et kui uut hoonet oleks kavandatud kasutada valdavalt heinaküünina või muus sellele

lähedases (põllumajanduslikus) funktsioonis, siis ei oleks kaebaja püstitanud õhutihedat

küttekoldega hoonet. Ehkki kütmisvõimalust võib pidada elamu abihoonete (nt saun) puhul

tänapäeval tõesti tavapäraseks, ei saa isegi tänapäeval pidada tavapäraseks küttekolde

olemasolu heinaküünis või muus sarnases hoones. Olemuslikult erinevale funktsioonile

viitasid ka kinnistule püstitatud rajatised, mis on omased õuealale (nt istumis- või

ronimispalk, kiik). Kuigi kaebaja on need praeguseks kinnistult eemaldanud, olid need

vaidlustatud ettekirjutuse tegemise seisuga olemas ja vastustaja sai neid võtta arvesse mh

palkhoone kasutusotstarbe hindamisel.

21. Samuti on uue palkhoone arhitektuuriline lahendus ja maht selgelt muutunud, sõltumata

küsimusest, kas uue hoone vundament järgib endise hoone vundamendi piire või mitte. Uuele

hoonele on lisandunud katusealune väljaulatuv osa ja sellega seotud vahelagi ning ka terrass.

Vastustaja esitatud fotodelt küünist 19.09.2018 seisuga (dtl 124–125) võib iseenesest

järeldada, et küüni otsaseinas olevad avad on tõepoolest olnud vähemasti osaliselt kaetud

(laudadega kinni naelutatud), kuid samas ei kinnita fotod väidet, et varasema hoone

katusealune osa olnuks eraldi põrandaga (st küün ei olnud katusekorrusega, erinevalt

olemasolevast palkhoonest). Fotodelt nähtub, et hoone katus on osaliselt sisse vajunud ja

lagunenud katusematerjal on jäetud suuresti puutumata. Sellises olukorras ei ole alust arvata,

16(20)

3-22-1028

et varasem väidetavalt lagunenud vahelagi oli siiski olemas, kuigi sellest ei ole mingeid

tuvastatavaid jälgi. Vahelae puudumine järeldub mh ehitisregistri andmetest, mille järgi oli

küüni ehitisealune pind 18 m2 ja suletud netopind 16,2 m2. Kui hoonel olnuks katusekorrus,

pidanuks selle suletud netopind olema tunduvalt suurem (vt majandus- ja taristuministri

05.06.2015 määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 22).

...

Vastustaja fotod varasemast küünist 19.09.2018 seisuga (dtl 124–125)

22. Seonduvalt kaebaja argumendiga, et vastustaja ise lubas pärast vundamendi üle

mõõtmist ehitustegevust jätkata, märgib ringkonnakohus, et 14.05.2019 objekti kontrollimise

protokollist (dtl 33–42) nähtuvalt tuvastas keskkonnainspektor, et vundament mõõtmetega 4,8

m × 9,2 m (s.o 44,16 m2) asub Loobu jõe veepiirist 16,5 m kaugusel, kuid ei pidanud

meetmete võtmist vajalikuks, sest T.D edastas KeA 15.10.2018 kirja, milles peeti endise

küüni taastamist võimalikuks. Keskkonnainspektsioonile ei saanud pelgalt hoone vundamendi

põhjal selguda, et tegelikult ei taastata endist küüni, vaid püstitatakse olemuslikult uus hoone.

Ehkki vundamendi suurus ei vastanud ehitisregistrisse kantud varasema hoone ehitisealusele

pinnale ning selliste mõõtmetega mitteelamut ei tohtinud ehitada ehitusteatise ja

ehitusprojektita (vt EhS lisa 1), tuleb täiendavalt arvestada, et Keskkonnainspektsiooni

järelevalvepädevus oli EhS § 130 lg 5 kohaselt piiratud ehitisele esitatavate keskkonnakaitse-

ja loodusressursside kasutamisega seotud nõuetega (st ei tehtud ehitusjärelevalvet). Isegi kui

keskkonnainspektori tegevusetust saaks käsitada loana ehitamist jätkata, ei saanud kaebajal

LKS § 14 lg 4 ega kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt tekkida õiguspärast ootust sellise

tegevuse õiguspärasuse osas.

23. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kinnistule olemuslikult uue palkhoone püstitamisega

rikkunud LKS § 31 lg 2 p 8 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 nõudeid ning vastustajal oli alus

teha kaebajale LKS § 702 lg 1 ja KorS § 28 lg 1 alusel ettekirjutus korrarikkumine kõrvaldada.

Kaebaja on heitnud vastustajale mh ette, et 07.01.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p 1 alap-ga

a kohustati teda Porksi kinnistul asuv palkhoone hiljemalt 07.07.2022 likvideerima, jätmata

võimalust hoone ümber ehitada, et see vastaks varasemale hoonele. Ringkonnakohus pidas

20.06.2022 määruses (p 19) samuti vajalikuks hinnata, kas vastustaja taotletavat eesmärki

olnuks võimalik saavutada kaebajat vähem koormava meetmega. Kaebaja on kohtumenetluse

ajal (sh kompromissiläbirääkimiste raames) pakkunud välja mitmeid võimalusi, kuidas on

tema hinnangul võimalik olemasoleva hoone ümberehitamisega saavutada vastavus endisele

küünile. Näiteks likvideerima terrassi ja ehitama väljaulatuva osa laudisega kinni (dtl 478–

479), samuti kõrvaldama korstna ja tegema seintesse õhuvahed. Vastustaja on jätkuvalt

seisukohal, et küüni autentsena taastamiseks tuleks uus hoone eelnevalt lammutada.

24. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja oli püstitanud

varasema küüni asemele olemuslikult erineva ehitise, sai vastustaja ettekirjutuse tegemisel

17(20)

3-22-1028

lähtuda sellest, et õiguspärase olukorra taastamine eeldab uue ehitise lammutamist, sest see

kujutaks endast samuti EhS § 4 lg 4 kolmandas lauses sätestatud tegevust, kuigi see toimuks

nüüd vastupidises suunas (s.o varasemast olemuslikult erinev ehitis lammutatakse ning selle

asemele püstitatakse varasemaga olemuslikult sarnane ehitis). Kuna kaebaja oli küüni

taastamise asemel püstitanud olemuslikult uue ehitise, siis ei olnud vastustajal ka alust

eeldada, et kaebaja on huvitatud küüni taastamisest ja tal ei olnud põhjust panna kaebajale

kohustust asuda uut hoonet ümber ehitama, et see oleks endisele küünile olemuslikult sarnane.

Kaebajal ei olnud kohustust Porksi kinnistul asunud lagunenud küüni taastada ja asjaoludest

nähtuvalt ta seda tegelikult ka ei soovinud, sest vastasel korral oleks kaebaja küüni juba

algusest peale autentsena taastanud, mitte püstitanud varasemast olemuslikult erineva ehitise.

Hoone lammutamise tingimusi, sh soovi korral küüni taastamiseks ehitise vundamendi või

muude osade säilitamise võimalikkust saab täpsustada ettekirjutuse täitmise käigus. Selle

raames on võimalik arvestada nii OH 28.09.2022 eksperthinnangus (dtl 218–222) toodud

seisukohti (p-d 7–8) kui ka Eesti Maaülikooli 2019. a uuringu väljavõttest (dtl 297–301)

nähtuvaid andmeid (sh kajastub uuringu lk 16 oleval fotol nt samalaadne heinaladu Kuusalu

vallas, mis ei ole laudkatusega).

Muude ehitiste likvideerimine

25. Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-i 1 alap-dega b–f kohustati kaebajat hiljemalt

07.07.2022 likvideerima ka Porksi kinnistule rajatud kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise

mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk ning aluspinnasega plastiktorude abil

ühendatud rajatis. Asjas on esiteks vaidlus, kas tegemist on üldse ehitistega. Ehitis on EhS § 3

lg 1 kohaselt inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv

asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada

teistest asjadest. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks, kusjuures hoone on

väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning rajatis on

ehitis, mis ei ole hoone (EhS § 3 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et kõik ettekirjutuses nimetatud

objektid (vt 13.09.2019 objekti kontrollimise protokoll – dtl 238–276; 04.10.2019

sündmuskoha vaatluse protokoll – dtl 277–296) olid paigaldatud maa sisse (vee- ja

kanalisatsioonimahutid) või ühendatud maa külge (kiigeraam, istumis- või ronimispalk, puude

ladustamisplatvorm). Seega vastavad need EhS § 3 lg-s 1 sätestatule. Asjaolu, et tegemist võis

olla ajutisena kavandatud objektidega, ei muuda järeldust, et tegemist oli siiski ehitistega,

täpsemalt rajatistega (vt EhS § 3 lg 4).

26. Seejuures nähtub 14.05.2019 kontrolliprotokollist, et Porksi kinnistu metsamaa

kõlvikule püstitatav postidel puidust alusraam oli tegelikult mõeldud küttepuude kuurina, kuid

selle edasi ehitamine peatati keskkonnainspektori nõudel. Seega võis nimetatud objekti puhul

olla tegemist koguni poolelioleva hoonega. Isegi kui tegemist olnuks platvormiga, ei vasta

tõele väide, et see polnud maaga kohtkindlalt ühendatud (nt dtl 255). Lisaks võib ehitis

aluspinnasele ka toetuda. Arvestades kinnistul tuvastatud ehitusmaterjale (dtl 257), ei ole

veenev kaebaja väide, et Porksi kinnistul ei olnud veemahutit (dtl 241; dtl 253), vaid varasem

loomade jootmiskoht kaeti üksnes kaanega. Kaebaja ema 09.10.2022 ja 09.01.2023 e-

kirjadest (dtl 215; dtl 334) ei saa järeldada, et isegi kui kinnistul võis varem olla loomade

jootmiskoht või kaev, oli see veel 2019. a-l alles. Tähtsust ei oma, kas kanalisatsioonimahutit

(dtl 251) oli põhjendatud nimetada süsteemiks või mitte, sest mõlemal juhul oli tegemist

rajatisega. Kuivõrd kaitseala valitseja nõusolekuta uute ehitiste rajamine Porksi kinnistu

loodusliku rohumaa kõlvikule (Lahemaa piiranguvööndisse) on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-ga

8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-ga 2 ning metsamaa kõlvikul (Kotka sihtkaitsevööndis) ei luba

sama tegevust LKS § 30 lg 2 p 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3, siis on kaebajat õiguspäraselt

kohustatud kõnealused ehitised likvideerima. Kuna ehitised oleksid tekitanud kinnistule

18(20)

3-22-1028

pärandkultuuri kaitse eesmärgiga vastuolus oleva uue õueala ning kahjustanud ka kinnistul

inventeeritud poollooduslikku kooslust, siis ei olnud vastustajal alust ehitiste püstitamist ka

tagantjärele lubada, kuna see võiks kahjustada kaitseala kaitse-eesmärke.

27. Riigile kuuluval Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusel paiknev värav (dtl 267) on samuti

rajatis EhS § 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et värava on rajanud kaebaja

ning selleks puudus kaitseala valitseja nõusolek. RMK 03.01.2022 kirjast (dtl 117) nähtuvalt

ei ole värava püstitamist RMK-ga kooskõlastatud ja värav takistab RMK-l oma ülesannete

täitmist, mistõttu on selle likvideerimine hädavajalik. Isegi kui õige oleks kaebaja väide, et

värav rajati RMK teadmisel, ei ole sellel määravat tähendust, sest kaitseala valitsejaks on

Keskkonnaamet. Sarnaselt Porksi kinnistul väidetavalt asunud loomade jootmiskoha või

kaevuga on kaebaja ema 09.10.2022 ja 09.01.2023 e-kirjades küll selgitanud, et samas kohas

asus ka varem värav, kuid pole võimalik järeldada, et see olnuks ettekirjutuses märgitud

värava ehitamise ajal veel alles. Kotka sihtkaitsevööndisse kaitseala valitseja nõusolekuta uute

ehitiste püstitamise välistavad LKS § 30 lg 2 p 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3. Kuivõrd

värava on ehitanud kaebaja või see ehitati tema tellimusel, siis on kaebaja KorS § 15 lg 1

tähenduses avaliku korra eest vastutavaks isikuks ning ettekirjutus on tehtud KorS § 28 lg 1

kohaselt õigele adressaadile. Kuna Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu omaniku õigusi teostab

RMK, siis tuleb kaebajal värava likvideerimise tööde teostamiseks saada RMK-lt nõusolek.

Olukorras, kus RMK on enne ettekirjutuse andmist vastustajat teavitanud, et peab värava

kõrvaldamist hädavajalikuks, ei ole mingit alust eeldada, et RMK ei anna nõusolekut

ettekirjutuse täitmiseks vajalike tööde tegemiseks. Pelgalt asjaolu, et kaebajal tuleb võõral

maal tööde tegemiseks saada mh kinnistuomaniku nõusolek (nagu tal pidi selline nõusolek

olema ka värava ehitamiseks), ei muuda ettekirjutuse täitmist kuidagi võimatuks või ülemäära

keeruliseks.

Kaebaja muud etteheited

28. Ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaega (6 kuud) ei ole alust pidada ülemäära lühikeseks

ja asjakohane ei ole vastuväide, et ettekirjutuse täitmine (st uus ehitustegevus) võiks

omakorda kahjustada alal inventeeritud loodusväärtusi, sest ettekirjutuse resolutsioonis on

selgelt esitatud täiendav nõue, et kõigi ehitiste likvideerimisel tuleb jälgida, et tööde

teostamisel ei kahjustata Porksi ja Lahemaa rahvuspark 97 kinnistutele registreeritud

kaitsealuste liikide elupaiku ega poollooduslikku kooslust.

29. Kokkuvõtlikult ei ole alust ettekirjutust tühistada ega tunnistada seda ka õigusvastaseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et haldusmenetluse eesmärgiks on algusest peale olnud

kõigi vaidlusaluste ehitiste likvideerimine ning vastustaja ei ole kavatsenudki kaebaja

huvidega arvestada. Asjaolust, et vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et uus palkhoone

on varasema küüniga olemuslikult sarnane ja ehitised ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eesmärke, ning ei pea võimalikuks ehitisi seadustada, ei muuda haldusmenetlust kallutatuks.

Vastupidist ei järeldu asjaolust, et 04.08.2021 kohtumist ei protokollitud. Haldusmenetluses ei

ole kohustust protokollida kõiki menetlustoiminguid (vt HMS § 18 lg 1) ja pole selge, mille

alusel kaebaja järeldab, et tegemist oli HMS §-s 45 sätestatud istungiga, mille protokollimine

on HMS § 45 lg 5 järgi nõutav. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, et asja oleks arutatud

istungil ja istungiks ei ole alust pidada mitte igasugust kohtumist. Puuduvad ka andmed, et

kaebaja oleks kõnealuse kohtumise protokollimist taotlenud. Küll tuleb nõustuda, et kui KeA

andis kaebajale 04.08.2021 lubaduse esitada talle analüüs hoone arhitektuurilise sobivuse

kohta, kuid ei teinud seda, on vastustaja rikkunud hea halduse põhimõtet. Samas ei saa

nõustuda kaebaja väitega, et analüüsi esitamata jätmise tõttu ei olnudki tal võimalik esitada

sisulisi vastuväiteid sellele, et palkhoone ei ole arhitektuurselt sobiv (st asustusstruktuuri ja

19(20)

3-22-1028

taluarhitektuuri kaitsest lähtudes ei ole võimalik seda seadustada). Vastustaja oli juba

01.03.2021 kirjas nr 7-28/21/4436 (dtl 102–105) selgitanud, et Lahemaa rahvuspargi

asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse eesmärkidega oleks kooskõlas üksnes varasema

küüni autentne taastamine. Seega oli kaebajale teada, millist hoonet peab vastustaja

ainuvõimalikuks.

Kokkuvõte ja menetluskulud

30. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb T.D apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus muutmata.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. T.D on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ning on

palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja ringkonnakohtu menetluses kantud

esindajakulu 3064 eurot (sh käibemaks). Kokku 3084 euro suuruste menetluskulude

kandmine või nende kandmise kohustus seoses siinse vaidluse lahendamisega

ringkonnakohtus on riigilõivu maksekorralduse ja advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg-

te 1 ja 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

32. Kaebaja on palunud jätta kompromissiläbirääkimistega seotud esindajakulud 1525 eurot

HKMS § 108 lg 9 alusel lõpplahendist sõltumata Keskkonnaameti kanda, sest vastustaja ei

pidanud läbirääkimisi heas usus. Pärast vastustaja juriidilise esindaja vahetumist

läbirääkimised lõpetati ja välistati igasugune kompromiss, kuid sellisel juhul polnuks üldse

mõtet läbirääkimisi alustada. KeA märgib 12.05.2025 seisukohas, et läbirääkimised jätkusid

ka pärast vastustaja esindaja vahetumist ja kaebaja ei ole tõendanud, et varasem esindaja oleks

nõustunud kaebaja 02.05.2025 seisukohale lisatud 03.04.2025 kompromissilepingu projektiga

(dtl 517–518). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esindajakulu HKMS § 108 lg 9

alusel osaliselt vastustaja kanda jätmine põhjendatud. HKMS § 108 lg 9 viitab eeskätt

sellisele menetlusõiguste kuritarvitamisele, mis seisneb menetluse pahatahtlikus venitamises.

Pooled esitasid praeguses asjas 11.11.2024 ühise taotluse kompromissiläbirääkimiste

pidamiseks, sest kaebaja oli leidnud jäädvustuse vaidlusalusest küünist enne lagunemist (dtl

477). Pooled taotlesid 13.02.2025 ka täiendavat aega läbirääkimisteks, kuid kompromissile ei

jõutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt kompromissiga mittenõustumisest järeldada

vastustaja pahatahtlikkust. Olukorras, kus kaebaja enda hinnangul pidas KeA varasem

esindaja kompromissi sõlmimist võimalikuks, kuid tema teenistusest lahkumise järel volitatud

uus esindaja sisuliselt välistas selle täielikult, ei saa ilmselgelt olla alust väita, et vastustaja

pidas läbirääkimisi algusest peale pahatahtlikult. Kummagi esindaja volitusi (dtl 464; dtl 505)

ei olnud kompromissi sõlmimise osas ka HKMS § 31 lg 2 alusel piiratud.

33. Keskkonnaamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

20(20)