3-25-265/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-265

Haldusasi

J.N-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2025 otsuse nr

15.7-16/774-2 tühistamiseks, Politsei - ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – J.N , esindaja X.J

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta J.N-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta

menetlusosaliste

menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

07.07.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. J.N saabus Schengeni alale 23.05.2024 Armeeniast Itaaliasse. Schengeni viisaruumi

sisenemiseks kasutas J.N Taani Kuningriigi C-liiki viisat nr DNK004077844 (kehtivus

15.04.2022 kuni 14.04.2027).

2. J.N esitas 03.10.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse elamisloa

saamiseks abikaasa juurde.

3. PPA koostas J.N-ile 04.10.2024 vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse nr 1052283091

ning kohaldas talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel

sissesõidukeelu üheks aastaks ja kuueks kuuks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. J.N

lahkus vabatahtlikult Schengeni alalt 21.10.2024. J.N-i suhtes kehtib sissesõidukeeld alates

21.10.2024 kuni 21.04.2026.

4. J.N-i esindaja X.J esitas 03.12.2024 PPA-le taotluse tunnistada J.N-ile kohaldatud

sissesõidukeeld kehtetuks ja võimaldada J.N-il perekonna viisa taotluse esitamist, kuna tema

viibimine Eestis on seotud perega. Esitatud taotluses toodi välja, et abielu oli sõlmitud Eestis

29.08.2024.

5. PPA jättis 02.01.2025 otsusega nr 15.7-16/774-2 J.N-i sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata.

Kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks ühtegi sellist põhjendust, millele

tuginedes oleks PPA-l alus jõuda seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad

asjaolud on ära langenud või muutunud või esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu

tühistamiseks või sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja

määramisel arvestas PPA kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega ning kohaldas kaebajale

kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu asemel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu. Ehkki

sissesõidukeelu võib jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata, siis Eestis elav abikaasa selliseks

asjaoluks ei ole. Samuti ei välista kehtiv õigus abikaasa Eestis elamisel viibimisõiguseta abikaasale

sissesõidukeelu kehtestamist.

6. Tallinna Halduskohtule saabus 01.02.2025 J.N-i ja X.J-i kaebus PPA 02.01.2025 otsuse nr

15.7-16/774-2 tühistamiseks.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 07.02.2025 määrusega X.J-i kaebuse kaebeõiguse puudumise

tõttu.

KAEBAJA SEISUKOHAD

8. Kaebaja ei soovinud minna Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa), kuna Venemaa valitsev

poliitika ei ühti kaebaja maailmavaatega. Lisaks võidakse kaebaja saata sõdima Ukrainasse.

Kaebajal on Eesti Vabariigis (edaspidi Eesti) perekond ning ta on abielus Eesti kodanikuga.

Abiellumine oli vajalik, kuna kaebaja soovis asuda elama koos oma perega Eestis, teha

kodakondsuse eksami ning saada Eesti kodanikuks. Kaebaja viibis Eestis õiguspärasel alusel.

Kaebaja ja X.J-i abielu registreerimine viibis. Kaebaja kui Venemaa kodanik ei saanud koheselt

esitada avaldust abiellumiseks Tallinna Perekonnaseisuametile, kuna kaebaja taotles läbi Harju

Maakohtu abieluvõime tõendit. Tõend saadi 06.06.2024, kuid abielluda sai alles kuu aja pärast

peale abiellumiseks avalduse esitamist. Esimene vaba aeg abielu sõlmimiseks oli 28.08.2024.

Abikaasad ei teadnud, et Eestis on ka kiiremaid abielu sõlmimise viise (notari vahendusel).

9. Meelevaldne on PPA järeldus, et kaebaja abikaasal on võimalus külastada kaebajat ükskõik

millises riigis (mitte Schengeni alal). Samas soovitab Välisministeerium ilma tungiva vajaduseta

Eesti kodanikel Venemaad ja tema sõbralikke riike mitte külastada, kuna see on ohtlik. Kaebaja

väljasaatmisega on kaebaja abikaasa olukorras, kus tal ei ole võimalik reisida.

10. Kaebaja sai PPA ametnike juurde aja peale mitmekordset pöördumist. Kaebaja sisenes

Schengeni alale 23.05.2024 ja 90 päeva Schengeni alal oleks tema teadmisel saanud täis

22.08.2024. Kaebaja suunati koheselt edasi migratsiooniametniku juurde. Kaebaja ei teadnud, et ta

vajab endale menetlusse esindajat. Kaebajale pakuti menetluses tõlki, kuid mitte esindajat, kes

aitaks kaebajale selgitada, milliseid tagajärgi võivad tuua vormistatavad või vormistatud

dokumendid.

11. Kaebaja perekond on jäänud ilma oma peamisest sissetuleku toojast. Kaebajal oli Venemaal

oma ettevõte, kuid kaebaja oli sunnitud 2022.a. märtsis (peale Venemaa kallaletungi Ukrainale)

oma eriala ja veendumuste tõttu kiiresti lahkuma Armeeniasse (ainuke riik, kuhu oli võimalik

kiirelt põgeneda). Kaebaja töötas aastaid ka Taanis, mistõttu taotles ta Taanis viisa (C-kategooria,

kehtivusajaga 15.04.2022-14.04.2027 ja annab aluse viibida Schengeni alal 90 päeva). Kaebaja ei

teadnud ta võib viibida 90 päeva Schengeni alal. Kaebaja ei soovinud peale Schengeni alalt

väljasaatmist naasta Venemaale, sest tal on tööstusliku tootmise insener-pedagoogi diplom,

mistõttu kartis ta, et teda võidakse kaasata sõjatööstusesse. Kaebaja ei ole Eestile ohtlik, ta on

omandanud Eestis elamiseks ja töötamiseks algkursuse eesti keeles ning saab lihtsamast kõnest aru.

12. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et PPA ettekirjutuse kuupäev on 20.02.2024, kuid kaebaja

sisenes Schengeni alale 23.05.2024. Dokumendi päises on kuupäev 04.10.2025, kui korraldus nr

1052283091 anti välja. Ilmselt on tegemist ametniku tähelepanematusega, kuid ametnik ei tohiks

eksida isikute üle otsuste tegemisel daatumitega, mis võivad tekitada hilisemaid asjatuid vaidlusi.

Kaebaja lahkus Schengeni alalt alates 21.10.2024, kuid soovib naasta pere juurde.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

13. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA on sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata

jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. PPA

on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega

kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

14. Asjaoluga, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, on PPA arvestanud juba ettekirjutuse

tegemisel ning seetõttu otsustanud kohaldada maksimaalsest lühema sissesõidukeelu. Kaebaja ei

toonud 03.12.2024 taotluses välja uusi asjaolusid, mille alusel sissesõidukeelu pikkust lühendada

või tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks.

15. Kuna kaebaja on Venemaa kodanik ja tema abikaasal on olnud võimalik temaga arendada

suhteid tasemele, mis päädisid abielu sõlmimisega, on kaebaja abikaasal järelikult võimalik

kaebajat Venemaal külastada või on neil olnud võimalik kohtuda mõnes muus väljaspool Eestit

asuvas riigis. PPA on sellisele seisukohale jõudnud ka vaidlusaluses otsuses (mitte ettekirjutuses,

nagu on väidetud kaebuses). Kaebaja ei ole esitanud selliseid selgitusi ega põhjendusi, mis

annaksid alust jõuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja selgitus Välisministeeriumi soovituse osas

Eesti kodanikel mitte Venemaad külastada, on asjakohatu. Kaebaja abikaasa on vaatamata

Välisministeeriumi soovitusele septembris 2022. aastal Venemaal käinud. Sellest saab järeldada, et

kaebaja abikaasal on ka tulevikus võimalik soovi korral Venemaal käia. Venemaa ei ole ainus riik,

mis asub väljaspool Eestit ja Schengeni ala. Seega ei ole kaebajal ja tema abikaasal vaja Venemaal

kohtuda.

16. Kaebaja on Venemaa kodanik ehk välismaalane. Seega pidi kaebaja ja tema abikaasa

abielludes möönma, et neil ei pruugi olla võimalik pereelu Eestis elada. Juba abielu sõlmimisel

viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult, kuna tema viimane seaduslikult Schengeni alal (sh Eestis)

viibimise päev oli 07.07.2024, kuid abielu on sõlmitud alles 29.08.2024.

17. Kaebaja abikaasal on Eesti kodanikuna võimalik Eestis tööd teha ning seeläbi omale sissetulek

tagada. Seega pelgalt abikaasa soovimatus tööga tulu teenida, ei ole põhjuseks, miks 88 päeva

ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeelu peaks

kehtetuks tunnistama või lühendama. PPA oli sissesõidukeelu kohaldamisel teadlik kaebaja

perekondlikest suhetest Eestis ning võttis seda arvesse sissesõidukeelu pikkuse määramisel ning

kohaldas seetõttu ka maksimaalsest võimalikust lühema sissesõidukeelu.

18. Vaatamata kaebaja soovimatusele illegaalselt Schengeni alal viibida, on ta seda siiski teinud ja

välismaalasel lasub kohustus viibimisalusega seonduv selgeks teha. Kaebaja ei ületanud lubatud

viibimise aega mitte paari päeva võrra, mille puhul võiks jaatada päevade vääriti lugemist, vaid

kaebaja viibis Schengenis ilma seadusliku viibimisaluseta 88 päeva. Tulenevalt VSS § 7 lg-st 1

tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning VSS §

74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega puudus PPA-l seadusest tulenevalt

võimalus jätta kaebajale ettekirjutus tegemata ning sissesõidukeeld kohaldamata. Kuigi praegu ei

ole vaidluse all 04.10.2024 ettekirjutus, siis PPA on ettekirjutuses arvestanud ka asjaoluga, et

kaebaja ei ole oma sõnade järgi osanud viisapäevi arvestada.

19. Kaebaja saabus Itaalia kaudu Schengeni alale 15.03.2024 ja lahkus 20.05.2024 ning saabus

uuesti 23.05.2024 ega lahkunud pärast seda. Kaebaja illegaalne riigis viibimine tuvastati

03.10.2024 ning sellest päevast luges PPA 180-päeva algust, mille jooksul tohtis kaebaja

Schengeni alal viisa alusel viibida 90 päeva. Seega algas 180-päevane periood 07.04.2024. Kuna

kaebaja passis olevatest piiriületuste templitest nähtus, et kaebaja viibis Schengeni alal ka

15.03.2024 kuni 20.05.2024, ei hakanud tema 90-päevane viibimine kulgema mitte 23.05.2024

(kui ta viimati Schengeni alale sisenes), vaid 07.04.2024 (180-päevane periood). Selleks hetkeks,

kui kaebaja 20.05.2024 Schengeni alalt lahkus, oli ta juba 90-päevast 44 päeva Schengenis

viibinud. Seega, kui kaebaja naasis Schengenisse 23.05.2024, oli tal jäänud seaduslikult

Schengenis viibimiseks 46 päeva, mis täitusid 07.07.2024. Seega alates 08.07.2024 kuni Schengeni

alalt lahkumiseni viibis kaebaja Schengeni alal selleks viibimisõigust omamata.

20. Kaebaja märkused ettekirjutuses esinevate ebatäpsuste osas on asjakohatud, kuna asjaolu, et

otsuses on eksitud ühe kuupäevaga, ei muuda kaebaja taotlust põhjendatuks ega otsuses esitatud

põhjendusi olematuks ega PPA otsust õigusvastaseks.

21. Kaebaja etteheited PPA erinevate ametnike osas on asjakohatud, kuna ametnike selgituste

andmine või mitteandmine ei ole seotud käesoleva vaidlusega. Kaebaja ei ole vaidlustanud

04.10.2024 tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Välismaalasel endal lasub kohustus

viibimisalusega seonduv selgeks teha ning sellise kohustuse PPA-le panemine ei ole

proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA leidis, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole

põhjendatud ja kohtule ei nähtu olulisi vigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. Kohus nõustub PPA

otsuses ja vaideotsuses toodud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid kogu ulatuses korrata

(HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus aga järgmist.

23. PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata tuginedes VSS § 32 lg-le 1, mille järgi

Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistab

kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või

valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni

konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui

sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti

humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS ei

täpsusta, millised on taotluse põhjendatuse kriteeriumid või milliseid asjaolusid haldusorgan

taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kaaluma peab. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2008/115/EÜ artikkel 11 lg 3 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi sisenemiskeelu kehtetuks

tunnistamisel, sh jätab vabaduse arvestada lisaks humanitaarkaalutlustele ka muid kaalutlusi (vt ka

Euroopa Kohtu 15.09.2022 otsus asjas C-420/20 – HN, p 64). Ringkonnakohus tõi 21.04.2022

otsuse nr 3-19-2070, p-s 16 välja, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse puhul tuleb

hinnata eelkõige asjaolude muutumist pärast sissesõidukeelu kohaldamist, kuid see ei tähenda, et

igasugune asjaolude muutumine peaks tooma kaasa ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või

selle kehtivusaja lühendamise. Muutunud asjaolusid tuleb kõrvutada nende põhjustega, mis tingisid

sissesõidukeelu kohaldamise. Seega saab VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamise või kehtivusaja lühendamise tingida, kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud

ajaolude muutumine või äralangemine ning teiseks võivad sissesõidukeelu muutmise aluseks olla

humaansed kaalutlused, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.

24. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja ei vaidlustanud PPA 04.10.2024 ettekirjutust

nr 1052283091 (dtl 54), mistõttu on ettekirjutus jõustunud. PPA ettekirjutuse aluseks oli asjaolu, et

kaebaja viibis alates 08.07.2024 Schengeni alal selleks viibimisõigust omamata. Kaebajale

kohaldati VSS § 74 lg-t 1, mille järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt VSS §

7⁴ lg-st 3 võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui

kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne või jätta

humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata (VSS § 7⁴ lg 4). Humaansed kaalutlused

VSS § 7⁴ lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni

alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu

või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus

nr 3-23-766, p 20; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Selliseid asjaolusid asja

materjalidest ei nähtu.

25. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ja jäävad kõrvale need asjaolud, mis esinesid juba PPA

04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 tegemise ajal. Nimetatud ettekirjutusest nr 1052283091

nähtuvalt arvestas PPA, et kaebajal on Eestis abikaasa, kes on Eesti kodanik ning nad elavad

pereelu. Eelnevat aluseks võttes kohaldas PPA kaebajale VSS § 7⁴ lg 3 alusel maksimaalsest

võimalikust lühema sissesõidukeelu pikkuse. Asjakohatud on ka kaebaja viited viisarežiimi

rikkumisest, kuivõrd kohus ei hinda praeguses asjas, kas ettekirjutuse tegemine ning

sissesõidukeelu kohaldamine olid õiguspärased. Nagu kohus eelnevalt välja tõi hindab kohus seda,

kas kaebaja suhtes esinevad sellised uued asjaolud, mis tingivad vajaduse tunnistada

sissesõidukeeld kehtetuks või lühendada sissesõidukeelu tähtaega.

26. Kohus nõustub vastustajaga, et välismaalasel on endal kohustus selgeks teha viisarežiimiga

seonduv, st kui kaua tal on võimalik Eestis või Schengeni alal viibida. Juhul, kui kaebajal oli vastav

kord arusaamatu, oleks kaebaja pidanud otsima vajadusel õigusalast abi. Eelnev ei ole PPA-le

etteheidetav. Samuti oleks kaebaja saanud ka viisarežiimi rikkumata esitada vastava elamisloa

taotluse. Asjaoludest nähtuvalt võttis kaebaja teadlikult riski, et viisarežiimi rikkumisel võivad olla

õiguslikult rasked tagajärjed, sh kaebaja perekonnale.

27. Arvestades, et kaebaja abiellus enne PPA 04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 tegemist

ning kaebaja ei vaidlustanud ettekirjutust, ei oma tähtsust kaebuses väljatoodud abielu

registreerimisega seotud asjaolud praeguse vaidlusega seonduvalt.

28. EIK praktikas on elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva

perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamisel peetud mh oluliseks, kas abikaasa oli suhete

loomisel isiku rikkumistest ja nendega kaasneda võivatest tagajärgedest teadlik. See ei ole siiski

ainumäärav, vaid lisaks tuleb arvestada kõigi puudutatud isikute kodakondsust, perekondlike

suhete laadi ja kestust, laste olemasolu ja nende vanust, abikaasa teise riiki ümberasumisega seotud

raskuste tõsidust, laste parimaid huvisid ja sihtriigis lapsi tõenäoliselt tabavate raskuste tõsidust,

samuti sissesõidukeelu kestust (nt EIK 11.04.2023 otsus nr 57766/19, Loukili vs. Holland, p 46).

Toodud seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas.

29. Kaebaja heidab kaebuses PPA-le ette, et tal ei ole võimalik praegusel ajal oma perekonda mh

rahaliselt toetada, kuna ei viibi Eestis. PPA tuvastas 04.10.2024 ettekirjutuses nr 1052283091, et

kaebajal puuduvad Eestis ning Schengeni alal sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed ning

töösuhted. Kaebaja ei toonud ka kaebuses välja, et tal on või oli Eestis töökoht, mis tagas seetõttu

tema pere majandusliku heaolu. Eelnevast saab järeldada, et kaebajal oli sissetulek või raha, mis oli

tagatud ka Eestis või Schengeni alal töökohta omamata. Lisaks on võimalik toetada perekonda

rahaliselt ka füüsiliselt kohal olemata, muul viisil (nt pangaülekannetega). Kaebuse täienduses

märkis kaebaja, et tal on kohustus oma perekonna (kelle hulka kuuluvad kaebaja abikaasa, abikaasa

alaealine laps ning abikaasa hooldust vajav ema) eest hoolt kanda. Kohus möönab, et perekonnal

võib olla kaebaja tugi vajalik, kuid tegemist ei ole sellise uue asjaoluga, mis ei olnud PPA

04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 ajal teada. Samuti märkis kaebaja ka ise, et kaebaja on

viibinud tihti Eestist ära, millest saab järeldada, et kaebaja abikaasa on pidanud ilma kaebaja toeta

toime tulema.

30. Kaebaja ei nõustunud vastustaja hinnanguga, et kaebajal on võimalik kohtuda abikaasaga

väljaspool Schengeni ala, kuivõrd kaebaja abikaasal puudub reisimiseks raha. Nagu kohus

eelnevalt märkis, ei sõltu majanduslik olukord üksnes isiku Eestis füüsilisest viibimisest, vaid

kaebajal on võimalik abikaasat rahaliselt toetada, sh reisimise eesmärgil, ka muid kanaleid

kasutades. Samuti ei ole vastustaja kohustanud kaebajat kohtuma abikaasaga Venemaal.

31. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Venemaa poliitilise olukorraga ning kardab, et teda kaasatakse

tema elukutse tõttu Venemaa sõjatööstuses, ei ole praegu selliseks asjaoluks, mis toob kaasa

vajaduse lühendada sissesõidukeelu pikkust. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kartus on

reaalne, st kaebaja ei ole väitnud, et teda on juba soovitud mobiliseerida või kutsutud tööle

sõjatööstusesse. Kaebaja märkis ka ise, et ei soovi saada rahvusvahelist kaitset. Seega ei ole

tegemist reaalse ohuolukorraga.

32. Õige on kaebaja viide, et vaidlustatud otsuse asjaoludes on märgitud vale PPA ettekirjutuse nr

1052283091 väljaandmise kuupäev. Õige on, et PPA väljastas 04.10.2024 ettekirjutuse nr

1052283091, kuid vaidlustatud otsuses on märgitud, et PPA ettekirjutus nr 1052283091 väljastati

20.02.2024. Tegemist on sellise eksimusega, mis ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi ning ei ole

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks (vt haldusmenetluse seaduse § 58).

33. Kuivõrd PPA leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamiseks ei esine, ei pidanud PPA eraldi hindama võimalikku kaebajast tulenevat

ohtu avalikule korrale. Seadus sätestab isikust avalikule korrale tuleneva ohu hindamise eelduseks

asjaolude, mis humaansetel kaalutlustel tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise,

olemasolu.

34. Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaebaja taotluse lahendamisel kaalutlusvigu ja jättis

kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu õigesti kehtetuks tunnistamata. PPA on kaebaja taotluse

lahendamisel kohaselt kaalunud riivet kaebaja pereelule, sh kas sissesõidukeelu kohaldamise

aluseks olevad asjaolud on muutunud.

35. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)