1-17-9149/1800 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-9149

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4.juuni 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-17-9149

Kohtukoosseis

Pavel Gontšarov, Orvi Koik ja Janika Kallin

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27.juuni 2024 kohtuotsus

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

Prokurörid

Kristo Adosson, Kadri Väling

Määruskaebuste ja

apellatsioonide esitajad

Süüdistatavate ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistiku, AK

kaitsjate Paul Kerese ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja Elmer

Muna, TP kaitsja Erki Kergandbergi, TPR kaitsja Andrei

Svištš 12.07.2024 määruskaebused;

Riigiprokuratuuri 26.07.2024, Kannatanud AS Tallinna

Sadam ja TS Laevad OÜ esindajate Dmitri Teplõhhi ja

Carel Kivimaa, tsiviilkostja ja kolmas isik MK esindaja

Kristjan Tuule, süüdistatav TPR kaitsja Andrei Svištši,

süüdistatav JP kaitsja Indrek Västriku, süüdistatav AK

kaitsjate Paul Kerese ja Andri Rohtla 29.07.2024

apellatsioonkaebused

Harju Maakohtu 27.06.2024

otsusele

Kriminaalasi

AK süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 ja KarS § 394 lg

2 p 1, 3 järgi; MP süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3, 4 järgi;

ES süüdistuses KarS § 298 lg 2 p 3 järgi; TP süüdistuses

KarS § 298 lg 2 p 2, 3 järgi; ÜR süüdistuses KarS § 298

lg 2 p 2, 3 järgi; TPR süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3,

4 – § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – § 22 lg 3 ja KarS

§ 394 lg 2 p 1, 3 järgi ning JP süüdistuses KarS § 298 lg 2

p 3 järgi üldmenetluses

Süüdistatav

AK, isikukood: XXXXXXXXX; elukoht XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsjad

Paul Keres, Andri Rohtla (kokkuleppel)

Natalia Lausmaa (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

MP, isikukood: XXXXXXXXX; elukoht: XXX;

kodakontsus: Eesti; emakeel: eesti; haridus: XXX,

töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Rein Laid (RÕA)

Süüdistatav

ES, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Anu Toomemägi- Kivistik (RÕA)

Süüdistatav

TP, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Erki Kergandberg (kokkuleppel)

Argo Küünemäe (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

ÜR, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Elmer Muna (kokkuleppel)

Sven Sillar (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

TPR, isikukood: XXXXXXXXX; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel;

haridus: XXX; töökoht:

XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Andrei Svištš (kokkuleppel)

Süüdistatav

JP, sünniaeg: XX.XX.XXXX; elukoht: XXX;

kodakondsus: Poola Vabariigi; emakeel: poola keel;

haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata.

Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Indrek Västrik (RÕA)

Kannatanud

AS Tallinna Sadam

TS Laevad OÜ

Lepingulised esindajad

Dmitri Teplõhh, Carel Kivimaa

Tsiviilkostjad

SH, K OÜ

Lepinguline esindaja

Toomas Pikamäe

Tsiviilkostja

B OÜ

Seaduslik esindaja

TPR

Tsiviilkostja ja 3. isik

MK

Lepinguline esindaja

Kristjan Tuul

Tsiviilkostja ja 3. isik

R

Seaduslik esindaja

SH

3. isik

EK

Lepingulised esindajad

Aleksander Muru ja Joonas Põder

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsus osas, millega:

1.1.

Kohus mõistis MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi õigeks.

1.2.

Kohus kvalifitseeris TPR tegevuse K OÜ, H AS ning TP ja ÜR

episoodides ümber KarS § 296 lg 1 järgi ning lõpetas kriminaalmenetluse tema

suhtes süütegude aegumise tõttu.

1.3.

Kohus mõistis TPR reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4

– KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi õigeks.

1.4.

Kohus mõistis JP KarS § 298 lg 2 p 3 järgi õigeks.

1.5.

Kohus mõistis Eesti Vabariigilt välja AK, TPR, TP, ÜR, JP, MP kasuks

valitud kaitsjatele ja MK kasuks valitud esindajatele makstud tasu katteks

kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

Kvalifitseerida MPle etteheidetud tegevus KarS § 4023 lg 1 järgi ja

lõpetada kriminaalmenetlus tema suhtes süüteo aegumise tõttu.

2.2.

Kvalifitseerida TPRle etteheidetud tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR

episoodides KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3

järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus tema suhtes süüteo aegumise tõttu.

2.3.

Kvalifitseerida reisiparvlaevade episoodides TPRle etteheidetud tegevus

KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning

lõpetada kriminaalmenetlus tema suhtes süüteo aegumise tõttu.

2.4.

Kvalifitseerida JPle etteheidetud tegevus KarS § 4024 lg 1 järgi ja

lõpetada kriminaalmenetlus tema suhtes süüteo aegumise tõttu.

2.5.

Mõista Eesti Vabariigilt AK kasuks välja 186 618,68 eurot (koos

käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.6.

Mõista Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja 161 925,54 eurot (ilma

käibemaksuta) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Riigilt TPR kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitada OÜ-le B.

2.7.

Mõista Eesti Vabariigilt TP kasuks välja 272 057,58 eurot (koos

käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.8.

Mõista Eesti Vabariigilt ÜR kasuks välja 150 236,79 eurot (koos

käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.9.

Mõista Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 69 108 eurot (ilma käibemaksuta)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Eesti Vabariigilt JP

kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitada RH SA NA (ul. Na Ostrowiu 1, 80-

958 Gdańsk: EUR 23 1500 1285 1212 8002 5038 0000: PLN 51 1500 1285 1212

8002 0714 0000).

2.10.

Mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK ja MK valitud esindajatele

makstud tasu katteks kokku 69 398.51 eurot (koos käibemaksuga).

2.11.

Mõista Eesti Vabariigilt MP kasuks välja 24 585,56 eurot (koos

käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu käteks.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Jätta prokuratuuri, kannatanute, süüdistatav ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistiku

apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatavate AK, TPR, TP, ÜR, JP kaitsjate ning

kolmanda isiku MK esindaja apellatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista välja Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud

järgmiselt:

5.1 AK kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 11 940,75

eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud

tasust jätta süüdistatava enda kanda.

5.2 TPR kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 13 732,5

eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud

tasust jätta süüdistatava enda kanda. Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja mõistetud

menetluskulu hüvitada B OÜ-le.

5.3 MK kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 10 302,65

eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa kolmanda isiku ja tsiviilkostja esindaja

makstud tasust jätta MK enda kanda.

5.4 TP kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks välja 15

067 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele

makstud tasust jätta süüdistatava enda kanda.

5.5 ÜR kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 7 417,6 eurot

(koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust

ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda.

5.6 SH ja K OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 2880

eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa tsiviilkostjate valitud esindajale makstud

tasust tuleb jätta tsiviilkostjate endi kanda.

5.7 AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude

hüvitamiseks välja 6090 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa kannatanute

valitud esindajatele makstud tasust jätta kannatanute enda kanda.

Määrata riigi õigusabi korras õigusteenust osutanud advokaatidel

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud järgmiselt:

6.1 Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik poolt ESle osutatud riigi õigusabi eest

2371,68 eurot ning jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda.

6.2 Advokaadibüroo Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

vandeadvokaat Indrek Västriku poolt JPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot

ja jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda.

6.3 Advokaadibüroole HansaLaw makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

vandeadvokaadi abi Rein Laid poolt MPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot

ja jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Muus osas jätta MP

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9149:

1.1.

Jäeti rahuldamata kõik taotlused lõpetada menetlus mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu;

1.2.

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega:

-

kvalifitseeriti AK tegevus ümber KarS § 4023 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes

menetlus süüteo aegumise tõttu;

-

mõisteti AK KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks;

-

mõisteti MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi õigeks;

-

kvalifitseeriti ES tegevus ümber KarS § 4024 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes

menetlus süüteo aegumise tõttu;

-

kvalifitseeriti TP tegevus ümber KarS § 4024 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes

menetlus süüteo aegumise tõttu;

-

kvalifitseeriti ÜR tegevus ümber KarS § 4024 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes

menetlus süüteo aegumise tõttu;

-

kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber KarS § 296

lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes menetlus süütegude aegumise tõttu;

-

mõisteti TPR reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3

ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi õigeks;

-

mõisteti TPR KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks;

-

mõisteti JP KarS § 298 lg 2 p 3 järgi õigeks.

1.3.

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega jäeti rahuldamata kannatanute AS Tallinna

Sadam ja TS Laevad OÜ esindajate taotlus tunnistada tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jäeti kannatanu esindajate poolt AK, AK õigusjärglase

MK, SH, ES, TP, ÜR, TPR, K OÜ, B OÜ ja R Ltd suhtes esitatud tsiviilhagid läbi

vaatamata.

1.4.

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9149 01.12.2015

määrusega nr 1-15-9666, 01.12.2015 määrusega nr 1-15-9673, 11.12.2015 määrusega nr

1-15-10150, 28.11.2016 määrusega nr 1-16-5593, 03.07.2017 määrusega nr 1-17-5775,

17.08.2017 määrusega nr 1-17-7598, 17.08.2017 määrusega nr 1-17-7599, 17.08.2017

määrusega nr 1-17-7597, 23.09.2021 määrusega nr 1-19-8149, 25.09.2017 määrusega nr

1-17-8900, 05.03.2020 määrusega nr 1-17-9149, 28.10.2020 määrusega nr 1-17-9149

vabastati aresti alt konfiskeerimise tagamiseks, konfiskeerimise asendamise tagamiseks ja

laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud varad, tühistati konfiskeerimise

asendamise tagamiseks või tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud kohtulikud hüpoteegid ja

käsutuskeelu märked, vabastati aresti alt konfiskeerimise ja tsiviilhagi tagamiseks

deposiit- või tagatiskontodele paigutatud rahasummad. Lisaks tühistati ka Harju Maakohtu

15.01.2018 määrus nr 1-19-9149, millega anti nõusolek registriossa nr 1357302 kantud

kinnistu jagamiseks vastavalt 28.09.2016 Harku valla ja B OÜ sõlmitud kokkuleppele.

1.5.

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega võeti seisukoht asitõendite, menetluskulude ja

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluste osas.

2. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusele esitasid 12.07.2024 määruskaebused süüdistatavate

ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja

Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš.

3. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusele esitasid 26.07.2024 apellatsiooni Riigiprokuratuur

ning 29.07.2024 kannatanud AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ esindajad Dmitri

Teplõhhi ja Carel Kivimaa, tsiviilkostja ja kolmas isik MK esindaja Kristjan Tuul,

süüdistatav TPR kaitsja Andrei Svištš, süüdistatav JP kaitsja Indrek Västrik, süüdistatav

AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla.

4. 14.10.2024 määras ringkonnakohus lahendada kriminaalasi apellatsioonikorras kirjalikus

menetluses ning määras apellatsioonimenetluse pooltele ringkonnakohtule oma kirjalikke

seisukohtade ja taotluste esitamise tähtajaks 31. jaanuarini 2025.

ESITATUD APELLATSIOONID

Prokuratuuri apellatsioon

5. Prokuratuur vaidlustab Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse kriminaalasjas nr 1-17-

9149 osaliselt, leides, et maakohtu poolt osaline menetluse lõpetamine aegumise tõttu ja

osaline õigeksmõistev otsus on tingitud materiaalõiguse ebaõigesti kohaldamisest KrMS §

338 p 2 mõttes ning kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 338 p 3

mõttes. Ühtlasi vaidlustab apellant eelneva tulemusena ka osaliselt konfiskeerimise

tagamiseks, konfiskeerimise asendamise tagamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud

meetmete tühistamise, süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise ja menetluskulude

otsused, niisamuti tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsuse.

5.1.

Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust järgmistes asjaoludes:

AK ja AKe ei ole Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena H AS-ga töövõtulepingut nr

05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtulepingut nr 05509

(sildumisteenus) sõlmides ja vastutasuna H AS esindaja ESlt, E AS ja ES OÜ esindajate

ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võttes ja viimaste poolt seda andes, täitnud ametiisiku

ülesandeid;

AK ja AK poolt eelpoolnimetatud töövõtulepingute sõlmimise eest altkäemaksu võtmine

on kvalifitseeritav KarS §4023 lg 1 järgi ja on kohtuotsuse tegemise ajaks aegunud;

ES, ÜR ja TP poolt eelpoolnimetatud töövõtulepingute sõlmimise eest altkäemaksu

andmine on kvalifitseeritav KarS § 4024 lg 1 järgi ja on kohtuotsuse tegemise ajaks

aegunud;

TPR ei ole eelpoolnimetatud lepingute sõlmimise eest Tallinna Sadama AS juhatuse

liikmetele AKle ja AKle H AS esindaja ES, E AS ja ES OÜ esindajate ÜR ja TP poolt

altkäemaksu andmisele ja Tallinna Sadama AS-i juhatuse liikmete poolt altkäemaksu

võtmisele kaasa aidanud, vaid on altkäemaksu vahendanud ja tema teod on kohtuotsuse

tegemise ajaks aegunud;

AK AS Tallinna Sadama juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena ei ole

võtnud ja RS S.A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt AKle andnud altkäemaksu;

TPR ei ole kaasa aidanud AK poolt RS S. A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt

altkäemaksu võtmisele ja nende poolt AKle altkäemaksu andmisele;

AK ei ole toime pannud rahapesu;

TPR ei ole toime pannud rahapesu.

6. AK ja AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena H AS-ga töövõtulepingut nr

05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtulepingut nr 05509

(sildumisteenus) sõlmides ja vastutasuna H AS esindaja ESlt, E AS ja ES OÜ esindajatelt

ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võttes ja viimaste poolt seda andes, täitnud ametiisiku

ülesandeid.

6.1.

Prokuratuur märgib, et kohus lükkas tagasi kõik alused, mille esinemist AS-s Tallinna

Sadam ja TS Laevad OÜ-s tuli pidada asjakohaseks selleks, et jaatada juhatuse liikmetel

AKl ja AKl ametiseisundi olemasolu. Prokuratuur maakohtu käsitlusega ei nõustu.

6.2.

Maakohus leidis, et SadS-s sätestatud sadamateenuste osutamine Tallinna Sadama AS-

i sadamates ei ole käsitatavad avaliku ülesande täitmisena, sest mh osutavad ka paljud

teised Eesti sadamaoperaatorid sadamat külastavatele laevadele sadamateenuseid ja nõnda

täidaksid kõik sildumisteenust osutavad sadamaoperaatorid avalikku ülesannet. Sellist

väidet esitades jättis aga kohus tähelepanuta, et teiste sadamate mõju Eestile ei ole

võrreldav Tallinna Sadama AS-i opereeritud sadamatega – sh Tallinnas Vanasadamas,

Paldiskis Lõunasadamas ja Muuga sadamas. Eelduslikult on see ka peamine põhjus, miks

on just Tallinna Sadama AS üks väheseid sadamate operaatoreid, mille aktsiad kuuluvad

riigile täies ulatuses.

6.3.

Kohus tugines otsuses valdavalt argumendile, et kohtumenetluse raames ei ole esitatud

tõendit avaliku ülesande delegeerimise otsuse kohta Eesti Vabariigilt AS-le Tallinna

Sadam. Prokuratuuri hinnangul on kohus siinkohal jätnud tähelepanuta, et selleks

delegeerimise aluseks on Vabariigi Valitsuse korraldus 11.10.1996 nr 845-k , millega riik

otsustas ümber kujundada riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ aktsiaseltsiks Tallinna Sadam,

jättes 100%-lise osaluse endiselt Eesti Vabariigile. Sellise otsustuse põhjuseks on selgelt

fakt, et Tallinna Sadama kaudu toimuv kauba- ja reisijatevedu on riigi jaoks strateegiline

ülesanne, mida ei saa jätta üksnes erasektori hoolde. Ainult asjaolu, et riik on selle

ülesande teostamiseks seadnud eesmärgiks taotleda ka kasumi teenimist ja kasvatamist,

mida ülesanne selgelt võimaldab, ei muuda fakti, et kauba- ja reisijate veo teostamine

Tallinna Sadama kaudu on jäetud 100% ulatuses riigi kontrolli alla.

6.4.

Prokuratuur märgib, et Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-98-15 võib järeldada, et

kohus seadis sisuliselt riigi osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikme

avaliku ülesande tuvastamise sõltuvusse sellest, kes nimetab juriidilise isiku juhatuse

ametisse, kas nõukogu või asutaja- või liikmeõiguste teostaja. Seega võib järeldada, et kui

riigi osalusega eraõigusliku isiku juhatuse nimetab ametisse nõukogu, siis ei teki riigi

osaluse valitseja, asutaja- või liikmeõiguste teostaja ning juhatuse liikme vahel avalik-

õiguslikku suhet; kui aga juhatuse valib asutaja- või liikmeõiguste teostaja (riigi

mittetulundusühistus MTÜS § 19 lg 1 p 2, § 28 lg 2), siis tekib poolte vahel ka avalik

õiguslik suhe ning juhatuse tegevus on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1

ja KarS § 288 lg 1 mõttes. Sellise käsitlusega, mis sisuliselt jaatab juhatuse avalik-

õiguslikku suhet riigiga üksnes riigi mittetulundusühingutes, prokuratuur ei nõustu.

6.5.

Prokuratuur selgitab, et riigi osaühingu, aktsiaseltsi, sihtasutuse ja

mittetulundusühingu juhatusel on sarnane ülesanne (ÄS § 180 lg 1, § 306 lg 1, SaS § 17 lg

1, 7, MsÜS § 27 lg 1, lg 5) - ühingu esindamine ja (igapäevane) juhtimine, mistõttu on

ebaselge, miks tekib RVS § 80 alusel avalik-õiguslik suhe üksnes nendele juhatuse

liikmetele, kelle on ametisse nimetanud samas sättes nimetatud subjekt. Selleks puudub

prokuratuuri hinnangul mõistlik põhjendus, sest riigi huvide eest hea seismise kohustus on

kõigil riigi osalusega eraõiguslike isikute juhtorganitel, mitte üksnes riigi

mittetulundusühistutes, kus ühingu juhatuse valib asutaja- või liikmeõiguste teostaja.

6.6.

Eeltoodud mõttekäiku toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014 otsus nr 3-

3-1-2-14, kus kohus p-s 31 ja 32 selgitas: „[---] RVS § 80 lg 1 p-st 2 järeldub, et riigi

äriühingu juhtorgani liikmed peavad lähtuma muuhulgas vajadusest tagada riigi kui

aktsionäri huvide tõhus kaitse“ (p 31), „[---] Seega on AS Eesti Liinirongid nõukogul

ulatuslik pädevus. Riigi esindajad võivad nõukogu liikmetena mõjutada aktsiaseltsi

strateegilisi otsuseid ja anda juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise olulisemates

üksikküsimustes. Nii juhatuse kui ka nõukogu liikmed on seadusest tulenevalt kohustatud

arvestama riigi huvidega ning suuniste eiramisel on võimalik nad tagasi kutsuda (p 32)“.

TsÜS-s ja ÄS-s tuleneb, et juhtorgani liikmeks ei ole üksnes nõukogu, vaid ka juhatus ja

RVS ei näe selles küsimuses ette erisusi, mistõttu on halduskolleegiumi seisukoht

kooskõlas RVS §-ga 80.

6.7.

Sarnaselt käesoleva kriminaalasja asjaoludega leidis Harju Maakohus 14.02.2019

otsuses nr 1 18-1671, et Eesti Raudtee AS töötaja IS täitis avalikku ülesannet mh

tulenevalt sellest, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium täitis transpordisektori

valdkonnas Eesti Raudtee AS kaudu avalikku ülesannet. Tallinna Ringkonnakohus asus

selles küsimuses maakohtuga nõustuvale seisukohale. Riigikohus ei võtnud 10.12.2019

suuresti just seda küsimust adresseerivat kaitsja kassatsiooni menetlusse.

6.8.

Prokuratuuri hinnangul on kohus, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile, mis

käsitles küsimust, kas eralasteaed osutab avalikku teenust, eksinud, tõmmates selle vahele

võrdlusnoodi Tallinna Sadamaga. On ilmne, et lastehoiu osutamise teenus ei ole võrreldav

riigi strateegilise reisijate- ja kaubaveoga.

6.9.

Prokuratuur märgib lisaks, et reas Eesti kohalikes omavalitsustes on korruptsiooni

vältimisele suunatud määrustes võetud omaks seisukoht, et ametiseisundit omava isikuna

tuleb käsitada ka omavalitsuse osalusega äriühingu juhatuse liikmeid. Kuivõrd mitte

üksnes riigi keskvõim, vaid ka kohalikud omavalitsused täidavad avalikke ülesandeid, siis

on määrused kohased mõistmaks, et riigi äriühingu juhtorgani liikmetel on kohustus seista

hea riigi huvide eest ja, et riigi huvide eest seismise kohustus toob kaasa avalik-õigusliku

suhte riigi ja selle äriühingu juhtorgani liikmete vahel.

6.10

Kokkuvõttes on prokuratuur veendumusel, et Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed,

sõlmides sildumisteenuse lepinguid, mis on vältimatuks aluseks riigi seisukohast

strateegiliseks reisijate- ja kaubaveoks, teostasid avalikku ülesannet ehk täitsid

ametiisiku ülesandeid.

7. Prokuratuur leiab, et AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ

nõukogu liikmena TPR kaasabil RS S.A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt

altkäemaksu võttes, täitnud ametiisiku ülesandeid.

7.1.

Prokuratuuri hinnangul tekkis AKl ametiseisund eelpool käsitletud alustel Tallinna

Sadama AS juhatuse liikmena, lisaks tekkis tal ametiseisund ka TS Laevad OÜ nõukogu

liikmena parvlaevade soetamisel seotud ülesannete täitmisel.

7.2.

Tallinna Sadama AS-i ja TS Laevad OÜ poolt nelja parvlaeva soetamise ja ehitamise

asjaolude juures rõhutab prokuratuur järgnevat. Kohtumenetluse raames on tuvastatud, et

Tallinna Sadama AS sai riigilt kohustuse pakkuda mandri ja saarte vahel parvlaevade

opereerimisteenust. Selle teenuse osutamisele eelnes vastavate transpordivahendite

soetamise protsess. Prokuratuuri hinnangul ei ole opereerimisteenus, millele eelneb

laevade ost, käsitletav ainult avaliku teenusena, vaid selles väljendub ka avaliku ülesande

täitmine, sest tuleb opereerimine tagada ja korraldada.

7.3.

Prokuratuur nõustub väitega, et igas üksikus olukorras ei pruugi teenuse osutamiseks

vajalike sisendite soetamine automaatselt tähendada avaliku ülesande täitmist, kuid

parvlaevade soetamine oma erakordsuse ja tiheda seotuse tõttu liiniveoteenuse

osutamisega seda tähendab. Sellist järeldust toetab asjaolu, et liiniveoteenuse turule

sisenemine eeldab äärmise kõrge turule sisenemise barjääri – nõuetekohaste laevade

olemasolu – ületamist. Liiniveoteenust ei tule seejuures osutada kindlaks määratud

isikutele, vaid kogu Eesti rahvale, tagades teenuse nõuetelevastavuse ja ohutuse. Selle

tulemuse saavutamise peamine mõjutegur on kindlatele tingimustele ja Eesti oludele

vastava tehnilise vahendi olemasolu.

7.4.

Prokuratuuri hinnangul kallutab AK parvlaevade soetamise asjaoludes ametiisikuna

ehk avaliku ülesande täitjana käsitlema ka fakt, et laevad soetati lõppastmes riigi

vahendite arvelt. Riik oli see, kes seadis nõuded lepingu tähtaegadele, mis oluliselt

mõjutas ka parvlaevade soetamise tingimusi. Tegemist ei olnud eraettevõtte

omaalgatusliku äriplaaniga.

8. Prokuratuur leiab, et AK ja AK poolt Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena H AS-ga

töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga

töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) sõlmides ja vastutasuna H AS esindaja ESlt, E

AS ja ES OÜ esindajatelt ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võtmise faktid ei ole aegunud.

8.1.

Prokuratuur märgib, et Harju Maakohus järeldas ekslikult, et altkäemaksukuritegude

absoluutne aegumistähtaeg möödus hiljemalt 31.12.2023 ka juhul, kui AK ja AK võtsid

altkäemaksu ametiisikutena ja panid sellega toime I astme kuriteo. Maakohtu hinnangul

hakkas aegumistähtaeg kulgema ebaõiguskokkuleppe sõlmimisest hiljemalt 2008 (otsuse

p-d 1819-1837).

8.2.

Prokuratuur selgitab, et süüdistuses AKle ja AKle etteheidetav koosseisutegu on

altkäemaksu võtmine ning TPRle sellele kaasaaitamine. ESle, ÜRle ja TPle etteheidetav

tegu on lisaks altkäemaksu lubamisele ka altkäemaksu andmine ja sedagi TPR

kaasaaitamisel. Süüdistatavatele etteheidetav tegu on hinnatav jätkuva altkäemaksu

andmisena ja vastuvõtmisena.

8.3.

KarS § 81 lg 4 kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase

teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses.

Alates 01.01.2015 arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest. Prokuratuur

märgib, et olgugi, et altkäemaksu võtmise kuriteokoosseis on oma tüübilt kärbitud

tagajärjedelikt (KarS K § 294 p 10), mille toime panemise (lõpuleviimise) tuvastamiseks

ei pea olema kindlaks tehtud, kas ebaõiguskokkuleppe pooled on asunud (sõlmitud)

kokkulepet täitma, s.o ametialast tegu sooritama ja soodustust üle andma, tuleb

aegumistähtaja kontrollimisel aluseks võtta altkäemaksukuriteo faktiline lõpetamine –

soodustuse üleandmise või ametialase teo lõpetamine.

8.4.

Prokuratuur on seisukohal, et maakohtu järeldus aegumise tõttu menetluse lõpetamise

osas on vastuolus ka kohtupraktikas selgitatuga. Riigikohus on märkinud, et kui

altkäemaksu eseme üleandmine toimub pikema aja jooksul, on õiguslikult tegu küll lõpule

viidud ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega, kuid teo toimepanemise aja arvestamisel tuleb

lähtuda teo faktilisest lõpetamisest – soodustuse üleandmise lõpetamisest (RKKK

30.06.2016 otsus nr 3-1-1-14-14, p 1016). Hiljem on Riigikohus oma seisukohta korranud,

kinnitades, et altkäemaksukuriteo faktilise lõpetamisena on hinnatav ka see, kui vastavalt

ebaõiguskokkuleppele võtab ametiisik soodustuse vastu pärast ebaõiguskokkuleppe

sõlmimist (RKKK 08.07.2014 otsus nr 3-1-1-31-14, p 15.1). Seejuures kattuvad

altkäemaksukuriteo faktilise lõpuleviimisega ka süüdistatavale etteheidetavad

koosseisuteod – altkäemaksu võtmine ja andmine on koosseisualternatiivid, mille

toimepanemine üldjuhul ka faktiliselt altkäemaksukuriteo toimepanemise lõpetab.

8.5.

Eeltoodu kohaselt tuleb altkäemaksukuriteos süüdistatavate AK, AK, ES, ÜR ja TP

kuriteo aegumistähtaja arvestamisel võtta tähtaja algusena aluseks aeg, mil

ebaõiguskokkuleppe pooled kuriteo faktiliselt lõpetasid. Kohus luges tuvastatuks, et AK ja

AK võtsid TPR kaasabil ESlt, ÜRlt ja TPlt vastu soodustusi kuni 2015 augustikuuni.

8.6.

Prokuratuur märgib lisaks, et maakohus on kohtuotsuses aegumistähtaega hinnates

läinud vastuollu ka enda varasema seisukohaga. Nimelt on ta varasemalt kaitsjate

menetluse lõpetamise taotluse lahendamisel leidnud, et süüdistatavatele etteheidetavad

teod, kui need on hinnatavad esimese astme kuritegudena, ei ole aegunud, kuivõrd

aegumine katkes süüdistatavate kohtu alla andmisega 19.10.2017, mistõttu täiendavate

katkemise aluste puudumisel aeguksid teod 19.10.2027 (Harju Maakohtu 20.04.2023

määrus nr 1-17-9149, lk 21).

8.7.

Seega on antud asjas aegumistähtaeg katkenud muu hulgas ka pärast süüdistatavate

kohtu alla andmist. Viimati kõigi süüdistatavate suhtes kohtulikul arutamisel täiendavate

tõendite kogumise määramisega 06.11.2023 istungil.

8.8.

Prokuratuur leiab, et maakohus on eksinud aegumistähtaja kulgemise algushetke

määratlemisel. Süüdistatavatele etteheidetavad teod hakkasid aeguma koosseisuteo –

altkäemaksu andmise ja vastuvõtmise – tegemisest ning aegumistähtaeg ei ole seetõttu

möödunud. Lisaks on aegumistähtaeg (selle kulgemise ajal) katkenud kõigi süüdistatavate

suhtes korduvalt.

9. Prokuratuur leiab, et TPR on aidanud kaasa AKl ja AK ESlt, ÜRlt ja TPlt altkäemaksu

võtta ja viimastel seda anda, mitte altkäemaksu vahendanud. TPR selline tegevus ei ole

aegunud.

9.1.

Prokuratuur ei nõustu kohtuga, et TPR tegevust AK ja AK poolt H AS-i esindajalt

ESlt, E AS-i ja ES OÜ esindajatelt ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võtmisel ja viimaste poolt

selle andmisel saaks käsitleda pelgalt altkäemaksu vahendamise, mitte altkäemaksu

andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena. Prokuratuur leiab, et kohus on otsuses

faktipõhiselt esile toonud kõik TPR teod selleks, et altkäemaksu võtmine ja andmine

toimuda saaks. TPR tegude kirjeldus iseenesest väljub selgelt pelgalt altkäemaksu

vahendustegudest. Prokuratuur on seisukohal, et TPR on nende tegude kaudu osutanud

altkäemaksu võtmisele ja andmisele nii vaimset kui füüsilist kaasabi. Järgnevalt toob

prokuratuur esile altkäemaksu andnud äriühingute kaupa, milline on olnud TPR teopanus

altkäemaksu andmise ja võtmise korraldamisse ja, miks prokuratuur näeb selles

kaasaaitamistegusid.

H AS episood

9.2.

Süüdistuse kohaselt sõlmisid Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed AK ja AK ning H

AS esindaja ES ajavahemikul 2008 kuni 2009 täpselt tuvastamata ajal ja kohas Eesti

Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt andis ES AKle ja AKle vara selle eest, et

viimased kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit ühiselt ja

kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega,

kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid,

kui see on vajalik H AS huvide tagamiseks. Eraldi oli süüdistuses väljatoodud otsustus

(sõlmitud töövõtuleping nr 05409) sildumisteenuse osutaja AS H kohta, mille

vastuvõtmise eest olid AK ja AK nõus vastu võtma ja võtsid TPR kaasabil vastu AS H

esindaja poolt antud altkäemaksu.

9.3.

Et H AS-i esindaja ES saanuks AKle ja AKle altkäemaksu anda ja viimased seda

võtta:

1. sõlmis TPR B OÜ nimel 02.03.2009 H AS-i esindaja ESga töövõtulepingu, mille

kohaselt teostas OÜ B Vanasadama akvatooriumi kaide nr 1 kuni 8 piirkonnas korrashoiu

teenust. Maakohus tuvastas viidatud kokkuleppe näilisuse, leides et akvatooriumi

korrashoiu eest vastutas ja selle tagas AS Tallinna Sadam ise ka peale 23.02.2009

sõlmitud sildumislepingut. TPR on oma ütlustes kinnitanud, et kokkuleppe tegemiseks

pöördus tema poole ES, kellega ta pidas sellel teemal läbirääkimisi 1-2 kuud. Maakohus

leidis tõenditele tuginedes, et kõnealuse akvatooriumihoolduse lepingu vormistamise ja

allkirjastamise otsuse tegid TPR ja ES.

2. sõlmis TPR 03.03.2009 B OÜ nimel A OÜ esindaja KTga töövõtulepingu, millega

töövõtja (A OÜ) kohustus korraldama tellijale (B OÜ) Vanasadama akvatooriumi kaide nr

1 kuni 8 piirkonnas kokku 104 700 m2 akvatooriumi korrashoidu ning tellija poolsel

vajadusel erandkorras ka muude kaide piirkonnas vastavuses tellija tööpiirkonnaga.

Leping allkirjastati TPR ja KT poolt. Ka selle kokkuleppe näilisuse maakohus tuvastas.

Lisaks tuvastas ta ka TPR aktiivsed toimingud näilise kokkuleppe täitmisel, milleks oli

eelkõige ESga lepingulistel teemadel aktiivse suhtluse pidamine. Nii saatis TPR

sellekohaseid e-kirju, sh arveid ESle 19.03.2009, 01.04.2009, 02.04.2009, 04.06.2009,

02.07.2009, 05.07.2009, 22.07.2009 (kohtuotsuse p-id 720., 721., 724., 725., 726., 730.)

ning KTle 07.07.2009, 06.11.2009, 13.10.2010, 17.01.2011, 11.04.2011 (kohtuotsuse p-id

727., 733., 738., 739., 740.). Dokumentide järgi sõlmis TPR 03.04.2009 B OÜ nimel AS-

ga H kokkuleppe lisa 1 (kohtuotsuse p 722). 30.04.2011 lõpetati vastastikusel kokkuleppel

alltöövõtuleping B OÜ ja A OÜ vahel vastavalt töövõtja 30.04.2011 avaldusele

(kohtuotsuse p 741).

3. sõlmis TPR 02.05.2011 B OÜ nimel töövõtulepingu uue alltöövõtja L OÜ-ga. Lepingu

p 2.1 ja 2.2 kohaselt kohustus L OÜ alates 02.05.2009 korraldama B OÜ Vanasadama

akvatooriumi kaide nr 1 kuni 8 piirkonnas kokku 104 700 m2 akvatooriumi korrashoidu ja

tellija poolsel vajadusel erandkorras ka muude kaide piirkonnas vastavuses tellija

tööpiirkonnaga. 02.05.2011 sõlmiti lisa 2 ehk kolmepoolne kokkulepe alltöövõtuks AS H,

OÜ B ja L OÜ vahel. Kokkuleppe allkirjastasid ES, TPR ja VÕ. Selle kokkuleppe

näilisuse maakohus tuvastas. Maakohtu poolt tuvastati ka TPR aktiivsed toimingud näilise

kokkuleppe täitmisel, milleks on suhtluse pidamine KTga lepingulistel teemadel. Nii

saatis TPR sellekohaseid e-kirju KTle 10.05.2011, 24.05.2011, 06.06.2011 (kohtuotsuse

p-id 745., 746.).

Ajavahemikul 01.06.2011 kuni 26.08.2015 maksti H AS-i arvelduskontolt AKle ja AKle

altkäemaksu kokku summas 195 569.70 eurot. AK osa altkäemaksu summast hoidis TPR

B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas ajavahemikul

15.07.2009 kuni 04.05.2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ

arvelduskontole ning 05.05.2011 kuni 26.08.2015 L OÜ arvelduskontole.

E AS ja ES OÜ episood

9.4.

Süüdistuse kohaselt sõlmisid Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed AK ja AK E AS,

ES OÜ ja N OÜ esindajate TP ja ÜR ajavahemikul 2008 kuni 2009 tuvastamata kohas

Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt andsid TP ja ÜR AKle ja AKle vara

selle eest, et viimased kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit

ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate

eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate

eeskirjade nõudeid, kui see on vajalik E AS-i, ES OÜ ning N OÜ huvide tagamiseks.

Eraldi oli süüdistuses väljatoodud otsustused (sõlmitud töövõtulepingud nr 1832908 ja nr

05509) sildumisteenuse osutaja E AS-i ja ES OÜ kohta, mille vastuvõtmise eest olid AK

ja AK nõus vastu võtma ja võtsid vastu TPR kaasabil E AS-i ja ES esindajate poolt antud

altkäemaksu.

9.5.

Et E AS-i ja ES OÜ esindajad ÜR ja TP saanuks AKle ja AKle altkäemaksu anda ja

viimased seda võtta:

1. sõlmis TPR B OÜ nimel 01.09.2009 ÜRga E AS-i nimel rendilepingu nr BO-EST

0109/2009, mille kohaselt andis OÜ B AS-ile E rendile merekaatri Aquador 23 TH

eesmärgiga kasutada seda Paldiski sadamates ja teistes Eesti Vabariigis asuvate

stividorifirmade akvatooriumitega tutvumisel. Selle kokkuleppe näilisuse maakohus

tuvastas. Maakohtu poolt tuvastati ka TPR aktiivsed toimingud näilise kokkuleppe

täitmisel. Nii esitas B OÜ TPR korraldusel 18.09.2009 E AS-le arve nr 290120

(kohtuotsuse p 777.), TPR saatis 30.09.2009 ÜRle e-kirja (kohtuotsuse p 778.) ja BLle

12.10.2009 tegelikkuses allkirjastatud merekaatri rendilepingu (kohtuotsuse p 779.).

2. sõlmis TPR 01.10.2009 B OÜ nimel ÜRga E AS-i nimel rendilepingu nr BO-EST

0210/2009, mille kohaselt andis OÜ B AS-ile E rendile manööverveduri TGM 4, tehase nr

2662. Selle kokkuleppe näilisuse maakohus tuvastas. Maakohtu poolt tuvastati ka TPR

aktiivsed toimingud näilise kokkuleppe täitmisel, milleks olid eelkõige ÜRga lepingulistel

teemadel e-kirja teel suhtluse pidamine. Nii saatis TPR sellekohaseid e-kirju ÜRle

19.10.2009, 23.10.2009 (kohtuotsuse p 790.), sõlmis 30.12.2011 rendilepingu nr BO-EST

0210/2009 lõpetamise kokkulepe ja lepinguobjekti tagastamise akti (kohtuotsuse p 792.).

3. sõlmis TPR 31.12.2011 B OÜ nimel ÜRga E AS-i nimel üürilepingu nr 2012-1 Tallinn

Paljassaare tee 26a paikneva hoone esimesel korrusel asuva ca 2000 m² suuruse kinnise

laoruumi kasutamiseks. Selle kokkuleppe näilisuse maakohus tuvastas. Maakohtu poolt

tuvastati ka TPR aktiivsed toimingud näilise kokkuleppe täitmisel, milleks oli eelkõige e-

kirja teel suhtlus ÜRga, sh ka talle arvete saatmine. Nii saatis TPR sellekohaseid e-kirju

ÜRle 01.01.2012, 08.01.2012, 09.01.2012 (kohtuotsuse p 810., 812., 813.) ja MNle

06.01.2012 (kohtuotsuse p 811.).

Ajavahemikul 01.09.2009 kuni 26.08.2015 maksti AS E arvelduskontolt B OÜ

arvelduskontole AKle ja AKle altkäemaksu kokku summas 219 543.19 eurot. AK osa

altkäemaksu summast hoidis TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema

juhistele. TPR korraldas ajavahemikul 15.06.2009 kuni 04.05.2011 AKle mõeldud

altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ arvelduskontole ja 05.05.2011 kuni 26.08.2015

L OÜ arvelduskontole.

9.6.

Eeltoodud faktidest nähtuvalt tuvastas maakohus, et altkäemaksu võtmine AK ja AK

poolt, niisamuti altkäemaksu andmine neile ES, ÜR ja TP poolt toimus TPR kaasabil B

OÜ kaudu. Maakohus märkis, et sarnaselt H AS-ga, tasus E AS summad B OÜ

arvelduskontole, millisele jäeti AKle mõeldud altkäemaksu summad ja AK altkäemaksuks

mõeldud summad kandis TPR edasi A OÜ ja L OÜ arvelduskontodele.

9.7.

Tuvastades eelnevad asjaolud jõudis aga kohus TPR tegevust hinnates tegelikkust

eiravale seisukohale, et kõik tema toimetamised on käsitletavad üksnes altkäemaksu

vahendamisena. Kohus märkis, et kuivõrd kohtumenetluse käigus ei ole tõendamist

leidnud altkäemaksu võtjate ja andjate kokkulepped selle kohta, kuidas altkäemaksu

antakse ja võetakse, milline oli neis kokkulepetes TPR roll, siis saavat tema tegevusi

altkäemaksu summade vastuvõtmisel ja edastamisel näha pelgalt selle vahendajana.

Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et altkäemaksu andmise ja võtmise

kaasaaitamistegu saaks hinnata üksnes, siis kui oleks teada altkäemaksu andjate ja võtjate

vahelise ebaõiguskokkuleppe sisu, et selleks ei piisavat üldise ebaõiguskokkuleppe

tuvastamisest, veelgi enam, et see ei ole tuvastatav TPR konkreetsete tegevuste

vahendusel.

9.8.

Prokuratuur märgib, et kohtumenetluse raames on tuvastamist leidnud TPR poolt H

AS esindaja ES ja E AS esindaja ÜRga konkreetsete lepingute, mille alusel vastu võtta

AK ja AK jaoks ebaseaduslikud rahasummad, osas läbirääkimiste pidamised, seejärel

nende vormistamised ja allkirjastamised. Seejärel on täheldatavad tõendite alusel

pikemate ajavahemike jooksul TPR poolt nende lepingute täitmise järgimine: B OÜ poolt

arvete esitamine, arvete alusel tasumise jälgimine, laekunud rahasummade AK jaoks

edasikandmise korraldamine või siis vastavalt AK korraldustele laekunud rahasummade

kasutamine. Kohtumenetluse raames uuritud tõendite alusel on täheldatav, et TPR on see,

kes otsustab, kuidas seaduslikult ebaseaduslikud rahasummad tema poolt juhitava

äriühingu kontole jõuavad, kuidas need sealt edasi liiguvad. Eluliselt ei oleks ka usutav, et

TPRl kui B OÜ juhatuse liikmel ei oleks kaasarääkimisõigust selles, kuidas ta

ebaseaduslikud rahasummad AK ja AK jaoks OÜ kontole võtab, kuidas neid kajastab,

kuidas neid äriühingu majandustegevuses kasutab, kuidas need äriühingust välja viib jne.

9.10

Nii väljendub TPR vaimne kaasabi AK ja AK poolt altkäemaksu võtmisele enda poolt

juhitava äriühingu konto kasutamise võimaluste välja pakkumises ja selle võimaluse osas

näiliste lepingute sõlmimises, füüsiline kaasabi aga nendesamade lepingute alusel pikema

ajaperioodi jooksul tegelikkusele mittevastavate arvete esitamises, nende täitmise

järgimises, enda poolt juhitud äriühingu konto kasutamise võimaldamises, sellelt

omakorda tegelikkusele mittevastavate arvete alusel altkäemaksu summade

edasikandmises.

9.11

Prokuratuur on seisukohal, et selline TPR toimetamine ületas altkäemaksu

vahendamise ehk vahetalitajana tegutsemise raamid. TPR kaasabi on ilmselgelt toetanud

AKl ja AKl altkäemaksu võtta ja ESl, ÜRl ja TPl seda anda. Nii ongi altkäemaksu andjate

poolt B OÜ-ga näiliste lepingute sõlmimine, nende alusel tegelikkusele mittevastavate

arvete koostamine ja esitamine, nende alusel oma äriühingu konto vahendusel omakorda

välja mõeldud arvete alusel ebaseaduslike rahasummade altkäemaksu võtja jaoks

edastamine või mingite altkäemaksu võtja jaoks olulise arve tasumine, käsitletav

altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena. TPR poolt eelneva tegevusega

näilise seaduslikkuse loomine on selgelt soodustanud pikema aja jooksul AKl ja AKl

altkäemaksu võtta ja ESl, ÜRl ja TPl neile seda anda.

9.12

Prokuratuur märgib, et TPR eelnevalt käsitletud kaasaaitamisteod, millised

kokkuvõtlikult seisnesid B OÜ kaudu AK ja AK jaoks näiliste lepingute ja arvete alusel

ESlt, ÜRlt ja TPlt korduvalt altkäemaksu kogumises, edasi toimetamises, nende tegevuste

korraldamises, lõppesid kohtu poolt tuvastatuna 2015 (kohtuotsuse pp 754-756, 834-836)

9.13

Prokuratuur kordab, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS § 81 lg 1 ja 4

seadsid süüteo aegumistähtaja sõltuvusse eriosa vastava koosseisu spetsiifikaga. See

tähendab, et formaalsetes deliktides, s.o eriosa koosseisudes, mille kohaselt on karistatav

üksnes tegu, hakkab aegumistähtaeg kulgema nende koosseisude tunnuste

realiseerimisest. Selliste deliktidena on käsitletavad ka altkäemaksu võtmine ja andmine.

Seega hakkab nende koosseisude aegumistähtaeg kulgema altkäemaksu andmise ja/või

vastuvõtmise faktidest. Kaasaaitaja teo aegumistähtaeg hakkab kulgema koos põhiteoga,

ka jätkuva süüteo korral ehk hakkab kulgema altkäemaksu andmisest ja/või

vastuvõtmisest.

Eeltoodu kohaselt hakkasid TPR kaasaaitamistegude aegumistähtajad kulgema ühes

täideviimistegudest, s.o altkäemaksu summade andmisest ja vastuvõtmisest 2015 II

poolaastal (vt kohtuotsuse pp 754-756, 834-836).

10 Prokuratuur leiab, et AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikmena ja TS Laevad OÜ

nõukogu liikmena võtnud Poola laevatehase esindajalt JPlt ja Türgi laevatehase esindajalt

SATlt altkäemaksu ja viimased seda talle andnud.

10.1

Prokuratuur vaidlustab täies ulatuses Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse nn

reisiparvlaevade episoodis. Prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, et AS Tallinna

Sadama juhatuse liige ja TS Laevad OÜ nõukogu liige AK ei ole selles episoodis

käsitletav ametiisikuna. Samas ei nõustu prokuratuur kohtuga ka selles, et AK ei ole

ametiisiku ülesandeid täites võtnud Poola ega Türgi laevaehitusfirmade esindajatelt

vastavalt JPlt ja SATlt altkäemaksu ega viimased talle seda andnud ning, et TPR pole

Poola ja Türgi laevatehaste esindajatega maaklerlepinguid sõlmides kaasa aidanud AKle

laevatehaste esindajatel altkäemaksu võtta ega laevatehaste esindajatel altkäemaksu anda.

10.2

Prokuratuur leiab, et kohtu järeldused sellest, et eelpoolnimetatud asjaoludes on

võimalik täheldada altkäemaksu võtmise ja andmise ning neile kaasaitamise faktides

hoopis varavastase kuriteo, s.o kas omastamise või kelmuse tunnuseid ei ole kooskõlas

kohtu enda poolt uuritud ja ka kohtuotsuses kajastatud faktiliste asjaoludega.

10.3

AKle, TPRle ja JPle olid kokkuvõtlikult esitatud süüdistused selles, et AS Tallinna

Sadama juhatuse liige ja TS Laevad OÜ nõukogu liige AK võttis ajavahemikul september

2014 kuni 26.08.2015 R Ltd esindaja TPR kaasabil Poola laevatehase RS S.A esindajalt

JPlt ja Türgi laevatehase SDTTS esindajalt SATlt altkäemaksu. AK poolt TPR kaasabil

altkäemaksu võtmine ja JP ning SAT poolt selle andmine toimus vastutasuna OÜ-ga TS

Laevad 23.10.2014 RS SA-ga 2 parvlaeva ehituslepingu nr RSB72014/181/DH ja

RSB72014/182/DH ning 16.10.2014 SDTT-ga omakorda 2 parvlaeva ehituslepingu nr

SFN-POT-150PCU-NB26-REVO ja SFN-POT-150PCU-NB27-REVO sõlmimise eest.

Altkäemaksu võtmise ja andmise korraldamiseks sõlmisid RS SA esindaja JP ja SDTT

esindaja SAT vastavalt 11.12.2014 ja 24.11.2014 AK teadmisel ja heakskiidul R Limited

esindaja TPRga tegelikkusele mittevastavad maaklerlepingud. Nende alusel lepiti kokku,

et altkäemaksuna tasutakse AKle TPR esindatud äriühingu Hongkongi HSBC pangas

asuva konto nr 817-609605-838 vahendusel 2% iga parvlaeva ehitusmaksumusest. Kokku

lubas JP selliselt anda AKle altkäemaksu laevaehituslepingute eest 1 260 000 eurot,

jõudis aga ajavahemikul 11.12.2014-21.04.2015 TPR poolt edastatud arvete alusel anda

378 000 eurot. SAT lubas selliselt anda AKle altkäemaksu 1 892 000 eurot, jõudis aga

ajavahemikul 21.11.2014-26.08.2015 TPR poolt edastatud arvete alusel anda 1 148

670,56 eurot. R Limited kontole laekunud altkäemaksu summade ülekandmiseks ja

kasutamiseks AK huvides ning heakskiidul vormistas TPR laenulepingud B OÜ või AB

B.V-ga, aidates ka selle tegevusega kaasa AK poolt altkäemaksu võtmisele ja Poola ning

Türgi laevatehaste esindajate poolt altkäemaksu andmisele.

10.4

Süüdistuse asjaolud, kui jätta kõrvale AK ametiisiku staatus, on kohtu nägemuse

kohaselt menetluse raames tuvastamist leidnud. Kohus ei ole sarnaselt prokuratuuriga

leidnud vaidlust selles, et TS Laevad OÜ nõukogu liige AK on nii Poola kui ka Türgi

laevaehitusfirmadega konkreetsetel ajahetkedel sõlminud laevaehituslepingud, et pea kuu

või kaks hiljem on laevaehitusfirmad sõlminud AK poolt pakutud äriühinguga R näilised

maaklerlepingud koos tingimusega tasuda maakler TPRle ehitatavate laevade hinnast 2%

suurune vahendustasu, et maaklerlepingute alusel on R Limited laevaehitusfirmadele

tegelikkusele mittevastavad arved eelnevalt nimetatud suurusjärkudes esitanud ja need ka

viimaste poolt tasutud, niisamuti, et R Limited kontolt on laekunud rahasummad liikunud

TPR korraldusel laenulepingute alusel B OÜ või AB B.V kontodele, et B OÜ on AK

teadmisel ja juhiste alusel (kohus on tuvastanud AK varjatud osaluse B OÜ-s) tasunud R

Limited kontolt rahade laekumisel arveid, millised on esitatud Hiiumaal Ungru resto ja

külalistemaja ehitamise/renoveerimise eest.

10.5

Vaieldavaks peab maakohus seda, kas laevaehitusfirmadega olid sõlmitud TPR poolt

maaklerlepingud AKle altkäemaksu andmise ja võtmise korraldamiseks, kas

laevaehitusfirmade esindajad sõlmisid need vastutasuna laevaehituslepingute saamise

eest. Prokuratuur leidis ja leiab endiselt, et nendes süüdistuse osades vaidlusi tekitanud

küsimustele tuleb kohtumenetluses uuritud eriliigiliste tõendite alusel vastata jaatavalt.

Prokuratuur on seisukohal, et kohus on tõendeid uurides eeltoodu ka tuvastanud, kuigi on

neile asjaoludele andnud teise tõlgenduse, on näinud AK, TPR, JP ja SAT tegevuses

laevaehituslepingute sõlmimise järgselt maaklerlepingute sõlmimise ja täitmise

asjaoludes hoopis Tallinna Sadama AS-i ja TS Laevad OÜ suhtes varavastase, s.o

omastamise või kelmuse tunnustele vastava kuriteo toimepanemist.

10.6

Prokuratuur on seisukohal, et kohus on selliste järelduste tegemisel jätnud sisuliselt

tähelepanuta, kuidas said Poola ja Türgi laevatehased teada TS Laevad OÜ soovist

soetada neli parvlaeva, millisel moel plaanis TS Laevad OÜ need neli parvlaeva soetada,

kuidas laevaehituslepingud Poola ja Türgi laevatehasteni jõudsid, milliseid pingutusi olid

laevatehaste esindajad valmis tegema ja tegidki selleks, et laevaehituslepingud endale

saada.

10.7

Kohus on tuvastanud, et AS Tallinna Sadam alustas praamlaevade projektiga seoses

eelläbirääkimiste pidamist 2014 augusti lõpus. 24.08.2014 e-kirja vahendusel sai Norra

projekteerimisettevõtte L tegevdirektor TB teada AS-i Tallinna Sadam huvist lasta

ehitada neli reisiparvlaeva, mis oleksid suutelised alustama 2016 augustist Eesti mandri ja

saarte Saaremaa ja Hiiumaa vahel inimeste ja transpordivahendite aastaringset vedu. 3

päeva hiljem, s.o 27.08.2014 kohtusid AK ja TB, peale mida alustas viimane koheselt

läbirääkimisi laevatehastega (T 32 lk 139-140). Nii näiteks kirjutas TB 29.08.2014 e-kirja

Poola laevatehase Remontowa esindajale JPle andes teada, et AS Tallinna Sadam soovib

omandada neli uut parvlaeva (T 31 lk 121-122). Poola laevatehase Remontowa ja Türgi

laevatehase Sefine hinnapakkumised reisiparvlaevade ehitamiseks olid adresseeritud

TBile, kes need hiljem eraldiseisvalt AKle edastas. Tähelepanuväärne oli kohtu jaoks, et

kogu TBi tegevus pidi AK palvel jääma konfidentsiaalseks, ta pidi edastama laevatehaste

pakkumised ainult AKle (T 24 lk 153-156, T 32 lk 172). 10.09.2014 e-kirjas Türgi kui ka

Poola laevatehase esindajatele kinnitas TB, et eestlased on väga huvitatud parvlaevade

hankimisest, soovitakse laevaehituslepingud sõlmida juba septembri lõpuks. Seda võis

pidurdada vaid bürokraatia (nt otsus, kes ostab Eesti poolt laevad, kas Saaremaa

Laevakompanii või TS Shipping OÜ vms). Kirjas soovis TB teada, millal oleksid

laevatehased võimelised oma pakkumist kinnitama vastavalt tehnilisele

spetsifikatsioonile, millal ollakse valmis koosolekuks eestlastega, kus neil on

ettevalmistatud lepingupakkumised (T 33 lk 2-3; T 32 lk 182). Nii tuvastas kohus TBi

järgemööda kasvava rolli parvlaevade ostmise korraldamisel. AK ja tema vahelisest

kirjavahetusest 11. ja 12.09.2014 nähtus, kuidas AK andis aru, et SLK (Saaremaa

Laevakompanii) ei osale hankes, et laeva ostja on selgunud, lisaks ootas AK TBilt edasist

tegevusplaani laevaehituslepingute hankimisel. 12.09.2014 vastas TB, et vastavalt

kokkulepitule panevad nad ette tegevusplaani alates praegusest kuni laevaehituslepingu

lõpetamiseni nelja parvlaeva jaoks. Tegevusplaani järgi, mille TB AKle esitas, arvestati

laevaehitustehaseid Türgis, Poolas ja Soomes. TB esitas e-kirjas põhjaliku ülevaate

vajalikest tegevustest, tähtaegadest ja osapoolte ülesannetest. L koostas tehnilise

spetsifikatsiooni ja tootjate nimekirja, mille edastas AKle ja tegi selle ka kättesaadavaks

kõigile laevatehastele. Tallinna Sadama AS pidi selles osas tagasisidet andma

19.09.2014ks. Muuhulgas selgitas TB AKle ka, et kui laevatehased on oma pakkumused

edastanud, tuleb neid hinnata ja reastada. AK pidi siis otsustama, kas ta soovib jätkata

edasist dialoogi ühe, kahe või kõigi kolme tehasega. L sai abistada selle hindamisel.

Osapoolte vahel pidi TBi nägemuse kohaselt saavutatama kokkuleppe selle kohta, millist

laevaehituslepingu näidist kasutada, kaasaarvatud makseplaanid, garantiid, jne. E-kirja

kohaselt korraldas TB Türgi laevatehas koosoleku 23. septembril, Poola laevatehas 25.

septembril ja Soome laevatehas 16. septembril. Tallinna Sadama esindajad pidid osalema

kõigil koosolekutel, peale mida pidanuks AK otsustama, kellega ta tahab lõpule viia

läbirääkimised. Selles etapis oleks Tallinna Sadama AS ülesandeks korraldada lepingu

koosolek Tallinnas 30. septembril. Nimetatud kirjas küsis ka TB AKlt, kas viimane on

nende varasema vestluse alusel otsustanud, kas ja kuidas sõlmida ehituslepingute järgselt

maaklerlepingud.

10.8

Eeltoodud asjaolud toovad selgelt esile, kuidas oli TB omalt poolt välja valinud

parvlaevade ehitamiseks laevatehased, korraldanud neilt hinnapakkumiste saamise,

korraldanud laevatehaste esindajate poolt hinnapakkumiste esitlemise, laevatehaste

tutvustamise ja paika pannud ajaliselt võimalused ehituslepingute sõlmimise osas

läbirääkimiste pidamiseks, lepingute sõlmimiseks. TBi tegevus näitab üheselt valikut

laevatehastest ja läbi korralduslike küsimuste lahendamise tellija kallutamist neid

eelistama. Lisaks ja kõige olulisemalt, on TB AK valgustanud laevatehaste poolt

pakutavast võimalusest sõlmida laevaehituslepingute järgselt AK poolt nimetatava

isikuga maaklerlepingud, kellele makstaks 1-2% ehituslepingute maksumusest. Nii on TB

kooskõlas laevatehaste esindajatega pakkunud AKle, ajal, mil viimane ega AS Tallinna

Sadam polnud veel otsustanud, kellega ja millises mahus laevaehituslepingud sõlmida,

välja mõtte kaasata laevaehitusprotsessi oma nägemuse kohaselt maakler ja andnud teada,

et selliste lepingute sõlmimiseks on valitud laevatehased valmis.

10.9

Kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest ja AK toimetamistest nähtub seega

kõigepealt, et maakleri kaasamise võimalus protsessi ei ole olnud AKle teada, et seda oli

pakkunud välja isik, kes oli omalt poolt juba ka teinud valiku, kes võiksid olla

potentsiaalsed laevaehituslepingu saajad ehk oli juba kõrvale tõrjunud kõik teised

võimalikud konkurendid. Seesama isik oli kooskõlas laevatehastega muutnud tellija jaoks

lepingute sõlmimise läbirääkimised mugavamaks: korraldanud hinnapakkumiste kohese

esitamise, korraldanud kohtumised laevatehastes koha peal, korraldanud laevatehaste

esindajate valmisoleku oma pakkumisi kaitsta, neis olevad paremused esile tuua,

korraldanud läbirääkimiste ajakava, esitanud laevaehituslepingute näidisprojekti jne. Ja

nagu märgitud lõpuks valgustanud tellija esindajat sellest, et kõigele lisaks on

laevaehitusfirmad valmis vastavalt tema soovidele sõlmima maaklerlepingud. Eeltoodud

asjaoludega arvestas AK edasise korraldamisel.

10.10 Tellija esindaja AK kallutamine ehituslepinguid just Poola ja Türgi

laevaehitusfirmadega sõlmima kinnistus laevatehaste esindajate tegevuses, kui selgus, et

tellija otsustas neli parvlaeva soetada mitte ühelt laevatehaselt, vaid mitmelt. Siis anti

AKle selgesõnaliselt teada, et uute hinnapakkumiste sisse on arvestatud tema jaoks

võimalus saada laevaehituslepingute sõlmimise eest maaklerlepingu vahendusel vastutasu

2% iga laeva maksumusest.

10.11 Kohus on märkinud, et tema hinnangul oli AK see, kes andis TBi kaudu laevatehaste

esindajatele teada, et viimased arvestaksid hinnapakkumiste tegemisel maakleritasuga.

Samas on ta aga ka nentinud, et maaklerlepingute sõlmimise teema on üles võtnud

suhtluses AKga TB. Niisamuti on kohus tuvastanud nt, et Poola laevatehases on arutusel

olnud 2%-lise tasuga maaklerlepingu sõlmimise vajadus. Prokuratuur leiab, et

kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad nii AK kui ka laevaehitusfirmade esindajate

poolt maaklerlepingute alusel rahasummade AK poolt ette antud isikule tasumise

kokkuleppe olemasolu, sellega on nõustunud mõlemad osapooled. Prokuratuur on

seisukohal, et selliste lepingute sõlmimise pakkumisega soovisid laevaehitusfirmade

esindajad kindlustada endale laevaehituslepingute saamise ja AK vastutasuna selle eest

võimaluse saada endale täiendav sissetulek. Prokuratuur ei tuvastanud kohtumenetluses

uuritud tõendite alusel muid laevatehaste esindajate ja AK motiive maaklerlepingud

sõlmida.

10.12 Laevaehituslepingute sõlmimise protsessi käiku vaadeldes tuleb tunnistada, et

laevaehitusfirmad olid väga huvitatud laevaehituslepingute saamisest. Selleks olid nad

valmis ka tellija esindajat ära ostma. Eeltoodu leidis kinnitust tellija esindaja poolt

nimetatud suvalise äriühinguga laevatehaste jaoks tegelikkusele mittevastavate

maaklerlepingute sõlmimise ja nende alusel esitatud tegelikkusele mittevastavate arvete

tasumise faktidest. See asjaolu, et maaklerlepingud ei kajastanud tegelikke asjaolusid on

kohtumenetluse käigus tõendatud, niisamuti, et laevatehased maaklerilt teenust ei saanud

ega seda ka oodanud. Maaklerile omased toimingud/asjaajamise korraldasid ära teised,

mitte maaklerlepingus märgitud isik. Seega tasusid laevatehased teadlikult

maaklerlepingute alusel R LTD poolt esitatud tegelikkusele mittevastavaid arveid.

10.13 Prokuratuur kordab, et selliseks tegevuseks kallutas laevaehitusfirmade esindajaid

laevaehituslepingute sõlmimiseni viinud asjaolud. Nad olid juhuslikult teada saanud

(projekteerija TBi vahendusel), et Tallinna Sadama AS oli avaldanud soovi soetada

korraga laevatehastelt neli parvlaeva. Iga keskmine inimene mõistab, et selline tehing ei

saa olla laevatehaste jaoks igapäevane, et selline tehing võiks jätta laevaehitustehased

ükskõikseks ja seda isegi siis, kui juhtumisi on tehastel muid töid ka tegemisel. JP on

selgitanud, et ainuüksi Euroopas on ligi 14 firmat, kes tegelevad laevade ehitusega ehk

seega olid kõik need firmad potentsiaalseteks konkurentideks TS Laevad OÜ poolt

avaldatud tellimuse saamisel. Kohtuasjas uuritud tõendite kohaselt esitasid TBilt saadud

informatsiooni alusel ja tema vahendusel Poola ja Türgi laevatehaste esindajad kiirelt ka

nelja parvlaeva ehituse hinnapakkumised. Saades teada, et tellija oli vahepeal muutnud

meelt, soovis jaotada laevade ehituse erinevate laevatehaste vahel, samas teades, et tellija

oli uurinud laevade ehitamise võimalusi ja hindu teistelt konkureerivatelt laevatehastelt,

esitasid Poola ja Türgi laevatehaste esindajad kiirelt ka uue pakkumised kahe parvlaeva

ehitamise kohta, lisades sinna ka TBi soovituse kohaselt tellija esindaja soove järgida

püüdvalt kaasatava maakleri tasu.

10.14 Prokuratuur rõhutab, et maakleritasu mõtte lisamine kahe parvlaeva ehituse

hinnapakkumisse, pidi nii TBi kui ka laevaehitusfirmade esindajate nägemuses kallutama

tellija esindajat nende kasuks mõtlema, panema neid eelistama. Nagu märgitud, ei ole AK

olnud kursis asjaoluga, et laevaehituslepingute sõlmimisse või siis ka edasisse

ehitusprotsessi võidaks kaasata ka asjaajajana maakler. Selle mõtte pakkus talle välja TB

ajal, mil ei olnud veel tellija poolt otsustatud, kellega laevaehituslepingud sõlmitakse ehk

ajal, mil just kaaluti, kellega laevaehituslepingud sõlmida. Nii on tellija esindajale antud

laeva ehituse hinnapakkumise ja selle alusel ehituslepingu sõlmimisega kaasnevalt

võimalus ise määrata sellesse protsessi maakler, kes sõlmiks laevaehitusfirmaga lepingu

ja, kes saaks laevatehastelt nõuda sõlmitud maaklerlepingute alusel esitatud arvete alusel

nende tasumist. Selliselt on laevatehaste esindajad rõhutatult teinud tellija esindajale

pakkumise võtta laevatehastelt laevaehituslepingute sõlmimise eest vastu raha. Nagu

nähtub kohtuasjas uuritud tõenditest on maaklerlepingud AK sõbra ja äripartneri TPR

esindatud juuksehooldustoodete müügiga tegeleva firma ja laevatehaste vahel sõlmitud,

nende alusel töid laevatehastele tehtud ei ole, samas arved on esitatud ja raha ka nende

alusel TPR firmale Hong Kongis asuvale pangakontole laekunud, rahasummad sealt TPR

Eestis ja Hollandis asuvate äriühingute kontodele laekunud ja sealt omakorda AKga

kooskõlastatult Ungru resto ja hotelli ehitamise tarbeks kasutatud. Nii on AK pidanudki

sobivaks just Poola ja Türgi laevatehaste hinnapakkumisi vastavalt 2+2 parvlaeva

soetamiseks. Muidugi võib märkida, et Poola ja Türgi laevatehased esitasid kõige

odavamad pakkumised ja seetõttu need ka valituks osutusid, kuid see ei ole olnud

määravaimaks asjaoluks. Ära ei tohi unustada, et laevade soetamiseks oli ministeeriumi

poolt kehtestatud aeg ehk seega võinuks laevaehitusprotsessi lühiajalisuse tõttu

ehitatavate laevade hind osutuda igal juhul kallimaks. Et AK valis ehitajateks just Poola

ja Türgi laevaehitusfirmad, tulenes eelkõige sellest, et need pakkusid talle

laevaehituslepingute sõlmimise järgselt maaklerlepingute sõlmimist ehk selliselt

altkäemaksu.

10.15 Eeltoodud asjaolude valguses ei ole võimalik nõustuda kohtuga selles, et Poola ja

Türgi laevatehaste esindajate tegevust maaklerlepingute alusel olematu teenuse eest

esitatud arvete tasumisel võiks vaadelda üksnes kui AK, laevatehaste esindajate ja TPR

poolt Tallinna Sadama AS või TS Laevad OÜ varade omastamist või Tallinna Sadama

AS või TS Laevad OÜ suhtes toimepandud kelmust, kus siis AK oleks kelmuse täideviija

ja laevatehaste esindajad ning TPR tema poolt toime pandud kelmuse kaasosalised või

siis kaasaaitajad.

10.16 Kõigepealt ei ole kohane omastamise koosseisu asjaolusid arvestades rääkida AK,

TPR ja laevatehaste esindajate poolt TS Laevad OÜ poolt laevaehitusprotsessi käigus

laevatehaste poolt esitatud arvete tasumisel makstud rahasummade omastamisest.

Teadaolevalt peab seadusandja omastamiseks KarS § 201 mõttes teise alternatiivina

isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks

pööramist. Tallinna Sadama AS poolt TS Laevad OÜ-le antud laenusumma ega TS

Laevad OÜ poolt ehitusprotsessi käigus laevatehastele tehtud töö eest tasutud

rahasummad ei ole olnud TS Laevad OÜ nõukogu liikmele AKle usaldatud, mida ta

saanuks siis ebaseaduslikult pöörata enda või kolmanda isiku kasuks. Arveid tasudes on

TS Laevad OÜ koos ülekandega andnud üle ka rahasumma omandiõiguse. TS Laevad

OÜ on tasunud arved seaduslikult lepingu alusel, need on tasutud tegelikkuses tehtud töö

eest. Kohtumenetluse käigus on selgunud, et vastavalt kokkuleppele esitas laevatehas

tellijale arved tehtud töö eest etappide kaupa. TS Laevad OÜ poolt tasutud arved on

kajastanud tegelikkust, laevatehased on nende alusel ka tellimuse osa täitnud. Niisiis on

eeltoodud asjaolude alusel välistatud võimalus näha TS Laevad OÜ poolt tasutud arvete

alusel laevatehase vahendusel või kaasabil TS Laevad OÜ varade omastamist.

10.17 Prokuratuur ei nõustu ka sellega, et AK, TPR ja laevatehaste esindajate tegevust

eeltoodus võiks vaadelda nt kelmusena. KarS § 209 kohaselt peetakse kelmuseks teisele

isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse

loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtu nägemuse kohaselt peaks siis AK

olema loonud varalise kasu saamise eesmärgil Tallinna Sadama AS nõukogus ja TS

Laevad OÜ juhatuses teadvalt ebaõige ettekujutuse tellitud laevade hinnast, sellesse oli

laevatehaste poolt sisse arvestatud tulevikus sõlmitava maaklerlepingu maksumus, so 2%

iga ehitatava laeva hinnast. Olles eksimuses ehitatavate laevade tegelikust hinnast, andis

seega Tallinna Sadama AS TS Laevad OÜ-le laevade ostmiseks laenu suuremas summas

kui vaja ja TS Laevad OÜ tasus laevatehastele nende poolt tehtud tööde eest suuremas

summas, kui tegelik tööde hind oli, tekitades selliselt endale varalise kahju. Sellise

konstruktsiooni kohaselt määratlenuks kohus laevatehased kelmuse kaastäideviijatena või

siis AK poolt toimepandud kelmusele kaasaaitajatena. Prokuratuur leiab, et

kohtumenetluse raames uuritud tõendid ja neis tuvastatud faktilised asjaolud ei võimalda

kinnitada AK poolt Tallinna Sadama AS nõukogu ja TS Laevad OÜ juhatuse eksimusse

viimist Poola ja Türgi laevatehaste poolt vastavalt 2+2 parvlaevade maksumustes, faktis,

et need on tegelikkuses ülehinnatud. AK on Tallinna Sadama AS nõukogus selgitanud

üleminekul soetada korraga ühelt laevatehaselt nelja parvlaeva asemel kaks parvlaeva

kahelt laevatehaselt, et selliselt võivad esialgsed nelja parvlaeva ehitamist puudutanud

hinnapakkumised muutuda kallimaks. Niisamuti on hinnamuutusest suurenemise suunas

juttu, kui AS Tallinna Sadam soovis projektis muuta parvlaeva tehnilisi näitajaid. Samas

ei ole hinnapakkumisi küsides ega neid hinnates ei AK ega ka Tallinna Sadama AS

nõukogu pidanud vajalikuks saada täpset ülevaadet, millistest komponentidest

hinnapakkumises esitatud laeva hind koosneb. Nii ei ole ka põhjendatud rääkida AK

poolt laevatehaste hinnapakkumisi tutvustades AS-i nõukogu eksimusse viimisest laevade

maksumusest, kuivõrd see ei olnud antud laevade ehitusdetaile ja nende maksumist

täpsustades, ehituskomponente avades esitatud ehk polnud esitatud täpselt andmeid,

milliste osas saanuks AK koos laevatehaste esindajate või nende kaasabil Tallinna

Sadama AS-i nõukogu ja TS Laevad OÜ juhatust eksitada.

10.18 Eelnev arutelu on aga prokuratuuri arvates ainetu, sest kohtumenetluse raames uuritud

tõendites ei esine fakte selle kohta, et laevatehaste esindajad oleksid maaklerlepinguid

sõlmides olnud ajendatud või valmis personaalselt tellija esindajale mistahes moel

heameelt valmistama, nt aidata tal petta oma tööandjat, petta viimaselt välja täiendavad

rahasummad tegelikkusele mittevastavate parvlaevade hindade alusel või siis lihtsalt

inimkeeli varastada temalt koos AKga raha. Nagu märgitud on laevatehaste esindajad

eelkõige olnud huvitatud ehituslepingute saamisest ja on selle eesmärgi saavutamiseks

välja pakkunud neid kõige vähem kahjustada võiva lahenduse. Nimelt näiliselt kaasata

laevaehituslepingute sõlmimisse ja ehitusprotsessi maakler, kelle rolli on tavapraktikas

peetud võimalikuks ja vajalikuks ning sõlmitud maaklerlepingu alusel teha makseid, mida

saab raamatupidamislikult põhjendada. Nii on laevatehaste poolt tagatud

laevaehitusprotsessi käigus tehtavate maksete vähemalt näiline seaduslikkus, mida

saanuks kahtluse alla seada üksnes siseinfot teades.

10.19 Laevatehased on olnud mitte lihtsalt huvitatud sellest, et saada TS Laevad OÜ-lt

algselt nelja ja seejärel vähemalt kahe parvlaeva ehituslepingud, vaid ka tegid selle

saamiseks ehituslepingute osas läbirääkinud AKle pakkumise vormistada peale

ehituslepingute sõlmimist ka maaklerlepingud, milliste alusel oleks võimalik AKl võtta

laevatehastelt vastu laevaehitusprotsessi raames teostatud tööde pealt 2%-list tasu oma

ära nägemise järgsel viisil. Et sellega on AK olnud nõus hinnapakkumise läbirääkimiste

ajal ja, et peale ehituslepingute sõlmimist ongi TPR sõlminud AK palvel laevatehastega

maaklerlepingud, võtnud nende alusel vastu rahasummasid ja tasunud kokkuleppel AKga

nende ühise Hiiumaa projekti eest, näitab AK nõustumist laevaehituslepingute sõlmimise

eest raha vastu võtta ja selle vastu võtmist, niisamuti laevatehaste poolt altkäemaksu

pakkumist ja selle andmist. Et selle tegevuse käigus võib näha teoreetiliselt tellija poolt

ka AKle mõeldud altkäemaksu summa kinni maksmist, võimaldabki kahju hüvitamise

hagi esitada, aga ei loo alust neis asjaoludes sedastada, nagu öeldud, üksnes tellija suhtes

varavastase kuriteo toimepanemist.

11 Prokuratuur leiab, et TPR on kaasa aidanud Tallinna Sadama AS juhatuse liikmel ja TS

Laevad OÜ nõukogu liikmele AKle võtta ja Poola laevatehase esindajale JPle ja Türgi

laevatehase esindajale SATle anda altkäemaksu.

6.4 Prokuratuur märgib, et Harju Maakohus on otsuses tõendatuks lugenud TPR poolt

Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikme AK poolt Poola ja

Türgi laevatehastelt näilike maaklerlepingute vahendusel ebaseaduslike rahasummade

võtmise ja laevatehaste esindajate poolt talle ebaseaduslike rahasummade andmise

kaasaaitamisteod. Kohus on näinud, et need teod ei ole toime pandud altkäemaksu

võtmisele ja andmisele kaasaaitamistegudena, kuid need on TPR poolt toime pandud.

Prokuratuur on eelnevalt selgitanud, miks ta ei nõustu maakohtuga selles, et AK ei ole

võtnud laevatehaste esindajatelt ja viimased andnud laevaehituslepingute saamise eest

altkäemaksu. Nii esitab prokuratuur oma seisukoha TPR kaasaaitamistegudele lähtudes

eeltoodust.

6.5 TPR kaasaaitamisteod AK poolt altkäemaksu võtmisele ja Poola ja Türgi laevatehaste

esindajate poolt selle andmisele on väljendunud tema poolt altkäemaksu andmiseks ja

võtmiseks laevatehaste esindajatega üldsõnaliste või juba teiste isikute poolt täidetud või

täidetavate ülesannetega maaklerlepingute sõlmimises, milles kajastatud teenuse

osutamiseks TPRl teadmised ja oskused puudusid ja, mille osutamist laevatehased temalt

tegelikkuses ei oodanudki. Laevatehaste esindajate suhtlus maaklerfirma esindaja TPRga

seisnes viimase poolt arvete esitamises ja laevatehaste poolt nende tasumise

korraldamises. Nii ongi TPR peale AKlt saadud infot, et Poola ja Türgi laevatehased on

esitanud laevaehituse etapi eest TS Laevad OÜ-le arve, viimane on selle tasunud ja raha

on Poola ja Türgi laevatehastele laekunud, laevatehastele R Ltd nimelt omakorda esitanud

maaklerlepingu alusel arve summas 2% TS Laevad OÜ poolt tasutud arvest. TPR kaasas

sellisesse protsessi R Ltd raamatupidaja ja kaasjuhi, pidas kirjavahetust laevatehaste

esindajatega, et tagada tema poolt esitatud arvete jõudmine sobilikus vormis sihtkohta,

jälgis arve tasumist laevatehaste poolt, palus AKl sekkuda, kui laevatehasele esitatud arve

tasumine venis. Lisaks sellele kooskõlastas TPR enda äripartneri ja AKga seda, kuidas

maaklerlepingute alusel laekunud rahasummad saaksid Eestisse, kuidas neid saaks siin

kasutusse võtta. Selleks vormistas ta B OÜ ja R Ltd vahel laenulepinguid, B OÜ kontole

laekunud rahaga tasus kooskõlastatult AKga Ungru resto ja hotelli ehitust. Et AK omas B

OÜ-s varjatud osalust ja sai selliselt sinna laekunud rahasummade käsutamise üle

otsustada, on kohtu poolt loetud uuritud tõendite alusel tuvastatuks.

6.6 Eelnevate asjaolude valguses on prokuratuuri arvates kinnitust leidnud TPRle esitatud

süüdistus selles, et ta on osutanud AKle laevatehastele altkäemaksu võtmiseks ja

laevatehastele AKle altkäemaksu andmiseks vaimset ja füüsilist kaasabi.

Prokuratuur on seisukohal, et nii AK kui ka TPR on toime pannud rahapesu ja nad tuleks

ka selle süüdistuse etteheite alusel süüdi tunnistada.

7.1 Vaatamata kohtu poolt tuvastatud asjaoludele, mõistis ta AK ja TPR rahapesu süüdistuses

õigeks ja seda eeskätt põhjusel, et kohus võttis süüdistusele hinnangu andmisel aluseks

tõlgenduse, mille on rahapesu kuriteo koosseisule andnud Riigikohus oma lahendites nr 3-

1-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11 , 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17 (otsuse p-d 1870-1872,

1878). Seetõttu leidis maakohus oma lõppjärelduses, et AKle ja TPRle etteheidetav

rahapesutegu:

- neeldub altkäemaksukuriteo ebaõigussisus (p 1884) ja seda peamiselt seetõttu, et

süüdistuses välja toodud altkäemaksukuriteo ja rahapesukuriteo kirjeldus langevad

asjakohases osas kokku (p 1874-1877),

- lisaks oli AK ja TPR tegevuse põhiliseks eesmärgiks altkäemaksu võtmise tulemusena

teenitud kuritegeliku raha suunamine isiklikku tarbimisse ja seda vaatamata varjatud raha

erakordsele kogusele (p-d 1879-1883).

7.2 Sellele, et süüdistatavate tegevuse põhieesmärk oli vara isiklikku tarbimisse suunamine ja

vara kuritegeliku päritolu varjamine, oli üksnes kõrvaleesmärk, viitavad kohtu arvates

süüdistatavate tegevuses selliste ühingute kasutamine, mille puhul kohus tuvastas seose

AK, AK ja TPRga (p 1881 alguses) ja üksikute asjade – ATV, merekaater, kinnistu,

manöövervedu – ostmine ja/või arendamine; ka siis, kui see on tehtud varjatult (p 1881

lõpus).

7.3 Prokuratuur ei nõustu kohtuga selles, et AKle ja TPRle ei ole rahapesukuriteo

toimepanemine süüksarvatav. Nii AK kui TPR teod vastasid rahapesu definitsioonidele,

sest nende tegevused olid kantud eesmärgist varjata kuritegelikud saadud vara päritolu ja

tegelikku omanikku ning moondada, hoida, kasutada ja üle kanda kuritegelikku raha,

näidates seda kui legaalsest majandustegevuses laekunud raha.

7.4 Kohus pidas prokuratuuri käsitlusega mittenõustumisel oluliseks seda, et prokuratuuri

tõlgendus võimaldaks rahapesus süüdi tunnistada ka varavastaseid ja majanduskuritegusid

toime pannud isikuid, mis ei vastaks mh senisele kohtupraktikale (p 1885). Sellist väidet

esitades, jättis kohus aga tähelepanuta asjaolu, et kuigi mõnes riigis on sobivad vaid

mingit kindlat laadi eelkuriteod, on Eesti seadusandja valinud nn all crime approach-

lahenduse ehk kõlblik eelkuritegu on igasugune kuritegu.

7.5 Prokuratuur leiab, et kohus tugines AKa ja TPR rahapesusüüdistuse asjaoludes õigeks

mõistes Riigikohtu praktikale põhjendamatult. Maakohus saanuks arvesse võtta, et

Riigikohtu praktika ei ole materiaalõiguse küsimustes, kui need ei ole antud samas

kohtuasjas, kohtutele siduvad ega saagi olla, sest kohus juhindub õiguse mõistmisel

põhiseaduse § 3 esimese lause kohaselt üksnes põhiseadusest ja sellega kooskõlas

olevatest seadustest. Riigikohtu tõlgendused on rahapesu definitsiooni ulatuslikult ja

põhjendamatult kitsendanud. Prokuratuur leiab, et kui süüdistatavate tegu vastab

rahapesukuriteo koosseisule, siis tuleks süüdistatavad muude (deliktistruktuurist

tulenevate) eelduste esinemisel ka rahapesus süüdi tunnistada. Prokuratuur märgib, et

koosseisutüübilt on KarS § 394 puhul tegemist blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb

sisustada RahaPTS-s ja selle eel kehtinud õigusaktis olevate normide kaudu. Rahapesu

toimepanemise takistamiseks loodud õigusnormid on ulatuslikult EL tasandil ühtlustatud.

Ometi tekib erinevates EL riikides põhjendamatult erinevat kohaldamispraktikat.

Rahvusvahelised hindajad on Eesti suhtes tehtud nn Moneyval rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise meetmete kasutuselevõtu hindamisel asunud seisukohale, et

Riigikohtu tõlgendus, mis on antud ülalloetletud kriminaalasjades ja millele käesolevalgi

juhul maakohus jätkuvalt tugines, on teinud rahapesu kuriteo, iseäranis isepesu

tuvastamise ja selle toimepanemise takistamise põhjendamatult keerukaks – redutseeritud

on põhjendamatult koosseisu. Prokuratuuri hinnangul on varasemas Riigikohtu praktikas

avaldatud seisukohad ajale jalgu jäänud, ei arvesta rahapesu vastu võitlemiseks loodud

normistiku eesmärkidega piisavalt ega teinud seda ka arutatavate varjamistegude

toimepanemise ajal. Hindajad tõid selgelt välja, et maakohtus poolehoidu leidnud

rahapesu kuriteokoosseisu redutseerimine Riigikohtus, mis väljendus juhtmõttes, et mitte

igasugune kuritegeliku raha kasutamine ei ole rahapesu (3-1-1-34-05) või, et

rahapesukuriteolt nõutakse majanduse normaalse toimimise kahjustamise potentsiaali (3-

1-1-68-10, 3-1-1-94-14), on põhjendamatud.

7.6 Prokuratuur selgitab puutuvalt väitega, et varjamistegusid pandi toime ühingute kaudu,

millise seose kohus süüdistatavatega tuvastas, tuleb rahapesu koosseisu sedastamisel

täiendavalt arvesse võtta, et varasemalt kohus nõustus sellega, et AKl oli B OÜ-s varjatud

osalus (p 1576) ja AKl oli varjatud osalus A OÜ-s ja L OÜ-s (p 1358). Nii võimaldas

osalus äriühingutes AKl ja AKl kontrollida ebaseaduslikult saadud rahade liikumist, koos

TPRga otsustada ebaseaduslikult saadud rahasummade varjamistegude üle, mitte, et need

asjaolud võinuks välistada rahapesu koosseisu.

7.7 Vaieldamatu on fakt, et iga eelkuriteo toimepanija, kes täiendavalt on otsustanud, oma

kuritegelikul teel teenitud tulu varjata, lõppeesmärk on kriminaaltulu isiklikku kasutusse

võtmine. Käesolevas kaasuses on selgelt nähtav, et altkäemaksudena vastuvõetud tulu ei

võetud AK või AK poolt vahetusse kasutusse, vaid enne seda tegi TPR AK ja AKga

kooskõlastatult saadud rahaga näilikke tehinguid, loomaks mustrit, mis hiljem võimaldaks

potentsiaalsete nõuete korral väita, et tegemist on legaalsete laekumistega. Altkäemaksuna

laekunud rahasummade kohta tehtud tehingute juures ei tohi ka jätta märkimata, et nende

tegemiseks puudus igasugune majanduslik põhjendus. Prokuratuur on seisukohal, et

mingit muud põhjendust, kui vara päritolu varjamine ja selle legaliseerimine, ei ole

võimalik järeldada faktidest, et altkäemaksuna saadud raha tuli enne selle kasutusele võttu

varjatud selgitustega läbi kanda B OÜ, A OÜ, L OÜ, AB B.V. ja R Ltd kontodelt.

Kokkuvõttes palub prokuratuur ringkonnakohtul:

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsus kriminaalasjas nr 1-17-9149:

9.1 AK suhtes H AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga sõlmitud

töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05509

(sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 järgi esitatud

süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4023 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes

menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu;

9.2 AK õigeks mõistmises KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi;

9.3 ES suhtes H AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05409 (sildumisteenus) käsitlevate

asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS

§ 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu;

9.4 TP suhtes E AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud

töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 2,

3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema

suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu;

9.5 ÜR suhtes E AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud

töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 2,

3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema

suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu;

9.6 TPRle esitatud süüdistuse KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg

3 järgi (ES ning TP ja ÜR episoodides) ümberkvalifitseerimises KarS § 296 lg 1 järgi ja

seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süütegude aegumise tõttu;

9.7 TPRle reisiparvlaevade episoodides esitatud süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - KarS

§ 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 - KarS § 22 lg 3 järgi õigeks mõistmises;

9.8 TPR KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõistmises;

9.9 JP KarS § 298 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmises.

10 Tühistada kohtuotsusega osaliselt konfiskeerimise tagamiseks või asendamiseks,

tsiviilhagi tagamiseks tühistatud arestimise, kohtuliku hüpoteegi seadmise ja käsutuskeelu

seadmise otsused, niisamuti tagatis- ja deposiidikontole paigutatud rahade tagastamise

otsused. Täpsemalt tühistada maakohtu poolt süüdistatavate varade suhtes kohaldatud

järgnevate meetmete tühistamise otsused:

10.1

Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega nr 1-15-9673 konfiskeerimise asendamise

tagamiseks arestitud AKle kuuluv sularaha summas 9150 eurot, lähtuvalt KarS § 831;

10.2

Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega nr 1-15-9666 ning Tallinna Ringkonnakohtu

30.12.2015 määruse täpsustusega on Kars § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel konfiskeerimise

asendamise tagamiseks arestitud AKle kuuluv sularaha summas 10 250 eurot; sularaha

summas 181 500 eurot ja sularaha summas 131 600 eurot;

10.3

Harju Maakohtu 11.12.2015 määrusega nr 1-15-10150 KrMS § 142 lg 1 ja KarS § 832

lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestida Swedbank AS-is asuval

arvelduskontol nr EE562200221050586968 olevad rahalised vahendid summas 96 058,64

eurot;

10.4

Harju Maakohtu 28.11.2016 määrusega 1-16-5593 KarS § 831 lg 2 p 1, 2 ja § 84

alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtliku hüpoteek B OÜ (registri

kood: XXXXXXX) kui kolmandale isikule kuuluvale varale summas 855 788 eurot

järgmiselt:

-

B OÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinna linn, NNN (registriosa numbriga

NNNNNN, Tartu Maakohtu kinnistusosakond) kohtulik hüpoteek summas 155 056

eurot Eesti Vabariigi kasuks ning korteriomandile Tallinna linn, RRR, mille

reaalosaks on keldrikorrusel paiknev garaaž nr 101 (registriosa numbriga RRRRRRR,

Tartu Maakohtu kinnistusosakond) summas 11 058 eurot Eesti Vabariigi kasuks;

-

B OÜ-le kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXXX (asukohaga XXX)

kohtulik hüpoteek summas 83 249 eurot Eesti Vabariigi kasuks;

-

B OÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinn, KKK (registriosa numbriga KKKKKK,

Tartu Maakohtu kinnistusosakond) kohtulik hüpoteek summas 232 703 eurot Eesti

Vabariigi kasuks;

-

B OÜ-le kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXXX (asukohaga XXX)

neljandasse jakku kohtulik hüpoteek summas 373 722 eurot Eesti Vabariigi kasuks;

10.5

Harju Maakohtu 03.07.2017 määrusega 1-17-5775 KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel

konfiskeerimise tagamiseks arestitud kahtlustatava TPR vara - sularaha kogusummas 12

700 eurot;

10.6

Harju Maakohtu 25.09.2017 määrusega 1-17-8900 KrMS § 1414 ja 142, TsMS § 377,

378 ja 388 ning AÕS § 73, § 325 ja § 363, samuti KarS 831 lg 1 ja 11, KrMS § 1414 ja

142, TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel:

-

tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevatele aadressil Tallinn, FFF

(kinnistu nr FFFFFFFF) ja 3-328 (kinnistu nr XXXXXX) ja 3-260 (kinnistu nr

XXXXXX) asuvatele kinnistutele (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud

keelumärge AKle kuuluva osa käsutamiseks;

-

tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressil XXX asuvale

kinnistule nr XXXXX (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge

AKle kuuluva osa käsutamiseks;

-

tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressitel XXX ja XXX

asuvale XXX kinnistule nr XXXXX (maatükid katastritunnustega XXX, XXX, XXX,

XXX, XXX ja XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge AKle kuuluva osa

käsutamiseks;

-

tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressil XXX asuvale

kinnistule XXXXXX (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge

AKle kuuluva osa käsutamiseks;

-

tsiviilhagi tagamiseks AKle, EKle (isikukood XXXXXXXXXXX) ja APle (isikukood

XXXXXXXXXXX) kuuluvale aadressil XXX asuva kinnistu XXXXXXX

(katastritunnus XXX) AKle kuuluvale ½ kinnistu mõttelisele osale seatud kohtulik

hüpoteek Tallinna Sadam AS-i (äriregistri kood 10137319) kasuks 30 000 euro

ulatuses;

-

konfiskeerimise tagamiseks AKle kuuluva vara, so Kaitsepolitseiameti valduses

deposiitkontol nr EE691010052031694009 asuva R üle kantud raha summas 879

863,5 eurot arest.

11 Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

11.1

tunnistada süüdistatavad süüdi neile esitatud süüdistuse asjaolude ja kvalifikatsioonide

alusel ning mõista neile karistused prokuratuuri süüdistuskõnes esitatud põhimõtete alusel;

11.2

konfiskeerimise, selle tagamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks arestitud, kohtuliku

hüpoteegi või keelumärkega kaetud või tagatis- või deposiitkontole kantud varade arvel

rahuldada tsiviilhagi. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei nõustu tsiviilhagi läbi

vaatama või jätab selle rahuldamata, siis konfiskeerida konfiskeerimise asendamise ja

laiendatud konfiskeerimise korras riigi tuludesse süüdimõistetud faktides AK ja AK poolt

saadud ebaseaduslikud summad;

11.3

välja mõista süüdistatavatelt menetluskulud ning sundraha.

Kannatanud AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ apellatsioon

12 Apellandid ei nõustu maakohtu otsusega ning taotlevad:

12.1

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p-d 21-23, millega kohus

jättis kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata. Lahendada tsiviilhagi sisuliselt ja mõista

tsiviilhagis nõutud kahjuhüvitised süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt välja.

12.2

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 24, millega vabastati

aresti alt süüdistavate vara ja tühistati tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks

rakendatud abinõud.

12.3

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p-d 11, 14, 15, 16, millega

kvalifitseeriti ümber AK, ES, TP ja ÜR tegevus erasektori altkäemaksu andmise ja

võtmise süütegudeks ning lõpetati kriminaalmenetlus nimetatud isikute suhtes süüteo

aegumise tõttu. Teha uus otsus, millega mõistetakse AK süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 ja 4

alusel ning ES, TP ja ÜR süüdi KarS § 298 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel.

12.4

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 13, millega mõisteti MP

õigeks ja teha uus otsus, millega mõistetakse MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi süüdi.

12.5

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 17, millega kvalifitseeriti

TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber altkäemaksu vahendamise

süüteoks ning lõpetati kriminaalmenetlus TPR suhtes süüteo aegumise tõttu. Teha uus

otsus, millega mõistetakse TPR süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg

2 p 2, 3 - § 22 lg 3 alusel.

12.6

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 18, millega mõisteti TPR

reisiparvlaevade episoodides õigeks ja teha uus otsus, millega mõistetakse TPR vastavas

episoodis süüdi KarS § § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3

alusel.

12.7

Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse 26.8 osas, millega jäeti rahuldamata

kannatanute taotlus hüvitada kannatanute menetluskulud 246 584,46 euro ulatuses.

12.8

Jätta Tallinna Sadam AS-i ja TS Laevad OÜ apellatsioonmenetluse menetluskulud

solidaarselt AK õigusjärglase MK, AK, MP, TPR, äriühingu R Ltd, äriühingu B OÜ, SH,

äriühingu K OÜ, ES, TP ja ÜR kanda ja mõista Tallinna Sadam AS-i ja TS Laevad OÜ

menetluskulud nimetatud isikutelt välja. Alternatiivselt jätta kannatanute menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda.

12.9

Mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

13 Hoolimata kannatanute taotlustest ja selgitusest, mille järgi tulnuks tsiviilhagi ära

lahendada ka õigeksmõistva otsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise korral, jättis

maakohus siiski tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanud sellega ei nõustu järgmistel

põhjustel.

13.1

Maakohus on jõudnud väära järelduseni, et tsiviilhagi läbi vaatamine ei ole võimalik

tulenevalt TsMS § 423 lg 2 p-st 1. Maakohus leidis, et lisaks KrMS §-de 27 lg 4, § 2962 lg

1 p 4 ja KrMS § 310 lg 2 koosmõjust tulenevale kohustusele hagi läbi vaatamata jätta

(millise tõlgendusega kannatanud ei nõustu. Maakohus on tõlgendanud TsMS § 423 lg 2 p

1 selliselt, et hagi võib läbi vaatamata jätta, kui tõenditest nähtuvalt ei ole kannatanudele

kahju tekkinud ning seetõttu ei ole hageja õiguste rikkumine faktilistele asjaoludele

tuginedes võimalik. Vastav tõlgendus on väär. Nimetatud sätte raames tuleb eeldada

hageja faktiväidete õigsust. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 371 (ja TsMS § 423) lg 2 p

1 raames ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt, s.o hagi

menetlemine peab sättekohaldamiseks olema õiguslikult võimatu. Seega võib hagi läbi

vaatamata jätta nimetatud sätte alusel üksnes juhul, kui hageja väited tõesena käsitledes ei

ole võimalik, et hageja õigusi oleks rikutud. Kannatanute seisukoht on, et neile tekkis

süüdistatavate tegevusega kahju. Kohus on samas leidnud, et kahju ei tekkinud, s.o kohus

ei ole nimetatud sätet kohaldades eeldanud hageja faktiväidete õigsust, vaid andnud neile

sisulise hinnangu ja asunud tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama ja tõendeid hindama (jättes

seejuures esmatähtsad tõendid kogumist välja), kohaldades nimetatud normi seega vääralt.

Faktiliselt tähendab seisukoht, et hagi on tõendamata, hagi rahuldamata jätmist, mitte

seda, et tegu oleks perspektiivitud hagiga. Järelikult on TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt

võimalik hagi läbi vaadata, sest hageja faktiväidete õigsust arvestades on hagi

menetlemine ja rahuldamine võimalik.

13.2

Kasu saamine omab tähendust üksnes ÄS § 2892 lg 3 raames; tegu on koosseisuga,

millele kannatanud tuginevad alternatiivselt. Maakohus on omistanud vääralt tähenduse ka

asjaolule, et ükski osapool ei ole tõendanud, kas ja millist kasu said altkäemaksu andjad.

Eelduslikult jõudis kohus vastava järelduseni ÄS §-i 2892 väära tõlgendamise kaudu. ÄS

§-i 2892 lg 1 kohaselt oma mõju aktsiaseltsile ära kasutades juhatuse või nõukogu liiget

või prokuristi aktsiaseltsi kahjuks tegutsema mõjutanud isik peab hüvitama aktsiaseltsile

sellega tekitatud kahju. Vastav koosseis ei eelda seega, et mõjutaja saaks oma tegevusest

kasu. ÄS § 2892 lg 3 kohaselt vastutavad lg-s 1 nimetatud isikutega solidaarselt ka isikud,

kes said kahjustamisest kasu. Kasu saamine omab seega tähtsust üksnes solidaarvastutuse

tekkimisel kolmandate isikutega, kes küll ise mõjutajad ei olnud, kuid said sellest kasu,

samas ei oma kasu saamine tähtsust mõjutaja enda puhul. Kohtu tõlgendus on seega väär.

Kasu saamine ei ole kannatanude tsiviilhagi rahuldamise eelduseks, tegu oli koosseisuga,

millele kannatanud tuginesid alternatiivselt, ning seega on ka kohtu põhjendused vastavas

osas asjakohatud. Kokkuvõttes, kannatanute nõuded põhinevad neile tekitatud kahju

hüvitamises ja sellise nõude hindamise eelduseks ei ole kasu, mida kahju tekitajad võisid

sellest saada. Seega on kohus ebaõigesti pidanud tsiviilhagi perspektiivi hindamisel

küsimust, millist kasu kahju tekitajad said.

13.3

Kohtu hinnang perspektiivituse kohta tugineb osaliselt kohtu eksimusel. Vaidlustatav

otsuse p-s 1918 väidab kohus, et kannatanud oma haginõuded esitanud läbivalt koos, ehk

TS (Tallinna Sadam) ja TSL (TS Laevad) on justkui kõigi episoodide puhul käsitletud

kaashagejatena. Selle alusel peab kohus vähemalt osaliselt hagi perspektiivituks (TSL-i

puhul episoodides, mis ei puuduta parvlaevade hanget). See on faktiliselt vale. Nii

31.07.2017 hagis kui kannatanud kohtukõnes on kannatanud HTG, KKH ning ÜR ja TP

episoodides taotlenud kahju hüvitamist ainult TS-le, mitte TSL-le. Parvlaevade episoodis

on hagejateks nii TSL kui TS.

13.4

Kohtu hinnang perspektiivituse kohta läheb osaliselt vastuollu ka kohtu enda

seisukohtadega. Parvlaevade episoodi puhul jõudis kohus järeldusele, et TSL-le on

maaklerlepingute hinna ulatuses kahju tekkinud (otsuse p 1858). Seega on kohus

kinnitanud, et vähemalt osaliselt on kannatanute tsiviilhagi õigustatud, kuid

kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu jäeti hagi siiski läbi vaatamata. Selle kinnitusega

läheb vastuollu kohtu hinnang, et hagi on perspektiivitu.

13.5

Tõenditest nähtuvalt on juhatuse liikmete sõlmitud lepingud ja nende muudatused

olnud TS-le kahjulikud. Kohus ei ole esitanud ühtegi sisulist ja järgitavat põhjendust, miks

jäeti AJ ütlused ja nende alusmaterjal tõendikogumist välja, kuigi need otsesõnu

kinnitavad TSle kahju põhjustamist. Samuti puuduvad adekvaatsed põhjendused KPMG

arvamuste väljajätmise osas. Samas ei nõustu kannatanud ka kohtu seisukohaga, et pelgalt

altkäemaksu andmisest ei piisa kahju tuvastamiseks. Saksa õiguskirjanduses ja -praktikas

peetud põhjendatuks eeldust, et altkäemaksu võtmisel saab kahjuks pidada vähemalt

altkäemaksu summat. Seda enam, on leitud, et ainuüksi altkäemaksu summa ulatuses

kahju kompenseerimine ei ole tõenäoliselt piisav, kuna korruptiivset tehingut peetakse

kallinenuks keskmiselt 300-400% ulatuses altkäemaksu summast. Vastaval põhjusel on

kannatanud hinnanud kahju suuruseks altkäemaksu kahekordse summa, s.o 200%.

Vähemalt samas ulatuses TS-le kahju põhjustamist kinnitas asjatundja AJ arvamused.

Kuna kohus on tuvastanud erasektori altkäemaksu, on võimalik kahju tekkimist igal juhul

eeldada. Olukorras, kus kahju tekkimist saab eeldada, kuid kahju suurust ei ole võimalik

täpselt kindlaks teha, on kohtul nii VÕS § 127 lg 6 kui TsMS § 233 alusel võimalik kahju

summa määrata ka enda äranägemisel. Seega on asjakohatud kohtu põhjendused, mille

järgi täpse kahjusumma tõendamata jätmine muudaks hagi perspektiivituks. Ainuüksi

seetõttu on kohtu viited TsMS § 423 alusel hagi läbi vaatamata jätmisele kohatud.

14 Kanntanud leiavad, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on Põhiseadusega ja EIÕK

praktikaga vastuolus.

14.1

Maakohus jättis kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS §-de 274 lg 4, § 2962 lg 1

p 4, KrMS § 310 lg 2 alusel, sest süüdistatavate osas lõpetati kriminaalmenetlus kas

süüteo aegumise või õigeksmõistmise tõttu. Kannatanud juhtisid kohtu tähelepanu

Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, mille järgi on tegemist kannatanu

konventsioonijärgsete õiguste rikkumisega olukorras, kus pärast pikaajalist

kriminaalmenetlust otsustatakse asjakohase aegumistähtaja möödumise tõttu jätta

tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanud selgitasid ka seda, et EIK-i põhjenduste järgi ei ole

sellises olukorras kannatanu põhiõiguste riivet võimalik paranda uue kohtumenetluse

alustamisega tsiviilkohtus. Kuivõrd tegemist on kannatanute põhiõigust lubamatu riivega,

oleks kohus pidanud riive kõrvaldamiseks tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama. Neist

selgitustest hoolimata ja sealjuures otseselt vastuolus EIKi selgitustega leidis kohus, et

kannatanute õigused on tagatud nende õigusega pöörduda tsiviilkohtusse (vt otsuse lk 341,

p 1903). Lisaks leidis kohus, et kannatanute esile toodud EIK lahendites oli keskse osa

menetlusaja kestvusel, mitte asjaolul, et tsiviilhagi tulnuks lahendada kriminaalmenetluse

käigus. Kohtu väitel ei tule neist lahenditest kohustust kriminaalasja lõpetamise korral

tsiviilhagi lahendada, mh seetõttu, et EIK mõistis kannatanutele neis asjades välja hüvitise

ning muid õiguslikke tagajärgi otsustel ei olnud (vt otsuse lk 341, p 1904). Kohtu

seisukohad on otseselt EIK-i juhiseid ja põhiseaduspärasuse kontrolli põhimõtteid eiravad.

14.2

Kohus pidanuks hagi läbi vaatama, sest süüdistatavad mõisteti alusetult õigeks.

Kannatanud leiavad eelkõige, et tsiviilhagi tulnuks läbi vaadata seetõttu, et süüdistatavad

on süüdi neile etteheidetud süütegudes ning tegude ümberkvalifitseerimine ja süüdistatute

suhtles menetluste lõpetamine oli ebaõige. Kui kohus oleks süüdistuse lahendanud

kooskõlas seaduse ja tõenditega, oleks süüdistatavad mõistetud süüdi ning tsiviilhagi ka

sisuliselt lahendatud.

14.3

Ka õigeksmõistmiste ja kriminaalmenetluse lõpetamise olukorras oleks kohus pidanud

tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama. EIK lahendite (EIKo 19.11.2009, 18527/02, Tonchev vs

Bulgaaria, p-d 49, 52 ja 53; EIKo 22.01.2009, 23057/03, Dinchev vs Bulgaaria, p-d 49-

52) kohaselt pikaajalise kriminaalmenetluse lõpetamise korral aegumistähtaegade tõttu ja

sel põhjusel kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on kannatanu

EIÕK artiklis 6(1) nimetatud kohtule tõhusa juurdepääsu põhiõiguse rikkumine.

Sealjuures selgitas EIK otsesõnu, et seda riivet ei ole võimalik parandada uue

kohtumenetluse alustamisega tsiviilkohtus. Kannatanute hinnangul on seega maakohtu

järeldused ja lõpplahendus ka seetõttu väärad – isegi kui süüdistatavad mõisteti õigeks

põhjendatult, pidanuks siiski tsiviilhagi läbi vaatama. Kannatanud leiavad, et

kriminaalmenetluse lõpetamisel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on põhiseadusvastane

ning kahjustab lubamatult kannatanute õigusi. Kohus on seejuures andnud ebaõige

hinnangu EIK praktikast tulenevale.

14.4

Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamise korral on kannatanutel võimalik pöörduda sama

nõudega tsiviilkohtusse (KrMS § 2962 lg 3), ei taga see kannatanutele võrdväärset

menetluslikku olukorda võrreldes käimasoleva kriminaalmenetlusega. Seda põhjusel, et

mitme aasta jooksul peetud menetlust hakkaks algusest peale lahendama uus

kohtukoosseis, kannatanute kriminaalmenetluses oma õiguste kaitseks kantud kulud

muutuvad kasutuks ning kannatanute nõuet ei ole võimalik samaväärselt uues menetluses

tagada. Seega ei ole kannatanute tsiviilkohtusse suunamine pärast seitsme aasta pikkust

menetlust piisav, et tagada nende huvide ja põhiõiguste kaitse. KrMS-is aga puuduvad

kohased abinõud, mille abil kannatanute põhiõiguse riivet leevendada. Seega oleks

kriminaalmenetluse lõpetamisel kohus pidanud kohaldama meetmeid, mis tagaksid

kannatanute nõuete sisulise lahendamise ja tagaksid kannatanute õigustatud huvid.

14.5

EIK praktika kohaselt on pikaajalises kriminaalmenetluses menetluse lõppemisel

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine konventsiooni rikkumine. EIK leidis kohtuasjas

Tonchev v. Bulgaaria, et kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist

kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed

tsiviilkohtumenetluses, tähendab see kannatanu konventsiooni järgsete õiguste, eelkõige

artikkel 6(1) rikkumist. Lisaks on ka Riigikohus asjades 3-1-1-6-11 (p 19.2); 3-1-1-53-13

(p. 14) tõdenud, et nt mõistliku menetlusaja möödumise alusel kriminaalmenetluse

lõpetamise ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral uue tsiviilmenetluse algatamine

võib tähendada kannatanu EIK-st tulenevate õiguste rikkumist. Seega, EIK praktika

kohaselt on kannatanude konventsioonist tulenevaid õigusi kahjustav just olukord, kus

tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata pärast pikaajalist menetlust. Maakohus otsustas neist

põhjendustest hoolimata jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.

14.6

Maakohtu põhjendused EIK praktikaga arvestamata jätmisel on asjakohatud.

Maakohus järeldas, et kuivõrd nimetatud EIK praktika keskne rõhk on menetlusaja

kestvusel, mitte asjaolul, et tsiviilhagi tuleks lahendada kriminaalmenetluse käigus, on

lahendid asjakohatud ja neist ei tulene kohustust kriminaalasja lõpetamise või

õigeksmõistva kohtuotsuse korral tsiviilhag lahendada. Vastav järeldus on ebaloogiline ja

selgelt väär. Eelviidatud kohtupraktika keskne rõhk on sellel, et pikaajalises menetluses

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel (mis tahes alusel) ilmneb EIK-st tulenevate õiguste,

eelkõige artikkel 6 (1) riive, mida ei saa parandada uue kohtumenetluse alustamisega

tsiviilkohtus. Asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhjuseks on mistahes muu

põhjus, mh õigeksmõistmine, ei õigusta seega tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.

14.7

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ning kannatanute suunamine tsiviilkohtusse uue

menetluse algatamiseks riivaks ühtlasi kannatanute PS §-st 15 tulenevaid õigusi. On

kohane rõhutada, et EIK artikkel 6 vastab PS §-le 15 ning eelnimetatud EIK järeldused on

seetõttu ülekantavad ka PS §-st 15 tulenevatele kannatanute põhiõigustele. Seega on

kannatanute hinnangul tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine otseselt põhiseadusega vastuolus.

14.8

Maakohus on vääralt järeldanud, et viidatud KrMS-i normid on põhiseadusega

kooskõlas ja põhiseadusvastast lünka ei esine. Maakohus on oma järeldustes märkinud, et

KrMS §-de 274 lg 4, § 2962 lg 1 p 4 ja KrMS § 310 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas ja

seaduse lünka või muud alust antud koosseisude põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei

esine. Selline järeldus on väär. Kohus pidanuks leidma võimaluse, kuidas tagada

tsiviilhagi lahendamine ja tsiviilhagi tagamise meetmete püsimajäämise. Eelnimetatud

lubamatu põhiõiguste riive kõrvaldamiseks peab kohus leidma kohase lahenduse. (vt.

RKPJKm 3-4-1-14-10, p 12) Põhiseadusvastase olukorra vältimine on võimalik vaid

tsiviilhagi sisulise lahendamisega. Kannatanute hinnangul on ainus kohane viis

põhiseadusvastase olukorra vältimiseks tsiviilhagi sisuline lahendamine kõigi

süüdistatavate ja tsiviilkostjate suhtes. See tähendab, et kohus peab põhiseadusega

kooskõlalise lahenduse leidmiseks jätma kohaldamata KrMS § 2962 lg 1 p-i 4 ja § 310 lg

2, mille järgi tuleks kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistva otsuse korral jätta

tsiviilhagi läbi vaatamata.

14.9

Kannatanute esindajad leiavad, et KrMS võimaldab seejuures kriminaalmenetluse

lõpetamisel kohtul otsustada tsiviilhagi lahendamine. Kuigi KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310

lg 2 järgi tuleks prima facie kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi

vaatamata, ei ole tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine tingimata kohustuslik. Nt näeb KrMS

§ 274 lg 4 ette, et kui tsiviilhagi jäi kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi vaatamata, võib

hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. See annab mõista, et

seadusandja eesmärgiks oli jätta kriminaalasja arutavale kohtu koosseisule võimalus

otsustada tsiviilhagi edasi menetleda. Vastavas osas on ka Riigikohus asjas 3-1-1-6-11

tehtud otsuse p-s 19.2 öelnud, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetluse

lõpetamise tagajärg vaid „üldjuhul“. Seda enam, nagu märgitud, on Riigikohus andnud

selgesõnalise juhise, et maakohus peaks sarnases olukorras kaaluma tsiviilhagi

lahendamise võimalust. Seega on võimalik jätta kriminaalmenetluse lõpetamise korral

tsiviilhagi kriminaalasja arutavale koosseisule lõpuni lahendamiseks. Ühtlasi tuleb jätta

jõusse hagi tagamise abinõud, vastasel juhul saaks kannatanute õigused kahjustada.

14.10 Alternatiivse variandina on kohtutel võimalik saata tsiviilhagi lahendamise

jätkamiseks tsiviilkohtusse. Kuivõrd riigikohtu juhistest tulenevalt on kohtutel ulatuslikud

võimalused põhiseadusvastase olukorra vältimiseks, oleks kannatanute põhiõiguste kaitse

vähemalt osaliselt tagatud ka juhul, kui kohus eraldab tsiviilhagi maakohtusse

tsiviilkohtumenetluse korras menetlemiseks ja jätab hagi tagamise abinõud jõusse.

Analoogia korras oleks võimalik lähtuda TsMS §-st 375, mis lubab haginõuded eraldada

eraldi menetlusesse, kui kohus leiab, et see kiirendab asja läbivaatamist või lihtsustab

menetlust. Ka kriminaalasjade puhul on võimalik eraldada kriminaalasjad teatud

tingimustel KrMS § 216 korras ühisest menetlusest eraldi menetlusteks. Vastavalt KrMS

§-le 381 lg 6 lähtutakse KrMS-s reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi

menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seega leiavad kannatanud, et

kohus saab lähtuda nimetatud sätetest ning tõsta tsiviilhagi koos seda tagavate meetmetega

kriminaalmenetlusest välja ehk eraldada lahendamiseks tsiviilkorras maakohtus. Vastaval

juhul tuleb aga kindlasti jätta hagi tagamise meetmed jõusse, sest muidu ei ole nimetatud

menetluslikul variandil eraldiseisvat otstarvet.

14.11 Kannatanud leiavad kokkuvõtlikult, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine tekitab

lubamatu riive kannatanute kohtusse pöördumise ja kohtuliku kaitse põhiõigusele. Seega

ei ole maakohtu põhjendused asjakohased. Sellest ülesaamiseks on kohus kohustatud

leidma KrMS-le tõlgenduse, mis tagaks tsiviilhagi sisulise lahendamise. Kui kohtu

hinnangul selline tõlgendus ei ole võimalik, peab kohus jätma KrMS-i sätted, mis näevad

ette tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise, kohaldamata põhiseadusega vastuolu tõttu. Kohtul

on võimalik vastav lünk mitmel viisil ületada (vt ülal), küll aga on oluline, et tsiviilhagi

tagatised jääksid jõusse, vastasel juhul osutub tõenäoliselt kohtuotsuse täitmine võimatuks

või väheneb täitmise ulatus oluliselt, s.o hageja õiguste rikkumine leiab tagatisi mitte

jõusse jättes igal juhul aset, sõltumata sellest, kuidas kohus põhiseadusliku lünga ületab.

15 Kannatanud leiavad, et kohus peab leidma menetlusliku võimaluse tagatiste püsima

jäämiseks. Maakohus märkis seonduvalt hagi tagamise abinõudega, et kriminaalasjas

vastuvõetud otsus annab kannatanutele kaebetähtaja jooksul võimaluse otsustus vastu

võtta, mis tagab teoreetiliselt põhjendatuse korral ka hagi tagamise abinõude

realiseerumise tsiviilkohtus. Seega on kohtu hinnangul kannatanute õiguste kaitse

seadusega tagatud. Kohus märkis veel, et hüpoteekidega seotud järjekohad ei ole

määravad ega väära õiguste kaitset, vaid on juba täitmisega seonduvad küsimused.

Kannatanud selgitavad alljärgnevalt, et maakohtud põhjendused on asjakohatud.

Lisaks tsiviilhagi sisulisele lahendamisele on vaja tagada ka tagatiste säilimine.

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel üheks oluliseks kannatanuid kahjustavaks tulemuseks

kahjunõuete tagamiseks rakendatud abinõude tühistamine. Sellega väheneksid oluliselt

kannatanute võimalused tekitatud kahju hüvitatud saada. Seega, lisaks asjaolule, et kohus

peab leidma viisi, kuidas põhiseaduslik lünk ületada, on kohtul kannatanute hinnangul

kohustus leida ka efektiivne lahendus, kuidas tagada kannatanute õiguste kaitse tagatiste

püsima jäämise raames.

16 Kannatanud on sarnaselt prokuratuuriga seisukohal, et süüdistatavatele inkrimineeritud

kuriteod on esimese astme kuriteod, süüdistatavad AK ja AK on KVS mõttes ametiisikud,

millest tulenevalt ei ole süüdistatavatele etteheidetud teod aegunud.

17 Kannatanud vaidlustavad nende menetluskulude osalise hüvitamta jätmise.

17.1

Kannatanud taotlesid 07.02.2024 taotluses menetluskulude hüvitamist summas 485

760,46 (ilma käibemaksuta). Kannatanud on taotlenud menetluskulude hüvitamist

perioodil 08.06.2017 kuni 07.02.2024 tehtud toimingute eest. Maakohus mõistis Eesti

Vabariigilt kannatanute kasuks välja menetluskulud summas 239 176 eurot (ilma

käibemaksuta). Selliselt jättis kohus kannatanute enda kanda kriminaalasja menetluse

peale kulunud summast 246 584,46 eurot, mis moodustab ligikaudu 51% tegelikest

kuludest (selles osas kannatanud kohtuotsust ei vaidlusta). Muus osas leiavad kannatanud,

et ülejäänud menetluskulude hüvitamata jätmine ei ole põhjendatud. Kohus ei ole

tervikuna menetluskulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kuigi kohus on

kokkuvõtvalt menetluskulude summa kindlaksmääramise osas viidanud, et riigikohtu

praktikas on peetud aktsepteeritavaks menetluskulude summa kindlaksmääramist ilma, et

oleks vajalik üksikasjalikult analüüsida igale toimingule kulutatud aega, leiavad

kannatanud, et viidatu ei ühti riigikohtu tegelike suunistega viidatud kohtulahendites. Nii

on riigikohus leidnud vastupidi, et olukorras, kus menetluskulusid on tekkinud suures

ulatuses, tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja

kohus ei saa piirduda üksnes konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta (RKKKm 3-1-1-

38-16, p 70.) Eelnevast tulenevalt on kannatanud seisukohal, et kohtu järeldused suures

ulatuses taotletud menetluskulude hüvitise vähendamisel ei saa piirduda lakooniliste

järeldustega sellest, et kohus ei pea kulusid põhjendatuks, vaid peab vähemalt viitama,

millest tingituna kulutused põhjendatud ei ole.

Kriminaalasja materjalidega tutvumise ja tsiviilhagi koostamisega seotud kulud

17.2

Kohus on seoses kohtueelse menetlusega toimingutega nagu toimikutega ja

süüdistusaktiga tutvumine, materjalide analüüsimine ning tsiviilhagi koostamine ja selle

täiendamine pidanud hinnanguliseks ja põhjendatuks kulude hüvitamist kokku 245 tunni,

so 34 300 euro ulatuses. Kannatanud on sellistele toimingutele kulunud toimingute eest

kulude hüvitamist taotlenud 352,40 tunni ulatuses, seega on kohus viidatud toiminguteks

kulunud töömahtu vähendanud 107,4 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude hüvitise

vähendamist viidatud ulatuses põhjendanud. Kohus on kulude hüvitamata jätmist taotletud

ulatuses põhjendanud sellega, et kuivõrd viidatud tööde hulgas on korduvalt tõstatud

teemasid, millest osa on seotud ka büroosiseste nõupidamistega, on tegelik ajakulu

väiksem ning kohus taotletud mahuga ei nõustu ja rahuldab taotluse osaliselt. Kannatanu

hinnangul ei ole võimalik sellisest kohtu seisukohast võimalik järeldada, millistel

kaalutlustel mahu vähendamist põhjendatuks peeti. Võttes arvesse mh seda, et

kannatanute esitatud tsiviilhagi on seotud pea kõigi süüdistuses käsitletud episoodide ja

süüdistatavatega, siis ei ole kannatanute hinnangul põhjendatud ka asjaolu, miks nt sama

sisuga töö osas on nt AK kaitsjate tegevuse puhul peetud põhjendatuks tööd mahus 254

tundi,76 kelle osas on kohus leidnud, et kõige suurem maht materjale puudutab just AKa.

Kohtuotsusest ei selgu, millises ulatuses kulusid ja milliseid tegevusi on peetud

põhjendamatuks (sh toimikuga tutvumise, materjalide analüüsimise ja tsiviilhagi

koostamise seisukohalt).

Kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud kulud

17.3

Kohus on seoses kohtuistungiteks ettevalmistega leidnud, et nendeks tegevusteks

(nagu tõendite analüüs, vastuväidete, seisukohtade koostamised ja analüüsid, töö kaitsjate

tõenditega, tõendite läbivaatamised, sorteerimine, tunnistajate ettevalmistamine ja muu

taolised tegevused, mis seonduvad kohtuistungi ettevalmistamisega), on põhjendatuks

ajakuluks kokku 778,60 tunni, so 109 004 euro ulatuses. Kannatanud on kohtuistungiteks

ettevalmistavate tegevustega seoses taotlenud menetluskulude hüvitamist 1557,20 tunni

ulatuses, seega on kohus kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud kulusid ilma

põhjendamata vähendanud poole võrra ehk 778,60 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude

hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kohus on viidatud kulutuste hüvitamist vähendades

üksnes lakooniliselt sellele, et kohus on arvestanud tööde mahtu kirjelduste pinnalt

hinnanguliselt ning rahuldab taotluse osaliselt. Selliselt ei ole kohtuotsus jälgitav ega

selgu milliseid tegevusi ja/või millises ulatuses kohtuistungiteks ettevalmistamist kohus

põhjendamatuks peab. Seega ei ole kannatanul võimalik kohtu seisukoha osas esitada ka

sisulisi vastuväiteid.

Kohtukõne koostamisega seotud kulud

17.4

Kohus on seoses kohtukõne ettevalmistamisega seotud toimingute, sh kohtukõne või -

teeside koostamiseks, kohtuvaidlusteks valmistumiseks ja sellekohaste tõendite

analüüsimiseks vajalike kulutuste põhjendatud ajakuluks kokku pidanud 168,60 tunni, so

23 604 euro hüvitamist. Kannatanud on taotlenud kohtukõne koostamisega seotud

kulutuste hüvitamist 337,20 tunni ulatuses. Seega on kohus kohtukõne koostamisega

seotud kulusid vähendanud taaskord poole võrra, so 168,60 tunni ulatuses. Kohus ei ole

kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud juhivad tähelepanu, et

kohtukõne koostamise ajal oli kohtuasja toimik äärmiselt mahukas ning koosnes 134

köitest ja üle 30 000 leheküljest. Kuivõrd kannatanute tsiviilhagi ja kohtukõne puudutab

kõiki nelja episoodi ning kõne kujunes 113 lehekülje pikkuseks, on ajakulu 337,2 tundi

mõistlik.

Prokuratuuri, kohtu ja kliendiga suhtlemise kulud

17.5

Kohus on seoses prokuratuuri ja kohtuga suhtlemisel pidanud põhjendatuks kulude

hüvitamist 8 tunni, so 1120 euro ulatuses. Kannatanud on kulutuste hüvitamist taotlenud

20,30 tunni ulatuses, seega on kohus kulusid vähendanud 12,30 tunni

ulatuses. Kliendisuhtlusele kulunud aja osas on kohus pidanud põhjendatuks kulutuste

hüvitamist 30 tunni, so 4200 euro ulatuses.80 Kannatanud on selliste kulutuste hüvitamist

taotlenud 62,90 töötunni ulatuses, seega on kohus kulusid vähendanud 32,90 tunni

ulatuses.

Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kohus on seoses

menetlusasutustega suhtlemisega viidanud, et üldiselt peab kohus sellist ajakulu töö

sisulises kirjelduses siiski läbivalt põhjendatuks. Kannatanute hinnangul on selliselt

vastuolu kohtu poolt kindlaks määratud hüvitisel, kuivõrd see on oluliselt väiksemas

mahus kui tegelikult taotletu. Kannatanud leiavad, et võttes arvesse kogu

kriminaalmenetluse kestust (tänaseks pea kaheksa aastat), ei ole põhjendatud järeldada, et

selle raames kohtu ja prokuratuuriga suhtlemisele on sisuliselt kulunud iga aasta üksnes

kokku tund aega. Sarnaselt ei ole võimalik järeldada millest tulenevalt on kohus

vähendanud kliendiga suhtlemisele taotletud hüvitist. Kannatanud märgivad sedagi, et

kuigi teiste menetlusosaliste puhul on kohus eraldi välja toonud millises osas

menetlusosalise ja kliendi suhtlust mõistlikuks peab (nt TP kaitsekulude osas on kohus

märkinud, et loeb kulutusi põhjendatuks osas, milles kohus järeldas, et tegemist oli

nõupidamisega), siis ei ole kannatanute hüvitise taotluse vähendamisel kohus üleüldse

vastavaid põhjendusi esitanud. Nii on kohus lakooniliselt viidanud vaid sellele, et

rahuldab kannatanute taotluse osaliselt. Kannatanute hinnangul ei ole selliselt võimalik

järeldada millistel põhjustel kohus kannatanute kulutusi vähendas. Kannatanute

hinnangul, võttes arvesse kogu kriminaalmenetluse kestust ja asjaolu, et tsiviilhagi

esitamiseks ja koostamiseks oli vajalik olulises ulatuses kliendiga konsulteerida faktiliste

asjaolude ja võimalike tõendite kogumise osas, on kliendiga suhtlemise kulu 3,75 tundi

aastas igati õigustatud. Seda eriti arvestades, et käesolevas asjas oli kohtuistungeid kokku

152 ning kliendiga suhtlemise hulka kuulus ka vastavatest kohtuistungitest ülevaate

andmine.

Büroosisesed arutelud ja hinnang ülejäänud töötundide osas

17.6

Kohus on leidnud, et kannatanute esitatud taotlus büroosiseste aruteludega (sh

nõupidamiste, konsultatsioonide või kohtumiste osas teiste juristide/advokaatidega) seotud

kulutuste hüvitamiseks 298.70 euro ulatuses tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Ülejäänud

töötundide osas, milles kohtu hinnangul ei olnud tööde sisu või puutumus käesoleva

menetlusega piisava täpsusega tuvastatav ning mida kohtul ei olnud võimalik hinnata,

mahus 256,90 tundi, on kohus jätnud kulude hüvitise taotluse rahuldamata. Kohus ei ole

kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud on seisukohal, et esiteks on

vältimatu sellises mahus kriminaalasja puhul õigusteenuse kvaliteedi seisukohalt teiste

kolleegide kaasamine. Tööde jaotamine sellises mahus kriminaalasja raames aitab kaasa

kulude kokkuhoidmisele ning võimaldab tagada kvaliteetse õigusteenuse osutamise.

Kannatanud taotlevad viidatud kulude kogu ulatuses hüvitamist. Lisaks sellele ei ole

jälgitavad kohtu järeldused selle kohta, milliseid konkreetseid muid kulusid kohus sellises

ulatuses põhjendamatuks peab. Kohus on viidanud üksnes asjaolule, et üheks selliseks

näiteks on kirjeldused „Poola sisendi analüüs“, kohtumised Tallinna Sadamas või väga

lakoonilised sisukirjeldused. Selliselt ei ole võimalik kohtu põhjendustest järeldada,

millised on ülejäänud lakoonilised sisukirjeldused, mida kohus põhjendamatute kuludena

käsitleb ja millises ulatuses peaksid sellised sisukirjeldused sellisel juhul põhjendatud

olema. Liiatigi märgivad kannatanud, et kohus on selliselt jätnud rahuldamata kulutuste

hüvitamise taotluse 35 966 euro ulatuses, mille põhjendamata jätmisel peab kohus ka

riigikohtu kehtiva praktika kohaselt võtma sisulise seisukoha.

Muude kulutuste hüvitamata jätmine

17.7

Kohus on muude kulude osas summas 24 421.06 eurot, mille hulka on arvatud mh

kulud äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete, kullerteenuste ja tõlgete eest, leidnud, et

viidatud kulud tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Lisaks leidis kohus, et õigustamatud on

kannatanute esitatud kulude hüvitamise taotlused, mis seonduvad Kennedys, Laszczuk i

Wsponicy Spolka Komandytowa, FM Capital Partners AS ja Wardynski Partnersi

arvetega. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud on

kulutuste raames mh taotlenud äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete hüvitamist,

kullerteenuse hüvitamist ja hüvitist tõlketööde eest. Kohus ei ole viidatud kulude

hüvitamist mingil moel põhjendatud, vaid on märkinud üksnes, et jätab nimetatud

kulutaotlused rahuldamata, mistõttu on viidatud osas kohtu otsustus täies ulatuses

põhjendamata. Kannatanute hinnangul ei ole selline otsustus jälgitav juba seepärast, et nt

TP puhul on kohus registri väljavõtete, sh äriregistrist päringute tegemist pidanud

põhjendatuks. Viidatud kulud on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetlusega

tekkinud muudeks vajalikeks kuludeks. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt leiavad

kannatanud, et kohus ei ole põhjendanud eelmärgitud kulude hüvitamise olulist

vähendamist ja/või hüvitamata jätmist.

17.8

Kannatanud leiavad, et menetluskulud on kriminaalasja mahukust ja keerukust arvesse

võttes mõistlikud. Kannatanud taotlevad eelviidatud osas Harju Maakohtu 27.06.2024

kohtuotsuse resolutsiooni pi 26.8 tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata

kannatanute menetluskulude hüvitamise taotluse 246 584,46 euro ulatuses ja taotlevad

menetluskulude hüvitamist tervikuna. Kuigi hüvitatavate menetluskulude väljamõistmisel

on kohtul kaalutlusruum osas milles kohus annab hinnangu sellele, kas

esindustoimingutele kulunud aeg on olnud mõistlik, peab selline otsustus menetluskulude

suuruse vähendamisest ja riigi kanda jätmisest tuginema siiski kindlatele faktilistele

asjaoludele. Käesoleval juhul on kohus valdavalt rikkunud oma põhjendamiskohustust

hüvitavate kulude mõistlikkuse osas ning asunud üksnes lakoonilistele seisukohtadele

sellest, et ta kulusid põhjendatuks ei pea.

18 Kannatanud vaidlevad kohtu järeldustele vastu, et süüdistatavate tegevusega ei ole

kannatanutele kahju tekkinud. Kannatanud vaidlevad vastu kohtu seisukohale, mille järgi

nn KKH, HTG ning ÜR ja TP episoodides ei ole tuvastatud vaatlusaluste lepingute

kahjulikkust TS-le või AK ja AK poolseid konkreetseid vastusooritusi altkäemaksu

saamise eest. Sellised kohtu järeldused eiravad menetluses esitatud tõendeid ja on mitmel

juhul ka ebaloogilised ning vastuolus kohtu enda järeldustega. Kannatanute veendumusel

tõendatud on, et süüdistatavate tegevusel oli selge ja otsene kahjulik mõju TS-le ning

altkäemaksu andjad said altkäemaksu eest AKlt, AKlt ja MPlt vastusooritusi. Osaliselt on

kohus TS-le kahju tekkimist eitanud seetõttu, et kohus jättis tõendikogumist välja

asjatundja AJ (O OÜ) ütlused koos tema koostatud ekspertarvamustega, mis kahju

tekkimist kinnitasid. Kohus on need tõendid jätnud tõendikogumist välja õigusvastaselt.

KKH, HTG ning ÜR ja TP episoodides käsitletud lepingute sõlmimised ja nende erinevad

muudatused olid TS-le kahjulikud ning käsitletavad AK, AK ja MP poolsete

vastusooritustena, mida nad altkäemaksu eest altkäemaksu andjatele võimaldasid.

Süüdistatav AK kaitsjate apellatsioon

19 Süüdistatav AK kaitsjad esitasid apellatsiooni, milles paluvad tühistada Harju maakohtu

27.06.2024 otsus osas, millega jäeti rahuldamata AK kaitsjate taotlused

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lõige 1 punktide 1, 2, 3, 4, 5 ja

6 alusel. Kaitsjad leiavad, et AKle tuleb täies ulatuses hüvitada vara arestimisega, ametist

kõrvaldamisega, ebamõistliku menetlusajaga, vabaduse võtmisega ning elukohast

lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega

rahuldati üksnes osaliselt kaitsjate taotluse hüvitada SKHS § 5 lõike 1 punkti 5 alusel

AKle tema vara arestimisega tekitatud varaline kahju. Ka taotluse hüvitada SKHS § 5

lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel AKle tema kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju

rahuldas kohus üksnes osaliselt. Kuigi kohus rahuldas kaitsjate taotluse mittevaralist kahju

puudutavas osas, siis AK kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud varalise kahju

hüvitamise taotluse jättis kohus täies ulatuses rahuldamata. Kõik ülejäänud taotlused jättis

Harju Maakohus kogu ulatuses rahuldamata. Ühtlasi toetavad kaitsjad apellatsioonis eraldi

oma 12.07.2024 määruskaebuses esitatud seisukohti seoses kriminaalasja lõpetamisega

aegumise tõttu ja menetluskulude hüvitamisega. Kaitsjad jäävad apellatsioonis

määruskaebuses esitatud seisukohtade juurde.

19.1

Vara arestimise osas

kaitsjad märgivad, et kohtuotsuse kohaselt kuulub hüvitamisele

raha arestimisega tekkinud kahju üksnes 89 904 euro ulatuses, mis on umbes kolmandik

taotluses märgitud tegelikult tekkinud varalisest kahjust. Kaitsjate hinnangul alus taotluse

ülejäänud osas rahuldamata jätmiseks puudus. AKle tuleb hüvitada tema sularaha ja

pangakonto arestimisega tekitatud kogu varaline kahju. AKle kuulub hüvitamisele vara

arestimisega tekitatud kahju, arvestades seaduses sätestatud 6% intressimäära. SKHS § 5

lõike 1 punkti 5 ja 10 lõike 1 alusel hüvitatakse pangakonto või raha arestimisega või

äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud

rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Seejuures puudub vaidlus, et

SKHS § 5 lõike 1 punktis 5 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud ja AKle

tuleb hüvitada tema vara arestimisega tekitatud kahju. Küll aga on kohtu hinnangul

põhjendatud seaduses sätestatud 6% intressimäära asemel kohaldada intressimäärana

üksnes 3%. Kaitsjate hinnangul intressimäära selliseks alandamiseks õiguslik alus puudus.

Kohtu ainuke argument seaduses sätestatud 6% intressimäära alandamisel on

kohtumenetluse ebatavaline pikkus. Arusaamatul kombel heidab kohus vara arestimisega

tekitatud kahju taotluse lahendamisel AKle ette, et kriminaalasja arutamisel on

süüdistatavatest, kaitsjatest ja esindajatest tingitud põhjustel edasi lükatud kokku 207

istungipäeva. Just sellele tuginedes on kohus asunud järeldusele, et AK ja tema kaitsjate

poolt koostöö tegemise korral saanuks istungid toimuda ja kohus arestitud vara osas

varasemalt seisukoha võtta, mistõttu on põhjendatud intressimäär üksnes 3%. Kohtu

põhjendus intressimäära vähendamisel on ebaloogiline ning vastuolus tema enda

koostatud ja esitatud arvutustega. AK ja tema kaitsjate käitumisele hinnangut andes on

summeeritud ja omistatud AKle kõikide endiste süüdistatavate (sealhulgas parandamatu

haiguse tõttu lahkunud AK), kaitsjate, tsiviilkostjate ja 3. isikute põhjustatud viivitused ja

asutud seetõttu ebaõigele seisukohale justkui oleks AK ja tema kaitsjate tõttu edasi

lükatud 207 istungipäeva. On lubamatu, et AK SKHK § 5 lõike 1 punkti 5 alusel esitatud

taotluse lahendamist ja mõistetava hüvitise suurust hakkab dikteerima teiste

menetlusosaliste käitumine. Vara arestimisega põhjustatud kahju hüvitamist piirata üksnes

põhjusel, et kellegi teise tõttu on kriminaalmenetluse kestel istungeid edasi lükatud, ei ole

lubatud. Vaadates kohtuotse lisas nr. 4 toodud tabelit edasilükatud kohtuistungitest nähtub

üheselt, et konkreetselt AKle ja tema kaitsjatele on kohus ette heitnud istungite

edasilükkumist maksimaalselt 18 korral. Eelnevat arvestades ei olnud intressimäära

alandamine ja veel sedavõrd suures ulatuses ilmselgelt põhjendatud. Kui 207 päevane

viivitus toonuks kohtu hinnangul kaasa intressimäära langemise 3% võrra, siis kohtu enda

arvutuskäiku järgides pelgalt 18-päevane viivitus intressimäära vähendamist kaasa ei too.

Seega ei esinenud ühtegi seaduslikku alust AKle mõistetava hüvitise arvutamisel

arvessevõetava intressimäära vähendamiseks. AKle tema vara arestimisega tekitatud kahju

kuulub SKHS § 10 lõike 1 alusel hüvitamisele, arvestades seaduses sätestatud 6%

intressimäära. Ühtegi õiguslikku alust vastupidiseks seisukohaks ei ole.

19.2

AK rahalisi vahendeid arestiti kokku 419 409 euro ulatuses ja seda enam kui

kaheksaks aastaks. Statistikaameti ostujõu kalkulaatori kohaselt on 2015. aastal AK

arestitud vara 419 409 eurot 2024. aastal samaväärne ostujõu summaga 647 165 eurot (vt

https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator). Ostujõu muutus on seega 227 756 eurot, mis

tähendab, et arestitud summa ostujõud on aastatega drastiliselt vähenenud. Ei saa olla

vaidlust, et 89 904 euro suurune hüvitis ei kompenseeri AKle vara arestimisega tegelikult

tekkinud kahju. Niivõrd väike kahjuhüvitis ei ole kooskõlas ka põhiseadusega. (vt nt

RKÜKo 3-3-1-85-09, p 128)

19.3

AK ametist kõrvaldamine osas

märgivad kaitsjad, et Harju Maakohtu 7.06.2024

otsusega jäeti rahuldamata kaitsjate taotlus hüvitada SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 alusel

AKle tema ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju. Kohus on SKHS § 5 lõike 1 punkti 4

grammatiliselt tõlgendades jõudnud seisukohale, et AKa ei ole menetluse kestel ametist

kõrvaldatud, mistõttu taotluses välja toodud saamata jäänud töötasu ei kuulu hüvitamisele.

Kaitsjad maakohtu seisukohaga ei nõustu. Erinevalt kohtu arusaamast ei ole kaitsjad

hinnangul, et SKHS § 5 lõike 1 punktis 4 sätestatud ametist kõrvaldamine on käsitatav

üksnes KrMS §-s 141 sätestatud toiminguna. AKga juhatuse esimehe lepingu lõpetamine

oli otseses seoses tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja selle raames tehtud

menetlustoimingutega, mistõttu kuulub lepingu ülesütlemise tagajärjel saamata jäänud

töötasu hüvitamisele. 27.08.2015 vabastas Tallinna Sadama nõukogu AK seoses tema

suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja temalt vabaduse võtmisega ametist. Sellega

lõpetati AK ja AS Tallinna Sadam vahel 08.11.2014 sõlmitud leping, millega AK

ametiaega juhatuse liikmena pikendati viieks aastaks. Ei ole võimalik väita, et kahju

tekitajaks pole antud olukorras riik (nii kriminaalmenetlustoimingute tegijana kui ka

riigivara valitsejana nõukogu kaudu) ja seda just AK suhtes kriminaalmenetluse

alustamise ja selle raames sedavõrd ulatusliku mõjuga menetluslike toimingute

tegemisega. Puudub vaidlus, et ametist vabastamise ainukeseks põhjuseks oli AK suhtes

alustatud kriminaalmenetlus. Seega oli tegemist ametist kõrvaldamisega selle laiemas

mõttes, sest AK ei saanud jätkata Tallinna Sadama juhatuse esimehe ametikohal tema

suhtes alustatud kriminaalmenetluse ning tema kahtlustatavana kinnipidamise ja sellele

järgnenud üle neljakuulise vahistuse tagajärjel. Kuidas oleks AK saanud oma töökohustusi

täita vahi all viibides, kus tal oli täielik suhtluspiirang, kohtuotsus ei selgita. Maakohtu

tõlgendus SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 rakendusalast muudab sätte alusel kahju hüvitamise

sisuliselt võimatuks. Kohtu tõlgendust järgides poleks enamik kriminaalmenetlusse

tõmmatud isikutel, kes on hiljem õigeks mõistetud või kelle suhtes on menetlus hiljem

lõpetatud, võimalik tema ameti- või töösuhte lõppemisega tekitatud kahju hüvitamist

nõuda. Ometi on see üks olulisemaid SKHS § 5 lõikes 1 sätestatud punkte, arvestades, et

just isiku ametist kõrvaldamisega ja seetõttu oma igapäevase sissetuleku kaotamisega

kannab isik kõige suuremat kahju.

Selleks, et SKHS § 5 lõige 1 punkt 4 täidaks oma eesmärki ja kaitseks isiku PS §-des 14,

15 ning 25 sätestatud põhiõigusi, tuleb sätet tõlgendades mõista ametist kõrvaldamise

meetmena mistahes menetleja kohaldatud meedet, sealhulgas kahtlustuse või süüdistuse

esitamist, mille tagajärjena muutub isiku jaoks oma senisel ametikohal jätkamine osaliselt

või täielikult võimatuks ja sellega kaasneb senise sissetuleku vähenemine.

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse punktis 2217 toob kohus taotluse rahuldamata

jätmisel aga põhjenduseks Riigikohtu lahendi 3-1-1-34-16 punkti 17. Erinevalt Harju

Maakohtu arusaamast ei välista nimetatud lahend AKle SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 alusel

kahju hüvitamist. Lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2024 lahendi nr 1-21-4033

punktis 359 on kohus sõnaselgelt öelnud, et ametist kõrvaldamisena ei ole käsitatav

üksnes KrMS §-s 141 sätestatud meede ning SKHS § 5 lõige 1 punkt 4 sedavõrd

kitsendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseadusega. Kusjuures ka Tallinna

Ringkonnakohus viitas seejuures just samale Riigikohtu lahendile ja punktile, nagu ka

Harju Maakohus AK taotluse rahuldamata jätmisel. Seega on Harju Maakohus Riigikohtu

praktikat ebaõigesti tõlgendanud. Isiku kinnipidamisel ja seejärel vahistamisel 133

päevaks ta ilmselgelt oma ametikohustusi täita ei saa. Sel põhjusel ametist vabastamine

kuulub seega SKHS § 5 lõige 1 punkti 4 kohaldamisalasse. Vastupidine seisukoht on

vastuolus põhiseadusega. AKle tuleb hüvitada kogu taotluses toodud ametist

kõrvaldamisega tekitatud varaline kahju.

19.4

Ebamõistliku menetlusaja osas

märgivad kaitsjad, et Maakohtu otsusega jäeti

rahuldamata AK taotluse hüvitada talle mõistliku menetlusaja möödumisega tekitatud

kahju. Kuna kohus leidis oma otsuse punktides 3.-3.2.9, et mõistlik menetlusaeg

käesolevas kriminaalasjas ei ole veel möödunud, polnud kohtu hinnangul SKHS § 5 lõike

1 punkti 6 eeldused täidetud. Kaitsjad leiavad, et kohus eksilikult asus seisukohale, et

mõistliku menetlusaja möödumise hindamisel on kohus seotud esitatud süüdistusega.

Maakohus nentis, et käesolevas asjas on esitatud süüdistatavatele süüdistused I astme

ametialastes kuritegudes (altkäemaks ja rahapesu). Kohus ei ole prokuratuuri õigusliku

hinnanguga seotud, kuid menetluse mõistliku aja hindamise faasis ei anna kohus

etteheidetavale teo kvalifikatsioonile hinnangut. Kaitsjad leiavad, et maakohus on seega

mõistliku menetlusaja rikkumise eest hüvitise saamise taotluse lahendamisel analüüsinud

valet kvalifikatsiooni, sest piirdus SKHS-i taotluse lahendamisel vaid süüdistusaktis

esitatud andmetega, mitte selleks hetkeks reaalselt kohtu poolt tuvastatud faktiliste

asjaoludele ja kvalifikatsioonidele. Aegunud süütegude menetlust, mis on tänaseks

kestnud pea 9 aastat, ei saa mitte kuidagi lugeda mõistliku menetlusaja piiridesse jäävaks.

Seetõttu vähemalt peale AKle etteheidetud süütegude aegumist on kindlasti aset leidnud

mõistliku menetlusaja rikkumine.

19.5

Vabaduse võtmisega seonduvalt

märgivad kaitsjad, et Harju Maakohtu 27.06.2024

otsusega jättis kohus rahuldamata ka AK taotluse hüvitada talle alternatiivselt temalt

vabaduse võtmisega tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kohus on otsuse

punktis 2232 viidanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-34-16 punktis 17 kirjutatule, et töötasu

kui saamata jäänud tulu hüvitamine võib SKHS-i alusel tulla kõne alla juhul, kui

kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu

teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. Sellele tuginedes on kohus

asunud seisukohale, et AKle kahju hüvitamine ei ole võimalik, kuna vahistamise hetkeks

oli AK ja AS Tallinna Sadam vaheline lepinguline suhe lõppenud, st põhjuslik seos

vahistamise kohaldamise ja kahju tekkimise vahel puudub. Kaitsjad kohtu seisukohaga ei

nõustu.

AK peeti kahtlustatavana kinni 26.08.2015 ja Harju Maakohtu 28.08.2015 määruse alusel

kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Tallinna Sadama nõukogu vabastas AK

ametist 27.08.2015, st päev pärast tema kinnipidamist. Kohus on Riigikohtu praktikat

grammatiliselt tõlgendades leidnud, et kuna AK ametist vabastamine toimus küll tema

kinnipidamise järel, kuid siiski päev enne vahistamist, ei ole AKle tekkinud kahju

saamata jäänud tulu näol seotud tema vahistamisega ega kuulu seetõttu hüvitamisele.

Harju Maakohtu seisukoht on ebaõige ja seda lausa mitmel põhjusel.

Esiteks ei näe SKHS ette kahju hüvitamist üksnes vahistamise korral. SKHS § 5 lõike 1

punkti 1 alusel on isikul õigeksmõistmise või lõikes 1 sätestatud alusel

kriminaalmenetluse lõpetamise korral õigus nõuda kahju hüvitamist, mis tekitati tema

vahistamisega ning punkti 2 alusel õigus nõuda ka kahju hüvitamist, mis tekitati tema

kahtlustatavana kinnipidamisega. Seega õigus saada kahju hüvitatud olukorras, kus isiku

vahistamisele eelneb ka tema kinnipidamine, tuleb otsesõnu seadusest.

Teiseks, Harju Maakohtu tõlgendus seadusest ja Riigikohtu praktikast kitsendab

õigusvastaselt SKHS § 5 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise aluseid. Kohtu viidatud

Riigikohtu seisukoht ei välista AKle hüvitise mõistmist vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks. Kaitsjad leiavad, et see, et lahendis 3-1-1-34-16 taotleti justnimelt

vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist, ei muuda fakti, et seadus sätestab õigusliku

aluse kahjuhüvitise nõudmiseks ka isiku eelnevalt kinnipidamise korral. Kahju hüvitamise

õigust üksnes vahistamisega siduda oleks seega meelevaldne. Isegi, kui seadus omaette

alust mh kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ette ei näeks, oleks tegemist

äärmiselt kitsendava tõlgendusega vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisest. Kahju

hüvitamine peab seega võimalik olema ka olukorras, kus vahistamisele on eelnenud isiku

kinnipidamine, s.t sissetuleku kaotus ehk kahju on tekkinud isikult kriminaalmenetluse

läbiviimiseks vabaduse võtmisega. Kohe peale AK kahtlustatavana kinnipidamist

vabastati ta oma ametist. Juhatuse esimehe lepingu lõpetamine peale isikult vabaduse

võtmist on seejuures paratamatu. Kinnipidamisasutuses viibides äriühingu juhatuse liige

oma töökohustusi ilmselgelt täita ei saa. Kui AKa poleks kahtlustatavana kinni peetud ja

kinnipidamise järgselt kohe ka vahistatud, oleks AK saanud AS Tallinna Sadam juhatuse

esimehena oma kohustusi jätkata. Väita, et isiku vahistamisele vahetult eelnenud

kinnipidamise järel ametist vabastamine ei ole seotud konkreetselt just isiku

vahistamisega ja sellega tekitatud kahju ei kuulu seetõttu hüvitamisele, on seaduses

sätestatud kahju hüvitamise kohustusest pahatahtlik kõrvale hoidmine.

Kaitsjatele üllatavalt pole kohtu hinnangul võimalik ka eeldada, et AK oleks töösuhte

jätkumise korral saanud järgnevatel kuudel samasugust tasu nagu varasemalt. Samas ei

ole ei otsuses endas ega ka pea üheksa-aastase kriminaalmenetluse jooksul esile toodud

ühtegi argumenti ega seatud kordagi kellegi poolt kahtluse alla, et kriminaalmenetluse

alustamata jätmise korral oleks AK oma ametit juhatuse liikme esimehena jätkanud. AKl

oli sõlmitud tähtajaline juhatuse esimehe leping, mille järgi oleks tema töösuhe AS-iga

Tallinna Sadam kestnud veel 2019. aasta novembrini. Samasuguse tasu maksmise

kohustus oleks olnud AS-i Tallinna Sadam lepingust tulenev kohustus. Väita nüüd järsku,

et eeldus lepingujärgse tasu saamiseks lepingus märgitud aja lõpuni puudub, ei põhine

mitte ühelgi tõendil ega muul alusel. Kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses tema

kinnipidamisega ja sellele koheselt järgnenud vahistamisega.

19.6

Elukohast lahkumise keelu osas

märgivad kaitsjad, et kohus jättis rahuldamata AK

taotluse hüvitada talle alternatiivselt tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga

tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kohtuotsuse punktis 2236 leidis kohus,

et taotluses ei ole tõendatud konkreetset kahju ja selle ulatust. Punkti kohaselt puudub alus

järeldada, et kohaldatud tõkend on olnud AKle töökoha leidmisel takistuseks või ta on

pidanud taluma seoses kohaldatud tõkendiga ebameeldivusi. Kaitsjad kohtu seisukohaga

ei nõustu. AK suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu aastaks, s.t 365 päevaks. Enne

tõkendi kohaldamist viibis AK 133 päeva kinnipidamisasutuses, tema juhatuse liikme

esimehe leping AS-iga Tallinna Sadam öeldi päeva pealt üles ning tema pilt koos

skandaalsete pealkirjadega sajandi ühest suurimast korruptsioonikahtlustusest oli pidevalt

üle-eestiliste meediaväljaannete esiuudiseks. Ei saa olla kahtlust, et selline asi teeb

võimalikud tööandjad äärmiselt ettevaatlikuks ja seda juba ainuüksi kuriteokahtlusega

isiku tööle võtmisega kaasneva negatiivse mainekahju pärast, rääkimata muust

võimalikust kahjust, mis varavastase kuriteo toimepanemises kahtlustatava inimese tööle

võtmisega võib kaasneda. AKl ei õnnestunud peale kriminaalmenetluse alustamisest veel

mitu aastat tööd leida. Seega ka elektroonilise järelevalve all olles ei õnnestunud tal ühelgi

uuel ametikohal tööle asuda. Pole kahtlustki, et oma valdkonna tippspetsialisti ja varem

niivõrd kõrgetel ametikohtadel töötanud isiku mitmeks aastaks tööturult eemale jäämine

peab olema seotud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja tema suhtes kohaldatud

tõkenditega. Seejuures ongi tekkinud kahju ulatuseks töötasu, mida AK oleks oma

ametikohal jätkates muidu teeninud. Arvestades, et AKl oli 2019. aasta novembrini

sõlmitud fikseeritud töötasuga juhatuse liikme leping, siis muid täiendavaid tõendeid

tekkinud kahju ulatuse tuvastamiseks esitama ei peagi. Kokkuvõttes jäävad kaitsjad

seisukohale, et SKHS § 5 lõike 1 punkti 3 eeldused on täidetud ja AKle tuleb hüvitada

elukohast lahkumise keeluga tekitatud varaline kahju.

Süüdistatav TPR’i kaitsja apellatsioon

20 Süüdistatava kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata kaitsja taotluse kahju hüvitamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.7 ning teha asjas

uus otsus, millega rahuldada TPR taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samuti palub

kaitsja jätta apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

20.1

Harju Maakohtu menetluses oli kriminaalasi nr 1-17-9149, milles prokuratuur esitas

TPRle süüdistuse KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ning KarS § 298 lg 2 p 2, 3 –

KarS § 22 lg 3 alusel (kaasaaitamine altkäemaksu andmisele kui ka võtmisele vähemalt

teist korda, grupi poolt ja suures ulatuses), samuti KarS § 394 lg 2 p 1, 3 alusel (rahapesu

grupi poolt ja suures ulatuses). Kaitsja taotles mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

kriminaalmenetluse lõpetamist ning kriminaalmenetluse lõpetamise või TPR

õigeksmõistmisel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Harju Maakohus

jättis mõistliku menetlusaega puudutavad kaitsja taotlused rahuldamata, kuna kohus leidis,

et menetluse mõistlik aeg ei olnud möödas. Samas leidis kohus, et põhjendamatuid riigile

etteheidetavaid pikemaid seisakuid ei ole asjas jaatada võimalik. Kaitsja maakohtu sellise

järeldusega ei nõustu.

20.2

Harju Maakohus on otsuse punktis 2238 väljendanud, et käesolevas menetluses

puuduvad põhjendamatud riigile etteheidetavad pikemad seisakud. Samas on maakohus

otsuse punktis 168 leidnud, et kohtu suur töökoormus, millest oli tingitud 29.09.2017

kohtusse jõudnud süüdistusakti menetlemine alles 2019. aastal, on riigivõimule

etteheidetav. Seega on kohus tegelikult tuvastanud riigipoolse põhjendamatu viivituse

vähemalt 1 aasta ja 3 kuu ulatuses, ent on kaitsja taotluse kahju hüvitamiseks jätnud

rahuldamata rajanevalt selliste viivituste puudumisele. Selle kõige kõrval on maakohus

jätnud tähelepanuta sellegi, et tegelik sisuline istung leidis aset alles 07.05.2019 ehk 1

aasta, 7 kuud ja 7 päeva pärast eelistungi toimumist. Selline viivitus on ilmselgelt

etteheidetav riigile ning on põhjendamatu. Samale seisukohale on jõudnud käesolevas

kriminaalasjas ka Tallinna Ringkonnakohus 12.07.2023 määruse punktis 47.

Ringkonnakohus nõustus sealjuures maakohtule tehtud etteheitega seoses suutmatusega

tagada kannatanu poolt tõendite kaitsjatele väljaandmist mõistliku aja jooksul. Samuti

järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et menetlus maakohtus ei ole olnud efektiivne.

Seega on riigivõimule etteheidetav maakohtus peetud ebaefektiivne menetlus ning selles

esinenud põhjendamatud viivitused.

20.3

Eeltoodule lisaks on kaitsja seisukohal, et kohus on otsuse põhjendustes vastuoluline

osas, milles annab hinnangu kuriteo raskusele mõistliku menetlusaja hindamisel. Kohus

on otsuse punktis 131 leidnud, et kohus arutab kriminaalasja esitatud süüdistusakti järgi.

Kohus märgib seejärel, et ei ole prokuratuuri õigusliku hinnanguga seotud, kuid mingil

põhjusel asub seejärel seisukohale, et menetluse mõistliku aja hindamise faasis ei anna

kohus etteheidetavale teo kvalifikatsioonile hinnangut. Seega kohus on menetluse

mõistliku aja tuvastamisel kuriteo raskust hinnates lähtunud süüdistusaktis kirjeldatud

etteheitest ning lähtunud eeldusest, et hinnangu andmisel tuleb juhinduda sellest, et

süüdistuses on heidetud ette esimese astme kuritegude toimepanemist. Seejärel on kohus

hinnanud süüdistuses etteheidetavat tegu ning kvalifitseerinud selle ümber teise astme

kuriteoks (otsuse punktid 1814-1815). Sealjuures on kohus reisiparvlaevade episoodis

mõistnud TPR õigeks, leides, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei saanud olla avaliku- ega ka

erasektori altkäemaks, vaid hoopiski võib-olla kelmus või omastamine, millest mõlemad

on samuti teise astme süüteod (otsuse p 1859, 1863). Rahapesu süüdistuse osas leidis aga

kohus, et süüdistuses kirjeldatud rahapesuna kirjeldatud asjaolud on hoopiski n-ö

neeldunud väidetavates eelkuritegudes (s.o rahapesuna etteheidetav on kõrvaleesmärk või

-tagajärg). Kaitsja on seisukohal, et kohtul tulnuks teha lahend, mis ei oleks osaliselt

õigeksmõistev, vaid kohtul tulnuks lahendada süüdistus käsitledes kõiki süüdistatavale

etteheidetavaid tegusid II astme kuriteona (RK 1-20-470, p 23-27) ning lõpetada kogu

menetlus tervikuna aegumise tõttu. Maakohus on menetluse mõistliku aja hindamisel

jätnud seega tähelepanuta asjaolu, et valesti kvalifitseeritud süüdistus tingis oluliselt

mahukama ning pikema menetluse.

20.4

Riigikohtu praktika kohaselt mõistliku menetlusaja hindamisel tuleb hinnata samuti

asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumist (RK 3-1-1-63-13, p 9). Kaitsja on seisukohal,

et maakohus on mõistliku menetlusaja hindamisel jätnud tähelepanuta prokuratuuri

tegevusest tingitud kombineeritud mõju kogu kriminaalmenetlusele. Kaitsja veendumusel

kriminaalasjade eraldamine võimaldanuks mõlemat süüteoepisoodi menetleda kiiremini ja

efektiivsemalt. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et käesolevas kriminaalasjas ei

olnuks reisparvlaevade episoodi eraldamisest menetluse kulgemisele positiivset mõju.

Kohus on jäänud otsuse punktis 162 spekulatiivseks, järeldades, et esitatud süüdistuses

episoodide põhjal kriminaalasjade eraldamisest ei oleks ajalist kokkuhoidu tulnud. Kohus

üksnes nendib, et osa süüdistatavaid pidanuks osalema mitmes kohtumenetluses, mis

oleks omakorda võinud tingida menetluste venimise ja suurendanud süüdistatavate

kulusid, või et osa tõendeid tulnuks uurida mõlemas menetluses. Kohus on jätnud

täielikult tähelepanuta kaitsja väited menetluste eraldamise positiivsest mõjust ning

sellega kasvavat tõenäosust ja võimalust menetleda mõlemat(!) episoodi tervikuna

kiiremini. Kriminaalasjade eraldamisel oleks mõlemas kriminaalasjas vähem

menetlusosalisi. Algse 17 menetlusosalise ja nende kaitsja/esindajatega oleks

praamiepisoodiga kaasatud 5 ja operaatorite episoodiga 14. Kuna vahepeal H AS suhtes

menetlus lõpetati ning VÕi suhtes menetlus eraldati kokkuleppemenetluse kohaldamiseks,

oleks käesolevas menetluses 15 asemel operaatorite episoodis 12 ning praami episoodis 5

isikut. Ehk siis on ühemõtteliselt selge, et mõlemas episoodis oleks vähem

menetlusosalisi, mis andnuks võimaluse planeerida istungeid efektiivsemalt ning ühes

menetluses tekkinud viivitused ei oleks alati mõjutanud teist menetlust.

20.5

Maakohtu spekulatiivseid väiteid positiivsete mõjude puudumisest ei ole aga võimalik

kuidagi kontrollida, kuna maakohtu põhjendused ei ole selles küsimuses jälgitavad.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et kohus on menetluse mõistliku aja hindamisel

jõudnud põhjendamatule järeldusele, et kriminaalasjade eraldamine ei oleks menetluse

kestvusele mõju avaldanud. Kohtul tulnuks vastavat meedet menetluse mõistliku aja

tagamiseks rakendada vastavalt KrMS § 216 lg 4.

20.6

Prokuratuuri poolt süüdistuses esitatud vale kvalifikatsioon on tinginud

põhjendamatult mahukama menetluse, mis on etteheidetav riigivõimule. Prokuratuur

esitas kohtule alusetult süüdistuse I astme kuritegude osas, mistõttu suurendas prokuratuur

täiesti ebavajalikult kriminaalmenetluses kohustuslikult osalevate isikute arvu. KrMS § 18

lg 1 kohaselt arutab maakohus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja

kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus. KrMS § 18 lg 2 kohaselt arutab

kohtunik teise astme kuritegude kriminaalasju ainuisikuliselt. Eeltoodust tulenevalt, kui

prokuratuur oleks juba kohtueelse menetluse lõppedes esitanud kohtule süüdistuse õige

kvalifikatsiooniga, ei tulnuks maakohtul kaasata menetlusse kahte rahvakohtunikku ega

varurahvakohtunikke ning kõigist (varu)rahvakohtunikest tingitud menetluse viibimised

oleksid jäänud ära. Kaitsja rõhutab siinkohal, et selliseid viibimisi on olnud mitmeid ning

loetleb apellatsioonis rahvakohtunike haigestumiste ning vahetuse tõttu ärajäänud

istungeid. Üheselt on selge, et kui prokuratuur ei oleks esitanud kohtusse süüdistust I

astme süüteos, polnuks (varu)rahvakohtunike tulnud kaasata ning käimasolev menetlus

oleks osutunud ajaliselt vähemalt 8 ja pool kuud lühemaks.

20.7

Maakohus on jätnud arvestamata istungite planeerimisel kohtu poolt kavandatud

liigpikad vaheajad. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, planeerides istungite kava, on

jätnud suveperioodidesse liigpikad pausid. Kaitsja leiab, et kohtu poolt sügiseti, talviti ja

kevaditi planeeritud lühemad vahenädalad olid pausideks mõistlikud. Ent alates 2019.

aastast igasse suvesse planeeritud 2,5-3 kuu pikkused pausid on olnud ebamõistlikult

pikad. Kaitsja leiab, et kohus pidanuks planeerima suveperioodideks istungite vaheajad

lühemaks nii, et istungite vahele ei jääks pikemat perioodi kui 1 kuu. Riigivõimu poolse

tegevuse tõttu on menetlusaja hindamisel kumulatiivne mõju menetluse liigsele kestvusele

vähemalt 41,5 kuud. Esimesest eelistungist kuni põhiistungini kulus maakohtus

põhjendamatult palju aega, tervelt 1 aasta 7 kuud ja 7 päeva. Kaitsja hinnangul taganuks

kriminaalasjade eraldamine vähemalt 4 kuud kiirema menetluse. Kui prokuratuur ei oleks

esitanud süüdistust I astme süüteo kvalifikatsiooni alusel, polnuks ükski episood

mõjutatud rahvakohtunike sobimatusest või tervislikest põhjustest tingitud kohtukoosseisu

vahetusest, mis pikendas menetlust vähemalt 8 ja pool kuud. Ning lõpetuseks – kui kohus

oleks planeerinud lühemad suvevaheajad, oleks kogu menetlus samuti ligikaudu 9 kuud

lühemaks osutunud. Kokku võetuna tähendanuks see aga vähemalt 40,5 kuud lühemat

menetlust. Kaitsja leiab, et kohus ei saa jätta kumulatiivset mõju arvesse võtmata.

Süüdistuse valel kvalifikatsioonil, rahvakohtunike kaasamisel, kriminaalasjade eraldamata

jätmisel ja menetluskava ebaefektiivsel planeerimisel on olnud vahetu negatiivne mõju

kogu menetluse kestvusele ning seda kogumis ulatuses, mis ületab 50 % kogu maakohtu

menetluses kulunud aega. Sellisel viisil menetluse läbiviimine ei ole osutunud

optimaalseks ning on kaitsja hinnangul TPR kriminaalmenetlusõigusi rikkuv.

20.8

Maakohus on TPR suhtes menetluse aja kulgemist hinnates ebaõigesti arvestanud

menetlusosaliste käitumise ja sellest tuleneva mõjuga. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-14-14

punktis 648 sedastanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa süüdistatava või

tema kaitsja menetlust takistavat käitumist omistada kaassüüdistatavatele ja nende

kaitsjatele. Maakohus ei ole tehtud otsuses tuvastanud süüdistatavate ja kaitsjate vahelist

kooskõlastatud tegevust maakohtu menetluse jooksul erinevatel juhtudel istungite

edasilükkamise taotlemisel. Maakohus on seejuures tuvastanud, et kaitsjate esitatud

taotlused ei ole olnud pahatahtlikud (otsuse p 152). Seega, ehkki maakohus on teinud

põhjalikke arvutusi ning arvestusi, mida konkreetsel istungil tehti või mis põhjusel mõni

istung ära jäi (kusjuures kaitsja ei nõustu kõigi kohtu järeldustega, ent lõpliku hinnangu

andmisel ei ole üksikutes kohtades kohtu poolt tuvastatul määravat tähtsust), on

kohtuotsuse lisas 4 kirjeldatud istungite edasilükkamised omistatavad TPRle üksnes ja

ainult ulatuses, milles on need olnud põhjustatud TPRst või tema kaitsjast. Kohtul puudus

seaduslik alus arvestada kõigi kaitsjate ja süüdistatavatega seotud asjaolusid ühiselt,

rääkimata tsiviilkostjatest ja kolmandatest isikutest. Sellest tingituna on kohtuotsuse lisas

4 esitatud n-ö eristamisel olematu mõju menetlusaja kulgemisele osas, milles kohus

põhistab menetluse viibimist „kaitsjatest, süüdisatavatest, tsiviilkostjatest ja kolmandatest

isikutest“ tingituna ühiselt. Maakohus pidanuks arvestama üksnes TPRst ja tema kaitsjast

tingitud menetluse viibimist, mida kogu menetluse ajalist mahtu silmas pidades on olnud

täiesti olematul hulgal.

20.9

Kaitsja rõhutab, et teistest menetlusosalistest tingitud viivitused on kaudselt

omistatavad üksnes riigivõimule, kuna menetlusosaliste paljusus ning sellest tingitud ka

kõrgem tõenäosus, et mõne menetlusosalise tõttu leiab aset juhuslik istungi(te)

edasilükkamine, on vahetus seoses sellest, mitut episoodi korraga menetletakse ning

millise raskusastmega süüteokvalifikatsiooni süüdistuses ette heidetakse. Need valikud on

olnud prokuratuuri valikud, mistõttu on menetlusosaliste paljususest tingitud üleüldine

menetluse pikkus etteheidetav riigile.

20.10 Maakohus on otsuse punktis 176 leidnud, et R kaasatud esindajast tingitud paus

kohtumenetluses oleks aset leidnud sõltumata ajahetkest, millal vastav kaasamine oleks

aset leidnud. Kaitsja maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Kaitsja rõhutab käesoleval

juhul üle asjaolu, et kohus ei lahendanud R 2019. aasta sügisel esitatud taotlust ligikaudu

kahe aasta vältel, mis tingis lõppastmes R esindaja menetlusse astumise kohtumenetluse

kulgemise seisukohalt ebasoodsal hetkel, mis omakorda tingis ka menetlusse pausi. Selle

kahe aasta vältel kuni R esindaja menetlusse astus oli vahepeal kaks suvepausi (2 ja pool

kuud ning 3 kuud), e-postkastidega tutvumiseks kohtu poolt määratud aeg (1 kuu, 10

päeva), eriolukorrast tingitud istungitevaba aeg (2 kuud 5 päeva), AK haigestumine ja

selle arutamisest tingitud paus kohtulikus uurimises (1 kuu 19 päeva), JP kaitsja vahetus

(2 kuud 14 päeva), rahvakohtuniku haigestumine, kohtu muud ülesanded ja

rahvakohtuniku puudumine (2 kuud), AK pärija menetlusse astumine (1 kuu, 16 päeva).

Teisiti öeldes, 1 aasta, 11 kuu ja 14 päeva jooksul, mil kohus lihtsalt ei vaadanud

tsiviilkostja esitatud taotlust läbi, oli perioode, mil tsiviilkostja esindaja oleks saanud

tutvuda kriminaalasja materjalidega küll ja veel. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja

seisukohal, et puudub alus väiteks, et R esindaja menetlusse astumisest tingitud viivitus

menetluses ei ole riigivõimule etteheidetav. Periood 15.11.2021 kuni 11.01.2022 (1 kuu,

26 päeva), mil kohus andis R LTD esindajale aega kriminaalasja toimikuga tutvumiseks,

on menetluses aset leidnud venimisena etteheidetav riigile.

20.11 Kriminaalmenetluse lõpetamisel ning TPR osalisel õigeksmõistmisel tuli maakohtul

hinnata otsuses leitut arvestades menetluse mõistlikku aega uuesti. Kaitsja leiab, et

iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse

lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, siis kohtul tuleb lahendada see

küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks ka menetluse

lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Samas leiab kaitsja, et

maakohus on kaitsja esitatud kahju hüvitamise taotlust lahendades rikkunud oluliselt

menetlusõigust, kui jättis pärast esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist, samuti

rahapesu etteheite väidetavas eelkuriteos neeldumise tuvastamist mõistliku menetlusaja

kulgemise uuesti hindamata. Juhul, kui maakohus oleks arvestanud kahju hüvitamise

taotluse lahendamisel kohtu enda poolt otsuses tuvastatut ning esitatud süüdistuse

ümberkvalifitseerimist, samuti kannatanute esitatud hagi ilmset perspektiivitust, tulnuks

menetluse mõistliku aja osas jõuda ka teistsugusele järeldusele.

20.12 Ühtlasi leiab kaitsja, et isiku õigeksmõistmisel või kriminaalasja lõpetamisel tuleb

isikule hüvitada menetluse mõistliku aja rikkumisel igasugune kahju, mitte üksnes selline

kahju, mis oleks tingitud menetluse mõistliku aja ületamisest. Isikule tuleb hüvitada kahju

nende kriminaalmenetluses esinevate perioodide eest, mil riigivõimu tegevusest või

tegevusetusest tingituna kriminaalmenetluse kulgemine tervikuna viibib. Kaitsja rõhutab

seejuures, et ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast leiab näiteid, mil menetluse

mõistliku aja kulgemist hinnatakse näiteks ühe kohtuastme raames ning menetluse

mõistliku aja rikkumist on võimalik tuvastada ka kitsamas vahemikus, kui vaid kogu

menetluse kulgemist arvestades (vt nt Portington v Kreeka; 109/1997/893/1105, p 34).

Viidatud EIK lahendi näitel on põhjendatud hinnata menetluse mõistliku aja kulgemist

üksnes maakohtu menetluses. Ning kui võtta arvesse kõiki riigipoolsete otsuste või

tegevusetuste tagajärgi kogu menetluse kulgemisele, on põhjendatud järeldada, et TPR

õigust mõistlikule menetluse ajale on vähemalt maakohtu astmes rikutud. Käesoleval

juhul tähendab see kaitsja hinnangul seda, et riigil on kohustus hüvitada SKHS § 5 lg 1 p

6 alusel kahju, mis on tekitatud ebamõistliku menetlusajaga ka siis, kui kohus peaks

leidma, et menetluse mõistlik aeg tervikuna ei olnud veel möödunud, kuid riigi tegevuses

on olnud ebavajalikke ja ebamõistlikke viivitusi, mis on tinginud menetlusaja

põhjendamatu viibimise, näiteks eraldivõetuna ebamõistlikult pika maakohtu menetluse.

Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus põhjendamatult veninud vähemalt 41,5 kuud. Selle aja

eest on riik kohustatud hüvitama süüdistatavale kahju.

Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK’i esindaja apellatsioon

21 Apellant taotleb Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse tühistamist järgmiselt:

1. muuta Harju Maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja p-s 128 esitatud seisukohad, mille

kohaselt mõistlik menetlusaeg MK suhtes kulgeb tema enda kaasamisest. Samuti

seisukoht, milles maakohus tuvastas, et mõistlik menetlusaeg MK suhtes on kulgenud

alates 23. septembrist 2021 kuni käesoleva ajani ehk 2 aastat 9 kuud ja 4 päeva. Asendada

need käesolevas dokumendis esitatud seisukohtadega, et 1) mõistlik menetlusaeg MK

suhtes kulgeb alates 26.08.2015; 2) asjaolu, millal alustati AK suhtes menetlust või teda

menetlustoimingutele allutati, sh arestiti Harju Maakohtu 01. detsembri 2015 määrusega

sularaha, omab puutuvust MK suhtes mõistliku menetlusaja hindamisel; 2. jätta Harju

Maakohtu otsuse põhjendustest välja 7. peatükk, milles kohus lahendab lubamatult AK

suhtes süüküsimust; 3. tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas,

milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata. Teha viidatud

osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja esindajatasu

kogusummas 24 776,70 eurot; 4. tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt

27.13, milles kohus jättis MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks

vara arestimise eest rahuldamata. Teha viidatud osas uus otsus, millega rahuldada SKHS

§ 5 lg 1 p 5, lg 5, 6 ja § 10 lg 1 alusel kahju hüvitis sularaha 9150 euro äravõtmise eest

perioodil 26.08.2015 kuni 29.07.2024 kuus protsenti aastas summas 4901,03 eurot ning

mõista kahjusumma Eesti Vabariigilt MK kasuks välja. Edasiselt mõista riigilt MK

kasuks välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024

kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju

hüvitis kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 10 lg 1 alusel

välja mõistetavat kahju hüvitist (4901,03 eurot) suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel 4969

euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku mõista Eesti Vabariigilt MK

kasuks välja kahju summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969); 5. tühistada Harju Maakohtu

otsuse resolutsiooni punkt 17.14, milles kohus jättis MK taotluse ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Teha viidatud osas uus otsus,

millega SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel kokku mõista Eesti Vabariigilt MK kasuksvälja

ebamõistliku menetlusaja eest hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule

eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga alusel.

SKHS § 12 p 4 alusel määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel; 6. jätta

apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

21.1

Maakohus asus seisukohale, et mõistlik menetlusaeg MK suhtes kulgeb tema enda

kaasamisest ning asjaolu, millal alustati AK suhtes menetlust või teda

menetlustoimingutele allutati, sh arestiti Harju Maakohtu 01. detsembri 2015 määrusega

sularaha, ei oma puutuvust MK suhtes mõistliku menetlusaja hindamisele. Apellandi

hinnangul jõudis maakohus selliselt ebaõigele järeldusele, mille kohaselt maakohtu

kohtuotsuse kuulutamise seisuga (27.06.2024) oli menetlusaeg MK suhtes kulgenud alates

23.09.2021 ehk 2 aastat 9 kuud ja 4 päeva. Vaidlusküsimuseks on, millisest kuupäevast

alates tuleb lugeda mõistliku menetlusaja kulgemist MK suhtes. Apellandi hinnangul on

selleks kuupäevaks 26.08.2015. Apellandi seisukohta kinnitab üheselt Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid. Kui menetlusosaline kaasatakse menetlusse pärijana,

siis hakatakse mõistliku menetlusaja kulgu arvestama hetkest, mil menetlus hakkas

mõjutama või sai teatavaks pärandajale. Sellisel juhul on pärijal õigus mõistliku

menetlusaja osas esitada kaebus kogu menetluse kestuse peale (EIK 19.05.2005 lahend

M.Ö. vs. Türgi, nr. 26136/95, p 25 ning selles viidatud kohtuotsused; 29.03.2006 lahend

Scordino vs. Itaalia, nr 36813/97, p 220). EIK lahendis oli tegemist

tsiviilkohtumenetlusega, mil endise menetlusosalise asemele astus menetlusse pärija.

Maakohus asus seisukohale, et EIK seisukohad ei ole ülekantavad kriminaalmenetlusele.

Ühtegi põhjendust maakohus ses osas ei esitanud. Apellant ei näe ühtegi mõistliku

põhjendust, miks koheldakse sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Riigikohus on

kinnitanud, et pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt

pärijale üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja

asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis

üldõigusjärglust võimaldavad (RKTKo 2-18-18277, p 15.3). Nii läksid lisaks

menetluslikule positsioonile MKle täiendavalt üle ka varalised ja mittevaralise kahju

nõuded (RKKKo 3-1-1-57-10, p 27). Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et MK kaasati

kriminaalmenetlusse menetlusosalisena üksnes põhjusel, et ta on AK pärija. Eeltoodud

kohtupraktikat arvesse võttes on apellant seisukohal, et pärijal on õigus mõistliku

menetlusaja osas esitada kaebus kogu menetluse kestuse peale. AK menetlusliku

positsiooni üleminekuga hakkas MK suhtes mõistlik menetlusaeg kulgema alates AK

kinnipidamisest, s.o 26.08.2015.

21.2

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et MK kaasamise näol ei ole tegemist teise

tsiviilkostja ega kolmanda isiku õiguste ülevõtmisega. AK asemele tuli kohtumenetlusse

MK, kes on tema üldõigusjärglane. Maakohus on 23.09.2021 kohtumääruses, millega

kaasati MK menetlusse, asunud seisukohale, et MK vastab tsiviilhagi tagamiseks arestitud

vara osas tsiviilkostja tunnustele ja konfiskeerimise tagamiseks arestitud sularaha osas

kolmanda isiku tunnustele. Teisisõnu, võttes pärandi vastu, läksid MKle üle ka

pärandvarana AK vastu esitatud nõuded (tsiviilhagi) ja kohustused seoses arestitud varaga.

Eeltoodu alusel vastutab käesoleval ajal märgitud nõuete ehk arestitud varaga seotud

kohustuste eest MK, kes selliselt vastab nii tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku tunnustele,

mistõttu tuleb ta menetluse kaasata tsiviilkostja ja kolmanda isikuna vastavalt KrMS § 39

lg 2 ja § 401 lg 2 (viidatud kohtumääruse lk 6). Apellant on AK pärija alates viimase

surmast ehk 15.06.2021 (TsMS § 209 lg 1 mõistes). Sellest tulenevalt on tegemist teise

tsiviilkostja ja kolmanda isiku (varasemalt süüdistatav AK) õiguste üle võtmisega. Seega

MK astus AK asemel menetlusse ehk võttis AK õigused ja kohustused üle.

21.3

Täiendavalt sai MK’ile teatavakstema abikaasa AK suhtes läbiviidavast menetlusest,

sõltumata sellest, et MK ei olnud kahtlustatav, 26.08.2015, kui Kaitsepolitseiamet

toimetas läbiotsimist AK ja MK elukohas aadressil XXX. Selle toimingu käigus võeti

muuhulgas kaasa elukohast leitud sularaha summas 9150 eurot. Läbiotsimisprotokolli

kohaselt kuulub sularaha MK'le kui ka MK'le (26.08.2015 läbiotsimisprotokoll p 7 a i, iii,

iv – kohtutoimik T36, lk 28-35). Selliselt on ebaõige maakohtu sedastatu, et Harju

Maakohtu 01. detsembri 2015 määrusega arestitud sularaha ei oma puutuvust MK suhtes

mõistliku menetlusaja hindamisele. Kolmanda isiku puhul tähistab menetlusaja algpunkti

tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese võidakse teise isiku suhtes

käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle väärtus temalt KarS §

84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku suhtes jaatada

hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle asendamise

tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid (RKKKm 3-1-1-4-17, p 33). Seega

mõistliku menetlusaja kulgemisel tuleb arvestada kogu süüteomenetlust tervikuna

sõltumata sellest, millises menetluslikus seisundis puudutatud isik oli (HMKo 1-16-10503,

lk 69). Võttes arvesse nii AK ja MK teadmisi menetlustoimingust, langeb teadasaamise

aeg 26.08.2015 kuupäevale. Selliselt on alust väita, et kriminaalmenetlus on MK suhtes

kestnud üle 8 aasta 11 kuud ja 4 päeva (apellatsiooni esitamise seisuga).

21.4

Harju Maakohus rahuldas 28.10.2020. a määrusega süüdistatava AK kaitsjate taotluse

ja lõpetas kriminaalmenetluse AK süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 ja KarS § 394 lg 2

p 1, 3 järgi KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel seoses tema parandamatult

haigestumisega. KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaldamisel on tegemist olukorraga, kus kohtul

tuleb kaaluda, kas isik on üldse võimeline võtma osa kohtumenetlusest ning juhul, kui

kohtule esitatud andmete pinnalt asub kohus seisukohale, et isiku tervislik seisund ei

võimalda tema süüküsimuse arutamist, tuleb menetlus lõpetada (vt TlnRnKm 17.12.2020

asjas 1-17-9149, p 19). Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega

kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat

puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel

puudub igasugune karistusõiguslik iseloom (RKKKo 1-16-4665, p 24). Eeltoodut arvesse

võttes ei saanud maakohus AK süüküsimust kohtuotsuses lahendada. Maakohus on

apellandi hinnangul lubamatult lahendanud AK suhtes süüküsimust. Apellant ei nõustu

kohtu järeldustega, milles analüüsiti AK käitumist ja tegevust süüdistuse kontekstis.

Kohtulahendi põhiosas väljendab kohus korduvalt seisukohta, et AKle süüdistusaktis

etteheidetavad teod on osaliselt tõendatud (vt kohtuotsuse p 1716) ning kuritegu

tuvastatud ning järeldab, et AK käitumine vastab KarS § 4023 lg 1 koosseisule. Teiste

süüdistatavate suhtes on maakohus samuti lahendanud esmalt süüküsimuse ning seejärel

kriminaalmenetluse süüteo aegumise tõttu lõpetanud. Selliselt on maakohtu tegevus

vastuolus Riigikohtu praktikaga. (RKKKm 1-22-225, p 17; RKKKo 1-20-5182 ja 3-1-1-

72-10). Seetõttu taotleb apellant jätta Harju Maakohtu otsuse põhjendustest välja 7.

peatükk, milles kohus lahendas lubamatult AK suhtes süüküsimust.

21.5

Apellant esitab apellatsiooni menetluskulude osas, taotledes tühistada Harju Maakohtu

otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotlused

osaliselt rahuldamata. MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist summas 70

242,70 eurot (s.t koos käibemaksuga summa). Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti

Vabariigilt MK kasuks välja summa 57 474,20 eurot ehk vähendas hüvitatavate

menetluskulude summat ca 21 % võrra. Apellandi hinnangul ei ole kohus kohtuotsuses

analüüsitavate tegevuste osas esitanud sisulisi põhjendusi, vaid on piirdunud üldsõnaliste

tõdemustega, et kohtu hinnangul pole üks või teine toiming vajalik või põhjendatud.

Samuti on kohtuotsus menetluskulude hüvitamata jätmise osas raskesti jälgitav, kuivõrd

esile ei ole toodud konkreetset arvet ja toimingut. Kohus on lihtsalt üldsõnaliselt ja

meelevaldselt hüvitatavate menetluskulude mahtu vähendanud. Seetõttu pole täpselt

võimalik aru saada, millise arvestusmetoodika tulemusena on kohus oma järeldusteni

jõudnud. Selliselt jättis maakohus hüvitamata menetluskulud 37,9 tunni osas, millised

kulud olid seotud kaebemenetlusega (määruskaebustega tsiviilkostja menetlusse

kaasamisega ja menetluse lõpetamise taotlusega seonduv). Apellandi hinnangul tulnuks

viidatud menetluskulud tervikuna riigi kanda jätta. Kuivõrd tsiviilhagi jäeti läbi

vaatamata, tulnuks riigi kanda jätta 37,9 tunni ulatuses menetluskulusid. Apellandi

hinnangul on vastavad kulud mõistlikud ja põhjendatud. Kokkuvõttes taotleb apellant

täiendavalt menetluskulude hüvitamist summas 12 768,50 eurot.

21.6

MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist, millised on seotud AK

esindamisega summas 23 152,90 eurot (käibemaksuga), s.o 122 tundi. Kohtuotsusega

mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK esindamisega seonduvad kulud

summa 11 144,70 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 48 %

võrra. Menetluskulude osas, millised tekkisid AK esindamisega jättis maakohus

rahuldamata 30,49 tunni ulatuses. Maakohus ei ole siinkohal välja toonud arvutuskäiku

kulude põhjendatuse hindamiseks, mistõttu pole võimalik täpselt aru saada, milliseid

arveid ja millises mahus on kohus põhjendatuks pidanud ja milliseid mitte. Apellandi

hinnangul on menetluskulud vajalikud ja põhjendatud ning seotud konkreetse

kriminaalasja menetlemisega. Eeltoodud apellatsiooni seisukohad kohalduvad ka AK

esindamisega tekkinud menetluskulude osas. Kokkuvõtvalt on kriminaalmenetluse kulu

kindlaksmääramine ja väljamõistmine sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega

kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus

erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et

menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise

põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka

RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12) (RKKKo 1-19-061, p 12). Maakohus ei ole võtnud

arvesse kahju hüvitamise eesmärki, mille kohaselt tuleb menetlusosaline (apellant) asetada

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu (kriminaalmenetlus) ei oleks esinenud.

Kuivõrd kriminaalmenetlus lõppes apellandi jaoks soodsalt, tuleb riigil tervikuna

menetluskulud hüvitada. Kokkuvõttes taotleb apellant tühistada Harju Maakohtu otsuse

resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotluse osaliselt

rahuldamata. Teha viidatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks

välja täiendavalt esindajatasu summas 12 008,20 eurot (23 152,90 – 11 144,70). Kokku

taotleb apellant mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja esindajatasu kogusummas 24

776,70 (12 768,50 + 12 008,20) eurot (koos käibemaksuga).

21.7

Apellant vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 27.13 ja 27.14, millega

jäeti rahuldamata apellandi taotlused: süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks vara arestimise eest, ja süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga. Apellant taotleb SKHS § 5 lg 1 p 5, lg 5,

6 ja § 10 lg 1 alusel kahju hüvitis sularaha 9150 euro äravõtmise eest perioodil 26.08.2015

kuni 29.07.2024 kuus protsenti aastas summas 4901,03 eurot. Edasiselt mõista riigilt MK

kasuks välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024

kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju

hüvitis kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 10 lg 1 alusel

välja mõistetavat kahju hüvitist (4901,03 eurot) suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel 4969

euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku taotletakse kahju hüvitamist

summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969). Maakohus jätnud arvesse võtmata apellandi

seisukohad, mille kohaselt 26.08.2015 läbiotsimisel apellandi elukohast, aadressil Harju

maakond, XXX leitud ja ära võetud sularaha kuulub MK ja MK'le. Seega kuulub sularaha

apellandile, kellel on õigus SKHS § 5 lg 5 ja 6 alusel kahju hüvitise nõue esitada ning

apellant on isikuks, kellele on õigus hüvitist saada. Seega esinevad asjaolud, millest

nähtub, et arestimise hetkel tekkis kahju apellandile. Sisuliselt asub maakohus

seisukohale, et kui AK oleks elus ning osaleks kriminaalmenetluses kolmanda isiku ja

tsiviilkostjana, siis 27.06.2024 tehtud kohtuotsuse alusel oleks tal tekkinud õigus SKHS

kahju hüvitamiseks. Seejärel on maakohtu seisukoht, et varaline nõue ei ole päritav.

Maakohus on selliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Pärimisega läksid lisaks

menetluslikule positsioonile MKle täiendavalt üle ka varalised (RKTKo 3-2-1-19-08, p

15) ja mittevaralise kahju nõuded (RKKKo 3-1-1-57-10, p 27). Riigikohus on märkinud,

et VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul

endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri

seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka

pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad (RKTKo 3-2-1-19-08, p 15 lg

2). Esindaja hinnangul kohaldub eeltoodu ka SKHS alusel esitatud nõuete puhul. MKl on

varalise kahju hüvitamise nõudeõigus pärijana. Veelgi, hiljutises lahendis Riigikohus

kinnitas, et (mitte)varalise kahju nõue on päritav (RKHKm 3- 21-2398, p 11). Eeltoodut

arvesse võttes taotleb apellant alates 26.08.2015 sularaha 9150 euro äravõtmise eest kahju

hüvitist kuus protsenti aastas, milline summa on apellatsiooni esitamise (29.07.2024)

seisuga 4901,03 eurot. Edasiselt mõista riigilt MK kasuks välja sularahalt 9150 eurolt

kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla

summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas kuni

kohustuse kohase täitmiseni.

SKHS § 9 lg 2 alusel taotleb apellant kahju hüvitise suuruse muutmist ehk suurendamist.

Riigikohus on oma lahendis avanud inflatsioonikahju mõistet, mis annab aluse

inflatsioonist tingitud kahju hüvitamiseks. Riigikohus selgitas, et kui inflatsiooni tõttu on

seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks

olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Samas lahendis Riigikohus

on inflatsioonikahju arvutamiseks pidanud otstarbekaks tarbijahinnaindeksist lähtuvat

Statistikaameti ostujõu kalkulaatorit (RKHKo 28.02.2023 nr 3-12-2486, p 53; EIK otsus

asjas Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60-62). EIK on kinnitanud, et varalise

kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka inflatsiooni (EIK otsused asjas Mideo vs Itaalia,

19169/02, p 68; Concominio Porta Rufina vs Itaalia, 14346/05, p 40). SKHS kontekstis

puudub apellandi teadmiste kohaselt Eestis kohtupraktika, millist tulekski viidatud

Riigikohtu ja EIK praktika valguses luua. Apellandi hinnangul on võimalik

inflatsioonikahju korvata selliselt, et SKHS § 9 lg 2 alusel kahju hüvitise suurust

muudetakse ehk suurendatakse. Seetõttu leiab apellant, et ülaltoodud kahjusummat tuleb

suurendada, kuivõrd aastatega on summa, milline 2015. aastal ära võeti, ostujõud

muutunud. Statistikaameti ostujõu kalkulaatori kohaselt on 2015. aasta 9150 euro

ostujõud sama, mis 2024. aastal 14 119 eurot. Eeltoodut arvesse võttes taotleb esindaja

SKHS § 10 lg 1 alusel välja mõistetava kahju hüvitise (4901,03 eurot) suurendamist

SKHS § 9 lg 2 alusel 4969 euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku

taotletakse kahju hüvitamist summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969).

21.8

Apellant taotleb SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel kahju hüvitist ebamõistliku menetlusaja eest

iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmise brutokuupalga alusel. EIK praktika kohaselt on tsiviilhagejal õigus

kriminaalmenetluses mõistlikule menetlusajale (EIK 28.01.2022 Framipek S.R.O. ja

Afroracio Senica, A.S. vs Slovakkia, nr 51894/14, p 23-27). Seeläbi järeldab apellant, et

vastav õigus rakendub ka tsiviilkostjale ning kolmandale isikule. Isiku õigus

kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid

otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi

puudutavad küsimused, sh konfiskeerimise ja ka tsiviilhagi küsimused, kui see on

kriminaalasjas tekkinud (RKKK 3-1-1-4-17, p 30). Kuigi kriminaalmenetlus AK suhtes

lõpetati, kaasati ta menetlusse siiski kolmanda isiku ja tsiviilkostjana. Samuti on tänaseni

arestitud ja koormatud hulgaliselt apellandi vara. Seega tegelikkuses menetlus ei

lõppenud, vaid jätkub tänaseni. Selliselt on võimalik kõneleda riigipoolsest eksimusest.

Samuti läks AK menetluslik positsioon pärandiga apellandile üle. Vastasel juhul on

tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduselüngaga. Apellant on seisukohal, et

kriminaalmenetlus kui ka vara arest on olnud ebamõistlikult pikk, ebaproportsionaalne ja

isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud. SKHS § 11 lg 5 kohaselt on

ebamõistliku menetlusaja korral mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude

esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine

brutokuupalk. Kuivõrd hüvitis sõltub hetkest, mida peab kohus mõistliku menetlusaega

ületavaks, ei ole võimalik esindajal määratleda täpsemalt kahju hüvitise suurust. Seega

palub apellant määrata SKHS § 12 p 4 alusel õiglane hüvitis kohtu äranägemisel, kui

esinevad alused SKHS § 11 lg 5 kohaldamiseks.

Süüdistatav JP kaitsja Indrek Västrik’u apellatsioon

22 Apellant vaidlustab kohtuotsuse resolutsiooni p 26.7 (menetluskulude väljamõistmine)

ning taotleb tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse p 26.7. osas, milles ei

rahuldatud täies ulatuses taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, ning mõisteti

menetluskulud välja osaliselt summas 68 000 eurot. Apellant palub teha uus otsus ja

mõista Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 384 385,87 eurot kriminaalmenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu ja muude menetlusosalise vajalike kulude katteks. Eesti Vabariigilt

JP kasuks välja mõistetud menetluskulu palub hüvitada need kandnud ettevõttele RH SA

NA (Ostrowiu 1, Gdansk Poola). Samuti palutakse jätta apellatsioonmenetluse kulud Eesti

Vabariigi kanda.

22.1

Kaitsja leiab, et seoses valitud kaitsjale väljamõistetud menetluskulu ja muude kulude

hüvitamise osas on kohus oluliselt rikkunud eelnimetatud kriminaalmenetlusõiguse sätteid

ning jätnud põhjendamatult välja mõistmata kaitsja poolt esitatud taotluse menetluskulude

hüvitamiseks (valitud kaitsjale mõistliku suurusega tasu ja muude menetlusosaliste

vajalike kulude väljamõistmiseks) täies ulatuses. Kohtuotsus ei ole eelnimetatud osas

piisavalt põhjendatud. Kaitsja on seisukohal, et kohtu seisukoht ei ole piisavalt

põhjendatud tunnitasu osas. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saa lugeda mõistlikuks

kulude hüvitamist tunnihinnaga 200 eurot. Samuti ei ole otsus põhjendatud kulude

hüvitamata jätmise/vähendatud määras hüvitamise osas. Kaitsja poolt esitatud

menetluskulude hüvitamise taotluses, lisatud arvetes ja spetsifikatsioonides on piisava

selgusega kajastatud kulude vajadust ja põhjendatust. Kaistja jääb 23.02.2023 ja

08.02.2024 esitatud taotluse põhjenduste ja lisaks esitatud tõendite juurde seoses

menetluskulude kandmisega, palub lugeda need käesoleva kaebuse osaks ja kaebuse

rahuldamisel vastavalt muuta menetluskulude väljamõistmist (suurendades väljamõistetud

summat taotluses esitatud summani). Kaitsja palub ringkonnakohtul need asjaolud ümber

hinnata.

22.2

Kohus leidis otsuse p-s 2121, et SK&S advokaadid nõustanud ning esindanud JPt

Poolas toimunud menetlustoimingute juures ning vahendanud Eestis toimunud

kriminaalmenetlusega seonduvat infot JPle. Seejuures on SK&S advokaadid kandnud

kriminaalmenetlusega seonduvaid reisikulusid, sh tasunud lennupiletite, rongipiletite ning

hotellimajutuse eest. Kirjeldatud teenuste ning kantud kulude eest on advokaadibüroo

SK&S esitanud RH SA-le ka arved. SK&S poolt osutatud õigusabi õigusabikulude summa

on 163 723.38 eurot. Eeltoodud summale lisanduvad kulutused, mis tehti alates 2021.

aastast, summas 10 000.32 eurot (käibemaksuga 12 300.40 eurot). Kohus jättis nimetatud

kulutaotlused täielikult rahuldamata põhjusel, et nimetatud kulude põhjendatust ei ole

võimalik kontrollida. Samuti on tegemist kuludega, mis on kantud väljaspool käesolevat

kriminaalmenetlust. Kaitsja leiab, et nimetatud seisukoht ei ole põhjendatud. 23.02.2023

esitas kaitsja menetluskulude nimekirja koos SK&S arvete ja nende tõlgetega, sh seoses

JP esindamisega Poolas koos spetsifikatsioonidega. Kaitsja palub nimetatud kulude

põhjendatust ringkonnakohtul nimetatud dokumentide alusel üle kontrollida. Samuti leiab

kaitsja, et et tegemist ei ole kuludega, mis on kantud väljaspool käesolevat

kriminaalmenetlust. Kaistja jääb 23.02.2023 ja täiendatud 08.02.2024 esitatud

menetluskulude hüvitamise taotluse põhjenduste juurde ning esitatud tõendite juurde,

palub need põhjendused lugeda käesoleva kaebuse osaks ja vastavalt muuta

menetluskulude väljamõistmist (suurendades väljamõistetud summat).

Süüdistatavate ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjate Paul Keres ja

Andri Rohtla, ÜR kaitsja Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja

Andrei Svištš’i määruskaebused.

23 Esitatud määruskaebustes kokkuvõtlikult ning sisuliselt palutakse tühistada maakohtu

resolutsiooni punktid, millistega kvalifitseeritakse ümber süüdistatavate tegevust

järgnevalt: ES, ÜR ja TP osas KarS § 4024 lg 1 järgi; TPR’i osas KarS § 296 lg 1 järgi;

AK osas KarS § 4023 lg 1 järgi. Kaitsjad paluvad muuta kohtuotsuse resolutsiooni

selliselt, et süüdistatavatele esitatud süüdistus või etteheidetav tegu (mitte tegevus)

kvalifitseeritakse ümber eeltoodud paragrahvide järgi. Ühltasi paluvad kaitsjad jätta

maakohtu otsusest välja põhejdnuste osa, millega lahendatakse süüdistatvate süüküsimus

eelnimetatud kuritegudes. Süüdistatavate AK, ÜR, TP ning TPR kaitsjad vaidlustavad

maakohtu poolt süüdistatavate kasuks nende poolt kantud menetluskulude osalist

väljamõistmist ning paluvad mõista Eesti Vabariigilt välja nende poolt kantud

menetluskulud tervikuna järgmiselt: AK kasuks 453 179,22 eurot; TPR kasuks 346 010,56

eurot; ÜR kasuks 345 607,42 eurot; TP kasuks 807 029,46 eurot.

24 Kõik kaitsjad leiavad, et maakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes hinnanud

aegumise kohaldamisel süüdistatavate süü küsimust. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuses

on tuvastatud süüdistatatavate teokirjelduse vastavus erasektori altkäemaksule või

altkäemaksu vahendamisele, mis II astme kuriteona on aegunud. Tegu tuvastades ja ümber

kvalifitseerides asus kohus alusetult hindama süüküsimust, hoolimata sellest, et

süüküsimuse hindamine on kriminaalmenetluse aegumisega lõpetamisel välistatud.

Aegumine on KrMS § 199 lg 1 p 2; § 200 kohaselt on absoluutne menetlustakistus.

Riigikohus on viitega KrMS § 274 lg-le 1, § 262 lg 1 ple 3, § 337 lg 2 p-le 1 ja § 361 lg 1

p-le 4 korduvalt kinnitanud, et nende normide kohaselt välistab KrMS § 199 lg 1 p-des 2-

6 loetletud aluste olemasolu isiku süüküsimuse sisulise hindamise (välja arvatud KrMS §

199 lg-s 3 ja § 274 lg-s 2 ette nähtud erandjuhtudel). (vt nr 1-17-3615/13, p 21; nr 1-22-

225, p 17). Kohtuotsuse lugejale võib jääda väle mulje, et kohtuotsusega tunnistati

süüdistatavad erasektori altläemaksu andmises, võtmises ja vahendamises süüdi, kuid

kuritegude aegusmise tõttu pääsesid nad karistusest. Maakohtu otsusest nähtuvad

põhjenduse ühtlasi rikkuvad ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Selliselt paluvad kõik

kaitsjad ringkonnakohtult KrMS § 337 lg 1 p 3 kohaselt muuta esimese astme kohtu

otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud põhejndusi, millistega lahendatakse

süüdistatavate süüküsimus Enno Saare, ÜR ja TP osas KarS § 4024 lg 1 järgi; TPR’i osas

KarS § 296 lg 1 järgi; AK osas KarS § 4023 lg 1 järgi.

Menetlus ringkonnakohtus

25 Tallinna Ringkonakohus määras kriminaalasja apellatsioonikorras lahendamiseks

kirjalikus menetluses ning määras vastuseks esitatud apellatsioonidele seisukohtade ning

taotluste esitamise täheajaks 31.01.2025.

26 Prokuratuur jäi esitatud vastuses oma apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning

palus see rahuldada.

26.1

Vastuseks teistele apellatsioonide ning määruskaebustele märkis prokuratuur, et antud

kohtuasja eripära ei võimalda hinnata selle arutamisele kulunud aega ebamõistlikuks,

selliseks ei muutu see ka edasise kaebemenetluse raames. Selles asjas on selgelt võimalik

näha etteheidetavate viivitustena ehk asja tavapärase käigu korral ebamõistliku või

ebakohase ajakasutusena: - 1 aasta ja 3 kuu pikkust aega, mil süüdistusakt antud asjas

jõudis kohtusse ja selle arutamisele püüti asuda alles 08.01.2019; -kohtukoosseisu

eesistuja vahetumisest ajavahemikul 07.01.2019-16.02.2019 tingitud viivitust; - nn e-

postkastide vaidlusest tingitud osaline viivitus (täies ulatuses lükati eeltoodud põhjusel

istungeid edasi 36-l korral); - uuest kohtukoosseisu vahetumisest tingitud viivitus, kohtu

teised tööülesanded ja kohtukoosseisu liikmete haigestumised. Eeltoodud ajavahemikud

kokku ei anna aga põhjust sedastada antud asjas mõistliku menetlusaja möödumise fakti.

26.2

Vastuseks argumentidele süüteomenetlusega tekitatud kahju osas leiab prokuratuur, et

kuivõrd prokuratuuti käsitluse kohaselt AK süü altkäemaksu võtmises vastutasuna

sildumisteenuse lepingu sõlmimise eest ja rahapesu toimepanemises, TPR süü nii

altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamises kui ka rahapesus, ES süü

sildumisteenuse lepingu saamise eest vastutasuna AKle ja AKle altkäemaksu andmise

toimepanemises, on kinnitust leidnud ja need isikud tuleb selles osas süüdi tunnistada, siis

kaob alus neile SKHS § 5 kohaselt hüvitist maksta.

Prokuratuur leiab, et maakohus on otsuse p 128 õigesti selgitanud, miks ei ole MK

esindaja mõttekäik temale süüteomenetlusega kahju tekiamisest kohane. Nimelt selgitas

maakohus, et 23.09.2021 määrusega kõrvaldas kohus AK menetlusest seoses tema

surmaga ja kaasas MK tsiviilkostjana ja kolmanda isikuna menetlusse (K 28 lk 93-97).

Seega mõistlik menetlusaeg hakkas MK suhtes kulgema tema enda kaasamisest ning

asjaolu, millal alustati AK suhtes menetlust või teda menetlustoimingutele allutati, sh

arestiti Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega sularaha, ei oma puutuvust MK suhtes

mõistliku menetlusaja hindamisele. Maakohus selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas leitakse tsiviilkohtumenetluse kontekstis, et kui isik astub menetlusse

õigusjärglasena, on tal õigus kaevata kogu menetluse pikkuse peale (EIK 29.03.2006

otsus Scordino vs Itaalia, p 220). Selline seisukoht ei ole siiski ülekantav

kriminaalmenetlusele. AK oli kuni 17.12.2020 kriminaalasjas süüdistatav.

Kriminaalmenetluses oli arestitud konkreetselt AKle kuuluv vara (mh olid keelumärked

seatud AK osale ühisvarast ja äravõetud sularaha arestiti kui AKle kuuluv vara), seega ei

puudutanud kriminaalmenetlus MK (tsiviilõigusi ja- kohustusi) vahetult. MK kaasati

menetlusse 23.09.2021, kui AK kõrvaldati menetlusest seoses tema surmaga.

Kriminaalasjas kaasatakse tsiviilkostja ja kolmas isik iseseisvate subjektidena, tegemist ei

ole teise tsiviilkostja ega kolmanda isiku õiguste ülevõtmisega. Seega on mõistlik

menetlusaeg MK suhtes kulgenud alates 23.09.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2 aastat

9 kuud ja 4 päeva. Eeltoodud seisukoha muutmiseks puudub alus. Apellatsioonikaebuse

väited pärija staatusest ei võrdsusta MK endise kahtlustatava/süüdistatava AK staatusega,

talle ei ole ülekantavad kahtlustatava/süüdistatava õigused ja kohustused, niisamuti ei ole

võimalik A ja MK elukohas toimunud läbiotsimistoimingu teostamisel rääkida MK

allutamisest menetlustoimingule.

Prokuratuur on seisukohal, et MK esindaja taotlused SKHS alusel rahuldamisele ei kuulu.

MK esindaja loobus taotlemast AK suhtes kohtueelse menetluse ajal lisapiirangute

kohaldamisega tekkinud kahju hüvitist. Küll aga endiselt taotleb ta hüvitist kohtuasja

läbiviimiseks kulunud ebamõistliku menetlusaja eest, unustades endiselt fakti, et

seadusandja ei võimalda SKHS alusel sellist taotlust rahuldada ja seda ka siis, kui antud

asjas esinenuks fakt, et asja on menetletud MK suhtes ebamõistlikult kaua. Viimast ei

tuvastanud ei maakohus ja seda ei kinnita prokuratuur asja edasist menetlusaega hinnates.

Harju Maakohus selgitas otsuses, et ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju

hüvitamise eelduseks on SKHS § 5 lg 1 kohaselt esmalt see, et kriminaalmenetlus

lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2, 5 alusel või mõistetakse isik õigeks.

Seega kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p-de 3, 4, 6 ja 7 korral, ei tule

tekitatud kahju hüvitamine kõne alla. Seadusandja on nimetatud valikut selgitanud KrMS

§ 199 lg 1 p 6 osas sellega, et menetluse lõpetamise korral süüdistatava parandamatult

haigestumise korral ei ole võimalik kõneleda riigipoolsest eksimusest (süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskiri 635 SE, Riigikogu XII koosseis).

Seetõttu ei ole sellisel alusel menetluse lõpetamise korral võimalik taotleda ka kahju

hüvitamist.

Eeltooduga sarnaselt ei pea prokuratuur kohaseks muuta Harju Maakohtu seisukohta

seoses vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamata jätmisega. Selleks ei ole ka ainest,

sest prokuratuur leiab, et kuivõrd AK süü nii sildumisteenuse lepingute eest vastutasuna

TPR juhitud B OÜ kaudu kui ka laevaehitusfirmadelt TPR juhitud R Ltd kaudu

altkäemaksu võtmise etteheited on tõendamist leidnud. Nende faktide tulemusena saadud

kuritegelikud vahendid tuleb asenduskorras kas konfiskeerida või siis nendega katta

kriminaalasjas Tallinna Sadama AS-i poolt esitatud tsiviilhagi nõue. Seega on

põhjendatud sootuks konfiskeeridagi (muidugi sõltuvalt ringkonnakohtu seisukohast

esitatud tsiviilhagi suhtes) 01.12.2015 Harju Maakohtu kohtumäärusega nr 1-15-9673

(jõustus 15.01.2016) konfiskeerimise tagamiseks arestitud AKle kuuluv vara: sularaha

summas 9150 eurot, mis 26.08.2015 leiti ja võeti ära AK elukohast, aadressil XXX.

26.3

Prokuratuur ei nõustu apellatsioonkaebustes toodud väidetega, et justkui on kohus

lahendanud menetluskulude taotluse liialt üldistavalt, kulude loetelus toodud toimingute

sisulist vajadust hindamata. Kohtuotsuses ei ole tõesti esile toodud igal isikul tekkinud

menetluskulude loetelusid, niisamuti hinnatud ükshaaval loeteludest lähtuvalt neis esitatud

kulude aluseks olnud toimingute vajadust ja põhjendatust, kuid otsuses on selgelt

eristatav, kuidas kohus iga isiku puhul leidis, milline kulu oli põhjendatud, milline mitte ja

millises ulatuses seetõttu ka hüvitatav. Arvestades, et prokuratuur taotleb süüdistatavate

süüditunnistamist, leitakse apellatsioonivastuses, et süüdistatvate kasuks väljamõistetud

menetluskulud peavad veelgi vähendatud olema.

27 Kannatanud esitasid kirjalikke seisukohti, millistes paluvad jätta rahuldamata

süüdistatavate ja kaitsjate 12.07.2024 esitatud määruskaebused ning tsiviilkostja ja

kolmanda isiku ning süüdistatavate 29.07.2024 apellatsioonkaebused.

27.1

Kannatanud paluvad võtta vastu ja arvestada apellatsiooni menetluses järgnevate

kannatanute esitatud tõenditega, mille maakohus jättis tõendikogumist välja: a. AJ ja O

OÜ 08.10.2020 koostatud arvamus „H AS-lt, ES OÜ-lt ja E AS-ilt sildumisteenuse sisse

ostmise mõju AS-le Tallinna Sadam ja H ASi, ES OÜ-i ja E AS-i stividoriteenusteks

vajalike AS Tallinna Sadam poolt osutatavate teenuste hindade mitte iga-aastase

indekseerimise saamata jäänud tulu AS-le Tallinna Sadam“ ja selle 13.10.2022 koostatud

lisa 1 (kohtutoimiku KD V1, tlk 1-25); b. AJ ja O OÜ 13.10.2022 koostatud arvamus „K

OÜ-ga 13.02.2004 sõlmitud töövõtulepingu nr 0753104 hilisema muutmise mõju AS-ile

Tallinna Sadam“ (kohtutoimiku KD V1, tlk 26- 36); c. Asjatundja AJ 19.10.2023 istungil

antud ütlused (kohtutoimiku KD K47, tlk 1-34). d. KB OÜ poolt AS-i Tallinna Sadam

kohta läbiviidud erikontrolli tulemused (kohtutoimiku KD V1, tlk 59-90); e. AJ ja O OÜ

18.10.2023 arvamus „Grant Thornton Baltic OÜ arvamuste Sildumisteenus Vanasadamas

(04.11.2019) ja Sildumisteenus Paldiski Lõunasadamas (21.11.2019) kohta“

(kohtutoimiku KD V1, tlk 113-118). Määrata kindlaks AS Tallinna Sadam (registrikood

10137319) ja TS Laevad OÜ (registrikood 12678055) menetluskulud

apellatsioonimenetluses summas 48 244 eurot (käibemaksuta).

27.2

Jätta AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319) ja TS Laevad OÜ (registrikood

12678055) täiendavad apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud tsiviilhagi

rahuldamise korral KrMS § 182 lg-te 2 ja 3 korral solidaarselt süüdistatavate kanda.

Alternatiivselt, jätta menetluskulud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral KrMS § 182

lg 4 või kriminaalmenetluse lõpetamise korral, riigi kanda.

28 Süüdistatav AK kaitsjad esitasid kirjalikke seisukohti, millistes ei nõustu prokuratuuri ja

kannatanute apellatsioonkaebustes esitatud ebaõigete seisukohtadega ning jäävad oma

kaitsekõnes ja määrusja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde.

28.1

Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus vaatab prokuratuuri ja kannatanute

apellatsioonkaebused läbi, leiavad kaitsjad, et need tuleb jätta rahuldamata. Kokkuvõttes

jäävad kaitsjad seisukohale, et AK ei olnud ametiisik ega täitnud avalikke ülesandeid.

Mitte ükski seadus ega leping ei kohusta Tallinna Sadam AS-i osutama sadamateenust

avaliku ülesandena, st Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsuse eest. Seega ühtegi

avalikku ülesannet mitte kunagi AS-ile Tallinna Sadam delegeeritud olla ei saagi.

Järelikult puudub igasugune võimalus käsitada sadamateenuse osutamist avaliku ülesande

täitmisena ja AKa ametiisikuna, mistõttu ei ole ka võimalik süüdistatavale etteheidetavat

tegu kvalifitseerida KarS § 294 järgi.

28.2

Kaitsjad on seisukohal, et AKle etteheidetavad teod on igal juhul aegunud ning

kriminaalmenetluse lõpetamine AK suhtes oli õiguspärane.

28.3

Vastuseks prokuratuuri apellatsiooni väidetele AK õigeksmõistmise osas rahapesu

süüdistuses märgivad kaitsjad, et prokuratuuri väide, justkui kitsendaks kehtiv Riigikohtu

praktika liigselt rahapesu koosseisu, ei ole asjakohane. RahaPTS-i loomisel peeti rahapesu

puhul silmas riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga

manipuleerimise eest, mitte aga igasugust kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille

käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. Teisisõnu, mitte igasugune kuritegelikul teel

saadud vara kasutamine ei ole ega tohigi olla käsitatav rahapesuna. Nii on Riigikohus

korduvalt rõhutanud, et vara tegeliku omaniku või päritolu varjamine on kuritegelikul teel

saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil võimalik eristada

rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes muul viisil kasutamisest (RKKKo 3-1-1-

34-05, p 24; RKKKo 3-1-1-68-10, p-d 14-15). Riigikohtu praktika üle ei anna seega alust

kohtupraktikas paika pandud rahapesu olemust ümber kujundada, et AK rahapesu

süüdistuses süüdi mõista. Nii Riigikohtu kui ka alama astmete kohtute juurdunud praktika

kohaselt on AKle rahapesu etteheitmine selgelt välistatud. AK rahapesuna kirjeldatud

käitumine on õiguslikult hinnatav üksnes väidetavate eelkuritegude mittekaristatava

järelteona, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelkuritegudes. Vastupidine seisukoht

pole kooskõlas ei kohtupraktika ega rahapesu kriminaliseerimise eesmärkidega. Kaitsjad

järeldavad, et üldsõnalise rahapesu mõiste kitsendamine kohtupraktikas on olnud vajalik

ja põhjendatud, seda mh isikute põhiõiguslike tagatiste kaitseks. Prokuratuuri kriitika

Riigikohtu praktikale on asjakohatu.

28.4

Kaitsjad leiavad, et KrMS ei anna õigust tsiviilhagi sisuliseks läbivaatamiseks

menetluse lõpetamise korral ning tsiviilhagi läbivaatamiseks puudub seaduslik alus. KrMS

§ 2962 lõige 1 punkti 4 ja KrMS § 310 lõike 2 puhul on tegemist kehtivate ja

imperatiivsete normidega, millest tuleneb üheseltmõistetav kohustus jätta menetluse

lõpetamise või õigeksmõistva otsuse korral tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuna seadus

sätestab kannatanu kaitseks täiendavaid õigusi ja tagatisi olukorraks, mil tema tsiviilhagi

jäetakse kriminaalmenetluses vaatamata, ei saa rääkida ka kannatanu

(konventsioonijärgsete) õiguste rikkumisest. Kui jaatada kannatanute seisukohta, et ka

aegumise kohaldamisel tuleb kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi sisuliselt lahendada,

tähendab see automaatselt, et kohus peab (vähemalt osaliselt) materiaalõigusliku hinnangu

andma ka süüdistatavale etteheidetud tegudele. Sedasi toimides muutuks sisutühjaks

KrMS § 274 lõikest 1, KrMS § 199 lõige 1 punktist 2 ning KarS §-st 81 tulenevad

põhimõtted, mille kohaselt välistab arvatava kuriteo aegumine kriminaalmenetluse

jätkamise. Kui süüdistatavale etteheidetud tegu aegub, tuleb selle menetlemine

viivitamatult mis tahes eesmärgil lõpetada. Kannatanute meetod väidetavalt tekkinud

kahju arvutamiseks (alkäemaksu kahekordne summa) tõendab vaid seda, et mingisugust

kahju nad tegelikult tõendada pole suutnud ning väidetava altkäemaksu ja tekkinud kahju

vahel puudub igasugune seos. Järelikult on hagi perspektiivitu ja tuleb jätta mh TsMS §

423 lõige 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata.

28.5

Hagi tagamise abinõude tühistamine oli kooskõlas kehtiva õigusega. KrMS § 206

lõige 1 punkt 2 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb tühistada muuhulgas

kriminaalmenetluse tagamise vahendid, milleks on § 1414 lõike 1 järgi ka tsiviilhagi

tagamiseks rakendatud abinõud. Kuna KrMS § 206 lõige 1 punkt 2 on imperatiivne säte,

puudub kohtul kaalutlusõigust, kas jätta hagi tagamise abinõud hagi läbi vaatamata

jätmisel kehtima või mitte. Kannatanute õigused on tagatud nende õigusega pöörduda

tsiviilkohtusse ning taotleda seal mh soovitud hagi tagamise abinõude rakendamist.

28.6

Kannatanu on oma hagi põhjendamatult muutnud. Oma 31.07.2017 esitatud

hagiavalduse resolutsiooni punktis 3 on kannatanu taotlenud mh AKlt solidaarselt välja

mõista 562 136,86 eurot ning resolutsiooni punktis 5 solidaarselt välja mõista 590 032,52

eurot. Nimetatud summade kujunemiskäiku on selgitatud hagiavalduse punktides 141, 206

ja 207, mille kohaselt kannatanule tekitatud kahjuna käsitletakse altkäemaksuna üleantud

rahasummade kahekordset ulatust. 13.09.2023 esitas kannatanu esindaja kaitsjatele

tsiviilhagi lisad, millest nähtus, et kannatanu soovib oma tsiviilõigusliku nõude esitada

hoopis teistel õiguslikel alustel ja kahju arvestamise põhimõtetel. Nimelt taotleti AJ

ülekuulamist, tuginemaks järsku hoopis tema koostatud Oi ekspertarvamusele. Erinevalt

varasemast on nüüd kannatanule tekkinud kahjuna käsitletud saamata jäänud tulu, mis on

seotud kasutuslepingute indekseerimata jätmisega ja sildumisteenuse eest väidetavalt

ülemääraselt makstud tasuga. Olemuslikult on tegemist aga kahe täiesti erineva nõudega.

Tulenevalt TsMS § 376 lõikest 1 hagi sellisel kujul muutmine lubatud ei ole. Kannatanu

uus saamata jäänud tulul põhinev nõue on käesolevaks hetkeks aga aegunud. TsÜS § 150

lõige 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada

sai või pidi teada saama. Puudub vaidlus, et lepingud, millel kannatanu nõue põhineb,

sõlmiti kõik vahemikus 2009-2014. Arvestades TsÜS § 150 lõike 1 sätestatud

kolmeaastast aegumistähtaega, on kannatanu vastavasisuline nõue seega aegunud.

29 Süüdistatavate ES, JP, MP, TPR, ÜR, TP kaitsjad, kolmanda isiku, tsiviilkostja MK

esindaja, tsiviilkostjate SH, K OÜ, B OÜ esindajad kokkvõtvalt paluvad jätta prokuratuuri

ning kannatanute apellatsioonkaebused kas läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja

Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš, tsiviilkostja ja

kolmas isik MK esindaja Kristjan Tuul jäävad nende poolt esitatud määrus- ja

apellatsioonkaebuste juurde ning paluvad neid rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

30 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsusega ning selle

vaidlustamiseks esitatud apellatsioonide, määruskaebuste ja nendele esitatud vastustega,

peab vajalikuks eelkõige vastata küsimusele, miks on menetlusse tähtajalistena võetud nii

määruskaebused kui ka apellatsioonid. Osa kaitsjatest leiavad, et praeguses kriminaalasjas

oleks pidanud maakohus menetlust lõpetava lahendi vormistama kohtumääruse, mitte

kohtuotsusena. Kohtukolleegium selliste argumentidega ei nõustu.

30.1 Harju Maakohtu otsusega oli mh lahendatud AK süüküsimus KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3

järgi; MP süüküsimus KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi; TPR süüküsimus reisiparvlaevade

episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS §

22 lg 3 järgi; TPR süüküsimus KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi; JP süüküsimus KarS § 298

lg 2 p 3 järgi. Nende kuritegude toimepanemises olid süüdistatavad õigeks mõistetud.

Ringkonnakohus kordab juba apellatsioonide kirjalikus menetluses arutamisele

määramise määruses väljendatud seisukohta, et süüdistatavate õigeksmõistmine kuulub

eksklusiivselt KrMS § 306 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste

kataloogi, seega maakohus lahendas need küsimused õigesti kohtuotsusega. Nii

prokuratuuri kui ka kannatanute apellatsioonides vaidlustatakse maakohtu poolt

süüdistatavate tegevuse ümberkvalifitseerimist ning nende süüküsimust toimepandud

kuritegudes. Selliseid otsustusi saab vaidlustada üksnes apellatsioonimenetluses. Sellest

tulenevalt prokuratuuri, kannatanute, kolmanda isiku MK esindaja K. Tuule, aga ka

süüdistatavate TPR, AK ning JP kaitsjate apellatsioonid on esitatud tähtaegselt ning

ühtegi maakohtu otsuses tehtud otsustust (v.a kohtukulude osas) ei saa

määruskaebekorras vaidlustada.

30.2 Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses

menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud

kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kuigi

KrMS § 189 lg-s 3 on erandlikult sätestatud võimalus vaidlustada väga piiratud ulatuses -

kohtukuludesse puutuvalt - määruskaebe korras ka kohtuotsust, on kõnealuse sätte näol

tegemist ainsa ja otseselt seaduses sätestatud erandiga. Rohkem võimalusi kohtuotsuse

määruskaebe korras vaidlustamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette ei nähta ja

maakohtu otsuse kõiki ülejäänud küsimusi saab vaidlustada KrMS 11. peatükis

ettenähtud apellatsioonimenetluse raames (RKKK 3-1-1-59-06, p 10).

30.3 Et Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusele esitasid 12.07.2024 määruskaebused

süüdistatavate ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjad Paul Keres ja Andri

Rohtla, ÜR kaitsja Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš

ka osas, mis puudutavad lisaks menetluskulude küsimusele ka maakohtu otsusest

põhjenduste välja jätmise taotlusi, milliste lahendamine kuulub ringkonnakohtu poolt

KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel otsusega lahendamise kataloogi, siis käsitleb ringkonnakohus

nimetatud määruskaebusi apellatsioonidena.

Avaliku või erasektori altkäemaks

31 Ringkonnakohus leiab, et praeguse kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt esimene

võtmeküsimus seisneb selles, kas süüdistatavad AK ja AK Tallinna Sadama AS juhatuse

liikmetena H AS-ga töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES

OÜ-ga töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) sõlmides ning AK Tallinna Sadama AS

juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena Sadama AS-i ja TS Laevad OÜ poolt

nelja parvlaeva soetamise ja ehitamise lepinguid sõlmides, omasid ametiseisundit avaliku

ülesande täitmiseks KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses. Ametiisik

korruptsioonivastase seaduse tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande

täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt

või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu,

nimetamise või valimise alusel (KVS § 2 lg 1). Kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, on

süüdistatavatele AKle ning AKle süüdistuses etteheidetud tegevus õigesti kvalifitseeritud

KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 järgi. Eitava vastuse korral tuleb leida vastus, kas

süüdistatavatele AKle ja AKle etteheidetud tegevus on kvalifitseeritav muu paragrahvi,

antud juhul KarS § 4023 lg 1 järgi.

31.1 Nii prokuratuur kui kannatanud toovad esmalt apellatsioonides välja maakohtuga

mittenõustuvalt, et riigi 100% osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liige omab

ametiseisundit sarnaselt sellise ettevõtte nõukogu liikmega. Vastuseks sellele seisukohale,

märgib ringkonnakohus esmalt, et prokuratuur möönab ise, et „Riigikohtu otsusest asjas nr

3-1-1-98-15 võib järeldada, et kohus seadis sisuliselt riigi osalusega eraõigusliku

juriidilise isiku juhtorgani liikme avaliku ülesande tuvastamise sõltuvusse sellest, kes

nimetab juriidilise isiku juhatuse ametisse, kas nõukogu või asutaja- või liikmeõiguste

teostaja. Seega võib järeldada, et kui riigi osalusega eraõigusliku isiku juhatuse nimetab

ametisse nõukogu, siis ei teki riigi osaluse valitseja, asutaja- või liikmeõiguste teostaja

ning juhatuse liikme vahel avalik-õiguslikku suhet; kui aga juhatuse valib asutaja- või

liikmeõiguste teostaja (riigi mittetulundusühistus MTÜS § 19 lg 1 p 2, § 28 lg 2), siis

tekib poolte vahel ka avalik-õiguslik suhe ning juhatuse tegevus on käsitatav avaliku

ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 mõttes“. Sellise käsitlusega, mis

sisuliselt jaatab juhatuse avalik-õiguslikku suhet riigiga üksnes riigi

mittetulundusühingutes, prokuratuur ei nõustu.

31.2 Kohtukolleegiumi veendumusel selgitas Riigikohus kõnealuses lahendis justnimelt, miks

riigi osalusega eraõigusliku äriühingu puhul avalik-õiguslik suhe riigiga tekib ainult

nõukogu liikmel. Seejuures kohtukolleegiumi veendumusel ei välista riigiosalusega

äriühingu nõukogu liikme avalik-õiguslik suhe riigiga aga kuidagi avaliku ülesande

täitmist ka isikute poolt, kes ei ole eraõigusliku juriidilise isiku nõukogu liikmed.

Riigikohus on selgitanud, et RVS § 80, mis sätestab nõuded riigi osalusega eraõigusliku

juriidilise isiku juhtorgani liikmetele, laieneb riigi (osalusega) aktsiaseltsi puhul just

(osaluse valitseja valitud) nõukogu liikmetele, sest vaid nemad valib ametisse riigi osaluse

valitseja, samas kui juhatuse liikmed valib nõukogu (ÄS § 309 lg 1). Seetõttu tulenebki

seadusest riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustus järgida riigi huve. Riigi

äriühingu juhtimisele kohaldub äriseadustik seega koos riigivaraseaduses sätestatud

erisustega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14,

p 31.1). (vt RKKKo nr 3-1-1-98-15 p 77)

31.3 Analoogselt riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmega, on ka aktsiaseltsi juhatuse

liikmel äriseadustikust tulenev hoolsus ja- lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte

aktsionäri(de) eest. Samas on aga Riigikohus selgitanud, et riigi osalusega äriühingu

juhtimisele kohaldub äriseadustik koos RVS-s sätestatud erisustega. RVS erisus seisnebki

selles, et RVS § 80 lg 1 p 2 näeb otsesõnu ette riigi osaluse valitseja kohustuse

kindlustada, et tema valitav nõukogu liige oleks võimeline tagama riigi kui aktsionäri

huvide tõhusa kaitse. Riigikohus on selgitanud, et selle mõte seisneb selles, et nõukogu

liikmel on riigi huvide kaitsmise kohustus. Sellise kohustuse vajalikkus tuleneb asjaolust,

et riigil ei ole oma osaluse kui riigivara valitsemisel sarnast tegutsemisvabadust, nagu

eraisikust aktsionäril, vaid ta peab täiendavalt tagama, et tema tegevus vastaks samal ajal

ka riigivaraseaduses sätestatud nõuetele. (ibid p 76) Selliselt jõudiski Riigikohus

järeldusele, et RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenevalt on riigiosaluse valitseja valitud riigi

(osalusega) aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka

avalik-õiguslik õigussuhe riigiga. Viimati nimetatud õigussuhtest tuleneb nõukogu liikme

kohustus kasutada talle äriseadustiku ja äriühingu põhikirjaga antud pädevust selleks, et

tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse, rikkumata samas nõukogu liikme kohustusi

aktsiaseltsi ees. RVS § 80 lg 1 p 2 mõtte kohaselt peab riigiosaluse valitseja valitud

nõukogu liige tegema kõik temalt mõistlikult eeldatava, et aktsiaseltsi nõukogu tegevus

aitaks võimalikult suurel määral kaasa RVS § 76 lg 2 ja § 10 lg-te 1 ning 2 alusel kindlaks

määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti RVS § 8 lg-s 1 ja §-s 9

sätestatud ülesannete täitmisele.

31.4 Et RVS ei anna riigi äriühingu osaluse valitsejale õigust valida riigi äriühingu juhatuse

liiget ning AS Tallinna Sadam põhikirja kohaselt valib juhatuse koosseisu ja kutsub

juhatuse liikme tagasi nõukogu, tulebki asuda seisukohale, et RVS-iga sätestatud erisused

ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikmetele, seega kohaldub üksnes ÄS-s

sätestatu. Selliselt ei ole riigi osaluse valitseja valitud riigi (osalusega) aktsiaseltsi juhatuse

liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslikku õigussuhet riigiga.

Maakohus märkis lisaks asjakohaselt, et ka alates 1. jaanuarist 2010 kehtetu REOS § 18

mõistes on riigi esindajaks ainult nõukogu liige, mitte juhatuse liige ning sama seaduse §

19 sätestas just riigi esindaja kohustused, seega mitte juhatuse liikme kohustused. See

viide selgitab seadusandja tahet omada riigi kontrolli selle osalusega eraõigusliku

juriidilise isiku üle üksnes läbi nõukogu, mis planeerib AS tegevust ja korraldab tema

juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle (AS TS põhikiri p 4.2.1.) ning

teeb otsuseid AS juhtimise ja tegevuse korraldamisel ning töö planeerimisel (ibid p 4.2.2).

Kohtukolleegiumi veendumusel ei pea riik jätkuvalt ega soovi sekkuda riigi osalusega AS-

i igapäevasesse juhtimisse (ettevõtlusvabadusse), mis on juhatuse vastutusalaks.

31.5 Tuleb nõustuda seega maakohtu seisukohaga, et praegusel ajal kehtiva RVS § 5 lg-st 1, §

9 ja § 6 koostoimest nähtuvalt ei ole §-s 9 märgitud kohustusi pandud eraõigusliku

juriidilise isiku juhatuse liikmele. Seadusandja ei ole taolist vastutust juhatuse liikmele

ette näinud ega ole see tuletatav eeltoodu alusel ka seadusest endast. Samas kordab aga

kohtukolleegium, et avaliku ülesande täitmine füüsilise isiku poolt ei sõltu sugugi tema

täiendava avalik-õigusliku suhte olemasolust riigiga, nagu seda on riigi osalusega

äriühingu nõukogu liikme puhul. Riigi osalusega eraõigusliku äriühingu nõukogu liiget

eristab see, et tulenevalt RVS § 80 lg 1 p-st 2 on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu

liikme kogu ametitegevus, mis vastab KVS § 2 lg-s 2 nimetatud otsuse või toimingu

tunnustele – sh nõukogu otsuste tegemisel osalemine –, käsitatav avaliku ülesande

täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole oluline, kas äriühingu üksiktegevus,

millega seoses nõukogu liige oma ametipädevust kasutab, on vaadeldav avaliku ülesande

täitmisena või mitte. Riigi huvi oma osaluse väärtuse säilimise ja suurendamise ning

osaluse valitsemise eesmärkide saavutamise vastu võib mõjutada ka äriühingu selline

tegevus, mis ise avaliku ülesande täitmisena käsitatav ei ole. Seega peab riigi osaluse

valitseja valitud nõukogu liige ka selliste otsuste langetamisel alati kontrollima riigi kui

aktsionäri huvide riivet ja viimase olemasolul sellega arvestama (RKKKo nr 3-1-1-98-15,

p 84). Ringkonnakohus on seisukohal, et selliselt riigi osalusega äriühingu juhatuse

liikmete puhul eelviidatud avalik-õiguslikust suhtest tulenev käsitlus avaliku ülesande

täitmise tuvastamisel ei laiene.

32 Prokuratuur ja kannatanute esindajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et avaliku ülesande

sisustamisel prokuratuuri viited sadamaseadusele on asjakohatud. Maakohus sedastas, et

sadamaseadus kehtib kõikide sadamate suhtes ega anna Tallinna Sadam AS-le avaliku

ülesande täitmisel eristaatust. Tallinna Sadam AS põhitegevusalad ning valdkond ise ei

anna Tallinna Sadam AS-le avalikku ülesannet ega avaliku ettevõtja eristaatuse tekkimise

alust.

32.1 Kohtukolleegium maakohtu selliste põhjendustega ei nõustu ning leiab, et kõigile

sadamaseadusega (SadS) reguleeritud sadamapidajatele ongi selle seaduse alusel

delegeeritud avalik ülesanne sadamateenuste osutamiseks, olenemata konkreetse

sadamapidaja äriühingu kuulumisest riigile või erakapitalile. Süüdistusest nähtub, et

sadamaseaduse (jõustunud 10.07.2009 ning redaktsioonide kohaselt, mis kehtisid kuni

käesoleva ajani) § 3 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on sadamateenuseks veesõiduki sildumise

võimaldamine, lastimine ja lossimine. Sildumise, lastimise ja lossimise korraldamisega

seotud ülesandeks on infrastruktuuriobjektide, sh ligipääsuteede ja –alade, hooldus.

Sadamaseaduse § 3 lg 1 p 3 kohaselt on sadamateenuseks reisijate laevale mineku ja

laevalt tuleku korraldamine. Reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamisega

seotud ülesandeks on infrastruktuuriobjektide, sh ligipääsuteede ja -alade hooldus.

Süüdistuses järeldatakse, et lähtuvalt eeltoodust on sadamateenused ja nendega seotud

ülesanded avalikuks ülesandeks. Hädaolukorra seaduse § 34 lg 2 p 9 (jõustunud

24.07.2009 kehtis kuni 31.06.2017) kohaselt on elutähtsaks teenuseks sadamate

toimimine, mille korraldamise eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(eelnevalt oli nimetatud põhimõte toodud hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 7 lg 2 p

2). Kohtukolleegium nõustub süüdistuse eeltoodud õigusliku hinnanguga, et

sadamateenuste ning nende tagamisega seotud funktsioonide näol on tegemist avaliku

ülesandega.

32.2 Asjaolu, et sadamad täidavad avalikku ülesannet sadamateenuste ning neid tagavate

funktsioonide näol, ei tähenda aga automaatselt, et avalikku ülesannet täidavad ka

sadamapidaja juhatuse liikmed. Kannatanud leidsid esitatud apellatsioonis lisaks, et

avalikku ülesannet täitis ka TS hooldusosakonna juhatajana ka MP.

33 Järgmisena tulebki leida vastus küsimusele, kas AK, AK ja MP täitsid süüdistuses

viidatud lepingute ning AK nelja parvlaeva ehituse ning soetamise lepingute sõlmimisel

avalikku ülesannet, mis lubaks järeldada, et neil on selleks ametiseisund. KarS § 288 lg 1

kohaselt on ametiisik KarS eriosa tähenduses füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande

täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt

või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu,

nimetamise või valimise alusel. KVS § 2 lg 2 p 1 kohaselt seisneb ametiseisund

õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses avaliku

ülesande täitmisel: teha otsus, sealhulgas osaleda selle tegemises või selle sisulises

suunamises. Maakohus leidis, et AS Tallinna Sadam ega süüdistatavad ei ole täitnud

nende tehingute puhul avalikku ülesannet, kuna pole olemas ühtegi seadust, seadusest

tulenevat õigusnormi või selles tulenevat tõlgendust, millest oleks tuletatav mingiski osas

ning süüdistuse kontekstis tähtust omav riigi poolt AS-le Tallinna Sadam antud avalik

ülesanne, mis annaks ettevõtjale (Tallinna Sadamale) sellise pädevuse või võimalused,

mis ei ole omased teistele ettevõtjatele.

33.1 Ringkonnakohus sisuliselt nõustub prokuratuuri ning kannatanutega, et AS Tallinna

Sadam on riigile strateegiliselt oluline taristuettevõte, mistõttu kuuluski AS Tallinna

Sadam süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal 100 % riigile, kuid

leiab, et avaliku ülesande sisustamisel prokuratuuri viited üksnes AS Tallinna Sadam

strateegilisele tähtsusele ei ole asjakohased. Kohtukolleegiumi veendumusel ei saa

sisustada avaliku ülesande delegeerimist riigilt AS-le Tallinna Sadam juhatuse liikmetele

ning hooldusosakonna juhatajale, tuginedes üksnes asjaolule, et Vabariigi Valitsuse

korralduse 11.10.1996 nr 845-k alusel riik otsustas ümber kujundada riigiettevõtte

„Tallinna Sadam“ aktsiaseltsiks Tallinna Sadam, jättes 100%-lise osaluse endiselt Eesti

Vabariigile. Antud juhul ei tule vastata küsimusele, kas riigile kuuluv äriühing üleüldse

täidab mingit avalikku ülesannet (nt sildumisteenus), vaid oluline on leida vastus

küsimusele, kas on olemas õigusnorm, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et AS

Tallinna Sadam juhatuse liikmed ja hooldusosakonnajuhataja täitsid süüdistuse esemeks

olevate lepingute sõlmimisel avalikku ülesannet ehk millisest õigusnormist lähtuvalt pidid

nad tegutsema tavalise erasektori ettevõtte juhatuse liikmetest erinevalt, tagades avaliku

ülesande täitmist.

33.2 Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis mõlema - AK ja AKa puudutavas osas

prokuratuur „peab vajalikuks vaidlust jätkata“ üksnes kolme sildumisteenust võimaldava

töövõtulepingu osas. Punktis 10 leiab prokuratuur erinevalt süüdistusaktist ning oma

menetluslikust positsioonist maakohtus, et AK ja AK on Tallinna Sadama AS juhatuse

liikmetena täitnud avalikke ülesandeid kolme järgneva sildumisteenust reguleeriva

töövõtulepingu sõlmimisel. Nendeks lepinguteks on H AS-ga töövõtuleping nr 05409, E

AS-ga töövõtuleping nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtuleping nr 05509 (sildumisteenus).

Prokuratuuri nägemuse kohaselt võtsid nad nende sõlmimisel vastutasuna altkäemaksu H

AS esindaja ESlt, E AS ja ES OÜ esindajatelt ÜRlt ja TPlt. Lisaks leiab prokuratuur AK

osas apellatsiooni p-s 11 jätkuvalt, et AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS

Laevad OÜ nõukogu liikmena TPR kaasabil RS S.A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja

SATlt altkäemaksu võttes täitnud ametiisiku ülesandeid. Ringkonnakohus järeldab

eeltoodust, et selliselt nõustub prokuratuur sisuliselt maakohtuga selles, et ülejäänud

süüdistuses nimetatud kümnete lepingute puhul AS TS juhatuse liikmed AK ja AK ning

hooldusosakonna juhataja MP avalikku ülesannet ei täitnud, kuna tegemist oli igale

tavalisele äriettevõttele omase igapäevase majandustegevusega. Samas eraldi põhjendusi,

miks prokuratuur soovib jätkata vaidlust üksnes viidatud töövõtulepingute osas (mis kõik

reguleerivad sildumisteenust) apellatsioonis ei leidu. Ringkonnakohtul on alust järeldada,

et apellatsioonimenetlusest alates möönab ka prokuratuur, et just sildumisteenuse

võimaldamine on SadS § 3 lg 1 p-st 1 tulenev avalik ülesanne, mida pidid süüdistatavad

oma pädevuse piires tagama. Kannatanud leiavad jätkuvalt ning üldistavalt, et

süüdistatavatele AKle ja AKle etteheidetavad teod on toime pandud avalikus sektoris.

Põhjendusi, miks MPle etteheidetud teod on toime pandud avalikus sektoris ehk millist

avaliku ülesannet tema täitis, kannatanute apellatsioonist ei leidu, kuid kannatanud

taotlevad erinevalt prokuratuurist ka MP süüditunnistamist KarS § 294 lg 2 p 3,4 järgi.

34 Ringkonnakohus peab vajalikuks välja tuua otsustused, milliste osas ei soovi prokuratuur

vaidlust jätkata, ilmselt leides, et tegemist on igale äriettevõttele iseloomuliku tavapärase

majandustegevusega, mille puhul ei täideta avalikku ülesannet:

34.1 MP ja AK poolt tehtud järgmised K OÜ-le soodsad ametialased otsused (K 1 lk 51):

a) AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel riigihanke nr 11039 „Koristus- ja haljastusteenuste

pakkumine AS Tallinna Sadam Muuga sadama territooriumil“ täitmiseks 13.

veebruaril 2004 tähtajatult sõlmitud töövõtulepingu nr 0753104 muudatuste

sõlmimine;

b) AS Tallinna Sadam korraldatud riigihankel nr 134625 „Koristus- ja haljastustööde

teostamine AS-i Tallinna Sadam Muuga sadama territooriumil“ pakkumuste

hindamisel ja edukaks tunnistamisel, mille tulemusena 24. septembril 2012 sõlmiti AS

Tallinna Sadam ja K OÜ vahel töövõtuleping nr 28912;

c) AS Tallinna Sadam hankel "Muuga sadama haruraudteede, raudteeülesõidukohtade ja

pöörmete hooldus“ pakkumuste hindamisel ja edukaks tunnistamisel, mille

tulemusena 01. aprillil 2010 sõlmiti AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel töövõtuleping

nr 08810.

34.2 AK ja AK poolt AS H AS-le soodsad ametialased otsused:

a) 28. augusti 2001 lepingu nr 4481601 lisade 38, 39, 40, 41, 42, 43 sõlmimine;

b) 01. augusti 2002 rendilepingu nr 4401602 lisade 24, 26, 27, 28, 29, 30, 31 sõlmimine;

c) 20. aprilli 2009 üürilepingu nr 11109 sõlmimine;

d) 03. mai 2010 üürilepingu nr 12110 ja lisade nr 2-7 sõlmimine;

e) 18. märtsi 2011 üürilepingu nr 08011 sõlmimine.

34.3 AK ja AK poolt E AS-le soodsad ametialased otsused:

a) 11. augustil 1997 rendilepingu nr 5402997 muutmine ja täitmine ning lisade nr 27, 28,

29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36 sõlmimine;

b) 11. augustil 1997 koostöölepingu nr 5412997 muutmine ja täitmine ning lisade nr 18,

19 sõlmimine;

c) 04. juunil 1998 rendilepingu nr 2432998 täitmine;

d) 25. oktoobril 2001 rendilepingu nr 5462901 täitmine;

e) 12. novembril 2002 äriruumi üürilepingu nr 6322902 muutmine, täitmine ning lisade

nr 6, 7, 8, 9 sõlmimine;

f)

11. aprillil 2003 äriruumi üürilepingu nr 1722903 muutmine ja täitmine ning lisa nr 6

sõlmimine;

g) 12. juunil 2009 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja ostueesõiguse seadmise

võlaõiguslik leping;

h) 22. juunil 2010 töövõtulepingu nr 24110 (Paldiski lõunasadama koristustöö)

sõlmimine;

i)

17. juunil 2013 töövõtulepingu nr 19913 (Paldiski lõunasadama koristustööd)

sõlmimine;

j)

31. märtsil 2014 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja ostueesõiguse seadmise

leping; Hoonestusõigusele hüpoteegi seadmise leping ning Asjaõiguslepingud ja

kinnistamisavaldused.

34.4 AK ja AK poolt ES OÜ-le soodsad ametialased otsused:

a) 12. mail 2006 rendilepingu nr 1781606 muutmine;

b) 16. oktoobril 2006 üürilepingu nr 3801606 muutmine ja lisade nr 4, 5 sõlmimine.

34.5 AK ja AK poolt AS Tallinna Sadam ja OÜ N vahel 05.11.2003 sõlmitud üürilepingu nr

5122903 muutmine.

34.6 Nähtuvalt eeltoodust, olid kõik viidatud otsustused, milliste osas prokuratuur ei pidanud

vajalikuks vaidlust jätkata, seotud AS-i Tallinna Sadam tavapärase majandustegevusega,

mis võib olla iseloomulik ükskõik millisele teisele äriettevõttele. Ringkonnakohus leiab

samuti, et nende otsustuste osas ei täitnud ei Tallinna Sadam ega selle juhatuse liikmed

AK, AK ja hooldusosakonna juhataja MP avalikku ülesannet, kuna ei ole ühtegi õigusakti

ega -normi, mis annaks ettevõtjale sellise pädevuse või võimalused, mis ei ole omased

teistele ettevõtjatele (vt RKKKo nr 3-1-1-98-15, p 67). Et AS Tallinna Sadam

hooldusosakonna juhataja MPle heidetakse ette üksnes ettevõtte tavapärase

majandustegevusega seotud otsustuste vastuvõtmist nn K OÜ-ga seotud episoodis, tuleb

asuda seisukohale, et temale etteheidetud tegevust ei saa kvalifitseerida avalikus sektoris

toime pandud altkäemaksu võtmisena KarS § 294 lg 2 p 3, 4 järgi. Kuigi kannatanud

jätkasid apellatsioonimenetluses vaidlust süüdistatavatele kõigi etteheidetud altkäemaksu

andmise/võtmise episoodide osas põhjusel, et tegemist on avalikus sektoris toimepandud

kuritegudega, tähendab eeltoodu, et kannatanute apellatsioon jääb osas, mis puudutab

igale äriühingule tavapärase majandustegevuse käigus altkäemaksukuritegude

toimepanemist, edutuks.

35 Järgnevalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda just vaidlusalustel sildumisteenust

tagavatel töövõtulepingutel, milliste erinevate rikkumistega sõlmimist heidetakse ette AS

Tallinna Sadam juhatuse liikmetele AK ning AK. Kokkuvõtlikult sõlmis süüdistuse

kohaselt AS Tallinna Sadam sildumise teenusega seoses järgmised lepingud: E AS

töövõtuleping 1832908 (SA p-d 2.3.1.3.7 ja 3.1.2.1.7, T 4 lk 158-165), H AS

töövõtuleping nr 05409 (T 6 lk 147-154) ja ES OÜ töövõtuleping nr 05509 (p 2.3.1.4.3,

3.1.2.2.3, T 4 lk 191-199). Sildumisteenusega seotud süüdistuse kohaselt on

kokkuvõtlikult AKle ja AKle vastusooritusena etteheidetud järgmist: a) Otsustust, et AS

Tallinna Sadam loobub ise sildumise teenuse osutamisest ja hakkab seda sisse ostma; b)

Otsustust, et sildumise teenusepakkujateks saavad olema riigihanget ja tavahanget

korraldamata, otselepingute alusel H AS, ES OÜ ja E AS; c) Lepingute sõlmimist

kuluarvestusi tegemata, kahjumlikult AS-le Tallinna Sadam, sealjuures lepingumahu

jätmist RHS sätestatud piirmäärast madalamaks: E AS-ga 65%, 75% ja 95% suurustes

tasumäärades kokku leppides, kui kasumlikkuse piirmäär AS-le Tallinna Sadama oli

vähem kui 65%. H AS-ga 75% suuruses tasumääras kokku leppides, kui kasumlikkuse

piirmäär AS-le Tallinna Sadam olnuks 55%; ES OÜ-ga 75% suuruses tasumääras kokku

leppides, kui kasumlikkuse piirmäär AS-le Tallinna Sadam olnuks 55%.

35.1 Sildumisteenust tagavate lepingute osas nõustus maakohus süüdistuses etteheidetuga

üksnes selles, et sildumise teenuse sisseostu lepingute sõlmimiseks tulnuks korraldada AS

Tallinna Sadam hankekorra järgi vähempakkumisega lihthange, samas süüdistuse

etteheide RHS rikkumises on alusetu. Muus osas – nimelt selles, et otsustused olid vastu

võetud juhatuse liikmete poolt nõukogu loata ning selles, et AK ja AK poolt süüdistuses

märgitud tehingud üksikult või kogumis AS Tallinna Sadam äritegevuses olnuksid

kahju(m)likud, maakohus süüdistusega ei nõustunud.

35.2 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-21-8803/138 selgitanud, et olukorras, kus avaliku

ülesande täitmine on delegeeritud /avaliku võimu kandja poolt/ eraõiguslikule isikule,

saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsuseid

ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või

puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet

täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult

halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku

ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab

enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. /…/ Vastupidine

seisukoht tähendaks ebaproportsionaalset sekkumist ettevõtlusvabadusse (p. 61).

35.3 Kõigile SadS-s kehtestatud nõuetele vastavatele Eesti sadamatele on avaliku võimu kandja

ehk riigi poolt SadS § 3 lg 1 p 1 alusel delegeeritud avalik ülesanne veesõidukite

sildumise võimaldamiseks. Puudub vaidlus, et AS Tallinna Sadam poolt oli veesõidukite

sildumisteenus võimaldatud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et

kõik SadS § 4 loetletud kohustused ei ole iseseisvalt avalikuks ülesandeks, vaid on

korraldatava iseloomuga funktsioonid, mille eesmärk on tagada avaliku ülesande ehk

sildumisteenuse võimaldamist sadama poolt. Maakohus märkis samuti asjakohaselt, et

sadamateenused kui sellised olid täielikult tagatud ehk juhatuse liikmete poolt läbi

erinevate lepingute jne korraldatud. Praeguses kriminaalasjas on vaidlusaluseks

küsimuseks nende „korraldamise“ ehk lepingute sõlmimise/läbirääkimiste õiguspärasus ja

seotus altkäemaksuga. Kõik prokuratuuri poolt viidatud (korraldatavad) kohustused olid

täidetud ning nende teenuste eest tasumine (sadama osalus nt sildumisteenuse osutamisel)

ei ole kuidagi seotud riigiabiga, vaid Tallinna Sadam AS majandas ennast ise.

35.4 Lisaks väärib märkimist ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, et erinevalt

süüdistuses toodud etteheitest, et sildumise teenuse sisseostmine oli AK ja AK

(ainu)otsustus, leidis maakohtus üheselt tõendamist, et sildumisteenuse sisseostmine oli

heaks kiidetud AS Tallinna Sadam nõukogu poolt. Esimesena otsustati nõukogu

heakskiidul sildumise teenusele üleminekut katsetada Paldiski Lõunasadamas seoses

sildumiste vähenemisega ja sellest tulenevalt ebaproportsionaalse tasuga kaimadrustele.

Järgnevalt nähtuvalt 16. detsembri 2008 Tallinna Sadama nõukogu protokolli p-st 2 oli

planeeritud sildumise teenuse sisseostule üleminek Vanasadamas 2009. aastaks ning

juhatusele anti suunis asuda kulude vähendamise eesmärgil mh Vanasadamas

sildumisteenust sisse ostma (T 63 lk 119-120). Maakohus on sildumisteenuse sisseostuks

AS Tallinna Sadam nõukogu poolt loa andmisega seonduvat põhjalikult käsitlenud,

mistõttu ei pea kohtukolleegium maakohtu põhjendusi selles osas kordama.

35.5 Olukorras, kus kõik SadS § 3 sätestatud sadamateenused olid AS Tallinna Sadam poolt

vaieldamatult tagatud, kus AS Tallinna Sadam poolt sildumisteenuse sisseostmine toimus

nõukogu (kelle ülesandeks on mh teostada järelevalvet juhatuse tegevuse üle) heakskiidul,

kus puuduvad andmed ning süüdistatavatele ei olegi ette heidetud, et sellega oleks

puudutatud riigi ehk avaliku võimu kandja huve või riigile oleks tekkinud kahju, samuti

pole kriminaalasjas etteheidetud ning puuduvad andmed, et kahju oleks tekitatud

kolmandate isikutele või muul moel oleks puudutatud nende huve, ei ole võimalik väita, et

süüdistatavad täitsid avalikku ülesannet.

36 Ringkonnakohtu veendumusel kohalduvad kohtupraktikas (vt RKKKo nr 1-21-8803 p-des

22, 61-62) kujunenud seisukohad täielikult ka vaidlusalusele süüdistuse etteheitele, mille

kohaselt AK Tallinna Sadama AS juhatuse liikmena ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena,

on võtnud Poola laevatehase RS S.A esindajalt JPlt ja Türgi laevatehase SDTTS esindajalt

SATlt altkäemaksu ja viimased seda talle andnud nelja parvalaeva ehitamise ning

soetamise eest just nendelt laevatehastelt.

36.1 Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et ühestki seadusest, õigusaktist või -

normist ei tulene avaliku ülesandena AS-le Tallinna Sadam või OÜ-le TS Laevad avaliku

võimu kandja poolt antud kohustust soetada parvlaevad. Vaidlus puudub selles, et AS

Tallinna Sadama nõukogu ise otsustas 16. juunil 2014 toimunud koosolekul kuulutada

välja hanke Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise liiniveo korraldamiseks sobivate

parameetritega ühe kuni nelja parvlaeva soetamiseks AS-i Tallinna Sadama ja/või tema

tütarettevõtja kaudu. Samuti otsustas nõukogu, et AS Tallinna Sadam ja/või tema

tütarettevõte osaleb peale parvlaevade maksumuste selgumist MKM-i poolt

väljakuulutataval hankel Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise avaliku liiniveo

korraldamiseks (T 24 lk 86). AS-i Tallinna Sadam ainuaktsionär Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium otsustas 17. juunil 2014 parvlaevaliikluse korraldamise

eesmärgil saarte ja mandri vahel tütarettevõtja asutamise AS-i Tallinna Sadama poolt.

Tütarettevõtteks sai OÜ TS Laevad, mille põhitegevusalaks sai parvlaevaliikluse

korraldamine mandri ja suursaarte vahel (T 24 lk 151). Poolte vahel ei ole ka vaidlust

sellest, et 11.12.2014 on sõlmitud Eesti Vabariigi, keda esindas Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeerium, ja TS Laevad OÜ ning OÜ TS Shipping vahel sõitjaveo

avaliku teenindamise leping Rohuküla-Heltermaa ja Virtsu- Kuivastu parvlaeva liinil.

Lepingu objektiks on avaliku liiniveo teenuse teostamine (sh sõitjate-, sõidukite ja

kaubaveo korraldamine ja teostamine) vedaja poolt reisiparvlaevadega Rohuküla-

Heltermaa ning Virtsu-Kuivastu parvlaevaliinidel ajavahemikus 01. oktoober 2016 kuni

30. september 2026 (T 24 lk 186-250). Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et avalik

ülesanne oli riigi poolt 11.12.2014 antud AS Tallinna Sadam tütarettevõtte TS Laevad

OÜ-le avaliku liiniveo teenuse tulevikus (ehk 2016 kuni 2026) teostamiseks.

36.2 Asjaolu, et riik (MKM näol) andis avaliku ülesandena TS Laevad OÜ-le sõitjaveo avaliku

teenindamise Rohuküla-Heltermaa ja Virtsu-Kuivastu parvlaeva liinil selle tulemusena, et

AS Tallinna Sadama nõukogu eelnevalt otsustas kuulutada välja hanke Saaremaa ja

Hiiumaa ning mandri vahelise liiniveo korraldamiseks sobivate parameetritega ühe kuni

nelja parvlaeva soetamiseks AS-i Tallinna Sadama ja/või tema tütarettevõtja kaudu, ei

mõjuta kuidagi tõsiasja, et parvlaevade soetamine on siiski vaid abistava iseloomuga

tegevus. Avalik ülesanne oli eelnimetatud avaliku liiniveo teenus. Märkida tuleb, et

parvalaevade hange kukkuski läbi, mis ei teinud olematuks tulevikus tekkiva avaliku

ülesande täitmise kohustust OÜ TS Laevad jaoks. Hankemenetluse läbikukkumise järel

asuti otsima AS Tallinna Sadam nõukogu heakskiidul laevade hankimise teisi võimalusi.

Vaidlus puudub selles, et MKM avaliku võimu kandjana ei kirjutanud kuidagi OÜ-le TS

Laevad ette, milliste vahenditega peab delegeeritud avalik ülesanne olema täidetud.

Vaidlus puudub ka selles, et OÜ TS Laevad pidi avaliku ülesande täitmiseks vajalikud

vahendid (parvlaevad) hankima enda kulul. Laevade soetamiseks andis OÜ-le TS Laevad

laenu emaettevõtte AS Tallinna Sadam. Selliselt tuleb järeldada, et asjaolu, et OÜ TS

Laevad hankis avaliku ülesande täitmise jaoks vajalikud töövahendid (parvlaevad) oma

kulul ise, ei mõjuta avaliku võimu kandja (riigi) ega hiljem korraldatud avaliku liiniveo

teenuse raames selle tarbijate huve. Vaidlus puudub, et liiniveo teenus oli korraldatud.

36.3 Eeltoodust tulenevalt tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et AS Tallinna Sadam

ega selle tütarettevõte TS Laevad OÜ ei täitnud parvlaevade hankimise protsessis ega

ehituslepingute sõlmimisel avalikku ülesannet, AKl ei olnud laevaehitusettevõtetega

suheldes/lepinguid sõlmides jms ametiseisundit ega olnud ta ametiisik, mistõttu ei ole

täidetud KarS § 294 objektiivne koosseis.

37 Maakohus hindas seejärel, kas süüdistatavate tegevus altkäemaksu võtmisel ja andmisel

võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, lähtudes eeldusest, et süüdistatavad AK ja

AK ei ole ametiisikud KVS § 2 lg 1 tähenduses. Samas sellele küsimusele vastuse

otsimisel väljus maakohus põhjendamatult teokirjelduse piiridest oluliselt kaugemale ning

ennekõike lahendas sisuliselt süüdistuses toodud etteheidete tõendatuse, lahendades

peaaegu viimases järjekorras küsimuse, kas altkäemaks on toime pandud avalikus sektoris

või mitte. Kohtukolleegiumi veendumusel oleks pidanud maakohus sarnaselt praeguse

otsusega eelkõige lahendama küsimuse, kas AS Tallinna Sadam juhatuse liikmete ning

hooldusosakonna juhataja näol on tegemist ametiisikutega KVS § 2 lg 1; KarS § 288

tähenduses ning seejärel alguses piirduma küsimuse lahendamisega, kas süüdistuses

toodud teokirjeldus võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus leiab,

et olukorras, kus tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavatele etteheidetud tegevus ei ole

toime pandud avalikus sektoris, vastab süüdistuses toodud teokirjeldus altkäemaksu

võtmisele ja andmisele erasektoris järgnevalt:

AK, AK ja MP osas KarS § 4023 lg 1 järgi; ES, TP, JP ja ÜR osas KarS § 4024 lg 1 järgi;

TPR osas KarS § 4023 lg 1 – § 22 lg 3 ja KarS § 4024 lg 1 – § 22 lg 3 järgi.

Aegumine

38 Järgmise küsimusena oleks maakohus pidanud kujundama seisukoha, kas süüdistatavatele

etteheidetavad teod, mis on kvalifitseeritavad altkäemaksu andmisena ja võtmisena

erasektoris, võivad olla aegunud. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on

aegumistähtaja saabumine absoluutne menetlustakistus. KrMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt on

kuriteo aegumistähtaja möödumine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Varasemas

kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KrMS § 199 lg 1 p-des 2-6 loetletud aluste

olemasolu välistab isiku süüküsimuse sisulise hindamise (välja arvatud KrMS § 199 lg-s 3

ja § 274 lg-s 2 ette nähtud erandjuhtudel) (vt RKKK nr 1-22-225, p 17).

38.1 Erasektoris nii altkäemaksu andmise kui ka võtmise eest ettenähtud sanktsioonid näevad

karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega KarS § 4 lg 3

kohaselt on tegemist teise astme kuritegudega. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi

kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud

kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteos, kui ei esine

aegumise katkemise ega peatumise aluseid. Kuriteo aegumine katkeb KarS § 81 lg-s 5

nimetatud menetlustoimingute tegemisega. KarS § 81 lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine

on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu

tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle

lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81

lg-s 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg, seega teise astme kuriteo puhul 10-aastane

tähtaeg.

38.2 Prokuratuur toob esitatud apellatsioonis välja, et maakohus on aegumistähtaja arvutamisel

eksinud. Apellant juhib tähelepanu sellele, et absoluutse aegumistähtaja arvutamisel on

maakohus põhjendamatult võtnud tähtaja arvutamise aluseks süüdistuses nimetatud

ebaõiguskokkuleppe sõlmimise hetke. Apellant leiab maakohtuga mittenõustuvalt, et teo

toimepanemise aja arvestamisel tuleb lähtuda teo faktilisest lõpetamisest – soodustuse

üleandmise lõpetamisest (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 1016; nr 3-1-1-31-14, p 15.1).

Prokuratuur toob välja, et maakohus luges tuvastatuks, et sildumisteenuste osas võtsid AK

ja AK TPR kaasabil ESlt, ÜRlt ja TPlt vastu soodustusi kuni 2015 augustikuuni

(süüdistuse kohaselt kuni 26.08.2015), mis peaks olema aegumistähtaja arvutamise

alguspunktiks. Kohtukolleegium prokuratuuri sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib,

et prokuratuuri käsitluse kohaselt olid vaadeldavad kuriteod sisuliselt vältavateks

kuritegudeks KarS § 81 lg 4 teise lause tähenduses, mis olid aastatel 2007 kuni 2008

sõlmitud ebaõiguskokkuleppe raames (süüdistatavatele soodsam süüdistuses toodud

aastaarv) hõlmatud süüdistatavate ühtse tahtlusega ning lõppesid alles 26.08.2015, kui

kriminaalasjas toimusid esimesed avalikud menetlustoimingud. Süüdistuse kohaselt nn

parvlaevade ehituse episoodis oli ebaõiguskokkulepe sõlmitud hiljemalt 08.12.2014 ning

altkäemaksuteod olid faktiliselt lõpetatud samuti 26.08.2015. Ringkonnakohus leiab, et

altkäemaksu andmise/võtmise kuritegusid vältavate kuritegudena käsitleda ei saa, seega

aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks ei saa olla 26.08.2015. Ringkonnakohus leiab, et

praegusel juhul tegemist on jätkuva kuriteoga.

38.3 Prokuratuur toob apellatsioonis välja, et otsuses nr 3-1-1-14-14, p 1016 on Riigikohus

selgitanud, et kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba (soodustuse) esimese osa

üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest

lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Kohtukolleegiumi

veendumusel on prokuratuur ekslikult lähtunud aegumistähtaja arvutamisel üksnes

viidatud seisukohast, jättes sisuliselt tähelepanuta sama lahendi p-des 1020-1029 toodud

seisukohad. Nendest tuleneb, et altkäemaksu võtmise või andmise toimepanemine on

käsitletav jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis,

teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada

võib seda, kui erinevad (altkäemaksu)kokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt

toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud

kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. /…/ Teo toimepanemise

faktilise lõpetamise ajaks tuleb lugeda /…/ kuupäev, mil toimus viimane tuvastatud

(altkäemaksu)kokkuleppe sõlmimine (ülekinnitamine) (vt otsuse punkt 1020). Sellest

tulenevalt on vale prokuratuuri seisukoht, et kõigi altkäemaksutegude (v.a K OÜ-ga

seotud episood) toimepanemise lõpetamiseks võib lugeda 26.08.2015, kus kriminaalasjas

toimusid esimesed läbiotsimised.

38.4 Maakohus on seevastu aegumistähtaegade arvutamisel võtnud aluseks süüdistuses

väljatoodud ebaõiguskokkulepete sõlmimise aja (süüdistuses nimetatud ajavahemik 2008

kuni 2009) ning asus seisukohale, et K OÜ, H AS ning TP ja ÜR (BMLG AS, E AS, ES

OÜ) episoodides seadusest tulenev absoluutne aegumise tähtaeg II astme kuriteo puhul,

millisteks on KarS § 4023-4 lg 1 ja § 296 lg 1, on saabunud hiljemalt 31.12.2018 aastal

(süüdistuses on ebaõiguskokkulepe määratud aastaarvuna). Samuti asus maakohus

seisukohale, et juhul, kui süüdistatavatele etteheidetavad teod (v.a parvlaevade episoodis)

kvalifitseerida jätkuvalt avalikus sektoris altkäemaksu võtmiseks ja andmiseks, oleksid

nende tegude absoluutsed aegumistähtajad saabunud hiljemalt 31.12.2023 aastal.

Ringkonnakohus ei nõustu aegumistähtaja arvutamise alguspunkti osas ka maakohtuga.

38.5 Riigikohus on hilisemas otsuses nr 3-1-1-31-14, p 15.1 asunud seisukohale, et soodustuse

esimese osa üleandmine ei mängi ebaõiguskokkuleppe sõlmise ehk kuriteo lõpuleviimise

seisukohalt tähtsust. Kui kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma

kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises

mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem

vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem

toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. Kohtukolleegium

leiab, et maakohus ongi ekslikult lähtunud süüdistuses nimetatud ebaõiguskokkulepete

sõlmimise aegadest, jättes tähelepanuta asjaolu, et kuigi erinevad

altkäemaksukokkulepped olid suunatud samade pädevate isikute poolt toimepandavatele

sarnastele tegudele, mis olid hõlmatud sama tahtlusega, tuleb altkäemaksutegude

lõpetamiseks lugeda viimast tuvastatud ebaõiguskokkuleppe (osateo) sõlmimist. Nõustuda

tuleb maakohtuga siiski selles, et altkäemaksu andja poolt soodustuse üleandmise aeg ei

mängi altkäemaksuteo lõpetamise õiguslikult seisukohalt tähtsust.

39 Et ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga varasemalt asunud seisukohale, et

süüdistuses kirjeldatud altkäemaksukuriteod ei ole toime pandud avalikus sektoris,

omavad kuritegude aegumise tähtaja arvutamise seisukohalt seega tähtsust kõik

etteheidetavad osateod, kuna erasektoris on altkäemaksukuritegu võimalik toime panna ka

igapäevase majandustegevuse käigus. Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus, milliste

süüdistuses kirjeldatud erinevate episoodide osas viimaste tehingute näol võib jaatada

ebaõiguskokkuleppe sõlmimist ning millal on nad sõlmitud.

39.1 Süüdistuse kohaselt toimus ebaõiguskokkulepete sõlmimine ning altkäemaksu andmine ja

võtmine ajalises aspektis kokkuvõtlikult järgnevalt:

a) K OÜ episood (AK, MP, SH, K OÜ ja TPR) AK ja MP poolt altkäemaksu võtmine

ning SH ja K OÜ poolt altkäemaksu andmine ning TPR kaasaaitamistegu

altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.1, 2.1.1, 2.1.2, 2.1.3, K1 lk

50pö-55) seisnes selles, et AK, MP ja SH on sõlminud 2007 aastal

ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annab SH K OÜ esindajana Tallinna Sadam AS

juhatuse liikmele AKle ja hooldusosakonna juhatajale MPle vara selle eest, et MP ja

AK kasutaksid oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega

ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui

AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid kui see on vajalik OÜ K huvide

tagamiseks. AK ja MP on taolise vara lubamise vastuvõtmise ja vastusooritusega

nõustunud ning vara vastu võtnud. TPR on osutanud kaasabi altkäemaksu andmisele

ja võtmisele. Taolise üldise ebaõiguskokkuleppe alusel andis K OÜ juhatuse liige SH

perioodil 02. juuli 2007 kuni 29. november 2012 AKle ja MPle altkäemaksu kokku

209 989.89 eurot. Süüdistuse kohaselt oli viimane ebaõiguskokkuleppega hõlmatud

töövõtuleping sõlmitud AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel riigihanke nr 134625

„Koristus- ja haljastustööde teostamine AS-i Tallinna Sadam Muuga sadama

territooriumil“ raames 24.09.2012. Kohtukolleegiumi veendumusel tuleb see kuupäev

lugeda aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks nn K OÜ (MP ja SH) episoodis.

b) H AS episood (AK, AK, ES, TPR, VÕ). AK poolt altkäemaksu võtmine ühiselt ja

kooskõlastatult AKga AS H juhatuse liikmelt ESlt ning TPR kaasaaitamistegu

altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.2, 2.2.1, 2.2.2, 2.2.3 (1-6),

2.2.4, 3.2, 3.2.1, 3.2.2, 3.2.2.1 (1- 6), 3.3, K 1 lk 55- 63, lk 106-117) seisnes selles, et

AK, AK ja ES on sõlminud 2008. kuni 2009. aastani täpselt tuvastamata ajal ja kohas

Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annab ES H AS esindajana

Tallinna Sadam AS juhatuse liikmetele AKle ja AKle vara selle eest, et AK ja AK

kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit ühiselt ja

kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega,

kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade

nõudeid kui see on vajalik H AS huvide tagamiseks. Eraldi on süüdistuses

väljatoodud otsustus, et sildumisteenuse osutajaks on AS H AS. AK ja AK on taolise

vara lubamise vastuvõtmise ja vastusooritusega nõustunud ning vara vastu võtnud.

TPR on osutanud kaasabi altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Ajavahemikul 01.

juuni 2011 kuni 26. august 2015 maksti H AS-i arvelduskontolt AKle ja AKle

altkäemaksu kokku summas 195 569.70 eurot. AK osa altkäemaksu summat hoidis

TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas 15. juuli

2009 kuni 04. mai 2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ

arvelduskontole ning 05. mai 2011 kuni 26. august 2015 L OÜ arvelduskontole.

Süüdistuse kohaselt oli viimane ebaõiguskokkuleppega hõlmatud üürileping nr 08011

sõlmitud AS-i Tallinna Sadam ja AS-i H (ES isikus) vahel 18.03.2011.

Ringkonnakohus märgib, et süüdistuse kohaselt on kõnealuses episoodis seda lepingut

(nagu teisi lepinguid) H juhatuse liikme ES taotlusel hiljem pikendatud. Süüdistusest

ei nähtu, et soodsate lepingute pikendamiseks olid sõlmitud eraldi uued

ebaõiguskokkulepped. Vastupidi, süüdistuses toodud AS-le H soodsate lepingute

automaatne pikendamine AS H taotluse alusel oli ette nähtud varasemalt sõlmitud

lepingute tingimustes, seega olid hõlmatud esialgse ebaõiguskokkuleppega. Sellest

tulenevalt tuleb kohtukolleegiumi veendumusel viimase üürilepingu nr 08011

sõlmimise kuupäev, milleks on 18.03.2011, lugeda aegumistähtaja arvutamise

alguspunktiks nn HTG AS (ES) episoodis.

c) BMLG AS-i kuuluvate E AS, ES OÜ, N OÜ episoodid (AK, AK, ÜR, TP, TPR).

AK ja AK poolt altkäemaksu võtmine ning BMLG AS ja E AS nõukogu liikme TP

ning BMLG AS kontserni kuuluvate ettevõtete E AS, ES OÜ ning N OÜ juhatuse

liikme ÜR poolt altkäemaksu andmine ning TPR ja VÕi kaasaaitamistegu

altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.3, 2.3.1, 2.3.1.1, 2.3.1.2,

2.3.1.3 (1- 11), 2.3.1.4 (1-3), 2.3.1.5, 2.3.1.5.1, 2.3.2, 3.1, 3.1.1, 3.1.2, 3.1.2.1 (1- 11),

3.1.2.2 (1-3), 3.1.2.3, 3.1.2.3.1, 3.1.3, 3.3, K1 lk 63-78, 90-105pö, 113 pö-117)

seisnes selles, et AK, AK, TP ja ÜR on sõlminud ajavahemikul 2008 kuni 2009

tuvastamata kohas Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annavad TP ja

ÜR Tallinna Sadam AS juhatuse liikmetele AKle ja AKle vara selle eest, et AK ja AK

kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015. aasta august oma ametiseisundit ühiselt ja

kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega,

kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade

nõudeid, kui see on vajalik BMLG AS kontserni kuuluvate ettevõttete E AS-il, ES

OÜ ning N OÜ huvide tagamiseks. AK ja AK on taolise vara lubamise vastuvõtmise

ja vastusooritusega nõustunud ning vara vastu võtnud. TPR ja VÕ on osutanud

kaasabi altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Ajavahemikul 01. september 2009 kuni

26. august 2015 maksti AS E arvelduskontolt B OÜ arvelduskontole AKle ja AKle

altkäemaksu kokku summas 219 543.19 eurot. AK osa altkäemaksu summast hoidis

TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas 15.

juunist 2009 kuni 04. maini 2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise

A OÜ arvelduskontole ning 05. maist 2011 kuni 26. augustini 2015 L OÜ

arvelduskontole. TP ja ÜR ajavahemikul 2008 kuni august 2015 on maksnud AKle

altkäemaksu sularahas kokku summas 30 762.62 eurot ja AKle altkäemaksu sularahas

kokku summas 33 962.62 eurot. Lisaks seisneb altkäemaksu andmine eraldi AKle TP

poolt 16.02.2010 mootorsaani VentureLite koos lisadega kokku summas 152 500

krooni (9 746.53 eurot) ja 27.10.2014 100 000 euro laenu andmises.

Selles episoodis on süüdistuse kohaselt AK ja AK poolt E AS-le (TP isikus) viimane

soodne otsus tehtud 31. märtsil 2014 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja

ostueesõiguse seadmise lepingu; Hoonestusõigusele hüpoteegi seadmise lepingu

sõlmimise ning Asjaõiguslepingud ja kinnistamisavalduste tegemisega.

AK ja AK poolt on ES OÜ-le (ÜR isikus) viimane soodne otsus tehtud 23.02.2009

töövõtulepingu (sildumisteenus) nr 05509 sõlmimisega ning selle 06. juunil 2014 lisa

nr 3 sõlmimisega, millega sai ES OÜ õiguse teenuse osutamiseks täiendavalt kahel

kail.

AK ja AK poolt OÜ-le N (ÜR isikus) oli viimane soodne otsustus tehtud 02.03.2015

üürilepingu nr 5122903 (sõlmitud 05.11.2003) lisa nr 7 sõlmimisega, millega mh

muudeti 05.11.2003 sõlmitud üürileping nr 5122903 tähtajatuks.

Eeltoodust tulenevalt nn BMLG AS kontserni puudutavas episoodis tuleb TP osas

aegumistähtaega arvutada alates 31.03.2014 ning ÜR ja AK osas alates 02.03.2015.

d) Nelja parvlaeva soetamise episood (AK, JP, TPR). AK poolt altkäemaksu võtmine

ning JP poolt altkäemaksu andmine ning TPR kaasaaitamistegu altkäemaksu

andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.4, 2.4.1, 2.4.2, 2.4.3, 2.4.4, 2.4.5, 4.1,

4.2, 4.3, K 1 lk 78- 84, 128-131) seisnes kokkuvõtvalt selles, et AK ja JP sõlmisid

alates oktoober 2014 kuni 08.12.2014 ebaõiguskokkuleppe selle kohta, et OÜ TS

Laevad sõlmis 2014 oktoobris laevade ehituslepingud Poola ettevõttega RS S.A. ning

lepingu täitmine kujuneks tõrgeteta. Altkäemaksu andmiseks sõlmisid 11.12.2014 R

Ltd, TPR esinduses ning RS S.A., keda esindas JP näiliku maaklerlepingu, millise

alusel kuulus tasumisele 1 260 000 eurot (s.o 2% summast 63 000 000, mille pidi

laevade soetamise eest tasuma OÜ TS Laevad). TPR koostas seejärel R Ltd nimelt

arved, milliste alusel RS S.A. tasus R arvelduskontole kokku 378 000 eurot.

Süüdistuse kohaselt sõlmisid AK ja SAT alates oktoober 2014 kuni 24.11.2014

ebaõiguskokkuleppe selle kohta, et OÜ TS Laevad sõlmis 2014 oktoobris laevade

ehituslepingud Türgi ettevõttega SDTTS. ning lepingu täitmine kujuneks tõrgeteta.

Altkäemaksu andmiseks sõlmisid 21.11.2014 R ltd, TPR esinduses ning SDTTS

näiliku maaklerlepingu, millise alusel kuulus tasumisele 1 260 000 eurot (s.o 2%

summast 63 000 000, mille pidi laevade soetamise eest tasuma OÜ TS Laevad). TPR

koostas seejärel R Ltd nimelt arved, milliste alusel Türgi laevatehas tasus R

arvelduskontole kokku 378 000 eurot. SDTTS. esindaja SA SAT lubas AKle maksta

altkäemaksu ning AK nõustus altkäemaksu saamisega kokku summas 1 892 000 eurot

(1 000 000+892 000, millest 892 000 on 2% 44 600 000-st). SDTTS. arvelduskontolt

kanti ajavahemikul 21.11.2014-26.08.2015 üle R arvelduskontole AKle mõeldud

altkäemaksu summas 1 148 670.56 eurot.

TPR ja AK vahelise kokkuleppe kohaselt toimub AKle altkäemaksuks mõeldud

summade edasine ülekandmine ning nende kasutamine ja käsutamine vastavalt AK

korraldustele TPR poolt ning samuti toimetati need summad osaliselt Eesti Vabariiki

TPR ja AK ühise tegutsemise tulemusel.

Selles episoodis on TPR vahendusega AK ja JP vahel ebaõiguskokkuleppe sõlmimise

viimaseks tähtajaks näidatud 08.12.2014, millist kuupäeva tulebki lugeda

aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks nende isikute osas.

39.2 KarS § 81 lg 1 p 2, lg 6 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtajaks on viis aastat ning

absoluutseks aegumistähtajaks kümme aastat kuriteo lõpuleviimisest. Erasektoris

toimepanedud altkäemaksu andmine ja võtmine on teise astme kuriteod. Eeltoodust

tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et praeguses kriminaalasjas möödus AK,

AK, TPR ja ÜR osas erasektoris altkäemaksu andmise ja võtmise esitatud süüdistuses

absoluutne aegumistähtaeg hiljemalt 02.03.2025. Teiste süüdistatavate osas möödus

absoluutne aegumistähtaeg veel varem.

MP, TPR ja JP altkäemaksukuritegudes õigeksmõistmisega seonduv

39.3

K OÜ poolt altkäemaksu andmisega seotud episoodis mõisteti maakohtu otsusega MP

õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi temale esitatud süüdistuse tõendamatuse tõttu.

Ringkonnakohus märgib, et praeguses kriminaalasjas on esitatud ka kannatanute

apellatsioon, milles mh vaidlustatakse MP õigeksmõistmist KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi,

palutakse tõendite ümberhindamist ning leitakse, et MP on süüdi avalikus sektoris

toimepandud altkäemaksu võtmises. Ringkonnakohus eespool leidis, et AS Tallinna

Sadam hooldusosakonna juhataja MP ei olnud sarnaselt AK ja AKga ametiisikuks KVS §

2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et MP osas

süüdistuses toodud teokirjeldus vastab erasektoris altkäemaksu võtmise

kuriteokoosseisule, mis on II. astme kuritegu. Samas ringkonnakohus on eespool

sedastanud, et nn K OÜ (MP) episoodis tuleb lugeda aegumistähtaja arvutamise

alguspunktiks 24.09.2012, seega selles episoodis on aegumistähtaeg möödunud

24.09.2022. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et maakohus oleks pidanud juba otsuse

esmajärjekorras analüüsima süüdistatavatele etteheidetud kuritegude kvalifikatsiooni

õigsust põhjusel, et see oli vaidluse üheks olulisemaks esemeks, millest sõltus

aegumistähtaeg. Aegumistähtaja möödumine kriminaalasjas on absoluutseks

menetlustakistuseks ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud KrMS § 199 lg 3; 274 lg 2

sätestatud juhtudel. Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada

KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist /…/ Asja sisulist lahendamist

saab menetleja/kohus jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või

tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav/süüdistatav taotleb menetluse jätkamist

rehabiliteerimise eesmärgil. (vt. RKKK nt 1-24-5818/9, p 8). MP ei ole taotlenud

menetluse jätkamist enda rehabiliteerimise eesmärgil KrMS § 199 lg 3, § 274 lg 2 p 1

alusel ei maakohtus ega oma apellatsioonivastuses. Selle tulemusena puuduvad

ringkonnakohtul volitused MP süüküsimuse ümberhindamiseks ka kannatanu

apellatsiooni alusel. Selles osas kuulub seega maakohtu MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi

õigeksmõistev otsus tühistamisele, MPle etteheidetud tegevus ümberkvalifitseerimisele

KarS § 4023 lg 1 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale

etteheidetud süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu.

39.4

Altkäemaksu andmisega seotud nn reisiparvlaevade episoodides mõisteti maakohtu

otsusega TPR õigeks KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 –

KarS § 22 lg 3 järgi ning JP õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistustes

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus tõendite hindamise tulemusena tuvastas, et

nende isikute puhul tegemist ei ole altkäemaksuga avalikus sektoris (I astme kuritegu)

ning asus analüüsima, kas tegemist võib olla altkäemaksuga erasektoris (II astme

kuritegu), mille käigus tuvastas, et isikute tegevus võib vastata hoopis omastamise või

kelmuse koosseisudele. Põhjusel, et maakohtu poolt tuvastatu ei lähe kokku süüdistuse

faktilise kirjeldusega (altkäemaksu andmine, vahendus ja võtmine), asus maakohus

seisukohale, et kohtul ei ole võimalik süüdistuse piiridest väljumata süüdistatavaid

omastamises või kelmuses süüdi tunnistada, mistõttu kuuluvad nad õigeksmõistmisele.

Ringkonnakohus kordab sarnaselt juba eeltooduga, et maakohus eksis, kui asus lahendama

süüdistatavatele etteheidetud tegude tõendatuse ning süüküsimust enne aegumistähtaja

möödumise küsimuse lahendamist vastavalt esitatud süüdistuses toodud teokirjeldusele.

Praeguses kriminaalasjas ei taotlenud TPR ega JP menetluse jätkamist enda

rehabiliteerimise eesmärgil KrMS § 199 lg 3; § 274 lg 2 p 1 alusel ei maakohtus ega

apellatsioonivastustes. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et TPR ja JP nn

parvlaevade epsioodis süüdistuses etteheidetu ei ole toime pandud avalikus sektoris.

Süüdistuses kirjeldatu vastab aga erasektoris toime pandud altkäemaksukuritegudele,

milliste aegumistähtaeg on möödunud. Selliselt ei oleks pidanud maakohus lahendama

TPR ja JP süüküsimust neile etteheidetud kuritegudes, vaid kriminaalmenetlust nende

suhtes lõpetama süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Aegumistähtaja möödumine on

absoluutne menetlustakistus ka ringkonnakohtule. Maakohtu TPR õigeksmõistev otsus

reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2

p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 kuulub selles osas tühistamisele, temale etteheidetud tegevus

ümberkvalifitseerimisele KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22

lg 3 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale etteheidetud süüteo

aegumistähtaja möödumise tõttu. Samuti JP õigeksmõistev kohtuotsus KarS § 298 lg 2 p

3 järgi kuulub tühistamisele, temale etteheidetud tegevus ümberkvalifitseerimisele KarS §

4024 lg 1 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale etteheidetud

süüteo aegumistähtaja 08.12.2024 möödumise tõttu.

39.5

Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium samuti maakohtu resolutsiooni

järeldusega, mille osas tõendite hindamise ning TPR süüküsimuse lahendamise

tulemusena kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber

KarS § 296 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes menetlus süütegude aegumise tõttu. Selles

osas on maakohtu otsus samuti vaidlustatud prokuratuuri apellatsioonis, milles leitakse, et

TPR on aidanud kaasa AKl ja AKl ESlt, ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võtta ja viimastel seda

anda, mitte altkäemaksu vahendanud. Kuigi selles episoodis ringkonnakohtu lõppjäreldus

aegumise osas ei muutu, tuleb märkida, et maakohtu otsus on vastuoluline, kuna

altkäemaksu vahendus KarS § 296 lg 1 tähenduses on karistatav üksnes avalikus sektoris

toimepanduna. Olukorras, kus maakohus leidis, et altkäemaksukuriteod on toime pandud

erasektoris, ei saanud maakohus TPR tegevuse ümber kvalifitseerida avalikus sektoris

toimepandud altkäemaksu vahendamisena. Maakohus oleks pidanud enne tõendite sisulist

hindamist tuvastama, kas TPRle nendes episoodides etteheidetud teokirjeldus on

subsumeeritav erasektoris toimepandud altkäemaksu andmise ja võtmise kaasaitamisena

ning kvalifitseerida tema tegevust ümber KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg

1 - KarS § 22 lg 3 järgi. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses toodud teokirjeldus TPR

osas vastab mitte pelgalt altkäemaksude vahendamisele, vaid nende andmise ja võtmise

kaasaaitamisele. Selline veendumus lähtub eelkõige asjaolust, et ilma TPR ainelise ning

vaimse kaasabita ei oleks altkäemaksu kuritegude toimepanemine süüdistuses kirjeldatud

viisil üldse võimalik. Kohtukolleegium märgib, et altkäemaksu andmine ning võtmine on

võimalik nii teoreetiliselt, kui ka praktiliselt ilma vahendaja osaluseta. Praeguses

teokirjelduses oli TPR kõikides episoodides keskfiguuriks, kus altkäemaksudena makstav

raha laekus tema kontrolli all oleva B OÜ arveldusarvele tema osalusel eelnevalt sõlmitud

näilike lepingute alusel. Seejärel oli raha edasi makstud vastavalt AK ja AK korraldustele.

Kui praeguses kriminaalasjas TPR osalus ära mõelda, siis ei oleks altkäemaksude andmine

ja võtmine süüdistatavate poolt üldse võimalik. Selliselt on süüdistuses kirjeldatud tegevus

TPR osas vaadeldav altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena. Et

vaidlusalustes episoodides absoluutne aegumistähtaeg on möödunud 02.03.2025 kuulub

kriminaalmenetlus selles osas lõpetamisele, maakohtu otsus aga tühistamisele TPR

tegevuse ümberkvalifitseerimise osas KarS § 296 lg 1 järgi. Tema tegevus ka selles

episoodis on kvalifitseeritav KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS §

22 lg 3 järgi.

Rahapesu

40 Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust ka osas, millega kohus mõistis

AK ja TPR rahapesu süüdistuses õigeks põhjusel, et süüdistusele hinnangu andmisel võttis

maakohus aluseks tõlgenduse, mille on rahapesu kuriteo koosseisule andnud Riigikohus

oma lahendites nr 3-1-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11 , 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17

(otsuse p-d 1870-1872, 1878). Prokuratuur leiab, et kohus tugines AKa ja TPR

rahapesusüüdistuse asjaoludes õigeks mõistes Riigikohtu praktikale põhjendamatult.

Riigikohtu tõlgendused on rahapesu definitsiooni ulatuslikult ja põhjendamatult

kitsendanud. Prokuratuur leiab kokkuvõtvalt, et kui süüdistatavate tegu vastab

rahapesukuriteo koosseisule, siis tuleks süüdistatavad muude (deliktistruktuurist

tulenevate) eelduste esinemisel ka rahapesus süüdi tunnistada. Apellant leiab, et Eesti

viidatud kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et kuritegeliku raha suunamine isiklikku

tarbimisse ei moodusta rahapesu süüteokoosseisu on aegunud ega arvesta EL tasandil

omaksvõetud kohaldamispraktikaga, mis on otsesõnu väljendatud ka Eesti Vabariigi

suhtes läbi viidud Moneyval hindamise 2022. aasta raportis. Raportis on mh välja toodud,

et rahapesu kuriteokoosseisu redutseerimine Riigikohtus, mis väljendus juhtmõttes, et

mitte igasugune kuritegeliku raha kasutamine ei ole rahapesu (3-1-1-34-05) või, et

rahapesukuriteolt nõutakse majanduse normaalse toimimise kahjustamise potentsiaali (3-

1-1-68-10, 3-1-1-94-14), on põhjendamatud. Kohtukolleegium apellandi sellise kriitikaga

ei nõustu ning vastuseks apellatsioonile märgib järgmist.

40.1

Erinevalt erasektoris toime pandud altkäemaksukuriteost ei ole AKle ja TPRle

etteheidetud rahapesu süüdistus veel aegunud. AKle on etteheidetud isikute grupis suures

ulatuses rahapesu toimepanemist KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi ajavahemikul 2005-2008 AS

DBT esindajalt ja 2009-26.08.2015 ja ajavahemikul H AS ning ja BMLG AS kontserniga

seotud isikutelt saadud altkäemaksu summade kuritegeliku päritolu ja tegeliku omaniku

varjamises (süüdistuse punktid 3.4, 3.4.1, 3.4.2, 3.4.2.1, 3.4.2.3, 3.4.3, 3.4.4, 3.4.5). TPRle

etteheidetud isikute grupis suures ulatuses rahapesu toimepanemist KarS § KarS § 394 lg

2 p 1,3 ajavahemikul 01.06.2007 kuni 26.08.2015, mis seisnes Türgi ettevõttelt SDTT.

A.S., RS S.A., K OÜ, H AS ning ja BMLG AS kontserniga seotud isikutelt saadud

altkäemaksu summade kuritegeliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamises (süüdistuse

punktid 2.5, 2.5.1, 2.5.2, 2.5.2.1, 2.5.2.2, 2.5.2.3, 2.5.3, 2.5.3.1, 2.5.3.2, 2.5.4). Et tegemist

on esimese astme kuriteoga, mille toimepanemise eest on ettenähtud karistuseks kaks kuni

kümme aastat vangistust, on KarS § 81 lg 1 p 1; lg 6 kohaselt selle absoluutseks

aegumistähtajaks viisteist aastat. Nähtuvalt eeltoodust praeguseks ajaks on aegunud AKle

etteheidetud nn AS DBT esindajalt saadud altkäemaksust saadud vara rahapesuepisood,

kuna selles episoodis absoluutne aegumistähtaeg on möödunud hiljemalt 2023. aastal.

Teistes AK ja TPRga seotud rahapesuepisoodides peetakse süüdistuse kohaselt rahapesu

lõpuleviimiseks 26.08.2015 põhjusel, et osa altkäemaksudena B OÜ ning parvlaevade

episoodi puhul R Ltd arvelduskontodele laekunud rahast hoiti jätkuvalt nimetatud

äriühingute arveldusarvetel ning maksti AKle kui lõpptarbijatele vastavalt viimase

korraldustele TPR poolt. AK osas H AS ja E AS episoodides kanti altkäemaksudena

saadud osa TPR poolt näilike tehingute alusel edasi vastavalt A OÜ ja L OÜ

arvelduskontodele, mis olid AK kontrolli all, kes suunas seejärel osa rahast enda või oma

lähedaste lõpptarbimisse. Selles osas nõustub kohtukolleegium prokuratuuri käsitlusega,

et süüdistuses kirjeldatud olukorras rahapesu on vältav kuritegu, mille lõpuleviimine

saabus kriminaalasjas esimeste avalike menetlustoimingute tegemisega. Rahapesu

absoluutne aegumistähtaeg möödub seega 26.08.2030.

40.2

Rahapesu osas kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt isiku

süüditunnistamine selles kuriteos eeldab, et kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse

(eelkuriteo) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1

tähenduses. Niisiis kujutab eelkuritegu endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma

eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. Kui eelkuritegu

on tuvastatud varasema süüditunnistava kohtuotsusega või kui eelkuritegu menetletakse

rahapesuga samas menetluses, peab nii süüdistus kui ka süüditunnistav kohtuotsus

eelkuriteo osas vastama seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele süüdistuse täpsust ja

kohtuotsuse põhistatust puudutatavatele nõuetele. Samas on Riigikohus leidnud, et isiku

süüditunnistamine rahapesus ei eelda varasemat jõustunud süüditunnistavat otsust (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-

10). /…/ Ka rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei

pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja

menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo

osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e

eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev

kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo

asetleidmise (RKKKo nr 3-1-1-94-14, p 170). Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul

muud alternatiivi, kui tuvastada rahapesu eelkuriteona altkäemaksu võtmine AK ja K

poolt. Et altkäemaksu võtmist ei saa olla ilma selle andmiseta, tuli maakohtul tuvastada ka

altkäemaksu andmine teiste süüdistatavate poolt ning TPR tegevus, mis on süüdistuse

kohaselt kvalifitseeritud nii altkäemaksu andmisele, kui ka võtmisele kaasaaitamisena.

Maakohus pidi seda tegema olenemata asjaolust, et altkäemaksu kuriteod erasektoris on 2.

astme kuriteod ning olid maakohtu järelduste kohaselt kohtuotsuse tegemise ajaks juba

aegunud.

40.3

Selle tulemusena, et maakohus on kriminaalasja sisulisel lahendamisel kohtuotsuses

esimeses järjekorras alustanud süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksukuriteo

tõendatuse tuvastamisega, jõudis maakohus veenva ja jälgitva järelduseni, et rahapesu

eelkuriteoks on altkäemaksu andmine AKle ning AKle. Lisaks sedastab ringkonnakohus

maakohtuga nõustuvalt, et süüdistusaktis kirjeldatud rahapesu eelkuriteod (v.a DBT

episood) ja altkäemaksu süüdistuses altkäemaksu andmise viis ning jõudmine AK ja

AKni, on kattuvad. Lisaks maakohus tuvastas, et ülekannete keskseks eesmärgiks oli raha

jõudmine AK ja AKni. Tuvastatud tehingud süüdistust läbivate osaühingutega olid seotud

pangaülekannetega läbi erinevate äriühingute ja äriühingute tegelikule

majandustegevusele mittevastavad, kuid ülekannete teostamisel oli vaid üks eesmärk –

raha jõudmine AKni ja AKni. TPR tegevus oli suunatud selle eesmärgi täitmisele. Selliselt

tuvastas maakohus nõuetekohaselt rahapesu koosseisulise tunnusena ehk eelkuriteona

altkäemaksukuritegu.

40.4

Süüdistuse kohaselt pandi rahapesu süüdistatavate poolt toime ajavahemikul 2005

kuni 2015. Rahapesu KarS § 394 on viiteline kuriteokoosseis, mille definitsiooni

sisustatakse Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) erinevate

redaktsioonide kehtimise ajal nendes sisaldunud normide kaudu. Riigikohus ongi oma

praktikat rahapesu asjades kujundanud lähtuvalt ajakohastest RahaPTS redaktsioonidest,

hinnates seejuures rahapesu ajas muutuvat definitsiooni koosmõjus RahaPTS teiste

asjakohaste normidega. Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta

kriminaalõiguse abil võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu 23.10.2018. Direktiiv

(EL) 2018/1673 tuli Eesti õigusesse üle võtta 2020. aasta 3. detsembriks.

Kohtukolleegium märgib, et ainuüksi rahapesu enda definitsioon on erinevates

redaktsioonides muutunud ning alles „2017.a lõpus jõustunud RahaPTS § 4 lõikes 1

sätestatud rahapesu definitsioon vastab AMLD-direktiivide, teiste rahvusvaheliste

õigusaktide ja ka EL direktiivi 2018/1673 nõuetele ega eelda enam kriminaaltulu

omandamise, valdamise või kasutamise korral lisa eesmärki. Piisab vaid sellest, kui selle

saamisel on teada, et vara on saadud kuritegelikust tegevusest“1.

40.5

Prokuratuuri apellatsiooni rahapesu puudutavas osas viidatakse põhiargumendina

Moneyvyal 2022 raportile, mille kohaselt Riigikohtu tõlgendus, mis on antud

kriminaalasjades nr. 3-1-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11, 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17,

on teinud rahapesu kuriteo, iseäranis isepesu tuvastamise ja selle toimepanemise

takistamise põhjendamatult keerukaks – redutseeritud on põhjendamatult koosseisu2.

Prokuratuuri apellatsioonis väljendatud kriitika Riigikohtu praktika aadressil puudutab

seega ajaperioodi enne Direktiivi (EL) 2018/1673 vastuvõtmist ning selle ülevõtmist Eesti

õigusesse. Märkida tuleb, et enne Direktiivi (EL) 2018/1673 vastuvõtmist ei ole

rahvusvahelised õigusaktid nõudnud, et riigid sätestaksid kuriteona ka isiku enda teenitud

kuritegeliku vara pesemise (isepesu ehk self-laundering). Vastupidi, Varssavi

konventsiooni artikli 9 lõike 2 punkt b sätestab, et osalisriigid ei pea rahapesukuriteo

koosseisu kohaldama nendele, kes on eelkuriteo toimepanijad3. Kuigi Riigikohus on

pidanud teoreetiliselt võimalikuks, et isikut karistatakse samaaegselt nii eelkuriteo kui ka

selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (RKKKo nr 3-1-1-34-05,

p. 22), siiski on Riigikohtu praktikas rahapesukoosseisu tõlgendatud väga kitsendavalt

eriti olukordades, kus rahapesu pannakse toime eelkuriteo toimepanijate poolt.

40.6

Praeguse vaidluse esemeks ongi asjaolu, kas altkäemaksuna saadud vara kuritegeliku

päritolu ja tegeliku omaniku varjamiseks selle läbi näilikke tehingute suunamine AK ja

AK enda lõpptarbimisse (isepesu), moodustas ka kuni 2015 (k.a.) rahapesu

kuriteokoosseisu. Kohtukolleegiumi veendumusel vastas maakohus sellele küsimusele

1 M. Kärner, Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil, - Juridica 2019/7,

lk 520,

2 Eesti Vabariigi suhtes läbi viidud Moneyval hindamise 2022. aasta raport, avaldatud veebilehel

https://www.coe.int/en/web/moneyval/jurisdictions/estonia (07.2024)

3 Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist ning terrorismi

rahastamist käsitlev konventsioon (CETS nr 198). – RT II 2009, 10, 24.

õigesti eitavalt. Maakohus tuvastas õigesti, et etteheidetud rahapesu skeemi kaasatud

äriühingud ei olnud juhuslikud ega fiktiivsed, vaid kohus on mõlemal juhul tuvastanud

otsesed seosed AK (A OÜ ja L OÜ) ning AKga (B OÜ) ning kaasaaitaja süüdistusega

TPRga (B OÜ, R.I.C.H. Group Tranding OÜ, AB). See kehtis nii K OÜ, H AS, E AS

poolt B OÜ-le teostatud ülekannete puhul, mis pidid jõudma AKni, kui ka B OÜ-st edasi

A OÜ-sse ja L OÜ-sse ülekannete tegemisel, mis pidid jõudma AKni. Sama kehtis ka R

Ltd ülekannete kohta B OÜ-sse ja DBT AS ülekannete kohta A OÜ-sse. B OÜ arvelt AK

ja A OÜ ja L OÜ arvelt AK kulude katmine oli vahetult seotud vara jõudmisega

lõpptarbimisse. Ühegi tehingu eesmärgiks ei olnud ebaseadusliku tulu legaalsesse

majandusse suunamine. Äriühingute kasutamine näilikeks tehinguteks ja

pangaülekanneteks oli kõigest kõrvaleesmärk, mis pidi tagama TPR kaasabil raha

jõudmise AKle ja AKle. Sealjuures on nt millegi ostmine või raha paigutamine millegi

ostmisesse selle lõpptarbimisse suunamine. Selliselt ongi maakohus jõudnud kehtiva

kohtupraktikaga riimuva järelduseni, et praeguses olukorras, kus vara ebaseadusliku

päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavate toimingute puhul üksnes

kõrvaleesmärk (RKKKo nr 3-1-1-34-05, p 25), kuritegelikul teel saadud vara suunati

lihtsalt AK ja AK vahetusse lõpptarbimisse (ibid), etteheidetavat rahapesukuritegu ei ole

võimalik eelkuriteost sisuliselt eristada, kuna altkäemaksu andmise viis ja rahapesu

kirjeldus on kattuvad (RKKKo nr 3-1-1-21-11. p 13), ei ole võimalik rääkida rahapesu

toimepanemisest süüdistatavate poolt.

40.7

Et ringkonnakohus on eespool sedastanud, et süüdistuse kohaselt oli rahapesu

toimepanemine lõpuleviidud 26.08.2015, Eesti Vabariigil tekkis kohustus Direktiiv (EL)

2018/1673 Eesti õigusesse üle võtta 2020. aasta 3. detsembriks, ei ole prokuratuuri kriitika

sellest, et Riigikohtu praktika rahapesu asjades on EL õigusega vastuolus, põhjendatud.

Lisaks märkida tuleb, et Euroopa Liidu õigusele ei saa tugineda siis, kui see eeldaks

riigisisese normi sõnastuslikest piiridest väljumist süüdistatava kahjuks. Sel juhul jääb

primaarseks seaduse tekst ning grammatiline tõlgendus, isegi kui see tähendab, et

kohaldatakse karistusõigusnormi, mis on liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohus on

korduvalt rõhutanud, et direktiiv ei saa iseenesest ja sõltumata riigisisest seadusest kaasa

tuua isiku kriminaalvastutuse kindlaksmääramist ega raskendamist (EKo 20.12.2017, C-

102/16, Vaditrans, p 56)4. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda rahapesu kuriteokooseisu

sisustamisel kuni 26.08.2015 sellele kohtupraktikas omaksvõetud tõlgendusest.

Lõpetuseks märkida tuleb, et erialakirjanduses on samuti asutud seisukohale, et ka peale

2017 lõpus jõustunud RahaPTS muudatusi (kus mh RahaPTS § 4 lõikes 1 sätestatud

rahapesu definitsioon vastab EL direktiivi 2018/1673 nõuetele), on küsitav, kas edasises

kohtupraktikas eelistatakse rahapesu grammatilist tõlgendamist seni valitsenud

kitsendavale teleoloogilisele tõlgendamisele5.

40.8

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et rahapesu

kuriteokoosseis ei ole täidetud ning AK ja TPR tuli KrMS § 309 lg 2 alusel neile esitatud

rahapesusüüdistustes KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista.

Tsiviilhagi

41 Kannatanud Tallinna Sadam AS ja TS Laevad OÜ vaidlustasid maakohtu poolt tsiviilhagi

läbivaatamata jätmist seoses süüdistatavate osalise õigeksmõistmise ning kriminaalasja

lõpetamisega aegumistähtaja möödumise tõttu. Kannatanud leiavad, et tsiviilhagi tuleb

igal juhul lahendada sisuliselt samas menetluses, kuna tsiviilhagi läbivaatamata jätmine nii

pika menetluse järel on põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste konventsiooniga

4 M .Kärner, Riigikohus karistusõiguse tõlgendajana, - Juridica 2022/9-10, lk 630.

5 Ibid.

vastuolus. Kohtukolleegium kannatanute esindajate sellise seisukohaga ei nõustu

järgmistel põhjustel.

41.1

Kannatanute esindajad on seisukohal, et kriminaalasjas väidetavalt aset leidnud

põhiseadusevastase olukorra vältimiseks oleks pidanud maakohus jätma kohaldamata

KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2, mille järgi tuleks kriminaalmenetluse lõpetamise või

õigeksmõistva otsuse korral jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Tsiviilhagi läbi vaatamata

jätmine ning kannatanute suunamine tsiviilkohtusse uue menetluse algatamiseks riivab

kannatanute PS §-st 15 tulenevaid õigusi. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on

sellele argumendile põhjalikult vastanud otsuse p-s 9.2 (alapunktid 1892 – 1906). Esitatud

apellatsioonis kannatanute esindajad üksnes kordavad maakohtus juba esitatud seisukohti,

et KrMS §-des 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 esinevat põhiseadusvastast lünka kõrvaldab

kohus juhul, kui vaatab tsiviilhagid sisuliselt läbi ning jätab vaidlusalused normid seega

kohaldamata. Lisaks maakohtu põhjendustele, et praeguses olukorras põhiseadusvastast

lünka ei esine, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

41.2

Kuigi maakohus asus seisukohale, et kaitsjad ei taotle otsesõnu KrMS § 2962 lg 1 p 4

ja § 310 lg 2 kohaldamise osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist,

tähendavad nende taotlused viidatud sätete kohaldamata jätmiseks sisuliselt

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlust. Ringkonnakohus

kokkuvõtvalt leiab, et KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 on kannatanute jaoks

asjassepuutuvad, kuna viidatud norme tuleb asja lahendamisel kohaldada ning mõlemad

normid on kannatanute jaoks otsustava tähendusega, kuivõrd piiravad kannatanute õigust

nende tsiviilhagi lahendamisele kriminaalmenetluse raames (nende kohaldamata jätmise

korral oleks pidanud maakohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi sisuliselt lahendama).

PS §-st 11 tulenevalt peab kohus otsustama, kas õigusi ja vabadusi on piiratud kooskõlas

põhiseadusega ja kas need piirangud on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ehk teisisõnu antud olukorras tuleb

otsustada, kas kannatanute õiguse piiramine tsiviilhagi sisuliseks lahendamiseks

kriminaalmenetluse raames õigeksmõistva kohtuotsuse raames või kriminaalmenetluse

lõpetamise järgselt on proportsionaalne. Võimaliku põhiseadusvastasuse hindamisel tuleb

kaaluda, kas õiguskord võimaldab alternatiivseid lahendusi, mis viiksid põhiseaduspärase

lahenduseni, samas arvestada tuleb EIK-st tulenevate inimõigustega. Sellised lahendused

on Eesti õiguskorras vaieldamatult olemas. Esmalt kohtukolleegium märgib, et KrMS

pakub mehhanismi, kui tekkib oht, et tsiviilhagi ei ole võimaik läbi vaadata mõistliku aja

jooksul (vt KrMS § 310 lg 3,4). Siiski viidatud normide alusel tsiviilhagi eraldi

läbivaatamine kriminaalmenetluses on võimalik üksnes süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumise järgselt. Õigeksmõistmise ning kriminaalmenetluse lõpetamise korral (KrMS §

199 lg 1 p 2-6) võimaldab riik tsiviilhagi läbivaatamist üksnes TsMS-s sätestatud korras.

KrMS § 274 lg 4 kohaselt kui tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi

vaatamata, võib hagi esitada TsMS sätestatud korras. Sama puudutab ka tsiviilhagi

esitamist süüdistatavate õigeksmõistmise korral. Selliselt on täielikult tagatud kannatanute

PS §-st 15 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse,

seega vaidlusalused KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 ei ole PS §-ga 15 vastuolus ning

nende kohaldamine on põhiseaduspärane.

41.3

Kannatanud seovad lisaks eelviidatud normide väidetavat põhiseadusvastasust oma

EIK art-st 6 tuleneva õigusega asja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul. Alustuseks

kohtukolleegium, andmata siinkohal lõpphinnangu praeguse menetluse mõistlikule

tähtajale, kuna selles osas on maakohtu otsus (resolutsiooni p-d 1-10) vaidlustatud teiste

menetlusosaliste poolt seoses nõuetega SKHS korras, märgib, et erinevalt süüdistatavatest

ja kolmandast isikust kannatanud on esmakordselt mõistliku menetlusaja küsimust

tõstatanud alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et

kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistatavate suhtes seoses mõistliku menetlusaja

möödumisega ei vabasta kohut kohustusest kujundada seisukoht tsiviilhagi mõistliku aja

jooksul lahendamise perspektiivikuse osas ning sellise hindamise tulemusena vajadusel

tsiviilhagi lahendada samas menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Sarnaselt juba

eeltooduga tähendab see siiski seda, et tsiviilhagi saab maakohus sisuliselt lahendada

üksnes siis, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid KrMS § 199 lg 1 p 2-6

tähenduses ega süüdistatavate õigeksmõistmist. Praeguses kriminaalasjas tuleb asuda

seisukohale, et arvestades asja keerukust ja mahtu, süüdistatavatele etteheidetud

kuritegude raskust (osa süüdistatud I. astme kuriteos), kaebajate ning riigivõimu käitumist

menetluses ning olulisust, mis on kaebajate jaoks konkreetses menetluses kaalul,

kannatanud sisuliselt nõustusid maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas ei ole mõistlik

menetlusaeg möödunud. Et mõistlik menetlusaeg sõltubki iga konkreetse kriminaalasja

eeltoodud asjaoludest, mis oli vandeadvokaatide poolt esindatud kannatanutele kogu aeg

teada, tuleb asuda seisukohale, et kannatanute argumendid nende põhiõiguse riivest asja

arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul on põhjendamatud. Kannatanud langetasid

teadlikult otsustuse panna oma nõuded maksma väga mahukas kriminaalasjas. Arvestades

süüküsimust puudutavate episoodide arvu, tõendite mahtu, süüdistatavate ringi jpm võis

tegelikult eeldada, et süüdistatavate süüküsimuse lahendamine võtab keskmisest rohkem

aega. Lisaks ei saa kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades eeldada, et see

kindlasti süüdistatava süüdi tunnistamise tõttu rahuldatakse. Kannatanu peab arvestama ka

võimalusega, et teatud juhtudel võidakse tema hagi jätta ka läbi vaatamata. Pole

välistatud, et teatud juhtudel võidakse tsiviilkohtumenetluses kannatanu hagi kiiremini

läbi vaadata, sest seal ei ole erinevalt kriminaalmenetlusest keskseks küsimuseks

süüdistatava süüküsimus. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute poolt viidatud EIK

kohtulahend asjas Dinchev vs Bulgaaria ei ole antud juhul asjakohane ega võrreldav,

kuivõrd praeguses väga mahukas kriminaalasjas kannatanud on riigi omandis olevad

äriühingud, kelle huve esindavad kohtumenetluses vandeadvokaadid.

41.4

Kohtukolleegium leiab, et kannatanute apellatsioon on oma sisult ka vastuoluline.

Juriidilistest isikutest kannatanud ühelt poolt väidavad, et altkäemaksukuriteod on toime

pandud avalikus sektoris, kuna AS Tallinna Sadam ning TS Laevad OÜ on riigi

äriühingud ning strateegilised ettevõtted. Teiselt poolt väidavad kannatanud, et nemad on

põhiõiguste kandjad ning nende põhiõigusi on rikutud. Põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt

põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele

niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste,

vabaduste ja kohustuste olemusega. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale,

et kooskõlas PS § 9 lg-ga 2 riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle

riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt. PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi

äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike

hinnangute eest.

Riigi äriühing on aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile, või osaühing, mille

ainuke osa kuulub riigile (riigivaraseaduse § 3 lg 1 p 1). Riigil on sellises äriühingus

ainuotsustusõigus. Riigivaraseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riigivara valitsemise

eesmärgiks lisaks riigivõimu teostamisele ja avaliku ülesande täitmisele ka tulu saamine

ja reservi säilitamine. Riigi äriühingu asutamise eesmärgiks on sageli tegutsemine

strateegilistes valdkondades. Ka riigi äriühingu dividende makstakse riigieelarvesse,

millega omakorda rahastatakse riigi seadusest tulenevaid ülesandeid (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 15. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 15). Seega

asutatakse riigi äriühinguid avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel

põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt

tema ettevõtlust mõjutada (RHKKo nr 3-3-1-65-16, p. 19.2). Sarnasele seisukohale on

asunud Riigikohus ka kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 (p 19.2). Selliselt sisuliselt leitakse

eelviidatud kohtupraktikas, et põhiõiguste kandjateks ei ole üksnes riik ning avalik-

õiguslikud juriidilised isikud, vaid ka eraõiguslikud juriidilised isikud, mis on riigi

omandis.

41.5

Et riigile kuuluv äriühing ei saa olla põhiõiguste kandja, jäävad edutuks kannatanute

esindajate argumendid sellest, et tsiviilhagide hilisem lahendamine eraldi

tsiviilkohutmenetluses võib kaasa tuua nende põhiõiguse riivet asja arutamisele mõistliku

aja jooksul. Eeltoodust tulenevalt jääb edutuks kannatanute apellatsioonitaotlus lahendada

tsiviilhagi sisuliselt ja mõista tsiviilhagis nõutud kahjuhüvitised süüdistatavatelt ja

tsiviilkostjatelt välja.

41.6

Jättes muutmata maakohtu otsuse kannatanute tsiviilhagi läbivaatama jätmise osas,

jätab ringkonnakohus tähelepanuta kannatanute apellatsiooni ning sellele esitatud

vastuväidete osad, mis puudutavad argumente, kas ja kuidas on kannatanute nõue

tõendatud.

42 Kannatanud paluvad tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 24,

millega vabastati aresti alt süüdistavate vara ja tühistati tsiviilhagi või konfiskeerimise

tagamiseks rakendatud abinõud. Kannatanud argumenteerivad oma taotlust asjaoluga, et

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel üheks oluliseks kannatanuid kahjustavaks tulemuseks

on kahjunõuete tagamiseks rakendatud abinõude tühistamine. Sellega väheneksid oluliselt

kannatanute võimalused tekitatud kahju hüvitatud saada. Seega, lisaks asjaolule, et kohus

peab leidma viisi, kuidas põhiseaduslik lünk ületada, on kohtul kannatanute hinnangul

kohustus leida ka efektiivne lahendus, kuidas tagada kannatanute õiguste kaitse tagatiste

püsima jäämise raames.

42.1

Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga eespool sedastanud, et olukorras, kus kohus

on seoses süüdistatavate osalise õigeksmõistmisega ning kriminaalmenetluse lõpetamisega

kuriteo aegumise tõttu jätnud tsiviilhagid läbi vaatamata, põhiseadusliku lünka ei esine.

KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitakse

kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. KrMS §

314 p 4 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise meetmete tühistamine. Selliselt puudusid

maakohtul viidatud otsustuste tegemisel alternatiivid. Maakohus on seejuures asjakohaselt

märkinud, et praeguses kriminaalasjas kuni kohtuotsuse jõustumiseni on kannatanutel

võimalik oma nõuet tagada tsiviilkohtumenetluse korras. Kohtukolleegium märgib

maakohtuga nõustuvalt, et erinevalt kriminaalmenetlust tagavast vahistamisest, mis

tühistatakse kohtuotsuse tegemisel ning vahistatu vabastatakse viivitamatult, teised

kriminaalmenetlust tagavad abinõud (antud juhul vara arestid ja kohtulikud hüpoteegid)

jäävad kehtima kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ka antud olukorras, kannatanute

esindajatele on hästi teada, et arvestades praeguse kriminaalasja keerukust ja mahtu, võib

kuluda alates maakohtu otsuse tegemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni prognoositavalt

1,5 kuni 2 aastat. Ainetu on seega kannatanute jätkavalt passiivne positsioon, et oma nõuet

tuleb igal juhul maksma panna kriminaalmenetluse raames, vaatamata praegusele

objektiivsele olukorrale, et kriminaalmenetlus II. astme kuriteo puhul kuulub lõpetamisele

aegumistähtaja möödumise tõttu ning rahapesu süüdistuses kuuluvad süüdistatavad

õigeksmõistmisele. Kannatanud, kes ei ole põhiõiguste kandjad, peavad arvestama ohuga,

et selline õigusjärelm ei muutu ka edaspidi ning võimalusega, et neil oli ja jätkuvalt on

õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse tsiviilkohtupidamise korras, millist nad on

siiani ignoreerinud.

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused

43 Harju maakohtu otsusega hüvitati AKle SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 11 lg-te 1 ja 2 alusel raha

arestimisega tekkinud varaline kahju 89 904 eurot; hüvitati AKle SKHS § 5 lg 1 p 1, 2 ja §

11 lg 4 alusel vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekkinud mittevaraline

kahju 8303,19 eurot. Jäeti rahuldamata AK SKHS § 9 lg 2 alusel esitatud taotlus hüvitise

suurendamiseks. Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks ametist kõrvaldamise eest. Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses

tekitatud varalise- ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga.

Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

elukohast lahkumise keelu seadmisega põhjustatud kahju eest.

AK kaitsjad leivad, et AKle tuleb täies ulatuses hüvitada vara arestimisega, ametist

kõrvaldamisega, ebamõistliku menetlusajaga, vabaduse võtmisega ning elukohast

lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju. Kaitsjate arvates jättis Harju Maakohus

osa süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlustest rahuldamata alusetult.

43.1

Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et esitatud apellatsioonis AK kaitsjad ei too

selgelt sõnastatud taotlusena välja millist uut otsust peaks ringkonnakohus tegema juhul,

kui tühistab Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AK

kaitsjate taotlused süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lõige 1

punktide 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 alusel. Apellatsiooni sisust siiski on aru saada, et kaitsjad

paluvad rahuldada maakohtus esitatud kahju hüvitamise taotlused täies ulatuses, kuigi

ühtegi taotletavat kahju hüvitamise summat apellatsioonist endast ei leidu.

Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole oma sisult maakohtu menetluse

kordamine, vaid võimalike vigade parandamise menetlus, seega kaebajate selgelt

väljendatud taotlused (sh taotletavate summade osas) üheskoos taotluste aluseks olevate

põhjendustega, millistes osundatakse maakohtu poolt tehtud vigadele, peavad sisalduma

apellatsioonis.

43.2

Varalise kahju osas kriminaalasja materjalidest nähtub, et AK kaitsjad esitasid

maakohtule taotluse SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel hüvitada AKle tema rahaliste

vahendite äravõtmisega ja arestimisega tekitatud kahju 255 465.76 euro ulatuses; SKHS §

5 lõike 1 punkti 4 koosmõjus SKHS § 9 lõikega 2 hüvitada AKle ametist kõrvaldamisega

tekitatud kahju 630 700 eurot; SKHS § 5 lg 6 kohaselt ebamõistlikult pika

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju 511 234 euro ulatuses. Juhul kui kohus jätab

taotluse hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel saamata jäänud töötasu rahuldamata, palub

kaitsja alternatiivselt välja mõista vabaduse võtmisega tekitatud kahju SKHS § 5 lg 1 p-de

1 ja 2 alusel koos hüvitise suurendamisega summas 630 700 eurot. Alternatiivselt paluvad

kaitsjad rahuldada AK taotluse hüvitada talle tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise

keeluga tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol summas 105 600 eurot.

43.3

Vara arestimisega seoses märgivad kaitsjad, et maakohus põhjendamatult hüvitas

süüdistatavale raha arestimisega tekkinud kahju üksnes 89 904 euro ulatuses, mis on

umbes kolmandik taotluses märgitud tegelikult tekkinud varalisest kahjust. Maakohus

kohaldas SKHS § 10 lg 1 sätestatud 6% intressimäära asemel 3%, saades selliselt sularaha

ning pangakonto arestimisega tekitatud kahjuhüvitise suuruseks kokku 108 783,43 eurot.

Kaitsjate arvates põhjendas maakohus oma intressi vähendamise otsustust ebaõigesti

asjaoluga, et süüdistatavate, kaitsjate ja esindajate tõttu lükati istungeid edasi kokku 207

päeva ulatuses. Kaitsjad juhivad tähelepanu, et 207 ära jäänud istungipäevast on AKle või

kaitsjatele kohtu enda poolt koostatud arvutustabeli alusel etteheidetavad vaid 18 päeva.

Selliselt intressi langetamine poole võrra on selgelt ebaproportsionaalne.

43.4

Kohtukolleegium kaitsjate selliste argumentidega ei nõustu ning sissejuhatavalt

märgib järgmist. SKHS § 10 lg 1 kohaselt hüvitatakse pangakonto või raha arestimise või

äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud

rahasummalt arvestatud intressile 6% aastas. Ringkonnakohus toob välja SKHS-i

seletuskirjas märgitu, mille kohaselt kujutab sularaha arestimisel ette nähtav hüvitis endast

valuraha, mis peab hüvitama isikule kriminaalmenetluses kohaldatud meetme liigset

intensiivsust. SKHS § 10 lg-s 1 sätestatud piirmäär on aga vajalik selleks, et riik saaks

tegutseda ilma, et talle kaasneks sellega ülemäära suur eelarveline koormus. Üldjuhul on

tegemist olukordadega, kus kriminaalmenetluses on isiku põhiõigusi väga intensiivselt

piiravat meedet rakendatud õiguspäraselt. Sellises olukorras peab hüvitis olema õiglane

(seletuskirjas on viidatud Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2009. a otsusele asjas nr 3-3-1-

60-09, p 84). Veel selgub seletuskirjast, et süüteomenetluse läbiviimisel ei saa riigi

tegevuse aluseks olevate õigusnormide eesmärgiks pidada varalise kahju hüvitamist.

Nende õigusnormide esmaseks eesmärgiks on eelkõige tõendusteabe kogumine. Kahju

hüvitamise aluseks on ex post vaatlusviis, st oluline on tagantjärele hinnangu andmine.

Kuigi kahju võib olla tekkinud õiguspärase tegevusega, ei tähenda see, et tekkinud kahju

ei tuleks üldse hüvitada. Arvestades süüteomenetluses selle meetmega kaasnevat

erakordselt piiravat iseloomu, tuleb selline kahju hüvitada põhiseaduse § 32 kohaselt

üksnes õiglases, mitte täies ulatuses (Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus asjas nr

3-3-1-15-10, p 49)6. Selliselt on kaitsjad asunud oma apellatsioonis põhimõtteliselt

ekslikule seisukohale, et AKle kuulub hüvitamisele temal tegelikult tekkinud varaline

kahju täies ulatuses. Kuna kahtlustataval ja süüdistataval lasub kohustus taluda tema

suhtes õiguspäraselt rakendatud meetmeid, siis sellest tulenevalt hüvitatakse üksnes see

kahju, mis on isiku talumiskohustuse suhtes ilmselt ülemäärane. Kohtukolleegium peab

lõpetuseks vajalikuks märkida ka seda, et kaitsjate apellatsioonis tehtud viited EIK (nr

14346/05 Condominio Porta Rufina v. Italy, p 40; EIK 19169/02 Mideo v. Italy, p 68)

ning Riigikohtu lahenditele (RKHKo 3-12-2486/130, p 53) on asjakohatud, kuna

käsitlevad isikule avaliku võimu poolt õigusvastase kahju tekitamist (kus kõik kaasused

on seotud maa võõrandamisega) ning hüvitamise ulatust. Praeguses asjas tekkis kahju

süüdistatavale riigi õiguspäraselt kohaldatud meetmete tulemusena süüteomenetluses.

43.5

Kohtukolleegiumi veendumusel raha arestimisega tekkinud varalise kahju õiglase

hüvitise tuvastamisel on maakohus ainuvõimalikult õigesti arvesse võtnud mitte üksnes

SKHS § 10 lg 1 sätestatu, vaid ka sama paragrahvi lõiget 2, mis kehtestab absoluutse

summana väljendatud ülemmäära varalise kahju hüvitamiseks, mis kehtib ka lg-s 1

sätestatud piirmäära suhtes. Sätestatud ülemmäär on 48-kordne Eesti keskmine

brutokuupalk7. Maakohus märkis õigesti, et 2023. aasta II kvartali keskmine brutokuupalk

oli Statistikaameti andmete kohaselt 1873 eurot, seega on hüvitise ülemmääraks 89 904

eurot. Siinkohal väärib märkimist, et 3% intress arestitud summadest on 108 783,43 eurot

ning ületab seega SKHS § 10 lg-s 2 sätestatud 89 904 euro piirmäära. Selliselt lähtus

maakohus õiglase hüvitise tuvastamisel õigesti asjaolust, et arvestades süüdistatava enda

käitumist kohtumenetluses ei kuulu kohaldamisele SKHS § 9 lg-s 2 sätestatud võimalus

hüvitise maksimumsumma suurendamiseks. Antud juhul ei mängi mingit rolli kaitsjate

poolt toodud proportsionaalsuse argument, et nende käitumisest tingituna istungid on ära

jäänud kõigest 18 korral 207-st.

43.6

AK kaitsjate poolt esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusest

ning esitatud apellatsioonist jääb mulje, et kaitsjad sisuliselt taotlevad iga nende poolt

viidatud SKHS § 5 lg-s 1 aluse eest eraldi SKHS § 10 lg 2 kohaselt maksimaalset hüvitise

ülemmäära, mida paluvad omakorda suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel. Sellist kaitsjate

6 Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus 635 SE, seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 32-35.

7 Ibid, lk 35.

eksliku arusaama võimaliku hüvitise absoluutsest ülemmäärast kinnitabki nende poolt

toodud mõttekäik, et AKle peab olema hüvitatud tema poolt kantud tegelik kahju täies

ulatuses. Nagu kohtukolleegium eespool on märkinud, selline kaitsjate arusaam ei vasta ei

SKHS ega PS § 32 mõttele. Kohtukolleegium möönab, et SKHS § 5 lg-s 1 toodud alused

võivad esineda süüdistatava jaoks sõltuvalt konkreetse kriminaalasjas keerukusest ja

mahust nii eraldi, kui ka koos. Üldiseks varalise kahju hüvitamise piirmääraks, jääb aga

olenemata aluste arvust 48-kordne Eesti keskmine brutokuupalk, mida on omakorda

võimalik nii vähendada, kui ka suurendada tingimusel, et hüvitis ei ole õiglane, arvestades

üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Maakohus seoses raha ning

arveldusarvete arestimisega ongi AK kasuks Eesti Vabariigilt välja mõistnud

maksimaalselt võimaliku hüvitise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu tõdemusega, et

hüvitise suurendamiseks kaitsjad kaalukaid argumente pole välja toonud. Maakohus on

aga lisaks AK ning tema kaitsjate menetluses käitumisele antud hinnangule õigesti arvesse

võtnud ka asjaolu, et AKle kuuluva arestitud kinnisvara väärtus on aastate jooksul

kasvanud peaaegu 100%, mis omakorda oluliselt maandab temale tegelikult tekkinud

kahju suurust, seega ka väljamõistmisele kuuluv hüvitis maksimumpiirmääras ei kuulu

täiendavale suurendamisele.

43.7

Maakohus jättis rahuldamata AK kaitsjate poolt esitatud varalise kahju hüvitamise

taotlused ka teistel SKHS § 5 lg 1 toodud alusel. Maakohus asus seisukohale, et seoses

ametist kõrvaldamisega, väidetavalt ebamõistliku menetlusajaga, vahistamisega, elukohast

lahkumise keelu kohaldamisega ei ole AKle riigile etteheidetavat varalist kahju üldse

tekitatud. Kohtukolleegium seejuures märgib, et maakohus ei oleks saanud ilma SKHS §

10 lg-s 2 sätestatud piirmäära põhjendatud suurendamiseta täiendavalt hüvitist ka Eesti

Vabariigilt välja mõista. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kaebajate väiteid, kas

riigile etteheidetav varaline kahju võis süüdistataval täiendavalt tekkida SKHS § 5 lg 1 p 1

(vahistamisega), 3 (elukohast lahkumise keeluga), 4 (ametist kõrvaldamisega) ja 6

(ebamõistliku menetlusajaga). Jaatava vastuse korral kohtukolleegium otsustab, kas ning

mil määral kuulub suurendamisele maakohtu poolt väljamõistmisele määratud

maksimaalne kahjuhüvitis.

43.8

Seoses AK ametist kõrvaldamisega märgivad kaitsjad esitatud apellatsioonis, et

erinevalt maakohtu arusaamast ei ole kaitsjate hinnangul SKHS § 5 lõike 1 punktis 4

sätestatud ametist kõrvaldamine käsitatav üksnes KrMS §-s 141 sätestatud toiminguna.

AKga juhatuse esimehe lepingu lõpetamine oli otseses seoses tema suhtes alustatud

kriminaalmenetluse ja selle raames tehtud menetlustoimingutega, mistõttu kuulub lepingu

ülesütlemise tagajärjel saamata jäänud töötasu hüvitamisele. Kohtukolleegium iseenesest

nõustub kaitsjate seisukohaga, et teatud olukordades SKHS § 5 lg 1 p 4 nimetatud ametist

kõrvaldamise all ei tule alati mõista kitsalt KrMS §-s 141 nimetatud toimingut. Oma

sellise mõttekäigu toetuseks kaitsjad ise viitavad oma apellatsioonis Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 1-21-4033/203 (p 359), milles kohus luges sisuliselt

võrdseks KrMS §-st 141 ning § 381 lg-st 3 tulenevat mõju ametiisikule. Praeguses

kriminaalasjas sellist olukorda ei ole, kuna AK ei pidanud ametit, kus tema tööandjal

(antud juhul AS Tallinna Sadam nõukogul) oleks tema suhtes kriminaalmenetluse

alustamise korral tekkinud seadusest või mõnest muust õigusaktist tulenev kohustus AK

AS Tallinna Sadam juhatuse liikme lepingu peatamiseks või ülesütlemiseks, millist võiks

lugeda võrreldavaks ametist kõrvaldamisega. Praeguses kriminaalasjas vaidlus puudub, et

kriminaalmenetlus kui selline ning AK kinnipidamine kuriteos kahtlustatavana on olnud

õiguspärased. Kriminaalasjas esimesed avalikud menetlustoimingud olid teostatud

26.08.2015. Sel kuupäeval sai AS Tallinna Sadam nõukogu teada, et kriminaalmenetlusele

on allutatud AK. Järgmisel päeval 27.08.2015 AS Tallinna Sadam nõukogu kutsus AK

juhatuse liikme kohalt tagasi. Seejuures väärib märkimist, et AK kuriteos kahtlustatavana

oli Harju Maakohtu poolt vahistatud sellest järgneval päeval ehk 28.08.2025 (vt.

süüdistusakti p. 16.2, lk 22). Selliselt otsitud ning alusetu on kaitsjate argument, et AK oli

AS Tallinna Sadam nõukogu poolt juhatuse liikme kohalt 27.08.2015 tagasi kutsutud

seoses tema vahistamisega. 27.08.2015 ei olnud AK vahistatud ning AS Tallinna Sadam

nõukogule ei olnud teada, kas teda järgmisel päeval vahistatakse või mitte. AKga juhatuse

liikme lepingu ülesütlemise otsus oli tehtud AS Tallinna Sadam nõukogu enda algatusel

olukorras, kus veel puudusid objektiivsed andmed, et AK ei saa edaspidi pikema aja

jooksul juhatuse liikme kohustusi täita. Samuti puudus õigusnorm, mis kohustaks AS

Tallinna Sadam nõukogu AKga juhatuse liikme leping üles ütelda. Lõpetuseks eraldi

rõhutada tuleb, et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda

sõltumata põhjusest. Selliselt praeguses olukorras tuleb asuda maakohtuga nõustuvalt

seisukohale, et AK ei olnud SKHS § 5 lg 1 p 4 tähenduses ametist kõrvaldatud ning temal

ei ole riigile etteheidetavat kahju tekkinud.

43.9

Esitatud apellatsioonis AK kaitsjad paluvad SKHS § 5 lg 6 kohaselt hüvitada AKle

ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud varaline kahju 511 234 euro ulatuses.

Kaitsjad argumenteerivad miks nad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et praeguses

kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate

ka sellise taotluse ning põhjendustega järgnevatel põhjendustel. Esmalt märkida tuleb, et

kaitsjad ei vaidlusta kummaski apellatsioonina (12.07.2024 ja 29.07.2024) käsitletavas

kaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni p. 1, millega maakohus jättis rahuldamata AK

kaitsjate taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks AK süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de

1, 3 ja 4 ning KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi seoses mõistliku menetlusaja

möödumisega. Ringkonnakohtu veendumusel peavad kaitsjate apellatsioonis toodud

põhjendused olemuslikult haakuma nende apellatsiooni põhitaotlustega. Alternatiivseid

apellatsioonitaotlusi AK kaitsjate kaebustes ei ole. Mõistliku menetlusaja möödumise

küsimust tõstetakse üksnes varalise kahjunõude väljamõistmise kontekstis.

Apellatsioonidest nähtuvalt ei soovi kaitsjad maakohtu otsustuste muutmist osas, millega

maakohus lõpetas menetluse AK suhtes seoses aegumisega KarS § 4023 lg 1 järgi ning

mõistis AK õigeks KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi. Et kohtupraktikas kinnistunud arusaama

kohaselt mõistliku menetlusaja möödumise küsimus kuulub kohtuotsuse tegemisel alati

lahendamisele esmajärjekorras (vt nt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 56) ning alles seejärel

asutakse kriminaalasja lahendama sisuliselt, toob mõistliku menetlusaja möödumise

jaatamine põhimõtteliselt teise õigusjärelmi, mis praeguses kriminaalasjas ei ole

apellatsioonidest nähtuvalt süüdistatav AK huvides. Sellele vaatamata ning nõustumata

kaitsjate argumentidega mõistliku menetlusaja möödumise osas, peab kohtukolleegium

vajalikuks märkida järgmist.

43.9.1 Maakohus ongi praeguses kriminaalasjas õigesti esmajärjekorras lahendanud kõigi

süüdistatavate kaitsjate taotlusi kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu, milliseid jättis rahuldamata. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et

KrMS § 274 lg 1; § 2742 lg 1, 2 koosmõjust tuleneb, et kriminaalmenetlus lõpetatakse

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu üksnes süüdistatava nõusolekul ning seda

samuti juhul, kui kohtuliku arutamise käigus tuvastatakse KrMS § 199 lg 1 p-des 2-8

sätestatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Eeltoodu tähendab, et mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu kriminaalasjas lõpetamise otsustuse tegemisel ei pea

kohus lähtuma mitte eeskätt asjaolust, kas süütegu võib olla aegunud, vaid eelkõige

süüdistatava nõusolekust kriminaalasja lõpetamiseks ning KrMS § 2052 sätestatud

asjaoludest, millisteks on võimaluse puudumine kriminaalasi lahendada mõistliku

menetlusaja jooksul, kuriteo raskus, kriminaalasja keerukus ja mahukus ning

kriminaalmenetluse senine käik. Kohtukolleegium juhib seejuures tähelepanu, et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba

toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele.

(Vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 59; nr. 1-16-6179/111, p 87) Et maakohus lahendas

süüdistatavate vastavasisulisi taotlusi kohtuotsuse tegemisel peale eemaldumist

nõupidamistuppa kohtuvaidluse järel, ei saanud väidetav rikkumine maakohtus enam

süveneda.

43.9.2 Ainuõige on maakohtu seisukoht, et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

kriminaalasja lõpetamise taotlust lahendades on kohus seotud esitatud süüdistusega. Et

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalasja lõpetamise küsimus

lahendatakse alati esmajärjekorras (vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 56), ei saa kohus

selle lahendamise käigus anda etteruttavalt hinnangut süüdistatavate käitumise

kvalifikatsiooni õigsusele, kuna see küsimus kuulub KrMS § 306 kataloogi.

Vastamine küsimustele, kas süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksuteod on toime

pandud avalikus või erasektoris, tähendab süüdistuses kirjeldatud teole

karistusõigusliku hinnangu andmist. Seda saab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt

teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses (vt mutatis mutandis RKKK

18.06.2010, nr 3-1-1-43-10, p 12), mitte KrMS § 2742 alusel tehtud

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (vt. mutatis mutandis RKKKo nr 1-23-

1763/24, p 27). Selliselt on põhjendamatud kõigi süüdistatavate kaitsjate seisukohad,

et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise taotluste

lahendamisel lähtus maakohus süüdistusaktis näidatud valest kvalifikatsioonist ning

oleks pidanud lähtuma hiljem tuvastatud erasektoris toimepandud altkäemaksu

kvalifikatsioonist.

43.9.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et praeguses kriminaalasjas ei ole

mõistlik menetlusaeg möödunud ka praegu. Käesolevas asjas on süüdistatavatele

esitatud süüdistused I astme kuritegudes (altkäemaks ja rahapesu). Kohtukolleegiumi

veendumusel ei mõjuta praeguses kriminaalasjas mõistliku menetlusajale antud

hinnangut ka kohtuliku arutamise tulemusena süüdistatavate tegevusele antud

kvalifikatsiooni muutumine altkäemaksukuritegude osas ega nende kuritegude

aegumine. Kolmele süüdistatavale oli samuti esitatud süüdistus rahapesus, mis on I

astme kuritegu. Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et rahapesu süüdistusele

karistusõigusliku hinnangu andmine eeldab eelkuritegude tuvastamist, millisteks on

praeguses kriminaalasja raames teiste süüdistatavate poolt erasektoris altkäemaksude

andmine AKle ning AKle ning TPR poolt kaasaaitamine nii altkäemaksude andmisele,

kui ka võtmisele. Sama kriminaalmenetluse raames eelkuritegude tuvastamine

sisuliselt eeldab ka selles osas tõendite hindamist ning kõigi süüdistatavate käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmist. Selliselt arvestades praeguse kriminaalasja

keerukust ja mahtu, süüdistatavate arvu ning neile etteheidetud kuritegude raskust,

kaebajate ning riigivõimu käitumist menetluses ning olulisust, mis on kaebajate jaoks

konkreetses menetluses kaalul, tuleb asuda maakohtuga nõustuvale seisukohale, et

mõistlik menetlusaeg ei ole praeguses kriminaalasjas möödunud. Kohtukolleegium

nõustub täielikult maakohtu ammendavate põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 121-

197, lk 46-62) selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium

kokkuvõtteks märgib vaid, et kaitsjate poolt apellatsioonides väljatoodud riigile

etteheidetavad viivitused menetluses kokku 88 istungipäeva ulatuses8 ei ole

ebaproportsionaalsed ega süüdistatavate õigusi ülemäära riivavad olukorras, kus

tegemist on keskmisest oluliselt keerulisema ning mahukama kriminaalasjaga, kus

kolmanda isiku ja kaitsepoole käitumisest on ära jäänud kokku 207 istungipäeva.

Seejuures tagajärjetuks jäävad AK kaitsjate (aga ka teiste kaitsjate) seisukohad, et 207

istungipäeva ärajäämisest AKle ning tema kaitsjatele on etteheidetav vaid 18.

Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt mõistlik menetlusaeg sõltub konkreetse

kriminaalasja eripärast, kus arvestada tuleb mitte üksiku eraldivõetud süüdistatava

käitumisega, vaid paljude eeltoodud tegurite mõjuga kokku.

43.9.4 Et ringkonnakohus leiab maakohtuga nõusutvalt, et praeguses kriminaalasjas pole

mõistlik menetlusaeg möödunud, ei kuulu rahuldamisele kaitsjate taotlus Eesti

Vabariigilt AK kasuks temale tekitatud varalise kahjuhüvitise väljamõistmine SKHS §

5 lg 1 p 6 alusel.

43.10 Kaitsjad leiavad lisaks, et AKle on varaline kahju tekitatud temalt vabaduse

võtmisega ning see kahju kuulub hüvitamisele SKHS § 5 lg 1 p 1,2 alusel. Tegemist on

siiski alternatiivse kahjunõudega juhul, kui kohtud leiavad, et kahju pole AKle tekitatud

ametist kõrvaldamisega. Kaitsjad argumenteerivad maakohtu seisukohaga mittenõustumist

sellega, et maakohus viitas üksnes vahistamisele, kuigi AKle kahju on tekitatud juba

kinnipidamisega SKHS § 5 lg 1 p 2 kohaselt. Kaitsjad rõhutavad, et kohe peale AK

kahtlustatavana kinnipidamist vabastati ta oma ametist. Vabaduse võtmise tagajärjel

kaotas AK oma senise sissetuleku, mistõttu lepingu ülesütlemisega tekitatud varaline

kahju saamata jäänud tulu näol kuulub hüvitamisele. Kahju tekkimine on otseses

põhjuslikus seoses tema kinnipidamisega ja sellele koheselt järgnenud vahistamisega.

Kohtukolleegium kaitsjate selliste argumentidega ei nõustu ning vastuseks märgib

järgmist.

43.10.1

Ringkonnakohus on eespool vastuseks kaitsjate väidetele AK ametist

kõrvaldamise osas märkinud, et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib nõukogu juhatuse liikme

tagasi kutsuda sõltumata põhjusest. Praeguses kriminaalasjas on rahapesu süüdistuse

eelkuriteona tuvastamist leidnud, et AK on vastutasuks oma AS Tallinna Sadam

juhatuse liikme positsiooni kuritarvitusele saanud kaassüüdistatavatelt altkäemaksu

neile soodsate otsuse tegemise eest. Selles osas kriminaalmenetlus on lõpetatud

aegumise tõttu. Nagu ringkonnakohus on eespool sedastanud, AS Tallinna Sadam

nõukogu on AK juhatuse liikme lepingu üles ütelnud kiinipidamisele järgneval päeval

s.o. 27.08.2015, kui nõukogule ei olnud teada, kas AK 28.08.2015 vahistatakse või

mitte. Selliselt ei ole AK vahistamine põhjuslikus seoses AS Tallinna Sadam nõukogu

poolt tema juhatuse liikme lepingu ülesütlemisega, seega ei ole AKle vahistamisega

SKHS § 5 lg 1 p 1 tähenduses varalist kahju tekitatud.

43.10.2

AKle tema kinnipidamisega väidetavalt tekitatud kahju osas SKHS § 5 lg 1 p 2

alusel tuleb märkida, et tema lepingu ülesütlemine AS Tallinna Sadam nõukogu poolt

võib olla küll seotud praeguse kriminaalmenetlusega, kuid seejuures väita ei saa, et

8 riigivõimu viivitusena on käsitlevad kokku 88 istungi ärajäämine, millest kohtule on etteheidetavad 53 ja

prokuratuurile 35. Viivituste all arvestatud: kohtuliku arutamise alguse aja määramine pea üle 1 aasta ja 3 kuu

peale süüdistusakti kohtusse saabumist, kohtukoosseisu eesistuja vahetusest tingitud viivitus, nn e-postkastide

vaidlusest tingitud osaline viivitus ja kohtukoosseisu vahetumisest tingitud viivitus, kohtu teised tööülesanded ja

kohtukoosseisu liikmete haigestumised.

juhatuse lepingu ülesütlemine on seotud just tema kinnipidamisega. Puudavad

mistahes alused väita, et AK juhatuse liikme lepingut ei oleks üles öeldud AS Tallinna

Sadam nõukogu poolt ka ilma tema kinnipidamiseta. Et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib

nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda sõltumata põhjusest, asuda tuleb seisukohale,

et AK kinnipidamine ei ole põhjuslikus seoses tema juhatuse liikme lepingu

ülesütlemisega, seega pole AKle riigi poolt SKHS § 5 lg 1 p 2 tähenduses kahju

tekitatud.

43.11 Kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsuse ka osas, millega kohus jättis rahuldamata AK

taotluse hüvitada talle alternatiivselt tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga

tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kaitsjad leiavad apellatsioonis, et ei saa

olla kahtlust, et käimasolev kriminaalmenetlus ning vahistamise järgselt kohaldatud

elukohast lahkumise keeld tegi võimalikud tööandjad äärmiselt ettevaatlikuks ja seda juba

ainuüksi kuriteokahtlusega isiku tööle võtmisega kaasneva negatiivse mainekahju pärast.

Kaitsjate arvates pole kahtlustki, et oma valdkonna tippspetsialisti ja varem niivõrd

kõrgetel ametikohtadel töötanud isiku mitmeks aastaks tööturult eemale jäämine peab

olema seotud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja tema suhtes kohaldatud

tõkenditega. Seejuures ongi tekkinud kahju ulatuseks töötasu, mida AK oleks oma

ametikohal jätkates muidu teeninud. Kohtukolleegium kaitsjate sellise nõudega ja selle

aluseks olevate põhjendustega ei nõustu ning vastuseks neile märgib järgmist. Esiteks

märkida tuleb, et kriminaalmenetlusega kaasneb kahtlustataval/süüdistataval tema suhtes

õiguspäraselt kohaldatud meetmete talumiskohustus. Hüvitamisele kuulub üksnes kahju,

mis on isiku talumiskohustuse suhtes ilmselt ülemäärane. Teiseks nõustuda tuleb

maakohtu seisukohaga, et selline kahju ei saa olla pelgalt hüpoteetiline ning peab olema

tõendatud. Märkida tuleb sedagi, et kaitsjate apellatsioon AKl elukohast lahkumise keelu

tõttu tekkinud varalise kahju osas on vastuoluline. Ühest küljest väidavad kaitsjad

apellatsioonis, et kahju on AKl tekkinud seoses AS Tallinna Sadam juhatuse liikme kohalt

vabastamisega ning taotletakse kahju hüvitamist saamata jäänud juhatuse liikme tasu

ulatuses, teiselt poolt argumenteeritakse, et kahju on tekkinud sellest, et seoses AK suhtes

kohaldatud elukohast lahkumise keeluga ei soovinud tööandjad teda tööle võtta. Mõlemad

sellised kaitseväited jäävad edutuks. Kohtukolleegium märgib, et AK oli juhatuse liikme

positsioonilt vabastatud oluliselt varem, kui tema suhtes oli kohaldatud elukohast

lahkumise keeld, seega selle tõkendi ning juhatuse liikme lepingu ülesütlemise vahel

puudub mistahes põhjuslik seos. Ringkonnakohus märgib sedagi, et käimasoleva

kriminaalmenetlusega ei kaasne alati kahtlustatava suhtes tõkendi kohaldamist. Võib

möönda, et AKl võis olla raskusi töö leidmisega seoses tema suhtes käimasoleva

kriminaalmenetlusega. Seejuures puuduvad aga igasugused tõendid, et takistuseks töö

leidmisel oli AK jaoks just tema suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keelu

näol. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et maakohus jättis samuti õigesti rahuldamata AK

varalise kahjunõude SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel.

44 Süüdistatav TPR’i kaitsja palub esitatud apellatsioonis (29.07.2024) tühistada Harju

Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.7, millega jäeti rahuldamata TPR kaitsja taotlus

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning teha asjas uus otsus, millega

rahuldada TPR taotlus kohtu õiglasel äranägemisel mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses kriminaalasjas mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtukolleegium kaitsja

apellatsioonitaotluse ning selle aluseks olevate argumentidega ei nõustu ning

sissejuhatavalt märgib, et sarnaselt AK kaitsjate apellatsiooniga ei vaidlusta ka TPR

kaitsja maakohtu otsuse resolutsiooni p. 6, millega maakohus jättis rahuldamata TPR

kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses TPR süüdistuses KarS § 294 lg 2

p-de 1, 3 ja 4 – § 22 lg 3, KarS § 298 lg 2 p-de 2 ja 3 – § 22 lg 3 ning KarS § 394 lg 2 p-de

1 ja 3 järgi mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtukolleegiumi veendumusel

praeguses menetluses mõistliku menetlusaja möödumise jaatamine tooks kaasa

põhimõtteliselt teistsuguse õigusjärelmi, millist kaitsja oma 12.07.2024 esitatud

apellatsioonis (määruskaebuse nime all) ei taotle. Tegemist pole alternatiivse taotlusega,

vaid kahe apellatsiooni (12.07 ja 29.07.2024) omavahel vastuolus olevate taotlustega.

12.07.2024 esitatud kaebuses taotletakse sisuliselt otsusest põhjenduste välja jätmist osas,

milles kohus lahendas TPR suhtes süüküsimust ning vaidlustatakse menetluskulude

otsustuse. 29.07.2024 apellatsioonis taotletakse üksnes ebamõistliku menetlusajaga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, taotlemata seejuures kriminaalasja lõpetamist

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale,

et praeguses kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud, mistõttu ei kuulu TPR

apellatsioonitaotlus rahuldamisele. Jäädes selle seisukoha juurde (käesoleva otsuse p.43.9)

peab kohtukolleegium vajalikuks märkida vastuseks TPR kaitsja apellatsioonis toodud

argumentidele järgmist.

44.1

Põhjendamatud on kaitsja argumendid sellest, et valesti kvalifitseeritud süüdistus

tingis oluliselt mahukama ning pikema menetluse, mis on etteheidetav riigile.

Kohtukolleegium on juba eespool maakohtuga nõustuvalt sedastanud, et mõistliku

mentlusaja küsimuse otsustamisel on kohus seotud esitatud süüdistusega. Praeguses

kriminaalasjas ka apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas

altkäemaksukuriteod on toime pandud avalikus või erasektoris ning kas osa

süüdistatavatest on süüdi ka rahapesu toimepanemises. Mõlemad süüteod on I astme

kuriteod. Nii prokuratuur, kui ka kannatanud on maakohtu otsust selles osas vaidlustanud.

Prognoositav on, et vaidlus süüdistatavate tegevuse kvalifikatsiooni üle jätkub ka

kassatsiooniastmes. Selliselt ainetu on kaitsja mõttearendus teemal, et tegemist on algusest

peale süüdistatavate riigi poolt valesti kvalifitseeritud tegevusega, mis õige

kvalifitseerimise korral oleks leidnud palju kiirema ning efektiivsema lahenduse.

44.2

Ei põhine seadusel ega kehtival kohtupraktikal kaitsja apellatsioonis toodud mõttekäik,

et maakohus oleks pidanud mõistliku menetlusaja möödumise küsimust hindama kaks

korda – kohtuotsuse alguses lähtuvalt süüdistuse tekstist ning teist korda kohtuotsuse

lõpus tulenevalt süüdistatavate tegevusele kohtu poolt antud karistusõiguslikust

hinnangust. Valitseva menetlusliku paradigma kohaselt antakse hinnang menetlusaja

mõistlikkusele KrMS §-des 2742; § 2052 toodud asjaolusid arvestades alati enne kohtu

poolt süüdistatavate tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmist. Nõustumine kaitsja

seisukohaga oleks toonud kaasa olukorra, kus prokuratuur oleks vältinud keeruliste

õiguslike vaidlustega mahukate kriminaalasjade kohtusse saatmist. Kohtukolleegiumi

veendumusel oleks selline kaitsja poolt taotletav tagajärg vastuolus õigusriigi toimimise

põhimõtetega ning oluliselt suurendaks riski, et keeruliste õigusvaidlustega

kriminaalasjades kahtlustatavad/süüdistatavad jääksid karistuseta. Kohtukolleegium

ühtlasi märgib, et praeguses kriminaalasjas ei oleks mõistliku menetlusaja kahekordne

hindamine menetlustulemust muutnud, kuna osa süüdistatavaid jätkuvalt süüdistatakse I

astme kuriteo toimepanemises ehk rahapesus, mille eelkuriteoks on samas kriminaalasjas

uurimise all olnud altkäemaksukuriteod.

44.3

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et nn parvlaevade episoodi eraldamine

teiseks kriminaalasjas võimaldanuks mõlemat kriminaalasja menetleda kiiremini ja

efektiivsemalt. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjade eraldamist reguleerib KrMS §

216 lg 2, mille kohaselt kriminaalasjadest, milles isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse

kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi kahtlustatava või

süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata, kui: 1) isiku asukoht on

teadmata või ta hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale või ta kannab vabadusekaotuslikku

karistust välisriigis või esineb muu asjaolu, miks teda ei ole võimalik mõistliku aja jooksul

menetlustoimingutele allutada; 2) isik on välisriigi kodanik ja viibib välisriigis; 3) isik

pärast kohtueelse menetluse lõpuleviimist taotleb kriminaalasja lahendamist

lühimenetluses või kokkuleppemenetluses ning lühimenetluse või kokkuleppemenetluse

kohaldamine ei ole võimalik vastavalt § 233 lõike 2 punktis 2 või § 239 lõike 2 punktis 3

nimetatud asjaolu tõttu. Esitatud apellatsioonis kaitsja ei viita ühelegi eeltoodud alustest

ning praeguses kriminaalasjas pole neid ka esinenud. Põhjendamatu on kaitsja viide KrMS

§ 216 lg-s 4 toodud alusele, et kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme

kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja

tagamiseks. Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et praeguses kriminaalasjas käib

jätkuvalt vaidlus süüdistatavatele etteheidetud tegevuse õige kvalifikatsiooni üle, millest

sõltub aegumistähtaja saabumine altkäemaksukuritegude osas. Lisaks sellele

karistusõiguslikule etteheidele süüdistatakse AK ning TPR’i jätkuvalt rahapesu

toimepanemises, mis on kvalifitseeritav KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi ning on I astme

kuritegu, mis kohtukolleegiumi veendumusel aegub 26.08.2030.

44.4

Esitatud apellatsioonis kaitsja viitab Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, et

menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa süüdistatava või tema kaitsja menetlust

takistavat käitumist omistada kaassüüdistatavatele ja nende kaitsjatele. Iseenesest ei ole

küll välistatud mitme süüdistatava või kaitsja koordineeritud käitumine menetluse

viivitamiseks, ent sellist kooskõlastatust ei saa eeldada (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 648).

Ringkonnakohtu veendumusel ei ole praeguses kriminaalasjas viidatud lahend asjakohane,

kuna mõistliku menetlusasja hindamisel maakohus polegi kaitsjatele ega süüdistatavatele

teadlikku menetluse takistamist ette heitnud. Kohtukolleegiumi veendumusel kaitsjate

poolt menetluse takistamine on tahtlik süüline tegevus, mis on advokaadi kutseeetikaga

vastuolus ning oleks pidanud kaasa tooma advokaadi suhtes aukohtumenetluse. Sellist

olukorda praeguses kriminaalasjas ei ole. Maakohus on üksnes tuvastanud

kriminaalmenetluses riigipoolsest käitumisest tingitud viivitusi, milliseid oli kokku 88

ning süüdistatavate, kaitsjate, tsiviilkostjate ja kolmandate isikute käitumisest põhjustatud

viivitusi 207 korral. KrMS §-st 2052 ning kehtivast kohtupraktikast tulenevalt hinnatakse

mõistliku menetlusaja hindamisel kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust,

kriminaalmenetluse senist käiku, asjaosaliste käitumist menetluses ning huve, mis on

nende jaoks kaalul. Selliselt ei ole hindamise objektiks mõne eraldivõetud süüdistatava ja/

või tema kaitsja käitumine menetluses. Ringkonnakohus kordab, et praeguses menetluses

ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka TPR SKHS § 5

lg 1 p 6; § 11 lg 1 alusel tehtud taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks.

45 Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK osas jättis Harju maakohus rahuldamata MK taotluse

süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks suhtluspiiranguste seadmise

eest; jättis rahuldamata MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks AK vara arestimise eest; jättis rahuldamata MK taotluse süüteomenetluses

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga. Kolmanda

isiku, tsiviilkostja MK esindaja maakohtu sellise otsustusega ei nõustu ning palub esitatud

apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.13, milles kohus

jättis MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks vara arestimise eest

rahuldamata. Apellant palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada SKHS § 5

lg 1 p 5, lg 5, 6 ja § 10 lg 1 alusel kahju hüvitis sularaha 9150 euro äravõtmise eest

perioodil 26.08.2015 kuni 29.07.2024 kuus protsenti aastas summas 4901,03 eurot ning

mõista kahjusumma Eesti Vabariigilt MK kasuks välja. Edasiselt mõista riigilt MK kasuks

välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024 kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis

kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 10 lg 1 alusel välja

mõistetavat kahju hüvitist (4901,03 eurot) suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel 4969 euro

võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks

välja kahju summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969). Apellant samuti palub tühistada

Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 17.14, milles kohus jättis MK taotluse

ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata ning teha tühistatud

osas uus otsus, millega SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja

ebamõistliku menetlusaja eest hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule

eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga alusel.

SKHS § 12 p 4 alusel palub apellant määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

45.1

Vara arestimisega tekitatud kahjunõudega seoses märgib apellant, et maakohus jättis

tähelepanuta kolmanda isiku, tsiviilkostja esindaja väite, et 26.08.2015 läbiotsimisel

apellandi elukohast, aadressil Harju maakond, XXX leitud ja ära võetud ning arestitud

sularaha kuulub MKle ja MKule, seega MK on isikuks, kellel on SKHS § 5 lg 5 ja 6 alusel

õigus kahjuhüvitis saada. Apellant juhib tähelepanu, et 26.08.2015 toimunud läbiotsimise

käigus on MK andnud läbiotsimise protokolli jaoks korduvalt selgitusi, et tema ja AK

kodu läbiotsimisel leitud sularaha summas kokku 9150 eurot kuulub temale ja MKule.

Ringkonnakohus apellandi selliste põhjendustega ei nõustu ning vastuseks märgib

järgmist. Harju Maakohtu 1. detsembri 2015. a määrusega arestiti KrMS § 142 lg 1, KarS

§ 83, § 831 lg 1 alusel konfiskeerimise tagamiseks kahtlustatavale AKle kuuluv vara

sularaha summas 9 150 eurot. Selliselt nimetatud rahasumma arestiti AKle, mitte MKle

või MKule kuuluva varana. Nimetatud rahasumma jäi arestituks AKle kuuluva varana ka

peale tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses tema parandamatu

haigestumisega 28. oktoobri 2020 kohtumäärusega KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel. Harju

Maakohtu 23.09.2021 määrusega kõrvaldati AK seoses surmaga menetlusest ning

menetlusse kaasati tsiviilkostja/kolmanda isikuna AK üldõigusjärglasena MK. Kohus

jättis aresti alla kõik Harju Maakohtu 25.09.2017 määrusega 1-17-8900 AKlt tsiviilhagi

tagamiseks arestitud vara ja jättis muutmata Harju Maakohtu 05.03.2020 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu (AS-il Tallinna Sadam keelata väljamakse tegemine

AKle) ning selgitas, et nende osas võetakse otsused vastu kohtulahendis (K 28 lk 93-97).

Alates 24.09.2021 astus kohtumenetlusse 3. isiku ning tsiviilkostja esindajaks advokaat

Kristjan Tuul (KIS kirje nr. 885-s). Väärib eraldi märkimist, et MK enda 3.isikuna

menetlusse kaasamisega ei nõustunud, vaidlustas 23.09.2021 määruse advokaadist

esindaja vahendusel ning esimese alternatiivina palus kõrvaldada MK kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusest nr 1-17-9149; alternatiivselt kõrvaldada MK tsiviilkostjana

kriminaalmenetlusest nr 1-17-9149. Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.10.2021 MK

huvides esitatud määruskaebuse läbi vaatamata.

45.2

Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 40 ja 402 kohaselt on tsiviilkostjal ja 3. isikul

õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi ning kohustus ilmuma kohtu kutsel ja osalema

menetlustoimingutes, alluma kohtu korraldustele. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest

MK esindaja advokaat K. Tuul ei ole taotlenud MK ülekuulamist, mille käigus MK oleks

saanud selgitada kõnealuse 9150 euro päritolu asjaolusid ning vajadusel esitada

täiendavaid tõendeid oma väidete õigsuse kohta. MK ei ole kohtumenetluses ütlusi

andunud ega teisi tõendeid 9150 euro päritolu kohta esitanud. MK esindaja poolt viidatud

Allan ja MK elukoha läbiotsimise protokoll on küll tõend, kuid see protokoll tõendab vaid

Allan ja MK elukohast vaidlusaluse sularaha leidmise ja äravõtmise fakti, millest nähtub

MK avaldus, et leitud sularaha kuulub temale ja MKule. Kohtukolleegiumi veendumusel

selline menetlustoimingu juures viibiva isiku menetluslik avaldus ei evi iseseisva tõendi

väärtust, mille alusel saaks jaatada sularaha omandiõiguse kuulumist temale. Pealegi,

praeguses kriminaalasjas ning AK vara arestimise kohtumenetluses nr. 1-15-9673

jõustunud kohtumäärusega on tuvastatud järgmist. AKle esitatud kahtlustuse (hilisema

süüdistuse) kohaselt anti talle ÜR poolt 1. juunil 2015. a AK elukohas Harju maakonnas,

XXX altkäemaksuna 12 800 eurot. AK elukohas XXX 26.08.2015 toimunud läbiotsimist

kajastava läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti seifist ning võeti ära sularaha kogusummas 9

150 eurot. Määruskaebuses märgitakse, et tegemist on valdavalt MKle ja MKule kuuluva

rahaga. Samas on maakohus asjakohaselt märkinud, et kohtule on esitatud ka AK ja tema

abikaasa MK pangakontode väljavõtted, millest nähtuvad kahtlustatava ja tema abikaasa

sissetulekud ja väljaminekud, millistest nähtub ka asjaolu, et AK ja tema abikaasa on

viimati oma arvelduskontodelt võtnud sularaha välja aastal 2011. Läbiotsimisprotokolli

kohaselt on MK märkinud, et 3 600 euro puhul on tegemist tema rahaga ning 4 100 euro

puhul on tegemist MKu kogutud rahaga, kuhu ka tema on aeg-ajalt raha lisanud. Kuna aga

MK pangakontode väljavõttest nähtuvalt ei ole ta sularaha välja võtnud alates 2011.

aastast, jääb kriminaalkolleegiumile selgusetuks väidetavalt MKle kuuluva ja tema poolt

lisatud sularaha päritolu. Ka MKu pangakonto väljavõttest nähtub, et ta on mitme aasta

jooksul enda kontolt välja võtnud vaid 20 eurot. Puuduvad andmed MKul sularahaliste

sissetulekute kohta (kaitsja esitas kohtuistungil üksnes paljasõnalise väite, nagu pärineks

osa M nime kandnud ümbrikus olevast rahast motorolleri müügist). Seega on

ebatõenäoline, et MK on saanud vaidlusaluse rahasumma koguda. Ümbrikutele

käsikirjaliselt kirjutatud eesnimedest ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi ümbrikutes

oleva sularaha omanike ega päritolu kohta.

45.3

Et praeguses kriminaalasjas kolmas isik ei ole ühtegi tõendit raha päritolu kohta

kohtule esitanud ning tema esindaja ei pidanud isegi vajalikuks taotleda tema

ristküsitlemist kohtumenetluses, jäävad edutuks apellandi argumendid sellest, et A ja MK

elukohast, aadressil XXX leitud ja ära võetud ning arestitud sularaha 9150 eurot kuulub

MKle. Nimetatud summa on arestitud AKle kuuluva varana, seega selle arestimisega pole

MKle SKHS § 5 lg 1 p 5 tähenduses hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud.

45.4

Apellant palub SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja

ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahjuhüvitis. Ringkonnakohus märgib, et sellise

kahjuhüvitise väljamõistmise eeltingimuseks on kriminaalmenetluse mõistliku aja

möödumine. Kohtukolleegium on varasemalt leidnud, et mõistlik menetlusaeg ei ole

kriminaalasjas möödunud praegugi. Eespool on samuti leitud, et menetluse käigus A ja

MK elukohast äravõetud ning arestinud raha ei kuulunud MKle, seega ei olnud ta

menetlusele allutatud 26.08.2015. MK kaasati kolmanda isikuna ja tsiviilkostjana

menetlusse Harju Maakohtu määrusega 23.09.2021. Selliselt jäävad edutuks apellandi

argumendid, et kriminaalmenetlusega on MKle tekitatud kahju, mis kuulub hüvitamisele

SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel.

Süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja taotlused maakohtu otsusest

põhjenduste osa väljajätmisest

46 Süüdistatavate AK, TPR, ÜR, ES, TP kaitsjad paluvad jätta maakohtu otsuse

põhjendustest välja osa, milles maakohus lubamatult käsitleb eelnimetatud süüdistatavate

süüküsimust. Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK esindaja samuti taotleb jätta Harju

Maakohtu otsuse põhjendustest välja 7. peatükk, milles kohus lahendab AK suhtes

süüküsimust. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et tsiviilkostja MKl on KrMS §

318 lg-st 2 tulenev õigus esitada tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse

puutuva apellatsiooni, mis tähendab, et tulenevalt tema üldõigusjärglasest on tal õigus

vaidlustada maakohtu otsust ka osas, milles on tuvastatud kuriteo toimepanemine AK

poolt. Ühtlasi märkida tuleb, et kõik apellandid taotlevad neid puudutavate maakohtu

põhjenduste altkäemaksukuritegude toimepanemise osas väljajätmist põhjusel, et

süüdistuses on ebaõigesti kvalifitseeritud süüdistatavate tegevusi avalikus sektoris toime

pandud altkäemaksude andmise ja võtmisena. Erasektoris toime pandud altkäemaksu

kuriteod on aegunud. Aegumine on absoluutne menetlustaksitus, mistõttu ei oleks

maakohus tohtinud süüdistatavate süüküsimust nende kuritegude toimepanemises

lahendada.

46.1

Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate ja tsiviilkostja esindaja eelviidatud seisukohaga

võib nõustuda vaid osaliselt. Süüteo aegumine on tõepoolest absoluutne menetlustakistus,

mille saabumisel tuleb menetlus lõpetada, andmata seejuures süüdistatavate tegevusele

karistusõiguslikku hinnangut. Praeguses kriminaalasjas sellist olukorda ei ole saabunud,

kuna kohtuotsuse tegemise hetkel kahte süüdistatavat jätkuvalt süüdistati rahapesu

toimepanemises, mis ei ole aegunud ning mille eelkuriteoks on altkäemaksukuriteod.

Kohtukolleegium seejuures märgib, et apellantide poolt viidatud süüdistatavate osas ei ole

maakohus nende süü küsimust altkäemaksu võtmises ja andmises lahendanud. Maakohus

on tõendite nende kogumis hindamise tulemusena üksnes tuvastanud süüdistuses toodud

faktiliste asjaolude paikapidavust, mis ei ole vaadeldav süü küsimuse lahendamisena.

Maakohus ei ole jõudnud deliktistruktuuri kohaselt süüdistatavatele etteheidetud

altkäemaksukuritegude objektiivse koosseisu realiseerimise hindamisest kaugemale. Nii,

näiteks MP osas leidis maakohus juba tema käitumises objektiivse kooseisu realiseerimise

hindamisel, et temale etteheidetud süüdistus ei ole tõendamist leidnud, mistõttu kuulub ta

õigeksmõistmisele. Ringkonnakohus on eespool selgitanud, et altkäemaksukuritegude

toimepanemise tuvastamine on eeltingimuseks andmaks süüdistatavate käitumisele

karistusõiguslik hinnang rahapesu süüdistust puudutavas osas. Menetledes samas

kriminaalasjas nii altkäemaksukuriteo, kui ka rahapesu süüdistust, tuvastas maakohus

seega nõuetekohaselt rahapesu koosseisulise tunnusena ehk eelkuriteona

altkäemaksukuriteo. Järgnevalt hindab kohtukolleegium, kas süüdistuse kohaselt mõni

altkäemaksu andmise ja võtmise episoodidest ei ole etteheidetav rahapesu eelkuriteona.

Juhul, kui mõni altkäemaksuepisoodidest ei ole süüdistuse kohaselt vaadeldav rahapesu

eelkuriteona, tuleb ringkonnakohtul selles episoodis maakohtu poolt toodud põhjendused

selle kuriteoepisoodi aegumise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsusest välja

jätta.

46.2

Rahapesu toimepanemine oli süüdistuse kohaselt etteheidetud AKle, AKle, TPRle ja

VÕile. 15. mail 2019 eraldati kriminaalasi süüdistatav VÕi suhtes kokkuleppemenetluse

kohaldamiseks (kohtuotsus jõustunud). 28. oktoobri 2020 kohtumäärusega lõpetati

kriminaalmenetlus AK suhtes seoses tema parandamatu haigestumisega KrMS § 199 lg 1

p 6 alusel. Altkäemaksukuritegude ja rahapesu süüdistuste tekstide analüüsist ning

võrdlusest nähtub, et rahapesu süüdistuse eelkuritegudeks on nimetatud eranditult kõik

süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksukuriteod kokkuvõtvalt järgmiselt.

46.2.1 TPRle ja AKle on alust ette heita isikute grupis rahapesu toimepanemises osalemist,

kohtueelses menetluses tuvastamata kohas Eesti Vabariigis ajavahemikul 01.06.2007

kuni 26.08.2015, mis seisnes Türgi ettevõttelt SDTT. A.S., RS S.A., K OÜ, H AS ning

ja BMLG AS kontserniga seotud isikutelt saadud altkäemaksu summade kuritegelikku

päritolu ja tegelikku omaniku varjamises. Süüdistuse punkti „2.1“alusel sai AK ja MP

altkäemaksu SHlt. Süüdistuse punktide „2.2“ ja „2.3“ alusel said AK ja AK

altkäemaksu ÜRlt ning TPlt ning ESlt. Süüdistusepunkti „2.4“ kohaselt sai AK

altkäemaksu Türgi ja Poola laevatehase esindajatelt.

46.2.2 AK on saanud ajavahemikul 2009- 2015 kuritegelikku vara, mis on antud talle

altkäemaksuna ESlt, ÜRlt ja TPt (süüdistuse punktid I-III). Lisaks on AK saanud

kuritegelikul teel vara ajavahemikul 2005-2008 AS DBT esindajalt. Eelpool nimetatud

kuritegelikul teel saadud vara kuritegeliku päritolu ning tegeliku omaniku varjamine

on toimunud ühiselt ja kooskõlastatult AK poolt KTga ja AAga ajavahemikul 2005-

2015 ning VÕiga ajavahemikul 2011-2015, TPRga 2009-2015.

46.3

Eelviidatust tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et süüdistatavate tegevusele

karistusõigusliku hinnangu andmisel rahapesu osas pidi maakohus tuvastama rahapesu

eelkuritegudena eranditult kõik süüdistuses etteheidetud altkäemaksukuritegude episoodid

ning seda vaatamata asjaolule, et need olid maakohtu otsuse tegemise ajaks juba aegunud.

Sama kriminaalasja raames menetletava eelkuriteo tuvastamine ei ole ringkonnakohtu

veendumusel võimalik ilma süüdistatavate poolt eelkuriteo objektiivse koosseisu

realiseerimise tuvastamiseta. Eelkuriteo objektiivse koosseisu realiseerimise tuvastamine

eeldab kriminaalasjas uuritud tõendite hindamist, mida maakohus ongi nõuetekohaselt

teinud. Selliselt jäävad rahuldamata apellantide poolt esitatud taotlused jätta maakohtu

otsuse põhjendustest välja osa, millega maakohus tuvastas süüdistatavate poolt

altkäemaksukuritegude toimepanemise.

Maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude vaidlustamine

47 Maakohtu otsusega menetluskulude osalise hüvitamise osas süüdistatavatele ei nõustunud

AK, TPR, TP, ÜR, JP kaitsjad. Samuti vaidlustasid maakohtu otsuse menetluskulude

osalise hüvitamise osas kannatanud AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ. Maakohtu

otsus menetluskulude osalise hüvitamise osas on vaidlustatud ka 3.isiku, tsiviilkostja MK

esindaja poolt. Kohtukolleegium märgib, ES kaitsja maakohtu poolt ES osas tehtud

menetluskulude otsustust ei vaidlustanud. Kõigi apellantide taotluseks on hüvitada neile

kriminaalasjas tekkinud menetluskulud taotletud ulatuses täielikult. Apellandid toovad

riimuvalt välja, et KrMS § 181 lõike 1, KrMS § 183 lõike 1 ja KrMS § 182 lõike 5

kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise korral

kriminaalmenetluse menetluskulud ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik.

Ringkonnakohus vastuseks süüdistatavate kaitsjate, kannatanute esindajate ning 3.isiku,

tsiviilkostja esindaja apellatsioonidele menetluskulude osas sissejuhatavalt toob välja, et

kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt valitud kaitsjale/esindajale makstav tasu

on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on

mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei

arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14,

p 44). Viidatud seisukohale tuginevalt leiab kohtukolleegium, et põhimõtteliselt on vale

kaitsjate ning esindajate arusaam, et sõltuvalt menetlustulemusest kuuluvad isikule soodsa

lahendi puhul hüvitamisele temal menetluse käigus tegelikult tekkinud menetluskulud

täies ulatuses.

Lisaks tähele tuleb panna, et Riigikohtu praktikas on peetud aktsepteeritavaks

menetluskulude summa kindlaksmääramist ilma, et oleks vajalik üksikasjalikult

analüüsida igale toimingule kulutatud aega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-38-16; nr 3-1-1-

14-14 p 1069; nr 1-17-7111; nr 1 17 9149/250; 1-19-31). Samuti peab andma hinnangu

kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Lisaks tuleb käesolevas asjas kaitsjatasu

mõistlikkuse hindamisel arvestada ka KrMS § 175 lg-ga 2, mille kohaselt arvestatakse

juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka neile

makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu (RKKK 1-20-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31). Osutatud

sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale

makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks

võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks

mõistlikuks tasuks (RKKK nr 1-16-2411/1118, p 14). Seejuures on Riigikohus selgitanud,

et asjaolu, et isik otsustab kasutada õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda, et riik oleks

kohustatud talle hüvitama kõigile kaitsjatele makstud tasu (RKKK 1-18-158, p 90).

Kohtukolleegiumi veendumusel nagu ka tõendite hindamise puhul, lasub poolte taotletud

menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses

menetluskulude põhjendatusele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes samade tasutaotluste alusel maakohtuga võrreldes erineva otsuse,

sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele põhjendustele peab

ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt menetluskulude põhjendatuse

hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest

asjaoludest. (Vt mutatis mutandis nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 7).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuse tegemisel hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude kindlaksmääramise osas eeltoodud põhimõtetest kinni pidanud. Need

põhimõtted on kohaldatavad kõigi menetluskulude otsustust vaidlustanud

menetlusosaliste osas, mistõttu ei pea ringkonnakohus alljärgnevalt vastuseks

apellatsioonidele neid kordama. Lisaks ei korda kohtukolleegium analoogseid seisukohti

vastuseks iga apellandi sarnastele argumentidele ühe või teise kululiigi ning ajakulu

põhjendatuse ja mõistlikkuse osas.

48 AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla paluvad esitatud apellatsioonis tühistada Harju

Maakohtu otsuse p. 26.1, millega maakohus mõistis Eesti Vabariigilt AK kasuks välja 181

165.44 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

katteks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista AK kasuks välja kõik

õigusteenuse osutamise käigus tegelikult tekkinud kulud, st 453 179,22 eurot.

48.1

Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas kaebe- ja

taandamismenetlustes kulunud ajakulu 363,7 tunni ulatuses on põhjendamatu põhjusel, et

kõik selle raames tehtud taotlused ja toimingud jäid tagajärjetuks. Nähtuvalt kriminaalasja

materjalidest kaebemenetluste ajakuluks on näidatud 323 tundi ning taandamistaotluste

ajakuluks 40,7 tundi. Kaitsjad toovad välja, et ei saa olla mõeldav kohtupraktika, kus

menetluskulude hüvitamine on sõltuvusse seatud üksnes kaitsetoimingu tagajärje ja

edukusega. Kohtukolleegium iseenesest nõustub kaitsjate seisukohaga, et menetluskulude

hüvitamise otsustus alati ei sõltu üksnes kaitsetoimingu edukusest ja tagajärjest. Siiski

kaebemenetluste osas tähele tuleb panna, et KrMS § 187 lg 2 kohaselt kui määruskaebust

ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on

esitatud. Kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või

kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud

menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel,

juhindudes käesoleva seadustiku §-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust. Õigeksmõistva

otsuse ning kriminaalasja lõpetamise korral üldjuhul hüvitab menetluskulud mõistlikus

ulatuses riik. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt valitud kaitsjale tasu

mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud. Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa pidada argumente

põhjendatuks (RKKK 3-1-1-58-15; 3-1-1-79-14). Viidatud säte ning Riigikohtu praktika

koosmõju kohaselt ka õigeksmõistva otsuse ning kriminaalmenetluse lõpetamise puhul ei

kuulu hüvitamisele mitte kõik süüdistataval tekkinud menetluskulud, vaid üksnes

mõistlikus suuruses need, mille tegemise vajadus tulenes süüdistatava kaitsehuvidest.

Advokaadist kaitsja on seotud oma kaitsealuse menetlusliku positsiooniga. AdvS § 44 lg 1

p 1 kohaselt advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas

olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Praeguses menetluses ei ole

kaitsjatele oma menetlusõiguste kuritarvitamist etteheidetud, seega osalise õigeksmõistva

ning osaliselt kriminaalmenetlust lõpetava otsusega kaasnevad menetluskulud peavad

olema mõistlikus suuruses välja mõistetud Eesti Vabariigilt ka juhul, kui kaitsetoimingud

ise on olnud edutud. Maakohus eksis, kui jättis menetluslikult edutute taandamistaotluste

lahendamise ning erinevate määruskaebemenetlustega seotud menetluskulud süüdistatava

enda kanda. Selline otsustus on vastuolus KrMS § 181 lg 1; § 183 lg 1 sätestatuga.

Kohtukolleegium leiab, et praeguses kriminaalasjas on põhjendatud edututes

kaebemenetlustes ning taandustaotlustes tehtud kaitsetoimingute eest Eesti Vabariigilt

välja mõista 10 % taotletud kaitsekuludest. Sellisel juhul kaitsjate mõistlikuks ajakuluks

edututes kaebemenetlustes ning taandamistaotluste esitamises tuleb lugeda kokku 36,37

tundi. Maakohtu poolt aktsepteeritud AK kaitsjate keskmine tunnitasu on 122.90 eurot.

Selliselt kuulub AKle hüvitamisele lisaks menetluskulu summas 4 469,9 eurot, millele

lisandub käibemaks (22%) 983,37 eurot, kokku 5 453,24 eurot.

48.2

Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et täielikult põhjendamatuks tuleb lugeda

ajakulu, mis oli seotud kaitsjate kohtumiste ja nõupidamistega kolleegide, teiste kaitsjate,

esindajate ja muude isikutega ning seda kokku 136 tunni ulatuses (otsuse p. 2032). AK

kaitsjate poolt maakohtule esitatud taotluse ning arvete kohaselt moodustasid

konsultatsioonid teiste kaitsjate/esindajate vahel 58,3 tundi; konsultatsioonid teiste

isikutega 4,2 tundi; kohtumised/nõupidamised, millede puhul ei selgu kellega 73,5 tundi.

AdvS § 40 lg 1 kohaselt õigusteenus on kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku

esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule

dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Viidatud „muu

õigustoimingu“ tegemise all tuleks mõista AdvS § 41 lg-1 sätestatud pädevusi, mille hulka

ei kuulu konsultatsioonid teiste advokaatidega. Maakohus on asjakohaselt ära märkinud

kõigi kaitsjate ja esindajate osas, et arvetes on kajastatud erinevaid kirjeid, nt

„kohtumine“, „Telefonivestlus“, „Telefonisuhtlus“, „Nõupidamine“, “Suhtlus“, kuid ei ole

avatud kohtumiste, nõupidamiste ja vestluste sisu ega seost õigusteenuse osutamisega.

Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt viidatud AdvS § 40 antud

tõlgendusega, et õigusteenusena on käsitletav mitte igasugune arutamine või omavaheline

kohtumine, vaid konkreetselt õigusnõustamine (hetkel ainult konsultatsioonide kontekstis

käsitletuna). Ei ole kahtluseks, et kliendi huvides võib olla samas kriminaalmenetluses

erinevate kaitsepositsioonide omavaheline kooskõlastamine. Kaitsepositsioonide

kooskõlastamist ei saa siiski vaadelda õigusteenusena AdvS § 40 lg 1 tähenduses, kuna

tegemist pole õigusnõustamise ega advokaadi pädevuse kataloogis loetletud tegevusega.

Versiooni, et „kohtumiste, telefonivestluste ning nõupidamiste“ all tuleb mõista

menetluslike positsioonide omavahelist kooskõlastamist esitasid AK kaitsjad alles

apellatsioonimenetluses. Et kaitsjad ei vaevunud kuludokumentides täpsemalt avama

nõupidamiste, kohtumiste ja telefonivestluste sisu ning nende kuulumist AdvS sätestatud

õigusteenuse definitsiooni alla, jääb rahuldamata AK kaitsjate taotlus mõista tema kasuks

välja menetluskulud, mis olid seotud kaitsjate kohtumiste, nõupidamiste ja vestlustega

kolleegide, teiste kaitsjate, esindajate ja muude isikutega kokku 136 tunni ulatuses.

48.3

Kaitsjad ei nõustu maakohtu otsustusega jätta täies ulatuses rahuldamata asjatundja

arvamusega seotud kulud, st kulud 25,2 tunni ulatuses põhjusel, et kohus pole ühtegi

asjatundja arvamust otsuse tegemisel arvesse võtnud, mistõttu on kohtu hinnangul

tegemist põhjendamatu kuluga. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt

tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus,

ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu,

kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning

foto või film või muu teabetalletus. AdvS § 41 lg 1 p 2 kohaselt advokaat on pädev

koguma tõendeid, mis tähendab, et tõend peab olema kohtule esitatud ning uuritud KrMS

§ 63 lg 1 kohaselt. Ükski asjatundja pole maakohtus ütlusi andnud ning seda ei väida ka

kaitsjad. Juhul, kui asjatundja arvamus mingite asjaolude kohta oli kaitsjate poolt kogutud,

ei tähenda, et sellisel arvamusel on tõendi kvaliteet KrMS § 63 tähenduses. Samuti ei

selgu kaitsjate apellatsioonist, kuidas on kulunud sellise arvamuse kogumiseks just

advokaadi aega 25,2 tunni ulatuses. Sellest tulenevalt nõustub kohtukolleegium

maakohtuga, et tegemist ei ole põhjendatud ning hüvitamisele kuuluva menetluskuluga.

48.4

Kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsustust, mille kohaselt maakohus pidas

põhjendatuks kohtueelse menetlusega, toimikuga tutvumisega, kaitseakti ja tsiviilhagiga

seotud kaitsetegevusi vaid osaliselt. Kohus pidas põhjendatuks erinevaid kohtueelse

menetluse tegevusi nagu teabenõuete ja määrustega tutvumist, tööd erinevate taotlustega,

õiguslike analüüside koostamist ja kohtupraktika analüüsimist kokku 96 tunni ulatuses.

Toimikuga tutvumise põhjendatuks ajakuluks pidas maakohus 50 tundi. Kaitseaktiga

töötamise, materjalide analüüsi ning tsiviilhagiga seonduva osas pidas kohus

hinnanguliseks ja põhjendatuks ajakuluks kokku 82 tundi. Täiendavate materjalide (e-

postkastid, kannatanutelt nõutud tõendid, materjalid) osas aga 25 tundi. Viidatud ajakulu

hindamise vaidlustamisel kaitsjad jätsid tähelepanuta maakohtu seisukohta, et suure osaga

materjalidest on kaitsjad juba tutvunud erinevate prokuratuuri taotluste lahendamise

(vahistamised, vara arestimised) ning muude eeluurimistoimingute (läbiotsimised,

ülekuulamised, vaatlused, määruste tutvustamised) käigus, mistõttu kulus maakohtu

veendumusel AK kaitsjatel selle võrra vähem aega kriminaaltoimikuga tutvumisele

eeluurimise lõpuleviimise järgselt. Tähele tuleb panna, et kaitsjate ajakulu mõistlikkuse

tuvastamisel maakohus pidas põhjendamatuteks tõkendite ja arestide üksnes teistkordseid

vaidlustamisi (otsuse p. 2010). Ülekuulamistel jm menetlustoimingute (läbiotsimised,

ülekuulamised, vaatlused, määruste tutvustamised) juuresviibitud aega arvestas maakohus

täielikult põhjendatuks (otsuse p. 1998). Selliselt on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et

50 tunnise tutvumise ajakuluga ei ole füüsiliselt võimalik tutvuda kriminaalasjaga, mille

maht eeluurimise lõpuleviimise järgselt oli ligi 70 köidet. Väga suures osas olid

eeluurimisel kogutud materjalid kaitsjatele hästi tuttavad juba varasematest

menetlustoimingutest, mistõttu ei pidanud nendega tutvumisele täiendavalt aega kuluma.

Esitatud apellatsioonist ei leidu põhjendusi, miks kaitsjad ei nõustu maakohtu otsustusega

pidada kaitseaktiga töötamise, materjalide analüüsi ning tsiviilhagiga töötamise

põhjendatuks ajakuluks kokku 82 tundi; eeluurimisel määrustega tutvumise, taotluste

tegemise, õiguslike analüüside koostamise ja kohtupraktika analüüsimise ajakuluks 96

tundi ning täiendavate materjalide läbitöötamise ajakuluks 25 tundi. Samas märkida tuleb,

et viidatud eeluurimisel tehtud põhjendatuks loetud ajakulu arvestamine (82+96+25=203)

lükkab aga ümber kaitsjate samas lõigus toodud mõttekäiku, et 50 tunnine kriminaalasja

materjalidega tutvumiseaeg on selgelt ebapiisav kriminaalasja toimikute mõttega läbi

töötamiseks ja analüüsimiseks.

48.5

Kaitsjad taotlesid menetluskulude hüvitamist kohtuistungiteks ettevalmistamise, sh

tunnistajate ettevalmistamiseks tehtud tööde eest kokku 719,9 tunni ulatuses. Kohtus üle

kuulatud tunnistajate ettevalmistamisele kulunud aega pidas kohus põhjendatuks. Küll aga

ei pidanud kohus kaitsjate väljatoodud ulatuses põhjendatuks muid kohtuistungite

ettevalmistusteks tehtud kaitsetoiminguid, vaid leidis, et kohtuistungite ettevalmistamine

oli põhjendatud üksnes 324 tunni ulatuses. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

istungite ettevalmistamiseks kulunud aega on vähendatud 395,9 tunni võrra ning

vastuargumendina toovad välja, et istungiteks ettevalmistamine ei saa olla hõlmatud

toimiku tutvumisega, mille ajakulu on kaitsjad samuti vaidlustanud. Ringkonnakohus on

eespool märkinud, et suulises menetluses kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemina

menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus lasub esimese astme kohtul.

Kaitsjate apellatsioonist ei nähtu argumenteeritud põhjendusi, miks kaitsjad ei nõustu

maakohtu järeldusega, et kohtuistungiteks ettevalmistamisele kulunud mõistlikuks

ajakuluks tuleb lugeda 324 tundi. Arvestades asjaoluga, et kaitsjad on lisaks

kohtuistungiteks ettevalmistamisele (324 tundi) toimikuga tutvunud eeluurimise

lõpuleviimisel (50 tundi) ning analüüsinud eeluurimisel kriminaalasja erinevaid aspekte

203 tunni ulatuses, mis objektiivselt vähendab samade kaitsjate vajadust kriminaalasjaga

täiendavaks tutvumiseks, selle analüüsimiseks ning istungiteks ettevalmistamiseks, tuleb

nõustuda maakohtuga, et kohtuistungiteks ettevalmistamise mõistlik ajakulu piirdub 324

tunniga.

48.6

Kaitsjad leiavad, et AKle tuleb hüvitada kõikide kaitsjate kõikidel istungitel

osalemisega tekkinud kulud ning ei nõustu maakohtu seisukohaga, et AKle hüvitatakse

kulu üksnes ühe kaitsja kohtuistungil viibitud aja eest, mis on 477 tundi. Kaitsjate selline

seisukoht ja taotlus on vastusolus seaduse ning üheselt väljakujunenud kohtupraktikaga.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada

KrMS § 175 lg-ga 2, ehk kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat,

menetluskulude hulka arvestatakse neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele

kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt ka RKKK 1-

20-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31; 1-16-2411; 1-18-158, p 90). Asjaolu, et isikul

võib olla KrMS § 42 lg 2 kohaselt kuni kolm kaitsjat eeltoodud põhimõtet kuidagi ei

mõjuta.

48.7

Esitatud apellatsioonis toovad kaitsjad välja, et kaitsekõne, sh SKHS ja

menetluskulude taotluse osas on kaitsjad teinud töötunde 284,8 tunni ulatuses. Maakohus

luges mõistlikuks ja põhjendatuks ajakuluks üksnes 132 tundi. Kaitsjad sellise töötundide

vähendamisega ei nõustu ning märgivad, et maakohus on otsuse p-s 2008 kaitsekõnesid

kiitnud, tuues välja, et kaitsekõned olid argumenteeritud, korrektselt ülesehitatud ja

vastasid hea kohtupraktika tavale. Kohtukolleegium leiab, et väljaspool kahtlust, et

mahukate kriminaalasja materjalide läbitöötamisel ning vajaliku menetlusdokumendi (sh

kaitsekõne) koostamisel sõltub valmistatava menetlusdokumendi kvaliteet olulisel määral

selle ettevalmistamisele kulunud ajast. Samas menetlusökonoomia nõudest tulenevalt ei

saa igat menetlusdokumenti koostada, parandada ning parendada tasemeni, kui selle

tegijale tundub, et dokument on lõpuks perfektne. Hüvitamisele kuulub üksnes see

ajakulu, mis on mõistlik. Praegusel juhul 83-leheküljelise kaitsekõne koostamisele kulus

maakohtu arvates kaitsjatel 16,5 tööpäeva (132 tundi), mis tähendab, et ühel päeval

koostati 5 lehekülge kaitsekõne teksti. Seevastu kaitsjad sisuliselt leiavad, et ühel päeval

ei jõudunud nad kirjutada rohkem kui 2,3 lehekülge kaitsekõnet, mis teeb kaitsekõne ühe

lehekülje hinnaks 421,7 eurot (ilma käibemaksuta). Selline ajakulu ega hind kuidagi ei

tundu põhjendatud ega mõistlik. Kohtukolleegium lisaks märgib, et kaitsjate taotluses

toodud ajakulu ei tundu samuti mõistlik olukorras, kus advokaat P. Keres on olnud AK

kaitsja nii eeluurimisel, kui ka kohtumenetluses ning kaitsekõnes toodud seisukohti on

olulises osas kujundanud ning avaldanud juba kohtumenetluse käigus. Maakohtu arvestus,

et kaitsekõne, SKHS ja menetluskulude taotluse osas on kaitsjate mõistlikuks ja

põhjendatuks ajakuluks 132 tundi, on seega korrektne ning tühistamisele ei kuulu.

48.8

Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hüvitamisele ei kuulu ka muud kulud, mis

kaasnesid kriminaalmenetlusega. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on pidanud

alusetult põhjendamatuks ajakirjandusega suhtlemisele kulunud ajakulu 2,6 tundi,

COVID-19 pandeemia ajal 3,3-tunnist ajakulu veendumisele, et kohtupidamine ei kahjusta

kaitsjate ega teiste kohtupidamises osalejate tervist. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

menetluskulu hulka ka menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses

kriminaalmenetlusega. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et nimetatud

tegevustel puudub sisuline puutumus kaitsetegevusega kriminaalasja menetluses, need

tegevused ei ole hõlmatud AdvS § 40 lg 1 toodud õigusteenuse definitsiooniga ega ka

vajalikud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu ei kuulu vastavasisulised taotlused

rahuldamisele.

48.9

Kohtuasja kronoloogia koostamisele kulunud 17,9 tunnist ajakulu on jätnud maakohus

arvestamata korduvate kaebemenetluste tasutaotluste lahendamise raames põhjusel, et

need menetlused on olnud edutud. Kohtukolleegium on eespool asunud seisukohale, et

edutute kaebemenetlustega seotud kulud tuleb siiski AKle osaliselt hüvitada, mistõttu

kriminaalasjas kronoloogia koostamine, mis oli vajalik mõistliku menetlusaja möödumise

küsimuse lahendamisel, on hõlmatud Eesti Vabariigilt AK kasuks täiendavalt

väljamõistetava summaga.

48.10 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et põhjendatuks tuleb pidada kogu

ajakulu, mis kaitsjatel läks kohtuistungi protokollide parandamise taotluste koostamiseks.

Maakohus on mõistlikuks ajakuluks selles osas lugenud 5 tundi. Et kaitsjad esitatud

apellatsioonis ei too ühtegi täiendavat argumenti, miks mõistlik ajakulu kohtuistungi

protokollide parandamise taotluste koostamiseks pidi olema suurem, tuleb nõustuda

maakohtu seisukohaga, et selles osas ajakulu kuni 5 tundi võib lugeda mõistlikuks.

48.11 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et AK osas kaitsjal

kriminaalmenetlusele tervikuna kulunud mõistlikuks ning põhjendatud ajaks tuleb lugeda

1228,2 tundi, mille tunnihind on taotluste kohaselt 122,9 eurot. Sellele lisandub

ringkonnakohtu poolt arvestatav ajakulu, mis on seotud edutute kaebe- ja

taandusmenetlustega 36,37 tunni ulatuses.

49 TPR kaitsja A. Svištš palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.6,

milles kohus jättis kaitsjatasu hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata ning mõistis välja

Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja 161 442.24 eurot (ilma käibemaksuta)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja palub teha tühistatud

osas uus otsustus, millega mõista Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja tegelikult kantud

kaitsjatasu summas 346 010,56 eurot. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hüvitamisele alati ei kuulu süüdistataval tegelikult

tekkinud menetluskulu, vaid see menetluskulude osa, mida tuleb lugeda mõistlikuks.

Ühtlasi kohtukolleegium märgib, et vastuseks TPR apellatsioonile ei korda kohus samu

asjassepuutuvaid seisukohti, mis olid antud eespool AK menetluskulude osas (vt.

nõupidamised teiste kaitsjatega, istungiteks ettevalmistamisele kulunud aja mõistlikkuse

hindamine, kaitsekõne koostamisele kulunud aja mõistlikkuse hindamine). Vastuseks

kaitsja ülejäänud argumentidele süüdistatavale menetluskulude hüvitamise osas, märgib

kohtukolleegium järgmist.

49.1

Esimese argumendina kaitsja toob välja, et TPR valitud kaitsjate kaitsetasumäär on

olnud ajas muutuv ning juhib tähelepanu, et alates 2019 aastast, kui TPR asus kaitsma

vandeadvokaat A. Svištš oli tasumäär 135 €/h ning alates septembrist 2022 tasumääraks

on 165 €/h. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud viimased tasumäärad, mis on

kohtupraktikas aktsepteeritavad, tähelepanuta ning arvutas põhjendamatult hüvitamisele

kuuluvat menetluskulu väiksema kaitsetasumäära alusel. Kohtukolleegium kaitsja sellise

seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on täiel määral arvestanud (p. 2027), et

TPR kaitsjate tunnitasu määr aastatel 2015-juuni 2019 on vastavalt arvetele varieeruv 120,

100, 110, 140 150. Hiljem ei ole arvetel näidatud tunnihinda, küll on hind tuvastatav

tegevuste kirjelduses ajakulu arvestuses, mis teeb hilisemaks tunnihinnaks vastavalt

arvetele 135 €/h ning seejärel 165 €/h. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on

määranud mõistikuks keskmiseks kaitsjatasu tunnihinnaks kriminaalasja kogu

menetlusperioodi eest kuni maakohtu otsuseni 135 €/h (vt otsuse p 2017).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline terve kriminaalasja menetluse kaitsjatasu

keskmise tasumäära tuvastamine on mõistlik, nagu ka mõistlik on kaitsjatasumäär 135€/h.

Selliselt põhjendamatu on kaitsja taotlus, et alates septembrist 2022 oleks pidanud

maakohus mõistma kaitsjatasu välja vastavalt tegelikule kaitsjatasu määrale, mis on 165 €/

h.

49.2

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hüvitati TPRle „kohtueelse

menetlusega seotud kulud“ üksnes 50 tunni eest. Ringkonnakohtu veendumusel kaitsja

selline seisukoht on ebaõnnestunult formuleeritud ega rajane kriminaalasja materjalidel.

TPR osas kohtueelses menetluses tekkinud ajakuluna on maakohus tegelikult arvestanud

kaitsja menetlustoimingute juures viibimist (konfiskeerimismääruse tutvustamine, sh

juhtudel, kui lisandusid veel nõupidamised) kokku 53,4 tunni ulatuses, õiguslike

analüüside tegemist ja tõendite kogumist 35 tunni ulatuses, kaitseakti koostamist 30,85,

täiendavate materjalide analüüsimist 25 tunni ulatuses (otsuse p. 2093). Kaitsja poolt

viidatud 50 tundi on maakohus lisaks pidanud mõistlikuks ajakuluks sarnaselt AKga

kriminaalasja toimikuga tutvumise eest. Kohtukolleegium sarnaselt juba AK osas tooduga

leiab, et kuni 50-tunnist ajakulu kriminaaltoimikuga tutvumise eest tuleb pidada

mõistlikuks.

49.3

TPR kaitsja samuti ei nõustu, et maakohus jättis täielikult rahuldamata

kaebemenetluste ja taandamistaotluste lahendamisega seotud kulud põhjusel, et need on

olnud edutud. Kordamata sel teemal varasemalt käesolevas otsuses juba toodud

põhjendusi (AK osas p. 48.1) kohtukolleegium leiab, et kaebemenetluse ning

taandamistaotluste lahendamisega seotud kulud kuuluvad hüvitamisele 10% ulatuses.

Esitatud apellatsioonis kaitsja selles osas ajakulu ulatust välja ei too. Nähtuvalt

kriminaalasja materjalidest taotles kaitsja kulude hüvitamist kaebemenetluste osas (s.h

tutvumise eest teiste menetlusosaliste kaebustega) 35.06 tunni ulatuses ning

taandamistaotluste osas 0.75 tunni ulatuses, mis tähendab, et mõistlikuks ajakuluks tuleb

lugeda 3,58 tundi. Selliselt kuulub TPR kasuks väljamõistmisele lisaks menetluskulu

summas 483,43 eurot.

49.4

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga (otsuse p. 2089), et põhjendatuks ei peeta

kliendile erinevate kuude kokkuvõtete tegemist. Kaitsja samuti ei nõustu, et kohtumisi

kliendiga on maakohus lugenud põhjendatuks vaid osaliselt. Maakohtu otsusest nähtub, et

kohus rahuldas kaitsja kliendiga kohtumisi käsitleva taotluse osas, millistel juhtudel on

võimalik tegevuste kirjeldustest järeldada, et tegemist oli õigusnõustamisega. Kaitsja

vaidleb sellele vastu ning rõhutab, et vajalikud olid eranditult kõik kohtumised TPRga,

kuna suhtlus kliendiga ja talle kuude kokkuvõtete tegemine teenib kvaliteetse

õigusteenuse osutamise eesmärki ning on seotud konkreetse kriminaalasjaga. Selles osas

märgib kohtukolleegium, et kliendi jaoks „erinevate kuude kokkuvõtete tegemist“ ning

selle kliendile tutvustamist on võimatu hinnata õigusteenusena AdvS § 40 tähenduses.

Kokkuvõtete tegemine süüdistatava jaoks võib olla viimase poolt lepinguliselt kaitsjalt

nõutud, mis aga ei tähenda, et selline kulu on tegelikult ka mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses.

49.5

Maakohus ei lugenud põhjendatuks kaitsja poolt tõendite nimekirja numeratsiooni

kohtutoimikuga vastavusse viimist 7.05 tunni ulatuses. Kaitsja sellega ei nõustu ning

leiab, et tegemist on vajaliku ajakuluga. Kohtukolleegium möönab, et tõendite nimekirja

numeratsiooni kohtutoimikuga kooskõlla viimise näol tegemist on kaitsja jaoks

kriminaalasja materjalides kiirema orienteerimise huvides vajaliku tegevusega, mis aga

oma lihtsakoelisuse tõttu ei kvalifitseeru eraldi mõistlikuks ajakuluks ning peab olema

hõlmatud kohtuistungiteks ettevalmistamise ajakuluga. Maakohus on alates 2020 aastast

kohtuistungiteks ettevalmistamise eest kaitsja poolt taotletavast 206.05-tunnisest ajakulust

lugenud põhjendatuks 160 tundi. Ringkonnakohus nõustub sellise maakohtu arvestusega

ning leiab, et selle ajakuluga on kaetud ka tõendite nimekirja numeratsiooni

kohtutoimikuga vastavusse viimine.

49.6

Kaitsja vaidlustab maakohtu otsustust osas, millega maakohus jättis osaliselt

rahuldamata õigusteenuse osutamisega seotud erinevate tegevuste eest esitatud

tasutaotlusi. Sellisteks tegevusteks on kohtueelse menetluse materjalidega tutvumine,

õiguslikud analüüsid, e-postkastidega toimetamine, istungiteks ettevalmistamine,

kaitsekõne koostamine. Kordamata juba eespool väljendatud seisukohti märgib

kohtukolleegium, et maakohus on rahuldanud tasutaotlusi lähtuvalt nende põhjendatusest

ning mõistlikkusest. Maakohus on asjakohaselt ära märkinud ning menetluskulude

põhjendatuse üle otsustamisel arvestanud sellega, et kõige suurem nii süüdistuse, kui ka

kriminaaltoimiku materjalide maht puudutab vaieldamatult AK, AKa ja TPR. Maakohus

on seega õigustatult sarnaselt AKga lugenud TPR osas põhjendatud ning mõistlikuks

kaitsja ajakuluks 1163,90 tundi, mille hinnaühik on 135€/h. Sellele lisandub

ringkonnakohtu poolt arvestatav ajakulu, mis on seotud edutute kaebe- ja

taandusmenetlustega 3,58 tunni ulatuses.

50 TP kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas,

millega jäeti TP kanda ligikaudu 67% tema õigusabikuludest ning teha uus otsus, millega

mõista Eesti Vabariigilt TP kasuks välja lisaks maakohtu lahendiga hüvitatule veel 543

446,94 eurot (sh käibemaks). Kaitsja sedastab, et TPl oli kriminaalasja menetluse peale

kulunud 08.02.2024 seisuga 807 029,46 eurot (sh käibemaks), mille hüvitamist ta taotleb.

Kohtukolleegium kaitsja sellise taotlusega ei nõustu ning sissejuhatavalt märgib järgmist.

Maakohus on igat süüdistatavat puudutavate kriminaalasja materjalide, tõendite ning

süüdistuse mahu liigitanud tinglikult kolmeks ning tuvastanud (otsuse p 1999), et erinevalt

AK, AKa ja TPR puudutavast mahust, puudutab TPt ning ÜR väiksem osa.

Kohtukolleegium sellise maakohtu järeldusega nõustub ning märgib, et kaitsja selles osas

vastuargumente välja ei too. Sellest tulenevalt on mõistlik ja loogiline, et TP kaitsele

kulunud aeg ning temal tekkinud menetluskulud peavad olema väiksemad, kui AKl ja

TPRl. Ometi see nii ei ole. Maakohus luges põhjendatuks kaitse ajakuluks TP osas

1345,10 tundi9, mis on teiste süüdistatavatega võrreldes suurim. Samuti on teistest suurem

kaitsja poolt taotletud ning maakohtu poolt kohaldatud keskmine tunnihind, milleks on

160 €/t. Järgnevalt vaatab kohtukolleegium üle, kas esineb aluseid TP kaitsja

apellatsioonitaotluse osaliseks rahuldamiseks.

50.1

Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud lähtuma ning

menetluskulude põhjendatuse ning mõistlikkuse tuvastamisel võtma aluseks ajas

suureneva õigusteenuse tunnihinda. Kohtukolleegiumi veendumusel maakohtu poolt

põhjendatuks loetud keskmine õigusteenuse tunnihind 160 €/t on mõistlik.

50.2

Põhjendatud on maakohtu järeldus, et TPt puudutavas osas on eeluurimise

lõpuleviimisel kriminaalasja materjalidega tutvumise ajakulu on 40 tundi, mis on 10 tunni

võrra väiksem võrreldes AK ja TPR kaitse ajakuluga.

50.3

Maakohus on vähendanud AS Tallinna Sadam e-postkastidega kaitsja tutvumise

ajakulu 25 tunnini, arvestamata e-postkastide läbitöötamiseks kulunud tegelikku mahtu.

Kaitsja sellise vähendamisega ei nõustu. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt

viidatud e-postkastide sisu on vaieldamatult väga suur, kuid tasu hüvitamise taotlusest ega

kaitsja kaebusest ei nähtu, miks oli kaitsjal vaja tutvuda Tallinna Sadama e-postkastide

sisuga tervikuna, rääkimata kõigi kirjade läbitöötamisest. Oma kaitsealusega nõu pidanud

9 Võrdluseks: AK osas 1228,2 tundi ning TPR osas 1163,9 tundi.

kaitsjal pidi olema selge, mis kirju ta postkastidest otsib, seega puudus igasugune mõistlik

vajadus AS Tallinna Sadam postkastide sisuga tutvumiseks ning nende läbitöötamiseks

tervikuna.

50.4

Praeguses otsuses varasemalt toodud põhimõtteid arvestades, ei kuulu

ümberhindamisele maakohtu poolt 1) kaitsja ja TP vahelistele nõupidamistele ajakulu

mõistlikkusele antud hinnang (14 tundi); 2) kaitsjate omavaheliste nõupidamiste ajakulu

arvestamata jätmine; 3) kohtuistungite protokolli parandamise ajakulu mõistlikkuse antud

hinnang (15 tindi); 4) kaitsja menetlejatega (politsei, prokuratuur, kohus) suhtlemisele

ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (8 tundi), 5) kohtuistungiteks ettevalmistamisele

ajakulu mõistlikkusele antud hinnang10; 6) kaitsekõne, menetluskulude taotluse

koostamisele ning kohtuvaidlusteks ettevalmistumisele ajakulu mõistlikkusele antud

hinnang (85 tundi).

50.5

Osalisele rahuldamisele kuulub maakohtu poolt täielikult arvestamata jäetud ajakulu,

mis on seotud edututeks jäänud kaebe- ning taandamismenetlustega. Selles osas on kaitsja

näidanud ajakuluks 434,2 tundi. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt esitatud taotlustega,

ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 43,42 tundi. Selliselt kuulub

TP kasuks väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas kokku 8475,6 eurot.

51 ÜR kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna palub tühistada Harju Maakohtu otsus osas,

millega jäeti ÜR kanda ligikaudu 58% tema õigusabikuludest ning teha uus otsus, millega

mõista Eesti Vabariigilt ÜR kasuks välja lisaks maakohtu lahendiga hüvitatule veel 199

115,73 eurot (sh käibemaks). Kaitsja sedastab, et ÜRl kulus kriminaalasja kohtueelses ja

esimese astme menetluses õigusabikulude peale kokku 345 607,42 eurot (sh käibemaks),

mille hüvitamist täies mahus ta taotleb. Ringkonnakohus märgib, et sarnaselt TPt

puudutava osaga, maakohus on asunud seisukohale, et ÜR puudutab võrreldes AK, AK ja

TPRga nii väiksem süüdistuse, kui ka kriminaalasja materjalide ning tõendite maht.

Ringkonnakohus nõustub sellise maakohtu järeldusega ning seda ei ole kaitsja

apellatsioonis eraldi vaidlustatud. Ometi maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise

taotluse kohaselt ületavad ÜR menetluskulud nt. TPR kaitsja poolt taotletud kulusid.

Maakohus õigustatult ei nõustunud sellise menetluskulude hüvitamise taotluse

rahuldamisega ning luges põhjendatuks ajakuluks kokku 800.43 tundi, mille põhjendatud

keskmine tunnihind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus märgib, et

ÜR kaitsja poolt esitatud apellatsioonis sisuliselt korratakse samu seisukohti, mis TP

huvides esitatud apellatsioonis ning mõlema kaebuse sisu ning argumendid on peaaegu

identsed, mistõttu ei korda ringkonnakohus vastuseks ÜR kaitsja apellatsioonile

varasemalt toodud põhjendusi.

51.1

Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud lähtuma ning

menetluskulude põhjendatuse ning mõistlikkuse tuvastamisel võtma aluseks ajas

suureneva õigusteenuse tunnihinda. Kohtukolleegiumi veendumusel ongi maakohus seda

teinud, kui tuvastas keskmise mõistliku õigusteenuse tunnihinna kriminaalasja terve

menetlusaja kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ÜR osas põhjendatuks loetud

keskmine õigusteenuse tunnihind 150 €/t (millele lisandub käibemaks) on mõistlik.

51.2

Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ÜR puudutavas osas on eeluurimise

lõpuleviimisel kriminaalasja materjalidega tutvumise ajakulu analoogselt TPga 40 tundi,

mis on 10 tunni võrra väiksem võrreldes AK ja TPR kaitse ajakuluga.

51.3

Ringkonnakohtu poolt ülaltoodud põhimõtteid arvestades, ei kuulu ümberhindamisele

maakohtu poolt 1) kaitsja poolt AS Tallinna Sadam e-postkastidega tutvumise ajakulu (25

tundi); 2) kaitsja ja TP vahelistele nõupidamistele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang

10 Maakohus andis hinnangut koos kohtuistungitel osalemisele ja kohtuistungiteks ettevalmistamisele, pidades

mõistlikuks ajakuluks 600 tundi.

(23 tundi); 3) kaitsjate omavaheliste nõupidamiste ajakulu arvestamata jätmine; 4)

kohtuistungite protokolli parandamise ajakulu mõistlikkuse antud hinnang (15 tundi); 5)

kaitsja menetlejatega (politsei, prokuratuur, kohus) suhtlemisele ajakulu mõistlikkusele

antud hinnang (8 tundi), 6) kohtuistungiteks ettevalmistamisele ajakulu mõistlikkusele

antud hinnang11; 7) kaitsekõne, menetluskulude taotluse koostamisele ning

kohtuvaidlusteks ettevalmistumisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (42 tundi).

51.4

Sarnaselt teiste kaitsjatega on osaliselt põhjendatud ÜR kaitsja apellatsiooni osa,

milles vaidlustatakse maakohtu poolt täies ulatuses tasutaotluste rahuldamata jätmist, mis

olid seotud edutute taotluste ning kaebuste lahendamisega. Maakohus ei pidanud

põhjendatuks hüvitada kaebemenetluste eest sh teiste kaitsjate poolt esitatud,

(ühistaotlused), mõistliku menetlusega seotud taotlused ja kaebused (201,2 tundi);

taandamised (3,45 tundi) ehk kokku tasutoaltusi 204,65 tunni eest. Sarnaselt teiste

kaitsjate poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb

põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 20,46 tundi. Selliselt kuulub ÜR kasuks eesti

Vabariigilt väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas 3069,75 eurot, millele lisandub

käibemaks 22% ehk kokku 3 745,1 eurot.

52 JP kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik palub tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024

otsuse p 26.7 osas, millega ei rahuldatud tema taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

tervikuna, ning mõisteti menetluskulud välja osaliselt summas 68 000 eurot. Kaitsja palub

teha uus otsus ja mõista Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 384 385,87 eurot

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale tegelikult makstud tasu ja muude menetlusosalise

vajalike kulude katteks. Ringkonnakohus kaitsja sellise apellatsioonitaotluse

rahuldamisega ei nõustu ning märgib maakohtuga nõustuvalt, et võrreldes teiste

süüdistatavatega kõige väiksemad süüdistuse, kriminaalasja materjalide ning tõendite

mahud puudutavad SHt, MPt ja JPt. Mainitud isikutest menetluskulude otsustust

vaidlustas üksnes JP kaitsja. Sisulistest argumentidest nähtub kaitsja apellatsioonist, et ta

ei nõustu maakohtu otsustusega hinnata tema tunnitasu väiksemaks kui 200 eurot ja lisaks

jätta täielikult rahuldamata Poola advokaadibüroo SK&S advokaatide poolt JP nõustamise

ning esindnamisega seotud kulude hüvitamise taotlusi. Ülejäänud osas nähtub kaitsja

kaebusest, et ta ei nõustu JPle hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summaga, kuna

tegelikult kantud menetluskulude vähendamine pole maakohtu poolt piisavalt

põhjendatud.

52.1

Maakohus on ära märkinud, et JP kaitsjate õigusteenuse tunnihind on olnud läbivalt

200 eurot alates 30.11.2015. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et sellist

õigusteenuse tunnihinda alates 2015 aastast ei saa pidada mõistlikuks. Nähtuvalt

valitsevast kohtupraktikast advokaadi õigusteenuse tunnihinda alates 200 eurot on hakatud

aktsepteerima kõige varasemalt 2023 aastast. Selliselt maakohtu poolt õigusteenuse

keskmiseks kriminaalmenetlust läbivaks tunnihinnaks määratud 160 eurot on mõistlik

kaitsjatasu arvestuse aluseks olev summa.

52.2

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et praeguses kriminaalasjas hüvitamisele

ei kuulu Poola advokaadibüroo SK&S advokaatide täiendavad õigusteenused JPle. Lisaks

maakohtu põhjendustele selles osas märkida tuleb, et vaidlus puudub, et JPl oli kogu

kriminaalmenetluse vältel nii määratud, kui ka lepinguline Eesti kaitsja olemas. Vaidlus

puudub ka selles, et JPle oli tagatud vajalik tõlketeenus. Et KrMS § 175 lg 2 kohaselt, kui

menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile

makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku

suurusega tasu, ei kuulu hüvitamisele teiste advokaatide poolt süüdistatavale osutatud

11 Kohus arvestas ettevalmistust ja kohtuistungitel viibitud mahtu hinnanguliselt ning koos, kuna need toimingud

olid koos kajastatud arvetes. Maakohus pidas põhjendatuks 470 tundi.

õigusteenused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tuvastatav ei ole ka

Poola advokaatide teiste kulude (reisi- ning hotellikulude) seos praeguse kriminaalasjaga

ega selliste kulude põhjendatus.

52.3

Osaliselt nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et maakohus jättis põhjendamatult

rahuldamata kaitsja edutuks jäänud taotluste ning kaebuste lahendamisega seotud

tasutaotlusi. Need taotlused kuuluvad osalisele rahuldamisele. JP osas maakohus jätis

täielikult rahuldamata kulud, mis on tekkinud seoses kaebemenetlusega (69,25 tundi).

Sarnaselt teiste kaitsjatega selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus

loeb põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 6,9 tundi. Selliselt kuulub JP kasuks Eesti

Vabariigilt väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas 1108 eurot (ilma käibemaksuta).

53 Kolmanda isiku MK esindaja vandeadvokaat Kristjan Tuul palub tühistada Harju

Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise

taotluse osaliselt rahuldamata ning teha viidatud osas uus otsus, millega mõista Eesti

Vabariigilt MK kasuks välja AK esindajatasu kogusummas 24 776,70 eurot.

Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK esindamisega

seonduvad kulud summas 11 144,70 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude

summat ca 48 % võrra. Esindaja leiab viitega Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-29-13 (p

43.1), et kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt

käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on

sätestanud menetlusseadustikus erikorra. See tähendab muu hulgas, et menetluskulu

hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid

niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi. Kohtukolleegium

kaitsja toodud mõttearendusega ei nõustu ning märgib, et seadusandja ongi sätestanud

KrMS-is kriminaalmenetluskulude hüvitamise erikorra, mis on põhimõtteliselt erinev

võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise regulatsioonist. Ekslik on esindaja viide ka

Riigikohtu üldkogu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalveasjas nr 3-4-1-29-13, milles

käsitletakse menetluskulude hüvitamist tsiviilkohtumenetluses. Kohtukolleegium kordab,

et kriminaalmenetluses kuuluvad hüvitamisele KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt üksnes

mõistlikus suuruses kaitsja/esindaja tasu ja muud vajalikud menetluskulud, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Lisaks ei saa menetluskulude väljamõistmist

käsitleda kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, kuna seadusandja on

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks näinud ette eriregulatsiooni SKHS näol,

milline ei reguleeri menetluskulude hüvitamist. Selliselt on põhimõtteliselt vale esindaja

etteheide, et maakohus ei ole võtnud arvesse kahju hüvitamise eesmärki, mille kohaselt

tuleb menetlusosaline (apellant) asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu

(kriminaalmenetlus) ei oleks esinenud.

53.1

MK esindaja märgib, et menetluskulude osas, millised tekkisid seoses AK

esindamisega jättis maakohus rahuldamata tasutaotluse 30,39 tunni ulatuses. Apellant

leiab, et maakohtu otsusest ei selgu milliseid arveid ja millises mahus on kohus

põhjendatuks pidanud ja milliseid mitte. Kohtukolleegium esindaja sellise etteheitega ei

nõustu ning märgib, et viidatud tasutaotlus on seotud määruskaebuse koostamisega Harju

Maakohtu 28.10.2020 määrusele, sellega seotud kirjavahetuse, küsimuste arutamise,

istungite edasilükkamise taotluse lahendamisega. Tasutaotlus jäi maakohtu poolt täielikult

rahuldamata, kuna viidatud kaebe- ning taotluste esitamise toimingud olid edutud (p.

2154). Kohtukolleegium märgib, et MKl on menetluskulud tekkinud mitte seoses

28.10.2020 maakohtu määruse, vaid Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2020 määruse

vaidlustamisega.

17.12.2020

ringkonnakohtu

määrusega

olid

MKl

määrusekaebemenetluses tekkinud kulud Eesti Vabariigilt tema kasuks välja mõistetud.

Riigikohtusse määruskaebuse esitamise kulud moodustasid 2973,10 (koos käibemaksuga)

ning jäid MK kanda, kuna Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse.

Ringkonnakohus leiab maakohtust erinevalt, et viidatud Riigikohtusse määruskaebuse

esitamise näol oli tegemist põhjendatud ning vajaliku õigusteenuse osutamisega, mis oma

edutu menetlustulemuse tõttu kuulub osalisele rahuldamisele. Sarnaselt teiste kaitsjate

poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb põhjendatuks

hüvitada sellest kulust MKle 10% ehk 297,31 eurot. Kohtukolleegium nõustub

maakohuga selles, et põhjendamatutena hüvitamisele ei kuulu menetluskulud, mis on

tekkinud seoses kirjavahetuse, küsimuste arutamise ning istungite edasilükkamise

taotluste tegemisega.

53.2

MK esindaja ei nõustu otsusega AKt puudutavas osas, et maakohus pidas esindaja

ettevalmistusega seotud tegevuste eest 25,37 tunni asemel põhjendatud ajakuluks 10 tundi.

Ringkonnakohtu veendumusel on maakohtu põhjendused sellise otsustuse tegemiseks

veenvad. Nimelt arvestas maakohus, et AK kaitsjad on varasemalt kaitseakti koostamiseks

kriminaalasjas materjalidega juba tutvunud. Samuti tutvusid kriminaalasjas materjalidega

ka MK esindajad. Selliselt põhjendamatu lisaks istungiteks ettevalmistamisele kulunud

aeg 25,37 tunni ulatuses. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et mõistlikuks

ajakuluks tuleb lugeda 10 tundi, mis hõlmab materjalidega täiendavat tutvumist, tõendite

analüüsi tunnistajate küsitlemiseks ettevalmistamisel, küsimuste koostamist.

53.3

Esindaja toob apellatsioonis välja, et AK esindajate kohtuistungil viibitud tegeliku

ajakulu 44,68 tunni asemel on maakohus ekslikult arvestanud 41,24 tundi. Maakohus on

asunud seisukohale, et põhjendatud menetluskulude hulka loeb ta täielikult ühe AK

esindaja kohtuistungitel viibitud ajakulu, mis on 41,24 tundi. Apellant rõhutab, et AK

esindajad ei ole topelt ühe ja sama kohtuistungi eest menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Ringkonnakohus märgib, et 13.09.2021 maakohtule esitatud esindajate tasutaotlust koos

arvete ning teenuste spetsifikatsiooniga KIS-i registreeritud kannetest kahetsusväärselt ei

leidu. Kriminaalasja materjalide kohtutoimikust (28-K, lk 19-36) nähtub, et Aivar ja

Marko Pilv ei ole tõesti topelt ühel ja samal kohtuistungil osalemise eest menetluskulude

hüvitamist taotlenud. Ringkonnakohus on AK esindajate poolt esitatud spetsifikatsiooni

alusel tuvastanud, et esindajate tegelik kohtuistungitest osalemise ajakulu moodustab

hoopis 43,75 tundi. Maakohus jättis põhjendatult arvestamata taotletud ajakulu 1 h 25

min, mis oli kulunud COVID-19 tervisenõuete kontrollimisele ning sel teemal

nõupidamistele teiste kaitsjatega. Et maakohus on asunud õigele seisukohale, et

põhjendatud menetluskulude hulka loeb ta täielikult ühe AK esindaja kohtuistungitel

viibitud ajakulu, tuleb praeguse otsusega ära parandada ajakulu arvutamisel tehtud viga.

Täiendavale hüvitamisele MKle kuulub AK esindajate maakohtu istungitel osalemise 2,5-

tunnise ajakulu eest 482,3 eurot12.

54 Kolmas isik MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist summas 70 242,70 eurot

(s.t koos käibemaksuga). Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja

summa 57 474,20 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 21 %

võrra. Apellant sellise otsustusega ei nõustu ning taotleb MKl kriminaalmenetluses

tekkinud menetluskulude hüvitamist tervikuna.

54.1

Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult arvestamata pärimisega seonduvad

toimingud 1 tunni ulatuses. Apellant toob välja, et seoses MK poolt pärandvara

vastuvõtmisega pidi ta selle nimekirjaga tutvuma ning pidama nõu pärimisjuristiga MK

vastutuse ulatuse osas. Seoses toodud põhjendustega jääb ka ringkonnakohtule

arusaamatuks, kuidas AK pärandvara nimekiri on seotud konkreetse

kriminaalmenetlusega ning miks peab vandeadvokaat pidama nõu pärimisjuristiga.

12 2,51 x 157,5 + 22%

Loetelu varast, mis oli AKle kuuluva varana kriminaalmenetluses arestitud ning selle

arestimise alus oli esindajale kogu aeg teada. MK poolt pärandi vastuvõtmise otsus ei

saanud kuidagi mõjutada selle vara suhtes kriminaalmenetluses tehtavaid otsustusi.

54.2

Lähtudes praeguses otsuses eeltoodud menetluskulude kindlaksmääramise ning

hüvitamise põhimõtetest ei kuulu MKl tekkinud menetluskulude osas ümberhindamisele

maakohtu poolt 1) kohtuistungite ettevalmistuse eest põhjendatuks ja mõistlikuks peetud

ajakulu (42 tundi); 2) kliendiga suhtlemise eest mõistlikuks peetud ajakulu (4 tundi); teiste

kaitsjatega nõupidamiste eest mõistlikuks peetud ajakulu (1,5 tundi).

54.3

Tagajärjetuks jäävad esindaja väited, et hüvitamisele kuuluvate menetluskulude

kindlaksmääramisel lähtuda tuleb mitte maakohtu poolt (kohtuistungiprotokollides)

fikseeritud kohtuistungite kestvuse ajast, vaid tema poolt esitatud spetsifikatsioonides

näidatud ajakulust. Võimatu on nõustuda esindaja argumendiga, et õigusteenusena hinnata

tuleb ka aega, mis kulub tal kohtusaali minemiseks, asjade kokkupanemiseks kohtusaalis,

kohtusaalist lahkumiseks ning vahepealseks suhtluseks kolleegidega. Ringkonnakohus ei

saa jätta märkimata, et vandeadvokaat K. Tuul on praeguses kriminaalasjas ainuke

menetlusosaline, kes kirjeldatud viisil on näidanud kohtuistungitele kulunud aega

tegelikust arvestatavalt pikemana.

54.4

Esindaja K. Tuul ei ole oma kaebuses eraldi vaidlustanud maakohtu otsustust, millega

kohus jättis täielikult arvestamata MK osas kaebemenetlusega seotult 37,9 tundi

(määruskaebustega tsiviilkostja menetlusse kaasamisega ja menetluse lõpetamise

taotlusega seonduv). KrMS § 331 lg 3 kohaselt ringkonnakohus laiendab kriminaalasja

arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest,

kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Et MK ei ole süüdistatav

jääb ringkonnakohus esitatud apellatsiooni piiridesse, seega ei kuulu ümberhindamisele

maakohtu järeldus tema poolt edutute kaebemenetlustega seotud kulude arvestamata

jätmine.

55 Kannatanud taotlesid perioodil 08.06.2017 kuni 07.02.2024 tehtud toimingute eest

menetluskulude hüvitamist summas 485 760,46 (ilma käibemaksuta). Maakohus mõistis

Eesti Vabariigilt KrMS § 182 lg 5; § 183 lg 1 alusel kannatanute kasuks välja

menetluskulud summas 239 176 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus jättis kannatanute enda

kanda kriminaalasja menetluse peale kulunud summast 246 584,46 eurot. Kannatanud

leiavad, et menetluskulude osaline hüvitamata jätmine ei ole põhjendatud. Oma seisukoha

toetuseks viitavad kannatanute esindajad Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-38-16 (p 70),

mille kohaselt iseäranis suurte kaitsja- ja esindajatasudega kriminaalasjade puhul tuleb

kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa

piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul

kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda,

kuivõrd kaitsja/esindaja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või

sarnanevad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-

63-13, p 22.) Kohtukolleegium leiab kannatanute esindajatega mittenõustuvalt, et

maakohus on viidatud menetluskulude mõistlikkuse hindamise põhimõtetega otsuse

tegemisel täiel määral arvestanud ning põhjendatult suhtunud esitatud menetluskulude

hüvitamise taotlustesse piisavalt kriitiliselt. Märkida tuleb, et maakohus on iga taotletava

kululiigi täielikku ja osalise arvestamise või arvestamata jätmist läbivalt kohtuotsuses

põhjendanud ning vastuseid, miks mõnda kululiiki hüvitatakse vaid osaliselt või jäetakse

hüvitamata tuleb otsida mitte ainult konkreetset menetlusosalist puudutavast osast, vaid

eelkõige menetluskulude hüvitamise põhimõtteid kirjeldavast kohtuotsuse osast (p 1982 –

2028).

55.1

Lähtudes nii maakohtu, kui ka praeguses otsuses toodud menetluskulude

kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtetest ei kuulu ümberhindamisele maakohtu

poolt kannatanute osas 1) kriminaalasja materjalidega tutvumise ja tsiviilhagi

koostamisega seotud mõistlikeks peetud kulud 245 töötunni eest; 2) kohtuistungiks

ettevalmistamisega seotud mõistlikud kulud 778,60 töötunni eest; 3) kohtukõne

koostamisega seotud mõistlikud kulud 168,60 tunni eest; 4) prokuratuuri, kohtu ja

kliendiga suhtlemise mõistlikud kulud kokku 38 tunni eest; 5) büroosiseste arutelude ja

muude kulude arvestamata jätmine. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata.

56 Maakohtu menetluses lepingulised kaitsjad olid lisaks ka süüdistatavad ESl ning MPl. ES

kaitsja maakohtu otsust menetluskulude osas vaidlustanud ei ole ning MP kaitsja ei ole

maakohtu otsust üldse vaidlustanud. MP osas jättis maakohus täielikult rahuldamata

kaitsja taotluse seoses määruskaebemenetlustega, kuivõrd need jäid edutuks. ES osas

sellist otsustust ei tehtud. MP puudutavate taotluste kohaselt määruskaebemenetlustega

seotud ajakuluks on näidatud 12,84 tundi. MP lepingulise kaitsja mõistlikuks tunnihinnaks

hindas maakohus 120 eurot. KrMS § 331 lg 3 kohaselt ringkonnakohus laiendab

kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni

esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kohtukolleegium

leiab, et maakohus on KrMS § 181 lg 1; § 183 lg 1 oluliselt rikkunud, kui jättis täielikult

rahuldamata edutute määruskaebemenetlustega seotud menetluskulude hüvitamise

taotlusi. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega,

ringkonnakohus loeb põhjendatuks hüvitada süüdistatav MPle 10%

määruskaebusmenetlustega seotud kuludest, mis on 188 eurot13.

Apellatsioonimenetluse kokkuvõtte

57 Kohtukolleegiumi veendumusel oleks pidanud maakohus esmajärjekorras lahendama

küsimuse, kas AS Tallinna Sadam juhatuse liikmete ning hooldusosakonna juhataja näol

on tegemist ametiisikutega KVS § 2 lg 1; KarS § 288 tähenduses ning seejärel alguses

piirduma küsimuse lahendamisega, kas süüdistuses toodud teokirjeldus võib vastata

mõnele teisele kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse lõpus

toodud järeldustega, et AS Tallinna Sadam juhatuse liikmed AK ning AK (samuti TS

Laevad OÜ juhatuse liikmena) ning AS Tallinna Sadam hooldusosakonna juhataja MP ei

täitnud süüdistuses kirjeldatud funktsioonide teostamisel avalikku ülesannet, seega ei

olnud ametiisikuteks KVS § 2 lg 1; KarS § 288 tähenduses. Süüdistuses toodud

teokirjeldus vastab altkäemaksu võtmisele ja andmisele erasektoris järgnevalt: AK, AK ja

MP osas KarS § 4023 lg 1 järgi; ES, TP, JP ja ÜR osas KarS § 4024 lg 1 järgi; TPR osas

KarS § 4023 lg 1 – § 22 lg 3 ja KarS § 4024 lg 1 – § 22 lg 3 järgi.

58 Järgmise küsimusena oleks maakohus pidanud kujundama seisukoha, kas süüdistatavatele

etteheidetavad teod, mis on kvalifitseeritavad altkäemaksu andmisena ja võtmisena

erasektoris, võivad olla aegunud. Ringkonnakohus asub seisukohale, et praeguses

kriminaalasjas möödus AK, AK, TPR ja ÜR osas erasektoris altkäemaksu andmise ja

võtmise esitatud süüdistuses absoluutne aegumistähtaeg hiljemalt 02.03.2025. Teiste

süüdistatavate osas möödus absoluutne aegumistähtaeg veel varem.

59 K OÜ poolt altkäemaksu andmisega seotud episoodis mõisteti maakohtu otsusega MP

õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi temale esitatud süüdistuse tõendamatuse tõttu. Selles

episoodis on aegumistähtaeg möödunud 24.09.2022. Et aegumistähtaja saabumine on

13 120 x 12,84 x 10% + 22%

absoluutne menetlustakistus, ringkonnakohus tühistab maakohtu MP õigeksmõistva otsuse

KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib MPle

etteheidetud tegevuse KarS § 4023 lg 1 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse tema suhtes

KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel.

60 Altkäemaksu andmisega seotud nn reisiparvlaevade episoodides mõisteti maakohtu

otsusega TPR õigeks KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 –

KarS § 22 lg 3 järgi ning JP õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistustes

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et TPR ja JP nn parvlaevade

episoodis süüdistuses etteheidetu ei ole toime pandud avalikus sektoris. Süüdistuses

kirjeldatu vastab erasektoris toime pandud altkäemaksukuritegudele, milliste

aegumistähtaeg on möödunud 08.12.2024. Et aegumistähtaja saabumine on absoluutne

menetlustakistus, ringkonnakohus tühistab maakohtu TPR’i õigeksmõistva kohtuotsuse

KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi

ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib TPRle etteheidetud tegevuse KarS § 4023 lg 1

- KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse

TPR suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel. Samuti tühistab ringkonnakohus JP

õigeksmõistva kohtuotsuse KarS § 298 lg 2 p 3 järgi ning teeb uue otsuse, millega

kvalifitseerib JPle etteheidetud tegevuse KarS § 4024 lg 1 järgi ja lõpetab

kriminaalmenetluse tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel.

61 Maakohtu otsusega kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides

ümber KarS § 296 lg 1 järgi ning lõpetati kriminaalmenetlus tema suhtes süütegude

aegumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu selles osas maakohtu poolt TPR tegevusele

antud kvalifikatsiooniga, tühistab selles osas maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse,

millega kvalifitseerib TPRle etteheidetud tegevuse KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3;

KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse tema suhtes

KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel.

62 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et AKle ja TPRle etteheidetud rahapesu

kuriteokoosseis ei ole täidetud ning AK ja TPR tuli KrMS § 309 lg 2 alusel neile esitatud

rahapesusüüdistustes KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista. Ühtlasi ei nõustu

ringkonnakohus süüdistatavate kaitsjate ning MK esindajaga selles, et maakohtu otsusest

tuleb välja jätta põhjenduste osa, milles maakohus käsitleb rahapesu eelkuritegudena

altkäemaksukuritegude toimepanemist süüdistatavate poolt. AK ja TPR tegevusele

karistusõigusliku hinnangu andmisel rahapesu osas pidi maakohus tuvastama rahapesu

eelkuritegudena eranditult kõik süüdistuses etteheidetud altkäemaksukuritegude episoodid

ning seda vaatamata asjaolule, et need olid maakohtu otsuse tegemise ajaks juba aegunud.

63 Ringkonnakohus jätab rahuldamata kannatanute apellatsiooni, milles paluti tühistada

maakohtu otsus osas tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega

vaadata tsiviilhagi sisuliselt läbi ning rahuldada see.

64 Ringkonnakohus jätab rahuldamata süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja

apellatsioonitaotlused, millistes palutakse tühistada maakohtu otsustus süüteomenetluses

tekitatud kahju osalise hüvitamise ning hüvitamata jätmise osas.

65 Ringkonnakohus rahuldab osaliselt süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku MK esindaja

apellatsioonitaotlusi, milles palutakse tühistada maakohtu otsus menetluskulude

väljamõistmise osas ning välja mõista süüdistatavate ja kolmanda isiku pool

kriminaalmenetluses tegelikult kantud menetluskulud. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue otsuse, millega:

65.1

Mõistab Eesti Vabariigilt AK kasuks välja 186 618,68 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

65.2

Mõistab Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja 161 925,54 eurot (ilma käibemaksuta)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Riigilt TPR kasuks välja

mõistetud menetluskulu hüvitada OÜ-le B;

65.3

Mõistab Eesti Vabariigilt TP kasuks välja 272 057,58 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

65.4

Mõistab Eesti Vabariigilt ÜR kasuks välja 150 236,79 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

65.5

Mõistab Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 69 108 eurot (ilma käibemaksuta)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Eesti Vabariigilt JP kasuks

välja mõistetud menetluskulu hüvitada RH SA NA (Ostrowiu 1, Gdansk Poola);

65.6

Mõistab Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK ja MK valitud esindajatele makstud

tasu katteks kokku 69 398,51 eurot (koos käibemaksuga);

65.7

Mõistab Eesti Vabariigilt MP kasuks välja 24 585,56 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu käteks.

66 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 3; § 340 lg 4 p-st 6

tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27. juuni 2024. a kohtuotsuse osaliselt ning

tühistatud osas teeb uue otsuse.

Apellatsioonimenetluse kulud

67 Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamise taotluste osas

ringkonnakohus sissejuhatavalt selgitab, et varasemalt viidatud menetluskulude mõistlikus

suuruses kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtted kehtivad täiel määral ka

apellatsioonimenetluses, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid korrata.

Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et Riigikohtu avaldatud seisukoha kohaselt peab

põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2

esimese lause kohaselt hüvitama kaebuse esitaja ning et riigilt isiku kasuks on alust mõista

välja üksnes see osa kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis on seotud

prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega (RKKK nr 1-21-1421, p 151, nr 1-20-2438, p

58). Samuti tuleb tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta seda, kas kaebuse

argumente on saatnud edu (RKKK 1-18-4590, p 47 ja 48) ning kuivõrd kaitsja või

esindaja koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (RKKK 1-20-

3926, 23). Menetluskulude mõistlikkuse hindamisel ringkonnakohus võtab arvesse

asjaolu, et apellatsioonimenetluses seisneb vaidluse kese eelkõige õiguslikus küsimuses,

millest sõltub apellatsioonimenetluse tulemus, seega süüdistatavate kaitsjate ning 3.isiku

esindaja apellatsioonid jäid kriminaalasja väga suurt mahtu arvestades mõistliku pikkuse

ja sisuga menetlusdokumendi piiridesse. Apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude mõistlikku ulatust mõjutab olulisel määral asjaolu, et prokuratuur ja

kannatanud vaidlustasid maakohtu otsust tervikuna, suures osas nõustudes seejuures

maakohtu põhjendustega süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude paikapidavuses, kuid

vaidlustades maakohtu poolt süüdistatavate tegevusele antud juriidilist hinnangut. Selle

tulemusena pidid kaitsjad kummutama apellatsioonivastustes ka maakohtu poolt

tõenditele antud hinnangut ning vastuseks kannatanute apellatsioonile vaidlema vastu ka

argumentidele, miks ei kuulu tsiviilhagi läbivaatamisele või rahuldamisele. Siiski

menetluskulude mõistlikus ulatuses kindlaksmääramise otsustamisel kõigi apellantide osas

tähele tuleb panna, et esitatud apellatsioonivastustes suures osas korratakse samu

seisukohti, mis olid menetlusosaliste poolt maakohtus kohtuvaidluste käigus juba välja

toodud, seega ei ole põhjendatud mahult võrdlemisi pikki (ca 45 lk)

apellatsioonimenetluses esitatud seisukohti käsitleda väga aeganõudvaks tööks. Lisaks

juhib ringkonnakohus nii kaitsjate, kui ka kannatanute tähelepanu kohtupraktikas

kinnistunud valdavale arusaamale, et juhul, kui esimene astme kohus jätab tsiviilhagi läbi

vaatamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonikohtuna tsiviilhagi esmakordselt

sisuliselt läbi vaadata. Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi rahuldamise või

rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Sellest

tulenevalt hinnanguliselt ei arvesta ringkonnakohus kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja

apellatsioonivastuste ajakulu, milles käsitletakse tsiviilhagi sisulist poolt. Veel

apellatsioonimenetluses tekkinud mõistliku ajakulu hindamisel tuleb arvestada, et kõige

suurem maht materjale jätkuvalt puudutab AKa, TPR ning 3.isiku MK. Samal ajal on

sellest väiksem osa ÜRl ja TPl. Sellest omakorda väiksem maht on ESl. Kõige väiksemad

mahud puudutavad SHt, MPt ja JPt. Lõpetuseks kohtukolleegium märgib sedagi, et teatud

kululiikide osas (nt. tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs) ei saa

ringkonnakohus määrata põhjendatuks suuremat ajakulu, kui taotluses on ära näidatud,

seetõttu võib ühe või teise õigusteenuse ajakulu pikkuse mõistlikkusele antud hinnang

alljärgnevalt erinevate süüdistatavate osas erineda.

68 31.01.2025 esitasid AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla Tallinna Ringkonnakohtule

taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotlevad kaitsjad

välja mõista menetluskulud summas 33 894,35 eurot. Taotlusele lisatud

spetsifikatsioonide kohaselt koosneb summa osalemisest kohtuotsuse kuulutamisel (1 h),

otsusega tutvumisest, suhtlusest kolleegide ja kliendiga (2 h), kohtuistungil otsuse

kuulutamisel osalemisest ja sellele järgnenud arutelu kliendiga (1 h), kokkuvõtliku

seisukoha edastamisest (1,5 h), kohtuotsuse lugemisest, analüüsist aegumise kohta (5 h),

apellatsioonkaebuse kirjutamisest (9 h + 8 h), määruskaebuse koostamisest (7,5 h + 4 h +

3,2 h + 3 h), tööst määruskaebusega, analüüsist (3 h), apellatsioonkaebuse kirjutamisest (9

h + 3 h + 4 h + 4 h + 4 h + 0,8 h), tööst kaebusega, saatmisest kohtule (1 h), suhtlusest

kliendiga, kliendi arvamuse ülevaatusest (1 h), kirjaliku seisukoha koostamisest suulise

menetluse osas, seisukoha esitamisest (2 h), määruskaebuse koostamisest Tallinna

Ringkonnakohtu määrusele ja selle esitamisest (6 h), tööst prokuratuuri ja kannatanute

apellatsioonkaebustega (6 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (5 h),

apellatsioonkaebuste vastuse osas õigusliku seisukoha kujundamisest, suhtlusest

kaitsjatega (3 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (9 h), tööst

apellatsioonkaebustega, kohtupraktika analüüsist, apellatsioonmenetluse seisukoha

koostamisest (8 h), prokuratuuri apellatsioonkaebuse täiendavast analüüsist (3 h),

apellatsioonkaebuste täiendavast analüüsist, tööst kohtutoimikuga, seisukoha koostamisest

(6 h), kannatanu apellatsioonkaebuse täiendavast analüüsist (3 h), apellatsioonmenetluse

seisukoha koostamisest (7,3 h + 7 h), õigusliku positsiooni analüüsist kirjaliku seisukoha

koostamiseks vastaspoole apellatsioonkaebustele (3 h), apellatsioonmenetluse seisukoha

koostamisest (7 h), tööst apellatsiooni vastustega (6 h), apellatsioonmenetluse seisukoha

koostamisest (7,8 h + 7,5 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest, tööst

kohtutoimikuga (4,8 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (6 h),

apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest, suhtlusest kaitsjatega (5 h),

apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (3,5 h), tööst apellatsiooni vastusega (8 h),

apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (7 h + 7 h). Seega on kulunud

apellatsioonimenetluses kokku 212,9 h. Keskmiseks tunnitasu suuruseks on taotluse

kohaselt 130,50 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud AKle.

68.1

Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll

aga pole täielikult põhjendatud kaitsjate poolt taotletud ajakulu. Ringkonnakohus

kokkuvõtvalt peab apellatsioonimenetluses vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks: 1)

maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 6 tunni

ulatuses, 2) kliendi nõustamisele kulunud aega kokku 3 tundi, 3) 12.07.2024

määruskaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi, 4)

apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 5) Tallinna

Ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega

kokku 2 tundi; 6) prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega töötamisele ning

apellatsioonivastuse ja apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud aega

kokku 32 tundi. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud tasutaotluses kajastatud toimingud

nagu suhtus kolleegidega, kohtupraktika analüüs jne. on hõlmatud eelviidatud tööga.

Selliselt peab ringkonnakohus AK osas mõistilkuks ning vajalikuks ühe kaitsja ajakuluks

kokku 75 tundi.

68.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista AK kasuks välja

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 11 940,75 eurot (koos

käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust

ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda.

69 31.01.2025 esitas TPR kaitsja Andrei Svištš Tallinna Ringkonnakohtule taotluse

menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja

mõista menetluskulud kokku summas 33 671,25 eurot. Taotlusele lisatud

spetsifikatsioonide kohaselt koosneb summa telefoninõupidamisest (0,2 h), otsusega

tutvumisest (1,6 h), osalemisest kohtuistungil (0,75 h), otsusega tutvumisest (2,2 h), otsuse

analüüsist (4,2 h), otsuse analüüsist, telefoninõupidamisest kliendiga (6,7 h), otsuse

analüüsist, vaidlustamisvajaduse ja -perspektiivide hindamisest (5,2 h), otsuse analüüsist,

vaidlustamise perspektiivi analüüsist (6,7 h), nõupidamisest seonduvalt apelleerimise

vajadusega (1 h), otsuse analüüsist, ettevalmistustest kaebuse koostamiseks (2,8 h), otsuse

analüüsist, menetluskulude põhjendatuse analüüsist, ettevalmistustest määruskaebuse

koostamiseks (5,18 h), telefoninõupidamisest kliendiga, vaidlustamisega seonduvast

arutelust, perspektiivide selgitusest (0,6 h), määruskaebuse koostamisest (2,2 h + 2,2 h +

6,2 h), SKHS osas täiendavast analüüsist, e-kirjavahetusest kliendiga,

telefoninõupidamisest kliendiga (1,78 h), määruskaebuse koostamisest, kohtule

edastamisest (0,65 h + 0,9 h), SKHS ja mõistliku menetlusaja osas otsuse ja kohtupraktika

analüüsist (5,1 h), telefoninõupidamisest kliendiga seoses SKHS osas apellatsiooni

esitamisega (0,45 h), apellatsiooni koostamisest (5,2 h + 3,5 h), apellatsiooni

koostamisest, EIK praktikaga täiendamisest (1,28 h), apellatsiooni koostamisest, kohtule

edastamisest (3,87 h), prokuratuuri apellatsioonkaebusega tutvumisest, esmasest

analüüsist (2,62 h), prokuratuuri apellatsiooni analüüsist (0,65 h), kannatanu

apellatsioonkaebuse esmasest analüüsist (1,88 h), kaebetähtajaga seonduvast täiendavast

analüüsist, süüdistatava seisukoha koostamisest (2,55 h), e-kirjavahetusest kohtuga,

töökava planeerimisest (0,2 h), telefoninõupidamisest kliendiga, seisukoha kujundamisest

ja koostamisest, kohtule edastamisest (0,95 h), e-kirjavahetusest kliendiga seoses

korraldava määruse ja kavandatava tegevusega (0,2 h), prokuröri apellatsioonkaebuse

analüüsist, otsuse analüüsist (6,82 h), prokuratuuri apellatsioonkaebuse analüüsist,

maakohtu otsuse analüüsist (2,8 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele

seisukoha koostamisest (2,5 h + 1,03 h + 2,13 h), apellatsioonkaebuste analüüsist,

ettevalmistusest seisukoha kujundamiseks (1,28 h), prokuratuuri ja kannatanute

apellatsioonidele seisukoha koostamisest (1,4 h + 1,15 h + 2,5 h + 3,5 h), apellatsioonide

analüüsist (1,42 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest

(3,5 h + 3,5 h), apellatsioonide analüüsist, vastuse koostamiseks ettevalmistustest, otsuse

analüüsist (4,55 h), apellatsioonidele vastuse koostamiseks apellatsioonide analüüsist,

argumentide struktureerimisest, analüüsist (7,18 h), prokuratuuri ja kannatanute

apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h), apellatsioonide analüüsist,

ettevalmistustest vastuse koostamiseks (6,12 h), apellatsioonide analüüsist, seisukoha

koostamisest (4,82 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha

koostamisest (3 h), apellatsioonidele vastuse koostamisest (5,12 h), prokuratuuri ja

kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3 h), apellatsioonidele seisukoha

koostamisest (4,28 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha

koostamisest (3,5 h), apellatsioonide osas seisukoha koostamisest (4,36 h), seisukoha

koostamisest (1,5 h + 4,2 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha

koostamisest (2 h + 3,5 h), seisukoha koostamisest (4,32 h + 3 h), prokuratuuri ja

kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h + 3,5 h), seisukoha

koostamisest, telefoninõupidamisest kliendiga (7,25 h), prokuratuuri ja kannatanute

apellatsioonidele seisukoha koostamisest (1,3 h), seisukoha koostamisest, menetluskulude

nimekirja koostamisest (6,5 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 203,04

h. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 165 eurot, alates 01.10.2024 195 eurot ning

juristi tegevuste eest 120 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud B OÜ-le ning TPR

taotleb tema kasuks välja mõistetavad kulud hüvitada B OÜ-le.

69.1

Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks ning

ringkonnakohus määrab TPR osas apellatsioonimenetluses keskmiseks mõistlikuks

tunnihinnaks 175 eurot. Samuti on mõistlik taotluses ning spetsifikatsioonis ära näidatud

jurist Annabel Võerahansu töö tunnihind 120 eurot. Küll aga pole täielikult põhjendatud

advokaadi ja juristi ajakulu. Kaitsjal on sisuliselt maakohtu otsuse analüüsi ja selle

vaidlustamise perspektiivi hindamisele kulunud kokku ca 36 tundi. Kuigi maakohtu otsus

on mahukas ja sellega tutvumine ning analüüs võtab tõesti tavapärasest enam aega, ei ole

tuvastatav, palju kulus viidatud ajast vaidlustamisvajaduse ja -perspektiivide hindamisele,

küll aga ei saa seda pidada põhjendatuks sellises mahus (taotluses on seda korduvalt välja

toodud erinevates sõnastustes). Samuti jääb selgusetuks, mida hõlmavad endas taotluses

välja toodud ettevalmistavad toimingud nii kaebuse, kui seisukoha koostamiseks, mis on

välja toodud veel täiendavalt vaidlustamisvajaduse hindamisele, materjalide analüüsile ja

tutvumisele. Seega ei saa pidada neid põhjendatuks. Ringkonnakohus kokkuvõtvalt peab

apellatsioonimenetluses vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks: 1) maakohtuotsuse

kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 15 tunni ulatuses, 2) kliendi

nõustamisele kulunud aega kokku 3 tundi, 3) 12.07.2024 määruskaebuse

ettevalmistamisele ja koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi, 4) apellatsioonkaebuse

koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 5) Tallinna Ringkonnakohtu määrusele

määruskaebuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega kokku 1,5 tundi; 6) prokuratuuri

ja kannatanute apellatsioonkaebustega töötamisele, analüüsimisele ning

apellatsioonivastuse ja apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud aega

kokku 32 tundi, millest juristi osa on 16 tundi14. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud

tasutaotluses kajastatud toimingud nagu kohtupraktika analüüsid, telefoninõupidamised

jne. on hõlmatud eelviidatud tööga. Selliselt peab ringkonnakohus TPR osas mõistilkuks

ning vajalikuks kaitsja ajakuluks kokku 67,5 tundi ning juristi ajakuluks 16 tundi.

69.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista TPR kasuks välja

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 13 732,5 eurot (ilma

käibemaksuta). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust

ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda.

70 Kolmanda isiku ja tsiviilkostja MK esindaja Kristjan Tuul on esitanud Tallinna

Ringkonnakohtule

taotluse

menetluskulude

hüvitamiseks.

Seoses

apellatsioonimenetlusega taotleb esindaja välja mõista menetluskulud kokku summas 12

625,33 eurot. Taotluse kohaselt koosneb summa 27.06 kohtuistungil osalemisest (0,68 h),

kliendisuhtlusest kohtuotsuse osas (0,25 h), kohtuotsuse ja lisadega tutvumisest (28,6 h),

14 16 tundi x 120 €

kliendisuhtlusest kohtuotsuse ja apellatsiooni esitamise osas (0,1 h), apellatsiooni

koostamisest (14,4 h), kohtupraktika otsimisest ja tutvumisest (1,5 h), kliendisuhtlusest

apellatsiooni osas (0,4 h), prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisest (1,6 h), vastuse

koostamisest prokuratuuri apellatsioonile (1,25 h), kannatanute apellatsiooniga

tutvumisest (3,47 h), vastuse koostamisest kannatanu apellatsioonile (0,75 h),

kliendisuhtlusest apellatsioonide osas (0,12 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsiooniga

tutvumisest, analüüsist (2,8 h), tõenditega ja apellatsioonis viidatud dokumentidega

osaliselt tutvumisest, kontrollimisest (3,6 h), vastuväidete ja seisukohtade koostamisest

apellatsioonidele (13,8 h), menetluskulude nimekirja koostamisest (0,5 h),

kliendisuhtlusest (0,1 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 73,92 h.

Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 140 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud

MKle.

70.1

Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks.

Arvestades praeguses otsuses kriminaalmenetluskulude kindlaksmääramise ning

hüvitamise põhimõtteid, loeb ringkonnakohus mõistlikuks ning põhjendatuks

maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 15 tunni

ulatuses. Mõistlikud ning vajalikud on ülejäänud kaitsja poolt spetsifikatsioonis toodud

kaitsetoimingud ning neile kulunud aeg. Selliselt MK osas mõistlikuks õigusteenuse

ajakuluks apellatsioonimenetluses tuleb lugeda 60,32 tundi.

70.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista MK kasuks välja

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 8 444,8 eurot, millele lisandub

käibemaks, seega kokku 10 302,65 eurot. Ülejäänud osa kolmanda isiku ja tsiviilkostja

esindaja makstud tasust ringkonnakohus jätab MK enda kanda.

71 12.07.2024 määruskaebuses on TP kaitsja Erki Kergandberg taotlenud 27.06.2024

kohtulahendi kuulutamisel osalemise, kohtulahendiga tutvumise, kliendiga nõupidamise

ning määruskaebuse koostamisele eest kokku 81,75 tunni ulatuses menetluskulude

hüvitamist. Tunnihind on taotluse kohaselt 190 eurot. Seega on TPl tekkinud kulusid 18

949,65 euro (sh 3417,15 eurot käibemaks) ulatuses. Kaebusele lisatud arve TP nimele

summas 18 949,65 eurot. Lisaks esitas TP kaitsja Erki Kergandberg Tallinna

Ringkonnakohtule 31.01.2025 taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses

apellatsioonimenetlusega taotletakse välja mõista menetluskulud kokku summas 47 519

eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt koosneb summa prokuratuuri ja AS-i Tallinna

Sadama kaebustega tutvumisest ja esialgsest analüüsist ning sellega seonduvatest

vajalikest kaitseülesannetest, sh kommunikatsioonist kliendiga (17 h),

kommunikatsioonist kohtu ja teiste menetlusosalistega ning korralduslikke küsimusi

puudutavate menetlusdokumentidega tutvumisest (6,25 h), prokuratuuri ja AS-i Tallinna

Sadam kaebuste osas seisukoha ja sellega seonduvate menetluskulude hüvitamise taotluse

koostamisest (181,75 h). Kokku on kulunud apellatsioonimenetluses 205 tundi. Tunnitasu

suuruseks on taotluse kohaselt 190 eurot (millele lisandub käibemaks). Õigusteenuse

arved on esitatud TPle.

71.1

Ringkonnakohtu hinnangul saab taotletavat tunnihinda arvestades kohtuasja keerukust,

pidada mõistlikuks. Küll aga ei ole põhjendatud taotletud ulatuses ajakulu. Arvestades

TPle esitatud süüdistuse ning teda puudutavate materjalide mahtu peab ringkonnakohus

vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks 1) kohtulahendi kuulutamisel osalemise,

kohtulahendiga tutvumise osas (15 tundi), kliendiga nõupidamise (2 tundi) ning

määruskaebuse koostamise (16 tundi) osas kokku 33 tunni ulatuses. Tallinna

Ringkonnakohtule 31.01.2025 esitatud taotluse alusel loeb kohtukolleegium lisaks

vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega

töötamisele, analüüsimisele ning apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud

aega 32 tundi. TP osas peab ringkonnakohus õigusteenuse mõistlikuks ajakuluks kokku 65

tundi.

71.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista TP kasuks välja

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks välja 15 067 eurot (koos

käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust

ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda.

72 12.07.2024 määruskaebuses on ÜR kaitsja Elmer Munal 27.06.2024 kohtulahendi

kuulutamisel osalemisele, kohtulahendiga tutvumisele, kliendiga nõupidamisele ning

menetlusdokumendi koostamisele kulunud kokku 41,75 tundi tunnihinnaga 190 eurot

tunnis (koos käibemaksuga on tunnihind 231,80 eurot). Seega kokku on ÜRl tekkinud

kulusid 9677,65 euro (sh 1745,15 eurot käibemaks) ulatuses. Seejuures viitab kaitsja, et

kulude maksmise kohustuste tekkimist tõendab kaebusele lisatud arve (lisa 1), mida aga

lisatud pole. Kuivõrd ringkonnakohtule esitatud taotlusele ei ole lisatud õigusabikulude

tasumise kohustuse tekkimist ega kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus

12.07.2024 esitatud taotluse osas seisukohta võtta ja see tuleb jätta rahuldamata (RKKK

1-19-766/28, p 17). 31.01.2025 esitas ÜR kaitsja Elmer Muna Tallinna Ringkonnakohtule

täiendava taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega

taotletakse välja mõista menetluskulud kokku summas 18 138,35 eurot. Taotluse kohaselt

koosneb summa prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadama kaebustega tutvumisest ja

esialgsest analüüsist ning sellega seonduvatest vajalikest kaitsetoimingutest, sh

kommunikatsioonist kliendiga (11,5 h), kommunikatsioonist kohtu ja teiste

menetlusosalistega ning korralduslikke küsimusi puudutavate menetlusdokumentidega

tutvumisest (3,75 h), prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadam kaebuste osas seisukoha ja

sellega seonduvate menetluskulude hüvitamise taotluse koostamisest (63 h). Kokku on

kulunud apellatsioonimenetluses 78,25 tundi. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt

190 eurot (millele lisandub käibemaks). Õigusteenuse arved on esitatud ÜRle.

72.1

Ringkonnakohtu hinnangul saab taotletavat tunnihinda arvestades kohtuasja keerukust,

pidada mõistlikuks. Küll aga ei ole põhjendatud taotletud ulatuses ajakulu. Selle taotluse

alusel peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks kliendi nõustamist 2 tunni ulatuses

ning prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonide osas seisukoha koostamist 32 tunni

ulatuses.

72.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista ÜR kasuks välja

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 7 417,6 eurot (sh käibemaks).

Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab

süüdistatava enda kanda.

73 23.07.2024 on ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik esitatud taotluse maakohtu lahendiga

tutvumise (13 h 45 min) ja määruskaebuse koostamise eest (5 h) riigi õigusabi osutamise

eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1,5 kohaldamisega summas 1581,12 eurot (sh

käibemaks 285,12 eurot). Kaitsja on taotlenud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate

kulude hüvitamise ulatuse ja korra § 2 lg 1 alusel tasu suurendamist 200% võrra seoses

asja erakordselt suure töömahuga. Samuti on kaitsja esitanud ringkonnakohtule Eesti

Advokatuuri esildise, milles kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 1,5

kohaldamist. 31.01.2025 on ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik esitatud täiendava tasu

taotluse apellatsioonidega tutvumise ja seisukoha koostamise (8 h) eest riigi õigusabi

osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1,5 kohaldamisega summas 790,56

eurot (sh käibemaks 142,56 eurot). Seega kokku taotleb kaitsja hüvitada riigi õigusabi

osutamise eest 2371,68 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud

ning kuuluvad rahuldamisele.

73.1

Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Anu

Toomemägi-Kivistik poolt ESle osutatud riigi õigusabi eest 2371,68 eurot ning jätab see

menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda.

74 21.10.2024 on JP kaitsja Indrek Västrik esitanud taotluse kohtuotsusega tutvumise (90

min) ja apellatsioonkaebuse koostamise (60 min) eest riigi õigusabi osutamise eest tasu

väljamõistmiseks koefitsiendi 2 kohaldamisega summas 439,20 eurot (sh käibemaks 79,20

eurot). Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule Eesti Advokatuuri esildise, milles

kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 2 kohaldamist. 31.01.2025 on JP

kaitsja Indrek Västrik esitanud täiendava taotluse kohtuistungiks ettevalmistamise,

apellatsioonkaebusega varasema tutvumise ja vastuse (240 min) eest riigi õigusabi

osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1 kohaldamise ja 100% mahu

suurendamisega summas 702,72 eurot (sh käibemaks 126,72 eurot). Seega kokku taotleb

kaitsja hüvitada riigi õigusabi osutamise eest 1141,92 eurot. Kohtukolleegium leiab, et

kaitsja taotlused on põhjendatud osaliselt, nimelt on kaitsja taotlusel märgitud toiming

ettevalmistamine kohtuistungiks, mida ei saa pidada põhjendatud kuluks, kuivõrd asja

arutati apellatsioonimenetluses kirjalikus menetluses, seega polnud vajalik kaitsjal

istungiks ette valmistada. Sellest tulenevalt vähendab kohtukolleegium mõistlikuks

loetava tasu määra 72 (30 min) euro võrra ning loeb mõistlikuks tasu suuruseks 1054,08

eurot (sh käibemaks). Tekkinud menetluskulu jääb KrMS § 185 lg 2 kohaselt riigi kanda.

74.1

Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Valdma & Partnerid

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Indrek

Västriku poolt JPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätab see menetluskulu

riigi kanda.

75 31.01.2025 on MP riigi õigusabi korras määratud kaitsja Rein Laid esitanud taotluse

apellatsioonile vastuse koostamise (3 h) ning vastuse täiendamise ja kohtule esitamise (3

h) eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 2 kohaldamisega summas 1054,08 eurot (sh

käibemaks 190,08 eurot). Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule Eesti Advokatuuri

esildise, milles kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 2 kohaldamist.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

75.1

31.01.2025 on MP lepingule kaitsja Vahur Kivistik esitanud Tallinna

Ringkonnakohtule

taotluse

menetluskulude

hüvitamiseks.

Seoses

apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas

1317,60 eurot (sh käibemaks 237,60 eurot). Taotlusele lisatud spetsifikatsioonist nähtub,

et nimetatud õigusabi hõlmab maakohtu otsusega tutvumist (2 h), seisukoha koostamist

apellatsioonkaebusele (2 h), seisukoha analüüsist ja täiendamisest (1 h) ning seisukoha

täiendamisest (1 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses 6 tundi. Tunnitasu

suuruseks on taotluse kohaselt 180 eurot. Õigusteenuse arve on väljastatud süüdistatav

MPle. Ringkonnakohus leiab, et MP lepingulise kaitsja tasutaotlus rahuldamisele ei kuulu.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 30.01.2024 lubas maakohus osaleda juba kohtuliku

vaidluse staadiumil MP kaitsjana vandeadvokaat V. Kivistiku. Samas ei ole MP loobunud

riigi õigusabi korras määratud sama advokaadibüroo R. Laidi teenustest. Juba maakohus

selgitas otsuses, et kuigi kohus lubas kaitsja Kivistikul osaleda 30.01.2024 istungil, siis ei

tähenda see, et kohus peab põhjendatuks ka sellega seoses täiendavate kulude hüvitamist.

Isikul võib menetluses olla kuni kolm kaitsjat. Seega on isiku vaba tahe, mitu kaitsjat tema

eest menetluses osaleb. MPle oli määratud kaitsja riigi õigusabi korras, kes samuti viibis

kohtuistungil ja esindas MPt, sh osales kohtuvaidlustes. Ringkonnakohus märgib, et

sarnaselt maakohtu menetluses toimunuga ka apellatsioonimenetluses on MP huvides

ühise apellatsioonivastuse koostanud ja allkirjastanud advokaadid R. Laid ja V. Kivistik

koos. KrMS § 175 lg 2 kohaselt, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat,

arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale

või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Et MP ei ole talle riigi

poolt määratud kaitsjast loobunud, kuuluvad riigi poolt kandmisele üksnes riigi õigusabi

korras määratud kaitsja kulud.

75.2

Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus määrab Advokaadibüroole HansaLaw makstava

riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaadi abi Rein Laid poolt

MPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätab see menetluskulu riigi kanda.

Muus osas jätab ringkonnakohus MP apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda

kanda.

76 31.01.2025 esitas tsiviilkostjate SH ja K OÜ esindaja Toomas Pikamäe Tallinna

Ringkonnakohtule

taotluse

menetluskulude

hüvitamiseks.

Seoses

apellatsioonimenetlusega taotleb esindaja välja mõista menetluskulud kokku summas 12

819 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt koosneb summa kohtuotsuse

kuulutamisel osalemisest (0,5 h), maakohtu otsuse esmasest ülevaatusest,

telefoninõupidamisest kliendiga (1,85 h), maakohtu otsuse analüüsist (2,25 h),

kohtupraktika analüüsist kohtuotsuse põhjendava osa vaidlustamise osas (1,75 h), TPR

kaitsja määruskaebuse ja prokuratuuri vastuse analüüsist, maakohtu otsuse analüüsist

(1,75 h), prokuratuuri apellatsiooni ja kannatanute apellatsiooni esmasest ülevaatusest

(1,75 h), kannatanute ja prokuröri apellatsioonkaebuste ning kohtupraktika analüüsist (2,5

h), e-toimikust menetlusdokumentide kogumisest ja ülevaatusest (1,75 h), prokuröri,

süüdistatavate, esindajate seisukohtade analüüsist (2,75 h), vastuse koostamisest

kannatanute apellatsioonkaebusele seoses apellatsioonkaebuse tähtaegsusega (5,25 h),

Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2024 määruse ülevaatusest, e-kiri kliendile (0,55 h),

tutvumisest kriminaalasja materjalidega kuni 25.10.2024 (5,5 h), kriminaalasja

materjalidega tutvumisest, analüüsist (1,5 h), apellatsioonimenetluse seisukohtade

õiguslikust analüüsist (2,5 h), kriminaalasja materjalide õiguslikust analüüsist (3,25 h +

3,5 h + 2,25 h + 1,5 h), seisukoha koostamisest kriminaalasja apellatsioonimenetluses

(1,25 h + 3,75 h + 2,5 h + 3,25 h + 4,5 h), seisukoha koostamisest apellatsioonimenetluses

(4,25 h + 6,5 h + 3 h), seisukoha koostamisest (1,25 h + 4,25 h + 3,75 h). Seega on

kulunud apellatsioonimenetluses kokku 80 tundi ja 54 minutit. Tunnitasu suuruseks on

taotluse kohaselt 160 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud K OÜ-le.

76.1

Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll

aga pole põhjendatud ajakulu. Jääb selgusetuks, milles seisneb lisaks

apellatsioonimenetluses esitatud dokumentidega tutvumisele ja analüüsile kulunud ajale

ka kriminaalasja materjalide õiguslik analüüs. Võttes arvesse, et esindaja on osalenud asja

arutamisel ka maakohtus oleks kriminaalasja materjali analüüsile kulunud aja eest tulnud

taotleda kulude hüvitamist eelkõige maakohtult. Lisaks maakohtu otsuse ja teiste

menetlusosaliste kaebuste, seisukohtade analüüsile ei saa pidada põhjendatuks veel

täiendavat materjali analüüsi taotluses toodud ulatuses. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et

maakohtu otsusega jäi kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

Ringkonnakohus on eespool juhtinud tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud valdavale

arusaamale, et juhul, kui esimene astme kohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata, ei ole

ringkonnakohtul võimalik apellatsioonikohtuna tsiviilhagi esmakordselt sisuliselt läbi

vaadata (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Tsiviilkostjate esindaja on sellest teadlik ning toob

isegi oma apellatsioonivastuses välja, et ringkonnakohus ei saa kannatanute tsiviilhagi ise

lahendada ja see tuleb olukorras, kus ringkonnakohus peaks leidma, et tsiviilhagi on

jäetud ebaõigesti läbi vaatamata, saata tagasi maakohtule lahendamiseks. See tähendab, et

tsiviilkostjate esindaja töö taandus apellatsioonimenetluses suures osas oma varasemate

seisukohtade kordamisele. Sisutühjad on tsiviilkostjate esindaja apellatsioonivastuses

esitatud seisukohad, millistes esindaja vaidleb vastu kohtuotsuse järeldustele nt riigihanke

nr 110309 tulemusena sõlmitud hankelepingu tühisuse osas. Tsiviilkostjad SH ja K OÜ ei

ole iseseisvat apellatsiooni esitanud. Lõppkokkuvõttes järeldab tsiviilkostjate esindaja ise

asjakohaselt, et kohtuotsuse resolutsioon on tsiviilkostjatele sobiv. Käesoleva

kriminaalasja apellatsioonmenetluses on tsiviilkostjate ülesanne vaielda vastu kannatanute

tsiviilhagile tsiviilkostjaid puudutavas osas ja saavutada selle läbi vaatamata jätmine.

Sellest tulenevalt ringkonnakohus arvestab põhjendatuna maakohtu otsusega tutvumisele

ning selle analüüsimisele tehtud ajakulu 4 tundi, kliendi nõustamist 1 tunni ulatuses, teiste

menetlusosaliste apellatsioonide ning apellatsioonivastustega tutvumisele ning

analüüsimisele kulunud aega 3 tundi ning apellatsioonimenetluses tsiviilkostja

sisukohtade (s.h. apellatsiooni tähtaegsuse osas) koostamisele kulunud aega 10 tunni

ulatuses, seega kokku 18 tundi.

76.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista SH ja K OÜ kasuks

apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 2880 eurot (käibemaksu ei

lisandu). Ülejäänud osa tsiviilkostjate valitud esindajale makstud tasust tuleb jätta

tsiviilkostjate endi kanda.

77 31.01.2025 on kannatanute AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ esindajad Dmitri

Teplõhh ja Carel Kivimaa esitanud Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude

hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotlevad esindajad välja mõista

menetluskulud kokku summas 48 244 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni ei pea

ringkonnakohus vajalikuks selle suure mahu tõttu taasesitada, kuid märgib, et kannatanute

esindajate taotluse kohaselt on neil kulunud apellatsioonimenetluses kokku 319,5 tundi.

Maakohtu otsusega tutvumiseks ning selle analüüsiks on esindajatel kulunud enam kui 40

tundi. Apellatsiooni koostamise, täiendamise jm sellega seonduvatele toimingutele ca 116

tundi. Teiste menetlusosaliste kaebustega seotud toimingutele, nendele seisukohtade

koostamisele ja seisukohtade koostamiseks seonduvatele toimingutele on taotluse kohaselt

kulunud ca 129 tundi. Tunnitasu suuruseks on spetsifikatsioonist nähutvalt 140 eurot.

77.1

Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll

aga pole põhjendatud taotluses ning spetsifikatsioonis näidatud ajakulu. Esmalt tuleb

märkida, et kannatanud on küll esitanud apellatsiooni, milles vaidlustatakse maakohtu

poolt süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut, kuid seejuures tähele tuleb

panna, et apellatsioonis suures osas nõustutakse maakohtu poolt uuritud tõenditele antud

hinnanguga. Veel väärib märkimist, et kannatanud sisuliselt dubleerisid prokuratuuri tööd

osas, milles esitati iseseisev apellatsioon, millega vaidlustatakse süüdistatavate tegevusele

antud juriidiline hinnang. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute esindajad oleksid

pidanud keskenduma maakohtu poolt AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ tsiviilhagide

läbivaatamata jätmise küsimusele, kus kannatanute apellatsiooni edu saatmise korral oleks

apellatsioonimenetluse tulemuseks olnud kriminaalasja saatmine maakohtule tsiviilhagide

sisuliseks lahendamiseks (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Suures osas oma apellatsioonist

kannatanud aga tarbetult käsitlesid tsiviilhagide sisulise lahenduse seisukohalt tähtsaid

faktilisi ning õiguslikke asjaolusid ning argumenteerisid, miks peaks ringkonnakohus

kannatanute tsiviilhagid rahuldama, mis jääb kehtiva kohtupraktika kohaselt

apellatsioonimenetluses edutuks olukorras, kus maakohus pole tsiviilhagisid sisuliselt

lahendanud. Arvestades eeltoodud ringkonnakohus loeb kannatanute esindajate osas

põhjendatuks ajakuluks: 1) maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud

aega kokku 10 tunni ulatuses, 2) kliendi nõustamisele kulunud aega kokku 1,5 tundi, 3)

apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 4) teiste apellantide

kaebuste läbitöötamisele ning ja apellatsioonimenetluses seisukoha koostamisele kulunud

aega kokku 16 tundi, seega kokku 43,5 tundi. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud

tasutaotluses ning spetsifikatsioonis kajastatud toimingud nagu kohtupraktika analüüs,

täiendav õiguslik analüüs jms. on hõlmatud eelviidatud tööga. KrMS § 175 lg 1 p 1; § 185

lg 2 teise lause kohaselt kuuluvad kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud mõistliku

suurusega menetluskulud välja mõistmisele Eesti Vabariigilt.

77.2

Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista AS Tallinna Sadam ja TS Laevad

OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 6090 eurot

(käibemaksu ei lisandu). Ülejäänud osa kannatanute valitud esindajatele makstud tasust

tuleb jätta kannatanute enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt