3-23-2859/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.06.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2859

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses hambaravi võimaldamata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.04.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.04.2024. a

otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 04.06.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X.X. esitas 06.11.2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 6-

16/190-1), milles nõudis meditsiinilise abi ja ravimite andmata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamist. X.X. nõudis hüvitist muu hulgas selle eest, et tal valutas alates 23.01.2023

hammas ja vangla ei ole andnud talle sellega seoses meditsiiniabi.

2. Viru Vangla jättis 23.11.2023. a otsusega nr 6-16/190-4 X.X. kahjunõude läbi vaatamata,

kuna X.X. ei kõrvaldanud selles esinevaid puudusi.

3. X.X. esitas 11.12.2023 Tartu. Halduskohtule kaebuse Viru Vangla poolt meditsiiniabi ja

ravimite andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot

(väärikuse alandamise eest 2000 eurot, tervise kahjustamise eest 2000 eurot).

4. Halduskohus tagastas 09.01.2024. a määrusega kaebuse üldsõnaliselt kirjeldatud

meditsiiniabi ja ravimite andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.

Halduskohus võttis 23.01.2024. a määrusega hüvitamiskaebuse menetlusse osas, milles

kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et ta on pidanud alates

23.01.2023 kannatama hambavalu ja vangla ei anna talle sellega seoses meditsiiniabi.

5. Kaebuse kohaselt valutab X.X.-il alates 23.01.2023 hammas ja vangla ei ole siiani talle

meditsiiniabi andnud. Kaebaja esitas 23.01.2023 vanglale taotluse, milles palus end kirja

panna hambaarsti vastuvõtule, sest tal hammas valutab. Seejärel esitas ta vaide ja kaebused,

sest vangla ei andnud talle arstiabi. Hambaarsti vastuvõtt toimus 21.09.2023. Hambaarst

märkis, et hammas vajab ravi, aga tal ei ole praegu aega seda ravida. Vangla on kohustatud

tagama ööpäevaringselt meditsiiniabi kättesaadavuse ja see peab vastama võlaõigusseaduse

(VÕS) §-s 762 sätestatud nõuetele. Tartu Ringkonnakohus rõhutas otsuses asjas nr 3-14-

50613, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi

saamiseks, kujutab endast tervise kahjustamist. Kuna vangla ei andnud meditsiiniabi, oli

kaebaja sunnitud pikema aja jooksul kannatama stressi ning alandavat ja ebainimlikku

kohtlemist, millega kaasnesid vaimsed ja füüsilised kannatused, nördimus ja heaolu langus.

Vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest vanglal on kohustus kohelda kaebajat

inimväärikust austavalt ning tagada tervise kaitse ja mitte tekitada ebavajalikke kannatusi.

Kuna vangla ei hoidunud sellega vastuolus olevast tegevusest, siis on kahju tekitatud

tahtlikult.

6. Viru Vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vangla ei rikkunud

kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise kohustust VÕS § 758 lg 1 tähenduses. Vangla ei

käitunud õigusvastaselt ning kahju ei ole tekkinud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 lg 1

ja § 9 lg 1 tähenduses.

6.1. VÕS § 770 lg 4 järgi peab kahju tekkimist tõendama patsient. Patsient ei saa nõuda ravi

enda suva järgi, selleks peab olema meditsiiniline näidustus. Kui kaebaja heidab vanglale ette

seda, et vangla tervishoiutöötaja ei osutanud talle asjakohast tervishoiuteenust, tuleb kaebajal

esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks tulnud tema

terviseseisundit arvestades probleemi lahendada kindlasti teistmoodi.

6.2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas alates 23.01.2023 korduvalt taotlusi, nõudes

kiiresti hambaarsti vastuvõttu. Kuna hambaarsti teenus on vanglas nõutud, siis sai kaebaja

vastuvõtule ravi üldjärjekorras 21.09.2023.

6.3. Kuigi valu mõõtmine on objektiivselt raske, annab selle kohta kaudset infot patsiendi

üldine käitumine. Kaebaja 2023. a tervisekaardi kohaselt on ta olnud tervishoiutöötajate

tähelepanu all keskmisest patsiendist oluliselt rohkem. Kui tihtipeale annab hambavalust

tunnistust paistetav või vähemalt punetav ige, silmnähtav murd või suur auk, siis antud juhul

ei ole ühtegi sellist asja tuvastatud. Kaebaja on kurtnud erinevaid tervisehädasid, kuid miski ei

viita, et ta oleks tervishoiutöötajatele rääkinud valutavast hambast. Eeskätt on

tervishoiutöötajad need, kes saavad tuvastada erakorralise abi või ravijärjekorras ettepoole

liikumise vajaduse.

6.4. Kaebaja väite hambavalu kohta seab kahtluse alla seegi, et 09.01.2024 toimunud

korralisel hambaarsti vastuvõtul keeldus kaebaja end ravida laskmast. Arvestades

hambaravikabinetis olevate erinevate vangla julgeolekut ohustavate asjade leidumist, samuti

vajadust tagada tervishoiutöötajate ohutus, viibib valvemeeskonna liige läheduses, tavaliselt

kabineti välisukse juures. Kuna kaebaja ei soovinud sellises olukorras hambaravi saada, on

usutav, et tegelikult tal väidetavat hambavalu ei ole.

7. Kaebaja palus 22.02.2024. a avalduses halduskohtul vangla edastatud terviseandmeid mitte

asja juurde võtta ja need tagastada, sest tõendid on saadud ebaseaduslikult. Kaebaja ei ole

lubanud Viru Vanglal (meditsiiniosakonnal) jagada enda terviseandmeid juristidele.

8. Tartu Halduskohus jättis 16.04.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgmiselt.

8.1. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on alates 23.01.2023 esitanud Viru Vanglale mitmeid

kirjalikke pöördumisi, mille kohaselt valutab tal hammas ja ta soovib hambaarsti vastuvõttu.

Samuti puudub vaidlus selle üle, et hambaarsti vastuvõtt toimus 21.09.2023 üldjärjekorra

alusel. Kuna kaebaja 23.01.2023. a taotlusest nähtub, et see edastati vangla

meditsiiniosakonnale, saab järeldada, et kaebaja lisati tema taotluse alusel hambaarsti

vastuvõtu üldjärjekorda.

8.2. Asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebajal erakorralise hambaravi vajadust.

8.2.1. Kaebaja tervisekaart kinnitab vastustaja väidet, et kaebaja on olnud vanglas

tervishoiutöötajate tähelepanu all keskmisest patsiendist oluliselt rohkem ning teda on läbi

vaadanud erinevad tervishoiutöötajad. Kaebaja tervisekaardilt, mis kajastab tema tervist

puudutavaid kaebusi ning kokkupuuteid tervishoiutöötajatega enam kui aasta pikkuse

ajavahemiku jooksul, ei nähtu, et kaebaja oleks tervishoiutöötajatele kurtnud, et tal valutab

hammas. Näiteks tervisekaardile 11.04.2023 tehtud sissekande kohaselt puuduvad kaebajal

hetkel tervise osas kaebused. Seega ei ole usutav, et kaebaja kannatas alates 23.01.2023

pidevalt hambavalu käes. Kaebaja väited hambavalu kannatamise kohta on ebausutavad ka

seetõttu, et 23.01.2023, mil kaebajal väidetavalt hammas valutama hakkas, viibis ta

meditsiiniõe vastuvõtul, kus ta tervisekaardilt nähtuvalt kurtis erinevaid probleeme, kuid

hambavalu ei maininud. Kui kaebajal oleks tõepoolest hammas pidevalt valutanud, siis oleks

ta seda tervishoiutöötaja vastuvõtul maininud ja see oleks kajastunud kaebaja tervisekaardil.

Ei ole usutav, et kaebaja, kes on kurtnud järjekindlalt erinevaid terviseprobleeme, jätnuks

mainimata pideva hambavalu.

8.2.2. Hambaarsti vastuvõtu kohta, mis toimus 21.09.2023, on tervisekaardile tehtud märge, et

kaebaja soovib hambaid kontrollida ja tal on probleem stabilisatsiooni traadiga. Hambaarst on

vastuvõtul tegelenud traadiga ning on teinud tervisekaardile märke, et hammas D26 vajab

ravi. Kohus ei pea usutavaks, et kui kaebajal oleks enne vastuvõttu hammas valutanud, poleks

hambaarst sellega vastuvõtul tegelenud ning probleem ei kajastuks kaebaja tervisekaardil.

8.2.3. Vanglale kirjalike pöördumiste esitamine ei tõenda seda, et kaebajal hammas tõepoolest

valutas ja ta oleks vajanud erakorralist hambaravi. Kaebaja on ainuüksi ajavahemikul

23.09.2022 kuni 19.04.2023 esitanud vanglale 183 pöördumist ning alates 2023. a jaanuarist

on pöördumiste arv hüppeliselt kasvanud. Vangla hinnangul on pöördumiste arv suurenenud

vastureaktsiooniks vangla tegevusele, sest kaebaja esitab neid just ajavahemikel, mil tema

suhtes on kohaldatud piiranguid või ta ei ole rahul mõne muu vangla toimingu või

haldusaktiga. Ka eeltoodud asjaolu kahandab kohtu silmis kaebaja väidete ja tema kirjalike

pöördumiste sisu usaldusväärsust. Ei ole välistatud, et kaebaja 23.01.2023. a pöördumine,

milles ta viitas hambavalule, oli samuti üks paljudest pöördumistest, mille tegelik eesmärk

võis olla vangla halduskoormuse suurendamine.

8.3. Ka väljaspool kinnipidamisasutust ei ole tavapäratu olukord, kus hambaravi järjekorras

peab ootama mitu kuud. Valutava hamba korral saab sellises olukorras kasutada käsimüügis

olevaid valuvaigisteid või konsulteerida arstiga mõne tugevatoimelisema või sobivama

valuvaigisti osas. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks alates 23.01.2023 palunud

tervishoiutöötajatelt valuvaigisteid hambavalu leevendamiseks.

8.4. Kui kaebajal oleks tõepoolest hammas alates 23.01.2023 pidevalt ja pikaajaliselt

valutanud, oleks sellega suure tõenäosusega kaasnenud ka visuaalselt nähtavad muutused (nt

paistetus jms). Praegusel juhul ei ole meditsiinitöötajad selliseid sümptomeid täheldanud.

8.5. Ei saa täielikult välistada, et kaebaja võis mingil ajal alates 23.01.2023 kuni kaebuse

esitamiseni hambavalu tunda, kuid asjas kogutud dokumente arvestades ei saanud kaebaja

alates 23.01.2023 kannatada niivõrd suure hambavalu käes, et vastustajale saaks ette heita

talle erakorraliselt hambaarsti vastuvõtu mittevõimaldamist ja sellekohast raviviga. Kaebaja

tervisekaardilt nähtuvat arvestades ei saanud kaebajat vaevata ka nii suur hambavalu, millele

koheselt reageerimata jätmine kvalifitseeruks kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks.

Samuti ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava hambavalu tagajärjel oleks

kaebajale tekkinud tervisekahjustus. Hambaraviressurss on piiratud ning hambaravi osutamine

eelisjärjekorras ilma objektiivse vajaduseta ei ole põhjendatud. Kaebajale võimaldati

hambaarsti vastuvõtt 21.09.2023 ja pärast praeguses asjas kaebuse esitamist ka 09.01.2024.

8.6. Vastustaja ei toiminud kaebaja tervisekaarti kohtule edastades õigusvastaselt. Viru

Vangla jurist on Viru Vangla volitatud esindajaks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 32 lg 1 p 5 alusel. Õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel

kõiki menetlustoiminguid (HKMS § 31 lg 2). Seejuures on Viru Vanglal kui vastustajal õigus

esindaja vahendusel esitada asjas tõendeid ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele

ja põhjendustele (HKMS § 27 lg 1 p-d 6 ja 7). Isikuandmete kaitse üldmääruse art 9 lg 2 p f

kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud, kui see on vajalik õigusnõude koostamiseks,

esitamiseks või kaitsmiseks või juhul, kui kohtud täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas 06.05.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi Tartu

Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid.

9.1. Halduskohus ei käsitlenud kaebust väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju

puudutavas osas. Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal tuli taluda füüsilisi ja vaimseid kannatusi

pikema aja jooksul. Kui kohus pidas seda ebapiisavaks, et käsitada kaebust ka väärikuse

alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena, pidi kohus kaebajale seda

selgitama.

9.2. Kaebaja kaebas 23.01.2023 pereõele hambavalu. Pereõde selgitas, et see ei kuulu tema

pädevusse, hambaarst võtab vastu sõltumatult üldisest meditsiiniabist ja seepärast tuleb

esitada vanglale avaldus hambaarsti vastuvõtule registreerimiseks. Kaebaja esitas avalduse

samal päeval.

9.3. Valuvaigistavaid preparaate ibuprofeen ja paratsetamool väljastab kinnipeetavale tema

palvel vangivalvur ja seda ei fikseerita mitte kusagil. Lisaks võtab kaebaja tugevamaid

valuvaigistavaid retseptiravimeid (Melox 15 mg, Keto 100 mg, Diclopram 75/20 mg,

Neurontin 300 mg), see on kajastatud tervisekaardil. Suure koguse valuvaigistitega on kaebaja

rikkunud oma mao (lisatud viited tervisekaardile).

9.4. On eluliselt ebausutav, et vabaduses on hambaarsti teenused niivõrd piiratud, et on

võimalik, et järjekorra pikkus on üks aasta ja neli kuud. Vabaduses saab hambavaluga

inimene valvestomatoloogi juurde päeva jooksul isegi puhkepäeviti.

9.5. Riigikohtu üldkogu rõhutas 28.06.2021. a määruse nr 3-21-30 p-s 26, et tervishoiuteenuse

osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks

põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust

osutatakse. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks

vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Riigikohus märkis 14.10.2020. a

määruse nr 3-19-882 p-s 23.5, et vangla peab kiiresti lahendama kinnipeetava esitatud

tervisega seotud taotlusi, sest viivitus võib põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi.

Viru Vangla poolt hambaravi võimaldamata jätmine on vastuolus eeltoodud kohtupraktikaga.

9.6. Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusetus on vastuolus õigusaktides sätestatud

nõuetega.

10. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, nagu ei oleks halduskohus täitnud

selgitamiskohustust ja oleks põhjendamatult jätnud käsitlemata väärikuse alandamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tegemist ei ole selgitamiskohustuse

küsimusega, sest halduskohus jättis kaebuse rahuldamata põhjusel, et vangla tegevuses

puudus õigusvastasus. Õigusvastasuse puudumine välistas aga igasuguse mittevaralise kahju

hüvitamise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata halduskohtule

uueks läbivaatamiseks.

12. HKMS § 199 lg 2 p-d 2 ja 3 sätestavad, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse ja

selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks

arutamiseks halduskohtule, kui kohtuotsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada, ning kui kohtumenetluse

normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

13. HKMS § 2 lg 4 ls 1 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 59 lg 3 näeb ette, et kui asja õigeks lahendamiseks

vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele,

kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Ettepaneku

tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada.

14. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et vastustajale ei saa ette heita

õigusvastast tegevust ega vigu kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ning kaebajale rahalise

hüvitise väljamõistmiseks puudub alus. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu järeldused ei

põhine asjaolude ja tõendite nõuetekohasel analüüsil. Halduskohus jättis asja lahendamisel

olulised asjaolud välja selgitamata ja vajalikud tõendid kogumata, mis viis asjas esitatud

tõendite ebaõige hindamise ja alusetute järelduste tegemiseni.

15. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju sellega, et ei ravinud

tema hammast, mis hakkas valutama 23.01.2023. Kuigi kaebaja taotles mitmel korral

hambaarsti vastuvõttu, võimaldati seda talle alles 21.09.2023 ning ka siis valutavat hammast

ei ravitud. Sellega tekitati talle tervisekahju ning alandati tema inimväärikust. Halduskohus

järeldas eeltoodust, et kaebaja on seisukohal, et tal esines erakorraline ravivajadus ja talle

oleks tulnud võimaldada hambaarsti vastuvõtt väljaspool üldjärjekorda (otsuse p 13). Seejärel

keskendus halduskohus selle põhjendamisele, miks asjas kogutud tõendid kohtu arvates ei

kinnita erakorralise hambaravi vajadust. Ringkonnakohtu hinnangul piiritles halduskohus

kaebuse eseme põhjendamatult kitsalt. Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud vangla tegevusetust

või viivitust tervishoiuteenuse osutamisel, sh hambaravi ooteaja pikkust. Kaebaja väitis

selgelt ka seda, et 21.09.2023. a vastuvõtul tema haiget hammast ei ravitud. Seega on lisaks

vaidluse all ka raviteenuse osutamata jätmine või selle ebapiisav osutamine. Halduskohus

jättis kaebuse aluseks olevad asjaolud ja kaebajale kahju tekkimise sisuliselt tuvastamata.

16. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt välja selgitada asjaolud, mis

võimaldavad vangla tegevuse õiguspärasust sisuliselt hinnata.

17. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on

tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks,

diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise

seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. TTKS § 1 lg 21 kohaselt

kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest

tulenevate erisustega. VangS § 52 lg 2 sätestab, et tervishoiutöötaja on kohustatud pidevalt

jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja

vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle

pandud ülesandeid. VangS § 4¹ lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Vaidlusalusel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330

„Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike

ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused

ja kord“ § 3 lg 2 nägi ette, et tervishoiuteenuse vajalikkuse üle otsustab vangla või arestimaja

volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle

osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise

põhimõttest.

18. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja 23.01.2023. a taotlusest nähtub, et see edastati vangla

meditsiiniosakonnale, saab sellest järeldada, et kaebaja lisati tema taotluse alusel hambaarsti

vastuvõtu üldjärjekorda. Ringkonnakohtu hinnangul üksnes taotluse meditsiiniosakonnale

edastamisest sellist järeldust teha ei saa. Eespool viidatud määruse nr 330 § 3 lg 2 järgi tuli

tervishoiuteenuse vajalikkuse üle otsustada vangla tervishoiutöötajal, kes pidi valima

tervishoiuteenuse osutamise aja lähtudes isiku vajadustest. Praeguses asjas puuduvad andmed

vangla tegevuse kohta pärast kaebaja taotluse meditsiiniosakonnale suunamist, sh puuduvad

andmed selle kohta, kes ja millal otsustas, et kaebaja ei vaja erakorralist hambaravi, millal

määrati kaebajale hambaarsti vastuvõtu ajaks 21.09.2023 ning millal kaebajat vastuvõtuajast

teavitati. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kuidas on vanglas

korraldatud hambaravi teenuse osutamine kinnipeetavale, kes kurdab hambavalu, ja kas

praegusel juhul oli vangla tegevus kaebaja taotluse lahendamisel nõuetekohane.

19. Halduskohus ei ole pööranud vajalikku tähelepanu hambaravi ootejärjekorra pikkusele.

Halduskohus märkis vaid, et ka väljaspool kinnipidamisasutust ei ole tavapäratu olukord, kus

hambaravi järjekorras peab ootama mitu kuud. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline vahe,

kas „mitu kuud“ on tegelikkuses kaks-kolm või kaheksa kuud. Vastustaja ei ole veenvalt

põhjendanud, et 2023. a jaanuari lõpus oli hambaravi ootejärjekord tõepoolest kaheksa kuud.

Vangla üldsõnaline selgitus, et „kuna hambaarsti teenus on vanglas nõutud, siis sai kaebaja

vastuvõtule ravi üldjärjekorras 21. septembril 2023“, ei ole piisav. Kui asja uuel

läbivaatamisel selgub, et kaebaja hambaravi üldjärjekorda panemine oli õiguspärane, tuleb

lisaks hinnata, kas vangla tagas kaebajale hambaarsti vastuvõtu mõistliku aja jooksul.

Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda

raviteenuse kättesaadavuse aega järjekorra alusel (s.o millise ajavahemiku jooksul kõnealust

raviteenust patsientidele tavapäraselt võimaldatakse) nii vanglas kui ka vabaduses (vt nt

patsiendile operatsiooni tagamise kontekstis RKTKo 22.03.2019 asjas nr 2-15-18182, p 13).

Riigikohtu üldkogu rõhutas asjas nr 3-21-30, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse

osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest,

millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse (RKÜKm 28.06.2021 asjas

nr 3-21-30, p 26).

20. Vastustaja mainis 29.12.2023. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja viibis hambaarsti

vastuvõtul 16.05.2023, 21.09.2023 ning registreeriti korduvale vastuvõtule. Kaebaja märkis

11.01.2024 esitatud taotluses, et Viru Vangla on vastuses kohtunõudele esitanud valeandmeid.

Kaebajal ei ole 16.05.2023 hambaarsti vastuvõttu toimunud ja vangla esitatud tõendeid ei saa

arvestada. Viru Vangla kinnitas vastuses kaebusele, et kaebajal 16.05.2023 hambaarsti

vastuvõttu ei toimunud ning kohtunõudele esitatud vastuses oli tegemist kahetsusväärse

eksitusega. Halduskohus tõi vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 eraldi välja, et ta rahuldab

kaebaja 11.01.2024. a taotluse, mis puudutab Viru Vangla 29.12.2023. a vastuses nr 2-

4/24082-4 sisalduva teabe mittearvestamist asja lahendamisel. Otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata

taotlused (HKMS § 162 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist taotlusega, mis tuleb

lahendada otsuse resolutsioonis. Vastustaja vastus, kus seda kuupäeva mainiti, ei ole käsitatav

eraldi tõendina. Vastuvõtuaja määramist kinnitava tõendina oleks käsitatav nt väljavõte

registrist, kus kajastuvad kinnipeetavale määratud arstiajad. Asja uuel lahendamisel piisab,

kui halduskohus kajastab kõnealust asjaolu otsuse põhjendustes.

21. Halduskohus tugines vaidlustatud otsuses asjaolule, et tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja

oleks tervishoiutöötajatele hambavalu kurtnud. Samas ei ole halduskohus andnud kaebajale

võimalust esitada omapoolne selgitus selle kohta, miks ta ei ole hambavalu

tervishoiutöötajatele maininud. Kaebaja märkis apellatsioonkaebuses, et ta kurtis 23.01.2023

hambavalu meditsiiniõele, kes selgitas, et hambaarsti vastuvõtule saamiseks tuleb esitada

taotlus vanglale, mida kaebaja ka samal päeval tegi. Viru Vangla kodukorra p 20.2 näeb ette,

et kinnipeetav teavitab vanglat vajadusest saada tervishoiutöötaja vastuvõtule.

Ringkonnakohtu hinnangul on taotluste ja kaebuste esitamine adekvaatne viis, kuidas arstiabi

vajadusest teada anda ja selle tagamist nõuda.

22. Kaebaja on alates 23.01.2023 esitanud Viru Vanglale mitmeid kirjalikke pöördumisi,

mille kohaselt valutab tal hammas ja ta soovib hambaarsti vastuvõttu (kaebuse lisad 1 ja 38-

44; kokku 8 pöördumist). Vangla tegevusetuse või viivituse kontrollimisel tuleb halduskohtul

sisuliselt hinnata ka vangla poolt nendele pöördumistele vastamata jätmise õiguspärasust.

Kaebajale menetlusõiguste kuritarvitamise põhjendusel tagastatud pöördumiste hulgas on

kaks vaiet, mille tagastamises on võimalik registreerimisnumbri järgi veenduda. Ülejäänud

taotlustele ja kaebustele vastamist ei ole andmete puudumise tõttu võimalik kontrollida.

Halduskohtu otsusest ei selgu, miks kohus leidis, et kaebaja poolt rohkearvuline pöördumiste

esitamine kahandab kaebaja väidete ja tema hambavalu puudutavate kirjalike pöördumiste

sisu usaldusväärsust. Halduskohtu arvates ei ole välistatud, et kaebaja 23.01.2023. a

pöördumine, milles ta viitas hambavalule, oli samuti üks paljudest pöördumistest, mille

tegelik eesmärk võis olla vangla halduskoormuse suurendamine. Selline järeldus on oletuslik

ja olukorras, kus haldusasja lahendamise seisukohast olulised asjaolud on veel välja

selgitamata, ka ennatlik. Halduskohus ei ole arvestanud võimalust, et kaebaja poolt korduvate

taotluste ja kaebuste esitamine võis olla tingitud sellest, et vangla kaebaja taotlusele ei

vastanud, sh ei teatanud talle hambaarsti üldjärjekorra alusel määratud vastuvõtuaega.

23. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul taotlustele ja kaebustele vastamata jätmise

asjaolud välja selgitada ning vangla tegevuse õiguspärasust uuesti hinnata, sh asjakohast

kohtupraktikat silmas pidades. Halduskohtul tuleb arvestada, et kaebaja pöördumised

puudutasid tema tervist. Riigikohus selgitas asjas nr 3-19-882, et võimaliku viivitusega

kaasneda võiv tagajärg sellisele taotlusele vastamisel, milles kinnipeetav taotleb vahetult tema

tervisega seotud toimingu sooritamist, ulatub kaugemale pelgast ebamugavusest. Kui vangla

on ebaõigesti leidnud, et taotlust pole vaja kiiresti lahendada, siis võib viivitus põhjustada

isikule tervisest tulenevaid kannatusi (RKHKm 14.10.2020 asjas nr 3-19-882, p 23.5).

24. Praeguses asjas eitab vastustaja võimalust, et tema tegevus oli õigusvastane ja keskendub

kaebaja kaebuste pahatahtlikkusele ja sellele, et kaebajal väidetud hambavalu tegelikult ei

olnud. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel keskenduda kahju hüvitamise eelduste

olemasolu kontrollimisele ja vastustajalt nõuda, et ta esitaks asjakohased selgitused ja tõendid

enda tegevuse õiguspärasuse, samuti süü puudumise kohta.

25. Halduskohus viitas, et kaebajale võimaldati hambaarsti vastuvõtt 21.09.2023. Üksnes

sellest, et kaebaja sai hambaarsti vastuvõtule 21.09.2023, ei saa järeldada, et talle osutati

nõuetekohast raviteenust. Kaebaja väitis kaebuses, et 21.09.2023 märkis arst, et hammas

vajab ravi, aga tal ei ole praegu aega seda ravida. Vastustaja ei ole sellele väitele vastanud ja

ka halduskohus ei ole sellele väitele vähimatki tähelepanu pööranud. Halduskohus märkis

otsuses, et ta ei pea usutavaks, et kui kaebajal oleks enne vastuvõttu hammas valutanud,

poleks hambaarst sellega vastuvõtul tegelenud ning probleem ei kajastuks kaebaja

tervisekaardil. Tegemist on puhtalt oletusliku järeldusega. Kohtuotsus ei saa aga põhineda

pelgalt kohtu oletusel. Otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks 21.09.2023 kaebajale osutatud

raviteenuse nõuetekohasust hinnanud.

26. HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte. HKMS § 158 lg 1 kohustab kohut otsust tehes hindama

tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Halduskohus asus seisukohale, et asjas

kogutud dokumente arvestades ei saanud kaebaja alates 23.01.2023 kannatada niivõrd suure

hambavalu käes, et vastustajale saaks ette heita talle erakorraliselt hambaarsti vastuvõtu

mittevõimaldamist ja sellekohast raviviga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selliselt esitatud

põhjendusest võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes halduskohus sellele

järeldusele jõudis.

27. Kaebaja on talle tekkinud kahjuna kirjeldanud hambavalu talumist. Seetõttu on

põhimõtteliselt ekslik halduskohtu osutus, et kaebaja ei ole praeguses asjas esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et väidetava hambavalu tagajärjel oleks kaebajale tekkinud

tervisekahjustus (otsuse p 17). Kaebaja tugines juba kaebuses kohtupraktikas väljendatud

seisukohale, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi

saamiseks, kujutab endast tervisekahju tekitamist (Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2016. a otsus

haldusasjas nr 3-14-50613, p 15). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.

Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike

kannatuste tekitamine kahjustab ka väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes (RKHKo 19.06.2012

asjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Riigikohus on mõistnud vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

välja rahalise hüvitise näiteks olukorras, kus arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal

saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama (RKHKo 27.06.2017

asjas nr 3-3-1-9-17, p 16).

28. Kohtule esitatud avaldustes on kaebaja jäänud hambavalu osas üldsõnaliseks ja väitnud, et

tal valutab hammas alates 23.01.2023 ja vangla ei ole talle meditsiiniabi andnud.

Apellatsioonkaebusest nähtub kaebaja arusaam, et mittevaralise kahju korral valu ja kannatusi

tõendama ei pea. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väide, et ta kannatas

alates 23.01.2023 pidevalt hambavalu käes, ei ole usutav. Samas ei ole halduskohus välja

selgitanud valu talumisega seotud olulisi asjaolusid (sh valu iseloom ja kestus, valuvaigistite

kasutamine). Kaebaja üldsõnaline väide valu kohta ei tähenda, et halduskohtul tuli üksnes

sellega piirduda. Halduskohtul oli võimalik kaebajale selgitada, et kuigi valu ja kannatusi

objektiivselt mõõta ei saa, tuleb kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid kaebajal siiski

tõendada. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda kaebajale võimalus kaebuse

aluseks olevaid asjaolusid täpsustada. Kaebajal on muu hulgas võimalik kirjeldada valu

esinemise kestust, kordumise korral selle sagedust, valu tugevust ja seda, millisel viisil see

kaebaja heaolu segas. Kui kaebajal tuli taluda hambavalu, siis on tal võimalik see asjaolude

täpsema kirjeldamise teel kohtule usutavaks teha.

29. Halduskohus märkis vaidlustatud otsuses, et kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks

alates 23.01.2023 palunud tervishoiutöötajatelt valuvaigisteid hambavalu leevendamiseks.

Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et valuvaigistavaid preparaate ibuprofeen ja

paratsetamool väljastab kinnipeetavale tema palvel vangivalvur ja seda ei fikseerita mitte

kusagil. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et kinnipeetaval on vajadusel võimalik küsida

valvurilt käsimüügis olevaid valuvaigisteid, kinnipeetavate kaebusi lahendavatele kohtutele

teada. Seega oli halduskohtul võimalik ka siin uurimispõhimõtet kohaldada ja valuvaigistite

kasutamist puudutavad asjaolud täpsemalt välja selgitada. Asja uuel läbivaatamisel saab

halduskohus selle puuduse kõrvaldada. Lisaks tuleb arvestada kaebajale muude valukaebuste

tõttu arsti poolt määratud valuvaigistite mõjuga, kuivõrd on võimalik, et hambavalu võis sel

ajal tugevate valuvaigistite abil ajutiselt taanduda.

30. Asja õigele lahendamisele aitaks oluliselt kaasa arsti hinnang, kas see hammas, mille valu

kaebaja väidab, võis tõesti valutada. Ringkonnakohus leidis eespool, et halduskohus jättis

kaebaja väite, et 21.09.2023. a vastuvõtul tema haiget hammast ei ravitud, hindamata ja

tõendid kogumata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul esmalt välja selgitada, mida

hambaarst 21.09.2023 vastuvõtul täpsemalt tuvastas ning kas see kinnitab kaebaja väiteid

hambavalu kohta või mitte. Seoses kaebaja väitega hamba ravimata jätmise kohta tuleb muu

hulgas välja selgitada, kas kaebaja hambavalu oli arstile teada ja millele tuginedes tegi ta

otsuse, et hammas ei vajanud kohest ravi. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas tervishoiuteenus

vastas vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas seda osutati

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762).

31. HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle

vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks

halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ja põhjendamispuudusi ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole

praegust asja lahendades sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asuda ise eespool toodud puudusi kõrvaldama. Selliselt

toimides lahendaks ringkonnakohus asja sisuliselt esimese kohtuinstantsina, mille tulemusena

põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem ei toimiks ning

menetlusosalistele jääks vähem võimalusi kohtuotsuse edasikaebamiseks. HKMS § 180 lg 1

järgi menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras halduskohtu otsust vaidlustada ka põhjusel,

et halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Eeltoodut arvestades tühistab

ringkonnakohus HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel halduskohtu otsuse ning saadab asja

HKMS § 200 p 2 alusel samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

32. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse Viru Vangla poolt edastatud

terviseandmete (kaebaja tervisekaart) asja juurde mittevõtmiseks (otsuse resolutsiooni p 2).

Kaebaja märkis 22.01.2025 esitatud avalduses, et kõik andmed avaldati vanglale õigusliku

aluseta, vangla jurist hangib ja hoiab ebaseaduslikult meditsiinilisi dokumente ning seadusest

tulenevat alust kaebaja patsiendisaladuse sellises mahus vanglale edastamiseks ei olnud.

Ringkonnakohus saab kaebaja põhjendustest aru, et kaebaja ei nõustu vangla esitatud kaebaja

tervisekaardi väljavõtte asja materjalide juurde võtmisega. Ringkonnakohus nõustub selles

osas halduskohtu otsuses (p 9.2) esitatud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on vangiregistris peetavate andmetega ja kuni 30.06.2024

olid vanglad Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute,

arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 4 lg 1 p 1 alusel

vangiregistri volitatud töötlejad ning sellest tulenevalt oli vanglal ka ligipääs kaebaja

terviseandmetele. Kuna kaebuse aluseks olevate asjaolude esinemise või nende puudumise

hindamiseks on vajalik tervisekaardi väljavõte tervikuna, siis ei olnud vanglal võimalik

kaebaja terviseandmeid ka sisu järgi filtreerida.

Kaebaja avalduse kohaselt sisaldab tervisekaardi väljavõte psühhiaatri koostatud anamneese

ja kaebaja ei ole andnud nende andmete vanglale edastamiseks kirjalikku nõusolekut.

Ringkonnakohus selgitab, et see küsimus ei kuulu praeguse vaidluse esemesse. Kui kaebaja

soovib vaidlustada patsiendisaladusega kaitstud terviseandmete vangiregistrisse kandmist ja

edasist töötlemist, siis on tal võimalik esitada vastavasisuline kaebus väljaspool praegust

haldusasja.

33. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et ta on suure koguse valuvaigistitega rikkunud oma

mao (lisatud viited tervisekaardile). Ringkonnakohus selgitab, et kuna tegemist on uue

alusega, mida kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes ja halduskohtu menetluses nimetanud ei

ole, siis ei kuulu maovaluga seonduv praeguse vaidluse esemesse. Kaebajal ei ole õigust

nõuda kohtumenetluses sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist ta kohtueelses menetluses ei

taotlenud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle väite tähelepanuta.

34. Praeguse vaidluse esemesse ei kuulu ka apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses

kaebajal diagnoositud kõrgvererõhutõvega. Kaebaja 01.02.2023 väidetavalt meditsiiniabita

jätmise on kaebaja vaidlustanud haldusasjas nr 3-23-1134.

35. Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid

(HKMS § 109 lg 4).

36. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)