3-25-660/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juunil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-660

Haldusasi

D.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. veebruari 2025. a

otsuse tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja D.E

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D.E kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Avaldada otsuse tekst

osaliselt selliselt, et lahendi terviktekstis halli taustaga märgistatud osad jäävad

avaldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juulil 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.E (edaspidi kaebaja) lahkus XX.XX.XXXX Türgist lennukiga Minski.

XX.XX. XXXX ületas ta ebaseaduslikult Valgevene-Läti piiri ning võttis ühendust

oma Eesti kodanikust sõbrannaga, kes läks talle autoga järele ja tõi ta Eestisse.

XX.XX.XXXX esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt ostis

tema pere neli aastat tagasi põllu, kuid teised külaelanikud tahtsid seda jõuga ära osta.

Kaebaja pere ei tahtnud seda müüa ning nad läksid pideva surve tõttu politseisse.

Politsei ei tahtnud neid aidata, sest nad olid rahvuselt kurdid. Praeguseks on

külaelanike surve muutunud tapmisähvardusteks. Kaebaja pidi Türgist põgenema

selleks, et päästa oma elu. Kui ta Türki naaseb, leitakse ta kindlasti üles ja tapetakse.

Türgis ei ole kaebajal oma rahvuse tõttu turvaline, ta soovib ehitada oma elu üles

Eestis.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 17. veebruaril 2025

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja

sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12408220018-1 (digitoimiku lehekülg

(edaspidi dtl) 18 jj), millega luges kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20

lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1), luges taotluse selgelt

põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 7 alusel (p 2), tegi kaebajale väljasõidu-

kohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 6 alusel

sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Türgi Vabariiki, mis kuulub täitmisele kaebaja

seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3), ning kohaldas talle VSS § 74 lg 2

alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest (p 4). PPA põhjendas oma otsust järgmiselt.

2.1.

Kaebaja hakkas saama tapmisähvardusi pärast seda, kui tal oli maad osta tahtva

külaelaniku („küla omaniku“) X.X pojaga kaklus. PPA järeldab kaebaja poolt 2.

oktoobril 2024 toimunud vestlusel antud ütlustest, et kaebaja peab Türgis oma

tagakiusajaks mitteriiklikku osapoolt – X.X ja araablastest külaelanikke, kes tahavad

tema põllumaad ära osta, ning teisi Türgi elanikke, kes diskrimineerivad kaebajat tema

usu ja rahvuse tõttu.

2.2.

Kaebaja ütlused on küll järjekindlad ja sisaldavad mõningaid isiklikke

asjaolusid, kuid PPA hinnangul on need üldised ja umbmäärased. Kaebaja suurendab

asjaolusid selleks, et õigustada oma ebaseaduslikult Euroopasse tulekut. Kõrvutades

ütlusi asjakohase päritoluriigi infoga, nähtub, et kaebaja on teinud selgelt ebatõenäolisi

avaldusi, mis muudab tema väited ebausutavaks.

2.3.

Kaebaja elas enda sõnul Türgis, Urfas (Sanliurfa). Umbes kuus aastat tagasi (st

2018. aastal) ostis ta koos isaga 70 km kaugusel asuvast Viranşehir’i piirkonnas

asuvast külast veel umbes 6 km kaugusele maatüki, kus hakkasid põldu harima. Külas

on perel ka maja. Põllul said nad päris head saaki ja sissetulekut. Seetõttu otsustasid

nad osta veel ühe tüki maad umbes kuus kuud tagasi (2024. a kevadel). Seejärel alga-

sid probleemid teiste külaelanikega. Tegelikult oli probleeme juba varem, sest kõik

selle küla elanikud olid araablased, aga kaebaja pere on kurdi rahvusest. Araablased ei

tahtnud, et kaebaja pere seal külas elab, ning pingeid lisas, kui nähti, et nad on

majanduslikult edukad. Kui pere selle maa ostis, ei teadnud nad kurdide ja araablaste

vahelistest pingetest. Pinged teravnesid pärast teise maatüki ostmist, sest „küla

omanik“ X.X tahtis kaebaja isalt nende maad ära osta, kuid nad polnud sellega nõus.

Küla „omanik“ on kaebaja sõnul see, kellel on seal kõige rohkem maad. X.X saatis

2(17)

pidevalt oma alluvaid kaebaja pere juurde neid maaostu teemal survestama (kokku 17

erinevat inimest). X.X on tehaseomanik ja tal on palju võimu, sest tunneb erinevaid

poliitikuid ja politseinikke nii Sanliurfas kui Istanbulis ja Ankaras. Isa läks

survestamise tõttu politseijaoskonda ja tegi kaebuse ning nädal pärast seda käis

politseis ka kaebaja. Talle öeldi, et nad müüks oma maa maha, et olukord sõbralikult

lahendada. Politsei registreeris kaebuse ja lubas sellega tegeleda, ent ei ole seda teinud

– küla ühisesse kogukonna postkasti ei tulnud politseist ametlikku kinnituskirja. X.X

sõnul võib kaebaja pere kaebusi esitada, kuid see ei vii mitte kuhugi. Ähvardused

jätkusid. 25. juulil 2024 tulid X.X mehed nende majja ja ütlesid isale, et kui ta maad

ära ei müü, siis nad tapavad tema poja. Kaebaja alustas meestega kaklust, mille käigus

kasutati ka relvi. Üks kaklejatest oli X.X poeg. Pärast seda ütlesid mehed talle, et kui

nad ta üles leiavad, siis tapavad. Külas on selliseid juhtumeid varem olnud. Kaebaja

läks pärast kaklust Sanliurfas asuvasse perekonna majja ja peitis ennast seal kolm

päeva. Kogu selle aja otsisid X.X mehed teda, millest ta sai teada oma kurdi rahvusest

sõprade kaudu. Kaebaja isa käis veel korra politseis, kuid seoses kaklusega ütles

politsei, et kui tulevikus midagi juhtub, on see kaebaja pere enda süü.

2.4.

Seejärel ostis kaebaja lennupileti Minski ja läks Istanbuli. Istanbulis veetis ta

kolm päeva, kuid ka seal tekkisid probleemid. X.X mehed helistasid kaebaja telefonile

ütlesid, et teavad, kus ta viibib. Kaebaja telefoninumbri olid nad saanud tema sõbralt.

Nii lendaski kaebaja XX.XX.XXXX Minski ning liikus läbi Valgevene tasapisi Läti

piiri poole, ööbides erinevates kohtades, kõndides 15 km metsas ja ujudes 700 m jões.

Pärast piiriületust helistas ta oma Eesti kodanikust sõbrannale, kes tuli talle autoga

järele ja sõidutas ta Eestisse. Kaebaja pelgab, et kui X.X mehed leidsid ta üles

Istanbulist, siis leiavad nad ta kõikjal Türgis.

2.5.

Päritoluriigi info ei kajasta pingeid kurdide ja araablaste vahel. Nii kurdid kui

araablased on Türgis etnilised vähemused. Araablased elavad peamiselt Türgi-Süüria

piiri ääres. Erinevalt kurdidest ei ole araablastel valdavalt probleeme ühiskonda

sulandumisega. Nad on türklastega sama sunniiidi usku. Päritoluriigi infost ei tule

välja, et Kagu-Türgis elavate kurdide ja araablaste vahel toimuks rahvuslikust vihast

tulenevad vägivaldsed konfrontatsioonid, mida riigivõim eirab või vastupidi, tagant

õhutab. PPA hinnangul ei saa väita, et kaebaja oleks oma rahvuse tõttu araablaste poolt

tagakiusatud viisil, mis kvalifitseerib ta rahvusvahelise kaitse saajaks.

2.6.

Kaebaja peab oma tagakiusajateks teisi külaelanikke. Tal pole olnud konflikte

Türgi ametivõimudega ega pole ta tunnetanud nendepoolset tagakiusu. Kaebajat pole

kunagi vahistatud ega kriminaalkorras karistatud. Kui ta oli 16-aastane, tegi ta

presidendi kohta halvustava kommentaari, misjärel käis politsei tema kodus ütlusi

võtmas, kuid karistada kaebaja ei saanud. Samuti pole ta Türgi ametivõimude poolt

tagaotsitav. Järelikult on kaebaja probleem kodumaal isiklikku laadi ning teda ei kiusa

taga riik, riiki või selle osa juhtiv erakond või organisatsioon (VRKS § 19 lg 5). PPA

ei saa järeldada ka, et kaebaja tagakiusajaks on mitteriiklik ühendus ja riik ei taha või

ei suuda kaebajale selle eest kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5 p 3). Päritoluriigi infost

ei nähtu, et Kagu-Türgi külades võiks esineda sellist fenomeni nagu „küla omanikud“.

Türgi provintsid on jagatud piirkondadesse, mida juhivad ametisse nimetatud

asekubernerid. Provintside ja kohalike omavalitsuste alla võivad kuuluda külad, mida

juhib valitud külavanem ja vanematekogu. Kohalikud valimised toimuvad iga viie

aasta tagant. Seega ei saa X.X pidada võimuesindajaks ning kui selline inimene

eksisteerib, võib ta olla teistest külaelanikest paremal järjel, kuid teda ega tema mehi ei

saa pidada mitteriiklikuks ühenduseks. Ka sellest, et X.X tunneb väidetavalt mõnd

3(17)

Türgi poliitikas tegutsevat isikut, ei saa teha järeldust, et võimuesindajad aitaks kaasa

tema tegevusele.

2.7.

Päritoluriigi infost nähtuvalt on tsiviilvõimudel Türgis efektiivne kontroll

julgeolekujõudude üle, ent julgeolekujõudude liikmed saadavad korda rikkumisi ning

nende karistamatus on tõsine probleem. Mõned politseinikud rikuvad mh piinamise jm

ebainimliku kohtlemise keeldu. Võimuesindajate poolse väärkohtlemise ohvriks

langevad suurema tõenäosusega inimesed, keda seostatakse kas Güleni liikumisega või

Kurdistani Töölisparteiga (PKK). Samuti langevad inimesed suurema tõenäosusega

politsei poolse väärkohtlemise ohvriks Kagu-Türgis (st kus kurdid peamiselt elavad).

Kuigi on võimalik esitada kaebus julgeolekujõudude poolse väärkohtlemise peale, on

ebatõenäoline, et nt etnilise vähemuse esindaja või poliitilise aktivisti esitatud kaebuse

järel kedagi kohtu alla antakse. Korruptsioon on riigis laialt levinud ning puuduvad

mehhanismid, et uurida, kohtu alla anda ja süüdi mõista korruptsioonikuritegude

sooritajaid. Kahtluse alla on seatud ka nende juhtumitega tegelevate kohtunike

erapooletus.

2.8.

Kuigi võib järeldada, et Türgi politsei on korrumpeerunud ja vähemusrahvaste

ligipääs õiguskaitsele võib olla piiratud, ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et

tal puudub politsei abile ligipääs või et talle ei pakuta abi inimväärikust alandava

kohtlemise korral. Kaebaja viide kinnituskirja küla ühisesse postkasti mittesaatmisele

ei ole piisav jaatamaks, et politsei teadlikult keeldub tagakiusatud inimest aitamast –

politsei pole otsesõnu keeldunud asja uurimast ega väärkohelnud kaebajat ja tema isa

mingil moel. Maaprobleemi puhul võib olla tegu olukorraga, kus politsei ei näinud

kuriteo koosseisu. Türgi seadusandluse järgi ei ole kinnisvara ostmise ja müümisega

seotud kuriteod määratletud pettustena, vaid neid koheldakse kui tsiviilvaidlusi.

2.9.

X.X pojaga kaklemise vahejuhtumiga proovib kaebaja suurendada asjaolusid,

et tekitada PPA-s arusaam, et kaebajat ähvardatakse Türgis tappa, mistõttu ta ei saa

riiki naasta. Tundub veider, et mehed, kellega taotleja kakles, ütlevad talle vahetult

pärast kaklust, et kui ta üles leitakse, siis ta tapetakse. Tekib küsimus, miks peaks

mehed, kes kaebajat tappa soovivad ning on relvastatult temaga samas kohas, laskma

tal esmalt põgeneda, et teda siis otsima hakata selleks, et ta tappa.

2.10.

Sellest, et X.X mehed helistasid kaebajale, kui ta oli Istanbulis, ei saa järeldada,

et nad suudavad ta leida kogu Türgist. Esiteks võib kaebaja telefoninumbrit vahetada.

Teiseks pole tõenäoline, et ühe Kagu-Türgi väikese küla elanikud suudavad leida nii

palju aega ja ressurssi, et tapmise eesmärgil otsida kogu Türgist üles üks mees, kelle

maad nad endale tahavad. Türgi on suure pindalaga riik, kus elab ca 85 mln inimest.

Riigis anonüümselt elamine ei saa PPA hinnangul olla ühele Türgi kodanikule väga

keeruline. Liiatigi viibib kaebaja pere jätkuvalt Türgis ja nendega pole teadaolevalt

midagi juhtunud ega pole nad ka maad müünud. Päritoluriigi infost lähtudes on juhul,

kui inimene pakub Türgi võimudele tõsist huvi, väga ebatõenäoline, et ta saab

riigisisese ümberpaiknemise kaudu võimude eest põgeneda. Ent kui inimene on ainult

negatiivse ühiskondliku tähelepanu all, on ümberpaiknemine võimalik, eriti suurtesse

keskustesse. Kurdide kogukondi on üle terve riigi ja Türgi kodanikel on riigis

liikumisvabadus. Arvestades, et kaebajal pole olnud konflikte ametivõimudega, ei pea

ta kodumaale naastes tingimata minema Kagu-Türgisse.

2.11.

Kaebaja ei põgenenud Türgist tapmisähvarduse tõttu. Kui PPA küsis kaebajalt,

miks ta just Eestisse tuli, vastas ta, et tema tüdruksõber elab siin ja neil on plaanis

abielluda. Tüdruksõbraga tutvus ta poolteist aastat tagasi sotsiaalmeediarakenduses

4(17)

Instagram ja nad on sest peale pidevalt suhelnud. Esimesed kuus kuud olid nad sõbrad

ja siis algas emotsionaalne suhe. Jutt abielust algas kaebaja sõnul vestluse toimumisest

(2. oktoober) kaks kuud tagasi, st 2024. a juulis – samal ajal, kui kaebaja väidetavalt

pidi Türgist põgenema. PPA usub, et tegelikult oli kaebajal juba varem plaan Türgist

lahkuda, kuid tal polnud Schengenisse sisenemiseks seaduslikku alust. Kaebaja taotles

21. jaanuaril 2024 Ankaras Saksamaa saatkonnas viisat turismi eesmärgil, kuid

viisataotlust ei rahuldatud 26. jaanuari 2024. a otsusega, sest polnud võimalik kindlaks

teha, et kaebaja lahkub enne viisa kehtivusaja lõppu. 11. juunil 2024 taotles kaebaja ka

Ankaras asuvas Eesti saatkonnas viisat, kutsujaks oli märgitud Y.Y (kaebaja tüdruk-

sõber, kelle juures ta praegu Eestis elab). 28. juunil 2024 jäeti taotlus rahuldamata, sest

kaebaja ei esitanud põhjendusi kavatsetava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta ega

tõendeid piisavate elatusvahendite kohta. PPA hinnangul oli kaebajal juba 2024. a

jaanuaris plaan Türgist lahkuda, kuid kuna ta viisat ei saanud, otsustas ta tulla Euroopa

Liitu (EL) ebaseaduslikult, et siin tüdruksõbraga kohtuda ja ehk ka abielluda. Selline

tegevus viitab rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele, sest isegi kui kaebajal

olid Türgis maaprobleemid, suurendab ta neid ilmselgelt, et tekitada asjaolusid, mis

võiks kaasa tuua rahvusvahelise kaitse andmise.

2.12.

Kaebaja väitel on teda Burduris ülikooliõpingute ajal diskrimineeritud seetõttu,

et ta on ateist. Temaga hakati kergemini tüli norima ja temasse teisiti suhtuma.

Usuteemalised vaidlused teiste õpilastega võisid välja kujuneda kakluseks. Kui

kaebaja läks Lääne-Türgisse Bodrumisse tööle, koges ta seal ka rassilist

diskrimineerimist. Ta oli hotellis töötanud kolm aastat, kui tema töösuhe lõpetati,

kaebaja sõnul seetõttu, et ta on kurdi rahvusest.

2.13.

Päritoluriigi infost nähtuvalt on Türgis tagakiusu sihtmärgiks peamiselt isikud

ja liikumised, kes kalduvad kõrvale võimupartei AKP paika pandud normidest (sh nt

ateistid, LGBTIQ+ kogukonna esindajad, kurdid, ajakirjanikud, akadeemikud,

naisõiguslased ja poliitiline opositsioon). Samas tegutsevad Türgis organisatsioonid,

mis dokumenteerivad usugruppide vastaseid viharünnakuid. Aga nt 2023. aastal on

registreeritud 22 rünnakut kristlaste, 14 juutide, aga ainult üks rünnak ateistide vastu.

Ateismist rääkivat sisu tsenseeritakse tihti internetis.

2.14.

Kurdid on üle sajandi võidelnud enda õiguste, autonoomia ja sõltumatu

Kurdistani riigi eest, mistõttu vastulöögina on neile saanud osaks Türgi poolne

marginaliseerimine ja tagakius. Usulises mõttes pole kõik kurdid ühesugused (70%

sunniiidid, 30% jaziidid ja aleviidid). Türgis elab kurde rohkem kui 15 mln

(hinnanguliselt 18-25%). Kuigi ajaloolistes kurdi piirkondades Ida- ja Kagu-Türgis on

madalamad sissetulekud, kõrge vaesus, vähe tööstust ja riigipoolseid investeeringuid,

on linnapiirkondades (eriti Lääne-Türgis) suurenemas kurdide keskklass. Türklaste

enamus süüdistab kurde tihti PKK toetamises ning kardetakse Lääne-Türgi suur-

linnades etnilise vägivalla teket türklaste ja kurdide vahel. Türgi ühiskond on tugevalt

polariseerunud mööda etnilisi, poliitilisi ja usulisi liine. Kurdid vs. türklased on üks

teemadest poliitiliste ja usuliste vastuolude kõrval.

2.15.

Kaebaja ütluste põhjal järeldab PPA, et ta polnud Türgis rahvuse ega ateismi

tõttu tagakiusatud. Kuigi tagakiusu juhtumeid päritoluriigi info põhjal esineb, ei saa

neid jaatada kaebaja puhul. Usuteemalised vaidlused olid kaebajal teiste tudengitega

ning riigivõimu esindajatega tal probleeme polnud. Tööalaseid probleeme, isegi

rahvuse tõttu vallandamist ei saa pidada tagakiusuks VRKS mõttes. Kurdide olukord

Türgis pole praegu selline, et nad kvalifitseeruks iseenesest rahvusvahelise kaitse

saajaks. Igasugune diskrimineerimine pole tagakius.

5(17)

2.16.

Ka täiendava kaitse andmiseks pole alust. Päritoluriigi infost pole võimalik

järeldada, et üldine olukord Türgis oleks selline, et kaebaja võiks seal tõsises ohus olla.

Riigi territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis on haaranud kogu riigi ja mis

võiks ohtu seada iga Türgis elava isiku elu pelgalt riigis viibimise tõttu. Samuti ei

ohusta kaebajat surmanuhtlus. Kaebaja on 26-aastane mees, kellel pole tõsiseid

tervisehädasid.

2.17.

Kaebaja leidis 3. veebruari 2025. a vestlusel, et temaga juhtunu ongi

riigipoolne tagakius, sest tema pere pöördus probleemidega riiklike institutsioonide

poole, kuid nende kaebusest ei tehtud välja. Kaebaja pere ei tea, kas nende avaldus

politseisse võeti töösse või visati kuskile nurka. Türgis ei valitse mingit õiglust ja seal

on majanduslik kriis. Terve Türgi ei ole selline, nagu Eestist paistab. Riigis pole

turvatunnet. Isegi kui maaprobleem on tsiviilvaidlus, ei võeta sellega midagi ette, kuna

kaebaja on rahvuselt kurd. Türgis kestavad kohtuprotsessid kaks aastat ja muudkui

venivad. X.X on kaebaja sõnul küla omanik, sest tal on üle 10 ha maad ning külas

elavad inimesed töötavad tema juures, mis annab talle võimu nende üle. Külavanem on

lihtsalt üks X.X meestest. Kaebaja kirjeldatud kaklus toimus politseijaoskonna lähedal

ning X.X mehed otsiksid parema meelega kõrvalisema koha, kus kaebaja rahulikult

tappa. Külas on alati vaikus ja tulistamise häält oleks kuulda olnud. Türgis esineb palju

olukordi, kus inimene tapetakse, aga keegi ei saa selle eest karistada. Sh tapetakse

üksteist maade pärast. Türgis on väga lihtne inimese kohta infot leida, sest

andmekaitse ei kehti. Raha eest saab kõike osta. Kaebaja on Türgi suurlinnades elanud

ning linnaelanikele ei meeldi Ida-Türgist tulnud inimesed. Kurde vihatakse. Kaebaja

tunneb ennast psühholoogilise tagakiusu tulemusena väärtusetuna. Kaebaja taotleb

rahvusvahelist kaitset ka, kuna presidendi solvamise eest on talle määratud

vahistamise käsk. Umbes 40 või 42 päeva tagasi kirjutas kaebaja Türgi presidendi

ametlikul Instagrami profiilil tehtud postituse alla, et president valetab. Seepeale läks

politsei kaebaja Türgis asuvasse koju. Kaebaja kustutas hiljem oma kommentaari.

2.18.

Kaebaja ütlused näitlikustavad PPA hinnangul pigem tema vaateid ja suhtumist

koduriigis toimuvasse kui seda, et ta on olnud tagakiusatud. Ta ei esitanud uusi

tõendeid tagakiusuohu kohta. Tagakiusamise tõenäosus on äärmiselt väike just

seetõttu, et kaebajal pole Türgis riiklikku tagakiusajat.

2.19.

Presidendi solvamisega seoses annab kaebaja selgelt valeütlusi (teadvalt

ebaõigeid seletusi VRKS § 201 p 2 mõttes). On viiteid sellele, et lugu on välja mõeldud

selleks, et suurendada rahvusvahelise kaitse saamise tõenäosust. Kaebaja pole

tõendanud ei kommentaari tegemist ega vahistamiskäsku. Liiatigi oleks kaebaja juhul,

kui ta oleks presidenti päriselt solvanud, selle tagajärgedest kui uuest asjaolust PPA-le

kohe teada andnud, mitte oodanud sellega uue vestluseni, kus ta seda nagu muuseas

mainis.

2.20.

Kaebaja väide, et mehed võisid karta kaebajat kohe tappa politseijaoskonna

läheduse tõttu, viitab sellele, et mehed järelikult kartsid politseile vahelejäämise

tagajärgi. Kaebaja väitel meeste kõrged tutvused aga karistamise ohu välistavad.

2.21.

Teada ei ole, et türklasi oleks kodumaale tagasipöördumisel vahistatud, v.a kui

nende vastu on pooleli kriminaalasi.

2.22.

PPA-l on kohustus teha VSS § 7 lg 1 alusel kaebajale viibimisaluse lõppemisel

(VRKS § 10 lg 2 p 2) lahkumisettekirjutus. Esinevad alused jätta vabatahtliku täitmise

tähtaeg määramata (VSS § 72 lg 2 p-d 2 ja 3). Ei esine ka majanduslikke, sotsiaalseid

ega tervislikke põhjuseid, mis võiks mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ja

6(17)

selle täitmist. Kaebaja on Eestis viibinud lühiajaliselt ning tal pole siin pereliikmeid.

Kaebaja tutvus tüdruksõbraga veel Türgis elades sotsiaalmeedia kaudu ja nad kohtusid

esmakordselt augustis 2024. PPA-le teadaolevalt pole nad oma kooselu registreerinud

või abiellunud. Kaebajal pole Eestis majanduslikke huve ning tal puuduvad tõsised

terviseprobleemid, mis takistaks Eestist lahkumist. Kinnitust pole leidnud, et kaebajat

ähvardaks Türgis ebainimlik või julm kohtlemine (VSS § 171).

2.23.

VSS § 74 lg-st 2 ja § 31 lg-st 3 lähtudes on põhjendatud kohaldada kaebajale

sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ta on 26-aastane terve mees, kes saabus

ebaseaduslikult Eestisse ning on siin viibinud valdavalt rahvusvahelise kaitse

taotlejana. Ta pole PPA andmetel eesti keeles ametlikku keeletaset saavutanud ega

lõimunud märkimisväärselt Eesti ühiskonda. Kaebajal pole Eestis ega teistes EL

riikides majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld riivaks, ega pereliikmeid. Kaebajal

on Eestis tüdruksõber, keda ta nägi esimest korda augustis 2024. Kaebajal on tugev

side päritoluriigiga (vanemad ja vennad-õed, kaks maja, põllumaa, ülikool pooleli, on

seal töötanud). Sissesõidukeelu määramist välistavaid ega selle lühendamist tingivaid

aluseid ei esine. Sh tuleb vältida võimalikku järgnevat EL rahvusvahelise kaitse

süsteemi kuritarvitust.

3. D.E esitas 17. märtsil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA

otsuse tühistada ja kohustada PPA-d tegema uue otsuse. Kaebaja põhiväited on

järgmised.

3.1.

PPA kasutas puudulikku päritoluriigi infot. Kaebaja Türgis tegutsev advokaat

Z.Z kinnitab, et kaebaja on seoses maavaidlusega kodumaal tõsises ohus. Kaebaja on

esitanud ka tõendeid selle kohta, et maavaidlustega kaasnevad Türgis tihti vigastatud

või hukkunud. Advokaat on selgitanud ka, et kurdi kogukond on Lääne-Türgis pikalt

pidanud taluma diskrimineerimist, sallimatust ja mõnikord isegi füüsilist vägivalda.

Eelarvamused muudavad kurdidele keeruliseks töö leidmise, sotsiaalsete suhete

loomise ja igapäevase toimetuleku. Sanliurfa teatud piirkondades muutuvad

vältimatult araablaste, kurdide ja türklaste proportsioonid ning tekivad arutelud selle

üle, milline rahvas mis piirkonnas domineerib. Kaebaja pere ostis maad araablaste

domineeritavas külas ja neid üritatakse sealt lahkuma sundida. Kogu maailmas on

majanduslikult paremal järjel olevad inimesed nagu X.X oma elukohas võimsamad ja

mõjukamad. Politseinike valmisolek X.X kuulata ja tema poolele asuda on võimalik

korruptsioonijuhtum.

3.2.

Kaebaja suhtes on Türgis välja antud vahistamismäärus ning ta on

sõnavabadusõiguse kasutamise tõttu tagaotsitav. Kaebaja suhtes on välja antud ka

uuem vahistamismäärus kui see, mille ta esitas, ent kui kaebaja soovis sellest koopiat,

muutsid Türgi ametivõimud selle võimatuks. Kaebajat ähvardati juba 16-aastaselt enda

vaba väljendamise eest tõsiste kriminaalkaristustega. On ilmne, et kaebaja sotsiaalsed

ja poliitilised vaated kujutavad tema elukeskkonnas ohtu nii talle endale kui tema

lähedastele.

3.3.

Türgis on isikuandmete kaitse üksnes paberil. Isikuandmetele on lihtne juurde

pääseda, mistõttu Türgi erinevates piirkondades on turvalise keskkonna tagamine

võimatu. Riigis on isikuandmete lekked tavapärased ja massilised ning juurdepääsu

isikuandmetele võib saada vähem kui nelja euro eest.

3.4.

Kui kaebaja saadetakse tagasi Türki, on väga suur oht, et teda ootab ebainimlik

kohtlemine, kas vägivald kohalike gruppide poolt või ebaõiglane kohtupidamine

7(17)

võimude poolt. Kurdid jt vähemusrühmad on Türgis sageli sihtmärgiks, eriti kui neil

on olnud kokkupuuteid kohalike võimude või poliitiliselt mõjukate isikutega.

3.5.

Alternatiivselt soovib kaebaja vaidlustada koheselt sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu, sest kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus

polnud selgelt põhjendamatu.

4. PPA vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised põhiväited.

4.1.

PPA juhindub päritoluriigi teabe kogumisel EL päritoluriigi teabe menetlemise

suunistest tagamaks kogutava teabe usaldusväärsus. Kogutud info põhineb valitud

avalikel allikatel, millele on otsuses nõuetekohaselt viidatud. Järeldused ei põhine

konkreetsete isikute väidetel, vaid mainekate organisatsioonide raportitel ja muudel

piisavalt kontrollitud allikatel. Neid ei saa ümber lükata üksikisiku väidetega.

4.2.

Kaebaja põhjendus, mille kohaselt tema advokaat Z.Z on Türgi kodanikuna

vahetult kursis Türgis toimuvaga, jääb arusaamatuks, kuna ka kaebaja ise on

samasugune Türgi kodanik. Advokaadi selgitused on üldsõnalised ning sisaldavad

subjektiivseid hinnanguid ja oletusi, esitatud on vähe detaile (nt kaebaja kriminaal-

süüdistuse konkreetse sisu kohta). Puuduvad ka veenvad tõendid, mis kinnitaks, et

dokumendi on koostanud õigusteadmistega registreeritud advokaat. Samuti ei saa

arvestades, et tegu on Türgis kaebaja huvides tegutseva advokaadiga, välistada, et ta

suhtub kaebajasse kallutatult ning seega ei pruugi tema selgitused olla objektiivsed ja

erapooletud.

4.3.

Ainuüksi sellest, et Türgis on erinevatel aegadel esinenud juhtumeid, kus

inimesed on maavaidluste käigus hukkunud või viga saanud, ei saa järeldada, et

kaebaja oleks samasuguses ohus. Seejuures oli PPA päring päritoluriigi teabe

kogumiseks laiahaardeline eesmärgiga kajastada terviklikku olukorda, samas kui

kaebajal ei ole takistusi teostada kitsendatud ja sihipärast otsingut, leides selle

tulemusena vaid selliseid allikaid, mis toetavad kaebaja positsiooni. Oluline pole

niivõrd, et keegi on Türgis maavaidluste käigus tekkinud konfliktis hukkunud või viga

saanud, vaid kas kaebaja kirjeldatud olukorras on sarnase profiiliga isikul võimalik

saada oma riigilt abi ja kaitset või turvaliselt riigisiseselt ümber paikneda.

4.4.

Pole vaidlust, et kurdid kogevad Türgis diskrimineerimist, kuid kohtupraktikas

ei leita, et see ületaks rahvusvahelise kaitse andmiseks vajalikku künnist (vt nt

Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2023. a otsus asjas nr 3-23-1148, p 10). Advokaadi Z.Z

selgitused kirjeldavad selles osas üldisi probleeme ja raskusi, mitte konkreetse kaebaja

asjaolusid.

4.5.

PPA seisukoht seoses kaebajaga 16-aastaselt toimunuga tugines tema enda

selgitustele 2. oktoobri 2024. a vestlusel, kus kaebaja selgitas, et politsei käis tema

kodus ja võttis ütlused, ent kaebajat ei karistatud. Samuti ütles kaebaja seal, et pole

Türgi politsei poolt tagaotsitav. Vahistamismäärust mainis kaebaja esmakordselt 3.

veebruari 2025. a vestlusel selgitades, et tegu on uue juhtumiga. Kaebaja selgitused

vahistamismäärusest teadasaamise kohta on üldsõnalised ja tõendamata. Kaebuse

lisana esitatud dokumendi usaldusväärsuses on PPA-l tekkinud kahtlus. Ametlikud

dokumendid sisaldavad tavaliselt riigi sümboleid, vappi vm ametlikke elemente, ent

kaebaja esitatud dokument neid ei sisalda. PPA-l pole võimalik veenduda dokumendi

autentsuses. Tegu on aga süüdistusakti, mitte vahistamismäärusega, ning teo toime-

panemise kuupäevaks on seal märgitud 16. juuli 2016, mis tähendab, et kaebaja oli sel

kuupäeval 17-aastane (sündinud XX.XX.XXXX). Kaebaja on aga pärast selle

8(17)

dokumendi väidetavat koostamist (2018) mitu aastat Türgis elanud, taotlenud passi ja

lahkunud riigist ilma probleemideta. Kaebaja väited tema kokkupuudete kohta politsei

ja kohtusüsteemiga on menetluse kestel eskaleerunud, mis vähendab nende

usaldusväärsust.

4.6.

Advokaadi Z.Z selgitused isikuandmete kehva kaitstuse kohta on üldsõnalised

ja oletuslikud. Kaebaja viidatud artiklitest nähtuvalt toimus üks andmeleke

pandeemiaperioodi alguses, lekke põhjuseks oli riigi terviseandmete süsteemi

turvanõrkus ning uudise avaldamise ajal (12. septembril 2024) olukorda

kommenteeritud Türgi transpordi- ja taristuminister märkis, et Terviseministeeriumi

süsteemis andmeleket ei ole. Seega tegelevad Türgi võimud andmelekete

probleemidega ning sellest, et kunagi on andmed lekkinud, ei saa järeldada, et ka

tulevikus aktuaalsed isikuandmed on vabalt või tasu eest kättesaadavad.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja Eesti tüdruksõber Y.Y esitas kohtule 30. mail 2025 pöördumise, milles

kirjeldas kaebajaga seotud asjaolusid. Kohus lisab dokumendi menetluse läbipaistvuse

huvides asja toimikusse, kuid nendib, et ei saa seda asja lahendamisel dokumentaalse

tõendina arvesse võtta, kuna kohtu määratud tähtaeg uute asjaolude ja tõendite

esitamiseks möödus juba 20. mail 2025. Pöördumine on esitatud viimase tööpäeva

pärastlõunal enne otsuse teatavakstegemise aega, mistõttu põhjustaks selle tõendina

arvesse võtmine, mis tooks kaasa vajaduse küsida selle kohta vastustaja seisukohta,

ilmselgelt menetluse viibimise (kohtuotsuse teatavakstegemise aja edasilükkamise).

Kohtule ei nähtu mõjuvat põhjust, miks polnud võimalik kaebaja tüdruksõbra selgitusi

esitada varem (HKMS § 51 lg 4).

6. PPA luges kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks

VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 7 alusel.

7. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes

tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi

kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha

saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist

välistavat asjaolu. VRKS § 19 lg 1 järgi peab nimetatud tagakiusamine olema tõsine

või korduv, millega rikutakse inimõigusi, v.a inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 15 p-s 2 sätestatud juhul (p 1) või kogum erinevatest tegudest, sh

inimõiguste rikkumine, mis võib isikut mõjutada samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1

(p 2). Tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitatakse riiki, riiki või selle osa

juhtivaid erakondi või organisatsioone, aga ka mitteriiklikke ühendusi, kui

eelnimetatud ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest

(VRKS § 19 lg 5).

8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid,

millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et

kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava

kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse

sisule (uuesti sõnastatud) 2011/95/EL art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid pidada

taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik andmed, mis on vajalikud

rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks, ning koostöös taotlejaga on

liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid andmeid. Rahvusvahelise kaitse

taotlust vaadatakse art 4 lg 3 järgi läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse

9(17)

kõiki asjaomaseid fakte, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise

ajal, sh päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis (p a), taotleja esitatud

avaldused ja dokumendid, sh teave selle kohta, kas teda on taga kiusatud või talle on

tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju (p b),

taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sh sellised tegurid nagu taust, sugu

ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid

taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt

kahju (p c), kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud

rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhi-

eesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustaks nimetatud riiki

tagasipöördumisel taotleja tagakiusamist või talle suure kahju tekitamist (p d) ning kas

on võimalik mõistlikult eeldada, et taotleja annab ennast mõne teise riigi kaitse alla,

mille kodakondsusele tal on õigus (p e). Art 4 lg-s 5 on sätestatud, et kui liikmesriigid

kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama

rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta

dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud

järgmised tingimused: taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse

põhjendamiseks (p a), kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on

esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puu-

dumise kohta (p b), taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need

ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega (p

c), taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, v.a juhul, kui ta

suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud (p d), ning taotleja üldine

usaldusväärsus on kindlaks tehtud (p e).

9. Kaebaja väidab tagakiusuohtu peamiselt kahel põhjusel: esiteks seoses enda

pere maavaidlusega, kus teda ähvardab väidetavalt tagakius kodukandi mõjuka

perekonna poolt, kelle eest Türgi ametivõimud ei pakkuvat kaitset, ning teiseks

seetõttu, et ta on enda sõnul avaldanud Türgi presidendi suhtes halvustavaid

seisukohti, mistõttu teda ähvardab kodumaal vahistamine ja süüteomenetlus. Lisaks on

kaebaja tuginenud sellele, et ta on kurdi rahvusest ateist, keda koheldakse neil

põhjustel Türgis halvasti.

10. Maavaidluse kohta on kaebaja kokkuvõtlikult selgitanud, et tema kurdi

rahvusest perekond (tema isa ja tema koos) ostis umbes kuus aastat tagasi Sanliurfas

(Virensehiri piirkonnas, kus enamik elanikest on araablased) maa, kus haris põldu, ja

sellest teenitud rahaga otsustasid nad osta veel ühe tüki maad umbes kuus kuud enne 2.

oktoobri 2024. a rahvusvahelise kaitse taotleja vestlust. Küla suurim maaomanik X.X

soovis seda maad aga endale ja sellest tekkinud konflikt päädis füüsilise kaklusega

tõenäoliselt 25. juulil 2024 (kaebaja möönis, et võib kuupäeva osas eksida), mille

käigus kasutati (3. veebruari 2025. a vestlusel esitatud täienduse kohaselt ähvardamise

eesmärgil) ka relvi. Kakluse käigus ähvardasid X.X mehed, et kui kaebaja ja tema isa

seda maad ei müü, siis kaebaja tapetakse. Kaebaja perekond pöördus konfliktiga

seoses ka politseisse, kuid sealt abi ei saanud. Selles olukorras saaks põhimõtteliselt

pidada X.X koos tema alluvatega mitteriiklikuks ühenduseks ja sel juhul eeldaks

rahvusvahelise kaitse andmine, et riik ei saa või ei taha kaebajale selle eest kaitset

pakkuda (VRKS § 19 lg 5 p 3). Kohtu hinnangul ei ole siiski usutav, et kaebajat tema

väidetav oht ähvardab.

10.1.

PPA on õigesti välja toonud, et kaebaja ütlustes esinevad sisemised vastuolud

ja vastuolud päritoluriigi infoga, mida ta pole ka kohtumenetluses suutnud kõrvaldada.

Kohus ei korda PPA otsusega nõustudes selle põhjendusi (HKMS § 165 lg 2), kuid

10(17)

peab eriti oluliseks rõhutada ning vastata kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetele

järgmist.

10.2.

Kohtule ei ole usutav kaebaja väide, et esmalt toimus X.X meestega kaklus,

kusjuures neil meestel olid kaasas relvad, kaebaja vigastas kakluse käigus ka X.X

poega, ent selle kakluse lõppedes esitati ähvardus, et kui kaebaja tulevikus kätte

saadakse, siis ta tapetakse. Arusaamatuks jääb, mis takistanuks neid mehi kaebajat

kohe tapmast. Kuigi kaebaja on seda 3. veebruari 2025. a vestlusel püüdnud

põhjendada sellega, et vaikses külaõhkkonnas oleks lasud kaugele kostnud (vastus

küsimusele 22, dtl 170), on kaebaja väide samas, et kohalik politsei on

korrumpeerunud ning ei uuri X.X ja tema alluvate toime pandud rikkumisi. Liiatigi on

kaebaja selgitanud, et tema perekonna maja on umbes 6-7 km kaugusel külast (2.

oktoobri 2024. a vestlus, vastus küsimusele 10, dtl 160), nii et isegi kui lasku

kuuldaks, ei pruugiks kohe selge olla, kust see täpselt kostis ja kes selle põhjustas.

Pigem oleks just suurlinnakeskkonnas ilmne, et kellegi relvaga tapmine ei jääks

tiheasustust arvestades märkamatuks, politseiametnikud oleksid eelduslikult

kompetentsemad ja paremate ressurssidega kui riigi ääreala maapiirkonnas ning X.X ja

tema alluvatel oleks eelduslikult kuriteosüüdistusest pääseda lihtsam kohalike

väidetavalt korrumpeerunud võimude ees. Päritoluriigi infot ja Türgi suurust silmas

pidades ei ole usutav, et kohaliku ärimehe võim ulatuks suurlinna politsei ja kohtuni-

keni.

10.3.

Kaebaja esitatud päritoluriigi info ei kinnita, et kaebaja kirjeldatu kaklusele

järgnenu osas oleks tavapärane või tõenäoline. Kaebaja esitatud artiklite tõlgetes

maavaidluste kohta (kaebuse lisad 4a–4h, dtl 46–53) on valdavalt kirjeldatud kahe

perekonna omavahelisi kaklusi, mille käigus on mõned kakluses osalenud saanud viga

või surma. Kõigil juhtudel (peale dtl 52, kus ei ole juhtunut täpsemalt kirjeldatud) on

eraldi ära märgitud, et sekkus politsei või sandarmeeria. Seega iseenesest on usutav, et

kaebaja kirjeldatud kaklus võis aset leida, kuid seda, et sellistele kaklustele ühest

küljest ei järgneks politsei tähelepanu ja teisalt kaasneks kaebaja väidetud karistus-

aktsiooni oht, need artiklid ei kinnita.

10.4.

Tõendina ei saa käsitada kaebaja Türgi advokaadi kirjalikke seletusi. Esiteks ei

saa kaebaja või tema pere palgatud advokaati pidada objektiivseks ja erapooletuks

tõendiallikaks. Teiseks aga ei ole Z.Z esitanud seletusi mõne asjaolu kohta, mida ta

oleks isiklikult pealt näinud või kogenud, vaid üksnes üldisi väiteid Türgi ühiskonna ja

eluolu kohta, mille kohta ei saa ühel inimesel kujunenud muljet pidada

usaldusväärsemaks tõendiks võrreldes paljude avalike ja kontrollitud allikate põhjal

kokku pandud rahvusvaheliste raportitega, millele on tuginenud PPA.

10.5.

Kohus jagab PPA kahtlust, et kaebaja vähemasti paisutas üle oma ütlusi enda

pere maavaidlusega kaasnevate ohtude kohta, kuna tema tegelik eesmärk oli tulla

ebaseaduslikult Euroopa Liitu selleks, et oma tüdruksõbraga kohtuda ja ehk ka

abielluda. Sellele viitavad asjaolud, et kaebaja oli oma Eesti tüdruksõbraga veebis

tutvunud juba ammu enne vaidlusaluste sündmuse toimumist ajal, kui kaebajat tema

enda sõnul veel ükski oht ei ähvardanud, ja et ta proovis korduvalt ebaõnnestunult

Euroopa Liitu tulla juba varem (jaanuaris 2024 Saksamaale ja juunis 2024 Eestisse).

10.6.

PPA on leidnud, et isegi kui pidada usutavaks, et kaebajat ähvardab tema

kodukandis tema kirjeldatud oht, on kaebajal võimalik asuda riigisiseselt ümber,

minna elama mõnda suurlinna (vt ka direktiivi 2011/95/EL art 8). Selle võimalikkust

kinnitab PPA kogutud päritoluriigi info, mille kohaselt riigisisese ümberasumise

11(17)

tõhusus tagakiusu vältimisel on vähene ainult riigipoolse tagakiusu korral.1 Kaebaja

kardab enda sõnul, et ta leitaks ka sealt üles. Seejuures tugineb kaebaja esiteks sellele,

et tema väidetavad tagakiusajad said temaga telefoni teel ühendust, kui kaebaja oli

Istanbulis, ja teiseks sellele, et Türgis on väidetavalt väga lihtne saada kätte

isikuandmeid.

10.7.

Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas asjaolust, et X.X alluvad said väidetavalt

teada, et kaebaja viibib Istanbulis (seejuures mitte andmelekke kaudu, vaid nähtavasti

mõnelt kaebaja tuttavalt, kellele ta oli selle info avaldanud), ja talle seal viibimise ajal

helistasid, järeldub, et samad mehed leiaksid ta Istanbulis ka füüsiliselt üles. Sellistes

miljonite elanikega suurlinnades inimese leidmiseks ei saa selgelt piisata sellest, et

teatakse, et inimene viibib selles linnas, samuti ei ole tavainimestel võimalik kedagi

positsioneerida tema telefoninumbrit teades.

10.8.

Kaebaja ei ole tõendanud ka, et igaüks saaks kerge vaevaga ligi suvalise Türgi

elaniku isikuandmetele. Ta esitas kaebuse lisadena 6a ja 6b tõlked ajaleheartiklitest,

mille kohaselt toimus isikuandmete leke, milles varastati 85 miljoni kodaniku

isikuandmed ja müüdi neid 150 liiri eest (dtl 56, 57), ent päritoluriigi infost, sh nendest

artiklitest ei nähtu, et tegu oleks tavapärase igapäevase nähtusega, vaid vastupidi era-

kordse sündmusega, millest teatati ajakirjanduses ja mida kommenteeris isegi minister.

Ka Eestis ja mujal maailmas on toimunud üksikuid suuremaid ja väiksemaid

andmelekkeid, kus andmed saadakse reeglina kätte kas andmekogu töötajate hooletuse

või häkkerite osavuse tõttu. Kuigi ei saa välistada, et sarnane leke millalgi kordub, ei

saa sellest ühekordsest juhtumisest järeldada, et kõigi elanike andmed oleks pidevalt

igaühele sümboolse summa eest kättesaadavad.

10.9.

Kaebaja hirmu objektiivset põhjendatust vähendab ka tema enda selgitus 2.

oktoobri 2024. a vestlusel (vastused küsimustele 41–45, dtl 164), et kaebaja pere kolis

külast ära linna keskele ja neil on seal turvaline, sest keegi ei tea, kus nad asuvad.

10.10. Eeltoodud põhjustel ei pea kohus esiteks usutavaks, et kaebajat ähvardaks

Türgis maavaidluse eskaleerumise tagajärjel tema väidetav tagakius, mille eest riik ei

saa või ei taha kaitset pakkuda, ja teiseks jagab PPA seisukohta, et isegi kui kaebajat

oleks ähvardatud tapmisega tema väidetud asjaoludel, oleks tal võimalik asuda elama

mõnda Türgi teise ossa (eriti suurlinna), kus oht puuduks.

11. Sõnavabaduse kasutamisest tingitud tagakiusuga seoses on kaebaja andnud

selgelt vastuolulisi ütlusi.

11.1.

2. oktoobri 2024. a vestlusel ütles kaebaja, et teda pole kunagi vahistatud ega

kriminaalkorras karistatud (vastused küsimustele 29 ja 30, dtl 163). Kaebaja kirjeldas

küll juhtumit, kus ta 16-aastaselt tegi halvustava kommentaari presidendi kohta,

mistõttu politsei tuli tema koju ja võttis ütlused, kuid ütles, et teda ei karistatud ega

tehtud midagi (samas, küsimus 31, dtl 163). Ta kinnitas, et pole Türgis tagaotsitav

(samas, küsimus 32, dtl 163). Samal vestlusel ütles kaebaja, et tal ei ole muid põhjusi,

miks ta Türgis elada ei saa, peale maavaidluse ja usu ja rassiga seotud probleemide

(küsimus 40, dtl 164), ning kinnitas, et tal polnud Türgist lahkumisega probleeme, sest

pole kuritegu toime pannud (küsimus 47, dtl 164).

11.2.

Hilisemal vestlusel, kui kaebajat oli juba hoiatatud, et PPA ei pea tema

rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendatuks, asus kaebaja aga väitma, et taotleb

1 Vt https://www.gov.uk/government/publications/turkey-country-policy-and-information-notes/country-policy-

and-information-note-kurds-turkey-october-2023-accessible, p 5.

12(17)

rahvusvahelist kaitset ka sellepärast, et talle on presidendi solvamise eest määratud

vahistamiskäsk ja politsei on kaks korda tema kodus käinud (3. veebruari 2025. a

vestlus, vastus küsimusele 14, dtl 169). Kaebaja täpsustas, et oli kuskil 40 või 42 päeva

tagasi pannud presidendi Instagrami postitusele kommentaari, et ta arvab, et nad

valetavad, ja seepeale läks politsei kaebaja koju – sellest sai kaebaja teada, sest naaber

nägi ja ütles kaebaja vennale, kes helistas kaebajale (samas, küsimus 15, dtl 169).

11.3.

Kaebuses aga vaidles kaebaja vastu ka juba PPA otsuses märgitule selle kohta,

et kui kaebaja oli 16-aastane, siis teda presidendi kohta halvustava kommentaari

tegemise eest ei karistatud. Kaebaja väitis nüüd, et tema suhtes on Türgis välja antud

vahistamismäärus juba seoses 2016. aastal toimepanduga. Selle määruse türgikeelse

teksti ja tõlke eesti keelde esitas kaebaja kaebuse lisadena 5a ja 5b (dtl 54–55).

Sarnaselt PPA vastuses avaldatuga kahtleb kohus selle dokumendi autentsuses,

arvestades eelkõige, et kaebaja oli varem kinnitanud, et 2016. a sündmustega seoses

talle mingeid järelmeid peale selle, et politsei korra kodus käis, ei järgnenud. Pole

ühtegi põhjust, miks kaebaja poleks saanud sellele tugineda juba haldusmenetluses.

Selles olukorras ei ole advokaat Z.Z selgitus, et juba 16-aastasena seisis kaebaja Türgi

kohtus süüdistatuna enda vabalt väljendamise eest ja et kohtuprotsess polnud õiglane

(dtl 44), usaldusväärne – eriti arvestades, et see selgitus ei lange kokku ka dokumendi

endaga, mille kohaselt oli kaebaja teo toimepanemise hetkel 17-aastane ning süüdistus

on esitatud alles 2018. aastal, kui kaebaja oli juba 19-aastane. Kuid isegi kui uskuda

selle dokumendi autentsust, ei nähtu sellest, et kaebaja suhtes kehtiks praegu

vahistamismäärus või et ta oleks kuriteos süüdi mõistetud, vaid üksnes, et talle esitati

toona süüdistus. Pole ka usutav, et kaebaja oleks tagaotsitavana saanud probleemideta

Türgis ringi liikuda, ülikoolis ja tööl käia, enda sõnul ka seoses maavaidlusega

politseisse pöörduda ning viimaks riigist lennukiga lahkuda.

11.4.

Kaebaja väitel tema suhtes välja antud uuem vahistamismäärus seondub ühe

Instagrami postitusele lisatud kommentaariga, mille ta enda sõnul hiljem kustutas, nii

te tõendeid selle kommentaari olemasolu kohta pole. Kaebaja väitis kaebuses, et kui ta

soovis saada uuest vahistamismäärusest koopiat, muutsid Türgi ametivõimud selle

kättesaamise võimatuks (dtl 5). Kohus ei pea usutavaks, et kui kaebajal on Türgis

ametlikult advokaadist esindaja, siis Türgi võimud kaebaja vahistamiseks antud

määrust talle väljastamast keelduks. Selgusetuks jääb ka, miks kaebaja kommentaari

kustutas sellest isegi ekraanipilti tegemata, kui ta teadis, et tal on pooleli

rahvusvahelise kaitse menetlus (vt ka direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 p b), ega teavita-

nud PPA-d kohe, kui ta enda suhtes väidetavalt välja antud vahistamismäärusest teada

sai. Kaebajat on rahvusvahelise kaitse menetluse alguses teavitatud mh kohustusest

teha igakülgselt koostööd ametiasutustega, sh esitada kõik kaebaja valduses olevad

asjasse puutuvad tõendid ja dokumendid ning anda PPA-le esimesel võimalusel

dokumendid ja muud tõendid, mis võivad kinnitada kaebaja rahvusvahelise kaitse

vajadust (dtl 143).

11.5.

Ent isegi kui uskuda kaebajat selles osas, et politsei otsib teda seoses

Instagrami kirjutatud kommentaariga taga, ei peaks see viima kaebajale rahvusvahelise

kaitse andmiseni. Väidetav vahistamise oht tekkis nende väidete õigsust eeldades

pärast seda, kui kaebaja oli Türgist lahkunud ja Eestisse tulnud, st sur place.

Põhjendatud hirm tagakiusu ees võib iseenesest põhineda ka rahvusvahelise kaitse

taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelnud pärast päritoluriigist lahkumist (VRKS

§ 19 lg 4, direktiivi 2011/95/EL art 5 lg-d 1 ja 2). Ent seejuures tuleb hinnata, kas

tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud

veendumuste või kalduvuste väljendus ja edasikestmine (samas; vt ka Riigikohtu

13(17)

halduskolleegiumi otsus nr 3-22-2509/36, p 18.2) või kas taotleja tegevus pärast

päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike

tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga (direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 3 p d).

Arvestades muu hulgas eespool võetud seisukohta, et kaebaja tõenäoliselt paisutas

sihipäraselt üle ennast seoses maavaidlusega ähvardavaid ohtusid selleks, et

kvalifitseeruda pagulaseks, peab kohus usutavaks, et isegi kui kaebaja väidetava

kommentaari avaldas, oli see tehtud põhieesmärgiga luua rahvusvahelise kaitse saami-

seks vajalikud tingimused. Asjaoludest ja kaebaja ütlustest ei nähtu, et tegu oleks

kaebaja pikaajaliste veendumuste või kalduvuste jätkuva väljendusega. Kaebaja on

küll ka korra varem Türgis esinenud võimukriitilise avaldusega, mis tõi talle kaasa

vähemasti politsei uurimise, kuid see toimus ligi 10 aastat tagasi, kui kaebaja oli

alaealine. Kaebaja ei ole esile toonud, et ta oleks pärast seda olnud poliitiliselt

aktiivne. Ta küll tõdes, et toetab opositsioonilist (kuid mitte illegaalset) parteid (2.

oktoobri 2024. a vestlus, vastus küsimusele 35, dtl 164), ent ei ole PPA-le ega kohtule

kirjeldanud ühtegi varasemat juhtumit, kus ta täisealisena oleks sotsiaalmeedia posti-

tuste või kommentaaride tõttu võimude pahameele alla sattunud või isegi lihtsalt

selliseid postitusi või kommentaare teinud.

11.6.

Seega, sõltumata sellest, kas pidada usutavaks kaebaja väidet Türgi presidendi

Instagrami kontole tehtud kommentaari ja selle tagajärjel kaebaja suhtes

vahistamismääruse väljaandmise kohta, ei vasta kaebaja poliitiliste vaadete tõttu

tagakiusust tingitult pagulasseisundi andmise tingimustele.

12. Kaebaja on väitnud ka usu ja rassi tõttu diskrimineerimist. Asja materjalidest

ei nähtu aga, et see oleks ületanud või võiks tulevikus tõenäoliselt ületada

pagulasseisundi andmise lävendi (vt VRKS § 19 lg-d 1 ja 2, direktiivi 2011/95/EL art

9).

12.1.

Kaebaja on kurdi rahvusest. Vaidlust ei ole selle üle, et kurde võidakse Türgis

kohelda diskrimineerivalt. Ent see ei tähenda, et kõik kurdi päritolu Türgi kodanikud

vajaksid rahvusvahelist kaitset. Kaebaja on väitnud, et rassi/rahvuse tõttu lõpetati

temaga töösuhe hotellis (2. oktoobri 2024. a vestlus, vastus küsimusele 23, dtl 162).

Isegi kui see vastab tõele, ei oleks töösuhte lõpetamine käsitatav põhiliste inimõiguste

raske rikkumisena, mis kvalifitseeruks tagakiusuks VRKS ja direktiivi mõttes. Samuti

ei saa tagakiusuks selles tähenduses pidada üldist ühiskondlikku negatiivset suhtumist,

mille üle kaebaja on kurtnud. Türgis on tohutu kurdi kogukond, kellest suur osa elab

suurlinnades (vt PPA otsuse lk 12 (dtl 29) refereeritud päritoluriigi info).

12.2.

Usuga seoses on kaebaja öelnud, et on ateist ja tal oli seetõttu konflikte

ülikooliõpingute ajal Burduris (2. oktoobri 2024. a vestlus, vastused küsimustele 23–

24, dtl 162). Kaebajasse suhtuti ateismi tõttu teisiti ja temaga hakati kergemini tüli

norima (samas, küsimus 25, dtl 162), mis korra viis kakluseni (samas, küsimus 26, dtl

163). Nagu rahvuse tõttu, ei ületa ka usulistel põhjustel diskrimineerimine kohtu

hinnangul raskusastet, mis annaks alust pidada seda tagakiusuks VRKS ja direktiivi

mõttes. Sh ei ole kaebaja oma ateismiga seoses esile toonud ühtegi negatiivset

kokkupuudet riigivõimuga (nt kui ta kakluse käigus viga sai, siis et ta oleks sellest

teatanud politseile, kuid midagi poleks tehtud vms).

13. PPA luges taotluse selgelt põhjendamatuks. VRKS § 20 lg-s 1 on sätestatud,

et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis

2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus

põhjendamatuks. Kui taotlus on põhjendamatu, teeb PPA otsuse taotluse

14(17)

tagasilükkamise kohta (VRKS § 20 lg 2). Taotlus loetakse VRKS § 201 alusel selgelt

põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20

lg-s 1 nimetatud asjaoludega või taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise

kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb üks järgmistest alustest: taotleja on

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on

andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi,

mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt

esitanud valedokumente (p 2); taotleja on teinud selgelt valesid või selgelt

ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud

teabega ja see muudab selgelt ebausutavaks tema väited seoses sellega, kas ta vastab

rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele (p 4) või taotleja on saabunud Eestisse

ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel

võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (p 7).

13.1.

Kohus nõustus eespool PPA positsiooniga, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemisel andnud ebaõigeid seletusi, et suurendada oma võimalust

rahvusvahelist kaitset saada. Seega on täidetud VRKS § 201 lg 1 p-s 2 sätestatud

eeldus taotluse selgelt põhjendamatuks lugemiseks. Samuti on täidetud VRKS § 201 lg

1 p-s 4 toodud eeldus, et kaebaja on esitanud selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on

vastuolus päritoluriiki käsitleva teabega.

13.2.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult

(seejuures pärast seda, kui tal ei õnnestunud seaduslikul viisil viisat saada) ja ei

esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 lg 1 p 7) –

kaebaja saabus Eestisse 5. augustil 2024, aga rahvusvahelise kaitse taotluse esitas alles

22. augustil. Kaebaja selgitas viivitust sellega, et kartis esialgu, et ta võetakse kinni, ja

soovis protsessi kohta esmalt uurida (2. oktoobri 2024. a vestlus, vastus küsimusele 55,

dtl 165). See selgitus on iseenesest usutav (mh arvestades, et kaebaja pöördus lõpuks

ise PPA poole, mitte ei tabatud teda vastu tema tahtmist), mistõttu kohtu hinnangul ei

oleks ainuüksi sel põhjusel tingimata alust lugeda kaebaja taotlust ilmselt põhjenda-

matuks, ent arvestades kaebaja ütluste sisulisi ebakõlasid, ei ole kohtul tema

rahvusvahelise kaitse taotluse ilmses põhjendamatuses kahtlust.

14. Kaebajale tehti PPA vaidlusaluse otsusega ka sundtäidetav

lahkumisettekirjutus. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale

välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA ongi pannud kaebajale kohustuse

Eestist lahkuda alates tema seadusliku viibimisaluse lõppemisest. VSS

lahkumisettekirjutuse normistik tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile

2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Ka direktiivi 2008/115/EÜ art 6 lg 1

näeb ette tagasisaatmisotsuse väljastamise iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes

viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.

14.1.

Kaebaja on 21. mai 2025. a avalduses (dtl 215) märkinud, et on elanud Eestis

ca 10 kuud koos oma Eesti kodanikust elukaaslasega, kellega kaebajal on nüüdseks

olnud kokku kahe aasta pikkune suhe. Kaebaja on loonud Eestis sügavad pere-

kondlikud sidemed nii elukaaslase kui ka tema õe ja emaga. Nende perekondlike

sidemete lõhkumine tekitaks korvamatut kahju mitte ainult kaebajale, vaid ka

elukaaslasele ja tema sugulastele. Kaebaja töötab Eestis kahel töökohal ning soovib

õppida ja omandada eesti keele. Kaebajal olid Eestisse saabudes sügav hirm ja

psühholoogilised raskused, millega elukaaslane ja tema pere aitasid kaebajal toime

tulla ning Eestis kohaneda. Kaebaja käib kohalikus jõusaalis, kus on leidnud omale

15(17)

palju uusi sõpru. Need asjaolud ei anna siiski alust lahkumisettekirjutuse

tühistamiseks.

Seadus ei võimalda viibimisaluseta välismaalasele lahkumisettekirjutust mitte teha. Põhi-

mõtteliselt on VSS §-s 9 ette nähtud lahkumisettekirjutuse asemel seadustamisettekirjutuse

tegemise võimalus, kuid seda ainult kas eesti rahvusest või Eestisse enne 1990. a 1. juulit

elama asunud välismaalaste suhtes. Kaebaja saaks iseenesest ka omal algatusel taotleda

elamisluba, mis annaks talle viibimisaluse Eestis, ent selle andmise aluste esinemine kaebaja

puhul on kohtu hinnangul kaheldav. Elamisloa andmise aluseid reguleerib välismaalaste

seadus (VMS), mis võimaldab elamisloa saada elama asumiseks abikaasa või registreeritud

elukaaslase juurde (VMS § 118 p 1, §-d 137–1491), ent mitte lihtsalt elukaaslase juurde.

Sellise elamisloa andmisel on ka muid tingimusi, sh perekonna piisav legaalne sissetulek

(VMS § 139), ning elamisloa andmisest võib keelduda, kui Eestis elaval abikaasal või

registreeritud elukaaslasel on võimalik elama asuda abikaasa või registreeritud elukaaslase

kodakondsusjärgsesse riiki (VMS § 142 lg 1). Põhimõtteliselt on võimalik elamisluba saada

ka Eestis töötamiseks, ent sel puhul on makstavale töötasule seatud kõrged nõudmised (VMS

§ 178).

VMS § 2103 lg 1 võimaldab erandina anda välismaalasele tähtajalise elamisloa, kui tema

lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus

saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule. Ka direktiivi 2008/115/EÜ art 6 lg 4 annab liikmesriikidele õiguse igal ajal

otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule

kaastundlikel, humanitaarsetel või muudel põhjustel elamisloa. Direktiiv ei pane aga

sellekohast kohustust, vaid annab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi (vt ka Euroopa

Kohtu otsused asjades C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 84–86, ja

C-825/21 Centre public d’action sociale de Liège, p 44). Eestis on humaansetel kaalutlustel

tähtajalise elamisloa andmine äärmiselt erandlik ning selle andmiseks praegustel asjaoludel

kohus alust ei näe. Kaebaja on Eestis elanud võrdlemisi lühiajaliselt, kusjuures ta tuli siia

ebaseaduslikult ja nagu eespool tuvastatud, sooviga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse

süsteemi, esitades valeväiteid ennast ähvardava tagakiusu kohta. Kaebajal pole Eestis

tekkinud veel sedavõrd tugevaid sidemeid, mis muudaks tema väljasaatmise ebahumaanseks.

Kaebaja Eesti kodanikust tüdruksõbral pole takistust külastada kaebajat Türgis.

Kohtupraktikas pole lahkumisettekirjutust peetud õigusvastaseks isegi olukorras, kus selle

adressaadil oli Eesti pikaajalise elamisloaga temast sõltuvussuhtes olev haige poeg (vt

Riigikohtu otsus nr 3-21-838/62).

14.2.

VSS § 72 lg 11 kohaselt määratakse lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg. VSS § 72 lg 2 võimaldab jätta vabatahtliku täitmise

tähtaja määramata ja ettekirjutuse kohe sundtäita mh kui esineb välismaalase

põgenemise oht (p 1), välismaalasele ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et taotlus

on põhjendamatu (p 2), välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse

saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate

asjaolude kohta (p 3) või välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku

ületamise tõttu ning ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p 6). PPA otsuse

resolutsioonis on märgitud koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse aluseks VSS §

72 lg 2 p-d 1, 2 ja 6. Põhjendavas osas (dtl 32) aga on tuginetud hoopis p-dele 2 ja 3.

14.3.

Kohtu hinnangul on PPA ilmselt ekslikult märkinud resolutsiooni need

õiguslikud alused. Asjaolusid arvestades ei ole kaebaja puhul asjakohane ei p 1 (PPA

pole ka kordagi väitnud, et esineks kaebaja põgenemise oht, ning kaebajal on lubatud

elada menetluse ajal tüdruksõbra juures, usaldades seega, et ta ei põgene) ega p 6 (asja

16(17)

materjalidest nähtuvalt pöördus kaebaja ise PPA poole, mitte ei peetud teda kinni).

Kuna PPA otsuse põhjendustes on esile toodud ka asjakohased õiguslikud alused, ei

tingi see vormiline eksimus otsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse § 58).

Kohtule on selge, et PPA ei lähtunud tegelikult neist õiguslikest alustest.

14.4.

Arvestades eespool rahvusvahelise kaitse taotlusega seoses sedastatut, on PPA

õigesti pidanud põhjendatuks koheselt sundtäidetava ettekirjutuse tegemist VSS § 72 lg

2 p-de 2 ja 3 alusel. Ka direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 4 võimaldab sellistel asjaoludel

jätta vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata. Ei esine asjaolusid, mis välistaks

kaebaja Türki väljasaatmise, sh ei ole kaebaja näidanud mittetagasisaatmise

põhimõttest tuleneva välistamisaluse olemasolu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-21-838/62, p 18).

15. PPA kohaldas kaebajale vaidlusaluse otsusega sissesõidukeeldu viieks aastaks.

VSS § 74 lg-s 2 on sätestatud, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise

tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu viieks

aastaks. Samasugust imperatiivse sõnastusega sätet sisaldab ka direktiivi 2008/115/EÜ

art 11 lg 1 p a. VSS § 74 lg 3 võimaldab juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne,

kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, ning § 74 lg 4 jätta

sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Ka neile sätetele on vaste

direktiivis 2008/115/EÜ, art 11 lg-d 2 ja 3, milles samuti on juttu sissesõidukeelu

kestuse kaalumisest ning üksikjuhtudel esinevatest humanitaarkaalutlustest, mis

võivad anda alust sissesõidukeelu väljastamisest loobuda.

15.1.

Kohus nõustub PPA järeldusega, et praegusel juhul ei ole alust pidada

viieaastast sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks ning ei esine humaanseid

kaalutlusi, mis annaks alust jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Nagu PPA on

asjakohaselt hinnanud ja kohus eespool nõustus, ei ole kaebaja perekondlikke jm

sidemeid, mis tal on Eestis viibimise kestel välja kujunenud, alust pidada sedavõrd

tugevaks, et need annaks alust sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebajat ei tohi

soodustada asjaolude tõttu, mis on tekkinud temapoolse rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvituse tagajärjel. Tema tüdruksõbral ei ole takistust kaebajat Türgis külastada.

16. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et PPA otsus on sisuliselt õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Samal põhjusel pole võimalik rahuldada ka kaebaja

kohustamisnõuet taotluse uueks lahendamiseks.

17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on maksnud riigilõivu 40 eurot (20 eurot kaebuse ja 20 eurot esialgse

õiguskaitse taotluse eest). Need kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tema

enda kanda. Kuna vastustaja pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

esitanud, jäävad ka tema kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

18. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga ning jätta

avaldamata otsuse osad, mis võimaldavad kaebajat identifitseerida ja mis on otsuse

tekstis tähistatud halli taustaga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13 lg 1).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

17(17)