2-23-235/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-235

Kohtuasi

T.I pankrotihalduri Andrias Palmitsa (Palmits) hagi

M.G vastu ühisvara jagamise tagasivõitmiseks T.I

pankrotimenetluses ning täiendava ühisvara jagamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.07.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.G 07.08.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

M.G apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja T.I (pankrotis, isikukood XXX) pankrotihaldur

Andrias Palmits

Kostja M.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Vadim Vilde

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.07.2023 otsuse resolutsioon muutmata, aga täiendada

seda otsustusega, et Harju Maakohtu 10.01.2023 määrusega rakendatud hagi

tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Täiendada sama otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 20 alapunktides

märgitule.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud M.G kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-235

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. T.I (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja) esitas 05.01.2023 Harju

Maakohtule M.G (kostja) vastu hagi ühisvara jagamise tagasivõitmiseks T.I

pankrotimenetluses ning edasiseks ühisvara jagamiseks koos hagi tagamise avaldusega.

Hageja palus 09.01.2023 täpsustatud hagiavalduse kohaselt tunnistada tagasivõitmise korras

kehtetuks 27.01.2022 notariaalselt tõestatud T.I ja kostja vahel sõlmitud abieluvaraleping,

tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr

XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomandi kinnistusraamatu teisest jaost kostja kohta

tehtud omanikukande kustutamiseks ning kinnistusraamatu teise jakku T.I ja kostja

ühisomanikena sissekandmiseks ning asendada kannete tegemiseks vajalik kostja tahteavaldus

kohtulahendiga. Täiendavalt juhul, kui kohtu hinnangul on kinnistusraamatu kannete

tegemiseks vaja ka T.I tahteavaldust, tuvastada ka T.I kohustus nimetatud tahteavalduse

andmiseks ning asendada tema tahteavaldus kohtulahendiga. Hageja palus jagada

tagasivõitmise järel T.I ja kostja abieluvara, pannes otsusega pooltele kohustuse müüa Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud korteriomand kohtutäituri poolt

korraldatud avalikul enampakkumisel koos kohustusega jagada enampakkumise järel järele

jäänud raha kostja ja T.I pankrotivara vahel võrdselt. Kõik menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on 09.12.2022 määrusega Harju Maakohus

kuulutanud tsiviilasjas nr 2-22-17419 ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata välja T.I

pankroti ning nimetanud võlgniku pankrotihalduriks vandeadvokaat Andrias Palmitsa. Hageja

on tuvastanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022 Tallinna notar Kristel Jänese poolt

koostatud ja tõestatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr XX all registreeritud

abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomand. Korteriomandi eriomandi

esemeks on Tallinnas aadressil /aadress/ asuv korter, üldpinnaga 65,9 m2. Lepingu sõlmimise

ajal kinnitasid lepingu pooled (abikaasad), et tegemist on ühisomandiga (lepingu p 1.4.3).

Samas leppisid abikaasad kokku, et tunnistavad korteriomandi perekonnaseaduse (PKS) § 27

lg 4 alusel kostja lahusvaraks ilma, et võlgnikule selle eest hüvitist makstaks (lepingu p-d 2.2

ja 2.4).

2.1. Hageja oli seisukohal, et ühisvara jagamisega on võlgnik oma omandiosast olulisel

määral loobunud ja kahjustab võlausaldajate huve, mistõttu tuleb see tagasi võita

pankrotiseaduse (PankrS) § 112 p 1 alusel. Kohus on võlgniku pankroti kuulutanud välja ilma

ajutist pankrotihaldurit nimetamata ja viimata läbi ajutist pankrotimenetlust. Sellest hoolimata

on abieluvaraleping sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankroti välja kuulutamist (27.01.2022

vs 09.12.2022) ehk PankrS § 112 p-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Kinnistusraamatu andmetel

on kõnealune korteriomand koormatud kahe hüpoteegiga: kinnistusraamatu neljandasse jakku

on esimesele järjekohale kantud hüpoteek summas 55 510 eurot Swedbank AS-i kasuks ja

2-23-235

teisele järjekohale hüpoteek summas 5400 eurot Swedbank AS-i kasuks. Hüpoteegisumma

kokku on 60 910 eurot. Kinnisvara müügikuulutusi vahendava Internetiportaali City24

andmetel on Mustamäel asuvate analoogsete korteriomandite eeldatavad hinnad vahemikus

120 000 kuni 166 500 eurot. Juhul, kui abieluvaralepingu esemeks oleva korteriomandi

väärtus vastaks eeltoodud keskmisele müügihinnale 144 840 eurot, siis oleks korteriomandi n-

ö hüpoteegivaba väärtus 83 930 eurot. Hageja hinnangul võinuks võlgnik saada abieluvara

jagamisel hüvitist, mis vastanuks vähemalt poolele eeltoodud summas, s.o 41 964 eurole.

Tõenäoliselt peaks hüvitise suurus olema suurem, sest hüpoteegid kanti kinnistusraamatusse

2013. a ja 2014. a ning seonduvad pangalaenuga, millest osa oli abieluvaralepingu sõlmimise

ajaks juba makstud. Seega on võlgnik lepingu sõlmimisel loobunud oma varast vähealt 41 964

euro ulatuses, mida tuleb pidada oluliseks.

2.2. Lisaks oli hageja seisukohal, et ühisvara jagamine on kahjustanud ka võlausaldajate huve.

Võlgniku maksejõuetusavalduse kohaselt on tal kohustusi kokku seitsme võlausaldaja ees.

Kohustuste kogusumma on 52 518,79 eurot. Juhul, kui võlgnik oleks saanud ühisvara

jagamisel hüvitise, mis vastanuks tema ühisvarast loobumise ulatusele, siis oleks

võlausaldajate nõudeid saanud rahuldada märkimisväärses ulatuses. Arvestamata

pankrotimenetluse suurusega, oleks nõuete rahuldamise määraks kujunenud ligi 80% (41

964/52 518,79 x 100). Ühisvara jagamise tõttu on võlausaldajad sellest võimalusest ilma

jäänud ja ühisvara jagamine on seetõttu võlausaldajate huve ka kahjustanud. Hageja tõi esile,

et pärast ühisvara jagamist on võlgnik jätkanud abieluvaralepingu eseme kasutamist, kuna nii

rahvastikuregistri kui ka maksejõuetusavalduse järgi on tegemist võlgniku elukohaga.

2.3. Juhul, kui kohus halduri ühisvara jagamise tagasivõitmine nõude rahuldab, saabub

olukord, kus eelnimetatud korteriomand on taaskord võlgniku ja kostja ühisomandis. Samas

näeb PankrS § 122 lg 1 ette, et kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab

haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. Hageja taotles, et kohus paneks

otsusega pooltele kohustuse müüa tagasivõidetava abieluvaralepingu esemeks olev

korteriomand avalikul enampakkumisel ning jagada enampakkumise tulemusel järele jäänud

raha kostja ja pankrotivara vahel võrdselt. Hageja märkis, et kohtutäituril on võimalik müüa

enampakkumisel kinnisasi koos Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteekidega (s.o hüpoteegid

jäävad püsima), st hüpoteegid ühisvara edasist jagamist ei takista. Ka tagasivõidetava

abieluvaralepingu pooleks hüpoteegipidaja ei olnud, st ühisvara jagamine ei eelda

hüpoteegipidaja nõusolekut või osalemist käesoleva kohtuasja menetluses.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja märkis, et vaidlust ei ole selles, et võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022

abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks on korteriomand /aadress/, Tallinn.

Kostja selgitas, et võlgnik loovutas oma osa ühisomandist kostjale, kuna võlgnikul ja kostjal

on ühised alaealised lapsed W.T (ik XXX) ja V.D (ik XXX). Võlgnik on jätnud täitmata

alaealiste laste ülalpidamiskohustuse alates jaanuarist 2022, st rikutud on lapse õigust saada

ülalpidamist. Võlgniku kohustuseks oli tasuda elatist 2022. a 2580 eurot igale lapsele (215

eurot x 12 kuud x 2), kokku 5160 eurot. Kuna võlgnik ei täitnud alaealiste laste

ülalpidamiskohustust ja elatise võlgnevus aina kasvas, siis otsustasid võlgnik ja kostja, et

võlgnik ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil (kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni

või nende õppimise jätkamisel kuni 21-aastaseks saamiseni) täidab ülalpidamiskohustust

summas 61 860 eurot oma vara arvelt ja kirjutab oma osa ühisomandist kostja nimele.

Võlgnikule kuuluva osa ühisomandist turuhinnaks on ligikaudu 60 000–62 000 eurot

2-23-235

(korteriomandi turuhinnaks on ca 120 000–124 000 eurot), mis on võrdne tema osaga

alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmisel. Arvestades eeltoodut on korteriomandi

ainuomanikuks õiguspäraselt kantud registrisse kostja. Kostja elab korteriomandis koos oma

alaealiste lastega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 07.07.2023 otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 27.01.2022 sõlmitud notariaalselt tõestatud

abieluvaralepingu, tuvastas kostja kohustuse anda tahteavaldus Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomandi

kinnistusraamatu teisest jaost kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ning

kinnistusraamatu teise jakku võlgniku ja kostja ühisomanikena sissekandmiseks ning asendas

kannete tegemiseks vajaliku kostja tahteavalduse käesolevas tsiviilasjas tehtava

kohtulahendiga. Maakohus jagas tagasivõitmise järel võlgniku ja kostja ühisvara, pannes

otsusega pooltele kohustuse müüa Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX all

kinnistusraamatusse kantud korteriomandi kohtutäituri poolt korraldatud avalikul

enampakkumisel koos kohustusega jagada enampakkumise järel järele jäänud raha kostja ja

võlgniku pankrotivara vahel võrdselt. Menetluskulud jäeti täies ulatuses kostja kanda ning

maakohus märkis, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks peale otsuse jõustumist.

6. Maakohus tuvastas, et 09.12.2022 määrusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-22-

17419 ilma ajutist pankrotihaldurit nimetamata välja T.I pankroti ning nimetas võlgniku

pankrotihalduriks vandeadvokaat Andrias Palmitsa. Seega on hagi esitatud PankrS § 118 lg-s

2 sätestatud tähtaja jooksul. Hagis esitatud väidetest lähtudes võis hageja nõude rahuldamise

õigusliku alusena kõne alla tulla PankrS § 112 p 1, PankrS § 119 lg 1, PankrS § 122 lg 1.

Pankrotivõlgniku vastutus piirdub PKS § 33 lg 3 kohaselt tema enda lahusvaraga ja pooles

väärtuses ühisvaraga, kuid selleks, et pankrotivõlgniku vastutust saaks kohaldada, tuleb

ühisvara jagada ja eraldada sellest võlgniku osa.

7. Maakohus märkis, et tsiviilasja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas

esineb alus ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks

tunnistatud varast (Tallinn, /aadress/) võlgnikule kuulunud ½ osa ühisomandist

tagasivõitmiseks (arvestades mh asjaolu, et tehing sooritati alaealiste laste huvides). Selleks

analüüsis maakohus esmalt vaidlusaluse tehingu sõlmimisega seonduvaid asjaolusid,

nõustudes halduriga, et võlgnik oleks saanud eelduslikult abieluvara jagamisel hüvitist, mis

vastanuks vähemalt poolele eeltoodud summast, s.o 41 964 eurot. Maakohus tuvastas, et

võlgnik ja kostja sõlmisid 27.01.2022 notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu ja

asjaõiguslepingu (tl 10–13), mille esemeks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa

nr XXX all kinnistusraamatusse kantud korteriomand. Korteriomandi eriomandi esemeks on

Tallinnas aadressil /aadress/ asuv korter, üldpinnaga 65,9 m2. Lepingu sõlmimise ajal

kinnitasid lepingu pooled (abikaasad), et tegemist on ühisomandiga (lepingu p 1.4.3, tl 11).

Samas leppisid abikaasad kokku, et tunnistavad korteriomandi PKS § 27 lg 4 alusel kostja

lahusvaraks ilma, et võlgnikule selle eest hüvitist makstaks (lepingu p-d 2.2. ja 2.4, tl 11).

27.01.2022 abieluvaralepinguga (tl 10–13) ja kinnisturaamatu väljavõttega (tl 14-15) on

tõendatud, et võlgnik loobus enda ühisvara osast (Tallinn, /aadress/ eriomand) ja vara

tunnistati kostja lahusvaraks ilma hüvitiseta. Vara oli koormatud hüpoteekidega (60 910 eurot,

tl 15). Hageja esitatud internetiportaali City24 väljavõtte (tl 16–17) alusel tuvastas maakohus

vara väärtuseks 144 840 eurot. Arvestades, et kinnisasi oli koormatud hüpoteekidega, siis asus

maakohus seisukohale, et vara n.ö hüpoteegivaba väärtus on 83 930 eurot (s.o 144 840 – 60

910).

2-23-235

8. Seejärel analüüsis maakohus, kas 27.01.2022 abieluvaralepinguga on võlgnik loobunud

endale kuulunud varast olulisel määral ja kas seeläbi on võlausaldajate huvisid kahjustatud.

Võlgniku maksejõuetusavalduse (tl 18–27) kohaselt on tal kohustused kokku seitsme

võlausaldaja ees kogusummas 52 518,79 eurot. Võlgniku pankrotimenetluses 08.03.2023

määrusega (tl 109–111) kinnitatud võlausaldajate nimekirja kohaselt on võlgnikul üheksa

võlausaldajat ja nõuete kogusumma moodustab 39 661,50 eurot. Maakohus nõustus halduriga

ja asus seisukohale, et praegusel juhul on võlgnik abieluvaralepingu sõlmimisega loobunud

olulisel määral oma varast ja kahjustanud võlausaldajate huve. Juhul, kui võlgnik oleks

saanud ühisvara jagamisel turuhinnale vastava hüvitise, oleks kõik võlausaldajate nõuded

saanud rahuldada (41 964 / 39 661,50 x 100).

9. Maakohus leidis, et võlgniku poolset ühisvara osast olulisel määral loobumist ei õigusta

praegusel juhul ka laste huvid. Maakohus märkis, et vaidlusalune kinnisasi on

abieluvaralepinguga tunnistatud kostja lahusvaraks. Seega ei läinud vara omandiõigus

tehinguga üle lastele. Ka pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara jagamisel kohtus tuleb

arvestada võlausaldajate huvidega ning ka kohus ei saa pankrotivõlgniku vara jagada viisil,

mis vara jagamisel abikaasade kokkuleppel enne pankroti väljakuulutamist oleks aluseks selle

kokkuleppe kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise sätete järgi (RKTKo 27.10.2004, 3-2-1-

99-04, p 23). Lisaks märkis maakohus, et elatist saama õigustatud isik võib esitada oma

nõuded võlgniku vastu PankrS § 44 lg 1 järgi võlgniku pankrotimenetluses ning

pankrotimenetluse ajal saab võlgnik pidada oma ülalpeetavaid ülal eelkõige selle sissetuleku

arvel, mis ei muutu pankrotivaraks (RKTKm 23.04.2012, 3-2-1-26-12, p 13–14, RKTKo

07.12.2022, 2-20-3353, p 10 jj).

10. Eeltoodud põhjendustel asus maakohus seisukohale, et praegusel juhul on PankrS § 112 p

1 kohaselt täidetud 27.01.2022 abieluvaralepingu tagasivõitmise eeldused. Maakohus

tunnistas PankrS § 112 p 1 alusel kehtetuks 27.01.2022 võlgniku ja kostja abieluvaralepingu,

kuivõrd võlgnik loobus selle tehinguga olulisel määral oma varast (s.o osast ühisomandis) ja

kokkulepe oli sõlmitud ühe aasta jooksul enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Maakohus

asendas kinnistusraamatus kannete tegemiseks vajalikud tahteavaldused käesolevas

tsiviilasjas tehtava kohtulahendiga. Maakohus märkis, et võlgniku nimel saab tahteavalduse

kinnistusraamatu kande tegemiseks teha pankrotihaldur (PankrS § 35 lg 1 p 3 ja § 36 lg 1),

mistõttu puudus vajadus kinnistusraamatus kannete tegemiseks võlgniku tahteavalduse

asendamiseks kohtulahendiga.

11. Maakohus lõpetas tagasivõidetava abieluvaralepingu esemeks oleva korteriomandiga

seoses poolte ühisomandi kinnisasjale selle müümisega avalikul enampakkumisel ning

enampakkumise tulemusel järele jäänud raha jagatakse kostja ja võlgniku pankrotivara vahel

võrdselt. Abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi

kaasomandi lõpetamise sätete (asjaõigusseaduse [AÕS] § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui

ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada

asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile

kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende osa suurusele. Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust arvestatakse ühisvara jagamise

aja seisuga. Eseme, sealhulgas kinnisasja väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind,

RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-141-09, p 15). Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi,

mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (RKTKo 09.05.2006, 3-2-1-45-06, p 19).

Nõustudes hagejaga märkis maakohus, et kohtutäituril on võimalik müüa enampakkumisel

kinnisasi koos Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteekidega.

2-23-235

12. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud

seoses hagi rahuldamisega täies ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta kõik

menetluskulud hageja kanda.

14. Kostja kordab menetluses väidetut, et võlgnik kui kohustatud isik, on jätnud täitmata

alates jaanuarist 2022. a alaealiste laste W.T ja V.D ülalpidamiskohustuse, st rikutud on lapse

õigust saada ülalpidamist. Võlgnik ei ole asjas tõendanud sellise vara või sissetuleku

olemasolu, mille arvelt saab maksma panna tulevikku suunatud ülalpidamisnõudeid rahas.

Oluline on, et lapsed ei saa kohustatud isikult perekonnaseadusega tagatud ülalpidamist.

PankrS § 147 tuleb tõlgendada selliselt, et lastel on õigus nõuda tulevikku suunatud elatise

maksmist kohustatud vanema pankrotimenetluse ajal pankrotivarast. Kuna võlgnik ei täitnud

alaealiste laste ülalpidamiskohustust ja elatise võlgnevus aina kasvas, siis otsustasid võlgnik

ja kostja, et võlgniku ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil täidab võlgnik

ülalpidamiskohustuse summas 61 860 eurot oma varast, nimelt kirjutab oma osa ühisomandist

/aadress/, Tallinn kostja nimele alaealiste laste ülalpidamiskohustuse katteks. Võlgnikule

kuuluva osa ühisomandist turuhinnaks on ligikaudu 60 000–62 000 eurot (korteriomandi

turuhind on ca 120 000–124 000 eurot), mis on võrdne tema osale alaealiste laste

ülalpidamiskohustusele kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni või nende õppimise

jätkamisel kuni 21-aastaseks saamiseni ehk 61 680 eurot.

15. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud PKS §-s 123 sätestatud kohustust vaadata lastega

seotud asi läbi eelkõige laste huvidest lähtuvalt. Riigikohus on leidnud, et elatise maksmist

kohustatud isiku (võlgnik) pankroti väljakuulutamise korral nii juhul, kui elatist saama

õigustatud isikul on võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud elatise nõuded enne pankroti

väljakuulutamist kui ka siis, kui elatise nõue tekib või muutub sissenõutavaks pärast pankroti

väljakuulutamist (RKTKo 07.12.2022, 2-20-3353). Elatisnõude osas, mis on muutunud

sissenõutavaks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, saab elatist saama õigustatud isik

esitada pankrotimenetluses nõudeavalduse pankrotivõlausaldajana PankrS § 8 lg 3 mõttes

ning paluda selle tunnustamist teise järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Võlgniku pankroti

väljakuulutamisele eelneva aja elatise nõuded tuleb rahuldada võlgniku pankrotivara arvel

jaotise alusel.

16. Kostja märgib, et üldjuhul ei saa võlausaldajad esitada võlgniku vastu pankrotimenetluse

ajal tekkinud nõudeid üldises korras (PankrS § 167 lg 4). Samas on seadusandja näinud ette

erisuse elatise nõudmisel, mis tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama

õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara hulka

ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Seega on vale

maakohtu seisukoht, et võlgniku poolset ühisvara osast olulisel määral loobumist ei õigusta

praegusel juhul ka laste huvid. Kostja on rõhutanud, et võlgnikul ei ole sissetulekut, mistõttu

saab elatist saama õigustatud isik (lapsed) taotleda elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2

alusel pankrotivara arvel, mille kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse. Asjaolud, mida

kohus avalduse lahendamisel kaalub on ennekõike see, kas õigustatud isikule on elatise

saamine tagatud muul viisil ning kas on pankrotivara, mille arvel elatis määrata. Kohus

määrab pankrotivarast hädavajaliku elatise eeldusel, et võlgnikul ei ole elatise maksmiseks

sissetulekut ning pankrotivara hulka kuulub selline vara (raha või muu kergesti rahaks

2-23-235

muudetav raha), mille arvel saab elatist maksta. Eelduslikult on hädavajalik elatis PKS § 101

alusel arvutatud miinimumelatis. Maakohus sellega aga ei arvestanud.

17. Kokkuvõttes leiab kostja, et maakohus ei analüüsinud kõiki asjas olulist tähendust

omavaid asjaolusid, mis viisid ebaõiglase ja vale otsuseni. Kostja viitab täiendavalt Euroopa

Liidu põhiõiguste harta ja laste õiguste konventsiooni art 27 lg 4 esimesele lausele, mille

kohaselt on pankrotihaldur teine laste eest materiaalset vastutust kandev isik pankrotivara

ulatuses ning elatis tuleb pankrotivarast määrata, kui ei ole tõendatud, et lastel on võimalus

saada elatist võlgnikult. Kui lapsed ei saa PankrS § 147 lg 1 alusel pankrotivarast elatist

nõuda, tuleb see jätta põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 järgi kohaldamata ning kohaldada tuleb

välislepingu sätteid. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 alusel tühistada materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu ning laste ülalpidamist puudutav osa tuleb maakohtule lahendamiseks

võlgniku pankrotimenetluses laste taotlusena võlgniku pankrotivarast hädavajaliku elatise

määramiseks.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Kolleegium jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja kannab

menetluskulud ka ringkonnakohtus.

20. Hageja on esitanud kostja vastu hagi tehingute tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks.

TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste tehingute sõlmimise, võlgniku pankrotimenetluse ja selles

võlausaldajate nõuete täitmise võimatuse kohta. Valdavas osas ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid. Täienduseks maakohtu põhjendustele ja vastuseks

kaebusele tuleb märkida järgmist.

20.1. Tagasivõitmise nõuete õiguslike aluste kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus kohaldas tehingute tagasivõitmise õiguslike aluste osas õigesti vaidlusaluste

tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid, eelkõige viidatud seaduse § 112 p 1 ning

tuvastas õigesti osundatud sättes sisalduvad eeldused.

20.1.1. Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et

ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt RKTKo

22.02.2012; nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik

tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda,

aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi

tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt RKTKo 23.09.2005; nr 3-2-1-80-05, p 28).

Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus), võib kohus mõlema

tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka

käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st

vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut, vt kokkuvõtvalt RKTKo

28.03.2018;nr 2-14-60590, p 23.2).

20.1.2. Maakohus ei otsustanud selgelt, kas asjaõigusleping on tagasivõidetav samadel alusel

nagu sama eseme kohta sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe. Ringkonnakohus täpsustab selles

2-23-235

osas järgmist. PKS § 59 lg 1 järgi võivad abikaasad abieluvaralepinguga omavahelise

kokkuleppega lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel

kehtiva varasuhte, kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või seaduses ettenähtud

juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes. Arvestades, et siinses asjas muudeti

abieluvaralepinguga abikaasade varasuhetes muudatuste tegemisel kinnisomandit puudutavaid

varalisi õigusi, on abieluvaraleping vaadeldav kohustustehinguna, mille saab tagasi võita

PankrS § 112 alusel. Asjaõigusleping on muu leping PankrS § 111 lg 3 tähenduses, sest selle

tulemusel vähenes võlgniku varakogum – selline tehing on kinke iseloomuga (vrdl RKTKo

25.11.2020; nr 2-16-17207, p-d 15 ja 16 ning TlnRnKo 08.10.2021; nr 2-20-12967, p 11.3).

20.1.3. Maakohus kvalifitseeris õigesti abieluvaralepingu ja tuvastas PankrS § 112 eelduste

täitmise, kuivõrd võlgnik loobus selle tehinguga oma osast ühisvaraks olnud olulisest

varaesemest vastusoorituseta ning täidetud on ka sama paragrahvi p-is 1 sätestatud ajaline

kriteerium. Arvestades eelmise p 20.1.2 täiendusi, on ka selle täitmiseks sõlmitud

asjaõiguslepingu tagasivõitmine põhjendatud. Asjaõigusleping vähendas tegelikult võlgniku

varakogumit olukorras, kus muud alust soorituseks polnud.

21. Ekslik on kostja arusaam, et abieluvaralepinguga saanuks võlgnik täita tema ja kostja

ühistele lastele elatise maksmise kohustust. Lapsed pole abieluvaralepingu pooleks ega

lepingu esemeks olnud kinnisasja saajateks. Ülalpidamise nõue on lapsel vanema vastu, kes ei

ela lapsega koos ega osale vahetult tema kasvatamisel. Teisel vanemal ei ole seadusest

tulenevat õigust nõuda elatise maksmiseks kohustatud vanemalt sellist sooritust, nagu on

kirjeldatud abieluvaralepingus kui kohustustehingus. Lisaks puuduvad asjas tõendid, et

vaidlusaluse korteriomandi lahusvaraks tunnistamisega soovis võlgnik täita elatise maksmise

kohustust. Lepingudokumendi (tl 10–12) järgi täitis võlgnik asjaõiguslepingut sõlmides just

abieluvaralepingust tuleneva kohustuse – tunnistada kinnisasi ilma oma osa eest hüvitist

saamata kostja lahusvaraks. Asjakohane ei ole viide PKS §-ile 123, mis kuulub kohaldamisele

eelkõige vanemate õiguste ja kohustuste reguleerimisel laste suhtes.

22. Ringkonnakohus märgib, et kostja viitab õigesti PankrS §-le 147. Kui võlgnik jääb

pankroti tõttu ilma elatusvahenditest, mille arvelt elatist maksta, saab võlgnik või võlgnikult

elatist saama õigustatud isik taotleda pärast pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks

muutunud elatise määramist PankrS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel pankrotivara arvel. Seega saab

pankrotivarast hädavajaliku elatise määramist taotleda eelkõige võlgnik, kuid PankrS § 147

alusel määratavat elatist saab nõuda ka isik, keda võlgnik seaduse kohaselt on kohustatud

üleval pidama. Vastav avaldus tuleb esitada pankrotiasja menetlevas kohtus vastavas

pankrotimenetluses läbi vaadatava avaldusena hagita menetluse sätete järgi (vt Varul, P jt,

Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Schihalajev, M, lk 429-433). Siinsel juhul ei

ole sellist avaldust esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on seega kostja väide TsMS § 147

põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis põhjendamatu (RKKKm

30.05.2012, 3-1-1-48-12, p 16.3.2). Samuti ei esine vastuolu avaldaja viidatud rahvusvahelise

konventsiooniga (ÜRO lapse õiguste konventsioon).

23. Ekslik on ka kostja käsitlus, et tulevikku suunatud elatisenõuded rahuldatakse võlgnikust

vanema pankrotivarast. Pärast pankroti väljakuulutamist ja sissenõutavaks muutunud elatise

nõudeid õigustatud isik pankrotivõlausaldajana nõuda ei saa, vaid elatist saab nõuda

väljaspool pankrotimenetlust, s.o eelkõige võlgniku vara arvel, mis ei kuulu pankrotivara

hulka ning millele ei saa seaduse järgi pöörata sissenõuet (PankrS § 108 lg 3).

24. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsust vaidlustatud osas sisuliselt

muuta. Seetõttu jättis maakohus õigesti kehtima hagi tagamise abinõu, aga TsMS § 442 lg 5

mõtte kohaselt tulnuks teha sellekohane otsustus kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt RKTKo

2-23-235

05.04.2017, nr 3-2-1-17-17, p 21; 20.12.2016, nr 3-2-1-74-16, p 25). Nimetatud puuduse saab

ringkonnakohus kõrvaldada.

25. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171

lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt

kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)