2-24-5997/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-5997

Kohtuasi

F.X-i hagi W.B vastu abielu lahutamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. juuni 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

W.B apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja F.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Katrin Orav

Kostja W.B (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28. juuni 2024 otsus jätta muutmata.

2. W.B apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud W.B-le

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. F.X (hageja) esitas 16.04.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse W.B (kostja) vastu abielu

lahutamise nõudes.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on abielu sõlmitud 25.03.2010 Tai Kuningriigis Bang Raki

ringkonna Bangkok Metropolise provintsi registreerimisbüroos (registreerimisnumber

/number/). Abielu on kantud Eesti rahvastikuregistrisse. Hagejal on Eesti ning kostjal Tai

kodakondsus. Abielu sõlmimise järgselt asusid pooled ühiselt elama Eestisse. Hagiavalduse

esitamise seisuga elavad pooled hagejale kuuluvas elamus. Poolte abielust on sündinud kaks

last. Poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Hageja on kostjale nii isiklikult kui

lepingulise esindaja kaudu teinud korduvalt ettepaneku lahutada abielu kohtuväliselt. Hageja

ei soovi abielusuhteid kostjaga taastada. Hagi allub Eesti kohtule Brüssel II bis uuesti

sõnastatud määruse art 3 punkti a esimese alapunkti kohaselt, kuna pooled on elanud Eestis

abikaasadena 14 aastat. Samuti on Eestis sündinud ja kasvanud poolte ühised alaealised

lapsed. Kuivõrd nii abikaasade harilik viibimiskoht kui peamine elukoht tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 14 lg 1 mõttes asuvad Eestis, kohaldub käesolevale vaidlusele Eesti õigus.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole nõus

hageja väitega, et abielu saab lahutada vastavalt Eestis kehtivale perekonnaseadusele.

Asjakohatud on hageja viited Euroopa Liidu Nõukogu määrustele. Tai Kuningriik ei ole

Euroopa Liidu liige, mistõttu Euroopa Liidu Nõukogu määruste regulatsioon temale ei laiene.

Tai Kuningriigis abielu sõlmimisega võtsid pooled endale õigused ja kohustused vastavalt Tai

Kuningriigis kehtivale seadusandlusele. Tai Kuningriigis kehtivate seaduste kohaselt

kohaldatakse Tai Kuningriigis sõlmitud abielu õiguslikke tagajärgede ja abielu lahutamise

eelduste osas Tai Kuningriigi seadusi. Sõlmides abielu Tai Kuningriigis võttis hageja

kohustused kostja eest hoolt kanda ja kostjat ülal pidada, samuti alluda Tai Kuningriigi

seaduste regulatsioonile, mille kohaselt saab lahutust nõuda üksnes seadusega

kindlaksmääratud põhjustel. Abielu sõlmimise ajal elas kostja temale harjumuspärases

kultuuriruumis ning omas tööd, mis tagas kostjale väärtuslikku elustandarti Tai Kuningriigis.

Kostja ei oleks kunagi nõustunud Tai Kuningriigist lahkuma juhul, kui Tai Kuningriigi

seadustega ei oleks tagatud abielu sõlmimisest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmine

hageja poolt ja keeld lahutada abielu ilma seaduses sätestatud põhjuseta. Hagis ei ole esitatud

neid põhjusi, mis Tai Kuningriigi seaduste kohaselt annaksid alust nõuda lahutust. Samuti ei

ole hageja põhjendanud hagis Eesti perekonnaseaduse (PKS) alusel abielu lahutamise eelduste

täitmist. Pooled elavad seniajani koos perekonna ühise eluasemena kasutatavas elamus ning ei

ole kunagi varem arutanud abielu lahutamise vajadust. Hageja nõue abielu lahutamiseks on

esitatud läbimõtlematult, tuju muutumisest tingitud järsult tekkinud spontaansest soovist.

Kostja palus anda pooltele kuuekuulise leppimisaja (PKS § 60 lg 3). Kui pärast leppimisaja

möödumist siiski selgub, et poolte kooselu ei ole enam võimalik, siis koos abielu

lahutamisega tuleb lahendada ka poolte laste elukorraldust, perekonna ühise eluaseme

kasutamist ja poolte ühisvara jagamist puudutavad küsimused.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 28.06.2024 otsusega hagi, jättis rahuldamata kostja taotluse

pooltele leppimisaja andmiseks ning lahutas poolte abielu, mis on registreeritud 25.03.2010

Tai Kuningriigis. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, v.a kostja riigi õigusabi

kulud, mis jäeti riigi kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja on Eesti

kodanik ja kostja on Tai Kuningriigi kodanik. Abielu on sõlmitud Tai Kuningriigis

25.03.2010 ning pärast abielu sõlmimist on abikaasad elanud koos Eestis elamus aadressil

/aadress/, Tallinn ja hoolitsenud ühiste laste eest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti

kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse

kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 p 2

kohaselt kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut

üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu

määrustes: 2) nõukogu määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja

vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning

rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüssel II bis uuesti sõnastatud

määrus). Brüssel II bis uuesti sõnastatud määruse art 3 punkti a esimese alapunkti kohaselt on

abielulahutusega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on

abikaasade harilik viibimiskoht. Vaidlus puudub selle üle, et abikaasade elukoht on 14 aastat

olnud Eestis. Seega allub vaidlus Eesti kohtule. Maakohus märkis, et ka juhul, kui asjas ei

kohalduks Brüssel II bis uuesti sõnastatud määrus ja tuleks juhinduda Eesti siseriiklikust

regulatsioonist, alluks vaidlus Eesti kohtule. TsMS § 102 lg 1 p 1 järgi võib Eesti kohus

abieluasja lahendada mh juhul, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti kodanik või oli seda abielu

sõlmimise ajal. Kuna hageja oli abielu sõlmimise ajal Eesti kodanik ning oli seda ka hagi

esitamise ajal, alluks ka sel juhul vaidlus Eesti kohtule. TsMS § 102 lg 3 järgi esitatakse hagi

abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei

ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse

puudumisel hageja elukoha järgi. Kuna poolte ühine elukoht on Tallinnas, allub asi TsMS §

102 lg 3 alusel Harju Maakohtule.

3.2. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse REÕS-is

sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu

määrustes. Kohaldatava õiguse suhtes kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2010

määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu

suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (edaspidi Rooma III määrus). Seega tuleb REÕS § 1 lg

2 järgi kohaldatava õiguse määramisel lähtuda Rooma III määrusest. Sarnaselt teiste Euroopa

Liidu rahvusvahelise eraõiguse määrustega, mis tegelevad kohalduva õiguse

kindlaksmääramisega, on ka Rooma III määrusel universaalne isikuline kohaldamisala. See

tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või

millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv

õigus kindlaks määrata. Näiteks peaks Eesti kohus Rooma III määrust kohaldama juhul, kui

Eesti kohtus käib lahutamisvaidlus, milles pooltel on Euroopa Liidu välise riigi, näiteks

Ameerika Ühendriikide kodakondsus (Torga. M. Rooma III määrus – uus reeglistik lahutusele

kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Eeltoodust tulenevalt ei takista

Rooma III määruse kohaldamist asjaolu, et Tai Kuningriik ei ole Euroopa Liidu liige.

3.3. Rooma III määruse art 5 sätestab, et abikaasad võivad abielulahutuse ja lahuselu suhtes

kohaldatava õiguse määramises kokku leppida. Kohtuistungil pooled kinnitasid, et puudub

eraldiseisev kokkulepe kohaldatava õiguse kohta. Abikaasad ei sõlminud abielu sõlmimisel

abieluvaralepingut, ülalpidamislepingut ega muid lepinguid. Maakohus leidis, et abikaasade

poolt abielu sõlmimisel Tai Kuningriigi perekonnaseisuametnikule antud kinnitust ega

suuliselt kostja sugulastele antud lubadusi ei saa pidada kohaldatava õiguse kokkuleppeks

Rooma III määruse art 5 mõttes. Seega tuleb lähtuda Rooma III määruse artiklist 8, mis

sätestab, et kui artiklist 5 tulenev valikuvõimalus jäetakse kasutamata, kohaldatakse

abielulahutuse ja lahuselu suhtes selle riigi õigust: a) kus on kohtusse pöördumise ajal

abikaasade peamine elukoht; või selle puudumise korral, b) kus oli abikaasade viimane

peamine elukoht, tingimusel, et sellest ei ole kohtusse pöördumise ajal möödunud rohkem kui

aasta, kui üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal endiselt selles riigis elab; või selle

puudumise korral, c) mille kodanikud mõlemad abikaasad on kohtusse pöördumise ajal; või

selle puudumise korral, d) kus kohtusse pöördutakse. Kuna kohtusse pöördumisel oli

abikaasade ühine elukoht Eestis, kohaldub vaidlusele Rooma III määruse artikli 8 punkt a)

alusel Eesti õigus.

3.4. PKS § 67 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult

lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on

alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Käesoleval juhul on abikaasadel erinev nägemus

nende abieluliste suhete lõppemisest. Vaidlus puudub selles, et abikaasad elavad endiselt

ühises kodus. Hageja on veendunud, et abielu on pöördumatult lõppenud ja kooselu on

kestnud vaid seetõttu, et kostja on keeldunud hagejale kuuluvast elamust välja kolimisest.

Hageja arvates on abikaasad juba pikemat aega koos vaid laste pärast. Kostja on seisukohal, et

abielulised suhted ei ole lõppenud, abikaasad elavad koos ühises majapidamises ja kasvatavad

koos lapsi ning abielulisi suhteid on võimalik taastada. Pooltel on ka erinev seisukoht selles

osas, mis ajast saadik on pooled maganud eraldi tubades (kostja väitel alles alates aprillist

2024, hageja väitel juba varem). Abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud isiku vastastikusel

nõusolekul. Seega puudub alus säilitada abielu olukorras, kus üks pool (antud juhul hageja) on

veendunud abieluliste suhete lõppemises. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et

olenemata poolte erinevast nägemusest nende abielusuhete lõppemisele, tuleb lugeda

abielusuhted pöördumatult lõppenuks ja abielu lahutada.

3.5. Kohus leidis, et PKS § 67 lg 3 alusel leppimisaja andmine ei ole põhjendatud olukorras,

kus hageja on abielu lahutamise soovis veendunud ega soovi kostjaga leppida. Leppimine on

võimalik vaid juhul, kui mõlemal poolel on selleks valmidus. Kostja ei ole ka kohtule

põhjendanud, mida ta võtaks leppimisajal ette ja milliseid samme on kostja astunud abieluliste

suhete taastamiseks pärast hageja poolt abielu lahutuse ettepaneku tegemist. Hageja väitel ei

ole kostja hageja ettepanekule reageerinud ega ole teinud omalt poolt midagi, et abielulisi

suhteid taastada. Kohus märkis, et lahendab käesolevas tsiviilasjas üksnes abielu lahutamise

nõuet. Poolte võimalike muude nõuete (sh ühisvara jagamine, laste hooldusõiguse küsimused

jne) olemasolu ei takista käesolevat tsiviilasja lahendamast.

3.6. TsMS § 164 lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda, v.a kostja

riigi õigusabi kulud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas 29.07.2024 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks

maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõus maakohtu seisukohaga, et Tai

Kuningriigis sõlmitud abielu saab lahutada vastavalt Eestis kehtivale perekonnaseadusele.

Asjakohatud on maakohtu viited Euroopa Liidu Nõukogu määrustele. Tai Kuningriik ei ole

Euroopa Liidu liige, mistõttu Euroopa Liidu Nõukogu määruste regulatsioon temale ei laiene.

Kostja selgitas maakohtu menetluses, et Tai Kuningriigis abielu sõlmimisega võtsid pooled

endale õigused ja kohustused vastavalt Tai Kuningriigis kehtivale seadusandlusele. Kostja

rõhutas, et Tai Kuningriigis kehtivate seaduste kohaselt kohaldatakse Tai Kuningriigis

sõlmitud abielu õiguslikke tagajärgede ja abielu lahutamise eelduste osas Tai Kuningriigi

seaduseid. Hagis ei ole esitatud põhjuseid, mis Tai Kuningriigi seaduste kohaselt annaksid

alust nõuda lahutust. Kostja esindaja teatas 16.05.2024 menetlusdokumendis, et temale ei ole

Tai Kuningriigi seadusandlus tuttav, mistõttu ta ei saa osundata konkreetsetele

õigusnormidele, millele eeltoodud kostja väited põhinevad. Maakohus ei ole ise Tai

Kuningriigi seadusandluse sisu välja selgitanud, rikkudes sellega TsMS §-i 234. REÕS § 4 lg

1 järgi tehakse kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetleva kohtu poolt.

4.2. Hagis esitatud asjaolude kohaselt elavad pooled seniajani koos perekonna ühise

eluasemena kasutatavas elamus, kus elavad ka nende lapsed. Kuna poolte kooselu ei ole

lõppenud, siis ei ole PKS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud abielu lahutamise eeldused täidetud.

Kostja selgitas, et pooled ei ole kunagi varem arutanud abielu lahutamise vajadust. Hageja

19.03.2024 kiri on tulnud kostjale ootamatult ajal, mil kostja viibis Tai Kuningriigis. Hageja

nõue abielu lahutamiseks oli esitatud läbimõtlematult, tuju muutumisest tingitud järsult

tekkinud spontaansest soovist, mitte kaalutletud analüüsi tulemusena. Maakohus ei ole

tarvitusele võtnud abinõusid poolte lepitamiseks, rikkudes sellega PKS § 67 lg-s 3 sätestatud

kohustust. Maakohus ei ole põhjendanud, mis põhjusel ja millistest asjaoludest tulenevalt on

käesoleval juhtumil poolte lepitamine võimatu või ebamõistlik. Kui leppimine oleks võimalik

vaid juhul, kui „mõlemal poolel on selleks valmidus“, siis puuduks PKS § 67 lg-l 3 sisu ja

rakendamisala. Poolte lepitamise eesmärgiks on katse säilitada abielu olukorras, kus pooltel ei

ole leppimiseks kohene valmidus, kuid asjaoludest tulenevalt ei ole positsiooni muutmine

välistatud. Kostja seisukohalt on käesoleval juhtumil tegemist just sellise olukorraga.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654

lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Kostja ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et abielulahutamise vaidlus allub Eesti

kohtule. Pooled vaidlevad selle üle, millise riigi õiguse alusel peab kohus asja lahendama ning

kas abielu lahutamise eeldused on täidetud.

8. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et vaidlusele kohaldatav õigus tuleb kindlaks

määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2010 määruse (EL) nr 1259/2010 tõhustatud

koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas

(Rooma III määrus) alusel. Rooma III määruse artiklist 1 tulenevalt kohaldatakse määrust

abielulahutuse ja lahuselu suhtes sellistel juhtudel, kus kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse

norme. Õiguskirjanduses on selgitatud, et Rooma III määruse kohaldamiseks peab konkreetne

vaidlus langema määruse ajalisse, territoriaalsesse, isikulisse ja sisulisse kohaldamisalasse.

Sealjuures on selgitatud, et Rooma III määrusel on universaalne isikuline kohaldamisala. See

tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või

millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv

õigus kindlaks määrata. Rooma III määruse sisuline kohaldamisala on piiratud kahe

tingimusega. Esiteks saab määrust kohaldada üksnes rahvusvahelise elemendiga tsiviilasjades,

teiseks peab see tsiviilasi olema lahutuse ja lahuselu asi (vt Torga. M. Rooma III määrus- uus

reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Rooma III

määrust kohaldatakse Eestis alates 11.02.2018. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi abielu

lahutamiseks 16.04.2024. Ülaltoodust tulenevalt langeb vaidlus Rooma III määruse

kohaldamisalasse olenemata sellest, et abielu sõlmiti Tai Kuningriigis, mis ei ole Euroopa

Liidu liige.

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus vaidlusele kohalduva õiguse määramisel eksinud.

Kuna pooled ei ole sõlminud kohalduva õiguse kokkulepet Rooma III määruse art 5

tähenduses, kohaldub poolte vaidlusele Rooma III määruse art 8 (a), mis sätestab, et

abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust kus on kohtusse pöördumise

ajal abikaasade peamine elukoht. Vaidlus puudub selle üle, et abikaasade peamine elukoht oli

kohtusse pöördumise ajal Eestis. Asjaolu, kus poolte abielu on sõlmitud, ei oma Rooma III

määruse järgi kohalduva õiguse määramisel tähtust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud

apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud välja selgitama Tai

Kuningriigi seadusandluse sisu.

10. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult

lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on

alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele

võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt

võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja.

Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale selles, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Hageja on nii maakohtus

kui ringkonnakohtus selgelt väljendanud, et ta ei pea abielu jätkamist võimalikuks. Üksnes

asjaolu, et pooled elavad samas elamus, ei anna alust jätta abielu lahutamata. Hageja

selgitusel elatakse ühes elamus, kuna kostja on keeldunud sealt välja kolimast, sealjuures

magavad pooled eraldi tubades ning neil puuduvad omavahelised suhted. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et pooltele leppimisaja andmine ei ole antud juhul põhjendatud. Kohus

ei pea PKS § 67 lg 3 järgi andma leppimisaega, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või

ebamõistlik. Hageja oli lepitusaja määramisele vastu ja ei näinud võimalust abielu

jätkamiseks. Hageja on ka vastuses apellatsioonkaebusele avaldanud, et ta on saanud oma

otsust pikalt kaalutleda ning ta ei soovi abielusuhteid taastada. Lisaks on kohtumenetlus

kestnud üle kuue kuu ning pooltel oleks olnud võimalus leppimiseks, kui hagejal oleks see

tahe olnud.

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult poolte abielu lahutanud ja

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool

oma menetluskulud ise. Harju Maakohus on andnud 30.04.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-

24-6486 kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Arvestades eeltoodust jätab ringkonnakohus

menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud kostjale riigi õigusabi korras määratud

esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda,

siis hüvitavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov