3-22-2260/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2260

Haldusasi

Y.W.B kaebus varasema elektrituruseaduse

redaktsiooni alusel suurema toetuse saamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Y.W.B, esindaja Indrek Kukk

Vastustaja B.X.M esindajad Kaisa Jakobsoo, Anton

Sigal, Karin Täär, Tuuli Hansen, Taavi Vospert

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.W.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. mail 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y.W.B apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. märtsi

2024. a otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada Y.W.B AS ja kaebaja ärinimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juuni 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2260

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.W.B AS asutas 6. märtsil 2020 Y.W.B, mille eesmärgiks on arendada, omada ja

opereerida Y.W.B AS grupi Eesti riigis paiknevaid päikeseenergia tootmisparke.

2. Y.W.B langetas 2020. a kevadel investeerimisotsuse rajada eraldiseisvad 50 kW

võimsusega päikesepargid. Perioodil 13. märts kuni 5. oktoober 2020 omandas kaebaja

emaettevõtja Y.W.B AS päikeseparkide rajamise eesmärgil 14 kinnistut. Kõikidele

kinnistutele seati hoonestusõigus Y.W.B kasuks.

3. Sellel hetkel kehtinud elektrituruseaduse (ELTS) § 59 lg 2, § 59 lg 25 ning § 108 lg 1

alusel ette nähtud toetusskeem võimaldas saada alla 50 kW elektrilise võimsusega

tootmisseadmetega toodetud elektrienergia eest toetust 53,7 eurot/MWh eest (mikrotootjate

toetusskeem või toetus). Nimetatud toetusskeemi järgi oli võimalik saada toetust 12 aasta

jooksul alates tootmisega alustamisest. ELTS § 59 lõike 25 järgi oli toetuse saamise

tingimuseks, et tootmist alustatakse hiljemalt 2020. aasta 31. detsembril ning asjakohase

tootmisseadme rajamiseks ei ole tootja saanud riigilt investeerimistoetust.

4. B.X.M (vastustaja) käsitas kõnealust mikrotootjate toetusskeemi Euroopa Komisjoni

määruse (EL) nr 1407/2013 (VTA määrus) alusel vähese tähtsusega abina (VTA).

5. Riigikogu võttis 17. juunil 2020 vastu ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse, millega täiendati ELTS § 59 lg-ga 26. Seadus avaldati Riigi Teatajas 30. juunil 2020

ning see jõustus 1. juulil 2020. ELTS § 59 lg 26 kohaselt on ELTS § 59 lg 25 alusel makstava

toetuse puhul tegemist grupierandi alla kuluva riigiabiga Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr

651/2014 (GBER) art 43 tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida GBER-s sätestatut,

eelkõige GBER art 43 lg-t 5, mille kohaselt ei tohi abi energiaühiku kohta ületada kõnealusest

taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja sama energialiigi turuhinna vahet.

6. Rahandusministeerium märkis 19. augusti 2020. a kirjas nr 12.1-1/5473-2, et enne 1. juulit

2020 nõuetekohaseks tunnistatud tootjad saavad jätkuvalt toetust VTA-na VTA määruse

alusel.

7. B.X.M märkis 7. juuli 2022. a otsuses nr 22-1.1/2022/1 järgmist:

1) ELTS § 59 lg 25 alusel alla 50 kW elektrilise võimsusega ja 1. juulil 2020 või hiljem

tootmist alustanud tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest antaval toetusel on ülempiir,

millest tulenevalt välja makstav toetus eurodes megavatt-tunni kohta ei tohi ületada 12-aastase

maksimaalse toetusperioodi vältel päikeseenergiast toodetud energia tasandatud kulude ja

sama energialiigi turuhinna vahet;

2) ELTS § 59 lg 25 alusel alla 50 kW elektrilise võimsusega ja 1. juulil 2020 või hiljem

tootmist alustanud tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest antava toetuse ülempiiri

välja arvutamisel võetakse aluseks kasumlikkuse hindamise metoodika (päikeseenergia

toetuse mudelanalüüsi metoodika ja sellega seotud dokumendid, otsuse lisad A-D).

8. Y.W.B esitas 7. augustil 2022 B.X.M-i 7. juuli 2022. a otsuse peale vaide, mille B.X.M

jättis 20. septembri 2022. a vaideotsusega nr 22-7/2022/9-3 rahuldamata.

9. Y.W.B taotles halduskohtule esitatud kaebuses selle tuvastamist, et B.X.M-i 7. juuli

2022. a otsus ei kohaldu kaebaja suhtes ja kaebajal on õigus saada toetust fikseeritud määras

53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmisega alustamisest. Kaebaja nõudis, et kohus

2(12)

3-22-2260

kohustaks B.X.M-i käsitama ELTS § 59 lg 25 alusel makstavat toetust vähese tähtsusega abina

ning maksma toetust fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul alates tootmise

alustamisest. Kaebaja taotles B.X.M-i 20. septembri 2022. a vaideotsuse tühistamist.

Alternatiivselt taotles kaebaja B.X.M-i 7. juuli 2022. a otsuse ja selle lisaks oleva

kasumlikkuse hindamise metoodika tühistamist. Kaebaja taotles alternatiivselt alternatiivsele

taotlusele tühistada B.X.M-i 7. juuli 2022. a otsus osas, milles see ei näe ette võimalust

maksta toetust fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul isikutele, kes olid teinud

investeerimisotsused ajal, mil ELTS § 59 lg 25 alusel antav toetus kvalifitseeriti vähese

tähtsusega abina ning seab fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh 12 aasta jooksul toetuse

maksmise eelduseks alla 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmetega tootmise

alustamise hiljemalt 30. juuniks 2020. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kaebaja lähtus investeeringu tegemisel sellest, et ta saab toetust varasema skeemi alusel.

Kaebajal jääb saamata 12 aasta jooksul kuni 397 954 eurot;

2) asjaolu, et abile kohaldatakse GBER regulatsiooni, ei välista, et olukorras, kus isik GBER

nõuetele ei vasta, võiks ta vastata VTA tingimustele. Toetuse skeemi valimisel on

põhjendamatu võtta aluseks see, kas tootja alustas tootmist enne või pärast 1. juulit 2020;

3) toetuse käsitamine grupierandi alla mineva riigiabina on vastuolus õiguspärase ootuse

põhimõttega. Kaebaja tegi investeeringud eeldusel, et tal on võimalik saada toetust 12 aasta

jooksul. Kaebaja oli 2020. aasta lõpuks ehitanud valmis kõik 14 päikeseparki ning need

vastasid toetuse saamise nõuetele. Kaebajale ei saanud eelnõu menetlemisest tekkida

teadmist, et sellisel kujul regulatsioon kehtestatakse. ELTS-i muudatus lisati eelnõusse alles

selle teisel lugemisel Riigikogus 15. juunil 2020. Seadus võeti vastu 17. juunil 2020.

Põhiseaduspärane oleks see, kui tootjad, kes on projektiga alustanud enne ELTS § 59 lg 26

jõustumist, saaksid taotleda toetuse kvalifitseerimist VTA-na;

4) kui ELTS § 59 lg 26 välistab toetuse käsitamise VTA-na, on see põhiseadusvastane;

5) vastustaja otsus ja metoodika läheb kaugemale sellest, mis on GBER-i nõuete täitmiseks

vajalik;

6) metoodika alusel koheldakse kaebajat ja teisi tootjaid, kes ei jõudnud tootmist alustada

enne 1. juulit 2020, ebavõrdselt nende tootjatega, kes alustasid tootmisega enne 1. juulit 2020;

7) metoodika aluseks võetud diskontomäär on põhjendamatult madal. Vastustaja on lähtunud

Konkurentsiameti hinnangust, mille kohaselt on see 6%, kuid otsuse põhjendustest ei nähu,

miks tuleks sellest hinnangust lähtuda, turuosaliste omast aga mitte. Konkurentsiameti poolt

pakutu lähtub oluliselt kapitalimahukamate projektide diskontomäärast ega ole asjakohane.

Eesti kontekstis tuleb arvestada, et tegemist on väikese investeeringuga. Väikeste

päikeseparkide rajajatel ei ole ligipääsu sama odavatele omakapitali allikatele kui suurte

tuuleparkide rajajatel;

8) metoodikas on jäetud arvestamata ka tulumaksukohustusega. KPMG poolt soovitatud

WACC määr on maksustamisjärgne, mitte maksustamiseelne;

9) metoodikas oleks tulnud arvestada päikesetundide elektrihinnaga ning õige ei ole lähtuda

vaid kalendriaasta keskmisest börsihinnast. Börsihind ei kajasta tootja tegelikku tulu, sest

tootmine erineb periooditi. Tootja seisukohast on oluline elektrihind nendel tundidel, kui

päikesepark energiat toodab;

10) otsus on põhjendamispuuduste tõttu formaalselt õigusvastane;

11) oluline ei ole, et kaebaja kuulub suurde kontserni. Kui toetuse eesmärgiks on toetada

mikrotootjaid, siis peaks juba eeldusena lähtuma sellest, et väikeettevõtja preemia rakendub;

12) Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust.

10. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

3(12)

3-22-2260

1) seadusandja kvalifitseeris ELTS § 59 lg-ga 26 § 59 lg 25 alusel antava toetuse grupierandi

alusel antava riigiabina;

2) EL-i õigus ei loo võimalikele abisaajatele enesestmõistetavat nõudeõigust abi saamiseks.

Selline nõudeõigus saab tekkida ainult siseriikliku õiguse alusel. ELTS-i kohaselt alates 1.

juulist 2020 järgitakse mikroettevõtjatele antava abi puhul GBER-is sätestatut;

3) toetuse maksmine VTA-na oli ajutine meede ega loonud õiguspärast ootust. Mikrotootja

abikava oli algusest peale mõeldud GBER-i järgse abikavana, millele rakenduvad vastavad

piirangud. Abikava rakendati VTA-na üksnes ametniku vea tõttu;

4) seadusandjal oli õigus abikava muuta ja õiguspärase ootuse põhimõtet pole rikutud;

5) seadusandja arvestas vastanduvaid huve. Taastuvenergia tasu kannavad tarbijad ning

kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud toetuse maksmine tarbijatele põhjendamatult

koormav. Vastustaja lõpetab kehtiva regulatsiooni tingimustes toetuse maksmise siis, kui

tema arvutused näitavad, et mikrotootja saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel

kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-is toodud piirmääraga;

6) metoodika lisa B kohaselt on kaebajaga samasse gruppi kuuluvate tootjate tasandatud

kulud toodetud MWh kohta 112 eurot. Samas oli elektrienergia hind 2022. a esimese üheksa

kuu jooksul 183 eurot/MWh. Seega 2022. aastal ületas elektri turuhind oluliselt mikrotootjate

tootmiseks tehtavaid kulusid ning kui elektri hind püsiks sama kõrge kogu 12-aastase perioodi

jooksul, siis tootja ei saaks üldse toetust, kuna tema päikesepark oleks kasumlik. ELTS § 59

lg 26 välistab energiatootjate ülekompenseerimise riigi arvelt kõrgete energiahindade

tingimustes;

7) ELTS § 59 lg 26 alusel abi andmise tingimused muutusid alates 1. juulist 2020 vähesel

määral ning uus regulatsioon täpsustas üksnes ülekompenseerimise piiri olukorras, mil tootja

saab tulu turuhinnast enam, kui algselt prognoositud;

8) kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Otsus ja metoodika ei

avaldagi mõju kaebajale makstavale toetusele enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt

realiseerub. Kaebaja ei ole ka leidnud, et ta on paigutatud valesse gruppi või et tootjaid teisiti

grupeerides oleks tema suhtes kehtiv tasandatud kulude arvutus teistsugune. Õige ei ole

kaebaja väide, et metoodikas kasutatud diskontomäär ei ole põhjendatud. Puudub majanduslik

põhjendus pidada väiketootja tegevust riskantsemaks suurtootja tegevusest ning lubada

väiketootjale vastavalt suuremat omakapitali toetust. Kasumlikkust hinnatakse metoodika

järgi seadmepõhiselt, mitte taotlejapõhiselt. Kaebaja puhul ei ole tegemist väiketootjaga.

Vastustaja lähtus tulumaksu osas Eestis valitsevast praktikast, et kõik kapitalikulu arvutused

on maksueelsed, võttes aluseks Konkurentsiameti juhised. Kasumlikkuse arvutamisel on

lähtutud päikeseenergia börsihinnast;

9) vastustaja ei pidanud otsuses põhjendama, miks koheldakse erinevalt enne ja pärast 1. juulit

2020 tootmist alustavaid tootjaid. Samuti ei pea vastustaja põhjendama, miks ei kohaldu

metoodika ainult nn „kobarjaamadele“;

10) Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse

säte, mis sätestab abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte,

on siseriikliku õiguse rakendamise küsimus.

11. Tallinna Halduskohus jättis 1. märtsi 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) tootmise alustamise ajaks on päev, millal nõuetekohane tootmisseade esimest korda annab

elektrienergiat võrku või otseliini (ELTS § 59 lg 1 p 1 ja § 108 lg 3; RKHKm 3-16-1864, p-d

32–34);

2) kaebaja hakkas elektrienergiat võrku tootma siis, kui kehtis ELTS § 59 lg 26. Seega

kohaldub kaebaja suhtes GBER. Seega ei saanud vastustaja kaebajale määratavat toetust

kvalifitseerida VTA-na;

4(12)

3-22-2260

3) vastustaja ja Rahandusministeeriumi vaheline kirjavahetus ei oma õiguslikku mõju;

4) seaduse eelnõu (173 SEII) seletuskiri kinnitab, et juba varem oli mõte ELTS § 59 lg-s 25

sätestatud toetus kvalifitseerida GBER-i alusel antava toetusena. Usutav on vastustaja

selgitus, et mikrotootja abikava rakendati VTA-na ametniku vea tõttu;

5) kaebajal ei tekkinud õiguspärast ootust toetuse saamiseks VTA-na. Tegemist oli ajutise

praktikaga. Seadusandjal oli õigus muuta 1. juulist 2020 abikava olemust ning paigutada

abikava edaspidi grupierandi alla, kuhu see ka algselt mõeldud oli. Õiguspärane ootus ei

tähenda seda, et soodustuse regulatsiooni pole lubatud muuta. ELTS § 59 lg-ga 25 sätestatud

toetusskeemi ajalist perioodi ei muudetud alates 1. juulist 2020. Toetuse saamise õigust ei

muudetud. Tagasiulatuv mõju puudub, sest norm võeti seadusena vastu 30. juunil 2020 ja see

jõustus 1. juulil 2020. Seda kohaldataks edasiulatuvalt nende suhtes, kes alustasid tootmist

alates 1. juulist 2020;

6) erinevalt koheldakse neid tootjaid, kes olid alustanud tootmisega enne 1. juulit 2020,

nendest tootjatest, kes alustasid tootmisega 1. juulist 2020. Soodsamalt koheldud

mikrotootjate grupp ei ole suur (s.o 13%). Erinevaks kohtlemiseks esineb mõjuv põhjus, s.o

vältida võimalikku ülekompenseerimist. Seadusandja arvestas vastandlikke huve.

Taastuvenergia tasu kannavad tarbijad. Ning kõrgete elektrihindade juures on fikseeritud

toetuse maksmine tarbijatele koormav. Vastanduv huvi fikseeritud toetuse jätkumiseks on

kõrgete elektrihindade juures väiksema kaaluga huvi. Tootja tulubaas on vaatamata väiksele

toetusele kõrgest elektrihinnast tingituna oodatust suurem. Kehtinud toetuskava kohaselt sai

mikrotootja müüdud elektrilt vastustajalt toetust igal juhul 53,7 eurot/MWh eest ja seda

sõltumata toodetud elektri hinnast. Praeguse regulatsiooni kohaselt lõpetab vastustaja toetuse

maksmise siis, kui tema arvutused näitavad, et mikrotootja saavutab 12-aastase toetusperioodi

vältel kasumlikkuse, mis on võrdne GBER-s toodud piirmääraga. Metoodika lisa B kohaselt

(KPMG sektoripõhine analüüs) on kaebajaga samasse gruppi (grupp nr 3) kuuluvate

mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta (arvutatud 2021. a kohta) 112 eurot.

Samas oli elektrienergia hind kaebaja kaebuse p-s 15 toodud arvutuste kohaselt 2022. aasta

esimese üheksa kuu jooksul 183 eurot/MWh ja 2022. a-l keskmiselt 192,82 eurot/MWh.

Seega ületas 2022. a-l elektri turuhind oluliselt mikrotootja poolt selle tootmiseks tehtavaid

kulusid. Kui elektri hind püsiks sama kõrgel kogu 12-aastase perioodi vältel, siis ei saaks

tootja üldse toetust, sest tema päikesepark oleks kasumlik. See tähendab, et kui mikrotootja

saavutab GBER-s ette nähtud kasumlikkuse, siis kaotab ta ühtlasi õiguse toetuse saamiseks.

Kaebaja tõlgenduse kohaselt peaks aga kaebaja tootma elektrienergiat hinnaga 112

eurot/MWh, müüma seda hinnaga 192,83 eurot/MWh ning saama lisaks riigilt toetust sumas

53,7 eurot/MWh kohta. Eeltoodu näitab, et ELTS § 59 lg 26 täidab ühiskonnas olulist

funktsiooni, välistades energiatootjate ülekompenseerimist riigi (ehk tarbijate) arvelt kõrgete

energiahindade tingimustes. Seevastu madala energiahinna tingimustes ja

ülekompenseerimise riski puudumisel ELTS § 59 lg 26 praktikas ei rakendu, sest sellises

olukorras on mikrotootjal jätkuvalt võimalik saada toetust 53,7 eurot/MWh kohta. Riigiabi

andmise mõte on turutõrke kõrvaldamine ning seetõttu ei saa olla õiguspärast ootust

minimaalselt võimalikust määrast suurema toetuse saamisele ehk ülekompenseerimisele.

Samuti ei saa õiguspärast ootust tekkida eelpool viidatud ebaõigest halduspraktikast;

7) olukorras, kus seadusandja ei oleks ELTS § 59 lg-t 26 kehtestanud, oleks see võinud kaasa

tuua põhiseadusega vastuolus oleva olukorra, kus toetust makstakse sõltuma selle vajadusest,

tuues kaasa ülekompenseerimise;

8) rikutud pole vacatio legise põhimõtet. ELTS § 59 lg-s 26 toodud muudatus ei nõua

ettevõtjatelt oma tegevuse suuremahulist ümberkorraldamist. Ettevõtjal on võimalik oma

tootmist jätkata ning kuni 50 kW võimsusega seadmetega tootjatele jätkatakse toetuse

maksmist, kuid seadusega on nähtud ette piirang, mille eesmärgiks on vältida

ülekompenseerimist. Toetuse vähenemine ei kaasnenud automaatselt 1. juulil 2020, vaid alles

5(12)

3-22-2260

hetkest, mil tootmine saavutab 12-aastase toetusperioodi vältel kasumlikkuse, mis on võrdne

GBER-is toodud piirmääraga (hetkel 1%);

9) kasumlikkuse hindamise metoodika on kooskõlas GBER-i nõuetega. Kaebaja seisukoht ei

ole õige, kuivõrd metoodika kohaselt on mikrotootjate tasandatud kulud toodetud MWh kohta

112 eurot/MWh, samas kus elektri turuhind on oluliselt kõrgem. Seega on ilmne, et kõigi

mikrotootjate puhul esineb kõrgete energiahindade tingimustes ülekompenseerimise risk. Säte

ei oma tootjale mõju enne, kui ülekompenseerimise risk faktiliselt realiseerub, st seni, kui

elektri turuhind on toetusperioodi vältel allpool mikrotootja tootmiskulusid, saab tootja (sh

kaebaja) toetust kuni 53,7 eurot/MWh. Metoodika alusel tootjate grupeerimine ei saa

iseenesest tuua kaasa olukorda, kus toetusele ei pruugi kvalifitseeruda tootjad, kellel oleks

õigus toetusele VTA-na, kuivõrd vastav regulatsioon ei tulene mitte metoodikast, vaid ELTS

§ 59 lg-st 26. Metoodikal ei ole sellist toimet, nagu leiab kaebaja. Väikeettevõtja preemia

lisamata jätmine ei riiva kaebaja õigusi, kuivõrd kaebaja ei ole väikeettevõtja. Samas, isegi

kui toetuse taotleja oleks põhiliselt väikeettevõtja, siis ei õigustaks see WACC-le vastava

preemia lisamist, sest toetus on seadmepõhine, mitte tootjapõhine. Kaebaja küll vaidlustab

metoodika ühte komponenti (diskontomäära), kuid ei esita mingit analüüsi selle kohta,

milliseks kujuneks tema projekti kasumlikkus arvestades arvesse võetud diskontomäära ja

milliseks see kujuneks siis, kui arvesse võetakse nn „õiget“ diskontomäära. Sellises olukorras

ei saa väita, et kaebaja poolt põhjendatuks peetud diskontomäära arvestamine ei tooks kaasa

ülekompenseerimist. Tulumaksu tasumise kohustus, maksumäär ning tasumise hetk sõltuvad

investori isikust, dividendi maksmise sagedusest ja ajastusest. Seega sõltub tulumaksu

tasumise kohustuse tekkimine väga erinevatest teguritest. Vastustaja on selgitanud, et samast

mudelist lähtutakse Konkurentsiameti poolt tulususe arvutamisel kõigis energiasektorites, sh

elekter, gaas, vesi ja soojus ning vastustaja peab oluliseks rakendada WACC määramisel

Konkurentsiametiga ühtset praktikat. Kuna tegemist on Eestis laialt levinud lähenemisega, siis

ei ole alust väita, et vastustaja ületas tulumaksuga mittearvestamisel diskretsiooni piire.

Otsuse lisas C „Päikesejaamade kasumlikkuse hindamise rakendamiskava“ võetakse

hindamismudelis turuhinna arvestamise aluseks päikeseparkide kalendriaasta keskmine

börsihind. Vastustaja on oma vastuses kohtule selgitanud, et lähtus kasumlikkuse arvestamisel

just päikeseenergia börsihinnast, milleks on päikeseenergia vastava aasta tunnipõhiste hindade

kaalutud keskmine, kus tunnipõhised hinnad kaalutakse läbi päikeseenergia osakaaluga

vastavas tunnis;

10) käesoleval juhul puudub vajadus eelotsuse küsimiseks, kuivõrd käesolevas asjas ei ole

vaidluse põhisisuks poolte erinev arusaam Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest või

kehtivusest. Vaidluse põhisisu ei ole grupierandi määruse kehtivus või tõlgendamine, vaid

siseriikliku õiguse, ehk ELTS sisu ja kohaldamine. Küsimus sellest, kas siseriikliku õiguse

säte, mis näeb ette abi andmise grupierandi määruse alusel, kohaldub kaebaja suhtes või mitte,

on siseriikliku õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist. Samuti Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult

järgmised põhjendused:

1) kaebaja emaettevõtja soetas 13. märtsist kuni 5. oktoobrini 2020 14 kinnistut

päikeseparkide rajamiseks. Kinnistutele seati hoonestusõigus kaebaja kasuks. Kaebaja lähtus

sellest, et tal on võimalik saada toetust fikseeritud määras 53,7 eurot/MWh kohta 12 a

jooksul;

6(12)

3-22-2260

2) vastustajal oli kaalutlusõigus otsustada maksta kaebajale toetust VTA-na. Kui ametnik

eksis, siis tuleks ka teistel välistada abi andmine VTA-na. Tootjatele, kes alustasid

investeeringu tegemist, tuleb maksta abi VTA-na. Selle lähenemisega nõustus

Rahandusministeerium. Kaebajale antav abi tuleb seega kvalifitseerida VTA-na. ELTS § 59 lg

26 ei piira toetuse maksmist fikseeritud määras vastavalt ELTS § 59 lg 2 p-le 1;

3) kaebaja eesmärk on see, et tema suhtes ei kohaldataks toetuse ülempiiri. See seab ta

ebavõrdsesse olukorda võrreldes nende tootjatega, kes alustasid tootmisega hiljemalt 30.

juunil 2020;

4) rikutud on kaebaja õiguspärast ootust, sest ta tegi investeerimisotsuse lähtuvalt teadmisest,

et toetust makstakse 12 a jooksul kindlaksmääratud suuruses 53,7 eurot/MWh kohta.

Toetusskeemi sisenemine pidi lõppema 31. detsembril 2020. Samas eelnõu teisel lugemisel

15. juunil 2020 ehk kaks päeva enne seaduse vastuvõtmist lisati eelnõule vaidlusalune norm.

Seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ei jäänud piisavat aega, et uue olukorraga kohaneda;

5) rikutud on kaebaja õiguskindluse põhimõtet, sest tegemist ei olnud piisava vacatio

legisega.

6) rikutud on kaebaja võrdsuspõhiõigust. Võrrelda tuleb isikuid, kes alustasid päikseenergia

tootmisega hiljemalt 30. juunil 2020, isikutega, kes alustasid tootmist alates 1. juulist 2020

kuni 31. detsembrini 2020. Võrreldavate gruppide erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv

põhjus;

7) halduskohus pole kaebaja tühistamisnõuet lahendanud;

8) vaidlustatud otsuse aluseks olev metoodika on põhjendamatu. Metoodikas on võetud

valesti aluseks diskontomäär 6%. Kaebajale rakenduv õiglane WACC-i määr 2022. a

detsembri seisuga oleks vahemikus 10,2% kuni 11,9% sõltuvalt väikeettevõtte preemia määra

suurusest. Arvestamata jäeti tulumaksukohustusega. Tulumaksuga mittearvestamine vähendab

põhjendamatult WACC-i väärtust;

9) küsida tuleb eelotsust. VTA ja GBER on otsekohalduvad EL-i õigusaktid. Riigisisese

õigusega ei saa mõjutada EL-i õigusaktide kohaldamist. Küsimus on, millise skeemi alusel

toetust makstakse ja kas abi saab ümber kvalifitseerida. Euroopa Kohus pidas asjakohaseks

õiguskindluse põhimõttest lähtumist ka riigi toetusmeetmete muutmisel.

13. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) kaebaja ei saa nõuda 7. juuli 2022. a otsuse ja metoodika tervikuna tühistamist. Need

kohalduvad ka teistele isikutele;

2) kasumlikkuse hindamise metoodika ei ole haldusakt ja seda ei saa tühistada;

3) kaebaja ei saa kaebusega vaidlustada ELTS-i ega GBER-i;

4) kaebaja suhtes kohaldub GBER. Vastustaja ei saa kaalutlusõiguse alusel otsustada, millist

õigust kohaldada. Selle valiku tegi seadusandja. Kaebajale kohaldub ELTS § 59 lg 26, sest ta

alustas tootmisega pärast 30. juunit 2020. Tootmise alustamise aeg sõltub tootjast;

5) vaidlusalune norm on põhiseaduspärane. Kaebajal polnud õiguspärast ootust saada toetust

VTA-na. Kaebaja käsitus tagasiulatuva mõju kohta on vale. Kaebajal puudub õiguspärane

ootus ülekompenseerimisele. Toetus säilis, kuid täpsustus ülekompenseerimist puudutav

regulatsioon. Ülekompenseerimine toimub tarbijate arvelt kõrge energiahinna tingimustes.

Kaebaja viidatud võrdlusgrupid pole võrdses olukorras;

6) kasumlikkuse hindamise metoodika on õiguspärane ja põhjendatud. Diskontomäär on

põhjendatud ja selle aluseks oli Konkurentsiameti avaldatud tasuvusanalüüs.

Päikeseenergiaturul on riskid kõigi jaoks ühetaolised. Väikeettevõtjate tegevus pole

riskantsem kui suurettevõtjate oma. Kaebaja pole väikeettevõtja, vaid ta on suure kontserni

liige. Taastuvenergia toetus on seadme-, mitte taotlejapõhine. Metoodikas ei pidanud

arvestama tulumaksukohustusega;

7(12)

3-22-2260

7) eelotsuse küsimine pole vajalik. Küsimus on riigisisese õiguse tõlgendamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Tootjal on õigus saada põhivõrguettevõtjalt toetust elektrienergia eest, kui ta on selle

tootnud taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 125 MW

(ELTS § 59 lg 1 p 1). Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema taotluse alusel toetust 0,0537

eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud ELTS § 59 lg 1 p 1 kohaselt

(ELTS § 59 lg 2 p 1). Kuni 50 kW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud

elektrienergia eest võib tootja saada ELTS § 59 lg-s 2 nimetatud toetust, kui elektrienergiat

toodetakse hiljemalt 2020. aasta 31. detsembril ning asjakohase tootmisseadme rajamiseks ei

ole tootja saanud riigilt investeeringutoetust (ELTS § 59 lg 25). 1. juulil 2020 jõustus ELTS §

59 lg 26, mille kohaselt ELTS § 59 lg-s 25 nimetatud toetus on riigiabi GBER-i art 43

tähenduses ning selle andmisel järgitakse GBER-s ja KonkS §-s 342 sätestatut.

16. Halduskohus on õigesti järeldanud, et eespool viidatud toetuse andmise üheks tingimuseks

on see, et isik on alustanud tootmisega. Tootmise alustamise ajana tuleb käsitada päeva, millal

nõuetekohane tootmisseade esimest korda annab elektrienergiat võrku või otseliini (vt ELTS

§ 108 lg 3; vrd RKHKm 3-16-1864, p-d 32–34; TlnRngKo 3-22-2295, p 16). Seega pole

investeerimisotsuse tegemise ja tootmisüksuse rajamise aeg ELTS-i mõttes tootmise

alustamise aeg. Toetust ei makstud mitte tootmisseadmete rajamise, vaid energia tootmise

eest.

17. Vastustajal puudub kaalutlusõigus, otsustamaks seda, millist õigusnormi ja sellest

tulenevat õiguslikku tagajärge kaebaja suhtes kohaldada. Kehtiva õiguse (s.o ELTS § 59 lg 26)

kohaselt tuli kaebaja suhtes kohaldada GBER-i, mille art 43 lg 5 kohaselt ei tohi abi

energiaühiku kohta ületada kõnealusest taastuvallikast toodetud energia tasandatud kulude ja

sama energialiigi turuhinna vahet. Kehtiv õigus ei näinud vastustajale ette valikuvõimalust

kohaldada kaebaja suhtes VTA-d.

18. Halduskohus on põhjendatult otsuse p-s 23 esile toonud selle, et seadusandja algseks

tahteks oli kogu vaidlusalune toetusskeem allutada GBER-le, kuid ministeeriumi ja ametnike

tegevuste ebakõlade hakati abi rakenduspraktikas esialgu käsitama VTA-na. Samas ei

tulenenud selline regulatsioon seadusest, ka enne ELTS § 59 lg 26 jõustumist 01.07.2020 ei

sätestanud seadus, et toetus oleks tingimata vähese tähtsusega abi ning GBER-ile ei alluks.

01.07.2020 jõustunud normidega ei muudetud toetuse sisu, vaid üksnes täpsustati juba

kehtinud regulatsiooni.

19. Kaebaja alustas tootmisega ehk elektrienergia võrku andmist pärast 30. juunit 2020 ehk

siis, kui oli jõustunud ELTS § 59 lg 26. Toetuse maksmine oli seotud tootmise alustamisega

(vt käesolev otsus, p 16). Seetõttu kohaldub tema tegevusele ja sellele toetuse maksmisele

GBER ja vaidlustatud 7. juuli 2022. a otsus.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ELTS § 59 lg 26 põhiseadusvastane norm.

21. Õiguspärase ootuse põhimõte tähendab kindlust kehtestatud normide püsimajäämise

suhtes (vt RKPJKo 3-4-1-14-06, p 23). Isikul on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja

8(12)

3-22-2260

lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJKo 3-4-1-

24-11, p 49). Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda seda, et kehtiva õiguse muutmine oleks

välistatud, vaid kaaluda tuleb erahuvi avaliku huviga (RKPJKo 3-4-1-24-11, p-d 47–64).

21.1. Kaebajal pole kaitstavat põhiõigust (nt omandipõhiõigus või ettevõtlusvabadus) sellele,

et ta saaks riigilt, sh tarbijatel oma ettevõtluseks, mille eesmärgiks on kasumi teenimine,

subsiidiumi.

21.2. Praegusel juhul ei täpsustanud ELTS-i 30. juunini 2020 kehtinud redaktsioon, millist

liiki riigiabiga on toetuse näol tegemist. Selles olukorras kujunenud halduspraktika jätkumist

usaldades oli kaebaja teinud küll investeeringu otsused ja asunud oma tootmisüksusi rajama,

kuid ta polnud 30. juuniks 2020 asunud taastuvenergiat tootma, mis on toetuse saamise

eeltingimus (vt käesoleva otsuse p 16). Antud olukorras võib küll teatud ulatuses jaatada

kaebajale varasemast halduspraktikast õiguspärase ootuse tekkimist, kuid seda ootust ei saa

pidada väga tugevaks. Seadusandja ei olnud toetuse maksmist sidunud investeeringu otsuse

tegemise ega tootmisüksuse rajamise alustamisega. Seadusandjal on lubatud valida, kelle

kanda jääb tootmisseadmete rajamise risk. See, et nimetatud riski kannab tootmisüksuse

rajaja, pidi kaebajale kehtiva õiguse kohaselt olema arusaadav. Ettevõtjal puudub seejuures

kaalukas õigustatud ootus sellele, et riik jätkaks ettevõtluse subsideerimist algselt loodud

tingimustel. Kui selgub, et turutõrget ei esine või et ettevõtlusega on võimalik tegeleda

kasumlikult, siis puudub alus avaliku raha arvelt algsetel tingimustel subsiidiumi maksmiseks.

Õiguspärane ootus ei kaitse seda, et ettevõtja saaks avaliku raha arvelt võimalikult suurt

kasumit teenida.

21.3. Nõrgalt kaitstava õiguspärase ootuse põhimõtte kaalub üles asjaolu, et seadusandja

tahteks oli alates 1. juulist 2020 jõustunud ELTS-i redaktsiooniga välistada taastuvenergia

tootmisel tekkiv ülekompenseerimine. Viimati märgitut eeskätt olukorras, kus elektrihinnad

olid kõrged ja taastuvenergia subsiidiumite tasumise kohustus lasus tarbijatel.

Energiavarustuskindlus väljendub ka tarbijate jaoks taskukohases energias (vt RKPJKo 5-24-

22, p 79). Antud olukorras tarbijahuvide ja taastuvenergia huvide vahelise tasakaalu otsimine

ülekompenseerimise välistamise teel oli sedavõrd kaalukas hüve, mille tõttu pole õige kaebaja

puhul rääkida seadusandja sõnamurdlikust tegevusest.

Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele. PS § 108

kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses pole

sätestatud teist tähtaega. Seadusandjal tuleb seaduse üldise jõustamise tähtaja kontekstis siiski

arvestada loodavate normide olemust ja sellega kaasnevate õiguste riive intensiivsust. See

võib tingida vajaduse näha seaduse jõustumiseks ette pikem aeg (mõistlik, st piisav aeg), et

adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada.

Riik ei tohi uusi regulatsioone kehtestada liiga kiiresti. Vacatio legis’e kavandamise korral

tuleb hinnata, kas normi adressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt

aega. (RKPJKo 5-24-22, p 74).

ELTS-i vaidlusalused normid avaldati 30. juunil 2020 ja need jõustusid 1. juulil 2020.

Avaldamise ja jõustamise vahele jäi seega üks päev. Samas pole kaebusest ja sellele lisatud

dokumentidest võimalik järeldada, et kaebaja oleks pidanud asuma oma tegevust ümber

korraldama ja et see oleks omanud tema tegevusele (ülemäärast) negatiivset mõju. Küsimus

oli üksnes selles, kas kaebajal peab oma vabaturutingimustes pakutava ettevõtluse raames

olema võimalus saada 12 aasta jooksul tingimusteta tarbijatelt toetust 53,7 eurot/MWh eest,

sõltumata elektrihinnast ja makstavata toetuse ülemmäärast, milline seaduse tõlgendus oli

9(12)

3-22-2260

kuni 30.2020 võimalik, ehkki mitte otseselt seadusest tulenev. Praegusel juhul pole seega

võimalik vacatio legise rikkumist järeldada (vt ka TlnRngKo 3-22-2295, p 22).

22. Ringkonnakohtu hinnangul pole rikutud kaebaja võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõiguse

riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Riive tuvastamiseks tuleb

määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid. Ebavõrdse kohtlemise

tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute lähim ühine soomõiste ja seejärel

kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist.

22.1. Praegusel juhul võib võrrelda isikuid, kes olid teinud investeeringu otsuse enne ELTS §

59 lg 26 jõustumist ja kes alustasid taastuvenergia tootmisega hiljemalt 30. juunil 2020 (nn

esimene grupp), isikutega, kes olid teinud investeeringu otsuse enne ELTS § 59 lg 26

jõustumist ja kes alustasid taastuvenergia tootmisega 1. juulil – 31. detsember 2020 (nn teine

grupp). Mõlemal juhul oli tegemist taastuvenergia tootjatega, kuid ühel juhtumil asuti

taastuvenergiat tootma enne 1. juulit, kuid teisel juhtumil alates 1. juulist 2020. Neid gruppe

eristab asjaolu, et esimene grupp oli 1. juuliks 2020 asunud tootma taastuvenergiat ja tema

suhtes oli rakendunud halduspraktikast tulenev soodsam toetusskeem, mis oli kuni 30. juunini

2020 kehtinud ELTS redaktsiooni alusel üks võimalik tõlgendus. Võrdlusgrupp alustas

tootmist, kui selline tõlgendus oli seaduse täpsustamise teel välistatud. Neid gruppe

koheldakse praktikas erinevalt lähtuvalt sellest, et esimesele grupile makstakse fikseeritud

toetust VTA-na, kuid teisel juhul makstakse toetust GBER-i alusel ja see on kõrgete

elektrihindade korral väiksem. Seega esineb võrdsuspõhiõiguse riive.

22.2. PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega

kooskõlas oleval põhjusel. Erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus.

Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb esmalt määratleda, milline

on ebavõrdse kohtlemise legitiimne eesmärk ning seejärel anda vastus küsimusele, kas see

eesmärk kujutab endast mõistlikku ja asjakohast põhjust. Praegusel juhul on erinevate

gruppide erineva kohtlemise eesmärgiks esmalt säilitada esimesele grupile avaliku võimu

poolt juba antud hüve jätkumine (istungil antud selgituste kohaselt kuulus sellesse gruppi

ligikaudu 13% ettevõtjaid(helisalvestis 33.19–36.35)) ja teiseks vältida tarbijate arvelt

taastuvenergia ülekompenseerimist ja seda kõrgete elektrihindade olukorras. Mõlemaid

eesmärke saab pidada legitiimseteks. Neid mõlemaid eesmärke saab pidada mõistlikuks ja

asjakohaseks põhjuseks, kohtlemaks teist grupp esimesest grupist erinevalt. Viimati märgitut

eeskätt olukorras, kus küsimus on riigi antavas toetuses tarbijate makstavatest tasudest,

tegelemaks ettevõtlusega (vt ka TlngRngKo 3-22-2295, p 19). Vastustaja esindaja tõi istungil

välja, et ka enne 1. juulit ei olnud ettevõtjal võimalik saada piiramatult riigiabi ning VTA

alusel ei saanud toetus ületada 200 000 eurot ja see kumuleerus kõikide teiste toetustega

(helisalvestis 33.19–36.35). Kuna VTA kohaldamine tekkis halduspraktika alusel, siis pole

välistatud, et ka ligikaudu 13% ettevõtjate osas vastustaja kaalub oma varasema

halduspraktika muutmist ja asub ka nende suhtes kohaldama GBER-i mehhanismi.

23. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kasumlikkuse hindamise metoodika

pole õigusvastane ja ei korda kõiki põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

23.1. Metoodikas võeti aluseks diskontomäär 6%, mida ei saa pidada ilmselgelt

põhjendamatult madalaks. Diskontomäära aluseks oli Konkurentsiameti avaldatud

tasuvusanalüüs. Kaebaja esitatud väidetest pole võimalik järeldada, et päikeseenergia turul

pole riskid kõigi jaoks ühetaolised ja just väikeettevõtja tegevus oleks riskantsem kui

suurettevõtja tegevus. Nii suurettevõtjal kui ka väikeettevõtjal on eeskätt tarvis

10(12)

3-22-2260

maakasutusõigust ja tootmisseadmeid, millega päikeseenergiast elektrienergiat toota.

Seejuures on kaebaja tütarettevõte, kellele tagatakse omakapitali kättesaadavus emaettevõtte,

mitte väikeettevõtja hinnaga.

23.2. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka küsimuses, et ka tulumaksukohustuse

osas ei saa metoodikat pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Aluseks võeti Konkurentsiameti

vastav juhend, sh arvestati Eesti maksusüsteemi eripärasid ja valdavat praktikat.

Konkurentsiamet arvutab lubatud tulusust tulumaksuta kõigis reguleeritud sektorites (nt

elekter, gaas, vesi ja soojus). Asjaolust, et tulusust saaks arvutada teise metoodika alusel, ei

järeldu, et valitud metoodika oleks ilmselgelt vale. Vastustaja ei pidanud eelistama just

kaebaja huve teistele huvidele.

24. Praegune asi ei tingi ringkonnakohtu hinnangul Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.

Praeguse vaidluse raskuspunkt lasub riigisisese õiguse tõlgendamisel ja kaebaja suhtes

kohaldamisel.

25. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

26. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6).

Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna vaidlus ei välju B.X.M-i igapäevase

põhitegevuse raamidest. Taastuvenergia toetuste avalduste lahendamine ja toetuse maksmine on

B.X.M-i üks seadusest tulenevatest ülesannetest.

27. Andmesubjekti taotlusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi

initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata mh tema registrikoodi, aadressi ega muid andmeid,

mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida (HKMS § 175 lg 3). HKMS § 175 lg 3 kohaldamise

eelduseks on andmesubjekti taotlus ning see norm ei jäta õigusliku tagajärje valimise osas kohtule

kaalumisruumi. Kuna kaebaja on HKMS § 175 lg-s 3 nimetatud taotluse kohtule esitanud, siis

tuleb asendada kaebaja ja tema emaettevõtja ärinimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Veiko Vaske eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2025 otsusele

haldusasjas nr 3-22-2260

Jään eriarvamusele kohtuotsuse resolutsiooni p 3 osas, millega kohus otsustas HKMS § 175 lg

3 alusel asendada kohtulahendi avaldamisel juriidiliste isikute ärinimed tähemärgiga. Viidatud

norm võimaldab põhimõtteliselt asendada tähemärgiga ka juriidiliste isikute nimesid, mida

kinnitab varasem Riigikohtu praktika (nt RKHKm 3-21-2196, p 15.2), kuid sellekohane

taotlus ei ole kohtule kohustuslik, vaid kohus võib avalikust huvist lähtuvalt jätta

andmesubjekti taotluse rahuldamata, kuna halduskohtumenetluses lahendatakse avalik-

õiguslikke vaidlusi, mille vastu on eelduslikult avalik huvi (nt RKHKo 3-22-2476/22, p 18;

RKHKm 3-21-2196, p 15.3).

Antud juhul esitas kaebaja apellatsioonkaebuses taotluse asendada tähemärgiga mh juriidiliste

isikute nimed, esitamata selleks samas mis tahes põhjendust. Kaebaja ei ole esitanud taotlust

kohtumenetluse kinniseks kuulutamiseks ega muus osas kohtuotsuse sisu avaldamata

11(12)

3-22-2260

jätmiseks, nt oma ärisaladuse kaitseks vmt põhjusel. Ka on asjas toimunud kahes kohtuastmes

avalikud kohtuistungid, mistõttu ei ole avalikkuse jaoks saladus ka kaebaja kohtusse

pöördumise fakt ega kohtuasjas arutatud küsimused. Sellises olukorras ei ole kaebajal minu

hinnangul äratuntavat huvi, et iseenesest mittekonfidentsiaalseid andmeid ei oleks võimalik

kohtuotsuse põhjal seostada tema ärinime ja äritegevusega. Kohtumenetluse avalikkus on

oluline põhimõte demokraatliku ühiskonna toimimiseks ja kõik kõrvalekalded sellest peavad

olema põhjendatud ning kaalutletud. Avalike rahaliste vahendite kasutamisega seotud

asjaajamises tuleb tagada võimalikult suur läbipaistvus ja sellega seotud vaidlustes on

äratuntav avalik huvi nii õiguse kohaldamise, faktiliste asjaolude kui ka avalikke vahendeid

oma äritegevuses kasutavate isikute vastu.

Nendel kaalutlustel ei ole minu hinnangul antud juhul põhjendatud kaebaja ärinime

avaldatavas kohtuotsuses varjata. Muus osas olen kohtuotsusega nõus.

12(12)