3-23-1001/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1001

Haldusasi

X.O

kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

6. aprilli 2023. a otsuse tühistamiseks ning ameti

kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja X.O , lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Jaak Siim ja Eva Mägi

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Irina Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 1. detsembri 2023. a otsus haldusasjas nr 3-23-1001 muutmata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.O kasuks välja apellatsioonimenetluse

kulud 1458,72 eurot. Jätta vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30. juunil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-23-1001

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.O esitas 30. detsembril 2022 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile (PPA)

taotluse ühe vintraudse ja ühe sileraudse püssi soetamiseks.

2. PPA rahuldas taotluse osaliselt, väljastades X.O-le 6. veebruaril 2023 relvaloa

nr DL50034654 sileraudsele püssile enese ja vara kaitse eesmärgil.

3. X.O esitas 6. veebruaril 2023 PPA-le taotluse kahe sileraudse püssi ja ühe vintraudse

püssi soetamiseks enese ja vara kaitse eesmärgil. Taotleja soovib osta oma vanaisale

kuuluvaid relvi, kuna vanaisa on vana ja relvaluba enam ei taotle. Relvad on

perekonnareliikviad. Taotleja soovib relvadega kaitsta end ja oma vara sõjaohu olukorras ning

kuritegevuse eest. Taotleja on sattunud varem isiku- ja varavastaste kuritegude ohvriks. Selle

kordumine ei ole välistatud. Kuigi taotleja elab Tallinnas, veedab ta suure osa ajast maal.

Mõlemas kohas on nõuetekohane relvakapp. Taotleja soovib erinevaid relvi nende omaduste

ja käsitlemismugavuste tõttu efektiivseks reageerimiseks võimalikes ohuolukordades. Oluline

on ka relvade töökindlus. Kui mõne relva hooldamine või parandamine on takistatud, on

võimalik ennast ja oma vara kaitsta teise relvaga. Sileraudset püssi on lihtsam kanda. Taotleja

hoiaks üht relva teises elukohas juhuks, kui tal tuleb ohu tõttu kodust lahkuda. Kuigi sõda ja

massirahutusi riigis praegu ei ole, ei tähenda, et selline oht puudub. Relvi ei ole võimalik

soetada olukorras, kus oht on juba realiseerunud. Põhjendamatu on eeldada, et taotleja peab

kodu ja maakodu vahel liikudes kandma relva endaga kaasas. Taotleja soovib vintraudset

püssi Midland kal 308 Win, sileraudset püssi IZ (58) kal 16 ja sileraudset püss MC-21-12 kal

12. Ta ei kavatse end kaitsta kolme relvaga korraga. Kõigil kolmel relval on erinevad

omadused (kaliiber, efektiivne laskekaugus, suurus, laadimise kiirus, padrunite mahutavus

jne). Oluline on tagada valmisolek enda ja vara kaitseks erinevates olukordades. Seadus ei

sätesta piiri, kui palju relvi võib inimesel olla.

4. PPA keeldus 6. aprilli 2023. a otsusega nr 4.2-1/4091-1 haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 38 lg 3 ja relvaseaduse (RelvS) § 28 lg 1 p 3 alusel taotlejale relvasoetamisloa

andmisest.

Taotlejal on kohustus tõendada, miks tal on vaja korraga kolme relva enese ja vara kaitseks.

Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas. Selle kasutamine on seadusega reguleeritud. Tulirelva

võib kasutada hädaseisundis. Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend. Massirahutustest tuleb

relva kandval inimesel kõrvale hoiduda. Iga relvaloa taotlus lahendatakse lähtudes konkreetse

taotlejaga seotud asjaoludest. Taotleja väide, et inimestel on enese ja vara kaitseks ka rohkem

kui kolm tulirelva, ei ole seotud praeguse menetlusega. Taotleja pole kirjeldanud ühtki

olukorda, mille puhul sobib enese ja vara kaitseks kasutada vintraudset ja sileraudset püssi.

Kuigi RelvS-s pole sätestatud, mitu relva inimesel võib olla, ei tähenda see, et PPA iga uue

relvaostu soovi rahuldab. Lisahoiukoha olemasolu ei tähenda, et PPA väljastab soetamisloa

vähemalt kahele relvale. Väär on arusaam, et relva omamine on põhiseaduse (PS) §-st 16

tulenevalt isiku põhiseaduslik õigus.

2(10)

3-23-1001

5. X.O esitas halduskohtule kaebuse PPA 6. aprilli 2023. a otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata kaebaja taotluse uuesti läbi.

5.1.

Vastustaja eiras PS §-st 14 tulenevat igaühe õigust heale haldusele ja õiguspärasele

menetlusele. Otsus rikub kaebaja PS § 19 lg 1 kohast vaba eneseteostuse õigust.

5.2.

Otsuse tegemisel on vastustaja tuginenud asjakohatutele kaalutlustele ega ole arvesse

võtnud kaebaja selgitusi.

5.3.

PPA on viidanud otsuses asjakohatutele õigusnormidele. PPA pole viidanud ühelegi

RelvS-s sätestatud soetamis- ja relvaloa andmist välistavale asjaolule. Otsuses on viide HMS

§ 38 lg-le 3, kuid otsuse põhjendustest ei selgu, milliseid asja lahendamisel tähendust

omavaid asjaolusid ja tõendeid ei ole kaebaja vastustajale teatavaks teinud. HMS § 38 lg 3 on

asjakohatu viide ka seetõttu, et praeguses asjas ei jätnud vastustaja kaebaja taotlust läbi

vaatamata, vaid tegi keelduva otsuse. Otsuses ei ole selgitatud, kuidas annab RelvS § 28 lg 1

p 3 aluse keelduda relvaloa või soetamisloa väljastamisest. Otsuses ei ole viidatud ühelegi

RelvS § 36 lg-s 1 või lg-s 4 sätestatud alusele. Sellest saab järeldada, et kaebaja puhul ühtegi

relvasoetamisloa andmist välistavat asjaolu ei esine.

5.4.

Otsus on oluliste põhjendamisvigadega. Selles on põhjendatud soetamisloa andmisest

keeldumist sõja- ja massirahutuse ohu puudumisega, kuid ülejäänud kaebaja põhjendused on

analüüsimata. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja esitatud põhjendused annaksid aluse

väljastada luba kahe tulirelva soetamiseks kolme asemel. Vastustajal on võimalik rahuldada

taotlus ka osaliselt. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et seadus ei sätesta, kui

palju relvi võib inimesel olla. Vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja argumenti, et seadusest

ei tulene keeldu soetada enese ja vara kaitseks vintraudset püssi. Otsuses ei ole esitatud ühtki

kaebajaga seotud asjaolu, mis annaks aluse keelduda talle mitme relva soetamisloa andmisest.

6. PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist.

6.1.

Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, mis otstarbel ta relvi soetada tahab. Kaebaja

selgitused on vastuolulised. Soetamisloa andmisest keeldumise alused ei ole RelvS §-s 36

loetletud ammendavalt, kuid need saab tuletada tõlgendamise või analoogia kasutamise abil.

Nende võimaluste kasutamise kohustus tuleneb PS-st. Näiteks leidis Tartu Halduskohus

haldusasjas nr 3-22-23 (p 13), et kui inimene ei soorita ettenähtud ajaks relvaeksamit, ei

võimalda RelvS § 34 lg 1 p 3 relvaloa väljastamisest keelduda. Kohus tõdes, et tegu on

õiguslüngaga, mida on võimalik täita, arvestades RelvS § 36 lg 1 mõtet ja eesmärki.

6.2.

Haldusorganil on õigus jätta taotlus läbi vaatamata või keelduda taotluse rahuldamisest,

kui menetlusosalise selgitused ei ole ammendavad. Kaebaja arusaam relvade omamisest ei ole

realistlik, vaid põhineb kasutusmugavusel. Ettevalmistus võimalikuks sõjaliseks agressiooniks

Eesti Vabariigi vastu on hüpoteetiline, et põhjendada sellega relvade soetamist. Riigi

julgeolekusse on võimalik panustada Kaitseliiduga liitudes. Vastustaja otsus põhineb HMS §

38 alusel kaebajalt küsitud selgitustel. PPA peab arvestama otsuse tegemisel avaliku huviga

ning veenduma, et soetamisloa taotleja on usaldusväärne ja vastutustundlik. RelvS-s puudub

selge õiguslik alus soetamisloa andmisest keeldumiseks, kui isik või taotlus ei vasta seaduse

nõuetele. Kuigi RelvS ei sea piiri soetatavate relvade arvule, tuleneb see taotleja võimekusest

neid käidelda ja kanda vastutust. Midland 308 Win, IŽ ja MC-21-12 on tootmisest maas ega

ole mõeldud lähidistantsilt laskmiseks. Suure tulejõuga relva kasutamine kortermajas võib

tekitada ulatuslikke kahjustusi. Relva omamine ei ole ainus viis oma vara ja enda kaitsmiseks.

3(10)

3-23-1001

Kaebajal on võimalik pidada valvekoera, kasutada lukke, turvateenust, signalisatsiooni,

mobiiltelefoniga ühendatud jälgimisseadmeid jms. Kaebaja taotletud relvade kandmine

varjatult kooskõlas RelvS § 50 lg-ga 2 oleks keerukas nende suuruse tõttu. Kui kaebaja

plaanib jagada relvad kahe elukoha vahel, ei ole kaebajal ühest elukohast teise liikumise ajal

relva. Selline olukord läheb vastuollu kaebaja sooviga tagada püsiv kaitse.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 1. detsembri 2023. a otsusega kaebuse, tühistas PPA

6. aprilli 2023. a otsuse ning kohustas PPA-d kaebaja relvasoetamisloa taotluse üle uuesti

otsustama. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1798 eurot ja

20 senti.

7.1.

RelvS § 36 lg 1 näeb ette imperatiivsed alused soetamisloa andmisest keeldumiseks

ning lg 4 loetleb olukorrad, mil PPA-l tuleb loa andmine või sellest keeldumine otsustada

kaalutlusõiguse alusel. Kaebajale on 6. veebruaril 2023 väljastatud relvaluba sileraudsele

püssile enese ja vara kaitseks. Kaebaja esitas 6. veebruaril 2023 PPA-le taotluse veel kolme

relva (ühe vintraudse püssi ja kahe sileraudse püssi) soetamiseks. Õige pole vastustaja

seisukoht, et õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks on praegusel juhul võimalik

tuletada õigusnormi tõlgendamise kaudu. Vastustaja ei ole selgitanud, millisest normist on

võimalik selline alus tuletada. Vastustaja õiguse soetamisloa andmisest keelduda sätestavad

RelvS § 36 lg-d 1 ja 4. Vastustaja viidatud haldusasja nr 3-22-23 asjaolud erinevad praeguse

asja omadest. Asjas nr 3-22-23 ei olnud taotleja sooritanud relvaloa saamiseks RelvS-i järgi

kohustuslikku eksamit, mistõttu esines seadusest tulenev põhjus relvaloa andmisest keelduda.

RelvS § 36 lg-s 1 ei ole sätestatud selleks õiguslikku alust. Kaebaja puhul nendes sätetes

nimetatud soetamisloa andmist välistavaid asjaolusid ei esine. Ka vastustaja ise on seda

kinnitanud 17. novembri 2023. a vastuses.

7.2.

Vastustaja arusaam, et ta võib kaebaja relvasoetamisloa taotluse rahuldamata jätta ilma

RelvS §-s 36 sätestatud soetamisloa andmist välistava asjaolu esinemiseta, on vastuolus

seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku võimu tegevus rajanema seadustel (vt

PS § 3 lg 1 esimene lause; RKHK 3-3-1-70-14, p 18; RKÜK 3-2-1-40-15, p 54). PS §-s 3

tagatud õigusriigi aluspõhimõttest tuleneb üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada

meelevaldselt (vrd RKPJK 3-4-1-3-16, p 199). Kõik avalik-õiguslike ülesannete täitjad

peavad lähtuma seaduslikkuse põhimõttest kogu oma tegevuses. Tulenevalt seaduslikkuse

põhimõtte rikkumisest on vastustaja rikkunud ka põhjendamiskohustust, mille järgi tuleb

haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

Vastustaja otsuses puudub nii õiguslik alus kui ka asjakohane faktiline põhjendus. Vastustaja

on teinud 6. aprilli 2023. a otsuse tuginedes HMS-le ja RelvS § 28 lg 1 p-le 3. Viimane

sätestab füüsilise isiku õiguse soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks relva. HMS-i

sätted on aga menetlusõiguslikud normid. Ükski viidatud normidest ei anna õiguslikku alust

keelduda relvasoetamisloa väljastamisest, vaid RelvS § 28 lg 1 p 3 annab inimesele õiguse

saada relvasoetamisluba.

7.3.

Kaebaja väide, et HMS § 38 lg 3 on asjakohatu viide, on õige. Kaebaja pole jätnud

menetluses tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid esitamata ning vastustaja ei ole jätnud

kaebaja taotlust läbi vaatamata. Eksitav ja väär on vastustaja seisukoht, et relvasoetamisloa

taotlejal tuleb relva vajadust tõendada. Sellist nõuet RelvS ei sätesta.

HMS § 38 lg 1 sätestab küll haldusorgani õiguse nõuda haldusmenetluses menetlusosalistelt

ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta

tõendite ja andmete esitamist, kuid see ei anna vastustajale õigust panna soetamisloa taotlejale

kohustust, mida eriseadus soetamisloa taotlemiseks ette ei näe. Seetõttu on ekslik vastustaja

faktiline põhjendus selle kohta, miks ta on teinud kaebaja taotluse kohta keelduva otsuse.

4(10)

3-23-1001

7.4.

Põhjendatud ei ole vastustaja seisukoht, et tal on õigus jätta taotlus läbi vaatamata või

keelduda taotluse rahuldamisest, kui menetlusosalise selgitused ei ole ammendavad. Kaebaja

on selgitanud arusaadavalt, et taotleb tulirelvade soetamislubasid enda ja vara kaitseks.

Samuti on mõistetav kaebaja soov säilitada ja hoida oma vanaisale kuuluvaid tulirelvi.

Kaebajal ei ole kohustust nõustuda vastustaja ettepanekuga muuta relvad laskekõlbmatuks.

Vastustaja väide, et kui kaebaja jagab relvad kahe elukoha vahel, ei ole tal ühest elukohast

teise liikumise ajal relva, ei ole alus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks. Inimesel on õigus

planeerida enese ja vara kaitset endale sobival viisil tingimusel, et see on kooskõlas

õigusnormidega. Seetõttu ei ole kaebaja taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud ka

vastustaja argumendiga, et kaebajal on võimalik kasutada enese ja vara kaitseks teisi

vahendeid.

7.5.

Kuigi kaebaja soov oli praegusel juhul selge, on uurimispõhimõttega vastuolus

vastustaja seisukoht, et talle jäi arusaamatuks, mis on kaebaja tegelik tahe. Soetamisloa

taotleja soovi väljaselgitamine on vastustaja kohustus. Arvestades, et kaebaja on nõustunud

kolme asemel kahe tulirelva soetamisloa taotluse rahuldamisega ning teavitanud, milliste

relvade soetamisloa taotluse rahuldamist esmajärjekorras eelistab, on vastustajal võimalik

rahuldada kaebaja taotlus ka osaliselt. Kaebaja taotluse osaline rahuldamine peab aga samuti

põhinema õiguslikul alusel ja olema põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. PPA taotleb ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse

tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist.

8.1.

Õiguslikud alused soetamisloa väljastamisest keeldumiseks ei ole sätestatud ainult

RelvS §-s 36. Need on tuletatavad teistest RelvS normidest tõlgendamise teel. RelvS-i

regulatsioonis ei ole selgesõnalist alust soetamisloa või relvaloa andmisest keeldumiseks, kui

isik või taotlus ei vasta seaduse nõuetele. Näiteks puuduvad konkreetsed alused keeldumiseks,

kui taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud. Või näiteks

kui isik taotleb relva jahipidamiseks, kuid loamenetluse käigus selgub, et tegelik soov on seda

kasutada ainult enese ja vara kaitseks. Kohtu mõttekäiku järgides oleks näitena toodud

taotluste lahendamine õiguslikult võimatu, kui lähtuda kitsalt seaduslikkuse põhimõttest.

8.2.

Õiguslik alus on tuletatav normi tõlgendamise teel. Lünk on põhiseadusvastane, kui

seda ei saa ületada tõlgendamise ega analoogiaga, ent kohustus olukorra reguleerimiseks

tuleneb PS-st. Näiteks analüüsis Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-22-23, kas PPA-l on

õigus keelduda relvaloa väljastamisest isikule, kes ei sooritanud tähtajaks relvaeksamit, kuna

RelvS-s vastav keeldumise õiguslik alus puudub. Halduskohus küll nõustus kaebajaga, et PPA

otsuses viidatud RelvS § 34 lg 1 p 3 ei anna alust loa väljastamisest keeldumiseks, kuid tõdes,

et lünka RelvS § 36 lg-s 1 on võimalik täita vastandamisotsusega ehk arvestades seaduse

mõtet ja eesmärki. Halduskohus ei pidanud kaasust sarnaseks kõnealusega, kuid sellega ei saa

nõustuda. Probleemi tuum – keeldumise õigusliku aluse puudumine – on sama.

8.3.

Relvade tsiviilkäibe regulatsiooni üldnõue on, et relvi kui suurema ohu allikat omaksid

keskmisest vastutustundlikumad isikud. Suutlikkus käidelda nõuetekohaselt relvi avaldub

nende suhtumise, käitumise ja õiguskuulekuse kaudu. Nimetatud asjaolusid näitab PPA

arvates ka taotleja relva otstarbe valik ja relva vajaduse põhjendamine, mistõttu on selgituste

nõudmine taotlejalt asjakohane. Kohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel. Keeldumise

5(10)

3-23-1001

alused ei ole loetletud ammendavalt RelvS §-s 36. On piisav näidata haldusaktis see seaduse

nõue, millele isik, taotlus või muud haldusmenetluses tuvastatud asjaolud ei vasta, ning mille

tõttu ei ole seega võimalik soetamisluba väljastada.

8.4.

Ka mitmeti mõistetavates olukordades on kohtupraktikat ja erinevaid tõlgendusviise

abiks võttes riigiasutustel ja kohtutel võimalik asuda seisukohale, milline tegevus on lubatud

ja milline keelatud. Kohus ei kaalunud, kas tegu võib olla seaduse lüngaga ja kas leidub

tõlgendusviis, mis viib lahenduseni või mitte.

8.5.

Kohtu arutluskäik on vastuoluline. Kohus, olles veendunud, et PPA-l ei ole alust nii või

teisiti jätta taotlust rahuldamata tulenevalt seaduslikkuse põhimõttest, asub analüüsima

kaebaja selgitusi kolme relva soetamise vajaduse (enese ja vara kaitse tingimuste

parandamine, vanaisale kuuluvate relvade säilitamine) kohta. Otstarve ei ole samastatav

perekonnareliikvia säilitamise huviga. See võib olla määrav valikute tegemisel (nt taotleja

ostujõud, soetatava relva liik või mark jne), kuid ei ole oluline RelvS § 28 lg 1 või ka § 36 lg

1 tähenduses. Enda turvalisust ei saa siduda pelgalt relvade arvuga, vaid valmidusega relvi

käidelda. Viimast püüdiski PPA välja selgitada. Kui RelvS § 28 lg 1 p 3 ei anna alust

keeldumiseks, siis pole põhjendatud PPA-le ja kohtule antud seletuste uurimine, kuivõrd

kaebaja taotlus tuleb rahuldada, sõltumata nende veenvusest või asjakohasusest. Selles osas ei

ole kohtu arutluskäik ja järeldus seaduslikkuse printsiibi rikkumisest omavahel kooskõlas.

8.6.

Kohus ei anna selget vastust, kuidas tõlgendada RelvS §-i 28 lg-t 1. Kui tegemist on

formaalsuse ehk sisulise tähtsuseta märkega, siis mis õiguslikku tähendust see kannab ja

kuidas peaks PPA seda arvestama loamenetluses tervikuna. Lugedes otstarvet taotleja

deklaratsiooniks, piirduks PPA osa taotluses vastava välja täimise kontrollimisega. Selline

lähenemine ei taga PPA-le pandud ülesande nõuetekohast täimist, mille järgi tohib relva

omamise õiguse anda isikule, kes adub relva omamisega kaasnevat vastutust ning on valmis

seda kandma. Täidetud lahter ei anna indikatsiooni, kas taotleja soov vastab tegelikult mõnele

RelvS §-i 28 lg 1 eesmärgile. Kõnealusel juhul soovis kaebaja, et vanaisa kaks relva jääks

perekonda reliikviaks. Seega taotluses märgitu, mille kohaselt soovis kaebaja soetada vanaisa

relvi enese ja vara kaitseks, ei vastanud kaebaja tegelikule kavatsusele. Taotleja huvide kõrval

on PPA kohustatud arvestama avalikkuse huviga tunda ennast ohutult relvi omavate isikute

kõrval. Seda näitab muu hulgas taotleja selgitus relva soetamise vajaduse ja otstarbe valiku

kohta.

9. X.O taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

9.1.

Apellatsioonkaebuses väljatoodud näited ei ole samastatavad menetletavas asjas esineva

olukorraga. Selleks, et keelduda loa andmisest, ei ole vaja asuda RelvS tõlgendama. PPA

välja toodud näiteid (luba taotleb alla 18-aastane isik või taotletakse relva, mis pole

tsiviilkäibes lubatud) ei ole küll sätestatud RelvS §-s 36, kuid alused loa andmisest

keeldumiseks nende näidete puhul on väljaloetavad teistest RelvS sätetest. Nimelt, kui loa

taotleja on alla 18-aastane, on loa andmisest keeldumine tuletatav RelvS § 29 lg-st p-st 1,

mille kohaselt võib punktis 1 nimetatud relvi soetada, omada ja vallata vähemalt 18-aastane

isik. Kui aga taotleja taotleb relva, mis pole tsiviilkäibes lubatud, on loa andmisest

keeldumine väljaloetav RelvS §-st 32 (mis reguleerib relvasoetamisloaga seonduvat) ja §-st

19 (reguleerib piiratud tsiviilkäibega relvade ja laskemoonaga seonduvat).

9.2.

Haldusasja nr 3-22-23 asjaolud ei ole samastatavad praeguse haldusasja omadega.

Lugedes RelvS, ei saa tekkida kahtlust selles, et RelvS sätted annavad eksami sooritama

jätmise korral PPA-le õiguse keelduda relvaloa andmisest. Nimelt RelvS § 34 lg 1 p-st 3

6(10)

3-23-1001

tulenevalt väljastab PPA relvaloa ametniku suulise otsuse alusel isikule, kes on sooritanud

kõnealuse seaduse § 35 lg-s 6 sätestatud eksami. RelvS § 35 lg 6 sätestab, et relvaloa või

paralleelrelvaloa võib väljastada isikule, kes on sooritanud eksami, mis koosneb

teooriaeksamist ja relva käsitsemise katsest.

9.3.

Vastavalt RelvS § 34 lg-s 5 sätestatule on taotleja soetamisloa saamiseks kohustatud

esitama taotluse, märkides selles oma ees- ja perekonnanime, isikukoodi ja kontaktandmed

ning soetada soovitava relva otstarbe, margi või liigi või konkreetse relva andmed.

Soetamisloa taotlejal peab olema kehtiv relvaluba. Praegusel juhul ei ole PPA otsuses välja

toonud, et kaebaja puhul esineb mõni RelvS § 36 lg-s 1 toodud absoluutne või sama

paragrahvi lõikes 4 toodud alus loa andmisest keeldumiseks.

9.4.

Apellatsioonkaebuses on apellant viidanud, tsiteerides kohtu seisukohta, et ka mitmeti

mõistetavates olukordades on riigiorganitel ja kohtutel võimalik, kohtupraktikat ja erinevaid

tõlgendusviise abiks võttes, asuda seisukohale, milline tegevus on lubatud ja milline keelatud.

Arvestades praeguse vaidluse alust ja eset, ei saa lähtuda RKPJK lahendist 3-4-1-33-09.

Viidatud asjas vaagis kohus küsimust välireklaami ja poliitilise välireklaami mõistete

sisustamisest. PPA pole välja toonud ühtegi RelvS sätet, mille tõlgendamisel võiks asuda

seisukohale, et PPA-l on alus keelduda kaebajale soetamisloa andmisest.

9.5.

Arusaamatu on, miks ei võiks kaebaja perekonnareliikviaks oleva tulirelvaga kaitsta

ennast ja oma vara. Teatud (vallas)asja pidamine perekonnareliikviaks tähendab asja erilist

emotsionaalset väärtust selle omaniku või valdaja jaoks. Tegemist on subjektiivse

hinnanguga, mis näitab isiku erilist suhet sellesse asjasse. See ei tähenda, et isik ei võiks asja

kasutada sihtotstarbeliselt taotluses nimetatud eesmärgil (nii näiteks võib ka 35 või enam

aastat vana ajaloolis-kultuurilise väärtusega sõidukit kasutada erinevate sihtkohtade vahel

sõitmiseks, mitte seda vaid näitustel või muuseumides eksponeerida).

9.6.

Apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu järeldusi, mille kohaselt:

1) PPA rikkus vaidlustatud haldusakti andmisel põhjendamiskohustust ning viitas otsuses

õigusnormidele, milledest ükski ei anna õiguslikku alust keelduda relvasoetamisloa

väljastamisest; 2) vastupidiselt apellandi seisukohale RelvS-st ei tulene relvasoetamisloa

taotleja kohustust tõendada relva soetamise vajadust; 3) PPA otsuses esitatud põhjendused on

vastuolulised; 4) apellandi väide, et talle jäi arusaamatuks, mis on kaebaja tegelik tahe, on

vastuolus HMS §-6 sätestatud uurimispõhimõttest tuleneva apellandi kohustusega isiku tahe

välja selgitada haldusmenetluse käigus. Ainuüksi need halduskohtu poolt väljatoodud

asjaolud on eraldivõetuna piisavad kaevatava haldusakti tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus jääb 18. oktoobri 2024. a

otsuses haldusasjas nr 3-23-76 ja 26. veebruari 2025. a otsuses haldusasjas nr 3-23-719

võetud seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

11. Piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks on vajalik soetamisluba (RelvS

§ 32 lg 1). Soetamisluba annab selle omajale õiguse soetada loal märgitud liiki relva koos

selle laskemoonaga (RelvS § 32 lg 2). Soetamisluba antakse ainult seda liiki relva

soetamiseks, mis vastab otstarbele, milleks relva taotletakse (RelvS § 32 lg 4). RelvS § 28 lg

7(10)

3-23-1001

1 sätestab, et füüsiline isik võib relva soetada, omada ja vallata mh järgmisel otstarbel: 1)

jahipidamiseks; 2) vastava spordialaga tegelemiseks; 3) turvalisuse tagamiseks (enese ja vara

kaitseks).

12. Füüsilisele isikule soetamisloa andmist välistavad absoluutsed asjaolud on sätestatud

RelvS § 36 lg-s 1. Kaalutavatel asjaoludel soetamisloa andmist välistavad alused on sätestatud

RelvS § 36 lg-s 4. Eespool viidatud normid ei sätesta ammendavalt soetamisloa taotluse

rahuldamata jätmise aluseid. Soetamisloa andmist välistavad alused võivad tuleneda RelvS-i

teistest normidest. Näiteks RelvS § 29 lg-st 1, mis sätestavad tingimused, millal isikul on

õigus relv soetada. Kui isik nendele tingimustele ei vasta, siis puudub tal õigus soetada relv ja

kui ta siiski seda taotleb, siis PPA saab RelvS § 29 lg 1 vastavas punktis nimetatud alusel

keelduda taotluse rahuldamisest.

13. Vastustaja keeldus kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest RelvS § 28 lg 1 p 3 alusel,

mille järgi võib füüsiline isik relva soetada turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud normile tuginedes ei saa

relvasoetamisloa väljastamisest keelduda põhjusel, et isikul on juba relv olemas. Vastustaja

viited, et RelvS ei sätesta konkreetset keeldumise alust ka näiteks olukordadeks, kus taotleja

on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud, ei ole asjakohased.

Nendel juhtudel on vastav keeld seaduse tekstist selgelt tuletatav. Seevastu ei sätesta

relvaseadus, et teisest või kolmandast relvast alates isikule rohkem soetamisluba ei anta. See,

et füüsilisel isikul võib turvalisuse tagamiseks olla rohkem kui üks relv, nähtub muu hulgas

RelvS § 29 lg-st 11 ja § 25 lg-st 7, millest tuleneb eritingimus (kohustus hoida relvi

relvahoidlas), kui üksnes turvalisuse tagamise otstarbel omab isik rohkem kui kaheksat

tulirelva. Vastustaja tugines RelvS § 28 lg 1 p-le 3, kuid viidatud sättes on pelgalt märgitud, et

füüsiline isik võib relva soetada ning seda omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese

ja vara kaitseks. RelvS § 28 lg 1 alusel tuleb vastustajal kontrollida, kas taotletud relv sobib

kasutamiseks otstarbel, milleks seda on taotletud. Vastavalt RelvS § 35 lg-le 4 tuleb

soetamisloa saamiseks esitada taotlus, kus on märgitud taotleja ees- ja perekonnanimi,

isikukood ja kontaktandmed ning soetada soovitava relva otstarve, mark või liik või

konkreetse relva andmed. Relva otstarbel on soetamisloa menetluses seega oluline tähtsus

ning kui vastustajal tekib põhjendatud kahtlus leiab, et taotleja soovib relva soetada muul

otstarbel kui taotluses märgitud, on loa väljastamisest võimalik keelduda RelvS § 36 lg 1 p 9

alusel.

14. Keeldumise aluseks pole ka HMS § 38 lg 3, mille kohaselt võib haldusorgan jätta

taotluse läbi vaatamata, kui isik ei esita asja otsustamiseks vajalikku tõendit. PPA pole jätnud

kaebaja taotlust läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja oleks jätnud asja otsustamiseks vajaliku

tõendi esitamata. PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja soovib rohkem

kui ühte relva enda ja vara kaitseks.

15. Kaebaja õigus soetada ja omada relva on hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale

eneseteostusele. Seda õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus (RKPJK 5-19-26, p 41). Seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab

avaliku võimu tegevus rajanema seadusel (PS § 3 lg 1 esimene lause). Riik ei tohi võimu

teostada meelevaldselt. PPA on kaebajale ette heitnud, et viimane on taotlenud

relvasoetamisluba pigem seetõttu, et tegemist on perekonna reliikviaga, mitte turvalisuse

tagamiseks. Samas on kaebaja selgitanud, et soovib relvadega kaitsta end ja oma vara.

Perekonnale olulised esemed võivad olla kasutuses ka turvalisuse tagamise eesmärgil, soov

omada perekonnareliikviat ei ole kuidagi RelvS § 28 lg 1 p-s 3 sätestatud eesmärgiga

vastuolus. Kaebaja on põhjendanud relvade kasutamise soovi enese ja vara kaitseks. PPA ei

8(10)

3-23-1001

saanud keelduda kaebaja taotluse rahuldamisest pelgalt põhjusel, et kaebajal on RelvS § 28 lg

1 p-s 3 nimetatud otstarbeks juba relv olemas. RelvS § 28 lg 1 p 3 ei näe ette keeldumise alust

sellise olukorra tarvis, kui isik soovib enda ja vara kaitseks enamat kui ühte tulirelva.

16. Relvade omandamise ja valduse kontrolli direktiivi art 6 lg 1 järgi lubab liikmesriik

relva omada üksnes mõjuval põhjusel. RelvS § 28 lg-s 1 on sätestatud põhjused, mida Eesti

seadusandja on pidanud piisavalt mõjuvateks. Kui inimene taotleb relva mõjuvaks loetud

põhjusel, relv sobib sellel otstarbel kasutamiseks ja pole alust arvata, et ta sooviks relva

tegelikult omandada mõnel muul, lubamatul põhjusel, ei lähe talle relvaloa andmine direktiivi

nõuetega vastuollu.

17. Taotluse (dtl 14) kohaselt soovis kaebaja turvalisuse tagamise otstarbel soetada

vanaisale kuuluvaid relvi, kuna need on perekonna reliikvia ja vanaisa enam ise ei soovi

relvaluba taotleda (16. veebruari 2023. a täpsustuse kohaselt vintraudset püssi Midland 308

Win ning sileraudseid püsse IŽ ja MC-21-12 (vt dtl 19)). Vaidlustatud haldusaktis ei ole

tuginetud asjaolule, et kõnealused tulirelvad põhimõtteliselt ei sobi kasutamiseks taotluses

märgitud otstarbel. PPA on pelgalt märkinud, et nimetatud relvad on tootmisest maas ega ole

mõeldud lähidistantsilt laskmiseks ning et suure tulejõuga relva kasutamine kortermajas võib

tekitada ulatuslikke kahjustusi. Samas ei ole PPA välistanud eelnimetatud püsside kasutamist

enese ja vara kaitseks, mööndes, et püssi kasutamine hädaolukorras ei ole niivõrd mugav nagu

püstoli või revolvri puhul. Haldusasja toimiku materjalidest nähtuvalt ei pidanud PPA

otstarbekaks turvalisuse tagamise eesmärgil sedavõrd paljude relvade omamist. Nagu eespool

märgitud, ei saanud PPA keelduda kaebaja taotluse rahuldamisest pelgalt põhjusel, et kaebajal

on RelvS § 28 lg 1 p-s 3 nimetatud otstarbel juba relv olemas.

18. PPA on ilma põhjendatud järeldust tegemata seadnud kahtluse alla, kas relvad, mida

kaebaja soovib soetada, üldse sobivad kaitseotstarbeks. Seda, nagu ka muid olulisi asjaolusid

tuleb PPA-l kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel täiendavalt kontrollida, arvestades muu

hulgas kaebaja esitatud vastuväiteid.

19. Samuti leiab vastustaja, et piisav on haldusaktis seaduse nõude äranäitamine, millele

isik, taotlus või muud haldusmenetluses tuvastatud asjaolud ei vasta, ning mille tõttu ei ole

seega võimalik soetamisluba väljastada. Vaidlusalusel juhul aga seisnebki probleem selles, et

vastustaja on kaebaja taotluse rahuldamata jätnud ebaõigetel alustel ning on korduvalt esile

toonud relva soetamisloa väljastamiseks vajalikku vastutustundlikku käitumist, kuid ei ole

kordagi viidanud, milles konkreetselt vastustaja hinnangul seisneb kaebaja vastutustundetus.

Seda enam, et kaebajal on olemas kehtiv relvaluba, mille saamiseks pidi teda pidama piisavalt

usaldusväärseks isikuks. Kaebaja märgib õigesti, et PPA ei ole välja toonud ühtegi RelvS

sätet, mida tõlgendades võiks asuda seisukohale, et PPA-l on alust keelduda kaebajale

soetamisloa andmisest.

20. PPA esitatud põhjendused, sh relvaseaduse seletuskiri ei võimalda järeldada, et

seadusandja tahtis relvaseaduses sätestada relvade maksimaalse arvu ühe isiku kohta ning

selle ületamisel luua PPA-le õigusliku aluse keelata isikul soetada täiendav relv. Sellises

olukorras ei saa rääkida seaduses lünga olemasolust, mida tuleks asuda ületama teiste normide

kohaldamisega. Kui seadusandja tahteks on piirata ühe isiku käes olevate relvade arvu teatud

määrani, siis on tal võimalik luua selleks vastav õiguslik alus.

21. Arvestades eeltoodut kogumis, ei ole asjakohane PPA etteheide, et kaebaja pole

selgitanud, miks ta soovib püsside soetamisluba enese ja vara kaitseks. Kui PPA peab

vajalikuks kaebaja väiteid põhjalikumalt kontrollida – mida ta saab uurimispõhimõttest

9(10)

3-23-1001

tulenevalt soetamisloa menetluses teha – tuleb tal selleks ise koguda täiendavaid tõendeid või

selgitada kaebajale, milliseid konkreetseid täiendavaid tõendeid ja selgitusi tuleks esitada.

PPA on ekslikult leidnud, et halduskohus on asunud seisukohale, et taotlus tuleb nii või teisiti

rahuldada.

22. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb vastustajalt välja mõista samuti kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluse kulude 1458,72 eurot

(koos käibemaksuga) hüvitamist. Ringkonnakohus ei pea kulusid ülemääraseks. Ka ei soostu

ringkonnakohus vastustaja väitega, et kaebaja esindajad on tegevusi dubleerinud ja et

e-kirjavahetus kliendiga seoses sundvõõrandatud relvade säilitamise taotlusega ei puutu

praegusesse vaidlusesse. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

23. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)