3-24-781/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

30.05.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-781

Haldusasi

X.X.-i

kaebus

Tartu

linna

tegevusega

varjupaigateenuse pakkumisel tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni

p-d 1 ja 3

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

2. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

3. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse

resolutsiooni p 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi

kaevatav (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 14.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna vastu. Kaebaja selgitas, et

oli alates 05.05.2023 Tartu linna asutuses Varjupaik, kus tal ei lubatud isiklikke asju tuppa

võtta. Tema jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati. Kaebaja oli seisukohal, et selle eest

vastutab Tartu Linnavalitsus. Lisaks osutas kaebaja, et sotsiaaltöötajad panid ta tahtlikult ühte

tuppa kriminaaltaustaga isikuga, kes oli kogu aeg agressiivne, purjus ja narkojoobes.

Kaebajaga ühes toas olnud alkoholijoobes isik ründas teda. Sellega seoses pidi ta tasuma

Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) visiiditasu 5 eurot ning rohtude (antibiootikumid 15 eurot,

valuvaigistid 3,28 eurot) eest. Tervisekahjustuse tekitamises oli süüdi Tartu Linnavalitsus,

kuna sotsiaaltöötaja paigutas ta teda rünnanud isikuga kokku. Kaebaja taotles talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses väärikuse alandamisega.

2. Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta. Kaebajal tuli hüvitamisnõuet täpsustada ning

teatada kohtule, millal konkreetselt kaebajale mittevaralist kahju tekitati. Samuti tuli kaebajal

teatada, kas ta soovis esitada lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõudele ka varalise kahju

hüvitamise nõude. Sellisel juhul tuli kaebajal selgelt välja tuua, milles varaline kahju seisneb,

millal kahju tekkis ning kes kahju tekitas. Ühtlasi tuli kaebajal kohtule esitada varalise kahju

tekkimist kinnitavad tõendid.

3. Kaebaja esitas kaebuse täienduse, milles osutas, et taotleb mittevaralise ja varalise kahju

hüvitamist. Kaebaja selgitas, et temaga ühte tuppa paigutatud ebastabiilne, psüühikahäirega

isik ründas teda 16.09.2023 ja ähvardas öösel noaga tappa. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu oli

öö läbi õues. 17.09.2023 käis ta EMO-s, kus tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja

ostis määratud rohud ning perearst andis haiguslehe. Kaebaja on seisukohal, et ta jäi haigeks

Tartu Linnavalitsuse tegevuse tõttu, kuna sotsiaaltöötajad panid tahtlikult ta ühte tuppa

kirjeldatud isikuga ning keeldusid neid ümber paigutamast. Kaebaja tundis, et tema väärikust

alandati. Kaebaja nägemuse järgi on mittevaraline kahju 3500 eurot, samas oli kaebaja nõus

sellega, et kohus määrab mittevaralise kahju eest hüvitise kohtu äranägemise järgi. Varaline

kahju kokku oli 964,26 eurot – jalgratas 277,99 eurot, valuvaigistid 3,28 eurot,

antibiootikumid ca 15 eurot, TÜK EMO visiiditasu 5 eurot, saamata jäänud töötasu 650 eurot,

veekann 12,99 eurot.

4. Halduskohus jättis kaebuse teistkordselt käiguta. Kaebajal tuli kohtule teatada, kas ta

soovib esitada seoses kaebuse täienduses kirjeldatud väidetava haigestumisega (EMO-s

tuvastatud põletik) ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kui kaebaja soovib taotleda

mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega, siis tuleb tal selgitada, kuidas

talle tekkinud tervisekahju on Tartu linna õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses ning

esitada tervisekahju kinnitavad tõendid. Kaebajal tuli täpsustada ka varalise kahju hüvitamise

nõuet.

5. Kaebaja esitas kohtule kaebuse täpsustused. Kaebaja osutas, et ta paigutati ebastabiilse

isikuga ühte tuppa juunis 2023. Kaebaja teavitas varjupaiga sotsiaaltöötajat, et isik on

koguaeg alkoholi- ja narkojoobes ning agressiivne, kuid sotsiaaltöötaja üksnes vastas, et

teenus on vabatahtlik. Kaebaja tuppa kolis alates 12.09.2023 teine ebastabiilne isik, kellel oli

toas külmrelv (nuga). Isik toodi teisest toast ekstra temaga ühte tuppa, et teda kiusata.

Sotsiaaltöötajad oli teadlikud, et tegemist on ebastabiilse isikuga, kes keeldub ravimeid

võtmast ja sellest tingituna võib olla agressiivne ning ohtlik iseendale kui ka teistele.

Vastustaja tegevus tekitas ebameeldivusi, stressi ja kannatusi, kuna kaebaja oli hirmul ja

sellega alandati tema inimväärikust. Mittevaralist kahju tekitati kaebajale alates juunist 2023.

Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist ka seoses tervisekahju tekitamisega summas

3500 eurot. Kaebaja selgitas, et kahju tekitas Tartu Linnavalitsus, kui pani tahtlikult ta

ebastabiilse isikuga ühte tuppa ning keeldus neid üksteisest eraldamast peale tema ründamist.

Kuna ebastabiilne isik lubas öösel teda noaga pussitada, siis oli kaebaja sunnitud enda

turvalisuse tagamiseks olema öösel väljas. Selle tulemusena jäi ta 16.09.2023. a ööl vastu

17.09.2023 haigeks. EMO-s fikseeriti külmetusega seotud põletik ja kirjutati välja

antibiootikumid. Kaebaja veekannu lõhkus 16.09.2023. a õhtul ebastabiiline isik, kes võttis

selle laualt ning viskas maha. Kaebaja jalgratas läks kaduma 2023. a mais varjupaiga maja ees

olevast rattahoidlast (lukustatud jalgratas). Saamata jäänud töötasu nõudest kaebaja loobus.

6. Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu linn, et kaebaja viibis Tartu linna asutuses Varjupaik

perioodil 05.05.2023 kuni 27.09.2023. Varjupaigas viibimise aluseks oli Tartu Linnavalitsuse

sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 04.05.2023 otsus nr 745 X.X.-ile

sotsiaalmajutusteenuse osutamise kohta. Sotsiaalmajutusteenusele asumisel allkirjastas X.X.

lepingu, milles tehti temale teatavaks teenuse kasutamise kohustuslikud tingimused, mis olid

sätestatud ka sotsiaalmajutusteenuse kasutamise ajal kehtinud kodukorras ehk

sisekorrareeglites. Lepingu allkirjastamisega kinnitas X.X., et on sotsiaalmajutusteenuse

osutamise tingimustest teadlik ning nõustub neid täitma.

7. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 24.05.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1)

ja jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 3).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

7.1. Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse, taotledes Tartu linna tegevusega varjupaigateenuse

pakkumisel tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist (HKMS § 37 lg 2 p 4).

Kaebuse ning selle täpsustuste põhjendustest lähtudes mõistab kohus, et kaebaja nõuab Tartu

linnalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et ta paigutati varjupaigas alates juunist 2023

ühte tuppa ebastabiilsete, ohtlike isikutega. Sotsiaaltöötaja tegevus kaebaja paigutamisel oli

tahtlik ning kiusav. Kaebajaga ühte tuppa 12.09.2023 paigutatud ebastabiilne isik ründas ning

ähvardas kaebajat 16.09.2023. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu veetis öö vastu 17.09.2023

väljaspool varjupaika, mille tagajärjel ta väidetavalt haigestus. Kaebaja tugineb kahjunõude

esitamisel väärikuse alandamisele ja tervise kahjustamisele riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 9 lg 1 mõttes. Varalise kahju hüvitamist taotleb kaebaja järgmiste asjaolude eest: tema

jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati mais 2023 varjupaiga rattahoidlast; 16.09.2023

lõhuti varjupaigas tema veekann väärtusega 12,99 eurot; 17.09.2023. a ööl ta haigestus ja

sellega kaasnesid kulutused (visiiditasu 5 eurot, ravimid 18,28 eurot). Arvestades kaebaja

23.04.2025. a kaebuse täpsustuses toodut, mõistab kohus, et kaebaja enam saamata jäänud

töötasu hüvitamist ei taotle.

7.2. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21

alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. Kohus põhjendab

esmalt oma seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning seejärel varalise kahju

hüvitamise nõude osas.

Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Kohtu hinnangul ei saa Tartu linnale etteheidetavaid tegevusi (s.o varjupaigateenuse

pakkumisel kaebaja paigutamine ühte tuppa kaebaja väitel ebastabiilse isikuga) pidada

kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida endale

varjupaigateenusel olles meelepäraseid toakaaslaseid. Otsustus, millisesse ruumi ja kellega

koos varjupaigateenust saav isik paigutatakse, on teenuse osutaja pädevuses. Võimaliku

ebastabiilse isikuga ühes ruumis viibimine võis kaebajale põhjustada teatud määral

ebakindlust ja stressi, kuid sellega ei saanud kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada

tema inimväärikuse alandamiseks. Tartu linna pakutav varjupaigateenus on vabatahtlik. Kuigi

kaebaja ja varjupaiga vahel 05.05.2023 sõlmitud sotsiaalmajutusleping nr 23-1642 kehtis

30.11.2023, oli kaebajal võimalik avaldada soovi lepingu lõpetamiseks ning

varjupaigateenuselt lahkuda. Kaebaja on osutanud ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et

tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale

reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kaebaja on kaebuses väitnud, et temaga

12.09.2023 ühte tuppa paigutatud ebastabiiline isik ähvardas teda 16.09.2023 terariistaga,

mistõttu otsustas ta ööl vastu 17.09.2023 viibida väljaspool varjupaika. Selle tagajärjel

kaebaja enda sõnul haigestus, mida kinnitab tema väitel 17.09.2023. a külastus TÜK-i EMO-

sse, kus tal tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja palus oma väidete kinnitamiseks

küsida tervishoiuteenuse osutajalt välja tema kohta koostatud haiguslugu. Vastuseks

kohtunõudele edastas TÜK kohtule kaebaja epikriisi väljatrüki haigusjuhust nr 20230916-

387684. Edastatud epikriisi väljavõttest nähtub, et kaebaja pöördus 16.09.2023. a päeval

EMO-sse. Tema kaebusteks olid öösel alanud nohu ja köha, palaviku ja nõrkuse tunne. Kohus

on seisukohal, et kohtule esitatud 16.09.2023. a epikriisi väljavõte haigusjuhust nr 20230916-

387684 ei tõenda kaebaja väidet, et tal tekkis 17.09.2023. a öösel tervisekahjustus. Kaebajal ei

tuvastatud EMO-s 17.09.2023 põletikku, nagu kaebaja on kaebuses väitnud. Kaebajal olid

külmetusele iseloomulikud kaebused juba 16.09.2023. a päeval, mil ta EMO-sse pöördus.

Külmetusele iseloomulikke sümptomeid ei saa pidada raskeks tervisekahjustuseks. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linna tegevus kaebaja paigutamisel

varjupaigateenusel olles ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata.

RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid

täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise

õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset

õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo

ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti

Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui

rikkumise raskus seda õigustab (vt ka RKHK 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13

ning seal viidatud kohtupraktika).

Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes on ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt

hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist seoses väärikuse alandamisega. Nii Eesti kui ka

rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab

endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. See, et kaebaja

väitel paigutati ta varjupaigateenusel olles tahtlikult ühte tuppa ebastabiilse isikuga, võis

põhjustada kaebajale küll teatavat ebamugavust, kuid ei kujuta asjaoludest lähtuvalt endast

sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1

tähenduses. Kaebuse asjaolusid arvestades ei ole ka kahju hüvitamise nõude edulootused

tervise kahjustamise osas suured. Olukorras, kus kaebaja väidab, et tal tekkis 17.09.2023. a

ööl tervisekahjustus, kuna ta viibis temaga ühte ruumi paigutatud ebastabiilse isiku tegevuse

tõttu öösel väljas, kuid kohtule esitatud tõendid seda ei kinnita, on tegemist üksnes kaebaja

kinnitamata väitega. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja oli juba 16.09.2023

külmetushaiguse nähtudega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal 17.09.2023. a ööl tervisekahju

Tartu linna tegevuse tõttu tekkis. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks saanud Tartu linnale

etteheidetava tegevusega kaasneda mõne muu õigushüve rikkumine RVastS § 9 lg 1

tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linn ei ole oma tegevusega

kaebaja inimväärikust alandanud ja tervist kahjustanud ning sellest tulenevalt on mittevaralise

kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed.

7.3. Kaebaja taotleb ka Tartu linnalt varalise kahju hüvitamist summas 314,26 eurot.

Kohtupraktikas on HKMS § 121 lg 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia

korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Selle sätte kohaselt võib

kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive

väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja

taotletav varalise kahju hüvitis 314,26 eurot on sellest piirist väiksem, siis saab juba nõutava

hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja

õiguste riivet väheintensiivseks. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse

rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi

ei oleks rikutud. RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele,

kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes,

tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste

rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud

kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul välistada, et kaebaja jalgratas varastati varjupaiga

rattahoidlast ning tema veekann läks katki ajal, mil ta viibis varjupaigateenusel. Samas ei saa

ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et Tartu linn on varjupaigateenuse pakkumisel käitunud

õigusvastaselt. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud sotsiaalmajutuslepingust ja

sotsiaalmajutusteenuse kodukorrast ei ilmne, et teenuse osutaja vastutaks teenuse saaja

isiklike asjade eest. Kohus selgitab, et kaebaja kirjeldatud tagajärgede puhul on tegemist

kolmandate isikute tegevusega tekitatud varalise kahjuga ning vastutust selle eest kannavad

vastavalt jalgratta varastanud isik ning veekannu lõhkunud isik. Kohus selgitab, et

hüvitamisele kuuluv varaline kahju peab olema avaliku võimu kandja õigusvastase teoga

põhjuslikus seoses. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja oleks 17.09.2023 üldse TÜK

EMO-sse pöördunud. Kaebaja pöördus nohu, köha ja palaviku kaebustega EMO-sse päev

varem, s.o 16.09.2023, ning selgitas, et temaga samas toas sotsiaalmajas on veel üks inimene

haige. Eeltoodust nähtub, et kaebaja oli haige juba enne seda, kui ta pidi väidetavalt Tartu

linna tegevuse tõttu öö õues veetma, ning haigestumine võis olla tingitud sellest, et ta viibis

varjupaigas haige inimesega ühes toas. Seega ei saa kaebaja tasutud visiiditasu ja ravimitele

tehtud kulutused olla Tartu linnale etteheidetud tegevusega põhjuslikus seoses. Eelnevat

arvestades on kaebajale varalise kahju hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning

kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.

7.4. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse majanduslikel põhjustel. Kohtule

arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5).

RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi,

kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi

õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis

sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses

kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid

ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi

andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi

õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse

eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja

taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 ja 5 alusel rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. X.X. esitas 28.05.2025 Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ja

määruskaebuse Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale.

Kaebaja märkis taotluses, et talle tuleb anda riigi kulul esindaja, kuna selleks on olemas

tungiv avalik huvi, mis seisneb selles, et kaebajal on arvuti kasutamine keelatud ja arvutisse

saab ta ainult siis, kui on vaja vastu võtta mõni dokument. Seega on tal enda esindamine

võimatu, kuna õigusaktide ja kohtupraktikaga tutvuda ei saa.

Määruskaebuses leiab kaebaja samuti, et talle tuleks määrata advokaat, kes koostab kaebaja

eest määruskaebuse. Kaebaja ei saa määruskaebust ise teha, kuna arvutit ei saa piisavalt

kasutada. Halduskohus on jõudnud 24.05.2025. a määruses valele arusaamale. Jalgratas läks

kaduma varjupaiga tõttu, kuna ratast ei tohtinud tuppa tuua ja veekann läks katki ebastabiilse

isiku tõttu, kes tahtlikult selle puruks viskas. Kohus on jõudnud valele arvamusele, et ma olen

õelnud, et toakaaslane oli haige. Ma ei ole seda öelnud ja EMO-sse läksin siis, kui olin öösel

õues külmetanud, kuna toas lubati mind ära tappa. Ma eksisin kuupäevaga, see võis

15.09.2023 öösel ka olla. Mul oli põletik ja pereast kirjutas antibiootikumid välja. Põletik

tekkis külmetusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks eesmärgiga esitada Tartu

Ringkonnakohtule määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse peale tuleb jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei suudaks ilmselt ise tasuda õigusteenuse osutamise eest

nõutavat turuhinda, kuid tema majanduslikust seisust hoolimata ei ole kaebajale riigi õigusabi

andmine käesolevas asjas põhjendatud.

RÕS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma

õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1

nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud

ise kaebuse halduskohtule. Samuti on kaebaja esitanud ise halduskohtule käesoleva asja

raames avaldusi ja taotlusi. Kohtute infosüsteemist nähtub ka see, et kaebaja ei puutu

kohtumenetlusega kokku esmakordselt, vaid ta on kohtutele ise esitanud palju kaebusi ja

edasikaebusi, sh määruskaebusi esimese astme kohtu määruste peale. Lisaks eelnevale on

X.X. sisuliselt määruskaebuse ise esitanud ja teinud seda elektrooniliselt, so vanglas

tahvelarvutit kasutades. Kaebaja väide, et talle tuleb riigi kulul anda esindaja, kuna selleks on

olemas tungiv avalik huvi, mis seisneb selles, et tal on arvuti kasutamine keelatud ja arvutisse

saab ta ainult siis, kui on vaja vastu võtta mõni dokument, on asjakohatu.

10. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 24.05.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja

võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse

määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.05.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse

tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses

pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu

seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.

10.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.05.2025. a määruse põhjendustega ka osas,

mille järgi jäeti kaebajale andmata riigi kulul advokaat. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187 lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada

juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene.

Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt teha HKMS § 207 lg-s 2

nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse

tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi

kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale

võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu

sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei

ole aga edasi kaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)