2-24-112647/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-112647

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) hagi Aarne Masso vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

745,71 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. novembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TF Bank AB (publ.) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) TF Bank AB (publ.) (Rootsi rg-

kood 556158-1041) Eesti filiaali (rg-kood 14304235)

kaudu, lepinguline esindaja Pavel Butsenko

Vastustaja

(kostja)

Aarne

Masso

(ik

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. novembri 2024 otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Aarne Massolt TF Bank AB (publ.) kasuks välja põhivõlgnevus 152,02 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot, alates 24. novembrist 2023 kuni kohtulahendi tegemiseni

30. mail 2025 sissenõutavaks muutunud viivis 27,68 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt

(152,02 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.

maist 2025 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. TF Bank AB (publ.) (hageja) esitas hagi Aarne Masso (kostja) vastu 632,99 euro nõudes,

mis koosneb põhinõudest 466,17 eurot, intressist 71,11 eurot, sissenõudmiskuludest 40 eurot

ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisest 55,71 eurot, lisaks palus

hageja mõista kostjalt välja viivise 24,15% põhinõudelt 466,17 eurot aastas alates 23. maist

2024 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Alternatiivselt palus hageja hagi rahuldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel ja

kostjalt välja mõista laenu põhiosa jääk 152,02 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Hageja ja kostja sõlmisid 27. oktoobril 2021 tarbijakrediidilepingu nr 27.10.2021, mille alusel

sai kostja laenu 700 eurot, krediidi kulukuse määr oli 49,83%, krediidilimiit 700 eurot,

lepinguperiood 35 kuud (tagasimakse aeg 10. detsembrist 2021 kuni 10. detsembrini 2023),

krediidi kogusumma 1195,83 eurot, intressimäär algsummalt 25%, esialgne intressimäär

laenujäägilt 41,12% aastas ja 0,11% päevas, viivitusintressi määr 24,15% aastas ja 0,0671%

päevas, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, keskmine igakuine osamakse 39,02 eurot,

igakuine lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2¹.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 8.

novembril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks kuni 22. novembrini 2023. Kostjal olid osaliselt või täielikult tasumata

2023. aasta augusti, septembri, oktoobri ja novembri osamaksed. Kuna kostja ei tasunud

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 22. novembril 2023 lepingu üles.

Laenu andmisel lähtuti sellest, et laenusaaja sissetulekud peavad olema suuremad kui

igakuised kohustused. Hageja tuvastas, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui

kostja sissetulekud. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole

suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida.

Kostja krediidivõimekuse hindamiseks tegi laenuandja krediidianalüüsi. Pensioniregistrist

nähtus, et kostja igakuine brutopalk oli 1032,50 eurot (61,95:6%), mis on netopalgana ca 890

eurot. Lisaks tegi laenuandja päringu maksehäireregistritesse. Laenutaotluse esitamise ajal

kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Laenutaotluse heakskiitmisega tekkis

kostjal kohustus 39,02 eurot kuus. Laenuandja arvestas kõik kostja kulud tuludest maha ning

tuvastas, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 850,98 eurot (890-39,02). Eeltoodust

tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita laenulepingut selles märgitud

osamaksega.

Kostja maksis laenu kuni 10. juulini 2023, millest põhivõla katteks arvestati 233,83 eurot.

Tasumata põhivõlg on 466,17 eurot ja intressivõlgnevus alates 10. augustist 2023 kuni

lepingu ülesütlemiseni kokku 71,11 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõlalt 466,17 eurot

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast ehk 24. novembrist 2023 kuni hagiavalduse

esitamise päevani ehk 22. maini 2024 lepingu eritingimustes kokku lepitud viivisemääras s.o

24,15%, mis teeb 55,71 eurot.

Hageja saatis kostjale kolm meeldetuletuskirja, lisaks tekkisid kulud andmete töötlemisel,

kontrollimisel, kontaktandmete otsimisel, kostjale vastamisel, võlanõude selgitamisel ja

vastuväidetele vastamisel, kõnede tegemisel ja võlanõude avaldamisel, kokku on

sissenõudmiskulud 40 eurot.

Hageja esitas ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud. Hageja selgitas ka, et tegemist oli krediidilimiidiga, mida kostja kasutas

ja tasus igakuiselt. Pärast makse tasumist vabanes limiidi suurus, mida kostja sai taas

kasutada. Kokku kasutas kostja krediiti 852,35 eurot ja tasus kokku 700,33 eurot. Seega on

ümberarvestuse kohaselt sissenõutavamaks muutunud krediidijääk 152,02 eurot (852,35-

700,33).

2. Kostja kohtule ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 15. novembri 2024 tagaseljaotsusega hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu, mille puhul

peab kohus ka ilma tarbija vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib.

Maakohtu hinnangul rikkus laenuandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Laenuandja ei kontrollinud laenulepingu sõlmimisel laenusaaja pangakontot, ta

kontrollis vaid kostja kohta avaldatud maksehäireid. Laenuandja ei ole ka muul viisil

tõendanud, et oleks kontrollinud talle esitatud andmete õigsust. Juhul kui laenuandja oleks

need päringud teinud, saanuks ta kontrollida, kas taotleja on esitanud õiged andmed oma

sissetulekute ja kohustuste kohta. Seega ei olnud laenuandjal enne kostjaga lepingu sõlmimist

piisavalt teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet laenu tagasi maksta, ja

laenuandja ei hinnanud kostja krediidivõimet kohase hoolsusega. Maakohus järeldas, et

laenuandja tugines laenu andes peamiselt kostja esitatud andmetele ning jättis need olulises

osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Juhul kui krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping

tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Lepingu sõlmimise ajal, so. 27.

oktoobril 2021, oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

intressimäär 0%. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise

tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja viivituses alates 21. osamaksest. Kostja on tasunud 20

osamakset, mille suurus hagiavalduse kohaselt on umbes 39,02 eurot, so kokku 780,40 eurot.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale laenu 700 eurot (dtl 20), hagihinnaks oli märgitud

745,71 eurot. 25. oktoobri 2024 menetlusdokumendi alusel on hageja andnud kostjale laenu

852,35 eurot. Seega on hageja põhinõue suurenenud 152,35 euro võrra ning muid põhinõudest

sõltuvaid nõudeid ümber arvestamata oleks hagihinnaks 852,35 eurot. Maakohus palus

hagejal esitada terviklik ja korrektne hagiavaldus, milles oleks märgitud hageja esmane nõue

ja alternatiivsed nõuded. Kohus viitas, et hagiavalduses esitatud nõuded on arvestatud

teistsugustel elulistel asjaoludel kui hageja 25. oktoobril 2024 esitatud alternatiivne nõue,

hageja väited kostjale väljastatud laenu suuruse kohta on vastuolulised. Lisaks viitas

maakohus, et kui hageja põhinõue suureneb, tuleks hagejal tasuda täiendav riigilõiv. Kuivõrd

hageja hagi muutmise avalduselt riigilõivu ei tasunud, ei saa kohus sellega arvestada.

Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille õigsust eeldades saaks kohus hagi rahuldada,

peavad tulenema hagiavalduse tekstist, kohus ei pea otsima asjaolusid tõenditest. Iga faktiline

asjaolu, mida hageja soovib tõendada, peab olema seostatud konkreetse tõendiga. Lisaks

sellele, et hageja on jätnud nõude suurendamisel tasumata riigilõivu, ei ole hageja esitanud

kohtule ka tõendeid, millest nähtuks kostja krediidi väljamaksmise taotlused. Seega ei ole

kohtul võimalik kontrollida, kas hageja ka tegelikult sai rohkem raha kui hagiavalduses

märgitud. Kuivõrd hagiavalduses esile toodud asjaoludel on kostja tasunud rohkem kui hageja

ümberarvestatud põhinõue, tuleb hagi jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. novembri 2024

otsuse tühistamist ning asja uueks läbivaatamiseks maakohtule tagasi saatmist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus valesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning jaotas tõendamiskoormise vääralt. Kohtuotsuse põhjendavas osas

jõudis maakohus ekslikule ja väärale järeldusele, lisaks on otsus üllatuslik.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et hagejal tuli tasuda täiendav riigilõiv, mida

hageja ei teinud, ja et hageja nõue on suurem kui hagiavalduses märgitud. Hageja ei ole nõuet

suurendanud, ümberarvestuse järgi nõue hoopis vähenes. Samuti heitis maakohus hagejale

ette laenu väljamaksmise taotluste esitamata jätmist.

Kostjaga sõlmitud leping oli krediidikonto leping, limiidiga 700 eurot. See tähendab, et kostja

sai korduvalt kasutada limiiti selle summa ulatuses ja tagasi makstes vabanes limiit uuesti. 24.

oktoobril 2024 kohtunõudele vastates kirjutas hageja välja lepingutingimuste p-i 1.2, millest

see tuleneb. Seega sai kostja krediiti limiidiga 700 eurot piiramatu arv kordi just selles mahus

ning pärast igat ostu pidi ta tagastama igakuise osamakse. Kostja kasutas krediiti kokku

852,35 euro ulatuses ja tasus kokku 700,33 eurot, sissenõutav krediidijääk on 152,02 eurot.

Hageja lisas 25. oktoobri 2024 seisukohale kostja ostude nimekirja, milleks kostja krediiti

kasutas. Kostja ei ole ostudele vastu vaielnud. Laenuandja finantseerib oste Hobby Hall

Group OÜ opereeritavatest ostukeskkondadest, iga ostu jaoks ei pea kostja esitama

allkirjastatud taotlust. Laenuandja tasub otse müüjale.

Kostja ei ole vastu vaielnud ka tagasimaksete suurusele. Ümberarvestusega ei muutunud

hagihind ega põhinõue. Hageja põhinõue on 466,17 eurot, sest ta arvestas maksed vastavalt

lepingule ka intressi ja kulude katteks. 25. oktoobri 2024 ümberarvestuses arvestas hageja

kõik maksed põhiosa katteks ja põhiosa jäägiks jäi 152,35 eurot.

Riigilõiv ei sõltu sellest, kui palju kostja krediiti kasutas, vaid summast, mida hageja

hagiavalduses või ümberarvestuse kohaselt nõuab. Seega on maakohus vääralt asunud

nõudma täiendava riigilõivu tasumist.

Hageja esitas koos ümberarvestusega kõik tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise ja ümberarvestuse kohta ning jääb oma seisukoha juurde. Tagaseljaotsuse tegemisel

kohus TsMS § 407 lg 1 kohaselt tõendeid ei hinda, vaid peab lähtuma hagis esitatud

asjaoludest. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud ja kostja ei ole vastuväiteid esitanud.

Seega on kostja omaks võtnud hageja väited, et poolte vahel oli sõlmitud krediidileping kauba

soetamiseks, kostja soetas kauba, kuid jättis lepingujärgsed osamaksed tähtaegselt tasumata,

mistõttu ütles hageja lepingu üles.

5. Kostjale on kohtudokumendid isiklikult kätte toimetatud, kuid kostja kohtule ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning jätab maa- ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

7. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, kuid ei märkinud apellatsioonkaebuses,

millist ringkonnakohtu lahendit ta taotleb (TsMS § 633 lg 2 p 2). Kuivõrd hageja on esitanud

apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, saab

apellatsioonkaebuse taotlusest tühistada hagi rahuldamata jättev maakohtu otsus eeldada hagi

rahuldamise soovi. Seega ei takista kaebuse menetlemist asjaolu, et hageja palus

apellatsioonkaebuses sõnaselgelt üksnes asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata (vt ka

RKTKm 2. oktoober 2019 nr 2-18-6718, p 9). Ringkonnakohus ei ole seotud poole taotlusega

saata asi maakohtule uueks arutamiseks.

8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuigi maakohus tuvastas, et tagaseljaotsuse tegemise

eeldused on täidetud, ei ole maakohtu otsuse näol sisuliselt tegemist tagaseljaotsusega, sest

maakohus ei rahuldanud hagi ei tervikuna ega ka osaliselt, vaid jättis täies ulatuses

rahuldamata. TsMS § 407 lg 1 järgi rahuldatakse tagaseljaotsusega hagi hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kui hagi ei ole hagiavalduses

märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus TMS § 407 lg 6 järgi

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmist ei ole põhjust viivitamatult

täita (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4).

Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline, st p-s 8 leiab maakohus, et hagi ei ole täies

ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt, p-s 9 ja

resolutsioonis aga jätab hagi täielikult rahuldamata.

9. Maakohus leidis ekslikult, et hageja suurendas nõuet ja pidi tasuma täiendava riigilõivu.

Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 466,17 eurot, intressi 71,11

eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 55,71 eurot, kokku

632,99 eurot, lisaks viivise alates 23. maist 2024 kuni põhinõude täitmiseni 24,15%

põhinõudelt aastas. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja põhinõude 152,02 eurot

ja viivise seadusjärgses määras. Hageja mitte ei suurendanud ümberarvutusega nõuet, vaid

vähendas seda. 745,71 eurot oli hagi hind, mis sisaldas ühe aasta viivist vastavalt TsMS § 133

lg-le 2.

Asjaolu, et kokku sai kostja laenu 852,35 eurot ning hagiavalduses märkis hageja (ekslikult)

laenusummaks 700 eurot, ei mõjuta hageja nõude suurust ega hagiavalduse esitamisel

tasutava riigilõivu määra. Kostja oli osa laenu enne hagi esitamist tagasi maksnud ja selle

väljamõistmiseks hageja nõuet ei esitanud.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et laenuandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Kuigi kohus tagaseljaotsuse tegemisel TsMS § 407 lg 1 kohaselt tõendeid ei hinda, tuleb

kohtul omal algatusel siiski kontrollida tehingu tühisuse aluseid, sh vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist.

Maakohus leidis põhjendatult, et laenuandja kogutud andmete põhjal ei olnud kostja

krediidivõimelisuse kontroll piisav.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi maakohus arvestas laenuandja kogutud

andmetena ka maksehäirete kontrolli, siis hageja esitatud tõendite kohaselt tegi laenuandja

vaid päringu pensioniregistrisse (dtl 44), mille järgi arvutas kostja kuupalga. Hageja ei ole

esitanud tõendeid, et laenuandja oleks teinud päringu ka maksehäirete registrisse.

Hagiavalduses viidatud ja avaldusele lisatud päring ei ole tehtud mitte laenu andmisel, vaid

hagiavalduse esitamisel 22. mail 2024 (dtl 55).

Hagiavalduses toodud krediidianalüüsis võttis laenuandja kostja kohustusena arvesse vaid

laenumakse 39,02 eurot ning järeldas, et arvestades „kõik kulud tuludest maha“, jääb kostjal

reservi vähemalt 850,98 eurot (dtl 23). Ei ole eluliselt usutav, et inimesel ei ole muid

igakuiseid kulusid peale laenumakse. Laenuandja kogutud teave ei olnud piisav kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks.

11. Õige ei ole maakohtu järeldus, et kostja on laenuandjale tasunud rohkem kui hageja

ümberarvestatud põhinõue.

Hageja selgituste kohaselt sai kostja laenu kokku 852,35 eurot, millest osa ta tagastas

igakuiste maksetena. Põhinõudest jättis kostja maksmata 466,17 eurot. Koos kõrvalnõuetega

tasus kostja laenuandjale kokku 700,33 eurot. Kui kogu tasutud summa arvestada põhinõude

katteks, on põhinõudest tasumata veel 152,02 eurot.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ümberarvutatud põhinõue tuleb rahuldada.

Hageja toob välja, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 700,33 eurot. Kostjal on seega

tagastamata 152,02 eurot (852,35-700,33) laenuks saadud rahast. Kuivõrd lepingujärgne laenu

tagastamise tähtaeg on möödunud, on kogu tagastamata laenusumma muutunud

sissenõutavaks.

13. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast.

Maakohus tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94 järgne intressimäär 0%. Kostja

seega hagejale intressi maksma ei pidanud.

14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei ole laenuleping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude laenuga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Laenusaaja ei vabane viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest, sest

tegemist ei ole laenuga seotud tasuga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p

9).

Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 24. novembrist 2023

kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 24,15% või alternatiivselt VÕS § 113 lg 1

teises lauses nimetatud määras.

Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingujärgne intress 0%,

tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras.

TsMS § 367 järgi nõutakse viivist eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtuotsuse tegemise

päeval 30. mail 2025 on seadusjärgne viivis 152,02 eurolt alates 24. novembrist 2023 kuni

kohtulahendi tegemiseni viivisekalkulaatori järgi 27,68 eurot. Kostjalt tuleb seega mõista

välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 27,68 eurot ja alates 31.

maist 2025 kuni põhinõude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras.

15. Viidates VÕS § 1132 lg 2 p-le 2 nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamiseks

40 eurot: kolme meeldetuletuskirja saatmise eest 30 eurot ja muude makseviivitusega seotud

kulude katteks 10 eurot. Muud kulud sisaldavad nõude andmete töötlemist ja kontrollimist,

kontaktandmete otsingut ja päringut, võlgnikule vastamist, võlanõuete selgitamist ja

vastuväidetele vastamist telefoni teel, e-kirja teel, võlgnikule tehtavaid kõnesid ja võlanõude

avaldamist. Meeldetuletuskirjade tekstid on hageja hagiavaldusele lisanud, muude kulude

kohta hageja tõendeid esitanud ei ole, st et kostja oleks esitanud vastuväiteid, esitanud

hagejale küsimusi või nõudnud selgitusi või oleks võlanõuet kusagil avaldatud. Seetõttu on

põhjendatud kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks välja mõista 30 eurot.

16. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 152,02 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

27,68 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31. maist 2025 kuni

põhivõla tasumiseni.

17. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg

3).

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb TsMS § 163

lg 1 alusel jätta poolte endi kanda. Viivist arvestamata rahuldas ringkonnakohus hageja

577,28 euro suurusest nõudest 182,02 eurot, s.o vähem kui kolmandiku suuruse osa, ning

hageja viitas asjaoludele, mis ei olnud tõesed.

(allkirjastatud digitaalselt)