2-22-6977/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Gea Lepik ja Ahti Kuuseväli

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6977

Kohtuasi

Tulundusühistu

Laeva

Piim

(pankrotis)

pankrotihalduri Kristo Tederi (Teder) hagi Varmela

Investeeringute OÜ vastu õigeksvõtul põhineva

tahteavalduse tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks ja kohtulahendi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotihalduri

Kristo Tederi apellatsioonkaebus

Varmela Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotihalduri

Kristo Tederi apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Varmela Investeeringute OÜ apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant/vastustaja): Tulundusühistu Laeva

Piim (pankrotis, registrikood 10766683) pankrotihaldur

Kristo Teder (isikukood 38403150010), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja (apellant/vastustaja): Varmela Investeeringute

OÜ

(registrikood 16057976), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamine

10.04.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.02.2024 otsus ja saata asi samale maakohtule

arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

2-22-6977

3. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas

10.05.2022 hagi Varmela Investeeringute OÜ (kostja) vastu tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud

tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ja selle alusel Tartu Maakohtu poolt

01.12.2020 tehtud otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

2. Tsiviilasjas nr 2-20-14862 võttis võlgnik 18.11.2020 avaldusega kostja hagi õigeks. Kohus

rahuldas hagi õigeksvõtu alusel ja mõistis võlgnikult kostja kasuks välja põhivõla 821 631,72

eurot ja viivised 474 992,22 eurot. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 03.12.2020 ja võlgniku

pankrot kuulutati välja 11.01.2021.

3. Hagi õigeksvõtt toimus kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja kahjustas teiste

võlausaldajate huve. Õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega on võlgnikult kostja kasuks välja

mõistetud võlgnevus, mis moodustab üle poole võlgniku kõigist väidetavatest kohustustest,

mis tähendab, et pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamisel saaks kostja

pankrotivarast enamuse, millele tal tegelikult õigust ei ole.

4. Kostjal puudub tegelikult nõue võlgniku vastu. Kostja on esitanud võlgniku

pankrotimenetluses nõude, tuginedes üksnes eelmainitud Tartu Maakohtu otsusele. Otsuse

asjaolud ja esitatud hagiavaldus viitavad sellele, et esitatud hagi aluseks olid nõuded, mis on

kostja poolt omandatud erinevate temaga seotud isikute käest ning hagi esitamise hetkeks olid

need nõuded võlgniku vastu eranditult aegunud. Samuti ei ole kostja esitanud piima ostu-

müügi lepinguid ega arveid, millest väidetavad nõuded tulevad.

5. Kostja juhatuse liige MM on võlgniku lähikondne. Võlgniku juhatuse liikmeks oli MM

ajavahemikul 28.10.2003 kuni 22.06.2018 ning kostja juhatuse liikmeks ja osanikuks on MM

alates 21.09.2020. Tartu Maakohtule tsiviilasjas nr 2-20-14862 esitatud hagile on alla

kirjutanud MM ja hagi on 18.11.2020 õigeks võtnud võlgniku praegune juhatuse liige KL.

Samuti nähtub asjaoludest, et Cavere Õigusbüroo OÜ-s töötavad KL ja ST kujundavad ühiselt

ja kooskõlastatult jämedat huvide konflikti sisaldavas situatsioonis kostja ning võlgniku poolt

õiguste teostamist, tehes seda võlgniku ja teiste võlausaldajate õiguste ja huvide vastaselt.

Juhatuse liige KL rikub ka võlgniku juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust läbi selle,

2-22-6977

et jättis järgimata võlgniku huvid ning võttis kohtus õigeks aegunud nõuded, millele tulnuks

vastu vaielda nii põhi- kui kõrvalnõuete osas.

6. Arvestades seda, et kostja nõude aluseks võlgniku pankrotimenetluses on hagi, mille

võlgnik on põhjendamatult õigeks võtnud ja millele ta on vastu vaidlemata jätnud, siis ei ole

põhjendatud tagasivõidetaval ja kehtetuks tunnistataval tehingul põhineva otsuse täitmine.

Seetõttu palub hageja kohtul tunnistada lubamatuks õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse

sundtäitmine. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõiget 1 saab kohaldada

pankrotimenetluses analoogia alusel.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

8. Hagi õigeksvõtt tsiviilasjas nr 2-20-14862 ei kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve,

kuna nõuded olid põhjendatud. Nõuded olid tekkinud nõuetekohaselt täidetud toorpiima

tarnimise lepingute alusel ega olnud aegunud. AS-ilt Krootuse Agro omandatud nõude

sissenõutavaks muutumise kuupäev oli küll 20.01.2016, kuid ka see nõue polnud aegunud

poolte läbirääkimiste tõttu. Tsiviilasjas nr 2-20-14862 esitati hagi 09.10.2020.

9. 22.09.2020 sõlmis kostja iga tsiviilasja nr 2-20-14862 hagiavalduses märgitud ettevõtjaga

nõude loovutuse lepingu, mille alusel loovutati kostjale ülaltoodud põhi- ja kõrvalnõuded.

Seega sai kostja kõikide nõuete omajaks alates 22.09.2020.

10. Kostja esitas pankrotihaldurile oma nõudeavalduse koos kõikide nõuetega 25.01.2021.

Kahe olukorra formaalne erinevus (kohtuotsuse olemasolu vs selle puudumine) seisneks seega

üksnes selles, kas kostja nõuded oleks pankrotimenetluses loetud automaatselt tunnustatuks

või mitte. Omaksvõtuga ei ole loodud kohustust. Ei saa olla tõsiseltvõetavat vaidlust, et

piimamüüjad on tarninud võlgnikule toorpiima.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks võlgniku 18.11.2020 hagi

õigeksvõtmise kui tahteavalduse tsiviilasjas nr 2-20-14862. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi

kanda.

12. Kohus nõustus hagejaga, et kostja nõude automaatse tunnustamise tagajärje

põhjustamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Vaidlusaluse tehingu tulemusel välistati

võimalus kostja nõudele vastuväidete esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Nõuete

kaitsmisele võlgniku pankrotimenetluses kohaldub pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4

redaktsioon, mis kehtis kuni 31.01.2021. Nimetatud sätte järgi loetakse nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga. Kui poleks

olnud kohtulahendit nõude rahuldamise kohta, oleks haldur ja võlausaldajad saanud esitada

nõudele vastuväiteid ja nõude tunnustamiseks oleks kostja pidanud esitama kohtule hagi (kuni

31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2 ja § 106). Üldprintsiibina tuleb püsivalt maksejõuetu

isiku vastu nõuete maksmapanekuks need pankrotimenetluses kaitsta (saavutada nõuete

tunnustamine). Kuna maksejõuetu võlgniku varast ei piisa kõigi nõuete rahuldamiseks, peab

ka teistel võlausaldajatel ja halduril olema kõigi võlausaldajate huvides võimalus nõuete

õigsust kontrollida ja neid kahtluse korral vaidlustada.

2-22-6977

13. Lisaks esineb käesolevas asjas usutavaid põhjuseid arvata, et õigeks võetud nõuded

võivad osaliselt olla alusetud. Viivisenõue moodustab enam kui poole põhivõlast, olles seega

üsna suure osakaaluga. Sellise nõude vähendamine võiks olla võimalik võlaõigusseaduse §

113 lg 8 järgi. Vähemalt ühe õigeksvõetud nõuete kogumi komponendi osas oli hagi aegunud

juhul, kui kostja faktiväited aegumise peatumise kohta ei osutu õigeks.

14. Kui nõustuda kostjaga ja seada võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine sõltuvusse

õigeks võetud nõuete kehtivuse selgeks vaidlemisest, tuleks kohtul teha see töö potentsiaalselt

ära kahel korral – esmalt tagasivõitmise lahendamisel ja siis veel nõude tunnustamise

lahendamisel. Üldjuhul on tagasivõitmise eesmärgiks pankrotivara suurendamine või selle

jaotumise muutmine. Hagi õigeksvõtu tagasivõitmine ei saa iseenesest mõjutada pankrotivara

suurust ega selle jaotumist võlausaldajate vahel. Tagasivõitmine on vajalik õigeks võetud

nõuete kehtivuse üle vaidlemise võimaluse saavutamiseks.

15. Tagasivõitmiseks on haldur pidanud tegema pankrotivara arvel kulutusi ja selle võrra

vähenes võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutatav ressurss. Ka seetõttu on teiste

võlausaldajate huve kahjustatud. Ilma vaidlusaluse tehinguta poleks neid kulutusi olnud vaja

teha, kostja nõudele oleks võlgniku pankrotimenetluses saanud esitada vastuväiteid ja

menetluskulu oleks võinud kaasneda ainult nende vastuväidete lahendamisega.

16. Vaidlusalune tehing kahjustas võlgniku teiste võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1

tähenduses. Tehing tehti PankrS § 110 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatud ajavahemikus, mistõttu

eeldatakse, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest ja esineb alus

tehingu tagasivõitmiseks. Poolte lähikondsus ei oma seetõttu tähtsust ja kohus selle kohta

esitatud hageja väiteid ei käsitlenud.

17. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on alusetu. Tegemist on spetsiifilise

instituudiga, mille kaudu saab takistada vaidlusaluse nõude täitmist täitemenetluses (TMS §

221). Käesolevas asjas käib vaidlus pankrotimenetluses esitatud nõuete üle, mida ei täideta

täitemenetluses ning mille suhtes kõnealust haginõuet esitada ei saa.

Hageja apellatsioonkaebus

18. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata, ning palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue.

19. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TMS § 221 lg-t 1. Riigikohtu praktikas on korduvalt

leitud, et TMS § 221 lg-t 1 saab kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et

panktorihalduril on võlgniku seadusliku esindajana õigus esitada hagi jõustunud kohtulahendi

täidetavuse vaidlustamiseks. Praegusel juhul oleks kostjal võimalik Tartu Maakohtu otsusele

tsiviilasjas nr 2-20-14862 endiselt tugineda. Seega ei täida üksnes hagi õigeksvõtu

tagasivõitmine soovitud eesmärki.

20. Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult poolte endi kanda. Tagasivõitmise nõude

rahuldamine tähendab põhilises osas hagi rahuldamist, mistõttu tulnuks seda menetluskulude

jaotamisel arvestada.

Kostja apellatsioonkaebus

21. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

2-22-6977

22. Õigeksvõetud nõuded on tõendatud ning pole aegunud. Vaidlusaluste nõuete aluseks on

võlgniku poolt oma liikmetega tehtud tehingud piima ostmiseks ning nendest tehingutest

tulenevate maksekohustuste täitmata jätmine. 22.09.2020 loovutasid võlausaldajad (ühistu

liikmed) oma nõuded kostjale eesmärgiga, et hageja esitaks võlgniku vastu nõude

hagimenetluses. Eeltoodust tulenevalt pöörduski kostja haginõudega tsiviilasjas nr 2-20-

14862 Tartu Maakohtu poole ning võlgnik võttis nõuded õigeks. Kostja on käesolevas

menetluses esitatud kostja vastuses põhjendanud nõuete alust, nõuete kujunemist (sh intressid

ja viivised) ja esitanud kõigi nõuete kohta vastavad tõendid. Hageja ei esitanud vastavatele

sisulistele põhjendustele ega nõude aluseks olevatele tõenditele vastuväiteid. Kujunenud

olukorras on tõendamiskoormis ümber pöördunud ja hageja pidanuks maakohtu menetluses

esitama omapoolsed tõendid ja sisulised vastuväited kostja seisukohtade ja tõendite

ümberlükkamiseks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega on vastuolus olukord, kus võlgnik

vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast, kui erimeelsusi nõude osas pole. Toorpiima tarniti, kuid

selle eest ei tasutud.

23. Nõuete õigeksvõtu kaudu tunnustamine ei muutnud võlgniku varalist seisundit.

Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi esitamise puhul tuleb võrrelda tagasivõitmise

aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik oleks, kui tagasi võita soovitavat toimingut

ei oleks tehtud. Praegusel juhul tuleks seega võrrelda hagi õigeksvõtmist olukorraga, kui

võlgnik ei oleks hagi õigeks võtnud. Selgub, et kahe olukorra vahel ei ole erinevusi, sealjuures

ei ole võlgniku varalise seisundi osas erinevust. Juhul, kui võlgnik ei oleks tsiviilasjas nr 2-

20-14862 hagi 18.11.2020 avaldusega õigeks võtnud, oleks maakohtus menetlus jätkunud

(vähemalt kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 11.01.2021). Juhul, kui pankrot oleks

kuulutatud välja enne tsiviilasjas nr 2-20-14862 otsuse tegemist, oleks hagi küll jäetud

hagimenetluses läbi vaatamata (PankrS § 43 lg 2), kuid kostja oleks nagunii esitanud samad

nõuded ka võlgniku pankrotimenetluses. Kahe olukorra formaalne erinevus (kohtuotsuse

olemasolu vs selle puudumine) seisneks seega üksnes selles, kas kostja nõuded oleks

pankrotimenetluses loetud automaatselt tunnustatuks või mitte.

24. Tagasivõitmise hagi esitamine on võlgniku ja selle võlausaldajate huvide kahjustamine

ning tekitab pankrotipesale juurde täiendavaid ebavajalikke kulutusi.

25. Üksnes asjaolust, et pankrotimenetluses tunnustati kostja nõuet ilma nõuete kaitsmise

menetluseta tulenevalt PankrS § 103 lg-st 4 (kuni 31.01.2021 kehtinud redaktsioon), ei saa

tuletada võlausaldajate huvide kahjustamist. Vastasel juhul oleks kõigis pankrotimenetlustes

pankrotihalduril kohustus esitada tagasivõitmise hagi, kui nõude aluseks on kohtulahend või

muu alus, mis võimaldab nõude automaatset tunnustamist.

26. Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, milles kahjulik tagajärg täpsemalt seisneb.

Maakohus on seega lugenud puhtalt ühe menetlusliku asjaolu (nõuete suhtes ei saanud

vastuväiteid esitada) automaatselt võlausaldajate huve kahjustavaks ilma, et oleks tõendatud,

kas see asjaolu üldse sai mingit kahju põhjustada ja milles selline kahju täpsemalt seisnes.

Maakohus ei ole tuvastanud, et hagi õigeksvõtu tagajärjeks on võlausaldajate nõuete

rahuldamine väiksemas ulatuses. Maakohus ei ole nõudeid sisuliselt hinnanud ning hageja

pole vaatamata kohtu selgitustele ka soovinud nõuete sisulist hindamist.

Menetlusosaliste seisukohad

27. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

2-22-6977

28. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis. Seoses sellega tuleb tühistada ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel.

Apellatsioonkaebused kuuluvad osaliselt rahuldamisele, kuna ringkonnakohus ei saa ise teha

lahendit, mida pooled oma kaebustes on taotlenud.

30. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes, kuna ei viinud läbi

eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 329 lg 3 ja TsMS § 392 lg 1 p 1, ega täitnud

piisavalt selgitamiskohustust. Kuigi ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole

menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, saavad maakohtule ette

heidetavad rikkumised olla siiski kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui rikkumine võis

mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS

§ 656 lg 2, vt ka RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20). Praegusel juhul on võimalik, et

menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik

mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

31. Hageja esitas hagi kostja vastu tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud tahteavalduse – hagi

õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ja selle alusel Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tehtud otsuse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohus rahuldas hagi tsiviilasjas nr 2-20-14862

tehtud tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks, põhjendades seda sellega, et kuna

vaidlusaluse tehingu tulemusel välistati võimalus kostja nõudele vastuväidete esitamiseks

võlgniku pankrotimenetluses, on tegemist võlausaldajate huvide automaatse kahjustamisega.

Ringkonnakohus sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on järeldusele,

et tegemist on võlausaldajate huvide kahjustamisega, jõudnud ennatlikult. Maakohus on

jätnud eelmenetluses pooltele selgitamata hageja vajaduse tõendada, et hagi õigeksvõtuta

oleksid võlausaldajate nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses.

31.1. PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Pooled ei vaidle, et käesoleval juhul

esineb PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus – hagi õigeksvõtt toimus ühe aasta jooksul

enne ajutise halduri nimetamist. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi

rahuldamiseks peavad olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise

eeldused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on rahalise

kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab

olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953/50, p 12; 24.05.2017,

3-2-1-50-17, p 10).

31.2. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajate huvid tuleb lugeda eelduslikult

kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma

vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises

ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Hageja ei pea sealjuures tõendama,

kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava tehinguta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks

iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks

2-22-6977

saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt RKTKo 30.09.2020 2-16-18957/75, p 15).

Võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast

eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu

tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga (RKTKo 03.05.2023, 2-

21-2785, p 17). Võlausaldajate huvide kahjustamise peab esile tooma ja tõendama

tagasivõitmise nõude esitanud pankrotihaldur. Seega pidi käesolevas asjas hageja tõendama,

et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses, kui võlgnik ei oleks

tsiviilasjas nr 2-20-14862 kostja poolt esitatud hagi õigeks võtnud.

31.3. Võlausaldajate õigus pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele vastuväiteid

esitada ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul seda, et sellise õiguse kasutamise võimaluse

puudumine tähendaks automaatselt võlausaldajate huvide kahjustamist. Pankrotimenetluse

eesmärk on eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, st

võlausaldajate varaliste huvide kaitse (PankrS § 2 esimene lause). Riigikohus on selgitanud, et

võlausaldajate huve kahjustavaks ei saa näiteks pidada pelgalt võimaluse puudumist otsustada

pankrotimenetluses võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise üle. PankrS § 110 lg

1 p 2 alusel kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi

huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal

tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud

suuremas ulatuses. Võlausaldajate abstraktne otsustusõigus ei pruugi võlausaldajate tegelikke

varalisi huve mingil moel mõjutada (RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13).

Riigikohtu viidatud abstraktne otsustusõigus on võlausaldajatel ka pankrotimenetluses teiste

võlausaldajate nõuetele vastuväidete esitamisel. Ka ringkonnakohus on varem leidnud, et

võlausaldajate abstraktne otsustusõigus, näiteks võimalus vaielda nõude üle

pankrotimenetluses, ei pruugi võlausaldajate tegelikke varalisi huve mõjutada (TlnRnKo

25.10.2024, 2-22-18981, p 53). Kolleegium jääb ka käesolevas asjas sellele seisukohale.

Seega tuleb tuvastada, kas tehinguga on kahjustatud teiste võlausaldajate huvisid ning

võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb sisustada objektiivsete asjaoludega, millel on

ennekõike majanduslik sisu. Seega tuleb võrrelda seda, milline oleks teiste võlausaldajate

olukord siis, kui võlgnik ei oleks hagi õigeks võtnud (vt ka TlnRnKo 30.04.2021, 2-19-1585,

p 37).

31.4. Hageja on maakohtus tuginenud sellele, et kostjal puudub nõue võlgniku vastu (nõuded

on aegunud ja tõendamata). Kostja tegi maakohtus 18.01.2024 istungil ettepaneku uurida

laiemalt, kas võlausaldajate varalises sfääris toimus õigeksvõtuga ka tegelikult mingi muutus

või mitte. Kostja märkis, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks on see, et

pankrotihaldur peaks tooma välja, kuidas kahjustati võlausaldajate huve. Seda pole kostja

hinnangul tehtud. Kostja oli vastu eelmenetluse lõpetamisele, kuid maakohus ei pidanud seda

oluliseks ja selgitas, et kui nõue, mille üle saab vaielda, muudetakse nõudeks, mille üle ei saa

vaielda, siis on teiste võlausaldajate huve kahjustatud (vt 18.01.2024 istungi protokoll dtl 787-

791). Ringkonnakohtu hinnangul juhtis kostja maakohtus õigustatult tähelepanu sellele, et

võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb sisustada objektiivsete asjaoludega ning selgitada,

kas võlausaldajate varalises sfääris toimus õigeksvõtuga ka tegelikult mingi muutus või mitte.

Maakohus oleks pidanud pooltega arutama, kuidas kahjustati tsiviilasjas nr 2-20-14862 hagi

õigeksvõtuga võlausaldajate huve ning pidi selgitama sellest tulenevalt tõendamiskoormist,

sealhulgas hageja vajadust tõendada, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada

suuremas ulatuses, kui võlgnik ei oleks tsiviilasjas nr 2-20-14862 kostja poolt esitatud hagi

õigeks võtnud. Hageja pole seetõttu esile toonud, kuidas saaksid võlausaldajate

pankrotimenetluses esitatud nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Samuti pole

maakohus hinnanud tõendeid, mille kostja esitas tõendamaks, et kostjal on võlgniku vastu

2-22-6977

nõuded ja kostja omandas need loovutamiste tulemusel (kostja esitas piima ostu-

müügilepingud, nõude loovutamise lepingud ja arved – dtl 286-434).

31.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nõuete õigeksvõtu kaudu tunnustamine ei saanud

muuta võlgniku varalist seisundit. See, kas õigeksvõtt muutis võlgniku varalist seisundit,

selgub eelkõige selle kaudu, kas võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas

ulatuses, kui hagi õigeksvõttu poleks toimunud. Asjakohatu on kostja väide, et tagasivõitmise

hagi esitamine on võlgniku ja selle võlausaldajate huvide kahjustamine ning tekitab

pankrotipesale juurde täiendavaid ebavajalikke kulutusi. PankrS § 55 lg 3 p 1 ja § 108 lg 2

koosmõjust tuleneb haldurile õigus ja kohustus esitada hagisid pankrotivarasse vara

nõudmiseks või muu hagi, mis seondub pankrotivaraga. Kui tagasivõitmise hagi osutub

põhjendatuks, võib selle kaudu olla võimalik pankrotivara suurendada, mis on võlausaldajate

huvides.

32. Tulenevalt sellest, et maakohus on eelmenetluse nõudeid eiranud ja on jätnud olulises

ulatuses eelmenetluse ülesanded täitmata, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hageja

tagasivõitmise nõude lahendamist ringkonnakohtus. Võlausaldajate huvide kahjustamine on

tagasivõitmise nõude puhul üheks olulisemaks tuvastamist vajavaks asjaoluks, mistõttu selle

asjaolu olulisuse ja ühtlasi sellega seotud tõendamist vajavate asjaolude ning tõendite

eeldatavat mahtu arvestades ei saaks ringkonnakohus asja ise sisuliselt lahendada.

Apellatsioonimenetluses esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi

olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks

kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude

tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.

33. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded

tagasivõitmise nõude osas, selgitada selle nõude osas pooltele tõendamiskoormist ning anda

võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid.

34. Hageja nõude tunnistada Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tsiviilasjas nr 2-20-14862

tehtud kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks jättis maakohus rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et maakohus kohaldas seejuures ebaõigesti materiaalõigust (TMS § 221 lg

1), mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.

34.1. Riigikohus on selgitanud, et kostja avalduse kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi

õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist. Teises kohtuasjas ei saa

jõustunud kohtulahendit vaidlustada. Tagasi on võimalik võita ja kehtetuks tunnistada vaid

kohtule tehtud avaldus nõude tunnustamise kohta. Küll aga võib sellise kohtuotsuse täitmise

korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel. Kui tehingu

tagasivõitmise eeldused on täidetud, ei ole õigustatud sellise kohtuotsuse sundtäitmine, sest

selle alus – kohtule esitatud avaldus hageja nõude tunnustamise kohta – on ära langenud ning

tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri (vt RKTKo 13.10.2006, 3-2-

1-80-06, p 15). Vaatamata sellele, et hagi õigeksvõtmine on kehtetuks tunnistatud, siis

kohtuotsuse täidetavus on võimalik välistada TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude esitamisega. Riigikohus on selgitanud, et kuna pankrotimenetlus on

sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses

analoogia korras selliselt, et panktorihalduril on võlgniku seadusliku esindajana õigus esitada

hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks (RKTKm 17.06.2009, 3-2-1-64-09,

p 9; TlnRnKo 30.04.2021, 2-19-15850, p 47). Seega on kohtuotsuse täidetavus võimalik

välistada TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisega, isegi kui

täitemenetlust pole alustatud, vaid tegemist on pankrotimenetlusega.

2-22-6977

34.2. Kuivõrd maakohus on hageja nõude – tunnistada Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020

tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks – jätnud ebaõigesti

rahuldamata, tuleb ka selles osas maakohtu otsus tühistada. Kuna sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõue on olemuslikult seotud hageja nõudega tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud

tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ning ringkonnakohus saadab asja selles

osas tagasi eelmenetluse staadiumis menetlemiseks, siis ei saa ringkonnakohus sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõuet eraldi lahendada, vaid see tuleb maakohtul tervikuna koos

hageja tagasivõitmise nõudega lahendada.

35. Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et õigeksvõetud nõuded on tõendatud

ning pole aegunud.

36. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus

asja uuel läbivaatamisel, mistõttu ei ole vaja vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele

seoses menetluskulude jaotusega.

(allkirjastatud digitaalselt)