2-23-2441/104 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv, Kai Härmand

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-2441

Kohtuasi

Mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus

hagi I.U vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 31. oktoobri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.U apellatsioonkaebus

Mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus

vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 29 651,82 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse 29 651,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Mittetulundusühing Eesti Pärimusmuusika

Keskus (registrikood 80116582), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raiko Lipstok

Kostja: I.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Janek Valdma

Istungi toimumise aeg

30. aprill 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.U 07. mai 2025 taotlus ringkonnakohtu 30. aprilli 2025 kohtuistungi

protokolli parandamiseks rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 31. oktoobri 2024 otsus muutmata.

3. Jätta I.U apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta

Mittetulundusühingu

Eesti

Pärimusmuusika

Keskus

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

2-23-2441

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Mittetulundusühing Eesti Pärimusmuusika Keskus (hageja) esitas 13.02.2023 Pärnu

Maakohtule hagi I.U (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 53 668,45

eurot ja sellelt arvestatud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures raamatupidajana. Kostja tekitas hagejale

kahju 73 126,75 eurot, tasudes 14.02, 16.02 ja 18.02.2022 kolm hageja tegevusega

mitteseotud arvet tundmatutele välismaistele isikutele. Hageja tasus arved e-posti aadressilt

XXX kostja e-posti aadressile YYY tulnud korralduste alusel, milles üritati jätta muljet, et

need saatis hageja juhataja Q. Ülekannete eesmärgina väideti, et tegemist on tehniliste

investeeringute kapitalikulu ettemaksuga. Neist üksnes 16.02.2022 ülekanne 19 458,30 eurole

õnnestus pangas tagasi pöörata.

3. Kostja oli ülekandeid tehes raskelt hooletu ja rikkus töölepingut, ametijuhendit, hageja

raamatupidamise sise-eeskirju ja õigusakte.

3.1. Kostja ametijuhendi punkti 4.2. kohaselt vastutas kostja tema kasutuses olevate ja

finantsosakonna materiaalsete väärtuste sihipärase kasutamise, säilitamise ja korrashoiu eest.

Kostjal oleks pidanud tekkima kahtlus, et Q ei ole e-kirjade autor.

3.2. Kostja ametjuhendi punkti 6.5. kohaselt oli kostja ülesandeks nõuda selgitusi hageja

nimel tehinguid sooritavatelt isikutelt tehingute asjaolude kohta eesmärgiga tagada tehingute

täpne, õige ja seaduste kohane kajastamine. Saades tundmatult e-posti aadressilt väidetavalt Q

instruktsioonid, oleks kostja pidanud pöörduma Q poole asjaolude täpsustamiseks.

3.3. Kostja töölepingu punkti 2.1. kohaselt oli tema töö sisuks hageja rahaasjade korrashoid.

Kostja ametijuhendi punktide 3.1., 3.7., 3.14., 6.5, hageja raamatupidamise sise-eeskirja

punkti 2 ja raamatupidamise seaduse § 6 ja § 7 koosmõjus ei oleks kostja tohtinud teha

kõnealuseid ülekandeid ilma algdokumendiks olevate arveteta.

2-23-2441

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja tegi hagiavalduses nimetatud rahaülekanded, kuna arvas, et e-kirjad on saatnud

hageja juhataja Q. Hageja seisukoht, et tegemist on pelgalt raamatupidaja hooletusega, ei ole

õige.

6. Kahjuhüvitist tuleb vähendada hageja enda osa tõttu kahju tekkimisel. Tegemist oli

süsteemse kuritegeliku ründega (harpuunimine), mille vastu tuli hagejal rakendada

infotehnoloogiliste ja organisatoorsete kaitsemeetmete süsteemi. Hageja on jätnud tegemata

riskianalüüsi, töötajate küberteadlikkuse koolituse, avalikustas kostja kontaktid internetis, ei

kasutanud tehnilisi kaitsemeetmeid süsteemist väljast saabuvate e-kirjade tähistamiseks,

võltskirjade saatmise välistamiseks ja ülekande limiitide seadmiseks, samuti ei kasutanud

hageja töökorralduslikke meetmeid. Kostja oli näidanud üles initsiatiivi vastavate muudatuste

tegemiseks. Lisaks oli kostja petukirjade saamise ajal tööga ülekoormatud, mh töötas

raamatupidamisprogramm puudulikult. Samuti oli hageja töökultuuris primaarne efektiivsus.

Makseid tuli teha operatiivselt, aega viitmata ja omal initsiatiivil sisulist kontrolli teostamata.

7. Olukorras, kus hageja oleks pidanud ründe tõrjumiseks rakendama meetmeid, ei saa

ainuvastutust panna raamatupidajale, kelle ettevõte ilma ettevalmistuseta n.-ö tulejoonele

asetas. Arvestades juhtimisalaseid ja organisatoorseid, töökorralduslikke ja töökultuurilisi

põhjuseid kogumis, ei saa raamatupidaja osa käsitada raske hooletusena. Kuriteole eelnev

põhjuslikus seoses olevate asjaolude loetelu on pikk ja raamatupidaja on neist viimane lüli.

Kahju tekitas hageja enda tegevus.

8. Hagejal saab kahju olla üksnes ulatuses, milles raha ei saa sisse nõuda kuriteo toimepannud

isikutelt. Hageja ei ole midagi teinud selleks, et oma nõuet maksma panna. Hageja algatas küll

kriminaalmenetluse, kuid see lõpetati ja hageja seda ei vaidlustanud. Hagejal on raha saanud

ettevõtete vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja kuriteo sooritanud füüsiliste isikute

vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue.

9. Kostja ei näinud töölepingu sõlmimise ajal ette, et teda kohustatakse tegema pangamakseid

täies ulatuses ja seega võtma vastutust võimaliku küberkuritegevuse eest. Hageja tegevust ja

tegevusetust tuleb kahjunõude suuruse määramisel arvestada nii võlaõigusseaduse (VÕS) §

139 kui § 140 alusel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 26

834,23 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 5461,26

eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.11.2024 kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

11. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud.

a.

Kostja töötas hageja juures alates 01.11.2021 raamatupidajana. Vastavalt töölepingu p-le

2.1 oli töö sisuks hageja rahaasjade korrashoid, et tagada hageja erinevate tegevuste ja

eesmärkide saavutamine. Töötaja tööülesanded on täpsemalt loetletud ametijuhendis.

Ametijuhendi p 3.7 kohaselt oli raamatupidaja tööülesandeks kuludokumentide

sisestamine hageja raamatupidamisprogrammi. Vastavalt ametijuhendi p-le 3.9 oli kostja

ülesandeks pangaülekannete tähtaegne ja täpne teostus,

konteerimine

2-23-2441

raamatupidamisprogrammis. Vastavalt ametijuhendi p-le 3.14 pidi kostja tagama

dokumentatsiooni ja informatsiooni turvalisuse. Vastavalt töölepingu p-le 2.2 andis ja

kontrollis tööülesandeid juhataja.

b. Kostja tööalasele e-posti aadressile YYY saadeti 14.02.2022 e-posti aadressilt XXX e-kiri,

milles küsiti, milline on hageja pangakonto saldo ning kas see võimaldab teha 28 000 euro

suuruse ülekande välismaale. Kostja vastas, et hageja pangakonto seis võimaldab sellise

ülekande tegemist. Samal päeval saadeti eeltoodud e-posti aadressilt kostjale veel üks e-

kiri, milles paluti teha 28 319,55 euro suurune ülekanne saajale nimega C, väites makse

eesmärgiks tehniliste investeeringute kapitalikulu ettemaksu. Kostja tegi palutud

ülekande. Samalt e-posti aadressilt saadeti kostjale raha ülekandmiseks palveid ka

16.02.2022 ja 18.02.2022. 16.02.2022 raha ülekandmise palve tulemusena kandis kostja

hageja kontolt 19 458,30 eurot saajale D ja 18.02.2022 saajale F 25 348,90 eurot.

Kõikidele ülekannetele tuli saadetud juhiste järgi kirjutada selgitusse tehniliste

investeeringute kapitalikulu ettemaks. Kõik maksed tehti välisriikides asuvatesse

krediidiasutustesse.

c.

Kostjale saadetud e-kirjades üritati jätta muljet, et saatjaks on hageja juhataja Q, s.t saatja

isikuna kuvati Q nime, samuti oli e-kirjade alla kirjutatud saatjana Q. E-kirja aadressina

oli kuvatud XXX. Tõendeid ei ole, et saatja e-posti aadress XXX oleks olnud varjatud ja

saaja e-posti aadressina oleks kuvatud mõnda muud e-posti aadressi.

12. Hageja juures oli organisatsioonisisene reegel, et eelnevalt kinnitamata arveid ei saa

tasuda (W kirjalik seletuskiri) ja kostja oli sellest teadlik (kostja ja hageja 10.12.2021

teadetevahetus, kostja ja W vestlused, kostja 21.02.2022 seletuskiri ja kriminaalmenetluses

tunnistajana ülekuulamise protokoll). On usutav, et ülekandeid ei tohtinud ilma selle aluseks

olevate dokumentide eelneva kinnitamiseta teha. Vastasel korral ei oleks arvete

kooskõlastusringile saatmisel olnud tähendust.

13. Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg-le 2 ja leidis, et kostja rikkus

töölepingu p-i 2.1 ning ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9 koosmõjus, mis sätestasid reegli, et

ülekandeid ei tehta ilma alusdokumenti raamatupidamisprogrammi sisestamata ja seda

kooskõlastamata. Reegli eesmärk oli hoida ära alusetute ülekannete tegemine ja tagada raha

sihipärane kasutamine. Igal juhul rikkus kostja ka TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat

lojaalsus- ja hoolsuskohustust.

14. Kostja pidi mõistma ja ette nägema, et kui ta teeb rahaülekande kehtivast reeglist hälbival

viisil e-kirjade alusel, mis saadeti e-postilt, millelt kunagi varem ei olnud ülekanneteks

palveid esitatud, ja ka palutud ülekanded olid ebatavalise sisuga, võib hagejal tekkida kahju.

E-kirjade puhul, millega kaasnevad tööandjale suured rahalised kohustused ja esitatud ei ole

raamatupidamise algdokumenti, tulnuks olla eriti hoolikas ja tähelepanelik.

15. Arvestades ka TLS §-i 16 oli kostja hooletu (VÕS § 104 lg 1 p 4). Kostja rikkus

ülekannete kohta kehtivat reeglit. Kostja ametikoht eeldas raamatupidamisalast eriharidust ja

vähemalt kolmeaastast töökogemust. Kostjal oli võimalik kahju tekkimise olukorda ette näha

ja kahju tekkimist vältida. Samas oli tegemist üksikjuhtumiga. Kostja oli töötanud hageja

juures väga lühikest aega. Rohkem olulisi probleeme kostja tööga esinenud ei olnud.

16. Hagejale on tekkinud kahju 53 668,45 eurot. Hageja võimalik nõue kahju tekitanud isikute

vastu on väärtusetu. Hageja oli valmis loovutama selle kostjale. Kostja ei tõendanud, et hageja

alusetu rikastumise nõudel oleks olnud väärtus. Hageja esitas süüteoteate, kuid

kriminaalmenetlus lõpetati prokuratuuri loal. Hagejale ei saa kriminaalmenetluse lõpetamise

2-23-2441

vaidlustamata jätmist ette heita ja ta ei vastuta kriminaalmenetluse tulemuslikkuse eest.

Hageja pöördus välisriigi pankadesse, saamaks informatsiooni ülekanded saanud isikute

kohta, kuid ei saanud vastust. Tõendamata on, et kui hageja oleks varem tegutsenud, oleks

tema alusetu rikastumise nõudel olnud väärtus. Kurjategijate tuvastamine oli

kriminaalmenetluse ülesanne. Seega saab hageja nõuda kahju hüvitamist kostjalt.

17. Kahju tuleb vähendada poole võrra. Vaidlust ei ole, et hageja ei kasutanud erilisi IT-

alaseid turvameetmeid, et takistada õngitsuskirjade jõudmist kostja e-posti aadressile.

Tõendamata on, et SPF kirje kasutamine oleks kirjade kostja e-posti saabumise kindlasti ära

hoidnud. Kalev Kopliku arvamuse kohaselt oleks saanud kasutada dokumentide

vastuvõtmiseks eraldi e-posti aadressi, sisu-filtrit (et kontrollida, filtreerida ja blokeerida e-

kirju vastuvõtjate postkastidest, anti-phishing tarkvara). Siiski ei ole tõendatud, et need

meetmed oleksid välistanud e-kirjade jõudmise kostja postkasti. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja ei olnud kostja tähelepanu juhtinud õngitsuskirjadest tulenevatele riskidele ja kostjat ei

olnud saadetud küberturvalisust puudutavatele koolitustele. Raamatupidajatele suunatud

küberründed ei olnud 2022. a uudsed. Kostja töötas hageja juures lühikest aega, muid

etteheiteid tema tööle ei esinenud ja kahju tekkis ajal, mil kostja töökoormus raamatupidajana

oli tavapärasest suurem.

Kostja esitles end tööle kandideerimisel kogemustega

raamatupidajana ja märkis, et tal on rakenduslik juristi haridus. Kostja eiras ülekannete

tegemisel organisatsioonis kehtinud korda ja tal oli võimalik pettus avastada. Kahju tekkimine

oli ettenähtav. Kahju täieliku hüvitamise kohustus oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

18. Hageja ei jäänud panga teavitamisega hiljaks. Hageja avastas ülekanded 19.02.2022

(laupäev) ja teavitas panka samal päeval, püüdis samal päeval internetipangas maksed tagasi

kutsuda ja tegi telefonikõne panka. Välismakse jõudmine saajani varem kui 2 – 7 päevaga ei

ole välistatud.

19. Õige ei ole etteheide, nagu oleks hageja loonud riskantse maksete tegemise korralduse,

kui tegi kostjale ülesandeks teha hageja makseid. Tõendamata on kostja väide, et ta tegi

hagejale ettepaneku, et raamatupidaja ei peaks makseid ise tegema. Sellisel ettepanekul ei

oleks ka tähendust. Kostja võttis töölepingu sõlmimisega kohustuse makseid teha. Seega ei

saa jõuda järeldusele, et kostja enda kohustuse rikkumise eest ei vastuta või vastutab

väiksemas ulatuses.

20. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-le 1 ja selgitas, et kuna

hagi rahuldati pooles ulatuses, on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

21. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

22. Maakohus hindas põhjuslikku seost ebaõigesti. Kohus jättis arvestamata, et juhatuse

liikme võltsitud korralduste jõudmine kostjani oli kahju tekkimise peamine ja otsustav põhjus

ja see tulenes otseselt hageja hoolsuskohustuse rikkumisest küberkaitse süsteemide

rakendamisel. Samuti jättis kohus hindamata hageja tegevuse ebapiisavuse 18.02.2022 makse

tagasipööramisel.

23. Ebaõige on järeldus, nagu oleks kostja rikkunud õigusnorme. Kostja ei rikkunud

töölepingut, ametijuhendit ega ühtegi tava. Maakohus eeldas ebaõigesti kirjutamata reeglite

kehtimist tavaõiguse allikana. Selline tava ei ole tõendatud. Hageja organisatsioonis ei

2-23-2441

eksisteerinud selget ja üheselt mõistetavat arvete kooskõlastuskorda, mida kostja oleks

rikkunud. Põhjendamata on järeldus, nagu oleks kostja rikkunud töölepingu p-i 2.1 ning

ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9. Kostja tegutses juhatuse liikme otsese (võltsitud) korralduse

alusel. Samuti tõlgendas maakohus ebaõigesti TLS § 15 lg-t 1, omistades kostjale kohustusi,

mis kuuluvad tööandja vastutusalasse.

Vastuapellatsioonkaebus

24. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata (26 834,22

euro ja sellelt arvestatud viivise osas) ja menetluskulud jäeti hageja kanda ning teha tühistatud

osas uus otsus, millega hagi selles osas rahuldatakse. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

palub hageja jätta kostja kanda.

25. Maakohus jättis hageja nõude ebaõigesti ja hageja suhtes ebaõiglaselt 50% ulatuses

rahuldamata. Õige ei ole maakohtu järeldus, nagu ei oleks kostja olnud raskelt hooletu. Kostja

eksis kolmel erineval päeval kolme erineva suure rahalise ülekandega, tegemist ei olnud

üksikjuhtumiga. See, et kostjaga ei olnud varem probleeme olnud, näitab, et hageja ei saanud

kostja rikkumist ette näha. Varem oli kostja teinud ülekandeid ainult RAPID programmis

kooskõlastatud arvete alusel. Rikkumine oli raske juba esimese ülekande puhul. Kostjal ei

olnud tavapärasest suurem töökoormus. IT-alaste turvameetmete mittekasutamine ei ole

kahjuhüvitise vähendamise alus, kuna tõendatud ei ole, et need oleksid välistanud petukirjade

kostjani jõudmise. Asjaolud, mille maakohus tuvastas, viitavad kahju hüvitamata jätmise

ebaõiglusele.

26. Olukorras, kus hagi rahuldati 50% ulatuses, on hageja menetluskulude hageja kanda

jätmine ebamõistlik, eriti kuna hageja pakkus sellist kompromissi kostjale korduvalt nii

kohtueelselt kui ka kohtus. Hageja eesmärk kompromissi pakkumisel oli just menetluskulude

vältimine.

Seisukohad apellatsioonkaebustele

27. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja

menetluskulud vastaspoole kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ning apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad

poolte endi kanda

I

29. Kostja esitas 07.05.2025 taotluse ringkonnakohtu 30.04.2025 kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Kostja palub oma taotluses lisada helisalvestise põhjal protokolli tema

täiendavad selgitused. Hageja vaidles taotlusele vastu. TsMS § 53 lg 2 esimese lause kohaselt

on menetlusosalisel iseenesest õigus esitada taotlus protokolli parandamiseks.

30. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu taotlusest, et protokollis esineks sisulisi vigu või

ebatäpsusi, mille parandamist saab TsMS § 53 lg 2 järgi taotleda. Kostja soovib üksnes oma

kohtuistungil esitatud seisukohti protokollis tema poolt koostatud sõnastuses ulatuslikumalt

kajastada. TsMS § 50 lg 1 järgi peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu

2-23-2441

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.

Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ja selles ei pea kajastama kõiki kohtuistungil antud

selgitusi sõnasõnalt. Kohus võib piirduda üksnes olulisema välja toomisega. Kostja ei ole

väitnud, et protokoll nendele nõuetele ei vastaks. Protokolli parandamise taotlus jääb seetõttu

rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 teise lausega jäävad kostja vastuväited asja materjali

juurde.

II

31. Hageja nõuab kostjalt kui tema juures töötanud raamatupidajalt sellise kahju hüvitamist,

mis tekkis seoses kostja poolt petukirjade alusel tehtud pangaülekannetega. Tööandja kahju

hüvitamise nõude üldised eeldused on järgmised (vt RKTKo 11.02.2022, 2-19-2497/71, p 23):

-

töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

-

tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

-

töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult,

raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS §

104 lg 2; vt ka RKTKo 25.11.2015, 3-2-1-151-15, p 13);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a

kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt RKTKo 25.11.2015, 3-2-

1-151-15, p 15).

32. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel

juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 50% hagejale

tekkinud kahjust, samuti viivise sellelt. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu

otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja hageja oma vastuapellatsioonkaebuses osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Seega

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna.

Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest (vt siinse otsuse p

11), mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle (TsMS § 652 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis õigesti, et hageja nõude rahuldamise eeldused on

täidetud. Maakohus ei ole seejuures rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme,

samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid. Vastuseks poolte kaebuste väidetele

märgib kolleegium järgmist.

32.1. TLS § 72 kohaselt saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud

õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust

ja on rikkumises süüdi. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et kostja rikkus

töölepingu p-i 2.1 ning ametijuhendi p-e 3.7 ja 3.9 (vt p 11.a ülal). Samuti leidis maakohus, et

kostja rikkus seadusest tulenevat lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Kostja rikkumine seisnes

selles, et ta ei järginud vaidlusaluste pangaülekannete tegemisel selleks organisatsioonis

kehtivat korda, nimelt, et ülekandeid tuli teha arvelduste süsteemi sisestatud ja seal kinnitatud

arvete alusel. Maakohtu järeldused on õiged ja kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja

apellatsioonkaebuses maksete tegemise korra tuvastamist puudutavad etteheited maakohtule

on vastuolulised, kuna maakohtu menetluses kostja kinnitas, et selle üle, et tavakohaselt on

makse aluseks algdokument ja arved läbisid enne tasumist kooskõlastusringi, ei ole vaidlust

(kostja 10.11.2023 menetlusdokumendi p 1.1.1). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, nagu

oleks juhatuse liikmelt saabunud korralduste puhul tulnud ülekandeid teha vastu vaidlemata,

2-23-2441

ilma arve ja selle kooskõlastusringita ega seda, et ta oleks üldse varem ülekandeid ilma

alusdokumendita teinud. Seejuures on algdokumendi esitamine tekkepõhise raamatupidamise

üldpõhimõte, mis pidi kogemustega raamatupidajale teada olema. Nii on hageja viidanud ka

oma raamatupidamise sise-eeskirjadele, mille punkt 2 nägigi ette, et raamatupidamiskirjendi

aluseks on majandustehingut tõendav algdokument (dtl 33–61). Kostja raamatupidajana

vastutas hageja rahaasjade korrashoiu eest, sh kuludokumentide raamatupidamisprogrammi

sisestamise ja pangaülekannete tähtaegse ja täpse teostamise eest (vt p 11.a ülal). Kostja

seisukoht, nagu ei tuleks neid ülesandeid täita siis, kui ülekande korraldus tuleb juhatuse

liikmelt, ei ole õige. Samuti ei ole õige, nagu oleks juhatuse liikmelt tulnud arve

kooskõlastamisringile saatmist varem kostjale ette heidetud. Q (juhatuse liikme) ja kostja

kirjavahetusest nähtub see, et Q pööras tähelepanu arve valele isikule kooskõlastamiseks

saatmisele, mitte etteheide, et kostja arve süsteemi sisestas ja kooskõlastusringile saatis.

Vastupidi, Q palus saata arve süsteemis kinnitamiseks õigele isikule, kes oli Q ise (dtl 149).

See kinnitab, et arvete kooskõlastamise kord kehtis ka juhatuse liikmetelt saadud arvete kohta.

Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka kostja viide TLS § 15 lg 2 p-le 3, mille järgi, kui

seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, peab töötaja täitma õigel ajal ja täpselt

tööandja seaduslikke korraldusi, ega ametijuhendi punktile 3.17, mille järgi kuulus kostja

ametiülesannete hulka juhataja poolt antud muude ülesannete täitmine, mis on seotud antud

ametikohaga. Maksete tegemist selleks ettenähtud korda rikkudes ei õigusta ka viited

väidetavale töökoormusele sellel perioodil ega organisatsiooni ootusele, et tööd tehakse kiirelt

ja operatiivselt. Tõendid ei kinnita ka kostja väidet, nagu oleks arvete kooskõlastamine olnud

ebaselge. Vastupidi, tõendid kinnitavad, et kostja mõistis arvete kooskõlastamise kohustust,

tundes huvi korra täpse järgimise vastu ja kinnitas, et saab sellega hakkama (dtl 240–242).

Kokkuvõttes leidis maakohus õigesti, et kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi.

32.2. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hagejale tekkis kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses,

s.o otsene varaline kahju, mis seisneb rahaliste vahendite vähenemises, ja tal ei ole võimalik

seda nõuet maksma panna petukirjad saatnud kurjategijate vastu. Apellatsioonkaebuses kostja

üksnes kordab oma varem esitatud hüpoteetilisi väiteid, millele maakohus on ammendavalt

vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(TsMS § 654 lg 6). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei võimalda järeldada, et hageja ei oleks

üle kantud raha tagasisaamiseks tegutsenud nõuetekohase hoolsusega.

32.3. Maakohus selgitas õigesti, et töötaja hoolsuse määra hindamisel arvestatakse TLS §-s 16

sätestatud kriteeriume ning järeldas tuvastatud asjaolude kaalumise tulemusel, et kostja oli

kahju tekitamisel hooletu VÕS § 104 lg 1 p 3 tähenduses. Maakohus hindas konkreetse

juhtumi asjaolusid, sh seda, et kostja töötas raamatupidajana ja rikkus pangaülekannete

tegemiseks kehtinud reeglit, et tal oli varasem raamatupidajana töötamise kogemus ning et tal

oli võimalik kahju tekkimist ette näha ja seda vältida. Samas arvestas maakohus ka seda, et

tegemist oli üksikjuhtumiga, et kostja oli töötanud hageja juures väga lühikest aega ja alles

elas organisatsiooni sisse ning rohkem olulisi probleeme kostja tööga seoses esinenud ei

olnud. Hageja oma vastuapellatsioonkaebuses ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud

asjaoludele antud hinnangu ja kaaluga, kuid ainuüksi see ei anna ringkonnakohtule alust

maakohtu järelduse ümberhindamiseks. Nimelt määrab maakohus töötaja hoolsuse määra

asjaolude kaalumise teel diskretsiooniõiguse alusel. Kõrgema astme kohus saab sekkuda

maakohtu diskretsiooniotsusesse üksnes juhul, kui ületatud on diskretsiooni piire või oluliselt

rikutud menetlusõiguse norme. Selliseid asjaolusid hageja esile ei toonud ja neid ei tuvastanud

asja läbivaatamisel ka ringkonnakohus.

32.4. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), et sellise kahju tekkimine pidi olema kostjale mõistlikult

2-23-2441

ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ja et kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (VÕS § 127

lg 4). Maakohus selgitas õigesti, et põhjuslik seos tuvastatakse testi alusel, mille järgi ajaliselt

eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks

hilisemat sündmust toimunud (conditio sine qua non). Kostja viide hageja tegevusele või

tegevusetusele, mis väidetavalt soodustas kahju tekkimist, võib mõjutada kahjuhüvitise

suuruse määramist TLS § 74 lg-t 2 (ja VÕS § 139) alusel, kuid ei muuda maakohtu järeldust,

mille järgi ei oleks kahjulik tagajärg saabunud, kui kostja ei oleks ülekandeid teinud. Kohus

käsitleb hageja tegevust puudutavaid väiteid seega kahju ulatuse küsimuse juures.

33. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus nõuetekohaselt kõik kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks vajalikud asjaolud, millest järeldub, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju

eest. See, millises ulatuses tuleb hagejale kahju hüvitada, määratakse töösuhte puhul kindlaks

TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või

hooletult. Kuna siinsel juhul tuvastas maakohus kostja hooletuse, on kostja vastutus piiratud

ja kahjuhüvitise ulatuse määramisel tuleb arvestada TLS § 74 lg-s 2 loetletud asjaoludega.

TLS § 74 lg 2 täpsustab erinormina VÕS § 127 lg-t 2 ja hõlmab vähemasti põhiosas ka VÕS

§-des 139 ja 140 sätestatud kahjuhüvitise vähendamise koosseisusid. Maakohus kohaldas oma

otsuses eelnimetatud sätteid õigesti.

34. Kostja heidab maakohtule ebaõigesti ette hageja ja kostja vastutuse proportsiooni

kaalumata jätmist. Maakohus võttis kahjuhüvitise ulatuse määramisel arvesse, et teatud

turvameetmed (eraldi e-posti aadress, sisu-filtri kasutamine, anti-phishing tarkvara

kasutamine, kuid mitte SPF kirje lisamine) oleksid vähendanud petukirjade kostja postkasti

jõudmise tõenäosust, kuid ei oleks seda välistanud. Samuti arvestas maakohus, et hageja ei

olnud juhtinud kostja tähelepanu õngitsuskirjade riskidele ja kostjat ei olnud küberturvalisuse

küsimustes koolitatud. Kostja töötas hageja juures lühikest aega ja muid etteheiteid tema tööle

ei esinenud. Kahju tekkis ajal, mil kostja töökoormus raamatupidajana oli tavapärasest

suurem. Teisalt omistas maakohus tähtsust ka sellele, et kostja ise esitles ennast hageja juurde

tööle kandideerides pikaajalise kogemusega raamatupidajana ja ta on rakenduskõrgharidusega

jurist, kuid tegi kahju tekitanud kontoülekanded eirates organisatsioonisiseselt kehtinud korda.

Samuti arvestas maakohus, et kostjal oli võimalik avastada, et vaidlusalused kirjad on

petukirjad ja et sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav. Neid asjaolusid kaaludes leidis

maakohus, et õiglane kahjuhüvitis on pool hagejale tekkinud kahjust.

35. Ka hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda vaid siis, kui diskretsioonipiire on ületatud (RKTKo 21.06.2017, 3-

2-1-56-17, p 30). Poolte kaebustes esitatud väited ei võimalda järeldada, et maakohus oleks

oma otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud

diskretsioonipiire. Samuti ei ole maakohtu kaalutlus ilmselt ebamõistlik. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega kahjuhüvitise ulatuse määramise kohta ja ei pea vajalikuks

neid täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuste väidetele märgib

kolleegium järgmist.

35.1. Tõendamata on kostja väide, nagu oleks kahju tekkimise peamine ja otsustav põhjus

olnud hoolsuskohustuse rikkumine hageja poolt. Maakohus ei ole pannud kostjat vastutama

hageja küberkaitse süsteemide eest, vaid hindas asjakohaselt kostja rolli kahju tekkimisel.

Kostja viitas maakohtu menetluses (19.09.2023 menetlusdokument), et hageja oleks võinud

kasutada sisu-filtrit ja seadistada sisendkausta reeglid. Kostja väide, nagu oleks maakohus

jätnud kostja väiteid kinnitava asjatundja arvamuse hindamata, ei ole õige. Maakohus on

kostja tõendile sõnaselgelt viidanud ja tuvastas selle alusel kahjuhüvitise ulatuse määramisel

tähtsust omavad asjaolud. Kostja esitatud asjatundja arvamus ei kinnita aga tema väidet, et IT-

2-23-2441

alased turvameetmed oleksid kahju tekkimise välistanud. Asjatundja pakkus petukirjade

raamatupidajani jõudmise välistamiseks välja võimalikke lahendusi ja märkis siis, et on raske

ette kujutada, et kui ettevõte oleks rakendanud mõnda tema kirjeldatud meetmetest, oleks

võltsitud e-kiri alarmeerimata raamatupidajani jõudnud (dtl 187–190). Asjatundja ei kinnita

seega, et kirjade raamatupidajani jõudmine oleks täielikult välistatud. Nii järeldas ka

maakohus, et IT-alased turvameetmed oleksid potentsiaalselt vähendanud petukirjade kostjani

jõudmise tõenäosust ja arvestas seda õigesti kahjuhüvitise ulatuse määramisel. Asjatundja

selgitas küll seda, et võõraste kirjade jõudmise raamatupidajani saaks välistada täielikult

sellega, et keelatakse kõikide eelnevalt määramata adressaatide kirjade jõudmine saajani.

Õige on aga hageja seisukoht, et temalt ei saa mõistlikult oodata raamatupidaja

kontaktandmete salajas hoidmist. Kostja asjatundja arvamus ei kinnita ka seda, et arvete

hagejani muu e-posti kui kostja tööalase e-posti aadressi kaudu jõudmine oleks välistanud

kahju tekkimise. Seega on õige maakohtu järeldus, et IT-alaste meetmete rakendamine oleks

põhimõtteliselt võimaldanud kontrollida, filtreerida ja blokeerida ebasobivaid e-kirju ning

seeläbi vähendanud tõenäosust, et kirjad oleksid raamatupidaja postkasti jõudnud, kuid ei

oleks saanud kahju tekkimist välistada. Kahju hüvitamise kohustuse ulatuse määramise

kontekstis ei oma tähtsust hageja väide, et seadusest ei tulene talle kohustust IT-alaste

turvameetmete kasutamiseks. Pettuste ohvriks langemine on mitte üksnes töötaja, vaid ka

tööandja (turva)risk, millega tuleb oma (äri)tegevuses arvestada. Seisukoht, nagu ei pidanud

hageja tööandjana selliseid riske maandama, ei ole õige.

35.2. Kostja apellatsioonkaebuse etteheited, mis puudutavad SPF-kirjete puudumist

meiliserveris, on siinsel juhul asjakohatud. Kostja kinnitas seda ka ise maakohtus 04.10.2023

kohtuistungil, kus märkis, et SPF kirjetest ta enam ei räägi ja loobub nendest väidetest, kuna

see ei puutu konkreetsel juhul asjasse (kohtuistungi protokoll lk 4, dtl 226). Maakohus ongi

õigesti tuvastanud, et SPF-kirje lisamine ei oleks saanud kahju ära hoida.

35.3. Maakohus võttis kahjuhüvitise ulatuse määramisel õigesti arvesse, et kostjat ei olnud

küberpettuste küsimustes koolitatud. TLS § 28 lg 1 p 5 kohaselt peab tööandja tagama

töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva

koolituse. Siia hulka kuuluvad ka koolitused, mis käitlevad töötaja tööülesannetega

kaasnevaid riske, sh riske, mis on realiseerunud praegusel juhul. Kahjuhüvitise ulatuse

määramise kontekstis ei oma tähtsust, kas kahju toimumise ajal selliseid koolitusi teenusena

pakuti või mitte. See ei anna alust panna tööandja tegevusega kaasnevaid (ka uusi) riske

suuremas ulatuses töötaja kanda. Seega arvestas maakohus seda asjaolu õigesti kostja

vastutust vähendava, kuid samas mitte välistava asjaoluna. Kostja koolitamine ei välista

võimalust, et petukiri töötajani siiski jõuab ja ta seda ikkagi ära ei tunne ning teeb

pangaülekanded selleks ettenähtud korda eirates.

35.4. Ekslikud on hageja etteheited, mis puudutavad kohtu järeldust kostjal kahjujuhtumi

toimumise ajal tavapärasest suurema töökoormuse kohta. Hageja heidab ette, et maakohus ei

viita, milliste tõendite alusel ta selle asjaolu tuvastas, kuid samas möönab oma kaebuses ka

ise, et raamatupidajal võib töökoormus olla aasta alguses suurem. Tegemist ei olnud seega

vaidlusaluse asjaoluga. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja oli tööga ülekoormatud. Õige on

hageja seisukoht, et kostja väide, nagu ta oleks olnud tööga ülekoormatud, on tõendamata. W

seletuskiri kinnitab, et kostja uue tööandja juures sisseelamist oli tasakaalustatud sellega, et

suurem hulk töömahukaid projektiaruandeid oli eelmise raamatupidaja poolt tehtud, samuti oli

kostjale tagatud nõustamine ja tugi (dtl 150-151). Tõend ei kinnita tööga ülekoormatust ja

maakohus ei olegi seda tuvastanud. Ebamõistlikult suurt töökoormust ei kinnita ka kostja

kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokoll, millest nähtub samuti, et aasta alguses oli

kostjal vaja teha eelmise aasta kokkuvõtted ja aruanded, ehk tegemist oli raamatupidaja töös

2-23-2441

kiire ajaga, kuid ka see, et talle võimaldati abi (dtl 432–433). Seega ei ole õige kostja järeldus,

nagu oleks hageja loonud töökeskkonna, kus raamatupidaja on tööga ülekoormatud, mistõttu

tuleks kostja hüvitamiskohustust vähendada või see välistada. Siiski arvestas maakohus

õigesti, et tegemist oli ajaga, kus raamatupidajal on seoses aruandlusperioodiga tavapäraselt

kõrgem töökoormus, kuid samal ajal ka sellega, et kostja oli kogemustega raamatupidaja.

Seega oli kostja kvalifikatsiooni arvestades tegemist tavapärase olukorraga.

36. Maakohus selgitas pooltele õigesti TLS § 74 lg 2 sisu ja andis neile võimaluse tuua esile

hüvitiskohustuse ulatuse määramisel tähtsust omavad asjaolud koos neid kinnitavate

tõenditega. Eeltoodust nähtub, et maakohus on asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti ka

tuvastanud. Apellatsioonimenetluses vaidlustavad pooled tuvastatud asjaoludele maakohtu

poolt antud tähendust ja kaalu, kuid ainuüksi see ei anna alust maakohtu diskretsiooniotsust

muuta. Kostja ei ole hoolimata oma kaebuse etteheidetest ka ise esile toonud, millisel viisil

tuleks tema hinnangul vastutus ümber jagada. Kostja väide, nagu puuduks temal roll kahju

tekkimises, ei ole õige. Hageja etteheide, nagu oleks maakohtu järeldus kahjuhüvitise ulatuse

kohta vastuolus otsuse põhjendustega, on aga ainetu. Hageja tsiteerib oma etteheite tegemisel

asjaolusid, mida maakohus kaalus kostja kahjuks, kuid jätab tähelepanuta need asjaolud, mida

maakohus kaalus hageja kahjuks.

37. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus kostjalt kahjuhüvitise ja sellelt arvestatud

viivise väljamõistmise kohta jätta muutmata ja poolte kaebused selles osas rahuldamata.

38. Hageja vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ka osas, mis puudutab maakohtu

määratud menetluskulude jaotust. Maakohus viitas nimelt TsMS § 163 lg-le 1, mille kohaselt

kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus

ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud sättest tulenevad kulude jaotamise viisid on

põhimõtteliselt võrdse kaaluga, st seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku

tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda. Küll aga peavad otsusest nähtuma

põhjendused, kuidas kaalutlusõigust sisustati ja missugustel kaalutlustel langetati valik

alternatiivsete valikute vahel (vt ka RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Õige ei ole

hageja seisukoht, nagu ei oleks maakohus oma otsustust põhjendanud. Maakohus selgitas, et

kuna hagi kuulus rahuldamisele pooles ulatuses on õiglane jätta menetluskulud poolte endi

kanda. Olukorras, kus hagi tuleb pooles ulatuses rahuldada ja jätta pooles ulatuses

rahuldamata, ei ole maakohtu otsustus jätta menetluskulud poolte endi kanda ebaõiglane,

ebamõistlik ega vastuolus TsMS § 163 lg-st 1 tulenevate valikutega.

39. Hageja viitab ka TsMS § 163 lg-le 2 ja heidab ette, et maakohus ei jätnud menetluskulusid

kostja kanda, kuigi kostja ei nõustunud hageja kompromissettepanekuga, mis vastab ka asja

lõpplahendusele, nimelt, et kostja hüvitab kahju pooles ulatuses. Samas on ka TsMS § 163 lg

2 kohaldamine maakohtu kaalutlusotsus. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus (s.t ei pea) jätta

menetluskulud poole kanda, kes kompromissettepanekuga ei nõustunud. Hagejal ei ole seega

õigust viidatud sätte kohaldamist nõuda. Kuna TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 eesmärk on tagada

õiglane menetluskulude jaotus, ei ole alust heita maakohtule ette TsMS § 163 lg 2

kohaldamata jätmist, kui maakohtu hinnangul võimaldas ka TsMS § 163 lg 1 jaotada

menetluskulud õiglaselt.

40. Seega jääb maakohtu otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse määramise osas ja hageja

vastuapellatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata.

2-23-2441

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

41. Seoses nii apellatsioon- kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda (RKTKo 01.02.2017,

3-2-1-142-16, p 16). Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)