3-23-354/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-354

Haldusasi

Reyktal Services Estonia OÜ kaebus Tööinspektsiooni

14. detsembri 2022. a ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1

tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks ja 25. jaanuari

2023. a vaideotsuse nr 1.4-1/27-1 tühistamiseks ning

sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks

Reyktal AS kaebus Tööinspektsiooni 19. detsembri

2022. a ettekirjutuse nr 3-1/22/3361-2-1 ja 27. jaanuari

2023. a vaideotsuse nr 1.4-1/28-1 tühistamiseks ning

sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS,

esindaja v.adv Reesa Laur

Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Kairit Kuusemaa

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tööinspektsiooni 12. detsembri 2023. a vastuse lisad (dtl 463–465) haldusasja

nr 3-23-354 materjalide juurde võtmata.

2. Jätta Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-23-354

resolutsioon muutmata, kuid täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-23-354

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juunil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsioon kohustas 14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 Reyktal

Services Estonia OÜ-d tagama, et laevapere liikmete tööaeg ei ületaks 40 tundi

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või koos ületundidega ei ületaks tööaeg keskmiselt 48

tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas

tööajas, kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et

laevapere liikme tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku

kohta. Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid töölepingu seaduse (TLS) § 115,

korrakaitseseaduse (KorS) § 28 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p

19. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 27.01.2023. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati

tööandja poolt iseteenindusportaali kaudu edastatud laevapere liikmete töö- ja puhkeaja

arvestusi kontrollides, et laevapere liikmete tööaeg on seitsmepäevase ajavahemiku jooksul

rohkem kui 40 tundi (OM 07.–13.11.2022 tööaeg 61 tundi; YP 01.–07.10.2022 tööaeg 84

tundi; VK 01.–07.10.2022 tööaeg 83 tundi). Nimetatud töötajate suhtes ei kohaldata

summeeritud tööaja arvestust.

2. Tööinspektsioon kohustas 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 Reyktal

AS-i tööaja kava koostamisel tagama, et laevapere liikmete planeeritud tööaeg ei ületaks 40

tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul või koos ületundidega ei ületaks tööaeg keskmiselt

48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Kui tööandja lepib töötajaga kokku pikemas

tööajas, kui 48 tundi keskmiselt seitsmepäevase ajavahemiku kohta, siis tuleb tagada, et

laevapere liikme tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku

kohta. Ettekirjutuse õiguslikeks alusteks olid TLS § 115, KorS § 28 ning TTOS § 13 lg 1 p

19. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 03.02.2023. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt tuvastati

tööandja poolt iseteenindusportaali kaudu 02.11.2022 edastatud kalapüügilaev „Merike“

tööaja kavasid kontrollides, et laevapere liikmete tööajaks on seitsmepäevase ajavahemiku

jooksul planeeritud rohkem kui 40 tundi (töönädala pikkus 52,5 tundi või 77 tundi).

Laevapere liikmete suhtes ei kohaldata summeeritud tööaja arvestust.

3. Tööinspektsioon jättis 25.01.2023 vaideotsusega nr 1.4-1/27-1 rahuldamata Reyktal

Services Estonia OÜ vaide 14.12.2022 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. Kuigi

2(16)

3-23-354

laevapere liikmete töötingimustele kohaldatakse esmajoones meretöö seadust (MTööS), siis

juhul, kui see seadus mingit olukorda ei reguleeri, tuleb kohaldada muid töösuhteid

reguleerivaid õigusakte. MTööS § 40 seletuskirja järgi tulenevad mh laevapere liikme tööaja

korralduse üldpõhimõtted TLS-st. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) meretöö

konventsioon näeb samuti ette, et laevapere liikme tööaeg peab sarnaselt teistele töötajatele

põhinema 8-tunnisel tööpäeval (vt standardi A2.3 lg 3). MTööS §-d 48 ja 49 sätestavad

miinimumnõuded puhkeajale, kuid tööaja osas MTööS-s regulatsioon puudub ja järgida tuleb

TLS-s sätestatut. MTööS §-dest 48 ja 49 ei saa järeldada, et kõik see, mis jääb kehtestatud

puhkeajast üle, on automaatselt tööaeg. TLS on eeskätt töötajate huvidest lähtuvalt rangem nii

ILO meretöö konventsioonist kui ka direktiivist 1999/63/EÜ1. Tööinspektsioonil ei ole

pädevust teha järelevalvet meresõiduohutuse seaduses (MSOS) sätestatud nõuete täitmise üle,

mistõttu ei pea ta MTööS-s sätestatud nõuete täitmist kontrollides neid ka arvestama.

Tööinspektsioon ei tea, mis asjaoludel ja millise dokumentide alusel laevadele „Reval

Viking“, „Merike“ ja „Steffano“ kalandustöötunnistused väljastati. Laevapere liikmete OMi,

YPi ja VKi meretöölepingute p 5.1 kohaselt töötab töötaja vahetusgraafiku alusel täistööajaga

ning p 5.2.1 kohaselt kaksteist (12) tundi ööpäevas, rakendades vahetustega töö süsteemi

„kaheksa (8) tundi tööl, kaheksa (8) tundi puhkust“. Selline kokkulepe ei ole selge ja üheselt

arusaadav (teavitamiskohustuse puudulik täitmine TLS § 5 lg 2 tähenduses) ning puudub ka

selge kokkulepe tööaja summeerimiseks. Töö- ja puhkeaja arvestuse kontrollimisel selgus, et

viidatud töötajate osas on tööaja piirangut rikutud. Vaide esitaja on menetluse käigus ära

kuulatud ja haldusorgan on selgitamiskohustust täitnud. Ettekirjutusega pandud kohustuse

täitmine ei riiva vaide esitaja õigusi ülemääraselt ja ettekirjutusest ei nähtu kaalutlusvigu.

4. Tööinspektsioon jättis 27.01.2023 vaideotsusega nr 1.4-1/28-1 rahuldamata Reyktal

AS-i vaide 19.12.2022 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. MTööS § 49 sätestab laevapere

liikmete iganädalaseks puhkeajaks 84 tundi (77 tundi teatud erisuste korral), kuid MTööS ei

sisalda laevapere liikme tööaja piiranguid, vaid selles osas tuleb MTööS § 6 alusel kohaldada

TLS-i. Lähtuda ei saa sellest, et ILO meretöö konventsiooni järgi võib valida, et kohaldub

minimaalne 77-tunnine iganädalane puhkeaeg ning seega võiks laevapere liige justkui nädalas

kokku töötada 91 tundi. Erisusena TLS § 46 lg-test 1 ja 3 sätestab MTööS laevapere liikmete

tööaja piirangutele pikema arvestusperioodi (kuni 6 kuud või kuni 12 kuud). Kui tööaeg

jaguneb arvestusperioodi jooksul ebaühtlaselt, saab laevapere liige teatud perioodidel töötada

oluliselt rohkem kui tavaline töötaja. MTööS-s toodud iganädalase puhkeaja regulatsiooni on

võimalik rakendada lühiajaliselt, kui selleks tekib vajadus, kuid 91-tunnise töönädala

rakendamine ei saa olla tavapärane praktika, sest see oleks laevapere liikmele ebamõistlikult

koormav. Kui MTööS sätestab miinimumnõuded puhkeajale, siis tööaja osas vastav

regulatsioon puudub ning järgida tuleb TLS-i. Töötajate kaitseks on TLS rangem kui ILO

meretöö konventsioon ja direktiiv 1999/63/EÜ. Tööinspektsioonil ei ole pädevust kontrollida

MSOS-s sätestatud nõuete täitmist, mistõttu ei tule neid MTööS sätestatud nõuete täitmise

kontrollimisel ka arvestada. Pole teada, mille alusel väljastati kalalaevale „Merike“ ohutu

mehitatuse tunnistus ja kalandustöötunnistus. Laevapere liikmete (K, D, L, I)

meretöölepingute p 5.1 kohaselt töötab töötaja vahetusgraafiku alusel täistööajaga ning p

5.2.1 kohaselt kaksteist (12) tundi ööpäevas, rakendades vahetustega töö süsteemi „kaheksa

(8) tundi tööl, kaheksa (8) tundi puhkust“. See kokkulepe ei ole selge ega üheselt arusaadav

(TLS § 5 lg 2 tähenduses teavitamiskohustuse puudulik täitmine) ning puudub selgesõnaline

kokkulepe tööaja summeerimiseks. Vaide esitaja kuulati menetluse käigus ära ja haldusorgan

on täitnud selgitamiskohustust. Ettekirjutusega pandud kohustuse täitmine ei riiva vaide

esitaja õigusi ülemääraselt ja ettekirjutusest ei nähtu kaalutlusvigu.

1 Nõukogu 21.06.1999 direktiiv 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja

Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse

kohta

3(16)

3-23-354

5. Reyktal Services Estonia OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 17.02.2023 kaebuse,

milles palus Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3513-1-1 tühistada või

tuvastada selle tühisus ning tühistada 25.01.2023 vaideotsus nr 1.4- 1/27-1 (haldusasi nr 3-23-

354).

6. Reyktal AS esitas Tallinna Halduskohtule 20.02.2023 kaebuse, milles palus tühistada

Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutus nr 3-1/22/3361-2-1 ja 27.01.2023 vaideotsus nr 1.4-

1/28-1 (haldusasi nr 3-23-375).

7. Tööinspektsioon rakendas 06.04.2023 teadetega nr 3-1/22/3513-1-3 ja nr 3-

1/22/3361-2-3 vastavalt Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS-i suhtes sunniraha

summas 600 eurot ning hoiatas neid sunniraha korduva rakendamise eest summas 800 eurot,

kui ettekirjutused on 26.05.2023 jätkuvalt täitmata.

8. Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS esitasid Tallinna Halduskohtule

12.04.2023 kaebuse, milles palusid keelata Tööinspektsiooni 06.04.2023 teadetega

rakendatud sunniraha sissenõudmine ja nende suhtes täiendava sunniraha rakendamine seoses

14.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3513-1-1 ja 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-

1 (haldusasi nr 3-23-793).

9. Tallinna Halduskohus liitis 28.02.2023 ja 17.04.2023 määrustega haldusasjad nr 3-23-

354, 3-23-375 ja 3-23-793 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-23-354.)

10. Tööinspektsioon palus vastustes jätta kaebused rahuldamata.

11. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2023 otsusega kaebused rahuldamata. Kuigi

Reyktal Services Estonia OÜ on ettekirjutuses kajastatud kolme töötajaga varasemalt

sõlmitud meretöö lepingud lõpetanud, nähtub töötamise registri kannetest, et samade

töötajatega on sõlmitud uued töölepingud. Kaebaja ei ole vaielnud vastu Tööinspektsiooni

väitele, et töötajate töökorralduses ei ole ettekirjutusega nõutud muutusi tehtud. Kuna

ettekirjutuse nõudeks ei olnud üksnes kolme töötaja osas sõlmitud lepingute TLS-ga

kooskõlla viimine, vaid kontroll hõlmas üldiselt kaebaja tegevust töö- ja puhkeaja nõuete

järgimisel (sh on ettekirjutust sel viisil mõistnud kaebaja ise), siis ei mõjuta vaidluse

lahendamist asjaolu, et üks tööleping oli lõpetatud juba enne ettekirjutuse tegemist ja kahe

töötaja osas lõpetati lepingud pärast ettekirjutuse tegemist. Reyktal Services Estonia OÜ-l on

seega jätkuvalt võimalik ettekirjutust täita ja puudub vajadus analüüsida tema alternatiivset

nõuet tuvastada ettekirjutuse tühisus.

Vaidlust ei ole selle üle, et laevapere liikmed kaebajate laevadel töötasid või nende tööaeg oli

ettekirjutustes toodud ajavahemikul planeeritud 52,5–84 tundi, mis ületab TLS § 43 lg-s 1 ja §

46 lg-s 1 märgitud tööaja norme. Samuti ei ole vaidlust, et töötajatele ei kohaldatud tööaja

summeeritud arvestust. Vaidlus on selles, kas MTööS §-des 48 ja 49 sätestatut tuleb

kohaldada ka laevapere liikmete tööajale. Eesti on 01.03.2016 ratifitseerinud ILO meretöö

konventsiooni, mis sätestab miinimumtingimused laevapere liikmete töö- ja puhkeajale.

Standardi A2.3 lg 5 järgi on liikmesriigil õigus valida, kas reguleerida laevapere liikmete

maksimaalset iganädalast tööaega või minimaalset iganädalast puhkeaega. Samasugune

regulatsioon sisaldub direktiivis 1999/63/EÜ. Ehkki MTööS 3. peatüki 4. jao pealkiri viitab

üldiselt töö- ja puhkeaja erisustele, sisaldab see regulatsiooni üksnes minimaalse iganädalase

puhkeaja osas (MTööS § 49) ning ei sätesta tööaja piiranguid. Eeltoodust ei saa järeldada, et

MTööS sisaldab laevapere liikmete töö- ja puhkeaja terviklikku normistikku ning TLS-i sätete

kohaldamine on selles osas välistatud. MTööS-i sätete tõlgendamisel on asjakohane arvestada

asjaomase seaduseelnõu seletuskirjaga (vt Riigikogu XII koosseisu 552 SE seletuskiri, lk 39)

4(16)

3-23-354

ja Sotsiaalministeeriumi kui eelnõu välja töötanud asutuse selgitustega (vt T. Kaadu, M.

Proos, T. Treier. Meretöö seadus. Selgitused meretöö seaduse juurde. Tallinn: Juura, 2015, lk

30). Kaebajad on nende allikate tähendust põhjendamatult alahinnanud. Ka meretöö

konventsiooni kohaselt peab laevapere liikme tööaeg sarnaselt teistele töötajatele põhinema 8-

tunnisel tööpäeval (standardi A2.3 lg 3). Lähtuda ei saa üksnes 77-tunnisest iganädalasest

puhkeajast, mille kohaselt võiks laevapere liige nädalas töötada ka 91 tundi (s.o 7 päeva × 24

tundi – 77 tundi = 91). Vastustaja on õigesti leidnud, et kuna MTööS-s tööaja piirangud

puuduvad, tuleb töötajate tervise ja heaolu kaitseks rakendada TLS-s sätestatud tööaja

piiranguid. Meretöö konventsioon ja direktiiv 1999/63/EÜ näevad ette üksnes

miinimumstandardid ning riik võib kehtestada ka karmimad nõuded. Praegusel juhul ongi

otsustatud tööaja puhul lähtuda TLS-s sätestatud tööaja piirangutest.

MTööS §-dest 48 ja 49 ei järeldu, et kõik mis jääb kehtestatud puhkeajast üle, on automaatselt

tööaeg. Sätete eesmärk on piirata laevapere liikmete tervise kaitse ja tööohutuse eesmärgist

tulenevalt pikaajalist töö tegemist, kehtestades nõuded puhkeajale, millest allapoole tööandjal

minna ei ole võimalik. Kuna täistööaeg on TLS § 43 lg 1 kohaselt 8 tundi päevas ja 40 tundi

7-päevase ajavahemiku kohta, siis võib töötaja töötada 7-päevase ajavahemiku jooksul

rohkem kui 40 tundi üksnes summeeritud tööaja arvestuse korral, järgides seejuures TLS § 3.

peatüki 3. jaos kehtestatud tööaja piiranguid. TLS § 46 lg 3 alusel võivad tööandja ja töötaja

leppida kokku täiendavas ületunnitöö tegemises, kuid seejuures tuleb arvestada, et absoluutne

tööaja ja ületunnitöö piirang kokku on keskmiselt 52 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta 4-

kuulise arvestusperioodi jooksul. Viited nendele piirangutele on toodud ka vaidlustatud

ettekirjutustes. Õiguslikku tähendust ei oma kaebaja väited, et TLS-s sätestatud tööaja

piirangute kohaldamisel ei saa nad oma tegevust jätkata, sest kalalaevadele ei ole võimalik

panna suuremat meeskonda, kui laev seda võimaldab. Laevade soetamisel ja mehitamisel

tuleb arvestada seaduse nõuetega ning kaebajad ei saa eeldada, et seadusandja kohandab

nõudeid vastavalt nende vajadustele. Ettekirjutustest tulenevalt on kaebajatel kohustus oma

tegevus ümber korraldada nii, et töötajate tööaeg laevadel vastaks seaduse nõuetele. TLS § 43

lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 sätestatu järgimise kohustus ei muuda MTööS §-des 48 ja 49 ettenähtut

mõttetuks, sest viimane oleks asjakohane juhul, kui laevapere liikmetele kohaldatakse

summeeritud tööaega.

MSOS-i normistikuga mittearvestamise etteheide ei ole asjakohane. Kuigi MSOS § 1114 lg 4

kohaselt kontrollib Transpordiamet ülevaatuse tegemisel ka töö- ja puhkeaega, siis lg 5

kohaselt võidakse kaasata ka Tööinspektsioon ja Terviseamet nende pädevuse piires.

Töösuhete (sh töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise) üle järelevalve teostamise pädevus on

TLS §-st 115 ja MTööS §-st 73 tulenevalt üksnes vastustajal. Transpordiamet võis kaebajate

opereeritavatele laevadele ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistuste väljastamisel mh

kontrollida töö- ja puhkeaega, kuid see ei tähenda, et tunnistus tõendab vaieldamatult töö- ja

puhkeaja nõuete järgimist ning Tööinspektsioon ei saa ettekirjutusega nõuda töö- ja puhkeaja

nõuete rikkumise kõrvaldamist. Selliste nõuete järgimise ja nende rikkumiste tuvastamisel

ettekirjutuse tegemise pädevus on üksnes vastustajal. Seejuures ei saa nõustuda Reyktal AS-

ga, et vastustajal puudus alus 19.12.2022 ettekirjutust teha, sest rikkumist ei olnud veel

toimunud. KorS § 2 lg-te 1 ja 4 ning TLS § 115 koosmõjus on vastustajal pädevus viia läbi

järelevalvemenetlus ja teha selle raames ettekirjutus eesmärgiga tagada, et laevapere liikmete

töö- ja puhkeaeg oleks planeeritud seaduse nõuete kohaselt. Kuna kalalaev ja selle meeskond

töötavad peaasjalikult merel, kus vajaduse ilmnemisel ei saa kasutada lisatööjõudu, oli

põhjendatud kahtlus, et planeeritud tööaeg sellisel kujul ka realiseerub. Kaebajate etteheited

haldusmenetluse põhimõtete (põhjendamis-, selgitamis-, ärakuulamis- ja uurimiskohustus)

rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Vastustaja on edastanud kaebajatele menetlustoimingute

protokollid, millele nad esitasid oma vastuväited. Samuti on kaebajate ja vastustaja vahel

5(16)

3-23-354

toimunud suhtlus nii enne ettekirjutuste tegemist kui ka pärast seda. Kaebajatel on olnud

piisavalt võimalusi avaldada oma seisukohti. Tööinspektsioon on oma seisukohti nõutavas

ulatuses põhjendanud (sh vaideotsustes).

Sunniraha rakendamise vaidlustes kontrollitakse, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on

täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning kas ei esine sunni

kohaldamist välistavat asjaolu. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajatele tehtud ettekirjutused

on õiguspärased. Pooled ei vaidle, et kaebajad ei ole ettekirjutusi tähtaegselt täitnud ning ei

täitnud neid ka 28.02.2023 sunniraha hoiatustes märgitud tähtajaks. Kaebajatele edastatud

hoiatustes ei olnud viidatud alaealistele töötajatele, vaid kaebajatele tehtud ettekirjutustele.

Kaebajad ei saanud hoiatuste põhjal olla eksimuses, et need seonduvad alaealiste töötajatega.

Hoiatused on kaebajatele kätte toimetatud 07.03.2023. Kohtul puudub alus arvata, et

sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid ebaproportsionaalsed. Pooleliolev

kohtuvaidlus ei muuda sunnivahendite kohaldamist kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks.

Ettekirjutuse adressaadil on kohustus täita kehtivat ettekirjutust selle väidetavast

õigusvastasusest sõltumata. Kaebajad ei ole tõendanud, et 600 või 800 euro suuruse sunniraha

tasumine tooks neile kaasa pöördumatud tagajärjed. Kui kohtumenetluses peaks selguma, et

sunniraha rakendati õigusvastaselt, on kaebajatel võimalik nõuda sunniraha tagastamist.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 3 sätestatud aluseid ei esinenud. Seega

oli kaebajate suhtes sunniraha rakendamine vastavalt 28.02.2023 hoiatustele õiguspärane.

Kuna kaebajad on sunniraha 600 eurot praeguseks tasunud ja see oli õiguspärane, siis ei ole

enam võimalik keelata sunniraha sissenõudmist. Kuivõrd ettekirjutused on jätkuvalt täitmata,

oli Tööinspektsioonil õigus rakendada sunniraha ka vastavalt 06.04.2023 hoiatustele (800

eurot). Vastustaja võib rakendada sunnivahendit korduvalt kuni ettekirjutuste täitmiseni.

Täiendavate sunnivahendite rakendamist ja sissenõudmist ei ole alust keelata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS

paluvad 08.11.2023

apellatsioonkaebuses (täiendatud 07.05.2025) halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

rahuldada nende kaebused. Kaebajad jäävad oma seniste seisukohtade juurde ja paluvad

nendega arvestada. Halduskohtu otsus on oluliste põhjendamispuudustega.

Halduskohus leidis alusetult, et Reyktal Services Estonia OÜ-le tehtud 14.12.2022 ettekirjutus

ei seondu üksnes selles nimetatud kolme konkreetse töötajaga. Neist ühega oli meretöö leping

lõpetatud 23.11.2022 ning kahe töötajaga lõpetati lepingud 04.03.2023 ja 13.04.2023. Samade

isikutega sõlmitud uued lepingud ei ole olnud Tööinspektsiooni järelevalvemenetluse

objektiks. Vastustaja ei ole nendega tutvunud ega neid hinnanud. Praeguseks on töösuhted

kahe isikuga lõppenud ning ühe isikuga hiljem sõlmitud leping on samuti lõppenud. Isegi kui

uued lepingud oleksid asjassepuutuvad, ei ole neid kohtumenetluses esitatud ning vastustaja

väide, et kaebaja ei ole töökorraldust muutnud, on paljasõnaline ning kaebaja on esitanud

sellele vastuväited. Kui ettekirjutus käiks Reyktal Services Estonia OÜ kogu tegevuse kohta,

siis ei oleks selles tehtud viiteid konkreetsetele laevapere liikmetele ja meretöö lepingutele.

Halduskohus on 14.12.2022 ettekirjutuse sisulist mõju ja kaebust meelevaldselt laiendanud.

Seda toetab võrdlus 19.12.2022 ettekirjutusega, mis on kalalaeva „Merike“ laevapere liikmete

osas tõepoolest üldise sisuga. Vastustaja ei saa kohtumenetluses asuda ettekirjutuse sisulist

mõju laiendama. Pidades silmas, et 14.12.2022 ettekirjutuses toodud meretöö lepingud olid

lõppenud enne kohtuotsuse tegemist, siis ei saa Reyktal Services Estonia OÜ ettekirjutust

täita ning ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 alusel tühine.

Halduskohus on jätnud alternatiivse nõude sisuliselt lahendamata.

6(16)

3-23-354

Halduskohus on tuginenud asjakohatutele normidele (ILO meretöö konventsioon) ja on jätnud

asjakohased normid (ILO kalandustöö konventsioon) arvestamata. Meretöö konventsiooni art

2 lg 4 järgi ei kohaldata seda kalapüügiga tegelevatele laevadele. Kalandustöö konventsiooni

art 14 lg 1 p-s b on kehtestatud minimaalse puhkeaja nõuded (10 tundi 24-tunnise

ajavahemiku jooksul ja 77 tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul), millest osalisriik ei või ilma

nõuetekohase konsulteerimiseta kõrvale kalduda. MTööS §-d 48 ja 49 vastavad kalandustöö

konventsioonis sätestatule. Kuna TLS on konventsiooniga vastuolus, siis tuleb kohaldada

välislepingu sätteid (põhiseaduse § 123). Kuna ettekirjutused ei arvesta kalandustöö

konventsiooniga, siis on need õigusvastased. Kuna meretöö konventsioon ei kohaldu

kalalaeva laevapere liikmete tööajale, siis ei pea nende tööaeg põhinema 8-tunnisel tööpäeval.

Kalandustöö konventsiooni kohaselt saabki osalisriik reguleerida üksnes minimaalset

puhkeaega ja TLS ei ole asjassepuutuv. Asjas ei ole viidatud ühelegi tõendile, mille alusel

saaks järeldada, et kalalaeva laevapere liikmete tervis ning heaolu ei ole MTööS §-e 48 ja 49

ning kalandustöö konventsiooni järgides vajalikul määral kaitstud. Sotsiaalministeeriumil ei

ole ILO kalandustöö konventsiooni tõlgendamise pädevust ja pole arusaadav, millel põhineb

väide, et mitmes riigis on kalapüük kõige ohtlikum tegevusala üldse. TLS-s toodud tööaja

piirangute kohaldamise välistab ka nende aluseks olnud direktiivi 2003/88/EÜ2 art 1 lg 3,

mille järgi ei kohaldata selles sätestatut direktiivis 1999/63/EÜ määratletud meremeeste

suhtes. Liikmesriigil on direktiivi 1999/63/EÜ kohaselt õigus valida, kas reguleerida

maksimaalset tööaega või minimaalset puhkeaega. MTööS-s on reguleeritud minimaalset

puhkeaega ja paralleelselt ei ole enam võimalik reguleerida ka laevapere liikmete

maksimaalset tööaega. Seda on kinnitanud ka Tööinspektsioon. Isegi kui direktiiv näeb ette

miinimumnõuded, ei anna see võimalust eirata direktiivi mõtet. Halduskohus pidanuks enne

kaebuste rahuldamata jätmist küsima direktiivi tõlgendamise osas Euroopa Kohtult eelotsust.

Halduskohus on MTööS-i sätete asemel põhjendamatult ulatuslikult tuginenud seaduseelnõu

seletuskirjale ja Sotsiaalministeeriumi selgitustele ning tsiteeris seejuures osasid, mis käsitles

n-ö tavalisi laevapere liikmeid, kellele kohaldub meretöö konventsioon, kuid mitte kalalaeva

laevapere liikmeid, kellele kohaldub kalandustöö konventsioon. Ebaõige on ka kohtu järeldus,

et MTööS §-st 6 koosmõjus §-dega 48 ja 49 tuleb kaebajatel kalalaevade laevapere liikmete

töö- ja puhkeaja osas täiendavalt lähtuda TLS § 43 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1. Kui kalalaeva

laevapere liikmete osas ei kohaldu TLS-i nende sätete aluseks olnud regulatsioon (direktiiv

2003/88/EÜ), siis ei saa kohaldamise kuuluda ka TLS-i vastavad sätted (sh ei võimalda

direktiiv 1999/63/EÜ liikmesriigil korraga reguleerida kalalaeva laevapere liikmete tööaega ja

puhkeaega). MTööS 3. peatüki 4. jao pealkiri viitab, et kogu puhkeajast üle jäävat aega saab

käsitada tööajana. Seega on ettekirjutused ja vaideotsused õigusvastased, sest kohustavad

kaebajaid rikkuma õigusnorme ehk järgima vale töö- ja puhkeaja regulatsiooni.

Halduskohus on jätnud MSOS-s sätestatuga ebaõigesti arvestamata. MSOS § 77 lg 1

koosmõjus MSOS § 1113 lg-ga 3 ja § 1114 lg 4 p-dega 4 ja 5 ning asjaoluga, et kaebajate

kalalaevadele on väljastatud kalandustöötunnistused, kinnitab seda, et kaebajad ei ole

asjakohast töö- ja puhkeaja normistikku rikkunud. Halduskohtu viide MSOS § 1114 lg-le 5 ei

ole asjakohane, sest puuduvad andmed, et Transpordiamet oleks kaebajate ülevaatusele

kaasanud Tööinspektsiooni ja lisaks ei ole Tööinspektsiooni kaasamine kohustuslik. Väär on

kohtu seisukoht, et töö- ja puhkeaja kontrolli pädevus on üksnes vastustajal, sest selline

kohustus on ülevaatuse käigus pandud ka Transpordiametile. Vastupidiselt halduskohtu

järeldusele tõendavad kalandustöötunnistused (ja hilisemad järelkontrollid), et kaebajad on

töö- ja puhkeaega järginud. Nii Transpordiameti kui ka Tööinspektsiooni teostatav kontroll on

sisuliselt ulatuselt sama. Kuna ettekirjutustes ei ole MSOS-i sätetega arvestatud, siis on

rikutud uurimispõhimõtet (HMS § 6) ja ettekirjutused on õigusvastased. Haldusorganite

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.11.2003 direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta

7(16)

3-23-354

vastuoluline praktika rikub kaebajate ettevõtlusvabadust ning kaebused tuleks rahuldada juba

ainuüksi Transpordiameti ja Tööinspektsiooni otsuste erinevuse tõttu. Kaebajad opereerivad

üle 24 meetri pikkuseid kalalaevu, millega tehakse tööd peamiselt avamerel selliselt, et

kalalaev on merel nädalaid või isegi kuid selliselt, et sadamasse ei minda. Sellistel laevadel

puuduvad tingimused, et rakendada 8-tunnist tööpäeva. Enamik ajast, mida ei kasutata

magamiseks ja söömiseks, kulub töö tegemiseks. Laevapere liikmete tervis ja heaolu on

tagatud, sest meretöö lepingud sõlmitakse merereisideks, mis ei kesta üldjuhul kauem kui neli

kuud. Seejärel on laevapere liikmel võimalik valida, kas üldse ja millal ta soovib sõlmida

lepingu uueks merereisiks.

Reyktal AS ei nõustu lisaks halduskohtuga, et Tööinspektsioon võis järelevalvet teostada mh

pelga planeerimistegevuse üle. MTööS § 73 lg 1 kohaselt on vastustajal järelevalvepädevus

vaid MTööS §-des 48–49 sätestatud nõuete täitmise üle. Planeerimistegevus ei kujuta endast

nõuete täitmist. Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutuses ei ole tuvastatud, et Reyktal AS

on MTööS §-des 48–49 sätestatut rikkunud. Tagantjärele ei saa tugineda ka laevapere liikmete

tegelikule tööajale, sest selle osas ei ole järelevalvet tehtud. Kuna tööaja piirangu rikkumist ei

ole tuvastatud, siis ei saanud teha ka ettekirjutust. Ettekirjutusest ei nähtu, et Tööinspektsioon

oleks eelnevalt koostanud ohuprognoosi (vt KorS § 5 lg 7 ja § 24) ning seda ei saa asendada

vastustaja hilisemad seisukohad. Seega ei olnud ettekirjutuse tegemine kooskõlas KorS §-s 7

sätestatuga. Halduskohus oleks lisaks pidanud tuvastama vastustaja poolt haldusmenetluse

põhimõtete rikkumise. Kohtu hinnang ei põhine ettekirjutustel (sh ei ole nendes MTööS-le

isegi viidatud), vaid Tööinspektsiooni vastuväidetel. Selles osas paluvad kaebajad arvestada

nende varasemaid seisukohti.

Kaebused on jäetud ebaõigesti rahuldamata ka seonduvalt Tööinspektsiooni poolt sunniraha

rakendamise, sissenõudmise ja jätkuva kohaldamisega. Halduskohtu põhjendused on selles

osas vaid formaalsed ja analüüsitud ei ole kaebajate peamist vastuväidet, et sunniraha

rakendamine on ebaproportsionaalne (ATSS § 3 lg 3). Hea halduse põhimõttega ei ole

kooskõlas sunniraha rakendamine olukorras, kus poolte vahel on käimas kohtuvaidlus

ettekirjutuste õigusvastasuse ja asjassepuutuvate sätete tõlgendamise osas. Sunniraha

rakendamine on eriti ebamõistlik, kuna selle tagasi saamiseks tuleks algatada uus menetlus ja

nõuda sh intresside tasumist. Kohus ei ole seda hinnanud. Sunniraha rakendamine rikub hea

halduse põhimõtet ka sellel põhjusel, et kaebajate rakendatavat töö- ja puhkeaega on hinnanud

kaks haldusorganit, kelle järeldused on erinevad, mistõttu ei ole õige sunniraha korduva

rakendamisega kaebajaid sundida järgima ühe haldusorgani juhist.

13. Tööinspektsioon palub 12.12.2023 vastuses (täiendatud 13.05.2025) jätta kaebajate

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vaidlustatud ettekirjutused

on jätkuvalt täitmata, kuigi vastustaja on rakendanud kaebajate suhtes korduvalt sunniraha

(need on jäänud vahemikku 600–1200 eurot), mille kaebajad on ka tasunud. Vastustaja jääb

ka varem esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde ning ei korda neid kõiki. Kaebajad on

sisuliselt üksnes korranud esimese astme kohtumenetluses esitatud väiteid ja heitnud

halduskohtule ette nende tähelepanuta jätmist või nendega mittenõustumist. Halduskohus on

kaebaja põhiväiteid hinnanud ja oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Tööinspektsiooni

14.12.2022 ettekirjutus ei seondu ainuüksi selles viidatud kolme laevapere liikme ja nende

lepingutega, vaid Reyktal Services Estonia OÜ tegevusega üldiselt. See nähtub ettekirjutuse

resolutsioonist. Tähtsust ei oma, et konkreetsete töötajatega on töölepingud lõpetatud (sh on

Reyktal Services Estonia OÜ sõlminud YPi, VKi ja OMiga uued töösuhted). Kaebaja ei ole

kordagi väitnud, et ta oleks teinud oma töökorralduses muudatusi vastavalt vaidlustatud

ettekirjutuses nõutule. Kaebajal oleks objektiivselt võimatu ettekirjutust täita üksnes siis, kui

tal ei oleks enam mitte ühtegi MTööS-ga hõlmatud töötajat.

8(16)

3-23-354

Halduskohus ei ole tuginenud asjakohatutele normidele. MTööS-i kohaldamisala on laiem kui

meretöö ja kalandustöö konventsioonidel ning ei piirdu üksnes kaubandusliku meresõidu ja

kaubandusliku kalapüügiga. Vähemalt meretöötingimuste miinimum on vaja tagada kõigile

laevapere liikmetele, sõltumata laeva sõidupiirkonnast või kitsamast tegevusspetsiifikast (vt

MTööS-i selgitused, lk 22). Laevapere liikme määratlus MTööS §-s 4 hõlmab mh kalureid (vt

MTööS-i selgitused, lk 15–16). Ka direktiivi 2009/13/EÜ3 kohaselt on „meremees“ iga laeva

pardal merel töötav isik (vt MTööS-i selgitused, lk 26). Halduskohus on sarnaselt vastustajaga

jõudnud põhjendatud veendumusele, et mis tahes laevapere liikme töö- ja puhkeaja osas tuleb

lisaks MTööS-le kohaldada TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-s 1 sätestatud piiranguid. Õige ei ole

kaebajate väide, et kalalaeva laevapere töö- ja puhkeaega reguleerib ammendavalt MTööS (sh

viitab MTööS 3. peatüki 4. jao pealkiri „Töö- ja puhkeaja erisus“, et eriregulatsiooni

puudumise korral kohaldatakse TLS-s sätestatut). MTööS-s tööaja piirangute puudumine ei

saa tuua kaasa olukorda, kus laevapere liikmete tervis satuks liiga suure töökoormuse tõttu

ohtu. Absurdne on järeldada, et kalalaeva laevapere liikmed, kes puutuvad töökeskkonnas

kokku väga erinevate ohuteguritega, peaksid pidevalt töötama sisuliselt kaks korda pikema

tööajaga, kui mis tahes teised töötajad. ILO kalandustöö konventsiooni preambulis on selgelt

rõhutatud, et kalapüüki käsitatakse ohtliku kutsealana.

MSOS-i sätted ei ole asjassepuutuvad, sest järelevalvepädevus on MTööS §-st 73 ja TLS §-st

115 tulenevalt vaid vastustajal. Sellest, et Transpordiamet on väljastanud kaebajate laevadele

ohutu mehitatuse ja kalandustöö tunnistused, ei saa järeldada, et töö- ja puhkeaja korraldus

vastab nõuetele ning Tööinspektsioon ei saa tuvastada töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisi,

mida Transpordiamet ei ole tuvastanud, ega nõuda ettekirjutusega rikkumiste kõrvaldamist.

Kaebajad ei ole eitanud, et laevapere liikmed töötasid või oli nende tööaeg planeeritud

ettekirjutustes toodud perioodil 52,5–84 tundi ning neile ei kohaldatud summeeritud tööaega.

Reyktal AS-i väidetele seonduvalt planeerimistegevuse üle järelevalve teostamisega on

vastustaja vastanud juba varem ning jääb nende juurde, rõhutades, et KorS § 28 lg 1 alusel

saab ettekirjutuse teha nii ohu tõrjumiseks kui ka korrarikkumise kõrvaldamiseks. Olukorras,

kus Reyktal AS kavandas laevapere liikmete tööajaks 7-päevase ajavahemiku jooksul 52,5–77

tundi, oli põhjust arvata, et planeeritud tööaeg sellisel kujul ka realiseerub (s.o kalalaev ja

selle meeskond töötavad peaasjalikult merel, kus ei saa vajadusel koheselt lisatööjõudu

kaasata).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS

apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus käsitleb

esmalt kaebajate neid vastuväiteid, mis puudutavad 14.12.2022 ettekirjutuse nõuet ja selle

täitmise võimalikkust ning 19.12.2022 ettekirjutuse koostamise lubatavust. Seejärel tuleb

analüüsida kohaldatavat õigust ja selle tõlgendamist ning ettekirjutuste sisulist õiguspärasust,

samuti sunniraha rakendamise õiguspärasust. Viimasena lahendab ringkonnakohus poolte

taotlused ja jagab menetluskulud.

Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutuse nõue ja täitmise võimalikkus

15. Tööinspektsiooni 14.12.2022 ettekirjutuse nr 3-1/22/3513-1-1 (dtl 15–16) resolutiivosa,

mis on küll ettekirjutuse muudest osadest raskesti eristatav (vt ka Riigikohtu 17.11.2020 otsus

3 Nõukogu 16.02.2009 direktiiv 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu

(ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta

meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ

9(16)

3-23-354

nr 3-18-1725, p-d 18–19), kohustab tööandjat tagama, et „laevapere liikmete tööaeg“ ei

ületaks TLS § 43 lg-s 1 ning § 46 lg-tes 1 ja 3 sätestatut. Ehkki ettekirjutuse napisõnalised

põhjendused näivad keskenduvat kolmele kontrollitud töötajale ja nende meretöölepingutele

ning puuduvad viited, et kontrollitud dokumentide põhjal tehtud järeldusi on laiendatud ka

teistele laevapere liikmetele (samuti puuduvad sellised viited Tööinspektsiooni 25.01.2023

vaideotsuses nr 1.4-1/27-1, vt eeskätt p 2.4 viimane lõik – dtl 21–25), nähtub ettekirjutusele

eelnenud suhtlusest ringkonnakohtu hinnangul siiski piisavalt selgelt, et ettekirjutuses esitatud

nõue ei puuduta ainult kolme konkreetset töötajat / lepingut, vaid Reyktal Services Estonia

OÜ tegevust üldiselt.

16. Vastustaja esitatud Tööinspektsiooni iseteenindusportaalis peetud vestluse väljavõtte

(dtl 146–151; dtl 290–296) kohaselt on tööinspektor 20.10.2022 küsinud dokumente kolme

töötaja kohta (IT, IY, OZ), kuid pärast tööandja teadet, et kõnealuste isikutega on töölepingud

juba lõpetatud (vastavalt 14.11.2022, 07.11.2022, 26.10.2022), palus tööinspektor 14.11.2022

edastada dokumendid kolme töötaja kohta, kelle töösuhted kestavad. Tööandja edastaski

samal päeval mh töölepingud ning töö- ja puhkeaja arvestuse ettekirjutuses välja toodud

kolme laevapere liikme (s.o OM, YP, VK) kohta. Samast vestlusest nähtub, et tööinspektor

küsis 28.11.2022 tööandjalt mh seda, mitu Ukraina töötajat ettevõttes kokku töötab (tööandja

vastuse kohaselt oli 28.11.2022 seisuga Ukraina töötajaid 18). Seega on ilmne, et tööinspektor

kontrollis n-ö pisteliselt (sh lõppastmes tööandja enda valikul) kolme töötaja kohta koostatud

dokumente ning olukorras, kus meretöölepingud olid sisuliselt identsed (s.o ühegi kontrollitud

töötaja puhul ei kohaldatud summeeritud tööaja arvestust) ja kõigi kontrollitud töötajate

tööaeg ületas oluliselt lubatut, on kontrollitud dokumentidest tehtud järeldusi laiendatud

tööandja tegevusele tervikuna (st kõigile laevapere liikmetele ja tulevastele töösuhetele).

Kaebaja ei ole tõendanud ega ka väitnud, et viidatud kolme töötaja töötingimused ei kajastaks

ettevõtte tavapraktikat ning teiste töötajate puhul kohaldataks summeeritud tööaja arvestust

või oleks nende tööaeg oluliselt lühem (st kooskõlas TLS-s sätestatud piirangutega). Kas

kolme töötaja dokumentide kontrollimisel tehtud järelduste laiendamine kõigile töötajatele on

võimalik ja põhjendatud või eeldas vaidlustatud ettekirjutuse koostamine tutvumist kõigi

töötajate dokumentidega (sh pärast ettekirjutuse tegemist sõlmitud meretöölepingutega),

hindab ringkonnakohus ettekirjutuse sisulise õiguspärasuse raames.

17. Ringkonnakohus möönab, et nii ettekirjutus kui ka vaideotsus võinuks olla ettekirjutuse

nõude ulatuse küsimuses märkimisväärselt selgemad, kuid mõningane ebaselgus ei anna siiski

alust asuda ettekirjutuse nõude ulatust kohtumenetluses kitsendama. Kui ettekirjutuse ulatus

jäi kaebajale arusaamatuks, oli tal võimalik küsida vastustajalt selle kohta selgitust (nt

Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p-d 12–13). Seda, et Tööinspektsiooni eesmärk ei

olnud panna ettekirjutusega tööandjale kohustusi üksnes seoses kolme konkreetse töötaja

töösuhetega, vaid kõigi laevapere liikmete olevate ja tulevaste töösuhetega, kinnitab mh

asjaolu, et vastustaja on nõudnud Reyktal Services Estonia OÜ-lt 14.12.2022 ettekirjutuse

täitmist ja rakendanud tema suhtes korduvalt sunniraha ka pärast seda, kui ettekirjutuse

tegemisel kehtinud OMi, YPi ja VKi meretöölepingud olid juba lõpetatud (need lõpetati

ajavahemikul 23.11.2022–13.04.2023). Kui vastustaja eesmärk olnuks tagada ainuüksi nende

kolme töötaja õiguste rikkumise lõpetamine, siis ei olnuks pärast isikute töösuhete lõppu

enam asjakohane nõuda jätkuvalt ettekirjutuse täitmist ja rakendada selleks sunnivahendeid.

Kuna ettekirjutus ei puudutanud ainult kolme konkreetse töötaja töösuhteid, siis ei oma asja

lahendamisel tähtsust, kas Reyktal Services Estonia OÜ on samade töötajatega

meretöölepinguid sõlminud ka hiljem. Ringkonnakohus jätab sellel põhjusel Tööinspektsiooni

12.12.2023 vastusele lisatud töötamise registri kuvatõmmised VKi, YPi ja OMi töösuhete

kohta (dtl 463–465) HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja juurde võtmata.

10(16)

3-23-354

18. Kuna ettekirjutus reguleerib Reyktal Services Estonia OÜ tegevust üldiselt, siis on see

jätkuvalt kehtiv ja täidetav. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui ettekirjutus oleks

puudutanud ainult kolme konkreetset töötajat, ei saanuks see olla HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt

tühine, sõltumata töösuhete lõppemise ajast. Oluline on silmas pidada, et tühisust ei too sellel

alusel kaasa mitte igasugune täitmise objektiivne võimatus, vaid selline puudus peaks olema

igale mõistlikule isikule lisaks ilmselge (nt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 12).

Praegusel juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et 14.12.2022 ettekirjutuse täitmise

võimatus olnuks ka konkreetsete töötajate puhul ilmselge. Seejuures lõppesid kahe töötaja

töösuhted alles pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Hiljem muutunud asjaolud ei saa

aga tagasiulatuvalt tingida ettekirjutuse õigusvastasust (HMS § 54), veel vähem selle tühisust.

Tööinspektsiooni 19.12.2022 ettekirjutuse koostamise lubatavus

19. Tööinspektsioon pani 19.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/22/3361-2-1 (dtl 61–62)

Reyktal AS-le kohustuse „tööaja kava koostamisel“ tagada, et laevapere liikmete planeeritud

tööaeg ei ületaks TLS § 43 lg-s 1 ning § 46 lg-tes 1 ja 3 sätestatut. Ettekirjutuse tegemise

tingisid tööandja poolt 02.11.2022 edastatud kalapüügilaeva „Merike“ tööaja kavad, millest

nähtus, et laevapere liikmete kavandatav tööaeg jäi vahemikku 52,5–77 tundi seitsmepäevase

ajavahemiku jooksul, samas kui laevapere liikmete suhtes ei kohaldata summeeritud tööaja

arvestust. Reyktal AS on pidanud lubamatuks ettekirjutuse tegemist olukorras, kus rikkumist

ei olnud veel toimunud (ja seda ei olnud võimalik tuvastada), vaid esitatud olid üksnes

plaanid. Kaebaja hinnangul ei ole täidetud tingimused riikliku järelevalve meetme

rakendamiseks ohu ennetamiseks (sh puudub ohuprognoos).

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja viited ohu ennetamist käsitlevatele

normidele ei ole asjakohased, sest vaidlusalune ettekirjutus on tehtud konkreetse ohu

tõrjumiseks, mitte ohu ennetamiseks. Ettekirjutuse tegemine ei eelda vältimatult

korrarikkumise toimumist, vaid ettekirjutuse saab teha mh ohu tõrjumiseks (vt KorS § 28 lg

1). KorS § 5 lg 2 kohaselt on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.

Praegusel juhul edastas Reyktal AS vastustajale iseteenindusportaali kaudu kalalaeva

„Merike“ laevapere liikmete tööaja kavad ja selgitas vestluse käigus (vt tööandja 01.11.2022

ja 02.11.2022 vastused – dtl 155–156; dtl 300–301), et kõigil laevadel on ühesugune

töögraafik ja summeeritud tööaja arvestust ei rakendata, vaid töötajatel on täistööaeg

vahetusgraafiku alusel. Kuna tööaja kavadest nähtus, et laevapere liikmete töövahetused olid

planeeritud selliselt, et kõigi töötajate puhul ületatakse TLS-s ette nähtud tööaja piiranguid ja

samas oli vastustajale ilmne, et meresõidu ajal oleks vähemalt raske või pigem võimatu leida

lisatööjõudu, et tagada tööaja piirangute järgimine, siis oli vastustajal põhjust pidada

tõenäoliseks, et lähiajal leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 1). Seega esines alus

ettekirjutuse tegemiseks.

Kalalaeva laevapere liikmete töö- ja puhkeaeg

21. Asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks see, millised õigusnormid reguleerivad

kalalaeva laevapere liikmete töö- ja puhkeaja arvestust ning eelkõige selliste töötajate tööaja

piiranguid. Kaebajad on seisukohal, et ILO kalandustöö konventsioon (RT II, 08.03.2016, 2)

prevaleerib teiste aktide ees ning kuivõrd selles ei ole nähtud ette võimalust reguleerida

laevapere liikmete tööaega ning ka konventsiooni art 14 lg 1 p-s b sätestatud minimaalse

puhkeaja nõudest ei ole lubatud ilma konsulteerimata kõrvale kalduda (vt art 14 lg 3), siis

saabki lähtuda ainult MTööS §-des 48 ja 49 sätestatust, kuid mitte TLS-st. Ringkonnakohus

11(16)

3-23-354

sellise tõlgendusega ei nõustu. Iseenesest on õige, et ILO meretöö konventsiooni art 2 lg 4

järgi ei kohaldata seda laevadele, mis tegelevad kalapüügi või samalaadse tegevusega. Seega

ei ole ILO meretöö konventsiooni koodeksi standardi A2.3 lg-d 3 ja 5 praeguses vaidluses

asjassepuutuvad.

22. Erinevalt meretöö konventsiooni koodeksi standardist A2.3 (vt lg-d 2 ja 5) ning

direktiivi 1999/63/EÜ lisaks oleva „Euroopa kokkulepe meremeeste tööaja korralduse kohta“

(muudetud direktiivi 2009/13/EÜ lisaga) klauslitest 3 ja 5 ei näe kalandustöö konventsiooni

art 14 lg 1 punkt b eraldi ette, et osalisriik saaks valida, kas kehtestada laevapere liikmetele

maksimaalne tööaeg, mida teatud ajavahemikul ei või ületada, või minimaalne puhkeaeg,

mida tuleb teatud ajavahemikul anda, vaid see nõuab väsimuse piiramise eesmärgil kaluritele

antava minimaalse puhkeaja kestuse sätestamist. Sellest ei saa aga teha järeldust, et osalisriik

ei tohigi kehtestada kalurite ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid sätteid, sh piirata

täiendavalt tööaega kalalaeval. Kalandustöö konventsiooni art-te 13 ja 14 eesmärgiks on

selgelt näha kalurite kaitseks ette miinimumnõuded, mitte takistada osalisriikidel selliste

sätete kehtestamist, mis tagavad kalurite õiguste kaitse veelgi kõrgemal tasemel. Seejuures ei

välista kalandustöö konventsiooni art 14 lg 3 tegelikult võimalust kehtestada

sotsiaalpartneritega konsulteerimise tulemusena (vt art 1 punkt c) kalalaeva laevapere

liikmetele minimaalse puhkeaja asemel maksimaalne tööaeg, kuid seda tingimusel, et

kaluritele on sisuliselt tagatud art 14 lg 1 p-le b vastav korrapärane ja piisava pikkusega

puhkeaeg. Seda, et ILO käsitleb kalapüüki ohtliku kutsealana muude kutsealadega võrreldes,

on rõhutatud mh kalandustöö konventsiooni preambulis. Kalandustöö konventsiooni art 14 p-

st b tuleneb samuti, et piisav puhkeaeg on vajalik nii kalurite tervise kui ka ohutuse

tagamiseks.

23. MTööS § 2 lg-test 1 ja 4 tulenevalt kohaldatakse seda seadust üksikute eranditega (mis

ei ole siinses vaidluses asjassepuutuvad) mh töötamisele Eesti laevakinnistusraamatusse

kantud üle 24 meetri pikkustel kalalaevadel, seega ka ettekirjutustes viidatud kalalaevadel

„Merike“ (registriosa nr 811, pardanumber EK-1802, omanik Reyktal AS), „Steffano“

(registriosa nr 761, pardanumber EK-1601, omanik Reyktal AS) ja „Reval Viking“

(registriosa nr 1F12K01, pardanumber EK-1202, omanik Reval Seafood OÜ). MTööS § 6

näeb ette, et laevapere liikme töösuhtele kohaldatakse TLS-i ja teisi töösuhet reguleerivaid

õigusakte MTööS-s sätestatud erisustega. MTööS § 40 annab võimaluse TLS § 46 lg-tes 1 ja

3 ette nähtud kuni neljakuulist arvestusperioodi laevapere liikmel pikendada kuni kuue kuuni

ja kollektiivlepinguga kuni 12 kuuni. Sellest järeldub üheselt mõistetavalt, et muus osas on

TLS § 46 lg-tes 1 ja 3 sätestatud töö tegemise aja piirangud kohaldatavad ka meretöö (sh

kalandustöö) puhul. Vastupidist ei saa tuletada asjaolust, et MTööS §-des 48 ja 49 on

reguleeritud üksnes laevapere liikme igapäevane puhkeaeg (minimaalselt kümme tundi 24-

tunnise ajavahemiku jooksul) ning puhkeaeg nädalas (minimaalselt 84 tundi või erandina 77

tundi 7-päevase ajavahemiku jooksul). Viidatud sätted teevad erisuse vastavalt TLS §-dest 51

ja 52, mitte aga TLS §-dest 43 ja 46. Selline tõlgendus ei muuda sätteid kuidagi sisutuks, sest

minimaalse puhkeaja nõuded omaksid igal juhul tähtsust summeeritud tööaja arvestuse korral.

24. Ilmselgelt ekslik on kaebajate arusaam, et TLS-s sätestatud tööaja piirangute

kohaldamise välistab asjaolu, et direktiivi 2003/88/EÜ art 1 lg-st 3 tulenevalt ei kohaldata

selles sätestatut direktiivis 1999/63/EÜ määratletud meremeeste suhtes. Esiteks nähtub

direktiivi 1999/63/EÜ art 2 lg-st 1 selgelt, et liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada ka

soodsamad sätted ning direktiivi 2003/88/EÜ art 1 lg-st 1 tuleneb samuti, et selles sätestatakse

üksnes tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded. Teiseks sätestas direktiivi

2003/88/EÜ art 21 lg 1, et selle direktiivi artikleid 3–6 ja 8 (sh art-d 3, 5 ja 6, mis käsitlevad

vastavalt igapäevast puhkust, iganädalast puhkeaega ja maksimaalset iganädalast tööaega) ei

12(16)

3-23-354

kohaldata liikmesriigi lipu all sõitva merekalalaeva ühegi töötaja suhtes, kuid liikmesriigid

võtavad siiski vajalikke meetmeid, tagamaks merekalalaeva kõigi töötajate õigust piisavale

puhkusele ja piiramaks nädalase tööaja keskmiselt 48 tunniga kuni 12-kuulise võrdlusperioodi

kohta. Paralleelselt ILO kalandustöö konventsiooni jõustumisega (16.11.2017) on varem

direktiivi 2003/88/EÜ art-s 21 sisaldunud regulatsioon asendatud direktiivi (EL) 2017/1594

lisaks oleva merekalandussektori tööturu osapoolte kokkuleppe art-ga 11. See säte võimaldab

liikmesriigil valida, kas piirata kalurite töö- ja puhkeaega maksimaalse tööajaga või

minimaalse puhkeajaga. Ka direktiivi (EL) 2017/159 põhjenduste 8 ja 10 ning art 2 järgi ei

piira direktiiv Euroopa Liidu õiguses ega liikmesriikide õiguses ettenähtud soodsamate

(kalureid enam kaitsvate) sätete säilitamist või kehtestamist.

25. Kokkuvõtlikult on vastustaja õigesti selgitanud, et MTööS §-st 6 tulenevalt kohalduvad

kalalaeva laevapere liikmete töö- ja puhkeajale lisaks MTööS §-des 48 ja 49 sätestatule ka

TLS § 43 lg 1 ja § 46 lg-d 1 ja 3, arvestades MTööS §-s 40 toodud erandit (vt ka Riigikogu

XII koosseisu 552 SE seletuskirjas toodud selgitusi MTööS §-de 6, 40, 48–49 juurde, lk-d 13,

38, 42–43; samuti MTööS-i kommentaar, lk-d 30, 87–88, 97–98). Kaebaja vastuväited

lähtuvad ebaõigest eeldusest, et kalandustöö konventsioon ei võimalda osalisriigil kehtestada

rangemaid nõudeid.

Ettekirjutuste põhjendatus ja proportsionaalsus

26. Tööinspektsiooni pädevus vaidlustatud ettekirjutuste tegemiseks tuleneb MTööS § 73

lg-st 1 ja TLS § 115 lg-st 1. Vastustaja pädevust ei piira asjaolu, et samade nõuete üle

järelevalve tegemise pädevus võib olla ka mõnel teisel haldusorganil. MTööS § 73 lg-st 4

kohaselt teevad Tööinspektsioon, Terviseamet ja Transpordiamet laevade kontrollimisel

koostööd. MTööS § 64 ning MSOS § 1113 lg 1 ja § 1118 lg 2 p 1 kohaselt tõendab

Transpordiameti väljastatav kalandustöötunnistus mh kalalaeva laevapere liikme

töötingimuste vastavust MTööS-i ja ILO kalandustöö konventsiooni nõuetele. MSOS § 1113 lg

3 ja § 1114 lg-te 1 ja 2 kohaselt eeldab kalandustöötunnistuse väljastamine mh laevapere

liikme töötingimuste perioodilist ülevaatust. MSOS § 1114 lg 4 p-st 5 tulenevalt kontrollib

Transpordiamet ülevaatuse tegemisel ka töö- ja puhkeajaga seotud dokumente ja asjaolusid.

MSOS § 1114 lg 5 näeb ette, et Transpordiamet võib ülevaatuse tegemisele kaasata

Tööinspektsiooni ja Terviseameti nende pädevuse piires.

27. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajate opereeritavatele kalalaevadele „Merike“, „Steffano“ ja

„Reval Viking“ oli Transpordiamet väljastanud kehtivad kalandustöötunnistused (dtl 32–35).

Samuti olid laevadele väljastatud kehtivad ohutu mehitatuse tunnistused (dtl 26–31), mille

järgi komplekteeritakse laevapere miinimumkoosseis (vt MSOS §-d 21–22). Seejuures

arvestatakse miinimumkoosseisu määramisel mh töö- ja puhkeaega ning selle piiranguid (vt

majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2002 määruse nr 36 „Reisilaevade ning 20-se

ja suurema kogumahutavusega laevade miinimumkoosseisu määramise nõuded“ § 2 p 2, § 5 p

10, § 7 lg 3, § 10 lg 1 p 2). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate arusaamaga, et kuivõrd

Transpordiameti väljastatud tunnistused tõendavad mh laevapere liikmete töö- ja puhkeaja

nõuete järgimist, siis ei saa Tööinspektsioon jõuda teistsugusele järeldusele ega nõuda

kaebajatelt laevapere liikmete töö- ja puhkeaja korralduse muutmist. Transpordiameti ja

Tööinspektsiooni pädevused ei ole teineteist välistavad ning kuigi asutused peaksid MTööS §

73 lg 4 ja MSOS § 1114 lg 5 kohaselt tegema omavahel koostööd (st põhjendatuks ei saa

4 Nõukogu 19.12.2016 direktiiv (EL) 2017/159, millega rakendatakse Euroopa Liidu põllumajandusühistute

üldise liidu (Cogeca), Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete

riiklike organisatsioonide ühenduse (Europêche) vahel 21. mail 2012 sõlmitud kokkulepe, mis käsitleb

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist

13(16)

3-23-354

pidada vastustaja lähenemist, et tema ei tea ja polegi oluline, mille alusel laevadele ohutu

mehitatuse ja kalandustöötunnistused väljastati), ei muuda sellise koostöö puudumine või

ebapiisavus vaidlustatud ettekirjutusi õigusvastasteks. Tööinspektsiooni poolt laevapere

liikmete töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise või rikkumise ohu tuvastamine ning rikkumise

kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks ettekirjutuste koostamine ei mõjuta iseenesest

Transpordiameti poolt väljastatud tunnistuste kehtivust.

28. Seonduvalt küsimusega, kas Reyktal Services Estonia OÜ-le üldise sisuga ettekirjutuse

tegemiseks pidanuks vastustaja analüüsima kõigi töötajate dokumente või piisas kolme töötaja

dokumentide kontrollimisest, leiab ringkonnakohus, et kuivõrd esitatud meretöölepingud olid

sisuliselt identsed ja kõigi kontrollitud isikute puhul oli maksimaalset lubatud tööaega

ületatud, siis võis Tööinspektsioon piirduda kolme töötaja dokumentide kontrollimisega ning

laiendada dokumentidest tehtud järeldusi kaebaja tegevusele tervikuna. Reyktal Services

Estonia OÜ ei ole ka kohtumenetluses tõendanud ega isegi väitnud, et mõne laevapere liikme

töö- ja puhkeaja tingimused olnuks kontrollitud töötajatest erinevad. Samamoodi oli Reyktal

AS-i 02.11.2022 esitatud kalalaeva „Merike“ laevapere liikmete konkreetse perioodi tööaja

kavade põhjal tehtud järeldusi võimalik laiendada Reyktal AS-i tegevusele üldiselt. Seejuures

on tööandja esindaja Reyktal AS-i järelevalvemenetluses 01.11.2022 ja 02.11.2022

vastustajale ka eraldi selgitanud, et kõigil laevadel on ühesugune töögraafik ning nad ei

praktiseeri summeeritud tööaja arvestust ega soovi sellele ka üle minna (st kuna tööaeg ei

jagune arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt), vaid neil on täistööaeg vahetusgraafiku alusel.

Kuna Reyktal Services Estonia OÜ on Reyktal AS-i tütarettevõte, kes pakub samasse

kontserni kuuluvatele ja kalalaevu omavatele ettevõtetele Reyktal AS ja Reval Seafood OÜ

mh laevade mehitamise teenust, siis on alust eeldada, et need selgitused laienevad mõlema

kaebaja tegevusele (sh andis tööandja esindajana nii Reyktal AS-i kui ka Reyktal Services

Estonia OÜ järelevalvemenetlustes selgitusi sama isik).

29. Kuna laevapere liikmete töö- ja puhkeajale kohaldus mh TLS § 43 lg-s 1 ja § 46 lg-tes 1

ja 3 sätestatu ning Reyktal Services Estonia OÜ oli nimetatud sätteid rikkunud ja Reyktal AS-

i puhul esines rikkumise oht, kusjuures kaebajad ei olnud selgelt valmis laevapere liikmete

töö- ja puhkeaja korraldust n-ö vabatahtlikult muutma või järgima, siis oli ettekirjutuste

koostamine põhjendatud (vrd Riigikohtu 23.05.2025 määrus nr 3-24-797, p 23.1; 12.11.2019

otsus nr 3-16-1573, p 43; 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 15). Kaebajad on saanud

ettekirjutuste tegemise eelselt avaldada oma seisukohti kõigis olulistes küsimustes ning kuigi

nende vastuväidetele ei ole ettekirjutuses vastatud (osaliselt on tööinspektor kaebajate

vastuväidetele hinnangu andnud iseteenindusportaalis toimunud vestluse käigus), ei anna see

siiski alust ettekirjutusi tühistada. Kaebajate vastuväiteid on põhjalikumalt analüüsitud

25.01.2023 ja 27.01.2023 vaideotsustes.

Sunniraha rakendamise õiguspärasus

30. Tööinspektsiooni 14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutustes oli nõuete täitmise tähtajaks

määratud vastavalt 27.01.2023 ja 03.02.2023. Tööinspektsioon hoiatas 28.02.2023 teadetega

nr 3-1/22/3513-1-2 (dtl 286) ja nr 3-1/22/3361-2-2 (dtl 288) vastavalt Reyktal Services

Estonia OÜ-d ja Reyktal AS-i sunniraha (mõlemal juhul 600 eurot) rakendamise eest, kui

14.12.2022 ja 19.12.2022 ettekirjutused on 04.04.2023 jätkuvalt täitmata. Iseteenindusportaali

väljavõtetest (dtl 295; dtl 308) nähtuvalt on kaebajad hoiatustega tutvunud 07.03.2023. Kuna

ettekirjutused jäid täitmata, siis rakendas Tööinspektsioon 06.04.2023 teadetega nr 3-

1/22/3513-1-3 ja nr 3-1/22/3361-2-3 (dtl 199–200; dtl 213–214) kaebajate suhtes sunniraha

ning hoiatas neid korduva sunniraha (800 eurot) rakendamise eest, kui ettekirjutused on

26.05.2023 jätkuvalt täitmata. Puudub vaidlus, et kaebajad on rakendatud sunniraha tasunud,

14(16)

3-23-354

kuid ei ole ettekirjutusi täitnud. Menetlusosaliste seisukohtadest nähtuvalt on vastustaja

kohtumenetluse ajal kaebajate suhtes sunniraha (kuni 1200 eurot) rakendanud korduvalt ka

hiljem ja kaebajad on sunniraha tasunud. Kaebajad on esitanud kaebuse sunniraha edasise

rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks.

31. Halduskohus on õigesti leidnud, et sunnivahendi rakendamise eeldused olid täidetud,

sest kaebajatele olid tehtud teatavaks ettekirjutused, mis kehtisid ja mida ei olnud hoiatustes

toodud tähtajaks täidetud (ATSS § 8 lg 1) ning sunnivahendi rakendamist välistavaid

asjaolusid (ATSS § 8 lg 3) ei esinenud. Kaebajad tuginesid sunniraha rakendamise

ebaproportsionaalsust väites eeskätt argumentidele, et neile tehtud ettekirjutused on ebaselged

ja halduskohtus vaidlustatud. Ringkonnakohus rõhutab, et ettekirjutuste vaidlustamine ei

mõjuta iseenesest nende kehtivust ega õigusta ettekirjutuste täitmata jätmist. Kaebajate

esialgse õiguskaitse taotlused on kohtud jätnud rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu

19.04.2023 ja 04.05.2023 määrused). Lisaks on kaebajad viidanud asjaolule, et lühikese aja

jooksul kokku 1400 euro (s.o 600 + 800 eurot) tasumine oleks kaebajatele koormav, kuid ei

ole seda millegagi põhjendanud. Ringkonnakohus selgitab, et ATSS § 3 lg-s 3 sätestatu ei

tähenda, et sunniraha tasumine peaks olema adressaadi jaoks hõlpsasti tasutav, sest sel juhul

ei pruugiks see motiveerida teda üldse ettekirjutust täitma. Ettekirjutuse adressaadil puudub

võimalus valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on kohustus täita kehtivat

ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt HMS § 60 lg 2; Riigikohtu

22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Sunnivahendi rakendamist ei muuda iseenesest

õigusvastaseks ega hea halduse põhimõttega vastuolus olevaks see, millise sisuga vastuväited

on adressaat ettekirjutuse vaidlustamisel esitanud. Ka asjaolu, et juba tasutud või sisse nõutud

sunniraha tagasisaamiseks võib hiljem olla vajalik algatada uus kohtumenetlus, ei välista

kuidagi sunniraha rakendamist.

32. Seonduvalt kaebajate

väitega

nende suhtes

rakendatud

sunniraha

ebaproportsionaalsusest märgib ringkonnakohus täiendavalt, et äriregistrile esitatud 2023. a

majandusaasta aruannetest nähtuvalt oli sellel perioodil Reyktal AS-i müügitulu 27,4 miljonit

eurot ja kasum 6,2 miljonit eurot ning Reyktal Services Estonia OÜ müügitulu 3,6 miljonit

eurot ja kasum 7731 eurot. Need näitajad annavad alust järeldada, et 600–1200 euro suuruse

sunniraha isegi korduv rakendamine ei pruugi olla piisavalt koormav, et motiveerida

kaebajaid viima oma tegevust ettekirjutustega kooskõlla. Kaebajad ei ole esitanud ka mingeid

selgeid põhjendusi, kuidas võiks ettekirjutuste täitmine takistada või oluliselt kahjustada

nende majandustegevuse jätkamist.

Kokkuvõte ja menetluskulud

33. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal

AS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 otsuse

resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS on tasunud apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu 80 eurot ja kandnud esindajakulu 4715,80 eurot (ilma käibemaksuta,

vastab esindaja 26,3 töötunnile). Kokku 4795,80 euro suuruste menetluskulude kandmine või

nende kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on

HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb

15(16)

3-23-354

rahuldamata, siis jäävad Reyktal Services Estonia OÜ ja Reyktal AS menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Tööinspektsioon ei ole

menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)