3-23-2282/85 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2282

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.

septembri 2023. a tähtajalise elamisloa pikendamisest

keeldumise otsuse ja 15. detsembri 2023. a vaideotsuse

tühistamiseks

ning

elamisloa

pikendamise

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus

muutmata.

2. Jätta taotlused istungi korraldamiseks, tõendi väljanõudmiseks ning

apellatsioonkaebuse vastusest tõlke väljastamiseks rahuldamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi selles initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. juuni

2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav, Venemaa kodanik X.X. (sündinud xxxx. aastal)

esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks.

PPA 15. septembri 2023. a otsusega nr 15.3-3.1/2236-1 keelduti elamisloa pikendamisest.

Otsuse kohaselt on X.X.-ile määratud Eesti Vabariiki sisenemise keeld, tal on kehtiv

kriminaalkaristus ning teda on mitmel korral erinevate süütegude eest süüdi mõistetud,

mistõttu on alus elamisloa andmisest keeldumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1

p 1 ja 124 lg 2 p 2, 7 ja 9).

2. Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 15. detsembri 2023. a vaideotsusega

nr 15.3-3.6/141) esitas X.X. kaebuse, milles palus elamisloas pikendamiset keeldumise otsus

ning vaideotsus tühistada ja kohustada PPA-d elamisloa väljastamise taotluse uueks

lahendamiseks. Kaebuse kohaselt on elamisloa väljastamata jätmine kaebaja ja tema lähedaste

põhiõigusi piirav.

3. Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Põhjendatud pole kaebaja etteheide, et talle saadetakse eestikeelseid dokumente.

Haldusmenetluse keel on eesti keel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1). Keeleseaduse

§ 12 lg 1 järgi on riigiasutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi saamisel üldjuhul selle

tõlget. Vastustajal polnud kehtivast õigusest tulenevat kohustust tõlkida enda koostatud

dokumente kaebaja jaoks vene keelde.

3.2. Kaebajale anti võimalus esitada menetluse kestel oma seisukohti ja vastuväiteid ning

seega pole menetlusnorme rikutud.

3.3. Välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p 2 järgi võib tähtajalise elamisloa andmisest

keelduda, kui välismaalase suhtes esineb mõni sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev

asjaolu ning sama lõike p 5 järgi võib keelduda siis, kui välismaalast on karistatud süüteo eest.

VMS § 124 lg 2 p 7 näeb ette, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui

välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle

ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud. Sama lõike p 9 näeb ette, et elamisloa andmisest

keeldutakse, kui välismaalast on korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest.

3.4. Ka VMS § 124 lg-s 2 sätestatud ja kohustuslikuna sõnastatud keeldumise aluste puhul

tuleb elamisloa andmist siiski igal üksikjuhul kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja

õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele (RKHKo 3-3-1-2-16, p 22).

3.5. Kaebajat on karistatud viimati karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-s 2 ja 3 (kehaline

väärkohtlemine), § 136 lg-s 1 (vabaduse võtmine seadusliku aluseta) ja § 145 lg-s 2 (sugulise

iseloomuga tegu lapseealisega) alusel viieaastase vanglakaristusega ning lisakaristusena

kohaldati Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Seega

esinesid kaebaja puhul VangS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused – talle määratud

karistus oli pikem kui üks aasta ning karistus ei ole kustunud. Teda on karistatud korduvalt

kriminaalkorras ka varem tahtlike kuritegude eest ning viiel korral väärtegude eest. Vastustaja

on teinud asjakohase järelduse, et karistused pole suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma,

vaid ta on jätkanud süütegude toimepanemist.

3.6. Kaebaja kuriteod on ei ole aja jooksul muutunud väheohtlikuks hoolimata sellest, et talle

mõisteti viimati miinimumilähedane karistus.

3.7. Eestis elab kaebaja sugulasi, sh ema ja üks lastest. Olles toime pannud süüteod, mille eest

karistati kaebajat vangistusega, on ta ise oma tegevusega juba loonud olukorra, kus tema

võimalused enda ema abistada või oma laste eludesse panustada on väga piiratud. Tõendatud

pole, et kaebaja sidemed lähedastega on nii head ja tihedad, nagu ta ise väidab. Eksitav on

kaebaja väide tema neljast Eestis elavast lapsest – kaks last elavad koos emaga Saksamaal ja

ühe lapse suhtes pole tema rahvastikuregistrisse isana kantud. Kaebaja Eestis elav laps elab

perekonnas, mille teiste liikmete suhtes on kaebaja toime pannud vägivaldse kuriteo. Seoses

emaga ei osanud kaebaja kohtuistungil isegi vastata, kes tema ema eest praegu hoolitseb.

Vastustaja on asjakohaselt märkinud, et kaebaja ema eest saavad hoolitseda ka kaebaja õed-

vennad, kes elavad Eestis. Kaebaja saaks ema rahaliselt abistada ka välismaalt. Ka

vangistuses viibides ei ole kaebaja oma lähedastega suhelnud tihedalt.

3.8. Ka viimase kriminaalasja lahendamisel leidsid üldkohtud, et kaebaja seosed Eesti

Vabariigiga ja enda perekonnaga on nõrgad. Tartu Ringkonnakohus märkis otsuses, et

kaebajal pole emaga väga lähedasi suhteid ning ta ei suhtle oma õdede ja vendadega. Enne

2020. aastat elas kaebaja umbes 5 aastat Saksamaal. Oma pojaga on ta suhelnud vaid pool

aastat ning mitte enda initsiatiivil. Ta on intensiivset vägivalda kasutanud nii oma lapse ema

kui ka viimase alaealise tütre suhtes ning lapse ema taotleb ainuhooldusõigust.

Ringkonnakohus jõudis lisakaristust kohaldades järeldusele, et selliste sidemete katkemine ei

kaalu üle õiguskorra kaitsmise huvi temast lähtuvate isikuvastaste kuritegude toimepanemise

reaalse ohu tõttu.

3.9. Seoses kaebaja väitega, et ta sündis Eestis ning et tal pole sidemeid Venemaaga, märkis

halduskohus, et Euroopa inimõiguste kohtu seisukohtade järgi võib välismaalasest kurjategija

välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte. Hoolimata Venemaa

rünnakust Ukrainale ei ole Venemaa Föderatsioon riik, kuhu ei võiks turvalisuse kaalutlustel

Eestist välja saata tema enda riigi kodanikke.

3.10. Tänapäevased suhtlusvahendid võimaldavad hoida tihedat sidet ka välisriigis olles.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebajat tahetakse saata Venemaale, millega tal pole sidemeid ja kus ta ei tunne kedagi

ning see riik peab sõda. Kaebaja on sündinud ja kogu elu elanud Eestis.

4.2. On tõenäoline, et Venemaal hakatakse teda taga kiusama.

4.3. Kaotsi lähevad sidemed kaebaja perekonnaliikmetega.

4.4. Elamisloa andmata jätmisega rikutakse Eesti Vabariigi põhiseadust ja mitmeid

rahvusvahelisi õigusakte.

4.5. Pole tõendatud, et kaebajast tuleneb tegelik ja tõsine oht.

4.6. Pole arvestatud kaebaja ja tema lähedaste põhiõigusi ega proportsionaalsuse põhimõtet.

4.7. Kaebaja suhtes on tehtud psühhiaatriline ekspertiis, millega kinnitati, et tal ei ole

psüühilist häiret. Seega ei tulene kaebajast reaalset ja tõsist ohtu. Kaebaja taotleb selle

ekspertiisi asja materjalide juurde väljanõudmist.

Apellatsioonkaebuses väljendatakse rahulolematust sellega, et kaebajale ei antud riigi

õigusabi. Samuti väidetakse, et kaebaja ei saa aru, mida talle kohtumenetluses kirjutatakse

ning et talle põhjustatakse psüühilisi piinu. Veel väljendas kaebaja apellatsioonimenetluses

rahulolematust seoses sellega, et talle ei tõlgitud PPA vastust apellatsioonkaebusele ning

palutakse saata talle selle tõlge. Kohtuotsuse avaldamisel palub kaebaja tema nimi varjata.

5. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

5.1. Kaebaja sai halduskohtus väljendada end kaks tundi kestnud kohtuistungil. Juriidilised

teadmised ei ole niivõrd olulised, kuna halduskohtumenetluses tuleb kohtul täita uurimis- ja

selgitamiskohustust.

5.2. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Kaebaja enim korratud väide apellatsioonimenetluses on see, et talle oleks tulnud anda riigi

õigusabi.

Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja taotlus apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

määramiseks jäeti rahuldamata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel 21. augusti 2024. a

määrusega. Kaebaja seda määrust ei vaidlustanud ning tegemist on jõustunud määrusega.

Ringkonnakohus ei näe, et asjaolud oleksid menetluse kestel selliselt muutunud, et

õigustaksid kaebajale riigi õigusabi määramist. Kaebaja on suutnud esitada vaidlusega seoses

asjakohaseid seisukohti ning kohtule on need arusaadavad. Ringkonnakohus ei näe, et

esindaja olemasolu korral oleks vaidluse lõpptulemus olnud kaebaja jaoks teistsugune.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist võrdlemisi selge vaidlusega, kus kaebust pole

võimalik põhjendatuks lugeda.

9. Elamisloast keeldumise otsus on väga põhjalikult motiveeritud. See on kokku 14 lehekülge

pikk ning selles on analüüsitud põhjalikult nii poolt- kui vastuargumente elamisloa

väljastamise osas. Kaebajale on antud korduvalt võimalus esitada selles küsimuses oma

seisukohti. Otsuses on välja toodud, et kaebajat on karistatud alates 2007. aastast kriminaal-

või väärteokorras kokku üheksal korral, neist kriminaalkorras viiel korral. Vangistus on

karistuseks mõistetud neljal korral, neist vähemalt kolm olid pikemad kui üks aasta. Kehtivaid

kriminaalkaristusi oli otsuse tegemise hetkel kaks (dtl 105-106). Seega oli täidetud kaks

erinevat elamisloa väljastamisest keeldumise alust – kui välismaalast on korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest (VMS § 123 lg 2 p 9) ja kui välismaalane on toime pannud kuriteo,

mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud

(VMS § 124 lg 2 p 7). Tegemist on elamisloa väljastamisest keeldumise imperatiivsete

alustega. Ometigi oli PPA kasutanud ka kaalutlusõigust ning kontrollinud, kas esineb aluseid,

mis elamisloast keeldumise välistaks. Neid aluseid PPA ei näinud. Ehkki kaebajal ei ole

otseseid sidemeid Venemaaga, on ta Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tema emakeel on

vene keel. Kaebaja side perekonnaga on nõrk (dtl 96 – 109).

Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, samuti halduskohtu antud hinnangutega

elamisloa andmisest keeldumise otsusele ega pea vajalikuks neid korrata.

Üldistatult märgib ringkonnakohus seda, et kaebaja tugineb üksnes väljasaatmise ja elamisloa

pikendamata jätmise negatiivsele küljele ning üritab emotsionaalselt näidata, kui koormav see

tema jaoks on, ent jätab pea täielikult tähelepanuta selle, et ta ise on endale oma kuritegeliku

käitumisega sellised tagajärjed kaasa toonud. Samuti üritab kaebaja eitada endast lähtuvat

ohtu, ent ei teadvusta seda, et objektiivselt võttes on igati põhjendatud pidada kaebajat

varasema käitumise põhjal ohtlikuks, kuna tema kuritegelik käitumine on olnud korduv ning

miski ei viita, et ta võiks olla muutunud. Pigem vastupidi, kaebaja poolt kohtumenetluses

esitatud seisukohtadest kumab läbi enese õigustamine ja enda tegude tahaplaanile jätmine,

mis viitab sellele, et kaebaja ei soovi nõustuda tema tegudele antud hinnangutega.

10. Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tema emakeel on vene keel. Seega

ei pea paika kaebaja väide, et tal pole Venemaaga mingeid sidemeid – teda seob Venemaaga

kodakondsus. Kui kaebaja arvates pole tal Venemaaga sidemeid, siis oleks tal olnud võimalik

Vene kodakondsusest loobuda ja sooritada vajalikud toimingud Eesti kodakondsuse

saamiseks, ent ta pole seda teinud. See näitab, et väide sidemete puudumisest on otsitud, sest

sellele tugineb kaebaja alles nüüd, kui teda ähvardab väljasaatmine ning elamisloa

väljastamisest keeldumine.

See, et kaebaja ei tunne Venemaal enda väitel kedagi ning pole seal olnud, ei välista sinna

väljasaatmist. Tegemist on ikkagi tema kodakondsusjärgse riigiga.

Täiesti oletuslik ning tõendamata on kaebaja väide, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama.

Kaebaja pole selgitanud, mis seda võiks põhjustada. Isegi kui kaebaja omab vaateid või

eelistusi, mis võiksid põhjustada Venemaal tagakiusamist, on tal endal võimalik käituda

vaoshoitult ning mitte selliseid vaateid või eelistusi väljendada.

11. Kaebaja väidab jätkuvalt, et kahjustatakse tema ja ta lähedaste õigust perekonnaelule, ent

jätab tähelepanuta halduskohtu otsuses oluliseks peetu – et kaebaja sidemed oma emaga on

nõrgad, et ema saavad abistada ka tema teised lapsed ning et enda lapsega on tal samuti

sidemed nõrgad ja et lapse ema suhtes on ta käitunud vägivaldselt. Neid asjaolusid ei ole

kaebaja apellatsioonimenetluses ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub, et sellistel

asjaoludel ei saa kaebaja perekondlikke sidemeid pidada tugevateks ning vastavalt ei toimu

tema perekonnapõhiõiguse ülemäära intensiivset riivet. Igal juhul tuleb kaalukamaks pidada

elamisloa pikendamata jätmise eesmärkide (eeskätt kaebajast kui korduvalt kuritegusid toime

pannud isikust lähtuva ohu välistamine) saavutamist.

12. Õige pole kaebaja väide, et kaebajale elamisloa andmata jätmisega rikutakse põhiseadust

ja rahvusvahelisi õigusakte. Kaebajale elamisloa andmata jätmiseks on mitu siseriiklikust

õigusest tulenevat alust, eeskätt ülal viidatud VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9. Pole alust pidada neid

norme põhiseadusevastasteks ja seega ei saa rääkida ka põhiseaduse rikkumisest. Ka kaebaja

poolt abstraktselt viidatud rahvusvahelised õigusaktid ei välista korduvalt kuritegusid toime

pannud isikule elamisloa pikendamisest keeldumist.

Ka ei saa kaebajale elamisloa andmata jätmist pidada ebaproportsionaalseks. Välismaalasest

kurjategijale elamisloa andmisest keeldumine aitab kaasa sellele, et see välismaalane ei saa

Eestis kuritegusid toime panna, st on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning

ringkonnakohtu hinnangul ka mõõdukas vahend.

13. Kaebaja arvates pole tõendatud temast lähtuv oht.

Siin jätab kaebaja täielikult tähelepanuta asjaolu, et teda on korduvalt karistatud erinevate

süütegude eest, sh neljal korral vangistusega. Ilmselt ei soovi kaebaja aktsepteerida fakti, et

korduvalt kuritegusid toime pannud isik on suure tõenäosusega ohtlik ka edaspidi, kuid see ei

muuda seda fakti olematuks.

Kaebaja psühhiaatriline ekspertiis temast lähtuva ohu puudumist ei tõenda. See, et kaebaja on

psüühiliselt terve, ei välista tema ohtlikkust, sest kaebaja on sellest asjaolust hoolimata

pannud kuritegusid toime ka varem.

Taotlus selle ekspertiisi väljanõudmiseks jääb rahuldamata, sest eeltoodust tulenevalt ei ole

sellel asjas tähtsust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2).

14. Kaebaja etteheidet, et kohtumenetlusega põhjustatakse talle psüühilisi piinu, peab

ringkonnakohus asjakohatuks. Kaebaja on ise esitanud kaebuse halduskohtule, st on ise

kohtumenetluse algatanud. Kui tema jaoks on kohtumenetlus piinasid valmistav, on tal

võimalik kaebusest loobuda (HKMS § 153).

15. Kaebaja taotlus PPA poolt esitatud apellatsioonkaebuse tõlke väljastamiseks jääb

rahuldamata. Kaebaja saab piisava ülevaate PPA vastusest käesolevas otsuses toodud

refereeringust (ülal p 5) ning kuivõrd see pole menetluses määrava tähtsusega dokument, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks süveneda sellise dokumendi tõlkimise põhimõttelisse

lubatavusse.

16. Eeltoodust tulenevalt ei vii ükski apellatsioonkaebuse väide kaebuse rahuldamiseni.

Elamisloa andmisest keeldumise otsus on põhjendatud ning õiguspärane ja selle tühistamiseks

pole alust. Halduskohtu otsus jääb seega muutmata.

17. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja suhtes kehtib kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest

tulenev väljasaatmiskohustus ja sissesõidukeeld. Seega on kaebaja suhtes väljasaatmine juba

otsustatud.

18. Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi

võib kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks

olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel

puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid

õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all

üksnes õigusküsimused.

Käesoleval juhul üritab kaebaja rõhutada ka faktilisi asjaolusid, kuid lõppkokkuvõttes nende

üle vaidlust ei ole, põhiosas taandub vaidlus siiski õiguslikele küsimustele. Ringkonnakohtu

jaoks on faktilised küsimused asjas selged ning puudub igasugune vajadus asja lahendamiseks

istungil lisateabe saamiseks. Kaebaja on esitanud enda seisukohti apellatsioonimenetluses

korduvalt. Halduskohtus toimus asjas istung, kus kaebaja sai oma seisukohti suuliselt

väljendada. Istungi asemel asja kirjalikus menetluses lahendamine aitab lahendada asja

märgatavalt kiiremini ning on seega kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Neil

kaalutlustel jätab ringkonnakohus istungi korraldamise taotluse rahuldamata.

19. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.

20. Kaebaja taotleb, et kohtulahendi avaldamisel asendatakse selles tema nimi initsiaalidega.

See taotlus tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)