3-22-2076/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2076

Haldusasi

M.U kaebus keskkonnaministri 31.08.2022 määruse nr

35 „Koldja selaginelli püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri“ osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja M.U, esindaja Liivi Tuus

Vastustaja

kliimaminister

(keskkonnaministri

üldõigusjärglane), esindajad Jekaterina Masalska, Ulvi

Selgis ja Sander Laherand

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 13.05.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.U apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2023

otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30.06.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-2076

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaminister

võttis 31.08.2022

määrusega

nr 35 „Koldja selaginelli

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) kaitse alla II

kaitsekategooriasse kuuluva liigi koldja selaginelli (Selaginella selaginoides) väljaspool

kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kasvukohad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi

tagamiseks. Kaitse-eeskirja § 1 lg 2 järgi kuulub püsielupaikade maa-ala sihtkaitsevööndisse

ja § 6 lg 1 p 3 kohaselt on seal keelatud mh uute ehitiste püstitamine (v.a erandid, mis siinses

asjas ei kohaldu).

2. Kaitse-eeskirja § 2 lg 4 p 1 alusel võeti kaitse alla mh Laheääre püsielupaik Saaremaa

vallas Abula külas, mis hõlmab 3,15 ha ulatuses ka M.U-le kuuluvat Aadu kinnistut

(katastritunnus 30101:004:0024, registriosa nr 1786534, pindala 3,33 ha, sihtotstarve

maatulundusmaa 100%). Aadu kinnistu piirneb ühelt poolt merega ja teiselt poolt Abula-

Merise teega.

3. M.U esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada kaitse-eeskirja § 2 lg 4

p 1 Aadu kinnistut puudutavas osas.

Keskkonnaamet saatis kaebajale 03.03.2020 teate koos kavandatava Laheääre püsielupaiga

kaardi, püsielupaiga moodustamise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsusega. Kaebaja ei

nõustunud oma kinnistul püsielupaiga moodustamisega ja tegi ettepaneku jätta püsielupaiga

moodustamise korral sealt välja ala, kuhu kaebaja soovib ehitada 24 m2 suuruse palkhoone.

Kuigi praegu asub see ala looduskaitseseaduse (LKS) ja Kihelkonna valla üldplaneeringu

kohaselt ehituskeeluvööndis, võidakse selle ulatust tulevikus vähendada. Kaebaja vastuväiteid

arvestades tulnuks Keskkonnaametil teha Aadu kinnistul paikvaatlus ja täpsustav inventuur

ning selgitada välja, kas ja millises kinnisasja osas kasvab koldjas selaginell, kuid seda ei

tehtud. Kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole seda samuti selgitatud. Vastustaja ei ole tõendanud,

et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal kasvas koldjas selaginell kaebaja kinnistul või selle

naaberkinnistutel selliselt, et kaebaja kinnistule tuli moodustada nii ulatuslik puhverala.

Püsielupaiga piiride määramine on põhjendamata. Kaebaja ei ole oma kinnistul koldjat

selaginelli näinud. Aadu kinnistu on seega alusetult arvatud püsielupaiga koosseisu.

4. Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja lähtus Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetest, mille kohaselt kasvab

koldjas selaginell kaebaja kinnistu idaosas. Leiukoht on teada juba 2004. a-st ja EELIS-sse

kanti andmed 2009. a-l. Kaebaja ettepanekule esitatud vastus võinuks olla põhjalikum, kuigi

iseenesest selgitati püsielupaiga piiride kujunemist ka juba 03.03.2020 teates. Kaebaja ei

taotlenud haldusmenetluses täiendava vaatluse või inventuuri korraldamist. Keskkonnaamet

oleks saanud näidata kaebajale koldja selaginelli taimede asukohta Aadu kinnistul, nagu tehti

teiste maaomanikega, kes seda soovisid.

EELIS-e andmetel tehti mh kaebaja kinnistul asuvas kasvukohas 2017. a-l inventuur, mille

käigus muudeti kasvukoha varasemaid piire ja tuvastati, et koldja selaginelli kasvukoht ulatub

ka kaebaja kinnistule. See info oli püsielupaiga moodustamise ajal endiselt ajakohane, sh

puudus teave, et looduslik kooslus oleks vahepeal muutunud. Vastustaja arvestas ka

varasemate liigiseirete ja inventuuride andmeid, mille kohaselt oli ala heas seisus ja liigi

leviala selles kasvukohas laienemas. Sooliikide kasvukoha inventeerimiseks sobib umbes

viieaastane intervall, sest levikumuster ei muutu väga kiiresti. Tegemist on püsikuga ja

kõnealune ala on vähese inimmõjuga, seal puuduvad niiskusrežiimi ja rohustu ning puistu

koosseisu mõjutavad kuivenduskraavid. Kaebaja kinnistut ei saanud liigi levikust ja

puhveralast tulenevalt püsielupaigast välja arvata, et sookompleks säiliks võimalikult heas

2(8)

3-22-2076

seisus. Ehituskeeluvöönd ei olnud määrav ega peamine argument, püsielupaiga piire ei saanud

vähendada sisulistel põhjustel. Ala, kuhu kaebaja soovib püstitada hoone, jääb EELIS-sse

kantud kasvukohtade vahetusse lähedusse. Ehitustegevus mõjutab kasvukoha seisundit

pärssivalt (veerežiimi muutus jne). Pole tähtsust, et kaebaja ei ole oma kinnistul koldjat

selaginelli näinud. Tegemist on kuni 10 cm kõrguse ja mätaste vahel kasvava taimega, mis

võib rohustus jääda esialgu märkamata. Taimed on sõltuvalt aastast nähtavad alates juuni

lõpust või juulist. Sookooslust tuleb kaitsta ka juhul, kui selle mõnes osas on koldja selaginelli

isendeid vähe või need puuduvad sootuks. Piiride seadmisel on arvestatud piiritlemise aluseid

ja põhimõtteid, mida on kirjeldatud mh kaitse-eeskirja seletuskirjas.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25.08.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

II kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 2, mille kohaselt II

kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevate ja EELIS-s registreeritud elupaikade või

kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade

kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. LKS § 4 lg 5 p 2 järgi on püsielupaik

väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav

kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.1) on

asjakohaselt viidatud kaitse alla võtmise eeldustele (LKS § 7) ja selgitatud kaitse-eesmärke.

Seletuskirja p-s 2.2 põhjendatud loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekust järgmiselt: „/

…/ kaitse-eesmärgiks olev koldjas selaginell on kaitsealune soontaimeliik, mida leidub Eestis

harva ja mis kasvab siin oma areaali lõunapiiril. Liigi populatsioonide üldist arvukust

Euroopas on hinnatud vähenevaks/…/ Lähtuvalt 2018. aasta inventuurist ja hilisemal ajal

lisandunud andmete analüüsist on liigiekspertide visuaalsel hinnangul 34% kasvukohtadest

heas, 36% keskmises ning 30% halvas seisus. See tähendab, et koldja selaginelli asurkond on

suures osas kasvukohtadest hääbumise äärel, kui neis ei rakendata sobilikke kaitsemeetmeid.

Kaitstavatel aladel paikneb 12 ehk kõigest 21% kõrge esinduslikkusega kasvukohta, kusjuures

väljaspool kaitstavaid alasid asub enne püsielupaikade moodustamist seitse kõrge

esinduslikkusega koldja selaginelli kasvukohta.“ Seletuskirja p-s 2.3 on põhjendatud kaitstava

loodusobjekti tüübi valikut ja p-s 2.4 selgitatakse püsielupaikade välis- ja vööndite piiride

määramist. Laheääre püsielupaiga välispiiride ja tsoneeringu määramist on põhjendatud p-s

2.4.2. Kaitsekorda ja sellega kaasnevat omandiõiguse riivet on selgitatud p-s 2.5. Kõik

põhjendused ja selgitused on asjakohased ka kaebaja kinnistu puhul.

Kohtumenetluses ei ole saanud kinnitust kaebaja väide, et Aadu kinnistul ei kasva koldjat

selaginelli. Kaebaja ei väida ka, et kasvukohas oleks kadunud taimele vajalik sookooslus või

pärast varasemaid inventuure ja seireid oleks looduslik olukord muutunud sellisel määral, et

Aadu kinnistu arvamine püsielupaiga hulka ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole oma väiteid

tõendanud. Piisav pole see, et kaebaja ei ole leidnud oma kinnistult koldjat selaginelli.

Kaebaja esitatud fotodelt pole võimalik kontrollida, kus need on tehtud. Kui eeldada, et fotod

on tehtud Aadu kinnistul, siis ei saa kontrollida, kas need kajastavad objektiivselt kogu

kinnistul kasvavat taimekooslust. Nagu 06.07.2023 ja 20.07.2023 vaatlused kinnitasid, võib

taim olla kahe nädalaga kuivanud ja selle olemasolu on tuvastatav vaid teatud ajavahemikul.

Taime kasvamist mõjutab mh konkreetse kasvukoha ilmastik. Kaebaja väited tuttava

bioloogiga tehtud vaatluse ja taimede mitteleidmise kohta on paljasõnalised. Kaebajal oli

võimalik haldusmenetluses taotleda oma kinnistul koldja selaginelli isendite ettenäitamist,

kuid ta ei taotlenud seda. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et koldjas selaginell on

väikesekasvuline (umbes 10 cm kõrgune) taim ega ole lihtsasti leitav. See liik võib kasvada

mätaste vahel ja isendid ei pruugi kohe silma paista. Liik asustab kasvukohas sobivaid

mikrokomplekse. Vastustaja on asjakohaselt vastanud kaebaja etteheitele, miks tuleb kaitsta

nii suurt ala, isegi kui on leitud vaid üksikuid isendeid – kõnealusele liigile sobiv kasvukoht

3(8)

3-22-2076

on sookooslus, mida tuleb veerežiimi kaitsmise tõttu kaitsta tervikuna ka siis, kui mingis

sookoosluse osas on isendeid vähe või need puuduvad sootuks. Eesmärk on säilitada

kasvukoha seisund ja võimaldada levila laiendamist mh konkreetse sookoosluse piires.

Seetõttu ei saanud vastustaja aktsepteerida kaebaja pakutud kompromissi, mis oleks

võimaldanud kaebajal ehitada soovitud palkmaja.

Kaitse-eeskiri tugineb EELIS-e andmetele, mille kohaselt tehti mh kaebaja kinnistul asuvas

kasvukohas 2017. a-l inventuur ja tuvastati, et liigi kasvukoht ulatub kaebaja kinnistule. Kuna

andmed olid ajakohased, ei olnud täiendava inventuuri või ekspertiisi tegemine enne kaitse-

eeskirja kehtestamist vajalik. Kaebaja ei väida, et looduslik olukord oleks vahepeal muutunud.

Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei ole asjakohane vastustaja seisukoht, et sooliikide puhul

piisab kasvukohtade inventeerimisest ligikaudu viieaastase intervalliga, et saada kasvukoha

seisundist ja liikide arvukusest aktuaalset infot. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on viidatud ka

Eesti Maaülikooli liigiekspertide 2018. a tööle „Koldja selaginelli valikuliste leiukohtade

inventuur ja elupaikade eksperthinnang“, milles toodud hinnanguid ei ole alust kahtluse alla

seada. Keskkonnaamet teavitas kaebajat 03.03.2020 kirjaga püsielupaiga moodustamise

menetlusest, viidates mh Eesti Maaülikooli eksperdiarvamusele ning selle põhjal tehtud piiride

ja tsoneeringu ettepanekule. Kirjale oli lisatud kavandatava püsielupaiga kaart, kaitse alla

võtmise ettepanek ja väljatöötamiskavatsus. Kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja

vastuväited, kuid kaebajal ei olnud sisulisi vastuväiteid. Kaebaja kohtumenetluses esitatud

vastuväited on paljasõnalised.

Kaebaja moonutab vastustaja seisukohti, mis puudutab kaebajale Aadu kinnistul koldja

selaginelli ettenäitamise 20.07.2023 akti. See akt kinnitab, et kõnealune taim kasvab mh

kaebaja kinnistul. Kuna 20.07.2023 leitud taim asub kohas, kus 2017. a inventuuris käigus ei

fikseeritud ühtki isendit, on asjakohane vastustaja järeldus, et koldja selaginelli leviala on

laienenud. Leviala laienemist näitasid ka varasemate seirete ja inventeerimiste andmed.

Kaebaja väidab meelevaldselt, et 20.07.2023 toimunud taime ettenäitamine tähendabki kogu

Aadu kinnistu ja sellega külgneva kinnistu inventuuri, mille käigus rohkem taimi ei leitud.

Väär on ka kaebaja väide, nagu oleks vastustaja omaks võtnud, et kaitse-eeskirja kehtestamise

ajal ei kasvanud Aadu kinnistul ühtki koldja selaginelli taime. Püsielupaiga moodustamine ei

eelda, et igal kinnistul tuleks kaardistada iga üksiku taime asukohad. Nagu vastustaja selgitas,

oli koldja selaginelli isendite arv püsielupaigaks määratud kasvukohas 700–1000. Kaebaja

kinnistul on nüüd fikseeritud konkreetsete isendite geograafilised asukohad, sh väljaspool

varem piiritletud kasvukohta. Neil asjaoludel ei ole alust kaebaja väitel, et koldjas selaginell ei

ole Aadu kinnistul levinud või sel määral levinud, et vajaks kaitsmist püsielupaigana, sh

puhveralana.

Kaebaja heidab ette, et püsielupaiga piiride määramist ei ole piisavalt põhjendatud. Sellega

seoses on vastustaja kaebajale vastanud, et hoone püstitamine kaebaja soovitud asukohas ei

ole võimalik, sest Aadu kinnistu jääb Kihelkonna valla üldplaneeringu ja LKS alusel

ehituskeeluvööndisse ning kaebaja oli väljendanud soovi, et riik omandaks selle kinnistu LKS

alusel. Samas sisaldusid püsielupaiga piiritlemise põhimõtted ja põhjused kaebajale saadetud

kaitse-eeskirja väljatöötamise kavatsuses. Vastustaja möönab, et Keskkonnaamet oleks

võinud põhjalikumalt vastata kaebaja ettepanekule jätta püsielupaigast välja Aadu kinnistu

ehitamiseks sobilik ala, kuid vastuskirja põhjenduste nappus ei muuda kaitse-eeskirja

õigusvastaseks. Kaitse-eeskirja seletuskirja p-s 2.4.1 on selgitatud järgmist: „Püsielupaiga

piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et püsielupaiga piirid oleksid võimalikult lihtsad,

looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Püsielupaikade piiritlemisel on lähtutud

põhimõttest, et sinna oleks hõlmatud kasvukohaks olev sookooslus ja selle säilimiseks vajalik

puhver. Puhver on eelkõige vajalik alal asuvate sookoosluste optimaalse veerežiimi

tagamiseks. Kaitstav ala peab hõlmama ala, kus inimtegevusel võib kõige tõenäolisemalt olla

4(8)

3-22-2076

koldja selaginelli kasvukoha piirkonda jäävate madalsoo- ja allikasookoosluste veerežiimile

nii oluline positiivne kui ka negatiivne mõju. Siinjuures on positiivse mõju all peetud silmas

parendavat mõju, mis võib kaasneda näiteks kraavide sulgemise ja puittaimestiku

harvendamisega. Oluline on, et alade piiritlemine võimaldab ohutegureid vältida optimaalses

ulatuses ning leevendada juba realiseerunud ohutegurite mõju looduskaitseliste tööde abil,

olles samal ajal proportsionaalne maaomanikele kaasnevate piirangute osas./…/Seetõttu

peaks optimaalne puhver madalsoo ümber olema selle veerežiimi säilimiseks vähemalt 50 m.

Sama puhvri ulatus on ka allikasoode kasvukohatüüpides võetud PEP-ide piiritlemise

aluseks.“ Samad põhjendused sisaldusid kaebajale saadetud väljatöötamise kavatsuses.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et Aadu kinnistu puhul on lähtutud vaid sellest, et

kaebaja kinnistul on ehituskeeluvöönd ning valla üldplaneering ja LKS ei võimalda sinna

ehitise püstitamist, mistõttu jäeti kaalumata püsielupaiga sellistes piirides laiendamise

vajadus, lähtudes liigikaitse eesmärgist. Laheääre leiukoht on teada 2004. a-st, EELIS-sse on

see kantud 2009. a-l, kaebaja kinnistul tehti inventuur 2017. a-l ja 2018. a-l anti üldine

hinnang koldja selaginelli seisundile Eestis. Kasvukohaks olev sookooslus oli kaitse-eeskirja

kehtestamise ajal sellega hõlmatud alal olemas ning seal kasvab jätkuvalt koldjas selaginell

(mis on mitmeaastane taim). Laheääre püsielupaik on loodulähedane ja praegu vähese

inimmõjuga. Riiklike seirete ja inventuuride andmed näitavad Keskkonnaameti hinnangul, et

liik säilib koosluses aastakümneid, kui kasvukohas pole toimunud pöördumatuid muutusi, mis

mõjutavad ala tervikuna. Liigi hääbumist või kasvukoha seisundit mõjutab eelkõige

veerežiimi muutus, st maaparandussüsteemide rajamine ja olemasolevate hooldamine.

Piiritletud kasvukoht arvestab koldjale selaginellile sobiliku koosluse ja liigi levikut

sookompleksis. Koldjas selaginell on märgalaliik ja vajab oma elutegevuseks olulisel hulgal

niiskust. Kui liigile sobiv kasvukoht on säilinud, säilib ka koldjas selaginell. Vastustaja on

kohtumenetluses selgitanud, et kaebaja kinnistu püsielupaigast välja arvamine ei olnud

põhjendatud tulenevalt liigi levikust ja vajalikust puhveralast, et säilitada sookompleks

võimalikult heas seisus. Ehituskeeluvöönd ei olnud määrav ega peamine asjaolu.

Ehituskeeluvööndile viidati eeskätt põhjusel, et selle tõttu ei ole ehitamine nagunii võimalik.

Püsielupaiga piiride vähendamisest keeldumise põhjused olid sisulised, kuna ala, kuhu

kaebaja soovib hoonet püstitada, jääb EELIS-sse kantud liikide kasvukohtade vahetusse

lähedusse ning selleks, et säilitada sookoosluse seisund, tuleb säilitada vajalik puhverala

ümber kasvukoha. Ehitustegevus selles piirkonnas mõjutab kasvukoha seisundit pärssivalt

(veerežiimi muutus, toitainete võimalik kandumine kompleksi vms). Need põhjendused on

kohtu hinnangul asjakohased.

Lisaks on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et arvestades liigi kasvukohta ja 50 m laiust

puhverala, jäänuks Aadu kinnistu põhjaosas kõige kitsamas kohas katastripiirini umbes 8,5

meetrit, mistõttu viidi püsielupaiga piir kinnistu põhjapiirini, et tagada selle loogilisem kulg.

Ka püsielupaiga piiritlemise alustes on märgitud, et järgitud on ajas vähe muutuvaid objekte.

Kuna seal oli katastripiir olemas, ei tehtud eraldi mõttelist sirget, vaid viidi püsielupaigapiir

kinnistu piirile. Kinnistu idapoolses põhjanurgas on registreeritud II kaitsekategooria liikide

harilik muguljuur ja kärbesõis kasvukoht. Ala lääneosas (põhikaardile kantud järve

piirkonnas) ei ole koldjat selaginelli leitud. 50 m puhverala rakendamisel oleks jäänud osa

kinnistust püsielupaigast välja, kuid otstarbekas oli laiendada püsielupaiga piiri mereni, et

hõlmata sarnane kooslus ka merepoolses osas, mis võimaldaks märgalakoosluse terviklikumat

kaitset (säilitada vajalik mikrokliima ja sooala soodne seisund) ning välistaks võimaliku

negatiivse mõju ka merepoolses osas. Läänepoolses osas oli registreeritud mh III

kaitsekategooria taimeliigi leiukoht. Vastustaja on seega arvestatud ala mõistliku piiritlemise

põhimõtetega (määruse seletuskirja p 2.4.1 – piiride lihtsus, looduses selge tuvastatavus,

üheselt mõistetavus, optimaalsus, kasvukoha säilitamiseks vajalik puhver jm).

5(8)

3-22-2076

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. M.U palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus

rahuldada.

Kaebaja kinnistut ei oleks pidanud arvama püsielupaiga hulka. Kohus hindas tõendeid valesti.

Kaebaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.o seda, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal ei

kasvanud tema kinnistul koldjat selaginelli. Kaebaja väited ei ole paljasõnalised, vaid

põhinevad vastustaja esitatud tõendite analüüsil. Vastustaja esitas 21.07.2023 Aadu, Rääga-

Simmu ja Rääga kinnistute kaardi, millel olid märgitud kaitse all olevate taimede asukohad.

Selle järgi leidus koldja selaginelli isendeid Rääga kinnistul ning Rääga-Simmu kinnistul leiti

kolm taime kasvukohta, kuid see oli Rääga, mitte Aadu kinnistu piiri lähistel. Kaardil ei ole

märgitud, et koldjas selaginell kasvas Aadu kinnistul või selle naaberkinnistul Aadu kinnistu

piiri lähedal. Vastustaja möönis 01.08.2023 e-kirjas, et Aadu kinnistul või selle lähistel ei

kasvanud kaitse-eeskirja kehtestamise ajal koldjat selaginelli. Kuna kaitse-eeskirja

õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga, ei ole tähtsust, et 20.07.2023 näidati

kaebajale ette üks Aadu kinnistul kasvav koldja selaginelli isend. Kaebaja esitas

haldusmenetluses vastuväited Aadu kinnistu arvamisele püsielupaiga koosseisu. Seetõttu

oleks vastustaja pidanud korraldama kaebaja kinnistul paikvaatluse ja täpsustava inventuuri.

2017. a-l muudeti EELIS-s koldja selaginelli kasvukoha piire ebaõigesti, sest ei lähtutud

nende tegelikust kasvukohast.

7. Kliimaminister (keskkonnaministri üldõigusjärglane) palub jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 25.08.2023 otsus muutmata.

Vastustaja on kaitse-eeskirja § 2 lg 4 p-ga 1 õiguspäraselt võtnud kaitse alla koldja selaginelli

Laheääre püsielupaiga osa, mis ulatub kaebaja omandis olevale Aadu kinnistule.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS §

201 lg 4).

9. Halduskohus järeldas vastustaja selgituste ja esitatud tõendite põhjal õigesti, et kaitse-

eeskirja kehtestamise ajal (31.08.2022) oli koldja selaginelli kasvukoht mh kaebaja kinnistul.

Kaebaja kinnistu puhul võeti püsielupaiga piiritlemisel aluseks 2017. a inventuuri alusel

EELIS-sse kantud andmed. Vastustaja on selgitanud, et 2009., 2013. ja 2014. a riiklike seirete

põhjal oli 2017. a-l alust arvata, et koldja selaginelli levikuala on varem seiratud aladega

võrreldes laienenud (vt ka seirearuanded vastustaja 08.12.2022 vastuse lisades, dtl 121 jj;

aruannetes nimetatud kui Pidula kasvukoht). Seetõttu otsiti 2017. a inventuuri käigus koldjat

selaginelli varasemast suuremalt maa-alalt. Kuna eeldus liigi levikuala laienemisest varem

teada olnud kasvukohtade lähiümbrusse pidas 2017. a inventuuri põhjal paika, muudeti selle

alusel EELIS-s koldja selaginelli kasvukoha andmeid. Muu hulgas kanti EELIS-sse andmed

selle kohta, et koldja selaginelli kasvukoht ulatub kaebaja kinnistule (selle idaosasse; vt ka

vastustaja 08.12.2022 seisukoha p-d 3.7, 3.9 ja 3.17). Seega on vastustaja andnud loogilise

selgituse koldja selaginelli levikuala piiride muutmise kohta, tulenevalt 2017. a inventuurist.

10. Vastustaja on möönnud, et 2017. a inventuuri käigus ei tuvastatud iga üksiku koldja

selaginelli asukohta, mistõttu ei ole täpselt teada, mitu isendit leidus sel ajal Aadu kinnistul ja

kus konkreetselt. See ei muuda siiski kaebaja kinnistu arvamist püsielupaiga koosseisu

õigusvastaseks. 2017. a inventuuri põhjal hindasid erialaspetsialistid EELIS-sse kantud

kasvukohas (praeguses Laheääre püsielupaigas) koldja selaginelli arvukuseks 750–1000

6(8)

3-22-2076

isendit. See arvukus selgitab, miks ei peetud inventuuri käigus otstarbekaks fikseerida iga

isendi täpset asukohta (geograafilisi koordinaate). Inventuuri käigus tuvastatud isendite

asukohtade alusel piiritleti erialateadmisele tuginedes koldja selaginelli kasvukohaks olev

sookooslus ja selle säilimiseks vajalik puhver, mis võeti aluseks ka kaitse-eeskirja

kehtestamisel (vt täpsemalt kaitse-eeskirja seletuskirja ptk 2.4.1, dtl 22 jj ja 48 jj ning

vastustaja 08.12.2022 seisukoha p 3.9). Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vastustaja

selgituses, et sooliikide puhul ongi asjakohane inventeerida kasvukohti umbes 5-aastase

intervalliga või isegi veel harvem, et saada aktuaalset infot kasvukoha seisundist ja

arvukusest. Koldjas selaginell on püsik, mille levikumuster ei muutu kuigi kiiresti, eriti

sellisel looduslähedasel alal nagu Laheääre püsielupaik. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla

vastustaja väidet, et looduslik olukord kaebaja kinnistul ei olnud kaitse-eeskirja kehtestamise

ajal 2017. a-ga võrreldes oluliselt muutunud. Seetõttu võis vastustaja kaitse-eeskirja

kehtestamisel lähtuda 2017. a inventuuri põhjal antud hinnangust, et mh Aadu kinnistule

ulatuv kooslus on koldjale selaginellile omane ja soodne kasvukoht, kus see liik ka tegelikult

kasvab.

11. Määravat tähtsust ei ole sellel, et kaebaja ise ei leidnud oma kinnistult ühtki koldjat

selaginelli. Koldjas selaginell on mitmeaastane taim, mis moodustab igal aastal uued

maapealsed võsud. Taimed on nähtavad üksnes vegetatsiooniperioodil (sõltuvalt aastast alates

juuni teisest poolest või juulist) ning ka siis võivad need jääda eriteadmisteta inimesele

märkamatuks, sest see taim kasvab mätaste vahel või nende varjus ja üksnes ca 3–10 cm

kõrguseks. Vastustaja on selgitanud ja kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et koldja

selaginelli arvukust konkreetsel aastal võivad mõjutada ka ilmastikuolud, eeskätt pikka aega

kestev kuivus ja külm kevad (vt vastustaja 08.12.2022 vastuse p 3.9). Keskkonnaameti

09.08.2024 korraldusega nr 1-3/24/496 kinnitatud koldja selaginelli kaitse tegevuskavas (lk

17–18) on näiteks märgitud, et 2023. a juuli alguses leidis Keskkonnaamet Laheääre koldja

selaginelli püsielupaigast ja selle naabrusest 10 isendit (sh 3 väljaspool püsielupaika), kuid

2023. a juuli lõpus toimunud inventuuri käigus leiti üksnes 3 koldja selaginelli isendit.

Tegevuskavas on 2023. a inventuuri kesiste leidude põhjuseks peetud kuiva suve ja/või

isendite kuivamist suve teiseks pooleks. Kuigi kaitse-eeskiri kehtestati 31.08.2022 ja

haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine

lause), näitavad 2023. a kohta kogutud andmed, et koldja selaginelli arvukus varieerub aastate

lõikes suurel määral mh ilmastikust tingituna. Samas on vastustaja välja toonud, et koldjas

selaginell liigina säilib oma kasvukohaks olevas sookoosluses aastakümneid eeldusel, et

kasvukohas pole toimunud pöördumatuid muutusi, eelkõige veerežiimis. Kaebaja ei ole

väitnud, et see väide oleks väär.

12. Kokkuvõttes võis vastustaja kaitse-eeskirja kehtestamise ajal varasematele

seirearuannetele ja 2017. a inventuurile tuginedes eeldada, et koldjas selaginell on praeguses

Laheääre püsielupaigas heas seisus ja selle levikuala on laienemas. Asjaolu, et kaebajale tema

kinnistul 20.07.2023 ette näidatud koldjas selaginell asus väljaspool seni teada olnud

kasvukohta (selle puhveralas), kinnitab samuti pigem seda, et koldja selaginelli levikuala on

laienemas, mitte seda, et kaitse-eeskirjaga piiritletud kasvukohas tegelikult koldjat selaginelli

ei kasvagi. Siinse vaidluse asjaoludel ei pidanud vastustaja korraldama enne kaitse-eeskirja

kehtestamist omal algatusel kaebaja kinnistul uut inventuuri. Pole vaidlust, et kaebaja ei

taotlenud haldusmenetluses vastustajalt Aadu kinnistul kasvavate taimede ettenäitamist või

täiendavaid uuringuid.

13. Kaebaja peamine huvi nii haldus- kui ka kohtumenetluses on olnud ehitada tulevikus oma

kinnistule hoone, milleks sobiv koht asub kinnistu idaosas Abula-Merise tee ääres (vt dtl 42).

Pole vaidlust, et kaitse-eeskiri ei luba sellise hoone ehitamist. Vastustaja on aga õigesti

järeldanud, et koldja selaginelli kasvukoha kaitse vajaduse tõttu on looduskaitselised huvid

7(8)

3-22-2076

kaalukamad kui kaebaja õigus ehitada oma kinnisasjale (vt ka kaitse-eeskirja seletuskirja p

2.5.1, dtl 53 jj). Kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt (vt lk-d 2–3, dtl 18 jj) on koldjas

selaginell väljasuremisohus leiukohtade ja isendite vähenemise ning vähese leviku ulatuse ja

asustatava pindala tõttu. Kaitse-eeskirja kehtestamise eesmärk on saavutada nii liigi kui ka

selle esinduslike kasvukohtade soodsa seisundi kaitse. Vastustajal oli kaitse-eeskirja

kehtestamise ajal alust arvata, et Laheääre kasvukohas on koldja selaginelli arvukus Eesti

keskmisest kasvukohast suurem ning ekspertide hinnangul on tegemist väga esindusliku

kasvukohaga. Kõige suurem oht koldjale selaginellile on soode kuivendamine ja selle

tagajärjel kasvukohtade võsastumine ning roostumine. Kaebaja kinnistule hoone püstitamine

koos selle juurde kuuluvate tehnovõrkude rajamisega võib mõjutada kinnistu veerežiimi ja

seega kahjustada koldja selaginelli kasvukoha seisundit.

14. LKS § 48 lg 2 eesmärk on tagada ohustatud liigi ja selle esinduslike kasvukohtade

säilimine. Kuigi on alust arvata, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal ei kasvanud koldjas

selaginell kogu kaebaja kinnistu ulatuses, on vastustaja ära näidanud, et koldja selaginelli

kasvukoht ulatus ka kaebaja kinnistu idaosasse. Kasvukoha ümbrusesse tuleb lisaks jätta

puhverala, mis on eelkõige vajalik veerežiimi säilitamiseks. Kaebajale tema kinnistul 2023. a

juulis ette näidatud koldjas selaginell, mis asus väljaspool seni teada olnud kasvukohta,

kinnitab, et kaebaja kinnistu on perspektiivne kasvuala, kuhu kaitsealused isendid võivad

laiemalt levida. Seepärast oli põhjendatud hõlmata kaebaja kinnistu kaitse-eeskirjaga

määratud ulatuses koldja selaginelli püsielupaiga hulka.

15. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

16. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks ja vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi

kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)