3-24-210/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-210

Haldusasi

K.Q kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.12.2023

otsuse nr 15.3-3.2/953-3 ja 12.01.2024 vaideotsuse nr

15.3-3.6/7 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – K.Q, esindaja Lembit Nurk

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.Q apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.Q apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.05.2024

otsus haldusasjas nr 3-24-210 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 02.07.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-24-210

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik K.Q esitas 17.08.2023 Politsei- ja Piirivalveametile

(PPA) välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 4 ja § 1762 alusel taotluse elamisloa saamiseks

lühiajaliseks töötamiseks.

2. PPA jättis 01.12.2023 otsusega nr 15.3-3.2/953-3 taotluse rahuldamata. Kuna taotleja on

Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes taotleb esmast tähtajalist elamisluba töötamiseks ning tal

ei ole olnud varem Eestis elamisluba, kohaldub tema suhtes Vabariigi Valitsuse 08.04.2022

määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni

ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42) § 2 lg 11 p 3, mis välistab

sellise tähtajalise elamisloa andmise.

3. K.Q esitas PPA 01.12.2023 otsusele vaide, mis jäeti PPA 12.01.2024 vaideotsusega nr

15.3-3.6/7 rahuldamata.

4. K.Q esitas 23.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõuetes tühistada PPA 01.12.2023 otsus ja 12.01.2024 vaideotsus ning kohustada PPA-d

uuesti otsustama kaebajale tähtajalise elamisloa andmine.

Määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3 ei kohaldu kaebajale, kuna kaebaja taotleb lühiajalist elamisluba

teisel alusel. Kaebaja esitas koos elamisloa taotlusega nii Eesti viisa kui ka lühiajalise

töötamise registreerimise taotluse, seega on täidetud kõik määruse nr 42 tingimused. Kaebaja

suhtes kohaldub erand ning määrusega nr 42 kehtestatud sanktsioon temale ei kohaldu.

Kehtiva viisa olemasolu möönab PPA ka vaideotsuses. Vastustaja käsitus määrusest nr 42 on

ekslik ning PPA-l puudub määruse tõlgendamise õigus. PPA väljastas kaebajale 08.02.2024

lühiajalise töötamise registreerimise kinnituse ning selle kohaselt on tal õigus töötada kuni

07.05.2025. Samuti väljastati kaebajale D-viisa kehtivusega kuni 13.02.2025. See kinnitab

PPA 01.12.2023 otsuse õigusvastasust.

5. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Määrus nr 42 kohaldub kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad VMS § 118

p-s 4 nimetatud tähtajalist elamisluba töötamiseks. VMS § 118 p 4 hõlmab kõik VMS-i

kohaseid töötamise alused, sh tähtajalist elamisluba lühiajaliseks töötamiseks VMS § 1762

alusel. Kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes taotles tähtajalist elamisluba

töötamiseks, tuli kohaldada määruse nr 42 § 2 lg 11 p-i 3.

Määruse nr 42 § 2 lg 2 ei kohaldunud. Sanktsiooni kohaldamist ei välista ka see, et kaebajal

oli Eesti viisa ja ta esitas lühiajalise töötamise registreerimise taotluse. Kuigi määruse nr 42 §

2 lg 2 sõnastus võib olla eksitav, kohaldub see töötamisele VMS § 106 alusel. Kuna kaebaja

taotles just tähtajalist elamisluba, mitte lühiajalise töötamise registreerimist, kohaldub temale

määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3.

Tõele vastab, et PPA registreeris 2024. a veebruaris kaebaja lühiajalise töötamise. Kaebaja sai

lühiajalise töötamise registreeringu, kuna tal oli kehtiv Eesti antud viisa. Kaebaja lühiajalise

töötamise registreerimine näitab, et määruse nr 42 § 2 lg 2 mõte on reguleerida määruse nr 42

2(4)

3-24-210

kohaldamist, kui välismaalasele taotletakse lühiajalise töötamise registreerimist. Kui kaebajal

kehtivat Eesti viisat ei oleks olnud, poleks PPA lühiajalist töötamist registreerinud.

6. Tallinna Halduskohus

jättis

28.05.2025 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlust ei ole, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, ta esitas taotluse tähtajalise

elamisloa saamiseks lühiajaliseks töötamiseks ning tähtajalise elamisloa taotluse esitamise ajal

oli kaebajal kehtiv Eesti viisa.

Vaidlustatud PPA otsus on õiguspärane. PPA on tõlgendanud määrust nr 42 õigesti. Määruse

nr 42 § 2 lg-s 2 viidatakse selgelt registreeringu alusel töötamisele ning selline töötamine on

reguleeritud VMS §-s 1064.

VMS võimaldab lühiajalist töötamist kahel alusel: tähtajalise elamisloa alusel (VMS § 118 p 4

ja VMS § 1762) ning ilma elamisloata lühiajalise töötamise registreeringu alusel (VMS § 106).

Tegemist on töötamise kahe erineva õigusliku alusega ning seda selgitas PPA kaebajale ja

tema tööandjale ka haldusmenetluses ning vaideotsuses. Ka määrus nr 42 teeb nendel

töötamise alustel vahet. Tähtajalise elamisloaga seonduvat reguleerib määruse nr 42 § 2 lg 11

ning lühiajalise töötamise registreeringuga seonduvat reguleerib määruse nr 42 § 2 lg 2.

Töötamist lühiajalise töötamise registreeringu alusel reguleerib VMS § 106 lg 1. Lühiajalise

töötamise registreeringu alusel töötamine ei eelda elamisloa olemasolu (VMS § 106 lg 2) ning

sellisele töötamisele on määruses nr 42 tehtud ka erisus (määrus nr 42 § 2 lg 2). Tegemist on

n-ö õigusega töötada ajutise viibimisõiguse ajal. Ajutine viibimine on viibimine Eestis

elamisloata või elamisõiguseta (VMS § 7). Elamisloa alusel lühiajalist töötamist reguleerib

VMS § 1762 ning seda eristab töötamisest lühiajalise töötamise registreeringu alusel see, et

isikule kohalduvad mh ka kõik tähtajalise elamisloa andmise tingimused, sh Eestisse elama

asumine (VMS § 117) ning tegemist on Eestis püsiva elamisega (VMS § 6). Sel põhjusel on

ka määruses nr 42 tehtud vahet kahel töötamise alusel ning otsustatud, et elamisloa alusel

töötamisele kohalduvad Venemaa Föderatsiooni kodanikele sanktsioonid ning lühiajalise

töötamise registreeringu alusel töötamisele, kui isikule on antud Eesti viisa, sanktsioonid ei

kohaldu.

Kuna kaebaja taotles 2023. a augustis tähtajalist elamisluba töötamiseks ehk elamisluba VMS

§ 118 p 4 alusel, kohaldus tema suhtes määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3, mille kohaselt Venemaa

Föderatsiooni kodanikele töötamiseks, sh lühiajaliseks töötamiseks, elamisluba ei anta.

Piirangut ei välista asjaolu, et kaebajale oli väljastatud kehtiv viisa. Venemaa Föderatsiooni

kodanikel on võimalik Eestis töötada üksnes lühiajalise töötamise registreeringu alusel ning

tingimusel, et eelnevalt on isikule antud viisa. Seega leidis PPA õigesti, et kaebaja elamisloa

taotluse lahendamisel ei kohaldu määruse nr 42 § 2 lg 2. 2024. a veebruaris sai kaebaja õiguse

Eestis töötada VMS § 106 alusel ehk lühiajalise töötamise registreeringu alusel, mitte

elamisloa alusel. Sellise töötamise registreerimist määrus nr 42 § 2 lg 2 ei välista, mistõttu ei

saa sellest järeldada ka 01.12.2023 otsuse õigusvastasust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. K.Q palub 12.06.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.05.2024

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Määruse nr 42 § 2 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrust kõigile Venemaa Föderatsiooni ja

Valgevene Vabariigi kodanikele, kellel ei ole kehtivat Eesti antud viisat ja kellele taotletakse

lühiajalise Eestis töötamise registreerimist. Kuna kaebaja puhul on täidetud mõlemad nõuded,

3(4)

3-24-210

ei saa tema suhtes määrust nr 42 kohaldada. Määruse nr 42 § 2 lg-s 2 toodud nõuded peavad

esinema koos. PPA on ebaõigesti oma otsuse põhjendamiseks need nõuded lahutanud ja

käsitanud neid eraldi.

8. PPA palub 30.08.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Määruse nr 42 § 2 lg 2 ei ole erand, mis välistaks määruse § 2 lg-s 11 nimetatud piirangute

kohaldamise. Kuna kaebaja taotles tähtajalist elamisluba töötamiseks (olgugi, et lühiajaliseks

töötamiseks), kohaldus tema suhtes määruse § 2 lg 11 p-st 3 tulenev piirang. Määruse nr 42 § 2

lg 2 ei nimeta tingimusi, milliste olemasolul määrus ei kohaldu.

PPA on tõlgendanud määrust nr 42 seadusandja tahtega kooskõlas. Vastustaja on viidanud

oma 04.03.2024 vastuses määruse nr 42 seletuskirjale, millest tuleneb üheselt, et § 2 lg 2 mõte

on reguleerida määruse kohaldamist, kui välismaalasele taotletakse lühiajalise töötamise

registreerimist (VMS § 106).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. PPA ja halduskohus ei ole eksinud määruse nr 42 tõlgendamisel. PPA tõlgendab

õigusnorme ja kujundab selle raames oma halduspraktika talle seadusest tulenevate ülesannete

täitmisel ning halduskohus kontrollib normi tõlgenduse õiguspärasust halduskohtumenetluses

kaebust lahendades. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes taotles tähtajalist

elamisluba töötamiseks (dtl 49). Määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3 kohaselt kohaldatakse määrust

kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad tähtajalist elamisluba töötamiseks. §

2 lg 2 sätestab, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kellel ei

ole kehtivat Eesti antud viisat ja kellele taotletakse lühiajalise Eestis töötamise registreerimist.

PPA ja halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et määruse nr 42 § 2 lg 2 ei ole erinorm §

2 lg 11 p-i 3 suhtes, vaid viidatud normid reguleerivad õiguslikult erinevaid kategooriaid ‒ § 2

lg 11 p 3 töötamist tähtajalise elamisloa alusel ja § 2 lg 2 töötamist Eestis töötamise

registreeringu ja viisa alusel. Kuna kaebaja taotles tähtajalise elamisloa andmist, kohaldus

tema suhtes määruse nr 42 § 2 lg 11 p 3 ja elamisloa andmisest tuli keelduda. Kaebajale on

võimaldatud töötamist töötamise registreeringu ja viisa alusel.

11. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi

kanda HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)