2-24-141962/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-24-141962

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi I. P. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1473,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046

Hageja esindaja: Anzhela Ternikova

Kostja: I. P. , isikukood XXX

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi I. P. vastu osaliselt.

2. Välja mõista I. P.-lt B2 Impact OÜ kasuks kostja ja IPF Digital AS vahel 16.04.2024

sõlmitud krediidikontolepingust nr 5713142311 tulenev põhivõlgnevus 979,06 eurot, intress

14,22 eurot, sissenõudekulu 10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi

09.09.2024 kuni 28.05.2025 eest 81,62 eurot, s.o kokku 1109,90 eurot.

3. Välja mõista I. P.-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis alates 29.05.2025 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos

käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses

kui põhinõude suurus (s.o 979,06 eurot).

Menetluskulude jaotus

4. Jätta hageja menetluskulud 81,83% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

18,17% ulatuses hageja kanda.

5. Määrata kostja poolt hüvitavate menetluskulude suuruseks 245,49 eurot ning mõista

nimetatud summa I. P.-lt B2 Impact OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

2-24-141962

ettenähtud ulatuses.

Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Toimetada kostjale otsus kätte väljavõtte

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ esitas 19.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 1334,68 euro saamiseks. Kohus tegi 20.11.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida

ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Nõue anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas kohtule 19.02.2025 hagiavalduse I. P. vastu IPF Digital AS ja kostja vahel

16.04.2024 sõlmitud krediidikontolepingust nr 5713142311 tuleneva põhivõlgnevuse 1000

euro, intressi 139,60 euro, sissenõudmiskulude 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

187,82 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel võimaldati kostjale

krediidilimiiti 1000 eurot. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti

perioodil 16.04.2024 kuni 09.05.2024 kokku summas 1019,45 eurot. Kostja tegi lepingu

kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 40,40 eurot, millest 19,46 eurot arvestati põhiosa katteks.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määraks 51,78 % aastas (fikseerimata) ja

intressimääraks 41,88% aastas. Hageja arvestab viivist lepingus sätestatud intressiga samas

määras s.o 41,88% aastas. Kuna kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles

esialgne krediidiandja lepingu üles 08.09.2024 ning loovutas nõuded hagejale.

3. Kohus jättis hagi 19.02.2025 määrusega käiguta ning andis hagejale tähtaja määruses

nimetatud puuduste kõrvaldamiseks. Hageja määruses nimetatud puuduseid tähtajaks ega ka

tänaseni kõrvaldanud ei ole.

2-24-141962

4. Hageja esitas 26.05.2025 nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt nõuab hageja kostjalt

põhivõlgnevust 979,06 eurot, seadusjärgset intressi alates 10.05.2024 kuni 08.09.2024

summas 14,22 eurot, seadusjärgset viivist alates 09.09.2024 kuni 19.02.2025 summas 52,31

eurot ning kahjuhüvitamise nõude summas 35 eurot. Hageja esitab ka edasiulatuva viivise

nõude alates 20.02.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited

5. Kohus toimetas hagi ja 25.03.2025 menetlusse võtmise määruse kostjale kätte avalikult

Ametlike Teadaannete kaudu 25.04.2025. Kostja hagile vastust tähtaegselt s.o 09.05.2025 ega

hiljem ei esitanud.

Kohtu põhjendused

6. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise

lihtsustatud korras 25.03.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte

seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.

7. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja §

444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS §

444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas

piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused,

märkimisega.

8. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte

faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning

lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

10. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg-st 1, mis

sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1

järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

2-24-141962

11. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja IPF Digital AS sõlmisid 16.04.2024

krediidikontolepingu nr 5713142311, mille alusel sai kostja krediiti perioodil 16.04.2024 –

09.05.2024 kokku 1019,45 eurot (dtl 29). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg

1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Hageja

ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma

majandus- ja kutsetegevusega. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud

lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Kostja ei ole laenu saamisele

vastuväiteid esitanud. Vastavalt laenulepingu personaalsetele tingimustele, oli kostjal

kohustus laen tagastada 60 kuu jooksul (dtl 31). Hagist tulenevalt on kostja tagasimakseid

teinud 40,40 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 19,46 eurot ning intressi katteks

20,94 eurot (dtl 35).

12. Hageja märgib hagiavalduses, et krediidiandja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja

jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude B2

Impact OÜ-le (dtl 34). Hagi lisast nr 4 nähtub, et IPF Digital AS on edastanud kostjale

19.08.2024 lepingu nr 5713142311 ülesütlemise teate (dtl 75). Teates on märgitud, et kostja

võlgnevus krediidiandja ees on 122,85 eurot ning kostjale on antud täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks kuni 08.09.2024. Tähtaegselt mitte tasumise korral, ütleb krediidiandja

lepingu üles ning loovutab nõude OK Incure OÜ-le (nüüd B2 Impact OÜ). Kostja ei ole

vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07

p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi

esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete

loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning IPF Digital AS nõuded on

loovutatud kehtivalt hagejale.

13. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid

pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida

tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja

jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival

andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt

pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt

esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi

lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures

ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on

teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu

kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel

tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi

kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025

otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja

selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada.

Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata

jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse

ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja

kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses

proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

2-24-141962

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad

andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata

kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti.

Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti

märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra

protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja

kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse

aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis

14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel

ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra

avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel.

Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 16.04.2024 krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36%. VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 17,36% =

52,08%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 51,78% aastas, mis on arvestatud

eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe

väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on

41,88 % ja igakuine kontohaldustasu on 0,00 eurot (dtl 32-33). Hagi lisast nr 1 nähtub, et

lepingus on krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetatud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s 3 nimetatud (dtl 64-65). Seega krediidi kulukuse

määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt toodud andmete järgi ja

leping ei ole VÕS § 406² lõike 1 alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et

krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1 järgi on

krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib

vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma,

et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või

krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid

selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja

finantsolukorrale.

Kohus selgitas 19.02.2025 hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning

2-24-141962

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 93 - 94). Hageja nimetatud

andmeid kohtule esitanud ei ole.

Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hagi kohaselt

teatas kostja oma sissetulekuks taotluse esitamisel 820 eurot, finantskohustusteks 0 eurot ning

majapidamiskuludeks 300 eurot (dtl 29). Laenuandja on arvestanud kostja keskmiseks

sissetulekuks 815 eurot (Pensionikeskuse andmete alusel). Krediidivõimelisuse arvutustes (sh

laenuteenindamise suhtarvu määramisel) võttis krediidiandja aluseks taotluse andmete ja

pensionikeskuse andmete võrdluses neist väiksema ehk antud juhul luges krediidiandja

tarbija keskmiseks netosissetulekuks 815 eurot kuus (dtl 29). Asja materjalidest ei nähtu, et

krediidiandja oleks kostjalt küsinud pangakonto väljavõtet või vähemalt teinud ettepaneku

neid esitada ega kontrollinud kostja kohustusi ja kulusid. Kohus on seisukohal, et

krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet

ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Kohus asub seisukohale, et

hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja

hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed

majapidamiskulud,

varasemate

maksekohustuste

täitmine

ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti

ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole hinnanud kostja

krediidivõimet adekvaatselt. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei

kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2

tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe

kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-

14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

15. VÕS § 403⁴ lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hageja on esitanud ümberarvestuse 26.05.2025

menetlusdokumendina (dtl 106).

2-24-141962

16. VÕS § 416 lg 1 esimene lause sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi

puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Kostja on kasutanud krediiti 1019,46 euro ulatuses (dtl 71) ja on teinud tagasimakseid 40,40

eurot (dtl 35). Hageja palub kostjalt välja mõista maksmata põhiosa 979,06 eurot (dtl 106).

Hageja on hagis märkinud, et kostja jättis tasumata osamaksed alates juunist 2024.

Krediidiandja saatis 19.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise teate (lisa 4). Krediidiandja

teatas, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 122,85 eurot.

Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni

08.09.2024. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks

võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse

leping ülesöelduks 08.09.2024 (dtl 34). Seega on lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt

08.09.2024 toimunud kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses.

Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse, s.o 979,06 eurot.

17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098

selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve

krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid

seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus

oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on madalam.

Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist alates laenusumma väljastamisele järgnevast päevast

s.o 10.05.2024-lepingu ülesütlemiseni, s.o 08.09.2024 summas 14,22 eurot VÕS § 94 lg 1

sätestatud seadusjärgses määras (dtl 106 – 107). Kuna kohus tuvastas eespool, et laenuleping

on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule

kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, mis alates

10.05.2024 kuni 30.06.2024 oli 4,50% ja alates 01.07.2024 oli 4,25%. Seega mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja intressi perioodi 10.05.2024 kuni 08.09.2024 eest summas 14,22

eurot.

18. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

2-24-141962

Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist perioodi 09.09.2024 kuni

19.02.2025 eest summas 52,31 eurot. Hageja märgib, et arvestab viivist lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 09.09.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni

19.02.2025 VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras (dtl 107) kokku summas 52,31

eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivised alates 20.02.2025 kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 107 - 110). Kohus rahuldab

hageja 26.05.2025 esitatud viivise nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 09.09.2024 kuni 28.05.2025 eest 81,62 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus ka hageja taotluse mõista kostjalt välja edasiulatuva

viivise nõude kuni põhinõude täitmiseni ning mõistab viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

19. VÕS § 113² lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja

lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 20 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja palub kostjalt välja mõista

kahjuhüvitist summas 35 eurot VÕS § 115 ja 1132 lg 2 p 1 alusel (dtl 107 – 108). Hageja

märgib, et pooled on lepingus kokku leppinud meeldetuletuskirjade saatmise teenustasud (dtl

37). Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt nähtub, et maksetega hilinemisega

kaasnevaks kuluks on meeldetuletuskirjade saatmisega teenustasu, mis pärast lepingu

lõppemist on esimese meeldetuletuskirja eest 15-25 eurot ja kummagi kahe järgmise kirja eest

5 eurot (dtl 65). Hageja märgib, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta

võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale

võlateatised kostja e-posti aadressile. Esimese nõudekirja saatis hageja kostjale 12.09.2024

(25 eurot). Hageja korduvalt saatis kostjale meeldetuletuse seoses tasumata võlakohustusega

– 01.10.2024 (5 eurot), 24.10.2024 (5 eurot) (dtl 37 - 38). Hageja esitab eeltoodud kulude

tõendamiseks kostjale edastatud kirjad (dtl 76 – 84).

VÕS § 1132 lg 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel

lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem

seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Kostjaga sõlmitud leping on lõppenud

ülesütlemisega 08.09.2024. Hageja on saatnud kostjale esimese tasulise kirja 12.09.2024.

Seega ei ole hagejal õigus nõuda 12.09.2024 kirja saatmise eest tasu, kuna möödunud ei ole 7

päeva lepingu lõppemisest.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral „ muid tasusid“ tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2). Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude

nõudmise õigus. Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2 tähenduses käsitada

viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga,

vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu

lahendid 17.06.2022, 2-21-125271, p 9; 29.05.2020, 2-18-12417 p 11; Tallinna

Ringkonnakohtu lahend 05.02.2020, 2-18-134930, p 10). Seega peab kohus põhjendatuks

mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 10 eurot (5+5).

20. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista põhivõlgnevus 979,06 eurot, intress 14,22 eurot, sissenõudmiskulu 10

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 81,62 eurot ja alates 28.05.2025 viivis arvestatuna

põhivõlgnevuselt (979,06 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

2-24-141962

Menetluskulud

21. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

22. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 1473,92

eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (1206,05 (s.o põhinõue 979,06 + intress 14,22 +

sissenõudmiskulu 10 + viivis 81,62 + aastane viivis 121,15) eurot ehk 50,47%). Kohus leiab,

et hageja menetluskulud tuleb jätta 81,83% ulatuses kostja kanda ja 18,17% ulatuses hageja

kanda.

23. Hageja 19.02.2025 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks

hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ettevalmistamise ning esitamise kulu 20 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas

vastuväidet esitanud.

Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 280 eurot. Riigilõiv on

kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

TsMS § 172 lg 9 kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu

kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484 alusel on põhjendatud hageja

menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20

eurot.

Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 300 eurot (280+20). Kohus rahuldab

hageja menetluskulude taotluse osaliselt ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 245,49 eurot

(81,83% 300-st).

24. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel

menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega määrab kohus, et kostjal tuleb

menetluskuludelt tasuda ka viivist.

25. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning kohtule teadaolevate

andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

2-24-141962

26. Juhindudes TsMS § 317 lg 1 p 1 toimetada kostjale otsus kätte väljaande Ametlikud

Teadaanded kaudu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

Parandatud 29.05.2025 määrusega:

RESOLUTSIOON

Parandada tsiviilasjas nr 2-24-141962 Pärnu Maakohtu 28.05.2025 kohtuotsuses esinev

ebatäpsus ja muuta 28.05.2025 otsus resolutsiooni p 2 järgmiselt:

„Välja mõista I. P. ilt B2 Impact OÜ kasuks kostja ja IPF Digital AS vahel 16.04.2024

sõlmitud krediidikontolepingust nr 5713142311 tulenev põhivõlgnevus 979,06 eurot, intress

14,22 eurot, sissenõudekulu 10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 09.09.2024

kuni 28.05.2025 eest 81,62 eurot, s.o kokku 1084,90 eurot.“

Edastada käesolev määrus kõigile isikutele, kellele toimetati kätte 28.05.2025 otsus.