2-20-12973/130 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Geidi Sile, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12973

Kohtuasi

O.D hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu)

vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.01.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) 20.02.2025

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

3500 eurot

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja):

O.D

(isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja

Yulia Zaitseva

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Eesti Vabariik

(Tallinna Vangla kaudu)

(registrikood

70001113),

volitatud esindaja Agu Rillo

Menetluse liik

Istungimenetlus, istung 05.05.2025

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21.01.2025 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

2. Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Kehtiv otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. O.D hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes jätta rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus O.D kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

1. Hagiavalduse kohaselt oli O.D (hageja) Tallinna Vanglas karistust kandev kinnipeetav.

Hagejal on diagnoositud skolioos, mis põhjustab seljavalusid, ning F61.0 - isiksusehäire (nn

segatüüpi isiksushäire), F43.2 - kohanemishäire ja F61.1 - isiksusemuutused.

Hagejale ei tagatud vanglas asjakohast meditsiinilist abi, kostja ei määranud hagejale õiget

diagnoosi, sest vangla arst AK pani diagnoosiks F10.1 - alkoholi kuritarvitamine, mis ei ole

tõendatud ning hagejale ei kohaldatud õiget ravi.

Hagejal tekkis 05.09.2020 paanika, ta soovis näha arsti, kuid arst ei tulnud. Samuti avaldas

hageja 10.09.2020 kostjale, et soovib saada psühhiaatri vastuvõtule ja ravi. Hageja ootas

psühhiaatri vastuvõttu alates 11.11.2020 kuni 07.12.2020.

Hagejale pole tehtud seljauuringuid ja temale määratud ravi ei leevenda valusid. Hageja leiab,

et kostja on jätnud talle meditsiinilise abi osutamata, pannud ebaõige diagnoosi - alkoholi

kuritarvitamine ning osutatud ravi ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele ega nõutud hoolele.

Hageja leidis, et talle ei saa ette heita, et ei ta ei palunud selgelt oma ravi korrigeerida. Hageja

pöördus korduvalt arsti juurde kaebustega tervishoiuteenuse kohta.

Hageja leiab, et vangla arsti lepinguliste kohustuste rikkumised (ravi-ja diagnoosivead,

suunamiskohustuste rikkumised, hoolsus-ja ravikvaliteedinõuete rikkumised) ja kohustuse

täitmisega viivitamine on põhjustanud hagejale füüsilisi ja moraalseid kannatusi ning on

kahjustanud hageja tervist.

Ebakvaliteetse raviteenuse osutamise tõttu halvenes hageja tervis, hageja meeleolu langes, ta

on muutunud närviliseks ja tundis pidevat depressiooni. Hagejal tekkis peavalu, valud

lihastes, südame pekslemine ja unetus. Kostja on tekitanud hagejale mittevaralist kahju, mis

väljendub olulises psüühika ja närvitegevuse häires, heaolu languses. Hageja palub kostjalt

välja mõista õiglane rahaline hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest kohtu äranägemisel.

Kostja vastus

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja viibis Tallinna vanglas 15.06.2020-25.01.2021.

Vanglasse saabumisel tuleb seaduse kohaselt läbi viia tervisekontroll. Tervisekontrollis väitis

hageja, et tal kroonilisi haiguseid ei esine, kuid on pea- ja kaelavalud, teatas, et on käinud

varem psühhiaatri vastuvõtul, on esinenud suitsiidseid mõtteid, kuid vastuvõtu ajal neid enam

pole. Terviseankeedi kohaselt esines hagejal depressiooni ja paanikat.

Hageja viibis psühhiaatri vastuvõtul 19.06.2020, 28.09.2020 ja 17.12.2020. Kõik vastuvõtud

on dokumenteeritud. Hageja kurtis 19.06.2020 vastuvõtul stressi ja paanikahooge. Samuti

teatas ta, et pani korrarikkumise toime alkoholijoobes ning ka varasemad süüteod on toime

pandud alkoholijoobes.

Hagejale pandi diagnoos - alkoholi kuritarvitamine ja kaasnev diagnoos - kohanemishäire.

Diagnoos alkoholi kuritarvitamine pannakse juhul, kui alkoholi tarvitamine kahjustab tervist

ehk tarvitaja poolt on endale tekitatud alkoholist tingituna mingi kahjustus. Selliseks

kahjustuseks võib olla kinnipidamine politsei poolt, muud juriidilised probleemid, mis on

tingitud alkoholist, või enese terviseohtlikku olukorda panemine (nt sõiduki juhtimine

alkoholijoobes). Hageja on korduvat joobeolekus pannud toime kuritegusid ning samuti

sõitnud autoga joobeseisundis. Seetõttu oli alkoholi kuritarvitamise diagnoos põhjendatud.

Hageja sai terve vanglas viibimise aja ravimit Mirtazapin. Tervisekaardi järgi ei esitanud

hageja seoses ravimiga kordagi pretensioone. Hageja saatis 04.09.2020 ja 09.09.2020 üldise

pöördumise, et nõuab ravi, kuid ei märkinud, et Mirtazapin talle ei toimiks. Seljavaluga

pöördus hageja arsti poole 07.12.2020, pärast mida määrati talle ravim Arcoxia. Rohkem

pöördumisi seoses seljavaludega hageja teinud ei ole. Kostja ei saanud reageerida hageja

soovidele, mida hageja pole kostja juures viibides väljendanud.

Maakohtu otsus

3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1

000 eurot, menetluskulud jättis kostja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 2024-41 tõendatud,

et hagejale määratud diagnoosid (F10.1 ja F 68.1) ei leidnud kinnitamist. Ekspert jõudis

järeldusele, et F10.1 - alkoholi kuritarvitamise diagnoosimiseks ei ole diagnoosi teinud

psühhiaater raviloos piisavalt kirjeldanud diagnostiliste kriteeriumite olemasolu.

09.12.2024 toimunud istungil selgitas ekspert, et diagnooside kirjeldamisel (eeskätt

alkoholi kuritarvitamine) ei ole küll diagnostilise tulemuse saamine kindlalt jälgitav, kuid

hageja taustaandmeid arvestades ei saa ka väita, et tegu oleks valediagnoosiga. Samuti

oleks ekspert kasutanud teist diagnoosi simulatsiooni markeerimiseks F68 asemel. Kohus

leiab, et tõendamist on leidnud, et tegemist on diagnoosiveaga.

Kohtuistungil märkis ekspert, et eksperdina ta ei saa väita, et psühhiaatri poolt oleks

midagi tegemata jäänud. Tulenevalt kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 2024-41 oli

asjakohane otsus planeerida kliinilise psühholoogi uuring. Kuna uuringut läbi ei viidud oli

hageja hinnangul tegemist suunamiskohustuse rikkumisega. Kohus nõustub hagejaga, et

tegemist on suunamiskohustuse rikkumisega.

Ekspertiisiakti nr 24E-AOK00010-01 kohaselt määrati hagejale seljavalude raviks

07.12.2020 Arcoxia ning ekspertide hinnangul oli hageja seljavalu ravi Arcoxiaga Tallinna

Vanglas asjakohane, kuid tema mittesuunamist spetsialisti (nt füsioterapeudi vastuvõtule)

saab lugeda tervishoiuteenuse mitte piisava hoolega osutamiseks, kuid mitte raviveaks, sest

diagnoositud täpsustamata seljavalu ravi vastas soovituslikule ravijuhendile (II kd, tl 68).

07.10.2024 ekspertiisiaktis on eksperdid sedastanud, et hagejale on mittesteroidsed

valuvaigistid (ibuprofeen kulub samasse rühma) olnud tagatud. Seega on tõendamist

leidnud, et seljavalude osas raviviga ei tehtud.

Kohus asus seisukohale, et kuna kostja määras hagejale valediagnoosi, ei suunanud hagejat

kliinilise psühholoogi uuringule ja füsioterapeudi vastuvõtule ei vastanud kostja osutatud

tervishoiuteenus vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal rikkudes

sellega lepingut. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 104 lg1 ja § 770 lg 1 järgi

üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest. Süü vormideks on hooletus, raske hooletus

ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Süü puudumist peab tõendama kostja. Kostja süü puudumist

tõendanud ei ole. Kostja pidi juhtima hageja terviseprobleemidele tähelepanu, arvestades

sellega, et hagejal on diagnoositud segatüüpi isiksushäire. Tulenevalt AA ekspertiisiaktist

oli F61.0 segatüüpi isiksushäire O.D-l diagnoositud juba varem ja nimetatud häire esines

jätkuvalt Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamine on

vastuolus VÕS § 762, mille kohaselt vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja

suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Vaatamata asjaolule, et hageja

suhtes oli vastu võetud otsus planeerida kliinilise psühholoogi uuring, ei ole hagejale

uuringut tehtud.

Kohtu hinnangul on hageja kasuks väljamõistetav mõistlik hüvitis hagejale põhjustatud

mittevaralise kahju eest 1000 eurot. Hageja on esile toonud, et kostja rikkumised

(diagnoosivead, suunamiskohustuste rikkumised ja hoolsusnõuete rikkumised) on

põhjustanud hagejale füüsilisi ja moraalseid kannatusi ning on kahjustanud hageja tervist.

Ebakvaliteetse raviteenuse osutamise tõttu halvenes hageja tervis, hageja meeleolu langes,

ta muutus närviliseks ja tundis pidevat depressiooni. Hagejal tekkis peavalu, valu lihastes,

südame pekslemine ja unetus.

Apellatsioonkaebus

4.Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi

jätta rahuldamata, menetluskulud jätta teise poole kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt

on maakohus õigesti kirjeldanud

tõendamiskoormise üldprintsiipe, kuid seejärel neid ebaõigesti sisustanud ning lugenud

tõendatud asjaolud, mille kohta tõendid puuduvad.

Seda, milliseid tervishoiuteenuseid oli vangla riigi kulul kohustatud teostama, sätestas hagis

kirjeldatud ajal Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrus nr 330 ""Vangistusseaduse"

alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja

meditsiiniliste

abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord" edaspidi määrus

nr 330). Apellant märgib, et kehtestatud teenuste loetelu on varasemalt oluliseks pidanud ka

Riigikohus, nt 21.12.2010. a lahendis 3-3-1-69-10 (p 12).

Maakohus heitis ette mh, et vangla ei suunanud hagejat kliinilise psühholoogi ning

füsioterapeudi vastuvõtule. Õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne ning kuna kumbki

ekspertiis ei pidanud raviveaks ei kliinilise psühholoogi ega füsioterapeudi visiidi ärajäämist,

ei arutatud kohtus ka antud õiguslikku regulatsiooni. Ei kliiniline psühholoog ega

füsioterapeut ei olnud hagis käsitletud ajal iseseisvad tervishoiutöötajad (vastav muudatus, et

nad seda on, viidi TTKS § 3 lg 6 p-des 1 ja 2 sisse alles 01.10.2023). Määruse nr 330 kohaselt

ei olnud ei füsioteraapia ega kliinilise psühholoogi teenus riigieelarvest rahastatavaks

teenuseks, seega ei olnud vanglal tervishoiuteenuse osutajana ka õiguslikku kohustust

hagejale tervishoiuteenuse osutamise raames vastavaid teenuseid võimaldada. Seetõttu ei

saanud vangla (kostja) rikkuda tervishoiuteenuse osutamise kohustust, mida maakohus

vanglale otsuse p-s 32 ette heitis, saati selle tõttu, et antud küsimuse puhul ei saanud tõusetuda

eriarstile suunamise küsimust, kuivõrd tegu ei olnud arstidega.

Seoses alkoholi kuritarvitamise diagnoosi F10.1 määramisega on apellant samuti seisukohal,

et

uuritud tõendid ei lükanud tõsikindlalt diagnoosi ümber – eksperdi hinnangul oli andmeid

diagnoosi püstitamiseks vähevõitu, kuid ekspert nõustus, et kui arstil oli vanglas kasutada ka

taustinformatsiooni, siis ei saa diagnoosi välistada. Kohtu otsus, et tegu oli igal juhul

diagnoosiveaga, ei ole seetõttu kooskõlas tõenditega.

Seoses diagnoosiga F68.1 saab möönda, et ekspert leidis, et simulatsiooni diagnostiliseks

kirjeldamiseks tuleb kasutada teist koodi. Samas ei seadnud ekspert kahtluse alla asjaolude

esinemist, mille alusel tema hinnangul ekslikult kirjeldatud diagnoosikood pandud oli.

Isegi kui möönda RHK10 järgi diagnooside ekslikku kajastamist, siis ühtegi tõendit selle

kohta, kuidas antud diagnoosid hagejale kahju tekitasid, asjas välja toodud ei ole. Tegemist oli

hageja tõendamiskoormisega VÕS § 770 lg 4 järgi. Ainuüksi see, kui patsiendi seisundile

määratakse ebaõige kood, ei muuda patsiendi tervist ega saa talle tekitada valu.

Vastus apellatsioonkaebusele

5.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud teise poole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tühistatud osas tuleb teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

7. Asja materjalidest nähtub:

-Hageja on pikaajaliselt viibinud erinevatel ajaperioodidel erinevates kinnipidamisasutustes.

-Tallinna Vanglas viibis hageja mh alates 15.06.2020 kuni 25.01.2021.

-Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tekkis hagejale mittevaraline kahju, kuna viibides

15.06.2020 kuni 25.01.2021 Tallinna vanglas ei ostutanud kostja talle sellel perioodil

nõuetekohast tervishoiuteenust. Seda, et hagi aluseks oleva asjaolu kohaselt tekkis hagejale

kahju konkreetselt perioodil 15.06.2020 kuni 25.01.2021 Tallinna vanglas viibides kinnitas

hageja ka ringkonnakohtus toimunud istungil.

-Hagejal on diagnoositud 16.02.2018 skolioos (dtl 74, pöördel) ja segatüüpi isiksushäire

(F61.0) (I kd, tl 87 pöördel).

-Tallinna Vangla 19.06.2020 epikriisi kohaselt diagnoositi hagejal alkoholi kuritarvitamine

(F10.1) ja kohanemishäire (F43.2) (I kd, tl 67).

-Tallinna Vangla epikriisist nähtuvalt diagnoositi hagejal 07.12.2020 somaatiliste või

psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine (F68.1) (I kd, dtl 69 pöördel).

8. Apellatsioonimenetluses on poolte vahel jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostja diagnoosis

hageja tervisesisundi õigesti, kas hagejale osutati nõuetekohaselt tervishoiuteenust ning, kas

hageja on tõendanud mittevaralise kahju olemasolu.

9. Maakohus tõi asjas põhjendatult esile, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise

korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised

eeldused: • tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); • lepingut

on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); • patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS §

134); • rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •

mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2, VÕS § 134 lg 1); • mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena

tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).

10. Hageja kui patsiendi kohustus on VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli

kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige

lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning

tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama

ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille

esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või

temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale

sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü

puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31.

oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1

tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud

tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu. Kuna maakohus tuvastas, et kostja on

täitnud raviteenuse dokumenteerimiskohustuse korrektselt, kehtib tõendamiskoormis

ülalviidatud üldreeglite järgi.

11. Maakohus asus seisukohale, et kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kuna

kostja diagnoosis ebaõigesti hagejal alkoholi kuritarvitamise (F10.1) ja somaatiliste või

psüühiliste sümptomite tahtliku tekitamise (F 68.1). Ringkonnakohtu arvates on maakohtu

seisukoht põhjendatud, sest sellisele seisukohale jõudmiseks andis aluse 17.06.2024

kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 2024-41 (II kd, tlk 70-76). Ekspert jõudis aktis

järeldusele, et alkoholi kuritarvitamise diagnoosimiseks ei ole diagnoosi teinud psühhiaater

raviloos piisavalt kirjeldanud diagnostiliste kriteeriumite olemasolu, märkides, et kui

psühhiaater on tuvastanud diagnostilised kriteeriumid O.D-ga intervjuu käigus, vaatamata

sellele, et arst pole neid raviloos täpsemalt kirja pannud, on võimalik, et O.D alkoholi

tarvitamine vastab kuritarvitamise kriteeriumitele RHK 10 järgi (II kd, tl 73 pöördel).

Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 2024-41 leidis tõendamist ka see, et F68.1 somaatiliste

või psüühiliste sümptomite tahtliku tekitamise diagnoosi kinnitamiseks ei ole eksperdil

piisavalt tõendeid. Simulatsioon ei liigitu selle diagnoosi alla, tuleks kodeerida eraldi (II kd, tl

73 pöördel). 09.12.2024 toimunud istungil selgitas ekspert, et diagnooside kirjeldamisel

(eeskätt alkoholi kuritarvitamine) ei ole küll diagnostilise tulemuse saamine kindlalt jälgitav,

kuid hageja taustaandmeid arvestades ei saa ka väita, et tegu oleks valediagnoosiga. Samuti

oleks ekspert kasutanud teist diagnoosi simulatsiooni markeerimiseks (F68 asemel).

12. Ringkonnakohus leiab, et kuna ekspertiisiaktist nr 2024-41 nähtuvalt ei olnud

tervishoiuteenuse osutamisel dokumenteeritud kirjed piisavad vaidlustatud diagnooside

määramiseks, siis olid hageja terviseseisundi kohta määratud diagnoosid F10.1 ja F68

ebaõiged. Kuigi ekspert ei välistanud, sh tema ärakuulamisel, et patsiendiga suheldes võis

arstil olla rohkem andmeid diagnooside määramiseks ei võimalda asjas esitatud tõendid asuda

seisukohale, et diagnoosivigasid ei tehtud. Ringkonnakohus osutab, et kui tervishoiuteenuse

osutamise ebapiisava dokumenteerimise tõttu ei ole kirjetest võimalik diagnoosi põhjendatust

leida, pöördub ka väidete tõendamiskoormis, st sel juhul on kostja kohustus tõendada, et

diagnoosiviga ei tehtud. Ekspertiisiakt ja eksperdi ütlused ei võimalda tõsikindlalt tuvastada,

et hagejale määrati alkoholi kuritarvitamise (F10.1) ja somaatiliste või psüühiliste sümptomite

tahtliku tekitamise (F 68.1) diagnoosid põhjendatult.

13. Ringkonnakohus leiab samas, et maakohus, tuvastades kostja diagnoosivead ning mõistes

ka selle rikkumise tõttu kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise, pole piisavalt pööranud

tähelepanu asjaolule, et hageja kohustus oli tõendada põhjusliku seose olemasolu kostja

rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja pole

isegi esile toonud kuidas määratud ebaõiged diagnoosid talle mittevaralise kahju põhjustasid.

Asjas on kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 2024-41 tõendatud, et hagejale määratud ravi

oli õige, sest hagejal on põhjendatult diagnoositud segatüüpi isiksushäire (F61.0) ja

kohanemishäire (F43.2). Kuna asjas on tuvastatud, et hagejale määratud ravi oli õige, pole

võimalik ringkonnakohtu arvates tuvastada põhjusliku seose olemasolu kostja

diagnoosivigade ja hagejale tekkinud väidetava kahju vahel, isegi kui eeldada, et kahju

tekkimise põhjuslikuks seoseks pidas hageja tema ebaõige tervisesisundi diagnoosimise tõttu

määratud ravi. Hageja ei väida ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et põhjendamatult

määratud diagnoosid (alkoholi kuritarvitamine, sümptomite tahtlik tekitamine) oleksid

kuidagi mõjutanud tema raviskeemi.

14. Maakohus leidis, et kuna kostja ei võimaldanud hagejale kliinilise psühholoogi vastuvõttu,

tuleb kostjat lugeda lepingut rikkunuks ja peab vastutama sellega hagejale tekitatud kahju

eest. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 2024-41 avaldas ekspert, et 07.12.2020 oli vangla

arsti poolt asjakohane otsus planeerida kliinilise psühholoogi uuring. Ringkonnakohtu arvates

on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse

osutamise rikkumise tõttu kuni 25.01.2021.a. Asjast ei nähtu, et kostja keeldus hagejale

kliinilise psühholoogi vastuvõtu korraldamisest. Nagu eelpool esile toodud peab rikkumist

tõendama patsient, seega tuleb ka patsiendil esile tuua, milline on tema arvates mõistlik aeg

eriarsti vajaduse diagnoosimise ja arsti vastuvõtule pääsemise osas. Ringkonnakohus osutab,

et asja materjalidele on lisatud ka Eesti Haigekassa nõukogu 11.01.2013 otsus nr 5 (I kd, tlk

143) millest nähtuvalt on ambulatoorse eriarstiabi korral ravijärjekorra maksimumpikkus 6

nädalat. Arvestades aastavahetusele eelnevat tavapäraselt pikemat riiklike pühade perioodi

ning ajavahemikku kliinilise psühholoogi vastuvõtu vajaduse tuvastamise ning hageja

Tallinna vanglast lahkumise vahel on ringkonnakohus seisukohal, et kostjale ei saa kliinilise

psühholoogi vastuvõtu korraldamata jätmist ette heita. Ekspert tõi ekspertiisiaktis esile, et

kliinilise psühholoogi uuringuga oleks saanud täpsustada hageja vaimset võimekust ja

mõtlemishäireid, kuid kliinilise psühholoogi uuringuvajadus ei olnud erakorraline.

Ringkonnakohtu arvates ei saa eelpooltoodud asjaoludel lugeda kostjat tervishoiuteenuse

osutamise lepingut rikkunuks.

15.Hagis väitis hageja, et ta pidi ootama psühhiaatri vastuvõttu üle kuu aja ning leidis, et

seetõttu tekkis temale mittevaraline kahju. Asjas tuvastati, et hageja viibis psühhiaatri

vastuvõtul 19.06.2020, 28.09.2020 ja 17.12.2020. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 2024-

41 avaldas ekspert, et hageja ooteaega psühhiaatri vastuvõtule ei saa pidada ülemäära pikaks.

Seega ei ole ka psühhiaatri vastuvõtu (vastuvõttude) ooteaega võimalik pidada

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumiseks.

16.Maakohus leidis, et kuna kostja ei võimaldanud hagejale füsioterapeudi vastuvõttu, tuleb

kostjat lugeda tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunuks ja peab vastutama sellega

hagejale tekitatud kahju eest. 07.10.2024.a ekspertiisiakti nr 24E-AOK00010-01 (II kd, tlk

669) kohaselt määrati hagejale seljavalude raviks 07.12.2020 Arcoxia ning ekspertide

hinnangul oli hageja seljavalu ravi Arcoxiaga Tallinna Vanglas asjakohane, kuid tema

mittesuunamist spetsialisti (nt füsioterapeudi vastuvõtule) saab lugeda tervishoiuteenuse mitte

piisava hoolega osutamiseks, kuid mitte raviveaks, sest diagnoositud täpsustamata seljavalu

ravi vastas soovituslikule ravijuhendile (II kd, tl 68). 07.10.2024 ekspertiisiaktis on eksperdid

sedastanud, et hagejale on mittesteroidsed valuvaigistid (ibuprofeen kulub samasse rühma)

olnud tagatud. Seega on tõendamist leidnud, et seljavalude osas raviviga ei tehtud.

Mittesuunamine spetsialisti (füsioterapeudi vastuvõtule) on käsitletav ekspertide arvates

hoolsuskohustuse rikkumisena. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud arvestamata

selle, et hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt, tekitas kostja hagejale mittevaralise kahju

mittenõuetekohase tervishoiuteenuse osutamisega ajavahemikul 15.06.2020 kuni 25.01.2021

Tallinna vanglas. Maakohus, lähtudes hageja esitatud küsimustest, ei konkretiseerinud

tervishoiuteenuse osutamise aega, mistõttu arvestasid 07.10.2024.a ekspertiisiakti nr 24E-

AOK00010-01 koostanud eksperdid ka seda, et hageja viibis Tallinna vanglas ka 2018.a (II

kd, tlk 67 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna hagi aluseks olevate asjaolude

kohaselt tekitas kostja hagejale mittevaralise kahju mittenõuetekohase tervishoiuteenuse

osutamisega ajavahemikul 15.06.2020 kuni 25.01.2021 Tallinna vanglas, siis ei saa 2018.a

toimunud sündmusi käesoleva asja lahendamisel arvesse võtta, eriti arvestades asjaolu, et

2019.a vabanes hageja vanglast (II kd, tlk 71). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kui

hageja 15.06.2020 saabus tallinna Vanglasse PP Kinnipidamiskeskusest tehti talle

tervisekontroll. Nimetatud tervisekontrolli käigus hageja seljaprobleemide olemasolust ei

teavitanud. Ka hiljem, kinnipidamisasutuses viibides, ei nähtu erinevate hageja haigusjuhtude

kirjeldustest pöördumisi tervishoiuteenuse osutaja poole seljavalude tõttu, kuigi korduvaid

pöördumisi erinevate teiste kaebustega on dokumenteeritud. Esimene kirje seljavalude

olemasolu kohta on dokumenteeritud 07.12.2020 (II kd, tlk 72). Ringkonnakohus leiab, et

kuna hageja lahkus Tallinna Vanglast 25.01.2021 ei ole põhjendatud hageja etteheide, et

kostja jättis talle füsioterapeudi vastuvõtu korraldamata. Ringkonnakohtu arvates jättis

maakohus tähelepanuta selle, et hageja peab tõendama raviteenuse osutamisest keeldumist

ulatuses, milles see on hagejal võimalik ehk et hageja avaldas soovi raviteenuse osutamiseks

ning kostja peab tõendama, et hagejale osutati raviteenust vastavalt hageja pöördumistele või,

et esines alus raviteenuse osutamisest keeldumiseks. Käesolevas asjas ei ole võimalik kostjale

tervishoiuteenuse osutamata jätmise korraldamist ette heita, kuna hageja seljavaevuste ja

hageja Tallinna vanglast lahkumise vahel oli liialt lühike aeg (vt ka käesoleva otsuse p-i 14).

Lisaks määrati hagejale seljavalude vastu Arcoxia, mis oli eksperdi hinnangul asjakohane

ning vastas soovituslikule ravijuhendile (dtl 475).

17.Täiendavalt toob ringkonnakohus esile, et Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a

määruse nr 330 ""Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende

osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest

rahastamise maht, tingimused ja kord järgi puudus kostjal kohustus tagada hagejale 2020 ja

2021.a nii füsioterapeudi kui ka kliinilise psühholoogi vastuvõtt. Kostja on

apellatsioonkaebuses õigesti selle esile toonud. Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja esitas

apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid, viidates nimetatud määrusele. Ringkonnakohtu arvates

on tegemist õiguse kohaldamisega, mitte uue vastuväite esitamisega.

18. Eeltoodu alusel rahuldas maakohus põhjendamatult hagi, hagi tuleb ringkonnakohtu

arvates jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

19. Kuna lõpptulemusena jääb hagi rahuldamata ning apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis

jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Hageja poolt

hüvitamisele kuuluvad kulud, sh osas, milles talle anti menetlusabi kohustusega tasuda kulud,

kui hagi jääb rahuldamata, tuleb kindlaks määrata maakohtul TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/