3-25-232/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

27.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-232

Haldusasi

X.E kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 07.11.2024

otsuse nr 2-15/774 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.E, esindaja v.adv Severinas Jakubauskas

Vastustaja – Eesti Advokatuur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.E määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määruse

peale.

2. Jätta X.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.E (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 15.10.2024 kaebuse vandeadvokaat Y

kutsetegevuse peale. Kaebaja on menetlusosaline tsiviilvaidluses, mis puudutab tema 5-

aastase lapse suhtluskorra kindlaksmääramist ja vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist.

Lapsele määrati riigi õigusabi korras esindajaks Y, kes on tegutsenud tsiviilkohtumenetluses

vastuoluliselt. Advokaat ei esitanud lapse seisukohta esialgse õiguskaitse määruse

muutmiseks ega avaldanud arvamust lapse isa 08.08.2024 taotluse kohta, kuigi see olnuks

vajalik õige ja õiglase ajutise suhtluskorra määramiseks. Advokaat kohtus lapsega vaid tema

isa juuresolekul. Ei ole teada, et advokaadi ja lapse kohtumiste juures oleks viibinud

lastekaitsetöötaja. Advokaat ei teinud lastekaitseametnikega koostööd, ta on erapoolik ja

3-25-232

pahatahtlik. Tsiviilasjas 14.11.2023 ja 06.08.2024 toimunud ärakuulamisel suhtus advokaat

kaebajasse negatiivselt.

2. Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 07.11.2024 otsusega nr 2-15/774 mitte algatada

aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes.

Kaebaja etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide

kaitse), § 14 lg 2 (asjatundlik ja hoolas õigusteenuse osutamine) ja § 22 lg 1

(menetlusosalistega viisakalt käitumine) võimalikeks rikkumisteks (koostoimes Eesti

Advokatuuri juhatuse 07.02.2003 kinnitatud juhendiga riigi õigusabi osutavatele

advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses). Kuna 14.11.2023

ärakuulamine toimus taotluse esitamisest enam kui 6 kuud varem, ei hinnata sellega

seonduvaid võimalikke rikkumisi (advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 ls 2).

Asja materjalide põhjal külastas advokaat last ema elukohas ja kohtus lapsega isa elukohas.

Mõlema kodukülastuse käigus selgitas advokaat välja lapse arvamuse ja tutvus tema

elamistingimustega. Advokaadi koostatud menetlusdokumentide ja kohtus toimunud

ärakuulamise sõnavõttude põhjal oli advokaat menetluses põhjalik ja osavõtlik, juhindudes

eesmärgist lahendada vaidlus lapse huvidest lähtuvalt, sh esialgse õiguskaitse menetluses.

Kaebaja väitis, et advokaat ei esitanud seisukohta esialgse õiguskaitse määruse muutmise

kohta, mida arutati 06.08.2024 ärakuulamisel. Advokaat märkis oma selgitustes, et esitas

seisukoha juba eelmiseks kohtuistungiks. 06.08.2024 ärakuulamisel osales advokaat aktiivselt

menetluses ning jäi kokkuvõttes seisukohale, et esialgse õiguskaitse määrust peaks muutma ja

suhtluskorra läbi vaatama. Eelnevast tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et advokaat on

jätnud esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra muutmise kohta lapse seisukoha

välja selgitamata ja kohtule arvamuse esitamata. 06.08.2024 kohtus toimunud ärakuulamise

protokollist ja helisalvestisest ning muudest advokaadi koostatud seisukohtadest ei ilmne

advokaadi erapoolikust kummagi vanema suhtes. Asja materjalide pinnalt saab järeldada, et

lapsele määratud advokaat ei toeta täiel määral kaebaja positsiooni, kuid arvestades, et

advokaat peab esindama lapse huve, ei ole see talle etteheidetav. Advokaadil on õigus ja

kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele.

Menetlusdokumentidest nähtub, et advokaat on kogu menetluse vältel pidanud oluliseks lapse

ja isa suhtluse taastamist ning vanemate kokkuleppele jõudmist. Aukohtu hinnangul ei viita

advokaadi 06.08.2024 ärakuulamisel kõlanud sõnavõtud advokaadi erapoolikusele,

halvustavale suhtumisele, advokaadi asjatundmatusele või sellele, et advokaat ei ole

kohtuasja materjalidega kursis. Pigem ilmneb ärakuulamise helisalvestisest, et advokaat (nagu

ka kohtunik) üritas aru saada, millistest kasvatuslikest põhimõtetest ema juhindub, kuidas ta

näeb lapse päevakava, millised on ema etteheited isale ja mis on ema menetlusliku positsiooni

tagamaad. Küsimuste esitamine kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnikule ei ole

menetluslikult põhjendamatu ja tegemist ei ole ründava käitumisega. Olukorras, kus

advokaadile on menetlusosalise positsioon selge, on põhjendamatu heita talle ette täiendavate

küsimuste esitamata jätmist. Lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate seisukohad ei pea kattuma.

Lisaks oli kohtunik vestelnud lapsega ja kuulanud ära lapse vanemad. Menetluses esitasid

arvamused vanemate elukohajärgsed kohalikud omavalitsused. Advokaadi väljendatud

seisukohad peegeldavad vaid ühte menetluslikku positsiooni. Lastega seotud asju menetledes

on kohtul ulatuslik selgitamis- ja uurimiskohustus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 477)

ning lõpliku otsuse lapse suhtluskorra kohta langetab kohus.

Aukohtumenetluse pädevuses ei ole lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi. Advokaadi

tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja seega ei ole alust algatada advokaadi

tegevuse suhtes aukohtumenetlust.

2(6)

3-25-232

3. X.E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse aukohtu 07.11.2024 otsuse tühistamiseks ja

aukohtu kohustamiseks kaaluma uuesti aukohtumenetluse algatamist vandeadvokaat Y

tegevuse suhtes.

Aukohus rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, sest ei andnud kaebajale võimalust esitada

oma arvamust advokaadi vastuse kohta. Rikkumine on oluline, sest kaebaja saanuks esitada

täiendavaid tõendeid. Aukohus ei uurinud kaebaja väidete tõelevastavust. Aukohtu otsuses on

märgitud, et aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et

advokaat oleks väljaspool kutsetegevust käitunud viisil, mis kahjustab advokaadi kutset või

advokatuuri mainet. Uurimiskohustuse täitmisel oleks aukohus tõenäoliselt teinud teistsuguse

lahendi. Aukohus on rikkunud ka põhjendamiskohustust. Tulnuks tuvastada, miks ei olnud

advokaadil võimalik kohtuda lapsega isa juuresolekuta ning miks ei osalenud kohtumisel

lastekaitsetöötaja.

Advokaat suhtub kaebajasse erapoolikult ja pahatahtlikult. Prioriteediks tuli seada lapse

huvid, mitte lapse isa mugavus lapsega suhtlemisel. Advokaat oli 06.08.2024 ärakuulamisel

pahatahtlik, kui soovis kaebajalt teada saada, kui kõrge palavik oli lapsel 2023. a sügisel.

Haigelt lapselt ei saa nõuda isa juurde minekut. Samuti jättis advokaat tähelepanuta, et

kaebaja elukohajärgne lastekaitsetöötaja ei ole külastanud lapse ema elukohta. Advokaat ei

küsinud 06.08.2024 ärakuulamisel kordagi lastekaitsetöötajalt, miks ta ei ole lapse ema

elukohta külastanud. Seega oli advokaat erapoolik. Samal ärakuulamisel keelas advokaat

kaebajal lapsele helistada, ehkki puudusid tõendid, et helistamine oleks last häirinud või

muutnud ta ärevaks. Vastupidi – laps ootab, et ema talle helistaks. Advokaadi tegevus

vanemate vahelise kokkuleppe saavutamiseks oli pigem puudulik. Advokaat ei teinud

koostööd lapse isa elukohajärgse kohaliku omavalitsusega. Advokaadi esitatud küsimustest

06.08.2024 ärakuulamisel nähtub, et ta polnud kõigi materjalidega tutvunud.

4. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 14.02.2025 määrusega.

Huvitatud isikul on AdvS § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole

aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada

aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Neist sätetest tulenevalt võib halduskohtusse

pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus

algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või

toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg

1). Tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab aga kaebeõiguse aluseks olla üksnes

aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2024 määrus

nr 3-24-2779, p 8; 26.04.2024 määrus nr 3-23-2780, p 9). Kui kaebaja on saanud realiseerida

oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ja see on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei

ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Aukohtul on kaalutlusõigus, kas

aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha. Kaalutlusõiguse teostamist

saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt

advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei

tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Seetõttu tuleb kaebus

kaebajale tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

Kui jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et aukohus oleks kaebaja avalduse läbivaatamisel rikkunud

pädevus-, menetlus- või vorminõudeid viisil, mis tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste

intensiivse riive. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle

kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5).

3(6)

3-25-232

Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga, et aukohus jättis

täitmata uurimiskohustuse, kuna ei andnud kaebajale võimalust esitada seisukohta advokaadi

vastusele. AdvS § 17 lg 7 ls 2 alusel kohaldatakse aukohtumenetluses haldusmenetluse

seaduses (HMS) sätestatut. HMS § 40 lg 3 p 3 järgi võib jätta menetlusosalise arvamuse ja

vastuväited ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Aukohus saab

taotluse alusel aukohtumenetluse algatada või jätta selle algatamata. Kaebajal kui huvitatud

isikul on õigus saada sisuline vastus taotlusele, mitte nõuda, et aukohtumenetlus algatatakse.

Praeguses vaidluses andis aukohus 07.11.2024 otsusega kaebaja taotlusele sisulise vastuse,

hinnates nii kaebaja väiteid kui ka advokaadi vastuväiteid. Kuna kaebaja taotlus vaadati

sisuliselt läbi, siis ei pidanud aukohus andma kaebajale võimalust esitada vastuväiteid

advokaadi vastusele. Isegi kui aukohus ei algata aukohtumenetlust, ei ole alust väita, et asi

oleks otsustatud kaebaja kahjuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 otsus nr 3-20-

430, p 19).

Aukohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Aukohus hindas menetlusosaliste seisukohti ja

faktilisi asjaolusid ning tuvastas, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo

tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud

aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata

väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Advokaadi selgitustega nõustumine

ei viita vältimatult aukohtu erapoolikusele. Kaebaja saab esitada vastuväited advokaadi

tegevusele tsiviilkohtumenetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X.E palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus ja saata

asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel seetõttu, et õigusaktidest ei tulene

kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist, kuid kaebaja ei olegi nõudnud

advokaadi karistamist. Kaebaja palus, et halduskohus kohustaks vastutajat uuesti kaaluma

aukohtumenetluse algatamist vandeadvokaat Y tegevuse suhtes. Aukohtumenetlus ei olnud

nõuetekohane, sest aukohus leidis, et kaebaja väidete ja tõendite pinnalt ei oleks saanud

advokaadi osas aukohtumenetlust algatada. Kaebus ei ole perspektiivitu. Halduskohus on

jätnud tähelepanuta, et kaebus keskendus eeskätt materiaalsetele, mitte formaalsetele

rikkumistele. Halduskohus hindas kaebaja väited pealiskaudselt ning jõudis seetõttu väärale

järeldusele, et kaebusega kaitstava õigushüve riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine

on ebatõenäoline. Kaebaja on põhjalikult selgitanud, milles seisneb advokaadi poolne

eetikakoodeksi normide rikkumine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 14.02.2025 määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS §

203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus

eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või

4(6)

3-25-232

piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). AdvS § 16 lg 1 näeb huvitatud isikule ette

võimaluse pöörduda aukohtumenetluse algatamise taotlusega advokatuuri aukohtu poole.

Aukohus algatab aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo

tunnused (AdvS § 16 lg 2). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole subjektiivset

õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka

advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda

advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk

on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe

saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikul on

aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr

3-24-146, p 8). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse

vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr

3-21-1856, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).

9. Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune aukohtu otsus ei riiva

kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Riivatud on kaebaja menetluslikke õigusi, sest

kaebaja väitel ei hinnanud aukohus kõiki tema väiteid piisava põhjalikkusega ning jättis ta

aukohtumenetluses ära kuulamata. Halduskohus jõudis ka selles osas õigele järeldusele, et

kaebaja menetluslike õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamise tõenäosus on

väike.

10. AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele ei

ole põhjust omistada sama olulist tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi

ärakuulamisõiguse tagamisele. Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb

HMS § 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, kohaldub tema ärakuulamise puhul HMS

§ 40 lg 3 p-s 3 toodud erand, kui asja ei otsustata tema kahjuks. Kuna huvitatud isiku õigused

aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud

isikule võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta tema

taotluse sisuliselt läbi vaatamata. Kui aga aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt

(st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse), siis isegi juhul, kui aukohus lõpetab

aukohtumenetluse, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 15). Siinses asjas ei jätnud

aukohus kaebaja avaldust läbi vaatamata, vaid tegi aukohtu algatamata jätmise kohta

motiveeritud otsuse. Kuna aukohtu vaidlusalust otsust ei saa lugeda tehtuks kaebaja kahjuks,

siis ei pidanud aukohus HMS § 40 lg 3 p-dest 2 ja 3 tulenevalt andma kaebajale võimalust

täiendava seisukoha esitamiseks, sh advokaadi vastuväidetele vastamiseks, vaid võis piirduda

kaebaja 15.10.2024 avalduses toodud asjaolude hindamisega.

11. Aukohus ei rikkunud ka uurimis- ja põhjendamiskohustust. Aukohus hindas kaebaja

väiteid sisuliselt ja piisava põhjalikkusega. Aukohtu otsusest nähtuvalt on võetud otsuse

tegemisel lisaks menetlusosaliste seisukohtadele arvesse muid asjakohaseid materjale, nt

tsiviilasjas 06.08.2024 toimunud ärakuulamise protokoll ja helisalvestis, advokaadi koostatud

seisukohad ja tema tasutaotlused (vt advokatuuri aukohtu 07.11.2024 otsuse p-d 8, 9 ja 9.1).

Kaebaja selgitas kaebuses, et ta heitis aukohtule esitatud avalduses advokaadile ette eeskätt

järgmist: advokaat on lapsega kohtunud üksnes isa elukohas ning seal ei olnud tagatud

lapsega kohtumine isa juuresolekuta; advokaat on lapse esindamisel olnud erapoolik,

eelistades isa arvamust; advokaat suhtus 14.11.2023 ja 06.08.2024 kohtus toimunud

ärakuulamisel kaebajasse negatiivselt, esitas pahatahtlikke küsimusi; advokaat ei ole teinud

koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnikega; advokaat ei ole kursis kõikide

kohtumaterjalidega; advokaat ei ole välja selgitanud lapse arvamust. Aukohus ei jätnud neid

kaebaja väiteid sisuliselt hindamata, v.a 14.11.2023 ärakuulamisega seonduvad väidetavad

5(6)

3-25-232

rikkumised, mis olid esitatud hilinemisega ja mida aukohus ei pidanudki hindama (AdvS § 16

lg 1 ls 2). Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse

alustamiseks advokaat Y suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebaja menetluslike õiguste

rikkumist.

12. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.02.2025 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)