2-23-16161/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

27.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-16161

Kohtuasi

Osaühingu Rainert RL avaldus Latesto OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.05.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Rainert RL määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja Osaühing Rainert RL (registrikood

11959266), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno

Heringson

Võlgnik Latesto OÜ (registrikood 11198637), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Madis Piirla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Osaühingu Rainert RL 24.05.2024 ja 20.05.2025

esitatud tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 13.05.2024 määrus muutmata.

3. Jätta Osaühingu Rainert RL määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta Osaühingu Rainert RL kanda.

5. Määrata kindlaks Latesto OÜ menetluskulude rahaline suurus ja mõista

Osaühingult Rainert RL välja Latesto OÜ kasuks menetluskulud 540 eurot.

6. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb Osaühingul Rainert RL tasuda viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib menetluskulude kindlaksmääramise osas Riigikohtule esitada

määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus

kaevatav.

2-23-16161

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Rainert RL (võlausaldaja) esitas 15.11.2023 Harju Maakohtule avalduse Latesto

OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

1.1. Pankrotiavalduse kohaselt müüs võlausaldaja võlgnikule hakkepuitu ja saepuru.

Võlausaldaja on esitanud selle eest võlgnikule arved, mille saldo on 15.11.2023 seisuga 53

392,23 eurot. Võlgnik on jätnud võlausaldajale arveid tasumata juba 2020. ja 2021. aastast

alates. Võlgniku viivise võlgnevus on vähemalt 25 377,87 eurot.

1.2. Võlausaldaja esitas 13.07.2023 võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik tunnistas

27.07.2023 võlga. Võlgnik lubas alates 2023. aasta septembrist tasuda võlausaldajale iga kuu

5000 eurot. 14.07.2023 makse 5000 eurot on aga jäänud ainsaks. Võlausaldaja esitas

05.10.2023 teise pankrotihoiatuse. Peale ühekordse makse 14.07.2023 ei ole võlgnik rahas

kohustusi tasunud, vaid võla vähenemine on toimunud ainult tänu võlausaldaja

vastutulelikkusele võlgnikult remondi- ja hooldusteenuseid tellides ning seeläbi tasaarvestusi

tehes. Võlausaldajal on alust arvata, et võlgnik teeb raskeid juhtimisvigu, kuna võlgnikul on

alates 10.06.2022 maksuvõlg, mis pankrotiavalduse esitamise ajaks oli 98 076,79 eurot ja

maksegraafikus on 83 745,78 eurot. Alates esimese pankrotihoiatuse tegemisest on

maksuvõlg märkimisväärselt kasvanud.

1.3. Vastuseks võlgniku vastuväidetele märkis võlausaldaja, et nõue ei ole aegunud, kuna

nõude aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võis arve

esitada, s.o nõuete aegumine vanematest arvetest algas 31.12.2020 ja lõppes 01.01.2024.

Võlausaldaja põhinõude suurus ei ole võlgniku tasutud 10 000 euro võrra vähenenud, kuna

võlausaldajal on õigus arvestada laekunud summa viivisenõude ja õigusabi kulutuste katteks.

Isegi kui võlg oleks 43 392,23 eurot nagu võlgnik väidab, ületab see pankrotiseaduse (PankrS)

§ 15 lg 3 p-s 3 sätestatud summat 2500 eurot. Lisaks ei ole võlgnikul õigust tasaarvestuseks.

Võlausaldaja ei ole ostnud võlgnikult vastuväites märgitud asja ega sõlminud võlgniku

väidetud masinate osas rendikokkuleppeid, samuti ei ole kokku lepitud parkimistasus.

Järelikult on võlgniku esitatud arved ja vastuväited nõude selguse osas alusetud.

Võlgniku seisukoht

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

2.1. Võlausaldaja nõuded on aegunud. Võlausaldaja esitas pankrotiavalduse 15.11.2023.

Võlausaldaja on esitanud arve nr 60A 03.06.2020, tasumise aeg 13.06.2020; arve nr 31A

02.04.2020, tasumise aeg 12.04.2020; arve nr 127/A 31.10.2020, tasumise aeg 10.11.2020.

2.2. Võlausaldaja nõue ei ole selge. Peale pankrotiavalduse esitamist on võlgnik tasunud

võlausaldajale 10 000 eurot, mistõttu moodustab võlg 43 392,23 eurot. Eeltoodu kinnitab ka

võlgniku maksejõulisust ja seda, et ettevõtte majanduslik seis võimaldab arveid tasuda.

Võlausaldaja ei ole võtnud arvesse, et võlgnik on esitanud võlausaldajale teenuseid, mille eest

2-23-16161

võlausaldaja ei ole võlgnikule tasunud. Võlgniku nõue võlausaldaja vastu on viimasele

esitatud arvetest tulenevalt 80 400 eurot. Peale tasaarvestust on võlgnikul nõue hoopis

võlausaldaja vastu, vähemalt summas 37 007,77 eurot.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 13.05.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) ajutise pankrotihalduri

nimetamata, lõpetas menetluse võlausaldaja avalduse alusel võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks, jättis menetluskulud võlgniku kanda, rahuldas võlgniku taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

menetluskulude hüvitise summas 1170 eurot.

3.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli ajutine haldur jätta nimetamata PankrS § 15

lg 3 p 1 alusel, kuna kohtu hinnangul ei ole võlausaldaja nõue selge ja võlgniku maksejõuetus

ei ole põhistatud. Võlausaldaja ei ole esitanud PankrS § 10 lg 3 nõuetele vastavat

pankrotiavaldust.

3.2. Vaidlus seisneb selles, kas võlgnik on osutanud teenuseid võlausaldajale, mida

võlausaldaja pole arvesse võtnud. Võlgnik on andnud võlausaldaja kasutusse

transpordivahendid. Võlgnik on seisukohal, et need pole võlausaldajale antud tasuta

kasutamiseks, seetõttu esitas võlgnik arved transpordivahendite kasutamise kohta. Kokku on

võlgniku nõue võlausaldaja vastu 80 400 eurot. Võlgnik soovib tasaarvestada oma nõude

võlausaldaja nõudega, peale mida võlausaldajal nõue üleüldse puudub (43 392,23 – 80 400).

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et võlgnik on andnud võlausaldaja kasutusse seadmed

ning transpordivahendid, kuid pooled vaidlevad selle üle, kas nende kasutamise eest tuli

tasuda või anti need tagatiseks. Kui võlgniku nõue on põhjendatud, puudub võlausaldajal

nõue võlgniku vastu. Seega peaks kohus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu ja

suuruse kindlakstegemiseks hindama, kas võlgniku tasunõue võlausaldajale antud

transpordivahendite kasutamise eest on põhjendatud või mitte. Juhul kui võlgniku nõue on

põhjendatud, tuleks kohtul hinnata, kas võlausaldajal on peale tasaarvestust nõue võlgniku

vastu.

3.3. Lisaks leiab võlgnik, et võlausaldaja esitatud arved on aegunud. Aegunud nõude näol on

tegemist mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 4 mõttes – võlgnik võib sellise kohustuse

täita ja võlausaldaja võib selle täitmist nõuda, kuid täitmisnõuet maksma panna võimalik ei

ole. Võlgnik toob välja, et on tasunud arveid, et hoida püsivaid majandussuhteid

võlausaldajaga, kuna võlausaldaja tellis remonditeenust, mis tasaarvestati vastastikku.

3.4. Maakohus leidis, et juhul kui kohus peaks pankrotimenetluse käigus nõude selgust

hindama kohtule esitatud tõendite alusel, puudub kohtul pankrotimenetluses alus määrata

kindlaks võlausaldaja nõude suurust või otsustada tasaarvestamise põhjendatust, kuivõrd

nimetatud vaidlused kuuluvad lahendamisele hagimenetluses. Maakohtu hinnangul eeldab

poolte vahelise vaidluse lahendamine võlausaldaja nõude põhjendatuse üle eelmenetluse

läbiviimist, kus on võimalik tõendeid koguda, samuti kohtuistungi pidamist või kirjaliku

menetluse läbiviimist, mille käigus on kohtul võimalik tõendeid uurida. PankrS § 15 lg 1

tulenev pankrotimenetluse kiire iseloom ja asjaolu, et pankrotiasi on PankrS § 3 lg 2 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi ehk kohtu

uurimisprintsiibi kohaldamist eeldav tsiviilasi, leidis maakohus, et pankrotiasja ajutise

pankrotihalduri nimetamise faasis ei ole võlausaldaja nõude selguse hindamine vajalikul

määral võimalik, samuti ei ole see pankrotimenetluse eesmärk, kuna PankrS § 15 lg 3 p 1

tuleneb, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue peab olema selge. Praegusel juhul

2-23-16161

väljub võlausaldaja nõude kindlakstegemine pankrotimenetluse raamidest. Kuna võlausaldaja

nõue ei ole selge, siis tuleb PankrS § 15 lg 3 p 1 tulenevalt jätta võlausaldaja pankrotiavalduse

alusel ajutine pankrotihaldur nimetamata.

3.5. Võlausaldaja on 13.07.2021 ja 05.10.2023 edastanud võlgnikule pankrotihoiatuse, kus

hoiatab võlgniku, et kui viimane ei tasu 10 päeva jooksul võlgnevust, siis esitab võlausaldaja

võlgniku Latesto OÜ osas kohtule pankrotiavalduse. Puudub vaidlus, et mõlemad

pankrotihoiatused on kätte saadud ja pooled on mõlema pankrotihoiatuse järgselt püüdnud

olukorda lahendada. Võlausaldaja tugineb täiendavalt ka PankrS § 10 lg 2 p 3 alusele, leides,

et võlgnik teeb raskeid juhtimisvigu, millele viitab üha suurenev maksuvõlgnevus.

3.6. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus ei

nõustunud võlausaldajaga, et maksuvõlgnevus viitab võlgniku raskele juhtimisveale. Võlgnik

on toonud välja, et Maksu- ja Tolliametiga on võimalik sõlmida maksegraafik vaid juhul kui

ettevõte on maksejõuline. Võlgniku esitatust nähtub, et maksuvõlg on perioodil 30.06.2022–

31.12.2023 vähenenud 90 616 eurot. Võlgniku selgituste kohaselt on maksuvõla suurenemine

võrreldes 31.12.2023 seisuga tingitud jaanuarikuu suurenenud käibe tekkimisest seoses

võlausaldajale esitatud tehnika kasutamise arvete eest. Esitatud arved on deklareeritud ja

maksud arvestatud. Maakohus hindas võlgniku esitatud andmeid ja ülevaadet tema

majandusliku seisundi kohta, samuti võlgniku rahavoogude prognoosi ja selgitusi ning leidis,

et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu ning võlgniku majandustegevus on planeeritud

tegevuste jätkamisel jätkusuutlik.

3.7. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda ja määras

kindlaks võlgniku menetluskulud summas 1170 eurot.

Määruskaebus

4. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi

maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda.

4.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata, et võlausaldaja nõue ei ole

aegunud. See, kas nõue on aegunud või ei ole aegunud, on üheselt selgeks tehtav ilma, et

selleks tuleks asja hakata eraldi arutama hagimenetluses. Maakohus on ilma mistahes

analüüsita ja käsitlemata võlausaldaja sellekohaseid väiteid tituleerinud võlausaldaja arved a

priori aegunuteks. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et kuna võlgnik on võlausaldajale

arveid mingis osas tasunud, on aegumine katkenud.

4.2. Maakohus on vääralt leidnud, et võlgnikul olevat võlausaldaja vastu nõue, mille

tasaarvestamisel puudub võlausaldajal nõue. Võlgniku esitatud arved võlausaldajale on

alusetud. Võlausaldaja ei ole võlgnikuga sõlminud lepinguid, mille alusel vastavad arved

saaksid väljastatud olla. Võlgnik ise on kinnitanud, et võlausaldaja kasutusse antud tehnika

(mis on küll suhteliselt amortiseerunud ja ei taganud kaugeltki ei toonast ega tänast

võlgnevust) oli antud võlausaldaja valdusesse võlgnevuse garantiina ehk tagatisena, mitte

müügi või rendilepingu alusel. Maakohtule võinuks eelduslikult olla selge, et asjaolusid

arvestades on vastavad arved üks päev enne võlgniku poolt kohtule vastamist esitatud

võlausaldajale üksnes selleks, et käesolevas asjas vaidlust segaseks ajada ja omale mingitki

positsiooni tekitada.

4.3. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust ja võlgniku

maksejõuetust põhistanud. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlausaldaja nõue

2-23-16161

vaidlustamata, sest võlgnik ei olnud omapoolseid arveid võlausaldajale esitanud ning nõue oli

täiesti selge. Seega oli võlausaldaja PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel võlgniku maksejõuetuse

kohaselt ära põhistanud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et Maksu- ja Tolliametiga on

võimalik sõlmida maksegraafik vaid juhul, kui ettevõte on maksejõuline. Võlgniku

maksuvõlg on suurenenud vähem kui pooleteist kuuga 47 719,72 euro võrra. Järjepidev

maksuvõla suurenemine viitab raskele juhtimisveale. Vaidlustaud määrusest pole arusaadav,

millistele varasematele majandusnäitajatele on maakohus tuginenud ning veel enam jääb

arusaamatuks, millele tuginedes väidab kohus, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu ning

võlgniku majandustegevus on planeeritud tegevuste jätkamisel jätkusuutlik. Maakohus on

jätnud võlausaldaja vastuväited seoses võlgniku juhatuse liikme selgitustega tähelepanuta.

Menetlusosaliste seisukohad

5. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

võlausaldaja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

8. TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus vastu võlausaldaja poolt

määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

9. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas

võlausaldaja nõue on piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud

vastuväited. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda

nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse

alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus

leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kui võlgnik vaidleb

nõudele vastu, esitab oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet pidada selgeks. Sel

juhul tuleb võlausaldajal oma nõuet tõendada hagimenetluses (vt RKTKo 06.03.2002, 3-2-1-

17-02, p 10). PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel ning et

sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

10. Võlausaldaja väitel on võlgnikul võlausaldaja ees võlg hakkepuidu ja saepuru müügi eest

esitatud arvete alusel 15.11.2023 seisuga 53 392,23 eurot, millele lisandub viivis vähemalt 25

377,87 eurot. Võlgnik on 26.03.2024 istungil maakohtu küsimusele, kas võlgnik ligi 42 000

euro suurust nõuet tunnistab, vastanud, et tasumata arvete saldo 43 392,23 eurot on see, mis ei

ole vaieldav. Seega ei ole võlausaldajal ja võlgnikul iseenesest vaidlust selle üle, et

võlausaldajal on võlgniku vastu nõue vähemalt summas 43 392,23 eurot, mis muuhulgas

ületab PankrS § 15 lg 3 p-s 3 sätestatud nõude miinimumsuurust. Menetlusosalised vaidlevad

määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas võlausaldaja nõuet saab pidada selgeks,

2-23-16161

arvestades, et võlgniku väitel on nõue aegunud ja võlgnikul on võlausaldaja vastu omakorda

nõuded, ning kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud.

10.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlausaldaja nõue aegunud. Võlgnik on menetluses

tuginenud aegumise vastuväitele, kuivõrd võlausaldaja 02.04.2020 esitatud arve nr 31A tuli

tasuda 12.04.2020, 03.06.2020 esitatud arve nr 60A tuli tasuda 13.06.2020, ja 31.10.2020

esitatud arve nr 127/A tuli tasuda 10.11.2020 ning pankrotiavaldus esitati 15.11.2023.

Võlgnik viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1, mille kohaselt on

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

10.2. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja tugineb TsÜS § 147 lg-le 3, mille järgi algab

kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub

sissenõutavaks; kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude

aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

10.3. Arvestades praeguses asjas välja toodud asjaolusid, võis aegumine TsÜS § 147 lg 3 teise

lause järgi arvetest nr 31A, 60A ja 127A tulenevate nõuete osas alata 01.01.2021 kell 00.00 ja

lõppeda TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades 31.12.2023 kell 24.00, arvestamata sealjuures

võimalikke aegumise peatumise ja katkemise aluseid. Kuivõrd võlausaldaja esitas

pankrotiavalduse 15.11.2023, ei olnud selleks ajaks nendest arvetest tulenevad nõuded

aegunud. Seega ei ole alust pidada võlausaldaja nõuet ebaselgeks seetõttu, et nõue on

aegunud.

11. Maakohus leidis, et võlgnik on vaielnud võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu ja

vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses, sest võlgnikul võivad olla võlausaldaja vastu

tasaarvestatavad nõuded. Võlgniku vastuväidete kohaselt on ta esitanud võlgnikule järgmised

arved:

1) arve nr 1853, JENZ HEM 582 HELIX trummel (paigaldatud puiduhakkurile VOLVO

reg,nr. 177BDD), hind 8500 eurot + käibemaks;

2) arve nr 1857, sadulveok Scania R124 reg.nr 070BSB rent november 2021 – detsember

2023, kokku 25 kuud, rendi hind kuus 1500 eurot, kokku 37 500 eurot + käibemaks;

3) arve nr 1857, puistehaagise Schmitz SW24, reg. nr 761YKF rent november 2021 –

detsember 2023, kokku 25 kuud, rendi hind kuus 800 eurot, kokku 20 000 eurot + käibemaks;

4) arve nr 1839, võlausaldaja sõidukite parkimine võlgniku territooriumil, 1200 eurot (sh

käibemaks).

1.1. Võlgnik on 26.03.2024 istungil avaldanud, et võlgniku soov on nendest arvetest

tulenevad nõuded kokku summas 80 800 eurot tasaarvestada võlausaldaja kogu nõudega

(ajamärk 00:15:01). Võlgnik müüs võlausaldajale trumli ning rentis talle veokeid ja haagist.

Võlausaldaja on 26.03.2024 istungil kinnitanud, et võlgniku nimetatud asjad on võlausaldaja

käes (ajamärk 00:18:29).

1.2. VÕS § 186 p 2 järgi lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kui tõendamist leiavad võlgniku

väited, et võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue summas 80 800 eurot, mille ta on võlausaldaja

nõudega tasaarvestanud, ei oleks võlausaldajal võlgniku vastu nõuet (VÕS § 197 lg 2), mis on

aga võlausaldaja pankrotiavalduse esitamise eeldus (PankrS § 10 lg 1). Selleks, et leida, et

võlausaldaja nõue on selge, peaks olema praegusel juhul ilmne, et võlgnikul ei ole

võlausaldaja vastu nõuet, mida võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Arvestades võlgniku ja

võlausaldaja esitatud väiteid, et võlgniku arvetel nimetatud asjad olid võlausaldaja valduses ja

2-23-16161

ka kasutuses ning võlgniku väitel olid asjad antud võlausaldajale tasu eest, millele

võlausaldaja vastu vaidleb, väljub võlgniku nõude kindlakstegemine ja tasaarvestuse

kehtivuse tuvastamine pankrotimenetluse raamest. Võlgnik ja võlausaldaja vaidlevad selle

üle, kuidas kvalifitseerida võlgniku arvete aluseks olevaid õigussuhteid ning kas võlausaldajal

tekkis tasumise kohustus. Juhul kui võlgniku nõue on põhjendatud, tuleks kohtul hinnata, kas

võlgnik on kehtivalt nõuded tasaarvestanud ja kas võlausaldajal on peale tasaarvestust nõue

võlgniku vastu. Kolleegium leiab seetõttu, et käesoleval juhul on võlgnik esitanud

võlausaldaja nõudele sellised vastuväited, mille pinnalt avaldaja nõude selguse

kindlakstegemine eeldab täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude

tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist sellises mahus, et vaidlus nõude üle tuleb

lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus on seega õigesti jätnud ajutise halduri

nimetamata ja lõpetanud tsiviilasja menetluse.

2. Kuivõrd ajutise halduri nimetamata jätmiseks esineb alus PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi, ei

hinda ringkonnakohus menetlusökonoomiast lähtudes menetlusosaliste väiteid ja tõendeid

seoses võlgniku maksejõuetuse põhistamisega (PankrS § 10 lg 1, § 15 lg 3 p 4).

3. Maakohus jättis menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Kuna

vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171

lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks võlausaldaja taotlust

jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Praegusel juhul ei esine

erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Võlausaldaja seisukoht,

et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, ei ole erandlikuks asjaoluks TsMS § 162 lg 4 tähenduses.

5. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude rahalise suuruse.

5.1. Võlgniku esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema õigusabikulu

määruskaebemenetluses 540 eurot. Võlgniku lepingulisel esindajal kulus määruskaebusega

tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kokku 3 tundi. Võlgniku lepingulise esindaja

tunnihind on 180 eurot (ilma käibemaksuta). Võlgnik on kinnitanud, et ta on

käibemaksukohustuslane ning ei ole toonud esile, et ta ei saaks tekkinud kuludelt käibemaksu

tagasi arvestada.

5.2. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu

ning mahtu arvestades võlgniku lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude nimekirjas

märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Võlgniku vandeadvokaadist lepingulise esindaja

tunnitasu 180 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu ning seda saab pidada põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab

ringkonnakohus võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 540

eurot (3 x 180) (ilma käibemaksuta). Lisaks peab võlausaldaja tulenevalt võlgniku taotlusest

tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

5.3. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi

kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 sätestab, et

2-23-16161

ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

määruskaebuse, kuid sellest ei tulene õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse

peale. PankrS § 150 lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude, sh menetluskulude, kohta

tehtud määruse peale esitada määruskaebuse, kuid sättest ei tulene õigust esitada

määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus on 10.04.2013 määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-23-13 p-s 11 selgitanud, et PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale

edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Menetluskulude kindlaksmääramist

reguleerib TsMS § 178 lg 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Eeltoodust

tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse

vaid menetluskulude kindlaksmääramise osas.

(allkirjastatud digitaalselt)