2-24-1657/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Mati Maksing, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.05.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-1657

Tsiviilasi

APaint Holding OÜ hagi T.P vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

5682,80 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

APaint Holding OÜ 10.03.2025 apellatsioonkaebus

(täpsustatud 19.03.2025)

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): APaint Holding

OÜ (registrikood 14963995), lepinguline esindaja Vitali

Denikin

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): T.P (isikukood

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1(9)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 07.02.2025 otsus muutmata.

2. APaint Holding OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus APaint Holding OÜ kanda.

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. APaint Holding OÜ esitas 30.01.2024 Harju Maakohtusse hagi T.P vastu järgmiste

nõuetega:

1.1 mõista kostjalt hageja kasuks välja poolte vahel 14.04.2022 laenulepingust tulenev

põhivõlg summas 5000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 28.12.2023-

30.01.2024 eest summas 57,80 eurot;

1.2 mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte

muutunud viivis põhinõudelt (5000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 31.01.2024 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 14.04.2022.a suuliselt

tähtajatu laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 5000 eurot. Hageja on

kostjale antud laenusumma 5000 eurot üle andnud ülekandega kostja arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 14.04.2022, selgitusega "Laen".

Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtaega ega

intressi.

13.10.2023.a saatis hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse, mis toimetati kostjale

kätte 26.10.2023. Hageja teavitas, et ütleb lepingu üles alates 25.12.2023.a, kuid kuna kostja

sai ülesütlemisavalduse kätte alles 26.10.2023, siis leping sai üles öeldud alates 27.12.2023

ehk kahe kuu möödumisel alates ülesütlemisavalduse esitamisest. Siis muutus sissenõutavaks

laenulepingust tulenev kohustus.

Hageja nõudis laenu tagastamist hiljemalt laenulepingute lõppemisel, seega oli kostja

kohustatud 27.12.2023.a tasuma hagejale kokku 5000 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud.

Hageja teavitas kostjat, et ülesütlemisavalduse saamise ajal ei ole lepingust tulenev kohustus

veel sissenõutavaks muutunud, mistõttu palus teatada hiljemalt 25.12.2023, kas kostja

vaidleb sellele vastu, et 13.06.2023.a laenuandja pangakontole laekus eraisik Y pangakontolt

2(9)

summa 5000 eurot selgitusega "T.P laenu tagasimakse". Hageja selgitas kostjale, et kui ta ei

esita hiljemalt 25.12.2023.a vastust, et kolmas isik ei tohtinud täita kohustust kostja eest, siis

arvestab laenuandja, et lepingust tuleneva kohustuse täitis kostja eest kolmas isik (s.o

13.06.2023 pangaülekanne summas 5000 eurot eraisik Y poolt) ja arvestab selle kohustuse

just lepingust tuleneva kohustuse täitmisena.

Kuna kostja vaidles vastu Y poolt ülekantud summadele kui kostja kohustuste täitmisele, siis

keeldus hageja võlaõigusseaduse § 78 lg 3 järgi (mille kohaselt võlausaldaja võib keelduda

kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast) kolmandalt isikult raha vastuvõtmisest

ning kandis 5000 eurot tagasi Yle.

Hageja nõuab seadusjärgses viivisemääras viivist alates 28.12.2023 kuni hagiavalduse

esitamiseni 30.01.2023.a (kokku 57,80 eurot) ja alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse

täitmiseni.

Kostja seisukoht

2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab raha saamist, kuid eitab, et hageja ja kostja

oleks vaidlusaluse summa suhtes laenulepingu sõlminud.

Kostja toob välja, et hageja ainuosanik ja seaduslik esindaja on Y, kellega kostja oli

kooselulises suhtes ca 17 aastat. Suhted lõppesid 2023.a juunis. Suhete lõppemisel lubas Y

karistada kostjat materiaalselt ning hakatigi erinevaid nõudeid (sh käesolev nõue ja

väidetavatest 20.04.2022 ja 06.08.2022 laenulepingutest tulenevad nõuded) esitama. Kostja

pidas hagejaga läbirääkimisi mingisuguse hüvitise maksmise üle, ent seda tingimusega, et Y

jätab kostja rahule ning kinnitab, et loobub igasugustest nõuetest kostja vastu. Hageja sellega ei

nõustunud, kuna Y eesmärgiks on kostja vastu tekitada erinevaid kohtuvaidlusi.

Kostja toob välja, et Y osutas kostjale tagastamatut abi kõlbelise kohustusena. Kooseluliste

suhete ajal pooled tihti reisisid, kandsid ühiselt erinevaid igapäevavajadusi ning nagu

abikaasade puhul on tavapärane Y toetas (abistas) kostjat ja tema vajadusi järjepidevalt.

Tavapärane oli asjaolu, et Y igakuiselt jooksvateks kuludeks andis kostjale igakuiselt 500-700

eurot ning suuremate ostude või puhkuste planeerimisel kandis ta ka need kulud. Seega oli

tavapärane, et Y kandis nii kostja vajadusteks, kui ka ühisteks vajadusteks kostja pangaarvele

erinevaid summasid, sh ka olulisi summasid, kuna suhted olid perekondlikud. Kostja ja hageja

ka töötasid koos (sh oli kostja ka Y äriühingu töötajaks). Oluline on märkida, et pooled

abistasid järjepidevalt ka kostja last ning lapselast ja Yl on tänaseni nendega head suhted.

Lisaks sellele oli kostja hooldusel vanaema ning ka neid kulusid aitas kanda Y.

Y initsiatiiv oli, et kostja alustaks ise äritegevust ning ta nõustus abistama materiaalselt. Kostja

selgitab, et antud ajal pakuti talle võimalust omandada kaupa/riideesemeid ja müüa kaupa

komisjonimüügis riiete kaupluses. Kostja ja Y arutasid pakkumist ning Y leidis, et kostjal

oleks hea alustada äritegevust ja võtta pakkumine vastu. Y leidis, et toetab seda ettevõtmist

tagastamatu abina. Nii laekuski kostjale hagejalt eeltoodud summad. Kuna seekord oli abi

laekunud hoopis hagejalt ja lisaks ka selgitusega laen, märkas kostja seda pangakonto

väljavõttelt ning küsis Ylt selgitusi. Y selgitas kostjale, et ta võttis abi jaoks oma äriühingult

raha, et ta lahendab hagejaga need kohustused ise ja kostja ei ole asjassepuutuv. Lisaks Y

selgitas, et ta võttis hagejalt need summad laenu nime all, st maksuvabalt ja ta ei saa neid otse

endale üle kanda, kuna juhatuse liikme ja äriühingu vahel kehtib seaduse kohaselt laenu keeld.

Seega ta tagastab tema poolt võetud vahendid ise ja kostja ei ole asjassepuutuv ning ei pea

muretsema ega seda raha kellelegi tagastama.

Kostja on seisukohal, et kostjal on Y ees VÕS § 4 kohane mittetäielik kohustus. Mittetäielik

kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Ilmselt vastab

üldisele arusaamale kooselulistes suhetes ca 17 aasta jooksul kujunenud tava, st kaaslase

3(9)

materiaalne abistamine, sh kaaslase pangakonto vahendusel ühiste kulude kandmine jms.

Pooltel ei ole kunagi jutuks olnud, et tegemist on vastastikuste laenudega või muude

kokkulepetega ja vahendid tuleb tagastada, sh kolmandale isikule. Kuna kostjale on Y poolt

korduvalt tehtud ka kinkeid rahaliste summade näol, on oluline, et vastavalt VÕS § 270 lg 3

kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust. Asjaolu, et

hageja on märkinud makse selgitustesse „laen“, ei tõenda pooltevahelisi laenusuhteid ning

kostja kohustust ülekantud raha hagejale tagastada. Selline makse selgitus tähendas hageja

seadusliku esindaja avaldatu kohaselt tema õigussuhet hagejaga ja soovi varjata tegelikku

laenu saajat seoses sellise laenu maksustamise küsimusega.

Esimese astme kohtu otsus

3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis hageja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei tulnud hageja esindaja vande all antud ütlustest välja, et hageja

esindaja oleks selgelt kostjaga leppinud kokku raha tagastamises või vähemalt selgelt kostjale

teada andnud, et ootab kostjalt selle raha tagastamist. Hageja esindaja ütluste kohaselt ta

ootas, et kostja maksab tagasi. Ka kostja vande all antud ütlustest selgus, et jutuajamine kostja

ja Y vahel oli raha andmise osas pigem umbmäärane. See, et Y tasus 5000 eurot hagejale,

ühtib sellega, mida Y kostja vande all antud ütluste kohaselt ka teha lubas (kanda raha ise oma

ettevõttele tagasi).

Hageja on viidanud, et raha laenuna andmist tõendab ka see, et maksekorraldusele oli

märgitud „laen“ ja et hageja majandusaasta aruandes on arvestatud selle laenuga. Kohus

märgib, et majandusaasta aruandes on siiski välja toodud üksnes üldised summad (nõuded ja

ettemaksud). Samuti on asjaolud Y ainukontrolli all, st kostja ei saanud mõjutada ülekande

selgituse sisu ega hageja majandusaasta aruannet või raamatupidamist. Samuti võiski hageja

raamatupidamise vaatest olla tegemist laenuga, aga see ei tõenda, et ka kostjaga oli kokkulepe

raha tagastamise kohta. Raha laenu nimetuse all väljamaksmine ja selle raamatupidamises nii

kajastamine on kooskõlas sellega, mida Y kostjale selgitas, et võtab raha ettevõttest ja klaarib

selle ise ära.

Hageja väitel tõendab raha laenuna andmist ka kostja vastused hagejale 2023.a oktoobris ja

novembris - kostja saadetud kokkuleppe tekst ja e-kirjades laused, et „keegi pole palunud Yl

neid ülekandeid teha“. Kohus nõustub, et kostja poolt pakutud kokkuleppe tekst on kostja

ülejäänud selgitusi arvestades kummaline ning kord on kirjutatud, et aktsepteeritakse Y poolt

tehtud ülekandeid laenu tasumisena ja siis hiljem vastatud, et ei aktsepteerita. Samas tundub

kohtule usutav kostja selgitus, et eesmärk oli, et Y ei tuleks ühegi rohkema nõudega ning sel

eesmärgil oli kostja nõus maksma kokku 15 000 kuid seda üksnes tingimusel, et Y kinnitab

kokkuleppes, et tal ei ole üldse mingeid nõudeid rohkem kostja vastu. Hageja esindaja seda

tegema ei soostunud ning seepeale teatas ka kostja esindaja, et kompromissi saavutamise

püüdlused on nurjunud ja kompromissläbirääkimisi ei saa pidada hageja nõuetega

(laenuleping) nõustumiseks.

Nagu märgitud, ei pidanud pooled kokku leppima konkreetses raha tagastamise tähtajas

(laenuleping võib olla ka tähtajatu), kuid pooled pidid siiski vastastikku väljendama kattuvat

tahet, et kostja peab raha hagejale kunagi tagasi maksma. Isegi kui Y mõttes eeldas, et kostja

raha tagasi maksab, ei ole tõendatud, et ta seda raha andmisel (või ka hiljem, enne 2023.a

oktoobrit, kui esitas lepingu üles ütlemise teate) ka väljendas. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb

aga kindlale isikule suunatud tahteavaldust tahteavalduse tegija poolt ka väljendada. Kostja

omakorda ei pidanud, arvestades kostja ja Y vahelisi suhteid (isiklikke ja rahalisi), eeldama, et

tal tuleb raha tagastada. Kohus peab võimalikuks, et raha tagasi küsimise soov oli ajendatud

kostja ja Y suhete lõppemisest (isegi arvestades Y ja kostja erinevaid arusaamu, on selge, et

2023.a oktoobriks olid mõlema poole väitel isiklikku laadi suhted lõppenud). Kohus on seega

4(9)

eeltoodu alusel siseveendumusel, et kostja ja Y (hageja esindajana) ei teinud vastastikku

selgeid tahteavaldusi hagejale raha tagastamise ega ka raha laenuna andmise kohta ning

seetõttu ei saa lugeda laenulepingut sõlmituks.

Kohus märgib täiendavalt et kui tegemist oleks olnud laenulepinguga, oleks see pidanud

olema ka seadusega ettenähtud vormis, sest hageja on äriühing ning kostja tarbija. VÕS § 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Hageja hinnangul saaks pooltevahelist õigussuhet alternatiivselt käsitleda ka alusetu

rikastumisena. Hageja pole välja toonud, millist kohustust hageja kostja ees siis täitis, mis

olematuks osutus või ära langes. Nii hageja kui kostja väitel andis hageja kostjale raha selleks,

et kostja saaks äri alustada, kuid kohustust hagejal selleks ei olnud (ka mitte sellist, mis oleks

hiljem ära langenud).

Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 1028 alusel hakata tagasi pöörama mis iganes makseid, mis

kunagi tehtud on. On küll selge, et hageja juriidilise isikuna ei olnud kostjat kunagi

varasemalt toetanud, ent tuleb arvestada, et juriidiline isik tegutseb siiski üksnes füüsiliste

isikute kaudu ning otsuse kostjale raha andmise kohta langetas hageja ainuomanik ja juhatuse

liige Y, kes oli isiklikes suhetes kostjaga. Yl oli seega kontroll hageja varade üle. Lisaks tuleb

arvestada kostja vande all antud ütlusi, et Y oli lubanud hagejale ise raha tagasi kanda, mida

Y ka tegi. Seega isegi kui öelda, et hageja andis raha kostjale laenuna, lubas hageja esindaja

samas selle laenu ise hagejale tasuda (mida ta ka tegi).

Kohus ei näe hageja esitatud asjaolude ja selgituste põhjal, kuidas hageja poolt kostjale raha

kandmine saaks kvalifitseeruda käsundita asjaajamiseks.

Kohus on seisukohal, et kostjale raha andmine eelpooltoodud motiividel ei kvalifitseeru kostja

asja ajamisena.

Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja kandis kostjale raha, kuid ei ole tõendatud, et oli

ka kokkulepe raha tagastamise kohta.

Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võlgnevuse summas

5000 eurot väljamõistmiseks. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka

viivisenõue.

Hageja apellatsioonkaebus

4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha tühistatud osas uus uus otsus, millega

hagi rahuldada täies ulatuses, alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue,

menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellant on seisukohal, et käesolev asi on äärmiselt lihtne, äriühing andis kostjale laenu, tasus

5000 eurot kostja pangakontole selgitusega „laen“ ning kostja ei ole laenu tagastanud.

Apellandi hinnangul ei saanud kohus olemasolevate tõendite ja olemasolevate asjaolude

alusel (sh arvestades poolte vahelist kohtueelset kirjavahetust) mitte kuidagi jätta hagiavaldust

rahuldamata. Apellant ei ole kunagi kostjale raha kinkinud, seda ei ole teinud kunagi ka Y

(vande all ülekuulamisel kinnitatud). Kahjuks maakohus ei eristanud Y kooselu jooksul tehtud

ühiseid kulutusi (ca 600-650 eurot kuus, mis Y kandis kostjale) ja pärast kooselu lõppemist

tehtud makseid (3 korda x 5000 eurot, mida kandsid hoopis äriühingud selgitusega „laen“).

Maakohtu hinnangul summade 600-650 ja 5000 (3x5000 ehk 15 000) ei olegi suurt erinevust

5(9)

ning ei ole tegemist millegi märkimisväärsega. Samuti ei ole maakohtu hinnangul mitte

midagi märkimisväärset selles, et antud asjas arutatava 5000 eurot puhul ei ole vaidlust, et

need olid saadud T.P poolt isiklikuks äritegevuseks Türgist kauba ostmiseks, mida ta hiljem

realiseeris ning sai veelgi suurema summa tagasi (varasemalt ei ole poolte vahel selliseid

suhted tuvastatud). Kõige tähtsam on aga see, et kohus ei ole vähimalgi määral arvestanud

objektiivseid tõendeid (ehk kohtueelset kirjavahetust poolte vahel ja maksekorralduste

selgitusi), eelistades selle asemel kostja valeväiteid (kostja strateegia kohtu eksitamise osas

töötas). Lisaks ei ole kohus kuidagi arvestanud, et Y ja kostja vahelisi suhteid ei olnud

perioodil, millal oli antud laen ning ka seda, et kostja eksitas kohut väidetava ühise reisi

finantseerimise kohta kostja poolt. Kohus ei pööranud ka mistahes tähelepanu kostja

valetamisele ja eksitamisele faktiliste asjaolude osas. Kohtumenetluse tulemusena on

võimalik teha järelduse, et kostja valed on kohtu poolt heakskiidetud ning selline „valetamise“

muster on kohtu poolt toetust leidnud (see toob võidu ja seda tasub kasutada strateegiana

võlast vabanemiseks). Kõige ilmekamalt näitab kostja valetamist asjaolu, et vaatamata sellele,

et kostja tegi kompromissiettepaneku maksta laenu terves ulatuses tagasi ning saatis

kohtueelselt kompromissiettepaneku kogu summa tasumiseks (mis oli allkirjastatud ka

vandeadvokaadi poolt ehk 3 x 5000 eurot), asus kostja istungil väitma, et ta ei saanud aru, et

peaks kompromissi raames tasuma tagasi kogu summa ning see oli väidetavalt ekslikult

saadetud. Samas kinnitades, et ta tutvus ka isiklikult kompromissi projektiga, kuid ei saanud

sellest aru. Tegemist ei ole eluliselt usutava väitega ja tegemist on ilmselge valega. Kohus ei

ole hinnanud ka kostja vande all ülekuulamise raames esitatud küsimust selle kohta, et kostja

isiklikult helistas hageja juristile Vitali Denikinile, teeseldes potentsiaalset klienti, kes soovib

büroosse tulla ja keda on väidetavalt kostjale soovitatud (kostja küsis küsimusi, mis olid

seotud laenulepinguga ja kohustustega). Sellist käitumismustrit kus kostja eksitabki nii

vastaspoole lepingulist esindajat, kohut kui ka hagejat pidi kohus kindlasti arvestama, kuid ei

ole seda maininud otsuses.

Vastus apellatsioonkaebusele

5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud jätta apellandi kanda.

Ringkonnakohtu otsus

6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7.Poolte vahel puudub vaidlus järgmises.

-14.04.2022 kandis hageja kostja arvelduskontole selgitusega “laen” üle 5 000 eurot.

-13.06.2023 kandis Y hagejale üle 5000 eurot selgitusega”T.P laenu tagasimakse”

-13.10.2023 saatis hageja kostjale ülesütlemisavalduse, milles teatas, et ütleb üles nende vahel

14.04.2022 sõlmitud laenulepingu.

-21.12.2023 kandis hageja Yle üle 5000 eurot selgitusega “T.P laenulepingust tuleneva

kohustuse täitmiseks Y poolt 13.06.2023 panga ülekandega tasutud summade tagastamine”.

-30.01.2024 esitas hageja kostja vastu hagi väidetavalt poolte vahel 14.04.2022 sõlmitud

laenulepingust tulenevast nõudest.

8. Hageja nõuab hagis tagasi kostjale 14.04.2022 ülekantud summat, väites, et tegemist oli

kostjale antud laenuga, alternatiivselt nõuab hageja ülekantud summat tagasi alusetu

rikasumise või käsundita asjaajamise sätete järgi. Kostja eitab laenusumma saamist hagejalt

6(9)

väites, et summa ülekandmine on hageja poolt Y kohustuse (mittetäieliku kohustuse) täitmine

kostjale, kostja viitab ka kinkelepingut reguleerivatele sätetele.

9. Ringkonnakohus toob esile, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe

VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud

lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul esmalt kontrollida,

kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev

eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla

käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu 19.

juuni 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-12, p 14).

10.Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb

kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega pidi kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha

saada ning ta ei pea seda tagasi maksma.

11. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine poolte vahel tõendamist ei leidnud, hageja

nõue alusetu rikastumise või käsundita asjaasjamise sätete järgi on samuti alusetu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, neid kordamata TsMS § 654 lg 6 alusel,

kuid toob esile järgneva.

12.Analüüsides hageja väiteid laenulepingu sõlmimise kohta tuleb arvestada, et VÕS § 8 lg 1

järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid,

mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu

sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid

kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt

Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha

mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik

tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt

lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud

tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe

saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert)

on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja

(oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult

seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või

mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi.

13. Laenulepingu võimalikule sõlmimisele viitab raha ülekandmine hageja poolt selgitusega

“laen” ning see, et varasemalt ei ole hageja kostjale rahalisi ülekandeid teinud. Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et kostjale raha andmise osas pidasid läbirääkimisi Y, kes on hageja

ainuosanik ning juhatuse liige, ja kostja. Asjas kuulati ära Y, kelle seletustest nähtub, et ta ei

mäleta laenulepingu sõlmimise konkreetseid asjaolusid, näiteks seda, millal pooled väidetava

laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldusi tegid ja millise summa soovis kostja laenata. Y

avaldas, et kuna hageja kandis üle 5000 eurot, siis järelikult soovis kostja saada laenuks 5000

eurot. Y seletustest nähtub, et kostjaga laenu tagasimaksmisest juttu ei olnud, kuid Y lootis, et

kostja selle tagasi maksab.

7(9)

14. Kostja ütlustest Y ja kostja vahel toimunud läbirääkimiste kohta raha saamiseks nähtub, et

kostja küsis Ylt tagastamatu abi raames raha ning Y, arutades kostjaga raha paigutamist kostja

alustavasse äritegevusse, nõustus sellega. Kostja ütlustest nähtub, et kui talle selgus, et raha

kandis üle hageja, erinevalt varasemalt aastate jooksul Y poolt ülekantust, kinnitas Y kostjale,

et ülekanne hageja arvelduskontolt tehti seetõttu, et Yl endal rahalisi vahendeid sel hetkel ei

olnud ning kuna hageja talle kui ainuosanikule ja juhatuse liikmele laenu anda ei saa, siis tegi

ülekande hageja. Kostja ütluste järgi lubas Y hagejalt kostjale ülekantud summa hagejale

tagastada, märkides kostja selle pärast muretsema ei pea. Asjas on ringkonnakohtu arvates

oluline see, et Y kandiski 13.06.2023 hagejale üle 5000 eurot selgitusega “T.P laenu

tagasimakse”.

15. Asjas ei vaielda selle üle, et Y ning kostja kooselusuhe kestis aastaid ning selle aja jooksul

kandis Y kostjale üle igapäevaste kulude katteks einevaid summasid ning tegi hinnalisi

kingitusi. Y tõi oma seletustega esile, et ta on kostjale kooselu jooksul kinkinud näiteks 7000

eurot maksva kasuka ja paar autot. Asjas ei vaielda ka selle üle, et 2023.a sügisel, kui hageja

tegi kostjale lepingu ülesütlemise avalduse oli Y kostja kohustuse täitnud. Y ning kostja

kooselusuhe oli selleks ajaks Y seletuste järgi katkenud.

16.VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna Y

ja kostja avaldatu ärakuulamisel kattub selles, et saadava raha tagastamisest, sh seega ka

tagastamise tähtajast ei räägitud, nende vahel oli kooselusuhe, milles tavapärase mustrina

kandis Y kostja igapäevaseid kulusid, kuid kandis lisaks üle ka märkimisväärselt suuri

summasid erakorraliste kulude katteks (näiteks puhkusereiside tarbeks) ning tegi hinnalisi

kingitusi, viitavad need asjaolud pigem sellele, et Y oli nõus kostjat äritegevuse alustamiseks

abistama, st andma tagastamisele mittekuuluvat abi. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist

kinkega, sest ka kostja ise on menetluses viidanud kinkelepingut reguleerivatele sätetele.

Asjaolu, et summa kandis üle hageja, kuid Y tagastas selle summa, kattuvad kostja väidetega,

et Y kasutas ajutiselt hageja rahalisi vahendeid ning hageja tegi ülekande kostjale Y käsundi

alusel.

17.VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Ringkonnakohtu

arvates on asjas tõendatud, et kolmas isik hageja näol soovis täita Y kohustuse kostja ees.

18.Kuna hageja täitis kostjale Y kohususe on asjas tõendatud, et kostjal oli õigus hagejalt raha

saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata ka hageja

nõuded alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätete alusel.

19.Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et peale hageja poolt väidetava laenulepingu

ülesütlemist oli kostja nõus sõlmima kompromisslepingu vaidlusaluse summa tagastamiseks,

kostja väiteid raha saamise kohta ebaõigeks või ebaselgeks. VÕS § 578 lg 1 esimese lause

järgi on kompromissleping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise

kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Käesolevas asjas ei ole

ringkonnakohtu arvates kompromisslepingu sõlmimise ettepanek piisav, et tõendada

pooltevahelise laenusuhte olemasolu. Mõistlikuks tuleb pidada poole soovi vältida vaieldava

õigussuhte tõttu koormavat kohtumenetlust. Seetõttu ei saa kompromissettepanekus

väljendatut pidada mingi asjaolu omaksvõtuks.

20.Asjas on hageja esitanud väite, et vaidlusaluse ülekande tegemise ajal ei olnud Yl ja kostjal

enam kooselusuhet, mistõttu ei saanud ülekande näol tegemist olla Y kohustuse täitmisega

kostjale. Ringkonnakohtu arvates on eelnimetatud väited ümber lükatud esiteks juba sellega,

8(9)

et kooselu pooled käisid veel 2023.a alguses koos välisriigis puhkusereisil ning lisaks Y

seletusega, et kirjalikku lepingut ei sõlmitud Y ja kostja isiklike suhete tõttu.

21. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega menetluskulude jaotuse kohta. Kuna hagi

jäi rahuldamata ning asjas ei ole esitatud mõjuvaid põhjuseid, mis annaks aluse kõrvale

kalduda seaduses sätestatud menetluskulude jaotamise üldreeglist hagi rahuldamata jätmise

korral, on hageja etteheited maakohtule põhjendamatud.

Menetluskulude jaotus

22. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus

hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Rahaliselt määrab menetluskulud kindlaks maakohus

juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

9(9)