3-24-619/50 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-619

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

piibli

lõhkumise

ja

distsiplinaarkorras karistamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. septembri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. septembri 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. juuni 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks. Pärast kaebuse täpsustamist ja kaebuse osalist tagastamist jäi kaebuse nõudeks

hüvitada kaebajale mittevaraline kahju, mille vastustaja tekitas piibli lõhkumisega 19. oktoobril

2023 ning distsiplinaarkorras karistamisega Tartu Vangla 17. novembri 2023. a käskkirja nr 2-

23/1-3/522 alusel. Kaebaja nõustus halduskohtu tõlgendusega, et kaebus hõlmab Tartu Vangla 28.

veebruari 2024. a otsusega nr 1-13/24/272-2 kohtueelses menetluses lahendatud nõuded.

Kaebuse kohaselt lõhkusid vanglaametnikud kaebaja kambris 19. oktoobril 2023 toimunud

läbiotsimise käigus tema piibli ja tekitasid sellega kaebajale mittevaralise kahju.

Kaebajale tekitas kahju temalt karistuseks 10 päevaks televiisori äravõtmine 17. oktoobri 2023. a

vahejuhtumi eest.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et ametniku vormikaameraga ei ole salvestatud läbiotsimise protseduuri 19.

oktoobril 2023. Läbiotsijate kinnitusel ei ole aga nemad kaebaja piiblit lõhkunud ning visuaalselt

oli näha, et piibli kahjustused (kaaned on osalised lahti ja kahjustatud on köitmiskohta varjav osa)

olid oluliselt suuremad, kui need, mis võiksid tekkida raamatu tavapäraselt läbiotsimisel. Eseme

lõhkumiseks puudub igasugune vajadus, sest võimalike kahtluste korral on võimalik eset

kontrollida selle läbivalgustamisega. Teadaolevalt oli piibel kaebajal kambris aastast 2014, mis

viitab vähemalt 9 aastat kasutuses olnud esemele. Ei saa välistada, et raamat on kahjustada saanud

selle kasutamise käigus.

Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks antud 17. novembri 2023. a käskkiri nr 2-23/1-3/522

on kehtiv ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 kohaselt oli selle resolutiivosa täitmiseks

kohutuslik.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 18. septembri 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et kaebaja taotleb mõlema tegevuse puhul mittevaralise kahju

hüvitamist tema väärikuse alandamise tõttu, piibli lõhkumise eest 10 000 eurot ja

distsiplinaarkaristuse määramise eest 50 000.

5. Vaidlust ei ole, et läbiotsimise aja seisuga oli kaebajal kambris Uus Testament ning, et

piiblil on osaliselt rebenenud köitmiskohta kattev raamatu selg ning kaaned on osaliselt

lahti (fotod dtl 226-228). Haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses ei ole aga ilmnenud

tõendeid, mis kinnitaks ametnike tegevust, mis viinuks kaebaja raamatu purunemisele.

Ametniku vormikaamera salvestiselt nähtub toimingu alustamine, sh asjaolu, et kaebaja suunati

läbiotsimise ajaks kambrist välja, ning kambri olukord pärast läbiotsimist. Läbiotsimise täpsemat

kulgu pole vastustaja väitel kaamerasalvestistel kajastatud. Läbiotsimisel osalenud ametnikud

kinnitavad, et nad raamatut ei lõhkunud. Raamatute lõhkumiseks läbiotsimisel puudub vajadus,

sest vajadusel saab neid röntgenaparaadiga läbi valgustada. Puudub alus kahelda ametnike

kokkulangevates ütlustes. Eluliselt usutav on ka vastutaja väide, et raamatu vanust arvestades võis

see olla sagedase kasutamise korral juba varem kahjustatud.

Kokkuvõttes ei ole tõendatud vastustaja ametnike õigusvastane süüline tegevus ega põhjuslik seos

piibli kahjustuste tekkimise ning vanglaametnike tegevuse vahel.

6. 17. novembri 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/522 tunnistas Tartu Vangla kaebaja süüdi

VangS § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 nõuete rikkumises ning määras

talle distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelu kümneks päevaks.

Vaidlus puudub selles, et Tartu Vangla 17. novembri 2023. a käskkiri nr 2-23/1-3/522 oli kehtiv

nii ajal kui vangla lahendas kaebaja vastavat kahju hüvitamise nõuet kui ka halduskohtu otsuse

tegemise ajal. Tartu Vangla jättis käskkirja peale esitatud vaide 7. detsembri 2023. a vaideotsusega

nr 1-11/236-2 rahuldamata ja seega käskkirja kehtetuks tunnistamata. Teadaolevalt ei ole kaebaja

seda käskkirja ega vaideotsust kohtus vaidlustanud.

Õiguspärase kehtiva haldusakti resolutsiooni täitmiseks tehtud toiminguid ei saa pidada

õigusvastaseks ning praegusel juhul ei ilmne, et vastustaja oleks seda käskkirja täitnud viisil, mis

iseenesest käskkirja õiguspärasusest sõltumata kaebaja õigusi rikuks. Asjaolu, et kaebaja peab

televiisorit tema jaoks väga oluliseks ning isegi eluliselt tähtsaks esemeks, ei tähenda, et vastustaja

tegevust distsiplinaarkaristuse määramisel või täitmisel saaks pidada õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et nõuab kahju hüvitamist nii väärikuse alandamise kui ka

tervise kahjustamise eest. Vangla tegevus piibli lõhkumisel ja kaebaja televiisorist ilmajätmisel

põhjustas kaebajale valu ja kannatusi ning tõi kaasa kaebaja vaimse tervise halvenemise. Tegemist

oli vastustaja ametnike tahtliku tegevusega, et kaebajat kahjustada.

Piibel on raamat, mida kasutaja ei lase katki minna. Kaebaja kasutas piiblit 10 aastat, selle värv on

ajaga rikutud, aga muidu hoolitses kaebaja raamatu eest.

Vastustaja ametnikud käituvad süstemaatiliselt veel mitmel eri viisil kaebaja õigusi rikkudes.

Sellega on kahjustatud kaebaja tervist. Lisaks on kaebajat distsiplinaarmenetluste tulemusel

mitmel korral alusetult karistatud. Väiteid esitades viitab kaebaja mitmetele kohtulahenditele,

samuti vastustaja toimingutele ja haldusaktidele.

Kaebaja palub nõuda vastustajalt välja vangla 25. novembri 2021 vastus nr 6-47/133-1, psühhiaatri

31. oktoobri 2019. sissekande ning võtta asja materjalide juurde materjalid haldusasja nr 3-24-

1831 toimikust.

Halduskohtu otsuse põhjendused on kaebajat alandavad ja solvavad. Halduskohus rikkus EIÕK art

6 lg-t 1 ja lg 3 p-i d.

8. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

10. Kaebaja avaldab apellatsioonkaebuses rahulolematust sellega, et halduskohus jättis

rahuldamata kaebuse rahalise hüvitise saamiseks kaebajale väidetavalt vangla poolt

tekitatud mittevaralise kahju eest. Samas ei selgita kaebaja, miks ta leiab, et halduskohus

eksis leides, et tõendatud ei ole vastustaja õigusvastane tegevus ega ka põhjuslik seos

väidetava kahjuliku tagajärjega. Kaebaja üksnes kordab väidet, et vastustaja ametnikud

kahjustasid läbiotsimisel kaebaja piiblit. Samuti leiab kaebaja jätkuvalt, et televiisori

äravõtmine põhjustas kaebajale hingevalu ja piina. Uue väitena toob kaebaja aga esile, et

televiisori äravõtmine tõi talle kaasa tervisekahju.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vii apellatsioonkaebuse väited aga järelduseni, nagu oleks vastustaja

tekitanud kaebajale õigusvastaselt ja süüliselt mittevaralist kahju.

11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei esitanud väidet televiisori äravõtmisega

tervisekahju tekitamisest kohtueelses menetluses vanglalt kahju hüvitamist taotledes ega ka

kohtumenetluses halduskohtus. Nõue mittevaralise kahju hüvitamisega seoses tervise

kahjustamisega on iseseisev nõue ega ole hõlmatud kohtueelses menetluses esitatud

väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Tervise kahjustamine ja

väärikuse alandamine on kahju hüvitamise nõude erinevad alused (HKMS § 41 lg 2) ja

seega ei kattu nende nõuete vaidluse ese (HKMS § 41 lg 1). Vastavalt ei oleks kaebaja

nõue kahju hüvitamiseks tema tervise kahjustamise tõttu praeguses asjas lubatav (HKMS §

47 lg 1), sest kaebajal on läbimata VangS § 11 lg 8 järgi kohustuslik kohtueelne menetlus.

Olukorras, kus kaebaja ei ole täitnud eeldusi nõude esitamiseks halduskohtumenetluses ei

ole lubatav ka juba kohtu menetlusse võetud kaebuse täiendamine tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamise nõudega (HKMS § 49 lg 1). Seetõttu ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks suunata kaebajat kaebust muutma (täiendama uue nõudega) ning käsitab

apellatsioonkaebuse osa, milles kaebaja selgitab talle tervisekahju tekkimist,

apellatsioonkaebuse väidete ja põhjendustena. Kuna aga need väited ja põhjendused ei

seondu halduskohtu poolt menetlusse võetud kaebuse vaidluse esemega, siis tuleb kaebaja

tervisekahju puudutav osa jätta tähelepanuta.

12. Samal põhjusel jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks, s.o

Tartu Vangla 25. novembri 2021 vastuse nr 6-47/133-1, psühhiaatri 31. oktoobri 2019.

sissekande väljanõudmiseks haldusasja nr 3-24-1831 materjalide asja juurde võtmiseks.

Sarnaselt ei puutu käesoleva vaidluse esemesse Tartu Vangla 23. jaanuari 2019. a käskkiri nr

6-2/35 ning mitmed teised kaebaja viidatud käskkirjad teiste kinnipeetavate karistamise kohta.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse nende väljanõudmiseks.

13. Halduskohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et tõendatud ei ole kaebajale kuuluva

piibli kahjustamine vastustaja ametnike poolt kaebaja kambri läbiotsimisel 19. oktoobril

2023. Nimelt oli piibel kaebaja kasutuses juba alates 2014. aastast, puuduvad andmed piibli

seisukorra kohta enne kambri läbiotsimist, läbiotsimist teostanud ametnikud kinnitavad, et

piiblit ei kahjustatud ning raamatu kahjustamine läbiotsimise käigus ei ole ka tavaline.

Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja suutnud esile tuua asjaolusid, mis võiks viia halduskohtust

erinevale järeldusele. Kaebaja ise möönab, et piibel oli kasutuses juba kümme aastat. Kasutuse

tulemusena olid piibli kaaned saanud värvikahjustusi. Kaebaja selgitab veel, et piibel on tema

jaoks oluline ja ta hoolitseb raamatu eest. Sellest ei järeldu aga, et piibli kaaned tulid lahti just

läbiotsimise, mitte varasema pikaajalise kasutamise käigus. Eluliselt usutavamaks saab pidada just

võimalust, et raamatu köide andis järele pikaajalise kasutuse tõttu. Ringkonnakohus jagab

halduskohtu seisukohta, et selles olukorras on nõutav vastustaja õigusvastase teo tõendamine, kuna

ei saa eeldada, et vastustaja tegutses kaebaja õigusi rikkudes. Puudub põhjus eeldada, et kaebaja

pikaajalises kasutuses olnud raamat sai kahjustada vastustaja tegevuse tõttu. Kuna kaebaja ei ole

suutnud sellekohast väidet tõendada ega osutada ka väidet kinnitavate tõendite kogumise

võimalusele, siis leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine on

tõendamata.

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vähemalt kaheldav on, kas piibli kahjustamine

sai põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega läbielamisi, et sellel oleks kaebaja

väärikuse alandamise kvaliteet. Piibel on jätkuvalt eesmärgipäraselt kasutatav ning kaebaja

väidetest ilmneb, et piibli kahjustused on parandatavad. Kaebaja ei ole põhjendanud, et

vaidlusalusel eksemplaril oleks kaebaja jaoks eriline tähendus. Seetõttu on tõenäoline, et

nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleks jätta rahuldamata ka juhul, kui vastustaja

õigusvastane tegevus oleks tõendatud.

15. Teiseks soovib kaebaja nende hingeliste üleelamiste hüvitamist raha maksmisega, mis

väidetavalt kaasnesid Tartu Vangla 17. novembri 2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/522 alusel

televiisori eemaldamisega kaebaja kambrist kümneks päevaks. Seega leiab kaebaja, et

vangla tekitas talle mittevaralise kahju toiminguga, s.o distsiplinaarkaristuse

täideviimisega.

Ka selles episoodis on vähemalt küsitav, kas vangla tegevuse mõju sai olla sedavõrd intensiivne, et

sellel võinuks olla kaebaja väärikuse alandamise kvaliteet isegi juhul, kui kaebaja peab televiisori

omamist kambris enda jaoks väga oluliseks. Pidades silmas, et kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud,

miks ta peab televiisori omamist kambris sedavõrd oluliseks, samuti, et kaebaja jäi televiisorist

ilma üksnes kümneks päevaks leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahjuga seoses kaebaja

kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud isegi juhul, kui vastustaja tegevus

olnuks õigusvastane.

Praegusel juhul see aga nii ei olnud.

16. Nagu halduskohus selgitas, viis vangla televiisori kaebaja kambrist Tartu Vangla 17.

novembri 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/522 kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse

täitmiseks. Kehtiva haldusaktina oli käskkiri täitmiseks kohustuslik nii kaebajale kui

vanglale (HMS § 60 lg 2). Kaebaja vaidlustas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

vaide esitamisega vastustajale. Pärast vaide rahuldamata jätmist kaebaja aga käskkirja

vaidlustamiseks ei pöördunud kaebusega halduskohtusse. Seega ei ole käskkirja kehtivust

kõrvaldatud. Vastavalt tegutses vastustaja kaebajat kümneks päevaks televiisorita jättes

õiguspäraselt, kuna täitis sellega talle endale käskkirjast tuleneva kohustuse. Vastustaja

tegevust saaks pidada õigusvastaseks, kui käskkiri oleks hiljem vaidemenetluses

tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud või kohtumenetluses tühistatud. Kumbki neist

võimalustest ei ole aga realiseerunud. Asjaoludest ei ilmne sedagi, et distsiplinaarkaristuse

täideviimine oleks toimunud ebakohasel viisil kaebaja õigusi tavapärasest enam riivates.

Seega on põhjendamatu kaebaja seisukoht, nagu oleks vastustaja televiisori kambrist

eemaldamisega põhjustanud kaebajale õigusvastaselt mittevaralise kahju.

17. Teistsugusele tulemusele ei viiks seegi, kui leida, et kaebajale mittevaralise kahju

põhjuseks oli talle distsiplinaarkaristuse määramine, s.o et kahju põhjuseks on Tartu

Vangla 17. novembri 2023. a käskkiri nr 2-23/1-3/522. Nagu ringkonnakohus selgitas, siis

on kaebaja minetanud võimaluse saavutada käskkirja tühistamine, sest pärast edutut

vaidemenetlust ei pöördunud kaebaja kaebusega halduskohtusse käskkirja tühistamiseks.

Halduskohtule kaebuse esitamise korral oleks kohus kontrollinud käskkirja õiguspärasust

ning kaebaja õiguste rikkumise tuvastamise korral saanuks käskkirja kehtivuse kõrvaldada.

Sellisena oli distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise nõue kaebaja õiguste kaitse

esmane vahend. Ringkonnakohtu hinnangul praeguse vaidluse asjaoludel ei ole kahju

hüvitamise eeldused täidetud esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu ning

seega RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmine ei oleks

põhjendatud.

18. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu oleks halduskohus teda solvanud ja

halvustanud ning jätnud ilma õigusest õiglasele kohtumenetlusele. Kaebaja väidete kohta

õigusliku hinnangu andmine oli halduskohtu ülesanne (HKMS § 165 lg 1 p 4).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ühtegi õiguslikku hinnangut andes väljunud

õigusliku argumentatsiooni piirest. Asjaolust, et halduskohus ei nõustund kaebaja

seisukohtadega, ei saa järeldada, et kohus solvas või halvustas kaebajat.

Kaebaja eksib leides, et halduskohus ei taganud talle võimalust oma õiguste kaitseks, kuna jättis

asjaolud välja selgitamata. Kahju hüvitamise nõude esitamisel oli eelkõige kaebajal endal kohustus

tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid (HKMS § 59 lg 1). Kohus saanuks vanglalt nõuda

nende tõendite esitamist, millele just temal on juurdepääs. Praeguses asjas ei ole aga teada, et

vastustaja valduses oleks tõendeid, millel oleks tähtsus asja lahendamisel, kuid mida ei ole

esitatud. Ka kaebaja ise ei väida täiendavate tõendite olemasolu vastustaja valduses. Erinevalt

kaebaja arusaamast ei võimalda kehtiv õigus aga ainuüksi kaebaja väidete pinnal eeldada, et tema

kahju hüvitamise nõue on põhjendatud (HKMS § 59 lg 4). Halduskohtule ei ole etteheidetav nende

tõendite kogumata jätmine, mis ei ole asja lahendamisel olulised.

19. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis rahuldamata

kaebaja kahju hüvitamise nõude.

Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

21. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)