2-23-14021/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.05.2025 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-14021

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi vastu võlgnevuse,

intressi, sissenõudmiskulu

hüvitise ja viivise väljamõistmise nõudes

Tsiviilasja hind

12 024,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Aktiva Finance Group (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja C.V (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 01.04.2025

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista C.V-lt Osaühing Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 3092,56

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 164,20 eurot.

3. Välja mõista C.V-lt Osaühing Aktiva Finants kasuks alates viivis

põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta OÜ Aktiva Finants hagi C.V vastu rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77

euro, intressi 385,06 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro ja sissenõutavaks

muutunud viivise 3466,98 euro nõudes.

5. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

Menetluskulude jaotus

6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (laenuandja) ja kostja 24.03.2018 lepingu

nr 18-032225-VL, mille alusel sai kostja laenu summas 9900,00 eurot.

2. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis Swedbank AS

kostjale 18.09.2020 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 5.10.2020. Kuivõrd hoiatusest

hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank AS lepingu üles

6.10.2020. Swedbank AS loovutas 15.02.2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

3. Laenuandja hindas lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust väikelaenu taotluse ja

laenusaaja Swedbank pangakonto väljavõtte põhjal. Lepingu sõlmimisele eelnev kostja

keskmine töötasu XXX OÜ-s oli 1050 eurot. Creditinfo maksehäired laenu väljastamise

ajal puudusid. Taotluse analüüsil võeti arvesse, et kliendil kohustused väljaspool panka

puudusid. Uue lepingu igakuine graafikujärgne makse ca 270 eurot moodustas lepingu

sõlmimisel kliendi sissetulekust ca 25,7 %. Hinnates laenusaaja maksevõimelisust

eeltoodud info alusel (taotlus + konto väljavõte + maksehäireregister + muud kohustused)

sõlmiti 24.03.2018 laenusaaja ja Swedbank AS vahel laenuleping (väikelaen). Kostja poolt

allkirjastati laenuleping digitaalselt sh. lisatud Euroopa standardinfo teabeleht. Swedbank

kinnitab, et on teostanud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrolli. Swedbanki poolt VÕS

§-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist kinnitab ka asjaolu, et laenusaaja täitis lepingutest

tulenevaid kohustusi ca kaks ja pool aastat. Järelikult oli klient lepingute sõlmimisel

maksevõimeline.

4. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 6744,33 eurot, intress

385,06 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3631,18

eurot ja viivis alates 4.10.2023 kuni põhinõude summas 6744,33 eurot täitmiseni VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 840,00 eurot ja hageja

õigusabikulud 1056,22 eurot ning mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. 07.04.2025 täpsustuse kohaselt leiab hageja, et Swedbank AS on omandanud teabe, mis

võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laenu krediidilepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma. Swedbank AS hindas kostja krediidivõimelisust ja andis

kostjale piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping

vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole

sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu

on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal

kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema

suuremad kui igakuised kohustused. Analüüside tulemusena selgus, et kostja igakuine

netosissetulek on piisav taotluste rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused

väiksemad, kui kostja sissetulekud. Lepingu sõlmimisel ei tekkinud esialgsel

võlausaldajal kahtlust, et kostja võib olla maksevõimetu. Swedbank AS on hinnanud

kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Kostja on sõlminud

lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist

teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi.

Hageja peab oluliseks viidata, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018) oli arvestuslik

elatusmiinimum (summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva

igapäevavajadused) Eestis 215,44 eurot, sealhulgas minimaalne toidukorvi maksumus,

kulutused eluasemele ning muud kulud. Kohus ei saagi astuda n-ö krediidiandja rolli ja

asuda krediiditoimiku pinnalt hindama tarbija krediidivõimelisust, konto väljavõtteid,

otsustama igaks laenujuhtumiks vajalike andmete sisu ja hulka ega hindama või

kontrollima laenuotsuse tulemust. Krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise sisuline ja majanduslik kontroll allub Finantsinspektsiooni

järelevalvele.

6. Kostjalt on perioodil 15.06.2028 kuni 26.06.2020 toimunud tagasimakseid kokku summas

6807,44 eurot (põhinõude katteks 3155,67 eurot, intresside katteks 3499,61 eurot,

lepingutasu katteks 148,50 eurot, viiviste katteks 3,66 eurot). Juhul, kui kohus leiab, et

Swedbank AS on rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitab

hageja lepingu täitmise nõude ja palub hagiavalduse rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel.

Eeltoodust tulenevalt juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadu 3092,56 eurot

(9900,00-6807,44) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates

16.04.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja vastuväiteid hagile esitanud ei ole.

8. Kohus on kõik menetlusdokumendid toimetanud kostjale kätte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus rahuldab hagi osaliselt, so esitatud alternatiivnõude osas (vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tõttu).

10. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kui

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise

tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Raha maksmise aluseks olev kohustus võib

tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100).

Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest,

tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Võlgnik vastutab kohustuse

rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ls 1).

11. Kohus tuvastab, et Swedbank AS ja kostja sõlmisid 24.03.2018 laenulepingu nr

18032225-VL, mille alusel sai kostja laenu summas 9900,00 eurot (dtl 12-18). Tegemist on

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai

krediiti väljaspool majandustegevust. Kui krediidiandjaks on majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev isik ning krediidi saajaks tarbija, on tegemist tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402

lg 1). Laenuandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse

põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Vastavalt laenulepingule oli kostjal kohustus

laen vastavalt graafikule tagasi maksta iga kuu 15 kuupäeval alates 15.06.2018 kuni

15.04.2023. Kostja on perioodil 15.06.2028 kuni 26.06.2020 teinud tagasimakseid kokku

summas 6807,44 ning hageja on arvestanud tagastatud summalt põhinõude katteks

3155,67 eurot, intresside katteks 3499,61 eurot, lepingutasu katteks 148,50 eurot, viiviste

katteks 3,66 eurot. Leping on poolte vahel kehtivalt sõlmitud. Swedbank AS loovutas

15.02.2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 38).

12. Kohtul tuleb esmalt kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk

krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1

esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 13. Krediidi kulukuse

määr on kostjaga sõlmitud lepingus välja toodud, so 20,710%.

Krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister

Euroopa Liidu nõuetest lähtudes (VÕS § 406 lg 6). Laenuandja on vastavad andmed lepingus

esitanud. Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või

405 sätestatud andmetest (VÕS § 408 lg 1). Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23

sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu

kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Lepingu sõlmimise ajal s.t 15.06.2018

oli tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks 18,81%. Eesti Vabariigis on maksimaalne

laenudele lubatud krediidi kulukuse määr kolmekordne Eesti Panga keskmine, mis lepingu

sõlmimise ajal oli 20,710%. Krediidi kulukuse määra arvutamise eelduseks on võetud

laenulimiit 9900 eurot. Seega on krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS

§ 406 lg 1) seadusega kooskõlas.

14. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohtul on endal kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist omal algatusel (EKo C 679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses

vastavat vastuväidet või seda sisustama.

15. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 1).

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6).

16. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust

(VÕS § 4034 lg 2).

17. Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks

siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete

kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt

järgmised tarbijaga seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1):

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus;

2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused;

3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine;

4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena;

5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju;

6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist;

7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus.

18. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara

(sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral

krediidiandja (VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on nr 2-14-21710 selgitanud, et asja

lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale

enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada

selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine

on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710). Kostjal oli VÕS § 14 lg 1

teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis

krediidiandjana sellest lähtuda.

19. Hageja on selgitanud, et analüüside tulemusel selgus, et kostja igakuine sissetulek on

piisav taotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kostja

sissetulekud. Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977,

punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Käesoleval juhul on pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud. Pangakonto väljavõttest

(perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018) nähtuvalt puudusid kostjal kulutused eluasemele

ning igakuised kulutused on äärmiselt minimaalsed. Kohtu hinnangul oleks laenuandjal

pidanud tekkima kahtlus, kas kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub keegi

need hageja eest. Keskmine töötasu oli 1050 eurot, hagejal kohustused väljaspool panka

puudusid ja uue lepingu igakuine graafikujärgne makse oli keskmiselt 270 eurot, mis

moodustas lepingu sõlmimisel kostja sissetulekust u 25,7 %. Laenuandja

kommunaalkulude kohta küsinud ei ole (vt 01.04.2025 kohtuistungi protokoll, dtl 84).

Hageja selgitas istungil, et laenu eesmärgiks oli märgitud kommentaarina - laenu soovib

oma vanemate maja remondiks. Ei saa eeldada ega järeldada, aga ta võis ka seal elada,

et aidata seda maja remontida, samas kommunaalid maksti siis vanemate poolt.

Ülalpeetavad ei ole, ta on vallaline, keskharidus ning täitis lepingut praktiliselt kaks

aastat (dtl 84). Laenutaotlusest nähtuvalt elas kostja laenu saamise ajal erakorteris.

Laenuandja selle kohta lisaküsimusi ei esitanud. Seega ei ole laenuandja kõiki andmeid

kontrollinud.

20. Krediidivõimelisuse hindamine tähendab kohtu hinnangul veendumist, et tarbija on

lepingut sõlmides seisundis, mis võimaldab tal tarbijakrediidilepingust tulenevad

kohustused täielikult täita, ilma et kohustuste täitmine ohustaks tema

toimetulekumiinimumi. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes

kliendi esitatud informatsioonist, vaid ta peab seda kontrollima. Vastasel juhul ei

saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki. Tarbija krediidivõime

hindamisel peab krediidiandja veenduma, et tarbija suudaks krediiti tagasi maksta enda

jooksvast sissetulekust. Hagejal oli endal kohustus kontrollida kostja krediidivõimelisust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja kui krediidiandaja kohustus ja

hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet kostja krediidivõime kohta.

Vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt peab krediidiasutus tundma oma klienti,

mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen

tagasi maksta. Samuti on krediidiasutusel kohustus enne lepingu sõlmimist klienti

(kostjat) sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu

tagasimaksmisega.

21. Samuti ei õigusta kostjale laenu andmist asjaolu, et ilmselt elas kostja koos vanematega

ning seetõttu tasusid vanemad osa kuludest. Majapidamiskulude mittenäitamine oleks

pidanud olema laenuandjale ohumärk. Isegi kui need kostjal laenusaamise hetkel

puudusid, pidi laenuandja arvestama nende tekkimisega igal hetkel. Kohus möönab, et

kostja varasem maksekäitumine oli eeskujulik. Samas oli tegemist laenu näol suure

summaga (ca 10 000 eurot), mille tagasimakse aeg oli 5 aastat. Hageja on menetluses

viidanud, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018) oli arvestuslik elatusmiinimum (summa,

millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused) Eestis

215,44 eurot, sealhulgas minimaalne toidukorvi maksumus, kulutused eluasemele ning

muud kulud. Kohtu hinnangul ei ole tegemist reaalse summaga (seda isegi 7 aastat

tagasi). Kostja suutis oma kohustusi täita u 2,5 aastat. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja

hinnanud, millist mõju avaldab väikelaenu kohustus summas 9900 eurot kostja

finantsseisule ning kas kostja suudab kohustusi täita asjaolude muutumise korral (nt

kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel ning intressimäärade tõusu

korral). Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja veenduma, et tarbija

suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast.

22. Eeltodust tulenevalt on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

23. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes

sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva

paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel

on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg 7). Lisaks

käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule on tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid

õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära

alanemisega (VÕS § 4034 lg 8).

24. Seega saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. 25. Hageja nõude rahuldamise

üheks eelduseks on kohustuse sissenõutavaks muutumine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel

võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse

täitmist ja lepingu üles öelda. Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist (VÕS § 416

lg 1). Tulenevalt VÕS §-st 421 on VÕS § 416 lg-s 1 sätestatust tarbijast krediidivõtja

kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

26. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele

järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5 ls 1). Lepingu ülesütlemise korral jäävad

kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu

erakorralise ülesütlemise esmaseks tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi

tagasimaksmise nõude sissenõutavaks muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni

tekkinud intressi- ja viivisenõuded. Laenuandja edastas 18.09.2020 kostjale krediidilepingu

ülesütlemise hoiatuse ja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt 05.10.2020

(dtl 37). Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank

AS lepingu üles 6.10.2020. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus on ühtlasi ka lepingu

ülesütlemise teatis. Kohus tuvastas, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja seetõttu on ülesütlemisavaldus tagajärjetu. Eelnev ühtlasi tähendab, et lepingu

ülesütlemine laenuandja poolt avaldusega ei toimunud kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel

kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Tegemist on tähtajalise lepinguga ning leping lõppes

15.04.2023.

27. VÕS § 403⁴ lg-s 7 sätestatud arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on laenusumma

sissenõutavaks muutunud. Kostja kohustus tagastama laenu 15.04.2023. Kostjalt on perioodil

15.06.2018 kuni 26.06.2020 toimunud tagasimakseid kokku summas 6807,44 (põhinõude

katteks 3155,67 eurot, intresside katteks 3499,61 eurot, lepingutasu katteks 148,50 eurot ja

viiviste katteks 3,66 eurot). Hageja on esitanud oma nõude alternatiivse arvestuse juhuks, kui

kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

28. Juhul, kui kohus leiab, et Swedbank AS on rikkunud lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitas hageja lepingu täitmise nõude ja palub

hagiavalduse rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel.

29. Kostja ei ole tagastanud põhivõlga summas 3092,56 eurot. Seega tuleb nimetatud

summa kostjal hagejale tagastada. Kostjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu kohustust tasuda intresse, ja sissenõudmiskulu ning nimetatud nõuded jäävad

rahuldamata. Vastavalt on kostja hagejale võlgu põhivõlgnevuse 3092,56 eurot ja nimetatud

summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

30. Kohus analüüsib viivisenõuet. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivise määraks loetakse VÕS §-is

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (VÕS § 113 lg 1 ls 2).

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest (VÕS § 113 lg 2). Kohus on seisukohal, et viivis tuleb välja mõista

kostjalt hageja kasuks alates sissenõutavaks muutumisest, so alates lepingu lõppemisest

16.04.2023. Vastavalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 16.04.2023

põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

31. Pärast lepingu lõppemist võib majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas

kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest

nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 1000,00 euro (VÕS 1132 lg 2 p 3). Hageja on sissenõudekulude summa 50,00 euro

kujunemist selgitanud järgmiselt: 1 tasulise kirja saatmine 25.02.2021 25 eurot; 2 tasulise

kirja saatmine 13.04.2021 5 eurot ja 3 tasulise kirja saatmine 21.07.2022 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, mis sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

32. VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt

sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise

nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete

alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama.

Kuivõrd hageja ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise

hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et kirja saatmisega tekkis kulu just sellises ulatuses, ei

ole võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulu

hüvitamise nõue 50 eurot jääb rahuldamata.

33. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3092,56

eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 164,20 eurot ja viivis VÕS 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77 euro, intressi 385,06

euro, sissenõudmiskulud 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 3466,98 euro

nõudes.

34. Väited ja esitatud tõendid, mida kohus kohtuotsuses ei käsitlenud, ei oma kohtu

lõpplahenduse osas tähtsust.

MENETLUSKULUD

35. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS §

173 lg 1). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades,

kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Kohus on

seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta täielikult poolte endi kanda. Seetõttu ei ole vaja

menetluskulusid rahaliselt kindlaksmäärata.

36. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine

37. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud avalikult.

Kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad.

38. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks

tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2025. a otsusega nr 2-23-

14021.