3-25-555/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-555

Haldusasi

K.L kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.02.2025 otsuse nr

12411270038-1 tühistamiseks ning Politsei - ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotlus

Menetlusosalised

Kaebaja – K.L, esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta K.L kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

3. Avaldada otsus kaebaja identifitseerimist välistavalt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

25.06.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) jättis 03.02.2025 otsusega nr 12411270038-1 K.L

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi

vaatamata, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 (edaspidi Dublin III

määrus) artikkel 18 (1) c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Tšehhi Vabariik (edaspidi

Tšehhi) (p 1); lõpetas VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse

tagasilükkamise otsusega (p 2); kohustas kaebajat VRKS § 25 lg 21 kohaselt lahkuma taotluse

läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Tšehhi (p 3).

Taotluses esitatud andmete põhjal selgus, et kaebaja on varem elanud ja töötanud Tšehhis, samuti

viibinud seal vangistuses. 24.10.2024 esitas kaebaja Tšehhis rahvusvahelise kaitse taotluse.

Olemasoleva informatsiooni põhjal esitas PPA 08.01.2025 Tšehhi Migratsiooniametile palve isiku

vastuvõtmiseks, tuginedes Dublin III määruse nr 604/2013 artiklile 18 (1) c ehk kui taotleja on

läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes

viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. 17.01.2025 vastuskirjaga tunnustas Tšehhi

Migratsiooniamet oma vastutust kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ise läbi vaadata.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 06.03.2025 D.N kaebus PPA 03.02.2025 otsuse nr

12411270038-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlus.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Tšehhiga on kaebajal negatiivsed mälestused ning sellest tulenevalt ei soovi kaebaja saada

rahvusvahelist kaitset Tšehhis. Kuigi kaebaja ei ole ametlikult kooselu registreerinud, on kaebajal

Eesti kodanikust elukaaslane ning kodu Eestis. Kaebaja soovib alustada uut elu koos elukaaslasega

Eestis. Kaebaja võimalikul väljasaatmisel rikutakse lisaks kaebaja õigustele, kaudselt tema

elukaaslase õigusi. Samuti ei tohi kaebajat stigmatiseerida Tšehhis kantud karistuse tõttu.

4. PPA on ekslikult tõlgendanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel esitatud asjaolusid.

Asjaolust, et kaebaja ei ole pärast Tšehhi pöördumist Ukrainas käinud, ei saa teha järeldust, et

kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust seoses sõjaga Ukrainas. Ukrainas toimuva sõja

tõttu ei saa kaebaja koduriiki pöörduda ja rahvusvahelise kaitse taotluse tegemine on otseselt

ajendatud Ukrainas toimuvast sõjategevusest. Vastustaja ei ole neid olulisi elulisi asjaolusid

taotluse lahendamisel arvestanud, mistõttu on PPA otsus tehtud olulise kaalutlusõiguse

rikkumisega.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA ei ole rikkunud kaalutlusõigust ja selgitas välja

menetletavas asjas kõik olulist tähendust omavad asjaolud. PPA tegi koostoimes kogutud

tõenditega õiguspärase otsuse.

6. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja saabus Eestisse 04.11.2024 ja esitas 27.11.2024

rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluses esitatud andmete põhjal selgus, et kaebaja on varem

elanud ja töötanud Tšehhis, samuti viibinud seal vangistuses. 24.10.2024 esitas kaebaja Tšehhis

rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti ei ole vaidlust, et Tšehhi on võtnud vastutuse kaebaja

taotluse läbivaatamise eest.

7. PPA esitas Tšehhile palve, mis põhines Dublin III määruse artiklile 18 (1) c, ehk võtta tagasi

taotleja, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või

kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Tšehhi Varjupaiga- ja rändepoliitika

osakond andis 17.01.2025 teada, et vastavalt Dublin III määruse artiklile 18 (1) c, on Tšehhi nõus

kaebaja tagasi võtma.

8. PPA jättis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata

ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Tšehhi.

Tšehhi on Euroopa liikmesriik ning ühinenud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga. Seega

järgitakse Tšehhis samuti kõiki rahvusvahelise kaitse menetluse nõudeid. Dublin III määrus tagab

ühise varjupaigapoliitika ja määruse eesmärk on leevendada piiririikide või taotlejate sihtriikideks

olevate riikide rändesurvet ning ühtlustada varjupaigataotlemisega tekkivat koormust määrusega

liitunud riikide hulgas Euroopas. Vastavate põhimõtete tugevdamiseks on Dublin III määrust ka

uuesti sõnastatud, et vältida võimalusi nn asylum shopping tekkeks. Varjupaigasüsteem toimib

Tšehhis väga hästi ega too kaasa rahvusvahelise kaitse taotleja õiguste rikkumisi. Kuna Tšehhi on

2(5)

ühinenud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga, siis ei ole mingit alust arvata, et kaebajale langeks

Tšehhis osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. Asjaolud, et kaebajal on Tšehhist halvad

mälestused ning soovib jääda Eestisse, ei ole Eestis humaansetel kaalutlustel erandi kohaldamise

aluseks ja sisulise otsuse tegemiseks Dublin III määruse artikkel 17 (2) järgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata

ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi

arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust,

ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama vaidlustatud

otsuse põhjendusi.

10. Vaidlust ei ole, et kaebaja on Ukraina kodanik, kes lahkus Ukrainast 24.09.2021 Tšehhi (dtl

50). Esimest korda viibis kaebaja Tšehhis 2019.a (protokolli p 8, dtl 79). Kaebaja kandis alates

03.10.2021 Tšehhis nelja aastast karistust vangistuses. Kaebaja vabanes aasta varem hea käitumise

tõttu (dtl 53). Kaebaja esitas 24.10.2024 Tšehhis rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid kaebaja

selgituste kohaselt loobus ta enne otsuse saamist rahvusvahelisest kaitsest (dtl 52). Eestisse

saabumise põhjusena märkis kaebaja, et tuli Eestisse sõbra juurde, kes pakkus võimalust Eestis

töötada. Kaebaja soovib Eestis rahvusvahelist kaitset, kuna ei ole võimalik sõjategevuse tõttu

Ukrainasse naasta (dtl 51).

11. VRKS § 21 lg 1 punkt 6 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse sisuliselt läbi

vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab selle läbivaatamise eest muu riik. VRKS § 21 lg 2

kohaselt lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus sel juhul taotluse tagasilükkamise otsusega

ning PPA ei pea seejuures hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele.

PPA jättis 03.02.2025 otsusega kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6

alusel läbi vaatamata ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise

eest vastutab Dublin III määruse art 18 lg 1 punkti c järgi Tšehhi. Vaidlustatud PPA otsus on

Dublin III määruse artikli 26 lg 1 tähenduses üleandmisotsus, millega palve esitanud liikmesriik

(Eesti) teavitas kaebajat otsusest jätta tema taotlus läbi vaatamata ja anda ta üle Tšehhile kui

vastutavale liikmesriigile (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus nr 3-20-1232, punkt

15.1).

12. PPA algatas Dublin III määruse artikli 23 lg 1 alusel Tšehhile tagasivõtmispalve esitamisega

tagasivõtmismenetluse (Dublin III määruse artiklid 23–25), mida kohaldatakse määruse art 18 lg 1

punktides b–d või artikli 20 lg-s 5 nimetatud isikute suhtes (vt Euroopa Kohtu 02.04.2019 otsus H.

ja R., liidetud kohtuasjades C-582/17 ja C583/17, ECLI:EU:C:2019:280, punktid 46–52 ja 65–66;

Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus Hasan, C-360/16, ECLI:EU:C:2018:35, punktid 42–44).

Tagasivõtmispalve kohaselt vastab kaebaja Dublin III määruse art 18 lg 1 punktis c nimetatud isiku

tunnustele ehk tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi

võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu

liikmesriigi territooriumil. Tšehhi nõustus kaebaja tagasi võtma (dtl 82-82), mistõttu on PPA

vaidlustatud otsuses õigesti hinnanud, et Tšehhi on vastavalt Dublin III määruse artikkel 18 lg 1

punktile c vastutav riik ning sellest tulenevalt jätnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi

vaatama kooskõlas VRKS § 21 lg 1 punktiga 6.

13. VRKS § 18 lg 1 kohaselt on PPA pädev läbi vaatama neid rahvusvahelise kaitse taotlusi, mille

läbivaatamise eest on vastutavaks riigiks Eesti. VRKS § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt jäetakse taotlus

sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse

läbivaatamise eest muu riik. Sellest reeglist on kaks erandit. Esiteks olukord, kus liikmesriik

otsustab erandina ise taotluse läbi vaadata (Dublin III määruse artikkel 17) ning teiseks olukord,

kus Dublin III määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks

3(5)

liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse

taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mistõttu on reaalne oht, et vastutavasse riiki

tagasisaatmisel on taotlejal võimalus saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4

tähenduses (Dublin III määruse artikkel 3 lg 2 ja artikkel 4 ning Euroopa Kohtu 19.03.2019

kohtuotsus Jawo, nr C-163/17, ECLI:EU:C:2019:218). Euroopa Kohus selgitas otsuses nr C-163/17

seoses Dublin III määruse artikli 3 lg-ga 2, et selles on silmas peetud ainult olukorda, mille kohta

tehti kohtuotsus N. S. jt (C-411/10 ja C-493/10), see tähendab olukorda, kus reaalne oht saada

koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses tuleneb sellest, et selle määruse

alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud

liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate

vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused. /…/ Artikli 4 kohaldamise seisukohast on tähtis, kas

asjaomasel isikul tekib tema üleandmise tõttu vastutavasse liikmesriiki Dublin III määruse

tähenduses tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel,

varjupaigamenetluse ajal või pärast seda. Selleks peavad esinema kaalukad ja tõendatud asjaolud,

mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib selline oht tema üleandmisel või selle tagajärjel. /…/

Näiteks, kui liikmesriigi asutuste ükskõiksuse tagajärjel satuks täielikult riigi abist sõltuv isik

olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei

oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda toitmine, pesemine

ja majutamine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse

olukorda, mis rikub inimväärikust. /…/ Siiski ei saa täielikult välistada, et rahvusvahelise kaitse

taotleja suudab konkreetselt temaga seoses tõendada selliste erakorraliste asjaolude esinemist, mille

tõttu satuks see taotleja enda üleandmise korral tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise

eest üldjuhul vastutavasse liikmesriiki pärast rahvusvahelise kaitse saamist tema erilise

haavatavuse tõttu ning olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest äärmuslikku materiaalsesse

puudusse.

14. Kohus nõustub vastustajaga, et võimalik töökoha olemasolu ning Eesti kodanikust elukaaslase

olemasolu Eestis, ei ole sellisteks asjaoludeks, mis võiksid tuua endaga kaasa olukorra, kus Eesti

vastutaks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Kaebaja ei vaidlusta, et talle

määrati vanglakaristus peksmise eest ning tegemist ei ole fabritseeritud karistusega. Kaebaja tõi

pigem välja, et kohtunik määras lühema karistuse (protokolli p 12, dtl 79). Muid asjaolusid, mille

alusel oleks PPA pidanud n-ö humaansetel kaalutlustel otsustama kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtmise, kaebaja välja toonud ei ole. Dublin III määruse

artikli 17 lg 1 kohaselt võib liikmesriik erandina otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse

taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsusetu isik, isegi kui

käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

Tegemist on kaalutlusõigust võimaldava sättega ning liikmesriigile sellest kohustust ei tulene (vt

Euroopa Kohtu 23.01.2019 kohtuotsus M.A. jt, C-661/17, ECLI:EU:C:2019:53). Kohtule ei nähtu

asjaolusid viidatud artikli kohaldamiseks.

15. Seega taandub vaidlus küsimusele, kas Tšehhi, kes on EL liikmesriik, on turvaline ning selle

rahvusvahelise kaitse menetlus vastab nõuetele. Dublin III määruse preambula punkti 3 kohaselt

peetakse Euroopa Liidu liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse

põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks Dublin III

määruses sätestatud vastutuskriteeriume. Lisaks selgitas Euroopa Kohus eelviidatud kohtuasjas nr

C-163/17, Jawo, et Euroopa ühtne varjupaigasüsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja selle

eesmärk on rahvusvahelise kaitse taotluste ratsionaliseerimisega kiirendada nende menetlemist nii

taotlejate kui ka osalisriikide huvides, ning eeldada tuleb, et igas liikmesriigis toimub

rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK

nõuetega. Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, vaid liikmesriik ei tohi rahvusvahelise

kaitse taotlejat anda üle vastutavale liikmesriigile, kui talle ei saa olla teadmata, et selle liikmesriigi

varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad eriti olulised süsteemsed

4(5)

puudused kujutavad endast kaalukaid ja tõendatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et taotlejal

tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artikli 4 tähenduses. Näiteks kui täielikult riigi abist sõltuv isik satuks enda tahtest ja isiklikest

valikutest olenemata nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada

oma kõige esmasemaid vajadusi (eelkõige toit, pesemine ja majutus) ning mis kahjustaks tema

füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta inimväärikust alandavasse olukorda (vt Jawo, punktid

82–93). PPA on analüüsinud Tšehhi faktilist ja õiguslikku olukorda. Kohus nõustub PPA-ga, et

Tšehhit saab pidada turvaliseks riigiks. Kaebaja tõi vestlusel PPA-ga välja, et ei soovi minna tagasi

Tšehhi, kuna tal on seal halvad mälestused. Lisaks meeldib talle Eestis, kuna Eestis saab rääkida

vene keelt. Ukrainlasi on Tšehhis palju ning neid ei armastata seal (protokolli p 5, dtl 78).

Eelnevast saab järeldada, et kaebaja ei soovi Tšehhi naasta üksnes isiklikest asjaoludest lähtuvalt,

kuivõrd haldusmenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja teinud etteheiteid Tšehhi

ametivõimudele. PPA ei kohustanud kaebajat lahkuma ebaturvalisse riiki.

16. Tšehhi tunnustas vastutust kaebaja taotluse läbivaatamise ja tema tagasivõtmise eest ning

kaebaja kuulub Tšehhile üleandmisele Dublin III määruse artikli 29 lg 1 alusel. Seda, kas kaebajat

tuleb tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana või mitte, on Tšehhi otsustada. Samuti on Tšehhi

otsustada, kas tänases julgeolekuolukorras on kaebaja väljasaatmine Ukrainasse võimalik või mitte.

Seda otsust ei tee Eesti Tšehhi eest.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109

lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

18. Kohus lahendab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eraldi määrusega.

19. Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)