2-25-100776/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-100776

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A.A. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

562 eurot ja 26 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479,

aadress Toompuiestee 35, Tallinn), lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema (e-post XXX)

Kostja: A.A. (isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxx,

xxxxxx linn,xxxxxxx vald, xxxxxxxx, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi A.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. Toimetada otsus kätte hageja lepingulisele esindajale ja kostjale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kostjal puuduvad hüvitatavad

menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Pärnu Maakohtu 11. veebruaril 2025 määrusega anti nõue A.A. vastu üle menetlemiseks

esimese astme kohtumenetlusse Tartu Maakohtule.

2. Aktiva Finance Group OÜ esitas 12. märtsil 2025 hagiavalduse A.A. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 404,56 eurot,

intressi 30,21 eurot, haldustasu 3,60 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, kuni 12. märtsini

2025 sissenõutavaks muutunud viivise 29,56 eurot ning edasiulatuva viivise alates 13.

märtsist 2025 kuni põhinõude tasumiseni viivisemääras 15,9% aastas.

3. Hageja nõue tuleneb AS Inbank Finance ja kostja vahel 1. juunil 2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr L89008793181, mille alusel sai kostja kauba ostu eest tasumiseks

laenu 1403 eurot ja kohustus laenu tagastama 24 kuu jooksul osamaksetena. 7. märtsil

2024 sõlmiti lepingu muutmise kokkulepe nr L89015457410, mille kohaselt oli võlgnevuse

summa 545,03 eurot ja kostja kohustus laenu tagastama 10 kuu jooksul osamaksetena.

Kuivõrd kostja jättis tasumata osamaksed, saatis AS Inbank Finance 4. septembril 2024

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, seega ütles laenuandja kostjaga

sõlmitud lepingu üles 25. septembril 2024. AS Inbank Finance loovutas kostja vastu nõude

hagejale 26. septembril 2024.

4. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 14. märtsi 2025 määrusega, andes kostjale 20

päeva hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohus edastas hagimaterjalid ja kirjaliku

vastuse nõude kostjale avaliku e-toimiku vahendusel. Kostja sai menetlusdokumendid kätte

14. märtsil 2025 kättetoimetamise portaali vahendusel. Viimane päev hagile kirjaliku

vastuse esitamiseks oli 3. aprillil 2025. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul

viisil hagile reageerinud.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on tsiviilasja

menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt

seaduses sätestatule.

6. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist

tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on

kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS §

4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste

rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18,

OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr

2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja

hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma

vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus

kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse

suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2

punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib

krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija

esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema

pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus

tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

7. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal

(hagejal).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et

krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

maksehäireregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja

Tolliametilt, mille kohaselt on sissetulek 1333,08 eurot. Laenutaotluses on märgitud

igakuised sissetulekud 600 eurot ja kohustused 0 eurot. Hageja selgitab, et kostja poolt

sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja

kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt

summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi.

Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab

kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus

mida tuleb täita.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning

muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet

krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu

hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks

lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi (nt

maksehäireregister). Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto

väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8.

novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja

oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud. Muuhulgas ei tulene

asjaolust, et laenusumma või kuumakse on väike, et kostja on krediidivõimeline. Tarbijal

võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale

enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese

kuumaksega laenu.

Kohtu hinnangul ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne krediidi

väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude

kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud

vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

8. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Hageja esitas 13. mail 2025 tagasimaksete arvestuse. Hageja märgib, et juhul, kui kohus

leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on kostja

tagastanud lepingute alusel saadud summa.

Laenuandja on teinud kostjale väljamakse summas 1403 eurot (dtl 109). Hageja on lisanud

tabeli kõigi kostja poolt tehtud tagasimaksete kohta (dtl 107-119) ning märkinud 13. mai

2025 vastuses, et kostja tegi tagasimakseid 1573,96 eurot. Seega oli lepingu ülesütlemise

ajaks tagastatud kogu põhivõlgnevus. Kostja on hagejale põhivõlgnevust enamtasunud

170,98 eurot (1573,96-1403).

Kostja on tagastanud kogu laenulepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse ning seega ei ole

kostja kohustust rikkunud ning hageja ei saa nõuda viivist ega sissenõudmiskulu. Kohus

jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole

menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik