3-25-1509/3 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

23.05.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-1509

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtusse laekus 21.05.2025 X.X.-i (kaebaja) poolt esitatud kaebus Tartu

Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2500 eurot seoses

asjaoluga, et vastustaja põhjustas kaebajale väidetavalt ebakvaliteetse tervishoiuteenuse

osutamisega kannatusi ja mittevaralist kahju. Kaebaja vajas arstiabi, kui tal tekkis 19.05.2025

tugev agressiivsus- ja paanikahoog, millest tulenevalt tahtis kaebaja peksta segamini enda

kambri. Kaebaja kambrisse toodi isik, kes haises tugevalt enda väljaheidete järgi. Kaebaja

palus valvuritel kutsuda psühhiaater või psühholoog ning et meedik tooks kaebajale rahustit.

Valvearst pakkus kaebajale ainult palderjani, kuid kaebajale teadaolevalt ei mõju see

kaebajale isegi siis, kui ta manustaks seda 10 korda rohkem. Kaebajale on varasemalt

samasugustes olukordades antud olanzapiini, levozini või diazepaami. Kaebajale on

põhjustatud mittevastava tervishoiuteenusega mittevaraline kahju 2500 eurot. Kaebajal oli

õigus saada rahustit, mida talle samas olukorras korduvalt varem on antud, aga kaebajale

pakuti palderjani, mis on inimväärikust alandav. Kaebajal ägenes terviseprobleem, sest

agressiivsushoog aina süvenes ja paanika kasvas. Kaebaja lõhkus tund aega, kuni WC uks

murdus eest ja edasi lõhkus ta uksega kambrit. Alles siis tuli meedik ja tõi kaebajale

olanzapiini 10 mg. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 22.05.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1),

jättis läbi vaatamata taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks (resolutsiooni p 2) ja rahuldamata taotluse anda kaebajale riigi õigusabi

(resolutsiooni p 3). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

2.1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 sätestab, et kaebuse saanud

alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega

selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

2.2. X.X. esitas kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500

eurot seoses asjaoluga, et 19.05.2025 pakkus valvearst kaebajale palderjani, millega alandati

tema inimväärikust ja kahjustati kaebaja tervist. Vaatamata sellele, et kaebaja on kaebuse

pealkirjas kajastanud ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet

eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd see pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

Tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega, kuna hüvitamisnõude raames hindab kohus

ka vaidlusaluse tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasust.

2.3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise ja tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka RKHK 27.06.2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg

1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas tervishoiuteenuseid vastavalt

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist. Tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse

osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse

osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule

(patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise

huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse

osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt peab

tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja

seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1

kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest,

eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise

kohustuse rikkumise eest. VangS § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse

vältimatu abi kättesaadavus. TTKS § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida

tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.

2.4. Esmalt rõhutab kohus, et juhul, kui kaebaja reageerib tema jaoks ebameeldivale

olukorrale vangla vara lõhkumisega, ei eelda see koheselt tervishoiuteenuse osutaja kutsumist

ja kaebajale rahusti manustamist. Ka ei tulene õigusaktidest, et kinnipeetavale, kes avaldab

soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Kohtupraktikas on

sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda

meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (RKHKo 21.12.2010, 3-3-

1-69-10, p 8). Ravivajaduse ja raviviisi otsustab tervishoiuteenuse osutaja, järgides sealjuures

tervishoiuteenuse osutamisele seatud nõudeid (VÕS § 762).

2.5. Vaatamata sellele, et kohtul ei ole võimalik kaebuses kirjeldatu alusel teha tõsikindlat

järeldust, kas kaebajale oleks pidanud 19.05.2025 andma palderjani asemel rahustit, mida

kaebaja on varasemalt sellistes olukordades saanud, ei ole võimalik jaatada kaebajale

rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Olukorras, kus kaebaja teadmiste kohaselt

ei ole palderjan kaebajale piisav, võis selle pakkumine kaebajale küll tekitada teatud heaolu

langust, kuid tervishoiutöötaja ei ole olnud kaebaja terviseprobleemidega seoses tegevusetu.

Valvearst otsustas kaebaja rahustamiseks pakkuda palderjani ning selliselt toetada kaebaja

vaimset heaolu. Ka nähtub kaebusest, et kaebaja sai soovitud ravimi umbes mõne tunni

möödudes.

2.6. Kohus lisab, et VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida

käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti

kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul

selliseid asjaolusid ei nähtu.

2.7. Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, siis jätab kohus kaebaja

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

2.8. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on

ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi

õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse,

millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule kaebusi, siis ei ole kaebaja puhul tegemist

halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei

suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid

selgitada. Eelnevat ei muuda kaebaja poolt väljatoodu, mille kohaselt on kaebajal keelatud

tahvelarvuti kasutamine, kaebaja saab arvutiruumi kasutada kaks tundi päevas ning kaebaja

on esitanud suurel hulgal kaebusi. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus

kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest

tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus X.X.-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. X.X. esitas 22.05.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse

peale. Kaebaja märkis selles, et tema kaebust peaks menetlema sisuliselt ja selle tagastamine

oli ebaõige. Kokkuvõtvalt põhjendas kaebaja oma seisukohta sellega, et ta ei lõhkunud

kambrit sellepärast, et ta ravi ei saanud, vaid sellepärast, et tema kambris oli isik, kes haises.

Kaebaja lubas isikut vigastada, kui teda minema ei viida. Hiljem valis kaebaja kambri

lõhkumise, sest tal katus nii räigelt sõitis. Vastutaja jättis kaebaja pöördumistele reageerimata,

kuigi kaebaja oli kõrgendatud meeleolus ja vajas hädasti meditsiinilist sekkumist. Kohus ei

saa õigustada vastutaja õigusvastast käitumist. Kaebajal oli terviserike ja ta vajas arstiabi,

mida talle ei osutatud. Kaebaja tervis halvenes veelgi, kui ta kuulis, et talle ei osutata ravi, ehk

talle tahetakse agressiivsushoo raviks anda palderjani.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 22.05.2025. a määruse

peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse

tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on

ilmselgelt vähene.

4.1. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 22.05.2025. a määruse

põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse

asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Halduskohus lähtus

kaebuse tagastamist põhjendades õigesti kohastest õigusaktidest ja kehtivast kohtupraktikast.

4.2. Esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele ka halduskohtu 22.05.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, millega jäeti läbi vaatamata kaebaja taotlus kaebuse esitamisel

nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja rahuldamata esitatud riigi õigusabi

taotlus. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 22.05.2025. a määruses

toodud põhjendusi eelnimetatud taotluste osas, millega ringkonnakohus samuti nõustub,

määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ka selles osas

ilmselgelt vähene ja seega tuleb määruskaebus ka selles osas tagastada. HKMS § 207 lg 3 p 1

kohaselt võib ringkonnakohus teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui

ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab,

et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada

määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)