3-22-2732/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2732

Haldusasi

Eesti Firma OÜ kaebus nõuetega tuvastada Rahapesu

Andmebüroo 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1

ja 14.02.2023 korralduse nr 5-1/49/272-1 õigusvastasus,

kohustada Rahapesu Andmebürood kõrvaldama

haldusakti õigusvastased tagajärjed ning väljastama

16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise

tulemuste kohta tehtud akt või aktid ning tuvastada

Rahapesu Andmebüroo 16.01.2023 ja 18.01.2023

kohapealse kontrollimise tulemuste kohta tehtud akti

või aktide väljastamise viivituse õigusvastasus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Eesti Firma OÜ,

esindaja v. adv Tõnis Loorits

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo,

esindaja Sirle Kalma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Firma OÜ apellatsioonkaebus ja Rahapesu

Andmebüroo vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 16.04.2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Firma OÜ apellatsioonkaebus.

1.1. tühistada haldusasjas nr 3-22-2732 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.09.2023 otsuse

resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning teha uus otsus, millega

1.2. tuvastada Rahapesu Andmebüroo 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1

õigusvastasus,

3-22-2732

1.3. tuvastada Rahapesu Andmebüroo 14.02.2023 korralduse nr 5-1/49/272-1

õigusvastasus ja

1.4. kohustada Rahapesu Andmebürood tagastama Eesti Firma OÜ-le viimase tasutud

sunniraha summa 2500 eurot.

2. Tühistada haldusasjas nr 3-22-2732 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.09.2023 otsuse

resolutsiooni punkt 1.1.

3. Jätta Rahapesu Andmebüroo vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Mõista Rahapesu Andmebüroolt Eesti Firma OÜ kasuks välja halduskohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku 9960 eurot. Muus osas jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

5. Tagastada Eesti Firma OÜ-le apellatsioonkaebuse esitamisel enam makstud riigilõiv 40

eurot.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

25.06.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on ettevõtja, kellel on tegevusluba nr FIU000144 usaldushalduse ja äriühingute

teenuse osutamiseks.

2. Rahapesu Andmebüroo (edaspidi „RAB“ või „vastustaja“) algatas 11.11.2022 teavitusega nr

5-1/49/236-1 kohapealse kontrolli kaebaja tegevuse üle, kohustades kaebajat esitama hiljemalt

28.11.2022 muu hulgas järgmised andmed: 1) kaebaja tehingute käive TOP 50 klientide lõikes

alates 01.01.2022; 2) tehingute käive TOP 50 klientide lõikes ärisuhte loomisest (edaspidi

„vaidlusalused andmed“). Vastuseks kaebaja küsimusele täpsustas RAB nõutavate andmetega

seonduvat 08.12.2022 kirjas. Kaebaja esitas RAB-ile muid andmeid 15.12.2022 e-kirjaga, kuid

keeldus vaidlusaluste esitamisest, väites, et ta ei kogu selliseid andmeid.

3. RAB tegi 22.12.2022 ettekirjutuse nr 5-1/49/247-1 (edaspidi „vaidlustatud ettekirjutus“)

millega kohustas kaebajat esitama vaidlusalused andmed hiljemalt 29.12.2022. Ettekirjutuse

kohaselt ei saa vastustaja ilma nende andmeteta hinnata, kas kaebaja on teinud piisavad

toimingud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks, samas kui nende andmete

kogumine on kaebaja ülesanne tulenevalt tal lasuvast hoolsuskohustusest. Ettekirjutus sisaldas

2500 euro suuruse sunniraha rakendamise hoiatust.

2(13)

3-22-2732

4. RAB andis 14.02.2023 korralduse nr 5-1/49/272-1 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“),

millega nõudis kaebajalt vaidlustatud ettekirjutuse täitmata jätmise 2500 euro suuruse sunniraha

tasumist.

5. Kaebaja esitas 30.12.2022, 16.03.2023 ja 09.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebused,

millest esimesega taotles vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist või selle tühisuse tuvastamist,

teisega vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamist ning tasutud sunniraha tagastamiseks

kohustamist ning kolmandaga vastustaja kohustamist 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse

kontrolli tulemuste kohta akti väljastamiseks või alternatiivselt nende väljastamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse. Kuivõrd kaebaja täitis

vaidlustatud ettekirjutuses pandud kohustuse kohtumenetluse ajal, asendas halduskohus

vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise nõude selle õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebaja

esitas kaebustes kokkuvõttes järgmised seisukohad.

5.1.

Kaebajal ei ole kohustust vaidlusaluseid andmeid koguda ega vastustajale edastada.

Kaebaja ei arvesta klientide käibeandmeid hoolsusmeetmete kohaldamisel ega pea seda tegema.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 20 kohaselt saab kaebaja

valida, milliseid andmeid ta tunne-oma-klienti põhimõtte järgimiseks kogub, kuni see on

kooskõlas kohustatud isiku riskihinnangu ja klientide riskiprofiiliga. Ka RAB-i soovituslikud

juhendid ei kohusta kaebajat vaidlusaluseid andmeid koguma. RahaPTS §-st 46 tuleneb, et

hoolsusmeetmete rakendamine ei eelda usaldushalduse ja äriühingu teenuste osutaja puhul

tehingute summa registreerimist.

5.2.

Vaidlustatud ettekirjutusest ei selgu selle tegemise õiguslik alus. RahaPTS § 66 lg 2, § 58

lg 1 ja HMS § 38 lg 1 võimaldaksid küsida üksnes asjassepuutuvaid andmeid, ent vaidlusalused

andmed oleksid asjassepuutuvad vaid siis, kui vastustaja oleks tuvastanud kaebaja tegevuses

puudused, mis tingiksid käibeandmetega arvestamise vajaduse, ent seda ei ole vastustaja teinud.

5.3.

Isegi kui vaidlusaluste andmete esitamise nõue olnuks sisuliselt põhjendatud, andis

vastustaja ettekirjutuse täitmiseks ebaproportsionaalselt lühikese tähtaja. Vaidlusaluste andmete

kogumine ja koondamine on ajamahukas, see eeldaks sisuliselt kõikide kaebaja tehingute

analüüsi, sorteerimist klientide ja teenuste kaupa ning mahu järgi järjestamist suuremast

väiksemani. Vaidlustatud ettekirjutusest jääb ka ebaselgeks, milliseid andmeid vastustaja täpselt

nõuab. Vastustaja rikkus ka kaebaja ärakuulamisõigust.

5.4.

Vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse tõttu on õigusvastane ka sunniraha rakendamine

vaidlustatud korraldusega. Lisaks ei ole vastustaja sunniraha rakendamisel arvesse võtnud, et

vaidlusalused andmed olid oluliselt spetsiifilisemal kujul juba vastustajale esitatud.

5.5.

Vastustaja teostas kaebaja juures kohapealset kontrolli 16.01.2023 ja 18.01.2023, ent ei

ole täinud RahaPTS § 68 lõikest 1 tulenevat kohustust koostada ja esitada kaebajale

kontrollimise tulemuste kohta akt.

6. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

6.1.

Seadus näeb ette kaebaja kohustuse hoolsusmeetmete kohaldamiseks ja riskihinnangu

koostamiseks ning sealhulgas ka nõutavate käibeandmete kogumiseks, töötlemiseks ja RAB-ile

esitamiseks. Kaebaja tegutseb tegevusalal, kus on rahapesualane haavatus kõrge, mistõttu on

kaebaja TOP 50 kliendiandmete kogumine õiguspärane.

6.2.

RahaPTS § 20 lõikest 6 tuleneva riskide hindamise kohustuse täitmiseks peab kaebaja

koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Tundmata ja mõistmata

enda klienti ja tema tegevuse eripärasid, ei ole kohustatud isikul võimalik rakendada ka

kohaseid hoolsusmeetmeid. Kui ettevõttel puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud

teenuste käive on kõige suurem, ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat

riskihinnangut ning ülejäänud riskisüsteemid osutuvad ebapiisavaks. Kui ettevõttel puudub

klientidele osutatud teenuste kohta käivete ülevaade, mõjutab see kogu ettevõtte rahapesu ja

3(13)

3-22-2732

terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi, eelkõige RahaPTS § 49 kohaselt RAB-ile

edastatavate teadete kvaliteeti.

6.3.

RahaPTS § 54 lg 1 p 4 kohaselt on RAB-i kohustus kontrollida, kas ettevõtte on

rakendanud kõiki vastavaid meetmeid, et need oleksid piisavad rahapesu ja terrorismi

rahastamise riskide maandamiseks. Selle hindamiseks on RAB-il vaja teada, kes on kohustatud

isiku TOP kliendid, et mõista seeläbi, kas ettevõtte riskihinnang ja muud protseduurid rahapesu

ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks on olnud piisavad.

6.4.

Kaebajal oli piisavalt aega andmete esitamiseks. RAB selgitas kaebajale 08.12.2022

kirjas, et andmeid soovitakse käibe kohta, mida ettevõte saab teenuse osutamisel, mitte klientide

käibe kohta. Väide, et selliste andmete komplekteerimisele kulub mitu kuud, on väär. See, et

kaebaja IT-lahendused ei võimalda andmeid automaatselt väljastada on kaebaja enda äririsk.

Miski ei viita sellele, et kaebaja ei saanud aru, mida temalt nõuti. Kaebaja ärakuulamisõigust ei

rikutud.

6.5.

Sunniraha rakendamine oli õiguspärane, kuna ettekirjutusega pandud kohustus oli

täitamata ja sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid ei esinenud. Kaebaja väide, et

ettekirjutuses nõutud teave oli RAB-il olemas, on asjakohatu ja vale.

6.6.

Kohapealse järelevalve aktide esitamiseks kohustamise nõude alus on ära langenud, kuna

vastustaja esitas need koos 10.07.2023 avaldusega halduskohtule. Aktide koostamise ja

väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei ole kaebajal võimalik

saavutada oma eesmärki. Pelgalt menetluskulude hüvitamise põhjendusel ei ole

tuvastamisnõude esitamine põhjendatud. Kaebaja ise viivitas üle kolme kuu RAB-i poolt

küsitud andmete esitamisega, rikkudes kaasaaitamiskohustust. Seetõttu ei saa kaebaja RAB-ile

ette heita kohapealse kontrolli akti koostamise tähtaja rikkumist.

7. Tallinna Halduskohus tegi 12.09.2023 kohtuotsuse, millega rahuldas osaliselt kaebuse,

kohustas vastustajat väljastama kaebajale 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise

tulemuste kohta tehtud akti ning tuvastas akti väljastamisega viivitamise õigusvastasuse ja jättis

muus osas kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis RAB-ilt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 1 989,5 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks oli õiguslik alus ning RAB ei ületanud RahaPTS-st

tulenevaid volitusi. Vaidlusalused andmed olid RAB-ile vajalikud RahaPTS § 54 lg 1 punktis 4

sätestatud ülesande täitmiseks. Vastustaja juhtis õigesti tähelepanu sellele, et usaldushalduse ja

äriühingu teenuse pakkujate sektor on pigem kõrge riskiga. Selles sektoris tuleb rakendada

hoolsusmeetmeid tugevdatud korras. Kaebajal on kohustus oma tegevuses arvestada riikliku

riskihinnanguga (RahaPTS § 13 lg 4). RahaPTS § 19 lõikest 24 tulenevalt peab kaebaja

kohaldama hoolsusmeetmeid nii ärisuhte loomise ajal kui ka juhuti tehingu tegemisel. RahaPTS

§ 20 lg 6 kohaselt peab kohustatud isik hoolsusmeetmete kohaldamisel lähtuma varem hinnatud

või konkreetse ärisuhtega või juhuti tehtava tehingu, toimingu või isikuga seonduvatest

rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest. Riskide hindamiseks peab kohustatud isik koguma

infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta.

7.2.

RahaPTS § 13 lg 1 p 1 kohaselt on kaebajal kohustus koostada riskihinnang, võttes muu

hulgas arvesse oma klientidega seonduvat riski. Vastustajal on õigus selles, et kui ettevõttel

endal puudub ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole

võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut. Kui ettevõte ei võta

rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamisel mitte kuidagi arvesse klientidele osutatud

teenuste mahte, tähendab see, et ettevõtte riskihinnang ja ülejäänud riskisüsteemid on

ebapiisavad. Kui ettevõttel puudub klientidele osutatud teenuste kohta käivete ülevaade,

mõjutab see kogu ettevõtte rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi. Seega

suurema käibega klientide kohta andmete küsimine on igati põhjendatud, veendumaks, kas

4(13)

3-22-2732

kaebaja täidab RahaPTS-st tulenevaid riskide hindamise ja haldamise kohustusi. Klientide

puhul, kellele osutatud teenuste käive on kõige suurem, on ka kõige suurem rahapesu risk.

Vaidlusaluseid andmeid oli RAB-il järelevalvemenetluses vaja selleks, et hinnata, kas kaebajal

on piisaval määral rakendanud hoolsusmeetmeid klientide osas, kellele osutatud teenuste käive

on kõige suurem.

7.3.

Vaidlusaluste andmete esitamise nõue ei olnud ebaproportsionaalne, nõude täitmiseks oli

kaebajal piisavalt aega ning RAB-i 08.12.2022 vastuses antud selgituse valguses ei saanud

küsitud andmete koosseis jääda kaebajale ebaselgeks. Vastustaja ei ole rikkunud

ärakuulamiskohustust, sest teabe küsimine ei ole haldusakt, mis eeldab isiku eelnevat

ärakuulamist. Ei nähtu, et küsitud oleks asjakohatuid andmeid.

7.4.

RahaPTS § 66 lõikest 3 ja § 66 lg 2 punktist 1 tulenevalt oli RAB-il õigus nõuda kaebajalt

teavet nii enne kohapealset kontrolli, kohapealse kontrolli tegemise käigus kui ka pärast

kohapealse kontrolli tegemist.

7.5.

Sunniraha rakendamine oli õiguspärane, kuna kehtiva ettekirjutusega kaebajale pandud

kohustus oli täitmata ning ettekirjutus sisaldas nõuetekohast sunniraha hoiatust. Asjaolu, et

kaebaja esitas vaidlusaluste andmete esitamise asemel RAB-ile uusi küsimusi, ei mõjuta

järeldust, et ettekirjutust ta ei täitnud. RAB ei pea andmete küsimist lõputult selgitama. 2500

euro suurune sunniraha ei olnud ülemäärane, võttes arvesse, et seadus näeb maksimaalselt ette

32 000 euro suuruse sunniraha kohaldamise võimalust ning kaebaja käive oli 2022. aastal 0,67

mln eurot ja 2021. aastal 1,06 mln eurot.

7.6.

Halduskohtu istungi ajaks, st 23.08.2023 seisuga ei olnud RAB väljastanud 16.01.2023 ja

18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kontrollakti. 10.07.2023 esitas RAB

kohtule üksnes 19.06.2023 kuupäeva kandva kontrollakti projekti. RahaPTS § 68 lg 1 teisest

lausest tulenevalt pidi RAB sellise akti kontrollitavale teatavaks tegema ühe kuu jooksul

kontrolli tegemisest arvates. Tõendid ei kinnita vastustaja väidet, et akti koostamine on viibinud

kaebaja tegevusest tingituna. Ei nähtu, et pärast vaidlusaluste andmete saamist 2023. a

veebruaris oleks järelevalvemenetlus seisnud kaebaja tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Vastustaja viivitas RahaPTS § 68 lg 1 kohase kontrollakti väljastamisega mõjuva põhjuseta.

7.7.

Kaebaja tasus kolme kaebuse, sh esialgse õiguskaitse taotluse eest riigilõivu kokku 155

eurot, millest 20 eurot tuleb tagastada ning 115 eurot tuleb jätta kaebaja kanda, kuna esimeses

kahes kaebuses sõnastatud nõuded jäävad rahuldamata. Kuna 09.06.2023 esitatud kaebuses

sõnastatud nõuded kuuluvad rahuldamisele, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista selle

kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot ning selle kaebuse esitamisega seotud vajalikud

õigusabikulud 1969,50 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha selles osas uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Halduskohus leidis vääralt, et vaidlusaluste andmete kogumise ja RAB-ile edastamise

kohustus tulenes kaebajale riiklikust riskihinnangust, RahaPTS § 13 lõikest 4, § 19 lõikest 24 ja

§ 20 lõikest 6. Kaebajale ei tulene viidatud normidest imperatiivset kohustust töödelda andmeid

RahaPTS § 8 punktis 1 nimetatud teenuste osutamisest tekkiva käibe kohta klientide lõikes.

8.2.

Hinnates vaidlustatud andmete vajalikkust RAB-i jaoks, on halduskohus jätnud

tähelepanuta, et vaidlustatud andmeid nõudis vastustaja kohapealse kontrolli läbi viimiseks,

kusjuures kohapealse kontrolli teostamise eelselt esitati vastustajale töötlemata kujul sisuliselt

kogu kaebaja klientide nimekiri koos filtreerimata täielike väljavõtetega apellandi

arvelduskontodest ja kohapealne kontroll viidi läbi 16.01.2023 ja 18.01.2023 spetsiifilisi

käibeandmeid omamata. Kohapealsel kontrolli tegemise käigus pakuti vastustajale võimalust

5(13)

3-22-2732

töödelda arveid ise, aga seda vastustaja ei soovinud. Järelikult ei olnud vastustajal

vaidlusaluseid andmeid vaja.

8.3.

Viidates riskihinnangu koostamise kohustusele, on halduskohus jätnud tähelepanuta, et

riskihinnang on tegevusloa saamise eeldus ning see oli vastustajal olemas.

8.4.

Pealiskaudne ja mitte ühelegi tõendile tuginev on halduskohtu seisukoht, et eraldi

käibearvestuse mitte pidamise korral on kaebaja riskisüsteemid ebapiisavad. Halduskohus ei ole

üldse arvesse võtnud kaebaja poolt oma äritegevusega seoses antud selgitusi.

8.5.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et küsimus ei seisnenud mitte niivõrd vastustajale

teabe esitamata jätmises, vaid pelgalt soovitud teabe töötlemises enne selle esitamist. Kaebaja

esitas vastustajale kõik andmed ning vastustajal oli võimalus neid endal töödelda ja soovi korral

esitada täpsustavaid küsimusi.

8.6.

Halduskohus andis väära hinnangu vaidlustatud ettekirjutuse proportsionaalsusele. See, et

kaebajale anti „piisavalt aega“, ei väära tõdemust, et nende andmete töötlemise kohustust

kaebajal seadusest tulenevalt ei olnud. Teiseks ei ole halduskohus analüüsinud, milleks

vaidlusaluseid andmeid vaja oli, vaid piirdunud üldsõnalise viitega, et ei nähtu, et andmed

oleksid olnud asjakohatud. Kui vastustaja peaks tegelikkuses vajalikuks kõnealuste

käibeandmete pidevat töötlemist, siis on tal seadusest tulenev võimalus selle töötlemise

kohustus nii kaebajale kui ka teistele kohustatud isikutele kehtestada vastavalt RahaPTS § 541

lõigetele 1 ja 3 ning § 64 lõikele 1.

8.7.

Sunniraha rakendamise õiguspärasust hinnates on halduskohus jätnud põhjendamatult

tähelepanuta kaebaja argumendid ja tõendid. Halduskohus ei võtnud arvesse, et kaebaja ei olnud

RAB-i jaoks kättesaamatu ega esitanud põhjendamatuid selgitustaotlusi, vaid osales aktiivselt

kohapealse kontrolli menetluses. Lisaks esitas kaebaja vaidlusalused andmed vastustajale

oluliselt täielikumal kujul, kohapealse kontrolli käigus võimaldas kaebaja samu andmeid

kohapeal töödelda ning pärast kohapealset kontrolli on kaebaja esitanud hulgaliselt täiendavaid

andmeid, mida vastustaja on küsinud. Sunniraha rakendamise alus oli vaidlustatud korralduse

tegemise ajaks ära langenud. Sunniraha rakendamisel ei või olla karistuslikku eesmärki.

8.8.

Halduskohus leidis põhjendamatult, et kaebaja menetluskulud olid ülepaisutatud.

9. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised

seisukohad.

9.1.

Riikliku riskihinnangu kohaselt on usaldushalduse ja äriühingu teenuse pakkujate sektori

haavatavuse tase keskmisest kõrgem. Vaidlusalune teave oli RAB-ile vajalik selleks, et

selgitada välja reaalne riskipilt, kuna koostatud riskihinnangust oli möödunud juba 2 aastat.

Järelevalve eesmärk on parandada olukorda kaebaja teenusesektoris, mis eeldab andmete

kogumist ja analüüsi. Koostööst järelevalveasutusega peaks eelkõige olema huvitatud ka

kohustatud isikud ise, et oma tegevusega kaasnevaid riske paremini mõista ning võtta meetmed

selleks, et Eesti majandusruumi ei oleks võimalik kasutada rahapesuks ja terrorismi

rahastamiseks. Kaebaja selgitustest näib, et oma tegevuses ta kõrgendatud riske teadvustanud ei

ole ega ole osanud arvestada ka nendest tulenevate ohtudega teenuse pakkumisel.

9.2.

Vaidlusaluste andmete töötlemise kohustus tuleneb kaebajale hoolsusmeetmete

kohaldamise ja riskide hindamisega seotud kohustustest, mis on sätestatud RahaPTS § 19

lõigetes 1, 2 ja 24, § 8 lõikes 1 ja § 20 lõikes 6. Riskide hindamiseks peab kohustatud isik

koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. Kui ettevõttel puudub

ülevaade, millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem (kes on ettevõtte TOP

kliendid), ei ole võimalik koostada ka korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut vastavalt

RahaPTS § 13 lg 1 punktile 1. Kui ettevõttel puudub ülevaade oma TOP klientidest, siis võib

tekkida olukord, kus ettevõte selgitas kliendisuhte loomisel hoolsusmeetmeid rakendades välja,

et kliendile osutatud teenuste mahud peaksid jääma näiteks summa x piiresse, ent äritegevuse

6(13)

3-22-2732

käigus pidevalt tehingute mahud selle sama kliendiga suurenevad ning ühel hetkel on tehingute

maht kliendiga juba summas x+10.

9.3.

RAB-i eesmärk teabe nõudmisel on koguda andmeid Eestis tegutsevate usaldushalduse ja

äriühingute teenust pakkuvate ettevõtete tegevusest tulenevate ohtude ja haavatavuse

väljaselgitamiseks, et hinnata usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkumisega kaasnevaid

riske ning töötada välja meetmed nende maandamiseks. Järelevalvet kavandatakse, hinnates

riskipõhiselt, mis on konkreetse järelevalvesubjekti puhul kõige efektiivsem ning

proportsionaalsem, et rahapesu ja terrorismi rahastamise realiseerumise riski vähendada.

Järelevalvemenetluses tegi RAB klientidest valimi (kokku 21) riskipõhiselt. Kuna RAB-il

puudus käibeinfo (kaebaja seda ei esitanud), siis võttis ta arvesse tegeliku kasusaaja päritoluriiki

ja analüüsis kaebaja poolt esitatud pangakonto väljavõtteid. Kuna kaebaja saab kliente ka

„vahendajate“ kaudu ning vahendajad maksavad ka teenuste osutamise eest, ei olnud RAB-il

ülevaadet, kes on kõige aktiivsemad kliendid (seda ülevaadet ei olnud kaebajal ka endal). Kuna

valim oli riskipõhine, siis oli käibeandmeid vaja selleks, et korrigeerida/lisada kliente, keda

soovib RAB vajadusel veel täiendavalt kontrollida. Seda ka RAB tegi ning järjepidevalt palus

kaebajal esitada enda TOP 50 kliendi andmed.

9.4.

RAB on palunud kaebajal esitada andmeid, mida viimane oma seaduses sätestatud

kohustuste täitmiseks on pidanud koguma järjepidevalt, need andmed olid tal olemas ning

nende andmete esitamist ei saa pidada kaebaja jaoks ülearu koormavaks. Seda, millised andmed

on järelevalvemenetluses RAB-ile vaja esitada, ei hinda kaebaja, vaid RAB. RAB ei pea

hakkama kaebaja klientide arveid ja pangakontoväljavõtteid analüüsima ning kaebaja TOP 50

kliendi käibearvutusi koostama, kuna see on kaebaja kohustus. Kaebaja väide, et RAB peab

enne teatavate andmete küsimist veenduma, et kaebaja sellisel kujul üldse andmeid kogub ja

töötleb, on asjakohatu, tõendamata ja ei põhine seadusel. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei

suutnud ilma suurema aja ja töömahuta edastada RAB-ile vaidlusaluseid andmeid.

9.5.

Sunniraha rakendamise alus ei olnud vaidlustatud korralduse tegemise ajaks ära langenud.

Kaebaja esitas vaidlusalused andmed alles pärast selle korralduse tegemist.

10. Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse

osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

10.1.

Halduskohus rahuldas lubamatult nii kohustamisnõude kui tuvastamisnõude, mille

kaebaja oli esitanud alternatiivsete nõuetena. Halduskohus võttis kohustamisnõude

põhjendamatult menetlusse, kuna selle nõude menetlusse võtmise ajaks oli vastustaja juba oma

10.07.2023 avalduse lisana esitanud kohtule selle kohustamisnõude esemeks oleva kohapealse

kontrolli akti. Tegemist ei olnud veel n-ö lõpliku aktiga, kuna see vormistatakse pärast kaebaja

ärakuulamist, milleks vastustaja andis kaebajale tähtaja kuni 10.08.2023 vastavalt RahaPTS §

68 lõikele 4. Sellegipoolest oli tegemist kohapealse kontorollitulemuste kohta koostatud aktiga

RahaPTS § 68 lg 1 tähenduses. Halduskohus leidis vääralt, et RAB ei pidanud kaebajat enne

akti väljastamist ära kuulama – selline seisukoht muudaks RahaPTS § 68 lõike 4 sisutuks.

Vastustaja esitas lõpliku akti kaebajale 19.09.2023, kusjuures see on identne kohtule 10.07.2023

avaldusele lisatuga. Kuivõrd vastustaja oli enne kaebuse menetlusse võtmist kohustamisnõude

täitnud, ei olnud halduskohtul alust alternatiivselt esitatud tuvastamisnõude rahuldamiseks.

Tuvastamisnõue ei olnud lubatav, sest üksnes menetluskulude hüvitamise sooviga, millele

kaebaja viitas, ei saa sellise nõude esitamist põhjendada. Lisaks ei kõrvaldanud kaebaja

halduskohtu 21.07.2023 määruses määratud tähtaja jooksul tuvastamisnõudega seoses kaebuses

esinenud puudusi, mistõttu oleks halduskohus pidanud selle nõude osas kaebuse tagastama.

10.2.

Halduskohus muutis kohtuotsust tehes üllatuslikult ja seda pooltega eelnevalt arutamata

kohtuistungil kaebuse muutmise ja kohustamisnõudega seoses väljendatud seisukohta.

7(13)

3-22-2732

Halduskohus ei arutanud istungil kohustamisnõuet, kuna leidis, et esitatud sõnastuses ei saa

seda menetleda.

11. Kaebaja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised

seisukohad.

11.1.

Vastustaja ei täitnud apellandi 09.06.2023 kaebuses esitatud kohustamisnõuet

10.07.2023 toiminguga. Kaebaja selgitas halduskohtu istungil, et kohustamiskaebuse eesmärk

oli saada RahaPTS § 68 lõikes 1 nimetatud haldusakt, mis fikseeriks kohapealse kontrolli

menetluse lõpetamise. Vastustaja väljastas sellise akti kaebajale alles 19.09.2023 ehk pärast

halduskohtu otsuse tegemist.

11.2.

Halduskohus tegi uurimispõhimõttest juhindudes õigesti kindlaks kaebaja eesmärgi ja

tegeliku tahte ega pidanud lähtuma rangelt kaebuse sõnastusest. See, et halduskohus ei

käsitlenud vastustaja 16.08.2023 vastuväidet kohtu tegevusele, on ebaoluline, kuna sisuliselt

andis ta vastuväite põhjendamatusele enda hinnangu kaebust osaliselt rahuldades.

11.3.

Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1.2 rahuldatud tuvastusnõue on tõenäoliselt juba

hõlmatud resolutsiooni punktis 1.1 rahuldatud kohustamisnõudega, ent tuvastusnõude eraldi

kohtuotsuse resolutsioonis väljatoomist ei saa pidada oluliseks kohtumenetluse normi

rikkumiseks, sest kohustamisnõue on sellegipoolest rahuldatud õiguspäraselt.

11.4.

Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja 10.07.2023 avaldusele lisatud dokument ei

olnud RahaPTS § 68 lg 1 kohane akt, vaid tegemist oli alles selle akti tööversiooniga.

11.5.

See, et halduskohus muutis otsus tehes kohtuistungil väljendatud seisukohta, ei muuda

kohtuotsust üllatuslikuks. Kaebaja sõnastas 09.06.2023 kaebuses järgmise nõude: „kohustada

vastustajat väljastama 16.01.2023 ja 18.01.2023 kohapealse kontrollimise tulemuste kohta akti“.

Halduskohus on lahendanud apellandi kaebuse vastavalt kaebuse eesmärgile, juhindudes

09.06.2023 kaebuse nõude sõnastusest ja põhjendustest, istungil antud selgitustest ja kohtu

tõlgendusest RahaPTS § 68 lõikele 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustajal puudus õiguslik alus kaebajalt

vaidlusaluste andmete nõudmiseks ja nende esitamata jätmisel sunniraha rakendamiseks. Seetõttu

tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha

selles osas uus otsus, millega tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse ja vaidlustatud korralduse

õigusvastasus ning kohustada vastustajat vaidlustatud korralduse õigusevastase tagajärje

kõrvaldamiseks, st kaebajale sunniraha summa tagastamiseks.

13. Vastustaja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta, kuna halduskohus leidis õigesti,

et vastustaja rikkus RahaPTS § 68 lõikest 1 tulenevat kohustust teha kontrollimise tulemusi

käsitlev akt kaebajale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates.

14. Pärast halduskohtu otsuse tegemist muutunud asjaolude tõttu, st põhjusel, et vastustaja

väljastas RahaPTS §-le 68 vastava akti 19.09.2023, on aga kohustamisnõude rahuldamise alus ära

langenud. Seetõttu tuleb siiski tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1.1., millega

kohustati vastustajat eelviidatud akti väljastamiseks. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti

1.2., millega tuvastati akti väljastamisega viivitamise õigusvastasus, jääb muutmata. Muuta tuleb

ka menetluskulude jaotust.

15. Sisuliselt on poolte vahel vaidlus esiteks küsimuses, kas vastustaja võis nõuda kaebajalt

vaidlustatud ettekirjutuse punktides 5.1.1. ja 5.1.2. osutatud dokumente, mis kajastaksid kaebaja

käivet klientide lõikes. Teisisõnu nõudis vastustaja, et kaebaja reastaks oma kliendid neile

8(13)

3-22-2732

osutatud teenuste müügikäibe järgi ning teataks, kes on selliselt koostatud pingerea esimesed 50

klienti ja kui suur oli vastaval perioodil igaühele neist osutatud teenuste müügikäive.

16. Vaidlust ei ole, et kaebaja on usaldushalduse ja äriühingute teenuse pakkuja RahaPTS § 8

tähenduses ning kohustatud isik RahaPTS § 3 lg 3 ja § 2 lg 1 p 9 tähenduses. RahaPTS § 64 lg 1

kohaselt on RAB-i pädevuses järelevalve tegemine kaebaja tegevuse üle RahaPTS ja selle alusel

antud õigusaktide nõuete täitmisel. RahaPTS § 66 lõikes 2 on sätestatud, et kohapealse kontrolli

käigus on haldusjärelevalve tegijal õigus esiteks „ piiranguteta uurida vajalikke dokumente ja

andmekandjaid, teha nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid, saada kohustatud isikult nende

kohta selgitusi ning jälgida tööprotsesse“ ja teiseks „saada suulisi ja kirjalikke selgitusi

kontrollitavalt kohustatud isikult ning tema juhtorgani liikmetelt ja töötajatelt“. RahaPTS § 66

lõikes 3 on sätestatud, et järelevalve tegijal on õigus nõuda kohustatud isikult kontrollimiseks

vajalikku teavet ka kohapealset kontrolli tegemata. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb RahaPTS §

66 lõikeid 2 ja 3 mõista selliselt, et kontrollimaks, kas kohustatud isik täidab RahaPTS-is ja selle

alusel antud õigusaktides sätestatud kohustusi, võib RAB kohustatud isikult nõuda ettekirjutusega

selliste dokumentide esitamist, mis peavad kohustatud subjektil mõnest tema tegevust

reguleerivast õigusaktist tulenevalt olemas olema. Samuti on RAB-il õigus nõuda kohustatud

subjektilt suulisi ja kirjalikke selgitusi. RahaPTS § 66 sätetest ei tulene siiski RAB-ile õigust

nõuda kohustatud subjektilt teatavate majandustegevust iseloomustavate andmete koondamist või

süstematiseerimist mingisugusel kindlal viisil, kui kohustatud subjektil ei ole ühestki

õigusnormist tulenevalt kohustust sel viisil andmeid koguda ja süstematiseerida.

17. Isegi kui nõustuda RAB-i seisukohaga, et igale kliendile osutatud teenuste käibe mahu

teadmine on rahapesuriskide teadvustamise ja nende maandamise seisukohast oluline, ei nähtu

vaidlustatud ettekirjutusest ega ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest,

millisest õigusnormist tulenes kaebajale kohustus andmeid sel viisil koguda ja süstematiseerida.

Vastustaja on üksnes üldiselt viidanud sellele, et kaebaja tegutseb keskmisest suurema

rahapesuriskiga tegevusalal, kus tegutsev ettevõtja peab vastavalt riiklikule riskihinnangule

kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid. Ometi ei ole vastustaja osutanud mitte ühelegi

konkreetsele sättele, olgu siis eelviidatud riiklikus riskihinnangus või muus õigusaktis või kasvõi

kaebaja protseduurireeglites ja sisekontrollieeskirjades, kust tuleneks kaebajale kohustus

vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud TOP 50 klientide loetelu koostada.

18. Isegi kui nõustuda vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kui ettevõttel puudub ülevaade,

millistele klientidele osutatud teenuste käive on kõige suurem, ei ole võimalik koostada ka

korrektset ja nõuetele vastavat riskihinnangut ning ülejäänud riskisüsteemid osutuvad

ebapiisavaks, siis ei annaks selline tõdemus alust nõuda vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud

TOP 50 klientide loetelu koostamist RahaPTS § 66 sätete alusel. Siinsel juhul võis vastustaja

õiguspäraselt nõuda kaebajalt selgitust selle kohta, kas viimane kogub teenuste osutamisest

tekkinud andmeid erinevate klientide lõikes ja/või kuidas ta neid andmeid oma

majandustegevusega kaasnevate rahapesuriskide tuvastamisel ja maandamisel kasutab. Saades

sellele küsimusele kaebajalt vastuseks, et ta sel viisil andmeid ei kogu ega kasuta, saanuks

vastustaja seejärel seadusest tuleneva pädevuse piires hinnata, kas kaebaja kui kohustatud isiku

riskide juhtimise süsteem on nõuetekohane ja piisav ehk kas kaebaja täidab nõuetekohaselt talle

RahaPTS-ist tulenevaid kohustusi. Järelevalve tegemise tulemusena saab RAB asuda seisukohale,

et kohustatud isiku protseduurireeglid ja riskisüsteemid on ebapiisavad ning teha vastava

õigusliku aluse olemasolul ettekirjutuse nende parandamiseks, täiendamiseks, muutmiseks või

tuvastatud korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalike muude meetmete võtmiseks. Sellise

ettekirjutuse tegemise õiguslikuks aluseks ei saa aga olla RahaPTS § 66 sätted. Kui kaebaja

vastas RahaPTS § 66 sätete alusel dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks tehtud

ettekirjutusele, et tal sellisel kujul vastavaid andmeid ei ole, oleks vastustaja saanud eelviidatud

õiguslikul alusel jätkata sellel kujul süstematiseeritud andmeid kajastavate dokumentide esitamist

üksnes siis, kui ta näitaks ära konkreetselt, millisest õigusaktist tuleneb kaebajale kohustus

9(13)

3-22-2732

andmeid sellisel kujul koguda ja süstematiseerida. RahaPTS § 66 sätteid ei saa tõlgendada

selliselt, et RAB saab sunniraha ähvardusel nõuda kohustatud isikult viimase

majandustegevusega seotud andmete töötlemist ja süstematiseerimist ükskõik millisel viisil, kui

RAB peab just sellisel viisil esitatud andmeid oma eesmärkide seisukohast vajalikuks või

otstarbekaks.

19. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kohustust pidada arvestust tehingute

käibe üle klientide lõikes (ja kliente neile osutatud teenuste müügikäibe alusel n-ö pingeritta

seada) tuleneb kaebajale RahaPTS § 19 lõigetest 1, 2 ja 24, § 8 lõikest 1 ja § 20 lõikes 6. Mitte

üksi eelviidatud säte ei reguleeri sellist kohusust. Teataval konkreetsel kujul andmete kogumise ja

süstematiseerimise kohustus ei saa tuleneda üldisest tõdemusest, et riskide hindamiseks peab

kohustatud isik koguma infot erinevate kliendi või tehinguga seotud parameetrite kohta. RahaPTS

§ 19 lõigetest 1, 2 ja 24 tuleneb kohustatud subjekti üldine kohustus kohaldada RahaPTS §-s 20

nimetatud hoolsusmeetmeid. Neist sätetest ei saa aga vahetult tuletada usaldushalduse ja

äriühingute teenuse pakkuja kohustust pidada arvestust klientide lõikes teatava perioodi jooksul

osutatud teenuste käibe kohta. Vaidlustatud ettekirjutusest ega vastustaja kohtumenetluses antud

selgitustest ei nähtu, milline RahaPTS §-s 20 nimetatud hoolsusmeede hõlmab käibeandmete sel

viisil kogumise kohustust. Vastustaja on viidanud viimati osundatud paragrahvi lõikele 6, kus on

sätestatud, et kohustatud isik rakendab kliendi suhtes kõiki selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud

hoolsusmeetmeid, kuid määrab nende kohaldamise ulatuse ja täpse viisi ning selle paragrahvi

lõigetes 3 ja 4 nimetatud vajaduse, lähtudes varem hinnatud või konkreetse ärisuhtega või juhuti

tehtava tehingu, toimingu või isikuga seonduvatest rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidest.

Nimetatud sättest ei tulene selget kohustust teataval kindlal viisil või kujul koguda ja

süstematiseerida teenuste osutamisega seotud käibeandmeid.

20. Vastustaja ei ole viidanud ka mitte ühelegi kaebaja jaoks siduvale juhisele või talle

adresseeritud haldusaktile, kus sellisel kujul andmete kogumise kohustus tuleneks. Kohustust

sellisel kujul andmeid koguda ei saa tuleneda ka vastustaja viidatud RahaPTS § 13 lõikest 1, mis

paneb kohustatud subjektile riskihinnangu koostamise kohustuse. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli

sellise riskihinnangu koostanud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja riskihinnang ei ole

nõuete- ja/või ajakohane või kaebaja ei ole oma riskihinnangut kohaselt arvesse võtnud

riskijuhtimise mudeli määramisel ja hoolsusmeetmete võtmisel, ei saaks selliste puuduste

kõrvaldamise eesmärgil nõuda kaebajalt klientide käibeandmete kogumist ja süstematiseerimist

haldusaktiga, mille õiguslikuks aluseks on RahaPTS § 66 sätted. Osutatud paragrahv näeb ette

RahPTS-ist ja selle alusel antud aktidest tulenevate kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalike

dokumentide ja teabe andmise kohutuse. Kui kaebaja selgitab RAB-ile, et tal teatavaid

dokumente ei ole ning kui õigusaktidest ei tulene kohustatud isikule üheselt kohustust selliseid

dokumente koostada, siis on RahaPTS § 66 sätetes ette nähtud võimalused selliste dokumentide

kohustatud subjektilt saamiseks RAB-i jaoks ammendunud. Oma edasised sammud saab RAB

sellisel juhul teha, lähtudes tõdemusest, et vastavad dokumendid, sh käibeandmeid teataval

kindlal viisil süstematiseerivad koonddokumendid, puuduvad. RahaPTS §-i 66 alusel ei saa RAB

aga panna kohustatud isikule kohustusi, mis puudutavad seda, milliseid hoolsusmeetmeid

kohaldada või kuidas seda täpselt teha või kohustust tagantjärgi süstematiseerida andmeid mingil

sellisel viisil, millisel kohustatud subjekt neid oma senises tegevuses kogunud ei ole.

21. Õige, ent asjassepuutumatu on vastustaja arutlus kaebaja majandustegevust hõlmava sektori

keskmisest suuremast rahapesuriskist ja sellega seotud kohustusest eriti hoolikalt hoolsusnõudeid

täita. Vaidlusaluse ettekirjutusega ei ole pandud kaebajale mingisuguseid kohustusi oma

tööprotsesside muutmiseks, vaid üksnes nõuti andmeid kontrolli läbi viimiseks. Kui vastustaja

oli seisukohal, et rahapesuriski nõuetekohaseks maandamiseks peab kaebaja andmeid koguma ja

süstematiseerima või neid oma tööprotsesside käigus analüüsima mingisugusel muul viisil, kui

see, kuidas ta seda senini tegi, siis ei ole lahenduseks ettekirjutus teabe nõudmiseks RahaPTS §

10(13)

3-22-2732

66 alusel, vaid vastava seadusliku aluse olemasolul ettekirjutus tuvastatud rikkumise

lõpetamiseks, tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks vms.

22. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustajal puudus õiguslik alus nõuda

kaebajalt vaidlustatud ettekirjutuse punktides 5.1.1. ja 5.1.2. nimetatud dokumentide esitamist.

Vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane. Kaebaja esitas 30.12.2022 kaebuses vaidlustatud

ettekirjutuse tühistamise nõude ning avaldas 09.06.2023 avalduses soovi minna üle ettekirjutuse

õigusvastasuse tuvastamise nõudele, millega halduskohus nõustus kohtuistungil.

Tühistamisnõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku põhjuseks oli asjaolu, et

selleks ajaks oli kaebaja vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustuse täitnud. Eeltoodust

tuleneb, et sunniraha rakendamise (st vaidlustatud korralduse andmise) ajal, st. 14.02.2023 oli

vaidlustatud korralduse näol tegemist kehtiva haldusaktiga. Sunniraha rakendamise õiguspärasus

ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-19-2051, punkt 10 ja

seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest on sunniraha rakendamise näol tegemist tagajärjega,

mis kaasneb ettekirjutuses pandud kohustuse täitmata jätmisega. Olukorras, kus adressaat on

esiteks tähtaegselt vaidlustanud tühistamiskaebusega ettekirjutuse ning kohtumenetluse ajal selle

ettekirjutuse täitnud ja läinud sellest tulenevalt üle ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise

nõudele ning teiseks vaidlustanud sunniraha rakendamise, tuleb sunniraha rakendamist –

sõltumata sellest, et sunniraha rakendamise ajal oli ettekirjutuse kehtiv ning puudusid sunniraha

rakendamist välistavad asjaolud – lugeda ettekirjutuse tagajärjeks, mille kõrvaldamiseks saab

kohus teha ettekirjutuse vastavalt HKMS § 5 lg 1 punktile 5. Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutus oli

õigusvastane ning kuuluks tühistamisele, kui kaebaja ei oleks seda ettekirjutust kohtumenetluse

ajal täitnud ja avaldanud soovi minna üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, ei saa kaebaja

õiguste tõhusa kaitse seisukohast lähtuda sunniraha rakendamise õiguspärasuse ex post

hindamisel pelgalt tõdemusest, et sunniraha rakendamise ajal olid selle eeldused formaalselt

täidetud. Kui adressaat vaidlustas ettekirjutuse tühistamisnõudega, ent kohtumenetlus päädib

ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamisega tingituna sellest, et kohtumenetluse ajal aset leidnud

asjaolude tõttu soovis kaebaja tühistamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele, siis saab

sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest, et vaidlustatud ettekirjutust ei

oleks tohtinud anda. Seega rakendas kaebaja sunniraha õigusvastaselt. Vaidlust ei ole, et kaebaja

tasus vaidlustatud korralduses märgitud sunniraha 2500 eurot. Seetõttu tuleb vastustajale teha

ettekirjutus asjaomase summa tagastamiseks.

23. Teiseks vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses sisuliselt selle üle, kas vastustaja oli enne

halduskohtu otsuse tegemist täitnud RahaPTS § 68 lõike 1 teises lauses sätestatud kohustuse teha

kontrollimise tulemusi kajastav akt kaebajale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest

arvates.

24. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas halduskohus õigesti kaebaja nõude kohustada

vastustajat kontrolli tulemuste kohta akti väljastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendava osa punktides 23–25 esitatud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg

4). Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kaebaja suhtes kohapealse kontrolli läbi 16.01 ja 18.01.2023.

RahaPTS § 68 lg 1 teisest lausest tulenes vastustajale kohustus koostada kontrollimise tulemuste

kohta akt, mis tehakse kontrollitavale teatavaks ühe kuu jooksul kontrolli tegemisest arvates.

Kohapealse kontrolli kontekstis tuleb sõnastust „kontrolli tegemisest arvates“ mõista nii, et akt

tuleb teatavaks teha kuu aja jooksul kohapealsete kontrollitoimingute lõpetamisest. Vaidlust ei

ole, et selle kuuajalise tähtaja jooksul vastustaja RahaPTS § 68 lõikes 1 nimetatud akti kaebajale

teatavaks ei teinud. Halduskohus leidis ka õigesti, et kohtumenetluse käigus esitatud 19.06.2023

kuupäeva kandev akt ei olnud RahaPTS § 68 lg 1 nõuetele vastav, vaid tegemist oli alles akti

projekti või mustandiga. Eelviidatud sättes nimetatud aktina on silmas peetud dokumenti, milles

fikseeritakse kontrollitoimingute kulg ja selle käigus kontrolli läbiviijate poolt tuvastatud

asjaolud. Kuivõrd akt peab RahaPTS § 68 lg 2 punkti 8 kohaselt sisaldama kontrollimise

tulemusi, võib see sisaldada ka kontrolli läbi viija hinnanguid, sh õiguslikke hinnanguid kontrolli

11(13)

3-22-2732

käigus tuvastatud asjaoludele. Selle akti näol ei ole aga tegemist haldusaktiga, millega saaks

vahetult panna kohustatud subjektile mingisuguseid kohustusi või piirata tema õigusi. Seetõttu on

õige kaebaja väide, et enne akti koostamist ei pidanud vastusta kaebajat aktis kajastuva kohta ära

kuulata ega võinud akti koostamise ja kaebajale teatavaks tegemisega viivitamist õigustada sellise

ärakuulamise vajadusega. Kontrolli tulemuste põhjal võib vastustaja seaduses sätestatud alusel

anda mingisuguse kohustava või keelava haldusakti ning selle andmise raames on oluline tagada

ärakuulamisõigus. RahaPTS § 68 lõikes 4 on seejuures sõnaselgelt ette nähtud, et oma arvamused

saab kontrollitav esitada pärast akti kättesaamist. See tähendab, et RahaPTS § 68 lg 1 teises

lauses nimetatud ühekuulise tähtaja jooksul tuleb akt kontrollivatavale teatavaks teha ning sellele

järgneva seitsme päeva jooksul saab kontrollitav oma kirjalikke selgitusi esitada.

25. Kuna vastustaja väljastas kontrolli akti kaebajale 19.09.2023, on kohustamisnõude

rahuldamise alus nüüdseks aga ära langenud. Vastustajale ei ole enam alust panna kohtuotsusega

kohustust akt väljastada, kuna ta selle kohustuse täitnud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus

kohustamisnõude rahuldamist puudutavas osas tühistada, hoolimata sellest et halduskohtuotsuse

tegemise ajal oli selle nõude rahuldamine põhjendatud. HKMS § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus

asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See hõlmab ka kaebuse liigist sõltuvalt

kaebuse rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Selliste asjaolude muutumine

apellatsioonimenetluse ajal tingib halduskohtu otsuse tühistamise või muutmise, kui muutunud

asjaolude tõttu ei oleks kaebuse rahuldamine nii, nagu halduskohus seda tegi, enam võimalik.

Siinsel juhul ongi sellise olukorraga tegemist. Sellises olukorras tuleks kohustamisnõude osas

menetlus lõpetada vastavalt HKMS § 152 lg 1 punktile 4. Kohustamisnõude esemeks oleva

toimingu sooritamise korral kohtumenetluse ajal on HKMS § 152 lg 2 kohaselt võimalik

menetluse lõpetamise asemel jätkata menetlust n-ö jätkutuvastuskaebuse läbivaatamiseks. Siinses

asjas esitas kaebaja juba halduskohtule (ja halduskohus ka lahendas kohtuotsusega) asjaomase

toiminguga viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus

kaebaja on HKMS § 152 lõikes 2 osutatuga samaväärse tuvastusnõude esitanud juba algses (st

09.06.2023 esitatud) kaebuses. Kuivõrd halduskohus leidis õigesti, et vastustaja viivitas akti

väljastamisega õigusvastaselt ning kohustamisnõude rahuldamise aluse ära langemise tõttu

jätkutuvastuskaebusele üleminek ei ole välistatud, tuleb halduskohtu ostus tühistada osas, milles

halduskohus rahuldas kohustamisnõude ning jätta see jõusse osas, milles halduskohus rahuldas

viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude. Sellises olukorras ei pidanud kaebaja

apellatsioonimenetluses, st pärast seda kui vastustaja oli vaidlusaluse akti talle väljastanud,

tegema eraldi avaldust kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üle minemiseks. Väär on vastustaja

seisukoht, et kohtumenetluse ajal kohustamisnõude rahuldamise aluse ära langemise korral ei ole

tuvastamisnõudele üleminek lubatav kaebaja kasuks menetluskulude välja mõistmise eesmärgil.

26. Kuna eeltoodud põhjustel on kaebajal õigus taotleda akti väljastamiseks kohustamise asemel

akti väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist ning kuivõrd pärast halduskohtu

otsuse tegemist muutunud asjaolude tõttu tuleb see kohtuostus kohustamisnõude rahuldamist

puudutavas osas tühistada, on ainetuks muutunud vaidlus selle üle, kas halduskohus võis

kohtuotsusega rahuldada nii esmase nõudena esitatud kohustamisnõude kui ka alternatiivse

nõudena esitatud tuvastamisnõude.

27. Halduskohtu otsuse muutmisest tingituna tuleb uuest jagada menetluskulud. Hoolimata

halduskohtu otsuse punkti 1.1. tühistamisest tuleb lugeda kaebaja kaebus täielikult rahuldatuks.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 6). Kaebaja esitas halduskohtule kolm kaebust ning ühes neist

esialgse õiguskaitse taotluse, tasudes kokku riigilõivu 20+20+95+20=155 eurot. Vaidlustatud

kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 4 tagastas halduskohus kaebajale enam tasutud riigilõivu 20

eurot. Selles osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Ülejäänud riigilõivusummat (135 eurot)

tuleb käsitada põhjendatud menetluskuluna ja see kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista.

Apellatsioonkaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 115 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

12(13)

3-22-2732

olukorras, kus halduskohus on ühe kohtuotsusega lahendanud ühte menetlusse liidetuna mitu

sama kaebaja esitatud kaebust, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu nii, nagu

seda tuleks tasuda halduskohtule ühe kaebuse esitamisel. Tulenevalt HKMS § 104 teisest lausest

ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lõikest 2 ning sellest, et halduskohtu otsusega lahendatud

kaebustes sisaldus ka kaebajalt alusetult saadud 2500 euro suuruse sunniraha tagastamise nõue,

pidi kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 75 eurot. Seega tuleb 40 euro

ulatuses riigilõiv kaebajale tagastada vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 1 ning ülejäänud

riigilõiv (75 eurot) mõista kaebaja kasuks välja vastustajalt. Kaebaja esitas taotlused mõista

vastustajalt välja halduskohtus toimunud menetlusega seotud õigusabikulu

11114,07+2359,50+390=13 863,57 eurot, mis ei sisalda käibemaksu (dtl 453 jj, 631 jj, 460).

Taotlustele lisatud arvete kohaselt vastab õigusabikulu kokku umbes 72 advokaadi töötunnile.

Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud taotluse mõista välja õigusabikulu 4368 eurot, mis

vastab umbes 22,5 advokaadi töötunnile. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud ettekirjutuse ja

korralduse sisu ja mahtu, vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust ning vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvesse võttes saab kaebaja

põhjendatud õigusabikuluks haldus- ja apellatsiooniastmes kokku kulu, mis vastab umbes 50

advokaadi töötunnile arvetel kajastatud keskmise tunnihinnaga. Eeltoodut arvesse võttes tuleb

riigilõivude ja õigusabikulu katteks kokku vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

50x195+135+75=9960 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.01.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2025. a otsus osas, milles

ringkonnakohus tuvastas sunniraha tasumise korralduse õigusvastasuse, kohustas

sunniraha kaebajale tagastama ja mõistis välja menetluskulud. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Jätta sunniraha puudutavas osas kaebus rahuldamata.

4. Mõista Rahapesu Andmebüroolt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4152 eurot.

13(13)