3-21-895/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2025, Tartu

Haldusasja number

3-21-895

Haldusasi

X.X. kaebus Kambja valla poolt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Kambja vald

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsus ja saata asi uueks lahendamiseks

Tartu Halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. juuni

2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.Y., kes oli tunnistatud Xxx talu maade ja hoonete osas vastavalt 2/3 ja 1/2 osas õigustatud

subjektiks, loovutas 7. jaanuaril 2019 nõudeõiguse oma tütrele X.X.-ile . Talu maad ja hooned

asuvad endises Ülenurme vallas (praegune Kambja vald) Õssu külas.

Kambja Vallavalitsus otsustas 22. novembri 2019. a korraldusega nr 1518 mitte tagastada Xxx

talu maast 19,9 hektarit seoses maa riigi omandisse jätmisega ning 1. veebruari 2023. a

korraldusega nr 1329 otsustati jätta tagastamata Xxx talu ehitistest tagastamata laut ja ait-

sepikoda. Eelnevalt oli Ülenurme Vallavalitsus 25. septembri 2013. a kirjaga selgitanud, et

umbes 0,97 ha Xxx talu maast oli läinud endise Märja katastriüksuse koosseisu.

2. X.X. esitas kaebuse, milles hüvitada talle kahju, mis tekitati talle Xxx talu maadest (riigi

omandisse jäetud ja Märja maaüksuse koosseisu läinud) 2/3 suuruse osa ning hoonetest (laut ja

ait-sepikoda) 1/2 suuruse osa tagastamata jätmisega. Kaebuse kohaselt ei ole lauta ega ait-

sepikoda jäetud ühegi õigusaktiga riigi omandisse. Ülenurme Vallavalitsus ei informeerinud riiki

sellest, et Xxx maad ei olnud vabad maaüksused, vaid et nende suhtes oli esitatud

tagastamisnõue.

3. Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad, kui maa jäetakse riigi

omandisse vastavalt MaaRS § 31 lg 1 p-dele 1-5, 7, 10 ja 13. Põllumajandusministri 20. oktoobri

1997. a käskkirjaga nr 136 oli jäetud vaidlusalune maa riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 1

alusel ja 9. aprilli 1998. a käskkirjaga nr 46 jäeti maa riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel.

Seetõttu ei olnud vastustajal võimalik MaaRS § 6 lg 2 p-i 4 arvestades teha muud otsust, kui jätta

Xxx talu maast tagastamata see osa, mis oli jäetud riigi omandisse. Ka Riigikohus on märkinud,

et kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse

lahendamisel sellest lähtuma ning seda maad ei ole võimalik tagastada. Seega oli vastustaja otsus

riigi omandisse jäetud maa tagastamata jätmise kohta õiguspärane.

3.2. Kambja Vallavalitsuse maa mittetagastamise korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas

maa riigi omandisse jätmine oli õiguspärane või mitte. Kaebaja õiguseellane lasi maa riigi

omandisse jätmise otsuste peale tühistamiskaebuse esitamise tähtajad mööda.

3.3. Laut ja ait-sepikoda asusid maal, mis jäeti riigi omandisse. Vastustaja selgitustest nähtuvalt

pidasid Eesti Põllumajandusülikool (EPMÜ) ja põllumajandusminister lauta ja ait-sepikoda riigi

hooneteks ning hoonete teenindamiseks vajati maad. Kohus nõustus vastustaja põhjendusega, et

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on ehitised kinnisasja olulised osad

ning neid ei saa käsitada eraldiseisvalt ega seetõttu õigustatud subjektidele tagastada. Olukorras,

kus lauda ja ait-sepikoja alune ning neid ümbritsev maa jäeti riigi omandisse ning hiljem

võõrandati kolmandatele isikutele, ei saanud vastustaja maal asuvaid hooneid eraldi õigustatud

subjektidele tagastada.

3.4. Kuna maa riigi omandisse jätmise otsuse vaidlustamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik,

ei ole põhjust arvata, et kaebajal oleks võimalik saavutada maatüki ja sellel asuvate hoonete kui

omandireformi objektide staatuse taastamine.

3.5. Kahju, mille hüvitamist kaebaja praeguses asjas vastustajalt nõuab, saab põhjuslikus seoses

olla üksnes põllumajandusministri käskkirjadega maa riigi omandisse jätmiseks (RKHKo 3-3-1-

102-06, p 16).

3.6. Kui põllumajandusminister isikuid maa riigi omandisse jätmise menetlusse ei kaasanud ja

asjaolusid nõuetekohaselt välja ei selgitanud, vastutab võimaliku õigusvastase vara riigi

omandisse jätmise otsuse eest valitsus (minister), mitte kohalik omavalitsus.

3.7. Asja materjalidest nähtub, et Ülenurme Vallavalitsus oli juba vähemalt 1992. aastast teadlik,

et EPMÜ soovib vaidlusalust maad koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse. Seega ei

saanud vastustaja teha õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta otsust enne, kui oli

otsustatud maa riigi omandisse jätmine ning seega ei olnud vastustaja õigusvastaselt viivitanud.

3.8. Seoses 0,97 ha maa jäämisega endise Märja maaüksuse koosseisu selgitas vastustaja, et

1994. aastal, mil Märja kinnistu tagastati, ei olnud veel Maa-ameti elektroonilist kaardirakendust

ning maa tagastamine toimus maavalitsuste poolt paberkandjatel väljastatud skemaatiliste

kaartide alusel. Piirid 1939. a kaardil olid ebatäpsed. Elektroonilises rakenduses olevate

katastriüksuste piirid ei kattu täielikult ajaloolise skemaatilise kaardi piiridega.

Maakorraldusnõudeid järgides toodi Märja talu tagastamisel katastriüksuse piir 1994. aastaks

tekkinud tee äärde. Tagastamise aluseks olnud skemaatilisel kaardil tee puudus. MaaRS § 6 lõige

1 sätestab: „Maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja

maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene

teisiti. Maa tagastatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui õigustatud subjekt ei

soovi plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamist, viiakse läbi katastriüksuse mõõdistamine.

Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda

tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha.“ Seega

isegi kui tõepoolest läks osa endise Xxx talu maast kaardimaterjali ebatäpsuse ja

maakorraldusnõuete tõttu endise Märja maaüksuse koosseisu, ei saa seda MaaRS § 6 lg-st 1

tulenevalt pidada õigusvastaseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Vald ei teinud hoonete tagastamise otsuseid, vaid valmistas ette dokumente, mis

kindlustasid maa riigi omandisse jätmise.

4.2. EPMÜ varad jäeti riigi omandisse Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määruse nr

328 p 43 alusel. Sellest määrusest ei nähtu, et laut oleks riigi omandisse jäetud. Veelgi enam,

omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 2 järgi ei lülitatud riigi omandisse jäetud vara

nimekirja õigusvastaselt võõrandatud vara. Seega ei ole õigusvastaselt võõrandatud lauta ja

sepikoda riigi omandisse jäetud.

4.3. Vara võis riigi omandisse jätta ka ORAS § 12 lg-s 3 sätestatud alustel, kuid ekspertiisi

ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta ei ole tehtud.

4.4. Vald rikkus Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määrusega nr 226 kinnitatud „Maa

riigi omandisse jätmise korra“ p-s 9 sätestatud nõudeid, kui määras puudulike dokumentide

alusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa ja nõustus maa riigi omandisse jätmisega.

4.5. Omandireform on toimunud vales järjekorras. Reeglina pidanuks esmalt otsustama ära

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, siis lahendama maa riigi omandisse jätmise

küsimuse ning seejärel võtma seisukoha maa tagastamise küsimuses.

4.6. Maa riigi omandisse jätmine ei tähenda seda, et vald ei saanud kaebajale kahju tekitada

ning kogu vastutus lasub üksnes Vabariigi Valitsusel. Vallal oli oluline roll, sest ta pidi

kohustatud subjektina otsustama vara ja seejärel maa tagastamise õigustatud subjektidele.

4.7. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra“ p 23 järgi tuli vallavalitsusel otsustada vara tagastamine

kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Kuna vaidlusaluse maa

ja vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise otsus tehti juba 20. jaanuaril 1994, pidanuks

vald vara tagastamise otsustama kolme kuu jooksul.

4.8. Asjaolu, et vald oli vähemalt 1992. aastast teadlik riigi soov vaidlusaluste maade ja

hoonete riigi omandisse jätmisest, näitab seda, et vald tegi EPMÜ-ga koostööd ning soovis

õigustatud subjektid varast ilma jätta. Vallal oli ülesanne otsustada vara tagastamine, mitte

aga aidata riiki hõivata endale hooneid, mis talle ei kuulunud.

4.9. Maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oli mõlemal oma roll. Vald pidanuks tegema

loetud tähtaja jooksul vara tagastamise otsuse, kuid selle asemel venitas ta aastaid otsuse

tegemisega ning valmistas selle asemel ette dokumente maa riigi omandisse jätmiseks.

4.10 Maa riigi omandisse jätmise käskkirjade andmisel ei olnud tekitatud kahju ulatus teada,

kuna MaaRS § 6 lg 1 võimaldas maa tagastamisel endistest piiridest kõrvale kalduda.

4.11. Maa riigi omandisse jätmise käskkirju ei ole avalikustatud. Kuna kaebaja õiguseellast

menetlusse ei kaasnaud ning maa riigi omandisse jätmise käskkirju ei avalikustatud, siis ei

saanud kaebaja käskkirjade kohta riigilt aru pärida.

4.12. Maa tagastamata jätmine endise Märja talu maa tagastamise tõttu polnud vajalik, sest

maakorralduslikud nõuded seda ei tinginud. Seda kinnitavad Maa-ameti kaardirakenduse

andmed.

5. Kambja valla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Suuremas osas

vastusest refereeritakse apellatsioonkaebuse põhjendusi ning lõpetuseks märgitakse, et

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei korda vastustaja halduskohtus juba esitatud

seisukohti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja

saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Vaidluse sisust parema arusaadavuse huvides loetleb ringkonnakohus kõigepealt asjas

esinenud olulisemad asjaolud ning toimunud sündmused nende järjekorras.

-

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu

maakonnakomisjoni 20. jaanuari 1994. a otsusega tunnistati kaebaja ema Y.Y. 1/3

mõttelises osas õigustatud subjektiks Xxx talu maade osas ning 1/2 mõttelises osas

hoonete osas;

-

Xxx kinnistuga külgnev xxx kinnistu tagastati Ülenurme Vallavalitsuse 17. augusti 1994.

a korraldusega õigustatud subjektile. Hiljem selgitas Ülenurme vallavalitsus 2013. aastal

kaebajale, et selle maa hulka jäi ka 0,97 hektarit Xxx talu maad;

-

EPMÜ esitas 20. detsembril 1996 Ülenurme vallale taotluse, et vald määraks Eerika õppe-

katsetalu lauda ja sepikoja teenindamiseks vajaliku maa;

-

Ülenurme Vallavalitsuse 24. jaanuari 1997. a korraldusega määrati Eerika õppe-katsetalu

lauda ja sepikoja teenindusmaa;

-

Ülenurme Vallavalitsuse 15. septembri 1997. a kirjaga nõustuti Eerika õppe-katsetalu

lauda juurde maa eraldamisega;

-

Ülenurme Vallavalitsuse 30. septembri 1997. a kirjaga saadeti katastriüksuse toimik

Eerika õppe-katsetalu lauda katastrisse kandmiseks Tartu Maakatastrile;

-

Põllumajandusministri 20. oktoobri 1997. a käskkirjaga nr 136 jäeti riigi omandisse Rüütli

lauda maaüksus pindalaga 13 288 ruutmeetrit;

-

Ülenurme Vallavalitsus andis 18. veebruaril 1998 SA-le Eerika Katsejaam laudale ja

töökojale (endisele sepikojale) kasutusload;

-

EPMÜ esitas 2. detsembril 1997 Ülenurme Vallavalitsusele taotluse Xxx kinnistu

kogupindalaga 51,01 ha riigi omandisse jätmiseks;

-

Ülenurme Vallavalitsus nõustus 28. jaanuaril 1998 Xxx Õssu külas asuva maa (ligikaudse

pindalaga 10 hektarit) riigi omandisse jätmisega, lisades juurde, et poolele osale maast on

esitatud tagastamise taotlus;

-

Põllumajandusministri 9. aprilli 1998. a käskkirjaga nr 46 jäeti Xxx talu maadest riigi

omandisse Eerika maaüksus pindalaga 109 527 ruutmeetrit ja Eeriko maaüksus pindalaga

76 798 ruutmeetrit;

-

25. oktoobri 2018. a korraldusega nr 691 (seda muudeti 24. jaanuari 2019. a korraldusega

nr 871) jäeti laut ja ait-sepikoda tagastamata;

-

Y.Y. loovutas 7. jaanuaril 2019 oma osa nõudeõigusest kaebajale;

-

Kambja Vallavalitsuse 22. novembri 2019. a korraldusega nr 1518 otsustati mitte

tagastada õigusvastaselt võõrandatud Xxx talu Õssu külas asunud maast 19,9 hektarit

seoses maa riigi omandisse jätmisega;

-

Kaebaja kaebus maa riigi omandisse jätmise käskkirjade tühistamiseks lõpetati

kaebetähtaegade ületamise tõttu ning vallavalitsuse antud maa mittetagastamise

korralduse tühistamise nõue jäeti läbi vaatamata, sest kaebuse eesmärki pole võimalik

saavutada (haldusasi nr 3-19-2305) (tl 1-3).

8. Eeltoodust nähtub, et kaebajale väidetava kahju tekkimises on osalenud kaks erinevat

haldusekandjat – Eesti Vabariik ja Kambja (endine Ülenurme) vald. Riigi osa kahju

tekitamises seisnes selles, et vaidlusalune maa jäeti 20. oktoobri 1997. a ja 9. aprilli 1998. a

käskkirjadega riigi omandisse. Ka halduskohus on möönnud, et maa riigi omandisse jätmisega

oli sisuliselt otsustatud ka see, et vaidlusalust vara ei saa enam tagastada ning selgitas, et kui

põllumajandusminister vara tagastamise avalduse esitanud isikuid menetlusse ei kaasanud ega

asjaolusid nõuetekohaselt välja ei selgitanud, vastutab õigusvastase vara riigi omandisse

jätmise eest valitsus (halduskohtu otsuse p 15).

9. RVastS § 12 lg 4 sätestab, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu

kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Halduskohus ei ole tähelepanu pööranud

sellele, et käesolevas asjas võib olla kohane esitada hüvitisenõue kahe haldusekandja vastu, st

riigi ja Kambja valla vastu. Sellisel juhul on võimalik hinnata riigi tegevuse õiguspärasust

maa riigi omandisse jätmise menetluses.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et uurimispõhimõttest tulenev selgitamiskohustus hõlmab

kohtu kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama

taotluse esitama võimalusele (RKHKm 3-3-1-62-13, p 14 ja seal viidatud praktika).

Selgitamiskohustuse täitmata jätmine kujutab ennast kohtumenetluse normi olulist rikkumist

(samas, p 17).

10. Selgitamiskohustuse täitmata jätmine ning riigi menetlusse vastustajana kaasamata

jätmine kujutab endast kohtumenetluse normi olulist rikkumist halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 199 lg 2 p 3 mõttes, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada. Ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluses kaasata uut vastustajat ning asuda

asjas arutama täiesti uusi küsimusi seoses maa riigi omandisse jätmise õigusvastasusega.

Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ning saata asi uueks lahendamiseks halduskohtule.

Halduskohtul tuleb anda võimalus kaebajale kaebuse muutmiseks ning kahju hüvitamise

nõude esitamiseks ka riigi vastu, kusjuures kahju põhjustanud tegevuseks oleks maa riigi

omandisse jätmine. Kui kaebaja muudab oma kaebust, on võimalik kaasata menetlusse

vastustajana ka Eesti Vabariik ning hinnata riigi tegevuse õiguspärasust maa riigi omandisse

jätmisel.

11. Ringkonnakohus selgitab, et nõude esitamist käesolevas asjas riigi vastu ei takista RVastS

§ 17 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise kaebuse esitamise kolmeaastane tähtaeg. Ehkki riigi

tegevusel maa riigi omandisse jätmisel on põhjuslik seos kaebajale kahju tekkimisega, tekkis

kahju kaebajale lõplikult maa ja hoonete tagastamata jätmise korraldustega Kambja

Vallavalitsuse poolt. Tegemist on omavahel põimunud menetlustega, maa riigi omandisse

jätmine on maa ja hoonete tagastamise menetluses eelhaldusakti tähendusega. Maa riigi

omandisse jätmise siduv tähendus vara tagastamise menetluses on see, et neis piirides, milles

maa riigi omandisse jäeti, ei ole võimalik seda maad isikule enam tagastada. Lõplik selgus

maa tagastamise küsimuses saabub ikkagi aga alles maa mittetagastamise korralduse

andmisel, kuna vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja vara tagastamata jätmine

selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta (RKHKm 3-3-1-50-

07, p 8).

Seega tuleb ka kahju hüvitamise tähtaega lugeda alates kahju lõplikult tekitanud haldusaktist,

st vara mittetagastamise korraldusest. Kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel tuleb aga

hinnata ka varasemate haldusaktide ja menetlustoimingute õiguspärasust, mis viisid kahju

tekkimiseni, ning seda isegi siis, kui need on antud või tehtud rohkem kui 10 aastat enne

kaebuse esitamist. Kui haldusmenetlus on lõpliku haldusakti andmisega lõppenud ning isik

nõuab sellega tekitatud kahju hüvitamist, siis tuleb hinnata haldusmenetluse õiguspärasust

kogu menetluse vältel. Antud juhul tähendab see seda, et hinnata tuleb 1994. aastal kaebaja

õiguseellase õigustatud subjektiks tunnistamisega alanud haldusmenetluse õiguspärasust kuni

maa ja hoonete mittatagastamise korralduste andmiseni aastatel 2018-2019. Selle raames saab

hinnata ka riigi tegevuse õiguspärasust maa riigi omandisse jätmisel.

Ringkonnakohus märgib, et vastasel juhul tekiks olukord, kus haldusekandja pääseks

vastutusest tänu sellele, et on suutnud haldusmenetluse venitada niivõrd pikaks, et mõni kahju

põhjustanud haldusakt või toiming jääb lõplikust haldusaktist rohkem kui 10 aasta kaugusele.

On ilmne, et selline olukord ei ole kooskõlas efektiivse õiguskaitse põhimõttega ning selliselt

ei tohi RVastS § 17 lg-t 3 tõlgendada.

12. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse eeltoodud põhjendustel ning asi saadetakse

halduskohtusse uueks lahendamiseks, ei võta ringkonnakohus seisukohta apellatsioonkaebuse

kõigi väidete kohta.

13. Seoses 0,97 ha tagastamisega endisest Xxx talu maade arvelt Xxx kinnistu koosseisus on

kaebaja apellatsioonkaebuses selgitanud, et sellist maa tagastamist Xxx kinnistu tagastamise

õigustatud subjektile ei saanud põhjendada maakorralduslikud nõuded, kuna maad tagastati

Kesa teelt mõlemale poole, st sellise tagastamise eesmärk ei saanud olla loodava maaüksuse

piirnemine ühelt poolt teega. Kaebaja on oma selgitusi põhjendanud kaardirakenduste

väljavõtetega.

Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses neile kaebaja seisukohtadele vastamist vajalikuks

pidanud. Kuna asi saadetakse halduskohtule uueks läbivaatamiseks, on vastustajal võimalik

selles küsimuses kujundada omapoolsed seisukohad ning need kohtule esitada.

Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks hakata ainult selles küsimuses apellatsioonimenetluses

vastustajalt täiendavaid seisukohti küsima.

13.1. Halduskohus on ka leidnud, et isegi kui osa Xxx talu maast tagastati Märja maaüksuse

koosseisus, ei ole see õigusvastane, kuna MaaRS § 6 lg 1 järgi võib tagastatava maaüksuse

pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem

kui 5 ha.

Ringkonnakohus selgitab, et see norm kohaldub juhul, kui aset leiab maa tagastamine. Sellisel

juhul on võimalik maa suuruse kõikumine 8% või 5 ha piires. Käesoleval juhul ei ole aga

vaidlus maa tagastamise üle, vaid mittetagastamise üle. Seega ei saa selle normiga põhjendada

seda, miks jäeti muu maa hulgas tagastamata ka see konkreetne 0,97 ha suurune maatükk.

13.2. Asja uuel lahendamisel on halduskohtul võimalik hinnata uuesti ka 0,97 ha maa

mittetagastamise õiguspärasust, arvestades eelpool väljatoodut. Kuna asi saadetakse niikuinii

halduskohtule uueks lahendamiseks, ei pea ringkonnakohus ise mõistlikuks selles küsimuses

lõplikku seisukohta kujundada.

14. Asja uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu ei lahenda ringkonnakohus menetluskulude

jaotuse küsimust.

(allkirjastatud digitaalselt)