2-24-5182/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

21.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-5182

Kohtuasi

Tallinna linna avaldus täisealisele isikule I.W-le

eestkoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.W määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu) (registrikood 75016013), lepinguline esindaja L.S

Puudutatud isik I.W (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud isik Z.G (isikukood XXX)

Puudutatud isik S.W (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.W määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 27.06.2024 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud I.W-le määratud esindaja kulud Eesti

Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-5182

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 01.04.2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus seada täisealise isiku I.W (eestkostetav) üle viieks aastaks

eestkoste ja määrata eestkostjaks Z.G (eestkostetava ema).

1.1. Avalduse kohaselt viibib eestkostetav alates 07.03.2022 kriminaalasjas nr 1-21-xxx Harju

Maakohtu 03.02.2022 tehtud määruse alusel /haigla nimetus/ psühhiaatriakliiniku sundravi

osakonnas. Osakonna ravimeeskond teatas avaldajale, et eestkostetava üle on vaja seada

eestkoste. Eestkostetaval on diagnoositud kroonilise kuluga psüühikahäire (püsikululine

paranoidne skisofreenia). Osakonna psühhiaatri kirjelduse kohaselt on eestkostetav aktiivselt

psühhootiline ning tema sümptomaatikas on primaarne tagakiusamis- ja jälgimisluul, mis

juhib tema käitumist. Tal ei ole sisulist kriitikat oma haiguse ja ravivajaduse suhtes ning ta on

varem ravi omaalgatuslikult katkestanud, mis tingis luulu ägenemise ja agressiivse käitumise.

Eestkostetaval ei ole alates 2019. a-st isikut tõendavat dokumenti ja ta ei ole nõus seda

osakonnas viibimise ajal taotlema, sest sellega kaasneb foto tegemine ja sõrmejälgede

andmine. Tal ei ole sissetulekut ega ravikindlustust ning ta ei soovi esitada töövõime ja puude

raskusastme hindamise taotlust. Tal on ka võlakohustusi, millega ei ole võimalik osakonnas

tegeleda. Eestkostetaval ei ole toimivat sotsiaalset tugisüsteemi. Tema psühhosotsiaalsed

toimetulekuoskused ja -võimed on puudulikud ning ta ei ole tööturul osalenud juba viimased

13 aastat. Ravimeeskonna hinnangul ei suuda eestkostetav oma elu iseseisvalt korraldada ja

vajab eestkostet, et oleks tagatud tema varaliste ja isiklike huvide kaitse ja psühhosotsiaalne

toimetulek.

1.2. Ka avaldaja leiab, et eestkostetav ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline

iseseisvalt toime tulema, sh end esindama ja oma elu korraldama, ning ta vajab kõrvalabi. Ta

ei hinda oma toimetulekut, abivajadust ja ümbritsevat keskkonda adekvaatselt. Eestkoste

seadmine on seega vajalik tema elu korraldamiseks, eelkõige hoolduse ja ravi tagamiseks,

esindamiseks erinevates ametiasutustes, dokumentide vormistamiseks, sotsiaaltoetuste

taotlemiseks, kinnisvara valitsemiseks ning kõikide varaliste ja õiguslike tehingute

tegemiseks. Eestkostjaks on nõus hakkama eestkostetava ema, kes on eestkostetavaga

kontaktis olnud. Ta saab aru, milleks on eestkoste vajalik ja ta on varem olnud enda isa

eestkostja. Avaldaja arvates on eestkostetava ema oma tervisliku seisundi, isikuomaduste,

võimete ja lähedaste usalduslike suhete tõttu sobivaks eestkostjaks.

2. Maakohus võttis avalduse 03.04.2024 määrusega menetlusse, määras eestkostetavale riigi

õigusabi korras esindaja ning määras talle kohtupsühhiaatriaekspertiisi.

3. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt ei saanud ekspert vestlusel eestkostetavaga

sõnalist kontakti, mistõttu ei ole võimalik öelda, kas ta orienteerus ajas ja kohas, kuid

situatsioonis oli ta enda käitumist arvestades desorienteeritud. Ta oli seesmiselt pinges ja

vältis pilkkontakti, tema põhimeeleolu oli ühetaoline ning ta ei vastanud ühelegi küsimusele

ega põhjendanud vastamata jätmist. Seetõttu tuli eksperdil ka tema elulooliste andmete osas

lähtuda olemasolevatest andmetest. Eestkostetav haigestus psüühiliselt 2008. a paiku, mil ta

hakkas luululistel ajenditel sooritama süütamisi ja kallaletunge. Ta peeti kinni 2010. a-l ja tal

diagnoositi kohtupsühhiaatriaekspertiisiga skisofreenia. Sellest tingituna tunnistati ta

süüdimatuks ja talle määrati kohtu poolt psühhiaatriline sundravi, mis lõpetati seisundi

paranemisel jaanuaris 2012. Eestkostetav käis ajavahemikus 10.04.2012–03.12.2019

psühhiaatri vastuvõttudel, kuid ravimeid ta ei tarvitanud ja haiguskriitikat tal ei olnud ning

kohati esines ka luululist sümptomaatikat. Ajavahemikul 11.09.2020–20.10.2020 oli ta ravil /

haigla nimetus/ psühhiaatriakliinikus, kuhu ta viidi politsei saatel. Pärast haiglaravi käis ta

2-24-5182

psühhiaatriakliinikus ambulatoorsetel vastuvõttudel ja avaldas luulumõtteid politsei ja

naabrite suhtes. Ravimeid ta ikka ei tarvitanud ja haiguskriitikat tal ei olnud. 2021. a-l

eestkostetav vahistati ja paigutati psühhiaatriaosakonda kui psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetlusele allutatud isik. Eestkostetavat kahtlustati avaliku korra rikkumises,

kuid ta ise leidis, et talle on esitatud valesüüdistus ja ta ei vaja ravi.

Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusel leiti, et ta vajab oma potentsiaalse ohtlikkuse tõttu

statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Eestkostetav viibib siiani /haigla nimetus/

psühhiaatriakliiniku sundravi osakonnas. Ravimite tarvitamisega on olnud probleeme ja

praegu saab ta ravi depoosüstidena. Tal ei ole tekkinud sisulist kriitikat oma haiguse ja

ravivajaduse suhtes. Tema ühiskonnaohtlikkuse risk on mõõdukas ja tõsise kehalise kahju

põhjustamise risk suur, sest varem on esinenud agressiivset üliohtlikku käitumist. Riski

hoiavad alal puuduv haiguskriitika ja halb ravisoostumus. Tema psühhosotsiaalsed

toimetulekuoskused on vähesed. Osakonnas on ta põhilise osa päevast üksi oma palatis.

Eestkostetavale määratud puuduv töövõime ja keskmine puue lõppesid 18.01.2022. Tal ei ole

isikut tõendavat dokumenti alates 2019. a-st. Tal ei ole ka elukohta ja väljaspool haiglat elas

ta viimati isaga.

Eestkostetaval on püsiva kuluga paranoidse skisofreenia kujul vaimuhaigus, mille tõttu ta ei

suuda kestvalt oma tegudest, sh abielu sõlmimise jm perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest

tagajärgedest, aru saada ja neid juhtida tal esinevate mõttekäiguhäirete, väheste

psühhosotsiaalsete toimetulekuoskuste ja kalduvuse tõttu ohtlikule käitumisele. Tema

psüühiline seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, langetada otsuseid ja oma elu

iseseisvalt korraldada. Selle tõestuseks on praegu kujunenud olukord, kus tal ei ole isikut

tõendavat dokumenti ja ta keeldub seda taotlemast ning talle ei ole saanud määrata

töövõimetust ega puuet, et kindlustata talle sissetulek ja võimalus ravi saamiseks. Tema

psüühiline seisund ei võimalda tal teostada valimisõigust, sest ta ei suuda situatsioonis

adekvaatselt orienteeruda. Tema psüühiline seisund ei võimalda tal osa võtta kohtuistungist,

kuid teda saab ära kuulata tema tavalises keskkonnas. Tema huve ei saa kaitsta volituste

andmise või muude abiliste kaudu, mistõttu vajab ta eestkostet ja eestkostjat. Tema psüühiline

seisund ei võimalda tal anda seisukohta eestkostja määramise ja eestkostja isiku kohta. Tal ei

ole haiguskriitikat ega adekvaatset arusaama enda seisundi raskusest ning igapäevasest

puudulikust toimetulekust enda elu korraldamisel ja tervise eest hoolitsemisel. Eestkostja

ülesannete ringi peaksid jääma kõik majandusliku ja juriidilise iseloomuga tehingud ning

vajaliku meditsiinilise abi ja hoolduse tagamine. Eestkoste seadmine on vajalik vähemalt

aastaks.

4. Eeskostetava esindaja vaidles avaldusele vastu.

Esindaja hinnangul mõistis eestkostetav vestlusel üldjoontes eestkoste tähendust ja vaidles

sellele aktiivselt vastu ning esindaja on tema seisukohaga seotud. Eestkostetav selgitas, et ta ei

vaja kellegi abi ja saab kõigi toimingutega ise hakkama, sh saab ta pärast haiglast vabanemist

tegeleda ise isikut tõendava dokumendi ja töövõime hindamise taotlemisega. Ta ei vastanud

küsimusele, kuidas toimub kinnisvaratehingute tegemine. Pikemalt ei soovinud ta esindajaga

vestelda, põhjendades seda sellega, et ta ei ole endale ise esindajat võtnud.

Kuivõrd eestkostetav on kinnitanud, et ta soovib enda huvides olevaid toimingud teha pärast

haiglast vabanemist, on tarvis hinnata, kas eestkoste seadmine on vältimatult vajalik.

Eestkostetava selgitusi arvestades võib eeldada, et ta saab toetavate isikute abil toimingutega

hakkama, mis välistab eestkoste seadmise. Igal juhul ei anna see, et isik ei tee

ebaadekvaatsetel põhjustel mingeid toiminguid, alust arvata, et ta ei saaks hakkama mistahes

tehingute või toimingutega. Eestkoste seadmisel tuleks eestkostetavale jätta õigus teha

2-24-5182

pisitehinguid vähemalt 100 euro ulatuses kuus ja lugeda ta valimisõiguse teostamise

tähenduses teovõimeliseks. Eestkoste seadmisel on eestkostetava ema tema lähedasena

sobivaks eestkostjaks ja eestkostetav ei väljendanud tema suhtes vastumeelsust.

5. Maakohus kuulas 05.06.2024 ära eestkostetava ning 18.06.2024 avaldaja, eestkostetava

esindaja, eestkostetava ema ja S.W (eestkostetava isa).

Eestkostetav ei võtnud pilkkontakti, ei reageerinud kuidagi kõnetamisele ja selgitustele ega

vastanud ühelegi küsimusele. Ta pani üksnes kokku ja ära kaasa võetud paberi ja pastaka ning

istus seejärel vaikides, vaadates ainiti enda ette.

Avaldaja jäi avalduse ja eestkostetava esindaja oma seisukoha juurde. Eestkostetava vanemad

nõustusid, et eestkostetav vajab eestkostet ja avaldasid mõlemad soovi olla tema eestkostjaks,

eelistades seda teha ühiselt. Avaldaja ja eestkostetava esindaja toetasid ühe eestkostja

määramist ja eelistasid eestkostjana eestkostetava ema.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 27.06.2024 määrusega avalduse, seadis eestkostetava üle

eestkoste ja määras eeskostjaks eestkostetava ema. Maakohus määras, et eestkostja

ülesanneteks on eestkostetava elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste,

toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine ning tema esindamine

kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel, v.a pisitehingud. Maakohus lubas

eestkostetaval teha pisitehinguid 100 euro ulatuses kuus. Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja

kulud ja ekspertiisikulud riigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eestkoste seadmise eeldused täidetud. Maakohus

tugines perekonnaseaduse (PKS) §-dele 202–207, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8

lg-tele 2 ja 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dele 522–526. Eestkostetaval on

piiratud teovõime ja ta vajab eestkoste seadmist, sest tema psüühiline tervis ei võimalda tal

oma elu iseseisvalt korraldada ja tehinguid (v.a pisitehinguid 100 euro ulatuses) teha.

Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga on tõendatud, et eestkostetaval on vaimuhaigus püsiva

kuluga paranoidse skisofreenia kujul, mille tõttu ei suuda ta kestvalt oma tegudest aru saada

või neid juhtida. Eestkoste seadmise vajadust kinnitavad ka teiste menetlusosaliste

seisukohad, v.a eestkostetava esindaja seisukoht. Ekspert on leidnud, et eestkostetav ei mõista

oma tegusid ega oska neid juhtida tal esinevate mõttekäiguhäirete, väheste psühhosotsiaalsete

toimetulekuoskuste ning kalduvuse tõttu ohtlikule käitumisele. Sellega on ümber lükatud

eestkostetava esindaja väide, et eestkostetav ei soovi praegu asjaajamisega tegeleda oma

subjektiivsest tahtest lähtudes. Tema huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ega

perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.

Põhjendatud ei ole määrata eestkostetava vanemaid eestkostet ühiselt teostama, sest see ei

lihtsustaks, vaid pigem aeglustaks eestkostja ülesannete täitmist. Eestkostjaks sobivaim isik

on eestkostetava ema, keda toetavad eestkostjana avaldaja ja eestkostetava esindaja ning kes

on eestkostja ülesandeid ka varem täitnud. Eestkostetava isal on õigus eestkostetavaga

suhelda ja eestkostetava ema eestkostja ülesannete täitmisel toetada.

2-24-5182

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Eestkostetav ja tema esindaja esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata.

Eestkostetav ei ole maakohtu määrusega nõus. Ta on võimeline lahendama igasuguseid

ülesandeid ning lahendab ka kõige keerulisemaid ülesandeid kõrvalise abita. Eestkostjast ei

ole talle mingit kasu. Eestkostja tekitab talle vaid probleeme ja segab elamist. Eestkostetava

arvates oleks väga tähtis ja kasulik tema osavõtt kohtuistungist, millele ta palub end kutsuda.

Eestkostetava esindaja täiendas eestkostetava määruskaebust, lisades, et eestkostetava

selgitusi arvestades võib eeldada, et ta saaks vähemalt toetavate isikute abil vajalike

toimingutega hakkama, mis välistab eestkoste seadmise. Asjaolu, et eestkostetav ei soovi enda

asjaajamisega tegeleda, ei tähenda, et ta ei oleks selleks võimeline. Maakohus eelistas

põhjendamatult eksperdi arvamust. Eestkostetav ei asunud 05.05.2024 ärakuulamisel

kohtunikuga sõnalisse kontakti, mistõttu ei olnud selle põhjal võimalik järeldada, et ta ei saaks

vajalike toimingute ja tehingutega ise hakkama. Pigem on tal vastumeelsus osade isikutega

suhtlemisele.

8. Ülejäänud menetlusosalised ei esitanud määruskaebusele seisukohta.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

11. Kolleegiumi arvates on maakohus eestkostetava eestkostevajaduse ja selle ulatuse õigesti

tuvastanud ning määranud sellest lähtuvalt õigesti ka eestkostja ülesanded.

11.1. Kohus määrab PKS 203 lg 1 järgi täisealisele isikule eestkostja, kui ta ei suuda kasvõi

osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma

tegudest aru saada või neid juhtida, st kui tal on piiratud teovõime TsÜS § 8 lg 2 teise lause

mõttes. Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema

õiguste ja huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda. Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat

määrates esmalt, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik

oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on

piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb

isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle eestkostja. Eestkostja ülesandeks saab olla

eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda

teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet (RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 13;

RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p-d 20 ja 21).

2-24-5182

11.2. Määruskaebuses ei ole kahtluse alla seatud seda, et eeskostetaval on vaimuhaigus –

püsiva kuluga paranoidne skisofreenia, kuid eestkostetava ja tema esindaja hinnangul ei tingi

see eestkostevajadust, sest eestkostetav saab ise või vähemalt toetavate isikute abil vajalike

toimingutega hakkama.

Iseenesest ei tähenda vaimuhaigus (psüühikahäire) alati seda, et isik vajab eestkostet.

Olukorras, kus sellise diagnoosiga isik suudab oma tegudest aru saada ja neid juhtida, ei ole

isik piiratud teovõimega ega vaja eestkostet. Siinses asjas ei ole ringkonnakohtul siiski alust

arvata, et eestkostetav suudab oma tegudest aru saada ja neid juhtida ulatuses ja viisil, mis

välistab eestkostevajaduse. Asja materjalid (sh kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt (dtl-d 46–

51) ja erinevate eestkostetavaga kokku puutunud isikute arvamused (vt /haigla nimetus/

psühhiaatriakliiniku juhi 05.02.2024 pöördumine avaldaja poole, dtl 8; /haigla nimetus/

psühhiaatriakliiniku sundravi osakonna psühhiaatri F.K. 16.02.2024 vastus päringule, dtl 16; /

haigla nimetus/ psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötaja M.T. 12.02.2024 telefonivestluses

avaldatu, dtl 4; eestkostetava vanemate 18.06.2024 ärakuulamisel avaldatu, dtl 89))

kinnitavad, et eestkostetav ei suuda tal diagnoositud haiguse tõttu oma tegudest aru saada ja

neid juhtida. Võttes arvesse eestkostetava haiguse kroonilist kulgu ja sellest tingitud

mõttekäiguhäireid, haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumist, tema väheseid

psühhosotsiaalseid toimetulekuoskuseid ning kalduvust ohtlikule käitumisele, ei ole

maakohus eksinud eestkostetava eestkostevajaduse ja selle ulatuse hindamisel ega leides, et

eestkostetava huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ega perekonnaliikmete või muude

abiliste kaudu. Asja materjalid ei kinnita, et eestkostetav oleks võimeline oma elu iseseisvalt

korraldama. Kuna eestkostetaval ei ole haiguskriitikat ja ta ei mõista oma ravivajadust, ei ole

ringkonnakohtul alust arvata, et ta suudaks tagada iseseisvalt endale vajalikku ravi ning selle

foonil teha ise kellegi nõustamisel ja toel iseseisvalt tehinguid ja õiguslikke toiminguid.

Üksnes eestkostetava määruskaebuses väljendatud eestkostetava arvamus oma iseseisva

toimetuleku kohta ei anna koosmõjus asja materjalidega alust seda järeldada. Ühtlasi ei ole

ringkonnakohtul alust arvata, et eestkostetava arusaamisvõime võimaldab tal täna anda enda

esindamiseks volitusi. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et eestkostetav oleks varem andnud

volitusi, mis tagaksid tema õiguste ja huvide kaitse vajalikus ulatuses ning välistaks tema üle

eestkoste seadmise tehingute ja õigustoimingute tegemise osas. Seega leidis maakohus

õigesti, et eestkostetav vajab sisuliselt kõigis eluvaldkondades eestkostet.

Sellest, et maakohus ei saanud eestkostetavaga ärakuulamisel kontakti, ei saa järeldada, et

eestkostetaval puudub eestkostevajadus. Kohus peab hindama isiku eestkostevajadust asjas

esitatud tõendite alusel, hinnates asjas kogutud tõendeid siseveendumuse kohaselt. Seejuures

saab isiku ärakuulamine kujundada küll kohtu siseveendumust tõendite hindamisel, kuid ei

ole eestkostevajaduse tuvastamisel määrav.

11.3. Kuigi eestkostetav avaldas soovi osaleda kohtuistungil, ei pea kolleegium

määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungi korraldamist vajalikuks. Eestkostetaval oli

võimalus avaldada vahetult oma seisukohad nii maakohtu korraldatud ärakuulamisel kui ka

kirjalikult määruskaebuses.

12. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

13. Kohtuasja olemust ja asjaolusid arvestades on õiglane jätta määruskaebuse menetlemise

kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a eestkostetavale

määratud esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.

2-24-5182

14. Määruse peale saab TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus TsMS §-ga 532 lg 1 esitada

Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja kindlaks määrati

(allkirjastatud digitaalselt)