3-24-344/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-344

Haldusasi

X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2023

otsuse nr 4.2-1/13600-1 tühistamiseks ja kohustamiseks

pikendada relvaloa kehtivust

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 otsus

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X. X, esindaja Valentin Moto

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2024

otsus muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulu nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2025 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-344

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 21.11.2023 otsusega nr 4.2-1/13600-1 X. X-i

relvaloa pikendamisest, kohustas teda andma enda valduses olevad relvad ja laskemoon üle

politseile hiljemalt relvaloa kehtivuse viimasel tööpäeval ning selgitas, et tal on kohustus relv

ja laskemoon võõrandada või alustada võõrandamist kolme kuu jooksul üleandmisest arvates

(tähtaega parandatud 10.01.2024 kirjaga).

Otsuse põhjenduste kohaselt on taotleja Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik. Tal on

relvaluba kehtivusega kuni 06.12.2023. Taotleja ei vasta relvaseaduse (RelvS) § 30 lg 2

nõudele, mille kohaselt on relvaluba võimalik Eesti Vabariigis välismaalasel omada ainult

juhul, kui ta on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik.

2. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 21.11.2023 otsus

nr 4.2-1/13600-1 ning kohustada PPA-d pikendama relvaloa kehtivust.

Kaebaja leidis, et RelvS § 30 lg 2, § 41 lg 2 p 3 ja § 91 lg 39 on põhiseadusega vastuolus ja

tuleb jätta asjas kohaldamata.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Praeguse vaidluse asjaolud ei anna alust tunnistada RelvS § 30 lg-t 2 põhiseadusevastaseks.

Tulirelvade soetamise ja omamise piiramisel kodakondsuse alusel on legitiimne eesmärk

tagada riigi julgeolek ning avalik kord. Venemaa Ukraina vastase sõja tõttu on

julgeolekukeskkond oluliselt muutunud ning see tingib vajaduse võtta ennetavaid meetmeid.

Välisriigi kodanikul puudub Eestiga samaväärne lojaalsussuhe nagu kodakondsusjärgse

riigiga. Kodakondsusest tulenevad kohustused riigi ees sõltumata sellest, kas inimene jagab

oma kodakondsusjärgses riigis parasjagu valitseva võimu vaateid või mitte. VF

konstitutsiooni järgi on riigi kodanikud kohustatud oma riigi eest seisma ja arvestama

võimaliku mobiliseerimisega. Sellistel isikutel tulirelvade soetamise ja omamise piiramine on

Eesti julgeoleku ning avaliku korra tagamiseks sobiv meede.

Relvaloa peatamine ja relvade hoiule võtmine oleks inimese vaatest leebem meede, kuid see

ei ole riigi vaatest samaväärne, sh samasuguse halduskoormusega. Sellisel juhul säiliks

inimesel ootus, et meede on ajutine, kuid praegu pole ettenähtav, millal võiks välismaalastel

taastada relva omamise ning soetamise õiguse. Ka tähendaks ligikaudu 3000 relva pikaajaline

hoidmine nii rahalist kulu kui ka hooldusvajadust.

Vaba eneseteostuse piirang on proportsionaalne ning erinevaks kohtlemiseks on mõistlik ja

asjakohane põhjus. Riigi kohustus on ennetavalt välistada VF mõjutustegevus Eestis VF

kodanike kaudu. Kuna VF territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina

ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad VF kodanikud võivad

sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema VF eesmärke. Riigil puudub tegelik

ning tõhus võimalus selgitada välja iga VF kodaniku meelsust, s.o tegelikke kavatsusi,

väärtusi ja arusaamu vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide

järgimisest, kuna isikud ei pruugi seda avaldada. Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid

jagavad Eestiga samu väärtusi julgeoleku küsimustes. Ei ole ettenähtav, et lojaalsuskonflikt

võiks tekkida mõnel Eestis viibival Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikul. Muude

riikide kodanike korral ei saa sellise konflikti tekkimist välistada, mistõttu on tegemist

2(6)

3-24-344

mõistliku ning asjakohase põhjendusega kohelda inimesi tulirelvade soetamisel ja omamisel

erinevalt.

Kaebaja ei ole avaldanud, et tulirelva omamine oleks keskse tähendusega kaebaja elukutse,

eluviisi või identiteedi tarbeks. Eesti ühiskonnas ei ole läbivat ning akuutset vajadust igaühel

omada enda ja oma vara kaitseks relva. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt tema etnilise või

sotsiaalse päritolu, keele, rahvusvähemusse kuulumise või sünnipära tõttu. Kaebaja ei ole

pidanud vajalikuks oma kodakondsust muuta ning väljendada lojaalsussuhet riigiga, kus ta on

mitukümmend aastat elanud. Kaebaja ei ole ka avaldanud, kuidas tulirelvadest loobumine

mõjutaks oluliselt tema elukorraldust. Kaebajat teavitati ette 9 kuud, et tema relvaluba ei

pikendata ning seda saab pidada piisavaks ajaks oma elu ümber korraldamiseks, sh relvade

võõrandamiseks ja muul viisil enda ja vara turvalisuse tagamiseks, kui oht kaebaja

turvalisusele on tavapärasest kõrgem. Vaidlusalune meede pole ainus, mida riik on võtnud

julgeoleku tagamiseks. Samas puuduvad muud leebemad, kuid sama tõhusad meetmed, mis

võimaldaksid piirata Eestis elavate VF kodanike relvade omamise õigust nii, et nad oma

lojaalsussuhtest Venemaaga tulenevalt ei osutuks ohuks Eesti julgeolekule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus.

Kaebaja soovib konflikti korral kaitsta oma perekonda, kes koosneb Eesti Vabariigi

kodanikest. Nende lojaalsust ei saa kahtluse alla seada seotuse tõttu VF kodanikuga.

Puuduvad tõendid ja konkreetne analüüs selle kohta, et RelvS-i muudatused on vajalikud ja

proportsionaalsed riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks. Inimese usaldusväärsust ning

ohtlikkust tuleb hinnata üksikjuhtumi põhiselt, mitte teha üldistusi ja eeldusi kõigi VF

kodanike kohta. Kaebaja on Eesti Vabariigi suhtes lojaalsem kui mõnigi Eesti Vabariigi

kodanik. Turvalisuse tagamiseks saab riik võtta erinevaid meetmeid, sealhulgas korraldada

intervjuusid, taustakontrolle ja jälgimist, et kindlaks teha inimese lojaalsust ja

usaldusväärsust. Samuti saab arvestada inimese varasemat tegevust ning suhteid Eesti riigi ja

kogukonnaga. Kaebaja on elanud Eestis alates 1998. a-st ja omanud relvaluba alates 1992. a-

st. See näitab, et ta on olnud seaduskuulekas ja usaldusväärne elanik pikka aega. Lojaalsust

saab inimene väljendada ka muul viisil nagu seaduskuulekus, perekondlikud ja sotsiaalsed

sidemed, aktiivne osalus kogukonnas. Kuigi formaalselt võib väita, et erinev kohtlemine

põhineb kodakondsusel, siis praktikas võivad sellel olla diskrimineerivad mõjud etnilistele ja

rahvusvähemustele. Kaebaja võib olla seotud sünniriigi kodakondsusega mitmel põhjusel, mis

ei peegelda tema ebalojaalsust Eesti suhtes. RelvS § 30 lg 2, § 41 lg 2 p 3 ja § 91 lg 39 on

põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta asjas kohaldamata.

6. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Relva omamine on eriõigus, mille saamise tingimusi on seadusandjal õigus kehtestada ja

muuta. Kodakondsus kui isiku ja riigi vaheline õiguslik side kinnitab isiku lojaalsust sellele

riigile. Inimesel on kohustusi kodakondsusjärgse riigi suhtes (nt mobilisatsioonikohustus).

Seega ei ole välistatud, et teatud juhul võib inimene astuda teise riigi vastu, kus ta peamiselt

või alaliselt viibib ja mille kodanikeks võivad olla tema pereliikmed. Riigil on õigus seista

oma huvide eest, arvestades enda õiguskorra kujundamisel ka rahvusvahelist olukorda, millel

on mõju sisemisele julgeolekule ja avalikule korrale. Õiguskuulekust kontrollitakse kõikidele

välismaalastele elamislubade ja relvalubade andmise korral, kuid see ei anna täielikku

ettekujutust inimese seotusest kodakondsusjärgse riigiga ega väära ustavuse nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(6)

3-24-344

7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

8. Asjas ei vaielda selle üle, et esines RelvS § 30 lg-st 2 ja § 44 lg-test 1 ja 6 tulenev alus

keelduda kaebaja relvaloa pikendamisest ning kohustada teda andma enda valduses olevad

relvad ja laskemoon üle politseile ning kolme kuu jooksul võõrandama relvad ja laskemoon.

9. Vaidlus on selles, kas RelvS § 30 lg 2, mis ei võimalda anda relvaluba kaebajale kui VF

kodanikule, on põhiseadusega kooskõlas.

10. RelvS § 30 lg 2 sätestab, et välismaalane, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi

kodanik ning kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, võib soetada,

omada ja vallata RelvS § 29 lg-s 1 loetletud relva, kui talle on RelvS-s füüsilisele isikule

ettenähtud alustel ja korras antud Eestis relvaluba. Välismaalasele väljastatakse Eesti

relvaluba, kui tema suhtes puudub kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi turvalisust või

julgeolekut (RelvS § 30 lg 21). RelvS § 91 lg-st 39 tuleneb, et enne 2023. aasta 15. märtsi

RelvS-i alusel füüsilisele isikule, kes ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik,

väljastatud relvaluba jm RelvS-s ette nähtud luba kehtib kuni 2024. aasta 15. märtsini, välja

arvatud, kui loal märgitud kehtivusaeg on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise

alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda RelvS §-s 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud

relva ja laskemoona võõrandamiseks ette nähtud tähtaeg.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et relvaloa pikendamata jätmine riivab kaebaja õigust

vabale eneseteostusele ja võrdsele kohtlemisele. Lisaks sekkub relva ja laskemoona politseile

üleandmise ning nende kolme kuu jooksul võõrandamise kohustus kaebaja omandivabadusse

(põhiseaduse (PS) § 32, Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26, p 49). Kuid need riived

on allpool toodud põhjendustel õigustatud vajadusega kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ning

avalikku korda.

12. Ringkonnakohus leiab, et välismaalasele relvaloa andmise piirang on seotud eeskätt

julgeoleku ja riigikaitselise eesmärgiga. Kui üksikisiku vaatest seondub relva kandmine isiku

huviga tagada enda ja lähedaste elu ja turvalisus, tegeleda harrastusega jne, siis riigi ja avalike

huvide aspektist tuleb arvestada, et eraisikute käes olevad relvad võivad mõjutada ka riigi

võimet ennast kaitsta välise rünnaku eest. Eesti riigi julgeolekut ohustaval välisriigil on

võimalik ära kasutada enda mõju all olevaid (oma kodanikest) relvaomanikke toime panema

sabotaažiakte, moodustama Eesti territooriumil ebaseaduslikke relvastatud formeeringuid,

paramilitaarseid üksusi jms. Eelnimetatu võimaldaks välisriigil sõjaliste operatsioonide

ettevalmistamiseks või koos nendega toime panna nn hübriidrünnakuid1. Tegemist on Eesti

Vabariigi riigikaitse huve intensiivselt riivava ohuga, mille ennetamiseks ja maandamiseks on

riigil õigus ja kohustus võtta asjakohaseid meetmeid.

13. Seadusandja tegi välismaalaste puhul valiku, et EL ja NATO liikmesriikide kodanike

puhul uuritakse nendest lähtuvat ohtu Eesti Vabariigi turvalisusele ja julgeolekule

individuaalselt (RelvS § 30 lg 21), kõikide teiste riikide puhul on aga piirang kehtestatud juba

seaduse tasandil, seaduse rakendajale kaalutlusõigust andmata. Ringkonnakohus leiab, et

selline normistik ei lähe vastuollu põhiseadusega.

14. Riigikohtu üldkogu on 15.03.2022 otsuses asjas nr 5-19-29 leidnud, et õigusakt, mis ei

võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda

kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud

1 Vt ka relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 777 SE seletuskiri, lk 3.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2bc1e5a0-707e-4f8f-9c3b-be68f3c238e3/

4(6)

3-24-344

ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta. Normiloojal on oma otsustusvabadust kasutades

võimalik piiritleda asjaolud, mille esinemisel tuleb haldusakt anda (vt ka Riigikohtu

18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p 53). Ringkonnakohus leiab, et kaalutlusõiguse võimaldamata

jätmine oli praegusel juhul seadusandja taotluslik ja hästi läbi kaalutud otsus, mille tingis

vajadus astuda tõhusaid ennetavaid samme Eesti riigi julgeolekut ähvardava välisohu

ärahoidmiseks ning tõkestamiseks.

15. Relvaloa andmise piiramisel peab riik arvestama võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimise

keeluga.

16. PS § 12 lg 1 ls 2 kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo,

keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja

sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Erinevalt kaebaja arvamusest leiab

ringkonnakohus, et siinsel juhul ei ole tegemist tema diskrimineerimisega eelnimetatud

alustel. RelvS § 30 lg 2 seob piirangu selgelt kodakondsusega ning see ei ole seatud

sõltuvusse etnilisest päritolust. Relvaloa võivad saada Eesti kodanikud ning teatud tingimustel

EL ja NATO liikmesriikide kodanikud sõltumata nende rahvusest (etnilisest päritolust).

17. Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus on mõistlik ning asjakohane juhul, kui see on kohases

tasakaalus tekitatud erineva olukorra raskusega. Mida suurem on erineva kohtlemise mõju

isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Mida erinevamad

on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. Tunnistades

seadusandja avarat otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on

ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu üldkogu 14.05.2025 otsus asjas nr 3-22-246, p 40).

18. Kuna riive proportsionaalsust tuleb kohtul hinnata konkreetse vaidluse asjaoludel, tuleb

praegusel juhul kindlaks teha, kas põhjendatud on VF kodaniku põhiõiguste riive.

Halduskohus ja PPA on piisavalt põhistanud, miks ei ole Eesti ja tema liitlasriikide (EL ja

NATO) kodanike erinev kohtlemine võrreldes VF kodanikega ilmselgelt asjakohatu.

Julgeolekuohtude puhul on oluline riigi võimekus koguda isikute kohta teavet, et nende kohta

tehtud otsused vastaksid seadusele ja tagatud oleks võimalus paindlikult reageerida ohtudele.

Välisriigi kodanike puhul on üldjuhul suurem vajadus teha teabe kogumiseks koostööd

kodakondsusjärgsete riikidega. EL ja NATO liikmesriikidega toimib koostöö tihedalt ning

vastastikuse usalduse alusel. Muude välisriikidega ei pruugi sellist koostööd toimuda. Siinse

kaasuse puhul on oluline, et VF-ga puudub mistahes koostöö ning pigem võib eeldada, et VF

on huvitatud teabe varjamisest või ebaõige teabe andmisest, sh eesmärgiga kasutada tema

poolt potentsiaalselt mõjutatavaid oma kodanikke Eesti riigi julgeolekuhuvide

kahjustamiseks. Halduskohus ja PPA on asjakohaselt välja toonud, et VF kodanikul on oma

kodakondsusjärgse riigi suhtes lojaalsuskohustus ning VF võib kasutada nii seaduslikke kui

õigusriiklike kontrollimehhanismide puudumise olukorras ka ebaseaduslikke meetodeid, et

mõjutada oma kodanikku käituma oma huvides, s.o vastuolus Eesti julgeoleku huvidega.

Välisriigi puhul, kelle Eesti julgeolekut ohustav tegevus on massiivne, pikaajaline ja

konspireeritud, on äärmiselt keeruline välja selgitada, millise selle välisriigi kodaniku puhul

on oht riigi julgeolekule konkreetne ja reaalne ja millise puhul pelgalt teoreetiline. See ei

tähenda samas, et riik peaks taanduma oma julgeolekuhuvide kaitsmisest, vaid teatud

meetmete võtmine on põhjendatud ka välisriigi kodanike suhtes lausaliselt. Relvaloa andmata

jätmine on seejuures selline piirang, mis üldjuhul isiku põhiõigusi intensiivselt ei riiva.

Halduskohus on õigesti selgitanud, et Eestis üldiselt ei ole vaja oma vara ja lähedaste kaitseks

tulirelva kanda. Seega on isikute erinev kohtlemine on mõistlikult õigustatav (pole ilmselgelt

asjakohatu) ning põhiõiguste riive on mõõdukas (proportsionaalne kitsamas mõttes), olles

ülekaalukalt vajalik riigi julgeolekuhuvide kaitseks.

5(6)

3-24-344

19. Eeltooduga ei anta kaebaja suhtes hinnangut, et ta ei ole lojaalne Eesti riigile ja kujutab

endast julgeolekuohtu. Relvaloa andmise piirangu näol on tegemist riskide hindamise

tulemusel võetava üldist laadi meetmega, mis kohaldub kõikidele välismaalastele peale EL ja

NATO liikmesriikide kodanike. Kaebajal on olnud võimalik otsustada, kas ta soovib loobuda

VF kodakondsusest ja taotleda naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust.

20. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata.

21. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad pooled oma

menetluskulu ise.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)