2-21-7900/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-7900

Tsiviilasi

Margus Müürsepa hagi Marek Kuhlbergi vastu

põhivõla 58 071 euro ja viivise saamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

74 071 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Marek Kuhlbergi apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Marek Kuhlberg (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin

Antsov

Vastustaja (hageja): Margus Müürsepp (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. veebruari 2024 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Marek Kuhlbergi kanda.

3. Määrata Margus Müürsepa apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus

ning mõista Marek Kuhlbergilt Margus Müürsepa kasuks menetluskulude katteks välja

683,20 eurot (käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Margus Müürsepp (hageja) esitas 17. mail 2021 Tartu Maakohtule hagi Marek Kuhlbergi

(kostja) vastu paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 58 071 eurot ja viivis 16

000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kolm tähtajatut laenulepingut, mille alusel hageja

andis kostjale laenu. 25. jaanuari 2006 lepinguga laenas hageja kostjale 450 400 krooni (28

785 eurot), 14. juuni 2006 lepinguga 380 000 krooni (24 286 eurot) ja 5. augusti 2013

lepinguga 5000 eurot. Hageja ütles 18. mail 2018 laenulepingud alates 19. juulist 2018 üles,

paludes kostjal selleks ajaks laenulepingutest tulenev võlgnevus tasuda. Kostja ei ole laenu

tagastanud.

Esimeses laenulepingus on kokku lepitud viivises 5% päevas ja teises laenulepingus 0,5%

päevas, kolmandas lepingus ei ole viivist kokku lepitud. Hageja vähendas hagis esimese ja

teise laenulepingu viivist 0,1 protsendini päevas ja arvestab viivist alates 20. juulist 2018.

Hageja piiras viivisenõuet 16 000 euroga.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Tegemist on rahatute

laenulepingutega. Hageja ei ole andnud kostjale lepingutes märgitud laenu. Laenulepingute

rahatus on tõendatud sellega, et hagejal puudus laenude andmise ajal sissetulek või muu vara,

mis oleks võimaldanud lepingutes märgitud ulatuses laenu anda. Laenulepingutel olev märge

laenu kättesaamise kohta on vormistatud olukorras, kus hageja ei olnud veel kostjale laenu

andnud, vaid ta pidi seda andma. Lepingus fikseeriti juba ette kinnitus laenu kättesaamise

kohta. Eluliselt ei ole usutav, et märkimisväärselt suure laenu andnud füüsiline isik ei tee üle

10 aasta mitte midagi selleks, et väidetavat laenu tagasi saada. Kostja allkirjastas

laenulepingud tasu eest olukorras, kus ta ei pidanud lepingute aluse laenu saama.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. veebruari 2024 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhinõude 58 071 eurot ja viivise 16 000 eurot.

Maakohus märkis, et kostja vastuväiteid hageja nõuete osas on olnud menetluses mõnevõrra

vastuolulised. Kostja taotles laenulepingute originaalide väljanõudmist põhjendusega, et neid

on vaja lepingute ehtsuse vaidlustamiseks. Hiljem kinnitas kostja vande all, et allkirjastas

lepingud. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja laenulepingud allkirjastanud.

Kostja tugines vastuväidetes laenulepingute rahatusele ja näilikkusele. Kohus selgitas, et kui

tegemist on rahatu laenulepinguga, on laenuleping küll kehtiv, kuid kostja (laenusaaja) ei pea

laenu tagasi maksma, kuivõrd hageja (laenuandja) ei ole omapoolset kohustust täitnud

(kostjale laenu andnud). Kui tegemist on näiliku tehinguga, on see TsÜS § 89 lg 3 järgi tühine

ning tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).

Kostja ei tõendanud lepingute näilikkust. Samuti ei ole kostja veenvalt põhistanud, milline oli

väidetavalt näilike laenulepingute tegelik eesmärk. Laenulepingud ei olnud seega tühised.

Kostja on ka vande all selgitanud, et ta on laenusummad saanud. Kohtu küsimusele „miks

kinnitasite, et olete raha kätte saanud?“ vastas kostja vande all, et „see oli soov“. Kohtu

küsimusele „kinnitasite, et olete kätte saanud, sest öeldi, et on vaja?“ vastas kostja „jah“.

Kuivõrd kostja on kolmes laenulepingus kinnitanud laenusummade saamist, lasus

laenulepingute rahatuse tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei tõendanud, et hagejal puudusid

laenulepingute sõlmimise ajal laenu andmiseks piisavad rahalised vahendid.

Kohus märkis, et kostja oli ka varem (enne vaidlusaluseid laenulepinguid) hagejalt laenu

võtnud. Kostja laenas hagejalt 25. oktoobri 2005 laenulepingu alusel 411 700 krooni ehk 26

312 eurot 43 senti (dtl 98) ning on selle hagejale tagastanud (vt märge laenulepingul). Samuti

on kostja tagastanud laenulepingute katteks hagejale väiksemaid summasid (vt 5. jaanuari

2018 maksekorraldus summas 150 eurot, dtl 96; 30. detsembri 2017 maksekorraldus summas

200 eurot; dtl 97; 28. mai 2003 maksekorraldus summas 61 000 krooni ehk 3898 eurot 61

senti, dtl 99).

Hageja tõendas laenu andmiseks piisava raha olemasolu teiste laenulepingute, Maksu- ja

Tolliameti kontrollakti ning enda pangakonto väljavõttega. Hageja esitatud tõendid näitavad

seda, et hageja tegeles ettevõtlusega ning tal olid kostjaga sõlmitud laenulepingute ajal

piisavad raha kostjale laenu andmiseks. Laenulepingud ei olnud seega rahatud.

Põhinõude põhjendatuse tõttu oli hagejal õigus nõuda ka viiviseid. 25. jaanuari 2006

laenulepingus lepiti kokku viivisemääras 5% päevas. 14. juuni 2006 laenulepingus lepiti

kokku viivisemääras 0,5% päevas. Viimases laenulepingus viivisemäära kokkulepe puudub.

Hageja vähendas esimeses kahes lepingus kokkulepitud viivisemäära 0,1%-ni päevas. Hageja

on arvestanud viivist alates 20. juulist 2018. Hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja

viivisenõue 54 663 eurot (53 071 eurot x 1030 p x 0,1%). Hageja piiras viivisenõude 16 000

euroga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jõudis maakohus tõendeid hinnates ebaõige

järelduseni, et laenulepingud ei ole rahatud ning kostja andis hagejale laenu. Hageja avaldas

kohtule, et tal puudus vaidlusalusel perioodil ametlik sissetulek. Hageja esitatud tõendid ei

võimalda tuvastada hagejal laenu andmiseks piisava raha olemasolu.

2007 laenulepingud A. Kallasega ja M. Orulaga ega Maksu- ja Tolliameti kontrollakti

leheküljed 1 ja 17 ei tõenda hageja võimekust anda kolmandatele isikutele laenu.

Hageja pangakonto väljavõtted ei tõenda raha olemasolu, vaid hagejale korduvalt tehtud

ülekanded viitavad hagejal endal raha puudumisele. Majandusliku olukorra hindamiseks tuleb

hinnata nii sissetulekuid kui ka väljaminekuid.

Maakohtu hinnangul ei põhistanud kostja veenvalt, milline oli väidetavalt laenulepingute

tegelik eesmärk, kuid samas pidas maakohus veenvateks hageja vande all antud ütlusi, mis on

vastuolus kostja vande all antud ütlustega.

Maakohus jättis laenulepingute rahatuse hindamisel arvestamata asjaoluga, et hageja ei

esitanud intressinõuet, mis oli väidetava laenu andmise eesmärgiks. Laenulepingute rahatusele

viitab ka laenu tagastamise nõudega viivitamine.

2007. a on kostja saanud hagejalt väidetavalt traktori müügi eest 31 500 krooni. Kui kostja

oleks olnud 2006. a laenulepingute alusel hagejale võlgu, siis eluliselt olnuks usutav, kui

väidetav müügisumma oleks arvestatud laenu tagastamisena. Eluliselt ei ole usutav, et hageja

annab kostjale 2006. a märkimisväärses suuruses laenu ning ei tee laenusumma

tagasisaamiseks mitte midagi, vaid annab 2013. a veel 5000 eurot täiendavalt laenu.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Olukorras, kus kostja ei vaidle vastu laenulepingute allkirjastamisele, milles on fikseeritud

laenurahade üleandmine ja vastuvõtmine, on vastuoluline rääkida laenulepingute rahatusest.

Laenulepingutest nähtub, et kostja on saanud laenusumma kätte laenulepingu sõlmimise

päeval. Seega on kostja kinnitanud, et sai hagejalt laenu kogusummas 58 071 eurot. Kostja

selgitas, et ta sai laenulepingute alusel vähem raha kui lepingutes kirjas, kuid ei selgitanud,

kui palju ta tegelikult raha sai ning miks ta kinnitas suurema laenusumma saamist.

Maksu- ja Tolliameti kontrollakti väljavõttest nähtub, et kuna hageja ei esitanud 2006. a.,

2007. a. ja 2008. a. tuludeklaratsioone, oli tal deklareerimata füüsilistele isikutele antud

laenudelt saadud intressid, mootorsõidukite ostu-müügi vahendamisest saadud tulu ja

füüsiliste isikute ning juriidiliste isikute poolt pangakontodele makstu. Kontrollimise

tulemusena arvestas maksuhaldur hagejale juurde maksukohustusi 57 938 eurot, mis

maksumäära arvestades (20%) tähendas 289 690 euro suuruse tulu tuvastamist. Eelnev

tõendab seda, et hageja teenis laenulepingute sõlmimise ajal tulu määral, mis võimaldas tal

selliseid laenusid väljastada.

Hageja sissetulekud nähtuvad tõendina esitatud hageja pangakonto väljavõtetest. Kostja

kinnitas vande all, et poolte vahel on ka enne vaidlusaluste laenulepingute sõlmimist olnud

laenusuhteid. Varasemate laenulepingute puhul on kostja laenu tagastanud.

Kostja ei osanud vande all seletuste andmisel selgitada, miks ta laenulepingud allkirjastas.

Vande all seletusi andes väitis kostja algselt, et ta ei mäleta neid asjaolusid ja siis selgitas, et

ta sai laenulepingute allkirjastamise eest vähem raha kui lepingutes kirjas. Hageja on samuti

andnud vande all seletused ja kinnitanud laenurahade üleandmist kostjale. Seega on seletuste

osas tegemist nö sõna-sõna vastu olukorraga ja kostja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud.

Hageja selgitas vande all, et intressiarvestus oleks ajanud nõude ebamõistlikult suureks ja

kostjal ei oleks ilmselt sellise nõude täitmiseks vahendeid.

Laenude tagastamise nõuded muutusid sissenõutavaks peale ülesütlemist, s.o 19. juulil 2018.

a. Enne seda ei saanud hageja kostjalt lepingute täitmist nõuda. Hageja on ka enne

laenulepingute ülesütlemist nõudnud kostjalt korduvalt enda laenulepingutest tulenevate

kohustuste täitmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellatsiooniastmes kostja

kanda.

7. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud olid

kehtivad ja kui olid, siis kas hagejal oli raha laenulepingute täitmiseks või oli tegemist

rahatute tehingutega. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid kolm

laenulepingut: 25. jaanuaril 2006 summas 450 000 krooni, 14. juunil 2006 summas 380 000

krooni ja 5. augustil 2013 summas 5000 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja kinnitas

kirjalikult nimetatud lepingute alusel raha saamist. Apellatsioonimenetluses ei tugine kostja

enam lepingute tühisusele näilikkuse alusel. Ringkonnakohtule uusi tõendeid esitatud ei ole,

maakohus hindas esitatud tõendeid ja tuvastas, et asjas puuduvad asjaolud, mille alusel oleks

põhjust tuvastada, et tegemist oli näilike tehingutega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, ringkonnakohus nõustub TsMS §

654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jõudis tõendeid hinnates ebaõige

järelduseni, et laenulepingud ei ole rahatud ning kostja andis hagejale laenu.

8.1. Kostja väide, et hagejal puudus laenu andmiseks raha, ei ole õige. Maakohus tuvastas

õigesti, et hagejal olid rahalised vahendid, millest kostjale laenu anda. Seda kinnitavad

arvukad laenusuhted hageja ja kolmandate isikute vahel, mis tõendavad, et hageja oli

korduvalt nii laenusaaja kui -andja rollis. Hageja konto väljavõtete järgi oli tema sissetulek

2006. aastal 1 546 353,84 krooni, varasematel aastatel veelgi suurem, ulatudes 2004. aastal

üle nelja miljoni krooni (dtl 135, 149). Kostja ei ole maakohtus taotlenud hageja konto

väljavõtete täiendamist, samuti ei ole ta esitanud taotlusi ringkonnakohtule täiendavate

tõendite kogumiseks. Setõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja väite, et

kontoväljavõttel puuduvad hageja väljaminekuid.

Kostja väide, et Maksu- ja Tolliameti kontrollakt tõendab, et hagejal puudusid laenu

andmiseks piisavaid sissetulekud, ei ole õige. Tõend kinnitab, et hagejal puudus laenu

andmise ajal sissetulek palga näol. Hageja kinnitas, et tema sissetulekuks ei olnud palk, vaid

ta majandas saadud pärandiga, tegeles ettevõtlusega, sh andis laenu ja teenis intressi.

8.2. Põhjendamatud on kostja väited, et maakohus ei selgitanud välja laenulepingute eesmärki

ja intressi puudumine viitab lepingute rahatusele. Kostja ei esitanud maakohtus selget ja

usutavat põhjendust, miks ta laenulepingud allkirjastas ja kinnitas raha saamist. Maakohtus

väitis kostja, et ei mäleta, miks lepingud sõlmiti, samas tugines kostja sellele, et ta andis

allkirjad raha eest nö tankistina. Apellatsioonkaebuses kostja raha eest allkirja andmisele

enam ei tugine.

8.3. Hageja vande all antud ütluste kohaselt oli kostjaga 25. jaanuaril 2006 sõlmitud lepingu

põhjuseks soov teha metsatehing. Kostja koos ühe paarilisega üritas metsa osta, vahendada ja

ka lihtsalt endale materjali hankida oma treipingitööstuse jaoks (dtl 183).

Kostja ei ole eitanud asjaolu, et tal olid lepingute sõlmimise ajal hagejaga tihedad suhted.

Maakohtus vande all ütlusi andes vastas kostja kohtu küsimustele, et „enne neid lepinguid

oleme teinud igasuguseid tegevusi, on laenu tagasi makstud, on uuesti võetud (dtl 179). „Olen

Müürsepalt laenu võtnud, nii väiksemaid kui suuremaid summasid. Ei mäleta, mis

suurusjärgus summad olid.“ Kostja kinnitas, et tegeles siis ettevõtlusega: „sellel ajal võis mul

olla tööstus, tegin toorikuid. Mingi hetke oli ka metsandus, aga nad olid kõik

üleminekuperioodis. Olin ettevõtja“ (dtl 182).

8.4. Kostja väide, et raha tagasi küsimine nii pika perioodi järel viitab lepingute rahatusele, ei

ole asjakohane. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ta küsis pidevalt raha tagasi, kostja

hoidis kõrvale, vahepeal lubas maksta ja ka teenustega tasuda, sh auto anda ja hoonet

renoveerida (dtl 185). Kostja ei vaidlustanud lepingu ülesütlemise aega ega esitanud aegumise

vastuväidet. Kostja väide, et hilisemad tehingud, sh traktori müük viitavad laenulepingu

rahatusele, ei ole asjakohane.

Maakohus leidis põhjendatult asjas esitatud tõendeid hinnates, et laenulepingute rahatus ei ole

tõendatud.

9. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg

1 järgi kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja 7. mail 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud

apellatsiooniastmes kokku 683,20 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et hageja

esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on kostja apellatsioonkaebuse mahtu ning asja

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalikud.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks

apellatsiooniastmes 683,20 eurot (käibemaksuga) ning mõistab selle summa kostjalt hageja

kasuks välja.

(allkirjastatud digitaalselt)