3-25-1194/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

20. mai 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1194

Haldusasi

X. Xi kaebus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada X. Xi kaebuse osas kohtumenetlus

kaebetähtaja ületamise tõttu.

2. Jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. X. X esitas aprillis 2025. a Tartu Maakohtule ja Tartu Halduskohtule avaldused, millele on

märgitud tsiviilasja nr 2-07-42761.

-

Kaebaja soovib nõuda oma korterit Elva linnas aadressil Xxx x-x. Korter on ostetud 1997. aastal.

Kaebaja tegi elukaaslasega käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et kui kaebaja

saab Eesti kodakondsuse, vormistatakse korter kaebaja nimele. Kaebaja sai kodakondsuse 2005.

aastal, kuid kostja keeldus käendust täitmast. Kostja erastas maa kaebaja eest salaja.

-

Kostja ehmatas kaebajat 2007. aastal, et müüb korteri ära. Kaebaja esitas avalduse Tartu

Maakohtusse, et nõuda korterit ametlikult tagasi. Kaebaja elas selles korteris kuni 2015. aastani,

mil ta välja tõsteti.

-

Kaebaja väidab, et ekslikult oli Tartu kohtu 15.04.2008 lahendis arvestatud hagi nõudeaeg.

Alusetu rikastumise korral on hagi nõudeaeg 3-10 aastat. Kuna kaebaja sai passi 2005. aastal, oli

õige aeg nõude esitamiseks kuni 2008. aastani. Maakohus otsustas valesti, sest aegumist ei

olnud.

-

Ringkonnakohus lahendas kohtuasja kaks korda otsusega, vastavalt 21.09.2009 ja 27.05.2010.

-

Kaebaja töötas aastatel 2007-2015 ja tasus kohtukulusid. Nüüd on ta pensionär.

-

Kaebaja soovib maakohtu õigusvastase otsusega tekitatud kahju hüvitamist, et osta endale korter

ja mitte maksta pidevalt kasvavat üüri. Kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju tervise

rikkumise tõttu, samuti seaduse rikkumisega ja riigivõimu omavoliga. Varaliseks kahjuks on

riigilõivud, advokaadikulud, kohtu määratud üür, korteri turuhind ja kulud, kostja üürnikud ja

kohtukulud.

-

Elva linn võib igal ajal kaebajaga sõlmitud üürilepingu lõpetada.

Koos kaebusega on esitatud riigi õigusabi taotlus.

2. Kohus tutvus kaebaja väidete paremaks mõistmiseks kaebajaga seotud kohtuasjadega:

-

Kohtuasjas nr 2-07-42761 oli maakohtu menetluses kaebaja hagi E. E ja V. V vastu

omandiõiguse tunnustamiseks. Kohus kinnitas asjas 15.04.2008 kompromissi ja lõpetas

menetluse. Kompromissiga andsid kostjad kaebaja valdusesse korteri Xxx x-x Elvas, kaebaja

1(5)

kohustus maksma üüri ning vabastama korteri 2010. aastal. Kompromissi kohaselt kuulus

kaebaja vabatahtlikult korterist väljakolimisest keeldumise korral TMS korras väljatõstmisele.

-

Kohtuasjas nr 2-08-21339 oli maakohtu menetluses kaebaja hagi E. E ja V. V vastu 20 000

krooni väljamõistmiseks.

Tartu Maakohus lõpetas menetluse 26.02.2009 määrusega, kuna samade poolte vaidluses samal

alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Tartu

Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse oma 21.09.2009 määrusega ja saatis asja samale

maakohtule menetluse jätkamiseks.

Maakohus jättis hagi 04.12.2009 otsusega rahuldamata, kuna hagi esitamise ajaks on möödunud

rohkem kui 10 aastat alusetu rikastumise toimumisest ning nõue on aegunud. Ringkonnakohus

jättis 27.05.2010 otsusega samas asjas kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja see otsus

jõustus 27.09.2010.

-

Kohtuasjas nr 2-12-45182 tagastas Tartu Maakohus kaebaja hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Määrus jõustus 21.12.2012.

-

Kohtuasjas nr 2-13-6989 määrati kaebajale riigi õigusabi seoses kinnisasja väljaandmisega.

-

Kohtuasjas nr 2-13-25926 oli maakohtu menetluses kaebaja hagi E. E vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks seoses kaebaja sundkorras korteriomandist väljatõstmisega. Kohus

jättis hagi 21.04.2014 kohtuotsusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kaebaja

apellatsioonkaebuse 10.11.2014 otsusega rahuldamata ja otsus jõustus Riigikohtu 21.01.2015

määrusega. Vaidluse keskmes oli kohtuasjas nr 2-07-42761 sõlmitud kompromiss. Samas asjas

mõisteti maakohtu 28.09.2015 määrusega kaebajalt välja menetluskulud 1260 eurot.

Seostades kohtuasja andmed kaebaja väidetega, nähtub sellest, et kaebajal võib olla oma

kohtuasjade osas ebaselgus:

-

Kaebaja on viidanud kohtuasjale nr 2-07-42761, milles oli vaidluse all korteri omandi ja valduse

küsimus. Kaebaja on ka selgitanud, et pöördus kohtusse, kui kostja ehmatas kaebajat, et müüb

korteri ära. Selles asjas sõlmisid pooled kompromissi, mille maakohus 15.04.2008 määrusega

kinnitas.

-

Samas kirjeldab kaebaja asjaolusid, mis olid vaidluse all kohtuasjas nr 2-08-21339, kus kaebaja

nõudeks oli kostjatelt 20 000 krooni välja nõudmine. Tartu Maakohus jättis 04.12.2009

kohtuotsusega kaebaja hagi rahuldamata, kuna alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud.

Kaebaja väited ongi suunatud ennekõike hagi aegunuks lugemise vastu. Samas asjas tegi ka

Tartu Ringkonnakohus kaks lahendit (21.09.2009 ja 27.05.2010), millest esimesega tühistati

maakohtu menetlust lõpetav määrus ja teisega lahendati kohtuotsusega sisuliselt

apellatsioonkaebus. Nende kahe lahendi vahele jääb ligikaudu 8 kuud, millele on kaebaja oma

kaebuses n-ö kaks korda sama asja lahendamise osas viidanud.

3. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui

kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa

hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud õigusemõistmisel tehtud

lahendi teatavakstegemisest. Sarnaselt sätestab RVastS § 17 lg 3, et kaebus kahju hüvitamiseks

tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju

tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Eeltoodud kaks tähtaega tähendavad seda, et kaebetähtaeg möödub, kui kahju tekitamisest on

möödunud 10 aastat, isegi siis, kui kannatanu ei ole selleks ajaks kahjust ega seda põhjustanud

isikust teada saanud.

2(5)

4. Kaebuses toodud asjaoludest koos viidatud kohtuasjade kohtutoimikutest nähtuvaga tuleneb

üheselt, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning menetlus tuleb lõpetada HKMS § 124 lg

2 ning § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Kaebuse asjaolud on ka sedavõrd ilmselged, et asjas ei saa

esineda kaebetähtaja ennistamise aluseid.

4.1. Kaebaja vaidlustas korteri omandi ja valdamise küsimuse kohtuasjas nr 2-07-42761, milles

kohus kinnitas 15.04.2008 määrusega kompromissi. Seega on möödunud 10 aastat kaebaja väidete

kohaselt kahju tekitanud õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

Kaebaja esitas 23.05.2013 hagi asjas nr 2-13-25926 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ehk

eesmärgil, et teda korterist välja ei tõstetaks. Maakohtu 21.04.2014 otsuse kohaselt oli kaebaja

põhiväiteks, et Tartu Maakohtu 15.04.2008 määrusega kohtuasjas nr 2-07-42761 kinnitatud

kompromiss on TsÜS § 86 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Seega sai kaebaja juba

2013. aastal teada, et Tartu Maakohtu 15.04.2008 määrus nr 2-07-42761 võib olla kaebajale kahju

tekitanud. Samas asjas kuulutati ringkonnakohtu otsus 10.11.2014 ja Riigikohtu määrus

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta 21.01.2015. Kuna kaebaja pöördus

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks kõige varem kohtusse 10.04.2025 (kohtuasi nr 2-

25-5550), on igal juhul 10-aastane kaebetähtaeg möödunud.

4.2. Kaebaja väited aegumise arvestamise ja ringkonnakohtu kahe lahendi kohta on seotud

kohtuasjaga nr 2-08-21339. Selles kuulutati maakohtu otsus aegumise kohta 04.12.2009 ja

ringkonnakohtu otsus 27.05.2010 (jõustus 27.09.2010). Seega on samuti möödunud 10 aastat

kaebaja väidete kohaselt kahju tekitanud õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

Kaebaja tugines ka apellatsioonkaebuses asjas nr 2-13-25926, et kaebaja nõue raha tagastamiseks ei

olnud 04.12.2009 otsuse nr 2-08-21339 tegemisel aegunud. Ringkonnakohus leidis, et see väide ei

saanud mõjutada hinnangut varasemalt sõlmitud kompromissile (ringkonnakohtu otsuse punktid 4

ja 11). Sellegi poolest nähtub eeltoodust, et kaebaja sai hiljemalt 2014. aastal teada, et Tartu

Maakohtu 04.12.2009 otsus nr 2-08-21339 ja/või ringkonnakohtu otsus samas asjas võivad olla

kaebajale kahju tekitanud. Kuna kaebaja pöördus õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

kõige varem kohtusse 10.04.2025 (kohtuasi nr 2-25-5550), on igal juhul 10-aastane kaebetähtaeg

möödunud.

4.3. Riigikohus on 11.10.2022 määruses nr 3-19-1340 selgitanud, et erandlikult võib olla ka kahju

hüvitamise kaebuse 10-aastane kaebetähtaeg ennistatav, kui erinevad avaliku võimu organid on

olnud ise samuti eksimuses nii, et kaebajal ei olnud võimalik kahju tekkimisest aru saada.

Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, kuna ükski avaliku võimu organ ei ole kaebajat

eksitanud, et ta võiks jätkuvalt vaidlusalust korterit omada või vallata. Võimalusest, et kaebaja

võidakse korterist välja tõsta ja see on mingiski osas seotud 2007.-2010. aastani toimunud

kohtumenetlustega, pidi kaebaja aru saama hiljemalt 2013. aastal, mil kaebajale määrati riigi

õigusabi seoses kinnis-asja väljaandmisega (kohtuasi nr 2-13-6989) ja kaebaja esitas hagi vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seoses kaebaja sundkorras korteriomandist väljatõstmisega

(kohtuasi nr 2-13-25926).

Kaebaja ei ole ka väitnud, et tal esines 10 aasta kestel (2015-2025) mõjuv põhjus, miks ta ei saanud

kaebuse esitamiseks halduskohtu poole pöörduda.

Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.

3(5)

5. Kohus leiab täiendavalt, et alternatiivselt on võimalik kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2¹

alusel, s.o põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (vt TlnRnKm 17.06.2024, 3-23-2878/12).

5.1. Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja

saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 496 SE seletuskiri, lk 22).

5.2. Kaebaja taotleb õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtu poolt tekitatud kahju

hüvitamise eelduseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-te 1 ja 3¹ järgi on see, et kohtunik

oleks kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus

EIK-s.

Vaidlusalustes kohtuasjades ei ole ka äratuntav, et riivatud oleks kaebaja õigust õiglasele

kohtumenetlusele inimõiguste konventsiooni art 6 mõttes. Kaebaja läbis kohtuasjades nr 2-08-

21339 ja 2-13-25926, millest viimases hinnati kohtuasjas nr 2-07-42761 sõlmitud kompromissi,

kõik kolm kohtuastet. Tallinna Ringkonnakohus selgitas ka 20.05.2025 määruses nr 3-25-1061, et

kuna kaebajaga seotud kohtuasjas on jõustunud maakohtu otsus, mida on kontrollinud kõrgemad

kohtuastmed, ning sealjuures on kohtud hinnanud kohtuasjas kogutud tõendeid, tuleb kaebusega

kaitstavate õiguste riivet pidada lisaks väheintensiivseks (p 9). Sisuliselt ei ole kaebajal ka

subjektiivset õigust sellele, et sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt põhivaidluse

läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel (vt

ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsuse nr 3-22-495 p 10 ja seal viidatud lahendid).

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebajale tekkinud riivet pidada väheintensiivseks, vaatamata kaebaja

väidetud kahju summale, sest sisuliselt on kaebajale tekkinud riiveks see, et ta ei saa juba

lahendatud kohtuasja taasalustada.

5.3. Kaebuse rahuldamine on ka ebatõenäoline. Täidetud ei ole kumbki RVastS §-s 15 toodud

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise eeldustest. Halduskohtul puudub õigus hinnata

vaidlustatud kohtulahendi sisulist õiguspärasust (TrtRnKm 20.06.2024, 3-24-1224/8).

Kaebaja on ise selgitanud, et prokuratuur on keeldunud kriminaalmenetluse algatamisest (dtl 27).

Kohtule ei nähtu kohtute infosüsteemist, et kriminaalmenetluse algatamata jätmise osas toimuks

kohtus kaebemenetlust. Seega tuleneb kaebaja enda avaldatust, et kohtunike osas ei ole

süüdimõistvat kohtuotsust. Sealjuures ei ole halduskohus pädev tuvastama kohtuniku poolt kuriteo

toimepanemist. Kohtunikku ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes on

jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. - TlnRnKm 22.05.2024, 3-23-2221/27. Arvestades

kohtuotsuste kuulutamise aega, oleks ka süüteo möönmise korral see aegunud (KarS § 311 ja § 81

lg 1 p 1).

Arvestades halduskohtusse pöördumise aega, on kaebaja minetanud ka võimaluse pöörduda

Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Kohtud on ka varasemalt leidnud, et RVastS § 15 piirangud ei ole põhiseadusvastased. Riigi

vastutust kohtu õigusvastase tegevuse eest on põhjendatud piirata erinormiga niivõrd, kuivõrd seda

õigustab kohtu eripärane funktsioon, õigusemõistmine (Riigikohtu 22.12.2022 otsus haldusasjas nr

3- 20-1033, p 24). Kohtupraktikas on täiendavalt selgitatud, et väljakujunenud kohtupraktika

kohaselt on seadusandja RVastS §- ga 15 soovinud piirata kahju hüvitamist olukordades, kus kahju

on võimalik ära hoida kohtulahendi edasikaebamisega. RVastS § 15 lg 1 piirab põhiseaduse §-s 25

sätestatud põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 15 peamine

4(5)

eesmärk on tagada kohtulahendi seadusjõu põhimõtte järgimine, mis aitab saavutada õiguskindluse

ja taastada õigusrahu. Piirangu eesmärk on tagada ka kohtute sõltumatus (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsuse nr 3-22-495 p 10 ja seal viidatud lahendid). Kohtute võimalikud

eksimused nt õigusnormide kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujuta

endast iseenesest kuriteo toimepanemist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 määrus nr 3-

15-3190, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2016 määrus asjas nr 3-16-842, p 10; Tallinna

Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrus asjas nr 3-16- 1292, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 22.03.2017

määrus asjas nr 3-17-101, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1389, p

10).

6. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Arvestades menetluse lõpetamist kaebetähtaja

ilmselge ületamise tõttu tuleb kaebaja riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata, kuna asjaoludest

tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5).

7. Kohus selgitab kaebajale täiendavalt, et juhul kui kohalik omavalitsus lõpetab kaebajaga

üürilepingu, on kaebajal võimalik üürilepingu lõpetamine vaidlustada. Kohaliku omavalitsuse

ülesanne on ka tagada eluruumi kasutamise võimalus isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust

olukorrast tulenevalt võimeline enda vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1).

Sotsiaaltoetuste ja -teenuste kohta on kaebajal võimalik saada teavet oma elukohajärgsest

kohalikust omavalitsusest.

8. Kaebaja käekiri on äärmiselt raskesti mõistetav. Kohus soovitab kaebajal edaspidi arvuti

puudumisel kirjutada oma pöördumised kohtute poole trükitähtedes, kuna sel viisil on kaebaja tahe

paremini kohtule arusaadav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

5(5)