3-23-986/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-986

Haldusasi

F.I kaebus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise

kahju hüvitis

Menetlusosalised

Kaebaja F.I

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.I apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.I apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

30.05.2024 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-986

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.I esitas 23.01.2023 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada mittevaraline kahju 10 000

eurot. Taotluses selgitati, et Harju Maakohtu võttis taotleja 2018. märtsis vahi alla. Alates

2019. a-st hakkas Tallinna Vangla praktiseerima üksikvangistust vahistatute suhtes, keda

kahtlustatakse kuulumises kuritegelikku ühendusse. Taotleja viibis üksikvangistuses

ajavahemikul 2018–2022, talle kehtisid nii suhtlus- kui ka liikumispiirang ning õigus

pereelule oli äärmiselt piiratud. Teiste kinnipeetavatega ei saanud suhelda, ööpäevast 23

tundi viibis taotleja kinnises kambris ning ei võimaldatud mingit kambrivälist tegevust

peale 1-tunnise jalutuskäigu jalutusboksis. Telefonikõnesid kestusega 15 minutit kuni tund

sai teha üks kord nädalas. Seetõttu kadus kontakt abikaasaga ning pere lagunes. Taotleja

tervis sai kannatada. Üksikvangistus tekitas psüühilisi probleeme (agressioon), mis viisid

distsiplinaarrikkumiste ja -karistusteni. 2022. a-l avatud eluosakonda viimise järel

ilmnesid teised psüühikahäired. Taotleja on stressis ja kaaskinnipeetavad ärritavad teda.

Probleemidega seoses on taotleja külastanud psühholoogi ja psühhiaatrit. Nii pikaaegne

üksikvangistuses hoidmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (edaspidi EIÕK) art-ga 3.

2. Tallinna Vangla tagastas 06.04.2023 otsusega nr 5-37/23/9-4 F.I mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse ajavahemiku 14.06.2018–22.01.2020 osas ja jättis selle ajavahemiku

23.01.2020–27.05.2022 osas rahuldamata.

Kinnipeetava hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Taotleja sai iga päev

suhelda vanglateenistujatega. Taotleja sai lugeda raamatuid, ajakirju ja ajalehti, kuulata raadiot

ja vaadata televiisorit, saata kirju ja suhelda telefoni teel. Taotlejal on toimunud 6 pikaajalist ja

17 lühiajalist kokkusaamist ning 4 kohtumist kaitsjaga. Vangla ei saa iga kord võimaldada

kokkusaamisi päevadel, mil abikaasal pole tööpäeva. Kaasamine kambrivälisesse tegevusse

oli piiratud ka seoses Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud

piirangutega. Taotleja jättis enda õiguste kaitseks ja võimaliku kahju vältimiseks kasutamata

esmased õiguskaitsevahendid. Taotleja käitumist on hinnatud agressiivseks ning vägivaldseks

juba 28.07.2015 riskihindamise ankeedis, mille kohaselt on taotlejal probleemide äratundmise

ja lahendamise oskus puudulik. Riskihindamise 13.07.2022 ankeedis on märgitud, et

meditsiiniosakonnalt laekunud info kohaselt ei ole taotlejal diagnoositud depressioone ega

muid psühholoogilise probleeme, samuti ei ole taotleja saanud psühhiaatrilist ravi, taotleja

tervis on rahuldav, kuid taotleja on emotsionaalselt ebastabiilne, n-ö lühikese sütikuga, s.o

taotlejale meeldib, kui kõik teevad asju nii, nagu tema heaks peab.

3. F.I esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot seoses ajavahemikul 28.08.2019–

27.05.2022 tema üksikvangistuses hoidmise ja kokkusaamiste võimaldamisega mittesobivatel

kuupäevadel. Tallinna Halduskohus tagastas 10.08.2023 määrusega kaebuse ajavahemiku

28.08.2019–22.01.2020 osas ja võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitise nõudes

ajavahemiku 23.01.2020–27.05.2022 osas.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt välja F.I-le pikaajalise üksikvangistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks

1500 eurot.

2(6)

3-23-986

Ajavahemikul 23.01.2020–27.05.2022 oli vahistatu staatuses olnud kaebaja kambris üksi.

Tema liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid seitsmel korral lühiajaliselt piiratud

distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutamise tõttu ning 29.09.2021–03.11.2021

julgeolekukaalutlustel eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu. Kaebaja ei nõua kartseris

ega eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu kaasnenud piirangutega tekkinud kahju

hüvitamist, ainult vahistatuna n-ö tavapärasel režiimil viibides üksi kambris hoidmisega

tekitatud kahju hüvitamist.

Lähtumata kaebaja isikust on vastustaja abstraktselt märkinud, et vahistatute omavaheliste

kokkupuudete lubamiseks peab vangla olema veendunud, et see ei ohusta kriminaalmenetluse

tulemust (õigusemõistmise mõjutamisega seotud kuritegude toimepanemise teel) ega vangla

julgeolekut. Seejuures on vangla pidanud just kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdistatud

vahistatute, seega ka kaebaja puhul oluliseks kriminaalmenetluse tagamiseks suhtlemise

mittevõimaldamist (s.o mitte pelgalt suhtlusringkonna piiramist) teiste kinni peetavate

isikutega. Kriminaalmenetluse tagamise vajaduse üle sai otsustada menetleja, mitte vangla.

Kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidest nähtuvalt olid peaaegu kõik isikulised tõendid

2019. a novembrikuu lõpuks uuritud. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka

aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks

piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021 otsus asjas nr

319-1416, p 40). Vahistatu isoleerimine teistest kinni peetavatest ei ole keelatud, aga peab

olema kaalutletud. Kaebajat hoiti üksikkambris kokku 736 päeva. Ta ei olnud küll täielikus

sotsiaalses isolatsioonis, käis pikaajalistel kohtumistel, suhtles vanglateenistujatega, sai

helistada ja lugeda ajalehti jne, aga sisuliselt oli üksikvangistuses. See ei olnud vajalik ja

eeldatavasti põhjustas kaebajale hingelist valu ja kannatusi suuremal määral kui need, mis

paratamatult kaasnevad eelvangistuses kinnipidamisega.

Kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema vaimse tervise seisund oleks

muutunud pikaajaliselt üksikvangistuses paiknemise tagajärjel ning õigustaks väidetava

tervisekahju hüvitamist täiendavalt hingeliste kannatuste eest määratavale hüvitisele 1500

eurot. Kaebaja pöördus sageli meditsiiniosakonna poole ning sai meditsiinilist konsultatsiooni

ja ravi erinevate probleemide vastu. Seega ei jäetud kaebajat tervisemuredega üksi ning ta sai

vajalikku abi. Üksikvangistus üldiselt saab mõjuda tervisele, eeskätt psüühikale halvasti.

Samas ei ole kaebaja tervisekaardi andmete põhjal võimalik järeldada, et ta on vaimselt

kannatanud üksinda kambris viibimise tõttu. Dokumentide pinnalt saab järeldada, et kaebaja

on tema suhtes üksikvangistuse ajal osutanud mitmetele meeleolu- ja muule vaimsele häirele

ning talle on 16.03.2020 ja 27.10.2022 välja kirjutatud antidepressantide gruppi kuuluvaid

ravimeid. Kaebaja on arstidele kurtnud unehäireid, ebanormaalset lõdvenemist, närvilisust,

stressi ja paanikat. Samas ei ole sellised kaebused objektiivselt kinnitust leidnud ja selliseid

haigusseisundeid või mõnda rasket psüühikahäiret ei ole kaebajal üksikvangistuse kandmise

ajal diagnoositud. Kaebaja on arstile korduvalt välja toonud, et ta on olnud pikka aega vahi all,

samas ei ole vastuvõttudel toonud põhilise probleemina välja üksinda kambris olemist ja et ta

sooviks kambrikaaslast, kellega suhelda. Seega võib järeldada, et kaebaja ei pidanud täielikus

isolatsioonis viibimist ohuks enda vaimsele tervisele. Praegusel juhul ei võimalda

haiguslugude väljavõtted järeldada, et pikka aega üksinda kambris olemine oleks olnud

suuremaks stressifaktoriks. Seda ei ole kinnitanud ka arstid. Seetõttu ei saa järeldada, et

üksinda kambris olemine oleks põhjustanud kaebajale suuremaid vaimseid kannatusi. Arst on

27.10.2022 haigusjuhu kokkuvõtte ning soovituse all märkinud „sotsiaalse

deprevatsioonijärgne stressreaktsioon“, samas võimaldab see haigusjuhu diagnoosina märgitu

arvata, et kaebaja emotsionaalse stressiga vahetult seotud ärevushäired võivad pigem olla

3(6)

3-23-986

tingitud karistuse kandmisest ning paratamatult kaasneda kinnipidamisega. Tervisekaardist ei

nähtu, et arstid oleks kinnitanud, et üksikvangistus omab kaebaja isiksusele kestvat mõju

niivõrd, et see püsivalt kahjustab tema sotsiaalseid võimeid.

Pikaajalisi kokkusaamisi puutuvas osas on kahjunõue põhjendamatu, kuna vangla tegutses

õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. F.I palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.05.2024 otsus osaliselt ja teha

asjas uus otsus, millega suurendada Tallinna Vanglalt välja mõistetavat hüvitist 3500 euro

võrra, kokku 5000 euroni.

Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised osas, mis puudutavad üksikvangistuse mõju

kaebaja vaimsele tervisele. Jääb selgusetuks, millel põhineb kohtu väide, et kaebajal ei

diagnoositud vaimse tervise häireid. Pärast üksikvangistuse kohaldamist on psühhiaater

16.03.2020 teinud sissekande, et üksildus pressib ja määranud kaebajale raviks

antidepressandid. Kohus möönis, et pikaajalise üksikvangistuse mõjud vaimsele tervisele

võivad avalduda ka hiljem. Kaebaja avaldas 27.10.2022 vastuvõtul, et kolmeaastase

üksikvangistuse tõttu on tal stress ja paanika ning psühhiaater määras raviks antidepressandid.

Kaebaja ei saanud seega ilma ravita hakkama ka pärast seda, kui oli 5 kuus avaosakonnas

olnud. Ei ole arusaadav, mille alusel kohus leidis, et vaevused on tekkinud üldiselt vangistuse,

mitte pikaajalise üksikvangistuse tõttu. Kaebaja on vanglas teist korda ning varem ega hiljem

ei ole selliseid seisundeid tekkinud ega diagnoose pandud. Kaebaja on kindel, et need on

tekkinud üksikvangistuse tõttu.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebaja üksinda kambris viibimise perioodil 30.01.2020–

27.05.2022 käinud arvukalt erinevate meditsiinitöötajate vastuvõttudel, kuid ei ole seal

esitanud kaebusi seoses üksinda kambris viibimisega kaasnevate kannatustega. Kaebaja käis

16.03.2020 psühhiaatri vastuvõtul, kus kurtis unetuse ja ebanormaalse lõdvenemise üle, kuid

sellest ei saa järeldada, et kaebaja tervis kahjustus üksinda kambris viibimise tagajärjel. Ka

arstile kaebaja sellist seost ei väitnud ning vastuvõtu kirjeldusest võib järeldada, et kaebused

on seotud pigem kaebaja murega tuleviku ees – kaebaja avaldas, et on viibinud kolm aastat

vahi all, uurimine käib ning kaebaja ei tea, mis edasi saab. Kaebajale määrati 16.03.2020

vastuvõtul 4-nädalane ravi ning rohkem sellesisuliste kaebustega kaebaja meditsiinitöötajate

poole üksinda kambris viibimise ajal ei pöördunud. Asjaolust, et kaebaja keeldus 10.11.2021

psühhiaatri vastuvõtust, võib järeldada, et üksinda kambris viibimine kaebajale vaimseid

häireid ei põhjustanud. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja, kes erinevate tervisekaebustega

pidevalt meditsiinitöötajate poole pöördus, oleks näidustuse olemasolul arstiabist lihtsalt

loobunud. Kaebaja 27.10.2022 kaebusi ei saa samuti seostada üksinda kambris viibimisega.

kaebaja tervisehäirete ainus või peamine põhjus ei ole üksinda kambris viibimine, kuna siis

oleks muutused terviseseisundis tõenäoliselt avaldunud varem kui 5 kuud pärast avatud

osakonda paigutamist. Seda toetab ka asjaolu, et kaebaja on vastuvõtul välja toonud erinevaid

probleeme, mh nt kurtnud, et ta on juba 5 aastat vangistuses, jäänud on veel kaks aastat.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.

4(6)

3-23-986

Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust osas, millega halduskohus jättis

rahuldamata üksikvangistuses hoidmisega tekitatud tervisekahju hüvitamise nõude 3500 euro

suuruses summas. Muus osas on halduskohtu otsus jõustunud.

9. Ringkonnakohus leiab, et tervisekahju nõue tuleb jätta riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 7 lg 1 alusel rahuldamata, kuna kahju oli võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahenditega

ning kaebaja jättis selle võimaluse enne kahjunõude esitamist põhjendamatult kasutamata.

RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib

kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud

haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud

ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu

jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid

põhjuseid (12.09.2023 otsus asjas nr 3-21-884, p 15). Kaebajal oli võimalus oma õigusi

kaitsta, esitades vanglale taotluse lõpetada üksikvangistuse kohaldamine (viitega selle

negatiivsele mõjule vaimsele ja füüsilisele tervisele, ühes asjaomaste tõendite esitamisega)

ning keeldumise korral esitades vanglale vaide ja vajadusel halduskohtule kaebuse vangla

kohustamiseks lõpetada kaebaja üksikvangistuses hoidmine või võtta teisi vajalikke

leevendusmeetmeid. Ühtlasi oli kaebajal nende nõuete esitamise raames võimalik taotleda

esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249 lg 2 ja § 251 lg 1 p 3 – haldusorgani

kohustamine lõpetama jätkuvat toimingut).

Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus pidi olema kaebaja jaoks arusaadav.

Kinnipeetavad on üldiselt hästi teadlikud võimalusest kaitsta oma õigusi vaiete ja kaebuste

esitamisega, see teave on vanglas laialt levinud ning seda selgitatakse ka vahistatu vanglasse

vastuvõtmisel (vangistusseaduse § 14 lg 2, § 90 lg 1). Kaebaja on vanglas olnud pikalt, juba

teist korda. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et vangla tegevuse vaidlustamisel ei ole

edulootust (vrd Riigikohtu otsus nr 3-19-2061, p-d 20.5 ja 20.6, otsus nr 3-15-2943 p 14).

Tegemist oli täiesti uue olukorraga, mistõttu vangla tegevust taotluse lahendamisel ei olnud

võimalik üheselt prognoosida (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Vangla ei

ole asja materjalidest nähtuvalt väitnud ning kohtule pole ka senisest praktikast üldiselt teada,

et vangla keeldub lõpetama kaebajaga sarnases olukorras olevate kinnipeetavate suhtes

üksikvangistust või kohaldama täiendavaid leevendusmeetmeid, kui talle esitatakse andmed

selle kohta, et see on kahjustanud (kahjustamas) kinnipeetava vaimset tervist. Vangla kinnitas

halduskohtule, et üksikvangistuses hoidmine otsustatakse igakordselt kaalutlusõiguse alusel,

kõiki asjaolusid arvestades ning vangla jälgib pidevalt kinnipeetavate seisukorda, sh vaimset

ning füüsilist tervist, ja tekkinud kahtluse või ilmsete probleemide korral sekkutakse kohe.

Eelneva paikapidavist kinnitab asjaolu, et, et kaebaja käis üksikvangistuse ajal korduvalt nii

psühhiaatri kui ka kliinilise psühholoogi vastuvõtul. 12.10.2021 sissekandest nähtuvalt on

kaebaja avaldanud: leevendusmeetmeid hetkel lisaks ei soovi. Teadlik võimalustest vajadusel

pöörduda psühholoogi või kaplani vastuvõtule. Kui vangla poleks seejärel vaatamata kaebaja

esitatud taotlusele ja tõenditele jätkuvat toimingut lõpetanud, ei takistanud miski taotleda

õiguskaitset halduskohtult.

10. Kuna kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata, ei saa

hüvitamisnõuet juba seetõttu rahuldada ja kahjunõude muude eelduste täidetust ei ole vaja

rohkem kontrollida.

5(6)

3-23-986

11. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

halduskohtu otsuse edasikaevatud osas muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja kannab seega oma menetluskulu ise. Tallinna Vangla ei ole oma võimaliku

menetluskulu hüvitamiseks taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)