3-24-3409/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

3-24-3409

U.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8.11.2024 otsuse nr

15.3-3.2/714-1 ja 9.12.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/140

tühistamiseks

Kaebaja – U.R, esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta U.R kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

18.06.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. U.R on Valgevene Vabariigi kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) andis kaebajale

otsusega 2022288848/TE tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 alusel

ajavahemikuks 12.11.2008–11.11.2013. PPA otsusega 1026522781/TEP pikendati kaebaja

elamisluba VMS § 201 alusel ajavahemikuks 12.11.2013–11.11.2018. PPA otsusega 1044760295/

TE anti kaebajale tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks VMS § 137 lg 1 alusel

ajavahemikuks 22.03.2019–21.03.2024.

2. U.R esitas PPA-le 04.12.2023 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. 16.04.2024 esitas

kaebaja uue taotluse, et vahetada taotlemise alus VMS § 118 p 9 vastu.

3. PPA keeldus 08.11.2024 otsusega nr 15.3-3.2/714-1 tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebajale

ajavahemikuks 22.03.2019–21.03.2024 antud elamisloa eesmärk oli võimaldada kaebajal asuda

elama Eesti Vabariiki (edaspidi Eesti) abikaasa juurde perekonnaelu elamiseks. Menetluse käigus

kogutud andmetest nähtub, et kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud. Kaebaja esitatud

pangakontode väljavõtetest nähtub, et kaebaja on viibinud Eestis lühiajaliselt. Kaebaja ei ole

esitanud tõendeid, mis lükkaks eelneva ümber. Lühiajalist viibimist ei saa võrdustada Eestis

püsivalt elamisega. Kaebajal ei ole VMS § 117 lg 1 p-s 2 sätestatud tegeliku elukoha nõue

nõuetekohaselt täidetud. Lisaks ei ole kaebaja otsuse tegemise kuupäevaks esitanud tõendeid, et tal

on olemas VMS §-s 9 sätestatud nõuetele vastav legaalne sissetulek. Seega on kaebajal ka VMS §

117 lg 1 p-s 3 tingimus täitmata.

4. Kaebaja esitas 17.11.2024 vaide, mille PPA jättis 09.12.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/140

rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 18.12.2024 U.R kaebus PPA 08.11.2024 otsuse nr 15.3-3.2/714-

1 ja 09.12.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/140 tühistamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. PPA oleks pidanud taotluse lahendama sisuliselt, mitte formaalselt. Kaebaja on Eestis elamisloa

alusel elanud üle 16 aasta. Kaebaja esitas elamisloa taotluse perekondlikel põhjustel. Eestis elavad

kaebaja Eesti kodanikest abikaasa, täisealine laps ning alaealised lapsed. Kaebaja soovis esitada

taotluse üksnes VMS § 118 p 1 alusel, so elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde. PPA

töötaja eksitas kaebajat ning soovitas tungivalt muuta elamisloa taotlemise aluseks VMS § 118 p 9.

Kaebaja järgis PPA töötaja soovitust.

7. PPA kvalifitseeris kaebaja tegeliku soovi valesti, mistõttu lahendas ka valesti elamisloa taotluse.

Muudetud taotluse alus võttis PPA-lt kohustuse välja selgitada, kas abielu on tõeline või näilik (vt

VMS §-d 137-149). Elamisloa menetlemise käigus ei võetud selgitusi kaebaja abikaasa S.P-ilt,

kuigi VMS § 118 p 9 alusel elamisloa taotluse menetlemisel oleks pidanud seda tegema (vt

Riigikohtu lahend 3-19-92). Kaebaja abikaasa oleks saanud selgitada, milline on kaebaja

perekonnaelu, kus perekond elab ning mis juhtuks, kui Eesti kodanikest laste ema on sunnitud

elamisloa puudumise tõttu Eestist lahkuma Valgevene Vabariiki. Jättes toodud asjaolud välja

selgitamata, ei saanud PPA teha asjas õiget ja seaduslikku otsustust.

8. Arusaamatuks jääb vaidlustatud otsuses toodud viide viisast, kuna Eesti Vabariik ei väljasta

Valgevene Vabariigi kodanikele viisat. Vastustaja eiras Euroopa Liidu Nõukogu 22.09.2003

direktiivi 2003/86/EÜ (edaspidi direktiiv 2003/86/EÜ).

9. Kaebaja elab koos oma laste ja abikaasaga igapäevaselt Eestis. Kui PPA oleks hinnanud

õiguspäraselt elamisloa mitteandmise tagajärgi, siis oleks saanud järeldada, et perekond lõhutakse,

ema koos oma alaealiste tütardega lahkub Valgevene Vabariiki, mis on Eesti jaoks vaenulik riik.

Pole välistatud, et faktiliselt on sunnitud Eestist lahkuma ka kaebaja täisealine poeg ja abikaasa.

Järelikult saavutaks PPA elamisloa andmisest keeldumisega selle, et Eestist on sunnitud lahkuma

kaks kuni viis Eesti kodanikku. Eesti ei ole nii rikas, et saaks sisuliselt olematu argumentatsiooniga

loobuda oma kodanikest.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

10. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vale on kaebaja väide, et PPA pidi tema taotluse

menetlemisel lähtuma VMS § 118 punktist 1. VMS §-s 118 on tähtajalise elamisloa andmise alused

defineeritud, lähtudes välismaalase Eestisse elama asumise eesmärgist (elama asumine abikaasa

juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks jne). Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaks

2(6)

määramine on taotleja õigus ning PPA ei saa ise sobivat alust valida, asudes sellega taotleja

asemele. Taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse piiridesse jäädes. Seega väljendab

välismaalane oma tegelikku soovi, esitades tähtajalise elamisloa taotluse ühel VMS §-s 118

sätestatud alusel. Kui kaebaja vajas elamisluba eelkõige pereelu elamise eesmärgil, oleks ta

pidanud jääma oma 04.12.2023 taotluse juurde. Paljasõnaline on kaebaja väide, et PPA teeninduse

ametnik sundis teda tähtajalise elamisloa taotlemise alust muutma. Uuel alusel taotluse esitamine

oli kaebaja enda teadlik valik. Kuna kaebaja muutis tähtajalise elamisloa taotlemise aluse VMS §

118 punkti 9 vastu, hindas PPA tähtajalise elamisloa andmise üld- ja eritingimuste täitmist ning

taotluse põhjendatust vastavalt 16.04.2024 taotluses märgitud alusele.

11. PPA põhilised etteheited kaebajale seisnevad selles, et kaebaja ei ole talle antud tähtajalise

elamisloa kehtivusaja jooksul Eestis elanud, samuti ei ole tõendatud piisava legaalse sissetuleku

nõude täitmine. PPA järeldusele legaalse sissetuleku puudumise osas ei vaidle kaebaja vastu.

Kaebaja väidab, et elab koos abikaasa ja lastega Eestis, kuid ei ole haldusmenetluses ega kaebusega

esitanud ühtegi tõendit PPA seisukohtade ümberlükkamiseks. Kaebaja arvates tõendavad

perekonna Eestis elamist üksnes abikaasa selgitused, kuid haldusmenetluses antud selgitused ei ole

dokumentaalsete tõenditega kinnitatud. PPA on põhjalikult ja igakülgselt läbi viinud

haldusmenetluse, palunud esitada asjakohased tõendid ja välja uurinud kõik otsuse tegemiseks

vajalikud asjaolud. Vastustaja pole seadnud kahtluse alla kaebaja ja S.P abielu ehtsust või väitnud,

et pereelu ei eksisteeri. PPA tuvastas, et pereelu ei toimu Eestis, mis ei ole kooskõlas kaebajale

ajavahemikuks 22.03.2019-21.03.2024 väljastatud elamisloa eesmärgiga, võimaldada välismaalasel

asuda Eestisse Eestis elava abikaasa juurde elama ja võimaldada neil koos Eestis perekonnaelu

elada.

12. PPA arvestas otsuse tegemisel otsuse mõju kaebaja era- ja perekonnaelule (08.11.2024 otsuse

punktid 83-86). Kaebaja mittenõustumine PPA hinnanguga ei tähenda, et vastustaja on jätnud

olulised asjaolud arvesse võtmata või lähtunud ebaõigetest kaalutlustest. PPA-l ei ole kohustust

väljastada elamisluba välismaalasele, kes ei täida riigi poolt määratud tähtajalise elamisloa andmise

tingimusi. Asjaolu, et kaebajale oli varasemalt väljastatud elamisluba, ei anna kaebajale õiguspärast

ootust või subjektiivset õigust nõuda olemasoleva elamisloa pikendamist või uue viibimisaluse

andmist. Välismaalasel ei ole põhiõigust Eestisse saabumiseks ega siin viibimiseks. Kaebajale oli

antud tähtajaline elamisluba ning elukorraldust valides pidi kaebaja arvestama sellega, et tähtaja

saabudes ei pruugita elamisluba pikendada või uut väljastada.

13. VMS §-s 118 on tähtajalise elamisloa andmise alused defineeritud lähtudes välismaalase

Eestisse elama asumise eesmärgist. Valitud alus määrab ka taotluse sisu ja elamisloa väljastamise

soovikohase eesmärgi. Kaebaja esitas 04.12.2023 abikaasa juurde antud tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse, kuid 16.04.2024 muutis elamisloa taotlemise aluse VMS § 118 punkti 9

(püsivalt Eestisse elama asumiseks) vastu. Seega ei ole tegemist perekonna taasühinemise

küsimusega ning kaebaja viited direktiivile 2003/86/EÜ on asjakohatud.

14. Koos lõppseisukohaga esitas kaebaja oma poja K.L kinnituse, mille kohaselt elab K.L koos

perega Eestis. PPA seisukoha ümberlükkamiseks pole kaebaja haldus- ega kohtumenetluses

esitanud ühtegi dokumentaalset ja eluliselt usutavat tõendit. Kuna muud asjas kogutud tõendid ei

kinnita K.L väidet pere Eestis elamise kohta, ei ole tema kinnitus usaldusväärne.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja otsus keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks on õiguspärane. Kohus nõustub PPA otsuses ja

vaideotsuses toodud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid kogu ulatuses korrata (HKMS § 165

lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus aga järgmist.

16. Kaebajal oli tähtajaline elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel kuni 21.03.2024. U.R esitas

04.12.2023 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. 16.04.2024 esitas kaebaja uue taotluse, et

3(6)

vahetada taotlemise alus VMS § 118 p 9 vastu. VMS § 118 p 9 järgi võib tähtajalise elamisloa anda

välismaalasele püsivalt Eestisse elama asumiseks.

17. Kaebaja heidab vastustajale ette, et PPA ametnik survestas kaebajat muutma taotluse

õiguslikku alust. Kaebaja esitas 04.12.2023 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse (dtl 72).

PPA ametnik palus taotluses kõrvaldada puudused (puudub allkirja näidis, vastata tuli erinevatele

küsimustele, dtl 79). PPA ametnik esitas kaebajale 01.02.2024 täiendavad küsimused (dtl 84) ning

07.02.2024 täiendavad küsimused (dtl 96). PPA edastas kaebajale 03.04.2024 teatise tähtajalise

elamisloa pikendamisest keeldumise asjaolude kohta. PPA tõi mh välja, et kaebaja ei vasta VMS §

117 lg 1 p-des 1 ja 2 koostoimes § 123 p-s 2 sätestatud tähtajalise elamisloa pikendamise

tingimustele ning kaebaja elamisloa pikendamise taotlus ei ole VMS § 123 p 3 mõistes

põhjendatud (dtl 119). 16.04.2024 esitas kaebaja elamisloa taotluse VMS § 118 p 9 alusel (dtl 148).

Kohtule ei nähtu mingeid tõendeid selle kohta, et mõni PPA ametnik (sh J. Jurjeva) oleks

survestanud kaebajat uue taotluse esitamiseks. Kaebaja ei ole ka ise välja toonud, milline ametnik

vastava soovituse andis.

18. Kohus nõustub vastustajaga, et tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on

üksnes taotleja õigus. PPA saab tähtajalise elamisloa taotluse lahendada üksnes selles märgitud

aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09, p 17). Kuna kaebaja muutis tähtajalise elamisloa taotlemise aluse

VMS § 118 p 9 vastu, tuli vastustajal hinnata PPA tähtajalise elamisloa andmise põhjendatust

vastavalt 16.04.2024 taotluses märgitud alusele.

19. Kaebajale keelduti tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 koostoimes VMS § 117 lg 1

p-dega 2 ja 3 ning VMS § 2102 lg 1 p-dega 1 ja 3 ning VMS § 123 p 3. VMS § 123 p 2 sätestab, et

tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise

tingimustele. Nimetatud tingimused on loetletud VMS § 117 lg-s 1 ning lg 2 järgi peavad need

olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. Kohus hindab vaidlustatud haldusakti selle

andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

20. Vastustaja kinnitas kohtumenetluses, et ei sea kahtluse alla kaebaja ja S.P abielu ehtsust ega

seda, et pereelu ei eksisteeri. Menetlusosalised on eriarvamusel selles, kas kaebajale VMS § 137 lg

1 alusel väljastatud elamisloa kehtivuse ajal täitis kaebaja VMS § 117 lg-st 1 tulenevaid tingimusi.

Tulenevalt VMS § 116 lg-st 2 peavad tähtajalise elamisloa tingimused olema täidetud kogu

elamisloa kehtivuse jooksul. Kaebajale heidetakse ette, et kaebaja elukoht ei olnud Eestis ning

kaebajal puudub piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema

perekonnaliikmete toimetuleku Eestis.

21. VMS § 2102 lg 1 p 1 sätestab, et püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa

lisatingimused on, et välismaalane on Eestis elanud viie järjestikuse aasta jooksul vähemalt kolm

aastat. VMS § 2102 lg 1 p 3 järgi püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa

lisatingimused on, et välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise

eesmärgi ja tingimustega. VMS § 117 lg 1 p 2 kohaselt üks välismaalasele tähtajalise elamisloa

andmise üldtingimus on tegelik elukoht Eestis. Kaebaja selgitas haldusmenetluse käigus PPA-le, et

ta reisib palju oma abikaasaga ja lastega kaasas, sissekirjutus on Eestis. 2018.a muudeti VMS-i,

mille järgi on kohustus viibida Eestis aastas 183 päeva (dtl 88-89). Õige on kaebaja seisukoht, et

õigusaktides ei ole sätestatud päevade arvu, kui palju peab välismaalane Eestis viibima, kellele on

antud elamisluba. Siiski peab väljastatud elamisluba täitma selle andmise eesmärki. PPA-l on

hindamisruum otsustamisel, kas Eestis püsivalt mitteelav välismaalane omab siin tegelikku

elukohta. Kaebaja selgitusi aluseks võttes, oli põhjendatud vastustaja kahtlus, et kaebaja tegelik

elukoht ei ole Eestis.

22. VMS § 19 lg-te 1 ja 2 järgi on välismaalane ja muu asjassepuutuv isik kohustatud tõendama

elamisloa taotlemisel tähtsust omavaid asjaolusid. Selline tõendamiskohustus hõlmab kirjalike ja

suuliste seletuste andmise ning tõendite esitamise kohustust. Kaebaja esitas vastavalt PPA nõudele

4(6)

enda Swedbank pangas asuva arvelduskonto väljavõtted (dtl 212-258). Nimetatud väljavõtetelt

nähtub, et kaardimakseid on tehtud enamasti väljaspool Eestit. Kohus on nõus PPA-ga, et sularaha

kasutamine on lubatav, sularahaga makstes ei tõenda tavapärased maksed kaebaja Eestis viibmist.

Väljavõtetelt nähtub, et kaebaja on Eestis viibmise ajal siiski kaardimakseid ka teinud (vt nt dtl

236), mistõttu ei saa eelnevast üheselt järeldada, et kaebaja viibis enamus aega Eestis ning kasutas

üksnes sularaha.

23. Kohus ei nõustu kaebajaga, et elukoha nõude täitmiseks piisab pelgalt rahvastikuregistri

kandest või üksikutest Eestis viibimise päevadest. Lisaks registrikandele peab isik ka faktiliselt

elama Eestis ja suutma seda tõendada. Kaebaja esitas haldusmenetluses üürilepingud (dtl 348-359).

18.04.2024 on sõlmitud üürileping S.P ja N.D vahel Kadaka tee xxx.x, Tallinn üürimiseks. Teine

kaebaja esitatud üürileping on puudulikult vormistatud ning sellelt ei ole võimalik tuvastada, kes

või mida üüris. Samas ei tõenda pelgalt üürilepingu sõlmimise fakt Eestis elamist, kui muud

tõendid faktilist elamist riigis ei kinnita. Samuti esitas kaebaja erinevad maksekorraldused (Tele2

Eesti AS, AS Inges Kindlustus, Eesti Energia AS) arvete tasumise kohta (vt dtl 163-210). Ka

käsitletud arvete tasumine ei tõenda, et kaebaja viibis Eestis. Esmalt märgib kohus, et

maksekorraldustega on hõlmatud üksnes lühike ajavahemik. Teiseks ei ole näiteks Tele2 Eesti AS-i

ja AS-i Inges Kindlustus teenuste tarbimiseks vajalik viibida Eestis.

24. Kaebaja Eestis elamist ei tõenda kaebaja abikaasa S.P haldusmenetluses esitatud vastused PPA

menetleja küsimustele (dtl 113-118). Vastuses selgitab S.P muuhulgas seda, et ta viibib koos

perekonnaga Eestist väljas kord kuus (dtl 114). Seega ei ole tõendatud kaebaja väited, et S.P-ilt ei

ole küsitud selgitusi kaebaja taotluse menetluses.

25. Kohtumenetluses esitas kaebaja oma poja K.L allkirjastatud kinnituse, et ta õppis koolis nimega

London King´s School e-õppes (dtl 612). Ka kaebaja teiste laste osas esitas kaebaja tõendid, millest

nähtuvalt nad õpivad e-õppe vormis (dtl 104-108). Kohus peab usutavaks, et kaebaja lapsed õpivad

koolis e-õppe vormis. Eelnev ei lükka siiski ümber vastustaja järeldust, et kaebaja ei viibinud talle

väljastatud elamisloa kehtivuse ajal suurema osa ajast Eestis. Kaebaja kinnitas ise PPA-le, et viibib

Eestist ära iga kuu umbes pool kuud (dtl 88). Ka kaebaja abikaasa selgitas PPA-le, et kaebajal tuleb

koos lastega igakuiselt abikaasaga ärikohtumistel kaasas käia väljaspool Eestit (dtl 114).

Arvestades kaebaja haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud väiteid ning asjas kogutud

tõendeid, saab üheselt järeldada, et kaebaja on viibinud ajavahemikul 22.03.2019–21.03.2024

vähemalt pool ajast, so igal aastal vähemalt pool aastast, väljaspool Eestit. Seega ei ole kaebajal

VMS § 117 lg 1 p-s 2 sätestatud tegeliku elukoha nõue nõuetekohaselt täidetud.

26. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses ega kohtumenetluses tõendeid, et tal on olemas VMS § 9

lg-s 1 sätestatud legaalne sissetulek. Seega on taotlejal ka VMS § 117 lg 1 p-s 3 tingimus täitmata.

27. Asjakohased ei ole kaebaja viited direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse

kohta. Direktiiv on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6).

Perekonna taasühinemine tähendab liikmesriigis seaduslikult elava kolmanda riigi kodaniku

pereliikmete sisenemist sellesse liikmesriiki ja seal elamist, et perekond jääks kokku (art 2 p d). Art

16 lg 1 p a sätestab, et liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile

sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa

tühistada või selle pikendamisest keelduda, kui direktiivis sätestatud tingimused ei ole või ei ole

enam täidetud. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole elanud oma perest lahus.

Samuti pole alust järeldada, et kaebajal puudub võimalus mõnel muul VMS-s sätestatud alusel

esitada taotlust Eestis viibimise seadustamiseks.

28. PPA on vaidlustatud otsuses hinnanud otsuse mõju kaebaja era- ja perekonnaelule (otsuse

punktid 83-86). PPA leidis õigesti, et kaebajale tulenev pereelu riive ei ole intensiivne, arvestades

kaebaja senist elukorraldust, sh asjaolu, et kaebaja abikaasa äritegevuse tõttu viibib kaebaja koos

abikaasaga ja lastega palju aega välisriikides. Õige on PPA järeldus, et tähtajalise elamisloa

andmise eesmärk ei ole anda taotlejale võimalust elada Eestist väljaspool.

5(6)

29. Vaidlustatud otsuses ei ole väidetud, et kaebaja viibis Eestis viisa alusel. Välja on toodud

üksnes võimalus, et kaebaja saab Eestis viibida viisa alusel, mis toob endaga kaasa vajaduse

arvestada VMS-s sätestatud päevade arvuga, mis ei riku kaebaja elukorraldust, arvestades, et ka

praeguse ajani on kaebaja viibinud väljaspool Eestit.

30. Kaebaja tõi kohtumenetluse jooksul korduvalt välja, et tal on ohtlik naasta oma

kodakondsusjärgsesse riiki, kuna on osalenud poliitilistel üritustel. Kaebaja ei ole vastavaid väiteid

põhistanud ega tõendanud. Kuivõrd sajad tuhanded inimesed osalesid Valgevene Vabariigi

presidendi vastastel üritustel, ei too see automaatselt kaasa ohtu kaebajale.

31. Vaidlustatud PPA otsus on õiguspärane, mistõttu puudub alus ka PPA vaideotsuse

tühistamiseks. Asjaoludest ei nähtu, et vaideotsus rikuks eraldi kaebaja õigusi.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulusid tõendavaid

dokumente, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)