3-25-778/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

19. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-778

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba

paigutada J.P kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei ja Piirivalveamet, esindaja Margit

Paas

Puudutatud isik – J.P, esindaja adv Kristina Ivanova

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.P määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse J.P määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a

määruse peale haldusasjas nr 3-25-778.

2. Jätta rahuldamata J.P taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

3. Rahuldada J.P määruskaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25-

778 ja vabastada J.P viivitamata kinnipidamiskeskusest.

5. Vabastada J.P määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse

sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused vene keelde.

6. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 25.03.2025 Tallinnas kinni Ukraina kodaniku J.P

(sünd. xxx), kellele oli varem antud Eestis ajutine kaitse ja tähtajaline elamisluba (perioodil

07.09.2022–21.07.2024). Isik lahkus Eestist 27.01.2024 ning Sloveenias on tema suhtes

3-25-778

kohaldatud Schengeni sissesõidukeeldu kehtivusega 04.06.2024–28.02.2028. Isik saabus

05.03.2025 tagasi Eestisse ning tema tööandja registreeris 07.03.2025 lühiajalise töötamise

alates 10.03.2025. Kinnipidamisel avaldas isik, et soovib uuesti taotleda Eestis ajutist kaitset

ja on selleks broneerinud 08.04.2025 aja PPA-s.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 26.03.2025 taotluse anda

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 62 lg 6 p 2 alusel luba

pidada J.P kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Isik

selgitas 26.03.2025 küsitlusel, et soovis internetist leitud pakkumise peale teenida 2024. a

jaanuaris kerget lisaraha (2000 eurot) ning võttis selleks kolm tundmatut isikut tema kasutuses

olnud tööandja auto peale ning lahkus sellega Eestist ja toimetas isikud üle Sloveenia

riigipiiri, kus politsei pidas ta kinni. Sloveenia kohus mõistis 08.04.2024 otsusega isikule

karistuseks 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse ja 1500 euro suuruse trahvi ning kohaldas

temale Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks. Isik tasus trahvi ja pärast vanglast 28.02.2025

vabastamist toimetati ta Sloveenia ja Ungari piirile, kust isik liikus edasi tütre juurde

Slovakkiasse ja sealt Eestisse.

Isiku poolt toimepandud süüteod näitavad tema valmidust seadusi rikkuda. Isik võttis

tööandja teadmata auto, millega liikus läbi Euroopa, et rahalise kasu nimel panna toime

õigusrikkumine teises Schengeni riigis. Isiku käitumisest tulenev oht on tõeline ja

kinnipidamine on vältimatult vajalik, sest vabaduses viibides võiks ta panna samalaadse teo

ka Eestis (sh on isikul olemas teadmised ja oskus luua vajalikke sidemeid). Isikul puudub

võimalus seaduslikult töötada, sest ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tema suhtes kehtib

sissesõidukeeld. PPA võib VRKS § 57 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel keelduda ajutise kaitse

kohaldamisest ja elamisloa andmisest välismaalasele, kelle puhul on kahtlus, et tema Eestisse

saabumine võib ohustada riigi julgeolekut, või kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo

toimepanemises ja ohustab ühiskondlikku turvalisust. Illegaalide ebaseaduslikult üle riigipiiri

toimetamine ohustab ühiskondlikku turvalisust. Seega on isiku Eestis viibimine ohuks

avalikule korrale. Isikute õigushüved riigis ei ole kaitstud ega kehtiv õigus järgitud, kui riiki

sisenevad ja seal viibivad isikud, kellel puudub selleks õiguslik alus. Ka asjaolu, et isik läks

Eesti väljastatud ajutise kaitse elamisloa alusel teise Euroopa riiki tahtlikult seadust rikkuma,

näitab, et isik väärkasutas Eesti riigi usaldust. Isik avaldas uuesti soovi saada ajutist kaitset

ning ta peab selle menetluse ajal olema PPA-le kättesaadav. PPA-l tuleb isikut täiendavalt

küsitleda ja teha asjaolude selgitamiseks muid menetlustoiminguid. Isik on varasema

käitumisega näidanud, et ta võib raha teenimise eesmärgil Eestist lahkuda ja panna toime

õigusrikkumisi. Isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed (tütar elab Slovakkias ning

abikaasa ja poeg Ukrainas) ja legaalne sissetulek (elatub abikaasa antud rahast) ning teda seob

Eestiga üksnes tööandja, kelle võimaldatud elamiskohas ta viibib.

3. Puudutatud isik selgitas 27.03.2025 kohtuistungil, et kahetseb toimepandud kuritegu

ning kavatseb edaspidi käituda seaduskuulekalt. Sloveeniast lahkudes ei selgitatud isikule, et

tal on sissesõidukeeld kogu Schengeni alale, vaid väideti, et ta võib liikuda ükskõik kuhu

Euroopasse (v.a Sloveenia).

4. Tallinna Halduskohus andis 27.03.2025 määrusega VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel PPA-le

loa paigutada J.P KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

27.05.2025. EL nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) 2022/3821 art 2 lg 1 järgi

kohaldatakse ajutist kaitset 24.02.2022 või pärast seda põgenenud Ukrainas elanud Ukraina

1 Euroopa Liidu nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast

lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle

tulemusena ette ajutine kaitse

2(7)

3-25-778

kodanike suhtes. Eesti on varem andnud isikule ajutise kaitse ja isik taotleb seda uuesti. Õigus

ajutisele kaitsele tekib automaatselt, kuid PPA võib vastava haldusmenetluse tulemusel ajutise

kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest keelduda (VRKS § 57; vt lisaks Tallinna

Ringkonnakohtu 15.06.2022 määrus nr 3-22-1041, p 9). Kuna ajutise kaitse menetlus on

hetkel pooleli, siis on isiku kinnipidamine VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel võimalik. VRKS § 62 lg

6 p-s 2 kasutatavat mõistet „avaliku korra kaitsmise huvides“ tuleb sisustada isikust avalikule

korrale lähtuva ohuga. VRKS § 62 lg 6 p 2 eesmärk on välistada ajutise kaitse menetluse ajal

vabaduses viibimine isikutel, kes kujutavad endast ohtu avalikule korrale. PPA lähtub VRKS

§ 62 lg 6 p 2 alusel taotlust esitades eeldusest, et isikule keeldutakse ajutise kaitse andmisest

VRKS § 57 alusel. Seega saab mõiste „avaliku korra kaitsmise huvides“ sisustamisel lähtuda

VRKS §-s 57 toodud alustest.

PPA on põhjendatult viidanud VRKS § 57 lg 1 p-le 5. Eesti karistusõigus ei tunne mõistet

„raske kuritegu“, kuid seda on kasutatud Euroopa Liidu õigusaktides. Näiteks on Eurojusti

asutamisdokumendis2 peetud selle asutuse loomist vajalikuks, et võidelda raskete

kuritegudega. Seejuures on Eurojusti pädevuse aluseks Europoli konventsioon (RT II 2005, 6,

15), mille art 2 p 2 kohaselt on üheks raskeks kuriteoks immigrantide ebaseaduslik üle piiri

toimetamine. Seda kuriteoliiki seostatakse organiseeritud kuritegevusega. Euroopa Liidu

Nõukogu on selle kuriteoliigi vastast võitlust pidanud üheks prioriteediks.3 Isiku toimepandud

kuriteo lugemist rakseks kuriteoks õigustab ma asjaolu, et karistusseadustiku (KarS) § 259

selle eest ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Järelikult mõistis Sloveenia

kohus isiku süüdi kuriteos, mida saab lugeda raskeks kuriteoks VRKS § 57 lg 1 p 5 mõttes.

Isiku selgitused viitavad tema soovile teenida kiirelt tasu ning organiseeritud kuritegevuse

käitumismustrile, kus karistatavate tegude toimepanemiseks värvatakse anonüümselt isikuid,

pakkudes neile kiiret ja suurt tasu. Immigrantide ebaseaduslik üle piiri toimetamine on suurt

tulu võimaldav rahvusvaheline tegevus. Selliselt aitas isik kaasa organiseeritud kuritegevuse

toimimisele, mille vastu Euroopa Liit võitleb. Isiku käitumismuster (võõra sõiduki

ebaseaduslik kasutamine ning raske kuriteo toimepanemine) viitab, et ta võib varalise kasu

eesmärgil ka edaspidi kuritegusid toime panna. Seega on isik ohuks avalikule korrale ja tema

kinnipidamine on vajalik. Puuduvad andmed, et isiku KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus

tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega.

5. J.P palub 01.04.2025 määruskaebuses (täiendatud 28.04.2025) tühistada halduskohtu

määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik viivitamata KPK-

st. VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, sest isikust ei tulene tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ohtu julgeolekule või avalikule korrale. Halduskohus hindas

puudutatud isiku poolt Sloveenias toime pandud kuriteo raskust VRKS § 57 lg 1 p 5

tähenduses üksnes formaalselt, jättes arvestamata järgmised tegurid: teo laad, tekitatud tegelik

kahju, vastutusele võtmiseks kasutatav menetlus, ettenähtud karistuse laad, jurisdiktsioonide

võrdlus. Sloveenia kriminaalkoodeksi § 308 lg 1 järgi karistatakse välismaalase ebaseadusliku

sissetoomise või läbiviimise eest, kui see on toime pandud varalisel eesmärgil, 3–10-aastase

vangistuse ja trahviga. Puudutatud isikut karistati vangistusega 1 aasta ja 8 kuud ning trahviga

1500 eurot. Seega mõisteti talle seaduses ettenähtud miinimumist ca 2 korda lühem vangistus

ja kuna isik tasus trahvi, siis vabastati ta vangistusest enne tähtaega. Sellest saab järeldada, et

tegemist ei olnud nii raske kuriteoga, et praegusel juhul õigustada isiku kinnipidamist. Kohus

on prognoosotsust tehes jätnud tähelepanuta isikuga seotud asjaolud, lähtudes üksnes kuriteo

üldisest iseloomustusest. Kuna tegemist oli esmakordse juhtumiga, mida isik puhtsüdamlikult

2 Euroopa Liidu nõukogu 28.02.2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude

vastu (2002/187/JSK)

https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2021/05/26/fight-against-organised-crime-council-

sets-out-10-priorities-for-the-next-4-years/

3(7)

3-25-778

kahetseb, siis ei ole arusaadav, milline konkreetne käitumine viitab sellele, et isik võib

varalise kasu eesmärgil edaspidigi kuritegusid toime panna. Ka PPA enda andmebaasi

kohaselt ei kujuta isik endast ohtu. Isiku ohtlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka tema

kasuks rääkivaid olulisi asjaolusid. Isikul on Eestis tööandja, kes on nõus teda tööle võtma ja

tagama ööbimiskoha. See võimaldaks isikul teenida legaalset sissetulekut ja naasta vabaduses

tavapärase elu juurde. PPA taotluses ja kohtumääruses kajastatud teave on väheveenev ning ei

õigusta isiku kinnipidamist VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel. Ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja

elab VRKS § 62 lg 1 järgi menetluse ajal üldjuhul kas majutuskeskuses või muus

kindlaksmääratud kohas. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei saaks isiku suhtes

kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik ei soovi Eestist lahkuda, vaid saada siin

ajutist kaitset ning ta on PPA-le igati kättesaadav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine

on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei

sisalda uusi väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks

küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

7. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt

tuli halduskohtul korraldada PPA 26.03.2025 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole

HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas

asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust,

miks tuleks seda arutada kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu

27.03.2025 istungil, millest võttis osa vene keele tõlk. Isikut esindab advokaat, kes on saanud

määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused.

Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses.

Seetõttu jääb taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata. Puudutatud isiku taotlust tõlgi

kaasamiseks tuleb seetõttu käsitada taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse

tõlkimise kulude kandmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 11.04.2025 määruses, et

puudutatud isikule menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Tõlkeabi

andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista

ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Taotlus tuleb HKMS § 110

lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon,

edasikaebamise kord ja põhjendused riigi kulul vene keelde.

8. PPA ja halduskohus tuginesid puudutatud isiku kinnipidamisel VRKS § 62 lg 6 p-le 2,

mille kohaselt võib ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejat halduskohtu loal kinni pidada ja

kohustada KPK-s viibima, kui elamisloa taotleja viibimine KPK-s on vajalik riigi julgeoleku

ja avaliku korra kaitsmise huvides. Puudutatud isik on enne 24.02.2022 Ukrainas elanud

Ukraina kodanik ning vastab seega Euroopa Liidu nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL)

2022/3824 art 2 lg 1 p-s a ja Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse

kohaldamine“ p 1 alap-s 1 toodud ajutise kaitse saaja tunnustele. Kuigi puudutatud isikule

Eestis varem antud elamisloa kehtivus lõppes 21.07.2024, tuleb arvestada, et rakendusotsuse

jõustumine tõi kaasa kohustusliku ajutise kaitse vahetu rakendamise selles kirjeldatud isikute

kategooriate suhtes (vt Euroopa Kohtu 19.12.2024 otsus liidetud kohtuasjades C-244/24 ja C-

4 Selle otsuse kehtivust on Euroopa Liidu nõukogu 25.06.2024 rakendusotsusega (EL) 2024/1836 pikendatud

kuni 04.03.2026.

4(7)

3-25-778

290/24, Kaduna, p-d 83–84; 27.02.2025 otsus kohtuasjas C-753/23, Krasiliva, p-d 25–26)

ning see on jätkuvalt kehtiv.

9. Välismaalase KPK-s kinnipidamise legitiimne eesmärk saab olla ebaseadusliku Eestisse

asumise tõkestamine ja Eestist väljasaatmine (vt põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Puudutatud isikul

oli õigus Eestisse asuda (vt rakendusotsuse 2022/382 põhjendus 16) ning ajutise kaitse saaja

väljasaatmine (s.o temale lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle sundtäitmine) on võimalik

vaid siis, kui isikule keeldutakse ajutise kaitse kohaldamisest või elamisloa andmisest (vt

VRKS § 57 lg 4) või tunnistatakse tema elamisluba kehtetuks (vt VRKS § 58 lg 2). Ehkki

ajutist kaitset käsitlev direktiiv 2001/55/EÜ5 ei reguleeri üldse ajutise kaitse saajate

kinnipidamist, näeb selle art 28 siiski ette juhtumid, millal liikmesriigid võivad isikule ajutist

kaitset mitte võimaldada ja isiku välja saata. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus

halduskohtu tõlgendusega, et VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamine saab olla põhjendatud üksnes

olukorras, kus esineb piisav alus arvata, et isiku puhul esineb mõni VRKS § 57 lg-s 1

loetletud alustest, mis annab PPA-le õiguse keelduda temale ajutise kaitse kohaldamisest ja

elamisloa andmisest või tunnistada tema elamisluba kehtetuks (vt VRKS § 58 lg 1 p 4).

Seejuures saavad asjassepuutuvad olla üksnes need alused, mis on seostatavad riigi julgeoleku

ja avaliku korra kaitsmise vajadusega (st mitte VRKS § 57 lg 1 p 6).

10. PPA viitas 26.03.2025 taotluses nii VRKS § 57 lg 1 p-le 4 kui ka p-le 5, kuid

halduskohus keskendus 27.03.2025 määruses ainult VRKS § 57 lg 1 p-le 5. Kuivõrd PPA ei

ole taotluses toonud välja mingeid sedalaadi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et

puudutatud isiku Eestisse saabumine või tema Eestis viibimine võiks ohustada riigi

julgeolekut, siis ei saa isiku kinnipidamise aluseks olla VRKS § 57 lg 1 p 4. Seetõttu

analüüsib ka ringkonnakohus üksnes seda, kas isiku kinnipidamine võiks olla põhjendatud

VRKS § 57 lg 1 p 5 alusel. Seejuures on oluline, et kuna VRKS § 57 lg-tega 1–3 on võetud

Eesti õigusesse üle direktiivi 2001/55/EÜ art-s 28 toodud tingimused, millal liikmesriigid

võivad isikule ajutist kaitset mitte võimaldada (nn eksklusioonisätted – vt Riigikogu X

koosseisu 726 SE seletuskiri), siis tuleb ka VRKS § 57 lg 1 p-s 5 sätestatud keeldumisaluse

sisustamisel lähtuda viidatud sätte aluseks olnud direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-st b (nt

Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 35; Euroopa Kohtu 30.04.2025 otsus kohtuasjas

C-63/24, Galte, p 28). Täiendavalt tuleb tähele panna, et kuna tegemist on erandiga

(piiranguga), siis tuleb seda tõlgendada kitsalt (vrd Euroopa Kohtu 06.07.2023 otsus

kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 27).

11. VRKS § 57 lg 1 p 5 näeb ette, et PPA keeldub ajutise kaitse kohaldamisest ning ei anna

elamisluba välismaalasele ega pikenda seda välismaalasel, „kes on lõplikult süüdi mõistetud

raske kuriteo toimepanemises ja kes ohustab ühiskondlikku turvalisust“. Direktiivi

2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b kohaselt võivad liikmesriigid isikule ajutist kaitset mitte

võimaldada, kui „ta võib asetada ohtu võõrustava liikmesriigi julgeoleku või kui ta on

kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos, on seetõttu vastuvõtvas liikmesriigis

ühiskonnaohtlik“. Direktiivi sätte esimene alternatiiv seostub VRKS § 57 lg 1 p-ga 4 ja ei ole

praegusel juhul asjakohane. Küll aga nähtub, et erinevalt VRKS § 57 lg 1 p-s 5 märgitud

süüdimõistmisest „raske kuriteo“ toimepanemises viitab direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i

b teine alternatiiv süüdimõistmisele „eriti raskes kuriteos“. Mõlemal juhul eeldab ajutise

kaitse kohaldamisest keeldumine lisaks, et isik peab olema toimepandud kuritegu arvestades

ohuks vastuvõtva liikmesriigi (s.o praegusel juhul Eesti) ühiskonnale.

5 Euroopa Liidu nõukogu 20.07.2001 direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks

ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste

tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel

5(7)

3-25-778

12. Halduskohus märkis õigesti, et Eesti karistusõiguses ei kasutata mõistet „raske

kuritegu“, vaid kuritegusid liigitatakse nende raskusastme järgi esimese astme ja teise astme

kuritegudeks (vt KarS § 4 lg 1). Euroopa Liidu õiguses küll kasutatakse mõisteid „raske

kuritegu“ ja „eriti raske kuritegu“, kuid neid ei ole samuti õigusaktides selgelt ega

ammendavalt defineeritud. Seega tuleb lähtuda mõiste tähendusest tavakeeles, võttes arvesse

mõiste kasutamise konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on (nt

Euroopa Kohtu 06.07.2023 otsus kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en

Veiligheid, p 29). Kuivõrd direktiivi 2001/55/EÜ rakendamise kohta on vähe kohtupraktikat,

siis pidades silmas, et rakendusotsuse 2022/382 alusel tekkinud nn kohustusliku ajutise kaitse

mittevõimaldamine on toime poolest lähedane pagulasseisundi tühistamise, lõpetamise või

selle uuendamisest keeldumisega, siis on asjakohane lähtuda direktiivi 2011/95/EL6

puudutavast praktikast. Seejuures langeb direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teise

alternatiivi sõnastus kokku direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-i b sõnastusega.7 Mõlemal

juhul saab asjaomase otsuse aluseks olla üksnes süüdimõistmine „eriti raskes kuriteos“ ja

lisaks peab isik sellest tulenevalt olema ohuks liikmesriigi ühiskonnale.

13. Direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 punkt b on võetud Eesti õigusesse üle VRKS § 49 lg 3

p-ga 2, mille kohaselt võib PPA tunnistada pagulasseisundi kehtetuks, kui välismaalase suhtes

on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus esimese astme kuriteos. Seejuures oli VRKS § 49 lg 3

p 2 kuni 30.04.2016 sõnastatud otse direktiivi põhjal viisil, et PPA võib pagulasseisundi

kehtetuks tunnistada, kui välismaalase suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus eriti

raskes kuriteos ja ta on seetõttu ühiskonnaohtlik. Alates 01.05.2016 kehtiv sõnastus, mis

viitab esimese astme kuriteole, viidi sisse Riigikogu XIII koosseisu 81 SE eelnõu

menetlemise käigus ning seda on üsna lakooniliselt ja arusaamatult põhjendatud vajadusega

viia VRKS § 49 lg 3 p 2 kooskõlla direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-ga b (vt

muudatusettepanekute loetelu eelnõu II lugemiseks, p 40). Olenemata sellest, kas VRKS § 49

lg 3 p-s 2 ettenähtud süüdimõistmine esimese astme kuriteos on piisav, et täita direktiivi

2011/95/EL art 14 lg 4 p-s b ettenähtud tingimused (vt selle kohta nt Euroopa Kohtu

06.07.2023 otsus kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 35–45),

nähtub sellest sättest, et Eesti seadusandja ei ole „eriti raske kuriteona“ pidanud võimalikuks

käsitada sellist süütegu, mille raskus ei vasta esimese astme kuriteole. Ka Euroopa Kohus on

eeltoodud lahendis pidanud iseenesest asjakohaseks muu hulgas (kuid mitte ainult) võtta

arvesse nii asjaomase liikmesriigi karistusõiguse süsteemi raames tehtud valikuid, mis

puudutavad ühiskonna õiguskorda kõige enam kahjustavate kuritegude tuvastamist (p 38), kui

ka teo eest ette nähtud karistuse laadi ja määra (p 41), kusjuures eriti raskeks kuriteoks saab

pidada üksnes kuritegu, mis on õigustanud asjaomases liikmesriigis üldiselt kohaldatava

karistusastmestiku seisukohast eriti raske karistuse mõistmist (p 42).

14. Eeltoodust lähtudes tuleb VRKS § 57 lg 1 p-i 5 koostoimes direktiivi 2001/55/EÜ art 28

lg 1 p-i b teise alternatiiviga ning direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-i b ja VRKS § 49 lg 3 p-i

2 analoogiat arvestades tõlgendada viisil, et raske kuriteona selle sätte tähenduses saab

käsitada üksnes esimese astme kuritegu. KarS § 4 lg 2 järgi on esimese astme kuritegu selline

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate

riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks,

ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja

antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud)

7 Direktiivide eestikeelsed tekstid näivad sõnastuslikult küll pisut erinevad, aga sõnastuse tegelik kokkulangevus

nähtub siiski väga selgelt nt ingliskeelsetest versioonidest. Direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teine

alternatiiv: „having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime, he or she is a danger to

the community of the host Member State“; direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p b: „he or she, having been

convicted by a final judgment of a particularly serious crime, constitutes a danger to the community of that

Member State“.

6(7)

3-25-778

süütegu, mille eest on KarS-s füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline

vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. KarS § 259 lg 1 näeb ette, et välismaalase

ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Seetõttu ei ole KarS § 259

lg-s 1 ettenähtu puhul tegemist esimese astme kuriteoga ning järelikult ei saa isiku

süüdimõistmine sedalaadi kuriteo toimepanemises tingida tema suhtes ajutise kaitse

kohaldamisest keeldumist ega väljasaatmist. Kuna puudutatud isiku poolt Sloveenias

toimepandud kuritegu ei ole juba n-ö formaalselt alust pidada eriti raskeks kuriteoks, siis ei

ole vaja eraldi hinnata, kas tema toimepandud süütegu võiks konkreetsete asjaolude poolest

olla eriti raske ja isikust lähtuv oht ühiskonnale seetõttu suur. Samas võib märkida, et

olukorras, kus puudutatud isikule mõisteti toimepandud süüteo eest karistuseks vangistus 1

aasta ja 8 kuud ning ta vabastati vangistusest enne tähtaega juba ca 1 aasta ja 1 kuu möödudes

(s.o alates kinnipidamisest), ei saanud süütegu ka tehiolude poolest olla erakordselt raske.

15. Asjaolu, et Sloveenia kohtu 08.04.2024 otsusega (jõustunud 04.06.2024) on puudutatud

isiku suhtes kehtestatud Schengeni sissesõidukeeld, ei saa ringkonnakohtu hinnangul

iseenesest lõpetada rakendusotsusest 2022/382 tuleneva ajutise kaitse kehtivust, mille

mittevõimaldamine saab toimuda üksnes kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ art-ga 28 (vrd ka

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 28 lg 4, § 30 p 3).

16. Eeltoodust lähtudes tuleb J.P määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu

27.03.2025 määrus tühistada ning PPA-l tuleb puudutatud isik viivitamata

kinnipidamiskeskusest vabastada. PPA-l on võimalik VRKS § 62 lg 1 alusel kohustada isikut

elamisloa taotluse menetlemise ajal elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses

või Sotsiaalkindlustusameti määratud kohas.

17. Kuna määrus sisaldab andmeid ajutise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg

1).

18. Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi

taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)