1-25-2170/8 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

19. mai 2025

Kohtuasja number

1-25-2170

Kohtunik

Mario Truu

Kohtuasi

Kriminaalasi Artur Romani süüdistuses karistusseadustiku §

121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kokkuleppemenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Süüdistatav Artur Roman

(isikukood 39302187015),

apellatsioon

TARTU RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB

Jätta apellatsioon Tartu Maakohtu 24. aprilli 2025. a otsusele läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Käesolevale määrusele saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur,

süüdistatava advokaadist kaitsja või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja 15 päeva

jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama.

MENETLUSE KÄIK

1. Prokuratuur, süüdistatav Artur Roman ja tema kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets sõlmisid

17. aprillil 2025 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 nimetatud kokkuleppe A.

Romani süüditunnistamiseks ja karistamiseks. Kokkuleppe järgi tuleb A. Romanil tasuda

sundraha 1329 eurot ja kohtueelses menetluses osutatud riigi õigusabi tasu 395,52 eurot.

2. Tartu Maakohtus 24. aprillil 2025 toimunud istungil jäi A. Roman kokkuleppe juurde.

Süüdistatava sõnul oli kokkulepe talle arusaadav ja ta nõustus sellega.

3. Tartu Maakohtu 24. aprilli 2025. a otsusega tunnistati A. Roman kokkuleppe järgi süüdi ja teda

karistati. Kohus mõistis temalt välja sundraha 1329 eurot ja kohtueelses menetluses osutatud

riigi õigusabi tasu 395,52 eurot ning määras, et A. Romanil tuleb tasuda need menetluskulud

(kokku 1724,52 eurot) kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul.

4. Maakohtu otsuse vaidlustas A. Roman, kes taotleb Tartu Maakohtu 21. aprilli 2025. a kohtu alla

andmise määruse tühistamist vahistamist puudutavas osas ja 24. aprilli 2025. a otsuse

tühistamist menetluskulu osas. Apellatsiooni järgi on kohtu alla andmise määruse põhjendused

vahistamise muutmata jätmise kohta napid ja üldsõnalised. Lisaks soovib A. Roman tasuda

menetluskulud ositi 12 kuu jooksul, sest ta ei saa vangistuse kandmise ajal seda kulu maksta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et A. Romanil pole kaebeõigust. Maakohus tegi vaidlustatud otsuse

kokkuleppemenetluses, kus kaebeõigus on KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 järgi piiratud.

Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni

juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate

normide) või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes

kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud või kui

süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

6. A. Roman leiab apellatsioonis, et Tartu Maakohtu 21. aprilli 2025. a kohtu alla andmise

määruses pole piisavalt põhjendatud vahistamise muutmata jätmist. Ringkonnakohus märgib

sellele vastates, et kõnealuse määruse väidetav ebapiisav põhjendus vahistamist puudutavas osas

ei mõjuta Tartu Maakohtu 24. aprilli 2025. a kokkuleppekohase otsuse seaduslikkust. Lisaks ei

nähtu kohtu alla andmise määrusest ja sellele ei tugine ka A. Roman apellatsioonis, et

vahistamise muutmata jätmisel esineb mõni KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest. Kui üldse, siis võiks kõne alla tulla

kohtumääruses põhjenduse puudumine KrMS § 390 lg 1 ja § 339 lg 1 p 7 järgi, kuid Tartu

Maakohtu 21. aprilli 2025. a määruses sellist rikkumist pole ja samuti ei räägi põhjenduse

puudumisest A. Roman ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Osutatud määruses on märgitud

järgmist: „süüdistatava puhul esineb jätkuvalt vahistamisalus, mis tähendab, et süüdistatav võib

toime panna uusi kuritegusid. Vahistamine on vältimatult vajalik, kuna kergemaliigiline tõkend

ei ole piisav uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.“ Seda ei saa käsitada põhjenduse

puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, sest see säte hõlmab üksnes kohtulahendi põhjendamise

kohustuse kõige ulatuslikumat rikkumist. Selline rikkumine on toimunud siis, kui põhjendus on

jäetud kohtulahendis üldse kirja panemata ja on seega tervikuna puudu (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 700). Sõltumata sellest, kas

pidada kohtu alla andmise määruse põhjendust piisavaks, ei tähenda pelk ebapiisav põhjendus

veel põhjenduse puudumist. Seetõttu pole apellatsiooni põhjal alust rääkida võimalikust

menetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 mõistes.

7. A. Roman soovib apellatsioonis sedagi, et ringkonnakohus muudaks menetluskulude tasumise

tähtaega ja võimaldaks need tasuda ositi. Kokkuleppemenetluses lahendatud menetluskulude

hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses peab sisalduma viide KrMS 9. peatüki 2. jao või

KrMS § 339 lõike 1 rikkumisele. Selle puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus

KrMS § 326 lg 2 p 3 järgi läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari

2016. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p 5.3). A. Roman ei osuta apellatsioonis sellele, et maakohus

võis rikkuda menetluskulude hüvitamise korda kindlaks määrates KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid

või § 339 lg-t 1.

8. KrMS § 245 lg 1 p 12 järgi tuleb kokkuleppesse märkida süüdistatava hüvitatavad

menetluskulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus

kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate

menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja

menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-47-16, p 5). Kui pooled jõuavad läbirääkimiste käigus

kokkuleppele menetluskulu ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 ls 4 mõistes, peab see nähtuma

kokkuleppest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-47-

16, p 5).

2(3)

9. Kuna praegu ei leppinud prokurör, A. Roman ja tema kaitsja kokku menetluskulude ositi

hüvitamises ehk KrMS § 180 lg 3 ls 4 kohaldamises, tuleb A. Romanil tasuda menetluskulud

KrMS § 423 ja § 417 lg 2 järgi kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul. Seega tegi

maakohus kokkuleppele vastava menetluskulude hüvitamise otsustuse, kui määras, et need tuleb

maksta pärast maakohtu otsuse jõustumist ühe kuuga (samamoodi nagu praeguses

kriminaalasjas olid ka viidatud asjas nr 3-1-1-47-16 poolte sõlmitud kokkuleppes kirjas üksnes

hüvitatavad menetluskulud, aga seda, kuidas need tasuda tuleb, märgitud polnud).

Ringkonnakohus möönab, et 24. aprillil 2025 toimunud Tartu Maakohtu istungi helisalvestiselt

ei kuuldu, et kohus oleks küsinud A. Romanilt küsimusi menetluskulude hüvitamise kohta.

Samas on A. Roman sõlmitud kokkuleppe allkirjastanud ja maakohtu istungil väitis ta

selgesõnaliselt, et kokkulepe on talle arusaadav ning ta nõustub kogu kokkuleppega. Toodud

põhjustel ei teki kahtlust, kas kokkuleppes märgitud asjaoludel kokkuleppe sõlmimine oli A.

Romani tõeline tahe.

10. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust lükata

menetluskulude tasumise tähtaega edasi vangistuse kandmise aja võrra. Küll aga võib A. Roman

esitada kohtuotsuse jõustumise järel KrMS §-de 423 ja 424 alusel maakohtu täitmiskohtunikule

mõjuva põhjuse olemasolul taotluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks või

ajatamiseks korraga kuni ühe aasta võrra (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-2-12, p 8).

11. KrMS § 326 lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse

juhul, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Kuna

A. Romanil pole KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohast õigust Tartu Maakohtu 24. aprilli 2025. a

otsust vaidlustada, tuleb tema apellatsioon jätta läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)