3-24-271/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

19. mai 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-271

Haldusasi

Hiiu Tuul MTÜ kaebus tühistada Kliimaministeeriumi

29.12.2023

otsus

nr

7-12/23/3224-23,

millega

Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere

tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande

või

alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi

29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, ning keelata 29.12.2023

Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee

(erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-

Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: Hiiu Tuul MTÜ, esindaja v.adv Liisa Linna

Vastustaja: Kliimaministeerium, esindaja v.adv Aarne

Akerberg

Kolmas isik: Enefit Green AS, volitatud esindajad Marelle

Esko ja Christian Oliver Palvadre

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamine

Resolutsioon

1. Rahuldada vastustaja ja kolmanda isiku taotlused ning

jätta kaebus läbi vaatamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.03.2006 esitas arendaja Nelja Energia AS Keskkonnaministeeriumile vee erikasutusloa

taotluse avamere tuuleparkide rajamiseks Loode-Eesti rannikumerre eesmärgiga paigaldada

elektrituulikuid Apollo, Vinkovi ja Neupokojevi madalatele ning madalamale merealale madalike

vahel. Lisaks on kavandatud tuulepark ühendada merekaabli abil vähemalt Eesti põhivõrguga ning

võimalusel Soome ja Rootsi põhivõrguga.

2. 05.05.2006 kirjaga nr 11-17/3873-2 algatas Keskkonnaministeerium keskkonnamõju hindamise

(KMH), kuivõrd KeHJS § 6 lõike 1 punkti 5 alusel on meretuulepargi rajamisel tegemist olulise

keskkonnamõjuga tegevusega (kaebuse lisa 2, dtl 46).

3. 15.04.2010 esitas Nelja Energia AS Eesti Vabariigi Valitsusele taotluse hoonestusloa saamiseks

(vajalik veekogusse ehitise püstitamiseks). Vee-erikasutusloa taotluse menetlus ning otsuse

tegemise hoonestusloa algatamise kohta on olnud peatatud kuni vee-erikasutusloa taotluse alusel

algatatud KMH aruande heakskiitmiseni.

4. 15.12.2023 esitas Enefit Green AS Kliimaministeeriumile heakskiitmiseks Loode-Eesti

rannikumere tuulepargi (edaspidi tuulepark) KMH aruande (kaebuse lisa 3, dlt 47-529).

5. 05.05.2006 otsusega nr 11-17/3873-2 võttis Keskkonnaministeerium veeloa taotluse menetlusse

ja algatas ühtlasi keskkonnamõju hindamise (KMH). KMH algatamise aluseks oli keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 5, mille kohaselt on

tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse olulise keskkonnamõjuga tegevus. KeHJS § 11 lg 11

alusel oli veeloa taotluse menetlus peatatud kuni KMH aruande heakskiitmiseni.

6. 29.12.2023 tunnistas Kliimaministeerium otsusega nr 7-12/23/3224-23 „Loode-Eesti

rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine“ KMH aruande

“Loode-Eesti rannikumere tuulepargi

keskkonnamõju hindamise aruanne”

(Skepast&Puhkim OÜ töö nr 2013_0056, 2023)” (Loode-Eesti tuulepargi KMH) nõuetele

vastavaks (kaebuse lisa 4, dtl 530-536).

7. 29.01.2024 saabus Tallinna Halduskohtule Hiiu Tuul MTÜ kaebus tühistada

Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis

heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande või

alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus

nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere

tuulepargi keskkonnamõju hindamise

aruande ning keelata 29.12.2023

Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa

ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks.

7.1. Kaebaja toob kaebeõiguse osas välja järgmist.

7.1.1. Kaebajaks on keskkonnaorganisatsioon, mille kehtiva põhikirja kohaselt tegutseb Hiiu Tuul

MTÜ avalikes huvides heategevuslikul eesmärgil Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse

hoidmise, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmise, hoidmise ja taastamise

eesmärgil (kaebuse lisa 5, dtl 537-539). Kaebaja tegevus lähtub põhimõttest, et (tehno)rajatised, mis

muudavad loodusliku ja kauni elukeskkonna ilmet, näiteks suured tuulegeneraatorid ja nendega

seotud ehitised, ei ole aktsepteeritavad, hoolimata võimalikust kommertstulust.

7.1.2. Kaebaja lähtub põhimõttest, et Hiiumaale ja selle merealadele omane looduslik kooslus, selle

mitmekülgsus ja terviklikkus on unikaalne terves maailmas ja tegutseb selle kaitseks (vt kaebaja

põhikirja p 2.1. – 2.4). Kaebajat on keskkonnaorganisatsioonina tunnustatud Eesti kohtute poolt

juba haldusasjas nr 3-16-1472. Kaebaja põhikirjalises tegevuses ja liikmeskonnas ei ole toimunud

vahepeal muudatusi, mis tingiksid kaebaja keskkonnaorganisatsioonina tegutsemise lõppemise.

Seega tuleneb kaebaja hinnangul tema kaebeõigus käesolevas asjas populaarkaebuse esitamiseks

keskkonnaseadustiku üldosaseaduse (KeÜS) § 31 lg 1 punktist 1.

7.1.3. Riigikohus on asjas 3-3-1-35-13 selgitanud, et keskkonnamõju hindamine ei ole eraldiseisev

menetlus, vaid see leiab aset loamenetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks

vajaliku teabe kogumisele. Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse

lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel (RKHK 15.10.2013 nr 3-3-1-35-13 p 22). Kuigi

viidatud kohtupraktika järgi saaks kaebaja ka vee erikasutusloa vaidlustamisel tugineda sellele, et

vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet ning, et teabe kogumisel on tehtud olulisi

menetlusvigu, on senises kohtupraktikas leitud, et menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav siis,

kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda

järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (RKHK

21.06.2010 nr 3-3-1-39-10 p 21).

„Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi

sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus

asjas nr 3-3-1-8-02, p 5; 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9; 6. märtsi 2007. a otsus

asjas nr 3-3-1-94-06, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21; 18. juuni

2003. a otsus asjas nr 3-3-1-53-03, p 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku

õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse

vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (Riigikohtu

halduskolleegiumi 24. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07, p 10)“ (RKHK 21.06.2010 nr 3-

3-1-39-10 p 21)

Samuti on Riigikohus selgitanud, et keskkonnaasjades on nõuetekohase haldusmenetluse

läbiviimisel eriti oluline tähendus (RKHK 28.02.2007 nr 3-3-1-86-06 p 22). Kaebaja hinnangul

peaksid seetõttu sellistes asjades olema suuremad võimalused menetlustoimingute vaidlustamiseks.

7.1.4. Menetlustoiminguna on halduskolleegium vaadelnud planeerimismenetluses ja ehitusloa või

kaevandamisloa/uuringuloa menetlustes antavaid, mh ka siduva iseloomuga kooskõlastusi

(Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-12-07, p 19; 15. aprilli 2010. a

määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p 12; 21. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 4; 10. juuni

2010. a määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 14). (RKHK 21.06.2010 nr 3-3-1-39-10 p 19)

7.1.5. Veeseaduse (VeeS) § 279 lg 8 kohaselt enne VeeS jõustumist (01.10.2019) menetlusse

võetud vee erikasutusloa taotlusi menetletakse edasi taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud

menetlusõigusnormide alusel. VeeS v.r. 01.01.2006 – 30.06.2006 kohaselt annab vee erikastutusloa

merel Keskkonnaministeerium (VeeS v.r § 9 lg 5). Vee erikasutusloa andmisest keeldutakse

muuhulgas kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda (VeeS v.r § 9 lg 10 p

1).

7.1.6. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KHJS v.r 03.04.2005–

31.12.2006) § 24 lg 1 kohaselt: „Otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse

tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja aruandele lisatud keskkonnanõudeid.“

Seega on keskkonnamõju hindamise tulemus vee (erikasutus)loa andmisel kohustuslik arvesse võtta

ning otsustaja kaalutlusõigus keskkonnamõju osas on seega piiratud ja KMH tulemusega ette

määratud.

7.1.7. Kehtiv VeeS § 192 lg 1 sätestab veeloa andmisest keeldumise alused, viidates muu hulgas

KeÜS § 52 lõike 1 punktis 1 ning punktides 3–10 sätestatud juhtudele. KeÜS § 52 lg 1 sätestab, et

keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest, kui kavandatav tegevus ei vasta

õigusaktidega sätestatud nõuetele (p 4) või tegevusega kaasneb keskkonnaoht, mida ei ole võimalik

vältida, välja arvatud juhul, kui huvi keskkonnaloa andmiseks on ülekaalukas ja tegevusel puudub

mõistlik alternatiiv ning on võetud ohu vähendamise meetmed (p 6).

7.1.8. Arvestades seda, et vaidlustatav KMH aruanne meretuulepargi rajamist ei välista, veelgi

enam - keskkonda ohustavaks ei pea, on tegemist otsustaja jaoks siduva hinnanguga, mida on

võimalik eraldi menetlustoiminguna vaidlustada. Kaebaja hinnangul on alust väita, et KMH

menetlemisel-koostamisel ning heaks kiitmisel on tehtud sedavõrd olulisi menetlusvigu, mis

võimaldavad jõuda järeldusele, et sellise loamenetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla

sisuliselt õiguspärane ja sellega võidakse tekitada pöördumatut kahju looduskeskkonnale.

7.2. Keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmise otsuse käsitlus eelhaldusaktina

7.2.1. KeHJS v.r 03.04.2005–31.12.2006 § 22 lg 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise

järelevalvaja teeb otsuse keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete

määramise või aruande heakskiitmata jätmise kohta arendajale ja otsustajale teatavaks ning edastab

otsustajale aruande heakskiitmise korral aruande ühe eksemplari 30 päeva jooksul aruande

saamisest arvates.

7.2.2. Otsuse tegemisest räägib ka § 29: Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada

Natura 2000 võrgustiku ala, saadab keskkonnamõju hindamise järelevalvaja nimetatud kaitstava

loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks keskkonnamõju hindamise aruande ning aruande

heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise otsuse eelnõu.

7.2.3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusaktiks ka haldusorgani poolt

haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku

õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsus. Eelhaldusaktiks

loetakse otsust, millega enne asja lõplikku lahendamist tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja

lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma

praktikas leidnud, et eelhaldusaktiga määratakse vältimatult ja vähemasti osaliselt kindlaks ka

lõpliku haldusakti sisu (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-3-1-

48-02, p 8)

7.2.4. Käesolev KMH heakskiitmise otsus määrab siduvalt kindlaks, millistel tingimustel saab

Loode-Eesti rannikumerre tuuleparki püstitada:

„1. Tuulepargi püstitamisel tuleb eelistada KMH aruande peatükis 93 esitatud alternatiivide

paremusjärjestust, st tuulikute puhul alternatiivi 4 ning merekaabli puhul alternatiivi 3;

2. Kavandatava tegevuse elluviimisel tuleb arvestada KMH aruandes toodud keskkonnameetmeid,

sealhulgas peatükis 10 toodud leevendusmeetmeid ja peatükis 11 toodud seiremeetmeid;

3. Tuulepargi ehituseelse ja -aegse ning kasutusaegse uuringute ja seire tulemustest

lähtuvalt tuleb vajadusel leevendusmeetmeid ajakohastada“. (dtl 530-536)

7.2.5. Kõnealused tingimused on käsitletavad kui HMS § 53 lg 1 p 3 kohased lisatingimused

haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Kõrvaltingimuse eesmärk on tagada

paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Vaidlustatud otsuses toodud

tingimused ei ole aga mitte ainuüksi siduvateks elementideks vee erikasutusloa andmise

otsustamisel vaid ka hoonestusloa ja ehitusloa andmise otsustamisel. See tuleneb ainuüksi

tingimuste grammatilisest tõlgendusest: „Tuulepargi püstitamisel“ sõnastus viitab sellele, et

käesolev KMH saab olema aluseks ka ehitusloale lõppastmes.

7.2.6. Kuivõrd tuuleparki ei saa püstitada pelgalt veeloa alusel vaid selleks on vajalik ka

hoonestusluba ja ehitusluba (rääkimata planeeringust), siis omavad otsuse lisatingimused siduvat

tähendust ning sealjuures ka väljaspoole ulatuvat tähendust. Seega on kaebaja veendunud, et

29.12.2023 otsus KMH aruande heakskiitmise kohta on eelhaldusakt, mille õigusjõu murdmiseks on

vajalik see tühistada.

8. 16.02.2024 määrusega võttis kohus Hiiu Tuul MTÜ kaebuse menetlusse.

9. 23.05.2024 saabus kohtule kolmanda isiku seisukoht kaebusele ja selle menetlusse

võtmisele.

9.1. Esmalt toob kolmas isik välja, et kaebaja on esitanud alternatiivse nõude tunnistada

õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, ning keelata 29.12.2023

Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja

ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. Vastustaja on Eesti Vabariik

Kliimaministeeriumi näol.

Kolmas isik on seisukohal, et kaebaja alternatiivset nõuet ei saa menetleda Kliimaministeeriumi

vastu. Alates 31.12.2015 on hoonestuslubade taotluste menetlused antud üle Tehnilise Järelevalve

Ametile (EhSRS § 25 lg 2). Ehituslubade väljastamine meretuulepargile on samuti Tehnilise

Järelevalve Ameti pädevuses (EhS § 39 lg 2).

Vee erikasutuse keskkonnaloa väljastab Keskkonnaamet. VeeS § 2 lg 2, § 191 lg 1 ja § 187 p 8, 10

ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 41 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt antakse

alates 01.10.2019 süvendamiseks, tahkete ainete paigutamiseks ning veekogu põhja pinnase

paigaldamiseks keskkonnaluba vee erikasutuseks (edaspidi keskkonnaluba) ning loa andjaks on

Keskkonnaamet.

Tulenevalt eeltoodust ja et vältida kogu haldus-ja kohtumenetluse venimist, taotles kolmas isik, et

kohus kaasaks käesoleva haldusasja menetlusse vastustajana Tehnilise Järelevalve Ameti ja

Keskkonnaameti.

9.2. Kolmas isik leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise

tõttu.

9.2.1. Kaebaja on kohtusse pöördunud, tuginedes keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele. Kaebaja

selgitab, et tema kaebeõigus käesolevas asjas populaarkaebuse esitamiseks tuleneb

keskkonnaseadustiku üldosaseaduse (KeÜS) § 31 lg 1 punktist 1. Mingil määral jääb kolmandale

isikule kaebaja selgitus tema kaebeõigusest segaseks. Põhimõtteliselt saab nõustuda, et kui

keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema

kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks, kuid ainult juhul, kui on

täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. Antud juhul need eeldused täidetud ei ole.

9.2.2. Jääb ka selgusetuks, millisele HKMS sättele kaebaja on kohtusse pöördumisel tuginenud.

Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-21-847 p 10 selgitanud, et ka

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus on siiski piiratud üldiste kaebuse lubatavuse eeldustega,

mistõttu saab ka keskkonnaorganisatsioon menetlustoiminguid eraldiseisvalt vaidlustada üksnes

juhul, kui see on HKMS § 45 lg 3 järgi lubatav (nt Riigikohtu 11.10.2018 määrus nr 3-17-2132, p 9;

21.11.2011 määrus nr 3-3-1-48-11, p-d 11 ja 14).

9.2.3. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-21-847 p 11 rõhutanud, et juhul, kui

keskkonnaorganisatsioon soovib kohtusse pöördumisel tugineda HKMS § 45 lg 3 esimesele

alternatiivile (s.o vaidlustatav menetlustoiming rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata

haldusaktist või lõplikust toimingust), peab ta näitama, kuidas konkreetne menetlustoiming rikub

tema õigusi. Tuleb arvestada, et KeÜS § 30 lg 2 kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsiooni huvi

põhjendatust või õiguste rikkumist üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud

tema keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Selliste

eesmärkide saavutamiseks osalevad keskkonnaorganisatsioonid keskkonnalubade menetlustes ning

saavad seaduses ettenähtud piirides vaidlustada nii menetluste tulemusi kui ka menetluste käigus

tehtud toiminguid. Seega saab keskkonnaorganisatsioon menetlustoimingut vaidlustades tugineda

ainult menetluslike õiguste rikkumisele (s.o HKMS § 45 lg 3 teisele alternatiivile). Kui aga

menetlustoiming rikub üksnes keskkonnaorganisatsiooni mittemenetluslikke õigusi, siis tuleb tal

kohtusse pöördumiseks tuua välja enda õiguste rikkumine vastavalt HKMS § 44 lõikele 1.

9.2.4. Kaebus tuleb HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata, kuna kaebus on esitatud

menetlustoimingu peale, mis ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kuna kohus kaebust ei tagastanud ja

võttis selle menetlusse, siis HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus võib jätta määrusega kaebuse

läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2

sätestatud asjaolud ehk kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (RKHKm 13.02.2023, 3-21-

1360 pp.11 ja 12.3).

9.2.5. Kaebaja taotleb Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsuse nr 7-12/23/3224-23, millega

Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise

aruande, tühistamist. Kliimaministeeriumi heakskiidu puhul on tegemist menetlustoiminguga.

HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma mittemenetluslikke õigusi, sõltumata

haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult

kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Seega on kaebajal

võimalik menetlustoimingut iseseisvalt, s.o enne haldusakti andmist vaidlustada üksnes siis, kui

menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise.

Kaebaja pole selgitanud, kuidas saaks vaidlusalune menetlustoiming rikkuda tema subjektiivseid

õigusi menetluse lõpptulemusest sõltumata.

9.2.6. Alternatiivse nõudena taotleb kaebaja kohtult tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi

29.12.2023 otsus kirjas nr 7- 12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti

rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ning keelata 29.12.2023

Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja

ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. RKHKm 13.02.2023, 3-21-

1360 punktis 12.3 on kohus otsustanud, et õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavuse eelduseks

on, et kaebus on isiku õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4) ning õiguste kaitseks ei leidu

tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Menetlustoimingute puhul on eraldi

vaidlustamise õiguse eelduseks veel see, et menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult

kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise (HKMS § 45 lg 3). Sellise kaebuse esitamise eesmärk on

järelikult vältida kaebaja õigusi rikkuva haldusakti väljaandmist.

9.2.7. Antud juhul oleks haldusakt vee-erikasutusluba või selle väljaandmisest keeldumise otsus.

Keskkonnaamet on 02.01.2024 saadetud kirjas nr 14-6/24/1 Enefitile selgitanud, et keskkonnaluba

annab õiguse vee erikasutuseks. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku

tuulepargi rajamiseta. Keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna tuulepargi

rajamiseks. Õiguse mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (arendaja esitatud hoonestusloa

taotlus 2010. a VeeS § 228 lg 1) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba (ehitusseadustik (edaspidi

EhS) § 38 lg 1). Nii hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on asjakohase planeeringu

olemasolu (EhS § 44 p 1, § 113'11 lg 2 p 2 ja 4) (Kaebaja esitatud lisa nr 8, dtl 644-646)

9.2.9. Seega, isegi vee-erikasutusloa andmise otsus kui haldusakt ei rikuks eraldiseisvalt kaebaja

õigusi. Kaebaja õigused võivad rikutud saada alles siis (mida Enefit ei mööna), kui on välja antud

haldusakt, mille kohaselt tuulikuid saab merre püstitada. Tuulikuid saaks merre ehitada

hoonestusloa ja ehitusloa alusel, mitte vee-erikasutusloa alusel. Kui lõplik haldusakt on juba antud,

siis saab kaebaja oma õigusi kaitsta selle haldusakti vaidlustamisega, mitte enam menetlustoimingut

vaidlustades. Kaebaja ei kaota kaebeõigust, samuti on kaebajal võimalik lõpliku haldusakti

koostamiseks läbiviidavas menetluses, sh keskkonnamõjude hindamise protsessis, osaleda. Kui

tulevikus hoonestusluba ja/või ehitusluba arendajale näiteks ei väljastata, ei riku (ja isegi mitte vee-

erikasutusloa väljastamise otsus) mitte kuidagi kaebaja õigusi.

9.2.10. Ka kaebaja nõustub kaebuse peatükis „Planeeringu kohustuslikkusest“, et tuulepargi

rajamiseks on veel vaja läbi viia mitmeid menetlusi, vajadusel planeeringumenetlus, tuulepargi

hoonestusloa ja ehitusloa menetlus. Seega saab kaebaja ise ka aru, et käesoleva kaebusega ta

tegelikult soovitud eesmärki, kus tuulikuid üldse ei püstitataks, ei saavuta. Kaebusest nähtub, et

kaebajat ei rahulda mistahes keskkonnamõjusid vähendavad leevendusmeetmed, mida on võimalik

kasutada. Kaebaja põhimõtteline vastuseis tuulepargi rajamisele ei ole õiguslik alus KMH aruande

heakskiitmise otsuse tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks.

9.2.11. Regionaal-ja põllumajandusministeerium on Kliimaministeeriumile 16.08.2023 saadetud

kirjas nr 14-7/1646-2 (lisa nr 1, dtl 1996-1999) selgitanud, et otsene seos KMH aruande

heakskiitmise menetlustoimingu ja Hiiu mereala planeeringu puudumise vahel puudub.

Keskkonnamõju hindamise ülesanne ei ole hinnata taotletava tegevuse vastavust

planeeringulahendusele. Heakskiidu andmise menetluse raames samuti planeeringulahendusele

vastavust ei hinnata. Seega ei oma Regionaal-ja põllumajandusministeeriumi hinnangul asjaolu, et

Hiiu merealal puudub planeering, mis näeks ette tuuleenergia tootmise alasid, mõju KMH aruande

heakskiitmisele.

9.2.12. Punktis 2.8. viidatud kirjas on Regionaal-ja põllumajandusministeerium veel täiendavalt

selgitanud, „et samuti ei võimalda tänane kehtiv õigus tuuleelektrijaamale, mis pole kooskõlas

kehtiva planeeringuga, ehitusluba väljastada. Nimelt näeb ehitusseadustiku (EhS) § 12 lg 2 ette, et

ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate

kitsenduste ja planeeringuga. EhS § 44 punkti 1 kohaselt pädev asutus keeldub ehitusloa andmisest,

kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele avalik-

õiguslikele kitsendustele. EhS § 44 punkti 1 tuleb vaadata koosmõjus PlanS § 27 lõikega 4 ja § 14

lg 2 punktiga 12. PlanS § 27 lõike 4 kohaselt riigi eriplaneeringu koostamine merealal on PlanS §

27 lõigetes 2 ja 3 nimetatud ehitisele kohustuslik juhul, kui vastaval merealal puudub nimetatud

ehitise asukohta käsitlev kehtestatud üleriigilise planeeringu teemaplaneering ning selle

koostamisele ei ole asutud. Seega on vajalik Hiiu merealal kehtiva, tuuleenergeetika arendamist

lubava, planeeringu olemasolu.“

9.2.12. Seega võib asuda seisukohale, et kaebajal puudub HKMS § 45 lg-t 3 arvestades ilmselgelt

kaebeõigus ja kaebus tuleb jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

9.3. Kolmas isik leiab, et KMH aruande heakskiitmine ei ole eelhaldusakt

9.3.1. Keskkonnamõju on hinnatud vee erikasutusloa saamise eesmärgil. KMH aruandes on

selgitatud, et kuna KMH koostamine on algatatud vee erikasutusloa taotluse alusel, siis viidi KMH

läbi tegevustele, mida on taotletud vee erikasutusloa taotluses. KMH käigus käsitleti neid

keskkonnaalaseid aspekte, mis on vajalikud vee erikasutusloa väljastamiseks, mitte hoonestusloa

või ehitusloa väljastamiseks.

9.3.2. Nii Regionaal-ja põllumajandusministeerium kui ka Keskkonnaamet on asunud seisukohale,

et vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku tuulepargi rajamiseta. Kaebaja on

kaebuse punktis 16 samuti välja toonud, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on oma

16.08.2023 kirjas nr 14-7/1646-2 selgitanud Kliimaministeeriumile, et „Keskkonnamõju hindamise

ülesanne ei ole hinnata taotletava tegevuse vastavust planeeringulahendusele. Heakskiidu andmise

menetluse raames samuti planeeringulahendusele vastavust ei hinnata.

9.3.3. Keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna tuulepargi rajamiseks. Õiguse

mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (arendaja esitatud hoonestusloa taotlus 2010. a VeeS §

228 lg 1) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba (ehitusseadustik (edaspidi EhS) § 38 lg 1). Nii

hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on asjakohase planeeringu olemasolu (EhS § 44 p

1, § 113'11 lg 2 p 2 ja 4). Seetõttu ei ole välistatud, et keskkonnamõjusid erinevate loamenetluste

raames täiendavalt hinnatakse ja KMH aruande heakskiitmise otsuses märgitud tingimused võivad

muutuda.

10. 31.05.2024 saabus kohtule vastustaja seisukoht kaebusele. Vastustaja palub jätta esmalt

kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

10.1. Kaebuse nõuete lubatavus

10.1.1. Kaebaja on esitanud esimese alternatiivina nõude tühistada tervikuna Kliimaministeeriumi

29.12.2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode- Eesti

rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ja teise alternatiivina nõude tunnistada

õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224- 23, millega

Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise

aruande ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee

(erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi

rajamiseks.

10.1.2. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel

avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu

õigusakt. HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku

tühistamist (tühistamiskaebus). HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda muuhulgas

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Vastustaja poolt keskkonnamõju

hindamise aruande heakskiitmise näol ei ole tegemist mitte haldusakti, vaid

menetlustoiminguga. Tühistamiskaebuse võib esitada haldusakti täielikuks või osaliseks

tühistamiseks. Menetlustoimingu vaidlustamiseks ei saa esitada tühistamiskaebust. Seega ei ole

võimalik esitada kaebuses esimese alternatiivina esitatud tühistamisnõuet. Erandina on võimalik

kaebuses teise alternatiivina esitatud nõue tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.

detsembri 2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-

Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande. Üldjuhul ei ole üksikute

menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine lubatav (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2017

otsus asjas 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21).

10.1.3. Kaebaja on esitanud ka nõude keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks

kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti

rannikumere tuulepargi rajamiseks. Kuna HKMS § 37 lg 2 p 3 kohaselt võib kaebusega nõuda

haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist (keelamiskaebus), siis iseenesest on

keelamisnõue võimalik, kuid kaebuses puuduvad mistahes põhjendused keelamisnõude

põhjendamiseks. HMKS § 38 lg 1 p 7 kohaselt peaks kaebuses olema faktiline põhjendus.

Kuna keelamiskaebuse osas vastav faktiline põhjendus puudub, siis on keelamiskaebus

perspektiivitu. Keelamiskaebus ei saa olla suunatud vastustaja Kliimaministeeriumi vastu,

kuna vastustaja pädevuses ei ole vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ega ehitusloa väljastamine.

10.1.4. Kaebaja on kaebuse p-des 14-19 käsitlenud keskkonnamõju hindamise aruande

heakskiitmist eelhaldusaktina kuivõrd otsuses sisalduvad tingimused Loode-Eesti rannikumerre

tuulepargi püstitamiseks. Vastustaja ei nõustu käsitlusega, et tegemist oleks eelhaldusaktiga.

Peamine juhtlõng menetlustoimingu ja eelhaldusakti eristamiseks on siduvus. Menetlustoiming

sarnaneb oma vormilt haldusaktiga, kuid oma sisult menetlustoiming regulatiivset toimet ei oma.

Eelhaldusakt on seevastu siduva iseloomuga, st eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest haldusorgan

lõpliku otsuse tegemisel mööda minna ei saa (vt L. Kanger. Riigikohus. Õigusteabe osakond.

Menetlustoiming ja selle vaidlustamine. Kohtupraktika analüüs. Tartu, 2010, p 1.2; A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2004, p-d 9.1.3.5-9.1.3.6). Seega tuleb

käesoleval juhul tuvastada, kas vaidlustatud otsus on tegevusloa andjale siduva iseloomuga või

mitte.

10.1.5. Vaidlustatud otsus ei oma tegevusloa andjale regulatiivset ehk siduvat toimet. Oma

seisukohta põhjendab vastustaja alljärgnevalt:

KMH aruanne on informatiivse iseloomuga dokument. Keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) 03.04.2005-31.12.2006 § 2 lg 1 p-i 1

kohaselt on KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel

ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik

vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut.

Tulenevalt sama sätte p-st 2 on KMH eesmärgiks samuti anda tegevusloa andjale (käesoleval juhul

Keskkonnaministeeriumile) teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete

võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või

minimeerimise võimaluste kohta. KeHJS § 2 lg 1 p-i 3 kohaselt on KMH eesmärgiks ühtlasi

võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Seega

tuleneb eelnevast, et KMH menetluse ja selle tulemusena koostatava aruande eesmärgiks on koguda

ja anda tegevusloa andjale vajalikku teavet lõpliku otsuse tegemiseks. Erialakirjanduses on KMH

eesmärgi kohta öeldud, et otsustaja peab tegema läbipaistva ja põhjendatud (ehk kaalutletud) otsuse

arendaja kavandatava tegevuse lubamise kohta ning tal peab olema selleks piisavalt informatsiooni.

Seda vajalikku informatsiooni kogutakse ja analüüsitaksegi KMH menetluse käigus (vt K. Peterson.

Keskkonnaministeerium. Keskkonnamõju hindamine. Juhised menetluse läbiviimiseks tegevusloa

tasandil. Tallinn, 2006,. - lk 12, p 3);

Kuivõrd KMH aruanne ei oma regulatiivset toimet, siis ei oma sellist regulatiivset toimet ka

otsus, millega vastav KMH aruanne heaks kiidetakse. KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 kehtinud

redaktsiooni § 22 kohaselt teeb KMH järelevalvaja KMH aruande heakskiitmise ja

keskkonnanõuete määramise või aruande heakskiitmata jätmise kohta. Oluline on, et lisaks KMH

aruandele ei ole tegevusloa andjale siduvad ka KMH aruande heakskiitmise otsuses sisalduvad

keskkonnanõuded. KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 seletuskirja kohaselt on §-s 22 viidatud

keskkonnanõuded meetmed, mille eesmärk on vältida või leevendada kavandatavast tegevusest

tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest

keeldumise otsuse tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja kehtestatud

keskkonnanõudeid. Kui otsustaja keskkonnamõju hindamise tulemusi või keskkonnanõudeid ei

arvesta, peab ta tegevusloa andmise või keeldumise otsuses andma motiveeritud põhjenduse (vt

Vabariigi Valitsus. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus 481 SE

seletuskiri, § 22). Eelnev tuleneb mh ka KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 §-st 24, mis reguleerib

tegevusloa andmist ja selle andmisest keeldumist. Seega tuleneb eelnevast, et heaks kiidetud

KMH aruande ja selles sisalduvate keskkonnanõuetega arvestamise või arvestamata jätmise

puhul on tegemist tegevusloa andja kaalutlusotsusega;

Sellega, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist menetlustoiminguga, on käesoleval juhul

nõustunud ka kaebaja ise. Oma kaebeõiguse põhjendamisel on kaebaja viidanud Riigikohtu

praktikale seoses menetlustoimingute vaidlustamisega. Näiteks on kaebaja viidanud Riigikohtu

otsusele haldusasjas nr 3-3-1-35-13, milles Riigikohus leidis, et KMH ei ole eraldiseisev menetlus,

vaid see leiab aset loamenetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe

kogumisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2013. a otsus nr 3-3-1-35-13, p 22). Teisisõnu

on Riigikohus leidnud, et KMH menetlus ja selle tulemusena koostatavad dokumendid (sh KMH

aruanne) on informatiivse tähendusega. Samuti on kaebaja viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi

praktikale planeerimis- ja ehitusloa vms uuringuloa menetlustes, mille kohaselt tuleb

menetlustoiminguna käsitleda ka nimetatud menetlustes antavaid kooskõlastusi (vt kaebuse p-d 8-

13). Vastustaja osundab, et KMH aruande heakskiitmine võib mh olla käsitletav kooskõlastusena

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt, kui taotluse

lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab

haldusorgan taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille

jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus. Kohtupraktikas on

leitud, et haldusorgani kooskõlastuse ehk heakskiidu puhul on tegemist menetlustoiminguga.

Haldusasjas nr 3-3-1-1-10 on Riigikohus asunud seisukohale, et maavanema heakskiit

planeerimismenetluses ei kujuta endast iseseisvat haldusakti, vaid tegemist on menetlustoiminguga.

Seejuures on kolleegium varasemalt leidnud sama ehitusloa menetluses antavate kooskõlastuste

kohta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2010 määrus nr 3-3-1-1-10, p 11). Vastustaja

hinnangul tuleb samale seisukohale asuda ka vaidlusaluse otsuse, millega kiideti heaks KMH

aruanne, puhul;

Kokkuvõtvalt tuleneb eelnevast, et vaidlustatud otsus ehk KMH aruande heakskiit ei oma

tegevusloa andja suhtes tegevusloa andmise otsustamisel regulatiivset ehk siduvat toimet.

KMH aruande ja selles sisalduvate keskkonnanõuetega arvestamine on tegevusloa andja

kaalutlusotsus. Regulatiivse toime puudumise tõttu ei saa vaidlustatud otsust käsitleda

eelhaldusaktina, vaid tegemist on menetlustoiminguga.

10.2. Kaebaja kaebeõigusest

10.2.1. Kaebaja puhul on tegemist keskkonnaorganisatsiooniga keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (edaspidi KeÜS) § 31 lg 1 p-i 1 mõttes. Sellega seoses sätestab KeÜS § 30 lg 2, et kui

keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu halduskohtumenetluse

seadustikus või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on

põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud

organisatsiooni

keskkonnakaitseliste

eesmärkide

või

senise

keskkonnakaitselise

tegevusvaldkonnaga. Eelnev tuleneb omakorda Århusi konventsiooni artikkel 9 lg-st 3, mille

kohaselt peab konventsiooniosaline tagama siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse

esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et

vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus

siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.

10.2.2. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste

eesmärkidega peavad seonduma ka tema poolt kohtumenetluses esitatavad argumendid. Riigikohtu

halduskolleegium on 08.08.2018 otsuse (haldusasja nr 3-16-1472) p-s 17 asunud seisukohale:

„KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud

toimingu, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud

haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise

keskkonnakaitselise

tegevusvaldkonnaga.

Kuigi

eeltoodud

normist

tuleneb

keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni

kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema

seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga (tingimus, mis

antud juhul on täidetud), tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse

alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei

ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks

olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega.“

10.2.3. Tulenevalt kaebaja põhikirja p-st 2.1 on kaebaja eesmärgiks Hiiumaa ja sellega piirneva

mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine,

hoidmine ja taastamine (vt kaebuse p 7 ja lisa 5, dtl 537-539). Samas on kaebust muuhulgas

põhjendatud kavandatava tuulepargi mõjuga Eesti Vabariigi sisejulgeolekule ning inimeste

omandiõigusele, sh kinnisvara väärtusele, turismile (vt kaebuse p-d 37 ja 202 – 210).

10.2.4. Eesti Vabariigi julgeolek ilmselgelt kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusega

ei seondu. Riigi julgeoleku puhul tegemist kaebaja eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast täiesti

eraldiseisva teemaga, mille osas kaebajal KeÜS § 30 lg 1 ja Århusi konventsiooni artikkel 9 lg 3

kohane kaebeõigus puudub. Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebaja väited, mis

puudutavad Eesti Vabariigi julgeolekut, tähelepanuta.

10.2.5. Ka inimeste omandiõigus, sh kinnisvara väärtus ja turism ei ole keskkonnakaitselised

asjaolud, mille suhtes esineks kaebajal kui keskkonnaorganisatsioonil kaebeõigus. Inimeste

omandiõigus, sh inimestele kuuluva kinnisvara väärtus on igale konkreetsele isikule kuuluv õigus,

mida saab kaitsta üksnes selle konkreetse õiguse omaja. Näiteks tuleneb AÕS § 68 lg-st 1 ja § 80

lg-st 1, et omandiga seotud õigused on üksnes asja omanikul. Kaebajal kui

keskkonnaorganisatsioonil puudub mistahes nõuete esitamise õigus seoses kolmandate isikute

omandiõigusega, sh kolmandatele isikutele kuuluva kinnisvara väärtusega. Sama lugu on ka

turismiga. Nagu öeldud, peab nii vaidlustatav haldusakt kui ka keskkonnaorganisatsiooni poolt

esitatavad argumendid KeÜS § 30 lg 2 kohaselt seonduma tema keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

Kuivõrd kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide hulka ei kuulu turismi arendamine vms, puudub

kaebajal kaebeõigus ka nimetatud küsimuses. Vastustaja palub kohtul jätta kaebaja väited, mis

puudutavad kolmandate isikute omandiõigust (sh kinnisvara väärtust) ja turismi tähelepanuta,

kuivõrd nimetatud asjaolud ei seondu kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

10.2.6. Kaebajal puudub KeÜS § 30 lg 2 ja Århusi konventsiooni artikkel 9 lg-st 3 tulenev

kaebeõigus küsimustes, mis puudutavad Eesti Vabariigi julgeolekut, inimeste omandiõigust (sh

kinnisvara väärtust), turismi jms, mis ei seostu keskkonnakaitsega. Sellest tulenevalt palub

vastustaja kohtul jätta kaebaja sellekohased väited käesoleva asja lahendamisel tähelepanuta.

10.2.7. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud KMH aruande heakskiitmise. KMH viidi läbi vee

erikasutusloa andmise menetluses. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma tuulepargi

rajamiseta. Vee erikasutusloa alusel ei ole kolmandal isikul võimalik tuuleparki rajada. Tuulepargi

rajamine eeldab tuuleparki ettenägeva planeeringu kehtestamist ja selle alusel hoonestusloa ja

ehitusloa väljastamist (vt põhjendusi vastuse p-des 4.1 – 4.2). Hetke seisuga ei ole vastavat

planeeringut isegi mitte algatatud. Planeeringu kehtestamine omakorda eeldab keskkonnamõju

strateegilise hindamise (edaspidi KSH) läbiviimist (vt põhjendusi vastuse p-s 4.3). Hetke seisuga ei

ole vastavat KSH-d algatatud. Kaebaja on kohtusse pöördunud ilmselgelt ennatlikult olukorras, kus

tema õigusi ei rikuta. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta võimalikus tulevases planeerimismenetluses,

selle käigus läbiviidavas KSH menetluses, samuti hoonestusloa ja ehitusloa väljastamise

menetlustes. Hetkel puudub kaebajal üldse kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kaebaja on esitanud kohtule esmalt alternatiivsed nõuded tühistada Kliimaministeeriumi

29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti

rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande või tunnistada õigusvastaseks

Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23. Kaebaja leiab nimelt, et vaidlustatud

otsuse näol võib olla tegemist nii eelhaldusakti kui ka menetlustoiminguga.

Seega tuleb kohtul kõigepealt võtta seisukoht, kas vaidlustatud otsuse näol on tegemist

eelhaldusaktiga või menetlustoiminguga, kuivõrd halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) näeb

ette nende vaidlustamisele erinevad nõuded.

12. Kohus nõustub kolmanda isiku ja vastustajaga ning leiab, et Kliimaministeeriumi 29.12.2023

otsuse nr 7-12/23/3224-23 näol, millega otsustati KMH aruanne “Loode-Eesti rannikumere

tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne” (Skepast&Puhkim OÜ töö nr 2013_0056, 2023)”

(Loode-Eesti tuulepargi KMH) nõuetele vastavaks tunnistada, on tegemist menetlustoiminguga,

mitte eelhaldusaktiga. Kohus märgib, et tegelikult möönab seda oma kaebuses ka kaebaja ise.

Vastustaja on seejuures asjakohaselt välja toonud, et vaidlustatud otsus ei oma tegevusloa andjale

regulatiivset ehk siduvat toimet, millest tulenevalt ei saa seda käsitleda eelhaldusaktina.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et KMH aruanne on informatiivse iseloomuga dokument.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) 03.04.2005-

31.12.2006 § 2 lg 1 p 1 kohaselt on KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju

hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi

valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning

edendada säästvat arengut. Tulenevalt sama sätte p-st 2 on KMH eesmärgiks samuti anda

tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega

kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise

võimaluste kohta. KeHJS § 2 lg 1 p-i 3 kohaselt on KMH eesmärgiks ühtlasi võimaldada arvestada

keskkonnamõju hindamise tulemusi tegevusloa andmise menetluses. Seega tuleneb eelnevast, et

KMH menetluse ja selle tulemusena koostatava aruande eesmärgiks on koguda ja anda tegevusloa

andjale vajalikku teavet lõpliku otsuse tegemiseks. Kuivõrd KMH aruanne ei oma regulatiivset

toimet, siis ei oma sellist regulatiivset toimet ka otsus, millega vastav KMH aruanne heaks

kiidetakse. Järelikult tuleb vaidlustatud otsust käsitleda kui menetlustoimingut mitte kui

eelhaldusakti. Sellest tulenevalt tuleb käesoleva kaebuse lahendamisel rakendada menetlustoimingu

vaidlustamisele sätestatud nõudeid.

13. Menetlustoimingu vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3, mis sätestab, et

menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse,

kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või

kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise

või lõpliku toimingu tegemise.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kohtusse pöördunud, tuginedes keskkonnaorganisatsiooni

kaebeõigusele, mis tuleneb KeÜS § 30 lg-st 2. Riigikohus on oma 11.10.2018 lahendis nr 3-17-

2132 selgitanud, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis

tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute

vaidlustamiseks, kuid seda ainult juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused.

Kohus nõustub käesoleval juhul vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga selles, et antud juhul need

eeldused täidetud ei ole, millest tulenevalt tuleb juhindudes HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1

jätta kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

14. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ja leiab, et käesoleval juhul on kaebus esitatud

ennatlikult ning vee erikasutusloa menetluse toiming – KMH aruande nõuetele vastavaks

tunnistamine - eraldiseisvalt käesoleval juhul vaidlustatav ei ole (HKMS § 45 lg 3). Kohus on

seisukohal, et ei kohus ega keegi teine ei tohiks sekkuda haldusmenetlusse ja asuda sisuliselt

keelama menetlustoimingute tegemist ega võtta haldusorgani eest seisukohta, millise lõppotsuse ta

peaks tegema. Õigus haldusmenetlust õiguspäraselt kujundada, läbi viia ja selle alusel otsust

langetada on seadusega antud haldusorganile. Kohus teostab haldusorgani tegevuse üle

järelkontrolli.

KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine on menetlustoiming, mitte (eel)haldusakt. Seega ei

ole sellel haldusakti kehtivuse õiguslikke tagajärgi (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2). Sellest

tulenevalt saab aruande väidetava mittevastavuse KeHJS § 13 p 1-4 ja 6 ning § 20 ning selle alusel

kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele mittevastavuse väite, aruandes esitatud valeandmete ja

mittepiisavuse ning ettepanekute ja vastuväidete arvestamata jätmise ebapiisava põhjendatuse väite

esitada ka vee erikasutusluba vaidlustades juhul kui selline luba üldse antakse.

15. Vee erikasutusloa andmise üheks eelduseks on see, et KMH seda ei välista või siis võimaldab

ehk enne vee erikasutusloa andmist tuleb KMH läbi viia. Vee erikasutusloa menetluse tulemuseks

võib olla ka see, et luba ei anta. Ainuüksi KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine vastustaja

poolt ei anna kohtu hinnangul usutavat alust väita, et loamenetluse lõpptulemusena antakse kaebaja

õigusi rikkuv haldusakt (HKMS § 45 lg 3 menetlustoimingu vaidlustamise õiguse eeldus).

Kaebusest ei nähtu ka, kuidas KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine rikub kaebaja

mittemenetluslikke õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist (HKMS § 45 lg 3 kohaldamise eeldus).

Tegelikult jääb kaebusest ebaselgeks ka see, kuidas rikuks vee erikasutusloa andmine kaebaja

õigusi, sest ainult vee erikasutusloa alusel ei ole võimalik rajada merre tuuleparki. Kaebaja kaebuse

sisulised väited on esitatud kõik seoses sellega, et ta peab tuulepargi antud piirkonda merre rajamist

õigusvastaseks, kuivõrd see võib kaasa tuua ohu keskkonnale või pole vastavaid ohte piisavalt

uuritud (negatiivne mõju hüljestele, kaladele nahkhiirtele, linnualadele, merepõhjale,

rannikuprotsessidele, veele, laiemalt looduskeskkonnale sh inimesetele - helimüra, madalsageduslik

müra, veealune müra, infraheli ning seismiline vibratsioon ja visuaalne reostus). Kohus kordab

veelkord, et ainuüksi vee erikasutusloa väljastamine ei saa kaasa tuua mitte ühtegi kaebaja poolt

viidatud negatiivset tagajärge.

Nimelt puudub poolte vahel vaidlus esiteks selles, et vaidlusaluse ala suhtes ei kehti ühtegi

planeeringut, mis võimaldaks antud piirkonda meretuulepargi rajamist. Samuti ei ole väljastatud ei

hoonestusluba ega ehitusluba, mis oleks antud juhul mere tuulepargi rajamise aluseks ja mis saaksid

kaasa tuua kaebaja poolt välja toodud muutused keskkonnas. Vee erikasutusluba iseenesest ühtegi

muudatust kaasa ei too. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku tuulepargi

rajamiseta. Vee erikasutusluba kui keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna

tuulepargi rajamiseks.

Õiguse mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (kolmas isik on esitatud hoonestusloa taotluse

oma vastuse kohaselt 2010. aastal) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba vastavalt

ehitusseadustiku § 38 lg 1. Nii hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on planeeringu

olemasolu (EhS § 44 p 1, § 11311 lg 2 p 2 ja 4) (vt ka dtl 644-646). Viimasel asjaolule ei vaidle vastu

ka kaebaja ise. Vastupidi - kaebaja on oma kaebuses asjakohaselt välja toonud, et tuulepargi

rajamiseks on vajalik esmalt eriplaneeringu kehtestamine. Seega on kaebus esitatud kohtule

ennatlikult.

Veel soovib kohus ära märkida, et kaebaja leiab ekslikult, et eriplaneeringu puudumine toob

automaatselt kaasa käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õigusvastasuse. Ühestki õigusaktist ei

tulene piirangut, et KMH aruannet, mis on esitatud vee erikasutusloa taotluse menetluses, ei võiks

nõuetele vastavaks tunnistada olukorras, kus planeeringut veel kehtestatud ei ole. Käesoleva asja

puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et loataotluse menetluse jooksul on olukord muutunud võrreldes

selle alguse ajaga, sest kohtud on varem ala suhtes kehtinud planeeringu kehtetuks tunnistanud (vt

haldusasi nr 3-16-1472).

Lisaks soovib kohus välja tuua, et juhul kui üldse vastav eriplaneering kehtestatakse, siis tänaseks

on selliste olukordade vältimiseks, kus arendajal tuleb taotleda kolm erinevat luba, loataotlused

koondatud ühte loamenetlusse - meretuulepargi hoonestusloa menetlusse. Muudatustega on

koondatud seni kolme erineva loamenetluse (hoonestusluba, vee erikasutuse keskkonnaluba

(veeluba), ehitusluba) nõuded meretuulepargi hoonestusloa kontrolliesemesse. Meretuulepargi

hoonestusloa saamine annab õiguse alustada tuulepargi ehitusega ja selleks vajaliku vee

erikasutusega. Meretuulepargi hoonestusloale lisaks ehitusluba ja veeluba ei anta. Eri menetluste

ühendamine võimaldab vähendada nii taotlejate kui ka menetlejate koormust ja kiirendada

loamenetluste protsessi, mh seetõttu, et KMH menetluse algatamiseks erinevates loamenetlustes

kaob vajadus ja võimalus. Muudatuste tulemusel väljastatakse edaspidi vaid üks haldusakt.

Kolmandal isikul on seejuures ka käesoleval juhul võimalik soovi korral üle minna vastavale

menetlusele. Kui kolmas isik soovib jätkata aga taotluste esitamise ajal kehtinud regulatsiooni järgi

tema taotluste menetlemist, siis selleks, et meretuuleparki rajada, on esmalt vajalik eriplaneeringu

kehtestamine, seejärel hoonestusloa ja ehitusloa saamine. Kõikide nende menetluste raames tuleb

mh hinnata ka keskkonnamõjusid. Eriplaneeringu menetluses tuleb läbi viia keskkonnamõjude

strateegiline hindamine.

Kokkuvõtvalt ei saa käesolevas asjas vaidlustatud vee erikasutusloa menetluses tehtud KMH

aruande nõutele vastavaks tunnistamine kuidagi vältimatult kaasa tuua kaebaja keskkonnakaitselisi

õigusi rikkuva haldusakti andmist. Seetõttu ei ole ka vastava menetlustoimingu vaidlustamine

lubatav.

16. Kaebaja on ka ise välja toonud KEHJS § 56 lg 11, mis sätestab, et tegevusloa taotlusele, milles

nimetatud tegevusele on algatatud keskkonnamõju hindamine enne selle sätte jõustumist,

kohaldatakse keskkonnamõju hindamise algatamise ajal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni. (RT I, 03.07.2017, 3 - jõust. 13.07.2017).

Käesolevas asjas vaidlustatud Loode-Eesti tuulepargi KMH aluseks olev vee erikasutusloa taotlus

esitati 23.03.2006 ning KMH algatati 05.05.2006. Seega tuleb taotluse menetlemisel lähtuda

KEHJS tol ajal kehtinud redaktsioonist. Kaebaja toob küll asjakohaselt välja, et KEHJS v.r § 24 lg 1

sätestab, et otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestama

keskkonnamõju hindamise tulemusi ja aruandele lisatud keskkonnanõudeid. Kaebaja leiab, et seega

on keskkonnamõju hindamise tulemus vee (erikasutus)loa andmisel kohustuslik arvesse võtta ning

otsustaja kaalutlusõigus keskkonnamõju osas on seega piiratud ja KMH tulemusega ette määratud.

Arvestades seda, et vaidlustatav KMH aruanne meretuulepargi rajamist ei välista, veelgi enam -

keskkonda ohustavaks ei pea - on tegemist otsustaja jaoks siduva hinnanguga, mida on võimalik

eraldi menetlustoiminguna vaidlustada. Kaebaja hinnangul on alust väita, et KMH menetlemisel-

koostamisel ning heaks kiitmisel on tehtud sedavõrd olulisi menetlusvigu, mis võimaldavad jõuda

järeldusele, et sellise loamenetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt

õiguspärane ja sellega võidakse tekitada pöördumatut kahju looduskeskkonnale.

Kohus märgib kaebaja seisukohta hinnates kõigepealt seda, et kaebaja jätab siinkohal tähelepanuta

sama paragrahvi lg 2, mille kohaselt juhul, kui otsustaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise

otsuse tegemisel keskkonnamõju hindamise tulemusi või aruandele lisatud keskkonnanõudeid ei

arvesta, peab ta tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuses andma motiveeritud põhjenduse.

Samuti on kaebaja tähelepanuta jäänud KEHJS v.r § 24 lg 3, mis sätestab, tegevusluba ei anta, kui

arendajal ei ole võimalik määratud keskkonnanõudeid täita. Seega jääb lõppastmes selgusetuks,

milliseid kaebaja keskkonnakaitselisi õigusi see rikkuda saaks olukorras, kus esiteks lõpliku

haldusakti sisu ei ole selge ning tegelikult ka lõpliku haldusakti alusel ei ole võimalik merre midagi

ehitada ega sellest tulenevalt ka keskkonda muuta või seda kuidagi kahjustada.

Kohus leiab, et käesoleval juhul on asjakohane viidata ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019

määrusele nr 3-18-1762, kus kohus märkis, et täiendavalt hinnatakse keskkonnamõju hindamise

aruande asjakohasust ka veel loa andmise menetluses. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud

põhjustel ongi keskkonnamõju hindamise programmi üle kohtumenetluse läbiviimine ennatlik.

Kohus nõustub eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga ning leiab, et sama seisukoht on

kohaldatav ka käesolevas asjas, kus vaidlustatud on KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine.

Asjaolu, et kaebajaks on käesoleval juhul keskkonnaorganisatsioon, eeltoodut ei muuda. Nagu

Riigikohus oma lahendis nr 3-17-2132 selgitas, peavad ka keskkonnaorganisatsiooni poolt

menetlustoimingu vaidlustamiseks olema täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused.

Käesoleval juhul see nii ei ole.

17. Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja viide (vt kaebuse p 8 viimane lõik) Riigikohtu 28.02.2007

lahendile asjas nr 3-3-1-86-06. Kohus märgib, et esiteks on vastav lahend tehtud eelmise

halduskohtumenetluse seadustiku kehtivuse ajal, mis ei sätestanud menetlustoimingu

vaidlustamisele selliseid piiranguid nagu praegu kehtiva HKMS-i § 45 lg 3. Teiseks tulenevad ka

viidatud lahendist selged põhimõtted, millal saab erandkorras menetlustoimingut vaidlustada.

Nimelt selgitas Riigikohus, et: „Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti

iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse

menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks

menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele

võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub

menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Sama seisukohta on

Riigikohtu halduskolleegium korranud 18. juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-03 (p 18).

Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitletavad eelnimetatud

tähenduses oluliste menetlusvigadena. Kolleegium märgib, et menetlusvea olulisus sõltub

konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast.“

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole menetlustoimingu vaidlustamise eeldused täidetud, kuna

nagu kohus juba ülal märkis, siis KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine ei saa rikkuda

kaebaja mittemenetluslikke õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist. Kaebaja ei ole ka muid tema

võimalikult rikutavaid mittemenetluslikke õigusi ka ära näidanud. Vee erikasutusloa menetluses

KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise tulemusena ei saa kahjustada ega satu ka ohtu ükski

kaebaja põhikirjalistest eesmärkidest, milleks on Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse

hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja

taastamine. Samuti ei ole ilmselge, et kaebaja poolt väidetavad rikkumised toovad kaasa tingimata

õigusvastase haldusakti andmise.

18. Õige on kaebaja väidetes see, et keskkonnaasjades, kus kavandatava tegevuse kõiki tagajärgi ja

kahjulike mõjutuste leevendamiseks rakendatavate meetmete tõhusust ei saa enamasti väga kindlalt

ette prognoosida, on nõuetekohasel menetlusel eriline tähtsus, et selgitada välja kõik potentsiaalselt

probleemsed aspektid. See ei tähenda aga seda, et keskkonnaasjades peaks saama vaidlustada kõiki

neid menetlustoiminguid, mille õigusvastaseks osutumise korral ei pruugiks enam ka menetluse

lõpptulemus olla õiguspärane. Haldusmenetlusse sekkumine enne lõppotsuse tegemist peaks olema

üksnes erandlik ning seda õigustaks esmajoones olukord, kus menetlusviga on sedavõrd ilmne ja

oluline, et toob vältimatult kaasa menetluse tulemusel antava haldusakti või tehtava toimingu

materiaalse õigusvastasuse. Piisavaks ei saa pidada, et väidetav menetlusviga võib hiljem

põhimõtteliselt tingida menetluse lõpptulemuse tühistamise. HKMS § 45 lg 3 ei näe ette erisusi

keskkonnaasjades tehtud menetlustoimingute vaidlustamiseks ning ka kohtupraktika kohaselt saab

üldjuhul keskkonnamõju hindamisega (KMH/ KSH) seotud menetlustoiminguid halduskohtus

vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi alusel on erandina

lubatud vaidlustada KMH / KSH algatamata jätmist, kui KMH / KSH korraldamine on konkreetses

menetluses õigusaktidest tulenevalt kohustuslik (st ei jäta haldusorganile kaalutlusõigust), sest

sellisel juhul oleks selge, et kui menetlustoiming jääb tegemata, siis ei saa ka menetluse

lõpptulemus olla õiguspärane ja haldusmenetlusse sekkumine oleks seetõttu õigustatud (nt

Riigikohtu 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p-d 8–11, 13–15). Seadusandja on

menetlustoimingute vaidlustamise tingimused praeguseks näinud ette HKMS § 45 lg-s 3 ning selle

sätte kohaldamisala laiendamise aluseks ei saa olla Riigikohtu 28.02.2007 otsuses nr 3-3-1-86-06

(p-d 21–24) menetlustoimingute vaidlustamiseks ette nähtud kriteeriumid, mis olid seadusandjale

teada juba sätte loomisel (Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-21-847).

19. Lisaks ülal käsitletud tühistamis- ja tuvastamisnõudele on kaebaja esitanud kohtule taotluse

keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa,

hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. Kohus

leiab, et ka nimetatud nõudes tuleb jätta kaebus juhindudes HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1

läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

Nimelt on keelamiskaebuse esitamisele sätestatud seaduses piirangud. HKMS § 45 lg 1 kohaselt

võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või

teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu

hilisemal vaidlustamisel. Seega on keelamiskaebuse lubatavuse eeldusteks eelduseks järgmised

tingimused: 1) akt või toiming oleks isiku õigusi rikkuv (esineks riive); 2) õiguste rikkumist pole

võimalik hiljem kohase kaebusega ära hoida; 3) on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või

toiming sooritatakse. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole keelamiskaebuse esitamiseks täidetud

teine eeldus, mille kohaselt õiguste rikkumist pole võimalik hiljem kohase kaebusega ära hoida.

Kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta vastava haldusakti vaidlustamisel tühistamiskaebuse

esitamisega.

20. Kõike eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta tervikuna läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja

§ 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

21. HKMS §108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi

vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti.

Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (kuigi esitasid kohtule

menetluse lõpetamise taotlused). Seega jäävad nende menetluskulud nende enda kanda.

Tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tasutud riigilõiv käesolevas asjas tagastamisele ei kuulu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik