4-25-1080/23 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

4-25-1080

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2025.a Paide, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-25-1080 (2780,25,001949)

Kohtunik

Tambet Grauberg

Väärteoasi

Kaebuse esitaja

Kaitsja

Kohtuväline menetleja

Garri Graubergi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri Tartu politseijaoskonna menetlustalituse

teabegrupi eriasjade uurija Tarvo Sääliku 03.03.2025.a

üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2780,25,001949

Garri Grauberg, isikukood 38510304926; elukoht: XXX-i;

tel: +x ; e-post: x

O.R, e-post: XXX

Politsei- ja Piirivalveamet, registrikood 70008747; e-post:

XXX

RESOLUTSIOON

Juhindudes LS § 228 lg 1, VTMS § 2, § 120, § 132-135,

kohus otsustas:

1. Jätta Garri Grauberg kaebus rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna

menetlustalituse teabegrupi eriasjade uurija Tarvo Sääliku poolt 03.03.2025.a koostatud

üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,25,001949 muutmata.

3. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pank, a/a-le

EE932200221023778606 Swedbank, a/a-le EE701700017001577198 Luminor pank või a/a-le

EE777700771003813400 LHV Pank, viitenumber 10220255015267. Kui nõude tasub teine

isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul

arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadavaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb

sundtäitmine täiendavate kuludega.

4. Jätta rahuldamata kaebuses toodud taotlus uurimiseksperimendi korraldamiseks.

5. Jätta rahuldamata kaebuses toodud taotlus tunnistada LS § 73 lg 8 ja LS § 228

põhiseadusega vastuolus olevaks.

6. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel jätta menetluskulud Garri Graubergi enda

kanda.

7. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

1 (10)

4-25-1080

Edasikaebamise kord

VTMS § 156 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta

sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal

kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele

tutvumiseks kättesaadav 16.05.2025.a kell 15.00 Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantselei kaudu.

Asjaolud ja menetluskäik

Antud väärteoasjas on koostatud 10.02.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Garri Grauberg 10.02.2025

kell 08:45 x, juhtis mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd häirida

võimaldav seade. Antud teoga rikkus Garri Grauberg Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 73 lg 8 nõudeid,

pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 228 järgi.

Vastulauset menetlusalune isik ei esitanud.

03.03.2025.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2780,25,001949 on määratud kohtuvälise

menetleja poolt Garri Graubergile eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest LS § 228 alusel

karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot. LS § 263 lg 5 alusel otsustati konfiskeerida

kaebajalt ära võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade GENEVO MAX ning ära võetud

seade otsustati anda riigi omandisse.

Kaebuse sisu

Kaebaja ei eita seda, et väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas juhtis sõidukit x reg nr x ning nimetatud

sõidukis asus väärteomenetluses tuvastatud seade.

Kaebaja avaldas, et kaebaja ei ole auto omanik ning ta ei ole sõidukis tuvastatud seadet kasutanud.

Antud juhul ei ole tuvastatud, kas sõidukist leitud seade on GENEVO MAX, on kiirusemõõtmist

avastav või häiriv seade. Otsuses on seadme osas avaldatud, et tegemist on avastava või häiriva

seadmega Kaebaja hinnangul omab see aga antud juhul tähtsust alltoodud põhjendustel. Seega peab

kohtuväline menetleja selgelt avaldama, kas tegemist on avastava või häiriva seadmega. Juhul, kui

menelteja seda ei tee taotleb kaebaja selguse saamiseks uurimiseksperimendi korraldamist.

Tõepoolest seaduse tekstis LS § 73 lg 8 on välja toodud, et sõidukis ei tohi olla seadet, mis

võimaldavad avastada või häirida liiklusjärelevalves kasutatavat kiirusemõõteseadet.

Otsuses on menetleja sedastanud, et liikluses osalejate turvalisuse huvides on, et sõidukites ei oleks

kiirusmõõteseadet avastavaid või selle tööd häirida võimaldavaid seadmeid. Nende seadmete liikluses

kasutamine kätkeb kaasliiklejate turvalisusele suurt ohtu, kuna võimaldab takistamatult ja karistamatult

ületada lubatud piirkiirust.

LS § 73 lg 8 sõnastuses nagu see on praegu on jõustunud 09.07.2010. Seega on seaduse sõnastus olnud

muutumatult kehtiv üle 14 aasta. Vahepealsel ajal on muutunud oluliselt tehnoloogia ning tänapäeval

on mitmeid rakendusi, mis aitavad avastada kiirusemõõteseadmeid. Siinkohal osundab kaebaja

telefonirakendusele WAZE, mis on samuti seade, mis võimaldab avastada kiirusemõõteseadet, kuid

selle kasutamist ei loeta kiirusemõõtmiseseadet avastavaks seadmeks.

LS § 199 lg 1 p 1, 3 ja 4 sätestavad, et liiklusjärelevalvet võib teostada avalikult, politseivärvides

alarmsõidukiga, politseiametnikud varjatult, eritunnusteta sõidukiga ja riietuses liiklus- ja muude

õigusrikkumiste tõkestamiseks ja teisaldatava või statsionaarse tehnilise vahendiga. Neid tegevusi võib

2 (10)

4-25-1080

vastavalt LS § 199 lõike 1 p-le 5 teostada ka kombineeritult.

LS § 199 lg 7 sätestab, et nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja

mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse poolt on

21.06.2011 võetud vastu määrus: „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile

ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nimetatud määruse § 1 sätestab kiirusemõõturi mõiste, mille

kohaselt siis kiirusemõõturiks on määruse mõistes laserkiirusmõõtur või radarkiirusmõõtur.

Laserkiirusmõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on valguskiirusega liikuva

valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus

arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel (määruse § 1 lg 2). Radarkiirusmõõtur on

kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine

sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt, määruse § 1 lg 3).

Määruse § 2 lg 1 sätestab, et automaatne kiirusmõõtesüsteem on statiivile, seisvasse sõidukisse või

mõõtekabiini paigaldatud mõõtesüsteem, mis koosneb kiirusmõõturist, dokumenteerimisseadmest ja

vajalikest lisaseadmetest ning mis on ette nähtud sõidukiiruse mõõtmiseks ning lubatud sõidukiiruse

ületamise andmete dokumenteerimiseks ja salvestamiseks.

Seadus ei tee aga vahet, kas liiklusjärelvalve teostamisel kasutatakse käsi-, statsionaarset või

automaatset mõõdikut.

Seega on kiirusemõõteseadmeks kõik seadmed, mida politsei kasutab liiklusjärelvalves. Kaebaja

osundas kaebuses, et käesoleval hetkel on olemas rida aplikatsioone, mida kasutatakse telefonis, mis

informeerivad (ehk siis aitavad avastada) kiirusmõõteseadmete asukohta. Nii näiteks rakenduse Waze

abil on võimalik avastada nii statsionaarseid kiiruskaameraid, kui ka teisaldatavaid kiiruskaameraid,

mida kasutatakse liiklusjärelvalve teostamisel.

Seega ei ole kaebajalt leitud seade ainus, mis võimaldab avastada liiklusjärelvalve teostamisel vaid

selleks seadmeks on ka telefon, mis samuti asub reeglina sõidukis, kui isik liiklusvahendit kasutab.

Ometi telefoni, kui seadme puhul ei ole kordagi tõusetunud küsimus lugeda seda rikkumiseks LS § 73

lg 8 tähenduses. Seega koheldakse isikuid ebavõrdselt just avastatava seadme olemasolu osas sõidukis.

Sellest tulenevalt on ka LS § 73 lg 8 põhiseadusega vastuolus kuivõrd ei kohtle avastatava seadme osas

isikuid võrdselt. Antud juhul ei ole küsimust sellest, kui kasutatakse tõkestavat seadet. See norm on

arusaadav ning kaebajale ei ole teada, et pelgalt telefoni kui seadmega oleks võimalik tõkestada

mõõteseadete tööd.

PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. PS § 12 kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi,

nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja

sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 tehtud lahendi

p-s 57 leidnud, et võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras

erinevalt. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega

vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive

põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra

raskust (Riigikohtu otsus nr 5-19-42/13, punkt 56).

Kaebaja leiab, et antud juhul selline vahetegu eksisteerib kuivõrd tänasel päeval ei karistata isikuid

kellel on telefonis kiirusemõõteseadmeid avastada aitavad seadmeid ning etteheidetavaks on ainult

kiirusemõõteseadmete avastamise seaded, mis on leitud eraldi seadmena sõidukist. Samas puudub

mistahes alus kohaldada neid isikuid ebavõrdselt. Seega leiab kaitsja, et LS § 73 lg 8 on osas, kus

mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve

3 (10)

4-25-1080

kiirusemõõteseadet põhiseadusega vastuolus.

LS § 228 kohaselt mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd

häirida võimaldav seade karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kuivõrd väärteomenetluses ei

ole tuvastatud, millise konkreetse – kas kiirusemõõtmiseseadet avastava või häiriva seadmega oli

tegemist, siis ka karistuse määramisel ei ole võetud seda asjaolu arvesse ning on lähtunud karistuse

mõistmisel üldisest põhimõttest, mille kohaselt võetakse aluseks sanktsiooni keskmine määr.

Seega on käesoleval hetkel seadusandja sanktsioneerinud sarnaselt nii kiirusemõõteseadet avastada või

selle tööd häirida võimaldava seadme kasutamist. Samas ei saa olla kahtlust selles, et on oluline

erinevus, kas seade, mida kasutatakse on seade, mis võimaldab avastada kiirusemõõtmiseseadet või on

selle tööd häiriv ning ka karistused peaksid olema erinevad. Seega ei ole viidatud õigusnorm piisavalt

selge ja arusaadav. Riigikohus on õigusselgust kui õiguskindluse üht aluspõhimõtet seostanud

põhiseaduse § 13 lõikega 2, mis ütleb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

Kaitsja leiab, et LS § 228 ei ole kooskõlas põhiseadusega kuivõrd erinevate seadmete osas ei tehta

karistamise määramisel mingit vahetegu kuigi rikkumised LS § 73 lg 8 alusel võivad olla erinevad.

Seega leiab kaitsja, et LS § 228 on osas, mis ei näe ette eraldi karistust liiklusjärelevalve

kiirusemõõteseadet avastava või häiriva seadme eest põhiseadusega vastuolus.

Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et ta ei ole toime pannud temale inkrimineeritud väärtegu ning kaebaja

palub väärteomenetluse VtMS § 29 lg 1 alusel lõpetada.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Kohtuväline menetleja olles analüüsinud menetluse raames kogutud materjale ning läbi vaadanud

menetlusaluse isiku kaebuse käesoleva väärteoasja kohtumenetluses asub seisukohale, et otsuse

tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks puudub alus. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud

väärteomenetlusega seotud rikkumisi mis tooksid kaasa otsuse tühistamise.

Esmalt peab kohtuväline menetleja vajalikuks selgitada, et tegelikult ei oma tähtsust, kas keelatud seade

oli töörežiimis ja aktiivses kasutuses või väljalülitatuna mõnes sõidukis asuvas laekas. Kohtupraktikas

on varasemalt tunnustatud tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba mittetöötava antiradari sõidukis

hoidmine. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohus lahendis (3-41-1-22-14) ning selgitas punktis 12.1, et

LS § 73 lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad avastada

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Keelu eiramise eest sätestab vastutuse LS §

228, mille kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub kiirusemõõteseadet avastada

või selle tööd häirida võimaldav seade, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kriminaalkolleegium on LS

§ 73 lg 8 ja § 228 grammatilise tõlgendamise põhjal seisukohal, et neis sisalduv sõna „võimaldav“

viitab seadme potentsiaalile, mitte selle aktiivsusele. See tähendab, et LS §-s 228 toodud koosseisu

täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal

sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik

kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest

pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada,

kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (eeldusel, et politsei

kasutuses pole omakorda radaridetektori detektorit). Seega tegelikkuses ei ole tähtsust asjaolul, kas

sõiduautost leitud antiradar oli aktiivses kasutuses või mitte.

Kohtuväline menetleja on arvamusel, et see kas sõiduk kuulus menetlusalusele isikule või mitte ei oma

hetkel tähtsust. Kohtuväline menetleja on veendumusel, et Garri Grauberg oli teadlik keelatud seadme

olemasolust sõidukis, mida kinnitavad ka vormikaamera videosalvestised ja tema ütlused. Pärast esmast

vestlust politseiametnikuga olid menetlusaluse isiku sõnad koheselt, et see ei ole tema sõiduk ja ta pole

4 (10)

4-25-1080

seadet kasutanud. Isik proovis helistada oma advokaadile enne kui ta seadme vabatahtlikult välja andis.

Advokaadiga tal suhelda ei õnnestunud ning koheselt pärast seda andiski Garri Grauberg vabatahtlikult

seadme koos kinnituse ja juhtmega politseiametnikele üle. Videost on näha, et kinnitus asus esiklaasil,

juhe kõrvalistuja istmel ja seade ise paiknes sõiduki keskkonsoolis, mis ilmestab veel kord seda, et

menetlusalune isik oli teadlik seadme olemasolust sõidukis.

Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks kaebaja soov pehmenda toimepandut sellega, et ta ei ole

sõiduki omanik ja pole seadet kasutanud. Kohtuväline menetleja on arvamusel, et kuna isik oli teadlik

seadme olemasolust sõidukis, siis kohusetundliku suhtumisega saanuks ta rikkumist vältida.

Selgitamaks konfiskeerimisega seotud detaile viitab kohtuväline menetleja taaskord eelmainitud

Riigikohtu lahendile, kus leiti, et liiklusseaduse § 228 koosseisu täitmiseks piisab väljalülitatud seadme

olemasolust sõidukis. Liiklusseaduse § 228 kvalifitseeritava väärteo subjekt on eeskätt autot juhtinud

isik ning liiklusseaduse § 263 lg 5 annab politseile piisava pädevuse konfiskeerida liiklusseaduse § 228

järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise vahetu objekti ehk käesolevas olukorras radariavastaja

Genvo MAX, mille seeria number on rikutud koos toitejuhtme ja magnetkinnitusega. Kohtuväline

menetleja selgitab täiendavalt, et liiklusseaduse näol on tegemist eriseadusega, mis näeb ette

konkretiseeritud meetmed ja nende kohaldamise kitsamalt kirjeldatud situatsioonides. Seda kinnitavad

üldnormi ja eriseaduse sisu erinevus, nimelt liiklusseadus käsitleb täiesti eraldiseisvana kohtuvälise

menetleja õigusi konfiskeerida teatud objekte oma lahendiga, kaasamata Maakohut ja sõltumata

üldnormist. Tegemist on eriseadusest tuleneva meetmega.

Esitatud kaebuses on märgitud, et ei ole tuvastatud, kas sõidukist leitud seade Genevo MAX on

kiirusmõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade ja seetõttu taotletakse

uurimiseksperimendi korraldamist. Kohtuväline menetleja ei ole aga nõus väitega, et see asjaolu pole

tuvastatud. Seda seetõttu, et patrullpolitseinikud on menetlusalusele isikule esmalt selgitanud ja seejärel

isiku juuresolekul teinud asitõendi vaatluse seadmele Genevo MAX, mis on asendatud heli-ja

videosalvestisega. Asitõendi vaatluse järgi on kindlaks tehtud, et kui lülitada sisse seade Genevo MAX

ja sel ajal panna kiirusmõõtur töörežiimi, reageerib seade Genevo MAX nii heli kui ka pildiga. Sama

protseduuri korratakse asitõendi vaatluses kolm korda ja kõigil kordadel on tulem sama, mistõttu ei ole

kahtlust, et tegemist on Genevo MAX puhul kiirusmõõteseadet avastada või selle tööd häirida

võimaldava seadmega.

Lisaks eeltoodule selgitab kohtuväline menetleja, et Genevo MAX näol on tegemist seadmega,

millisega puutub politsei peaaegu, et igapäevaselt kokku. Kõigile on internetis avalikult kättesaadav

radariavastaja Genevo MAX kasutusjuhend, mille põhjal on tegemist seadmega, mis võimaldab saada

infot ümbruses töötavate kiirusmõõteseadmete kohta. Ka kohtuväline menetleja on tutvunud kõigile

avalikult kättesaadava Genevo MAX eestikeelse kasutusjuhendiga, millest ilmneb, et Genevo MAX

puhul on tegemist kiirusmõõteseadet avastava või selle tööd häirida võimaldava seadmega.

Kaebuses on kaebaja osutanud näitena telefonirakendusele WAZE, mis on tema hinnangul samuti

seade, mis võimaldab avastada kiirusmõõteseadet, kuid kohtuväline menetleja sellega ei nõustu. Seda

seetõttu, et WAZE pole eraldiseisev seade vaid tegemist on telefoni paigaldatud rakendusega, mis

kuvab kõikvõimalikku erinevat infot alates liiklusummikutest ja teetöödest lõpetades politseipatrullide

asukohaga. Seda aga märgivad üles teised kasutajad ning seda ei tuvasta rakendus WAZE ise. WAZE ei

avasta ega ka häiri kiirusmõõteseadmete tööd.

Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusalusele isikule kohaldatud karistus vastab toimepandud teole,

isiku süüle ja mõjustatavusele ning 1/2 määras olev rahatrahv oli kohtuvälises menetluses asjakohane ja

proportsionaalne. Samuti on kohtuväline menetleja arvamusel, et liiklusseaduse, karistusseadustiku ja

väärteomenetluse seadustiku koosmõjus on radariavastaja konfiskeerimiseks käesolevas asjas olemas

5 (10)

4-25-1080

õiguslik alus.

Lähtudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 alusel taotleb kohtuväline menetleja jätta

asjas tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Pärnu Maakohtu seisukoht

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ning

kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud

küsimused. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus

ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste

tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

2. Antud väärteoasjas on koostatud 10.02.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Garri Grauberg

10.02.2025 kell 08:45 x, juhtis mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd

häirida võimaldav seade.

3. LS § 228 objektiivse koosseisu moodustab mootorsõiduki juhtimine, milles asub kiirusemõõteseadet

avastada või selle tööd häirida võimaldav seade. LS § 73 lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle

haagises olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida

selle tööd.

4. Vaidlust ei ole faktis, et Garri Grauberg juhtis 10.02.2025 kella 08:45 paiku x linnas, x

mootorsõidukit x registreerimismärgiga x. Seda asjaolu kinnitab kaitsja kohtule esitatud

väärteokaebuses ning ka menetlusalune isik G. Grauberg ei ole ülekuulamise protokollis (vt

väärteotoimiku lk 26) antud ütlustes väitnud, et ta ei oleks nimetatud mootorsõidukit juhtinud.

Videofaili nr 10.02.2025 08_48_15 põhjal on tuvastatavad 10.02.2025 Garri Graubergile

väärteoprotokolli vormistamise asjaolud. Vaidlust ei ole ka selles, G. Graubergi juhitud sõidukist leiti

seade Genevo MAX. Sedagi asjaolu kinnitavad G. Graubergi antud ütlused, milles menetlusalune isik

selgitab, et ei ole aparaati kasutanud ning tegemist ei ole tema autoga.

5. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et see, kas sõiduk kuulus menetlusalusele isikule või mitte

ei oma tähtsust. Samuti on sarnaselt kohtuvälise menetlejaga kohuski veendumusel, et G. Grauberg oli

teadlik keelatud seadme olemasolust sõidukis, mida kinnitavad vormikaamera videosalvestised ja G.

Graubergi ülaltoodud ütlused. VTMS § 31 lg 11 sätestab, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis

või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis

olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: salvestise seos väärteoasjaga;

millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; väärteoasja lahendamiseks olulised

asjaolud. Kohtuvälise menetleja esitatud videosalvestised toime pandud rikkumisest vastavad neile

nõuetele. Kohus, vaadanud kohtuvälise menetleja esitatud salvestist (videofail nr 10.02.2025

08_47_52), tuvastas järgneva. Salvestiselt on näha, et rikkumine leiab aset 10.02.2025.a kella 08.47

paiku. Politseiametnik liigub sõiduki x kõrvalistuja ukse juurde ning märkab koheselt seadme juhet

istme peal. Videofaili nr 10.02.2025 08_48_15 põhjal annab juhiukse juurde liikunud politseiametnik

G. Graubergile teada, et on märganud Genevo MAX seadme juhet kõrvalistmel ning kinnitust

esiklaasil. Pärast esmast vestlust politseiametnikuga, on G. Graubergi sõnad koheselt, et see ei ole tema

sõiduk ja ta pole seadet kasutanud. Katse järel helistada advokaadile, annab G. Grauberg vabatahtlikult

aga seadme koos kinnituse ja juhtmega politseiametnikele kella 8:51 ajal üle. Videotest on näha, et

kinnitus asus esiklaasil, juhe kõrvalistuja istmel ja seade ise paiknes sõiduki keskkonsoolis.

6 (10)

4-25-1080

Keskkonsooli õige laeka avas G. Grauberg ise ja võttis sealt üleantava seadme välja. Viidatud seadme

komplekti kuuluvate detailide kohene leidmine ilmestab seda, et menetlusalune isik oli teadlik seadme

olemasolust sõidukis. Ka ei olnud seade ja selle osad sõidukis kokku pakitult, vaid paiknesid nii, nagu

neid oleks alles hiljuti kasutatud, so kinnitus seadme paigaldamiseks esiklaasil ning toitejuhe seadme

vooluvõrku ühendamiseks sõiduki kõrvalistmel.

6. Sõiduki juhil lasub enne sõitma asumist kohustus kontrollida sõiduki seisukorda, st kas see on

kõlbulik liikluses osalemiseks. Väärteotoimikust nähtuvalt (vt väärteotoimiku 27-28) on seal kajastatud,

et G. Graubergil on olemas juhiluba, so mootorsõiduki juhtimisõigus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse

omandamiseks on vältimatu teada liiklusseaduses sätestatud nõudeid, sh LS § 73 lõikes 8 sätestatud

nõuet. Samas on massimeediastki üldteada, et on olemas nn antiradaridradaripüüdjad, nende

kasutamine on Eestis keelatud, kuid neid on siiski Eestis kasutatud ja selliste seadmete sõidukis

paiknemise eest karistatakse. Siinkohal on oluline täheldada ka, et kui töökohustusi täitnud

politseiametnik nägi G. Graubergi juhitud sõiduki kontrollimisel sõidukis kiirusmõõteseadet avastava

seadme juhet ning teine politseiametnik sõiduki esiklaasil olevat klaasikinnitust, siis olid need

kahtlusteta nähtavad ka mootorsõiduki juhile ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Samuti näitab G.

Graubergi poolt seadme üleandmine konkreetsest kinnise kaanega suletud sõiduki laekast, et ta teadis

täpselt, kus seade sõidukis asus.

7. Esitatud kaebuses on märgitud, et ei ole tuvastatud, kas sõidukist leitud seade Genevo Max on

kiirusmõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade ja seetõttu taotletakse

uurimiseksperimendi korraldamist. Nõustuda ei saa väitega, et see asjaolu pole tuvastatud.

Patrullpolitseinikud on menetlusalusele isikule esmalt selgitanud ja seejärel isiku juuresolekul teinud

asitõendi vaatluse seadmele Genevo MAX, mis on asendatud videosalvestisega (videofail nr

10.02.2025 08_55_31). Asitõendi vaatluse järgi, algusajaga 10.02.2025 kell 8:55, on kindlaks tehtud, et

kui lülitada sisse seade Genevo MAX ja sel ajal panna kiirusmõõtur töörežiimi, reageerib seade Genevo

MAX nii heli kui ka pildiga. Sama protseduuri korratakse asitõendi vaatluses kolm korda ja kõigil

kordadel on tulem sama. Vaatlus on teostatud kiirusmõõteseadme Stalker DSR 2X S.N DB014017 abil,

millise kohta on 27.07.2024 väljastatud taatlustunnistus nr TTRS-24/00125 (vt väärteotoimiku lk 29).

Eelneva põhjal ei ole kahtlust, et tegemist on Genevo MAX puhul vähemalt kiirusmõõteseadet avastada

võimaldava seadmega, samuti oli seade töökorras. Seetõttu puudub ka vajadus rahuldada kaitsja taotlus

uurimiseksperimendi korraldamiseks, et teha kindlaks, kas Genevo MAX puhul kiirusmõõteseadet

avastada või selle tööd häirida võimaldav seade. Kindlaks on tehtud, et tegemist on vähemalt

kiirusmõõteseadet avastada võimaldatava seadmega. Vastava vaatluse tulemeid ei ole kohtule esitatud

kaebuses ka kahtluse alla seatud.

8. Väärteoasjas kogutud tõenditest on seega tuvastatav, et Garri Graubergi poolt juhitud sõidukis asus

kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade Genevo MAX, mis reageeris liiklusjärelevalves

kasutatavale kiirusmõõteseadmele. Kohtuväline menetleja märgib, et juhil lasub vastutus juba siis kui

selline seade autos on, isegi siis kui seda ei kasutata. Sama toetab Riigikohtu praktika, mille kohaselt ei

pea LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida

võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on

põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks

regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis

avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu

ajal töötas (vt RKKKo nr 3-1-1-22-14, p 10.1).

9. Seega on tuvastamist leidnud, et Garri Grauberg rikkus LS § 73 lg 8 nõudeid ja ning esinevad LS §

228 objektiivse koosseisu tunnused.

7 (10)

4-25-1080

10. Kaitsja toodud võrdlus Waze rakendusega telefonis ei sobitu temaatikasse. Waze rakendus

telefoniseadmetes mitte ei avasta liikluspolitsei radarit, vaid ühendab endas liiklejate endi tehtud ja

rakendusse kantud tähelepanekuid, mida seejärel operatiivselt rakenduse kasutajatele edastatakse.

Mobiilirakendus Waze ei ole võimeline tuvastama läheduses asuvaid politsei kasutuses olevaid

kiirusemõõteseadmeid. Seetõttu ei tõusetu kaitsja näite puhul telefoni osas küsimust, kas lugeda

telefoni hoidmist sõidukis rikkumiseks LS § 73 lg 8 tähenduses. Liiklusseaduses on ette nähtud keeld

hoida sõidukis kiirusmõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldavat seadet, mida kasutatakse

õigusrikkumiste toimepanemiseks. Seega käesolevas väärteomenetluses ja ka analoogsetel juhtumitel

on vastavate seadmete mootorsõidukis hoidmise keeld põhjendatud ja proportsionaalne meede. Samuti

on kaitsja viide LS § 228 vastuolule põhiseadusega alusetu. LS § 228 sõnastuse põhjal on igal isikul

võimalik ette näha ja teada, milline käitumine on ebaseaduslik ja väärteokorras karistatav. Sätestatud on

kaks alternatiivi, milliseid funktsioone sõidukis hoitaval seadmel olla ei tohi. Määratletuse nõudest

(nullum crimen sine lege certa) tulenevalt on seaduse sõnastus kohtu hinnangul võimalikult üheselt

mõistetav. Lähtuvalt eeltoodust jätab kohus rahuldamata kaebuses toodud taotlused tunnistada LS § 73

lg 8 ja LS § 228 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kusjuures LS § 228 kooskõla põhiseadusele on

maakohus kontrollinud ka varem (vt asjas nr 4-20-4880) ning leidnud viidatudki korral, et vastuolu

põhiseadusega ei esine.

11. VTMS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on

väärteo subjektiivne koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt ettevaatamatult. Kohus leiab, et G.

Graubergi on pannud väärteod toime kavatsetult. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime

kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub,

või vähemalt peab seda võimalikuks. Menetlusalune isik teadis, et tema juhitud sõidukis on töökorras

radariavastaja, mida kinnitab politsei nõudmisel seadme ja selle osade väljaandmine, sh seadme enda

välja andmine sõiduki suletud keskkonsooli laekast. Seega G. Grauberg sai väga hästi aru oma teo

keelatusest, kuid otsustas sellele vaatama juhtida sõidukit, milles asus kasutusvalmis

kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade. Juhtimisõigust omava isikuna oli ta teadlik ka

kehtivatest eeskirjadest, sh LS § 73 lõikes 8 sätestatud nõudest. Ehk toimepandud rikkumise asjaoludest

saab järeldada, et kaebuse esitaja oli selge soov juhtida sõidukit, milles asus seade Genevo MAX,

millega ta seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise.

12. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

13. Nagu kohtu põhjenduste p 2 märgitud, lahendab kohus VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning VTMS § 87 alusel olles seotud väärteoprotokollis

sätestatuga, saab teha lahendi väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis

menetlusalusele isikule ette heidetud õige normi rikkumist, samuti on õige väärteokvalifikatsioon.

Kohus leiab, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning

menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 228 ettenähtud väärteona (VTMS § 133

p 4). Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS

§ 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud

(VTMS § 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (VTMS § 133 p 3). Vaidlustatud

otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna

eriasjade uurija Tarvo Säälik, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1

ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja

materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja

menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

14. Menetlusalust isikut karistati LS § 228 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena

8 (10)

4-25-1080

rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so summas 400 eurot. LS § 228 kohaselt karistatakse

mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav

seade, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Toodust järeldub, et kohtuväline menetleja on määranud

karistuse sanktsioonivahemiku keskmises määras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud

kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (VTMS § 133 p 7) ja süü

suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (VTMS § 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul

tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele

kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

15. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid

kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt (vt väärteotoimiku 32) on G. Graubergil üks

kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 alusel. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese

hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada

edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04,

3-1-1-99-06 p 15.1).

16. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 jätkuvalt selgitanud, et karistuse

mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist

määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni

kaalutlustest tulenevalt.

17. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 100

trahviühikut. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda

diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole.

Kohtuväline menetleja on karistanud G. Graubergi keskmisesse määra jääva rahatrahviga - 50

trahviühikut. G. Grauberg omab eelnevat karistust piirkiiruste ületamiste eest LS § 227 lg 2 järgi. See

iseloomustab G. Grauberg kui liiklejat, kes ei ole ka varasemalt kinni pidanud Liiklusseaduse nõuetest.

Arvestades karistusregistri andmeid, ei saaks pidada alammäära lähedast trahvisumma kohaldamist

seega kohaseks. Samuti ei saa mööda vaadata asjaolust, et tegemist oli raskeima tahtluse vormiga, ehk

kavatsetult toime pandud süüteoga, ning oma süüd G. Graubergi ei tunnista. Kohtu hinnangul on

keskmises määratud karistus – 50 trahviühikut - seega sobiv ja ei ületa G. Graubergi süü raskust.

Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud karistus, rahatrahv 400 eurot, on

igati põhjendatud ja tuleb jätta muutmata.

18. VTMS § 74 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses konfiskeerimise otsustus,

juhul kui konfiskeerimise otsustamine on kohtuvälise menetleja pädevuses. Väärteootsuses on

märgitud, et KarS § 83 lg 1 ja 4 ning LS § 263 lg 5 alusel tuleb konfiskeerida Garri Graubergilt ära

võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade koos toitejuhtme ja klaasimagnetiga, anda need

riigi omandisse ja hävitada. LS § 263 lg 5 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus konfiskeerib LS

§-des 215 ja 228 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. G. Grauberg on

toime pannud LS § 228 sätestatud teo ning väärteomenetluses on ära võetud kiirusmõõteseadet avastada

võimaldav seade Genevo MAX koos lisadega. Seega on konfiskeerimise otsustamine olnud LS § 263 lg

5 alusel seaduspärane. Konfiskeeritud seade läheb riigi omandisse ja kuulub hävitamisele.

9 (10)

4-25-1080

Menetluskulud

19. VTMS § 38 lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda

kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral

süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tambet Grauberg

Kohtunik

10 (10)