1-23-6341/39 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2025, Tartu

Kriminaalasja number

1-23-6341

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm

Kriminaalasi

Semjon Šutaki ja Hadji Forostovetsi süüdistused KarS

§ 361 lg 1 järgi

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Tõlk

Regiina Laiapea

Kohtuistungi toimumise aeg

26. veebruar 2025

Kohtuistungil osalesid

ringkonnaprokurör Kalmer Kask, kannatanu Eesti

Vabariik Keskkonnaameti kaudu esindaja Annika

Koha,

süüdistatav Semjon Šutak ja tema lepinguline kaitsja

vandeadvokaat Allan Valk,

süüdistatav Hadji Forostovets ja tema kaitsja riigi

õigusabi korras vandeadvokaadi abi Andres Veski.

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 21. oktoobri 2024

otsus

Apellatsioonide esitajad

ringkonnaprokurör Kalmer Kask, Keskkonnaamet

Süüdistatavad

Semjon Šutak, isikukood: 38704160249, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

Hadji Forostovets, isikukood: 39810032717, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024 otsus osaliselt, s.o:

1.1. Semjon Šutaki ja Hadji Forostovetsi õigeksmõistmises KarS § 361 lg 1 järgi,

1.2. Keskkonnaameti nõude läbi vaatamata jätmises,

1.3. menetluskulude riigi kanda jätmises.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1. Süüdi tunnistada Semjon Šutak KarS § 361 lg 1 järgi ja mõista karistuseks

rahaline karistus 280 päevamäära, s.o 2800 eurot.

2.2 Süüdi tunnistada Hadji Forostovets KarS § 361 lg 1 järgi ja mõista karistuseks

rahaline karistus 280 päevamäära, s.o 2800 eurot.

2.3. Välja mõista Semjon Šutakilt Eesti Vabariigi kasuks sundraha 1329 eurot ja

menetluskulu 3,08 eurot.

2.4. Välja mõista Hadji Forostovetsilt Eesti Vabariigi kasuks sundraha 1329 eurot ja

menetluskulud 3516,61 eurot.

2.5. Süüdistatav Semjon Šutaki poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 8550

eurot jätta süüdistatava enda kanda.

2.6. Rahuldada Eesti Vabariigi Keskkonnaameti kaudu esitatud hagiavaldus ning

mõista Semjon Šutakilt ja Hadji Forostovetsilt solidaarselt välja keskkonnale

tekitatud kahju summas 13 858 (kolmteist tuhat kaheksasada viiskümmend kaheksa)

eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB Pank

EE891010220034796011, viitenumber 2800081654; Swedbank EE932200221023778606,

viitenumber 2800081654; LHV Pank EE777700771003813400, viitenumber 2800081654

või Luminor Bank EE701700017001577198, viitenumber 2800081654.

3. Muus osas (asitõendite: 2 tähistuslippu ja avaveemõrd meetmete osas) jätta

maakohtu otsus muutmata.

4. Ringkonnaprokurör Kalmer Kase ja Keskkonnaameti apellatsioonid rahuldada.

5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 241,56 eurot, sealhulgas käibemaks 43,56

eurot, vandeadvokaadi abi Andres Veskile apellatsioonimenetluses süüdistatav

Hadji Forostovetsile määratud korras kaitse teostamise eest ja jätta see kulu

Eesti Vabariigi kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt süüdistatav Semjon Šutaki poolt valitud kaitsjale

apellatsioonimenetluses makstud tasu summas 1559,16 eurot välja süüdistatava

kasuks.

Menetluskulud ja sundraha tuleb Semjon Šutakil ja Hadji Forostovetsil tasuda 1 aasta jooksul

kohtuotsuse jõustumise järgselt makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri

märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus

üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Semjon Šutakile ja Hadji Forostovetsile on esitatud süüdistus KarS § 361 lg 1 järgi

järgmises.

Ajavahemikul 10. juunist 2021 – 17. juunini 2021 teostas S. Šutak (kutseline kalur, kes omab

rannakaluri II astme kutse-kvalifikatsiooni alates 2006. aastast) koos H. Forostovetsi ja

eeluurimisel tuvastamata isikuga Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Uusküla küla

traaversil ca 5,5 km kaugusel Peipsi järve kaldast - koordinaatide N:58.95346° E:27.35162° ja

N:58.95181° E:27.35507° vahelises alas - ühiselt ja kooskõlastatult ebaseaduslikku kalapüüki

Peipsi järvest.

Järvel liikumiseks ja ebaseadusliku kalapüügiga seotud toimingute teostamiseks kasutati

eelnimetatud isikute poolt ajavahemikul 10. juuni 2021 – 17. juuni 2021 kalalaeva VLU-764.

Püügivahendiks kasutatud avaveemõrd oli eelnevalt nimetatud koordinaatide vahelises alas S.

Šutaki ja tema kaasosaliste poolt ühiselt püügile asetatud / oli paigutatud järve 10. juunil 2021

kella 11:33 ja 12:50 vahel. Samas jäeti 10. juunil 2021 mõrda järve paigutades mõrrakered n-

ö avatud asendisse (s.o mõrd ei olnud sel hetkel lõplikult püügivalmis). Küll oli kariaed

kaladele avatud.

Mõrra püügile asetamise ja mõrrapüügi teostamise kohta ei ole ei S. Šutak ega ka tema

teadaolev kaasosaline H. Forostovets ajavahemikus 10. juuni 2021 - 17. juuni 2021 kohast

kalateadet esitanud.

14. juunil 2021 sõitis S. Šutak koos H. Forostovetsi ja eeluurimisel tuvastamata isikuga

eelviidatud koordinaatidel asuva ja nende poolt eelnevalt püügile asetatud avaveemõrra juurde

tagasi. Seejärel (ajavahemikul 10:00 – 10:15) viidi S. Šutaki ja tema kaasosaliste poolt ühiselt

ning kooskõlastatult tegutsedes mõrd püügiasendisse – s.o mõrrakerede otsad suleti ja

mõrralinad viidi rippuvasse asendisse, mis tõkestas edasiselt kalade vaba läbipääsu mõrrast ja

kalade väljapääsu mõrrakerest.

17. juunil 2021 peatasid Keskkonnaameti inspektorid eelviidatud koordinaatidel toimuva

ebaseadusliku kalapüügi, eemaldades järvest eelnimetatud avaveemõrra koos selles olevate

eluvõime kaotanud kaladega (601 ahvenat, 25 koha, 32 siiga, 2 särge ja 39,40 kg rääbist).

Süüdistatavate poolt ajavahemikul 10. juuni 2021 – 17. juuni 2021 teostatud kalapüügi

ebaseaduslikkuse ja kala-püüginõuete rikkumisega rikutud sätted on süüdistuses toodud.

S. Šutaki ja H. Forosotvetsi poolt toime pandud kuritegu (kalapüüginõuete rikkumine ja

seeläbi keskkonnale olulise kahju tekitamine) oli toime pandud kavatsetult (kalapüüginõuete

rikkumine oli toime pandud kavatsetult, kahju tekitamine vähemalt kaudse tahtlusega) ja

kaastäideviimise vormis.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024 otsusega mõisteti S. Šutak ja H. Forostovets süüdistuses

KarS § 361 lg 1 järgi õigeks. Maakohus jättis Eesti Vabariigi poolt Keskkonnaameti kaudu

esitatud avalik-õiguslik nõude 13 858 eurot läbi vaatamata seoses õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemisega.

Maakohus jättis H. Forostovetsi menetluskulud 3128,80 eurot kohtulikul arutamisel ja 388,80

eurot eelmenetluses osutatud õigusabi eest riigi kanda. Maakohus määras hüvitada süüdistatav

S. Šutakile tema valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 8550 eurot.

3. Sisuliselt süüdistatakse S. Šutakki ja H. Forostovetsi selles, et nad püüdsid kala

ajavahemikus 10. juuni kuni 17. juuni 2021 kasutades kalaluba TA210127, asetades vette

avaveemõrra ja tähistades seda tähistuslipuga vastava kalaloa numbriga; selline tegevus on

ebaseaduslik, sest süüdistatavatel tegelikult polnud vastavat kalaluba. Süüdistatavatele on

süüdistus esitatud ka muude kalapüüki reguleeritavate õigusaktide sätete rikkumises, kuid

prokuröri avakõnes esitatud selgituse kohaselt on see vajalik selleks, et saada KarS § 361 lg 1

järgi ettenähtud koosseisu obligatoorne oluline kahju (vastavad asjaolud on süüdistuses

kirjeldatud põhjalikult).

4. Kohus märkis, et kohtuasjas esinevad faktilised asjaolud, milles sisuliselt puudub poolte

vahel vaidlus. Keegi ei vaidle vastu faktile, et 17. juunil 2021 avastasid keskkonnaametnikud

Peipsi järvel avaveemõrra. Asjaolud on fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis.

Püügivahend võeti välja ja avastati eluvõime kaotanud kalad.

4.1. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kalaloa TA210127 alusel oli õigust kala püüda OÜ-l

Kallaste Kalur, kaluriteks V.Š. , R.P. ja R.G. , püügivahendiks on ääre/avaveemõrd. S.

Šutakil ei ole autonoomset õigust selle kalaloa numbriga kala püüda. Samas ei ole välistatud,

et S. Šutak kui kutseline kalur võib olla kutsutud meeskonda kalapüügile.

4.2. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et 17. juunil 2021 avastatud avaveemõrd ei kuulu OÜ-le

Kallaste Kalur. Selle kohta andis ütlusi kalur R.P. , et nimetatud avaveemõrd ei olnud tema

meeskonna poolt 10. juunil 2021 kalapüügile asetatud, sest tal ei olnud ühtegi mõrda

kadunud, kõik mõrrad, mis olid kalaloa omaniku arvel, kõik olid alles, ükski püügivahend ei

olnud keskkonnaameti poolt välja võetud. Seda asjaolu ei ole ükski menetlusosaline

vaidlustanud.

4.3. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et süüdistatav S. Šutak, R.P. , R.G. teostasid 10. juunil

2021 kalapüüki, nimelt läksid järvele kahe laevaga – VLD-669, millel oli püügivahend

avaveemõrd, ja VLU-764. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud R.P. seda asjaolu otseselt

ei mäleta, kuid vastates küsimusele politseivastuses lk 38 sisalduvate andmete kohta, kinnitas,

et see võis tõesti olla - selles kohas, sellel ajal võis toimuda kalapüük kahe laevaga ja selle

meeskonnaga.

4.4. Veel kinnitas süüdistatav S. Šutak, et vaadates arvutiprogrammi trackmaker töödeldud

radari ajaloo andmeid kohtuistungil, mis on esitatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt,

võib ta kinnitada, et 10. juunil 2021 kuskil seal kohas järvel, kus väidetav ebaseaduslik

avaveemõrra asukoht märgistatud liikus ta laevaga VLU-764, kuigi ta kahtleb, et teekonnad,

mis on väljatrükil, oleksid tema laeva omad.

4.5. Kohtuistungil uuritud PPA vastus kinnitab süüdistatav S. Šutaki ja tunnistaja R.P. a antud

ütlusi, et 10. juunil 2021 väljusid Rannapungerja sadamast kaks kaeva ja suundusid teatud

koordinaatidele järvele.

4.6. Vaidlust ei ole ka selles, et ebaseaduslikuks peetud avaveemõrra koordinaadid on PPA-le

keskkonnaameti poolt edastatud, need koordinaadid on 17. juunil 2021 avastatud avaveemõrra

asukoht.

5. Süüdistatavate positsioon on järgmine.

5.1. Süüdistatav S. Šutak ei eita, et 10. juunil 2021 kalapüügil liikus ta laevaga VLU-764

umbes samas kohas, kus oli hiljem 17. juunil 2021 avastatud avaveemõrd, kuid ta eitab

ebaseaduslikku kalapüüki - avastatud avaveemõrd ei ole tema poolt asetatud.

5.2. Süüdistatav H. Forostovets selgitas, et ta ei olnud üldse kalapüügiga 10. juunil 2021 ja 14.

juunil 2021 seotud, ta ühines seltskonnaga rannal, ta ei ole kalur ja ei olnud töösuhtes ühegi

kalapüügis osalenud isikuga. Ta sõitis järvele niisama meelelahutusest. 14. juunil 2021 ta

järvele paadiga ei läinud, sest oli purjus.

6. Maakohtule esitati tõenditena:

-

PPA kirjalik vastus ja selle juurde käivad väljatrükid, ning CD plaat (lk 45), mille sisu

on selgitatud vaatlusprotokollis (lk 43);

-

Keskkonnaameti programmi Fleet Complete rakenduse kasutamise vaatlusprotokoll

(lk 59-61 ja väljatrükid lk 78-104).

Muid tõendeid, mis annaksid võimaluse seostada süüdistatavat S. Šutakki ja tema kaudu ka H.

Forostovetsit avastatud ebaseadusliku avaveemõrraga maakohtu arvates ei ole.

6.1. Kohus märkis, et tunnistajate I.K. e (Keskkonnaameti järelevalve ametnik) ja J.E. a

(piirivalve kordoni juht) ütlused ei ole kohtu arvates iseseisva tähendusega tõendid, mille

alusel oleks võimalik seostada süüdistatavaid avastatud ebaseadusliku avaveemõrraga. Kohtu

arvates, suurendada nö kaudsete tõendite arvukust nende tunnistajate ütluste abil on ebaõige ja

kunstlikult loodud argument.

6.2. Maakohus leidis, et võttes arvesse politseivastuse andmeid ja lisatud väljatrükke, ei ole

välistatud süüdistuse versioon, et 10. juunil 2021 oli koordinaatidele N 58`95181 E 27`35507

asetatud püügivahend (väidetavalt püügivahendi tähised tekitasid PPA vastuse kohaselt

stabiilset peegeldust radaripildile), mis oli hiljem 17. juunil 2021 välja võetud

Keskkonnaameti ametnike poolt.

6.3. Sama olukord on 14. juuni 2021 kuupäevaga. 14. juunil 2021 saabus mõrra asetamise

kohta ainult üks laev ja see võis olla VLU-764, millele registreeritud olid muuhulgas

süüdistatavad, sest kedagi teist selle laevaga ei ole sel kuupäeval ja ajal sellest sadamast

väljunud.

6.4. Maakohus leidis, et laeva liikumist kohale, kus hiljem oli avastatud ebaseaduslik

avaveemõrd, pole võimalik kohtu arvates mõistlikult eitada.

6.5. Kohtu arvates, ei ole mõistlikult välistatud ka see, et peegeldust on näha näiteks

veepinnal olevate veelindude puhul.

Kohtul tekkis ka kahtlus, et selliste väikeste objektide puhul (nagu näiteks vardale kinnitatud

väike tähislipp) oleks signaali stabiilsus ja objekti asukoht alati väljaspool kahtlust. Kohtul ei

ole võimalik vahetult kontrollida, kuidas ja millal kõneallolev signaal tekkis ning millised olid

signaali iseloomustavad andmed (tekkimise aeg, kõikumine ajas, paiknemine radaripildil,

selle püsivus). Tunnistaja J.E. selgitas, et radar näeb järvel linde-loomi liikumas, isegi

inimese pea veepinnal oleks radariga nähtav, veeallolev objekt ei ole aga radarile nähtav (ehk

püügivahend ise ei ole nähtav). Maakohus asus seisukohale, et kohus ei pea põhimõtteliselt

tegema oletusi ja pakkuma variante.

6.6. Kohus uuris kohtuistungil vastuskirja (tl 38) juurde käivaid salvestatud faile prokuröri

esitluse kaudu. CD-plaadile salvestatud andmed olid kohtuistungil uuritud prokuröri kasutuses

olevate rakendustega. Noole liikumisel oli näha, kuidas muutub ujuvsõiduki kiirus.

7. Maakohus leidis, et tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal on võimalik püstitada mitu

tõenäolist varianti. On mõeldav selline variant, et ka 10. juunil ja 14. juunil on järvel samas

kohas liikunud hoopis kolmandad isikud.

7.1. Kohus leidis, et 10. juunil, 14. juunil ning 16. juunil 2021 radariloo alusel tuvastatavad

ujuvvahendi teekonnad ja registreeritud isikute nimekirjad ei võimalda teha piisava

tõenäosusega järeldust ja konstrueerida piisava tõenäosusega tegu (mis on süüdistuses

näidatud), vaid lubab püstitada erinevaid samaväärseid hüpoteese.

8. Kohus pidas vajalikuks faktide tuvastamisest kõrvale kalduda ja peatuda õigusnormidel,

mis on seotud veekogule väljumisega, muuhulgas kalapüügi eesmärgil. See on vajalik kaitse

väidetele vastamiseks ning tõendite lubatavuse hindamiseks.

8.1. Piiriveekogule, milleks on Peipsi järv, väljumisele on sätestatud õiguslik raamistik.

8.2. Maakohus märkis, et Peipsi järvele registreerimine on kohustuslik siis, kui tegevus võib

takistada välispiiri valvamist või häirida piirirahu ja/või kui minek on kaugemale kui 1

kilomeeter. Kohus ei näe ühtki õiguslikku takistust PPA vastavate registreeringute andmete

kasutamisele kriminaalmenetluses, kuna neid andmeid kogutakse riigipiiri seaduse alusel.

8.3. Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997 määruse nr 176 kohaselt, on registreerimisel

kehtestatud minimaalsed kohustuslikud andmed: „52. Kõik isikud peavad piirivööndis

elluviidavast tegevusest teavitama Politsei- ja Piirivalveametit vähemalt 72 tundi enne

tegevuse toimumist.“

8.4.

Registreerimisnõue on õigusaktist tulenev kohustus, mis eeldab, et

registreerimiskohustuslane täidab seda nõuetekohaselt ja edastab registreerimisel tõele

vastavad andmed. Kohus leidis, et registreerimisel näidatud meeskonna nimistu iseenesest ei

taga seda, et just need isikud on piiriveekogule läinud.

8.5. Piiriveekogul viibimisele ujuvsõidukiga on kehtestatud samuti õiguslik reeglistik.

8.6. § 95. Riigipiiri valvamine tehniliste seadmetega

(1) Riigipiiri valvamisel ja piirirežiimi tagamisel võib politsei ebaseadusliku piiriületuse

avastamiseks, objektide tuvastamiseks, piiripunktides turvalisuse tagamiseks ja piiriülese

kuritegevuse tõkestamiseks kasutada asjakohaseid tehnilisi, sealhulgas elektroonilisi

seadmeid.

(2) Käesolevas paragrahvis nimetatud tehniliste ning elektrooniliste seadmete salvestisi

säilitatakse mitte kauem kui üks aasta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehniliste ja

elektrooniliste seadmetega kogutud ja analüüsitud teave on asutusesiseseks kasutamiseks.

8.7. KrMS § 32 lubab uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku

dokumendi või vajalike andmete esitamist. Seega ei näinud kohus ühtki õiguslikku takistust,

et menetlejal poleks olnud õigust küsida PPA-lt vastavaid andmeid kriminaalmenetluslikul

eesmärgil.

8.8. Tulenevalt kaitsja positsioonist ei näinud kohus kaalukat argumenti, miks tuleks

tunnistada PPA vastus ja sellele lisatud dokumendid algusest peale lubamatuks tõendiks

põhjusel, et PPA ei tohiks jagada andmeid muude asutustega eesmärkide saavutamiseks.

8.9. Maakohus püstitas küsimuse kas PPA menetleja andmed on edastatud Keskkonnaameti

menetlejale selgelt seadusevastaselt ja sellest tuletatud tõend ei saa olla kriminaalmenetluses

lubatav.

8.10. Kohus asus siiski seisukohale, et kui riigiasutused, milleks on käesolevas menetluses

PPA ja Keskkonnaamet, teevad koostööd järelevalve ja õigusrikkumiste avastamise

eesmärgil, edastades ühe riigiasutuse käsutuses olevaid andmeid teisele riigiasutusele

järelevalve teostamise või kriminaalmenetluslikul eesmärgil ja andmeid kasutatakse

mõistlikult ja eesmärgipõhiselt, on sellise tulemina saadud kriminaalmenetluslikud tõendid

lubatavad ja seadusega kooskõlas.

9. Maakohus oli seisukohal, et põhimõtteliselt on võimalik kasutada kriminaalmenetluses

piirivalve järelevalve käigus saadud andmeid.

9.1. Kohus tuvastas ka selle, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ja PPA vastuse dokumentidest

saadud faktilised andmed on kookõlas tunnistaja I.K. e kohtuistungil antud ütlustega.

9.2. Neist tõenditest tuleneb järgmine. Politsei andis teada, et 10. juunil 2021 väljus järvele

Rannapungerja sadamast ujuvvahed, millel jälgimissüsteem ei tööta ja liigub järvel. Samuti

14. juunil 2021 teatas politsei ujuvvahendi liikumisest järvel mittetöötava GPS-süsteemiga.

Kuna politsei teab, kes on ennast väljumiseks järvele registreerinud ja mis laevaga, siis

politsei teataski, et võimalik sama laev, mis 10. juunil 2021, liigub taas veekogul.

9.3. Tunnistaja I.K. k ise kriminaalmenetluslikke toiminguid teinud ei ole, ta on tegelenud

järelevalve teostamisega. Tunnistaja selgitas, et Keskkonnaameti käsutuses on

arvutiprogramm Fleet Complete, mis on nö ametnike töövahend. Muuhulgas on selle kaudu

võimalik jälgida kalalaevade teekondi, seda aga ainult siis, kui laeva kapten lülitab

jälgimissüsteemi sisse.

9.4. Selles valguses vajabki Keskkonnaamet kui järelevalveteostaja PPA radariandmeid, mis

saavad näidata ujuvvahendi õigeid teekondi ja kiirust ja seda ilma, et ujuvvahendil oleks GPS-

jälgimissüsteem sisse lülitatud.

9.5. Teine kaudne tõend on kohtule esitatud sellisel kujul: väljatrükid keskkonnameti Fleet

Complete programmirakendusest ja vastav vaatlusprotokoll.

9.6. Järelevalve teostamise nõudeid kehtestab kalapüügiseadus (KPS) ja selle 5. peatükk.

Seisuga juuni 2021 kehtinud KPS § 70 lg 1 sätestas, et „mootoriga varustatud kalalaev Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel peab olema varustatud GPS-seadmetega. Teabe vastuvõtja on

Keskkonnaamet.“

9.7. KPS § 70 lg 2 näeb ette, et jälgimissüsteemide kasutamise korra kehtestab ministri

määrus.

Keskkonnaministri 27. augusti 2015 määrusega nr 51 on kehtestatud „Satelliit- ja GPS-

jälgimissüsteemi kaudu esitatavate andmete nimistu, andmete esitamise sagedus ja kord ning

nõuded jälgimisseadme ja selle kasutamise kohta“.

Määruse § 2 sätestab järgmist.

(1) Kalapüügiseaduse § 69 lõikes 1 ja § 70 lõikes 1 nimetatud kalalaev peab olema varustatud

toimiva satelliit- või GPS-jälgimisseadmega (edaspidi koos jälgimisseade).

(2) Kalalaev, mis peab olema varustatud jälgimisseadmega, ei tohi lahkuda sadamast ilma

toimiva jälgimisseadmeta.

(3) Jälgimisseadet ei tohi kalalaeva pardalt eemaldada ning jälgimisseadme elektritoite

toimimine ja andmete edastamine tuleb tagada kogu kalalaeva vees viibimise ajal.

Seaduse ja määruse alusel võtab teabe vastu Keskkonnaamet.

Määruse § 6 sätestab: „Kalapüügiseaduse § 70 lõikes 1 nimetatud kalalaev peab olema

varustatud töötava GPS-jälgimisseadmega, mis toetab kahesüsteemset positsioneerimist.“

9.8. Maakohtu arvates puudus alus tugineda argumendile, et sellise positsioneerimise süsteemi

puhul oleks tegemist jälitustoiminguga KrMS mõttes, mis vajaks kohtu luba. Kohus ei näinud

ühtki asjaolu, mille põhjal saaks järeldada, et KPS-ga kohustuslikuks tehtud GPS-

jälgimissüsteemi kaudu andmete kogumine oleks ebaproportsionaalne ja riivaks isikute õigusi

põhjendamatult, et tuleks seada sellele jälgimisele eelneva kohtuloa saamise nõuet. Lähtudes

eesmärkidest, on õigusaktiga kehtestatud jälgimissüsteemi rakendamine kalanduses

tegutsevate kutseliste kalurite puhul mõistlik ja proportsionaalne meede. Teiseks, vastavalt

eelmainitud määruse §-le 8, GPS-jälgimissüsteem esitab automaatselt § 9 lõikes 1 toodud

regulaarsusega järgmised andmed: 1) kalalaeva nimi ja pardatähis; 2) viimati registreeritud

geograafiline asukoht; 3) kalalaeva kiirus; 4) andmete esitamise kuupäev ja kellaaeg.

Andmete esitamise regulaarsus on ühe minuti tagant (määruse § 9 lg 1). Kalalaeva nimi,

geograafiline asukoht, kiirus, kuupäev ja kellaaeg – need on mõistlikult vajalikud andmed,

mis annavad järelevalve teostajale võimaluse kontrollida kutseliselt kalandusega tegelevate

isikute tegevusi kooskõlas KPS seatud eesmärkidega.

9.9. Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et kaitsja argument, mille kohaselt oleks kohus pidanud

tunnistama lubamatuks kõik tõendid, mis on kuidagi tuletatud jälgimissüsteemi kaudu saadud

andmetest ja on saadud ebaseadusliku jälitusega, on väär.

9.10. Kohus püstitas küsimuse, millised faktilised andmed on Keskkonnaameti rakendatud

jälgimissüsteemiga tuvastatavad. Vaidlust ei ole selles, et kohus ei saa neid andmeid jälgida

vahetult nö online jälgimissüsteemis, sest kohus ei ole selle süsteemi haldur, töötleja, vaatleja

ega kasutaja.

9.11. Maakohus leidis, et neid andmeid (Ko To 1 kd, tl 78-104) oleks süüdistaja pidanud

esitama viisil, et kohus saaks andmeid uurida igakülgselt, põhjalikult ja vahetult, vajadusel

tutvudes nendega korduvalt. Kohus pidas silmas salvestist, et kohus saaks selle alusel

asjaolusid uurida kohtuistungil ja kontrollida piisava täpsusega. Näiteks, tl 81-83 väljatrükid

annavad kohtule visuaalse pildi VLD-669 ja VLU-764 laevade teekonnast 10. juunil 2021. Ka

kiiruste graafikud on väljatrükkidel olemas. Sisuliselt pakutakse kohtule valmisolevaid

menetleja poolt tema arusaama järgi tuvastatud fakte – näiteks, kohtule öeldakse ette

kirjalikult tl 82, et mõrra asukohas kalalaevaga VLD-669 ei käidud, mis on tegelikult järeldus,

mitte fakt. Järelevalveteostaja I.K. k samal ajal kinnitab, et teekonnad vastavad tõele alles siis,

kui GPS- jälgimissüsteem on töökorras ja sisse lülitatud. Samas ei selgu absoluutselt

millestki, miks menetleja arvas, et näiteks sama tl 82 näidatud teekond on õige ehk valmis

joonistatud töökorras oleva GPS signaalide ajaloo alusel.

10. Kohus peatus ka järgmisel.

10.1. Fleet Complete programmi puhul on tegemist Keskkonnaameti töövahendiga, mille

kaudu teostatakse järelevalvet kalanduse valdkonnas. Tunnistaja I.K. k selgitas, et selle

rakendusega saadud andmed kalalaevade liikumise kohta salvestatakse ja säilitatakse. Seega

on tegemist teabega, mille salvestamine taasesitataval viisil ja säilitamine on täiesti võimalik.

Kohus juhtis tähelepanu, et kohtule on esitatud järelevalveteostaja vahendusel Fleet Complete

programmi rakendusel vaadatud faktilised andmed, millest on eelnevalt tehtud valikud,

vormistatud paber- ja elektroonilisel kujul olevateks väljatrükkideks – kriminaalasja

materjalid (Ko To 1 kd, tl 78-104). Järelevalveteostaja poolt andmebaasi vaatlemisel nö nähtu

ja programmi rakendusega joonistatud teekonnad on kohtule väljatrükkidena esitatud.

Järelevalveteostaja tegevused on kirjeldatud vaatlusprotokollis (Ko To 1 kd, tl 59-61).

10.2. Seega, tõenduslikku teavet (ehk kalalaevade teekond GPS süsteemi kaudu edastatud

signaalide alusel tehtud salvestis) on kohtul antud juhul lubatud uurida üksnes vahendaja ehk

keskkonnaametniku kaudu ja kohus ei saa anda hinnangut Fleet Complete programmi

salvestatud andmetele. Maakohus leidis, et mingit täiendavat tõenduslikku kaalu kohtule

esitatud väljatrükkidele ei anna ka keskkonnaametnik I.K. e ülekuulamine, kes kinnitas,

kuidas ta neid salvestatud andmeid vaatas ning valmistas väljatrükke programmi rakendusega.

10.3. Kohus rõhutas, et kui algtõendi kasutamise põhimõtet on rikutud, tuleb vahendlikult

saadud tõend tõendite kogumit välja jätta. Maakohtu arvates on kohtupraktika selgelt

suunatud sellele, et kohtumenetluses oleks läinud uurimine võimalikult lähedale just

algtõendile – esialgsele teabetalletusele, mitte aga sellest tuletatud ja uuesti loodud tõendina

kasutatavale teabele, olgu selleks menetleja analüüsid, ametnike kokkuvõtted või nagu

käesolevas kohtuasjas - ametnike poolt programmirakendustega loodud väljatrükid ja

kirjeldused.

10.4. Iseenesest ei ole keelatud, et järelevalveteostaja (keskkonnaametnik) edastab

menetlejale (olgu samuti Keskkonnaameti uurijale) teabesalvestise ja menetleja juba

vormistab selle vastava menetlustoiminguga (näiteks ametniku ülekuulamine seoses tema

järelevalvetegevusega ja selle ülekuulamisel edastatakse salvestis, mis oleks fikseeritud

ülekuulamisprotokollis).

10.5. Praegu on koostatud üksikasjalik vaatlusprotokoll (Ko To 1 kd, tl 59-61), milles sama

üksikasjalikult näidatakse, kuidas uurija teeb lahti jälgimisrakenduse süsteemi ja registri,

kuidas ja kuhu sisestab parooli, millised tabelid avanevad, kuidas sisestatakse koordinaate mis

aknasse ja kuidas pildile ilmuvad tähistused. Salvestist ennast, GPS signaalide ajalugu (mille

alusel tehakse nähtavaks laeva teekond) vaatlusprotokolli lisana ei ole.

10.6. Teema lõpetuseks selgitas kohus, et iseenesest võib vajadusel kasutada nimetatud

protokolli osaliselt, abistava materjalina, nagu kohtupraktika seda lubab, kuid kohtul pole

kordagi sellist vajadust tekkinud.

11. Kohus juhtis tähelepanu veel järgmisele momendile.

11.1. Maakohus leidis, et tuleb suhtuda kriitiliselt esitatud tõenditesse, vaatlusprotokolli ja

teekondade väljatrükkidesse. Kohus märkis, et iseenesest ei ole keelatud ega välistatud

järelevalve teostaja ülekuulamine ja tema ütluste kasutamine.

11.2. Vaidlust ei ole faktis, et I.K. k on teostanud järelevalvet seoses käesoleva juhtumiga. Ta

on teinud järelevalvetoiminguid (vaatas Fleet Complete salvestisi) ja kohus näeb, et

menetleja, kes oli samuti Keskkonnaameti töötaja, on järelevalveteostajat kaasanud

menetlustoimingute juurde. Seega I.K. e ülekuulamine ja tema ütluste tõendina kasutamine on

kohtumenetluses iseenesest lubatud. Teine moment on see, mis andmeid on selle tõendiga

võimalik tuvastada. Sisuliselt kinnitas tunnistaja I.K. k, kuidas järelevalveametnikud

kasutavad Fleet Complete süsteemi laevade teekondi jälgides ja kuidas ta tegi järelevalvet

käesolevas juhtumis. Nii, et tunnistaja I.K. e ütlused ei ole mainitud vaatlusprotokollile ja

selle lisadele nö „päästerõngas“.

12. Järgmine kohtu arvates oluline faktiline kogum - tragimine, vanade püügivahendite

kõrvaldamine 7. juunil 2021 ja 9. juunil 2021.

12.1. Tunnistaja I.K. k selgitas, et ühel päeval kas 7. juunil või 9. juunil olid nad tragimisel

just selles kohas. Suuremad inspektsiooni paadid sõidavad risti-rästi ja väiksemad traalivad

põhja. Seega oleks avaveemõrda seal märgatud. Tema arvates nimetatud mõrda seal kohas ei

olnud.

12.2. Kohus leidis, et tõendite kogumi alusel on võimalik jõuda järeldusele, et tegemist ei ole

nö vana avaveemõrraga, mis oleks vees kauem kui kuu aega, kuid püügivahendi asetamise

täpsem aeg ei ole tuvastatud ja see võib varieeruda - kas mai lõpp, juuni algus.

12.3. Maakohus tegi järelduse, et tõendatuse standardi järgmisel ei tohi langeda tõenäosuse

sellisele tasandile, mis oleks lähedane oletusele. Kohtuotsus ei tohi rajaneda oletustele.

13. Kohus asus arvamusele, et need faktilised andmed, mis on kogumis saadud

politseivastusest ja selle lisaks olevatest väljatrükkidest ja failidest, tunnistajate J.E. a, I.K. e,

R.P. a ütlustest ei anna kohtule alust jõuda järeldusele, et suure tõenäosusega ja väljapool

mõistlikku kahtlust on just Š. Sutak ja H. Forostovets ajavahemikus 10. juuni 2021 kuni 17.

juuni 2021 toime pannud ebaseadusliku kalapüügi.

13.1. Kuna kohus on tuvastanud, et süüdistatavate poolt kalapüügi teostamine süüdistuses

näidatud ajavahemikus ei leidnud kinnitust, ei analüüsinud kohus süüdistuse muid faktilisi

asjaolusid püügivahendi - püügivahendi silmade suurust, kalapüüki keeluajal ega peatu kahju

küsimusel.

13.2. Kohus märkis veel järgmist. Mitmel korral pöörati süüdistaja ja kaitse poolt tunnistajate

ülekuulamisel tähelepanu asjaolule, kas VLU-764 laevaga ja tegutsedes ainult selle ühe

laevaga ning ühe kaluri poolt, on võimalik reaalselt avaveemõrd kohale toimetada ja vette

asetada. Selgitati välja püügivahendi komplekti kaal, palju kaaluvad ankrud, mis on paadi

kandevõime. VLU-764 pikkus on 6,2 m, laius 2,2 m, kandevõime 940 kg, lubatud inimeste

arv pardal 8.

13.3. Tunnistaja R.P. , kutseline kalur, selgitas, et ühe sellise laevaga nagu VLU-764 ei käi

keegi nö avaveemõrra asetamisel, sest sinna on vähemalt kolme kalurit vaja, püügivahendi

materjal koos tarvikutega kaalus kuni 600 kg, vähemalt 4 ankrut, muu varustus ja

ülekoormatud paat läheks põhja. Sellele vaidlesid vastu keskkonnaametnikest tunnistajad I.K.

k ja S.T. , kes leidsid, et põhimõtteliselt nad ei näe takistust, miks selle paadiga ei saaks

püügivahendit järvele paigutada, kandevõime oleks piiri peal aga ikka reaalselt võimalik.

13.4. Kohtunik ei ole kutseline kalur ega saa oma teadmisi kasutades siin midagi öelda ega

ühe või teise poole seisukohale tugineda. Kohus ei näe ühtki põhjust, miks tunnistaja R.P. a

ütlused oleksid ebausaldusväärsed.

14. Süüdistatavad S. Šutak ja H. Forostovets kuuluvad õigeksmõistmisele nende poolt kuriteo

toimepanemise tõendamatuse tõttu.

15. Eesti Vabariigi poolt Keskkonnaameti kaudu esitatud avalik-õiguslik nõue summas 13858

eurot tuleb jäeti läbi vaatamata seoses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega.

Apellatsioonid

16. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör

Kalmer Kask, kes taotleb tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus, tunnistada nii S. Šutak kui

ka H. Forostovets süüdi KarS § 361 lg 1 järgi ja mõista neile karistused, mis oleks vastavuses

prokuröri poolt I astme kohtuvaidluses küsitud karistusliigi ja -määraga. Tühistada eeltoodust

tulenevalt maakohtu otsus menetluskulude riigi kanda jätmise, S. Šutaki kaitsekulu tema

kasuks välja mõistmise ja kannatanu kahjunõude läbi vaatamata jätmist puudutavas osas.

Teha selles osas uus otsus, mõistes menetluskulud (sh süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva

sundraha) välja süüdistatavatelt. Jätta S. Šutaki taotlus talle kaitsekulu hüvitamise osas

rahuldamata. Rahuldada kannatanu esitatud kahjunõue 13 858 euro ulatuses ja mõista see

summa süüdistatavatelt solidaarselt välja. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata

kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

16.1. Prokuratuuri hinnangul oli mõlema isiku puhul õigeksmõistmine ebaseaduslik, ekslik

ning põhjendamatu. Maakohus on käsitlenud tõendeid valikuliselt ega ole hinnanud

tõendikogumit tervikuna. Samas on maakohus süüdistuse tõendeid käsitledes asunud neid

meelevaldselt arvesse minevate tõendite hulgast välja arvama või ka ebausaldusväärseks

tunnistama ning kahtluse alla seadma. Seejuures on jäetud suuresti tähelepanuta, kas ja kuidas

üksikud tõendid tegelikult omavahel haakuvad ja/või üksteise suhtes paigutuvad (tõendite

igakülgse, teiste tõenditega koosmõjus hindamise kohustuse rikkumine). Maakohus on otsust

tehes lähtunud eeskätt kohtualuste kaitse-versioonidest, nende paikapidavust ja usutavust

piisaval määral kontrollimata (sh nende usaldusväärsust kummutavaid tõendeid

tõendikogumist välja arvates või mitte vastu võttes). Selline tõendite valikuline ja osaline

hindamine ning ühtlasi ebaõigete järelduste tegemine rea tõendite lubamatuse või

mittekasutatavuse osas viitab nii ühekülgsele kohtulikule uurimisele (apellatsiooni alus KrMS

§ 338 p 1) kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KrMS § 339 lg 2 tähenduses

(apellatsiooni alus KrMS § 338 p 3). Lõppkokkuvõttes on see toonud kaasa ebaseadusliku

lahendi tegemise. Kohtualuste tegu oli ja on piisaval määral tõendatud ning vastupidisele

seisukohale asudes maakohus eksis.

16.2. Apellandi hinnangul on kohus rikkunud olulisel määral menetlusõigust, jättes

arvestamisele kuuluvate tõendite hulgast põhjendamatult välja ning tähelepanuta

Keskkonnaameti kasutatava Fleet Complete andmebaasi (Peipsi kalalaevade jälgimisteenus)

väljatrükid ja nendega seonduvad menetlusdokumendid (eeskätt 19. aprilli 2022

vaatlusprotokoll).

16.3. Kohus põhjendas nimetatud materjalide tõendite hulgast väljaarvamist sellega, et

tegemist oli (valdavalt) Fleet Complete programmirakendusega saadud andmetega, mis (kohtu

hinnangul) polnud taasesitataval viisil kohtumenetluseks salvestatud ja säilitatud, vaid olid

kohtule edastatud vahendlikult, ametniku poolt piiratud viisil. Eeltoodust tulenevalt leidis

kohus, et tegemist polevat algtõenditega, vaid sellest vahendlikult saadud ja loodud

tõenditega, mistõttu nende arvestamine otsuse tegemisel ei ole võimalik.

16.4. Ühtlasi kritiseeris kohus korduvalt süüdistuse poolt kohtule esitatud Fleet Complete

väljatrükke selles, et tegu on uurimiskõlbmatute materjalidega, millised kajastavad mitte

fakte, vaid menetleja nägemust. Apellant leiab, et kohtu selline käsitlus oli ekslik ja et

tegemist on tõendite põhjendamatu tõendikogumist välja arvamisega. Prokuratuuri hinnangul

tõi nimetatud rikkumine kokkuvõttes kaasa kriminaalasja kui terviku seisukohalt oluliste

asjaolude tähelepanuta jätmise, aga samuti tõendite valikulise ja puuduliku hindamise.

16.5. Apellant leiab sedagi, et Peipsi kalalaevade andmebaasi jälgimissüsteemi väljatrükid

(olgu siis vaatlusprotokolli lisana või ka tunnistaja poolt uurijale üleantuna) on asjakohased

ning kohtu-kõlbulikud tõendid, mida kohtu toodud põhjendustel ei ole õige tõendikogumist

kõrvale jätta. Apellandile teadaolevalt on Eesti kohtupraktika antud väljatrükkide osas olnud

aastaid ühtne ja muutmatu ning neid loetakse lubatavaks ja asjakohaseks tõendiks. Seega on

esitatud põhjendustel taoliste tõendite mitteaktsepteerimine ja käesolevas asjas otsuse

tegemisel tõendikogumist väljaarvamine apellandi jaoks üllatav.

16.6. Seejuures ei ole kohus ka Fleet Complete väljatrükkide kui tõendite lubatavuse või

lubamatuse osas järjekindel, käsitledes ja hinnates neid (jättes seejuures küsimuse nende

lubatavusest lahtiseks) nt seoses tunnistaja I.K. e poolt „vanade võrkude tragimise“ osas antud

ütlustega (puudutades küsimust, kas ja millal viibisid ebaseadusliku püügivahendi leidmise

kohas eelnevalt järve puhastanud veesõidukid, määratlemaks antud mõrra püügile asetamise

eeldatavat algusaega). Taoline ebajärjekindlus ja antud liiki tõendite valikuline arvestamine

kinnitab apellandi hinnangul taaskord senise kohtuliku uurimise ühekülgsust ja tõendite

valikulist mittejärjekindlat hindamist.

16.7. Kohus on eksinud oluliselt tõendite hindamisel. Ühtlasi on kohus jätnud vähimagi

tähelepanuta osa kohtus uuritud tõendeid, andmata neile vähimatki hinnangut (eraldi või ka

koosmõjus teiste tõenditega) ning jätnud asja juurde võtmata täiendavad olulised tõendid.

16.8. Maakohus on põhjendamatult pidanud süüdistuse tõendeid ebapiisavateks, et seostada

kohtualuseid neile inkrimineeritava tegevusega. Muuhulgas kahtles kohus I.K. e ütlustest

tulenevas süüdistusversioonis mille kohaselt tunnistas S. Šutak I.K. ele 17. juunil 2021

(vahetult pärast seda, kui ebaseadusliku püügi teostamiseks kasutatud mõrd oli

Keskkonnaameti töötajate poolt püügilt võetud ja kaldale toodud) tehtud telefonikõne käigus

enda seotust nimetatud mõrra ja selle püügile asetamisega. Prokuratuur kohtu taolise

käsitlusega ei nõustu ja leiab, et see on ekslik.

16.9. Kohus pole kuigivõrd andnud hinnangut andmebaasi „Piiriveekogu“ kannetele ja

süüdistusversioonile, et nimetatud kanded olid tehtud just S. Šutaki poolt ning et (järvelt

tagasipöörduvate isikute nimekirja puudutavas osas) on kaitseväited äärmiselt ebausutavad

(väidetav korduv rike, mis tingis ebatäpsete isikunimekirjade registreerimise järvele ja

järvelt). Seda eeskätt olukorras, kus (väidetava rikke tulemusel) S. Šutaki poolt süsteemis

registreeritud isikute nimekiri (pidevalt) muutus - asjaolu, mis S. Šutaki poolt kirjeldatud

väidetava rikkekirjelduse (süsteem pakkus vaikimisi varasemaid salvestunud valikuid ja ei

võimaldanud eelsalvestatud nimekirja muuta) korral on apellandi hinnangul põhimõtteliselt

võimatu.

16.10. Küsimus sellest, kas süüdistatavate poolt (esitatud süüdistuse kohaselt) järvel

käimiseks ja ebaseadusliku kalapüügi teostamisel kasutatud mõrra püügile asetamiseks

kasutatud veesõidukiga VLU-764 oli ikka reaalselt võimalik antud avaveemõrd (koos

kaasneva varustusega) järvele toimetada ja püügile asetada, tõusetus alles kohtuistungil, kui S.

Šutaki kaitsja selle võimalikkuse esmakordselt kahtluse alla seadis. Eeltoodust tingitult

tõusetus vajadus antud kaitseversiooni (ja mh seda toetava tunnistaja R.P. ütluste)

kummutamiseks asjakohaseid tõendeid koguda ja esitada alles kohtuistungil, mitte aga

kohtueelsel uurimisel. Sel eesmärgil oli prokuratuuri poolt esitatud ka KrMS §-de 297-298

alusel taotlus asjakohaste täiendavate tõendite uurimiseks ja kohtutoimiku juurde võtmiseks,

millest kohus aga keeldus. Eeltoodust tulenevalt on kohtu etteheited süüdistaja aadressil

sellekohaste täiendavate tõendite kohtule mitteesitamise kohta arusaamatud, põhjendamatud

ning kahetsusväärsed. Kuigi kohus ei ole siinkohal antud kaitseversiooni isikute

õigeksmõistmisel määravaks pidanud, on apellandi hinnangul ometi tegu järjekordse

kinnitusega tõendite valikulisest ja osalisest hindamisest, mis lõppkokkuvõttes on viinud

kohtu valede lõppjäreldusteni.

16.11. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et S. Šutaki ja H. Forostovetsi süüditunnistamiseks

on - eeldusel et kohus arvestab kõiki esitatud ja uuritud tõendeid kogumis - piisaval määral

kohaseid tõendeid, mis annavad aluse I astme kohtu otsuse tühistamiseks ja isikute süüdi

tunnistamiseks.

17. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka Keskkonnaamet, kes

palub rahuldada Keskkonnaameti kaudu apellatsioon, tühistada maakohtu otsus osas, millega

isikud õigeks mõisteti ja jäeti Keskkonnaameti kaudu esitatud hagiavaldus läbi vaatamata.

Teha uus süüdimõistev otsus ja rahuldada esitatud hagiavaldus ning mõista S. Šutakilt ja H.

Forostovetsilt solidaarselt välja keskkonnale tekitatud kahju summas 13 858 eurot. Jätta

menetluskulud S. Šutaki ja H. Forostovetsi kanda.

17.1. Maakohus on, rikkudes KrMS § 3051 lg-t 1 ja KrMS § 61 lg-d 1 ja 2, rikkunud tõendite

hindamise reegleid ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

17.2. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale tõendikogumist programmi Fleet Complete

väljatrükid ja nende vaatlusprotokolli. Maakohus leidis, et tegemist ei ole algtõendiga, vaid on

ametniku vahendusel loodud tõendiga, mistõttu ei ole võimalik antud tõendit vahetult jälgida

ja taasesitataval viisil uurida.

17.3. Apellant leiab, et nimetatud väljatrükid nende vaatlusprotokolli näol ei ole tegemist

kunstlikult loodud tõendiga, vaid tegemist on vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku

reeglitele vormistatud tõendiga, milles olev tõenduslik teave (süüdistatavate kalalaeva

paiknemine ebaseadusliku mõrra koordinaatide läheduses süüdistuses etteheidetud perioodil

ja teiste GPS-iga varustatud kalalaevade mitte paiknemine ebaseadusliku mõrra läheduses) on

vormistatud jälgitavalt ja lubatavalt tõenduslikku vormi, mida on võimalik kohtul uurida.

Märkimisväärne on ka see, et kohtumenetluse raames kuulati üle I.K. k, kes nimetatud

väljatrükid tegi.

17.4. Programmi Fleet Complete väljatrükid on asjakohane ja lubatud tõend, mille osas on

olemas ühtne Eesti kohtupraktika.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-21-4640 võttis Fleet Complete väljatrükid vastu, uuris ja hindas

kalalaeva liikumist süüdistuse perioodil ebaseadusliku püügivahendi osas Tartu Maakohus,

leidmata, et nimetatud tõendusteave oleks olnud vajalik muul viisil kohtule esitada.

Samamoodi võttis vastu, uuris ja hindas ebaseaduslikku püüki teostanud kalalaeva liikumist

Fleet Complete väljatrükkide alusel kriminaalasjas nr 1-20-6728 Viru Maakohus, leidmata, et

nimetatud tõendusteave oleks olnud vajalik muul viisil kohtule esitada.

17.5. Kuivõrd Fleet Complete väljatrükkidelt ja selle vaatlusprotokollist nähtub kalalaeva

seostatus kahju aluseks olnud teo toimepanemisega, siis tegemist on olulise ja asjakohase

tõendiga, mis on kohtule esitatud vormistuslikult reeglite kohaselt ning maakohus oleks

pidanud nimetatud tõendit arvestama ja hindama teo toimepanemise tõendatusse osas

koosmõjus ja kogumis teiste tõenditega.

17.6. Kõiki eelpool mainitud tõendeid (Fleet Complete väljatrükke, PPA radariandmeid,

järvele registreerimise andmeid ja sündmuskoha vaatlusprotokolli) igakülgselt ja kogumis

ning üksteisega vastastikuses seoses hinnates saab teha järelduse, et süüdistatavate vahetu

seotus ebaseadusliku mõrrapüügiga keeluajal ja seega ebaseadusliku keskkonnale kahju

tekitanud teoga on käesoleval juhul leidnud piisavalt tõendamist ning isikute õigeks

mõistmiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus.

18. Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2025 määrusega määrati asi läbivaatamisele

kohtuistungil, mis toimus 26. veebruaril 2025.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

19. Kriminaalkolleegium, uurides asjas kogutud tõendeid, maakohtu istungite protokolle,

maakohtu otsust, apellatsioone ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et maakohtu vead

tõendite ühekülgsel uurimisel ja hindamisel viisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni

ning põhjendamiskohustuse rikkumiseni, mistõttu tuleb Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024

otsus süüdistatavate õigeksmõistmises tühistada. Apellantide argumendid väärivad seega

tähelepanu.

20. Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas

kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses

kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale (RKKK

otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 24).

21. Esmalt esitab ringkonnakohus asja lühikese põhifaktoloogia (I), seejärel uurib tõendeid,

tuvastab maakohtu eksimused tõenditele antud seisukohtades ja annab tõenditele omapoolse

hinnangu (II), käsitleb kalapüügieeskirjade rikkumisi (III), tuvastanud S. Šutaki ja H.

Forostovetsi süü, mõistab süüdistatavatele karistuse (IV), käsitleb esitatud tsiviilhagi ja

tekitatud keskkonnakahju (V), teeb otsustuse maakohtu menetluskulude ja sundraha osas (VI),

võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VII) ning lahendab apellatsioonimenetluse

kuludesse puutuvad küsimused (VIII).

I

22. Asja põhifaktoloogia on järgmine. Menetlusosalised ei vaidle vastu faktile, et 17. juunil

2021 avastasid keskkonnaametnikud Peipsi järvel Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas

Uusküla traaversil ca 5,5 km kaugusel Peipsi järve kaldast - koordinaatide N:58.95346°

E:27.35162° ja N:58.95181° E:27.35507° vahelises alas avaveemõrra tähistusega TA-127.

Asjaolud fikseeriti sündmuskoha vaatlusprotokollis. Püügivahend võeti välja ja avastati

eluvõime kaotanud kalad. Keskkonnaameti inspektorid peatasid eelviidatud koordinaatidel

toimuva ebaseadusliku kalapüügi, eemaldades järvest eelnimetatud avaveemõrra koos selles

olevate eluvõime kaotanud kaladega (601 ahvenat, 25 koha, 32 siiga, 2 särge ja 39,40 kg

rääbist).

23. Vaidlust pole asjaolus, et kalaloa TA210127 alusel oli õigust kala püüda OÜ-l Kallaste

Kalur, kalurid V.Š. , R.P. ja R.G. , püügivahendiks on ääre/avaveemõrd. Süüdistataval S.

Šutakil ei ole autonoomset õigust selle kalaloa numbriga kala püüda, sest see oli väljastatud

teistele isikutele. Samas ei ole välistatud, et S. Šutak kui kutseline kalur võib olla kutsutud

meeskonda kalapüügile.

24. S. Šutakki ja H. Forostovetsit süüdistatakse selles, et nad püüdsid kala ajavahemikus 10.

juuni kuni 17. juuni 2021, kasutades kalaluba TA210127, asetades vette avaveemõrra ja

tähistades seda tähistuslipuga vastava kalaloa numbriga TA-127, milline tegevus oli

ebaseaduslik, sest süüdistatavatel polnud vastavat kalaluba. Süüdistatavatele on esitatud

süüdistus mitmete kalapüüki reguleeritavate õigusaktide sätete rikkumises, millega nad täitsid

KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisu jaoks obligatoorse olulise kahju.

25. KPS § 31 punkti 3 kohaselt on kutselise kaluri kalapüügivahend lõkspüünis.

Kalapüügieeskirja (edaspidi KPE) § 7 lg 2 p 1 ja lg 3 p-de 2 ja 4 kohaselt on ääremõrd ja

juhtaiata mõrd lõkspüünis. KPS § 5 sätestab, et kala püütakse kalapüügiõiguse alusel. KPS §

32 lg 1 kohaselt annab kutselise kalapüügi õiguse kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva

kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba.

26. S. Šutaki ja H. Forostovetsi süüdistuse puhul on tegemist ebaseadusliku kalapüügiga, kus

puudus uuritavatel asjaoludel kalapüügiõigus, rikuti kalapüügi nõudeid, sest kalapüük oli

teatud ajavahemikul peatatud, kala püüti keeluajal ja ebakohase vahendiga. S. Šutakil

iseenesest teatud kalapüügiõigus oli, kuna tegemist on FIE ja kutselise kaluriga.

Tõsised rikkumised oli käesoleval juhul kalapüük keeluaja perioodil ja keelatud

püügivahendiga. Need rikkumised on eelduseks, et on võimalik kahju KPS §-de 71 ja 73

tähenduses.

27. Maakohus leidis, et süüdistatavate süü ebaseaduslikus kalapüügis süüdistuses märgitud

ajal pole leidnud tõendamist ja mõistis nad õigeks kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu.

Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendused süüdistatavate õigeksmõistmisel on ühekülgsed

ja pole lõpuni jälgitavad. Otsuse kohaselt esineb esitatud süüdistuse osas valdavalt kahtluste

jada, mis ei võimalda süüdistatavate süüd tuvastada. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.

Ühekülgne kohtulik uurimine on lõpptulemina viinud maakohtu valedele järeldustele ja see on

kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi. Tuleb tõdeda, et maakohus on olnud tõendite

hindamisel valiv ja pole näinud tervikpilti. Pigem on jäädud süüdistatavate kaitseversiooni

lummusesse.

II

28. Asjas on keskne küsimus, millised tõenduslikud võimalused on olukorras, kus

toimepanijaid ebaseaduslikult püügile pandud mõrra juures kohapeal teolt ei tabata.

Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 on tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid

ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas,

kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kaudsete tõenditega

tõendamisel omandab erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid

nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt

tõendite paljusust. Kolleegium leiab, et asja õigeks lahendamiseks ongi vaja hinnata esitatud

kaudseid tõendeid kogumis.

29. Kolleegium uuris prokuröri poolt maakohtus esitatud tõendeid:

- 17. juuni 2021 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisadega, milles on vaadeldud avavee mõrda,

kalu ja tähistuslippe;

- kalade mõõtmise tegevuse õigusega ametnike nimekiri (Käskkiri jõustus 9. juuni 2021), mis

kinnitab nende pädevust;

- kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akt, millest nähtub arvutuskäik ja mis on

kahjunõude aluseks;

- kalapüügivahendi silmasuuruse mõõtmise protokoll;

- tõendid, mis käsitlevad kalade kui asitõendite suhtes rakendatud abinõusid (utiliseerimist) ja

sellega seotud kulusid;

- Keskkonnaameti 18. juuni 2021 nõudekiri ja PPA Lõuna prefektuuri 25. juuni 2021 vastus

koos failidega, mis tõendab ebaseadusliku mõrra koordinaate perioodil 10. juuni – 17. juuni

2021 ja nendel koordinaatidel liikunud isikute ja nende ujuvvahendite andmeid;

- 25. juuni 2021 asitõendi vaatlusprotokoll ja vastav lisa CD plaadi näol;

- 22. aprilli 2022 päring PPA Lõuna prefektuurile ja vastus Peipsi järvele mineku

registreerimiste kohta süüdistatavate ja nende veesõidukite osas ajavahemikul 10. juuni – 17.

juuni 2021;

- 6. septembri 2022 päring Siseministeeriumi infotehnoloogia-ja arenduskeskusele ja vastus

nõudekirjale, mis tõendab, et sisestatud registreeringud olid tehtud S. Šutaki poolt;

- väljavõte kutselise kalapüügi registrist, kalapüügiluba tähistuslipuga TA 127. Selle loa alusel

võisid kala püüda V.Š. , R.P. ja R.G. ;

- 19. aprilli 2022 vaatlusprotokoll, mis kinnitab, et S. Šutakil ei olnud 2021 aastal

kalapüügiluba mõrraga püügiks;

- veesõiduki registreerimistunnistus sõiduki VLU 764 kohta, millest nähtub, et väikelaeva

pikkus on 6,2 meetrit ja kandevõime 940 kg;

- asitõendi vaatlusprotokoll, mis tõendab tunnistaja I.K. e ja S. Šutaki vahelist telefonikõnet

17. juuni 2021;

- tunnistaja I.K. e poolt ülekuulamisel uurijale esitatud väljavõtted kaardirakendusest.

Materjalid sisaldavad infot toimingutest, mida tunnistaja tegi tuvastamaks ebaseadusliku

kalapüügi asjaolusid;

- 19. aprilli 2022 vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud kaardirakenduse Fleet Complete

väljavõtteid;

- isikute ütlused.

Isikute ütlused

30. Süüdistatav Semjon Šutak andis ütlusi selles, et 10. juunil 2021 käis ta järvel neljakesi

koos R.G. i, R.P. a ja H. Forostovetsiga. Nad läksid järvele mõrda panema ja registreerisid

ennast piirivalvurite juures. Järvele mindi kahe paadiga. Suurem paat numbriga VLD 669 ja

teine kaater VLU 764. Tema koos H. Forostovetsiga oli VLU 764 pardal. Nad läksid panema

kahte või kolme suure silmaga mõrda. Õigus mõrdadele oli temal, R.G. il ja R.P. al. Nende

paati ei ole võimalik mõrda laadida, sest mõrd on liiga suur. Koos H. Forostovetsiga sõitsid

nad kohta, kuhu kavatsesid mõrra panna. Nad saabusid sinna enne suuremat laeva. Seni kuni

ootasid teise laeva saabumist, lihtsalt sõitsid seal. Nad uurisid kajaloodiga, kas kala üldse on.

Kui suurem laev jõudis kohale, hakkasid mõrda sisse laskma. Mõrrad olid suure laeva peal,

väiksema peal olid ankrud. Kui mõrrad olid pandud, andis R.G. sellest teada ja nad sõitsid

paatidega kalda poole. Kuna ilm oli ilus, siis oli kalureid järvel palju. Järv oli täis mõrdasid.

Süüdistatav selgitas, et nad kavatsesid minna järvele ka 14. juunil ja ta isegi registreeris

selleks, kuid sadamasse tulles selgus, et R.G. ja H. Forostovets olid purjus. Tal ajas see närvi

mustaks, sõitis ise õngega kalale, kuid oli rohkem kalda ääres, avajärvele ei sõitnud. GPS

seadmetega on tihti probleemid ning ei ole võimalik kontrollida, kas nad on sisselülitatud või

mitte. Arusaamatuse kohta keskkonnainspektor I.K. ega väidab süüdistatav, et inspektor ei

salli teda.

Kaitsja küsimusele, miks tunnistaja J.E. väidab, et tema 14. juunil teisi aluseid ei näinud,

vastas süüdistatav väheveenvalt, et see on päris huvitav vastus. Samuti märgib, et see paadi

teekond, mis andmebaasist 14. juuni osas on nähtav ja kust avastati hiljem ebaseaduslik mõrd,

pole aga tema paadi teekond. (Ko To 2 kd, tl 68-70)

31. Süüdistatav Hadji Forostovets selgitas maakohtus järgmist. S. Šutakki tunneb ca 5-7

aastat ja on koos temaga ka järvel käinud. 10. juunil sõitis ta koos kaassüüdistatavaga

väiksema paadiga järvele. Siis tuli suurem paat ja hakati mõrdasid vette laskma. Tema selles

ei osalenud ja lihtsalt jõi õlut. Tema ei ole kunagi ühtegi mõrda paigaldanud, mingit

tööprotsessi kommenteerida ei oska, sest on ainult käsiõngega püüdnud. Kindlasti teab öelda,

et tema pole 14. juunil koos S. Šutakiga järvel olnud, sest ta oli sel päeval joobes. Samuti ei

käinud ta järvel 11., 13. ega 16. juunil 2021. Elektroonilise süsteemi kaudu pole temal olnud

vajadust ennast kunagi järvele registreerida. (Ko To 2 kd, tl 71-72)

32. Etteruttavalt märgib kolleegium, et süüdistatavad olid teadlikud, et nad panevad toime

ebaseadusliku kalapüügi. Nad panid kavatsetult järve viidud mõrra püügile. Seetõttu on nad

ka püüdnud oma tegevust varjata, logistilisi jälgi segada millal ja kus järvele mindi jne. Alates

kriminaalmenetluse algusest ja jätkuvalt apellatsioonimenetluses eitavad nad enda seotust

ebaseaduslikult püügile asetatud mõrraga.

33. Tunnistaja R.P. selgitas kohtus, et ta töötab OÜ-s Kallaste kalur koos süüdistatava S.

Šutakiga, kellega koos käivad tihti järvel. Kalal käivad nad erinevate paatidega ja kasutavad

erinevaid püügivahendeid. Kalapüügilaev VLU 764 kuulub OÜ-le Kallaste kalur. See oli

antud kasutada meeskonnale, kuhu kuulusid tunnistaja R.P. ise, S. Šutak ja R.G. . 10. juuni

2021 järvele sõidu sündmuste osas väidab detaile mittemäletavat. Küll teab, et tema pole

ebaseaduslikku mõrda püügile pannud, sest temal pole mõrda kaduma läinud. (Ko To 2 kd, tl

53-57) Kolleegium leiab, et R.P. a poolt uuritava sündmuse osas antud ütluste olulisust ei saa

pidada kõrgeks, sest vajalikke detaile ta ei mäleta.

34. Kaitseversioonina on menetluse kestel seatud kahtluse alla ametnike tegevus, kes

andmebaase kasutasid ja väljatrükke tegid. Sellise umbmäärase kahtluse õhkuviskamisel pole

aga esitatud ühtegi tõsikindlat fakti või tõendit. Kummastav on, miks peaks keegi

programmiga töötavatest ametnikest soovima süüdistatavaid alusetult süüstada või nende osas

valeandmeid esitama.

35. Maakohtus kuulati üle tunnistaja J.E. , kes töötas Lõuna Prefektuuri Mustvee kordoni

juhina. Ta selgitas, et kordonil on tehnilised vahendid alates erinevatest andmebaasidest kuni

radariteni, mis võimaldavad teostada kontrolli kaldalt, ilma järvele minemata. Radarite abil on

võimalik jälgida jooksvalt või reaalajas, millised veesõidukid on järvel. Radari tööpõhimõte

on lihtne. See saadab välja kiire ja iga objekt, mis füüsiliselt on tema vaatlusalas, peegeldab

signaali tagasi. Radar ei näita vee alla ja ei näe püügivahendeid endid, küll on näha aga

tähistusi, mis on pandud võrguliinide ja mõrdade peale (lipud, poid, kanistrid). Programm

automaatselt salvestab teatud ajavahemiku järel ja siis on võimalik teha väljavõtteid ja

salvestada pikemaks ajaks nii radari kui kaamerapilti. Radariandmetes on näha objekti

koordinaadid, objekti kiirus, liikumise suund, objekti oletatav tuleviku asukoht erinevate

minutitega. Radaripilt ajalooga on täpselt samasugune nagu reaalajapilt.

Seoses uuritava sündmusega 14. juunil 2021 märkis tunnistaja, et vaatas radaripilti tagant

järgi ja veendus, et sel ajaperioodil ei olnud selles kohas teisi laevu. Seda nn toorest radaripilti

vaatas ta seoses päringuga, kui paluti radariajalugu vaadata ja M.A. tunnistajana üle kuulati.

Ta nägi radariandmeid isiklikult, aga teda ei kuulatud tunnistajana üle. Tunnistaja selgitas, et

1 kuu jooksul salvestub radaripilt automaatselt, seal ei pea keegi mingit nuppu vajutama. Kui

on vajadus nn toorest pilti hiljem näha, siis peaks sellest tegema videosalvestuse. Kui

menetleja käis tunnistaja M.A. i üle kuulamas, siis tol hetkel oli arvamus, et Trackmakeri

väljavõtetest piisab. (Ko To 2 kd, tl 64-67)

36. Maakohtus kuulati üle Keskkonnaameti juhtivinspektor tunnistaja S.V. .

Asja kohta andis ta järgmisi ütlusi. 14. juunil 2021 küsis I.K. k tema käest, kas nad saavad

minna Peipsi järvele kontrollima laeva VLU764. Nimelt oli piirivalve andnud teada I.K. ele,

et järvel on kalalaev, kuid sellel ei tööta GPS süsteem. I.K. k andis koordinaadid, mis ta sai

piirivalvurite käest. Tunnistaja sõitis kontrollkäigule kolleegide I.V. i, R.S. e ja P.J. iga.

Mingil hetkel helistas I.K. k piirivalvelt saadud info alusel, et kalalaev VLU sõidab tagasi

Rannapungerja poole. Nad said I.K. e käest koordinaadid ja seal oli mõrd, mille tähistus oli

TA127. Kuna mõrd oli väiksema silma suurusega, millega sel ajal ei tohtinud püüki teha, siis

nad kontrollisid seda ja nägid, et mõrd oli tagant lahti ja kalal oli läbipääs olemas. Tol hetkel

nad ei teadnud, millal see mõrd püügile pandi. Mõrd võis seal olla, aga see ei tohtinud kala

püüda. 14. juunil nemad selle mõrraga rohkem ei tegelenud.

S.V. teab I.K. e kogutud andmete põhjal, et see mõrd oli pandud püügile keeluajal ja 17.

juunil läksid nad seda välja võtma. Nad eemaldasid mõrra püügilt, kuna mõrra osade asend oli

muutunud võrreldes 14. juuni kontrollkäiguga ja kala ei pääsenud enam mõrrast välja. „Kuna

mõlemal kotil oli lina läbipääsu ette vajunud, siis on loogiline, et see on kellegi poolt lahti

tehtud…Kui mõrd ei oleks püügil olnud, siis oleks lihtsalt fikseeritud selle asukoht ja seda

mitte välja toodud. Kui ta ei oleks püüdnud.“ Kaldale jõudes transporditi mõrd ära auto

järelhaagisega. Mõrrast välja võetud kalad loeti ja kaaluti kaldal. Tunnistaja hinnangul on 6

meetri pikkuse laevaga võimalik seda mõrda viia ja paigaldada järve. Tema arvamus rajaneb

sellel, et on kalureid, kes käivad isegi väiksemate paatidega mõrda püügile viimas. (Ko To 2

kd, tl 43-45)

37. Kolleegium leiab, et maakohus on alusetult jätnud tähelepanuta tunnistaja I.K. e

(Keskkonnaameti järelevalve ametnik) ja tunnistaja J.E. a (piirivalve kordoni juht) ütlused,

ning sellekohane põhjendus ei ole veenev. Maakohtu väide, et nende isikute menetlusse

kaasamisega on püütud kunstlikult suurendada kaudsete tõendite arvu on ilmselgelt alusetu.

Kuidagi ei saa nõustuda maakohtu väitega, et tunnistaja I.K. e ütlused pole iseseisev

tõendiallikas ja tema ütlused on lihtsalt tuletatud Fleet Complete rakendusest laevade

teekonna kohta.

Just nimetatud isikute ütlused kooskõlas teiste tõenditega annavad alust seostada

süüdistatavaid avastatud ebaseadusliku avaveemõrraga. Tõepoolest, mõlemad tunnistajad on

üle kuulatud seoses järelevalve teostamisega ja selle käigus valmistatud dokumentidega (PPA

vastus ja väljatrükid, keskkonnaameti Fleet Complete programmi rakenduste väljatrükid),

kuid see ongi olnud objektiivse teabe saamiseks elementaarne menetluslik käik.

Tunnistaja I.K. e, kui kogenud keskkonnaametniku ütlused on olulised süüdistuses märgitud

spetsiifilise kalapüügi asjaolude mõistmiseks. Kolleegiumil ei ole mingit alust nende

usaldusväärsuses kahelda.

38. Maakohus on püüdnud igati pisendada süüdistatava S. Šutaki telefonikõne tähendust ja

olulisust Keskkonnaameti töötaja I.K. ele vahetult pärast seda kui ebaseadusliku püügi

teostamiseks kasutatud avaveemõrd oli Keskkonnaameti töötajate poolt püügilt eemaldatud ja

kaldale toodud. On arusaadav, et I.K. e poolt kirjeldatud telefonikõne on S. Šutakile ja tema

kaitsjale vägagi ebamugav, sest I.K. e ütluste kohaselt rääkis S. Šutak oma kõnes enda

seotusest väljatoodud mõrra püügile asetamisega. Kuna I.K. e ütlusi on keeruline ümber

lükata, siis seatakse kaitse poolt I.K. e ütlused kahtluse alla põhjendusega, et ta tajus või

kuulis öeldut valesti. Veelgi enam, S. Šutak pakub välja, et I.K. k kannab tema isiku vastu

mingit isiklikku vimma. Selline üldsõnaline ja mitte millelgi põhinev väide pole I.K. e

ütlustele hinnangu andmisel veenev ja kolleegium seda uskuma ei jää.

39. Tunnistaja I.K. , kes oli Keskkonnaameti peainspektor, andis maakohtus ütlusi

järgmises. Kalajärelevalvega tegeleb ta vabariigis 2008. aastast. Süüdistatava S. Šutakiga on

kokkupuuteid olnud rohkem, H. Forostovetsiga vähem.

39.1. Uuritava juhtumiga tegelemine sai alguse 10. juunil 2021 sellest, et piirivalve andis

teada kalalaevade liikumisest ning asjaolust, et järvel on üks kalalaev, mille GPS ei ole sisse

lülitatud. Sellist infovahetust esineb Keskkonnaameti ja piirivalve vahel paar korda aastas.

Piirivalvel on samuti ligipääs kalalaevade GPS-dele ja kui nad märkavad, et järvel on

kalalaev, mille GPS ei tööta, siis nad annavad teada. Keskkonnaametil on paroolidega ligipääs

veebilehele, kus on kõik Peipsi kalalaevade GPS seadmed näha.

Saanud vastava info sisenes tunnistaja Peipsi kalalaevade jälgimissüsteemi. Algul nägi ta

suuremat kalalaeva VLD 699 ja mingi aja pärast ilmusid ka teise väiksema kalalaeva VLU

764 GPS andmed andmebaasi. Otsing oli sel ajahetkel lihtne seetõttu, et peenesilmaliste

mõrdade püük oli keelatud ja laevaliiklus küllaltki hõre. Siis vaatas ta kalateateid ja nägi, et

suurelt laevalt oli tehtud teade mõrra püügile asetamise kohta. Sellel päeval rohkem tegevust

nende laevadega polnud.

39.2. 14. juunil 2021 helistas tunnistajale uuesti piirivalvetöötaja B.K. ja andis teada, et

kalalaev VLU764 on jälle järvel, GPS ei tööta ja asub samadel koordinaatidel, mis olid 10.

juunil 2021. Ta andis info edasi kontoris asunud inspektoritele, kes otsustasid minna järvele

kontrollima, kes järvel ilma sisselülitamata GPS-ga sõidab. Visuaalne kontakt on esimene

võimalus, et teada saada, kes kasutab konkreetset ujuvvahendit. Järvele suundusid

keskkonnaameti töötajad I.V. , S.V. ja R.S. . Kui nende järelevalve laev oli teel osundatud

koordinaatidele, siis said nad piirivalvelt teada, et see paat sõidab suurel kiirusel

Rannapungerja suunas tagasi. See tähendas, et seda paati poleks jõutud füüsiliselt kontrollida.

Kolleegid sõitsid siiski nendele koordinaatidele, kuna kaks korda oli seal midagi toimunud.

Nad avastasid seal, kus kaks korda oli ilma GPS-ta peatunud veesõiduk, ühe peenesilmalise

mõrra. Sel ajal oli maaeluministri 23. mai 2021 käskkirjaga ahvenapüügi keeld ja ei tohtinud

kasutada püügil mõrda, mille silma suurused olid väiksemad kui 86 mm juhtosas või 76 mm

mõrra päras. Selliseid mõrdu nimetatakse peenesilmalisteks. Töötajad nägid, et sel mõrral oli

pära sel hetkel avatud ja seega ei olnud see püügiasendis.

Pärast 14. juuni 2021 sündmust proovis tunnistaja tuvastada, mis ajal mõrd vette pandi, kuid

ta ei leidnud ühtegi GPS-ga kalalaeva, mis oleks nendel koordinaatidel käinud. Mõrdadel olid

märgistused, mis kuulusid OÜ Kallaste kaluritele.

39.3. 16. juunil 2021 oli tunnistajal koosolek, kui helistas järjekordselt piirivalvest B.K. ja

teatas, et jällegi on ilma GPS-ta samadel koordinaatidel kalapaat. Ta võttis ühendust Mustvee

inspektoritega, kuid nad olid hõivatud ja ei saanud järvele minna. Lepiti kokku, et järgmisel

päeval, s.o 17. juunil 2021 minnakse järvele. Selleks ajaks oli tunnistajal kujunenud

veendumus, et peenesilmaline mõrd on pandud püügile keeluajal. Seda seetõttu, et vahetult

enne 10. juunit 2021, s.o 9. juunil 2021, oli selles piirkonnas toimunud järve puhastamine

vanadest võrkudet ja mõrdadest ning seal ei olnud ühtegi mõrda. Selline mõrd oleks selles

piirkonnas kindlasti silma jäänud.

39.4. 17. juunil 2021 läks tunnistaja koos eelnimetatud kolleegidega ise järvele. Nad sõitsid

teadaolevatele koordinaatidele ja viisid läbi vaatluse. Piirivalve poolt antud koordinaadid olid

samad, kus nad tuvastasid ebaseadusliku mõrra. Kaua vees olnud mõrral kasvavad

võrgusilmade ümber vetikad, nn „kasvab täis“. Uuritav mõrd oli aga täiesti puhas.

Mõrrapärasid üles tõstes olid need suletud asendis, 14. juunil 2021 kui kolleegid käisid mõrda

uurimas, siis olid pärad lahti. Mõrrapärade sulgemine eeldab füüsilist tegevust kalurite poolt,

seda tehakse mitmete nööridega ja kui üks nöör näiteks annab järgi pärast tormi, siis see ei

tähenda, et pära saab ise sulguda. Need osad, mis mõrra avatuna hoidsid olid sealt kadunud.

Püügi ajal on mõrra pikkus 150-200 meetrit ja mõrra kered umbes 20 meetrit mõlemale poole.

Enne vettepanekut võis mõrra kaal olla alla 1 tonni. Pärast seda kui nad mõrra välja võtsid,

panid nad selle tavalisele auto haagisele, mille registrimass on 750 kg ja viiteid ei olnud

sellele, et haagis oleks suure ülekoormusega.

39.5. Kuna ametnikud avastasid mõrra pära suletud asendis ja mõrras oli näha kala, siis tuli

mõrd eemaldada ja välja selgitada asjaolud. Vormistati sündmuskoha vaatlusprotokoll ja nad

suhtlesid uurijaga ning tegutsesid tema juhiste järgi. Tunnistaja enda roll piirdus tunnistajana

ülekuulamisega. Nad võtsid mõrra välja, jõudsid sellega kaldale ja ootasid uurijat, kes tahtis

kohe teostada asitõendi vaatluse. Enne kui nad seda teha said helistas tunnistajale S. Šutak,

kelle telefoninumber oli I.K. el salvestatud telefoni. S. Šutak küsis tunnistajalt, et „miks ma

olen ära varastanud tema poolt püügile asetatud mõrra.“ I.K. k vastas S. Šutakile, et mõrd

on asetatud püügile keeluajal ehk valel ajal. Seepeale ütles S. Šutak, et „tal on see mõrd

püügile asetatud enne keeluaja algust.“ Tunnistaja selgitas S. Šutakile, et GPS-süsteemis ei

leia ta selle kohta ühtegi märget ja palus tal täpsustada, millal mõrd püügile pandi. „Selle

peale Semjon ütles, et ta kaebab minu peale, esitab ka politseile minu peale kaebuse ja

lõpetas kõne.“ Kust sai S. Šutak nii kiiresti teada, et keskkonnainspektorid on kaldale toonud

tema mõrra, tunnistaja ei tea.

39.6. Maakohus eelnimetatud telefonikõnet tunnistaja I.K. e ja süüdistatava S. Šutaki vahel

oluliseks ei pidanud. Kolleegium sellega ei nõustu. Nimelt isikute kõnealune vestlus või

vaidlus mõrra püügile paneku ajast on oluline KPE § 20 lg 1 p-st 14 kontekstis, mille

rikkumist süüdistus muude rikkumiste seas vastavalt süüdistusaktile ka süüdistatavatele ette

heidab. KPE § 20 lg 1 p 14 kohaselt on kõikidel veekogudel keelatud viia püügivahendeid

veekogusse või paigutada neid ümber enne püügihooaja algust või püügivahendile kehtestatud

keelu lõppu. Seejuures KPE § 33 punkti 1 kohaselt oli Peipsi järves rääbise püük keelatud 21.

augustist 2020 20. juunini 2021 ning Maaeluministri 23. mai 2021 käskkirjaga nr 70 oli

ahvena-püügile Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kehtestatud keeld – ahvenapüük oli peatatud

alates 24. maist kuni 30. juunini 2021.

39.7. Seega oli 2021. aasta keeluaja alguseks rääbisepüügil 21. august 2020 ja ahvenapüügil

24. mai 2021. Uuritav alguskuupäev 10. juuni 2021 jäi mõlema keeluaja sisse. Mõlemal juhul

pole eluliselt usutav, et aastaid professionaalse kutselise kalurina tegutsev S. Šutak ei teadnud,

millal algab ja millal lõpeb keeluaeg selle või teise kalaliigi püügiks. Seega pole tal kuidagi

võimalik ka väita, et (tema ja tema kaaslaste poolt) mõrra püügile asetamine 10. juunil 2021

toimus enne keeluaja algust. Eeltoodust järeldub, et isikute omavaheline telefonikõne ei

käinud mitte 10. juunil püügile asetatud seadusliku mõrra kohta, vaid hoopis nõuetele

mittevastava mõrra kohta, mille keeluajal püügile asetamist püüdis S. Šutak valega õigustada.

Järelikult on maakohus siinkohal teinud ka põhimõttelise hindamisvea ning ühtlasi jätnud

tähelepanuta, et öeldu täpne sõnastus („õige aeg“ vs „enne keeluaja algust“) on käesoleval

juhul konteksti jaoks äärmiselt oluline.

39.8. Tunnistaja I.K. k selgitas, et mõrrapüügi teostajad peavad omama mingit vilumust.

Sellist mõrda on võimalik sisse panna kahekesi, aga mugavam on 3-4 inimesega ja teha seda

kahe paadiga. Kalalaev VLU764 on juriidilise ettevõtte omanduses ja seda rendib kalapüügi

teostamiseks S. Šutaki nimel olev firma. Tunnistaja selgitas, et VLU764 ehk Buster Magnum

on suur mootorpaat, mille kandevõime jääb 900-1000 kg vahele. Ka kahe inimesega sellise

paadiga järvele minnes on võimalik sellist mõrda paigaldada. Tunnistaja mäletab, et Buster

Magnumiga on nad analoogse mõrra järvest välja toonud.

Kaitsja esitas tunnistajale küsimuse, et mida tema arvates VLU764 järvel ilma GPS seadmeta

tegi ning I.K. k vastas järgmist: „Ma ise esialgu arvasin, et nad unustasid GPS-i sisse

lülitada, kuid kui hiljem selgus, et nendel koordinaatidel oli käidud korduvalt, siis tekkis

kahtlus, et see oli tahtlikult tehtud.“ Alguses 10. juunil paigaldasid need kaks paati seadusliku

mõrra GPS andmete järgi. Hiljem, paar kilomeetrit sellest kohast eemal, leiti 17. juunil

ebaseaduslik mõrd. (Ko To 2 kd, tl 36-42)

39.9. Avastatud mõrra osas esmase reageeringu käigus kaitsetaktikale mõtlemata kinnitas S.

Šutak ise I.K. ele telefonivestluses, et see on tema poolt püügile asetatud mõrd ja räägib, et

see oli püügile pandud enne keeluaja algust. Hiljem kaitsetaktika kujundamisel mõistis

süüdistatav oma esmast viga ja püüdis selle kõne sisu muuta või sootuks väita, et I.K. k

valetab tema peale. Seega isikute omavaheline telefonikõne ei käinud mitte 10. juunil püügile

asetatud seadusliku mõrra osas, vaid hoopis nõuetele mittevastava mõrra kohta, mille

keeluajal püügile asetamist püüdis S. Šutak valega õigustada.

Süüdistatava väite lükkavad ümber tunnistaja I.K. e ütlused, et vahetult enne 10. juunit, s.o 9.

juunil oli selles piirkonnas toimunud järve puhastamine ehk tragimine vanadest võrkudest ja

mõrdadest ning selles piirkonnas ei olnud ühtegi mõrda. Selline mõrd oleks järvel kindlasti

silma jäänud. Võrk oli järve lastud mitte kaua aega tagasi, kuna selles polnud vetikaid.

Oluline on ka fakt, et S. Šutaki väite põhjal, et mõrd oli varem püügile pandud, kontrollis I.K.

k üle kalalaevade GPS-i ja püügivahendite rakenduse andmed ning sellest järeldus, et ükski

sisse lülitatud GPS-ga kalalaev ei olnud nimetatud koordinaatide juures käinud. Elukutseline

kalur, süüdistatav S. Šutak pakub GPS seadme kohustusliku sisselülitamise nõude osas hoopis

mitteusutavalt välja, et „GPS seadmetega on tihti probleemid ning ei ole võimalik kontrollida

kas nad on sisselülitatud või mitte.“

Usutavad on siinkohal tunnistaja I.K. e ütlused, mille kohaselt: „Ma ise esialgu arvasin, et

nad unustasid GPS-i sisse lülitada, kuid kui hiljem selgus, et nendel koordinaatidel oli käidud

korduvalt, siis tekkis kahtlus, et see oli tahtlikult tehtud.“

Järelikult käisid süüdistatavad uuritava mõrra juures väljalülitatud GPS seadmega, et vältida

nende seotust ja avastamist ebaseaduslikult püügile asetatud mõrraga.

40. PPA vastusega radari ajaloost Peipsi järvele mineku registreerimiste kohta

süüdistatavate ja nende veesõidukite osas ajavahemikul 10. juuni – 17. juuni 2021 ja sellest

tulenevate väljatrükkide abil on tuvastatud järgmised faktid. (Ko To 1 kd, tl 38)

10. juuni 2021.

Radari ajaloost on näha arvatav mõrra püügile asetamise aeg 10. juuni 2021 kell 11.33-12.50.

Eelnevalt antud asukohas mingit peegeldust näha ei olnud.

Rannapungerjalt väljus ujuvvahend kell 11.12, kiirus kuni 50 km/h. liigub koordinaatidele N

58`95181 E 27`35507 ja jõuab sinna kell 11.33. Tegemist on kiire paadiga.

Teine ujuvvahed väljub Rannapungerjalt kell 11.21, kiirus 10-12 km/h ja jääb eemale

koordinaatidele N 58,94771 E 27,29723.

Kell 12.50 liigub esimene ujuvvahend teise ujuvvahendi juurde ja jõuab teise vahendi juurde

kell 12.53, koos viibivad kohas kuni kell 13.20. Esimeses kohas, kus väidetav püügivahend

oli avastatud, jääb järvele peegeldus, mis on iseloomulik püügivahendi tähisele.

10. juuni 2021 on Rannapungerjalt välja registreerinud 5 isikut, muuhulgas süüdistatavad S.

Šutak, R.G. ja ja ujuvvahenditeks VLD-669 ja VLU-764.

Sel kuupäeval ühtegi teist ujuvvahendit samal ajal järvele antud piirkonnas ei registreerunud.

14. juuni 2021.

Kell 09.47 väljub Rannapungerjalt Peipsi järvele ujuvvahend, mis liigub paralleelselt kaldaga

ja sealt võtab kursi piirkonda, kus asus püügilt avastatud mõrd.

Ujuvvahed jõuab mõrra juurde ja jääb paigale kell 10.00.

Kell 10.15 alustab tagasiteed mõrra juurest sama marsruuti pidi kui minnes, ehk kõigepealt

sõidab Kauksi ja Kuru vahelisel alal kalda lähedale ja sealt edasi Rannapungerjale, kuhu

jõuab tagasi kell 10.26. Liikumiskiirus sõidul kuni 60 km/h.

Piiriveekogule registreerisid sel kuupäeval ja sel kellaajal Rannapungerjalt 3 isikut,

muuhulgas süüdistatavad, ujuvvahendiga VLU-764. Registreeritud väljumisaeg kell 09.22 ja

saabumine 12.27.

16. juuni 2021.

Kell 08.03 väljub Rannapungerjalt ujuvvahend Peipsi järvele, liikudes kalda lähistel Kauksi ja

Kuru küla vahelisele alale ja suundub mõrra juurde.

Kell 08.18 jõuab mõrra juurde ja viibib seal kuni 08.39.

Kell 08.53 on tagasi Rannapungerjal. Kiirus 40-50 km/h.

Rannapungerjalt on välja registreerinud sel kellaajal 2 süüdistatavat ja kolmas isik, laev VLU-

764.

Lisaks on radari ajaloost näha 14. juuni 2021 ja 17. juuni 2021 keskkonnainspektorite

ujuvvahendi VLM-150 kontrollreidid nimetatud mõrra juurde. Vastuses on märgitud, et radari

peegeldustest on ametnikule näha ujuvvahendi katkematut teekonda vastavalt kirjeldatule.

40.1. Kohtule on esitatud ujuvavahendi teekonna väljatrükid (Ko To 1 kd, tl 40-42).

Maakohus leidis õigesti, et nendest nähtub, et mainitud kuupäevadel on mõrra asukohas

viibinud vähemalt üks ujuvsõiduk, mille liikumiskiirus võib olla kuni 50-60 km/h ja mis on

väljunud Rannapungerjalt. Samadel päevadel ja kellaajal on Rannapungerjalt välja

registreerinud süüdistatavad laevaga VLU-764. Need asjaolud saab lugeda tuvastatuks.

40.2. 10. juunil 2021 on Rannapungerjalt väljunud 9-minutilise vahega 2 laeva, üks nendest

on saabunud mõrra asukohta ja teine jäi seisma eemale (koordinaadid olemas). Kiirem laev

saabus avaveemõrra koordinaatide lähedusse kl 11.33 ja viibis seal kuni 12.50 ehk 1 tund 17

minutit. Millal saabus oma kohale teine aeglasem laev, ei ole vastuses näidatud. Pärast seda

laevad kohtusid teise laeva seismise kohas. Esimese laeva seismise kohas ehk mõrra kohas on

pärast laeva lahkumist tekkinud peegeldus (enne laeva saabumist sellist vastavat peegeldust ei

olnud täheldatud; peegelduse annab objekt järvel). Samal päeval on ennast välja

registreerinud Rannapungerjalt 2 süüdistatavat, veel kolm isikut ja laevad VLD-669 ja VLU-

764. Mõrra kohale on saabunud ja seal viibinud ainult üks ujuvvahend, teine ujuvvahend

liikus järvel ja saabus kohta (koordinaadid on olemas), mis on avaveemõrra kohast kaugemal.

40.3. Kolleegiumi arvates ilmutas maakohus siinkohal ebakindlust kui leidis, et ei ole

välistatud süüdistuse versioon. Ringkonnakohus leiab, et võttes arvesse PPA andmeid ja

lisatud väljatrükke, on riikliku süüdistuse versioon tõendamist leidnud, et 10. juunil 2021 oli

koordinaatidele N 58`95181 E 27`35507 asetatud püügivahend (väidetavalt püügivahendi

tähised tekitasid PPA vastuse kohaselt stabiilse peegelduse radaripildile), mis võeti hiljem 17.

juunil 2021 välja keskkonnaameti töötajate poolt.

40.4. Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata tunnistaja, kordoni juhi J.E. a ütlustele, kes

maakohtus selgitas teise piirivalvetöötaja poolt uuritud radarilugu ja selle piirivalvetöötaja

poolt koostatud vastust. Vastuse koostas politseileitnant M.A. . Tunnistaja ise vastust ei

koostanud ja ei olnud vahetult asjaolusid jälginud radarivaatleja, vaid rääkis sellest oma alluva

M.A. iga. Tunnistaja kinnitas, et kui tuli vastav päring, siis ta ise vaatas ka radari salvestatud

ajalugu.

40.5. Seejuures on oluline tunnistaja J.E. a poolt kohtule avaldatud asjaolu, et pärast laeva

lahkumist avaveemõrra koordinaatidega kohalt tekkis järvele vastav peegeldus, mis tähendab

objekti, ja radari fikseeritud signaali stabiilsus ja objekti kindel asukoht annavad aluse arvata,

et ujuvvahendilt VLU-764 asetati just 10. juunil 2021 süüdistuses näidatud ajal ja kohas vette

püügivahend (mitte et see oleks veelind, ei uju ega kao ära vms). Radarivaatleja teab millise

suurusega objekt millise märgi jätab. See asjaolu on üks kindlatest seostest süüdistatava S.

Šutaki, laeva VLU-764 ja 17. juunil 2021 avastatud avaveemõrra vahel. Teisi laevu pole

selles kohas pikema aja kestel üldse käinud.

40.6. Kolleegium leiab, et kuna radar ei tuvastanud 10. juunil 2021 samas kohas samadel

kellaaegadel teiste ujuvvahendite liikumist (siin saab tugineda tunnistaja J.E. a ütlustele) ning

esimene kiirem laev viibis koordinaatide läheduses 1 tund 17 minutit kuni alustas liikumist

teise laeva juurde, saab teha järelduse, et 10. juunil 2021 mõrra paiknemise kohta saabus laev

VLU-764. Sinna olid registreeritud isikutena muuhulgas süüdistatavad ja kuna avaveemõrra

kohale tekkis 10. juunil 2021 stabiilne peegeldus ja mõrra paigaldamiseks oli piisavalt aega,

s.o 1 tund 17 minutit, siis saab järeldada, et avaveemõrd oligi asetatud järvele just sellistel

asjaoludel ja ajal, kuidas radar on seda näidanud.

40.7. Sama olukord on 14. juuni 2021 kuupäevaga. 14. juunil 2021 saabus mõrra asetamise

kohta ainult üks laev ja see sai olla VLU-764, millele registreeritud olid süüdistatavad, sest

kedagi teist selle laevaga ei ole sel kuupäeval ja ajal sellest sadamast väljunud. Piirivalvelt

pole laekunud infot, et pärast KKA ametnike 14. juuni 2021 kontrollreidi ja enne uut 16.

juunil 2021 mõrra juures toimunud liikumist oleks mõrra juures käidud. Seega seati mõrd

püügiasendisse 16. juunil 2021 ja piirivalve poolt fikseeritud ajavahemikul.

40.8. S. Šutaki kaitsja väidab, et ju oli järvel mõrra paigutamisel vees ka teisi paate ja

andmeid on valesti käsitletud.

Kolleegium leiab, et näiteks pangast andmeid küsides ja kindlat filtersüsteemi kasutades meil

üldjuhul edastatud andmete usaldusväärsuses kahtlusi ei teki. Miks peaks praegusel juhul

väljastatud andmete usaldusväärsuses kahtlus tekkima polegi võimalik mõistuspäraselt aru

saada. Keegi kaitsjatest ringkonnakohtu istungil midagi asjakohast välja tuua ei osanud ja

laveeriti lihtsakoelise väitega: „Kahtlused ju tekivad. Kas tõepoolest ei olnud teisi aluseid?“

40.9. Seega osutub süüdistatava ja kaitsja väide, kes pakuvad välja, et sama ajal ja samas

kohas oli veel teisi aluseid, väheveenvaks. Ringkonnakohtu istungil selgus kohtu ja kaitsja

arutelust olukord, kus kaitsja arvates on probleem selles, et väljastatud info kohaselt ei ole

teisi aluseid tuvastatud. Samas ei soovi kaitsja mõista, et olukorras, kus teisi aluseid uuritavas

piirkonnas pole, ei kajastu see ka väljatrükkides.

40.10. Maakohus on arusaamatul kombel tõstatanud kahtlusi, mis ei tulene tõenditest.

Kolleegium leiab, et igas asjas võib jääda mingil määral kahtlusi, kuid määravaks osutub kas

need kahtlused kummutab tõendite kogumiga tuvastatu.

40.11. Samas selgitas prokurör kohtu jaoks veenvalt ja eluliselt usutavalt, et andmekogu maht

taolises asjas on suur ja sellest peab tegema mingi valimi. Kolleegiumi arvates pole kahtlustki,

et kui piirivalve oleks seal veel mõnda laeva näinud, siis oleks seda ka nimetatud ja

kontrollitud. Puudub igasugune eluliselt usutav mõistlik põhjendus, miks peaks piirivalve või

ametnikud teiste laevade olemasolul neid varjama või mitte nimetama.

Prokurör selgitas, et kaitsja põhiväide oli see, et hüpoteetilisel laeval ei olegi GPS-i, mis

tähendab seda, et andmebaasis ta ei kajastu. Kohtu küsimusele, kas see oleks kajastunud

radaril ja piirivalve oleks seda märganud, vastas prokurör; „jah, aga piirivalve ei näinud.

Piirivalvel on mustvalgelt kirjas, et teisi laevu sellel ajaperioodil, selles segmendis, selles

kohas ei olnud.“

40.12. Kolleegium ei nõustu seega maakohtu seisukohaga, et olemasolevad tõendid ei

võimalda radariloo alusel ujuvvahendi teekonna ja registreeritud isikute nimekirja alusel

vajaliku tõenäosusega tuvastada S. Šutakile ja H. Forostovetsile süüks märgitud tegu.

Maakohtu jaoks usutav S. Šutaki enda kaitseväide, et ta liikus 10. juunil 2021 laevaga madalal

kiirusel teatud kohas ja uuris hoopis kalaparve kajaloodiga ja 14. juunil 2021 ei liikunud ta

sügavalt järvele, vaid oli hoopis ranna läheduses ja tegeles harrastuskalapüügiga, ei ole

kuidagi veenev ja eluliselt usutav ringkonnakohtu jaoks, sest ei tulene tõenditest.

40.13. Vajab rõhutamist, et uuritava sündmuse puhul ongi tegemist olukorraga, kus

keskkonnaamet kui järelevalveteostaja vajab PPA radariandmeid, mis saavad näidata

ujuvavahendi õigeid teekondi ja kiirust ja seda ilma, et ujuvvahendil oleks GPS-

jälgimissüsteem sisse lülitatud.

41. Oluline kaudne tõend on samuti väljatrükk Keskkonnaameti Fleet Complete

programmirakendusest ja vastav vaatlusprotokoll. (Ko To 1 kd, tl 59-61) Maakohus seevastu

leidis, et tugineda saab algtõendile, mitte vahendlikult saadud tõendile. Kolleegium nõustub

riikliku süüdistaja seisukohaga, et maakohus rikkus olulisel määral menetlusõigust, kui jättis

tõendite hulgast välja ja tähelepanuta Keskkonnaameti kasutatava Fleet Complete andmebaasi

(Peipsi kalalaevade jälgimisteenus) väljatrükid ja nendega seonduvad tõendid (eeskätt 19.

aprilli 2022 vaatlusprotokoll).

41.1. Maakohus märkis algselt õigustatult, et ei näe kalalaevadele kalapüügiseadusega

kohustuslikuks seatud jälgimissüsteemide ja sellest saadud andmete kasutamises midagi

lubamatut. Samuti nõustus, et ei ole mingit õiguslikku alust hakata pidama kohustusliku

jälgimissüsteemi kaudu saadud andmeid jälitustoiminguga saadud andmeteks nagu seda on

avaldanud kaitsja A. Valk. Vastuseks kaitsja tõstatatud küsimusele ebaseadusliku

jälitustegevuse kohta märgib kolleegium järgmist. KPS § 70 kohaselt iga mootoriga

varustatud kalapüügilaev, mis läheb Peipsi järvele on varustatud GPS süsteemiga, mille peab

enne järvele minekut sadamas sisse lülitama. GPS seade annab reaalajas andmeid

keskkonnaametile, kus laev parajasti liigub. Keskkonnaametnikud saavad reaalajas jälgida ja

süsteemist andmeid välja võtta. Sellist tegevust ei saa jälitustegevusena käsitleda.

41.2. Maakohus püstitas aga küsimuse millised faktilised andmed on Keskkonnaameti

rakendatud jälgimissüsteemiga tuvastatavad, sest kohus ei saavat neid andmeid vahetult

jälgida online jälgimissüsteemis, sest kohus ei ole selle süsteemi haldur. Samas ei ole

keelatud, et järelevalveteostaja (keskkonnaametnik) edastab menetlejale (Keskkonnaameti

uurijale) teabesalvestise ja menetleja vormistab selle vastava menetlustoiminguga. Maakohus

siiski möönis, et iseenesest võib vajadusel kasutada nimetatud vaatlusprotokolli osaliselt,

abistava materjalina.

41.3. Kolleegium leiab, et koostatud on üksikasjalik Kutselise kalapüügi registri, Objekti

Kontrollimise Andmekogu Süsteemi ja Fleet Complete kalalaevade jälgimissüsteemi

vaatlusprotokoll, milles sama üksikasjalikult näidatakse, kuidas uurija teeb lahti

jälgimisrakenduse süsteemi ja registri, kuidas ja kuhu sisestab parooli, millised tabelid

avanevad, kuidas sisestatakse koordinaate, mis aknasse ja kuidas pildile ilmuvad tähistused

(Ko To 1 kd, tl 59-61).

41.4. Tunnistaja I.K. k on asjas teostanud järelevalvet. Ta on teinud järelevalvetoiminguid

(vaatas Fleet Complete salvestisi) ja Keskkonnaameti menetleja kaasas I.K. e ka

menetlustoimingute, sealhulgas sündmuskoha vaatluse juurde. Maakohus asus seisukohale, et

I.K. e ülekuulamine ja tema ütluste tõendina kasutamine on kohtumenetluses iseenesest

lubatud. Ometigi seadis kohus aga üllatuslikult kahtluse alla selle, mida on võimalik

tunnistaja I.K. e ütlustega tuvastada. Tunnistaja I.K. e selgitused, et järelevalveametnikud

kasutavad Fleet Complete süsteemi laevade teekonna jälgimiseks ja järelevalve tegemiseks ei

saa olla nimetatud vaatlusprotokollile ja selle lisadele n-ö „päästerõngaks“.

41.5. Siinkohal nõustub kolleegium prokuröriga, et on märgatav, kuidas maakohtu etteheited

Fleet Complete materjalidele on tegelikult otsitud. Tõendite hulgast väljaarvamist põhjendas

kohus sellega, et tegemist oli (valdavalt) Fleet Complete programmirakendusega saadud

andmetega, mis polnud taasesitataval viisil kohtumenetluseks salvestatud ja säilitatud, vaid

olid kohtule edastatud vahendlikult ametniku poolt piiratud viisil (otsuse lk 14-18). Nii nt

sisaldub otsuses etteheide, et kohtule öeldakse ühes väljatrükis (väljavõte 6; kohtu poolt

viidatud kui dokument Ko To 1 kd, tl 83) ette, et laeva VLU-764 GPS lülitati sisse kohas, mis

jääb ebaseaduslikult püügile asetatud mõrra asukohast umbes 3,2 m kaugusele ja et kohus ei

saavat pildi mastaabi puudumise tõttu iseseisvalt andmeid uurida ega järeldusi teha (maakohtu

otsus lk 15). Selline kriitika pole asjakohane, kuna konkreetsel väljavõttel on mh kajastatud

nii kaardirakenduse mõõtkava kui ka programmi poolt arvutatud/näidatud vahemaa laeva

VLU-764 ja mõrra asukohapunktide vahel. Seega pole tegelikult takistusi, et kohus saab antud

väljatrükkidega tutvudes süüdistuse väiteid kontrollida.

41.6. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kohtu käsitlus oli ekslik ja et tegemist on

kuriteoliigi eripära arvestades tõendi põhjendamatu välja jätmisega. Sellega kaasnes

süüdistuse kui terviku seisukohalt oluliste asjaolude käsitlemata jätmine. Tõendikogumi

tervikuna mittehindamise näol on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 338 p

3 ja § 339 lg 2 mõttes.

41.7. Maakohus leidis, et andmebaas ei ole objektiivne tõend. Prokurör selgitas, et „seda

programmi ei ole võimalik panna kettale ja tuua kohtusse.“

Ringkonnakohus esitas istungil prokurörile küsimuse, et kas on olemas mingisugune

andmekogu, millest saadi kätte informatiivne teave.

Sellele vastas prokurör, et „jah, on olemas andmekogu, mille kasutajaks põhjendatud

vajadusel saab ametiisik. See on andmebaas. Sinna saab parooliga sisse. Sinna sisestatakse

andmed ja need on muutumatud, neid ei ole võimalik manipuleerida. Seadusest tulenevalt on

kõigil järvel ja merel liikuvatel alustel kohustus paigaldada veesõidukile GPS. See peab

olema sisse lülitatud ja selle GPS-i signaal salvestubki selles andmekogus. Igal ajahetkel

saab seda signaali jälgida reaalajas või hiljem, kui minna andmebaasi. Kui logida praegu

sisse andmebaasi ja paneks sama kuupäeva ja sama laeva, siis kuvatakse ekraanile sama pilt,

mis on väljatrükis. Probleemiks on see, et AI annab nii palju, kui küsime – kui küsime selle

laeva, kuvab selle, kui küsime kolme laeva, siis ta annab kolm laeva. Sama moodi annab ka

selle, kui laev on sadamas. Sisestame ajaperioodi ja laeva, siis ta ütleb, et ei, nendel päevadel

ei ole sadamast liikunud.“

41.8. Keskkonnaameti esindaja täpsustas istungil prokuröri öeldut, märkides, et väljatrükkidel

on nööpnõelaga tähistatud mõrra asukoht ja „selle osas meie töötaja paneb koordinaadid

programmi ning see viskab nõela asukoha kaardile. See on ainus lisa, mida meie ametnik

selle programmiga teha saab.“

41.9. Prokurör kinnitas ringkonnakohtu istungil, et Eesti kohtupraktika antud väljatrükkide

osas on aastaid ühtne ja muutmatu ning neid loetakse lubatavaks ja asjakohaseks tõendiks.

Seega on maakohtu esitatud põhjendustel taoliste tõendite mitteaktsepteerimine ja

tõendikogumist väljaarvamine kolleegiumi jaoks üllatav. Nii on kriminaalasjades nr 1-21-

4640 ja nr 1-20-6728 Fleet Complete väljatrükid kohtu poolt vastu võetud, uurimist ja

hindamist leidnud.

41.10. Uurides asja materjale ei teki kolleegiumil kahtlust, et antud asjas tuleb Fleet Complete

väljatrükke hinnata kohtukõlblike tõenditena, millede usaldusväärsuses pole alust kahelda.

41.11. Kalalaevadele paigutatud GPS-seadme abil toimuva positsioneerimise kaudu kogutav

teave kajastub ka Fleet Complete jälgimissüsteemis ning selles osas andis maakohtus ütlusi

tunnistaja I.K. k. Ilma vastava süsteemi kasutaja-liideseta (vastava arvutiprogrammita või siis

ka võrgukeskkonnast väljaspool) seda vaadelda ei saa.

41.12. Samas tuleb märkida sedagi, et maakohus pole Fleet Complete väljatrükkide kui

tõendite lubatavuse või lubamatuse osas järjekindel, käsitledes ja hinnates neid (jättes

seejuures küsimuse nende lubatavusest lahtiseks) nt seoses tunnistaja I.K. e poolt vanade

võrkude tragimise osas antud ütlustega (puudutades küsimust, kas ja millal viibisid

ebaseadusliku püügivahendi leidmise kohas eelnevalt järve puhastanud vee-sõidukid,

määratlemaks antud mõrra püügile asetamise eeldatavat algusaega). Taoline valikuline

hindamine kinnitab maakohtu uurimise ühekülgsust.

42. Kaitsetaktikaliselt oleks S. Šutakil ja kaitsjal parem, kui uuritaval ajal ja kohas oleks olnud

rohkem paate järvel ja seetõttu S. Šutak ning kaitsja püüavad väita, et järvel oli aktiivne

liikumine paatidega ja inimesed oli kalal. Uuritud tõendid kinnitavad, et paikkonnas rohkem

aluseid ei olnud.

43. Kalapüügiluba TA 210127 oli antud hoopis teistele isikutele ja selle loa alusel võisid kala

püüda V.Š. , R.P. ja R.G. . Tuleb märkida, et tähistuslippu TA 127 kasutati süüdistatavate

poolt valemärgistusena ja see pidi eksitama neid, kes peaks järvel kontrollima või mööda

sõitma ja siis oleks andmebaasi järgi sellise märgistusega luba sel perioodil välja antud. Samal

ajal isikud, kes loale on kantud, ei olnud sellega üldse seotud.

44. KPS § 70 lg 1 kohaselt on kalalaevade jälgimissüsteem laevadel kohustuslik. GPS

süsteemiga edastatakse andmed regulaarselt 1 minuti tagant.

Ühe õigustava väitena pakub maakohus välja, et järvel võis olla veel ebaseadusliku

kalapüügiga tegelejaid, kes samuti ei lülitanud GPS süsteemi sisse. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu. Sest tõendid seda ei kinnita, küll on aga kogutud teave, mis seostab

ebaseadusliku mõrra juures viibimist just kalalaevaga VLU764.

45. Tegelikkuses märkasid PPA töötajad kohe radaril kui laeval polnud GPS sisse lülitatud ja

andsid sellest Keskkonnaameti töötajatele teada. Kolleegiumil pole mingi alust kahelda, et

PPA töötaja edastas andmed Keskkonnaameti töötajatele korrektselt. Seega ringkonnakohus

ei kahtle andmete väljatrüki õigsuses ja ei pea vajalikuks taotleda andmebaasile ligipääsu ja

kasutajaõigust.

Maakohtu põhjendustega Fleet Complete arvutiprogrammi tõendina mitte arvestada, ei saa

nõustuda. Fleet Complete andmerakendusega näeb paati ainult siis kui GPS on sisse lülitatud.

Kui seda pole tehtud vajab Keskkonnaamet kalapüügi jälgimiseks PPA radariandmeid. Radari

peegeldustes on näha ujuvvahendite katkematu liikumine vastavalt kirjeldatule. Asja

materjalid kinnitavad, et väikelaeva VLU 764 GPS süsteem ei olnud ajavahemikul 11. juuni –

17. juuni 2021 sisse lülitatud.

46. Vajalik on märkida, et andmebaasi „Piiriveekogu“ nimetatud kanded olid tehtud just S.

Šutaki poolt ning et järvelt tagasipöörduvate isikute nimekirja puudutavas osas on kaitseväited

äärmiselt ebausutavad (väidetav korduv rike, mis tingis ebatäpsete isikunimekirjade

registreerimise järvele ja järvelt). Seda eeskätt olukorras, kus (väidetava rikke tulemusel) S.

Šutaki poolt süsteemis registreeritud isikute nimekiri (pidevalt) muutus - asjaolu, mis S.

Šutaki poolt kirjeldatud väidetava rikkekirjelduse (süsteem pakkus vaikimisi varasemaid

salvestunud valikut ja ei võimaldanud eelsalvestatud nimekirja muuta) korral on ilmselt

võimatu.

47. Küsimus sellest, kas süüdistatavate poolt (esitatud süüdistuse kohaselt) järvel käimiseks ja

ebaseadusliku kalapüügi teostamisel kasutatud mõrra püügile asetamiseks kasutatud

veesõidukiga VLU-764 oli ikka reaalselt võimalik antud avaveemõrd (koos kaasneva

varustusega) järvele toimetada ja püügile asetada, tõusetus maakohtu istungil, kui S. Šutaki

kaitsja selle võimalikkuse esmakordselt kahtluse alla seadis. Selle kaitseväite kummutavad

tunnistaja I.K. e ütlused ja veesõiduki VLU tehnilised andmed. Andmete kohaselt oli aluse

pikkus 6,2 meetrit, laius 2,2 meetrit, kandvõime 940 kg ja lubatud isikute arv 8.

48. Maakohus pakkus välja ka võimaluse, et mõrd oli juba vette lastud kas mai lõpus või juuni

alguses 2021. Selle seisukoha lükkavad muuhulgas ümber tunnistaja I.K. e ütlused, et mõrda

uuritavas kohas enne 10. juunit 2021 ei olnud.

49. Süüdistatava H. Forostovetsi kaitsja A. Veski väidab, et tema kaitsealusele on süüdistus

omistatud alusetult ja lihtsalt „külge kleebitud.“ Kaitsetaktikaliselt on H. Forostovetsit püütud

näidata alkoholilembese isikuna, kes polnud kutseline kalur ja kes süüdistuse seisukohalt oli

olulisel ajal joobes ja polnud võimeline aktiivseks füüsiliseks tegevuseks. Kaitsja kordas

ringkonnakohtu istungil kaitsealuse varasemat versiooni, mis asjaoludel H. Forostovets

uuritavatel kuupäevadel S. Šutakiga kokku puutus. Nimelt nautis H. Forostovets elu – võttis

napsi, jõlkus järve ääres ja läks lõbusõidule kaasa. H. Forostovets polnud kalur ja tal puudus

kalapüügiluba.

50. Kolleegium H. Forostovetsi väljapakutud lõbusõitja rolliga ei nõustu. Asja materjalidest

avaldub, et S. Šutak kaasas H. Forostovetsi endaga aktiivselt kaasa olulise tööjõuna, keda oli

mõrrapüügil vaja kätepaarina appi. Tunnistaja I.K. k kirjeldas H. Forostovetsit kui isikut, keda

ta nägi ja kes käis pidevalt kaluritel abiks kui ta järvel paate kontrollis. H. Forostovetsi näol

polnud tegemist suvalise kaasasõitjaga paadis, vaid abikaluriga, kes käis korduvalt järvel

mais-juunis 2021. Miks on tema nimi üsna sage järvelkäijate nimistus H. Forostovets ise

usutavalt seletada ei oska ja pakub lihtsakoeliselt välja, et „andmebaasis on lihtsalt vead.“

Maakohtus üle kuulatud tunnistajad ja S. Šutak selgitasid, et seda mõrda ei ole võimalik ühel

inimesel vette paigutada. Nad kinnitasid, et seda ei ole võimalik isegi kahe inimesega vette

paigutada. Selleks on vaja vähemalt kolme inimest. Soostuda tuleb riikliku süüdistuse

seisukohaga, et paadis oli kolm inimest – süüdistatavad ja üks tuvastamata isik. Pole kuidagi

eluliselt usutav, et H. Forostovets oli paadis päevitaja rollis. S. Šutak ei võtnud H.

Forostovetsit lihtsalt paadiga järvele. Mõrra vettelaskmine nõuab füüsilist tööd ja H.

Forostovetsi abi oli vajalik. Kuna süüdistatavad ise tegu eitavad, siis pole tagantjärgi

tõepoolest võimalik detailselt tuvastada, milliseid liigutusi keegi neist mõrra vettelaskmisel

tegi. Küll on selge, et kumbki andis oma panuse, sest üksi mõrda püügile panna tuvastatud

ajas ja kohas ei saanud. Objektiivsed asjaolud võimaldavad järeldada, et nad tegutsesid ühiselt

ja kooskõlastatult kui kaastäideviijad ja kummalegi saab omistada ka kaaslase teopanuse KarS

§ 21 lg 2 mõttes.

III

Kalapüügieeskirjade rikkumine

51. Seoses kalapüügieeskirjade rikkumisega märgib kolleegium esmalt, et eluliselt ei ole

usutav, et aastaid kutselise kalurina tegutsenud süüdistatav S. Šutak ei teadnud millal algab ja

millal lõpeb keeluaeg erinevate kalaliikide püügiks. Selline teave on kutselise kaluri puhul üks

algtõdedest ning ilma vastava teabeta pole võimalik seaduslikku kalapüüki teostada.

52. Seega pole S. Šutakil võimalik ka tõsimeeli väita, et (tema ja ta kaaslaste poolt) mõrra

püügile asetamine 10. juunil 2021 toimus enne keeluaja algust. Eeltoodust järeldub ka see, et

S. Šutaki ja I.K. e omavaheline telefonikõne ei käinud mitte 10. juunil püügile asetatud

seadusliku mõrra kohta, vaid hoopis nõuetele mittevastava mõrra kohta, mille keeluajal

püügile asetamist püüdis S. Šutak valega õigustada.

53. Tuvastatud on järgmine. Ajavahemikul 10. juuni kuni 17. juuni 2021 teostas S. Šutak

(kutseline kalur, kes omab rannakaluri II astme kutsekvalifikatsiooni alates 2006. aastast)

koos H. Forostovetsi ja eeluurimisel tuvastamata isikuga Ida-Viru maakonnas Alutaguse

vallas Uusküla küla traaversil ca 5,5 km kaugusel Peipsi järve kaldast - koordinaatide

N:58.95346° E:27.35162° ja N:58.95181° E:27.35507° vahelises alas - ühiselt ja

kooskõlastatult ebaseaduslikku kalapüüki Peipsi järvest. Järvel liikumiseks ja ebaseadusliku

kalapüügiga seotud toimingute teostamiseks kasutati eelnimetatud isikute poolt ajavahemikul

10. juuni kuni 17. juuni 2021 kalalaeva VLU-764. Püügivahendiks kasutatud avaveemõrd oli

eelnevalt nimetatud koordinaatide vahelises alas S. Šutaki ja tema kaasosaliste poolt ühiselt

püügile asetatud – oli paigutatud järve 10. juunil 2021 kella 11:33 ja 12:50 vahel. Samas jäeti

10. juunil 2021 mõrda järve paigutades mõrrakered n-ö avatud asendisse (s.o mõrd ei olnud

sel hetkel lõplikult püügivalmis). Küll oli kariaed kaladele avatud. Mõrra püügile asetamise ja

mõrrapüügi teostamise kohta ei ole S. Šutak ega ka kaassüüdistatav H. Forostovets

ajavahemikus 10. juuni kuni 17. juuni 2021 kohast kalateadet esitanud.

Hiljem viidi S. Šutaki ja H. Forostovetsi poolt ühiselt ning kooskõlastatult tegutsedes mõrd

püügiasendisse – s.o mõrrakerede otsad suleti ja mõrralinad viidi rippuvasse asendisse, mis

tõkestas edasiselt kalade vaba läbipääsu mõrrast ja kalade väljapääsu mõrrakerest.

17. juunil 2021 peatasid Keskkonnaameti inspektorid eelviidatud koordinaatidel toimuva

ebaseadusliku kalapüügi, eemaldades järvest eelnimetatud avaveemõrra koos selles olevate

eluvõime kaotanud kaladega (601 ahvenat, 25 koha, 32 siiga, 2 särge ja 39,40 kg rääbist).

54. S. Šutaki ja H. Forostovetsi poolt ajavahemikul 10. juuni kuni 17. juuni 2021 teostatud

kalapüügi ebaseaduslikkus ja kalapüüginõuete rikkumine seisneb järgmises.

55. S. Šutak ja H. Forostovets rikkusid keeluaega ja sellega seonduvaid piiranguid

puudutavaid kalapüüginõudeid:

Nimelt KPS § 10 lg 2 alusel on keelatud püüda kala mh KPS-s või selle alusel kehtestatud

õigusaktis sätestatud keeluajal. S. Šutaki ja H. Forostovetsi poolt püügile asetatud mõrras oli

selle järvest eemaldamise hetkel (17. juunil 2021) elujõu kaotanult 601 ahvenat ja 39,40 kg

rääbist. Seeläbi oli rikutud KPE § 33 p 1, mille kohaselt oli Peipsi järves rääbise püük

keelatud 21. augustist 2020 kuni 20. juunini 2021. Samuti oli rikutud maaeluministri 23. mai

2021 käskkirjaga nr 70 kehtestatud keeldu, millega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel oli

peatatud ahvenapüük alates 24. mai 2021 kuni 30. juuni 2021.

56. S. Šutak ja H. Forostovets rikkusid püügivahendile kehtestatud kalapüüginõudeid:

Keskkonnaministri 28. detsembri 2020. a määruse nr 61 „Ajutised püügikitsendused Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel 2021. aastal“ § 2 lg 3 kohaselt, kui mh Peipsi järvel on ahvenapüük

KPS § 49 lg-tes 1 ja 2 sätestatud juhul ja korras peatatud (antud juhul oli seda tehtud

Maaeluministri 23.mai 2021. a käskkirjaga nr 70), on nimetatud veekogudes keelatud

kasutada lõkspüüniseid, mille juht- ja kariaia silmasuurus on väiksem kui 86 mm ning kere,

kaasa arvatud kalakoti silmasuurus, väiksem kui 76 mm. Eelnimetatud nõuet oli rikutud, kuna

S. Šutaki ja tema kaasosaliste poolt püügile asetatud mõrra juht- ja kariaia ning kere

silmasuurused olid eelnevalt nimetatud alammääradest väiksemad (s.o mõrra juht- ja kariaia

silmasuurus oli väiksem kui 86 mm ja kere silmasuurus oli väiksem kui 76 mm).

Kalapüügivahendi silmasuuruse mõõtmise protokolli kohaselt oli äravõetud mõrra juhtaia

silmasuurus 57 mm, kariaia silmasuurus 57 mm ja kere kalakoti silmasuurus 23 mm. (Ko To 1

kd, tl 15-16)

57. Samuti rikuti KPE § 20 lg 1 p 14, mille kohaselt kõikidel veekogudel on keelatud viia

püügivahendeid veekogusse või paigutada neid ümber enne püügihooaja algust või

püügivahendile kehtestatud keelu lõppu. Ühtlasi oli antud juhul rikutud KPE § 20 lg-d 4 ja 5,

mille kohaselt peab kõikidel veekogudel esimesel poolaastal kalapüügi peatamise korral

aastase lubatud saagi poolaastaks kehtestatud osa ammendumise tõttu püügi lg-tes 5 ja 6

sätestatud korras katkestama mõrdu ja kastmõrdu veekogust välja võtmata. Kalapüük mõrraga

loetakse katkestatuks, kui mõrra kere on horisontaalasendis ja pära avatud kalakoti viimase

mõrravitsa, -rõnga või -raamini kogu ulatuses nii, et kala pääseb püünisest välja, või sissepääs

kariaeda on kalale suletud. S. Šutaki ja tema kaassüüdistatava poolt oli käesoleval juhul mõrd

püügile asetatud, kusjuures mõrra pära polnud kuni kalakoti viimase mõrravitsa, -rõnga või -

raamini avatud (mõrrakottide otsad oli hoopis suletud), samas kui kariaed kala sissepääsuks

oli avatud.

58. S. Šutak ja H. Forostovets rikkusid kalapüügiõigust puudutavaid kalapüüginõudeid: KPS

§ 5 lg 1 kohaselt võib kala püüda kalapüügiõiguse alusel. S. Šutakil puudus kohane

kalapüügiõigus / püügiluba, mis võimaldanuks tal teostada antud kohas ja ajal kalapüüki

faktiliselt tema ja tema kaasosaliste poolt kasutatud / püügile asetatud avaveemõrraga. Samuti

puudus tal kohane püügiluba, mis võimaldanuks tal teostada antud kohas ja ajal erikorras

ahvena- ja / või rääbisepüüki. Kuigi S. Šutaki ja H. Forostovetsi poolt faktiliselt püügil

kasutatud avaveemõrd oli järvel tähistatud (märgistustega TA-127), seonduvad antud

märgistused faktiliselt hoopis teistele isikutele väljastatud kalapüügiloaga nr TA210127.

Ääre- /avaveemõrd (märgistusega TA-127) oli tegelikkuses kantud kalapüügiloale nr

TA210127, mille omanik oli Kallaste Kalur OÜ (rg-kood 10006498). Nimetatud loal olid

kaluriteks märgitud V.Š. , R.P. ja R.G. . Kuigi R.G. esitas 10. juunil 2021 kalateate TA-127

märgistusega mõrra püügile asetamise kohta (kasutades kalalaeva VLD-669) kalapüügiloa nr

TA210127 alusel, puudub antud kalateatel vahetu seos S. Šutaki ja tema kaasosaliste

ebaseadusliku tegevusega. Ühtlasi puuduvad kalapüügiloas nr TA210127 eriõigused, mis

võimaldanuks selle alusel püüda 2021 juunis (s.o keeluajal) rääbist ja/või ahvenat või

kasutada püügiks lubatust väiksema silmasuurusega püügivahendit.

59. Etteheidetavad on veel järgmised kalapüüginõuete rikkumised: KPS § 71 lg 1 p 1 kohaselt

loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks kutselisel kalapüügil nõukogu määruse (EÜ)

nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 nimetatud

rikkumisi (kalastamine keelatud perioodil, keelatud või nõuetele mittevastavate

püügivahendite kasutamine).

KPS § 71 lg 2 p 1 kohaselt loetakse harrastuskalapüügil kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks

kalapüüki keeluajal; p 3 kohaselt kalapüüki keelatud või nõuetele mittevastava

püügivahendiga. KPS § 73 lg 1 p 1 kohaselt loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kala

püüdmist ilma nõutava püügiõiguseta; p 4 kohaselt kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüüki

KPS-is või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud keeluajal; p 6 kohaselt kalapüüki

KPS-is või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi kohta sätestatud nõudeid ja

piiranguid eirates. Püüdes kala keeluajal ja nõuetele mittevastava püügivahendiga, omamata

seejuures nõutavat püügiõigust, on S. Šutaki ja H. Forostovetsi ühise ja kooskõlastatud

tegevusega tekitatud keskkonnakahju, mille suurus on kokku 13 858 eurot.

60. S. Šutaki ja H. Forostovetsi poolt toime pandud kuritegu (kalapüüginõuete rikkumine ja

seeläbi keskkonnale olulise kahju tekitamine) oli toime pandud kavatsetult (kalapüüginõuete

rikkumine oli toime pandud kavatsetult, kahju tekitamine vähemalt kaudse tahtlusega) ja

kaastäideviimise vormis. KarS § 361 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud.

Kalapüügi nõuete rikkumine on KarS § 361 lg 1 järgi karistatav vaid juhul, kui selle tagajärjel

tekitatakse keskkonnale oluline kahju. Ebaseadusliku kalapüügiga tekitatud keskkonnakahju

tuvastamiseks jõustus 1. juulil 2015 uue KPS ja selle rakendusaktidega uus reeglistik, millest

tulenevalt on keskkonnakahju tekkinud juba ebaseadusliku kalapüügiga (KPS § 73 lg 1 p-d 1-

9). Kahju suuruse määramisel võetakse arvesse ebaseaduslikult püütud kalade koguarv, mis

on asjas muljetavaldav – 601 ahvenat, 25 koha, 32 siiga, 2 särge ja 39,40 kg rääbist.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolud puuduvad. Kolleegium leiab, et S. Šutak ja H.

Forostovets tuleb süüdi tunnistada KarS § 361 lg 1 järgi.

IV

61. Vastavalt KarS § 361 lg 1 sanktsioonile on võimalik süüdistatavatele mõista karistuseks

rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Riigikohtu praktika kohaselt karistuse

mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr (nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28, viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-

2232/179, punkt 71). Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel

määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning et karistuse kohaldamisel tuleb järgida

vastavaid karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik

on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11, 24. aprilli 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 30.3, viimati ka 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p

8). Riigikohtu suunised ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki

konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv

individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. (RKPJKo asjas nr 5-20-5, p 19)

Kolleegium leiab, et S. Šutaki ja H. Forostovetsi käitumises puuduvad karistust kergendavad

ja raskendavad asjaolud. Süüdistatavad on menetluse kestel läbivalt oma süüd ebaseadusliku

mõrrapüügi osas eitanud. Seega nähtav kahetsus puudub.

62. S. Šutakil puudub varasem kehtiv kriminaalkorras karistatus. H. Forostovetsil oli varasem

kriminaalkaristus KarS § 424 lg 1 järgi, kuid sellega kaasnev katseaeg oli 2021. aasta juuniks

möödunud.

Kolleegium leiab, et S. Šutaki ja H. Forostovetsi teosüüd tuleb hinnata keskmises määras.

Keskmine süü suurus tuleneb ka tagajärjest (ebaseaduslikult püütud kalu oli sadu) ja sellest

tulenevalt keskkonnakahju arvestatavalt suur (13 858 eurot). Süüdistatavatele etteheidetav

tegu leidis aset 2021. aastal, seega on toimunust tänaseks möödunud pea 4 aastat.

KarS § 56 lg 2 ls 1 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Prokurör taotles maakohtus süüdistatavate

karistamist rahalise karistusega ning ringkonnakohus nõustub selle karistusliigiga, sest see

vastab nende teosüüle ja vangistuse mõistmine oleks liiga karm. Mõlemal kohtualusel on

töökohad ja sissetulek, mis räägib rahalise karistuse kohaldamise kasuks. KarS § 44 lg 1

võimaldab mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. Kolleegium leiab, et rahaline

karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmise määra lähedaselt, s.o 280 päevamäära, mis peaks

olema küllaldane, et mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma kalapüügi nõuete rikkumise eest.

63. Seega, arvestades isikute teadaolevat keskmist päevasissetulekut 2020. aastal ja KarS § 44

lg 2 ls 4 sätestatut, tuleb S. Šutakile ja H. Forostovetsile mõista karistuseks rahaline karistus

280 päevamäära suuruses summas, s.o 2800 eurot.

V

64. Maakohus jättis seoses õigeksmõistva otsusega Eesti Vabariigi poolt Keskkonnaameti

kaudu esitatud avalik-õigusliku nõude summas 13 858 eurot läbi vaatamata. Seoses

süüdimõistva otsusega ringkonnakohus tühistab selle maakohtu otsustuse, sest asjas on

tõendamist leidnud, et ebaseadusliku kalapüügi teostamisega tekitasid S. Šutak ja H.

Forostovets ühiselt keskkonnale kahju summas 13 858 eurot. KarS § 12-1 p-st 1 tulenevalt

oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot.

65. Süüdistatavad kasutasid kalapüügil avaveemõrda, millele oli kantud tähistus TA-127.

Kalapüügiloa nr TA210127 oli väljastatud Kallaste Kalur OÜ-le ning sellele oli kaluritena

märgitud V.Š. , R.P. ja R.G. . Seega ei andnud nimetatud kalapüügiluba süüdistatavatele

püügiõigust.

66. KPS § 10 lg 2 järgi on keelatud püüda kala käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktis või ELi õigusaktis või rahvusvahelise lepingu alusel sätestatud

keeluajal.

Vastavalt maaeluministri 23. mai 2021 käskkirjale nr 70 peatati alates 24. mai 2021 Peipsi

järvel ahvenapüük kuni 30. juuni 2021. Samuti oli vastavalt kalapüügieeskirja (edaspidi KPE)

§ 33 punktile 1 keelatud Peipsi järves rääbise püük 21. augustist kuni 20. juunini.

Süüdistatavad püüdsid ahvenaid ja rääbiseid keeluajal.

Keskkonnaministri 28. detsembri 2020 määruse nr 61 „Ajutised püügikitsendused Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel 2021.aastal“ § 2 lg 3 kohaselt, kui ahvenapüük on peatatud, on

nimetatud veekogudes keelatud kasutada lõkspüüniseid, mille juht- ja kariaia silmasuurus on

väiksem kui 86 mm ning kere silmasuurus väiksem kui 76 mm.

67. Süüdistatavad kasutasid püügil avaveemõrda, mille silmasuurus juht- ja kariaias oli

väiksem kui 86 mm ning keres väiksem kui 76 mm. S. Šutaki ja H. Forostovetsi kahjustava ja

keelatud tegevuse (ebaseaduslik kalapüük) puudumisel ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud

(keskkonnakahju tekkinud), mistõttu esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel.

68. KPS § 73 lg 2 kohaselt tuleb kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitada. Sama sätte

lõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse kala- ja veetaimevarule kahju tekitamiseks kala püüdmist

ilma nõutava püügiõiguseta. Sama sätte lõike 1 punkti 6 kohaselt loetakse kala- ja

veetaimevarule kahju tekitamiseks kalapüüki käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud

õigusaktis püügivahendi või kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates.

Sama sätte lõike 1 punkti 4 kohaselt loetakse kala- ja veetaimevarule kahju tekitamiseks

kaaspüügi tingimusi rikkudes kalapüüki käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud

õigusaktis sätestatud keeluajal.

Sama sätte lõike 7 kohaselt nõuab kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitise sisse

Keskkonnaamet.

69. KPS § 73 lg 3 kohaselt kala – ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime

ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja

veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju

arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus 19. juuni 2015 vastuvõetud määrusega nr

67 „Kalavarudele ja veetaimedel tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ning

tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (edaspidi Määrus nr 67).

70. Määruse nr 67 § 1 järgi kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju, välja arvatud

kalapüügiseaduse § 73 lõikes 5 nimetatud juhul, hüvitamise määrad on nimetatud lisas 1. KPS

§ 73 lg 6 kohaselt kalavaru kahjustamise korral käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud rikkumise

toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi

lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.

71. KPS § 71 lg 1 p 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 lg 1 punkt (a),

artikkel 3 lg 1 punktide (a), (c) ning (e) kohaselt loetakse kutselisel kalapüügil

kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks kalapüüki keelatud ajal, kalapüüki ilma püügiõiguseta

ning kalapüüki nõuetele mittevastavate püügivahenditega.

72. Looduskeskkonnale tekitatud kahju arvestus on järgmine:

Määruse nr 67 lisa 1 kohaselt on kahju määr:

-

ahvena puhul 3,2 eurot isendi kohta.

-

koha puhul 10 eurot isendi kohta.

-

siia puhul 10 eurot isendi kohta.

-

särje puhul 1,3 eurot isendi kohta.

-

rääbise puhul 39,40 eurot kg kohta.

73. Arvestades asjaolu, et keelatud ajal, ilma püügiõiguseta ning nõuetele mittevastavaid

vahendeid kasutades loetakse kalapüüki KPS § 71 lg 1 p-i 1 ja nõukogu määruse (EÜ) nr

1005/2008 artiklis 42 lg 1 punkt (a), artikkel 3 lg 1 punktide (a), (c) ning (e) järgi

kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks, on vastavalt KPS § 73 lg-le 6 kahju hüvitamise määr

sama sätte lõike 3 alusel määratud viiekordne määr.

74. Eesti Vabariik (Keskkonnaameti kaudu) on KPS § 73 lg 2 alusel esitanud tekitatud

keskkonnakahju osas kahjunõude solidaarselt väljamõistmiseks S. Šutakilt ja H. Forostovetsilt

kogusummas 13 858 eurot ja see kahju kuulub ringkonnakohtu otsusega väljamõistmisele.

Kahjuarvestuse kohaselt moodustub keskkonnakahju järgmistest eraldi kahjusummadest.

- ahvenapüügiga tekitatud kahju summas 9616 eurot (601 [ahvenate arv] x 3,2 [kahju määr

ahvena isendi kohta tulenevalt VV 19. juuni 2015 määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju

hüvitamise määr KPS § 73 lõike 6 alusel]);

- kohapüügiga tekitatud kahju summas 1250 eurot (25 [kohade arv] x 10 [kahju määr koha

isendi kohta tulenevalt VV 19. juuni 2015 määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju hüvitamise määr

KPS § 73 lõike 6 alusel]);

- siiapüügiga tekitatud kahju summas 1600 eurot (32 [siiade arv] x 10 [kahju määr siia isendi

kohta tulenevalt VV 19. juuni 2015 määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju hüvitamise määr KPS §

73 lõike 6 alusel]);

- särjepüügiga tekitatud kahju summas 13 eurot (2 [särgede arv] x 1,3 [kahju määr särje isendi

kohta tulenevalt VV 19. juuni 2015 määruse nr 67 lisast 1] x 5 [kahju hüvitamise määr KPS §

73 lõike 6 alusel]);

- rääbisepüügiga tekitatud kahju summas 1379 eurot (39,40 [rääbise kogus kg] x 7 [kahju

määr rääbise kilogrammi kohta tulenevalt VV 19. juuni 2015 määruse nr 67 lisast 1] x 5

[kahju hüvitamise määr KPS § 73 lõike 6 alusel]).

KPS § 73 lg 7 kohaselt kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitise nõuab sisse

Keskkonnaamet. Hüvitis kantakse riigieelarvesse. Seega kahjuhüvitis tuleb süüdistatavatel

kanda tsiviilhagis märgitud Rahandusministeeriumi pangakontole.

VI

75. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, tuleb ümber vaadata ka

maakohtu menetluskuludesse puutuvad otsustused.

76. Esmalt tuleb menetluskulude hulka arvata sundraha: tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p-st 9

kaasneb süüdimõistva otsusega sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo

puhul on sundraha 1,5 kuupalga alammäära.

Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega KrMS 175 lg 1 p 9

kohaselt kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo puhul on 1,5

kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2024 määruse nr 87 „Töötasu

alamäära kehtestamine“ kohaselt alates 1. jaanuarist 2025 töötasu alamäär kuus on 886 eurot.

Seega sundraha suurus käesolevas asjas on 1,5 x 886, s.o 1329 eurot. Mõlemalt süüdistatavalt

(S. Šutak ja H. Forostovets) tuleb nimetatud sundaraha välja mõista.

77. Maakohtus tekkisid süüdistatavatel ka asitõendi hävitamisega seotud kulud ning

õigusabikulud.

78. Menetluskuluks on kalade utiliseerimisega, kui kiiresti rikneva asitõendi hävitamiskulud,

kogusummas 6,16 eurot. Kuna see on põhjustatud mõlema süüdistatava tegevusest, siis tuleb

tekkinud kulud S. Šutaki ja H. Forostovetsi vahel võrdselt ära jagada (s.o 3,08 eurot inimene)

ja välja mõista mõlemalt süüdistatavalt KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel.

79. H. Forostovetsi kaitsmisel tekkis kaitsjatel riigi õigusabi osutades kohtueelses menetluses

ja maakohtu menetluses KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi menetluskulu summas 3513,53 eurot

(384,70 eurot eelmenetluses ja 3128,80 eurot kohtumenetluses). Kokku tuleb H. Forostovetsilt

maakohtu menetluse kuludena välja mõista 3516,61 eurot (kaitsjatasu + asitõendi hävitamise

kulud). Kuna maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, jäid tekkinud menetluskulud riigi kanda.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, teeb süüdimõistva otsuse, mistõttu tuleb

eelviidatud menetluskulu välja mõista H. Forostovetsilt. Küll leiab ringkonnakohus,

arvestades rahalist karistuse ning tsiviilhagi suurust, et süüdistataval tuleb võimaldada tasuda

menetluskulusid KrMS § 180 lg 3 alusel 1 aasta jooksul.

80. Sama seisukoht tuleb kujundada ka S. Šutaki lepingulise kaitsja kulude kohta. KrMS §

175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku

suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses

kriminaalmenetlusega. Süüdistatava S. Šutaki menetluskulude nimekirja kohaselt, mida

tõendavad advokaadibüroo arved on valitud kaitsja tasu 8550 eurot.

Tunnihind on varieerunud sõltuvalt sellest, millal on õigusabi osutatud – 144 eurot koos

käibemaksuga, alates 1. jaanuarist 2023 on 180 eurot koos käibemaksuga. Kolleegiumi

arvates on süüdistatava valitud kaitsja tunnitasu suurus 183 eurot (milles sisaldub käibemaks)

aktsepteeritava suurusega. Riigikohus on muuhulgas aktsepteerinud ka 220 eurost tunnitasu,

millele lisandub käibemaks (RKKKo 1-22-7663/18, 15).

Asja mahtu ja keerukust ning kaitsja menetluses osalemise aega arvestades loeb kohus kaitsja

tasu põhjendatuks ja vajalikuks. Samale seisukohale asus ka maakohus. Kuna ringkonnakohus

teeb süüdimõistva otsuse, siis jääb valitud kaitsjale makstud tasu S. Šutaki enda kanda.

VII

81. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-dest 1, 2, 3; § 339 lg-st

2; § 340 lg 4 p-st 2, § 341 lg-st 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 21. oktoobri 2024

otsuse osaliselt, s.o süüdistatavate S. Šutaki ja H. Forostovetsi õigeksmõistmises KarS § 361

lg 1 järgi, Keskkonnaameti nõude läbi vaatamata jätmises, menetluskulude ja kaitsjate

õigusabikulude riigi kanda jätmises. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

tunnistab S. Šutaki ja H. Forostovetsi süüdi KarS § 361 lg 1 järgi ning mõistab kummalegi

rahalise karistuse 280 päevamäärase suuruses summas, s.o 2800 eurot.

Rahuldamisele kuulub Eesti Vabariigi Keskkonnaameti kaudu esitatud hagiavaldus ja S.

Šutakilt ja H. Forostovetsilt tuleb välja mõista solidaarselt välja keskkonnale tekitatud kahju

summas 13 858 eurot.

Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Prokuratuuri ja Keskkonnaameti apellatsioonid

kuuluvad rahuldamisele.

VIII

82. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluse kulude osas.

82.1. Süüdistatava H. Forostovetsi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Veski esitas taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele 45 minutit, prokuröri

apellatsiooniga tutvumisele 30 minutit, istungiks ettevalmistamisele 30 minutit ning istungil

osalemisele 60 minutit, mille eest taotleb tasu 241,56 eurot, sh käibemaks 43,56 eurot.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsja tasutaotlusele ja loeb selle põhjendatuks.

82.2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel ja

prokuratuur on esitanud apellatsiooni, siis KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad tekkinud

menetluskulud riigi kanda. Seega menetluskulud 241,56 eurot jäävad Eesti Vabariigi kanda.

83. Süüdistatava S. Šutaki kaitsja Allan Valk esitas kohtule apellatsioonimenetluses kantud

õigusabikulude nimekirja summas 1742,16 eurot. Selles sisaldub apellatsioonide

läbitöötamine 2,5 tundi, nõupidamine kliendiga 0,5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine

2,5 tundi, kaitse kohtuistungil 2 tundi ning istungile sõitmiseks kulunud aeg. Kokku on

osutatud õigusteenust 9 tundi tunnihinnaga 183 eurot koos käibemaksuga.

Kohtu arvates on süüdistatava valitud kaitsja tunnitasu suurus 183 eurot (käibemaksuga)

aktsepteeritava suurusega. Nagu eelnevalt märgitud, siis on Riigikohus aktsepteerinud ka

oluliselt suuremaid tunnitasusid. Ringkonnakohus nõustub muu osas taotletuga, va istungile

kulunud aeg. Kohtuistung ringkonnakohtus toimus 1 tunni, seega tuleb kaitset istungil

vähendada 1 tunni võrra. Asja mahtu ja keerukust ning kaitsja menetluses osalemise aega

arvestades loeb kohus kaitsja tasu põhjendatuks ja vajalikuks summas 1559,16 eurot. Kuna

ringkonnakohus teeb süüdimõistva otsuse prokuröri apellatsiooni alusel, siis tuleb 1559,16

eurot välja mõista Eesti Vabariigilt S. Šutaki kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)