3-22-2672/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2672

Haldusasi

Kihnu

Maalambakasvatajate

Seltsi

kaebus

Põllumajandus- ja Toiduameti 14.09.2022 otsuse nr

1.1-4/348 tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja Kihnu Maalambakasvatajate Selts, esindaja

C.D

Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet, esindajad

vandeadvokaadid Kärt Saar ja Alar Urm

Kolmas isik Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit,

esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 19.06.2023 otsuse resolutsiooni punktid 2–5 muutmata.

2. Mõista Kihnu Maalambakasvatajate Seltsilt välja 1080 eurot Eesti Lamba- ja

Kitsekasvatajate Liidu apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Ülejäänud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 16.06.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-22-2672

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) keeldus 31.05.2022 otsusega nr 1.1-4/181 (otsus nr

181) Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu (ELKL) esitatud kihnu maatõugu lamba aretus-

säilitusprogrammi 2022–2032 (KML-programm) kinnitamisest.

2. PTA tunnistas 14.09.2022 otsusega nr 1.1-4/348 (otsus nr 348) otsuse nr 181 kehtetuks

ning kiitis ELKL-i esitatud KML-programmi heaks.

Otsuses nr 181 oli toodud keeldumise põhjusena välja, et KML-programm kahjustaks

olemasoleva aretusprogrammi tõhusat rakendamist. Pärast uute andmete saamist on PTA

seisukohal, et KML-programmi heakskiitmine ei saa kahjustada Kihnu Maalambakasvatajate

Seltsi (kaebaja) aretustegevust, sest mõlema populatsiooni maht ületab nõutud piiri. Nimelt

tuleb ohustatud tõu aretusprogrammi heakskiitmisel jälgida, et tõuraamatus osaleva

populatsiooni efektiivne populatsioonimaht Ne oleks vähemalt 50. Praeguse populatsiooni

juures on uue tõuraamatu Ne 63,9 ja kaebajal 54,9. PTA ettepanekul 09.08.2022 toimunud

koosolekul oli selge, et kaebaja ja ELKL-i taga seisvate kihnu maalamba aretajate lepitamine

ei ole võimalik.

3. Kaebaja esitas vaide, mille PTA jättis 21.11.2022 vaideotsusega nr 1.5-5/501 rahuldamata.

4. Kihnu Maalambakasvatajate Selts esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 348

tühistamiseks.

Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja on PTA väljastatud tegevusloaga aretusühing

(põllumajandusloomade aretuse seaduse (PõLAS) § 5 lg 1), mis tegeleb ohustatud tõu – kihnu

maalamba – säilitamise ja aretamisega. Aretusühinguna on kaebaja kohustatud täitma PTA

poolt heakskiidetud aretusprogrammi ja tagama ohustatud tõu säilimise. Vaidlustatud

haldusakt raskendab kaebajal nende kohustuste täitmist, sest kihnu maalamba tõu aretuse ja

säilitamisega seonduvad õigused ja kohustused omandas ka ELKL ning seni vaid ühe

tõuraamatu ja aretusprogrammiga hõlmatud kihnu maalamba populatsioon jaguneb edaspidi

kahe tõuraamatu ja aretusprogrammi vahel.

Tõuaretuse määruse1 põhjenduste p-st 21 tulenevalt peab hindama teise aretusprogrammi

mõju olemasoleva aretusprogrammi tõhusale täitmisele. Sellest järeldub, et kaebajal kui

ohustatud tõu säilitamisega seni tegeleval aretusühingul peab olema menetluslik võimalus

vaidlustada PTA otsust nr 348. Tõuaretuse määruse art 10 lg 1 p-i c alap i näeb samuti ette

aluse keelduda aretusprogrammi heakskiitmisest, kui see võib kahjustada sama tõu varasemat

aretusprogrammi. Kolmanda isiku KML-programmi heakskiitmine kahjustab kaebaja

aretusprogrammi. Ohustatud tõu aretusega ei saa tegeleda igaüks, nagu mitteohustatud tõu

puhul. Aretuspopulatsiooni väiksus tingib selle, et mitu erinevat aretusprogrammi ei saa olla

tõhusad. Kaebeõiguse jaatamiseks piisab sellest, et kui olemasoleva aretusprogrammi kõrvale

tekib teine, siis võib esimese aretusprogrammi aretusloomade arv langeda alla miinimumi.

Väited kaebaja soovist hoida senist monopoli on alusetud. Ohustatud tõu säilitamine on

aretusvaldkond, mitte äritegevus. Väide, et Eestis on piisavalt kihnu maalambaid kahe

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 08.06.20126 määrus (EL) 2016/1012 tõupuhaste aretusloomade,

ristandaretussigade ja nende aretusmaterjali aretuse, turustamise ning nende liitu sissetoomise suhtes kehtivate

zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta, millega muudetakse määrust (EL) nr 652/2014, nõukogu

direktiive 89/608/EMÜ ja 90/425/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks teatavad õigusaktid tõuaretuse valdkonnas.

2(10)

3-22-2672

aretusühingu jaoks, on tõendamata. Riigi tegevus aretusprogrammide tunnustamisel peab

alluma kohtulikule kontrollile.

Otsus nr 348 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Otsuse nr 181 kehtetuks tunnistamiseks

puudus õiguslik ja faktiline alus. Otsus nr 348 ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Jääb

selgusetuks, millistel põhjustel on PTA oma varasemat seisukohta muutnud. Arvestatud ei ole

kaebaja õigustega. Efektiivse populatsioonimahu näitajatele tuginedes on tehtud vigu. Kihnu

maalamba populatsiooni killustamine ilmselgelt kahjustab aretustegevust. Otsus nr 348

tugineb kontrollimatutele andmetele. Heakskiidetud KML-programmis puudub piisav arv

aretusloomi ja aretajaid ning Ne ei saa küündida 50-ni. PTA jättis tähelepanuta olulised

asjaolud, nt aretusprogrammis kirjeldatud loomade omadused (tõutunnused) ja loomade

hindamise kriteeriumid. Otsusega nr 348 heakskiidetud KML-programmi täitmisel tekib

madalam, jämejalgsem, mittetõutüübilise näo, villaku ja sarvedega lammas teises

populatsioonis, mis hakkab lahknema praegusest populatsioonist. See seab ohtu tõu säilimise.

Kaebaja on jäetud haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata ja ära kuulamata.

5. PTA palus jätta kaebus rahuldamata.

Otsusest nr 348 ei tulene kaebajale mingeid õigusi ega kohustusi ja see ei mõjuta tema

subjektiivseid õigusi. Otsus nr 181 ei andnud kaebajale tagatist, et PTA ei tee hiljem

teistsugust otsust. Otsuse nr 348 oleks saanud teha ka otsust nr 181 kehtetuks tunnistamata.

ELKL esitas uusi andmeid ja vastustaja uuendas haldusmenetluse. Aretusprogramm on siduv

selle koostajale, mitte teistele. Üks aretusühing või -ettevõtja ei saa esitada nõudeid sellele,

kuidas teine tegutseb. Aretusprogrammil ei ole aretusühingute ülest mõju. Kaebaja oli

menetlusse kaasatud põhjusel, et haldusmenetlus on avalik, nii kaebaja kui ka ELKL

tegelevad lammaste aretusega ja kaebaja soovis saada teavet ELKL-i kavandatava aretustöö

kohta. Kaebaja tahab ELKL-i tegevust takistada ja olla ainus kihnu maalamba aretusühing,

kuid PõLAS ja tõuaretuse määrus ei kaitse sellist huvi. Kui ühe tõu esindajate arvukus on

madal, siis tuleb sellega aretustöös arvestada, kuid edu saavutamiseks on tavapärane, et

jõupingutusi teevad erinevad isikud. Kihnu maalamba tõu säilimise huvides on anda

aretusõigus nii kaebajale kui ka ELKL-le. Monopoolne seisund takistab sageli arengut ja seab

põhjendamatuid tõkkeid, mistõttu ei ole see tulemuslik ega üldistes huvides. Kaebajal ei ole

õigust või pädevust otsustada, kuidas rakendada seadusega sätestatud haldusmeetmeid teiste

aretusühingute aretustöös.

Aretusprogrammi heakskiitmist reguleerivad tõuaretuse määrus, PõLAS ja maaeluministri

21.12.2018 määrus nr 83 „Nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade aretusprogrammi

jaoks piisava aretusloomade arvu määramiseks“ (määrus nr 83). PTA-l on piiratud juhtudel

õigus (mitte kohustus) keelduda aretusprogrammi heakskiitmisest (vt ka tõuaretuse määruse

põhjenduste p 21). Kaebajal ei oleks subjektiivset õigust nõuda teise sama tõu

aretusprogrammi heaks kiitmata jätmist. Aretusprogrammi nõuetekohasuse vaidlust saavad

pidada vaid aretusprogrammi esitaja ja vastustaja. Aretusühingule ei ole seadusega antud

õigust teostada riigis aretuspoliitikat. Otsus nr 348 on ELKL-le soodne haldusakt, mida ei pea

põhjendama, kuid otsus on siiski piisavalt põhjendatud. Vastustaja lähtus sellest, et nii

kaebaja kui ELKL-i Ne on vähemalt 50.

Asjaolust, et kaebaja kui mittetulundusühing tegeleb ohustatud tõu aretamisega, ei tulene

kaebeõigust. Kaebeõigust ei tulene ka tõuaretuse määruse art 10 lg 1 p-i c alap-st i. Kaebaja

loogika, et kaebeõigus tuleneb sellest, et tema programmis osalevate loomade arv jääb

väiksemaks, on põhjendamatu. Väide, et riik peab tagama piisava arvu loomi, ei põhine

seadusel. Aretajad ei ole kaebajaga rahul ja sellises olukorras on teise aretusprogrammi

kinnitamine põhjendatud. Kaebajal ei ole lammaste aretamise ainuõigust ja kui kaebaja

3(10)

3-22-2672

programmist tahetakse lahkuda, siis PTA ei saa sundida aretajaid sinna jääma. Otsus nr 348

on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust.

6. ELKL palub jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus. Otsus nr 348 ei puuduta tema õigusi või vabadusi. Ei selgu,

kuidas raskendab kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmine kaebajal oma

aretusprogrammi täitmist. Kaebajalt pole võetud õigust pidada kihnu maalamba tõuraamatut.

Kaebaja tahe olla aretusühinguna monopoolses seisundis ei ole kohtulikult kaitstav. Ka teistel

ühingutel on õigus soovi korral ja nõuete täitmisel tegeleda kihnu maalamba aretusega.

Kaebajal ei ole õigust nõuda, et teiste aretajate aretusprogramm peaks olema täpselt

samasugune kui kaebajal. ELKL ei tee takistusi tema aretusprogrammis osalevate loomade

kasutamiseks ka kaebaja aretusprogrammis. Otsus nr 348 on õiguspärane ja selle

tühistamiseks ei ole alust.

7. Tallinna Halduskohus jättis 19.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

2), tagastas osa kaebaja esitatud tõendeid (resolutsiooni p 3) ning mõistis kaebajalt ELKL-i

menetluskulude katteks välja 1170 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda (resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Kaebajal puudub otsuse nr 348 vaidlustamiseks kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1), mistõttu ei ole

vaja kontrollida selle otsuse õiguspärasust.

Kaebaja ja ELKL on mittetulundusühingutest aretusühingud. Tõuaretuse määruse art 2 p 5

kohaselt on aretusühing aretajate ühing või organisatsioon või avaliku sektori asutus, välja

arvatud pädev asutus, mida liikmesriigi pädev asutus tunnustab kooskõlas artikli 4 lg-ga 3

selleks, et täita aretusühingu poolt peetava või tema loodud tõuraamatusse kantud tõupuhaste

aretusloomade aretusprogrammi. Aretusühinguna tegutsemiseks peab isikul olema

tegevusluba ja PTA heaks kiidetud aretusprogramm tõuaretuse määruse art 2 p 26 tähenduses

(PõLAS § 5 lg-d 1 ja 3, § 8). Aretusprogramm on süstemaatiliste tegevuste (sh aretusloomade

ja -materjali registreerimine, valimine, aretus ja vahetamine) kogum, mida kavandatakse ja

rakendatakse selleks, et säilitada või parandada soovitud fenotüübi või genotüübi tunnuseid

sihtrühmaks olevas aretuspopulatsioonis. Kaebaja ei ole otsuse nr 348 adressaat ning sellega

ei anta talle mingeid õigusi ega panda kohustusi. Tegemist on kolmandale isikule

adresseeritud haldusaktiga tema KML-programmi heakskiitmiseks.

Kaebaja väidab, et teise aretusprogrammi heakskiitmine raskendab tal enda aretusprogrammi

tõhusat täitmist, sh ei saa välistada, et algse aretusprogrammiga hõlmatud aretusloomade arv

väheneb teise aretusprogrammi arvel alla õigusaktiga määratud minimaalse taseme (vt PõLAS

§ 9 lg 2 ja määrus nr 83). Nende väidete hindamiseks tuleb esmalt hinnata tõuaretuse määruse,

PõLAS-i ja aretusprogrammide eesmärke.

Tõuaretuse määruse põhjenduste kohaselt on mh lammaste aretus liidu põllumajanduses

majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast strateegiliselt tähtsal kohal ja annab panuse liidu

kultuuripärandisse (p 1). Loomade aretust käsitlevad liidu õigusaktid peaksid kaasa aitama

loomade geneetiliste ressursside säilitamisele ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele,

samuti tuleks edendada elujõulisi aretusprogramme mh ohustatud tõugude säilitamiseks (p

10). Tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammide üldeesmärk on parandada jätkusuutlikult

aretusloomade jõudlust ja muu kui jõudlusega seotud näitajaid või säilitada tõugu.

Aretusprogrammid peaksid hõlmama piisaval arvul tõupuhtaid aretusloomi, keda aretajad

peavad selleks, et aretuse ja valiku abil edendada ja arendada neis loomades soovitavaid

tunnuseid või tagada tõu säilimist kooskõlas osalevate aretajate poolt ühiselt kokku lepitud

eesmärkidega (p 20).

4(10)

3-22-2672

Tõuaretuse määruse põhjenduste p-s 21 on märgitud järgmist: „Kindlaksmääratud

kriteeriumidele vastava aretusühingu või aretusettevõtte õigus tunnustusele peaks olema

loomade aretust ja siseturgu käsitleva liidu õiguse aluspõhimõte. Pädev asutus ei tohiks

põhjendada juba tunnustatud aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega mõne teise sama

tõuga tegeleva aretusühingu tunnustamisest keeldumist ega siseturu põhimõtete rikkumist.

Sama põhimõte kehtib ka mõne teise aretusprogrammi või sellise aretusprogrammi

geograafilise ulatuse laiendamise heakskiitmise puhul, mida täidetakse sama tõu või sama

tõugu aretusloomade puhul, keda saab aretusprogrammi kaasata sama tõu aretusprogrammi

juba täitva aretusühingu aretuspopulatsioonist. Kui ühes liikmesriigis üks või mitu

tunnustatud aretusühingut juba täidavad teatava tõu jaoks heakskiidetud aretusprogrammi,

peaks selle liikmesriigi pädeval asutusel siiski olema teatavatel konkreetsetel juhtudel õigus

jätta sama tõu teine aretusprogramm heakskiitmata, isegi kui see aretusprogramm vastab

kõigile heakskiitmise tingimustele. Üheks heakskiitmata jätmise põhjuseks võiks olla see, et

mõne teise sama tõu aretusprogrammi heakskiitmine kahjustaks asjaomases liikmesriigis selle

tõu või selle tõu geneetilise mitmekesisuse säilitamist. Tõu säilitamist võib eelkõige

kahjustada aretuspopulatsiooni killustatus, mis võib põhjustada suuremat sugulusaretust,

täheldatud geneetiliste defektide sagedasemat esinemist, valikupotentsiaali kadu või aretajate

piiratumat juurdepääsu tõupuhastele aretusloomadele või nende aretusmaterjalile. Lisaks

võiks keeldumist põhjendada ebakõladega kindlaksmääratud tõutunnustes või

aretusprogrammide peamistes eesmärkides. Pädeval asutusel peaks olema õigus

aretusprogrammi eesmärgist, nimelt tõu säilitamine või tõu parandamine, sõltumatult teine

sama tõu aretusprogramm keelata, kui kahe aretusprogrammi eesmärkide või neis

aretusprogrammides kindlaksmääratud tõutunnuste põhinäitajate erinevuste tõttu kahaneks

tõhusus nende eesmärkidega või nimetatud näitajate või muude seonduvate näitajatega

taotletavate geneetiliste edusammude seisukohast või kui loomade vahetamise tõttu kahe

aretuspopulatsiooni vahel tekiks oht, et olemuslikud näitajad valitakse või aretatakse

esialgsest aretuspopulatsioonist välja. Pädeval asutusel peaks samuti olema õigus juhul, kui

tegemist on ohustatud tõu või kohaliku põlistõuga, mida liidu piires tavapäraselt ei leidu, teise

sama tõu aretusprogrammi heakskiitmisest keelduda põhjusel, et selline aretusprogramm

takistaks olemasoleva aretusprogrammi tõhusat täitmist, eelkõige genealoogilise ja

zootehnilise teabe puuduliku koordineerimise või vahetuse tõttu, mille tagajärjel selle tõu

kohta kogutud andmete ühise hindamise positiivsed aspektid langeksid ära. Kui pädev asutus

keeldub aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati keeldumist

põhjendama ning andma neile õiguse kinnitamisest keeldumine vaidlustada.“

Tõuaretuse määruse põhjenduste p-st 21 tulenevalt sätestatakse art 10 lg-s 1, et erandina art 8

lg-st 3 võib pädev asutus, kes on aretusühingu tunnustanud kooskõlas art 4 lg-ga 3, keelduda

heaks kiitmast aretusühingu aretusprogrammi, mis vastab I lisa 2. osas sätestatud nõuetele

põhjusel, et asjaomane aretusprogramm võib kahjustada sama tõu aretusprogrammi, mida

täidab muu aretusühing ja mis on selles liikmesriigis juba heaks kiidetud vähemalt järgmises

punktis: c) aretusprogrammi tõhus rakendamine, kui aretusprogrammi eesmärk on tõu

säilitamine i) ohustatud tõu korral.

PõLAS-i eesmärk on rakendada tõuaretuse määrust ja reguleerida põllumajandusloomade

aretust ulatuses, mis ei ole reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega (vt § 1 lg-d 1 ja 2).

PõLAS § 9 lg 1 kohaselt peab mh lammaste aretusprogramm vastama tõuaretuse määruse art-

s 8 sätestatud nõuetele ja muudele nimetatud määruses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis

ning PõLAS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud asjakohastele nõuetele. PõLAS

§ 9 lg 2 kohaselt on nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade aretusprogrammi jaoks

piisava aretusloomade arvu määramiseks kehtestatud määrusega nr 83. PõLAS-i seletuskirja

kohaselt on aretusprogrammi eesmärkide saavutamine olulisima tähtsusega just ohustatud

5(10)

3-22-2672

tõugude puhul, kuna lisaks genofondi säilitamisele on eesmärgiks ka populatsiooni arvukuse

suurendamine, et tuua tõug välja ohustatud tõu staatusest. Aretusprogrammis on määratletud

nii aretuse eesmärgid kui ka meetmed ja tegevused nende saavutamiseks. Selleks et oleks

pidev ülevaade tegevuste toimimisest, on oluline tegevusi analüüsida, mille tulemusest

selgub, kas tegevused tõu säilitamiseks ja populatsiooni suurendamiseks on piisavad ja

kohased või on tekkinud vajadus neid korrigeerida (lk 11).

Eespool toodust järeldub, et tõuaretuse määruse ja PõLAS-i eesmärk üldisemalt, aga ka

kitsamalt kaebaja viidatud sätete eesmärk on kaitsta avalikku huvi põllumajandusloomade

aretuse, sh ohustatud tõugude aretuse ja säilitamise vastu. Aretusprogrammid ja

aretusühingute tegevus nende täitmisel on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kaebajal ei

ole õigust nõuda, et ta peab olema ainus kihnu maalamba aretusega tegelev aretusühing ning

ühegi teise aretusühingu aretusprogrammi ei tohi heaks kiita (vt ka tõuaretuse määruse art 14).

Lisaks tuleneb tõuaretuse määruse põhjenduste p-st 21, et teise aretusühingu tunnustamisest

või aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumist ei tohiks põhjendada juba tunnustatud

aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega. Põhjenduste p-s 21 toodud selgitused, et millal

võiks pädev asutus siiski keelduda olemasoleva aretusprogrammi kõrvale teise iseenesest

nõuetele vastava aretusprogrammi heakskiitmisest, lähtuvad samuti eesmärgist mitte

kahjustada ohustatud tõu puhul selle säilimist, kuna see ongi aretusprogrammi tõhusa täitmise

tagamise mõte. Põhjenduste p-s 21 on esile toodud, et kui pädev asutus keeldub

aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati keeldumist põhjendama ja

andma õiguse kinnitamisest keeldumist vaidlustada. Seal ei ole aga märgitud, et kui

olemasoleva aretusprogrammi kõrval kiidetakse heaks ka teine sama tõu aretusprogramm, siis

peaks olemasoleva programmi täitjal olema samuti vaidlustamisõigus. Sama järelduse saab

teha tõuaretuse määruse art 10 lg 1 p-i c alap i kohta. Asjaolust, et pädevale asutusele on

antud diskretsioon keelduda tõu säilitamise huvides uue aretusprogrammi heakskiitmisest, ei

tulene aretusühingule õigust seda nõuda ega samuti kaebeõigust selles küsimuses.

Kaebaja väide, et ohustatud tõu aretuse ja säilitamise puhul võib kaebaja aretusprogrammi

kõrvale teise aretusühingu aretusprogrammi heakskiitmine teda mõjutada, sest aretusloomade

arv on piiratud, on arusaadav. Igasugusest faktilisest puutumusest ei teki siiski kaebeõigust.

Kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmisest ei tulene vältimatult, et aretajad lahkuvad

kaebaja aretusprogrammist ja lähevad üle uude. See, millises aretusprogrammis osaleda, on

aretajate vaba valik ning kaebajal ei ole õigust keelata loomakasvatajatel lahkuda. Seega

iseenesest ei põhjusta otsus nr 348 kaebaja aretusloomade vähenemist, ehkki kaudselt võib

luua selleks võimaluse. Kaebaja ei väida, et pärast kolmanda isiku aretusprogrammi

heakskiitmist oleks tema aretusprogrammi efektiivne populatsioonimaht Ne langenud alla

määruses nr 83 sätestatud miinimumi (50).

Kaebaja tõi esile, et aretusühinguna on ta kohustatud täitma PTA heakskiidetud KML-

programmi ja tagama ohustatud tõu säilimise. Kaebaja peab siiski järgima oma ja kolmas isik

oma aretusprogrammi (PõLAS § 8 lg 1) ning ELKL-i programmist ei tulene kaebajale

kohustusi. Ei saa väita, et kaebaja üksi on kohustatud tagama kihnu maalammaste säilimise.

Aretusprogramm on mõeldud järgimiseks, et saavutada seal seatud eesmärke, kuid sellest ei

järeldu, et kui kihnu maalamba tõu aretuses ja säilitamises toimuvad negatiivsed arengud

tulenevalt asjaoludest, mis ei ole kaebaja mõjualas, siis on ta oma kohustusi rikkunud.

Kaebaja ei vastuta selle eest, kui PTA otsusel nr 348 oleks negatiivsed tagajärjed kihnu

maalamba tõule.

Sarnast vaidlust on varem lahendatud haldusasjas nr 3-12-1764, kus üks hobuste aretusühing

vaidlustas PTA õiguseellase Veterinaar- ja Toiduameti otsuse tunnustada teist hobuste

aretusühingut (vaidlus oli tori tõugu hobuste aretuse üle). Tallinna Ringkonnakohus leidis

6(10)

3-22-2672

16.01.2014 otsuses (p 19), et kaebajast aretusühingul puudus kaebeõigus, kuna sisuliselt

pöördus ta kohtusse avalikes huvides ehk tori hobuse tõu säilitamise huvides. Kaebeõigust ei

tulenenud mh sellest, et osa ühe aretusühingu tõuraamatu hobustest viiakse tõenäoliselt üle

teise aretusühingu tõuraamatusse. Kaebajal polnud õigust nõuda enda monopoolse seisundi

säilitamist ning tähtsust polnud, kas ja kuidas isik oli haldusmenetlusse kaasatud või kas tema

vaie lahendati. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud Euroopa Kohtu 11.11.2004

otsuses C-216/02 käsitleti õigusakte, mis kaotasid kehtivuse tõuaretuse määruse jõustumisega

(tõuaretuse määruse art 64, põhjenduste p 74), leidis Euroopa Kohus, et ühe hobuslaste tõu

jaoks juba ametlikult tunnustatud või heakskiidetud organisatsioonidel või ühingutel ei ole

õigust nõuda pädevatelt ametiasutustelt, et nad keelduksid sama tõu jaoks tõuraamatut pidava

või asutava uue ühingu või organisatsiooni tunnustamisest või heakskiitmisest (olukorras, kus

olid täidetud tingimused, et ametiasutus võinuks kaaluda uue organisatsiooni või ühingu

tunnustamisest keeldumist). Lisaks leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigusega ei ole

vastuolus liikmesriigi õigus, millega olemasolevad ühingud ja organisatsioonid, kes on

esitanud uue ühingu või organisatsiooni tunnustamise osas vastuväiteid, jäetakse ilma

õiguskaitsevahenditest siseriiklike pädevate ametiasutuste poolt vastu võetud

tunnustamisotsuste vaidlustamiseks. Kuigi asjades nr 3-12-1764 ja C-216/02 oli tegemist

vanemate õigusaktide pinnalt ja hobuste kohta tehtud lahenditega, toetavad need järeldust, et

kaebajal puudub kaebeõigus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kihnu Maalambakasvatajate Selts palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-d 2–5 ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohtu järeldus kaebeõiguse puudumisest on väär. Haldusasjas nr 3-12-1764 olid

faktilised asjaolud teistsugused. Seal taotles uus aretusühing tunnustust tori hobuse ühe

piiritletud ja eristatava osa (aretussuuna) hobuste tõuraamatu pidamisele. Kui varem oli

eristatud kahte aretussuunda, siis haldusasjas vaidlustatud otsusega tunnustati teise

aretusühingu õigust pidada kolmanda aretussuuna tõuraamatut. Kehtiva õiguse tähenduses oli

juttu tori hobuse tõu kolmest alampopulatsioonist, millel olid ka eristatavad nimetused.

Ringkonnakohus leidis, et kuna uue aretusühingu tunnustamine tähendas omaette tõuraamatu

tekkimist populatsiooni ühe osa kohta, ei saanud uue aretusühingu tunnustamine rikkuda

senise aretusühingu õigusi. Siinse vaidluse asjaolud on erinevad, sest kihnu maalamba puhul

ei ole eristatud alampopulatsioone ja kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmine

puudutab kihnu maalamba tõugu tervikuna. Erisusi kinnitab ka maaeluministri 21.12.2018

määrus nr 82 „Põllumajandusloomade ohustatud tõugude loetelu“ (vrd § 1 p-d 2 ja 4). Kihnu

maalamba puhul tekib vaidlustatud haldusakti tulemusel olukord, kus kaks aretusühingut

tegelevad ühe ja sama ohustatud tõu aretusega.

Halduskohus tegi tõuaretuse määruse põhjenduste p-st 21 valed järeldused. Sellest tuleneb, et

just ohustatud tõu säilitamisele suunatud aretusprogrammide puhul esineb põhjendatud alus

eeldada, et uue aretusprogrammi heakskiitmine võib takistada tõu säilitamist ja olemasoleva

aretusprogrammi tõhusat täitmist. Põhjenduste p 21 seab rea eeldusi, mille haldusorgan peab

kummutama selleks, et sama tõu kohta peetavate aretusprogrammide heakskiitmine ei

kahjustaks tõu säilimist ega takistaks olemasolevate programmide tõhusat täitmist. See, et

Euroopa Liidu õigusakt on sellise eelduse ette näinud, annab aluse väita, et sama tõu kohta

uue aretusprogrammi heakskiitmisega kaasneb senise aretusühingu õiguste rikkumine, kui

haldusmenetluses ei ole neid eeldusi kummutatud. See, kas sama tõu kohta uue

aretusprogrammi heakskiitmine kahjustab olemasolevat aretusprogrammi, on asja sisulise

läbivaatamise küsimus.

7(10)

3-22-2672

Otsuse nr 348 tulemusel on tekkinud olukord, kus ohustatud, ühe ja tervikliku populatsiooniga

tõu säilitamine ja aretamine toimub kahes aretusühingus erinevate aretusprogrammide alusel.

Selle tulemusel hakkavad erinevatesse aretusprogrammidesse kaasatud loomad üksteisest

järjest rohkem erinema. Kuna tõu populatsioon on niigi väike, võib selline killustumine viia

tõu väljasuremise või olulise muutumiseni. Mõlemal juhul saab oluliselt kahjustada peamine

aretuseesmärk ehk ohustatud tõu säilitamine. Kihnu maalamba aretamine on kaebaja peamine

tegevusala (erinevalt kolmandast isikust), mille jätkamine sõltub sellest, kas kaebajal on

võimalik tõhusalt täita oma aretusprogrammi eesmärke. Kaebajal on õigus tegeleda enda

valitud tegevusalaga, lisaks on kaebajal aretusühinguna õigusaktidest tulenevad kohustused

riigi ees.

Vaidlustatud haldusakt on sisult õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja esitatud tõendite

tagastamine oli alusetu.

9. PTA ja ELKL paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad kaebeõiguse

küsimuses varasemate seisukohtade juurde ja nõustuvad halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

11. HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks

ning muul eesmärgil, sh teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib kohtusse pöörduda

vaid seaduses sätestatud juhul. Subjektiivsed avalikud õigused on põhiõigused ja -vabadused,

samuti õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused. Kohus

peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke

huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda

asjakohasest sättest kinnipidamist (vt nt Riigikohtu 14.03.2023 määrus nr 3-22-1312, p 17;

21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 9). Kaebeõiguse eelduseks on seega isikule kuuluvate

subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (Riigikohtu

12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11).

12. Kaebaja väidab, et ta soovib kaebusega kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Seega peaks tal

olema PTA otsusega nr 348 isiklik puutumus, mis väljendub tema subjektiivse avaliku õiguse

riives, s.o piisav ei ole kõigest mõningane puutumus faktilisel või huvi tasandil. Samuti ei

piisa kaebeõiguse tekkimiseks sellest, kui otsus nr 348 võiks kaebaja õigusi kahjustada vaid

teoreetiliselt. Ringkonnakohus leiab samamoodi kui halduskohus, et kaebajal ei ole otsuse nr

348 vaidlustamiseks kaebeõigust, ega korda halduskohtu otsuse kõiki põhjendusi (HKMS §

201 lg 4) ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

13. Halduskohus ei mõistnud tõuaretuse määrust valesti. Reeglina tuleb pädeval asutusel,

siinsel juhul PTA-l, õigusaktides sätestatud kriteeriumitele vastav aretusprogramm heaks kiita

(vt tõuaretuse määruse põhjenduste p 21 ning art-d 8 ja 10). Tõuaretuse määruse põhjenduste

p 21 ja art 10 näevad ette, millisel juhul võib pädev asutus erandlikult keelduda nõuetele

vastava aretusprogrammi heakskiitmisest (vt ka Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus C-286/23).

Pädev asutus ei tohiks keeldumist põhjendada mõne teise sama tõuga tegeleva aretusühingu

majandustegevuse kaitsmisega. Keeldumise põhjenduseks võib olla nt see, et sama tõu teise

aretusprogrammi heakskiitmine kahjustaks selle tõu või selle tõu geneetilise mitmekesisuse

säilimist või tekiksid sellega ebakõlad kindlaksmääratud tõutunnustes või aretusprogrammide

peamistes eesmärkides. Kui tegemist on ohustatud tõuga, võib teise sama tõu

aretusprogrammi heakskiitmisest keelduda ka põhjusel, et selline aretusprogramm takistaks

olemasoleva aretusprogrammi tõhusat täitmist. Pädev asutus peaks taotluse esitajale alati

keeldumist põhjendama ja andma võimaluse seda vaidlustada.

8(10)

3-22-2672

14. Ringkonnakohus leiab samamoodi kui halduskohus, et tõuaretuse määruse art 10 lg 1 p (c)

koos põhjenduste p-ga 21 kaitseb eeskätt avalikku huvi põllumajandusloomade aretuse, sh

ohustatud tõugude aretamise ja säilitamise vastu. Samuti kaitseb see oma aretusprogrammi

heakskiitmist taotlenud isiku huve, kelle taotluse on pädev asutus jätnud rahuldamata. Nõue,

et kui tegemist on ohustatud tõuga, võib teise sama tõu aretusprogrammi heakskiitmisest

erandina keelduda ka põhjusel, et selline aretusprogramm takistaks olemasoleva

aretusprogrammi tõhusat täitmist, on mõeldud kaitsma ainult avalikku huvi, et heakskiidetud

aretusprogrammi oleks võimalik tõhusalt ellu viia. Varem heakskiidetud aretusprogrammi

täitval isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema aretusprogrammi täitmist teise

aretusprogrammi heakskiitmisega ei raskendataks. Seejuures ei luba määrus juba

aretusprogrammi täitval isikul tugineda oma huvide kahjustamise põhjendamisel

majandustegevuse kaitsmise argumendile. Tõuaretuse määrusest pädevale asutusele

tulenevast kaalutlusõigusest jätta kolmanda isiku aretusprogramm erandina heaks kiitmata ei

saa tuletada kaebajale õigust vaidlustada kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmise

otsust (vrd Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsus C-216/02, p 38; vt ka tõuaretuse määruse art 14,

mis sätestab aretusühingu õigused ja kohustused).

15. Subjektiivset õigust otsuse nr 348 vaidlustamiseks ei tulene kaebajale ka PõLAS-st (vt

eeskätt 2. ptk) või selle alusel kehtestatud määrustest. Kaebaja ei ole otsuse nr 348 adressaat

ning sellega ei kaasne kaebajale mingeid õigusi või kohustusi, sest selle otsusega

heakskiidetud aretusprogrammi peab järgima üksnes kolmas isik. Kaebajal ei ole subjektiivset

õigust nõuda, et tema üksi saaks jätkata tegutsemist kihnu maalammaste aretusühinguna,

samuti õigust seada tingimusi kolmanda isiku aretusprogrammi sisule. Kaebaja ei vastuta selle

eest, kui PTA otsusel nr 348 oleks kihnu maalamba tõule negatiivsed tagajärjed.

16. Kaebaja on seisukohal, et kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmine kahjustab tema

aretusprogrammi tõhusat rakendamist, kuid tema põhjendused on jäänud üldsõnaliseks.

Kaebajal on õigus täita enda aretusprogrammi, arvestades mh õigusaktides sätestatud

tingimusi. Ohustatud tõugu loomade puhul on vajalik piisava aretuspopulatsiooni olemasolu,

kuid kaebaja ei väida, et otsuse nr 348 tõttu langeks tema aretusprogrammi kaasatud kihnu

maalammaste arv alla määrusega nr 83 nõutava miinimumtaseme (efektiivne

populatsioonimaht ehk Ne ei tohi olla väiksem kui 50). Seejuures on halduskohus õigesti

selgitanud, et kihnu maalamba aretajatel on tegelikult õigus ise otsustada, millises

aretusprogrammis nad soovivad osaleda, sh on neil õigus osaleda samal ajal mitmes

aretusprogrammis. Seega võib kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmisel olla kaebaja

aretusprogrammile teatav faktiline mõju, sh võib väheneda kaebaja aretusprogrammis

osalevate loomade arv, kuid nagu eespool märgitud, peab kaebeõiguse tekkimiseks esinema

subjektiivse avaliku õiguse riive ning piisav ei ole pelgalt puutumus faktilisel või huvi

tasandil. Ka juhul, kui PTA ei oleks kolmanda isiku aretusprogrammi heaks kiitnud, oleks

aretajatel soovi korral õigus kaebaja aretusprogrammist lahkuda. Kaebaja aretusprogrammi

heakskiitmisest ei tulene talle õigust nõuda, et PTA tagaks selle kehtivuse ajaks oma tegevuse

ja otsustega piisavalt suure hulga arendajate või loomade osalemise kaebaja aretusprogrammis

– seda sõltumata asjaolust, kas tegemist on ohustatud tõuga või mitte. Kaebaja ei saa kohtusse

pöörduda pelgalt kihnu maalamba kui ohustatud tõu säilitamise eesmärgil, s.o avaliku huvi

kaitseks.

17. Kaebaja arutleb apellatsioonkaebuses selle üle, miks Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2014

otsuses nr 3-12-1764 tehtud järeldused tori tõugu hobuste aretusprogrammi heakskiitmise

otsuse vaidlustamise õiguse kohta ei ole ülekantavad siinsele asjale. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohtu otsuse põhjendusi arvestades ei olnud see lahend siinses asjas kaebeõiguse

sisustamisel määrav, nagu leiab kaebaja, vaid pigem kaudselt kaebeõiguse puudumist toetav

9(10)

3-22-2672

argument. Seejuures möönis ka halduskohus, et nende kahe vaidluse asjaolud on mõnevõrra

erinevad. Seetõttu puudub vajadus neid haldusasju omavahel põhjalikumalt võrrelda.

18. Kuna halduskohus ei pidanud kontrollima vaidlustatud haldusakti sisulist õiguspärasust,

võis otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitud tõendid (kaebuse lisa 7 ning kaebaja 13.03.2023

seisukoha lisad 1, 2, 4 ja 5) kaebajale tagastada. Need tõendid puudutavad kaebaja väiteid, et

otsus nr 348 ei ole sisult õiguspärane ning kaebeõiguse kontrollimisel ei ole neil tähtsust.

19. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema

enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastaspoole vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud, mille kandmise kohustuse tekkimine on nõuetekohaselt tõendatud (HKMS §

108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11). Vastustaja ei ole esitanud taotlust kaebajalt menetluskulude

väljamõistmiseks ega kuludokumente. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

tema enda kanda. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista õigusabikulud 1080 eurot (ilma

käibemaksuta; õigusabi maht 6 tundi tunnihinnaga 180 eurot). Ringkonnakohus leiab, et

kolmanda isiku õigusabikulud on asja mahtu, keerukust ja apellatsioonimenetluse käiku

arvestades täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb kaebajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)