3-24-3183/64 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Määruse tegemise aeg ja koht

15. mail 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-3183

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pikendada

X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamist

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik X. X (endine nimekuju X. X), esindaja

vandeadvokaadi abi Kristina Ivanova

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetluses, 14. mai 2025. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Anda luba pikendada X. X (isikukood xxxxxxxxxxx) kinnipidamist

kinnipidamiskeskuses kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauem kui 15. septembrini 2025.

2. Määruse avaldamise korral asendada . nimi, isikukood ja sünniaeg (sh varasem

nimekuju ja sünniaeg) tähemärkidega.

3. Tõlkida praeguse määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja

põhjendused puštu keelde. Edastada tõlge X. X.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24. mail 2023 kell 04.18 Võru maakonnas kinni

Venemaa ja Eesti vahelise ajutise kontrollijoone ületanud mehe, kes tuvastati kui Afganistani

kodanik X. X (sündinud xx. xxxxxxxx xxxx). Mees esitas samal päeval kell 10.40

rahvusvahelise kaitse taotluse. Hiljem, kell 18.08 andis ta teada soovist taotlusest loobuda ja

tegi seda 25. mail 2023.

2. Tartu Halduskohus andis 25. mai 2023. a määrusega asjas nr 3-23-1153 PPA-le loa

paigutada X. X kinnipidamiskeskusesse (KPK) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) alusel.

3. X. X esitas 31. mail 2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Selle menetlemisel selgus,

et mees on nii Afganistani kui ka Pakistani kodanik. Tallinna Halduskohus andis 2. juuni

2023. a määrusega asjas nr 3-23-1196 PPA-le loa paigutada X. X KPK-sse välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Selles haldusasjas tehtud määruste

alusel peeti X. Xt KPK-s kinni kuni 29. novembrini 2023, mil ta paigutati varjupaigataotlejate

majutuskeskusesse.

4. PPA tegi 31. oktoobril 2023 otsuse jätta X. X rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata.

X. X vaidlustas PPA otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-23-2774). Tallinna Halduskohus

jättis 14. märtsi 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus peatas esialgse

õiguskaitse (EÕK) korras PPA 31. oktoobri 2023. a otsuse kehtivuse kuni kohtuasjas

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kohtuotsuse järgi puudub EÕK jõusoleku ajal

kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta. Seetõttu on taotlejal õigus Eestis viibida

(VRKS § 10 lg 2 p 2).

Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. aprilli 2025. a otsusega X. X apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

X. X esitas 9. mail 2025 kassatsioonkaebuse. Riigikohus ei ole kassatsioonkaebusele

menetlusloa andmist veel otsustanud.

5. X. X lahkus 12. mail 2024 luba küsimata varjupaigataotlejate majutuskeskusest. 20. mail

2024 esitas ta Leedus uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti läbi vaatamata. Leedu

Migratsiooniamet esitas PPA-le 24. mail 2024 palve X. X tagasivõtmiseks. Mees saabus

Dublini III määruse1 art 18 lg 1 alusel Eestisse tagasi 19. novembril 2024.

6. Tallinna Halduskohus andis 21. novembri 2024. a määrusega asjas nr 3-24-3183 PPA-le

loa paigutada X. X KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui 21. jaanuarini 2025. 21. jaanuari 2025. a määrusega pikendas halduskohus kinnipidamise

tähtaega 21. maini 2025.

7. Halduskohus leidis, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus X. X kinni pidada.

PPA pidas mehe kinni ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu selleks, et kontrollida

tema Eestis viibimise alust ja teha talle vajaduse korral lahkumisettekirjutus. Rahvusvahelise

kaitse taotluse esitas X. X alles kuus tundi hiljem. Seega on alust arvata, et ta taotles

rahvusvahelist kaitset eesmärgiga enda väljasaatmist edasi lükata või see nurjata. Tema

varasem käitumine kinnitab põgenemisohtu (vt VSS § 68 p-d 6 ja 9). Ta lahkus majutus-

keskusest omavoliliselt, rikkudes VRKS § 34 lg-t 1. Leedu ametnikud pidasid ta kinni Berliini

suunduvas bussis. Tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumis-

kohustust täita. Tema eesmärgiks on jõuda Saksamaale. Eeltoodut arvestades on X. X KPK-s

kinnipidamine proportsionaalne. Leebemad meetmed ei taga tema Eestisse jäämist.

Kinnipidamine pole vastuolus tema tervise kaitse ega muude vajadustega.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. veebruari 2025. a määrusega X. X määruskaebused

halduskohtu määrustele rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et on selge, et enne 31. mail 2023, mil X. X esitas teise

rahvusvahelise kaitse taotluse, peeti teda juba kinni lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks.

Esineb põhjendatud kahtlus, et ta esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse eeskätt selleks, et

vältida lahkumiskohustuse täitmist. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga, et X.

X varasemat käitumist ja hoiakuid arvestades on tema KPK-s kinnipidamine vältimatult

vajalik. Esineb märkimisväärne oht, et mees vastasel juhul põgeneb. Ta on avaldanud, et ei

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid

ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud).

soovi mingil juhul lahkumiskohustust täita. Põgenemise ohtu ei vähenda see, et mehel on

nüüdseks praktiline kogemus, et ta võidakse Dublini III määruse alusel Eestisse tagasi saata.

Teadmine tagasisaatmise korrast oli tal olemas juba enne, kuid ta lahkus Eestist sellest

hoolimata. Kogemusest õppinuna võib ta otsustada kasutada edaspidi muud transpordi-

vahendit. Pole põhjust eeldada, et tal poleks enam huvi Saksamaale jõuda. Põgenemise oht

esineb ka VSS § 68 p-i 2 alusel. X. X esitas varjupaigamenetluses valeandmeid oma

kodakondsuse kohta, varjates Pakistani kodakondsuse olemasolu.

Kinnipidamine pole muutunud ebaproportsionaalseks selle kestuse tõttu. Algselt peeti X. Xt

VRKS alusel kinni ca. kuus kuud. Kinnipidamine jätkus 19. novembrist 2024. Maksimaalselt

on VRKS alusel võimalik inimest kinni pidada kuni 18 kuud. Sellele aja sisse pole alust

arvata X. X kinnipidamist Leedus ca. kuue kuu vältel. See ei seondu tema Eestis esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlusega.

Kuna X. X pole usaldusväärne, ei oleks leebemad järelevalvemeetmed eeldatavasti tõhusad

ega tagaks tema Eestisse jäämist.

9. PPA esitas 13. mail 2025 taotluse pikendada X. X KPK-s kinnipidamise tähtaega VRKS

§ 361 lg 2 p 5 ja § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks.

9.1. X. Xt on põhjendatud kinni pidada, kuni kohtumenetlus haldusasjas nr 3-23-2774 lõpule

jõuab. Ta on jätkuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Jätkuvalt esineb oht, et mees

põgeneb. Vabaduses viibides võib ta Eestist lahkuda või asuda end Eestis varjama.

Põgenemise ohtu suurendab see, et tema varjupaigataotlus jäi rahuldamata. Praeguseks on

kaks kohtuastet ka tema kaebuse rahuldamata jätnud. Koos varjupaiga andmisest

keeldumisega tegi PPA X. X ettekirjutuse lahkuda Pakistani ja määras viieaastase

sissesõidukeelu Schengeni ruumi.

9.2. X. X peeti kinni ja paigutati KPK-sse VSS alusel (haldusasi nr 3-23-1153), et täita talle

koostatud lahkumisettekirjutust väljasaatmiseks Afganistani. 30. mail 2023 küsitles PPA piiri-

ja migratsioonijärelevalve ametnik meest kriminaalmenetluse raames, eesmärgiga selgitada

tema ebaseadusliku piiriületuse asjaolusid. X. X taotles rahvusvahelist kaitset pärast seda, kui

PPA ametnik selgitas talle uuesti, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus lahkuda

kodakondsusjärgsesse riiki.

9.3. X. X andis valeütlusi enda teekonna kohta Eestisse, väites, et saabus läbi Tadžikistani,

Kasahstani ja Venemaa. Tegelikult lahkus ta seaduslikult Pakistanist, lendas seejärel Dubaisse

ja sealt edasi Venemaa viisaga Moskvasse. Taotluses väitis X. X, et tal on koduriigis

probleeme, kuna Taliban rõhub teda tema poliitiliste vaadete pärast. Ta väitis, et tegi koostööd

Afganistani Vabariigi võimudega, sh varjas enda juures Afganistani armee sõdureid. Kui

selgus, et mehel on ka Pakistani kodakondsus, selgitas PPA talle, et ta saaks turvaliselt

Pakistanis viibida. Seepeale avaldas X. X, et ta ei saa ka Pakistani minna, kuna teda ähvardab

seal võimalik veritasu või arreteerimine.

9.4. Tallinna Halduskohus leidis 14. märtsi 2024. a otsuses asjas nr 3-23-2774, et X. X

ütlused pole usaldusväärsed. Halduskohus märkis, et muuhulgas avaldas X. X algselt ise, et

lahkus Afganistanist seoses üldise halva ja ebastabiilse olukorraga ning tööpuudusega.

Vastuolud ilmnevad ka seoses tema väidetud luuretegevusega Afganistanis.

9.5. Eeltoodu põhjal leiab PPA, et X. X kuritarvitab varjupaigasüsteemi. On oht, et ta

vabaduses viibides põgeneb. Ta on varem omavoliliselt lahkunud talle määratud elukohast

varjupaigataotlejate majutuskeskuses (VSS § 68 p 9, VRKS § 34 lg 1). Leedu ametnikud

pidasid ta kinni Tallinn-Berliini bussis. X. X hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei

soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Ta saabus Eestisse ebaseaduslikult ja varjas end

politseinike eest. Tal ei olnud plaani Eestisse jääda (25. mai 2023 ütlused). Teda pidi ootama

auto, millega ta plaanis sõita Saksamaale. Seal on tal sõbrad ja sugulased (31. mai ja 14. juuni

2023. a ütlused). Vestlustel tagasipöördumise nõustajaga on mees nii 2024. a novembris kui

ka 13. jaanuaril 2025 järjekindlalt väitnud, et ei kavatse tagasi pöörduda. Pole usutav, et ta

jääks varjupaigamenetluses toimuva kohtumenetluse lõpuni Eestisse ja oleks valmis

võimalikuks väljasaatmiseks Pakistani. Varem pole dokumentide puudumine X. Xl

riigipiiride ületamist takistanud. Schengeni alal saaks ta märkamatult edasi liikuda, kuna

piirikontrolli pole.

9.6. PPA hinnangul on X. X rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatu. Tema

kirjeldatud sündmusi pole tegelikult toimunud. Ta on esitanud PPA-le valeandmeid oma

varasema tegevuse kohta. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt (nt Saadi vs.

Ühendkuningriigid, 2008) on põgenemise oht üks peamisi kriteeriume, mis kinnipidamist

õigustab. Seda hinnatakse iga juhtumi asjaolude alusel. Oluline on ka see, et isik on teadlik

võimalikest kohaldatavatest õiguslikest meetmetest, sh sissesõidukeelust. See võib

motiveerida teda menetlusest kõrvale hoidma, et vältida talle kahjulike tagajärgede

rakendamist.

9.7. Põgenemisohtu ei ole võimalik maandada leebemate järelevalvemeetmetega (VRKS §

29). Kohustus elada kindlaks määratud elukohas ei vähenda põgenemise ohtu. Lisaks pole X.

X PPA-le teadaolevalt Eestis elukohta ega sidemeid Eestiga. Ta soovib jätkuvalt jõuda

Saksamaale, kus on tema pereliikmed, sõbrad ja kogukond. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

tuvastanud põgenemisohu esinemise VSS § 68 p-i 8 alusel (4. juuli 2023. a määrus asjas nr 3-

23-1196, p 10, 25. augusti 2023 määrus samas asjas; samuti 7. veebruari 2025. a määrus asjas

nr 3-24-3183, p 18).

9.8. Põgenemisohu hindamisel võib arvestada inimese viibimisaluse kohta erinevates

menetlustes tehtud otsuseid, mis võivad mõjutada tema käitumist vabaduses (Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. juuni 2017.a määrus ha nr 3-3-1-24-17). Arvestada saab ka varasemaid

sündmusi ja inimese varasemat käitumist (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014.a

otsus asjas nr 3-3-1-1-14).

9.9. Kinnipidamiskeskuses on X. X tagatud majutus, toitlustus, vajaduse korral arstiabi ja

psühholoogiline nõustamine. Tal on võimalik viibida värske õhu käes. Kuigi kinnipidamise

pikendamine riivab intensiivselt tema põhiõigusi, ei ole riive ülemäärane, arvestades

asjaolusid kogumis. PPA-le teadaolevalt ei ole X. X kinnipidamise tähtaja pikendamine

vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

10. X. X palus jätta PPA taotluse rahuldamata ja end KPK-st viivitamatult vabastada.

10.1.

Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada üksnes vältimatu vajaduse korral. X.

X vabadust on tänaseks piiratud kokku ca. üheksateist kuu vältel. Tema põhiõiguste riive on

äärmiselt intensiivne. Kinnipidamise pikendamine poleks proportsionaalne. PPA taotleb

kinnipidamise pikendamist juba teist korda. PPA-l lasub kohustus tuua esile asjaolud, miks on

kinnipidamine jätkuvalt vajalik. Pikemaajalist kinnipidamist peavad õigustama kaalukamad

asjaolud. Lubatud pole tugineda samadele asjaoludele. PPA pole esile toonud ühtki uut või

muutunud asjaolu. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kinnipidamine ei tohi kesta kauem kui

lühim võimalik ajavahemik (C-18/16, p 48).

10.2.

X. X ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust selleks, et väljasaatmist vältida.

Ainuüksi ebaseaduslikult Eestisse saabumine ei anna alust seda arvata. X. X ei viivitanud ka

ebamõistlikult rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. Tema kinnipidamise ja taotluse

esitamise vahele jäi üksnes kuus tundi. Riigikohus on leidnud, et põgenemisohtu ei saa

järeldada sellest, kui õhtul kinni peetud inimene esitab varjupaigataotluse järgmisel päeval

(halduskolleegiumi 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415). X. X esitas

varjupaigataotluse esimesel võimalusel. Ta oli üksnes segaduses, kuna ei tunne

rahvusvahelise kaitse menetluse nõudeid.

10.3.

Ainuüksi väidetav põgenemisoht ei anna alust pikendada inimese kinnipidamist VRKS

alusel. Põgenemisohtu prognoosides pole PPA toonud esile ühtegi riiki, kuhu X. X võiks

teoreetiliselt põgeneda. X. X on korduvalt tunnistanud, et eksis, kui loata Eestist lahkus. Tal

on tänaseks kogemus, mis juhtub, kui ta Eestist lahkub. Sellest tulenevalt võib järeldada, et tal

pole huvi Eestist lahkuda. Lisaks tahab X. X varjupaigamenetluses tehtud kohtuotsust

vaidlustada. See näitab ilmselgelt tema soovi jääda Eestisse. Põgenemisohu hindamisel tuleb

arvestada seda, milline on inimese motivatsioon Eestist põgeneda täna, mitte mitu aastat

tagasi.

10.4.

Et õigustada inimese kinnipidamist, peab põgenemisoht olema piisavalt suur. Rahvus-

vahelise kaitse taotleja kinnipidamine on äärmuslik abinõu. KPK-sse ei või paigutada inimest,

kelle põgenemisoht on väike. Võimalik on kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.

Puudutatud isik palub arvestada selle kohta varem esitatud tõendeid (digitoimiku leht (dtl)

338–352 ja 470–482).

11. Istungil selgitas X. X, et ei põgenenud Leetu, vaid läks sinna dokumente tooma. Kuna

esimene kohtuaste oli jätnud tema kaebuse rahuldamata, oli tal dokumente väga vaja. Kohtu

küsimuse peale tema terviseseisundi ja kinnipidamistingimuste kohta vastas X. X, et ei saa

magada ning tarvitab unerohtusid. KPK-s pakutav leib ei sobi talle, kuid sobivat leiba osta ei

saa. Kui ta varjupaika ei saa ja peab Eestist lahkuma, eelistaks ta naasta Afganistani mitte

Pakistani.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Haldusasjas nr 3-23-2774 27. novembril 2024 esitatud teate kohaselt on puudutatud isiku

andmed rahvastikuregistris muutunud. Tema õige nimekuju on X. X ja õige sünniaeg x.

xxxxx xxxx.

13. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada VRKS § 361

lg-s 2 sätestatud alusel, kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

(VRKS § 361 lg 1). VRKS § 362 lg 5 järgi võib halduskohus kinnipidamise tähtaega kuni nelja

kuu kaupa pikendada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

Arvestada tuleb kõiki konkreetse inimesega seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 361 alusel võib

varjupaigataotlejat kinni pidada kuni 18 kuud (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a

määrus nr 3-3-1-93-16 ja seal viidatud kohtupraktika).

14. PPA tugineb taotluses kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p-le 5. Selle kohaselt võib

inimest vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui ta on kinni peetud Eestist lahkuma

kohustamise menetluses. Esinema peab põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvus-

vahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise

vältimiseks. Kinnipidamiseks esineb vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on alust arvata, et

inimene võib vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama.

15. Kohtud on varasemates menetlustes tõdenud, et X. X peeti kinni Eestist lahkuma

kohustamise menetluses. On alust arvata, et ta esitas varjupaigataotluse selleks, et enda välja-

saatmist vältida või edasi lükata. Need asjaolud pole muutnud. Tallinna Ringkonnakohus

viitas seejuures X. X 31. mail 2023 esitatud teisele rahvusvahelise kaitse taotlusele mitte

taotlusele, mille ta esitas kuus tundi pärast kinnipidamist 24. mail 2023 (vt 7. veebruari 2025.

a määrus, p 17).

16. Jätkuvalt esineb ka alus arvata, et X. X vabaduses viibides põgeneks. Seda on põhjust

tõdeda mitmel põhjusel. Esmalt põhjusel, et mees on esitanud PPA-le valeandmeid (VSS § 68

p 2, vt Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2025. a määruse p 20). Teiseks põhjusel, et tema

käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6,

ringkonnakohtu määruse p 18). Kolmandaks põhjusel, et ta lahkus loata Eestist, püüdes jõuda

Leedu kaudu Saksamaale (VSS § 68 p 9, ringkonnakohtu määruse p 18). Ringkonnakohus

selgitas, miks ei ole usutav X. X väide, et ta läks Leetu dokumente tooma (vt määruse p 18).

Seejuures hindas ringkonnakohus ka X. X väite tõenduseks esitatud dokumente (dtl 338–352).

Ringkonnakohus leidis, et tõenäoliselt soovis X. X jõuda Leedu kaudu Saksamaale, kus

elavad tema sõbrad ja sugulased. Seega on varasemates menetlustes selgitatud ka seda, kuhu

kaebaja ilmselt edasi liiguks, kui tal see võimalus oleks. Ilmnenud pole uusi asjaolusid, mis

annaks aluse varasemaid järeldusi ümber vaadata.

17. Ringkonnakohus selgitas ka seda, miks X. X varasem ebaõnnestunud põgenemiskatse ei

anna alust järeldada, et uuesti põgenemise oht on väike (määruse p 19). Pigem võib eeldada,

et varasemast kogemusest õppinuna valiks ta põgenemiseks teise viisi (näiteks vältides

liinibusse).

18. See, et X. X on varjupaigataotluse kohta tehtud kohtuotsused vaidlustanud, tema

põgenemise ohtu ei vähenda. See kinnitab üksnes, et ta on jätkuvalt huvitatud varjupaiga

saamisest ega soovi oma koduriiki naasta. Seda, et praeguseks on ka ringkonnakohus tema

kaebuse rahuldamata jätnud, tuleb pidada põgenemisohtu pigem suurendavaks asjaoluks.

19. X. Xd on VRKS alusel kinni peetud 31. maist 2023 kuni 28. novembrini 2023 ja alates

19. novembrist 2024. Seega ei ületa X. X kinnipidamise aeg ka selle nelja kuu võrra

pikendamise korral maksimaalset lubatud 18 kuud.

20. Lisaks peeti X. X kinni Leedus 11. maist 2024 kuni 19. novembrini 2024. Tallinna

Ringkonnakohus leidis, et seda aega ei tule maksimaalse 18-kuulise kinnipidamistähtaja hulka

arvestada, kuna Leedus kinnipidamine ei olnud seotud X. X 31. mail 2025 Eestis esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlusega (7. veebruari 2025. a määrus, p 21). Kohus lähtub PPA

praeguse taotluse lahendamisel sellest seisukohast.

21. X. X kinnipidamisaega tuleb Leedus siiski tema jätkuva kinnipidamise proportsionaalsust

hinnates arvestada. Pika vabadusekaotuse mõju leevendab see, et X. X oli vahepeal 29.

novembrist 2023 kuni 11. maini 2024 vabaduses. Vabaduse uue kaotuse põhjustas ta suuresti

ise, kui lahkus PPA-d teavitamata Eestist. Oht, et X. X põgeneb, on varasemaid sündmusi

ning tema varjupaigataotluse kohta PPA ja kohtute tehtud otsuseid arvestades suur. Sellises

olukorras ei pea kinnipidamise pikendamiseks esinema uusi, varasemast mõjukamaid

asjaolusid. KPK-s viibimine ei ohusta X. X turvalisust ja tervist. X. X kurtis unehäireid, kuid

märkis ka, et on saanud unerohtu. Meditsiiniline abi on KPK-s tagatud.

22. Leebemad järelevalvemeetmed (VRKS § 29) ei oleks tõhusad. Seda kinnitab samuti X. X

varasem käitumine. Oht, et ta uuesti põgeneda proovib, on märkimisväärselt suur. Leebemad

meetmed põgenemist ei takistaks.

23. Seega leiab kohus, et kinnipidamise pikendamine veel nelja kuu võrra on

proportsionaalne meede. Kohus pikendab luba pidada X. Xd KPK-s kinni kuni kinnipidamise

aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 15. septembrini 2025.

24. Määruse avaldamise korral tuleb X. X nimi ja sünniaeg (sh varasem nimekuju ja

sünniaeg) asendada tähemärkidega (VRKS § 13 lg 1, HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

25. Kohus andis 21. novembri 2024 ja 21. jaanuari 2025 määrustega X. X menetlusabi asjas

tehtud kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet

(HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus, resolutsioon,

edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida puštu keelde.

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/