3-22-1671/69 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1671

Haldusasi

X kaebus alusetu vabaduse võtmisega ja sellega

seonduvalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3 100 332,07 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustajad – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina

Punko;

Justiits- ja digiministeerium, esindaja Eneli Kivi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.09.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 14.09.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1671 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16.06.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1671

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 29.06.2022 Rahandusministeeriumile taotluse hüvitise saamiseks alusetult

kinnipidamiskeskuses hoitud 54 päeva eest. Taotluse lahendas Politsei- ja Piirivalveamet

(PPA) 26.07.2022 otsusega nr 1.2-3/44-2, millega jättis taotluse rahuldamata.

2. X esitas 05.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse

nõudes hüvitada kahju 3 100 332,07 eurot, millest 1199,25 eurot on varaline kahju ja 3 099

122,82 eurot mittevaraline kahju.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue koosneb järgnevatest osadest:

1)

Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2022 määruses nr 3-22-468 leiti, et kaebajalt vabaduse

võtmine oli alusetu. PPA ei uurinud 26.07.2022 otsuse tegemisel asja ja moonutas fakte. Tartu

Halduskohus kohustas PPA-d viima kaebaja suhtes läbi uurimise kahe nädala jooksul, kuid

ükski PPA ametnik ei pöördunud kaebaja poole, vaid menetlusnorme rikkudes esitati kohtule

taotlus pidada kaebajat kinni veel 4 kuud. Arusaamatul põhjusel Tallinna Halduskohus ka

rahuldas taotluse. PPA ei ole kohustatud kinnipidamist taotlema, kui selleks ei esine aluseid.

Rahalise hüvitise summa seisuga 01.08.2022 oli 3122,82 eurot 54 päeva eest.

2)

kaebaja, olles tugeva stressi all, pöördus psühholoogi poole ning pärast järjekordset

PPA ametniku NL mõnitavat käitumist rahvusvahelise kaitse menetluses läbi viidud intervjuul

kuulutas kaebaja 25.03.2022 välja tähtajatu näljastreigi, mis kestis 32 päeva. Kaebaja protestis

PPA ja kinnipidamiskeskuse ametnike toime pandud ulatuslike inimõiguste rikkumise vastu.

Kaebaja tervisele tekkis parandamatu kahju. 32 päeva näljastreiki ja tervisekaotust hindab

kaebaja arvestusega 3000 eurot päev, kokku 96 000 eurot. 3) Kaebajal oli võimatu päästa oma

perekonda, kes viibis Venemaal reaalses ohus. Ajakaotus põhjustas võimatuse taasühineda

perega ja 4 alaealist last kannatavad suure stressi all, viibivad faktiliselt Putini pantvangis, iga

päev isata agressorriigis ning seda saab hinnata ainult miljonites eurodes, kokku 3 000 000

eurot.

Varalise kahju hüvitamise nõue koosneb järgnevatest osadest:

1)

Alusetult 54 päeva jooksul kinnipidamiskeskuses viibides tegi kaebaja enda

vahenditest järgmisi kulutusi: kauplusest kõnekaartide ostmine, et perekonnaga suhelda;

vihikud märkmete tegemiseks; vitamiinide ostmine, sest meditsiiniosakond neid ei

väljastanud; toiduainete ostmine, mida menüüs ei olnud ette nähtud. Kaebaja pangakontole,

2(12)

3-22-1671

mis oli avatud 02.03.2022 PPA kinnipidamiskeskuses, laekus 374 eurot. Seisuga 20.04.2022

oli seal 174,75 eurot ehk kaebaja oli teinud eelnimetatud kulusid kokku 199,25 euro ulatuses;

2)

Kaebaja on 7 korda pöördunud juriidilise nõustamise saamiseks oma volitatud isiku

poole, kes esindab tema huve lepingu alusel. Nõustamise hind on 100 eurot tunnis. Kokku on

01.08.2022 seisuga kulunud 10 tunni ulatuses toimunud nõustamisele 1000 eurot.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest

puudub PPA süü. Kaebajat hoiti kinnipidamiskeskuses kohtumääruse alusel, PPA taotlus ei ole

kinnipidamise õiguslik alus. Kui aga kaebaja nõue on põhjendatud, tuleks hüvitis, mille suurus

ei ületa 1500 eurot, mõista välja solidaarselt Justiitsministeeriumiga. Tegemist õiguslikult

reguleerimata olukorraga, kuna alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seadus (AVVKHS) kehtis kuni 30.04.2015. Sestpeale puudub isikutel, keda on avalik-

õiguslikus suhtes alusetult kinni peetud, õiguslik alus kahjunõude esitamiseks

Rahandusministeeriumile või kohtule. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seadus

(SKHS), mis jõustus 01.05.2015, ega ka riigivastutuse seadus (RVastS) ei reguleeri

haldusmenetluses või muus avalik-õiguslikus suhtes alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju

hüvitamist. Hüvitamisnõuet on võimalik lahendada HKMS § 158 lg 4 või põhiseaduse (PS) §

25 kohaldamisega. SKHS-i eeskujuks võttes kujuneks hüvitiseks 48 päeva eest 2548,80 eurot,

kuna arvutamisel tuleb aluseks võtta 2022. a esimese kvartali keskmine brutopalk 1593 eurot.

Kaebaja märgitud 54 päeva asemel oleks kohane maksta hüvitis 48 päeva eest, sest kaebaja ei

vaidlustanud Tartu Halduskohtu 23.03.2022 määrust ja seega oli kinnipidamine 23.02.2022–

09.03.2022 õiguspärane. Kuna kinnipidamistingimused kinnipidamiskeskuses erinevad nt

vangla või arestimaja omadest, siis tuleks SKHS-i alusel arvutatud hüvitist korrigeerida ning

see ei tohiks ületada 1500 eurot. Nõudeid seonduvalt kinnipidamistingimustega kaebaja PPA

vastu ei esitanud.

Kaebaja esitab pidevalt kahjunõudeid otse PPA-le ja kohtule seonduvalt ajutise kaitse taotluse

lahendamisega seotud isikutega, sh NLga, mille sisu on ebaselge (nt asjad 3-23-264 ja 3-23-

686). Rahulolematus rahvusvahelise kaitse menetluse käigu ja tulemusega ei tähenda, et PPA

ametnikud ja NL nende seas käitusid kaebajaga õigusvastaselt või pahatahtlikult. Kaebaja ei

ole tõendanud PPA ametniku tegu ega kahju tekkimist. Kaebaja väited psühholoogilise abi

vajaduse ja saamise kohta on paljasõnalised. 32-päevase näljastreigi korraldamises ei lasu

PPA-l süüd, kuna tegemist on olukorraga, mida kaebaja sai ise vahetult mõjutada. Oma tervist

ja enesetunnet kahjustas kaebaja ise ja PPA vastutus RVastS-i alusel on välistatud. PPA

ametnikud jälgisid kaebaja terviseseisundit ja pakkusid meditsiinilist abi, millest kaebaja

keeldus. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis oleks näljastreigi tõttu saanud kahjustada.

Kaebaja käitumine vabaduses ei kinnita õigusvastase kohtlemise osaliseks saamist. Ta kulutab

oma rahalisi vahendeid meelelahutusele, mitte tervisele ja ravile.

Kaebaja perekond elab Venemaal ning kaebaja ise lahkus pere juurest, põhjustades perele

stressi. Kaebaja kinnipidamine ei tingi taasühinemise võimatust, taasühinemiseks tuleb perel

Venemaalt lahkuda või kaebajal naasta Venemaale. Riigipiiri ebaseaduslikul ületamisel pidi

kaebaja arvestama mõneks ajaks kinnipidamisega. Kaebaja eksponeerib ennast ja peret

avalikult sotsiaalmeedias Georgi linte valmistamas ja dessantväelasena, samuti oma suhtumist

Eestisse, Eesti inimestesse ja õiguskorda (sh kohtunikesse, ministritesse, õiguskantslerisse ja

3(12)

3-22-1671

PPA-sse), mis samuti ei toeta ega tõenda tema ja pere kaitsevajadust Venemaa riigivõimu eest,

vaid näitab pigem positiivset suhtumist ja ustavust oma päritoluriigile. Seega on põhjendused

kahju tekkimise kohta otsitud ja vastuolulised. Puudub PPA süü ja põhjuslik seos.

Kinnipidamiskeskuses viibijale tagatakse elementaarsed elamistingimused. Kaebaja oleks

kaebuses loetletud kulutusi kandnud ka vabaduses. Telefonikaardi ja kirjutusvahendite

soetamist riik ei taga, küll aga peab võimaldama suhtlemist ja kirjavahetuse pidamist

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

2611, § 2612). Kaebajal puudus vajadus toiduainete ostmiseks, kinnipidamiskeskuses oli

toitlustamine tagatud (VSS § 267 lg 1). Kaebaja tegi lisakulutused temal rahaliste vahendite

olemasolul ja vabast tahtest. Vitamiinide soetamine ei toimunud arsti ettekirjutusel ja järelikult

ei pidanud PPA nende ostmist tagama. Nõue ei ole põhjendatud.

Puudub seos PPA toimingute ja õigusnõustamise vahel. Õigusabiteenuse saamine ja arve

tasumine pole tõendatud. Samuti pole teada õigusnõustamise sisu ning kas see üldse puudutab

PPA-d. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtueelses menetluses kantud kulusid

kohtumenetluses välja ei mõisteta. Kaebajal on võimalus kulude tekkimise vältimiseks

pöörduda otse kohtusse ja jätta kohtueelne menetlus vahele. Isegi juhul, kui konsultatsioonid

puudutaksid vaiete ja kaebuste esitamist otse PPA-le, ei kuuluks nõue rahuldamisele HKMS-i

või RVastS-i alusel.

4. Justiitsministeerium palus jätta kaebus Justiitsministeeriumi vastu rahuldamata või

alternatiivselt rahuldada osaliselt, määrates kaebajale mittevaralise kahju hüvitis kuni 2548,80

eurot ja jagades menetluskulud proportsionaalselt. Kahju hüvitamise nõuete lahendamisel

tuleb lähtuda RVastS-st (§ 7 lg 1, § 8 lg 1, § 9 lg 1). Alusetult vabaduse võtmise osas ei tule

kohaldada SKHS-i, vaid õiguskantsleri seisukoha järgi, kui siseriiklikult ei ole reguleeritud

rahvusvahelise kaitse taotleja põhjendamatu kinnipidamise eest sätestatud kahju hüvitamise

aluseid ega korda, on võimalik otse kohaldada PS §-i 25 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-t 5. Ka analoogia korras SKHS-i

kohaldamisel ei saa täies ulatuses lähtuda selle § 11 lg-st 4, kuna mittevaraline kahju tuleb

hüvitada proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust

(RVastS § 9 lg 2). Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei ole võrdsustatav SKHSs

sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega, kuna tingimused vanglas ja

kinnipidamiskeskuses on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal

määral piiratud, kui need on vanglas. SKHS § 11 lg 4 alusel saab välja arvestada kahju

hüvitamise ülemmäära ning kohaldada konkreetse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel SHKS §

9 lg-t 2. Hüvitisnõude ülemmääraks on 48 päeva eest 2548,80 eurot (53,10 × 48). Kahju

hüvitamise nõue summas 3 003 122,82 eurot ei ole kooskõlas isiku üleelamistega ega vasta ka

kohtupraktikale, see on ebaproportsionaalne. Kaebaja viibis alusetult kinnipidamiskeskuses

umbes 1,5 kuud.

Arusaamatu on kaebaja hinnang, et ühes päevas on näljastreigi eest ette nähtud hüvitis 3000

eurot. Kaebaja pani näljastreigiga ise oma elu või tervise ohtu. Näljastreigi alustamine ja selle

jätkamine on olukord, mida kaebaja sai ise vahetult mõjutada, ning puudub vastustaja süüline

tegevusetus (vt Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2012 määrus kohtuasjas 3-11-2094, p 7).

Kaebaja ei saa nõuda teistele isikutele (lastele, perele) tekitatud kahju hüvitamist (HKMS § 44

lg 1, RVastS § 7 lg 1).

Kõik

kaebaja

nimetatud

kulutused

oleksid

tekkinud

ka

vabaduses

viibides.

4(12)

3-22-1671

Kinnipidamiskeskuses oli võimalik viibida kulutusi tegemata. Kaebajale ei ole tekkinud kahju

ja ta ise otsustas, milliseid lisakulutusi teha. Kaebaja kulutused ei ole põhjuslikus seoses

vabaduse võtmisega ning kulude tekkimises ei ole vastustaja süüdi.

Jääb arusaamatuks, millist nõustamist osutas jurist kaebajale praktiliselt iga päev, mh kas

nõustamine oli seotud mõne kohtumenetlusega või muu probleemiga. Kohtule esitatud

andmete põhjal ei ole võimalik anda hinnangut nõustamisteenuse vajaduspõhisusele ning

seosele praeguse kaebuse esemega. Kui kaebajale osutati nõustamisteenust seoses mõne

kohtuasjaga, võib olla tegemist menetluskuludega, mis võivad olla kaebaja kasuks juba mõnes

kohtuasjas välja mõistetud. Õigusabi/nõustamise kulu pole tõendatud ning puudub ka seos

vabaduse võtmisega. Samuti pole usutav, et isik, kelle sissetulek on ühes kuus 200 eurot, on

suuteline tasuma teenuse eest, mille tunnihind on 100 eurot.

Justiitsministeeriumil on RVastS § 15 g 1 alusel piiratud võimalused kahju hüvitamiseks ehk

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sellist asjaolu

pole väidetud ega tuvastatud. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamine eeldaks

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimist.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.09.2023 otsusega vastuolu tõttu EIÕK art 5 lg-ga 5

kohaldamata RVastS § 15 lg 1 osas, milles kahju hüvitamise eelduseks on tingimus, et

kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo; rahuldas kaebuse osaliselt ja

mõistis vastustajatelt solidaarselt kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise 1600 eurot

õigusvastase kinnipidamiskeskuses kinnipidamise eest, jättis ülejäänud osas kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Tartu Halduskohus andis 23.02.2022 haldusasjas nr 3-22-468 tehtud määrusega loa paigutada

Venemaa Föderatsiooni kodanikust kaebaja kinnipidamiskeskusesse mitte kauemaks kui

kaheks nädalaks. Samas haldusasjas andis Tallinna Halduskohus 04.03.2022 määrusega loa

kaebaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.07.2023. Kaebaja määruskaebuse alusel tühistas

Tallinna Ringkonnakohus 26.04.2022 määrusega halduskohtu 04.03.2022 määruse ja leidis, et

kaebaja tuleb viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, sest PPA ei olnud veenvalt

näidanud ära kaebaja tegelikku põgenemisohtu ega ka temast lähtuvat märkimisväärset ohtu

Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale.

Kaebaja leiab, et teda hoiti alusetult kinnipidamiskeskuses 54 päeva, vastustajate arvates aga

48 päeva. Kaebaja luges alusetuks kinnipidamise vahemikuks 04.03.2022–26.04.2022, kuid

vastustajad tuginevad sellele, et Tartu Halduskohtu 23.03.2022 määruse alusel oli

kinnipidamine õiguspärane 23.02.2022–09.03.2022. Kohus nõustub kaebaja arvestusega, mis

lähtub eeldusest, et kaebaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oli õigusvastane alates

04.03.2022, mitte alles alates 10.03.2022. Kuna Tallinna Ringkonnakohus tühistas kaebaja

kinnipidamistähtaja pikendamiseks 04.03.2022 antud loa, siis järelikult puudus loa andmise

kuupäevast saadik kehtiv alus kaebaja kinnipidamiseks. Olukorras, kus eelnev paigutamise

luba oleks võinud küll veel kehtida (Tartu Halduskohtu 23.02.2022 luba oli antud kuni kaheks

nädalaks), kuid see n-ö asendati enne maksimaalse tähtaja möödumist uue (pikendamise)

loaga, tuleb lugeda, et eelneva loa kehtivuse viimane päev oli 03.03.2022 ja alates 04.03.2022

puudus kinnipidamiseks kehtiv luba. Seega hõlmab kaebaja õigusvastase kinnipidamise

5(12)

3-22-1671

ajavahemik 04.03.2022‒26.04.2022 54 päeva, millele ka vastustajad pole esitanud muid

vastuväiteid.

SKHS ei ole õigusvastaselt kinnipidamiskeskuses kinnipidamise eest kahjuhüvitise

väljamõistmise alus. SKHS sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise alused, ulatuse ja korra (§ 1 lg 1), kuid rahvusvahelise kaitse taotleja

kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei toimu süüteomenetluses, vaid muus avalik-õiguslikus

suhtes. Seega tuleb kaebaja nõuet lahendada üldises korras, RVastS-i alusel (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 20.06.2006 otsus nr 3-06-1321, p-d 18 ja 27; 08.10.2007 otsus nr 3-06-1324,

p 11). PPA vastu esitatud hüvitamisnõue on lahendatav RVastS §-de 7 ja 9 alusel, seevastu

piirab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 15.

Kohus nõustub kaebajaga, et osaliselt on talle kahju põhjustanud PPA õigusvastane tegevus.

Pole kahtlust, et põhjendamatu vabaduse võtmine rikub isiku subjektiivseid õigusi ja tekitab

eelduslikult mittevaralist kahju, mida ei saa ega pea eraldi tõendama (nt Riigikohtu

05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 p 12.2). Samuti on täidetud PPA tegevuse õigusvastasuses

seisnev eeldus. Ehkki loa kinnipidamise pikendamiseks annab halduskohus, esitas taotluse loa

saamiseks PPA, kes pidi hindama kinnipidamise ja selle pikendamise aluste esinemist. Ka PPA

kohaldas õigust valesti, sisustades ebapiisavalt kaebaja põgenemisohtu ning ohtu julgeolekule

ja avalikule korrale (vt haldusasjas 3-22-468 tehtud ringkonnakohtu määruse p-d 10 ja 14) ja

esitades seega põhjendamatu taotluse. Sealjuures oleks PPA pidanud Tartu Halduskohtu

23.02.2022 määrusest tulenevalt aktiivselt tegutsema ja ka kohtule selgitama, milliseid

toiminguid on vahepeal tehtud ning kas ja kuidas need mõjutavad PPA esialgseid hinnanguid

isikust lähtuvale põgenemis- vm ohule (vt ringkonnakohtu määruse p 16). Lisaks ei võtnud

kaebajalt vabadust ainuüksi kinnipidamise pikendamise määrus, vaid PPA-l lasus kohustus

hinnata samuti määruse täitmise vajadust ja täitmise kestust. PPA ei pea antud luba

realiseerima, kui selleks ei esine tegelikult aluseid või need langevad ära (VRKS § 364).

PPA õigusvastane tegevus on kahju tekkega põhjuslikus seoses. PPA taotluseta, määruse

täitmiseta, sh tegevusetuseta kaebajaga toimingute tegemisel ja kinnipidamise jätkuva

põhjendatuse piisaval hindamisel, poleks tehtud halduskohtu määrust ega kaebajat

(põhjendamatult kaua) kinni peetud.

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud süüd hinnatakse võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. Täidetud on ka

süü kriteerium, kuna PPA käitus vähemalt hooletult, jättes käibes vajaliku hoole järgimata

(VÕS § 104 lg 3). PPA väide, et kuna kaebajat hoiti kinnipidamiskeskuses kohtumääruse

alusel, puudub PPA-l süü, on alusetu. Loa saamine eeldas PPA taotlust ning samuti püsis

halduskohtu loa realiseerimisel PPA-l kohustus määruse täitmise vajadust ja kestust hinnata,

mis eeldab hoolsust kinnipidamise põhjendatuse hindamisel. Seega on PPA vastu esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud.

RVastS § 15 lg-te 1 ja 31 eeldused õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks pole

täidetud, sest kohtule teadaolevalt pole tuvastatud kohtuniku kuritegu ning samuti pole EIK

rahuldanud kaebaja individuaalkaebust. Ehkki Tallinna Ringkonnakohus on varem (vt

otsuseid nr 3-061321, p 27; nr 3-06-1324 ja nr 3-08-1883) pidanud võimalikuks tõlgendada

RVastS § 15 lg-t 1 koostoimes RVastS § 15 lg-ga 3¹ ning EIÕK art 5 lg-ga 5 selliselt, et

kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda RVastS alusel muu hulgas

juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu

tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega, siis Riigikohus sellise laiendava

contra legem tõlgendamise teel, põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata, RVastS §

6(12)

3-22-1671

15 lg 1 rakendamisega ei nõustunud (22.12.2014 määruse nr 3-3-1-21-14 p 20). Seega RVastS

§ 15 lg-st 1 tulenevalt on küll Justiitsministeeriumi vastu esitatud hüvitamisnõude

rahuldamine välistatud, kuid kohus ei pea vajalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

alustamist. PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus

Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. On ilmne,

et kaebaja õigusvastase kinnipidamiskeskuses hoidmisega rikuti EIÕK art 5 lg-t 1, kuna

kinnipidamine polnud sätte tähenduses seaduslik. Seega on kaebajal õigus nõuda hüvitist

EIÕK art 5 lg 5 alusel, mis ei piira õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist tingimusega,

et tuvastatud peab olema kohtuniku kuritegu. Kuna RVastS § 15 lg 1 on piiravam EIÕK art 5

lg-st 5, tuleb see selles osas jätta kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK-ga ja lähtuda sellest, et

nõudeõiguse annab EIÕK art 5 lg 5. Muus osas (peale RVastS § 15 lg-s 1 sisalduva piirava

tingimuse) on aga RVastS kohaldatav ning hüvitise saab määrata riigisiseste normide alusel.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustesse puutuvalt tuleb märkida, et kahju

põhjustavaks õigusvastaseks kohtu tegevuseks oli eksimine õiguse kohaldamisel.

RVastS § 12 lg 4 sätestab, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat,

vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Seega kannavad PPA ja Justiitsministeerium

solidaarvastutust.

Tallinna Ringkonnakohus nõustus 02.11.2021 otsuses nr 3-19-1949 halduskohtuga, et ehkki

SKHS ei kohaldu, saab hüvitise määramisel orientiirina arvestada ka SKHS-s sätestatut. Sel

juhul on aga oluline eristada, et kinnipidamistingimused vanglas ja kinnipidamiskeskuses on

erinevad, s.o välismaalaste liikumine ja tegevus kinnipidamiskeskuses on vähem reguleeritud

ja piiratud. Lisaks tuleb kohaldada RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-t 1, samuti arvestada EIK

praktikat (otsuse p-d 15‒18). SKHS § 11 lg 4 järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral

mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus

võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane

Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. SKHS § 11

lg 4 kohaseks kahjuhüvitise päevamääraks oleks praegusel juhul 53,10 eurot. Nimelt esitas

kaebaja nõude alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 29.06.2022 ning

sellele eelnenud viimane kvartal oli 2022. a I kvartal. Statistikaameti andmetel oli 2022. a I

kvartali keskmine brutokuupalk 1593 eurot, mille 30-ga jagamisel kujuneb päevamääraks

53,10 eurot. Seega 54 päeva eest oleks SKHS kohane hüvitis 2867,40 eurot.

Kinnipidamiskeskuses viibivale välismaalasele rakendub vähem piiranguid kui vanglas

viibivale isikule. Kinnipidamiskeskuses on välismaalasel selle territooriumi piires mõnevõrra

suurem liikumisvabadus kui kinnipeetaval vanglas. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja

(SKE) § 10 lg-st 1 ja PPA esitatud kodukorra p-st 29 tulenevalt oli välismaalasel lubatud

liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga päev kella 07.45-st kuni 22.00-ni ja

vaid öörahust äratuseni tuleb viibida välismaalasele määratud ruumis (kodukorra p 31).

Kodukorra p 58 kohaselt võis ka kinnipidamiskeskuse jalutushoovis viibida päevakavas

ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 08.05–08.15, 09.00–13.15, 14.15–18.00, 18.45–21.30

(vt kodukorra p 29) tingimusel, et see ei ohusta väljasaatmise täideviimist, SKE täitmist,

kinnipidamiskeskuse turvalisust, välismaalase tervist, teisi välismaalasi või

kinnipidamiskeskuse ametnikku. Kinnipidamiskeskuses toimub toitlustamine söögi- ja

puhkeruumis (PPA esitatud kodukorra p

7(12)

3-22-1671

104). Kinnipidamiskeskuses on oluliselt vähem piiratud ka nt telefoni kasutamine (vrd SKE §

24 ja Tallinna Vangla kodukorra p 12.3). Eelneva põhjal oleks SKHS § 11 lg 4 alusel

arvutatud võimalik hüvitis 2867,40 eurot põhjendamatult suur juba põhjusel, et

kinnipidamiskeskuses ei ole välismaalase vabadused niivõrd piiratud nagu süüteomenetluse

raames kinni peetud isikul, millest lähtub SKHS.

Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2021 otsuse nr 3-19-1949 p-s 18 toodust, on

asjakohane arvestada EIK-i määratud hüvitisi kohtuasjades, kus on tuvastatud EIÕK art 5 lg 1

rikkumine seoses selles lõike punktis f sätestatud kinnipidamise eesmärgiga. EIK-i praktika

põhjal ning RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-t 1 arvestades on proportsionaalne hüvitis kaebajale

1600 eurot. Kaebaja põhjendamatu kinnipidamisega rikuti tema olulist vabadust ning

mittevaralise kahju teke on sel puhul ettenähtav ja eeldatav. Lisaks ei pea Eesti kohus rangelt

lähtuma EIK-i standarditest, vaid arvestada tuleb ka Eesti elatustasemega. Seega on mõistlik

ja õiglane hüvitis 1600 eurot, võrreldes ka sarnases haldusasjas 3-19-1949 välja mõistetud

hüvitisega.

Ülejäänud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on alusetud ega kuulu rahuldamisele juba

põhjusliku seose puudumise tõttu. Kaebaja nõuab enda peetud 32-päevase näljastreigi ning

pereellu sekkumise (perest sunnitult eemal hoidmise) eest kokku 3 096 000 eurot. Kaebaja

kinnipidamine oli küll 04.03.2022‒26.04.2022 õigusvastane, kuid sellega ei pidanud

kaasnema näljastreiki. Sellest tekkinud võimaliku tervisekahju põhjustas kaebaja endale ise,

kuna näljastreiki pidas ta omal vabal valikul. Samuti tõendas PPA, et kinnipidamiskeskuses

jälgiti kaebaja toitumist ja tervislikku seisundit. Kuna kaebaja toitumist jälgiti igapäevaselt,

meditsiiniabi oli kättesaadav ning pakuti tervisekontrolle, ei ole PPA õigusvastast tegevust ja

põhjuslikku seost võimalik tuletada ka seoses sellega, nagu PPA oleks rikkunud oma

kohustusi tervishoiuteenuse osutamise tagamisel (SKE § 16). Kaebaja ei väida, et ei saanud

abi, kui seda soovis. PPA, sh ametnike, tegevused või käitumine, mis viis kaebaja väidetavalt

näljastreigini, pole tõendatud, samuti välistaks põhjusliku seose kaebaja enda vaba tahe pidada

näljastreiki. Kaebaja oli ka perekonnast lahus olenemata kinnipidamisest ning selle

pikendamisest. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kinnipidamiskeskusest vabanemisel

oleks kaebaja kodumaale naasnud või püüdnud naasta. Seega poleks perega Venemaal

taasühinemine olnud igal juhul tõenäoline. Teiseks ei väida kaebaja ka, et pere oleks talle

järgnenud või saanud järgneda ajal, kui ta viibis Eestis kinnipidamiskeskuses. Nii ei oleks

kaebajal ka perioodil 04.03.2022–

26.04.2022 vabaduses viibides perega taasühinemist aset leidnud.

Varalise kahju hüvitamise nõuded 199,25 eurot kinnipidamiskeskuses tehtud kulutuste eest ja

1000 eurot juristitasu kompenseerimiseks on põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Asjaolu,

et kaebaja tegi kulutusi, ei tähenda, et tegemist on kahjuga ning et see oleks põhjustatud

õigusliku aluseta kinnipidamiskeskuses viibimisest. Kaebaja ei olnud sunnitud kulutusi

kandma ja/või ta oleks neid kandnud ka vabaduses viibides. Puudub alus arvata, et

kinnipidamiskeskuses perega suhtlemisele tehtavad kulutused olid suuremad, kui need oleks

olnud vabaduses viibides. Puudub alus kahelda PPA väidetes, et toitlustamine

kinnipidamiskeskuses oli õigusaktidega kooskõlas, sh vastavuses Eesti elanikkonna üldiste

toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet (vt VSS § 267). Kui

kaebajal oli vahendeid ning ta soovis osta lisatoitu, oli see tema vaba valik. Kaebaja pole

samuti vastu vaielnud PPA väljatoodule, et vitamiinide soetamiseks puudus arsti ettekirjutus,

mistõttu ei pidanud PPA neid tagama. Kui kaebajal oli vajadus vitamiinide järele, siis suure

tõenäosusega oleks see esinenud ka vabaduses viibides. Puutuvalt juristile tasutud 1000

8(12)

3-22-1671

euroga on kahju teke ja seotus õigusliku aluseta kinnipidamiskeskuses viibimisega täielikult

tõendamata. Olemasolevate materjalide pinnalt pole kohtul alust jõuda järeldusele, et juristile

võimalikul tasumisel on põhjuslik seos vabaduse võtmisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub 16.10.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.09.2023

otsus ja jätta PPA vastu esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

PPA palub jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

PPA ei ole vastustaja. Kuigi loamenetluse käivitab haldusorgani taotlus, siis üksnes taotluse

esitamine ei ole välismaalase põhi- ja inimõigusi riivav. Riigikohus on korduvalt öelnud, et

loa andmine on kohtu, mitte täitevvõimu otsus. Halduskohus leidis, et 04.03.2022 määruse

tühistamise tingis PPA põhjendamispuudustega taotlus, jättes arvestamata halduskohtu rolli

loamenetluses, HKMS § 2 lg 4 (uurimispõhimõte) kohustuse täitmata jätmise ja HKMS § 264

lg 2 õiguse kasutamata jätmise. Halduskohtul on suuremad ja laiaulatuslikud volitused

välismaalase õiguste üle otsustamisel kui PPA-l. Loa andmine on halduskohtu kaalutlusotsus.

Kohus saab ise esitada täiendavaid põhjendusi, mida ei ole taotluses esitatud. Kohus on küll

seotud taotluses esitatud ja istungil uuritud muudest materjalidest nähtuvate asjaoludega, kuid

ta võib teha taotluse esitajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või muuta taotlust

HKMS § 264 lg 2 alusel. Luba andev kohus on seotud HKMS § 157 lg-tega 2 ja 3, kuid

tulenevalt HKMS § 158 lg-st 1 on kohtu otsustada, millist sätet tuleb asjas kohaldada.

Erinevalt tavamenetlusest on halduskohtul õigus HKMS § 265 lg-st 2 tulenevalt omal

algatusel või menetlusosalise taotlusel luba edasiulatuvalt või tagasiulatuvalt tühistada. Seega

arvestades loamenetluse eripära ja halduskohtule antud volitusi, sõltub isiku õiguste riive ja

intensiivsus halduskohtust, mitte haldusorganist.

PPA ei vastuta RVastS-i alusel. Kahju tekkis halduskohtumenetluses, mitte haldusmenetluses.

RVastS-s puuduvad alused halduskohtumenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahjunõude esitamise esimeseks eelduseks on haldusorgani

tegevus haldusmenetluses, mitte halduskohtumenetluses. Tulenevalt loamenetluse spetsiifikast

ei saanud PPA tekitada kahju haldusmenetluses. Loataotlus ei ole samastatav kaebaja õigusi

riivava halduskohtu määrusega. Kahjulik tagajärg avaldus kohtumenetluses, kuna

ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga ja tühistas halduskohtu lahendi, mitte PPA

taotluse. Riigikohus on sarnases olukorras kahjunõude õiguslikuks aluseks pidanud PS §-e 12

ja 15.

RVastS §-e 7 ja 9 ei saa kohaldada ka analoogia korras. PPA süülisus ei saa seisneda kohtusse

pöördumises kui sellises. Kohtu seisukoht läheb vastuollu VRKS § 362 lg-ga 2. Kinnipidamise

tähtaja pikendamise taotluse esitamisel oli PPA veendunud selle vajalikkuses ja põhjendatuses,

millega halduskohus nõustus.

7. Justiitsministeerium oli 17.11.2023 vastuses seisukohal, et isegi kui kohus andis loa

kaebaja kinnipidamiseks, siis on luba üheks eelduseks, et PPA võib isiku kinni pidada. PPA ei

olnud kohustatud kohtu loa alusel isikut kinni pidama.

8. X ei esitanud 01.01.2024 vastuses sisulisi seisukohti apellatsioonkaebuse kohta.

9(12)

3-22-1671

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. PPA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on PPA-d puudutavas

osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid üle kordamata (HKMS §

201 lg 4).

10. Haldusasjas vastustajaks olek ei sõltu kohtule esitatud kahjunõude põhjendatusest,

vaid sellest, kelle vastu ja millisel alusel on kaebaja oma avalik-õigusliku kahjunõude

suunanud.

Kuna kaebus oli esitatud ka PPA vastu, määras halduskohus õigesti vastustajaks

Justiitministeeriumi kõrval ka PPA.

11. Kaebaja esitatud kahjunõude puhul oli tegemist haldusmenetluses (PPA) ja

halduskohtumenetluses (esimese astme kohus Justiitministeeriumi kaudu) tekitatud kahjuga ja

vastustajate segasüüga. PPA ei vastuta halduskohtumenetluses tekitatud kahju, vaid

haldusmenetluses (isiku kinnipidamise taotlemine ja isiku kinni pidamine rahvusvahelise

kaitse menetluses) tekitatud kahju eest.

12. Halduskohus ei anna haldustoiminguks luba omal algatusel, vaid haldusorgani

taotlusel, praegusel juhul PPA taotlusel isiku kinnipidamiseks. See tähendab, et PPA vastutab

otsuse vastuvõtmise eest, et isikut on üldse vajalik kinni pidada ja selleks esineb õiguslik alus.

On õige, et isikut ei saa kinni pidada halduskohtu loata, kuid halduskohtu poolt isiku

kinnipidamiseks loa andmine ei tähenda, et PPA-l on kohustus isikut kinni pidada (erinevalt nt

süüteomenetluses ja kohtu sanktsiooniga toimuvast kinnipidamisest). Pärast halduskohtult loa

saamist on PPA-l kaalutlusõigus, kas isikut kinni pidada. Teisisõnu tähendab see, et loa isiku

kinnipidamiseks (PPA taotlusel) annab küll halduskohus, kuid isiku peab kinni PPA

kaalutlusõiguse alusel. Samuti on PPA-l kohustus kinnipidamise ajal jooksvalt monitoorida,

kas kinnipidamise vajadus ja selle õiguslik alus on jätkuvalt olemas – halduskohus annab loa

tähtaegselt, kuid üksnes kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni (VRKS § 364). Seega ei ole

õige PPA apellatsioonkaebuse väide, et PPA ei saa tekkinud kahju eest olla vastutav, kuna

isiku kinnipidamine toimub üksnes halduskohtumenetluses antava loa alusel ja PPA-l puudub

mistahes süü.

13. Halduskohus on õigesti tuvastanud PPA vastu esitatud kahjunõude puhul kõik RVastS-

st tulenevad kahju hüvitamise eelduslikud elemendid ega ole eksinud kohaldatava õiguse

valikul. PPA on tekitanud kahju haldusmenetluses ja seega tuleneb tema kahju hüvitamise alus

RVastSst. Asjaolust, et avalik-õiguslikus suhtes vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise kord võiks või peaks olema reguleeritud täpsemalt, ei saa teha järeldust, et

RVastS-i üldregulatsioon ei kohaldu. Alates 01.05.2015, kui AVVKHS-i regulatsiooni asendas

SKHS, ei saa enam tugineda alusetu vabaduse võtmise kategooriale (vrd Riigikohtu

22.12.2014 määrus nr 3-3-121-14 p 16). Justiitsministeeriumi vastutust puudutavas osas on

halduskohtu otsus jõustunud ja ringkonnakohus ei saa selles osas halduskohtu otsuse

õiguspärasust hinnata.

14. Eelnevast tulenevalt jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse

avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

10(12)

3-22-1671

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Janar Jäätma eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2025. a otsusele

asjas nr 3-22-1671

1. Jagan koosseisu enamuse seisukohta, et Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas oleks otsuse põhjendustes saanud muu

hulgas analüüsida, millisel materiaalsel õiguslikul alusel tuleb sedalaadi asju lahendada, kui

kohus sanktsioneerib täidesaatva riigivõimu sellise tegevuse, mille alusel paigutatakse isik

kinnipidamiskeskusesse. Tänase paradigma muutmiseks ja tulevase praktika arendamiseks

selgitan oma seisukohta.

2. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb RVastS § 15 lg 1 tõlgendamisel silmas pidada, et see

säte piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

RVastS § 15 peamine eesmärk on tagada res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte

järgimine (vt RKHKo nr 3-3-1-70-15, p 20), mis aitab saavutada õiguskindluse ja taastada

õigusrahu. Eeltoodust järeldub, et selle sätte eesmärk ei ole piirata riigi vastutust kohtuniku

mis tahes õigusvastase, kohtumenetluse käigus toime pandud teo eest. Riigi vastutust kohtu

õigusvastase tegevuse eest on põhjendatud erinormiga piirata üksnes niivõrd, kuivõrd seda

õigustab kohtu eripärane funktsioon, õigusemõistmine. Seepärast tuleb RVastS § 15 lg-t 1

kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146

tähenduses (RKHKo 3-20-1033, p 24).

3. Süüteoharus pole Riigikohus RVastS § 15 lg-st 1 tulenevat piirangut laiendanud olukorrale,

kus menetlustoiminguks on tarvis maakohtu luba (nt vahistamine, jälitustoimingud, vara

arestimine jm). Riigikohtu hinnangul pole tegemist materiaalses mõttes õigusemõistmisena,

sest menetlustoimingute tegemiseks nõutavad maakohtu load peavad kohtueelses

kriminaalmenetluses tagama põhiõiguste ennetava kaitse. Sellega kohus üksnes sanktsioneerib

täitevvõimu tegevuse. Isikul on sellises olukorras õigus nõuda kahju hüvitamist üldnormi

alusel (vt RKKKm 1-16-2675, p 18; 3-1-1-19-16, p 26).

4. Kui maakohtu luba nõudvate menetlustoimingute (nt vahistamise, jälitustoimingute, vara

arestimise) puhul ei käsitata kohtu tegevust materiaalses mõttes õigusemõistmisena, siis sama

paralleeli alusel ei tuleks ka halduskohtumenetluses antava loa puhul isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamist ja kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamist

käsitada materiaalses mõttes õigusemõistmisena. Süüteoharu ja haldusharu vahel puudub

antud küsimuses olemuslik erinevus. Kui halduskohus on loa andnud valesti, siis ei tule kahju

hüvitamise nõude lahendamisel lähtuda RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirangust. Selline

tõlgendus tagab põhiseaduskonformse tulemuse ega tekitaks küsimust, kas kehtiv õigus tuleks

nt jätta kohaldamata.

5. Seega, kui halduskohtu loa alusel on isik paigutatud kinnipidamiskeskusesse või tema

kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega on pikendatud ning isikule on sellega tekitatud

11(12)

3-22-1671

õigusvastaselt kahju, siis tulebki kahju hüvitamise nõue lahendada RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1

alusel.

12(12)