3-22-2515/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-2515

Haldusasi

X.X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a

otsuste nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning

23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a

otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus ja tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning

23.11.2023. a ettekirjutus nr 4.1-16/60184-1.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 15.05.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 11.01.2021. a otsusega nr 1 X.X.-ile (kaebaja)

seoses lapse kasvatamisega vanemahüvitise suuruses 2006,03 eurot kuus alates 30.12.2020

kuni 27.06.2022.

2. SKA tunnistas 29.04.2022. a otsusega nr 18012723 kaebajale 11.01.2021 väljastatud

vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 kehtetuks. Samal päeval tegi SKA perehüvitise

määramise otsuse nr P7-2022-146857, millega määras kaebajale vanemahüvitise

ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022 summas 2006,10 eurot kuus. Kaebaja esitas

SKA-le vaide, milles palus tühistada SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-

146857. SKA tagastas 16.11.2022. a otsusega nr 5.2-3/49134-2 kaebaja vaide.

3. Kaebaja esitas 28.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857.

4. SKA tegi 23.11.2023. a ettekirjutusega nr 4.1-16/60184-1 kaebajale ettekirjutuse

maksta tagasi vanemahüvitis summas 6297,09 eurot ning kanda summa hiljemalt ühe kuu

jooksul ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 07.12.2023 hiljem täiendatud kaebuse

SKA 23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-2811).

Halduskohus liitis haldusasjad nr 3-22-2515 ja nr 3-23-2811 ühte menetlusse.

5.1. Esitatud kaebuse kohaselt on vanemahüvitise määramise otsus nr 1 soodustav haldusakt,

sest sellest tekkis kaebajale õigus rahalise hüvitise saamiseks. Haldusakti kehtetuks

tunnistamine toimub kaalutlusõiguse kohaselt. Seejuures tuleb arvestada haldusakti andmise

ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega

haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega

ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 64 lg-d 2 ja 3).Vaidlustatud 29.04.2022. a

otsustes puuduvad põhjendused, millest oleks näha, et SKA oleks vanemahüvitise määramise

otsuse kehtetuks tunnistamist ettenähtud menetlusreegleid järgides kaalunud. Kuna kaebaja ei

olnud 2022. a algatatud menetlusest teadlik, ei olnud kaebajal võimalik oma seisukohti ja

vastuväiteid enne otsuse tegemist esitada. Kaebajat ära kuulamata tehtud haldusakti puhul on

tegemist HMS § 40 lg 1 toodud nõuete rikkumisega.

5.2. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb lisaks HMS § 64 lg-le 3 arvestada

ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima ning avalikku huvi, et haldusakt tunnistataks

kehtetuks (HMS § 67 lg 1). HMS § 67 lg 2 järgi ei tohi haldusakti tunnustada kehtetuks isiku

kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel

saadud vara või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima

jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. SKA ei ole nimetatud

sätetega arvestanud, mis on samuti viinud ekslike otsusteni. Kaebaja on hambaarst, kes ei

pidanud esialgse hüvitise määramisel saama vanemahüvitise määramise otsuse nr 1

õigusvastasusest aru. Mõistlik keskmine isik võib usaldada SKA infosüsteemis kuvatud

andmeid ning kaebajal ei ole võimalik selles süsteemis ise andmeid muuta. Määratud hüvitist

on kaebaja heauskselt kasutanud sihtotstarbeliselt toimetulekuks ja lapse kasvatamiseks,

mistõttu ei ole hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine lubatav. Perehüvitiste

seadus (PHS) ei reguleeri hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist,

vaid see puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist. Vanemahüvitise otsuse kehtetuks

tunnistamisel kohaldub HMS ning HMS § 67 lg 2 alusel on SKA-l kaalumisruum. SKA on

jätnud kaalutlusõiguse kasutamata ning see viis ebaõige otsuseni.

5.3. Kuna vanemahüvitise määramise otsust ei saanud praegusel juhul tulenevalt usalduse

kaitse põhimõttest kehtetuks tunnistada, ei ole alust ka enammakstud hüvitise

tagasinõudmiseks. Kehtiv õigus ei anna vanemahüvitise tagasinõudmiseks alust olukorras, kus

vanemahüvitis määrati ekslikult põhjusel, et infosüsteemis puudusid ligi poolteist aastat

andmed kaebaja sünnituslehe kohta.

6. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

6.1. Vanemahüvitise määramise ajal kehtinud PHS § 34 lg-st 1 ja 2 tulenes, et kui lapse emal

ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekkis õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist.

Asjaolust, kas lapse ema kasutab õigust sünnitushüvitisele või mitte, sõltus ka vanemahüvitise

saamise perioodi pikkus. SKA-l puhul puudus info selle kohta, et kaebajale oleks väljastatud

sünnitusleht, mistõttu määrati algse otsusega vanemahüvitis alates lapse sünnist. PHS § 34 lg

5 järgi ei maksta vanemahüvitist isikule, kellele makstakse ravikindlustuse seaduse alusel

sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist, välja arvatud laste järjestikkuse sünni korral. Kui

samaaegselt saadakse vanemahüvitist ja sünnitushüvitist, siis nõutakse vanemahüvitis PHS §

46 lg 1 p 2 (algse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) alusel tagasi. SKA-l ei ole

tagasinõude tegemise osas kaalutlusõigust. Kaebajale oli tegelikult väljastatud sünnitusleht

ning ta sai ka sünnitushüvitist. Seega sai kaebaja samaaegselt nii sünnitushüvitist kui ka

vanemahüvitist ning see ei olnud PHS regulatsiooniga kooskõlas. Vaidlustatud otsusega on

õigusvastane haldusakt viidud tegelike andmetega kooskõlla (HMS § 66 lg 1).

6.2. Isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti

õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5). Ka

siis, kui kaebaja ise taotlust ei esita, on ta kohustatud kontrollima andmete õigsust ning andma

teada, kui andmed ei ole õiged (SÜS § 24 lg 2).

6.3. Sünnitushüvitise maksmine ei olnud vastustaja pädevuses, vastustaja infosüsteemi SKAIS

liigub piiratud informatsioon sünnituslehe ja sünnitushüvitise kohta. SKAIS-i info kohaselt

jõudis info kaebaja sünnituslehest infosüsteemi alles 05.04.2022. Sünnitushüvitist maksis

Haigekassa ravikindlustuse seaduse alusel, mitte SKA. Kohtumenetluses ei ole kaebaja

esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis annaks talle õiguse saada vanemahüvitist

ajavahemikul 30.12.2020 kuni 25.04.2021 ehk samaaegselt sünnitushüvitise saamise ajaga.

Kaebajale oli teada, et vanemahüvitis määratakse alates lapse sünnist ning et talle makstakse

sünnitushüvitist. Samuti kuvati kaebajale pakkumuses info selle kohta.

6.4. Vaidlustatud ettekirjutusega nõutakse kaebajale ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021

eest ekslikult välja makstud vanemahüvitis 6297,09 eurot tagasi. SÜS § 32 lg-st 1 ja PHS § 46

lg 1 p-st 2 (kuni 31.03.2022 kehtinud redaktsioon) tulenevalt otsustatakse alusetult tehtud

kulutuste tagasinõudmine ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse

taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Arvestada tuleb, et

01.04.2022 muudeti nii ravikindlustuse seadust kui ka perehüvitiste seadust ning edaspidi

maksti sünnitushüvitise asemel ema vanemahüvitist PHS-i alusel (PHS § 35). Sellest

tulenevalt muudeti ka PHS § 46 lg 1 p 2, sest edaspidi ei saa enam tekkida olukorda, kus

samaaegselt makstakse sünnitushüvitist ja vanemahüvitist. Ettekirjutuses on põhjendatud,

miks kuulub makstud hüvitis täies ulatuses tagasi nõudmisele ning viidatud õigusliku alusena

SÜS § 31 lg 1 p-le 1.

7. Tartu Halduskohus jättis 17.05.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. SKA määras 11.01.2021. a otsusega nr 1 kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks

30.12.2020 kuni 27.06.2022 summas 2006,03 eurot kuus. SKA arvestas sotsiaalkaitse

infosüsteemi kantud andmetega ning otsuse tegemise hetkel ei nähtunud sealt, et kaebaja oli

sünnituslehel ning sai Haigekassalt ravikindlustuse seaduse alusel ajavahemiku 30.12.2020

kuni 25.04.2021 eest sünnitushüvitist. Kuna SKA-le ei olnud nimetatud asjaolu 11.01.2021. a

otsuse nr 1 tegemisel teada, siis määrati kaebajale vanemahüvitis maksimaalperioodiks ehk

545 päevaks alates 30.12.2020. SKA tuvastas alles järelkontrolli raames, et kaebajale oli

välja antud sünnitusleht kuni 25.04.2021. Seega puudus kaebajal samal ajal alus

vanemahüvitisele ning 11.01.2021. a otsus nr 1 on õigusvastane. Vastustaja uuendas

haldusmenetluse ja tunnistas otsuse nr 1 tagasiulatuvalt kehtetuks ning tegi uue otsuse,

millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022.

7.2. Kaebaja ei eita, et ta sai ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest nii

sünnitushüvitist kui ka vanemahüvitist, mis ei olnud PHS § 34 regulatsiooniga kooskõlas.

Kaebaja leiab aga, et otsuse kehtetuks tunnistamine ja kaebajale ebasoodsa otsuse tegemine ei

ole põhjendatud, sest kaebajale ebasoodne otsus tehti ca 3 kuud enne vanemahüvitise

maksmise ajavahemiku lõppemist ning selle tegemisel ei arvestatud piisavalt kaebaja usalduse

kaitsega ning asjaoluga, et sünnituslehe kajastamist asjakohases infosüsteemis kaebaja

mõjutada ei saanud. Kaebaja arvates on SKA 29.04.2022. a otsused eeltoodust tulenevalt

õigusvastased.

7.3. Kohus sellega ei nõustu, kuid möönab, et kaebaja tahtest ei sõltunud sünnituslehe

kajastamine asjakohastes infosüsteemides, sest see on automatiseeritud tegevus. Seega ei

olnud kaebajal süüd selles, et sünnituslehe info puudus infosüsteemist. Teisalt jätab kaebaja

tähelepanuta asjaolu, et ta sai ajavahemiku 20.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt

kahte hüvitist seoses lapse sündimise ja kasvatamisega, mis ei olnud PHS § 34 lg 5 kohaselt

lubatav. Kohtu hinnangul pidi kaebaja mõistma, et selline tegevus ei ole lubatav ning tal ei ole

õigust kahele hüvitisele samaaegselt, sest SKA otsuses nr 1 on asjakohasele PHS § 34

regulatsioonile viidatud. Kuigi vanemahüvitise määramise pakkumise teeb SKA

olemasolevate sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel, on ka hüvitist saada

soovival isikul kohustus kontrollida andmete vastavust ning kohustus anda haldusorganile

teada, kui andmed ei ole õiged või võetakse arvesse ebakohaseid andmeid. Sellele viitab SÜS

§ 24 lg 2, mis oli PHS § 1 lg 2 alusel kohaldatav ka perehüvitiste määramise menetluses. Enne

vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 tegemist saadeti kaebajale vanemahüvitise saamise

õiguse kohta ka teade, milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse maksma pärast

sünnituslehe lõppemist ning ka infosüsteemis kajastatud vanemahüvitise kirjeldusest nähtus,

et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses sünnituslehe ja sünnitushüvitise

maksmise lõppemise hetkest. Seega pidi kaebaja olema vanemahüvitise pakkumisele

nõusolekut andes teadlik, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole

lubatud ning vanemahüvitise saamise perioodi pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest. Saades

sünnituslehel viibimise ajal ka vanemahüvitist, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, et

selline tegevus ei pruugi olla kooskõlas PHS ja SÜS normidega ning võib olla tingitud osade

andmete puudumisest. Kaebaja sellekohast teavet SKA-le ei edastanud ja tema tegevus viitab

sellele, et ta lihtsalt lootis, et haldusorgan oma eksimust enne vanemahüvitise maksmise

perioodi lõppemist ei avasta.

7.4. Kuna kaebaja pidi olema teadlik, et vanemahüvitise maksmiseks lapse sünni hetkest ei

ole alust seni, kuni sünnitusleht pole lõppenud, siis pidi ta olema hiljemalt sünnituslehe

lõppemisel ka teadlik, et SKA 12.01.2021. a otsus nr 1 ei ole õiguspärane ning et

vanemahüvitisele tekkis tal õigus alles 26.04.2021. Kohus nõustub kaebajaga, et soodustava

haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise korral tuleb arvestada HMS § 67 lg 1 alusel

soodustatud isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, kuid eelnevat aluseks võttes ei pidanud

vastustaja kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema haldusakti

õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5). Seetõttu ei tingi ka kaebaja viidatud HMS § 67

lg 2 vaidlustatud otsuste õigusvastasust, sest kaebaja pidi otsuse nr 1 õigusvastasust mõistma.

7.5. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud SKA 29.04.2022. a otsused

nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 on õiguspärased. SKA otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine

oli lubatav, samuti ei ole vastustaja eksinud asjakohase vanemahüvitise maksmise perioodi

pikkuse määratlemisel. Vanemahüvitise suuruse arvutamise õiguspärasuse osas

menetlusosalistel vaidlust ei ole. Seega jääb kaebaja kaebus SKA 29.04.2022. a otsuste

nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 tühistamiseks rahuldamata.

7.6. Kuna kaebajale maksti vanemahüvitist ebaõigesti ajavahemiku 30.12.2020 kuni

25.04.2021 eest, siis on kaebaja selle ajavahemiku eest saadud vanemahüvitise võrra alusetult

rikastunud. Kuni 31.03.2022 kehtinud PHS nägi ette, et vanemahüvitis nõutakse tagasi kui

vanemahüvitisega samal ajal saadakse sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist

ravikindlustuse seaduse alusel, välja arvatud juhul, kui vanemahüvitist makstakse käesoleva

seaduse § 33 lg 2 või 3 või § 41 lg 2 alusel. Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

PHS samas sõnastustes tagasinõudmise alust ei sisalda, kuid SHS § 31 lg 1 p 1 alusel on

tagasinõude tegemine lubatav ka juhul, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei

olnud tekkinud.

Kehtiv PHS ei sätesta sünnitushüvitise ja vanemahüvitise samaaegsest ekslikust maksmisest

tingitud tagasinõude esitamisele piirangut ning SÜS § 31 lg 1 p 1 alusel on kaebajale

enammakstud vanemahüvitise tagasinõude tegemine lubatav. Seega on SKA ettekirjutus

nr 4.1-16/60184-1 õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

17.05.2024. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

8.1. Kaebaja sai vanemahüvitise perioodi lühendamisest ja sellega kaasnenud ekslikult

enamtasutud vanemahüvitisest teada alles 03.11.2022, mil SKA vastavad dokumendid ja

teavitused esmakordselt temani toimetati. Kaebaja ei olnud vanemahüvitise määramise

uuendamise menetlusest selle läbiviimise ajal aprillis 2022 teadlik ega osanud vastavate

negatiivsete rahaliste tagajärgedega vanemahüvitise maksmise perioodil arvestada. Kaebaja

sai vanemahüvitise perioodi lühendamisest ja enamtasutud hüvitise summast teada 4 kuud

pärast vanemahüvitise maksmise lõppu. Vanemahüvitise muutmise otsusest teadasaamise

ajaks novembris 2023 oli ebaõigesti makstud hüvitise perioodi lõpust (30.12.2020 –

25.04.2021) möödunud enam kui poolteist aastat. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saadud

hüvitise kulutanud lapse kasvatamiseks, s.t kaebaja on vanemahüvitisena saadud vara ära

kasutanud. Kaebaja leiab, et esialgse vanemahüvitise otsuse muutmine ja sellest teavitamine

pikka aega pärast vanemahüvitise maksmise lõppemist rikub kaebaja usalduse kaitset,

mistõttu esialgse vanemahüvitise määramise otsus tuleb HMS § 67 lg 2 alusel kehtima jätta

hoolimata selle õigusvastasusest.

8.2. HMS § 67 lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel

usaldusele, kui ta on teadlik haldusakti õigusvastasusest või ei olnud sellest teadlik oma süü

tõttu. Kaebajale ei ole teada, et kohtupraktikas oleks ammendavalt lahendatud küsimus, kui

hoolas peab eraisikust toetuse saaja olema riigiasutuse poolt tehtud hüvitise määramise otsuse

õiguspärasuse kontrollimisel ning kuivõrd kurssi peab toetuse saaja end seejuures viima

kohalduvate sotsiaalkindlustusõiguse alaste normidega. Küsimus on ka selles, kas vastutus

toetuse saajast sõltumatult ebaõigete andmete alusel määratud vanemahüvitise eest peaks

lasuma riigil, või on põhjendatud emale kõrgendatud hoolsuskohustuse panemine kontrollida

vastavale valdkonnale spetsialiseerunud riigiasutuse otsuse õiguspärasust ning maksta

riigiasutuse eksimuse korral juba eesmärgipäraselt ära kasutatud toetus tagasi.

8.3. PHS § 5 lg 1 kohaselt kontrollib SKA sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel

isikute vastavust peretoetuste või vanemahüvitise saamise tingimustele ja teavitab isikuid

hüvitise õiguse tekkimisest. Vastutus vanemahüvitise pakkumise ja ka õigetel tingimustel

määramise eest lasub eeskätt haldusorganil, kellel peavad olema vastavaks automatiseeritud

protsessiks väljatöötatud loogika ja kontrollimehhanismid kooskõlas materiaalõigusega.

Sedasi ei toeta PHS-i eelnõu seletuskirjas märgitu arusaama, et vanemahüvitise saajal lasub

hoolsuskohustus kontrollida vanemahüvitise määramise õiguspärasust.

8.4. Kaebaja mõistab, et talle määrati jaanuaris 2021 vanemahüvitist rohkem, kui seadus ette

näeb, kuid see fakt ei ole kaebaja poolt esitatud usalduse kaitse argumendi lahendamisel

asjakohane (kui hüvitist oleks määratud õigesti, poleks käesolevat vaidlust). Arusaamatuks

jääb halduskohtu etteheide, et kaebaja jätab selle asjaolu järjekindlalt tähelepanuta.

Tulenevalt HMS 67 lg 4 p-st 5 on küsimus kaebaja teadmises ning kaebaja tõepoolest ei

saanud jaanuaris 2021 esialgse vanemahüvitise määramise õigusvastasusest aru. Kohtu poolt

kaebaja pahausksuse eeldamine on põhjendamatu. Kaebajal ei ole võimalik tõendada oma

subjektiivset arusaamist, kuid ta viitab järgmistele objektiivsetele asjaoludele, mida

halduskohus ei arvestanud: sünnitushüvitis (nn dekreediraha) makstakse ja maksti ka kaebaja

puhul ühekorraga ette sünnituspuhkusele jäämisel. Seega ei olnud perioodi, kus kaebajale

oleks ühes kuus korraga laekunud sünnitushüvitis ja vanemahüvitis. Kaebaja ei saanud seega

maksete laekumise põhjal aru, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist makstakse kattuvate

perioodide eest; kaebaja on erialalt hambaarst ning ei mõista sotsiaalkindlustusõiguse alaste

normide sisu; kaebaja sai vanemahüvitist esmakordselt.

8.5. Õigusteadmisteta isikuna ei pidanud kaebaja otsuses nr 1 sisaldunud lakoonilise viite

põhjal PHS §-le 34 aru saama, et talle määratakse hüvitist ebaõigesti. Otsuse nr 1 tekst viitab

üksnes seaduse paragrahvile ning kaebaja hinnangul ei lasu keskmisel haldusakti adressaadil

kohustust tutvuda kõigi haldusaktis viidatud paragrahvide sisuga. Eeltoodust tulenevalt on

alusetu halduskohtu seisukoht, et kaebaja oli teadlik või siis üksnes oma süü tõttu ei olnud

teadlik esialgse vanemahüvitise määramise otsuse õigusvastasusest. Kaebajal ei lasunud

kohustust kontrollida haldusakti õiguspärasust.

8.6. Analoogses asjas on Riigikohus (RKHKo 24.11.2011 asjas 3-3-1-74-11, p 17) leidnud, et

usalduse kaitse argumendil tuleb jätta kehtima esialgne hüvitise määramise otsus.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kaebaja poolt juba halduskohtumenetluses

viidatud Riigikohtu lahend käesoleval juhul asjassepuutuv ning miks ei võinud kaebaja

usaldada SKA infosüsteemis automaatselt kuvatud pakkumist nii, nagu

haldusasjas nr 3-3-1-74-11 võis isik Riigikohtu arvates usaldada Töötukassa määratud

hüvitise otsust ja Töötukassa ametniku pädevust.

8.7. Halduskohus on ettekirjutuse õiguspärasuse põhjendamisel tuginenud seadusandja

eesmärkidele, kuid jättis arvestamata kaebaja põhilise väite, et ettekirjutuse andmine ilma

kehtiva õigusliku aluseta rikub halduse seaduslikkuse põhimõtet ning toob endaga kaasa

haldusakti õigusvastasuse ja isiku nõudel ka tühistamise (HMS § 3 lg 1, § 54, 65 lg 1).

9. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

SKA leiab, et halduskohus tegi seadusliku ja õige otsuse.

Riik on otsustanud teavitada isikuid teatud andmekoosseisude ja olemasolevate andmete

alusel nende õigusest hüvitistele, kuid seejuures on pandud ka isikutele kohustus andmeid

kontrollida (SÜS § 24 lg 2). Kaebusest võib aru saada, et kaebaja kinnitas talle edastatud

vanemahüvitise pakkumuse, kuid andmeid ta ei vaadanud. Vastustaja on pakkumuses

selgitanud, et vanemahüvitist makstakse sünnituslehe lõppemisele järgnevast päevast või

lapse sünnist. Kaebajale määrati vanemahüvitis lapse sünnist. Kaebaja oli kindlasti teadlik

enda sünnituslehe olemasolust ja selle kestusest. Laps sündis 30.12.2020 ja sünnitusleht kehtis

30.12.2020 – 25.04.2021. Apellatsioonkaebuses kinnitab kaebaja, et talle maksti

sünnitushüvitist enne sünnituspuhkusele jäämist. Kaebaja kinnitas perehüvitiste pakkumuse

09.01.2021 ja vanemahüvitis määrati 11.01.2021. a otsusega. Arvestades pakkumuses toodud

selgitust, et vanemahüvitist makstakse pärast sünnituslehe lõppemist, ei saanud tegemist olla

üleliia keerulise sõnastusega, millest ilma vastava hariduseta oleks võimatu või keeruline aru

saada. Järelikult oli kaebaja teadlik vanemahüvitise alates lapse sünnist määramise

õigusvastasusest või kui ta ei olnud, siis üksnes seetõttu, et ta ei tutvunud talle edastatud

andmete ja selgitustega, kui ta pakkumuse kinnitas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsuse ja teeb asjas uue otsus, millega rahuldab esitatud

kaebuse ja tühistab Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja

nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a ettekirjutuse nr 4.1-16/60184-1.

11. Vaidlust ei ole selles, et SKA tunnistas otsusega nr 18012723 kaebajale 11.01.2021

väljastatud vanemahüvitise määramise otsuse nr 1 kehtetuks ning tegi uue otsuse

nr P7-2022-146857, millega määras kaebajale vanemahüvitise ajavahemikuks 26.04.2021

kuni 04.07.2022 summas 2006,10 eurot kuus. Varasema otsuse kehtetuks tunnistamise ja uue

otsuse tegemise tingis asjaolu, et järelkontrollis tuvastatu kohaselt sai kaebaja ajavahemiku

30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt ka sünnitushüvitist. Kahe hüvitise samaaegne

maksmine ei olnud PHS-i järgi lubatud. SKA tegi 23.11.2023 kaebajale ettekirjutuse maksta

tagasi alusetult saadud vanemahüvitis summas 6297,09 eurot ning kanda summa hiljemalt ühe

kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole. Kaebaja hinnangul oli

vastustaja tegevus õigusvastane, sest varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisel ja uue

otsuse tegemisel tuli vastustajal teostada kaalutlusõigust ning arvestada ka usalduse kaitse

põhimõttega ning asjaoluga, et andmete liikumist haldusorganite vahel kaebaja ei mõjutanud.

12. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et SKA otsused ja ettekirjutus on õiguspärased,

kuna kaebaja pidi mõistma, et tal ei ole õigust kahele hüvitisele samaaegselt, sest SKA

otsuses nr 1 on viidatud PHS §-le 34. Samuti saadeti kaebajale vanemahüvitise saamise

õiguse kohta eelnevalt pakkumine, milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse maksma

pärast sünnituslehe lõppemist ning ka infosüsteemis kajastatud vanemahüvitise kirjeldusest

nähtus, et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses sünnituslehe ja

sünnitushüvitise maksmise lõppemise hetkest. Saades sünnituslehel viibimise ajal ka

vanemahüvitist, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, et selline tegevus ei pruugi olla

kooskõlas PHS ja SÜS normidega ning võib olla tingitud osade andmete puudumisest.

Halduskohus viitas ka sellele, et hüvitist saada soovival isikul on kohustus kontrollida

andmete vastavust ning anda haldusorganile teada, kui andmed ei ole õiged või võetakse

arvesse ebakohaseid andmeid (SÜS § 24 lg 2). Seega ei pidanud vastustaja kaebaja

usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik (HMS

§ 67 lg 4 p 5).

13. Ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsusega ei nõustu ja leiab, et halduskohus

jättis alusetult kontrollimata kaebaja väited, et 29.04.2022. a otsus nr 18012723, millega

tunnistati kaebaja jaoks soodustav haldusakt ehk 11.01.2021. a vanemahüvitise määramise

otsus nr 1 kehtetuks, peab HMS § 64 lg 2 järgi olema tehtud kaalutlusõiguse kohaselt, kuid

vastavaid kaalutlusi vaidlusaluse haldusakti põhjendustest ei nähtu, mistõttu on tegemist

motiveerimata ja kaalutlusvigadega haldusaktiga ning, et kaebajat ei kuulatud enne tema jaoks

ebasoodsate haldusaktide andmist ära. Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles,

et SKA 29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ning ettekirjutus

on õiguspärased üksnes tulenevalt sellest, et otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine oli lubatav,

kuna vastustaja ei pidanud kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse

nr 1 õigusvastasusest teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5).

14. Ringkonnakohus leiab, et eelkõige tuleb käesolevas vaidluses hinnata seda, kas

õiguspärane on SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723, sest selle otsuse õigusvastasuse

tulemusena on õigusvastased ka 29.04.2022. a otsus nr P7-2022-146857 ning 23.11.2023. a

ettekirjutus nr 4.1-16/60184-1 (vt nt Tallinna RKK 24.09.2012. a otsus asjas 3-11-

2917, p 10).

14.1. SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723 (tl 10) sisaldab põhjendust selle kohta, miks on

SKA arvates õigusvastane varasem 11.01.2021. a otsus nr 1 kaebajale vanemahüvitise

määramise kohta perioodil 30.12.2020 kuni 27.06.2022 (järelkontrollis tuvastatu kohaselt sai

kaebaja ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest samaaegselt sünnitushüvitist. Kahe

hüvitise samaaegne maksmine ei olnud PHS-i järgi lubatud). Selle üle, et SKA 11.01.2021. a

otsus nr 1 oli algusest peale õigusvastane, vaidlust ei ole. SKA 29.04.2022. a otsuses

nr 18012723 põhjendatakse otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist selle õigusvastasusega ja

viidatakse HMS § 66 lg-le 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades sama

seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka

tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastuses X.X. kaebusele (tl 50-51) viitab SKA

otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise alustena veel PHS § 34 lg-le 5 (vanemahüvitist ei maksta

isikule, kellele makstakse ravikindlustuse seaduse alusel sünnitushüvitist või

lapsendamishüvitist) ja PHS § 46 lg 1 p-le 2 (redaktsioon kuni 31.03.2022), mille alusel

kuulub vanemahüvitis tagasi nõudmisele, kui vanemahüvitisega samal ajal saadakse

sünnitushüvitist ravikindlustuse seaduse alusel. Samas vastuses leiab SKA ka seda, et

tegemist ei ole vastustaja kaalutlusotsusega vaid seadusandja on otsustanud, et vanemahüvitist

ei maksta samaaegselt sünnitushüvitisega ning kui samaaegselt saadakse vanemahüvitist ja

sünnitushüvitist, siis nõutakse vanemahüvitis tagasi.

14.2. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ka PHS-i alusel antud soodustava haldusakti

(antud juhul 11.01.2021. a otsus nr 1) kehtetuks tunnistamine tuli otsustada kaalutlusõiguse

kohaselt, arvestades seejuures haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise

tagajärgi isikule, haldusakti menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise

põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku

muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid

(HMS § 64 lg 3) ning HMS § 67 lg 1 järgi lisaks eeltoodule ka isiku usaldust, et haldusakt

jääb kehtima ning avalikku huvi, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks. Arvestades

RKHK 24.11.2011. a otsuses nr 3-3-1-74-11 toodud tõlgendust ja seisukohti, kus vaidluse all

oli töötuskindlustushüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine põhjusel, et

järelkontrolli läbiviimise tulemusel selgus, et isikul puudus tegelikult õigus seda hüvitist

saada, leiab ringkonnakohus, et ka PHS § 34 lg-t 5 ja § 46 lg 1 p-i 2 ei saa tõlgendada selliselt,

et otsuse nr 1 kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistamise otsus ei pea olema kaalutlusõiguse

alusel tehtud otsus ja ei pea seetõttu olema põhjendatud ega sisaldama kaalutlusi, millest

haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Sellele, et tegemist peab olema kaalutlusõiguse alusel

tehtava haldusaktiga näitab ringkonnakohtu hinnangul ka SKA 29.04.2022. a otsuses nr

18012723 viidatud HMS § 66 lg 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades

sama seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada ning HMS § 67 lg 1 viitab

omakorda HMS § 64 lg-le 3 ja lisaks ka isiku usalduse kaitse vajadusele. HMS § 56 lg 3

kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud ning HMS § 54 järgi on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Nagu

juba märgitud, ei sisalda SKA 29.04.2022. a otsus nr 18012723 ühtegi kaalutlust, miks siiski

otsustati kaebaja suhtes soodustav, kuid õigusvastane haldusakt aasta ja 3 kuud hiljem ehk

umbes 2 kuud enne vanemahüvitise maksmise perioodi lõppu kehtetuks tunnistada. SKA

29.04.2022. a otsuses nr 18012723 ei viidata ka HMS §-dele 56 lg 3, 64 ja 67, mis samuti

kinnitab ringkonnakohtu arvamust, et nimetatud haldusakti andmisel kaalutlusõigust ei

teostatud, kuna vastustaja oli arvamusel, et kui seadusandja on otsustanud, et vanemahüvitist

ei maksta samaaegselt sünnitushüvitisega ja samaaegselt saadud vanemahüvitise ja

sünnitushüvitise puhul nõutakse vanemahüvitis tagasi, siis tuleb õigusvastane soodustav

haldusakt imperatiivselt kehtetuks tunnistada.

14.3. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited. Vaidlust ei ole selles, et SKA koostas 14.04.2022

iseteenindussüsteemis kaebajale suunatud teate (tl 9), mille kohaselt SKA algatas

vanemahüvitise määramise menetluse uuendamise ning andis kaebajale enne otsuse nr 1

kehtetuks tunnistamise otsustamist võimaluse esitada vastuväited kuni 25.04.2022. SKA

väitis, et vastav teade saadeti ka kaebaja meiliaadressile. Kaebaja väitel ta seda teadet kätte ei

saanud enne, kui 03.11.2022 logis ise SKA iseteenindussüsteemi sisse, et vahetada seal

lapsetoetuse saamiseks õigustatud isikut. HMS § 25 lg 1 kohaselt toimetatakse nii haldusakt,

kutse, teade või ka muu dokument menetlusosalisele kätte postiga, dokumendi väljastanud

haldusorgani poolt või elektrooniliselt. HMS § 27 lg 1 järgi tehakse dokumendi elektroonilise

kättetoimetamise korral dokument kättesaadavaks asjakohases infosüsteemis või saadetakse

menetlusosalise elektronposti aadressil. Sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 2 järgi loetakse

elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument kätte toimetatuks siis, kui

asjakohane infosüsteem on registreerinud dokumendi avamise või vastuvõtmise või, kui

adressaat on kinnitanud elektrooniliselt edastatud dokumendi kättesaamist. Kaebaja ei ole

SKA 14.04.2022. a teate kättesaamist enne 03.11.2022 kinnitanud ning SKA ei ole kusagil

selgitanud, mis alusel luges ta kõnealuse teate kaebajale kättesaadavaks tehtuks või kätte

toimetatuks enne 29.04.2022. a otsuse tegemist. Kuna 14.04.2022. a teadet ei ole kaebajale

enne 03.11.2022 elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud ega kätte toimetatud, siis puudus

kaebajal teave ja võimalus esitada teates märgitud 25.04.2022 SKA-le oma seisukoht ja

vastuväited enne otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist, mis on käsitletav HMS § 40 lg 1 nõude

rikkumisena vastustaja poolt. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga

lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ning esitada võimalikke

vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti

adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob

eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas

haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane

üksnes seaduses ettenähtud juhtudel (vt nt RKHK 28.04.2014. a otsus asjas nr 3-

3-1-52-13, p 34). Käesoleval juhul puudusid HMS § 40 lg 3 toodud erandid, mis

võimaldanuks jätta kaebaja ära kuulamata. Kaebajat ära kuulamata ei saanud vastustaja

teostada kaalutlusõigust vigadeta. Vastustajal olnuks võimalik kaebaja ärakuulamisel näiteks

välja selgitada soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärjed isikule või selle, kas

kaebaja on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara

või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks

kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja selliseid asjaolusid

välja ei selgitanud. Kuna ärakuulamine võinuks käesoleval juhul tuua kaasa ka teistsuguse

haldusakti andmise, tingib juba kaebaja ära kuulamata jätmine SKA

29.04.2022. a otsuse nr 18012723 tühistamise ning HMS § 58 kohaldamisele ei kuulu.

15. Nagu juba märgitud, ei nõustu ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga ka selles, et

29.04.2022. a otsused nr 18012723 ja nr P7-2022-146857 ja ettekirjutus on õiguspärased

tulenevalt sellest, et otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine oli lubatav, kuna vastustaja ei pidanud

kaebaja usalduse kaitset arvestama, sest kaebaja pidi olema otsuse nr 1 õigusvastasusest

teadlik (HMS § 67 lg 4 p 5).

15.1. Vaidlust ei ole selles, et SKA arvestas otsuse nr 1 tegemise hetkel SKAIS-i kantud

andmetega ning sealt ei nähtunud, et kaebaja viibis sünnituslehel ning sai Haigekassalt

ravikindlustuse seaduse alusel ajavahemiku 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest sünnitushüvitist.

Seetõttu määrati kaebajale vanemahüvitis maksimaalperioodiks ehk alates 30.12.2020.

SKA vastuse kohaselt jõudis info kaebaja sünnituslehest infosüsteemi alles 05.04.2022 (tl 51

ja 57). Kuna kaebajale oli välja antud ka sünnitusleht kuni 25.04.2021, siis puudus kaebajal

perioodil 30.12.2020 kuni 25.04.2021 õigus vanemahüvitisele. SKA tunnistas otsuse nr 1

tagasiulatuvalt kehtetuks ja tegi uue otsuse, millega määras kaebajale vanemahüvitise

ajavahemikuks 26.04.2021 kuni 04.07.2022 ning otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamine tõi kaasa

ka ettekirjutuse tegemise kaebajale, millega temalt nõutakse vanemahüvitise tagasimaksmist

summas 6297,06 eurot perioodi 30.12.2020 kuni 25.04.2021 eest.

15.2. HMS § 67 lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda

usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu

teadlik. Halduskohtu hinnangul pidi kaebaja mõistma, et tal ei ole õigust kahele hüvitisele

samaaegselt sellest, sest SKA otsuses nr 1 on viidatud PHS § 34 regulatsioonile. Otsuses nr 1

(tl 6) on tõesti märgitud, et kaebajale määratakse vanemahüvitis seoses lapse Y.Y.

kasvatamisega alates 30.12.2020 vastavalt PHS § 34 lg-le 1 kuni 27.06.2022 vastavalt

PHS § 34 lg-le 2. PHS § 34 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et vanemahüvitise saamise õigus tekib

ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva

sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval, välja arvatud juhul, kui

vanemahüvitist makstakse käesoleva seaduse § 41 lõike 2 alusel ning, et kui lapse emal ei

olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist ja

vanemahüvitis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast 435 päevaks, kui

lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele või kui

vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, määratakse hüvitis

545 päevaks ja hüvitist võib kasutada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kuna otsuses nr 1

üksnes viidatakse selle tegemise alusena PHS § 34 lg-tele 1 ja 2, kuid nende sätete sisu ei ole

otsuses välja kirjutatud, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul sellistest viidetest teha järeldust,

et kaebaja kui keskmine mõistlik isik pidi nendest tulenevalt otsusest nr 1 mõistma, et tal ei

ole õigust vanemahüvitisele selliselt, nagu see otsusega nr 1 määrati. PHS-st ega SÜS-ist ei

tulene vanemahüvitise saajale kohustust kontrollida talle soodsa sisuga haldusakti

õiguspärasust ning isik võib eeldada riigilt õiguspärast käitumist. Kaebaja on ise selgitanud, et

tal ei tekkinud otsuse nr 1 saamisel mingit kahtlust selles, et otsuses märgitud vanemahüvitise

periood on õige.

15.3. Samuti on SKA ja halduskohus viidanud sellele, et enne vanemahüvitise määramise

otsuse nr 1 tegemist saadeti kaebajale SKAIS-is elektrooniliselt vanemahüvitise saamise

õiguse kohta teade (pakkumus, tl 53-56), milles oli märgitud, et vanemahüvitist hakatakse

maksma pärast sünnituslehe lõppemist ning ka samas infosüsteemis kajastatud

vanemahüvitise kirjeldusest nähtus, et vanemahüvitise saamise perioodi pikkus on sõltuvuses

sünnituslehe ja sünnitushüvitise maksmise lõppemise hetkest, mistõttu pidi kaebaja olema

juba vanemahüvitise pakkumisele nõusolekut andes teadlik, et sünnitushüvitist ja

vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole lubatud ning vanemahüvitise saamise perioodi

pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest. Halduskohus viitas ka SÜS § 24 lg-le 2, mille

kohaselt taotluse esitamise korral infosüsteemi kaudu eeltäidab hüvitise andja riigi

infosüsteemi kuuluvate andmekogude või teiste andmeallikate andmete alusel isiku eest

elektroonilise taotluse, lähtudes seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud taotluse

andmekoosseisust. Kui isik kasutab eeltäidetud taotlust, on ta kohustatud kontrollima selle

andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral teavitama sellest

andmeandjat.

15.4. Viidatud pakkumusest nähtub, et kaebajale kuvati infosüsteemis eeltäidetuna teave, et

tal on õigus saada sünnitoetust, lapsetoetust ja vanemahüvitist koos vastavate summadega ja

perioodidega. Vanemahüvitise saamise perioodiks oli märgitud 30.12.2020 kuni 27.06.2022 ja

summaks 2006,03 eurot kuus ning vanemahüvitis oli jaotatud veel kaheks: esimene periood

30.12.2020-09.03.2021 ja teine periood 10.03.2021-27.06.2023. Ilmselt kinnitas kaebaja

koheselt, et ta soovib väljapakutud perioodil ja summas neid hüvitisi, sh vanemahüvitist saada

30.12.2020 sündinud lapse kasvatamiseks. Iga toetuse ja ka vanemahüvitise osas väljapakutud

summa ja hüvitise juures on ka link infole ja arvutuskäigule, kuid toimikus olevast materjalist

ei ole aru saada, kas info ja arvutuskäigu vaatamine oli kaebaja jaoks eelduseks toetuse või

hüvitise saamiseks nõusoleku andmisele ehk pakkumuse vastuvõtmisele või mitte. Kaebaja on

esitatud kaebuses märkinud, et selline menetlus on SKA iseteenindussüsteemis

automatiseeritud protsess ning toetust saama õigustatud isikule kuvatakse toetuse suurus ja

maksmise periood automatiseeritud korras ilma võimaluseta isiku enda poolt täiendavate

andmete lisamiseks. Apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja, et SKA poolt viidatud pakkumuse

infot ei kuvatud kaebajale süsteemis automaatselt ning kaebaja ei pidanud sellega tutvumist

kuidagi ka kinnitama. Kaebaja arvas, et eelduslikult avanes see info, kui vajutada info

märkidele, kuid kaebaja ei mäleta, et ta oleks vastavatele linkidele vajutanud ning vastava

infoga täiendavalt tutvunud, sest sellist kohustust automaatselt pakutud vanemahüvitise

vastuvõtmisel süsteemis ei ole. SKA süsteem on ehitatud üles viisil, kus automaatselt

pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine on võimalik vaid mõne klahvivajutusega.

Ringkonnakohus möönab, et toimiku lk-l 56 olevast pakkumuse väljavõttest nähtub, et

eeldatavasti juhul, kui avada toetuste juures olev link info ja arvutuskäigu kohta, avaneb

lehekülje ääres info, kus on kirjas, et kui lapse ema jäi enne lapse sündi töölt sünnituslehele,

makstakse vanemahüvitist alates sünnituslehe lõppemisele järgnevast päevast. Kui ei, siis

saab vanemahüvitist lapse sünnist kuni tema 18 kuuseks saamiseni. Kui aga arvestada kaebaja

selgitust, et automaatselt pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine oli võimalik vaid mõne

klahvivajutusega ning ta ei olnud kohustatud avama toetuste juures olevat linki info ja

arvutuskäigu kohta selleks, et ta saaks pakutud vanemahüvitisega nõustumist kinnitada, ega

pidanud kuskil näiteks hüvitise saamise eeldusena kinnitama ka seda, kas tal on/ei ole õigust

sünnitushüvitisele, siis üksnes vastava info ja arvutuskäigu lingi olemasolust ei saa järeldada,

et kaebaja pidi kahtlusteta ka selle sisu teadma. Kui vastava infoga eelnevalt tutvumine ei

olnud pakkumuses kirjeldatud hüvitise saamisega nõustumise eelduseks, siis ei ole alust asuda

seisukohale, et kaebaja pidi olema juba vanemahüvitise pakkumusele nõusolekut andes

teadlik, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist samaaegselt maksta ei ole lubatud ning

vanemahüvitise saamise perioodi pikkus sõltub sünnituslehe lõppemisest, mistõttu on

vanemahüvitise pakkumuses ilmselt viga, millest kaebaja peaks SKA-d teavitama. SÜS § 24

lg 2 ütleb küll, et juhul, kui isik kasutab eeltäidetud taotlust, on ta kohustatud kontrollima

selle andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral teavitama sellest

andmeandjat, kuid kaebajale SKAIS-is esitatud pakkumuse puhul ei tulenenud süsteemist

kaebajale kohustust enne pakkumuses märgitud hüvitise saamisega nõustumist kontrollida

selles märgitud andmete, sh vanemahüvitise maksmise alguskuupäeva ja perioodi kohta

käivate andmete õigsust ning ta ei saanud ega pidanud kusagil avaldama infot ka selle kohta,

kas ta saab ka sünnitushüvitist või mitte. Pakkumuse materjalidest ei nähtu ka viidet SÜS § 24

lg-st 2 tulenevale kohustusele. Ringkonnakohus märgib veel, et SÜS-i eelnõu seletuskirjas

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa/

sotsiaalseadustiku-uldosa-seadus/ on § 24 lg 2 juures ära toodud, et eelnõu koostamise käigus

märkisid Justiitsministeeriumi ametnikud selle punktiga seoses, et kuigi SKA pakub isikule

teenust omal initsiatiivil (kogudes ise või kasutades teiste andmekogude andmeid), jääb

inimesele kohustus vastavat soovi oma tahteavaldusega kinnitada (selle kaudu kinnitab ta ka

enda kohta käivate andmete õigsust). Kuna teema seondub ka võimalike andmevigade pinnalt

tekkida võivate tagastusnõuetega, on tähtis, et inimene oleks teadlik, mille alusel tal on õigus

teenust saada ja kas ta ikka vastab seatud tingimustele (st sõltumata menetluse elektroonilisest

vormist peab asutus täitma selgitamiskohustust ning isik kaasaaitamiskohustust).

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebajal olukorras, kus talle ei olnud enne pakkumusega

nõustumist teada, milliste andmete alusel vanemahüvitise pakkumine tehtud on ning enne

nõustumist puudus ka kohustus eelnevalt tutvuda infoga selle kohta, millal ja millise perioodi

jooksul on tal ühel või teisel juhul õigus pakutavat hüvitist saada, võimalust hinnata, kas

SKA poolt arvesse võetud andmed on õiged ja ta vastab neile tingimustele, mis vastavale

hüvitisele pakutud viisil õiguse annavad. Esitatud kaebuses selgitas kaebaja näiteks seda,

sünnitushüvitis maksti talle ühekorraga ette sünnituspuhkusele jäämisel ning seega ei

tekkinud ka perioodi, kus kaebajale oleks ühes kuus korraga laekunud nii sünnitushüvitis kui

ka vanemahüvitis. Seega ei pidanud ta ka maksete laekumise või summade suuruse põhjal aru

saama, et sünnitushüvitist ja vanemahüvitist võidakse maksta kattuvate perioodide eest ja see

ei pruugi olla lubatud. Haigekassa on asja materjalidest nähtuvalt halduskohtule teatanud

(tl 30), et X.X.-ile kanti ajutise töövõimetuse hüvitis summas 5129,28 eurot üle 08.01.2021.

Toimiku lehel 41 olevast tabelist nähtub, et vanemahüvitist maksti kaebajale 14.01.2021

üksnes summas 113,94 eurot ja alates 08.02.2021 summas 1615,27 eurot. See kinnitab

ringkonnakohtu arvates kaebaja väidet, et ta ei saanud ega pidanud ka sünnitushüvitise ja

vanaemahüvitise ühes kuus laekumisest ja mõlema hüvitise summa suurustest aru saama, et

tegelikult ei ole tal alates 30.12.2020 veel õigust vanemahüvitist saada. Eeltoodut kinnitab

ringkonnakohtu hinnangul veel ka see, et kui kaebaja logis ennast 2022. a novembris sisse

SKAIS-i ja nägi seal esmakordselt 29.04.2022. a otsuseid ja vastavaid teavituskirju, siis ta

kirjutas koheselt SKA-le kirja, milles tõi välja, et ta ei saa 31.08.2022. a teavituskirjast, milles

öeldi, et talle on vanemahüvitist liigselt välja makstud ja üle 6000 eurot tuleb tagasi maksta,

aru ning palus veelkord selgitust (tl 16). Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud olukorda selle

kohta, kuidas tal oli võimalik automaatselt pakutava vanemahüvitise aktsepteerimine vaid

mõne klahvivajutusega ja enne seda ei pidanud ta näiteks kohustuslikus korras kontrollima ja

kinnitamata asjaolu, kas ta sai juba sünnitushüvitist või ei, leiab ringkonnakohus, et menetluse

elektroonilises vormis selliselt pakkumust tehes ei täitnud SKA piisavalt selgitamiskohustust.

Seega ei pidanud kaebaja ka SKA poolt eeltäidetud pakkumusega nõustudes aru saama

sellest, et pakkumuses märgitud vanemahüvitise periood on vale, kuna infosüsteemis puudub

tegelikult teave talle Haigekassa poolt makstud sünnitushüvitise kohta.

15.5. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus SKA ja halduskohtu seisukohaga, et

käesoleval juhul esines olukord, kus kaebaja oli haldusakti (otsuse nr 1) õigusvastasusest

teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu (HMS § 67 lg 4 p 5). VÕS § 104 lg-te 2–5

järgi tähendab see seda, et isik antud asjaoludel pidi olema või oleks võinud haldusakti

õigusvastasusest teadlik olla, kuid ta ei olnud sellest teadlik tahtluse, enda raske hooletuse või

vähemalt hooletuse tõttu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole käesoleval juhul millegagi

tõendatud seda, et kaebaja oli otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik või oleks võinud sellest

teadlik olla, kuid ta ei olnud otsuse nr 1 õigusvastasusest teadlik omaenda hooletuse, raske

hooletuse või tahtluse tõttu. Nagu juba märgitud, kuna kaebaja sõnul maksti talle

sünnitushüvitis ühekorraga välja ning seega ei tekkinud ka perioodi, kus kaebajale oleks ühes

kuus korraga laekunud nii sünnitushüvitis kui ka vanemahüvitis, siis ei saanud kaebajas

kahtlust tekitada ka olukord, kus talle laekusid korraga nii sünnitushüvitis kui ka

vanemahüvitis summas, mis oleks võinud temas kahtlusi tekitada. Seega ei pidanud kaebajal

tekkima kahtlust, et otsuse nr 1 puhul võib tegemist olla osade andmete puudumisega

SKAIS-ist ega kohustust sellisest kahtlusest SKA-le teada anda.

15.6. Kaebaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et seadusandja eesmärke perehüvitiste

regulatsiooni kehtestamisel avavavad mh PHS-i üldsätted ja sama seaduse eelnõu seletuskiri.

PHS § 5 lg 1 sätestab nimelt, et SKA kontrollib sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete

alusel isikute vastavust peretoetuste või vanemahüvitise saamise tingimustele ja teavitab

isikuid hüvitise õiguse tekkimisest, edastades vastava teate isikule. PHS-i eelnõu seletuskirjas

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4/

perehuvitiste-seadus/ on näiteks välja toodud, et eelnõu lisaeesmärgiks on ühtlustada

perehüvitiste seaduse eelnõuga teistes sotsiaalvaldkonna seadustes menetlusõigust, lähtudes

SÜS-i põhimõtetest ja et see eesmärk on otseselt seotud uue SKA infosüsteemi

arendamisega. Eelnõu eesmärgina on esile toodud ka soov vähendada isikute halduskoormust

ja muuta teenuste tarbimist mugavamaks, seda nii perehüvitiste kui ka teiste seaduse

kontekstis. Eelnõu lisaeesmärk on ka vähendada SKA sisest ja toetuse või hüvitise saamiseks

õigustatud isikute halduskoormust avaliku teenuse saamisel ning tuleb tagada, et SKA

teenused oleksid koostöös IKT lahendustega kaasaegsed, paindlikud ja kuluefektiivsed.

Eesmärk on tekitada ka proaktiivne teenus, mis tähendab, et haldusorgan alustab

haldusmenetlust enda initsiatiivil ja pakub analüüsi käigus isikutele teenust, teavitades

õigustatud isikut e-kirja teel hüvitise, teenuse või toetuse saamise õigusest. Infosüsteem

eeltäidab SÜS § 24 lg 2 alusel isiku eest avalduse või taotluse, mis vähendab isikute koormust

taotluste täitmisel. Sotsiaalkaitse, sh detailsemalt perehüvitiste menetlus peaks tulevikku

vaadates algama üldjuhul haldusorgani enda initsiatiivil, arvestades tema sihtgruppi kuuluvaid

inimesi, kes ei pruugi ennast viia igakord kurssi detailidega, mida tuleb menetluses arvestada.

Seega tuleb bürokraatiat isikute vaates vähendada, jättes selle halduse ülesandeks. Kui

haldusorganile on teada isikut soodustavatest asjaoludest, peaks haldusorgan isikut

soodustavast asjaolust teavitama ja teenust pakkuma ning kirjeldatud menetlusõigus ja

käesolev lisaeesmärk on kooskõlas SÜS-is sätestatud abistamis- ja selgitamiskohustusega, mis

võimaldab isikutel menetluses tulemuslikult osaleda ja tagab seeläbi võrdsema juurdepääsu

sotsiaalsetele hüvitistele olenemata isiku majanduslikust olukorrast või õigusalastest

teadmistest. Samuti on antud põhimõte kooskõlas haldusmenetluse seaduses sätestatud

uurimispõhimõttega, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas

asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.

Lisaks toetaks see HMS § 7 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt haldusorgan peaks

vältima ja vähendama inimeste vajadust tulla asutusse, kui sama tegevus on võimalik läbi viia

interneti kaudu. Konkreetselt PHS § 5 juures on näiteks veel ära toodud, et selle sätte

eesmärgiks on rakendada SÜS-is sätestatud regulatsiooni, mille kohaselt antakse SKA-le

pädevus analüüsida isikute vastavust perehüvitiste saamise tingimustele ja sealjuures

kohustust pakkuda positiivse andmete koosseisu korral isikule perehüvitisi ilma isiku

pöördumist ootamata, mis tähendab, et infosüsteem analüüsib infosüsteemi kantud andmete

alusel isiku kohta käivaid andmeid ning teiste seaduses sätestatud materiaalõiguse reeglitega

(sh välistavate asjaoludega) ja teavitab õigustatud isikut perehüvitiste saamise õigusest. Kui

infosüsteemi poolt on positiivne tulemus saavutatud ja kontrollimehhanismid läbitud, siis

teavitab infosüsteem õigustatud isikut teda puudutavate õiguste kohta, kui isik on teavitanud

SKA-d oma kontaktandmetest. Eelnõu kohaselt SKA teenuste pakkumisel toimub isikute

andmete töötlemine ilma isiku taotluseta. SKA poolt isikuandmete töötlemine on kooskõlas

põhimõttega, mille kohaselt ei tohiks riik jätta isikut toetamata, kui tal on soodustava otsuse

tegemiseks kõik andmed olemas. Infosüsteem suudab erinevate andmete vahel luua kiiremini

ning paremaid seoseid ja seetõttu on teenuse pakkumiseks tehtud inimese eest kõik ette ära.

Proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt on isikuandmete töötlemise riive põhjendatud

asjaoluga, kus kirjeldatud menetlusskeem ei pane isikule kohustusi, vaid tekitab neile toetuse

või hüvitise saamise õigusi ja suurendab oluliselt soodustavate teenuste kättesaadavust.

15.7. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et kui tegemist on hüvitisetaotluse

esitamisega SKA infosüsteemi kaudu, mille eeltäidab hüvitise andja riigi infosüsteemi

kuuluvate andmekogude või teiste andmete alusel isiku eest, siis on vastutus vanemahüvitise

õigetel tingimustel pakkumise ja ka määramise eest eeskätt haldusorganil, kellel peavad

olema vastavaks automatiseeritud protsessiks välja töötatud loogika- ja kontrollimehhanismid.

Kõnealuses seletuskirjas märgitu ei toeta ka arusaama, et vanemahüvitise saajal lasub

hoolsuskohustus kontrollida vanemahüvitise määramise õiguspärasust, sest sellise kohustuse

jaatamine läheks vastuollu seletuskirjas märgitud haldusorgani abistamis- ja

selgitamiskohustusega ning uurimispõhimõttega, samuti ka seadusandja eesmärgiga tagada

juurdepääs sotsiaalsetele hüvitistele sõltumata õigusalastest teadmisest.

16. HMS § 67 lg 4 p 5 käesolevas asjas seega kohaldamisele ei kuulunud. Nagu juba

märgitud, tuli 29.04.2022. a otsus nr 18012723 otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise kohta teha

kaalutlusõiguse alusel. HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg-d 1 ja 2 annavad haldusorganile

haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad

mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada.

Haldusmenetluse seaduse viidatud sätetes nimetatud asjaolude kaalumiseks on üldjuhul

vajalik ka isiku ärakuulamine vastavalt HMS § 40 lg-le 1 - vastasel korral ei pruugi

haldusorganil olla piisavalt teavet haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks.

16.1. Kaebaja väidab näiteks, et vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel on

talle märkimisväärsed rahalised negatiivsed tagajärjed. SKA-lt laekunud vanemahüvitis on

olnud alates lapse sünnist pere peamiseks sissetulekuallikaks, millega kaebaja on katnud lapse

kasvatamiseks ja muude elukondlike vajaduste rahuldamiseks vajalikke kulusid ajal, mil

kaebaja on tööturult eemal. Perekonna rahaline olukord on alates lapse sünnist seoses

vajaduste kasvamisega ja erakorraliste kuludega olnud pinev. Üle 6000 euro suurune

tagasinõue soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärjena raskendab perekonna

hakkamasaamist veelgi. Samuti viitab kaebaja sellele, et otsusega nr 1 määrati vanemahüvitis

liialt pikaks perioodiks ekslikult seetõttu, et SKA infosüsteemis puudusid aasta ja 3 kuud

andmed kaebaja sünnituslehe kohta. Sünnituslehe andmete infosüsteemi lisamata jätmine ei

ole aga olnud kaebaja vastutus. Kaebaja ei saanud kuidagi mõjutada seda, kui ametiasutuste

omavaheline infovahetus ei toimi. Kaebaja väitel on ta ka oma elukorralduse kujundanud

11.01.2021. a otsuse nr 1 alusel ning sellele vastava riigipoolse toetusega arvestanud nii oma

tööellu naasmise kavandamisel kui ka perekondlike asjade korraldamisel (lapse hoidmine,

rollide jagamine teise lapsevanemaga jms). Soodustava haldusakti andmisest möödunud pika

aja tõttu ei ole võimalik, et selle kehtetuks tunnistamise tagajärjed, sh osa toetussumma

tagasimaksmise kohustus, ei seaks kaebajat ja tema perekonda ülimalt keerulisse

finantsolukorda.

Nimetatud asjaolusid tulnuks SKA-l kaalutlusõiguse teostamisel ning usalduse kaitse ja

avaliku huvi kaalumisel arvesse võtta. Vaidlustatud 29.04.2022. a otsusest nr 18012723

kaalutlusõiguse rakendamist ega huvide kaalumist ei nähtu.

16.2. Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et mida ulatuslikum on

halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab

olema haldusakti motivatsioon. Kaalutlusotsuse põhjenduste esitamine kohtumenetluse käigus

ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat põhjendamiskohustust.

Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole

võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest

tegelikult lähtuti (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-13-11, p 9; nr 3-3-1-49-08, p 11 ja

nr 3-3-1-81-07, p 20).

16.3. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Asjas nr 3-3-1-49-08 laiendas

Riigikohus seda seisukohta juhtumile, kus on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja

faktilised alused haldusakti põhjendamiseks, kuna sellisel juhul peaks haldusorgan nii või

teisiti vaidlustatud akti uuesti välja andma (otsuse p 11). Tegemist on siiski erandliku

võimalusega ning kohus ei saa asuda haldusorgani asemel teostama kaalutlusõigust (vt ka

Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 44; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-09, p 22).

Põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes

juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul

uuesti vastu võtta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-09, p-d 13 ja 23). HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning

§ 67 lg-d 1 ja 2 annavad haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel

ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise

otsustamisel tuleb arvestada. Vastustaja kaalutlusruum ei olnud seega nii väike, et

kaalutlusõiguse kasutamise korral peaks menetlus tingimata lõppema sama tulemusega.

17. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 17.05.2024. a otsuse ja

teeb asjas uue otsus, millega rahuldab esitatud kaebuse.

18. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kaebaja oli seadusest tulenevalt vabastatud riigilõivu tasumisest ja ta ei ole

taotlenud ka muude menetluskulude väljamõistmist vastustajalt, siis puudub vajadus

menetluskulude jaotamiseks käesolevas otsuses.

(allkirjastatud digitaalselt)